Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
VJS ehk natuke pikemalt Vasalemma jõe sillad. Nagu nimigi ütleb, tutvustab see väike seeria mõnda silda mis aitavad ületada Vasalemma jõge.
Seeria kümnes aare viib teid Allika külla. Ka seal on taas üks väike sillake, mis aitab seekord ka autodel üle jõe pääseda.
Palun olge aaret otsides väga ettevaatlikud. Eriti vihmaste ilmadega.
Vihje: pole
Lingid: http://www.allikakulaselts.eu/
Aarde sildid: lahe_teostus (10), ettevaatus_vajalik (5), soovitan (4), ujumiskoht (1), ronimine (1), pliiats_kaasa (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5Y4KG
Logiteadete statistika: 97 (85,8%) 16 3 1 2 0 0 Kokku: 119
Paras turnimine oli ja peidukoht on ka parasjagu kaval. Aitäh!
Esialgu ei hakanud autost midagi kaasa haarama. Tundus selline lihtsamat sorti park and grab olevat. Kui siis aga esimese pilguga midagi silma ei hakanud, siis läksin autosse tagasi ja vaatasin telefonist ka aarde kirjeldust ja atribuute. Ok selge et tuleb ikka nac vaeva ka näha. Aga olin taas üpriski kindel et kus ta siis olla võiks. Meelitasin mis ma meelitasin aga silm ei seletanud endiselt midagi. Egas siis midagi kui tuli veel lähemale minna. Assa raks kui libe see asjandus praegusel aastaajal on. Igastahes jalgadest polnud vähematki kasu ja ega s6rmedel tegelikult ka erilist haakimisponda polnud. Ja siis kui ma seal olin tegelikult aardega täitsa silmitsi, olin endiset täitsa pime. taaskord sain endale tuhka pähe raputada et miks ma telo autosse jätsin kui ainukene valguse allikas. Siis aga jäi poolkogemata miskit silma ja .... väga kaval peidukas :D Nimi kirja ja autosse tagasi. Järgmise aarde juures avastasin et olin oma graafikapliiatsi ära kaotanud. Ideaalne pulk 0.05 mm otsaga millega nanodesse kribada. Kuna see oli mul viimane siis m6ned aarded hiljem tulin siia siiski tagasi lootuses et äkki pudistasin ta aarde k6rvale maha. Taaskord sain ennast kohale ukerdada, aga pidin t6dema t6siasja et arvatavasti olin ta taskust m66da pistnud. Ja eks ta oli sealt lihtsalt allavoolu minema seilanud. Tänud peitjale kavala aarde eest ja soe soovitus ärge seda linnariietes otsima tulge ;)
Otsustasime teha vähe pikema sõidu. Valik langes selle kasuks. Kohale jõudes algul hargnesime, siis katsetasime üht silla poolt, kus mitte midagi silma ei hakanud ning siis oli aeg teist poolt inspekteerida. Mirjam oli tubli ja julge, kes ilma igasuguse varustuseta silla alla läks. Libe oli, aga alla sealt ei libisenud ning jäi täitsa kuivaks. Igatahes kannatlikkus viis sihile ja nii see aare logitud sai.
See täpikene on juba pikalt kaardil oodanud ja nüüd, kui lumi-jää kadunud, võis selle peale mõtlema hakata. Palju end enne asjaga kurssi ei viinud, kohapeal oli sellevõrra lõbusam. Esiteks käisime luurel madalamatel maastiku raskusastmetel, kuid üsna ruttu sai selgeks, et peab ikka julguse kokku võtma ja minema. Mis see mõnekraadine vesi ikka. Jalas mul just parimad jalanõud polnud, seega libisemist tuli ikka ette. Õnneks on konteiner selline, et soojemal ajal ei teki küsimustki :D Aitäh!
Seda aaret leides venisin päris mitu cm pikemaks, aga leitud ta sai. Aitäh!
Üritasin hooldama minna aga sada häda segasid :D Ei mäletanud ise ka, et see koht nii nõme oli :D Igatahes valede riiete, jalanõude ja temperatuuri kombo tõttu loobusin täna suplusest. Kui keegi juhuslikult plaanib minna, siis tegin täiesti uue aarde topsi sinna valmis, et saaks siis kaasa sokutada. Vast enne kevadet ise ei ürita enam...või siis võibolla just talvel jääga, kui märjaks saamise oht väiksem :D
Logiraamat täitsa täis ja päris räbalaks kulunud.. c:geo äpi järgi mängides sellest kahjuks enne aimu polnud..
Aare oli maha kukkunud ja logiraamat täitsa täis ning räbal. Kuidagi pressisin nime raamatusse, kuid kindel ma pole, et kellegi nähtamatuks kulunud logi osaliselt ei katnud. Pisikest uut logirulli on sinna hädasi vaja.
Tänan peitmast.
