Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Savalduma küla on tuntud eelkõige oma karstinähtuste poolest. Kevaditi laiub siin kuni 300 ha suur ja 6 m sügav karstijärv. Kui Savalduma järves hakkab vesi alla minema, hakkab tõusma naabruses asuv 100 ha suurune ja 1.5-2 m sügavune Einjärv. Paari kuu pärast on Einjärv taas tühi heinamaa, samas Savalduma järvest säilib soppe aasta läbi. Piki Savalduma järve kallast ligi poole kilomeetri pikkusel alal tee kõrval kasvavad jalakad kujutavad vanarahva jutu kohaselt nõiutud pulmarongi. Hüljatud pruudi sajatus: “Kui sa tõesti armastad mind nagu mina sind, saagu sina ja su saajalised, kogu pulmarong puudeks!” osutus saatuslikuks.
Mine ja kae perra.
Aare käib ka advendiseeriasse 2014.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: ronimine (2), lumega_leitav (2), advendiseeria_2014 (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5H9D8
Logiteadete statistika: 84 (84,8%) 15 8 2 2 0 0 Kokku: 111
Võtsime siis julguse kokku ja tulime vaatama, kuidas see maastik siin on. Puu all olukorda hinnates ei tundunudki nii õudne, vähemalt aare ise oli kenasti nähtav. Esimeste oksteni sai redeliga, aga edasi pidi natuke taktikaid katsetama, sest algul tundus, et mõned sentimeetrid jäävad puudu. Nii jämedate okste puhul on tegemist, et neist korralikult kinni saada, aga kõik läks ikka õnneks ja nimi sai kirja. Vägevad puud ja täna oli osa järvest ka veel täitsa olemas. Aitäh ronitava ronimisaarde eest!
Tõstan käed ja annan alla,
kaotus käes on nagunii.
Kõige kangem redel, mida näinud keegi,
viimasest astmest, aare kõrgemal veelgi.
Täpselt aarde kõrval oli linnuvaatleje, kes suure naljaga jälgis meie tegevust
Sai ronida. Õnneks sain alla ka. Vesi oli täitsa ära voolanud. Arvan et see on minu esimene kokkupuude katstijärvega. Tänan kutsumast!
Kuigi oleks veel tahtnud, siis ajapuuduses sai see määratud päeva viimaseks aardeks. Käru parkisin u 240m kaugusele kenasti niidetud parklasse ja marssisin kohale. Päikseprillid ja autovõti said kõrvale kivi peale, et neid pärast puu alt otsima ei peaks, ja üles minek algas. Natuke tegemist oli, aga täitsa tehtav. Aarde ka küünitas kuidagi kätte, kuid kui logimiseks läks, siis viskas pudrunäpp kirjapulga alla. Korra mõtlesin, et lähen alla, login ja toon asja üles tagasi, aga ei olnud tahtmist seda ronimist korrata. Aardes leiduv kirjapult töötas väga edukalt ja pani mu nime kirja ja läks kupatus karpi tagasi. Alla potsatades proovisin ikka enda kirjapulka ka leida, aga kadunuks ta jäigi. Nii et kui keegi leiab puu alt ühe rohelise pastaka, siis see on minu mitusada logi kirja pannud truu kaaslane, kelle ma nii häbematul moel hülgasin. Peitjale tänud ronima kutsumast!
Tegelikult tulime tutvuma kas kaasasolevate abivahenditega on üldse kättesaadav aare. Pidasime veidi plaani ja peale väikseid võimlemisharjutusi saime siit ikkagi positiivse noodiga lahkutud.Aitüma ka selliseid nurgataguseid näitamast!
Jalakad olid võimsad ja aare ikka ilusti kõrgele ära pargitud. Tulime algul käed taskus asja uudistama ja Salme tegi ka ronimiskatsetuse, kui ühel maal polnud enam oksi millest haarata. Allan lippas siis autosse ja tõi köie. Muud ronimisvarustust meil polnud, kuid köiest oli abi ikka, et oleks kuskilt tuge saada. Kui Allan päris üles jõudis, siis tundus, et veel 5 cm jääb puudu, kuid see õnnestus ikka välja meelitada ja nii see aare tiimitööna logitud sai. Aitäh!
