Metsalagendik

Oktoobrikuine taevas hakkas oma kõrvitsakarva värvides õhtusse sättima. Käisime kiiresti lagendikul ära, et veel kunstvalguseta tagasi autoni jõuda. Aitäh peitmast!

Autoga 600m peale. 200m enne aaret lõppes korralik rada ära. Väga hull siiski ei olnud. Maastik päris 1,5 ei ole, pigem 2,0. Aitäh!

Viisakas tee, mõnus rahulik jalutamine. Aaret ei jõudnud otsima hakatagi kuni juba kaugelt silma jäi, aitäh :)

Aitäh peitjale!
Jalutada mulle meeldib ja ma oleksin suure tee pealt siia jalutanud, aga teistele oli see välistatud.

Saime autoga 300m peale siis üle lagendiku ja saigi juba logida.Aitäh!

Elu ikka õpetab, et enne, kui magama heidad, tee korra geopeituse kaart lahti ja vaata, kas midagi on äkki lähedal. Olen kogu rekkaga siinsamas teeotsas, mis aardele kõige lähemal. Ja vaikselt ootasin eurovisiooni algust, päevatöö vagude tegemise nimel oli tehtud ja enda jaoks ju Eesti kõige kaugemas otsas Haapsalust, kus igapäevaselt resideerun. Ja siis näen, et voilaa, ongi aare ja see on mul põhimõtteliselt süles. Aardeni miski 600 meetrit äkki. Reaalselselt viskasin papud kiirelt jalga ja panin jooksuga kohale. 10 mintsi siia, 10 tagasi, oligi 20 minutiga aare kenasti logitud ja tagasi. Heh, eile täpselt sama teema, et ööbisin ühe aarde süles, paistis öömajast kogu aeg. Ei kujuta üldse ette, millal muidu oleksin siia saanud ja veel selle aardeni. Aga praegu oli täis ideaalne, hea kuiv, rohtu vele polnud, ainult natukene naati hakkas viskama välja. Aga tõesti hea aeg. Aare ka kenasti korras. No ainult aitäh, eks näis siis, millal selline lagendik täis istutatakse. Varem või hiljem see juhtub, neid heinamaid pole enam kellelgi vaja aga energia hinnad on laes ja seega sellised söötis heinamaad kipuvad minu läbi vaod saama ja teised juba taimedega järgi. Aitäh aarde eest!

Armastan küll metsas jalutada, aga seda nimetaks ma pigem kõrges rohus peidetud vagude vahel manööverdamiseks. Maikuus on siin ehk tõesti ilusam ja maastik mõnevõrra lihtsam. Peitja poolt nähtud ilu jäi kahjuks nägemata.

 1 

Selle aarde raskusastmed on vahetusse läinud. Kohale jõudes lehvitas aare juba kaugelt ja peale logimist hakkas kell karjuma, et nüüd on küll juba igasugune geopeituse aeg otsas ja vaja asjalik ka vahelduseks olla.

Tänan peitmast.

Kohale jalutamise vaev vaid. Tänud

Tänan aarde eest!

Sirgalast sõitsime otse mööda metsateid 650m kaugusele aardest. Tee oli täitsa sõidetav. Lõpu osas umbes 2,5 km oli teed parandatud peenikese killustikuga ja metsamasinad on selle äärtesse ja keskele vaalu sõitnud. Paaris kohas oli keskmine vaal minu auto jaoks liiga kõrge, et pidin hoolikalt sõidutrajektoori valima. Edasi jalustasime pool maad mööda takjatega palistatud metsateed kuni metsalagendikuni. Järgmine etapp oli salakavalal, sest kohati rinnuni ulatuvas heinas varitsesid peidetud rööpad. Sinna minnes õnnestus mul kahel korral ja tagasi tulles ühel korral pehmesse heina käpuli kukkuda. Kuigi viimane aarde leid on peaaegu aasta tagasi, oli aare ise hea tervise juures. Aitäh!

