Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Mõisaholmi sihi alumine päevamärk on endine päevamärk Lääne maakonnas Vormsi vallas Suuremõisa külas. Terasest metallsõrestiktorni kõrgus jalamist on 15 meetrit. Päevamärk moodustas sihi Mõisaholmi ülemise päevamärgiga. Märkide vahekaugus on 1147 meetrit ja sihi asimuut on 340.1°. Päevamärk ehitati 1955. aastal. 2009. aastast pole päevamärk enam navigatsioonimärgina kasutusel. Märgi number VTA nimekirjas oli 581.
Aarde saab kätte vaid ülevaltpoolt!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: ilus_vaade (5), ettevaatus_vajalik (2), soovitan (2), ronimine (2), väikesaar (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5Y1W7
Logiteadete statistika: 45 (95,7%) 2 3 0 0 1 0 Kokku: 51
Adminnide palvel aardekarp alla toodud. Nüüd võib aarde arhiveerida.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Ronida ei tohi.
Veeteede amet:
Ronimine on keelatud kõikidel märkidel ja need märgid, mis pole kirjas ametlikus nimekirjas on ikkagi jätkuvalt Veeteede Ameti hallata ja me peame vastutama ohutuse eest.
Juhuu. Minu teine lemmik aare täna. Siia tuli veel mõnusat extreemi juurde ühelt redelilt teisele käimisega. Karin tegi julge liigutuse ja astus mehiste meeste seltskonda, Jutale saime alla lehvitada ja õhutada, et tuleks ka üles, aga tema jäi endale ikka kindlaks. Ikka kahe jalaga maas inimene. Tänud.
Kui ma eelmise torni juures just kuigi kõrgele ei julgenud ronida, siis nüüd oli eelmärk üles jõuda. Võtsin Jutalt roosa pastaka kaasa ja pistin koos telefoniga põue. Suund üles. Mingil hetkel vaatan üllatusega, et Sven on minust kuidagi mööda läinud. Pikad jalad tähendasid, et tema ronis mööda konstruktsiooni üles kui meie kaks lühikest (mina ja Janar) liikusime üles mööda üht redelit, siis mööda torni külge teisele poole, siis mööda järgmist redelit üles jne. Aga üles ma sain. Selleks ajaks mehed juba ootasid muidugi roosat pliiatsit. Vaade oli ilus, ronimine oli mõnus. See geopeitus on mind küll väga julgeks teinud, kerge adrenaliinisõltuvus hakkab juba tekkima. Tänan peitjat.
Meeshingede lemmikaare Vormsil, mina sisustasin aega mereranda jalutamisega. No see ei olnud ka mingi meeldiv tegevus, sest tee peal ootasid minu paljaid sääri suured ja vohavad nõgesed. Aga siht oli kindel, kui rand, siis rand. Aaret nägin kaugelt :) Tänud!
Mehed tegelesid logimisega, naised esitasid tantsunumbri ja pidasid söögitegemiseplaane. Aitäh aarde eest!
Siin nii lähedale autoga ei trüginud, kui eelmise aarde juures, sest maastik kippus väga künkaliseks minema. Rõõmustasime päevamärgi jalamil asuva majakese üle, sest saime tuule- ja vihmavarju minna ning tantsuga sooja teha, kuni Mihkel turnib. Paraku otsustas aare õhulennu teha ning Madis sai ka ronida. Ka siin olid objektil peal keelavad sildid. Aitäh!
Jõudsin rattaga enne teisi kohale ja hakkasin ronima. Teised jõudsid vaatevälja alles siis, kui ma juba päris tipus olin. Karp võttis üleval tuule alla, õnneks väga kaugele ei lennanud. Aitäh!
Selle torni vallutamine oli keerulisem kui ülemise päevamärgi oma. See torn on lihtsalt meretuultele palju avatum ja tänase ilmaga kõige selle meelevallas, millega kevadtorm meid kostitas. Mihkel oli väga vapper, ta sai ikka tükk aega seal turnida, et karpi kätte saada, logida ja lõpuks veel tagasi panna. Selle turnimise peale arvasime, et nüüd peaks meretuultega veidike pausi, suundusime sisemaale ja siis juba meid ootava aida seinte vahele keha ja meelt turgutama. Aida aknast vaatasime mööda tuiskavat valget lumelörtsi ning kogusime mõtteid õhtuseks aardetuuriks majaka juurde, kus meri oli täna kõige tormisem.