Selle aarde juurde lähenesin üksi, muidu oleksin pidanud poissi jõest otsima minema. Ega mul endal ka kõige parem pidamine olnud, aga püsti ma jäin. Esimese hooga põrutasin aardest mööda, ise hoitsin veel aaret käes. Tagasi tulles uurisin seda asja uuesti ja kae oligi aare. Mina veel sain logi kirja, aga paistab, et rohkem sinna nimesid ei mahu. Tänud tänud aarde eest.
Oh kui rahul me endiga olema, et me mõlemad igasuguseid keerulisi sõnu teame! Aitäh toreda aarde eest!
Olime teel ühe teise aarde juurde, kuid kuna sild jäi teele, siis otsustasime vähemasti pilgu peale visata. Väga palju lootusi aardeleiule ei pannud, sest maastik raskemapoolne ja teiste peiturite logidest nähtud pilt ka just positiivsust ei süstinud.
Vaatasime objekti üle, konstanteerisime fakti, et täitsa libe värk ja mõtlesime, kas üldse kuidagi on ilma märja supluseta võimalik. Õigel ajal meenus autos olev jupp köit ja selle abil oli ülesanne juba poole lihtsamini teostatav. Mina targutasin eemalt, Salme tegi akrobaatikat silla all. Esimese hooga vaatas ta õigele asjale (mis vedeles maas) peale küll ja isegi uuris natuke, kuid ei pidanud seda aardeks. Teisel ringil tuli siiski tunnistada, et tegu on aardega. Kuna pastakat tal kaasas polnud, siis tuli tal koos aardega silla alt välja ronida. Nüüd nägin mina ka selle kavala viguri ära. Logiraamat hakkab kohe täis saama, paari cm jagu veel vaba ruumi. Aare sai tagasi pandud sinna, kus ta võiks olla, kuid ei tea, kauaks püsima jääb.
Päris meeleolukas püherdamine ja turnimine oli. Riided sai ka pärast lumehanges kikerdades natuke puhtamaks nühitud.
Aitäh peitjale!
Kallas oli järsk tõesti, lisaks oli väljas pime. Ettevaatlik tuleb olla. Leitud kiirelt. Tänud
Oleks kallak paar kraadi järsem, oleks vist suplema libisenud- pidamine oli just seal piiripeal. Kaval peidukas, peitjale tänud!
Kunagi ammu (tuleb välja, et lausa rohkem kui 3 aastat tagasi) oleme siin mitteleidmas käinud. Nüüd tulime abivahendi ja kõige libisemiskindlamate jalanõudega. Suplema ei veerenudki. Aare oli päris kaval :) Tänud!
Kapist tuli paar foobiat välja (libedafoobia ja äkksuplusfoobia), nii et see asi jäi küll seekord vormistamata. Mu sisemine Leiutajateküla Lotte tuli küll ka ühest teisest kapist välja ja tõmbas köie punktist A punkti B, aga minu sisemine köielkõndija keeldus kategooriliselt kapiust isegi paotama. Mis teha sellisega! Ei saanud seekord mitte.
Ronisime, proovisime, teinekord abivahendi ja paremate jalanõudega tagasi. Lahe koht.
Tegin alumisele osale tiiru peale ja kui uut ringi alustasin jäi asi näppu. Äge teostus. Kiidan.
Aastajagu tagasi käisin seda aaret otsimas aga siis jäi leidmata. Nüüd uus katse ja kõik silla neli nurka said läbi vaadatud ja lõpuks uuel ringil ka aare leitud sealt kus seda esimesena olin lohakalt otsinud.
Tulin ka õnne proovima. Vaatasin siit- ja sealtpoolt, et kus see aare siis on. Ei näinud midagi. Kuna ei tahtnud vette maandumisega riskida, siis lasin käiku lausa kaks abivahendit - redeli ja nööri. Arvatavasti overkill, aga jalgealune oli tänu nendele üpris kindel. Nägijaks saamiseni läks siiski natukene aega. Ka minu puhul oli konteiner õigest kohast alla kukkunud, aga see pigem tegi leidmise keerulisemaks. Olles siiski õigesse vahesse roninud, nägi seda mida vaja. Logisin ära, panin konteineri loodetavasti õigesse kohta ning ronisin silla alt välja. Tore seiklus oli, aitäh!
Pilte vaadates tahtsin tegelikult loobuda, aga Jaanika ütles, et lähme vaatame ehk saame tehtud. Kui Jaanikat ei oleks olnud, siis minul oleks see küll logimata jäänud. Tänud peitjale.
