Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare juhatab teid kahe väikese metsamajakese juurde. Neist paremas seisukorras olevas aare end peidabki. Varem kasutati neid majakesi suvitamiseks, aardest lõunas leidub ka siiani kasutuses olevaid majakesi. Suvel on mere ääres näha väikest allikat.
AARDELE LÄHENE PÕHJAST! Aardeni viib jalgrada. Lõunast läheneda ei saa!
Aare sai peidetud Madisele[madis1989] sünnipäevakingiks. Sünnipäevalaps on aarde juba leidnud, teistele head otsimist!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5JM9W
Logiteadete statistika: 92 (93,9%) 6 3 0 0 0 0 Kokku: 101
Kunagi siinkandis aardejahil olnuna jätsin selle aarde targu vahele. Aga selle paari aastaga olen märgatavalt karastatumaks saanud ja asi siis see mõni meetrit võsa läbi rammida ja mingi räige voodi läbi otsida ka ei ole. Kohale vurades avastasime küll äkitsi end praktiliselt kellegi hoovist, aga kuna peremees kohe ka uksele ilmus, siis ei osanud ta vist esimese hooga vastu vaielda, kui hõikasin, et me vaid hetkeks, vaid noogutas nõustuvalt. Ja nagu tavaliselt ikka, sai peale logimist tunduvalt leebemalt autoni tagasi, kui minnes. Nüüd siis see pea ainukesena külastamata koht käidud. Tänud peitjale aarde eest.
Ootasime hullemat ragistamist, kuid osutus üllatavalt mõnusaks jalutuskäiguks. Täname peitjat!
Auto jätsime eratee otsa ja tulime sealt tipa-tapa edasi. Võsast leidsime kokku kolm hoonelaadset. Üks oli päris hullus seisus, sinna poleks kuidagi julgenud ronida. Teine oli veidi lootustandvam ja seinad veel mitte nii viltu, et sisse saa - sealt leidsime ka aarde. Kolmas jättis üsna viisaka mulje ja tundub küll, et see veel praegugi kasutust leiab. Aitäh peitjale!
Mööda vett sai lõuna poolt täiesti legaalselt läheneda. Pisut võssi ju vahetult enne lõppu on, aga mitte midagi hullu. Hull oli lugu hoopis mereäärsetel rajatistel, sest rüsijää oli nii mõnegi ehitisega jõudu katsunud ja loomulikult võitnud. Aitäh!
Vihjatud teele oli paigaldatud eratee silt ja selle alt sisse sõitma ei hakanud. Liikusime edasi ja jätsime autod umbes kilomeetri kaugusele ja asusime mööda metsarada astuma. Mingi hetk seisis keset teed magava beebiga vanker.. hämming oli suur, aga siis nägime eemal ka lapsehoidjat seeni korjamas… Majakesed ise on kerge võsa sees ja vaatasime esiti siis korralikuma maja voodikesed üle. Kuna seal midagi ei leidnud, siis liikusime kehvemas seisus tarekese juurde, kust leidsime ka aarde. Kunagi on siin väga äge olnud! Isegi potid-pannid ja plätud olemas! Kahjuks vist pikka pidu sellel aardel siin pole.. Pole kindel kaua see looduse meelevallas siin vastu peab.. Täname kutsumast!
Vaatasime igaks juhuks mõlemad majad üle, ja pesad samamoodi. Tuli ka topelt vaadata, et konteiner kätte saada :) Praegu vist keegi enam nendes suvitada ei sooviks, kuigi kujutlusvõimega annab mõelda selle mineviku väga lahedaks :)
Kohale sai ragistatud läbi võsa, kuid tagasi tulles õnnestus täitsa mõnus rajake leida. Aarde peidukoht laguneb täie hooga, nii et sisse astumisel oleks kiivrit tahtnud kindluse mõttes.
Tänan peitmast.
Aastatega on nii mõndagi muutunud. Praegu küll ei õnnestunud tuvastada ühtegi rajakest, mis nende majakeste juurde tooks. Kaardil on tõesti mingid kriipsud märgitud, kuid päris looduses on vaid üks suur võsa. Täna oli see veel just lõppenud vihmast läbimärg. Algul üritasime läbi võsa tungida, kuid siis sain aru, et mõistlikum on mööda mere äärt liikuda. Märjaks sai ikka, aga vähemasti ainult püksteosa. Kohale jõudes selgus, et kehvemas seisus on hoopis aaret peitev majake. Aare oli õnneks omal kohal. Väga-väga imelik paik. Aitäh aarde eest!