Siin oli Mihkli kord jõu- ja ilunumbreid teha. Karp otsustas aga enesetapu sooritada ning sain ka siin poolde torni ronida. Aitäh peitmast!
Teekond Ülemisest märgist alla kulges ikka korralikult läbi võpsiku-maja hoovi kivide ja kändude vahelt- nu milleks minna otse kui saab ka ringiga. - pane lihtsalt gps tööle :) Mõnus mereäärne torn, hea vaade mööduvatele laevadele- isegi Regula paistis. Tänud :)
Rumpo, 6:40 hommikul alustab üks (mõne arvates segane mees) teekonda monokäigulise naiasterattaga. Esimene sihtmärk Mõisahomi alumine. Metssigu kirudes jõuab kohale. Rasket luuki kirudes jõuab ka tippu. Nii, algus tehtud, nüüd ülemise poole tagasi. Peaasi, et 9-ks tagasi hommikusöögilauda jõuab. Aitäh!
Mees ronis juba lapsepõlve meenutuseks torni poole peale, kui mõtlesime, et siin võiks ju aare olla - oligi. Korralik turnimine ja leitud oligi! Tänud peitjale :)
Metssead olid tee täitsa mõnusalt üles tõngunud, rattasõit oli seega mõnevõrra häiritud ja teatud kehaosa juba nõudis väikest pausi. Siin ta seda ka sai. Imbi arvas, et eelmisest tornist piisas ja siia ronimisega saan üksi ka hakkama.... no ma siis proovisin. Tegelikult oli minu jaoks lihtsam kui eelmine torn. Eelmine oli kõrgem ja siin olid redelipulgad palju inimlikuma kujuga. Ka siin oli ülevalt täitsa inimlik vaade. Tänud peitjale, kartsin hullemat! Nüüd aga esimese töötava söögikohani.... ega neid siin enne turismihooaja algust polegi... sadamas õnnestus üks leida, kus hot-dogi ja jäätisekokteili õnnestus välja rääkida.
Otsustasime aasta alguses pisikese georetke teha. Seltskonnaga vedas, tore aare, tänan peitjat!
Järgmine aare, mis oli jalutama läinud ja mille Priit jälle mujalt leidis. Peitjale jäi au see oma kohale tagasi viia. :)
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Madalapõhjaline auto jäi kaugustesse oma reisijaid tagasi ootama. Maasturi peale suruti aga inimesi rohkem kui ettenähtud. Ma ei hakanud ennast peale suruma ja lähenesin alumisele päevamärgile väikese sörgiga. Natukene ronisin ja siis pildistasin eelmise aarde juures tegemata jäänud fotosid. Üles ei hakanud ronima ja otsustasin selle jätta siin kellegi teise hooleks. Ootasin pikkisilmi teiste geopeiturite saabumist, et siis näha kes saadetakse üles logima. Juhtus aga hoopis nii nagu päevamärkidele kombeks, et sülitavad võõrobjektid enda küljest lahti kui võimaluse leiavad. Priit oli hoos ja niimuuseas tuli torni juurde ning tuvastas koheselt maas oleva karbi. Tema töö oli sellega taaskord tehtud ja nüüd kupatati peitja oma aaret taastama. Sai hindele 4+ hakkama. Tänud!
Praamil lugesime teadet, et kui oleme oma jalanõudega mandril metsas käinud siis oleks parem enne saarel metsa minekut need ää pesta, et saaresigadele mitte haigust tuua. Ja neid kärsalisi tundub, et on siin saarel rohkem kui inimolendeid.Sest kuidas muidu seletada seda ülesküntud radade rohkust siin saarel. Siia päevamärgi juurde kogunevad ilmselt kõige tugevamad tuhnijad, sest tee ...no see meenutas kohati kartulivagusid. No ja tuult jagus ka siin, nii et peaga töö tuli kärmelt ära teha, et saada auto päästvasse varju. Tänud peitjale!
