Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Gustav Lokotar (12.X.1899 Kalvi v,Virumaa - 12.X.1966 Tallinn) eesti laskur, suurmeister (1934). Lõpetas 1915 Viru-Nigula kõrgema algkooli ja 1921 allohvitseride kooli. Jäi pärast Vabadussõjas osalemist sõjaväkke teenima. Esines edukalt 1935, 1937 ja 1939 MM-võistlustel vaba- ja väikepüssist laskmises;võitis kokku 12 kuld- (sh. 1individuaalselt), 3 hõbe- ja 4 pronksmedalit ning kuulus 2 korda nn. Argentina karika võitnud meeskonda; osalenud 6 meeskondliku maailmarekordi püstitamises. Tuli 1933-39 mitu korda Eesti meistriks ja püstitas eesti rekordeid.Oli eriti tugev põlvelt laskmises, püstitanud selles maailmarekordi. Pärast II maailmasõda töötas bussijuhina.
Vallavanemalt sai luba küsitud.
OMA PLIIATS KAASA!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: muguoht (1), lumega_leitav (1), drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5PGHD
Logiteadete statistika: 126 (94,0%) 8 9 1 0 1 0 Kokku: 145
Mnjaa-mitu ringi ümber kuuse pidin ikkagi tegema, et lihtsat kuusemikrot märgata.Aitüma peitmast!
Alguses nagu ei olnud aga kui jõudsin tiiruga sinnamaale, siis säras toredasti vastu. Tänud!
Alguses tegin tiiru ja vaataisn ka õigesse kohta, aga aaret ei näinud. Siis vaatasin maa-ameti kaarti ning leid tuli kiirelt. Mälestuskivi vaatasin ka üle, oli kõva mees.
Minu minituuri matk ümber Eesti koos poegadega algas geopeituse mõisets just siit. Vanem poiss ei olnud kahjuks huvitatud piirkonda poleerima tulla ja otsustas mängu läbi autoakna jälgima jääda. Väike Remo aga lausa nõudis kaasa tulemist. Nii me koostööd seal tegime. Natuke võttis ikka aega ja kui ma poisile täpse koha ette näitasin kuskohas otsimisele keskenduda tasusks, siis oli just tema see, kes juba minu poolt läbi kammitud piirkonnas skooris. Need momendid kus isale ära tehakse on ikka emotsionaalsed ja sõnadesse pannagi neid on võimatu.
Tänud.
Huvitaval kombel on spordialasid, kus sa võid olla 12-kordne maailmameister ja seejuures endiselt suhteliselt tundmatu. Väärt avastus ja potentsiaalne mälumänguküsimus. Aare raskusi ei valmistanud. Aitäh.
Leitud läbisõidul Energiajooksule. Aitäh. Kaasasolev spordifänn/statistik oli meeldivalt üllatunud - annaalidest tuttav nimi tegi tal meele rõõmsaks. Ilmselt sama rõõmu najal tuli talle leid ruttu.
Veel üks seljasirutuspeatus koduteel. Tänud!
Kuna olime läheduses, siis otsustasime siia ka aega raiskama tulla (meil oli vaja kindlaks kellaajaks Tallinnas olla ja olime oma ajavaru peaaegu miinusesse mänginud). Päris kaks tiiru sai keerutatud ümber puu, siis liigutasin mina õiget oksa ja päike pillas omi kuldseid kiiri ja Erki märkas helkivat sähvatust. Aitäh ;)
Peidukoha raskusaste ja suurus ajasid hirmu nahka, aga tegelikkuses vastas asukoht väga täpselt Maa-ameti nullile ja leid tuli õige kiiresti. Mõni analoog on ka 1.5 raskusastmega ja raskemini leitav. Rõõm oodatust lihtsama leiu üle, aitäh!
Koba päästis. Leidsime vast viie minutiga. Tänud!
Ööbimispaigaks olime valinud Viru-Nigula. Siit oli hea teha õhtune jalutuskäik kohakesega tutvumiseks ja mõlemad sealsed 2 aaretülesse otsida. See oli esimene ja tuli ikka päris tähelepanelikult uurida, kus ta end varjab. Lõpuks sai siiski leitud. Tänan kohta tutvustamast.