Ethel ütles, et siin on mingi aare, kus tuleb küll natuke ronida, aga lähme vaatame, äkki ikka saame kuidagi kätte. Lappasin siis kiirelt logid läbi - köied-värgid, kellel taskulamp jõkke lennanud ja kes isegi ujumas käinud, väga lootustandev... Abivahendeid meil mingeid kaasas ei olnud ja Priit hõikas veel autost järele, et teate ikka, et see on pisike - ei, ei teadnud, - nüüd siis tean :D
Objektile lähenedes ei tundunudki asi kõige hullem, aga tennistega proovides oli see tolmune pind ikka piisavalt libe ja kaldu, et meid kenasti otseteed jõkke suunata. Ettenägelikult jätsin mobla ja päikeseprillid Etheli kätte, vaid pastaka surusin sügavale taskupõhja ja hakkasin siis igasuguseid asendeid katsetama, kuidas kõige kindlam tunne oleks. Lõpuks jäin pidama käpuliasendi juures, küüned betoonprakku surutud, nii andis minna küll. Läbisin ühe vahe - ei midagi mis aaret meenutaks, läbisin siis teise vahe, ikka ei midagi, kuigi näppisin kõike, mille sisse midagi peita annaks. Kolmandas vahes nägin aaret kohe, sest see oli ilmselgelt oma õigest kohast alla kukkunud (hea et polnud jõkke veerenud) logisin ära ja sättisin aarde tagasi sinna, kuhu see minu meelest kõige paremini sobis ja loomulikum tundus :) Välja ronisin teiselt poolt ja kadalipp õnnestus läbida elusana, kuivana ja peaaegu tervena - vaid paar marrastust ja tolmused püksid. Tänud peitjale väljakutset pakkunud aarde eest!
Nüüdseks oli 3 kord siin, eelmistel kordadel sahistasin vaid oma tallaga kallakut. Aga seekord oli tahe suur, ilm ilus ja kätte pidi saama iga hinna eest. Täna isegi kannatas peaaegu kallakul seista aga kohati oli ikka libe. Sai veidi köiega mässatud ja oli liikumis vabadus suurem ja kiirem. Aga konteiner polnud kindlasti omal kohal kus ta olema pidi, seega kui omanik saab võiks tagasi aidata konteineri omale kohale. Suured tänud selle laheda väljakutse eest :)
Tänase laheda geotuuri lõpus esitas Kaupo küsimuse, kas mul leidub autos teatav abivahend.. ?!?põnevust tekitav küsimus.. Ja vastuse peale, et muidugi mul on, üks kogenud geopeitur isegi ei imesta, küsib muiates täpsustuseks vaid, mis eesmärgil mul see muidu autos on..;) Olles enda ronimisvõimest heal arvamusel, esialgu muidugi arvasin, et mul polegi seda vaja.. Kohapeal selgus varsti, et on ikka vaja küll. Väga äge pusimine kihvti geopäeva lõpetuseks. Mõnda aega valdas mind geopimedus, seega sain turnimist täiega nautida, kuid vinge konteiner ei jäänud ka leidmata, kuigi asus vist seal, kus poleks pidanud, tagasi panin eeldatavasse õigemasse kohta.
Aitäh peitjale, väga lahe aare. Tänud Kaupole siia suunamast ja kaasa elamast. Oli vahva mitmekülgne geopäev.
Uus maantee oli ikka õige imelik, sinna saab aga ära ei saa. Kuidagi siiski peale mitut edutut katset. Sillale tegin ringi peale. Seekord piirdusin ühega rohkem polnud tahtmist. Tänud aarde eest.
Papud ei olnud vist parima mustriga. Isegi kuivaga oli pidamine nii ja naa. Tore aare. Aitäh peitjale!
Seda silda käisin kunagi talvel vaatamas, aga siis oli pidamine null ja polnud lootustki seal peale jõe kuskile jõuda. Nüüd oli haarduvus kohe nii hea, et tegin kolm tiiru enne kui otsitav lõpuks silma jäi. Tänud peitjale!
Piirkonda puhastades tõi teekond ka selle silla juurde. Poisil lubasin tulla ainult poolele teele, aga ta kartis sinnamaanigi ennast ilmutada ja jäi ohutusse kaugusesse mulle moraali lugema. Et ma ikka ettevaatlik oleks ja ta muutub kurvaks kui ma märjaks peaksin saama. Kartused osutusid siiski alusetuks, haare oli piisavalt hea, et rahus toimetada. Esimese ringi tegin siiski tühja kuna otsisin miskit muud. Teisel ringil lähenesin loomingulisemalt ja see tagas ka edu. Tarisin Aarde päikse kätte ja uurisime koos imevidinat. Täitsa vahva värk.
Tänud.
Tänud Mikile, olen nüüd ühe abivahendi kasutamise kogemuse võrra rikkam. Saab ju küll mutt künka otsa, kui õiget vahendit kasutab.
Kuigi selle aarde mitteleidmiseks olid kõik tingimused täidetud, aga ta nii sobivalt tee peale jäi, siis tahtsin ikka üle vaadata selle asja. Ega palju ei puudunud, et see ülevaatus oleks jões lõppenud, aga õnneks sain ikka enne pidama. Edasi sai selgeks, et pole isegi mõtet üritama hakata, aga nüüd on vähemalt teada, mis seal sobivamate ilmadega ees ootab. Selle teadmisega siirdusin jõukohasema (vähemalt nii ma sel hetkel arvasin) silla poole. Tänud juhatamast!
Tarps päästis päeva, me Karliga saime silla all ainult liugu lasta. Lahe konteiner, aitäh! :)
Minul olid ainsana jalanõud, mis ei tähendanud omaniku kohest libisemist vette. Tegin silla ümber ja all mitu tiiru, enne kui õige asi silma jäi. Aitäh!
Maastik vist plätadega liiga raske. :) Seekord jäi tabamatuks.
Alguses katsetasin matkasaabaste pidavust. Leidisin, et gravitatsioon on ikka jube tugev. Andsin peaaegu juba alla, et tulen kunagi pikkust pakkuva abivahendiga tagasi. Aga siis sain inspiratsiooni ühest logist ja kuigi värv mu abivahendil teine, läks õigesse kohta saamiseks minutike. Kuna logid paljastavad ka konteineri tavapäratuse, silmasin seda kiiresti. Logiraamatus ruumi vaid maksimaalselt 2 nime jagu, seega tegin teise tiiru veel ja viisin veidi paberit juurde. Väga mõnus ronimine, mulle hirmsasti meeldis.
Mulle meeldis. Maril oli just siia sobilik abivahend autos olemas, kasutasime seda siis sihtotstarbeliselt. Peidik oli ka vahvakene, ula peale oli vist läinud, sai teine oletatavasse pessa tagasi sätitud. Tänud peitjale.
Seekord ilmaga vedas. Ja kaaslasega ja mõttega üks abivahend kaasa võtta. Kõikide nende asjaolude koostoimel + lihtsalt õnneliku geopäeva tõttu tekkis sünergia ja aardel on meie nimed sees. Aare vist ei paiknenud päris seal, kus ta algselt olnud oli. Aga alles oli ta kenasti ja logiraamat oli kenasti täidetav. Aitäh!
Selle aarde juures oli suureks abimeheks, hea matkasaabas. Kindlasti ka ilm soosis meid. Aga jah, kui tekib kas või väike nõksatus on suplus garanteeritud :)
Ei leidnud. Tuleme uurime uuesti, kui ilmastikutingimused ka võimalikuks supluseks sobivamad on.
Tegelikult olin siin juba kunagi varem käinud, aga siis oli vihmane ja haardetegur polnud kaugeltki piisav. Ega seekord ka aareteguriga palju paremini polnud, aga see-eest olin ise paremini varustatud ja sobiliku abivahendiga haardetegur eriti ei häirinud. Õnneks miskit kuskilt järgi ka ei andnud. Väga vahva omanäoline konteiner, esimese hooga jäi kahe silma vahele. Aitäh peitjale.
Täitsa põnev teekond oli aardeni.Õnneks olid ka tingimused üpriski head.Tänud!
Muhöhöö :)
Esimene kõhklus tekkis, kui Kaupo arvas, et selle peaks kindlasti kavasse võtma, mis sest et tal leitud. Vaatasin otsa - 3.5 maastik. Hmm... No ei olevat midagi hullu, aga kindlasti georiided selga ja taskud enne tühjaks teha. Et saab ainult puusani jõkke kukkuda, muud ei midagi :D
Kohapeal oli sama lõbus. Kuigi lumi oli maas, olid tingimused tegelikult päris head. Kaupo rääkis ka midagi rohelisest limast, mis tõsisema vihma järel valitsema pidi. Intuitiivselt sai ära tabatud ilmselt kõige madalama ohutasemega lähenemine ja pärast väikest püherdamist olingi kohal. Nagu sellest veel vähe oleks, oli teostus ka uudistamist väärt. Aitäh ja soovitan!
Sai igalt poolt pikka aega uuritud ja ronitud, kuid aare jäi märkamata
Muudetud mitteleiuks. Põhjus: puudub kanne logiraamatus.
Tegelikult plaanisin minna nuffi aardeid otsima, aga eks selle planeerimisega läheb nii nagu ikka. Hea, kui sihtpunkti üldse jõuan, kuna vahepeal on ju NII palju huvitavaid aardeid, millest ei saa lihtsalt mööda sõita.
VJS oli üks esimesi ning kuigi siiani olen seda punkti tahtlikult eiranud, mõtlesin, et vaatan siis ükskord asja üle, kui hull asi tegelikult on. Kohapeal selgus, et ei tundugi nii õudne, kui mõttes paar ruigamist olin ära teinud, kuid enne katsetamisi lugesin siiski igaks juhuks logisid. Eriti palju nalja pakkus Karli logi ning põhimõtteliselt hakkasin ka mina erinevate plaanidega pihta.
Kõigepealt botastega. Krdi libe. Kahetsusega meenutasin oma veekindlaid jalanõusid, mis ei libise ka vettinud pinnasel. Siis viskasin botased jalast ja proovisin sokkidega. Oeh, järgmistele otsijatele - ärge üldse üritage sellist tobedust. Siis virutasin ka sokid minema ja kui olin paljajalu saanud oma jalataldu riivida, panin kõik asjad jalga tagasi ning mõtlesin edasi.
Tuli pähe geniaalne idee minna teisele poole vaatama, kas ma näen, kuhu peaks ronima, siis mõtleb edasi, kas ma üldse üritan jätkuvalt sinna jõuda. Mõeldud - tegemisel. Teisel pool oli tunduvalt lihtsam küll ronida, kuid mind kohutavalt segas üks surnud rott seal läheduses, millest tulev lehk pidi mind peaaegu vabatahtlikult jõkke uputama. Igatahes silmasin midagi, mis võiks olla aare ning ei tundunudki väga keerulise koha peal olevat. Liikusin kiiruga roti juurest minema, et edasi üritada.
Tagasi õigel pool tuli nüüd pähe briljantne mõte kogu tee läbida kõhuli. Ja kui ma siis esimesed 10 cm kõigi küüntega vaevutuntavatest pragudest kinni hoides edasi nihkusin, meenus Karli logi, kuidas ta jättis kõik ebavajaliku maha, võttes kaasa ainult vajaliku. Kui ma lugemise hetkel olin mõelnud, et huvitav, mis see ebavajalik küll oli, siis kõhuli betooni peal andsid selle kohta vihje auto- ning korterivõtmed püksitaskus, lisaks veel ka telefon.
Kuidagi suutsin end aardeni veeretada, kui selgus, et see, mida mina aardeks pidasin, polnud muidugi üldse see. Aga õnneks oli siiski ka päris konteiner sealsamas, nii et vinnasin end vähegi horisontaalsemale pinnasele ning asusin logima. Konteiner oli lahe ning kui olin ka igasuguste kadudeta silla alt välja opereerinud, mõtlesin tagantjärele, et oli ikka vahva aare.
Tänud huvitava selikuse eest kohe esimestel geopeitusetundidel. :)
Traali-vaalitasin ikka mitmeid kordi ühelt poolt ja teiselt poolt ja edasi ja tagasi. Lõpuks märkasin midagi märkamatult tavalist, mis oleks peaaegu et jälle kahe silma vahele jäänud. Väga lahe asi. Tänud peitjale!
See oli küll üks tore missioon. Kohale jõudes teadsin juba ette, et küüntega ma betoonist küll kinni hoida ei suuda. Ega siis muud ei jäänudki üle, kui Herki läks ronima. Ronis vasakult paremale aga ei midagi. Kuna tihtipeale ta koordinaate ka ei usalda, siis laiendas perimeetrit ja ronis ka teisel pool vasakult paremale. Ronimist saatis kerge kirumine ja üksikud roppused. Aga vette ei kukkunudki. Kuna mina jäin koordinaatidele kindlaks, siis saatsin ta uuesti sinna, kust ronimist alustas. Ja lugesin sentimeetreid, et veel edasi ja edasi. Siis oli ta enamvähem õiges kohas ja käskisin otsida. Vastus oli järjekindlalt, et ei ole :) Ja siis ... tuli rõõmuhüüd "Leidsin". Aga loomulikult ei olnud ju Herkil pastakat. Pakkusin küll, et viskan aga Herki eelistas ronimist ja tõi mulle hoopis aardekonteineri. Panin logi kirja ja Herki viis aarde tagasi. Tänud peitjale!
Kuna aasta aarde valmise aeg hakkab lõpule jõudma oli vaja üks geotuur teha, mille käigus õnnestus 2015aastaaarde_kandidaat tabeli hetkeseisuga top viies olevatest aaretest leida lausa kolm aaret.
See aare oli tänasel geotuuril ilmselt mulle kõige rohkem närvikõdi tekitav. Margus käitus küll nii, nagu tal oleks minu näol abivahend kaasa võetud aga siis, kui see aeg käes oli, et aarde juurde ukerdada kostus minu suust ainult parajalt ruigamist. Nii palju tuli Ei lauseid, ei suuda, ei julge, ei või, ei saa. Margus ei hakanud ära ootama, kui pikaks see nimekiri läheb ja läks ise. Alguses lahtiste jalanõudega. Hetk hiljem läks ja vahetas jalanõud ära. Minu ülessandeks oli tema turnimise jäädvustamine ja logi kirja panemine. Huh. Aitäh!
Uurisin seda silda igast kandist, aga täna lihtsalt ei tulnud seda ronimise vaimu enam pääle. Rattakingadel mingit pidamist ei olnud ning paljajalu ei tahtnud ka proovida. Mõnel teisel päeval ning teistsuguse varustusega katsun kindlasti uuesti. Eks oli täna leitud ka juba üksjagu. Rattaga Tallinna poole tagasi sõites nägin Muusika ning Harutee vahel kitse üle tee minemas. Vahva.
Vaatasime ühelt poolt ja vaatasime teiselt poolt, läksime üle jõe ja piilusime sealt ka, ei näinud midagi. Hindasime kallet ja otsustasime, et nii väga me seda aaret ka ei vaja, et riskida suplusega jões. Asutasime juba minekule kui mul tekkis mõte, et mu kena oranž abivahend võiks siin marjaks ära kuluda. Mõeldud tehtud! Nii ma siis turnisin seal silla all edasi tagasi, aga mida ei leidnud seda ei leidnud. Aga turnimine hakkas mulle nii meeldima, et tegin veel kolmanda katse ja voilaa… leitud. Igavesti äge oli. Mul jätkus sooritatud vägitükist veel tükiks ajaks head enesetunnet. Suur tänu!
Taivo sai jälle turnida :) .. tore koht ja lahe teostus. Täname!!!
Lühidalt: tund aega proovimist, talisuplus ja logi kirjas. Tark õpib teiste vigadest, loll enda vigadest ja mina ei õpi enda vigadest kah.
Pikemalt:
Plaan A - tennistega. Enne autost väljumist lugesin läbi viimase logi ja jätsin kõik ebavajaliku maha ning vajaliku pistsin jope lukuga taskusse. Silla alla jõudes läksid silmad ehmatusest suureks. Mul jalas tennised millega on isegi horisontaalse kareda asfalttee peal libe. Kuigi terve öö oli vihma sadanud ja hetkel samuti tibutas siis mõtlesin, et proovimist see ju ei sega. Proovisin jalga erinevate kohtade peale haakida. Tennistega oli see täiesti võimatu. Tunne oli selline, et keegi oleks käinud vahaga sillaalust määrimas. Viskasin selle idee prügikasti ja tekkis plaan B.
Plaan B - paljajalu. Viskasin tennised ja sokid jalast. Tundsin kuidas jalatallad karjusid mulle, et mis mul viga on. Kaldpinnal olles oli haardumine küll parem, kuid neid kohti mis ei olnud roheliseks värvunud ehk "libetu territoorium" ei olnud just palju. Tekkis idee, et miks ma teise külje pealt ei ole proovinud ja ehk sealt lähenemine lapsemäng. Seal panin ühe jala paika ja oli kohe haardumine olemas. Instinktist läksin kohe teele, mis oli totaalne viga. Koheselt kui teise jala maha panin olin justkui kiirrongi peal mis juhitamatult mäest alla sõidab. Kõik käis nii kiiresti kuid samas käis läbi väga palju mõtteid. Esiteks kui sügav see vesi siin on, mis juhtub kui telefon ja autovõtmed märjaks saavad, kuidas käituda, et viga ei saaks jne. Järgmine hetk olin munadeni jääkülmas vees.
Plaan C - vahet pole, lähen ja võtan. Olin vees ja vaatasin üles. Üllatusmoment oli niivõrd suur, et ei hakanud isegi külm. Hakkasin hoopis naerma ja lasin välja repliigi "No johhaidii, oli nüüd seda veel vaja". Katkestama ei hakanud vaid läksin tagasi esimese külje peale. Proovisin igati pidi kuid ei saanud kahe jalaga kaldpinnale. Kuna püksid olid nigunii märjad, siis läksin vabatahtlikult tagasi vette ja proovisin otse keskelt minna. Veest proovimise üritused olid kõige ebaõnnestunumad ja uuesti kaldale minnes hakkas lõpuks ka külm. Seepeale ei jäänud muud üle kui nina norgu lasta ja tunnistada kaotust. Auto juures pesin jalad puhtaks, kuivatasin ära ja panin jalga villased sokid.
Plaan D - märgade pükste ja tossudega. Vahetuspükse ei olnud ja märgade pükstega autorooli ei olnud soovi minna. Samuti ei soovinud bokserites koduni sõita. Tuli leida tegevus kuniks püksid ära kuivaksid. Leidsin pagasnikust matkatossud. Jälle lõi tulukese põlema, et äkki nendega on mingigi pidamine. Ma ju ei õpi vaid pistan ikka sõrme tulle kuigi enne sain põletada. Läksin proovima, kuid tulemus pea sama mis paljajalu. Erines vaid nii palju, et kui libisema hakkasin, suutsin kõrvale hüpata. Viimase lootusena meenusid sellesuvised Astangu ronimisharjutused. Tuvastasin enda jalgadest ennenägematud spagaadilaadsed ulatused ja leidsin käte jaoks mõnemillimeetrilised kinnihoidmise kohad, millest üllataval kombel piisas. Ämblikukombel rändasin ühest vahemikust järgmisesse kuni aardeni. Logi kirjas ja samamoodi tagasi. Selle järel olin üleni rokane kuid ise väga rahul omadega. Pesin märgade salvrätikutega enda jope, püksid ja käed puhtaks. Lõpetades olid püksid ka ära kuivanud ja sai jätkata oma päeva.
Antud juhtum oli elav tõestus mida geopeitus võib teha. Praegusel juhul siis sõita talvel 50km kodust välja, et minna põhimõtteliselt täiesti suvalise silla alla tsirkust tegema. Käia külams vees ja pärast kõike seda lollust olla rahul tehtuga. Minu jaoks on see geopeitus oma parimas võtmes, kus saab sellise emotsioonilaengu osaliseks.
Peitjale tänud seda pakkumast, kvaliteetne teostus samuti!
Täna oli esimene päev üle mitme aja kui ei sadanudki vahepidamata. Maastik oli siiski üsna niiske ja ega ma seal ennast kuigi kindlalt tundud. Aga võtsin ettevaatlikult ja kõik läks kenasti. Võimlesin seal ikka rohkem kui vaja, sest aare on nii meisterlikult valmistatud, et ega ta liiga kergesti kohe silma jää ju :D Täitsa andekas, tänan ja soovitan kah! Selles seerias on nüüd praeguseks kõik tehtud, palume jätkata samas vaimus :o)
Oli see ikka aare. Algul otsisime käte ja silmadega. Siis taskulambiga vastas kaldalt valgust näidates. Enne ei taha turnima ka hakata, kui konteinerit ei näe, kõik kohad tundusid tühjad. Siis sai helistatud Nuffile, kes seletas mida tegema peab ning soovitas kõik taskud kinni panna/ tühjaks teha. Samal ajal lendas Meeli taskulamp vette ning pidin kõne lõpetama. Taskulambi saime kätte, tegin taskud tühjaks ning tuli meelde, et autos on abivahend, mis siin töötab eriti hästi. Ega vihmaga muud võimalust polegi. Meeli leidis aarde, küsisin kas tal pastakas on, ütles et muidugi mitte, tule ise logima. Ajasin ka oma kere kohale, aga taskud olid ju tühjaks tehtud. Siis tuli meelde, et rinnataskut ei teinud tühjaks ja seal oli mikropastakas GP jaoks. Üks pinget pakkuvamaid maastikke, kus aaret leidnud. Täname peitjat ja Nuffit.
M:tegelikult oli too ujuma läinud asi pealamp, mis ilmestab veelgi paremini kohapeal toimunud akrobaatikat. Õudne-õudne.
Pinnad oli vihmast kole libedad. Paari kohta piilusin, aga enesealalhoiuinstinkt sai võitu. Teinekord uuele katsele.
Vango Imedemaale suundumise esimene linnukene. Enne aaret nägime vahvat veesilma, mis ujumiskohaks loodud. Millal küll sinna aare tuleb :-) Sellegi aarde juures oli ujumiskoht täiesti olemas, kindlasti on mõni geopeitur seal ära sulpsanud. Ise hindasin ka tegevust potentsiaalseks pükste märgamise kohaks, kuid kehaasend ja hõõrdumine tegid oma tööd lõpuni korralikult.
Aare ise päris äge. Kui MM = mikro metsas, siis MS = mikro sillal. Leid oli kiire, panin õige pisut paremini tagasi. Aare heas korras, sai logitud sealsamas peidukohas. Anne, isegi minusugune paks mahub - kui on vaja uut aaret leida :-D Suur aitäh väikse aarde eest Laurile!
Kuna mina olin ka Astangul ülikõva tegija, siis arvasin, et ah mis see ära ole, tutkit mu esimene minek niiväga önnestus. Tegin uue katse, tark olin ka, lukud panin kõik kinni, jalanõud pidasid kah. Konteiner oli mul käes, kuna ta oli ees minu arvataval aardepeidikul, õnneks märkasin ja ei pidanud rohkem tuustima. Kuid kuda Sina Laur küll seal ukerdama mahud, jääb mõistatuseks, no hetkel? Tänan!
Kärss kärnas ja maa külmund. Kiire oli ja muud sada häda. Paneme DNF-tuuri teise mitteleiu vähese geokogemuse arvele.
Vahva lahendus. Ainult sileda tallaga jalanõudega tasub ettevaatlik olla. Aitäh!
lastega on otsimine üpris raske tuleb vaadata mitut asja korraga niiet läks veits aega. konteiner oli liikunud paigast aga taastasin arvatava koha lahe teostus ja töötab :)
Eelmine kord käisin üksi ja jalanõud ei pidanud üldse. Seekord kaksi ja paremad jalanõud ja leitud ta saigi. Tänud.
Kõigepealt proovisin tavalise jooksukingaga kaldpinna üle. Liiga libe tundus. Autos olid sügava tallamustriga matkajalatsid ja koos nendega tundsin end kui ämblikmees. Peale esimest tiiru lugesin logisid ja oli selge, et siin tuleb otsida midagi muud kui topsikud. Suundusin uuele ringile ja peagi jäi midagi huvitavat näppude vahele. No ega esimese hoobiga ei saanudki aru, et õige asjaga tegemist. Tänud.
Logid selle aarde all tekitasid kange kiusatuse asja ise ka piiluma minna – no et mis seal siis nii libe saab olla ja milline küll see põnev konteiner välja näeb, mida otsijad järjest kiidavad… Jeehhh, no mis seal siis ikka nii libe sai olla… :D. Alguses mõtlesin, et pole midagi, mul ju kummitallaga ketsid ja pole veel sellist asja olnud, et need kivipinnaga ei haaku. Aga peale kahte katset - mis mõlemad lõppesid katkematu ja ühtlase ning järjest suureneva kiirusega kelgutamisega vee poole - oli selge, et täna siin tavaliste võtetega küll seda karpi kätte ei saa… :D. Lõpuks sain ennast ikka kuidagi vajalikku kohta vinnatud, salaja kahtlustan, et Astangul saadud kogemusest olematutest kivinukkidest iga hinna eest kinni hoida oli siinkohal kõvasti kasu...:D. Ja preemiaks leidsin selle kavala konteneri ka, poolt päeva ei läinudki :). Aitäh aarde eest, sain mõnusalt värvika sissejuhatuse oma tänasele geopäevale. Kuigi jah, oleks ma ainult sel hetkel teadnud, kuidas see päev veel lõppeda kavatseb…:D
Minu tossud ei olnud selliseks pingutamiseks valmis, seega jäi raskem osa Madise kanda. Õnneks läks sellega ruttu. Lahe konteiner! Aitäh!
Päris libe oli seal, aga sain hakkama. Teises vaadatud kohas vaatas aare vastu, läks kergelt. Aitäh!
Kohapeal kulus aega kõvasti. Mingi 30 minti jaurasime seal. Asjaolud ei olnud mõjutatud raskustest või ligipääsudest vaid mõnikord lihtsalt on selline geopimedus et koha peal millegi pärast ajataju kaob. Äge konteiner
Siin läks me pusimine võrdlemisi pikaks- õnneks oli geotööriist nimega Sten aldis turnimisele- ja lõpuks kroonis meid ka edu :) Nimed said kirja ja saime lõpuks asuda teele põhieesmärgi suunas :)
kenasti lillepottidega kaunistatud sild! ent sillaalune olli ikke veega räämas! ja need hooletud sillaehitajad!? geopritele üldse ei mõtle! lahe konteiner! mitu korda keerasin pilgu kõrvale! see ju ei saa konteiner olla! tänud!
Ilma plätudeta tuli aardeleidmine veidi paremini välja. Täitsa mõnusa teostusega asi. Tänud!
Kuigi olid samad jalanõud oli täna kordades parem pidamine. Üldse läks siin täna tublisti paremini, midagi vette ei sulpsatanud ja aaregi tuli nobedasti nähtavale.
Mu kahtlustused osutusid õigeks ja linnariietega ma mitte ei hakanudki sellele sillale lähenemagi. No õigupoolest sõitsime tast küll üle, kuid vaid selleks ,et Kirsike lasipuu külge siduda ja siis kiire tuuning oma välimuses teha. Tavaliselt kui sina oled nö piinlikus olukorras tuleb kindlasti mõni auto, kuid meil õnneks autot ei tulnud... teab kust võsast väljus hoopis hobune koos ratsanikuga... seda õnneks mõni sekund peale seda kui ma taas nö viisakam välja nägin :D.
Kui olime tiba seda silda takseerinud saime aru, et krdi libe on siin . Kuna eile oli napilt ,veeremisega allamäge siis, õnneks läinud siis ei tahtnud siin oma õnnega mängima hakata ja kindlustasime kahe sõlmega oma tagala. Nii oli kaldpinnal liikumine ohutum ja peagi jäi ka vahva peidik silma. See sobis sinna nagu rusikas silmaauku. Logi kirja ja turvaliselt tagasi kindlale maapinnale. Viimane samm venis küll üllatuslikult pikaks kuid ülekandevedrustused veel toimivad ja ma ei mänginudki keeglikuuli, vaid pastakas tahtis minema putkata, tema haarasin siis hambusse.
Tulemus: kirje logiraamatus, ise elus, kuiv , rokane, mõne sinika võrra rikkam ja ikka maru rahulolev :D.
Tänud peitjale vahva aarde eest!
Lähenedes tundus kõigepealt, et peitja on meie tulekust haisu ninna saanud ja teeb nüüd aardele suitsukatet, aga ei, suits, küll massiline, tuli jupp maad eemalt ja haises eelmise aasta põhu järele. Kohapeal tuvastasime esiteks sukeldumisvariandid ja siis hakkasime tegelema nende vältimisega. Peidukas - haa, lahe! