Ohvritorn

 1 

Tänase päeva põhirõhk oli töönädalast puhkamine, aga paar aaret tuleb selle käigus ju ikka külastada. Tänane saak paariga piirduski, aga mõlemad sattusid ikka niisugustes kohtades olevad, et hoia ja keela. Selle aarde alguspunktis käisin juba tubli paar aastat tagasi, tegin kodus natuke kaarditööd ja panin selle punni siis õigesse kohta ootama. Täna selgus, et jumala õigesse, aga külastust sai muudkui edasi lükatud, küll oli kiire praamile, küll tahtsin kiiresti koju. Hakkas teine juba niivõrd häirima, et tuli otsus, see koht saab külastatud ilma saarde minemata, vaid lihtsalt niisama, siinsamas kodjades. Küll alguses oli keeruline seda lähenemisteed leida, ikka jupi aega sai mütatud enne kui mingile teele pihta saime. Tagasi loomulikult leebemalt, nagu ikka. Leid tuli pea kohe, ei mingit hookus-pookust, ainukesed kohad, mis aaret võisid peita said kohe kogu me tähelepanu ja seal ta oligi. Tegelikult mulle kohe täitsa meeldis, rohkem kui tavaliselt. Ju see hea emotsioon, et lõpuks ikka kohale saime ja et nii ruttu leidsime, mängib niisuguste juhtudel ka oma osa. Praegu loen logidest, et mõni julgem oli lausa 6 aastat tagasi veel torni roninud, praegu pole seal küll võimalik isegi kätt eriti toetada, pudeneb laiali, aeg on oma tööd usinalt teinud. Tänud siia juhatamast ja aaret peitmast.

Seda torni märkasime me alles 15 meetri kauguselt. Valmistusime pikemaks otsimiseks aga seekord läks kiiresti. Tänud peitjale!

Seda sai igakord edasi lükatud kui siit mööda sõitsin,täna lõpuks tegime peatuse.Ei tulnud kergelt,ikka omajagu sai lõpus poleeritud enne kui leid tuli.Aitäh!

Poleerisin torni ja ümbrust, aga ei skoorinud kahjuks.

Alguses olime mitmeid kordi mööda sõitnud aga kordagi polnud aega lõppu minna. Seekord piirdusime ainult mandriga ja võtsime aega. Ega kiirelt ei läinud. Aeg teeb oma töö ja ainult kunagi videotes nähtud oskustega saime leitud.

Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Leitud nii müstilisel kuupäeval, kusjuures see on siin juba teine kord poleerimas käia. Viimati sai siin oldud oma geopeituse algusaastatel, nimelt 20.02.2018 kui torn oli ikka kena ja korras. Nüüdseks on vaatetorn lagunev ja pehkinud, võib isegi öelda, et ohtlik ja kuna geopeitusel osalejaid on nii noori kui vanu, siis soovitaksin olla ettevaatlik aarde otsimisel. Raskusastme järgi eeldavad enamus, et aare asub üleval tornis....

Tahvli leidsime kiirelt ja tundus olevat selge, kus on ohvrikivid ja kuhu suunda jääb torn. No kive seal oli, aga neid, millest jutt, küll ei näinud. Torni ei paistnud ka algul kusagilt, aga jonnakalt läbi võsa ja vesise lageda sumbates rühkisime siiski üsna õiges suunas kohale. Torn oli küll nii armetus seisus, et vaate nautimise peale me isegi ei mõelnud. Poleerisime oma pool tundi arvates, et on selge, kus aare on, aga võta näpust. Kuna märjad varbad hakkasid juba külmetama ja meil polnud mitte mingit tahtmist siia teist korda tulla, siis otsustasime peitjalt väikest abistavat vihjet küsida. Eks me ju olimegi täiesti õigel teel, aga pisut jäi ikka taiplikkusest puudu. Suur tänu peitjale selle multi ja muidugi ka meid päästnud vihje eest!

Algusest sain kenasti juhised kuhu edasi liikuda ning väikse kaarditöö tulemusel kulgesin rahulikult mööda radasid torni juurde. Hoolimata suht nirust seisust käisin ikka ülevalt avanevat vaadet ka kaemas. Peale seda lihtsalt vaatlesin pisut aega torni ja võtsin aarde ning logisin. Ei midagi liiga keerulist, täitsa kenasti sujuv multi ju.

Tänan peitmast.

Teadetetahvli leidmine oli lihtne. Edasi oli ränk võsast läbi murdmine ja tee rajamine objektile. Torni ümbruses oli villatorte. Ilmselt mingi loom oli omale õhtusöögi saanud seal. Torn on ikka väga lagunenud ja pehme. Ilmselt lausa eluohtlik on sinna üles ronida. Aare ei tahtnud kuidagi end kätte anda. Palusime ka juba vihjet, kuid samas jätkasime oma teooria kontrollimist. Lõppude lõpuks saime ikka oma arvamusele kinnitust ja leidsime otsitava. Siis tuli ka peitja abistav vihje. Aitäh kiirelt reageerimist. Tagasiteel ehmatasime ühe kitse lendu ja autoni jõudes oli meil miljon kleepuvat seemet küljes. Oli küll väga elamusterohke matk, kuid teist korda sinna enam minna ei tahaks. Aitäh peitjale!

Käisin infotahvli juures ära ja tuvastasin kaardil objekt 3, kuid vaadates ümbrust ja oma suvist sooja päeva riietust ning lugedes eelnevaid logisid läks selle aarde otsimise isu üle. Proovisin kaardilt ka muud lähenemisteed leida aga seda kas pole või ei osanud ma otsida. Ju näeb, võib-olla kunagi tulen veel siia kohasema riietusega... aga võib-olla ka mitte.

Leitud.

Tänan!

Kuni tornini läks kõik hästi. Siia tagasi tulla enam ei soovi.

Vähene geokogemus andis tunda, ei leidnud. Aga koht on vahva. Aitäh juhatamast.

