Härjassaare

Just nii see oligi. Mina siis teisel ringil, kuna esimene kord ei osanud õige kuusejupi alla vaadata. Tänud!

 1 

Kaks päeva korraldasime oma klubiga siinkandis Eesti meistrivõistlusi nii tavaraja orienteerumisjooksus kui noorte ja veteranide teateorienteerumises. Kui medalid välja jagatud ja varustus kokku pakitud, võtsime ka ise kaardi kätte ja orienteerusime Härjassaare mäele. Olgu öeldud, et selle mäe otsas oli eile ka üks kontrollpunkt. Kuuskedega tegime päris korralikult tutvust, kuni Indrek selle õige välja oskas valida. Raamat on pisut niiske, aga saime nimed kenasti kirja panna. Aitäh peitjale!

Hästi märgistatud rada viis kõrgeimasse tippu kohale. Teepeal tuli lihtsalt jalge ette vaadata, et seentele peale ei astuks.

Tänan peitmast.

Siia oli lausa lust sattuda: viit juhatas teelt õiges suunas, sinine P (metsas!) näitas parkimiskoha kätte, edasi veel üks viit ja siis muudki jaluta kollaste täpikestega puude järgi. Vahepeal vaja täpikollased kukekad üles korjata, ja ikka kollast pidi edasi kuni lõpus ootas kollane pingike ja infotahvel, vahva! Aga siis läks huvitavaks! No ei leidnud karbikest ei kuuse alt ega pealt. Ja kuuskedega seal juba ei koonerdata. Loobumishetkel tehtud kõned varemleidnuile ei aidanud - no pole mälu enam see... Ja siis otsa koperdus, oeh, lõpuks ometi! Sakala kõrgeimas tipus märk maas. Ilma aardeta poleks siia ilmaski sattunud, aitäh kutsumast! Ja nüüd uudistama, mida Veisjärve ujumiskoht endast kujutab.

Selle aarde külastamiseks lugesin enne ikka logisid, et aru saada, kuskandist see lähenemine kõige leebem on. Leidsingi täitsa viidaga tähistatud teeotsa, mis kõigepealt viis parkimisplatsi. Väheke rohtunud see küll oli, aga muidu täiesti kasutatav. Sealt edasi läks juba kena rada lausa aarde kõrvale. Astumist oli küll mingi 400 meetrit, aga eelistan poole lühemal maal võsas ragistamise asemel siiski mööda teed astumist. Tee äärest sai maasikaid ja mustikaid vahepeal suhu pistetud ja nii see teekond mööduski ruttu. Algul võtsin nagu eelnevad otsijadki vihjet oma tõlgenduse järgi, aga kui see leiuni ei viinud, siis logid lahti kuni selleni, et keegi hammustas vihje tegeliku tähenduse läbi, siis sai juba koheselt leitud ka. Tänud peitjale siia mäkke kutsumast ja aaret peitmast.

Rattasõidul sai läbi käidud. Aitäh aarde eest.

Waze tahtis mind juhatada mäe teisele küljele, kuid kodus natuke kaarti uurinult arvasin siiski, et oma peaga on seekord parem mõelda. Auto parkisin mäele juhatava puidust viida juurde ja sealt oli umbes 400 meetrit mõnusat astumist mööda sissesõidetud pinnaseteed. Kui auto laiune rada lõppes, siis jalgrada viis mind ilusti mäkke, aarde kõrvale. Ei mingit võsa forsseerimist ja äsja lõppenud kerge vihm oli ka kõik putukad minema peletanud. Seega väga mõnus ja kerge jalutuskäik linnulaulu saatel. Aitäh mäele juhatamast!