Olin juba nõus loobuma, kui Piret pakkus ennast appi. Nii kui ta auto ukse kinni lõi, sain talle hõigata, et leidsin ja tal pole vaja kaugemale tulla. Aegajalt on nõiageenist ikka abi kah :)
Tänud aarde eest!
Tegime siin ka väikese peatuse. Natuke pidi ikka silma ja taskulampi teritama, et laegast märkaks. Tänud peitjale.
Soovides enne pimedat Inglipuu aarde juurde jõuda otsustasin, et kui siin ruttu ei leia (arvestades peiduka raskusastet ja mikrot olin üsna skeptiline), siis loobun, aga enne ikka proovin. Õnneks läks edukalt. Nii mõnus on ikka leida!;):) Tänud!
Tänud peitjale! Hea et vahepeal ka mõni lihtsam aare teeveerde paigutatakse.
Jälle ühe mehega lähemalt tuttav - pole paha! Ja Gustavid meile meeldivad. Eks tema lugu sai ka mitu korda edasi-tagasi loetud, sest vallamaja ees kergliiklusteel olid kohtunud titekärudega emmed-issid ja neil jätkus juttu oh-kui-kauaks! ...kuni nad lõpuks kõik samas suunas edasi liikusid:) Siis saime julgelt ja tulemuslikult tegutseda. Ja kohe kuidagi ei pea me peidukoha raskusastet nii kõrgeks.
Aitäh silmaringi avardamast ja Viru-Nigulasse kutsumast, pole kunagi varem siin käinud.
Jajah..
Vihje peab muidugi paika. :D
Gepsuga tuiamisest polnud tolku. Okashaaval ei tahtnud puid ka läbi uurida. Ega nad väga kuivad ju ka polnud. Nii saatsin abipalve taeva poole ja vedasin Maa-ameti kaardi ette. Gigad-kilod ja megad sebisid maa ja taeva vahet ja joonistasid päris korraliku pildi mu telefoniekraanile. Ja siis ei jäänudki aardel muud üle, kui olla seal, kus ta olema pidigi.
Jumal tänatud, et niigi läits...
Aitäh!
Väga ilus kivipilt. Seal nulus sai ikka tuulatud aga tegelt tuli aare välja suht mõistliku ajaga. Nägi jälle Kadri muidugi. Aitähh peitjale.
Ma ei mõista, kuidas antud tüüpi aardevalvurid minus alati totaalse geopimeduse tekitavad. Suutsin kuidagi takjatesse juukseidpidi jääda ka. Pärast logimist sai Gustavi pilgu all päikest nautides lõunapiknik peetud. Pikk planeeritud geopäev siiski ees.
Seda ma küll ei mäletanud, et just Lokotar ja tema kaaslased Eestile 1937.a. Argentiina karika võitsid ja et just selle võiduga kaasnes auhinnana ka elus ilves, tänu kellele rajati Tallinna loomaaed ning kellest sai selle esimene asukas. Ja seda ma ka ei teadnud, et too magus võit saavutati täiesti kodumaiste, Tallinna „Arsenali“ tehases valmistatud relvadega… Vinge :). Ja Märdile aitäh aarde eest, mis mu jälle infot juurde otsima pani, oli põnev :).
Tegin ringi ümber vihje, tegin teise, tegin kolm. Ei midagi. Siis läksin autosse ja vaatasin maaametist järgi täpse nulli. Ja no see oli nii täpne, et tagasi jalutades paistis kohe aare silma :) Maris pani logi kirja ja seejärel läks lasega spordihoone lisavõimalusi seestpoolt vaatama :) Tänud juhatamast!
Valisin just silmaharjutusteks sobivat positsiooni, kui konteiner ründas ja sain nime kirja. Tänud peitjale.
Aarde leidis Kristel, arvasin siin läheb kauem- kuna nägin mis siin ees ootab. Õnneks olid Kristelil teravad silmad ja õues veel valge ka.
Õnneks läks siin kiiresti. Kohale jõudes kartsin küll hullemat.
Tänud peitjale.
Pimedas ikka aega läks, kuid lõpuks ta leitud sai!