Aardeni pidi jah veidi murdma ennast. Ühes majakeses keegi lausa elab. Õnneks ei tundunud teda kodus olema hetkel Tänud
Rada hargnes kusagil mitmeks, valisin vist vale. Igatahes mingil hetkel juhatas GPS rämedasse padrikusse; mõtlesin, et millega Madis sellise kingituse ära teenis. Siis jäi silma ka õige paik. Peitjale tänud!
Selle aardeni pidi lausa teed raja. Aare korras. Aitäh
Õige tee leidmine oli paras vaev - igal pool olid keelavad märgid ees. Kohapealgi oli parasjagu ragistamist, enne kui õige kummalisse kohta jõudsime. Peagi teeb loodus oma ja järgi jääb vaid puuhunnik. Aarde leidsime kiirelt ja see oli korras.
Eks see igipääs sinnakanti suht keeruline on. Auto parkisin veski juurde ja sealt otse üle heinamaade ja kellegi ehitusplatsi majakesteni. Null on täpne ja leid kiire. Tänud!
No oli see alles kingitus :D Eriti karmis kohas, õnneks aastaaeg oli minemiseks õige, õige kellaaeg ja õnneks koerad ei jooksnud ilma rihmadeta ringa. Koht oli kummalises võpsikus, aare oli väga heas korras, tänud :D
Põhimõtteliselt sama jutt nagu Inga logis :D Väga viskas üle see lähenemistee otsimine ja kõik need eramaa ja keelu sildid. Otsustasime, et selle aarde otsime kunagi kui Liis ja Madis peaksid meid sinna suvilasse kutsuma ja meile see jalgrada lihtsalt ette näidatakse :D
Jube, kuidas mulle ei istu aarded, kus peab lähenemisteed sellise põhjalikkusega otsima... ja siis ka õiget teed ei leia. Kuna peitja vihjas, et läheneda tuleb põhjast, siis sealtkaudu hakkasingi minema... ning sattusin ühel hetkel mingi suurema kogunemise keskele, kus mind vaadati tiba liiga küsiva pilguga. Taandusin viisakalt ja proovisin minna ringiga, kuid seal lõppes tee lihtsalt otsa. Lõin käega ja mõtlesin vaadata ikka ka lõuna poolt. Igaks juhuks. Seal oli mingi koer keset teed kinni seotud (omanik istus meeter eemal puu all), nii et manööverdasin seal päris korralikult. Juurdlesin, kas minna majast küsima, kas tohib läbi nende aia jalutada... kaks korda... aga kuna ma kedagi ei näinud, siis otsustasin, et otsin parem midagi muud. Teist korda juba lähenemisteed otsimas, kolmas kord ilmselt enam väga ei viitsi.
Auto sai viisakalt jäetud suht kaugele ja jala kohale jalutatud, aga nii näebki rohkem. Kingitus oli üllatav. Tänud juhatamast.
Kuhugi sai kuidagimoodi ära pargitud ja siis jalgsi seiklema mindud. Kõik raja moodi otsad proovisin järgi, aga need viisid kas kellegi õuele või siis päris mere äärde. Kõige õigemas suunas võsaseina ees seisis üksik värav, mis viitas võimalusele, et sealt võis kunagi ehk jalgrada alata. Rammisin läbi tiheda taimestiku, pikapeale läks see ka hõredamaks ja sai pisut vabamalt astuda. Esimene vanakooli kämpingukuut torkas silma alles siis kui juba peaaegu kohal olin. Sisse astudes võis näha üht-koma-teist lapsepõlvest tuttavat, küllalt rääbakas seisukorras mõistagi. Vihjet lugedes läks aardeleiuga kiirelt, tänud.
Nii mõnigi lähenemistee jäi leidmata ja nii mõnigi võss sai vägagi läbitud
Lähenesime põhjast nagu soovitatud kuigi tundus, et ka lõunast või siis keskelt on liginemine olemas. Aare kenasti omas kodus. Tänud
Kuule Liis. Madis väärib ikka paremat kingitust,kui selline lobudik. Lähenesime põhja poolt ja perenaine andis loa rada kasutada. Aitäh.