Nulli juhatas kõrgete lumevallidega teeke. Kui see maja juures lõppes, võtsime abika näppu ja läksime kaelu kangeks ajama. Õnneks otsimine pikalt ei kestnud, leidmise-logimise juures oli abivahend napilt õige pikkusega ja kõik sai ohutut tehtud. Aitäh!
Siia saab kirjutada "Nägin aga järgi ei läinud" Oleks raskusastet enne vaadanud poleks suure tee pealt maha keeranudki. Mõnus mudarada oli lõpus.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Nonii. Karp objektil tagasi. Seekordne viija oli tiba lühem ja kergem kui eelmine, nii et ... ;)
Ise poleks täna siia tulnud aga Anne ärgitusel sai teekond ette võetud. Madalapõhjalisega saime muretult aarde juurde. Vist olid eelnevad külmad tee põhja ära külmetanud ja värskelt sadanud lumi porised kohad ära peitnud. Aaret sai ikka korralikult otsida ja Henriko turnida. Viimaks tuvastas Anne aarde asukoha ja saime nimed kirja. Aitäh peitjale!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Kuivab. Ei püsi see aare seal madalamal kohe mitte kuidagi. Ainult kõrgel.
Tops ääreni vett täis, valasin tühjaks, kaant ei olnud, maas ka vedelemas ei näinud. Logiraamat läbimärg. Tänud
Teel päeva põhilisele ronimisele jäi ka see aare marsruudile. Vaatasime asja üle, ronisime natuke niisama ning jõudsime järeldusele, et ilma abivahendita sinna ei ulatu. Kuna Kristjan polnud redelit nõus redelit kõige alt välja koukima, sain siingi köie otsas kõlkuda. Üles sain kiiresti, panin jalad ümber oksa ja huh ulatun küll. Esimeseks üllatuseks oli konteineri kaane puudumine ning teiseks natuke suuremaks üllatuseks vesi, mis mulle pükstesse voolas, kui konteinerit kallutasin. Ole veel oksaga paralleelselt eks :D Õnneks oli logiraamatul minigripp ümber ning nime sain panna kirja täitsa kuivale paberile. Püksid kuivasid sooja ilmaga samuti ruttu ära. Aitäh peitjale!
Konteineril kaas puudu. Praegu veel tänu minigripile kuiv, aga kes teab kauaks.
Nägin ära, aga liiga advanced minu jaoks, et logida suudaks. Mõned pildid nõiutud pulmarongi needusest.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Aare võttis jalad alla ja ronis puu otsa tagasi. Tiba madalamal pidi ka olema kui enne. Muu selgub ilmselt kohapeal.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Logiteade: vajab hooldust. Ei sõnagi rohkem, ei sõnagi vähem. Mis tegelikult juhtus: maastiku raskusastme äkiline ja oluline vähenemine aaret kandva konstruktsiooni purunemise tõttu kiirete õhuliikumiste mõjul. Brigaad läheb peale, siis vaatame edasi.