Mägi paistab eemalt

Minu pikkade astumiste, varem leidmata ja ääremaa nurkade aarete tuur. Found it: 20.Jun.2023 11:23 Härjassaare. On tõesti huvitav, et veel leitakse kõrgemaid punkte ja seda varasemate kõrgemate kõrvalt. Mägede võistlus?. Auto sain mööda teed üsna lähedale aga ühtki rada aarde poole Riigimetsa siltide juurest ei leidnud. Esimesed metsmaasikad said välult suhu nopitud. Aaret otsisin suhteliselt kaua. Tutvusin põhjalikult infotahvliga. Mõtlesin, et mis olud seal võisid olla 2015 ja kuidas siis aardeid peideti ja siis voilaa, leidsingi. Logiraamat tundus olevat niiske. Sättisin teda rohkem päikse kätte ja tuulutasin. Mäe enda otsas oli küll üsna korralik rada olemas. Lahkusin mööda seda kuid kahjuks läks see teadmata teises suunas minema. Ei hakanud "matkama" et teada saada kuhu see viia võiks. Tänan!

Tulime läbi metsa, tagasi läksime üle lagendiku ja seal oli selline maasikavälu, et võis end lõhki süüa. Päris palju peotäisi rändas suhu. Kaks head asja korraga. Tänud

Ilus päev, mis teha? Loomulikult tuurile, sihiks Taagepera. Pole enne siin käinud, tänud

Tänan aarde eest!

Auto jäi umbes 200 m kaugusele ja edasi läbi kaasiku mäe poole. Oligi mägi, oligi aare ja saigi Sakala kõrgustiku kõrgeim tipp vallutatud :) Mõnus käik, aitäh!

Aare korras. Tänud!

 1 

Edelast, Rutu mägedest lähenemine on paras ikaldus. Kõik väiksemad otseteed on mahalangenud puudega takistatud ja õige teeotsa leidmine paras kemüüse. Vist 4-5 teeotsa proovisin, lõpuks pidin ikkgi sikasaka jalastumispunkti sõitma. Ka selle valikuga panin mööda, alles pärast avastasin, et kirdest sihiotsast tuleb rada otse mäkke, ma forsseerisin tuulemurrust kaasikut. Natuke pidin pea laiali otsas ringe tegema, enne kui ilmne peidukas silma hakkas. Tänud siia geograafide hulgas kuulsale mäele aarde peitmise eest!

Muidugi on lahe, et tänasel päevalgi uusi kohti avastatakse. Aardega läks siin mõnusalt kiiresti ja võtsime suuna Rutu mägedesse.

Siiani oli juba palju meeldivam jalutada, tänud.

Nagu mugavale geopeiturile kohane, valisime meiegi läänepoolse tee äärest kõige lühema distantsi aardeni. Värsket tuulemurdu ja selle all olevat langetatud võsa oli risti-rästi igal pool. See tegi liikumise vaevaliseks, aga mitte võimatuks. Vahemaa õnneks ei olnud liiga pikk ning peagi me mäe otsas olime, Sakala kõrgustiku kõrgeim mägi vallutatud. Veidi ekslesime ringi, otsisime vihjele vastavatest peidupaikadest kuid ei leidnud. Kui siis vihje tegelikult läbi hammustasime, tuli leid koheselt.

Tagasiteel sattusin vist liiga hoogu ja kuskil oksa küljes sai säärelt pikk pindmine haav tõmmatud. Sellise ilmaga pikki pükse ju panna ei tahtnud ja näe, kohe karistati ära. Õnneks ei midagi hullu.

Täname aarde eest!

Lähenesime läänest ja täitsa hea valik. Natuke jalutamist ja olime kohal. Midagi erilist ei olnud, aga nüüd jälle üks koht käidud.

Metsa nii palju ümber, et ei saa arugi, kui kõrge see mägi on. Aga hea teada, siin ka mägesid on. Aitäh peitjale siia juhatamast!

Lähenesime aardele vist valelt poolt, sest ühtki rada me küll ei näinud, aga õnneks oli mets piisavalt ilus ja kannatas käia küll. Aarde leidmiseks tegime nii mõnedki tiirud ümber tipu, kuni lõpuks õige asi silma jäi. Lahe teostus. Aitäh peitjale!