Leitud

Eelmisel korral siin otsimas käies kahtlustasin juba sellist peitmisviisi. Ju siis polnud tol korral piisavalt järjekindel. Sel korral leidsin paari minutiga. Aitäh, kaval!

 1 

Siit paigast on kogu aeg mööda sõidetud ja kunagi pole aega peatuda. Täna olin spetsiaalselt siin kandis aardeid otsimas ja aega oli küllalt. Nii viisin end olukorraga kurssi ja vaatsin välja kuhu ma end relokeerima pean. Esimene ülesanne oli kerge, teine enam mitte. Igal pool ju loodus ja ei viinudki ilusat teed otse aarde juurde. Veidi rassimist andis siiski (sooja naha ja) õige tulemuse ning võisin alustada uue ülesande sooritamist - leia aare! ei tulnud see midagi ludinal. Ikka selline paras kiusupunn teine. Kui aga enam ühtegi võimalikku kohta alles polnud jäänud, võtsin viimasest aarde välja. Hea, et niigi läits! Aitäh.

Tänase päeva teine aare :) Esimene mõte naistel on ikka otse ja omadega :D vaatasime siis ikkagi korraks kaarti ja leidsime vähe parema lähenemistee. Kohale jõudes ootas ees üks väga vana ja väsinud torn, otsimine käis nii pealt kui alt, no muidugi õigest kohast ikka mitu korda kinni ja siis viimasel hetkel enne allaandmist jäi siiski aare näppu. Tänud siia juhatamast :)

Torn on nii kehvas seisukorras, et igal pool ei taha turnidagi.

Minu jaoks oli see teine kord toda torni külastada. Kui eelmine kord veetsin seal ikka korralikult aega ja lahkusin ikka ilma leiuta, siis sel korral ei läinud viite minutitki. Tänud peitjale!

 2 

Sai seal pisike aarete noppimis ring tehtud, sest seal olnud ainult nii palju kui Saaremaale ja tagasi tulnud. Aga niisama seal kandis uudistamas polnud käinud. Kuna aarete vahele sattus ka see multiaare ja kirjeldusest leitud kohta nägin juba enne parkimist siis auto tee äärde ja kohta kaema. Aarde asukoht sai tuvastatud, suht siin samas ju. Sai siis suund niivõrd kuivõrd linnulennul sinna poole võetud. Kuna alguses oli ilusti suviselt muru väljas ja no kui peaks märg ala tulema siis tegelikult on praegu ju siiski talv, selle jutuga tahtsin jõuda sinna maani, et milleks praegu kummikuid vaja? Et muru kuiv ja lombid jääs, kõik supper.

...Edasine ei olnud enam nii supper...

Alguses oli kergelt lund ja peast käis ikka mitu korda mõte läbi, et auto ei ole veel nii kaugel, samas, ega lõpp ka enam nii kaugel pole ja mis see kerge lumi ikka teeb. Mida autost kaugemale ja aardele lähemale jõudsime seda soisemaks läks pinnas. Küll sai tiirutatud sinna ja tänna, otsitud kohta kust vähegi läbi saaks nii, et jalg kuivaks jääks. Kuna sõber polnud minuga sama meelt (ehk siis muru roheline ja lombid jääs) siis tema pani juba varakult kummarid jalga. Ehk siis sõber läks ees ja ma lonkisin kuidagi moodi järgi ühelt mättalt teisele hüpates, kirudes vandudes, et no oli raske neid jalga panna eks? Aga kuna ümber pööramiseks oli see hetk juba ilmselgelt liiga hilja siis sai ikka edasi pürgitud. Kohale jõudmise rõõm oli suur, sest... seal oli kuiv. Aga selge, hakkame nüüd otsima. Kogu ala läbi kammitud ja ei miskit. Aga õnneks juba väike kogemus on ja silma teravus paranenud siis tegelikult jäi aare suhteliselt kiiresti pihku. Kõik oli nagu hästi, piinarikas teekond läbitud ja ka aare leitud (Y) Aga siis tabas nagu välk selgest taevast, et tagasi peab ju ka minema... Väikem mõtte paus, kaardi uurimine ja tulime järeldusele, et samat teed enam ei taha, pigem sirgjooneliselt suund maanteele ja pärast mööda maanteed autoni. Plaan paigas ja minekut. Aga kahjuks saatus polnud meiega sama meelt ja siis alles seiklused hakkasid. Kuna ees ootas täielik soo, mis peitis ennast õhukese lume ja jää all. Kohati jää kannatas ja siis praksatas läbi. Kuna mul polnud kummikuid ja sõbral olid siis oli au tal ees minna. Läks 20 sammu ja kui pääses ilma läbi vajumiseta siis läksin samades jälgedes järgi. Siis läks edasi 10 sammu ja vajus läbi, tuli 3 sammu tagasi ja proovis muud teed. Kui sealt vajus ka läbi valmis järgmise, nii kaua kuni ei vajunud ja siis mina jälle samades jälgedes järgi. Ja kogu see pull umbes 300m teeni kestis kuskil pool tundi, sõber vajus läbi jää selle ajajooksul vähemalt 30 korda, mida mina lihtsalt pealt vaatasin ja ootasin kuiva jala teerada. Kui lõpuks asfaldi peale saime siis alles tundsin, et saapad ikkagi olid juba märjad ja kogu sõbra vaev oli asjata. Aga seda ma muidugi talle ei öelnud

Aga suured tänud kiire vahepeatuse eest ja multi aare oli nagu naksti käes, tänud :)

Siin saab küll rahulikult öelda, et ilma geota poleks siia sattunud. Alguspunktist info käes sai edasi liigutud. Ei olnudki kummarit vaja sai hakkama ka kõrge matkasaapaga.

Topsi enda leidmine oli kah paras ikaldus. Näed aga kätte ei saa. Palju jõudu oli vaja.