Mitu ringi tegin õigele nulule peale ja siis ka kõigile nulgudele. Ning siis haaksin õiges kohas kõiki okkaid süüsteemselt läbi uurima, muideks maaameti täpike on ülitäpne, näitas täpselt seda õiget:)Aga jah leides oli reageering täpselt sama, mis siin paljude, no kuidas on võimalik, et kohe ei näinud. Aga vot on selline kaval... Tänud peitjale!
Üle pika aja sain jälle Kundasse ja õhtul muidugi ajasime väsinud tööinimese rooli ja otsingutele, suunaks Viru-Nigula. Meeles oli veel, kuidas Malla mõisas mõnuga seina sai põrnitsetud, seepärast üritasin valiku teha just sama autori teoste hulgast. Raulil õnneks oli Lokotari veel leidmata ja minul kodutöö tehtud, nii me otse nulgude kõrvale parkisimegi.
Ei saanudki aru, kas oli asi täpses koordinaadis või heas ettevalmistuses, aga mul õnnestus õigesse kohta sammuda, seal üks kummardus ja sirutus teha ning leitud ta oligi. Pärast auto juures logimist oli väike närvikõdi, et kas leiab ikka koha üles, kuhu tagasi panna, aga ei tekkinud probleemi ka sellega. Tänud peitjale!
No oli ikka pusimist, õnneks Marko silm oli terane. Tänud nulgude tutvustamise eest.
Olin valmistunud, et peame Ianiga kaua otsima. Otsisimegi! Võttis naeru suule ja sajatama, kui lõpuks konteineri leidsin. Kuidas see küll algul silmade vahele jäi. Tänan.
No siin sai ikka otsitud tükk aega. Lõpuks hakkas silma. Aitäh.
Väga nutikalt peidetud, tuli päris jupp aega otsida. Tänud peitjale!
Viru-Nigula kohta olen oma esivanema käest palju lugusid kuulnud. Viimasel retkel ei olnud nii palju aega, et kohaga põhjalikumalt tutvuda, seega nüüd sai see tasa tehtud. Nende jutustatud lugude põhjal oli alati silme ees palju suurem ja teistsugusem asula, aga eks ta sel ajal ehk oligi. Meeldiv oli see, et enamus asulast on korda tehtud ja hoolitsetud. Tegin esivanemale pilte, mida vaadates arutasime, mis sel ajal juba oli ja mis on juurde ehitatud, 36 aastaga muutub palju.
Peidukas oli kaval, kohalikud aktiivsed, istusime puu all peidus ja logisime märkamatult.
Aitäh Märt :)
tulin paariks päevaks pardimäe lokaali pidutsema. kuna suvi on käes, otsustasin rongi ja rattaga tulla (mis tähendab, et kõik teepeale jäävad aarded tuleb KINDLASTI üles leida või muidu). kahjuks jõudsin kohale alles pimedas ja ei hakanud aardeid otsima, seda enam painasid mind geomõtted kogu järgneva öö ja absoluutse peojutuna rääkisin siis kõigile teistele ka mis ma järgmine päev valges teha kavatsen. keegi polnud geopeitusest varem kuulnud aga kaks inimest olid juba vaimustuses! ja see ongi lugu sellest kuidas Caroline'ist ja Stellast said geopeiturid:) suur aitäh!
Kunda tuur, mis tuli välja, oli hoopis motma-aarete tuur. Tahtsime ilusa ilmaga välja minna ja võtsimegi suuna ida poole. Kerge seljasirutus. Tänud!
Vigade parandus ja aare avaldus seekord imelise kergusega. Juba homme avatakse taas peale remonti spordisaalid. Täname
Tükk aega sai otsitud, aga lõpuks leidsime üles. Päevavalges oleks ilmselt kiiremini läinud.
Otsimise tegi raskemaks see, et alguses lugesin vihjet valesti ning sain aru, et vihje on sulg mitte nulg. Seega otsisime pikalt mingit sulge ning lõpuks mõistsime, et tegelt peaks ikka nulge otsima, selles sain üks huvitav bioloogia tund ning üritasime nulge ära tunda. Olime juba loobumas kui, miskit peegeldas vastu ning konteiner see oligi. Kuidas me seda küll kohe ei näinud. Aitäh aarde eest!
Sai ikka kõvasti jalutatud :). Aga väikese abiga leitud. Aitäh!