Autotee ei ole hästi vastu pidanud kogu karjääritamisele, kohale siiski jõudsime. Aardeni jalutades tundus paaril korral, et peaks hakkama "oma rada" looma, tegelikkuses viis siiski päris rada meid õigesse kohta. Veidi ringi vaatamist ja aare jäigi silma. (297) Aitäh! EVEJ PS! Peitke siis hellalt tagasi, nii jääb aare ka püsima.

Tänud aarde eest!

Sai pimeduse varjus leitud.Aitäh!

Aina kõrgmale ja kõrgemale matkasime vonkleval rajakesel. Teisel katsel lampidega vehkides sai tabatud peidik. Tänud peitjale.

Külastasime "valget laiku" ja saime leitud täpikese oma kaardile. Aitäh!

Kui Viljandimaa kõrgemad mäed, siis on nad tarvis ikka koos ära võtta. See nulli kõndimine polnud tõesti keeruline, ainult tee, mida mööda sõitsin, oli tüütult auklik. Aitäh!

5853.

 1 

Vana karp oli juba päris närune, sai terve komplekt välja vahetatud.

Aare väga halvas seisus. Konteineri kaas oli poolenisti lahti ja sisu (k.a logiraamat) vettinud. Kaant ei saanudki korralikult kinni panna.

Mul täna õhtul paraku plaanivälise hoolduse jaoks enam aega ei olnud. Logiraamatu kuivatamine eeldanuks juba tund kuni poolteist.

Nonii ja päris kiiresti ilmnes tõsiasi, et Rutu mäel sain kahe meetriga tünksi. Nüüd käisin päriselt Viljandimaa kõrgeimas tipus ära. Vähemalt nii kaua kuniks keegi fakti jälle ümber lükkab. Aitäh aarde eest!

Leitud

Koos abilistega sai tiirutatud ja leitud. Mina otsisin mujalt aga vanim abiline oli nutikas ja kutsus seltskonna kokku logima.Teostus meeldis. Aitäh Sakala kõrgemat mäge tutvustamast! Aardega oli kõik hästi. Ainsad jäljed läheduses olid põdra jäljed.

Nagu tavaliselt lähenesime aardele ringiga ja lahkusime mööda jalgrada. Mõnus peidukas, sulandub hästi ;) Karbi sisu sai kuivatatud talve jooksul tekkinud veest. Logiraamat tänu minigripile kuiv. Täname!

Kasvavad

Üllatavalt lähedale saime autoga. Aitäh.

Sakala kõrgeim, ooo, 147 m. üle mere pinna. Tänud

Eestimaa tundmise aine raames vallutasime tipu ning leidsime ühtlasi ka aarde!

Nüüd siis ka Sakala suurim küngas vallutatud! Ilma aardeta poleks osandki siia tulla. Tänud.

Tuli siis ka see uus kõrgeim tipp lõpuks oma silmaga üle vaadata. Teel tippu mõistatasin, kus see siin üldse olla saab, kui ühtäkki olimegi tipus. See võttis meid vastu päikese, sinilillede ja muheda aardega. Ilus oli. Aitäh siia juhatamast!

Leitud. Aitäh!

Siin ei olnud isegi Tere Tali, siin oligi talv ja oi seda helevalget lund, mida jagus kohe põlvini. Ära sumpasime ja äge oli. Tänud siia juhatamast!

See jäi järgmisena tee peale. Käisime vahepeal Kärstnas poes, tutvusime maaeluga ning siis tiksusime mööda väikseid teid siia. Suur oli aga meie imestus, kui metsa all võttis meid vastu üle põlve lumi. Sumpasime siis nulli. Annel ja Kalmeril jäi kohe õige asi silma. Mina läksin täitsa nulli, kuid siirdusin siis isegi teiste leitud objekti uurima. Aitäh!

Tänan aarde eest!

Rutu mäega võrreldes on maastik tunduvalt põnevam, vähemalt idasuunast lähenedes. Kiire leid, aitäh!