Lumeolud

 2 

Loojangu saabudes ohverdasin peaaegu kolmveerand tundi, et siin torni juures ära käia. Suure talve tõttu sai ka kummikuteta enamvähem kuivalt kohale. Kui minekule-tulekule suurt aega ei kulunud, siis kohapealse olustikuga tuli ikka põhjalikult tutvuda. Eks õiget kohta sai ka paar korda näperdatud, enne kui logima võis hakata :o) Tõsiselt ehe tükk ikka, soovitan ja tänan!

Avanevad vaated

 1 

Tulin veidi varasema praamiga, kummikud juhtusid ka autos olema. Egas muud kui otsima. Kui objekt sai kiirelt tuvastatud ja kummikutega läbi vee kohale plätserdatud läks väga huvitavaks. Objekt on ilmselgelt ülipehkinud, kui koputasin, kõmises vastu. Aaret otsisin tegelikult kohe õigesti, ilmselt aga mitte piisavald õigesti, sest kuidagi ei saanud õigele pihta. Lõpuks nurusin Nuffilt vihjet (AITÄH) ja siis sain ka õigele asjale küüned taha. Huvitavas kohas see Ohvritorn, ei teadnudki sellest midagi. Tänud aarde eest!

4580.

Saime saarelt oodatust varem tulema ja seega jäi meil aega ka natuke mandril sabasid koristada. Esimeseks tegime siin peatuse ja kuna Leelo oli juba märganud kohta kuhu minema pidi, siis saigi suund võetud. Õnneks on praegu nii kuiv aeg, et maapind lausa krõbises. Märjaga väga ei oleks kippunud minema. Kohapeal ronisin kähku vaadet nautima kui Leelo samal ajal keskendus õigetele asjadele ja vaevalt 5min läks kui kaikus rõõmuhõise. Tänan.

Tegelikult jäi objekt number 3 silma juba enne nulli jõudmist, aga käisin kontrollisin igaks juhuks kaardi pealt asja üle. Sihtmärk oli õige ja hakkasin siis tunde järgi sinnapoole liikuma. Kummikuid mul muidugi polnud, aga sai ka ilma, lihtsalt jalad said märjaks. Peale esimesi vetteastumisi läks selles mõttes lihtsamaks, et ega vesi enam märjemaks ei läinud ja seega ei pidanud enam väga mõtlema, et kuhu astuda. Kohapeal oli täitsa ikaldus, pool tundi silitasin ja vaatlesin seal erinevaid kohti, aga näppu ei jäänud paraku midagi. Tänud juhatamast.

Tänase imeilusa ilmaga ei saanud ju kodus konutada ja seega sai Virtsu ots ette võetud. Esimene kaart oli arusaadav ja teise punkti leidsime ka vaevata. Paistis teine kaugelt silma. Aarde suhtes aga olime pimedusega löödud nin leidmata see jäigi, vaatamata oma poolele tunnile torni uurimisele. Eks jääb teieseks korraks.

 1 

Sadas juba laia lund ja lõpppunkt selline, et tohututes kogustes potentsiaalseid aardevõimalusi. Kuna maastik kõrgema raskusastmega, siis ka lõpppunktis pigem lähtusin sellest. Ühel hetkel mõtlesin, et äkki saaga lõpppunkti jõudmiseks ka sisse arvestatud ja muutsin veidi oma otsimise raskusastet. Kohe alguses oli idee, kuidas aare võiks teostatud olla ja minu rõõmuks ta ka nii lõpuks avanes.

Väga äge koht ja suur tänu juhatamast.

Geotuuri viimane aare ja peidik oli ette aimatav, objekt nr 3 otsimisega ka aega ei läinud.

Kolmas objekt probleemideta leitud, kohaleminek oli ettevõtmise asi. Aarde leidmine oli see raske osa. Idee oli õige, aga logi kirjasaamiseks oli ikkagi õlekõrt vaja. Väga nutikas, aitäh!

Objekt 3 sai kaardilt leitud, maastikul ligipääsu leidmiseks tuli veidi vaeva näha. Torn ise hakkab lagunema, sinna ronimisega tasub ettevaatlik olla. Aaret otsisin nii ülevalt kui alt ja peagi tuli kaval peidik ka nähtavale.

 1 

Koht kust lähenema peaksin oli ilusti meeles. Nüüd näitab õiget kohta kuhu auto jätta üks kootud kampsun kadaka otsas. Ühte kätte võtsin kummikud ja teise sääsetõrjevahendi ning asusin minema. Umbes 20 meetrit hiljem tegin juba jalanõudevahetust. Kui oma eelmise mitteleiu ajal sain tennistega kuiva jalaga kohale, siis nüüd oli veidikene niiske see teekond. Nulli jõudes panin uuesti tennised jalga. Eeldasin, et läheb kaua ja ei tahtnud enda jalgu niisama kummiku sees hautada. Eeldus pidas paika. Otsisin ülima põhjalikkusega aga ei tahtnud ikka aare kätte ennast anda. Vahepeal istusin ja lugesin logisid. Siis jälle üks ring, siis jälle lugemisvoor. Niimoodi mitu korda kuniks juba varem mitu korda katsutud koht tekitas piisavalt palju kahtlust. Kui terve päev nii palju lihtsaid aardeid olnud, siis selline aare tundub kuhu eriline pähkel. Lahkudes oli tuju hea et tehtud sai, aitäh!

Seekord sai otse lõppu minna. Natuke läks ikka aega enne kui asjale pihta sain, tänud.

väike suplus paljajalu ja käes ta oligi!

Käisime nullis ja käisime lõpus. Lõpus käisime ringi ja ringi aga lõpuks said ideed ja kannatus otsa ja lahkusime tühjade käte ja kerge frustratsiooniga. Ja märgade jalgadega, sest kes neid kummikuid jalga viitsiks panna kui nad juba kaasa on võetud.

Seekord sain vaid targaks, lõppu lähen järgmine kord.

Nullis käidud, aga edasine jäi pooleli. Tuleme tagasi paremate ilmadega.