Esimesel korral ei leidnud. Kui loed vihjet, siis tuleks ka seda kasutada, mitte otsida sealt, kust vihje eemale juhib. (ikka otsitakse ju sealt, kus on lihtsam ja valgem.)Teise korraga tänu vihjele õnnestus.
Aare oli ilusti ära peidetud. 15 minutit sai ümber puude käidud.Tänud!
Vaatasime puid ühelt poolt ja teiselt poolt ning lõppes asi nii, et ühelt poolt vaadati konteinerit ja teiselt poolt otsiti ta üles. Aitäh peitmast!
Tegime paar ringi ümber puude ja leidsime. Tänud peitjale!
Sama lugu, mis eelmistel logijatel - teisel ringil saime nägijateks. Aitäh!
Esimeste tiirudega aare silma ei jäänud, aga siis oli sähvatus ja aare oli käes.
Ei tea, miks esimesel ringil ümber puude seda konteinerit ei märganud, aga kolmandal torkas silma, võimatu oli mitte leida. Tänud
Jõudsime aarde juurde pimedas ning hakkasime kahtlustama, et seda siit ei leiagi. Aga tegelikult on pimedas vist isegi kergem.
Peipsi -ringilt tulles oli hoog sees ja otsustasime võtta veel mõned koduteele jäävad aarded. Oli küll pime, kuid spordihoone ikka leiame ja okaspuude kompimist olime täna tublisti harjutanud! Üllatav, et meie noored teadsid, kes on Lokotar ja olid kursis ka tema saavutustega. Mina pidin tunnistama, et selle spordiala sportlasi ei tunne. Spordihoones oli näha liikumist, kuigi kellaaeg lähenes kümnele.
Valisime õnneks kohe õige puu ja hakkasime seda taskulampidega läbi kammima. Sai tehtud puule ikka mitu ringi peale, enne kui Silveri valgusvihk aardekonteinerit tabas. Siis avastasime, et me otsisime liiga sügavalt ja tegelikult on seda võimalik ka väljast märgata. Taskulamp on selle aarde otsimiseks hea abivahend, ka päeval. Aitäh siia kutsumast, tänud aarde eest!
Selle aarde puhul sai tõesti liialt üle mõelda. Kulus hulk aega selle leidmiseks enne, kui aare vastu naeratas. Aitähh peitjale aarde eest!
Siin läks kauem kui oleks pidanud. Ega siin muud polegi teha kui peegli ette minna ja sõimata seda, kes sealt vastu vaatab. Olin liigselt keskendunud koordinaatidele ja ülemõtlemisele. Kui aarde üles leidsin, siis ei saanud aru, kuidas ma seda varem ei märganud. Aitäh peitjale.
Lääne-Virumaa põhjaosa oli kavas juba paari nädala eest külastada, plaanid muutusid ja nii jäi retk sellele nädalavahetusele. Esialgset plaanitud marsruuti muutsid mõnevõrra eilsed uued aarded, algus oli aga plaanikohane – Viru-Nigula aarded. Peale kiiret leidu Maarja kabeli juures läks siin nagu võis karta. No ei meeldi mulle sellised kohad. Mööduvad autod, kaugemal muru trimmerdav töömees, aknad – minu loogika ütleb et kui mina näen aknaid, siis on võimalik aknast näha mind. Vaatasin mälestuskivi, veidi käis pilk ringi ka võimaliku asukoha otsingul, aga sinna see minust jäi. Tänud!
See aare mängis ka meiega tükk aega peitust, õnneks polnud mugusid ja jätkus püsivust! Tänud aarde eest!
Kui silmad pärani lahti tegin, sain ka aarde kätte. Pärast mõtlesin, kuidas ma konteinerit varem ei näinud. Aitäh.
Natuke tegemist oli, aga leitud sai :) Ilmselt päike aitas! Aitäh!
Esimene ring. Ei leidnud. Lugesin logisid. Teine ring. Ei leidnud. Uurisin maaameti kaarti ja mõtlesin, et kui nüüd 10 minutiga ei leia, katkestan. Kolmas ring. Ei leidnud.
Siin saime ikka otsida enne kui nägijaks saime. Aitäh!