 4 

Hommik oli saabunud ootamatult vara ja nii me täna suht hommikul siit mägede rüpest end leidsime. Sõitsime mööda kitsukest rada mäe poole ja jõllitasime silmadega aga metsa, no kuskil ei paistnud ühtegi geomagistraali :P. Lõpuks vaatasime enda jaoks sobiva koha välja ja panin joonelt metsa, A lonkis rahulikult järgi. Ja siis ehmatasin end kangeks... selja tagant kostus selline karuotile omane või siis sajaviiekümne kilose konna krooksatus. Vaatasin juba lähimat puud , mille otsa ronida selle hirmuäratava eluka eest, kui selja taga kostus kommentaar "eh, uni on nii magus veel :P". Krm, A oli lihtsalt looduses oma ürgse hääle vallale päästnud ja haigutas täiel häälel :D... ja mina seisin kui soolasammas. Ja mõni hetk hiljem seisime mõlemad kui kangestunud... sest teiselt poolt mäge vastati sarnase heliga . Jeerum... aeg tiksus vaikselt minuteid ja meie ikka seisime. Kuna aga sellele helile muud heli ei järgnenud siis otsustasime ikka mäe lõpuni vallutada. Aga et kindlad olla, et keegi meile sealt vastu ei tuleks, no mõni metselajas või nii, siis ragistasime kõvasti okstega ja tegime valju häält. Tundub, et see taktika töötas. Meie jõudsime mäetippu, logisime aarde ja kedagi ei kohanud. Tagasi sai suht kiirkõndi tehtud, kael on nüüd kange selja taha vaatamisest :D.

Ma muidugi vabandan kui juhuslikult mõni otsija hoopis metsas oli ja meie , no tegelikult küll A, hääled teda hirmunult metsast välja ajasid. Peitjale tänud aarde eest!

 2 

No nii, vahva rahvas. Pärast õnnestunud Heksagrammi hekseldamist said korisenud kõhud Musta Kõutsi kõrtsis Tõrvas täis mugitud. Imehea oli. Pikk laud ootas õhtuseid pidulisi, aga enne seda olime meie ainsamad külalised. Selleks, et mitte valgel ajal sõberitele külla jõuda, otsustasin veel ka selle ning Tündre aarde üles otsida e. sõita Tõrvast Tõrvasse 65-70 km ringiga. Kõlab mõistlikult, eksole.
Sõitsime madala massinaga vist kõige lähemasse kohta, kus metsaalune parkla juba ilmet võtmas. Mööda aimatavat, ilmselt georada, jõudsime mäe tippu. Hea hõlbus tõus oli. Vaatasin mäel olevat kaarti, et kas ja kuidas siit edasi Tündre poole sõita saab. Mingid hallid niidijämedused rajad läksid küll.
Aarde leidis Marje, tonkas ninaga ka mulle. Ma siis läksin ja võtsin välja. Leidsime aarde maast, panime tagasi nii nagu olema peab, vast püsib. Lahe peidik, väärt teostus, vastav silt sai ka man. Aitäh Aarele veel ühte tippu kutsumast! Aare kuiv ja korras.
Maa-ameti entusiastid, näpud ja silmad tööle - ehk leiab veel keegi kodumaalt mõne uusima kõgeima tipu, kuhu teisigi kutsuda :-)

Otsustasin siis sotid selgeks teha uue Viljandimaa kõrgeima punktiga. Nagu ikka, sinna läksin üle pea kasvanud võsast, tagasi tulin mööda metsarada. Hiljem autos sain oma 10-15 põdrakärbest enda pealt autoaknast välja visata ;)

Tore koht on. Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

See oli ettevalmistus Eestimaa kaheksatuhandelisteks – otsisime natuke paremat lähenemisteed ja tegime kõigepealt autoga mäele tiiru ümber, seejärel valisime enda arvates kõige kergema tee ja tundub, et valik oli õige – jalgrada läks otse nulli välja (no tegelikult mitte päris otse). EV, J: „Kollide kompanii“ koll, nööbid (3+3).