Kõigepealt sai vihmakeep selga ja kummikud jalga.Nullis sai kaarti vaadatud ja objekti nr.3 asukoht infotahvlil tuvastatud.

Asusin siis torni otsima.Peagi otsitav kusagil kauguses ka paistis.Objektile saabudes sai kõigepealt vaade üle vaadatud. Kerge vihmasadu jätkus ja asusin otsingutele.No ei tahtnud üldse kergelt ennast kätte anda.Tegin siis veel ühe ringi tornile peale ja saladus lahenes.Aitäh!

1-ses punktis läks lihtsalt, 2-se suutsin tee endale raskemaks teha kui vaja aga kohale sumpasin. Torni nägin ja kuna teada oli, et hea asi siin, siis keskendusin kohe põhjalikumalt otsima. Peidik ülikaval, kuid minu silm on terav sellise asja peale, sest midagi oli minu jaoks puudu, mis reetis. Tänud, väga väga hea asi oligi, siit võtsin kaasa hea emotsiooni!

Siin kulutasime üsna korralikult aega. Kõigepealt suundusime suure hurraaga vales suunas, kuni Margus arvas, et peaks kohal olema aga vajalikku objekti polnud kusagil. Teine katse oli edukam. Jõudsime otsingupiirkonda. Otsitud sai lihtsalt, ilmselt, kui ka keerukalt mõeldes aga ükski neist edu ei toonud. Nüüd tahaks vaid teada, kas aardega on ikka kõik hästi ja meie oleme lihtsalt pimedad?

Geoteed punkti juurde ei leidnud, aga vähemalt sokid ja jalad lõhkusin okastraadiga ära :-)

Esimeses punktis tegin selgeks vaatamisväärsused ja tutvusin ohvrikividega. Väikese eeltöö tõttu kartsin, et peab kummikuid kulutama kuid jätsin laiskuse tõttu ikkagist tossud jalga. Tänu heale lähenemiseteele jõudsin 3nda vaatamisväärsuse juurde ilusti kohale. Märgusest polnud haisugi õnneks. Siin kulutasin aga hoopis treppi. Üles, alla, üles jne. Tegin mitu ringi objektile peale aga ei midagi. Ei tuvastanud tegelikult ka ühtegi head peidukohta. Aeg hakkas mul peale suruma kuna oli vaja Tallinnasse jõuda kindlaks kellaajaks. Seetõttu pidin tõmbama otsad kokku ja jätkama kunagi tulevikus.

 1 

Esimese hooga sõitsime mööda. Teisel katsel õnnestus aarde juurde parkida ja infotahvel üles leida. Eks ma seda objektiks nr 3 olingi oletanud, aga ikka hea teada, kuhu suunda täpselt jääb. Mingil hetkel eeldasin isegi tsiviliseeritud radasid, aga sain oma naiivsusest üsna ruttu aru. Ohvrikive ka üles ei leidnud. Võtsime siis läbi metsa õige suuna ja jõudsime roostikku. Õnneks olid sobivad jalatsid ja roostik ka üle pea ega jõu ei käinud. Aaret peitva objekti leidsime õnneks kiiresti, kuigi see tahab end kangesti ära peita jah. Siis läks trall lahti: üles-alla, alla-üles, üles-alla... Konstruktsioon tekitas ka kohati kahtlust, nii et väga turnima ei söandanud hakata. Vihjed, et sellistest kohtadest ennegi tornides aardeid leitud, ei aidanud ka midagi, sest pole nende objektidega veel nii palju kogemusi. Kellegi kalaluu vedeles ka risti jalus ja muudki mitte nii meeldivat. Lõpuks hakkas veel vihma ka sadama. Vaated olid aga ägedad ja tagasiteel avastasime veidi mugavama sinnaminekutee ka. Nii et tagasi me veel tuleme!

Seekord küll kummikuid vaja polnud kuna kohaleminek oli ladus siis loomulikult tuli ka leid peaaegu kohe.

Leidsime! Tänud :)

 1 

Jätsime auto nulli ning pärast vahepunkti läksime jala lõppu. Lõpus tuli ahastus peale, sest lihtsalt ei suuda linnuvaatetornidest aardeid leida. Olime mõlemad õiget kohta katsunud, kuid tähelepanelikkus tõi edu.

M: igasugu tornid imevad tõesti korralikult. Eemalt antud eksemplari vaadates tuli mõte: pole halba ilma, on vaid halvad peidukad :D Hea, et vähemalt tee- ja ümbruskonnad on sinna tavapärasematest huvitavamad :)Paar näidet:

Eelpunktist 150 m eemal.

Suure kivi juures.

Suurest kivist 3 m eemal, põnev elu seal kohalikel.

Kummikust oli hetkel tõesti abi... ilma selleta poleks kuiva jalaga saanudki. Kohapeal võttis ikka veidi aega enne kui aardetops kätte jäi. Ka vaatel polnud häda midagi. Krants hull loom pani ka krabinal torni üles. Tänud!

 2 

Mis see siis ära ei ole: Nr 1 sai kiiresti leitud, nr 2 ka kohe siinsamas ja nr 3 kohe nr 2 kõrval. Unistada ju võib.

Pärast nr 1 leidmist läksin läbi võsa uudistama, kas nr 3 paistab või mitte. Mitte midagi ei näinud. Vaatasin telefonis olevat kaarti ja seal oli kenasti vajalik objekt peal. Lihtsam tundus auto veidi teise koha peale parkida, kui otse minna. Vajalikust parklast läks edasi mõnus rada, mis peagi haihtus ja järgi jäi vaid võsa ja pilliroog. Otsitavat objekti ei paistnud kusagilt, ainult päike säras vastu ja täpike google kaardil oli paljulubav. Lõpuks jõudsin sihtkohta ja ka seal ei olnud peale igava võsa ja tühja pilliroo mitte midagi. Tekkis soov minna ühte paika uurima, ehk on selline madalamat sorti asjandus. Proovisin ühelt poolt ja proovisin teiselt poolt kuni maastik 4,5 vastu tuli. Lõin käega ja otsustasin suve poole, kui kuivem tagasi tulla.