Kuna olime juba siinkandis, siis võtsime selle aarde ka ära. Ei ole minu masti aare, aga Marius tegi tublit tööd

leitud :)

Kindlasti on selle aarde peitmise ajal olnud teised olud kui praegu (samas 5a ei ole ka nüüd väga pikk aeg), aga praegu seal käinuna ütleks, et tegemist on kunagise heinamaaga, mis nüüd on maha jäetud, kuna heina enam teha pole vaja, kuna pole loomi, kes seda heina sööks. Lisaks on seal kõrval tehtud metsa ning seal heinamaal (või ütleme siis metsalagendikul) on kõrge heina sees peidus päris kavalad peidetud metsaveotraktori roopad. Loen imestusega kuidas kõvemad mehed 5a tagasi sõitsid 140m peale. Praegu jõudsime meie ilmselt samasse kohta kuhu eelnevad külastajadki, ca 650m peale, maasturiga oleks saanud vast 300m lähemale, aga siis ootaski selline metsik mehekõrgune hein ees, milles need roopad peidus, kus oma jalad võib ära nikastada. Muda ei olnud, karujälgi ka ei näinud, üsna emotsioonitu käik, aga tänud ikka!

Kaups näitas tasemel autosõiduoskust ja jõudis aardele pigem lähedale. Omajagu saime ikka jalutada, kuid päike lõõskas ning lisaks sellele, et mõnusalt soe oli, kuivasid ka Kulgu sadamas käimise asitõendid kenasti ära. Olime meeldivalt üllatunud, kui aaret nägime. Korralik teostus ja huvitav vahetusnänn. Logiraamatust nägime nii mõndagi huvitavat, kuid eks midagi pea ka ajalukku jääma või siis saama avastatud nende poolt, kes ise kohal käivad.

Igatahes jäime me käiguga väga rahule.

Eile proovisime läheneda Sirgala poolt, aga tee keskel on killustiku vaal liiga kõrge ning järgmised 4 kilomeetrit ei soovinud sedasi sõita. Täna lähenesime idast ning ega siitki midagi mõnusat ei olnud. Aga ~600m peale saime tuldud ning siis mööda rada edasi jalutatud. Päris nii ilus enam polnud nagu peitja fotodel, sest hein on kõrgemaks kasvanud, aga midagi hullu ka polnud. Aare on laheda teostusega, tükk aega imetlesime kasti kui ka nänni. Kuna edasine geotuur viis Jõhvi poole, siis pressisime siiski Sirgala suunas ning polnudki nii hull tee, kui kogemust rohkem lahtises paksus killustikus sõitmisel.

Tänud.

Teed olid siin muudetud, silma järgi tundus justkui hea sõidetavusega, aga selgus, et suur killustiku, tee ujub ja rööpad sees. Meie karu ei kohanud, küll leidsime väga toreda laekakasti. Metsalagendikku mina ei armunud

Eemaldusime Narvast, et saaks sinnagi nime kirja. Tänud!

 1 

Pärast Sirgala aaret vaatasin kella, mõtlesin rongide aegade peale ja mõtlesin, et mida iganes - sõidan siis hoopis ringiga Narva viimasele rongile. Kõigepealt siis metsalagendikule. Sai nii mõnigi kruusakilomeeter sõidetud. Lõpuks lagendikule jõudes sai rattaga veel umbes 200 meetri peale mööda mingit olematut teed. Võtsin jalutuskäigule kaasa viimase pagarite poolt kaasa antud toidumoona (kui meepurki mitte arvestada) piraka kodukurgi näol. Nosisin seda peaaegu terve tee aardeni. Heinamaa oli täitsa käidav. Mõned kivistunud rööpad mudisid hüppeliigeseid erinevatesse ilmakaartesse aga muidu polnud viga. Eos olin valmis otsima mõnda vanakooli stiilis aaret maa seest aga tore aarde kastike paistis juba kaugelt kätte. Aitäh!

<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev|4.päev|5.päev|6.päev| Järgmine_>

Leitud

3966.