Esimeset t6kkepuust m66dudes oli kll v2ike k6hklus et 2kki keegi tuleb kurjustame et mis me siit eramaalt otsime. Majades aga valitses pimedus ja vaikus ainuke helendav asjandus oli posti kylge aheldatud voolum66tja. Silver ees ja mina kohe sabas. Yhel hetkel m2rkas silver midagi helkimas nii et sukeldusime v6ssa. Kui olime datcha juurde j6udnud tekkis kll kysimus et kuidas siia yldse inimlikult l2heneda annab?? Hotell oli tyhi et oli just piisavalt ruumi ka meie logide jaoks. Konksud kirja ja v6ssa tagasi ;P
Lähenesime aardele lõunast kiviküla aarde juurest. Mingil hetkel oli tee peal ees tõkkepuu. Autot võib see ju takistada, aga meid mitte. Jäi veel üle üks väike jalutuskäik. Kui olime peaaegu kohal, panime õigest kohast esimese hooga mööda. Õnneks taskulambi vastupeegeldus andis loa võssa sukeldumiseks. Ah et selliseid kingitusi teete teineteisele. Sellise jama korraldamise eest saaksin ma ilmselt pudrunuiaga oma naise käest ja nädalate viisi näägutamist. Ei ei, aareda on kõik hästi, lihtsalt asi on maitses.
Tänud.
Auto parkimise järel paistis, et õige raja leidmine on täielik lapsemäng. Lai rada ja ees paistis mingi lagendik. Lagendik oli aga suvilate lõkkeplats või midagi taolist ja kuhugi edasi ei viinud. Proovisin siis läbi tiheda võsa ennast murda aga see oli ikka liiga tihe ja pöördusin tagasi lagendikule. Vaatasin kaarti ja googlemapsis jooksis mingi raja moodi triip isegi veidi eemal. Navigeerisin ennast siis raja algusesse. Värav oli, ees aga ootas väga võssa kasvanud rada. Märg oli ka. Kuna paremat varianti ei leidnud siis hakkasin mööda seda rada ikkagist edasi rihtima. Mõtlesin, et peaks juba "hooldusvajadus" teate üles panema. Mitte muidugi aardele, vaid et paneks peitja trimmeri ja kirvega tööd tegema :P. Peagi ristus minu ragistamine korraliku laia jalgrajaga kus ei olnud ühtegi segavat objekti. Ega ka mööda seda rada ei osanud ma nüüd ilusti lõppu välja minna. Võsa oli vist ikka nii meeldima hakanud, et lõpus tungisin veel kadakate vahele ka. Maja ukselävel võttis mind vastu linnukorjus. Sisustus oli huvitav ja nostalgiline. Hetkel oli muidugi elamiskõlbulikkuse kõlblik kuni möödas aga kujutasin ette kui vinge lapsepõlv võis mõnel siin olla. Aarde logimise järel uudistasin ka teist maja ja mulle tundus nüüd pigem hoopis see paremas seisus olevat. Majade juurest autoni läksin nüüd täies pikkuses mööda head kuiva käidavat jalgradapidi. Aitäh peitjale siia juhatamast!
autoga kuhugile lähedale ei saa, kõik kohad erateid ja õuele viivaid teid täis. Läksin üle põldude ja lõpuks pidin läbi sellise paakspuu-kadakavõsa minema, et sealt sai vaid roomates edasi. Väga valulik oli ligipääs. Kuskilt kindlasti saab normaalselt ka ligi, aga ei tea, kust kohast :) Ja otsisin toa läbi ja ilma vihjeta kohe üles ei leidnudki. Ise on see koht minu koduküla ja kõik kohad lapsena läbi kolistanud, neist putkadest ei teadnud midagi. Tore ja tänud juhatamast.
Lähenesime aardele põhjast ning mingi hetk asendus teerada võsaga. Ragistasime läbi ja nägime suvemajakesi. Otsisime mis me otsisime kuid ilma geokõneta me ei pääsenud. Tagasiteel õnnestus meil leida ka see teerajake millest räägitakse.
Legaalselt ei õnnestunud läheneda ühestki ilmakaarest. Loov lähenemine viis aga sihile me peale pikemat otsimist jäi lõpuks ka asukohta vahetanud aardekarp näppu.