Vantsin ja keerutasin läbi võsa mina pettunult auto poole, kui ühtäkki kerkib läbi puude silme ette otsitava siluett. No ei ole võimalik, nii mööda minna. Edasi oli tõesti ainut maastik 2,5. Kahjuks olin eelnevalt lugenud peitja ühte logi, mis andis selge aimduse, kust aaret otsida. Kuid sellele vaatamata läks aega, aga mitte ka väga kaua. Tänud.

 1 

Ohverdamise koht on loomulikult selline, kust kogu aeg mööda sõidad, nüüd lõpuks oli põhjust sisse astuda. Ja edasi matkasime saabastes, kuni asi järjest vesisema pöörde võttis. Lirtsu aare, mis parata! Kuivad sokid jäid siiski ohverdamata ja kohapeal tiirutamine viis ka lõpuks sihile. Hästi tehtud, läheb lemmikutesse!

Punnisime ikka ilma kummikuta kuidagi kuiva jalaga kohale. Täitsa teadmata koht. Aitähh!

 2 

Nädal aega tagasi Saarele suundudes, veerandtunnike enne praami väljumist väisasime nullpunkti. Siis pelgasime punkti 3 eemalolevaks, mitte eemaletõukavaks. Täna oli aega kuhjaga. Nutti jagus natukene vähem, sest suundusime otsejoones eeldatavasse paika. Ei olnud kõige mugavam lähenemine. Eriti Marje pükstele, mis kogu ümbritseva enda külge haarasid.
Lõpuks hakkas ka ohvritorn silma. Torn ise on sellises korras, et loodetavasti ei too see kedagi lähiaastail ohvriks. Aare on õnneks palju paremas korras ja ilmutas end kümnekonna minutiga.
Tagasiteeks valisime otsesema tee suuremale teele. Suur oli ka veokajuhi üllatus, kui nägi kaht tüüpi suvalisest võsast teele kargamas. Mis sa teed, geopeituri saatus on kord juba selline.
Hästi tehtud, Levia, douze pointe!

Peitja palutud vaade

Tervitused peitjale! (-:

Leitud. Aitäh!

Nullis hakkasin kohe numbreid otsima, siis lugesin, et neid polegi. Lõppu sai ilusti ilma kummarita, rohi oli veits kõrge. Aarde leidsin suht kähku, üllatavalt kähku. Aitäh!

Väike jalgsimatk ja leitud-

 4 

Hommikul , enne kui silmad avaneda jõudsid, avanesid kuulmisorganitele mitte just kõige meeldivamad helid... tuulepoisid pidasid ümber telgi sõjatantsu ja sikutasid seda hoolega. Õnneks oleme sellises "heas kaalus" , nii et telki koos meiega lendu ei tõstetud ,kuid sellest lõpuks välja ronides oli tükk pusimist, et kogu see krempel kokku rullida. Vaade merele tõotas meie tänased plaanid segi keerata , aga otsustasime siiski veidi luurekat teha ja käsime olukorda uurimas. Mnjaa... mujal oli olukord veel hullem, seega tuli vett mööda kulgemine täna ära unustada. Löödult pöördusime öömaja poole tagasi kui meenus, et olime eile nullis kive vaatamas käinud ja nr 3. asukoha meelde jätnud. Ilma paadita oli sinna vist nati kergem minna, nii keerati rool sinna, kus arvasime asja olevat. Saime ühest teeotsast natuke sõidetud kui nö sõidetav osa ää kahanes ja tuli tallataksoga edasi minna. Alex pani oma inimgepsu andurid tööle ja punus ees minema. Mina vahetasin igaks juhuks veel jalanõusid ja silkasin järgi. Hea oli, et ma suurt hoogu veel sisse ei saanud, sest ühtäkki seisis Alex ühel jalal... ise vait kui sukk... ja tema ees tee peal hüples üks paks ... must...uss. Vahtisin seda eriskummalist liikumist ja ei saanud aru, miks peaks uss hüplema. Aga kaua mul mõelda ei lastud, sest sain käsu ussipeletajat mängima hakata. No eks ma siis läksin ja sisisesin ees... tundub, et tulemuslikult , sest ühtki ussi ja ussilaadset meil enam näha ei õnnestunud. Selles suunas ,kuhu ma läksin, ei paistnud ka ühtegi torni. Mingi hetk jäi see silma hoopis üllatuslikus suunast. Väike muudatus liikumissuunas ja mööda imeõhukest rada jõudsime tornini. Alex ronis väledalt üles ja veel väledamalt alla, sest tundus, et selle ehitise parim enne hakkab ümber saama. Ronisin siis ise ka vaadet nautima ja no oli ikka mida vaadata. Ise mõtlesin, et nimi Ohvritorn eeldaks nagu ohverdamist ;). Inimhingede ohverdamiseks õnneks ei läinud, sest aare sai leitud ja logitud. Tagasiteel auto juurde olin taas ussipeletaja ja tänu sellele sain vist pärast ka austava ülesande paat võsast välja mõlada. No oli see vast ülesanne, sest millegipärast oli Alex suutnud kerge vaevaga selle paadi võssa ajada kuid selle väljamõlamine oli kui tuulikutega võitlemine, sest mõla jäi kogu aeg roogu kinni. Lõpuks kui läbimärjana ja väsinult slipi äärde jõudsin mõtlesin kahetsusega, et ohvritorni juures ohvri toomata olin jätnud ;).
Tänud peitjale!

paistab täitsa kaugele :)