Mööda sõidul ka siin kiire peatus... või noh niivõrd kuivõrd. Karbi kaas oli väga lahtiselt peal. Imestan, et pole tuulega ära kukkunud. Siis läksin veel teist korda ülesse ja sidusin ümber karbi nööri, et vett sisse ei hakkaks immitsema. Logiraamat ja sisu oli ilusti kuiv, tänud aarde eest :)
Aare nähtud, kuid liigse kehakaalu tõttu ei hakanud puud kiusama. Lisaks on ka kõrguse hirm :)
Leitud. Vaatasin kohe alguses õiget puud aga aaret kohe ei märganud. Vaatlemine ümberkaudseid puid aga süda ei andnud rahu ja mõne minuti möödudes pöördusin tagasi sama puu juurde ning pöörates pilku veidi kõrgemale oli aare leitud. Sai parasjagu robotid ja oligi aare käes
Abivahendit mul kaasas polnud, kuid ilmselgelt katus sõitis ja nullis lihtsalt hakkasin kõrgemale liikuma. Kõige hullem selle juures oli fakt, et olenemata püüdlikust vaatlemisest ei olnud ma kindel, et seal kõrgustes üldse aaret ongi... Mingi hetk siiksi silmasin otsitavat. Oleks ma seda kohe näinud, ei oleks ma kindlasti üritama hakanud. Nüüd aga, poolel teel olles, lihtsalt mõtlesin end iga sammuga pisut kergemaks ja nii ma logiraamatuni jõudsingi. Logi kirjas ja aare kenasti kokku pakitud oli aeg tagasiteele asumiseks. See hetk ma tõesti ei saanud aru, mis valemiga ma sihtmärgini üldse jõudnud olin... siit ei ole ju võimalik tervena tagasi pääseda. Pisike värisemise hetk ja end ussina väänates tahke pinna vastu liibudes ma siiski aeglaselt kuid kindlat tagasi maale jõudsin. Huh - tehtud. Tänan.
Tõdesime, et seal on midagi, kuid ei hakanud oravat mängima.
Kuna täpselt ei teadnud, kuidas see alumine ots välja näeb, siis sai igaks juhuks abivahend autosse visatud. Kohapeal selgus, et ilma sai ka täitsa kenasti hakkama. Tänud peitjale, täitsa mõnus ronimine.
Lõin oma abivahendi live'i ja tõdesin, et siin pole mul midagi edasi teha. Aare nähtud ning selle tõendusmaterjal lendab jätkuvalt autos ringi.
See 4,5 pani alguses kahtlema, aga kuna siinkandis olin, siis tulin kohale. Lõpuks oli asi hoopis lihtne. "Kõndisin" plätudega aardeni ja logisin ära. Õnneks ei pidanud kaua ringi tallama ja aare näitas end juba varakult.
Jah, tõesti, mission impossible aarde logimisest saadud emotsioonid olid veel nii kõrgel, et siin tekkis korraks (ilmselt liiga üleolevalt kõlav) "see ju nii lihtne" tunne..Jäin isegi esialgu alla kokutama, kui aga oravad Tarmo ja Silver olid sekunditega tipus ja alla hüüdsid "te ei tulegi või?", võtsin ikka jalad kõhu alt välja ja ronisin ka vähemalt puu otsa. Veendusin, et saan hakkama küll. Tänud peitjale!
Eelmise ronimise juures oli jah latt parajalt k6rgele upitatud et nyyd v6is rahulikult lati alt l2bi k6ndida. Oravapoisid läksid liikvele ja ysna pea oligi kohvipausi aeg, Sinna k6rvale pusisime siis ka nimed raamatusse kirja. Teinekord tuleb neid ronimisaardeid ikka teistpidises j2rjekorras v6tta et ikka k6rgemale ja kaugemale ;) T2nud peitjale
Päeva teine puu mis oli plaanis ära vallutada. MI2 oli lati päris kõrgele visanud ja ka siin olid ootused suured. Kohale jõudes ei teadnudki kas nutta või naerda. Merlel oli see juba külastatud ja otsustas vaatleja rolli jääda. Kaupo oli ka seda varem siin vaatlemas käinud ja otsustas samuti vaatlejaks jääda. Varustus jäi seekord autosse puhkama, sellega polnud siin midagi teha. Pärast paari korralikult läbi mõeldud liigutust, olimeTarmoga kiirelt aarde juures. Kulutatud vaeva järgi tundus, et aaret on kõvasti madalame toodud. Oli suur kiusatus see päris kõrgele välja viia, õnneks suutsin ennast taltsutada ja lollused jäid tegemata. Kui mission impossible II juurest kulus meil üksjagu aega ja tundus et oleme nüüd graafikust kõvasti maas, siis selle aarde 6 sekundi logimisega saime jälle järje peale. Taandudes korjasin puu aluse sodist puhtaks, et järgmistel ikka vähe meeldivam tulla oleks.
Puude otsas ronida mulle meeldib, seega tuju püsis hea, tänud.