Ei saanud lähenemisega algul hakkama, sest kodutöö oli tegemata. Siis lõpuks lähenesime mere äärest. Aitäh huvitava aardekoha eest! EVEJ
Tulin siis soovitatud rada pidi kohale ja ei pidanud pettuma. Täitsa korralik majutus on nullis. Mõtlesin, et kui kell oleks hilisem, siis võiks isegi siin ööbimist kaaluda. Aitäh!
Kui Haapsalu ümbrusest selleks korraks küllalt sai, hakkasime vaikselt lõuna suunas liikuma. Et asi liiga lihtne ei oleks, valisime taas mingi huvitava "otsetee", mis tõi kaasa üsna palju jääsupis mulistamist ja natuke oksakraapimist. Aga eratee märgini jõudsime ja siis jätkasime jalgsi. Ühel hetkel suutsime valida vale jalgraja ja siis seisime nulliga risti, mingi 12 meetrit minna.
Ainus probleem, et kuigi null oli näha, siis sinna vahele jäänud võsa oli päris muljetavaldav. Aga noh, ringi ikka ei läheks ja selgelt me polnud ka esimesed, kes selle müüri ees araks polnud löönud. Kui natuke rapituna kohale jõudsime, oli okasroosike juba jalga lasknud ja tassi jäetud tee ära auranud, aga külalisteraamat oli siiski jätkuvalt avatud. Panime nimed kirja, uudistasime võimalusi ja lahkusime rahulolevalt, seekord mööda teerada. Lahe avastus, aitäh näitamast!
Lähenesime põhjast ja saime ruttu nulli lähedale. Siis vaatasime seda võsa, pole ammu sellist läbinud. Ei paistnud häid peidukaid ja vaatasime vihjet, siis läks ruttu. Katus laseb läbi ja sees on tugev niiskuse/hallituse lõhn.
Seiklesime meiegi lähimat parklat otsides aga leitud ta sai. Tagasiteel "tsivilisatsiooni" pidi autojuht pidurdama teel "parkinud" põdravasika pärast. Varsti tuli ema põõsast ja juhatas lapse minema.
Haapsalu ja ümbruskond oli niipalju leidmata aardeid täis, et otsustasime teha lausa kahepäevase retke. Auto jätsime eratee märgi alla ning väike jalutuskäik ilusa ilmaga oli täitsa mõnus. Huvitav leid need majad seal võpsikus. Aitäh!
Teekond majakeste juurde läks üllatavalt lihtsalt, olgugi, et polnud siinkandis varem käinud. Ainult ühes teeharus läksime mõnikümmend meetrit vales suunas. Kohapeal läks mõnevõrra kauem. Oleks oluliselt lihtsamini läinud, kui geopeitus.ee vihje oleks ka geocaching.com lehel kirjas olnud, kus me oleks seda kohe ka märganud. Peale vihje lugemist läks ainult mõni sekund enne kui aare Kadril näppude vahel oli.
Eelnevate logide põhjal suhtusin ka väikese eelarvamusega sellesse aardesse, aga tore, et ette võtsime. Jätsime auto 700 m kaugusele, kuna jalutuskäik oli just see, mida soovisime. Nii ei häirinud meid ka rohked eraomandi sildid ja vastutulnud külaelanikudki tervitasid lahke näoga. Gepsu ja väikese analüüsi kaasabil õnnestus valida õiged teeotsad ja aare ootas ka oma kohas. Boonusena sai ka mereääres päikest ja head ilma nautida. Kokkuvõttes ikkagi tore koht, mis sest et endise aja luksus oli läbi saanud. Tänud igatahes!
Oh see oli küll üks kannatuste rada ja eramaa siltide väli aga kohale me jõudsime ja kirja ta sai!
Ekslesime pisut mööda kitsaid metsateesid, aga kuna kõigi nende keelu- ja eramaa siltide kõrval ja vahel ei leidnud isegi head kohta auto parkimiseks, siis jätsime otsingud selleks korraks pooleli.
Natuke hirmus oli õhtuhämaruses seal hängida ja tekitas eriti Romekis hirmu. Igatahes leitud ta sai. Tänud peitjale.
Õiget suunda valides viis kohale korralik jalgrada. Tee peal nägin jänest, aga Madist talle kingitud häärberis ei trehvanud. Tänud.