 5 

Mäletan, et ühel korral oli autos tige vaidlus selle üle, kus need ohvrikivid on (siis aaret veel ei olnud) ning ma raiusin ikka väga vale koha pähe. Täna sõitsin mitu korda edasi-tagasi, sest mällu oli jäänud nagu peaks alguspunkt objekti nr 3 juures olema. Lõpuks vaatasin GPSu ja see näitas ikka midagi väga valesti. Siis lugesin uuesti ja sain aru, et pean ohvrikivide juurde minema ja seal vaatama, mis on objekt nr 3. Tahvli juurde jõudes selgus, et lõpppunkt on ikka seal, kuhu ma juba mõnda aega sihtisin. Läksin tagasi autosse, et sõita objekt nr 3 lähemale. Siis selgus, et objekt, mis tavaliselt on silma jäänud, on kadunud. Tegin jälle mitu tiiru, kuniks seda silmasin. Mõtlesin, et lähenen kivide juurest, aga lõpuks olin jalupidi roostikus ning padrikus ja otsustasin tagasi minna. Läksin autosse ja sõitsin tagasi sinna, kus täiesti esimesel korral parkisin. Jalad märjad, mõtlesin, et tühja kah, ju see on märk, et tuleb minna. Ronisin taaskord mingist võsast läbi ja eemalt nägin objekti nr 3. Tundus, et nüüd on aare käes. Objekt nr 3 juures muutusin nõutuks. Tegin 15 tiiru ümber objekti, oli näha, et ma polnud ainuke. Ikka ei leidnud ja vihma kallas nagu oavarrest. Roomasin kõik põõsad läbi ja kahel korral kõndisin juba eemale, mõttega, et jääb järgmiseks korraks. Siis jälle mõtlesin, et kas ma järgmine kord tahan jalad märjaks teha, kui need hetkel juba niigi on. Läksin tagasi ja katsusin veel mõned kohad läbi ja ise veel mõtlesin: "Vaevalt". Aga näe, ikka oli vaeva väärt, sest tuli pika kobamise peale välja. Ma oli nii rõõmus, et märjad jalad ei olnud enam ebameeldivad ning Linnuvaatleja nr x oli taaskord mõeldav. Aitäh peitjale, vabatahtlikult ma sinna ei oleks läinud ning tüli tekitanud ohvrikivid ilmusid ka välja :)

 1 

Emal oli jäänud päev 76. sünnipäevani, nii et tuli teda veidi treenida. Ohvrikivi leidsin vaevata. Ema vaatas üle ja otsis suuremat objekti. Edasi rajasin georadu, et emal kergem ja teistel segasem oleks. Väga kaua ei rajanud, otsustasin kergema vastupanu teed minna ja parema vaatega kohast kõige lihtsam läbipääs otsida. See mõte pädes. Objekt polnud minu arust päris õigesse kohta joonistatud, aga no nii enam-vähem vea piirides ja täpsemini kui gps-is olev torn. Null käes, läks aarde leidmine lihtsasti. Ema suu jäi imestusest aina enam lahti. Pean teda vist sagedamini kaasa võtma. Aitäh, meil oli tore. Ilm oli ilus ja kuiv, madusid ei näinud ja torn pidas kenasti vastu.

 1 

Tegime oma kolmanda katse ja õnnestunult, ei tea miks me seda esimestel kordadel ei leidnud. Tänud:

 1 

Infotahvlilt leidsime objekti kuhu minema peame aga objekti leidmisega oli suuri raskusi. Algul kakerdasime metsas ringi takjad igalpool riietel. Läksime autosse tagasi ning panime jalga kummikud ja otsisime paremat teed kust minna. Lõpuks leidsime georaja kust sai täitsa kuiva jalaga läbi. No ja siis algas ikka alles tõeline otsimine pihta, kael oli ka juba kange. No mitte kuskil pole. Otsustasime, et ennem ära ei lähe kui aare leitud. Kohati tundus nagu otsiks nõela heinakuhjast. Siis helistasime peitjale, tema poolt antud vihje vähendas otsimis trajektoori natuke. Ja siis paar minutit peale telefonikõnet oli aare peos. No lollid mis lollid ei õpi ka eelmistest aardeleidudest mitte kübetki. Sellisest kohast oleme ennemgi aaret leidnud. Aga tänud peitjale huvitavasse kohta juhatamast. Lõbus oli.

 1 

Ai kurja kui hea aare! Olen ka sadatuhat korda siit mööda sõitnud ja mul polnud aimugi, et siin sellised asjad on. Ja muideks, sinna saab ka täiesti võsa läbimata (kuigi seda teed pole lihtne leida). Meil oli tõeliselt lõbus, eriti kui õnneks mitte väga pika otsimise peale aarde leidsime. Suured tänud peitjale!

 4 

Selle aarde otsimist ootasin ma huviga, sest kõiksugused ohvrikivide ja hiitega seotud asjad huvitavad mind väga. Tegelikkuses kujunes otsimisprotsessist aga tänase geopäeva kõige raskemini kättesaadud aare.

Nulli ümbrusest leidsime ühe ohvrikivi ja infotahvli. Väga oleks tahtnud ka inimese ja hundijäljega kivi näha, aga seda me ei leidnudki või kõndisime temast kogemata lihtsalt mööda, ei tea. Objekti nr 3 tuvastasime hetkega ja hakkasime selle poole läbi võsa teed rajama. Mina oma lühikese seeliku ja suveplätudega sain nõgestelt nii peksa, et vähe polnud. Varsti hõikas Ain, et edasi me küll ei lähe, sest otsitava objektini jõudmine oli siitkaudu suht ebameeldiv.