Mugusid palju liikvel, ei õnnestunud seekord. Eks mõni teine kord proovib uuest.
Kuna tegime väikest tuuri Virumaal, otsustasime ka vanameistrit austada. Meil kulus aarde leidmiseks veidi rohkem aega kui olime arvanud! Tänud! Meeldiv koht!
Viru-Nigula rahvajooksult tulles ja edasi randa minnes, tundus paslik kohaliku spordimehe juurest läbi käia. Rahvas ootas autasustamist, sõi suppi või oli teel kirikusse. Seega oli plats puhas ja aare torkas päris ruttu silma. Tänud aarde peitjale!
Kihutasin Jürgeni teate peale kohale ja jäin vahele.Panin uue logiraamatu.
Algul ei leidnud ning sõitsin minema. Tagasi tulles leidsin aarde omaniku ja siis aarde ka juba.
Piilusin tükk aega erinevate nurkade alt aga aaret ei silmanud. Ilmselt nagu nende aarete puhul ikka- tuleb rünnata suurema massiga. Kuna aeg hakkas vaikselt peale suruma, siis sai edasi liigutud järgmise poole- päev tuleb ikka leiuga lõpetada! ;)
Kui Suur vihm oli mööda lastud, läksime vaatama, kus aare end peidab. Väikese vaatluse järgi tuli aare oma peidikust välja, aga ülla-ülla, kui omal kirjarelva kaasas pole siis logida ei saa :D Tuleme siis ükskord uuesti tagasi.
Kuna oli pühapäev, siis ümbrus oli väga-väga vaikne. Nulu leidsime kohe, kuid aare peitis ennast selle varjus kiivalt, otsisime kaua. Käisime vahepeal lausa autos maa-ameti kaarti uurimas, et kuspool see aare ikka täpselt selle järgi asub ja siis nägigi Ain kohe konteineri ära. Aitäh meile seda suurmeest tutvustamast.
Saabusime siia eelarvamusteta, et kui siin kandis oleme, siis muidugi logime ka selle ära. Aga tutkit brat! Saabusime, vaatasime kivi, leidsime vihjele vastavad objektid ning lokaliseerisime ala. Otsimine ise oli aga komplitseeritud kuna keegi liikus majas sisse-välja ning peagi saabusid palliplatsile ka väiksed lapsed koos noorte emmedega ning hakkasid pealeviskeid tegema. Seega, teesklesime veidi aega oma dendroloogilist huvi, tegelesime uuringutega madalamatel tasemetel, ent ei midagi. Tuli loobuda, kuna oli aja peale minek.
Aga pärast tulime tagasi, kell oli ca 22.30. Mõtlesim, et veel on valge, otsida saab küll ning ehk ei ole enam kedagi siis liikumas. Aga tutkit brat! Sedakorda siis tegid sporti üks noorsand koos oma neiuga. Ja ikka tegid, vast oma veerand tunnikest veel. Seni siis tuli meil aega parajaks teha, lugesime logisid, kuulasime muusikat. Ei oska öelda, kuidas me neis kahtlust äratasime, aga igal juhul tegutsesid siis nad kui kohalik korrakaitseüksus. Jalutasid vaikselt, rattad käekõrval maja eest läbi, auto taha, ootasid, vaatasid, mõtlesid, arutasid, ootasid veel ning siis seadsid end minema, asulast väljapoole. Hoidsime siiski veel madalat profiili ning ei läinud objektile. Ja õigesti tegime, sest peagi olid nad tagasi. Me vist ikka väga kahtlased tundusime. Igal juhul meist uuesti möödununa neid enam näha ei olnud. Samas, kes teab, võib-olla jäid kuhugi varitsusse :)
Nüüd, kui saime otsima minna, teadsime ka juba, mida täpselt otsida, kuidas otsida ja kust otsida. Ning tuligi me leid esimese minutiga välja. Uuuhh, hea et niigi läits ja pääsesime terve nahaga :)
Aega läks, mis läks, aga lõpuks olime võidukad. Täname aarde eest!
Olles varem Märdi aardega kokku puutunud siis kartsime hullemat, ent aega läks siiski kahtlaselt kaua. Tänud.
eiiiinoh, nii lihtne ja nii keeruline arvasin küll, et no selle värvi peaks silm momentaalselt eristama aga ei :D
Palun väga vabandust selle eksitava lause pärast.Koordinaadid said täpsemaks muudetud 6 aprillil.Viimase hoolduse käigus nihkus umbes 30 senti.