Sildist edasi ei hakanud autoga trügima, otsustasime jalutuskäigu kasuks. Vahepeal tekkis segadus, milline tee valida, aga esimese hooga valisime õige. Mõne aja pärast tuli jälle otsustada. Kui olime jõudnud aardest 20 m kaugusele ja hakkasime kaugenema, otsustasin, et teine tee oleks ikka parem valik olnud. See viiski ilusti mere äärde, aga oodatud majakesi polnud kusagil. Sukeldusime siis teelt kõrvale ja pidime tõdema, et päris pimedad ikka või on majakesed end nii hästi ära varjanud. Uudistasime natuke ja leidsime aarde üles. Minu jaoks oli täitsa põnev ja huvitav koht, esteetidele muidugi ei sobi. Aitäh peitjale!
Arvatavasti oli mõni pettunud geopeitur kogemata oma frustratsiooni aarde peal välja elanud, no näiteks jalaga aarde teise kohta löönud, sest aare ei paiknenud vihjejärgses kohas. Kui ma kõik võimalikud tasandid olin vihjega sobivates paikades üle vaadanud ja päike juba loojuma hakkas, siis küsisin vihjet. Vihjega läks veel jupp aega, enne kui ma ta kätte leidsin. Tagasi panin aarde nii, et vihje praegu sobib. Aitäh!
Minema saime natuke pärast päikeseloojangut ning õnneks atv-ga ringi sõitvat inimest ei trehvanud.
Otsustasime aasta alguses pisikese georetke teha. Seltskonnaga vedas, tore aare, tänan peitjat!
Madisele mõeldud kingitusega läks asi natuke nihu. Loomulikult tulin ma põhja poolt ja see oligi ju soovitatud suund aardele lähenemiseks. Aga noh mina marssisin mööda teed ju aarde asukohast ilusti 100 meetrit mööda. Ja loomulikult ei olnud ma enne aarde tutvustust lugenud. Tulin tagasi ja pressisin ennast lõuna poolt läbi võsa. Lõpuks, kui kohale jõudsin, oli ka aega aarde kirjeldust lugeda "Läheneda tuleb põhjast!!!! Aare ilusti olemas ja minu logi ka ilusti sees. Ja kui ma juba sealt lõunast tulin, ega ma siis saa ringiga tagasi minna. Aga teisetle soovitan läheneda põhjast, kui te ei taha loodusega võidelda. Tänud.
Mõnus ilm, ilus tuulik, kerge rada ning pisut keeruline leid. Vihjet tõlgendasin valesti ja hetkeks tundus, et aaret ei olegi enam seal. Hea, et veel paari asja kergitasin ning käes ta oligi. Aitäh peitjale! Vaade merele oli ka mõnus :)
Eratee, eramaa, jne. Mingil hetkel viskas kopa ette ja eirasin kõiki neid märke ja silte. Sõitsin kuhu ulatus ja nii juhtuski, et kui nullist tagasi jalutasin, oli mu geomobiili järel värav kinni pandud :) ja peremees geomobiili kõrval. Sõbralik ja lühike vestlus ning edasi järgmise aarde juurde.
Aardest niipalju, et jälk koht! Käisin mõlemad hütid läbi, lähtudes vihjest kergitasin voodeid, aga ei midagi. Kui tavaliselt mitteleiu puhul jääb hing kripeldama, et tulen kunagi tagasi, siis see koht on erandiks.
Üks mu tuttav väljamaa asukas vaatas üllatusega mitmetes kohtades eratee ja eramaa silte ja oli imestunud, et mis Teil eestlastel viga on. Ausalt öeldes eirasin ma seekord eratee keelumärki ja parkisin jalgraja algusesse. Teie ärge nii tehke ja olge ikka seaduskuulekad. Aarde asukoht oli päris huvitav. Kujutasin ette, milline võis sealne olukord väljanäha eelmise sajandi 70-80ndate, kui seal ilmselt veel elu käis täie hooga. Päris huvitav oli. Tänud kutsumast.
Kõigepealt sai leitud Nu Pogodi teemaline kandik :)))Põnevad majakesed seal metsa sees!Tänud peitjale.
Kunagi olen selle aarde läheduses juba käinud, kuid siis jäi tänu õige tee mitteleidmisele minemata. Nüüd marssisin juba kohe õigest kohast sisse ja otse nulli suunas. Koha peal läks leiuga natuke aega. Huvitavad majakesed, pole varem selliseid näinud. Aitäh tutvustamast!