Tulime võsast välja ja mõtlesime natuke autoga tiirutada, et ehk saab kuskilt tsipake lähemale. Saigi, mitte just lähemale, aga teeolud objektile lähenemiseks olid natuke paremad, kuigi jube konarlik maapind oli ikkagi ja mina jäin Ainist juba poolel teel maha. Kuna päike hakkas järjest hullemini kõrvetama, siis heitsin mõned riided seljast, et edasine minek natuke lahedam oleks, aga selle käigus ei näinud ma, et meie ainuke kaasasolnud pastakas taskust maha kukkus. Kui ma lõpuks objektile jõudsin algas aarde otsimine juba kahekesi. No kuidagi ei leidnud, ole sa mõned meetrid kõrgemal või madalamal, paremal või vasakul. Siis avastasingi ühtäkki, et kirjutusvahend on kadunud ja aardes teda ju ka ei pidanud olema. Edasine oli kui unenäos, otsisin aaret, aga ise mõtlesin kogu aeg, et kui leiamegi, siis millega me kirjutame. Otsustasin mingi taime või oksaga logiraamatusse märke teha ja siis veebis paluda järgmistel leidjatel nimi korralikult välja kirjutada. Igatahes pea oli täis igasuguseid võimalikke ja võimatuid ideid, aga mida sa kriitilises olukorras ikka teed. Aarde otsimine edenes omasoodu või õigem oleks öelda, et tegelikult ei edenenud üldse, kuid otsustasime, et enne me ära ei lähe, kui asi käes, sest siiatulek oli niivõrd vaevaline, et millal me jälle siia muidu satuks.

No lõpuks ütles Aini võidukas nägu kõik. Ausalt öelda enam-vähem selliseid peidukohti on ju kogetud mitmes kohas varemgi, kuid kuidas me seekord nii pimedad olime, ei teagi. No hästi, aga nüüd pidi hakkama logimisprotsess. Minu algne idee looduslike vahenditega nimed kirja panna ikka ei sobinud ja Ain läks autosse uue kirjutusvahendi järgi. Mina hakkasin aare peos tasakesi talle vastu minema, kuni poolel teel leidsin, oh imet, oma kirjutusvahendi mingi aaskäokinga kõrvalt ülesse. Kirjutasin siis logi ära ja kui Ain auto juurest varupastakaga, mida nüüd enam vaja ei olnudki, tagasi jõudis, võttis minu käest aarde ja viis oma peidukasse tagasi. Nüüd oli kõik hästi. Kui ta mulle taas järele jõudis, siis läksime koos väsinult, kuid õnnelikult auto poole. Kuna meie tee viis edasi Virtsu, siis otsustasime endale preemiaks sealt kohe suured jäätised osta.

Hea peitja! Me väga täname toreda aarde peidukoha eest ja selle vahva seikluse eest, mida konteineri otsimine meile pakkus.

 2 

Selle asja juures oli kõige raskem see objekt nr 3 võssist üles leida. Tundub sihuke ürgeesti värk olema - kui Kuusalu Pajulinna analoogi rakendada - et kui suurt ja tugevat kantsi ei saa tehtud, siis vähemalt peida ta niimoodi võssi ära, et ise ka ei leia üles, ehk siis ei leia vaenlane ka. Hulk aega müttasime seal, enne kui ükskord ära nägime. Siis tuli veel kohale ka jõuda - sellise objekti võssapeitmine ju raja rajamist ette ei näe. Igatahes lõpuks olin kohal, ohkasin ja logisin - vähemalt see läks ladusalt. Aitäh, võsa sai trambitud ja ehk on järgmiselt mingigi rajapoeg nüüd ees!

Esimeses punktis läks nii kiiresti, et üks meist ei jõudnud ettevalmistustega lõpuni kui koht teada kuhu edasi minna. Sai siis lõpuks auto pargitud ja "rajale" tormatud. Lõpus oli palju toredaid mõtteid ja kohavalikuid, õnneks osutus üks neist õigeks.

Kõige kiiremini vist läks esimeses punktis. Ei jõudnud veel püksegi ära vahetada, kui seltskond metsast järgmise punkti infoga tagasi oli. Siis hakkas alles otsimine, kust läheb tee, kuhu auto parkida, kust algab matkarada, kus on torn? Aaa, gepsus ka linnuvaatlustorn, kuid see näitas, sellest mis tee peale jäi oma paarsada meetrit mööda. Tornile tehti kiire kambakas ja siis algas teooriate tootmine. Mõtteid tuli kui oavarrest. Ei saa öelda, et leid just lihtsalt tuli, kuid üle mõistuse palju aega ka ei kulunud. Täname!

Leitud,aitäh.

 1 

Paari aasta pärast toimuvad seal tornis ilmselt esimesed inimohverdused, seda juhul, kui remont sinna ei jõua. Loodetavasti pole need geopeiturid. Tore aare, kummareid vaja polnud. Tänud!