No kui vanad sõbrad kaardile uue värvilise laiu tekitavad, siis tuleb see ju üle vaadata. Karp põõsas on puhas boonus. Pelgasin natuke seda ligipääsu, aga kui juba Looduse Omnibuss siia bussiga ligi trügib, siis ilmselt midagi hullu ju olla ei saa. Ja ega ei olnudki. Mustikad olid põhitakistus ja siis üks sipelgapesa, millest rada väga lähedalt mööda läheb ja mida siis Mamm joostes võttis. Nii et koht nähtud, nimed kirjas ja peitja olgu ka tänatud!

Peitja tuli kaasa uusi lähenemisteid otsima. Sõitsime mäe jalamile mööda kruusaseid laiu teid. Nii heas korras teid Tallinnas küll pole. Väike matk mööda tähistatud matkarada ja tipp paistis. Aare leidus ka pärast mõningast otsimist. Aared kuivad ja korras. Aitäh, tore koht!

Teel aardeni ja tagasi piilusid pidevalt maast vastu ahvatlevad metsmaasikad, mis muutsid teekonna tunduvalt aeglasemaks. Kohapeal ei läinud väga kaua, aga peidukoha lahendus pani muigama küll.

Aitäh!

Aardele lähenedes suutsin sõita läbi korraliku vihmapilve alt. Kallas ikka usinalt, üsna märjaks kiskus olemine. õnneks selleks ajaks, kui oli vaja jalutama hakata, jäi ka vihm järgi. Lihtsalt tuli ettevaatlik olla, et puude otsast omale vett kaela ei raputaks. Kõigepealt jäi silma lipuga tähistatud tipp, varsti tuli ka aare loogilisest kohast välja. Aitäh peitjale.

Tegime ikka õige geopeiturite tava kohaselt: läbi võssi kohale ja mööda rada tagasi. Tipp tundus jalgade jaoks küll Rutu mäega võrreldes madalam, aga ju siis geograafid teavad paremini. Tänud!

Viljandimaa kõrgeim tipp vallutatud, polnud just raske katsumus.;) Mõned olid täna enne mindki siia jõudnud.

Leitud.

Leitud :) Tänud peitjale!

Nüüd on Viljandimaa kõrgemate tippudega jälle kõik korras. Käidud, nähtud. V: TB J: sebra. Tänud.

Mõnus rada aardeni. Leid kiire. Puugid on aga vägagi liikvel. Irise küljes liikus korraga neli puuki.

Käisime ka siis seda uut kohta kaemas. Vinge paik keset võsa ja põdra si..a.
Teel aardeni avastasime, et geps on käeulatusest täpselt nii kaugel, et legaalselt seda ilma peatumiseta kätte ei saa. Sellest ka otsus nuti-plutit kasutada. Et tutvuks ka selle imelise maailmaga. Aga juhatas ilusti geoparklasse ja sealt otse aardeni. Parim asi oli, et sai ka kohe samast ära logida. Elamusi igasuguseid. Rändurit aardes nägime, kaasa ei võtnud.

Siia jõudsin õnneks veel valges kohale. Autoga lasti üsna ligidale ning ka edasi sai mööda täitsa kõnnitavat rada aardele üsna ligi. Kohapeal jäi õnneks õige vidin kohe silma. Nüüd siis ka nii kõrges paigas käidud. Tänud!

 1 

Mäed on ikka maagilised ja ligitõmbavad. Laulab ju Võsotskigi oma laulus, et paremad mägedest saavad olla vaid mäed, mille otsas ei ole veel käinud. Kui selgus, et Viljandimaal uus tipp leitud tuli see ka vallutada. Võtsimegi suuna Sakalamaa kõrgmäestikku. Kõrgmäestik oli veidi lumine. Auto jätsime 350 m peale ja jalutasime ida suunast mäetipu poole. See on küll hea, et sinna mäe otsa on pandud tähis, mis veenab, et oled ikka õige künka otsas. Peidukoht meeldis ka ja logi sai kirja. Võtsin ühe TB, teine jäi veel sinna alpikliimaga kohanema. Oli mõnus pühapäevane jalutuskäik, ikkagi peaaegu pilvepiiril. Tänud peitjale.