Keegi kurivaim oli leivakapi kaasa võtnud. Nüüd uus karp ja uus vihje. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Pöörasime need onnid pea peale ja leidsime palju huvitavat, aga aaret ei leidnud. Seejärel helistasime peitjale ja paistab, et aaret ei olegi enam omal kohal. Tänud sellegipoolest "suvilate" juurde juhatamast - ei olnudki sellelaadseid varem kohanud.
Tegime nii, nagu kirjeldus käskis ja jätsime auto eravalduse sildi taha. Aardeni sai mööda ilusat rada. Päris lahedad onnid. Aitäh näitamast!
Ligi saamine oli peavalu, proovisime nii siit kui sealt, kuid läbipääs oli raskendatud. Viimasel katsel parkisime auto ning läksime ikkagi ühest eramaast otse läbi. Omapärased onnid seal metsa sees.
Ei saanudki täpselt aru missugust teed mööda sinna aardeni jõudma peab, aga leitud ja logitud.
GPS otsustas vingerpussi mängida ja suunas kohale mööda kole kõverat ja auklikku teed. Sobival hetkel parkisime auto ja jalutasime aarde juurde. Veidi oli kohapeal segadust, sest rajad kaardil ja looduses ei tahtnud kuidagi kattuda. Vihjet tekitas ka alguses hämmingut, aga lõpuks loksus kõik siiski paika. Majakesed vajaks kerget sanitaarremonti ;) Aitäh peitjale.
Tõele au andes ei leidnud isegi lähenemisteed. Keelumärgid, aiad ja loojuv päike lükkas selle otsingu tulevikku.
Mõnus kevadine jalutuskäik läbi kerge vihma kadakate alleel.
Täname :)
Jätsime auto sadamasse ja nautisime kerge vihmas ja korralikus kevadtuules rännakut kadakate ja vanu aegu meenutavas ümbruses. Kuigi aeg on siin mitmestki kohast suuremaid ja väiksemaid tükke hammustanud, aga kui tarvis kannataks ju selles majas isegi praegu ööbida. Kõle tuul ja vihm ei näidanud siinse koha kõiki võlusid aga need olid ikka hoomatavad. Tagasi kulgesime veepiiri pidi ja vaatlesime rannalindude mängu ühe kotkaga elu ja surma peale. Kui lahkusime oli seis veel 0:0. Võetud kaunid mälestused
Tegime midagi, mida ma ei mäleta, et oleks varem teinud. Rentisime Haapsalust jalgrattad ja läksime väikesele aardetuurile. Suvitada annaks siin tänagi, kui natuke kraamida. Tänan siia huvitavasse kohta kutsumast!
Sellel niiskel udusel ennelõunal mingit discot ei toimunud. Ilmselt on sünnipäevapidu juba läbi. Peitjale tänu.
See oli tore matk. Auto jäi kuhugi kaugele ja jalutasime mööda erinevaid radasid ranna poole. Andreas lõbutses omaette ja korjas vanaemale mõned sinililled. Kohtasime erinevaid eramaa silte ja väravaid , aga kuna oli päine päev ja väravad lahti ja inimesed sõbralikud , siis mingit probleemi ei tekkinud. Lõpus valisime raja pisut valesti ja saime läbi võsa murda , kuigi kaardil oli see isegi mingi "kitserajana" tähistatud :) Lahedad majakesed. Aeg peatus aastal 1979.... või midagi sellist. Igatahes on hämmastav kui vähenõudlikud olid tolleaegsed inimesed - puhkasid neljakesi väikeses naridega majas ja püüdsid kala ja tegid lõkke peal süüa. Ilma elektrita :) Päris huvitav kelle majakesed need tegelikult olid. No igatahes logisime ja tegime pilte ja matkasime auto poole tagasi. Väga tore oli. Aitähh
Sellest kujunes päeva pikim matk, sest erateid siin tõesti jätkub. Kena sooja ilmaga puhas rõõm jalutada, aitäh!