Noh, ei maksa arvata ,et kui ma vaevalt kilomeetri kaugusel aarde logisin, et siis ma siia ei tulnud. Tulin küll. Pidasin tee ääres kinni ja lugesin asju. Botaanilisele kretiinile sihuke vihje? Ha ha haa! Ja siis seisab kirjelduses viimane lause, et aare ei asu päris nullis. Oli vaja ruttu leida mingi hea vabandus tulevaseks mitteleiuks. No tegelikult ma ikka lihtsa välistamise metoodikaga sain mingid puud välja valitud, aga kahe minutiga midagi tarka ei näinud. Ja siis, kus häda kõige suurem, seal, nagu öeldakse, on kaev härgi täis. Kõrvalolevas hoones vist toimus midagi, sest välja tuli väikese asula jaoks üüratult palju mugusid, kes jäid sinna maja ette ja muru peale suitsu tegema ja niisama vahtima ja ma ei tea mida veel. Ja siis nad vahetusid ka mingi aja tagant. Mina kasutasin selle suurepärase võimaluse muidugi kohe ära ja teatasin endale kõva ja selge häälega, et mina nii ei mängi ja lähen ära. No küll ma ükskord tulen tagasi vähe vaiksemal hetkel. Et oleks ikka piisavalt aega ja saaks rahulikult puid kallistada. Nagu vanas heas leviaugus.
Käisin vaatamas kuhu see raskus kadunud on.Konteiner oli valesti ja kolinud teise oksa külge.Jäi sinna aga muutsin asendit.Logimiseks ei pea tervet konteinerit oksalt maha monteerima!
Selle 3.5-sega läks õnneks üllatavalt lihtsalt. Aitäh meest tutvustamast, see nimi jääb nüüd küll meelde.
See roheline hakkas looduses kiirelt silma. Aare korras!
Täna, pea 6 aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Täname õue kutsumast!
No ei leidnud kohe, tarvis oli nulule ikka mitu paid teha. Ja ka siis näitas ta end vaid Piiale. Küllap Gustavile naised ikka üksjagu meeldivad
Hirmus kaua läks meil siin. Kõik nulud said viimse kui leheni läbi kammitud, ikka ei midagi. Ükskord ka saime Ingale geokõne teha ja siis juba õigele nurgale keskenduses oli muidugi raske aru saada, kuidas seda kohe ei näinud. Tüüpiline :)
Nulgi oli seal päris mitmeid, kuid leidmine õnneks läks suhteliselt lihtsalt. Tänud tutvustamast.
Palun aplausi, ainuke mitteleidja leidis ka nüüd lõpuks aarde üles. Ega saagi aru täpselt, miks eelmisel korral ei leidnud. Tänud!
05/31/2015 You couldn't find [Traditional Cache] Gustav Lokotar Visit Log Ei saanudki aru mis puu seal mis oli. Seekord olid autos ootajad kärsitud ja häda edasi minna suurem. Jäi järgmiseks korraks. Tänud.
Nu mõklesime, et nopime selle täna ära oma päeva 10ndaks aardeks, vops autost välja väike jalutus nulgede ümber ja voilaaa seal ta säraski mulle vastu :D Naersime, kirusime :D
Ausalt võttis vanduma! Paar kuud tagasi tuhnisime pea tund aega, seekord kõndisime sirgelt kohale....... tänks! :)
Olime valmis Märti järgnevaks pähkliks, mille juurde mitu korda tagasi tulla aga oh üllatust - leid suht kiirelt ja esimese korraga. Tänud peitjale.
Leitud. pliiats või pastakas võtke ise kaasa.