 2 

Jah, mägedega on meil siin kehvad lood. On teised na lauged. Kui just künka otsas mõni linnusevare ei asu, siis lahja ronimine see nende vallutamine.
Ja mis veel kõige hullem, nii väikesed on nemad kogunisti, et härrastel-prouastel maamõõtjatel-geograafidel üks mäeke puha kahe silma vahele, ninajuurika kohale ära mahub. Pikka aega mahtus ja Rutu mägi sai kõrgeima aupaistes laisalt peesitada.

Avanesid aga targad silmad ja löödi lokku üle ilma: Siin, siin, just siin on üks kõrgeim koht hoopis!!! Tuldi kokku, mõõdeti ja kaaluti ja tokk maasse püsti löödi. Lipp otsa lehvima ja asi ants! Tehtud! Mugud andsid endalegi teadmata põhjuse meilegi sinna asja teha. Jätsime auto u kilomeetri kaugusele ja jalutasime, sest lihtsalt ilm oli nii kena. Ja kuigi geo-ja muiduasjapulkade parkla oli ilmne, oli meil vaja leida oma tee. Üle lumelagendiku, läbi kasevõseriku, alt kuusenoorendiku ja mingem üles mägedele... me äkki kohal olimegi.
Mis Sa seal vaatad, kuhu astud või kuhu istud, pisike teine ju. ;) Aga ikkagi armas ja oma.
Tagasitee oli aga tunduvalt lihtsam. Rajake kulges sobivas suunas. Ja vitsa ei andnud keegi...
Aitäh aarde eest! Siin nägin mina selle aasta esimese liblika. Kollase liblika suvi tuleb. Nagu eelmiselgi aastal! Olen rahul. :) EVEJ

Kenasti kaardile kantud.

Esimene üritus, mütsiga löömise variant, ebaõnnestus täiest. Proovisin maaameti kaardi meenutuse järgi leida. Nagu hiljem selgus otsisin ca 1,5 km valest kohast. Eks enesekindlus sai oma laksu kätte. Teisel korral Kadri ja gepsuga läks siis edulisemalt. Ikka kergem on kui õigest kohast otsida. Muidugi on see lihtsalt paras põnt. Aga ju siis on kõrge. Ilm oli ilus ja kollased liblikad lendlesid ümberringi. Tänud.

 1 

Märtsi alguses tuli uudis Sakala kõrgustiku uuest kõrgeimast tipust, mis kannab nüüdseks nime Härjassaare. Otsustasime ka siis uue "mäe" vallutada. Parkisime auto ja suundusime vallutusretkele. Tundus, et oleme tõesti kõrgel, sest metsas leidus isegi lund veel :) Kiiremad ja osvamad geopeiturid jõudsid minust muidugi ette aga see ei vähendanud minu rõõmu tippu jõudes. Aare oli väga vahva!