 9 

Hetkel näen, et aare on peidetud mu õe sünnipäeval, ju siis sünna kink talle, kuigi ta ei arva geopeitusest midagi, pigem mõtleb, et olen üks "loll", kes käib mööda metsi end ajaviiteks sääskedele söötmas :). Siia sattusin vaid selleks, et oli vaja aeg Virtsus parajaks teha, sest jõudsin siia varasema praamiga kui planeeritud ja Melissa jõudis hiljem. Enne otsima minekut nägin veel laeval oma "tuttavaid" Sakslasi (loe Jõiste Ranna aarde juurest), kes meeleheitlikult mu poole vaatasid ja kui oma pilgu neile suunasin siis lehvitasid nii kõvasti, et kui mõni näpuliiges oleks neil paigast ära olnud, oleks see raudselt paika rappunud :). Olen siit kohast oma elu jooksul mustmiljon korda mööda sõitnud ja kordagi ei ole märganud silti tee ääres ega ka nr3 objekti. Algajat mängima ei hakanud ehk siis ei ole tema ideoloogiat omaks võtnud, et geopeitur PEAB alati otse minema :P Läksin autosse ja sõitsin nati edasi ning siis sukeldusin võssa. Tore, suvi käes, pikk rohi, ussid rõõmsalt raudselt vingerdavad ja ootavad mind :(. Kumpareid mul ei olnud, olid vaid tossud. Nii ma siis meisterdasin ussitõrjevahendi ja asusin liikvele. Tundub, et õnnestus, sest ühtegi ussi ei näinud. Nii et Alex, pane hästi tähele. Mine poodi, osta Tic-Tac suuvärskendi (jumala pärast, see ei olnud vihje) ja söö täpselt 34 Tic-Tac`i ära ning pane poolik pakk tasku. Nüüd astu reipalt ja asi koliseb nii hirmsasti, et ükski uss ei taha sind. P.S. Igaks juhuks osta banaanimaitseline, mul oli see, kuna pakil kirjas, et "limited edition" siis vist peab tagavaraks neid kiiresti ostma minema :P. Õnneks kuiv ilm on oma töö teinud ja tossudega probleemi ei tekkinud. Kohale jõudes sattusin ahastusse, jälle torn ja mul ei ole nendega viimasel ajal head suhted. Otsisin ja otsisin, ei leidnud, proovisin korra peitjale helistada ja kurta rasket saatust jne. Õnneks või kahjuks ta ei soovinud minuga rääkida ja nii nagu alati, kohe peale kõne leidsin ma ta üles. Rsk, sama nipiga olen 2 korda "tillist" saanud ja ikka ei õpi. Otsisin koguaeg õigeid asju kuid minu mõte erines natuke peitja peidukast. Logi kirja ja otsustasin tagasi minnes otsida mingit teerada, see oli lootusetu üritus, keerutasin ja keerutasin seal ning lõpuks kõndisin palju pikemalt kui enne :P Tänud, pean ikka kuidagi-midagi välja mõtlema sulle Pilditibi, olen end viimaselajal liiga palju lollina su aarete juures tundnud :)

Mul olid kohusetundlikult jalas kummikud, Taavi ei viitsinud isegi saapaid jalga panna. Sinna ragistasime mööda sirgjoont, tagasi tulime väheke lühemalt. Otsisime tükk aega enne kui aarde näppu saime. Aitäh!

Miki ja Merle

 1 

Kõigepealt otsisime üles objektid nr1 ja nr2. Need üllatasid oma gabariitidega. Ohvrikivid olid huvitavad ja ohverdusigi oli sinna tehtud. Edasi põrutasime õkva objektile nr3. Rada leida ei õnnestunud, võimalik, et meist jäi rada maha. Igaljuhul olen peitjale tänulik, et ta kummikutele kirjelduses viitas. See tegi edasiliikumise tunduvalt kiiremaks ja muretumaks. Otsimisega sai ikka päris palju aega veedetud, lõpuks saime peitjalt kinnituse ja julgustuse, et oleme otsimises ikka õigel teel. Rõõm oli suur, kui logi kirja saime. Tagasi tee valisime veidi avarama. Tänud.

 2 

Leitud pärast pisikest otsimist. Kuigi torn nägi õnnetu välja oli ta tegelikult tugev ja kannatas mindki välja.

Tee pealt paistis kahtlane torn ja ka üks auto kahtlases kohas. Parkisin ennast ka sinna ja asusin teele, tee peal tuli vastu silmsirkel suure pundiga. Neil oli juba leitud. õnneks olid minul kummikud, tõesti oli hea valik. Kohapeal läks logimiseks kiiresti, pärast imetlesin veel tornist vaadet ka. Aitäh peitjale.

 4 

Nii palju kilkamist oli vist ainult Wesipruuli salakohas. Pool teed läks aega mõistmaks, et kummik on tõesti parem, siis lasti edasi juba paljajalu. Minu üks king sai sinna minnes, teine alles tagasi tulles märjaks. Tagasiteel kuuldus võsast krabinat, teretasime Tanelit ja peitjat, pikemalt rääkida polnud külmas vees eriti mahti.

Leidis Mikk, väga äge! Aitäh!

Leidsin üsna kiiresti. Kolmas vaadatud koht osutus selleks õigeks.

Tänud peitjale :)

Olin juba alla andmas kui sain teolt tabatud! Jagasime teadmisi ja tähelepanu, tulemuslikult. Aitäh!

Töövõit. Plaan oli otsida kuni leian, tehtud. Siinkohas tervitused [kassikakule] - töötasime samal objektil:-). Tänud.

 5 

See õrn teadmine oli, et sinna kunagi aare tuleb. Pidulikul avamisel ei saanud viibida, olime sõbralikus vennasvabariigis aardeid tuulutamas. Laupäeval Tarvo avastas, et nüüd ja kohe on vaja minna, minul aga teised tegemised ja arvasin, et kui juba paar päeva üleval, küll siis ka rajad sees ja FTF-i nagunii ei saa. Tarvo otsustas üksi ära käija, muidu ei saa rahulikult magada. No ei tulnud sealt midagi, ainult rõõmsameelne Reix tuli vastu. Nii ta kibeles terve pühapäeva kuni õhtul siiski tegime väikse matka. Vaade oli tornist vapustav: päike, linnud ja sini-sinine vesi koos kollase pillirooga. Aarde leidmise päästis loogika, olime siis STF nagu kodulähedastega meil kombeks on. Kell oli 20.30, asi tehtud ja tuleb hea uni :) Aitäh aarde eest!

 3 

Ei ole ka õhtu hommikust targem, või ei pidanudki olema. :) Ühte objekti numbriga 3, pole vist kunagi nii kaua ja põhjalikult vahtinud, aga tulemusteta. :( Ju on kogemust vähe, momendil pole meil seal rohkem midagi teha, lihtsalt kõik mõtted on otsas.

 3 

Hommikune vihmasadu oli maal kevadtööde tegemisel takistuseks, kuid geopeituda saab ju iga ilmaga. Üllataval kombe oli Läänemaal tore päikesepaiste, mis nii veel viga. Aare leitud objektil teisel kontrollringil, hea töö. Üllataval kombel sain üle pika aja ka FTF-i, kell oli 13:15. Lahkumisel tuli vastu ilmselt juba uus vahetus.

Nr. 3 objekti leidmine keeruline ei olnud, aga objektilt mikro otsimine käis küll üle jõu. :(