Oravaid vaadates tundus see väga kerge olevat, ise jäin pealtvaatajaks. Ühe korra olen siin proovinud ja ei tundunud kõige parem idee olevat. Eks siis üritan järgmine kord teisi aidata veeaaretega.
Kell ei olnud isegi veel kaheksa hommikul, kui ma juba rõõmsameelselt selle pumalajumaka otsast alla potsatasin ja edasi uutele seiklustele vastu sõitsin. Tõmbas vere ilusti käima, aitäh!
Tegelikult oli juba ammu kiire üritusele, kuhu pidin jõudma, aga no ei suutnud kiusatusele vastu panna ja keerasin maanteelt alla. Nullis vaatasin natuke ringi, ei leidnud, lugesin logisid ja sain nägijaks. Nojah, niigi raiskasin siiatulekuga aega, nüüd siis tuli välja, et ilmaasjata. No SELLEKS mul täna küll aega ei ole.
Kui juba esimese oksa peal jalg korraks värisema hakkas siis hüppasin ruttu alla. Ei tea kuidas selle logitud saab.
Soendusharjutused eelseisvaks ronimiseks aga seni kuni sain tossu paelad seotud oli Janar juba teel aardepoole ja soendus jäi minul tegemata. Tänud peitjale.
On ikka nimi aardel, täitsa hull värk. Keel läheb sõlme, kui seda ütlema peab.
Vaatasime raskusastet ning hindasime kaardi pealt võimalikku abivahendi vajalikkust ning nii me sinna aardeni kõik vantsisime, kummikud näpus. Ennast ajas hullult naerma. Aarde vormistas Janar, mina sel ajal rüüpasin rahulikult kohvi. Tänud peitjale!
Ütleme siis nii, et siin olid eelharjutused sabale, et ronida varsti viiese raskusastme otsa. Peaks mainima, et mõned meist lihtsalt lebotasid puu all ja targutasid. Aga no see selleks. Kui selle puu otsas käisin ma üksi, siis vähemalt järgmise otsa juba ronite küll kõik. Kui nüüd tagantjärele võrrelda, erinevaid ronimisi neljase ja viiese otsa, siis oli siin orava mängimine isegi rohkem energia kulukam ja nõudis rohkem vaeva. Tänud aarde eest.
Saatsime meist kõige suurema jõu ja ilunumbreid tegema. Käes ja logitud. Fantastiline vaade.
No on alles koht topsikule leitud, õnneks oli Marek kaasas, kes võimlemise enda kanda võttis.
Väike võimlus viis sihile.Täname
Täna siis mõtlesin, et lähen ja leian selle.Kohale jõudes aga vajus karp lahti, et noo on alles koht valitud.Peale mõningast mõtlemist otsustasin, et kui juba tuldud on, siis tagasi kah ei lähe ja tehtud see sai.Külma ja libedaga oli ikka omajagu tegemist, et üldse selleni jõuda.Lõpuks õnnestus ikka karbi kaas lahti kangutada ja nimi kirja panna. Tänud peitjale
Käisin siis ka sookurgedele, enne nende reisile asumist viimaseid etendusi andmas. Pärast neil hea Lääne-Hispaanias või koguni Põhja-Afrikas teistele uhkustada, et vot, kus meil seal Estonias, Savalduma järve ääres on alles eriliselt suured kotkad puude otsas, lennuvõimetud sellised.... Põnevust oli ka :), aardes oleva kirjutusvahendi pillasin alla aga ei ole hullu mul oli endal ka kaasas, jätsin selle asemele. Ja siis sai siia veel Kiku kandist tagasi tuldud sest prillid olin jätnud puu juurde kivile. Tänud peitjale!
Ja miks sookured ja haigrud ei sobinud publikuks? Mina näiteks Gundase juures päästsin haigru käest ühe jõesilmu.Kätte ei julgenud teist võtta,nügisin siis jalaga vette tagasi.Tegevust rohkem kui rubla eest.
Noh, rahvas, kõik kirjutavad logides, kuidas nemad tahavad näha, kuidas peitja seda hooldama läheb, ja kui siis peitja seda teeb, on publikuks aint paar kruugutavat sookurge, pinu pääsukesi ja üksik haigur, kes kah kohe plehku pani. Lootsime, et saab teibiga hakkama, aga ei, läks uus karp. Mõnusat ronimist!
Leidsime aarde aga ei pannud raskusastet tähele ja sellise tormiga sinna ronida ei julgenud,las ta olla edasi.
Alguses läks Anna aarde juurde, kuid kui ta puud nägi, siis tema ronima hakata ei tahtnud. Tegi kõne mulle, hüppasin autost välja, läksin sinna, ronisin ja panin logi kirja.
Mida kõike ma aardeleiu nimel ei tee, võin isegi 110 kilosele mehele trepiastmeks olla. Kui Margus juba esimesele pulgale sai, siis edasi läks suht libedalt juba. Lisaraskust valmistas talle vaid kaasavõetud abivahendi üles vedimine, mida tegelikult ei läinudki vaja. Selle võis õnneks vabalaskumisega alla saata. Tehtud, ühesõnaga! Aitäh!
Aarde raskuaste peab paika ning abivahendiga sai ilusti kätte.
Einoh, eks meil oli ka aimata, mis ees ootab, seepärast objektile jõudes väga ei üllatunudki. Aare paistis alt kätte, samuti tundus, et täitsa võetav ju. Oligi võetav ja võetud sai. Vihmast tingituna oli rada muidugi veidi libe ja nõudis kontsentreerumist, aga tehtud. Tänud aarde eest.
Kohale jõudes sain koheselt aru, kus on aare... St. Lembit sai oma plätusid testida :D
Peale geojaani jõudsime meiegi jalakate manu. Maastiku raskusaste andis juba enne aimu, mis ees ootamas. Aga tegelikkus oli ikka palju põnevam :) Puu on nii huvitav ja mitmeid võimalusi pakkuv, no eks ta närvikõdi ja jalavärinat pakub ka. Seda viimast eriti alla tulemisel. Üles on lihtne, siht on silme ees, Aga alla tulles on "rajatähised" kehvavõitu ja jalg kipub rajalt kõrvale kalduma. Täname! Tehtud.
See puu on ikka nii kõrge, et ma vaataks kohe huviga kuidas omanik seda aaret hooldamas käib ... ise, mitte orava abiga :P.
Ise kasutasime seekord orava abi, sest vastasel juhul poleks enam keegi vist seda aaret õigel kombel kätte saanud. Aga orav oli liiga kiire, käis suts üles ja alla ja siis kui ta just oli maaga taas kokku saanud, saabusid Karuonu ja Caro ja me saime nüüd ka Karuonu ronimisosavust jälgida. On ikka osavad need ronijad. Puu jäi alles ja totsik selle otsas ka. V: TB
Leitud teel Geojaanilt koju. Meie lähenedes ronis keegi juba allapoole. Kohtusime mooritza, alexi ja kajaliisidega. Napilt jäime hiljaks ning karuonu pidi ise kindad kätte panema ja musta töö ära tegema. Kolleegid muidugi ei lahkunud kuskile ning nautisid etendust täiega. :D Mina olin lihtsalt ilus kaasas, keegi peab ju olema. ;)
06/27/2015 You found [Traditional Cache] Savalduma pulmajalakad Visit Log Meie hulgas kergeim käis aarde juures ära kuigi ta väidab, et kardab kõrgust meeletult. Päris keeruline oli täna seal parkimiskohta leida. Aitähh!
Omapärane selle tõttu, et jättis mulle käepeale signatuuri mille järgi geojaanil keegi tuvastas kohe ära, et käisin selle aarde juures :)
Mina ei suutnud vaadata kuidas Allan maa ja taeva vahet kõikus. Igaksjuhuks jutustasime Eevaga millegist muust, kuni logi kirja sai.
Kohale jõudes kahtlustasime suuremat sorti geokogunemist, sest parkida ei olnud enam kuhugi, kõik oli hõivatud. Aarde juures aga kedagi ei olnud. Tuleb siis välja, et populaarne kalamgude kogunemiskoht on seal hoopis.
Kui aare ära nähtud, otsustasime säästa Eeva närve ja sekord ronis Allan. Mauri muidugi nihverdas end vaikselt kõrvalpuu otsa turnima, aga seda enam ei märgatud, sst toimus aktiivne kaasaelamine Allani poolt valitud vale teekonna korrigeerimisele. Aga lõpuks sai kõik õigeks ja logi kirja.
Nüüd jäi veel suurim katsumus: mõlemad meie autod ninaga õigesse suunda saada...
Üks parkimiskoht oli hõivatud kalamehe poolt aga teise sain ennast ära mahutada. Esmalt tuvastasin kus aare asub, siis uurisin pikalt kas mul üldse on mõtet proovida. Tühjendasin kiirelt põie, et poole peal hirmust piss püksi ei tuleks ja tühjendasin taskud, et oleks võimalikult vähe segavaid faktoreid. Algus läks üpris kiiresti poole maa peale. Siis hakkas jalg värisema ja aju korrutama sisemuses mulle sõna ei. Kuna ma ei olnud ennem geopeitusega tegelemist üldse mööda puid roninud, siis lähenen igale puule suure ettevaatlikkusega. Siin aga võis selle korrutada 5-ga. Pidin ka seda silmas pidama, et üks asi on üles saada aga päästeametit ei oleks tahtnud endale küll pärast järgi kutsuda. Seega vaatasin enne igat takistuse ületamist ka loogilise teekonna enda eelmisesse baaslaagrisse pääsemiseks. Viimase 4 meetri juures oli mul väga tõsine plaan juba ka loobuda kuid geosõltuvus näitas mulle õige ohutu tee konteinerini. Väriseva käega panin logi kirja. Tagasi puutüve juurde jõudes sain mitu korda rahulikumalt hingata ja algas pikk laskumise protsess. Kokku kallistasin seda pulmajalakat umbes pool tundi. Kuna ma selle ära suutsin teha, siis oli emotsioon vägev. Kohe nii hea, et kõik järgnevad otsingud lõppesid positiivse noodiga ja isegi kui kusagil sai vihma või muid raskusi tunda, oli tuju ikka hea. Tänud!
Esimene kord, kus Einaril ei lastud puu otsa ronida. Vaatas vesise suuga alt. Aitäh!
Madis turnis ja meie vaatasime. Kalamehed õnneks ei vaadanud. Aitäh aarde eest!
Autos vaidlesime, kumb ronida saab meist Liisiga. Kohapeal langes see au mulle, kuna Liis oli pärast Porkuni järves suplemist puhtad riided selja pannud. Ronimine läks kergemalt, kui arvasin. Aitäh, meeldis!
Kui raskusastet vaatasin, sain kohe aru, mis suunas tuleb liikuda. Kerge ei olnud, kuid praegusel aastajal tehtav.
Ilmselt lihtsalt päevaväsimus takistas selle aarde äralogimist- no tõesti ei viitsinud hakata jalutama auto juurde tagasi saapaid vahetama.... Teinekord uuesti ;)
Nooo jahhhh...
Taaskord, olin mina ikka väga niru kodutöö tegijana see totaalblondiin, kes aarde juurde loojuvas päikeses naiivselt marssis. Teised muidugi olid kui notsud rukkis vagusi. Muigasid vaid. Kohale jõudes, asjast aimu saades, aga tõstsin see-eest topeltkisa üles. Mitte mingil juhul!!! Olime ju kõik kummikutega, sest laiskus polnud lubanud peale eelmist aaret neid vahetada. Ja teised naiivitarid kah ju ei mõelnud pisutki ette. Ja auto jätsime nagunii kaugemale, sest ilus oli jalutada. Samas nii ilus ka polnud, et kummareid vahetama minna, sest tuul tõusis ja külm oli. (Mõte läks muuseas Reixile, kes NKT-l ööd veetmas oli. Brrrrrrr... Respekt tahtejõule ja meelekindlusele!)
Igastahes, neid pulmajalakaid saab kunagi uuesti vaatama minna. :) Eriti meelsasti tahaks ma minna neid vaatama siis, kui Hannes isiklikult aaret oma käega paitama läheb, et logiraamatut vahetada või miskit kuivatada või niisama veenduda tahab, et kõik korras on. ;) Ja üleüldse, lastel on kombeks ka suureks kasvada. ;)
Meie võtsime sihi Venemäele, et telk püsti panna ikka veel enne uue päeva algust...
Noo jahh. Kas peab siis advendiaarde nii lakke ajama. Ja kui nüüd kontoomanik ise ka korra seal aarde juures ära käiks, siis järgmistel jääks maastik 3.0 vist laeks. Muidu huvitava ajalooga koht.
Uue hooga. Koht oli teada, riided seljast ja aardejahile. Kätte ma ta sain ja logi läks kirja. EVEJ
Silm peatus kohe õigel kohal, kättesaamine osutus veidi keerulisemaks, kuna riietus ei vastanud nõuetele. Eks tuleme uuele ringile.
Timixile tuleb au anda. Ta on julge ja osav!
GP 1404 / GC 1645
Esimene katse oli vaatlemiseks ja aarde tuvastamiseks. Seejärel selgus, et sellel teel sõidab ka teisi autosid, mistõttu tuli minna jooksuga autoga tee pealt minema ajada. Siis võtsin südame rindu ja tegin ära. Oh teate... Aga vaade oli ilus. Aitäh!
Mida iganes. Mina oleks sinna puu alla onni ehitanud ja oodanud, kuni sügisene tuul õuna alla toob. No nii kolmesaja valgusaasta pärast.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Eelmine tünn lõpetas katkisi kõrvu puu all vedeldes, nüüd sai uus, metallist, kõrgemale ja kõvasti puu külge kinni, et kepi- ja vardamehed teda alla ajada ei saaks. Nii et üles-üles, seltsimehed!
Ja ilus on seal praegu. Vett küll minimaalselt, kõik augud on kuivad, aga kägu, pääsukesed ja koovitajad kõik kenasti ametis.
Leidmine oli üsna lihtne, maastik ju 4,5 :)
Tänud peitjale :)
Maastik 4,5, oo õudust! Õnneks mul 2 meest võtta, ühe neist ikka ära räägin, kes mind õlgadele võtab. Nägime vett ka aga Geps sinna ei suunanud. Kohapeal kohe jõllasin, et nii lihtne on 4,5 maasik, sest samas ei saa minusugune ju vahel 2,0 aardeid ju üldse kätte. Tänud jalutukäigu eest.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Rindeteated räägivad kõrvutustatud kaanest ja kaanetustatud karbist. Loodetavasti sõidab ta juba Tlna poole putitusse.
Mõtlesin, et kaen perrä, aga sain logitud ka. Täitsa rahulikult. Ilus loojang oli siin täna. Karbil oli kahjuks kaks kõrva puudu. Sisu oli kuiv ja korras. Tänan!
Ronimisfännist kaaslase ootused olid maastiku raskusastmest vist pisut üles köetud ;) Taas üks põneva looga koht nähtud, suur aitäh!
Leitud. Aitähh! ...nii kõrget maastikku polnud kahjuks au kohata.
Autoga sain kusagile 200 meetri kaugusele, sealt alates oli tee nii paksu lumevaiba all, et sealt edasi ma autoga trügida ei soovinud. Võtsin autost abivahendi kukile ja rühkisin nulli poole. Seal jäi õige asi kohe silma ning selgus, et siin oleksin ka ilma abivahendita hakkama saanud - minu puhul on see üle 3-se raskusastmega maastike suhtes muuseas üsna haruldane juhtum :). Kuna ma aga abivahendi juba kaasa vedasin, siis kasutasin seda ka sihtotstarbeliselt. Tänud vahvat kohta näitamast!
Rubriigis Minu Geopeitus näen, et minu "Viimane aardeleid" toimus 23.12.2014. Täna, seda 14.01.2015 leidu veebis logides on juba poolteist kuud möödas. Selleks, et mitte tekitada küsimusi või kõhklusi nagu oleksin ma ära kolinud, surnud või hoopis solvunud, hakkan siis tasapisi otsast logima. Vabandan igaks petteks juba ette, et võin pisut roostes olla. Vast ei sega oma logidega suurt kedagi (-:
Töötee viis lausa kaheks päevaks Lääne-Virumaale. Sellest sai esimene linnukene sel teel. Meilgi jäi auto paarisaja meetri kaugusele, edasi oleks trakatsiga saanud. Veesilm, mida kaart lubas, polnud hetkel eriti veesilma moodi. Aga jalakad olid paigas, pulmarong seisab seal siiani. Muidugi selgus alles kohapeal, et maastik 4.5. Aga ega ma poleks ikka midagi erilisemat kaasa võtnud, kui oleks seda ennist teadnud. Natukene puhaste töötunkede määrimist ja aare oligi käes. Kahjuks kas oli sel juba enne või purunes nüüd üits kõrvake, sest tops oli pesas kinni jäätunud. Olin küll ettevaatlik seda kätte saades, ent ikka oli tunne, et miski ülemääraselt praksus.
Logi kirja, tops nii kinni kui vähegi sai ja aare tagasi. Nüüd vast ei jääta nii kinni enam. Tagasiteel saime juba vähem lund saapasse, sest kellegi jäljed olid ees. Ülla-ülla, eks ole. Aitäh selle vahva loo eest, kant jälle tuttavam. Mõistlikum oleks vast riputada, siis ei jääta ka edaspidi ära. EVEJ.
Päeva viimane aare.Siin tegime endist abivahendi ja nii see logi kirja saigi.Aitäh!
Õnneks saime hiljem ka auto kätte, vahepeal juba tundus, et need puud tõmbavad ka auto enda juurde.
Leitud tugevas lumesajus.Võimsad suured puud tõesti.Tänud!
Kutse ronima, vahva! Ülal küll torm sakutas, vihma kallas, õnneks tasakaal püsis. Tore vanarahva jutuke. V:-J:lehmake Tänud peitjale.
Polnud siin mingeid abivahendeid vaja, ja ega mul neid olnud ka. Parimas eas meesterahvale sellised maastikud üle jõu ei käi.;) Puu oli vaid ebameeldivalt märg ja ligane, seega päris puhaste riietega ei pääsenud. Kuna aeg surub peale ja vaja aastalõpu pidustustele jõuda, jääb see ka selle aasta viimaseks leiuks. Head vana aasta lõppu kõigile ja vahvaid seiklusi uuel!
Meie esimene leid. Täname Vellot ja Heilit ärgitamast ning Anu ja Peepu julgustamast. Oleme küll kohalikud, kuid pulmajalakate legendist polnud kuulnud. Täname aarde paigaldajat. EVEJ.
Peale kohalejõudmist oli vaja minna abivahendi järele. Tänud toreda aarde eest. V:Märk, J:Magnet
Ka see aare sai leitud.Mis siis et pidin autost abivahendit toomas käima.See on kui kuidagi teisi uskuda ei taha.
Väike jalutuskäik, natuke vaatamist ning aare silma hakkaski. Tanelil kaasasolevast abivahendist oli palju kasu, et aare ka kätte saada. Tänud peitjatele.
Tee oli oluliselt paremini sõidetav kui Bauhofi parkla. Auto jäi 250 meetri kaugusele, edasi läksime jala. Kuna eelnevalt olin logidest lugenud, et abivahendist võib abi olla, siis võtsin selle targu kaasa. Kohapeal selgus, et täitsa õige vahend sai välja valitud. Kui aare silma jäi siis erekteerisin viivitamatult abivahendi ja tõin purgi alla. Kaubanduslikke tehinguid ei sooritanud. Aitäh peitjatele.
Otsustasime teha õhtul ilusa lumise väljasõidu. Selleks sobis Savalduma pulmajalakate aare väga hästi. Kohapeal kasutatud abivahend küll langes, aga õnneks mitte päriselt. :) Aitäh vahva aarde ja põneva info eest! EVEJ