 8 

Mulkoviinistani teise päeva alguses oli plaanid ka selle retke uusim aare - kohali Kilimandzaaro (tõlkes seda see Härjasaare ju tähendab vist?). Baaslaagrisse jõudsime vahejuhtumiteta, aklimatiseerumiseks liiga palju aega ei raisanud, sherpasid ka ära ei oodanud (olime unustanud nad palgata) vaid alustasime kohe teed lumiste mäetippude suunas. Lumi tervitas meid juba suht retke alguses hõredas kasemetsas - mis oli tähelepanuväärne sellepärast et suurest osast juba nähtud Mulkovnikust oli lumi selleks märtsikuu päevaks juba ära sulanud. Retke jätkudes tekitas hetkeks kahtlust maastiku profiil - miks peaks tippu jõudmiseks mäest alla minema? Segaduse põhjustaja osutus aga suht väikeseks orusarnaseks pinnavormiks ja peagi pööras tee jälle tõusule. Mingil veidral põhjusel olime mina, GES, Sepi ja Dia kohe alguses valinud kõik veidi erinevad suunad, nii et oli huvitav nullile lähenedes kuulata oksteraginat ümberringi laiuvas metsas ja püüda ära arvata et kes esimesena jõuab. Meie seast esimese tipuvallutaja au kuulus Sepile, aga kuni tema lasi oma tähelepanu kõrvale juhtida koha olulisust rõhutaval infotahvlil, leidsin mina aarde. Peagi laekusid ka GES ja Dia ning saime oma varesejalad logiraamatusse kunstipärasesse ritta seada. Avastasime mäeotsast ka seltskonna rändureid, kes sinna laagrisse olid jäänud, kutsusime ühe endaga kaasa. Siis imetlesime veel vaadet (koosnes lähiümbruse puutüvedest) ja lugesime infotahvlit (näitas ära kus asub eelmine Kilimandzaaro mis nüüd oma tiitlist ilma jäi) ja oligi aeg tagasiteele asuda. Kui tavaliselt juhtub enamus traagilistest õnnetustjuhtumitest mägironimisel just laskumisetapis, siis ei olnud ka meie retk erand - sain kaseoksaga nähvaka vastu põske. Aga mehed ei nuta, nii et pühkisin vargsi pisarad ära ja tegin teistele vaprat nägu.

PestOffMulgumaa#12

Ei noh, kui kõrgeim siis kõrgeim kuigi ronimist ei olnud seal küll mitte raasugi. Tõrva linnamäega ei andnud võrreldagi. Ühesõnaga käidud, nähtud ja tehtud. Karusid ei olnud. Ja meenutades Rutu mäge, kas Tippuvallutaja logid sealt otsast kõik tühistatakse? Hahaa... nali:)

Tore ikka, et selline koht nii laiemas plaanis kui meie geokaardil on ära märgitud. Huvitav, kui palju selliseid paiku siin Eestimaal veel on, mille suurim kõrgus, sügavus, pikkus, laius, paksus jne pole veel märki maha saanud? Ilmselt ikka on, jääme siis uusi üllatusi ootama. Aarde eest aga suured tänud, vahva peidukas oli.

 1 

Kui aare avaldati, siis pidin ennast üsna kõvasti vaos hoidma, et mitte esmaleidu jahtima kihutada... et ikkagi 150 kilti edasi-tagasi tööpäeva õhtul ja laupäeval niikuinii siiakanti minek. Aga need kujutluspildid, kuidas värske aardeke üksinda pimedas metsas istub ja ootab, et keegi ometi logima tuleks...

Jõudis kätte laupäev ja tee viiski õiges suunas. Algne "asfalt"tee oli kõvasti hullem kui hilisem metsatee. Metsatee alguses põletas mees oksi, vist valmistas kohta ette geopeiturite ja muidu uudistajate hordide tulekuks. Edasine kattub kõigi teiste logidega, aga kiidan konteinerit ja tänan peitjat kiire georeageerimise eest!

Tundub kohustuslik pilt

 1 

Nojah, kui kõrgeim tipp siis kõrgeim tipp. Aare oli kenasti peidetud, aga mäeks seda, noh, küngast küll nimetada ei saa. Siiski, tftc.

Päev enne aarde avaldamist oli kokkulepitud kohtumine Elvas. Õhtul geopeituse lehte vaadates oli üllatus suur, kui mitte kaugele teekonnast oli maandunud uus aare. Regio 2008 aasta atlase järgi viis aarde lähistele asfalttee ja lühike jupp metsateed. Tegelikkuses on viimane lõik ainult mälestus asfaldist. Lisaks olin valmistunud hullemaks ronimiseks, kuid kohapeal ootas mind ees ainult natuke võsa ja väiksest künkast ülesse minek. Aarde konteiner jäi kohe silma. FTF kell 11:50. Tänud.

Kodu Maakonna kõrgeim tipp vallutatud..STF sai kirja 12.20.Tänud peitjale! Viisin ränduri jalutama ja jätsin 3 TB ootama uusi ronijaid.