Jõudsime päev enne käsitöölaata. Jõudsime parasjagu korraliku paduka ajaks, seni oli päev ja ilm olnud ilus. Natukene siiski otsisime, aga ei silmanud miskit. Tekkis idee, mida otsida vaja ja kust mugavam-muguvabam otsida on. Kui sealt ei leidnud ja vihm tugevamaks läks, istusime autosse lisainfot studeerima. Marjel sai esimesena passimisest siiber, käis ära ja tuli naljaka, kuid rõõmsa jooksusammuga tagasi :-) Siirdusin seejärel minagi uuesti tandrile. Pisut suunamist ja oli mulgi leitud. Vahepeal oli vaatega hoone aknale ka siivsalt kardin ette veetud. Ehk aitas seegi. Ja null oli minu gepsu andmeil ikka päris täpne nagu peitjal kombeks.
Aare korras, evej. Kunda kant on vahelduseks taas leidmata aaretest tühi. Küll tuleb aga uusi topse peagi lisaks. Aitäh peitjaile nende eest! Ja tänud ka ajalugu tutvustamast! Blücheri kohviku toreda proua sõnul elanud üks Lokotar neil alumisel korrusel. Maailm on väike.
Ikka veel on mõned mai alguses toimunud Lääne-Viru georetkel külastatud aarded internetis logimata jäänud. Viimane aeg siis raamatupidamine joonele viia, enne kui Geojaanile sõites juba uued sama kandi leiud peale tulevad. Lokotari juures vedas ja sain kiirelt hakkama, varemalt on seda tüüpi asjadega palju pikemalt aega kulunud. Peitjale tänud ajalugu tutvustamast, ega niisama ei teadnudki.
Pärast pikka ja väsitavat tööpäeva ja orienteerumisrada Pada jõe nõlvadel (mis oli tunduvalt raskema maastikuga kui Pada aare), võtsin Krista ja Anni peale ja läksin nulgu vaatlema. Panin käed seljale ja vaatlesin. Kohe päris mitu ringi vaatlesin. Anni viskas hundirattaid ja keegi naine vaatles meid vahelduva eduga aknast.
Oma vaatlemise käigus leidsin kõigepealt kahjuks kaks murtud nuluoksa. Ma ei tea, kas see tegu läheb geopeiturite kraesse või mitte, aga olgu vihjeks öeldud, et aare on silmadega leitav oksi puutumata. Lihtsalt väga metoodiliselt tuleb vaadata. Hoidke palun puud! Aitäh aarde eest!
Tegin umbes 20 tiiru ümber puu ja ei näinud midagi. Seejärel otsustasin igat oksa eraldi läbi uurida. Viimane tegevus tõigi konteineri nähtavale. Pärast logimist pidin uuesti vaeva nägema, et leida üles õige koht kuhu tagasi panna. Tänud!
No ma ei teagi kas tuul segas või aitas nägijaks.Leitud ja meie õnnelikud.Aitäh!
No oli ikka tuul..segas meie otsinguid täiega.Null oli väga täpne.Tänud!
Nuluokkad krae vahel on veidi mugavamad, kui kuuseokkad. :)
GP1329/GC1570
Lausa hämmastav, kuidas neoonroheline tavarohelise seas välja ei paista. Muideks, nulg võib solvuda, kui teda kuuseks nimetatakse.
Läksime nulli, vaatasime natuke ringi. Seejärel tõin autost mütsi ja kindad, sest tuul oli kohutavalt vali. Peitmisviisi aimasin kohe ja peagi tuli ka leid. Null oli täpne. Aitäh!
Ausalt öeldes tekitab see otsimine - leidmine mitmepidiseid tundeid. Kui peitja ei raatsi täpset koordinaati panna, siis võiks ju üldse sellest mõistatuse teha. Samas sõna "mõistatus" ajab esimese asjana juuksed peas püsti. Seda jama ka nagu ei oleks vaja. Peale seda, kui rahvusvaheliselt lehelt vihjet lugesime, saime nimed kirja ja autosse sooja.
Peale autoorienteerumist laupäeval Rakveres oli meil hommikul väga hea stardipaik ja siht ikka idapoole. Hommikuseks äratuseks sobis see aare väga hästi. Vaatasime kivi üle, tõesti uhke teine. Et majas oli liikumist, siis hoidsime madalat profiili ja otsisime silmadega. Ikka jupp aega otsisime, kuni tünn silma jäi. Ilma vihjeta loeksime siiani vist käbisid :). Tänud!