Tee tornini läks üle kivide ja kändude. Kohalikud kärsad olid ses osas kõvasti vaeva näinud. Tehtud.
Sead olid kõva otsimistööd teinud mõlema märgi juures ja väga hiljuti alles. Mina aga korjasin jälle seeni nii minnes kui tulles. Tarvo sai ronimise au omale. Meie ergutasime all.
Päeva esimene. Eelmine õhtu pidasime Krogis Tarvo sünnipäeva ja kõik olid ikka päris väsinud veel. Meie seltskond on alati väga lahke ja mõistev olnud ja sellepärast lubasime sünnipäevalapsel endal esimesena seda kaunist vaadet nautima minna. Ja et ronimisel ummikut ei tekiks, teised ei läinudki, pealegi vaade oli juba äravaadatud.
Sõbralikult leidsime, et me kõik ei hakka ronima, sest korraga lihtsalt ei mahu. Seepärast lubasime seda teha Tarvol, sest tema sünnipäeva me ju tulime siia tähistama, olgu temal see au!Palju õnne!
Mõisaholmi ülemise päevamärgi juurest loogiline jätk. Madala autoga ei saanudki kuigi lähedale, sest keegi põrsas (sõna otseses mõttes) oli tee üles kündnud. Massin jäi kellegi talu ligipääsutee juurde.
Siia oli meeldivam turnida, sest astmed olid kätesõbralikumad kui eelmises aardes. Leid sama lihtne ja vaated merele lähemal veel mahedamad.
Kui ma parasjagu üleval logimas olin, helises all mu telefon. Tundmatu number. Äkki on geokõne, helistan tagasi. Ja oligi - härra Traffic ise! Meid või me logisid olla märgatud ja kutsuti sõbralikult õhtusele koosviibimisele Krogi. Kuna meil veel pool päeva ees, otsisime aardeid edasi, ise õhtuseid mõtteid mõlgutades. Kui see kord kätte jõudis, nentisime isekeskis, et olime tulnud saarele just tsivilisatsioonist eemale pigem merd, kohinat ja omaetteolemist otsima, siis tõdesingi talle vastuseks pimeduse saabudes, et jääme siiski Kerslinina aarde manu öömajale. Seal oli lihtsalt nii ülimõnus öömaja, kuhu nende pundi aare meid ennist juhatanud oli.
Siinne aare oli ka tore, kuiv ja korras, kaubandus ei edenendanud. Aitäh, Tanelile meremärke tutvustamast ja selliseid tavapäratuid vaateid pakkumast!
Üks seakari on siinkandis kõik asjad üles tõngunud, tee ka, ja nii panimegi viimased 500 m tallataksoga. Üldiselt võiks peitja muidugi oma foobiaga selle Linnamäe nn traktori kohale tuua ja seda sihipäraselt pruukida, ehk siis jääb aparaadi pärisnimi ka paremini meelde. Kohapeal - jah, Kaur läks ligi, katsus ja rõõmustas - ongi seekord ümmargused pulgad. Umbes poole maa pealt kostus röögatus, et leidsin, ja kui üles jõudis, kostsid kohe ka logimishäälitsused. Meie all kuulasime senikaua paati ja linde ja pisikesed maitsesid magesõstraid ka - no ei maitsenud. Aga tünni eest tänud!
Eelnevaid logisid lugedes, ei üritanudki autoga nulli sõita, seega läksime jala edasi. See aardeleid tundus veidikene lihtsam, kui eelmine. Igaljuhul jalg tudises veel pikka aega. Tänud.
Sellesse eraldatud saarenurka ei too just liiga chill kulgemise tee, aga jalgrattaga vähemalt drive-in nulli. Äsja käidud ülemine päevamärk kompas õrnalt minu maastikutaluvuse piire, vahest sellega seonduvalt tundus alumine päevamärk suisa köömes. Tippu jõudes on jah pisut jõudu vaja, mõni õrnem tütarlaps võib olla isegi sunnitud poole palli jagu karmima maastikuga lähenema. Logima asudes oli nüüd lausa hea meel, et vahepeal korraks tuul tõusis, väike jahutus kulus kuumal päeval ära. Aare hüüdis kaugelt juba. Ise hindaksin peiduka raskusastmed vastupidi, siin 1.0 ja ülemise juures 1.5. Mitte, et reaalselt mingit vahet oleks :o) Taas aitäh timix, et siin mikrot jahtima ei pea!