Rudolf rääkis, kuidas ta siin viimati värske karujälje peale sattus ja sadu meetreid läbi võsa rammis. Võttis kõhedaks.

Ühest lähenemisteele kukkunud puust sai üle sõita, teine tuli eest lohistada. Nüüd jätkus päev mõnusa jalutuskäiguga, mille kaardilugemise vea tõttu pea poole pikemaks venitasin. Huvitav leid, selline lagendik. Aardekasti olid sipelgad end sisse seadnud. Logiraamatu minigrip oli katki, laenasin uue kääride ümbert. Karu ei näinud, puuki ka mitte. Aitäh aarde eest!

Sai pikka sirget autoga sõita ja siis veel jala läbi kõrge heina, mööda loomapesitsuskohti ja radasid. Aardekapi oli sipelgad osaliselt vallutatud, ajasin nad oma uuest kodust ära. Tänud juhatamast.

Autoga saime ca 600 m kaugusele ning jalutasime mõnuga mööda kevadist metsarada. See oli koht, kus me nägime kõige rohkem rohelust ja hiirekõrvu. Oli alles pirakas lagendik. Kui hiljem Kevadtormlejaid tee ääres nägime, mõtlesime, et oleks alles nali olnud, kui järsku maskeeritud pead oleksid lagendikul tõusnud. :D

Aitäh!

Metsatee oli veel lumine, aga lagendik juba paljaks sulanud ja kõrge rohi mööda maad. Õige jalanõuga lust läheneda. Aardepeidik väga vahva ja sisu rikkalik. Aitäh!

Nii kaugelt ma ei olegi veel aardekonteinerit märganud, rohkem kui 100m, ja kus oli allas palju kaupa! Tänud peitjale mõnusa jalutuskäigu eest!

Huh, leitud :)

Palav, parmud, rinnuni hein, ohakad ja nõgesed. Aeg surus ka takka ja nii ma siis jooksin seal lühikestes pükstes ning kirusin endamisi nii ennast kui peitjat. Kätte ma ta sain ja tagasi jõudsin ka elusalt. Rohkem sellist nalja ei tee - tuleb õige aastaaeg valida sellisteks asjadeks. Samas igav ka ei olnud, seega tänada tuleb ikka:)

Pisike pühapäevane geosutsakas. Ilmaga vedas, seltskonnaga samuti. Aitäh!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

Lagendik ei tundunud midagi erilist, aga aare ise oli aus, rohkelt nänni ka.

Selle aardeotsinguga seoses tuleb öelda peitjale teostuse ja geomapile kaardi eest suured tänud! Kaardi järgi juhendas GPS mind lagendiku serva, kus jäi aardeni veidi alla 300 meetri. Oleks ka veidi ligemale saanud, kuid seal oli praegust niisket pinnast arvestades kõige parem peatumiskoht. Koerad nautisid lagedal igat sammu ning kõrge rohi ka hetkel ei takista. Olid vaid mõned vaarikavarred, mis liikumist ei takistanud. Kohapeal tuli jällegi nautida väga korralikku aardevormistust. Aitüma!

Nojah, sellist reedeõhtust jalutuskäiku muidugi ei oodanud. Aastaaeg vist pole päris see mis peaks. Aare ise oli ilus. Aitäh!