Kiviküla poolt tulles suunas geps lõunast lähenema. Meeles oli kirjeldus, kus läheneda paluti põhjast. Keerasin autol nina ümber ja telefonis oleva kaardi järgi navigeerisin end kohale. Sõitsin läbisõit keelatud märgi alt sisse, kuna ei olnud plaaniski läbi sõita vaid hiljem tagasi pöörata. Parkimiseks leidsin ühe eramaja aia taga enne tupiku märki selleks otstarbeks korrastatud pisikese platsi, mis mahutab vähemalt kahte autot. Parkimiskoha tagant algas rada, mis suundus otse aardeni. Aarde otsimisel peab olema ettevaatlik, kuna majakese ümber vedeleb pikkade naeltega pehkinud laudu. Paar tiiru sai ümber maja tehtud, muuhulgas leitud peidetud herilase pesa. Õiges kohas olles tuli aare kiirelt välja. Tänud.
Selle aardega oli paras peavalu. Õigemini selleni lähenemisega. Ei saanudki täpselt aru, kust see peitja poolt soovitatud "põhjast" on? Alguses proovisin siis päris kaugemalt põhjast tulla, ei saanud lähistele. Siis idast põhja minna, teeots mingi oli aga seal mütati metsa teha ja ei tahtnud sinna jääda. Mööda sõites oli see eratee märgiga tee veel (aardest siiski idas), mida mõned siin kasutanud on. Polnud head parkimiskohta ja kaardil paistsid majad teele jäävat, seega ei pidanud sobilikuks. Läksin siis vaatasin ka lõuna üle, paraku ei saanud ka mööda mereranda. Lõpuks jätsin auto teeristi postkastide ja kiige juurde ja sakitasin siis idast erinevate suvevalduste vahelt, üle heinamaa, kiviaedade ja lõpuks käbi kadaka- ja lamava toomingavõsa aardeobjekti lähistele rajale. Oleks pidanud selle aarde ikka suveks jätma ja lähenema hoopis läänest! Kohapeal oli muidugi lahe, metsa uppuvad tared ja päikeseloojanguga rand. Tegin pausi ja nautisin! Aitäh peitjale siia kutsumast ja Head Sõbrapäeva!
Läänemaa tuuri viimane enne Harjumaale naasmist. Kirjeldust polnud ju lugenud ja sestap lähenesime sealt, kus tohtis ja sai. Nagu ka lahkusime - jälle teist teed, et oleks ikka põnevam ja näeks rohkem. Vot seal kolksus küll üks kõva kivi vastu põhja, aga siiski kaotusteta.
Jätsin auto lõunapoolse teesulu juurde, sealtki viis aardeni viisakas rada edasi. Kuna polnud suvi, ei seganud õnneks kedagi ja ega saanud ka õieti aru, et seal jalutada ei võiks.
Aarde juures olid küll head putkad, mõnusas vaikses ja tuulevabas kohas. Merevaadet küll pole, aga selle eest ka merega kaasnevaid miinuseid. Tegelikult pole seal enam üldse vaadet, päris võssa kasvanud elamised. Metsakollid siiski ei kollitanud, oli ju veel ka valge. Aarde avastamine toimus omamoodi üllatuslikult, ei osanud sealt oodata aga millegipärast ikkagi piilusin sinna. Ei olnudki hiired-rotid ära tassinud nagu ahjuroobi.
Aare korras nagu vaja. Miski pisiprahi viisime ka tee pealt autosse. Ja autoni tagasi jalutasime juba mere poolt, seal oli valgematele elamistele hea vaade. Palju õnne, Madis! Palju õnne, Liis! :-)
Auto jätsime väga sammaldunud puudeallee algusesse ja edasi otsustasime liikuda kand ja varvas. Meie Kajaga jalutasime ees ära, Bruno ja Alex jäid veel auto juurde kohmitsema. Kui me teelahkmele jõudsime lähenesid ka noorsportlased. Pilku tagasi heites tikkus aga naer vägisi peale. Nimelt oli ühe noorsportlase väljanägemine kuidagi uus...popp ja noortepärane :P . Bruno sattus meie itsitamisest aga nii suurde segadusse , et juhatas meid korralikku võssi. Õnneks oli see võss seal suhteliselt tagasihoidlik ja nii jõudsime ikka õigesse kohta välja.
Ja siis hakkas pihta tants aurukatla ümber, st Kaja vaatas ja meepotti es näinud, mina vaatasin ja ka ei näinud. Avastasime parameetritest väljaspoolt koguni sumilaste talvekorteri, kuid seal mett ja kingitust ka es olnud. Ja siis kostus kommentaar:" no te olete ikka koomikud". Läksime siis vaatama, et miks me koomikud oleme ja no mitte ei saanud aru...seal kus enne midagi ei olnud nüüd äkki oli ?!? Kukalt sügama võttis lausa, katsusin käega ja no tõesti kingitus täitsa olemas. Kirjutasime siis oma nimed sisse ja uurisime veel tiba ümbrust. Aga ikkagi, mingi müstika on siin selle kingitusega , miks ta alles kolmandal vaatamisel end näitab ;). Tänud kinkijale ja õnne kingituse saajale tagantjärgi!
Teiste kingitusi tarbime mõnuga. Vaade oli aus ja peitmisega oli vaeva nähtud. Kolmas alles märkas erinevust.
Auto jätsin märgi juurde ja sealt jalutasin nulli poole. Teepeal oli uudistamist küll. Superluks äge veski on seal. Ka kohapeal ei pidanud pettuma, täitsa mõnusad putkad. Nostalgia missugune. Ja loodus võimutseb nende ümber ikka täiega. Samas tundub, et mingid tegelased ühte putkat ikkagi miskil moel elamiseks on kasutanud. Tänud mõnusa jalutuskäigu ja vahva koha eest!
Huvitav teada ,et suhteliselt kodu lähedal on sellised lahedad kohad.Tõsine nostalgialaks,jätsime aardesse ka teemakohase märgi.Tänud peitjale.
No võta kuidas tahad, aga minu arusaamist mööda on sellisesse kohta sellise kingituse tegemine ilmne vihje kingisaajale, mida edaspidi ette tuleks võtta :) Ligipääsuga on aras jama jah, takerdusime kah sinna eratee märgi taha. Jätsin auto pisikestega Reeda jälgedesse ootama ja tegin kiire matka objektile. Hea oli minna, värsked jäljed ees. Lõpp oli ikkagi ootamatu, pani isegi koputama. Kuidagi väga äkki on see lõpp sinna ja naabritele tulnud, 1949 tuli meelde. Äärmiselt kummaline paik, tahaks tast rohkem teada. Tagasiteel nautisin arhitektuurat ja soovitasin peitjal suvel valge värvi ämbriga tagasi tulla, ehk siis ei pea enam nii kaua matkama. Tänud juhatamast, ilma selleta erateedele ju ei kipuks. Ja Madisele muidugi takkajärgi palju õnne sünnipäevaks ka!
Seal majakeses oleks justkui aeg seisma jäänud, seda tänu eratee märkidele. Aitäh!
Järjekordne hea õppetund sellest kui tormad otse objektile. Võta ikka aega ja loe ennem kõik ilusti läbi. Meie lähenesime muidugi lõunast, mis ei vii kuhugi. Kohale jõudsime ikka sealt kust oli välja pakutud. Sünnipäev oli muidugi juba läbi, aga logiraamatusse panime ennast kirja. Tänud näitamast nõukogudeaegset puhkeala.
Eratee märkidega pole Läänemaal kokku hoitud. Iga ühel on neid vist vähemalt 3... Mõnus jalutuskäik lumises metsas. Kirsika astus sisse ja leidis aarde. Aitäh huvitavasse kohta kutsumise eest ja palju (geo- ja muidu) õnne Madisele tagantjärgi! EVEJ
Palju õnne Madisele. Aare sai kohe esimesest kohast leitud.
Tänud peitjale :)
Kõigepealt Madisele palju õnne! Tulime siis ka kaema seda kingitust. Koht oli huvitav. Polnud varem siia sattunud. Mõnusad mahajäetud kämpingumajad! :) Aardeleid tuli lihtsalt. Logi sai kirja pandud kell 10:28, mis oli Madise leiu ja ilmselt ka avaldamise järel esimene leiulogi selle aarde puhul. Tänud peitjale kohta tutvustamast!
Sünnipäeva hommik algas laulmisega ning ulatati kelmikal pilgul ka paber koordinaatidega. Pärast koogi söömist saigi kohale mindud vaatama, et kuhu koordinaadid näitavad. Natukene näpunäiteid lähenemisteega ning olimegi varsti kohal. Sellised majakesed metsas, äge! Aitäh peitjale toreda geopeituse kingituse eest!