Tundub, et siinkandis on tõeline metssigade tantsupidu toimunud. Meil tiimi töö toimib. Mehed ronivad, naised ootavad millal aare leitakse.
Selle kohani päris autoga välja ei jõudnud, kuna põrsad olid ilusad mäed tee peale tekitanud ja edasi ei saanud. Aardeni ronimine võttis aga rohkem vaeva kui eelmises kohas. Selle eest oli aga suur avastus, et Rohuküla ja Heltermaa sadamad paistsid kohe kätte ja vahemaa ei tundunud üldse 25km. Väga ilus vaade ja koht. Tänud :)
Auto olime sunnitud jätma paarisaja meetri peale, sest sigudike poolt üles küntud "tee" muutus natuke liiga hulluks meie madalapõhjalise jaoks.
See kord oli ronimine natuke teistsuguse kiiksuga kui ülemise päevamärgi juures, aga sai hakkama. Lõpus tundus, et tuleb üldse kuidagi väljast üle serva ronida, aga ei, luuk oli lihtsalt raske ja tuli rohkem jõudu rakendada.
Aitäh!
Päris nulli ei hakanudki sõitma, ühel hetkel läks songermaa liiga hulluks. Rahvusvahelise lehe järgi oli selle torni raskusaste naabrist veel pool palli kõrgem ja arvasin, et seekord jätan lõpuni ronimata ja lasen Rudolfil nautida.
Tuli aga välja, et minu jaoks oli see torn isegi mugavamalt ronitav ja varsti olimegi mõlemad üleval vaadet nautimas. Kuna päike oli allapoole kukkunud, oli värvidemäng veelgi tõhusam. Väga äge, aitäh!
Tee alumisest ülemisse läks järjest põnevamaks meie autole, aga kohale saime ja lõpuks midagi üliekstreemset ei juhtunud õnneks. Torni jõudes puhus tuul juba ülihelikiirusel ja logimine oli paras kunst. Ülevalt paistis, et natuke eemal juba sajab vihma ja nähtavasti tuletorni juures on juba päris padukas. Muret tekitas asjaolu, et kas jõuame enne sadu selle sama tuldud tee läbida, kuna väike padukas oleks muutnud mudase osa meile kindlasti läbimatuks. Õnneks läks hästi ja pääsesime sellelt poolsaarelt enne vihma minema. Tänud peitjale aarde eest.
Üks torn vallutatud, võtsime teise ette. Seal tuli veidi tempot teha, sest iga hetkega lähenes mere poolt tihe hall sein, mis ähvardas kohe-kohe kogu täiega meile selga vajuda. Õnneks jõudsin enne alla ja päris korralik varjualune torni jalamil kulus marjaks ära.
Aitäh aardepeitjale!
Vormsi roheliseks 18/22. Sama lugu siin… Madalam torn süstis lootust, et saan siin ise ka torni ronitud, aga no need redelid olid torni külge sellise süsteemiga paigutatud, et ikka lõin vedelaks. Siin poleks traksid ka muidugi aidanud, kõige suurem häda oli nüüd hoopis nendes olematutetes “põrandates” redelite vahel... Laur ei teinud nendest aga üldse mingit numbrit ja alumine päevamärk sai oma logi külge veel kiiremini kui ülemine :).
No kui juba eelmisega hakkama sain, siis see oli nagu lapsemäng :) Taaskord meeldis väga :) Selle torni astmed olid kätele mugavamad aga siin jäid torni enda raamid jalgadele jalgu :) Igatahes soovitan taas :)
Käinud enne ära ülemises päevamärgis, siis arvasime, et alumises läheb kiiremini, on teine ju palju madalam! Võta näpust, ei läinud! :) Väga tore turnimine oli ka siin! Aitäh aarde peitjale. Logiraamatusse said nimed kirja teisena. EVEJ