 3 

Speedy trikki lahtiste sel munakividega sirgel tegin kokku 3 x, viimasel korral 5. käiguga oli juba päris ok. Alguses jõudsin tegelikult läänest õige teeotsani, mis aga ei paistnud päris sobivas suunas jätkuvat, pealegi tõkestas seal murdunud puu autoga edasipääsu. Hommikuse kaste ning sulaselge laiskuse tõttu põlgasin linnulennult 500 m kaugust liiga suureks ja läksin vahepeal ründama üht täiesti mõttetut metsasihti, mille kaudu ligipääsu Regio kaart justkui natuke lubas. Selleni pääsemiseks kulgesin madalapõhjalisega aardest idas kahe kraavi vahel kinnikasvanud sirget pidi. See jooksis pikalt paralleelselt asfaltteega, viimasest pidevalt vaid 10 m kaugusel. Aardega paralleelselt jõudnuna hakkas asi kahtlane tunduma, Regio lubatud metsasihti ei tulnudki, sirge jooksis silmapiirini ikka otse, aga kasvud läksid aina tihedamaks ja mitte ainsamatki ümberpööramise kohta ei tulnud. Ei jäänud muud üle kui sel halva nähtavusega kitsal vallil ligi 2 km taguradada. Sellest poole treenisin kaelalihaseid, siis sai kopp ja teise poole lasin peeglite järgi. Kokkuvõtteks kordame üle mitmete seniste külastajate kogemuse: läänest saab autoga kõige lähemale, sealt lõunasse suunduv mullane metsarada (mida hetkel tõkestab murdunud puu) pöörab peatselt uuesti itta ja viib ilusasti lagendikuni välja.

Metsarajal oli muda sisse vajutatud kõiksuguseid jälgi, arvatavasti kõige rohkem metsanotsude omi. Kahjuks ei õnnestunud nii selget karu jälge tuvastada, et saaksin täie kindlusega seda väita. Vahest oli tal talverasv juba kogutud ning puges kuhugi mõnusasse koopasse ära magama. Lagendikku ületades võis näha, et see on magamistoaks päris paljudele. Ise suhteliselt hilise ärkajana loomi ei kohanud, aga natuke niisugune häbitunne oli küll, nagu kakerdaks üle kellegi voodite ja et viisakam olnuks vist ikka ringiga puudeviiru servast minna :P

Tänan peitjat tasemel teostusega ja rikkalikult varustatud aarde eest. V: mängukaardid, J: auto.

Magamisase

GPS tahtsis ilmatu ringiga suunata, selgus, et sai ka ilma selleta hakkama. Tee läks isegi lähemale, kui kaardilt võiks arvata, lõpuks siiski keeras vales suunas. Aardeni jäi 250 meetrit. Õnneks leidus piisavalt enamvähem õiges suunas kulgevaid loomaradasid, mida mööda sai edukalt kohale. Aarde enda leidmine raskusi ei valmistanud, ilmselt on raskusastmed vahetusse läinud. Igati kena aare. Aitäh peitjale.

 2 

Udria poolt tulles võtsin otsima lähenemistee, põhjapoolse. Ennast elektroonikast targemaks pidades lõppes esimene katse juba mõnesaja meetri järel raudtee taga. Juba õigest teeotsast sisse keeranuna viis metsalagendikuni täitsaviisakas ja suht sile kruusatee. Silma jäid aukartustäratavad palgihunnikud pea kogu tee ulatuses, no sellise raha jaoks peab ju magistraalid läbitavad hoidma. Auto sai lagendiku äärele parkida, kuigi arvestades lähenevat sügist ja tõenäoliselt sadusid siis madalamat sorti sõidukiga võiks kindluse mõttes mõnisada meetrit rohkem jalgsi liikuda. Aare jäi küll lagendiku teise serva, mis tähendas 300 meetri läbimist kohati rinnuni ulatuvas poolkuivanud taimestikus, kujutan et kevadsuvisel ajal on siin kõvasti lopsakam rohelus. Ja polnud see maastik nii tasane midagi. Kui ikka jalge ette ei näe ja siis ootamatult selgub et astud arvatust mitukümmend sentimeetrit madalamale siis on see seljale vägagi tunda. Need kahekaupa kulgevad kraavid seal meenutasid vägagi metsamasinate kinnikasvanud rööpaid. Erisuunalised rajad lagendikul ja kohati justkui magamis (lamamis)asemetel lamandunud rohi andsid tunnistust et mingil ajal kulgeb seal üsna aktiivne elu.

Kokkuvõttes - sellised kahetised tunded tekkisid. Geopeituses mulle sellised aarded pigem meeldivad: looduses, lähenemisteede valikud, eemal akendest jms. Teiselt poolt – seda elamust mis peitjale, mulle kahjuks osaks ei saanud, no midagi sellist mis mere ääres või raba vaatetornis (näiteks peitja lemmikkohast toila rannas). Avarust ei ole. Ja elektrijaamade korstnad kõrgusid üle metsa. Aga tänud metsasaatmise eest ikka! Ja aarde peidukaga oli alati korralike aaretega peitja ennast ületanud :)

 3 

Üht ma teile ütlen, kallid madala sõiduki omanikud nagu minagi - ärge sõitke mööda idapoolset asfalti ja keerake sealt siis maha lääne poole mööda hullu sirget ega sõitke aardest mööda ning seejärel põhja ja uuesti itta aardeni. Vot see aardest lõunasse jääv pikk sirge on väga hull tee! Aga Passatiga tehtav B)
Lõpuks olime üsna terve autoga mõnesaja meetri kaugusel aardest ja otsustasime jalutada. Milline kergendus, nii endale kui autole. Nägime ära ka juba varem mainitud karu käpajälje, mida mina juba aastaid kohanud pole. Metsalagendikul oli ohtralt ilmselt nii leidjate kui ka loomade ja ka käpajälje autori jälgi. Ühe puu all oli korralik lesila ja ase. Mööda erinevaid loomaradu me aardeni jõudsimegi.
Aare ise on võimas, võib vaid ette kujutada, kuidas peitja kogu krempli kohale vedas. Mulle meeldis ka pähe käiv lisaaksessuuar, mis oli nagu kirss koogitükil, ei tervel tordil. Igatahes au ja kiitus peitjale tubli töö eest!
Aarde sisugi oli rikkalikum kui väikse külapoe kaubavalik. Marje võttis rasvakriidid, asemele jätsime vist pastaka ja ehk veel miskit. Aarde sisukus oluliselt ei kahanenud, vaevu mahtus kinni ja kaalus ka korralikult. Priima!
Tagasi jalutasmiseks valisime algul sutsu teise teekonna, saime suuri rööpaid maitsta. Lõpuks olime auto manu tagasi. ja lahkumiseks-edasiteeks valisime aardest läänepoolt põhja viiva tee - see on sportautodelgi sobiv :-)
Täname Dimhesset toreda asukoha, vinge aarde ja ülirikkaliku sisu eest! Aus kaup. Soovitan igati.

 4 

Lähenesin mingit idapoolset marsruuti mööda, mida geps pimesi soovitas ja ega ma ei hakanud tega eriti ka küsitlema. Õnneks oli geomobiil vastav, sest tee peal olid iga natukese aja tagant sellised lombid, et kojamehed ei jõudnud seda merd ära pühkida, mis esiklaasile pidevalt sadas. Samas peab tunnistama, et päris lõbus oli nendest läbi forsseerida. Vast saigi põhja alt natuke puhtamaks.

Igatahes mingi hetk jõudsin kuskile, kust näitas ca 600 meetrit veel ja vales suunas läks ka mingi väiksem tee, mida minu gepsus enam ei olnud. Võsa ei olnud eriti kutsuv, aga no mis parata, elu selline. Uuesti forsseerima, see kord jalgsi. Mmm, see tunne kui nõges kaenla alt kõrvetab...

Mingi aja pärast ristus minu trajektooriga uuesti mingi autoga sõidetav tee ja kuigi juba sellel hetkel hakkasid minus tärkama kahtlused, otsustasin ma vapralt edasi raiuda, kuni jõudsin lõpuks lagendikuni. Edasi üle selle ja ca 200 meetri peal kohtasin uuesti teed. Selleks hetkeks ei olnud enam kahtlustki, et nii algne teeots, vahepeal ületatu kui ka seesama on omavahel ühenduses, aga noh, mis selle tarkusega enam peale hakata.

Läbi kõrge heina nulli poole ja seal ta oli, kogu oma hiilguses. Väga ilus teostus ja tõeliselt eeskujulik aare.

Tagasitulekuks otsustasin üles korjata sellesama teeotsa ja ennäe, viiski väikese sinka-vonka kaudu tagasi auto juurde! Enne seda aga, umbes poolel teel märkasin ühtäkki mudas ilusaid värskeid mõmmikujälgi, mis minuga samas suunas kulgesid. Võttis natuke kõhedaks, aga õnneks jälgede autoriga kokku ei puutunud. Samas äge, polnud mitu aastat karu jälgi nüüd juba näinud.

Tagasiteeks võtsin suuna Sillamäe poole ja see tee oli oluliselt intelligentsem kui minu lähenemismarsruut, nii et madalapõhjalisega soovitaks pigem läheneda lääne poolt.

Aitäh!

Narva geotuuri esimene peatus. Leitud, aitäh.

Olin Narva tuuri kaasreisija ja kasutasin juhust, et see aare üles leitud saaks. Sinna ikka otse läbi metsa ja tagasi mööda metsateed. Aitäh!

Liikusime lagendikul jahtunud jälgedes aina tihenevas udus. Ees kuldne kuu ja seljataga öine päike. Kosutuseks sai maitstud kulbiga nõgesesuppi ja limpsitud kõrvale vaarikateed. EVEJ. Tänud peitjale.

 5 

Kuna juba oli hämar - kell näitas natuke vähem kui 10 - panin Anni ja Krista teadmise ette, et nüüd läheme metsalagendikku otsima. Nad vaatasid mind mõtlike pilkudega ja Krista vist isegi küsis, et kas me orienteerumas neid piisavalt leidnud pole. Ma ütlesin, et oleme küll, aga DimHesse pole seal koos meiega käinud. Tore, et ei ole, sest me oleme ikka väga paljudel lagendikel punkte taga ajanud. Ja mõned neist lagendikest on sama lihtsasti kätte saadavad, nagu seesinanegi, kuhu me suundusime. Ma igatahes mainisin ka seda, et sellele lagendikule on ilma autota keeruline sattuda ja nüüd ei olnud neil enam midagi sinna mineku vastu.
Olin heitnud pilgu maa-ameti kaardile, ent mõtlesin, et gps-is on sama kaart, aga tühjagi. Hea et ekraanil üks tee olemas oli. Aga seegi lõppes kõvasti enne lagendikku. Teistest teedest mul eriti head mälestust polnud. Kuigi Kirsike oli päris lähedale sõitnud, siis minu vana Mondeo poris püherdamise poolest ei hiilga, mistõttu sai üsna kaugel vastu võetud otsus, et lähme jala. Jalad saame porist kätte, aga auto lükkajat meist pole.
Matkasime siis läbi öö lagendiku poole. See minek tuletas mulle meelde lapsepõlve lemmikraamatut, kus toimus midagi sellist: Puhh ja notsu (no meil oli jänes ka kaasas) ajasid Pusa (Alex) ja Susa (Mooritz) jälgi taga. Meie juhtumil olid Pusa ja Susa alguses kuidagi küüti saanud ja nad üritasid meie eest minema keerutada, aga peagi märkasime abivahendi (Kirsikese) puhkekohta. Edasi läks veidi aega, kui märkasime Pusa jälgi, mis keerutasid ümber salude. Olime siis nagu Puhh, notsu ja jänes edasi. Mingist ajast liitusid Pusa jälgedega Susa jäljed, siis nad vist läksid tülli, igatahes keerutasid nad natuke eri trajektoore pidi. Seejärel olid vahepeal boxipeatused. Neid me igaks juhuks põhjalikult ei uurinud. Kui alguses oli üks Pusa, siis tuli juurde üks Susa ja lõpuks ajasime taga nelja Pusa ja kahte Susa. Või tegelikult läks meil arvepidamine sassi, sest enne arvutusi leidsime aarde kätte ja hakkasime tagasi minema. Nüüd oli raamatu vahetus, sest maale oli laskunud mõistatuslik udu. Alice'it ma siin tsiteerima ei hakka. Kuldne kuu, millel oli aupaiste ümber, peegeldas meile kadunud päikesevalgust ja auto leidsime ka üles. Tagasiteel lendas meil ees üks nahkhiir, kes aitas leida õiget rada tsivilisatsiooni rüppe.
See on tore, et DimHesse orienteerumisega ei tegele. Muidu oleks meil metsalagendike aardeid üle 100. Kuna neid on üks ja ainumas, siis suured tänud!

udus

 1 

Navis istuv tädi oskas geokolleegi soovitatud rajast lugu pidada ja nii me suht valutult sinna lagendiku serva kohale jõudsimegi. Edasi jäi susliku kombel üle kõrrepeade kiigata, kustpoolt siis minema peaks. Mindud sai sealt, kus tundus see lokkav taimestik tiba madalam olevat. Üks hetk liblikate jälgimist lõppes aga kraavi astumisega. Õnneks oli teine suhteliselt madal ja veetu, seega midagi hullu ei juhtunud ja edaspidi sai hoolikamalt jalge ette vaadatud. Nulli jõudes ootas ees vahva peidik ja rikkalik aardekirst, 5+ teostuse eest. Tagasiteel ei viitsinud parmud ka enam tüüdata, küllap said aru, et selles rinnuni taimestikus on ikka tiba keeruline edasi liikuda. Tänud peitjale metsarahu pakkumast!

Autoga jõudsime lagendiku serva, aga nagu Murphy seadus määrab – vale serva. Edasi läks tee läbi kõrge rohu nulli.

Päeva kõige keerulisem navigeerimine, proovisime siit ja seal -- ikka leidub idavirus neid teid, mis ootamatult tõkkepuu või keelumärgiga lõpevad, ehkki geps uljalt edasi juhatab. Väike sadu just lõppes ning heinamaal saime ikka vastu õhtut päris korralikult märjaks. Lagendik mis lagendik :)

Leitud. Tänud.

 1 

No neid tähtsaid metsalagendikke ju jagub, olgu siis Jasnaja või Krasnaja Poljana või mõni veel. Kaardil näi asi täitsa hea välja, aga kohapeal olid rööpad natuke sügavamad, kui mulle oleks meeldinud. Viskasime korraliku haagi sisse, aga ka siis tundus 700 m enne aaret, et tee tõuseb püsti. Aga kuna eelmised olid ju ikkagi kohale saanud, siis veeresime kah tasakesi kuskile 200 m kanti ja vaatasime, kuidas sügavad rööpad olid ka võimekama tranduleti siin peatanud. A pisike matk läbi vohava biomassi sobis ka kenasti. Aare oli aus, kinnitusviis küll mitte, aga vahetuskraami jagus ja suuri asju on ikka mõnusam leida. Ja siia kanti mahub karpe veel, kaua see Narva sedasi poolsaarena püsib. Aitäh peitjale!

Kaardi peal tundus nagu kõik ilus. Kui tuli asfaldilt maha keerata, siis enam nii ilus ei olnud, sest tee polnud just parim ja igal pool vedelesid suured oksad. Lõpuks saime aga isegi paarisaja meetri peale aardest. Väga omapärane koht tõepoolest, õnneks pole rohi veel nii kõrge :) Aarde kinnitusviis pole ka just loodustsäästev. Aitäh!

 1 

Lähenesime aardele alustuseks suunast, kustkaudu pidanuks koleda pika teekonna ette võtma jala. Kaasa olnud neliveolisele see poleks kindlasti meeldinud ja nii me tegime pisikese ringi ja jõudsime ilusti 140m aardest. Selle peale oli nii sõiduriist kui seltskond rahul ja paarsada meetrit käia polnud enam mingi probleem. Seda, et muru on seal pikk, saime me kohe aru. Hea, et aare sinna peidetud polnud ja mõnel jäi ette vaatamiseks ka pisut rohkem kui paarkümmend sendimeetrit. Eemalt paistvaid korstnad said aga sihtmärgiks põõsatagusteks toimetusteks. Väga ilus teostus! Igati sobilik antud keskkonda. Rändur ja prillid vahetasid kohad. Aitäh!

Oli rõõm olla esimene logija ☺ Väga vinge leid.