Ei tea, ei hakanud ei silma ega näppu midagi, mis aaret meenutaks. Kohapeal sai miski pool tundi vähemalt erinevaid võimalikke paiku vahitud ja näpitud. Kangesti tuli tahtmine kõikidele järgnevatele aaretele, mille üles leian, riputada silt juurde, et lollidele ja pimedatele leitav. Küllap mingi aeg tagasi, kui kibestumisest üle saan.
Hea et vihjet ei uskunud, muidu keerleks seal siiani. Nüüd läks kolm ringi. Aitäh hariva aarde eest. Olen ammu juba mõelnud miks Koilas sellise nimega alajaam on.
Vihjete ja tahtmatult kogunenud info hulk ületas kriitilise piiri. Sõitsime kohale ja lisasime oma nimed paberile. Päike paistis.
Teel Viimsisse märkasime lehel uut aaret, ei raatsinud enam tagasi pöörata. Leid tuli koduteel pimedas. Aitäh!
Lõunane päikesekiir soosis hommikust päikesekiirt. Tänud Märdile.
Hommikul ei leidnud. Puudus siis veel ka vihje ja me ise mõtlesime otsimispiirkonna üsna laiaks. Kui ilmus vihje, oli natuke lihtsam. Lõpuks teisel katsel ka leidsime. Ja kui leidsime, siis ei saanud aru, kuidas me seda ometi varem ei olnud märganud! :) Aitäh aardepeitjale!
Kunda kohinast kõrvad kumisemas, võtsime esmalt kohalikust poest proviandid ligi, et tuleb pikem istumine suure laskurmeistri kivi juures. Nii mulle vähemalt seletati.
Nimelt olid kaunimad pooled seda aaret juba hommikul piidlemas käinud aga vist säras hommikupäike nii eredalt ja madalalt, et aardekarp jäi märkamata. Igatahes tegime esmalt mehised võileivad ja asusime nulli ümber sektorit kitsendama ja siis juba aaret otsima.
Kaua läks, piinlikult kaua. Krista astus mingil hetkel kõrvale, nagu grupileidjale kohane. Mina Piretiga roomasime, hüppasime, vingerdasime - ei midagi. Kui ka Piret kavala näoga eemale tõmbus, sain ka mina peidukast aimu.
Pole midagi öelda - ise olen pime kui õigesse kohta ei vaata.
Aardele pikka iga! Lokotari teadsin aga et nii palju infot on tema kohta ja kui palju ta on saavutanud, tuli üllatusena.
Sass küll mõtles Tlnast startides, et ehk on ftf veel saadaval, aga no kuulge, aare avaldub kell 7, meie jõuame sinna ehk kella 11ks, ja arvestades seda masside liikumist, mis praegu Virumaal toimub ... Võtsime siis asja rahulikult, kuulasime Kunda jõe kohina ära, ütlesime peitja-Märdile aitäh harakiri üritanud pastaka päästmise eest, ja alles siis siirdusime isand Lokotari austama. Vinge vana oli, muide, igati kivi väärt tegelane. Aga aare, sinder, pipardas, no ei anna kätte. Siis saime Rauli ja Meriti poolt teolt tabatud, aga ikka veel kulus hea hulk aega, enne kui Raul asja ära nägi - Mamm ja Merit jõudsid vahepeal sõbraks saada ja mängugi käima vedada. Aga nii ta oli, logiraamat oli tühi, kui Sass ta ära tõi. Ja siit hakkas tänase päeva stiil - mida lihtsam peidukas, seda kauem otsid, ainuke hoobiltleid tuli peidukaga 4 ... Igatahes peitjale tänu ka selle kivi näitamise eest!
Laupäevane hommik nagu ikka. Inventuurist (Tallinnast) jõudsin koju pool seitse. Kuna pidi maale minema siis tegin silmad lahti kell kümme, hommikul on tavaks ka geopeitse lehel käiia ja seal uus aare kohe tee peal. Sai siis minema hakatud, auto nagu kiuste otsustas jonnima hakata, seda mörinat oli vist viie kilomeetri peale kosta. Kui kohale jõudsin siis põõsad sahisesid, keegi juba kammis.Saime tuttavaks Hannese tiimiga ja siis sai edasi kammitud. No võttis see ikka aega. Lõpuks leitud hästi peidetud aare. FTF kell 11.29. Tänud peitjale.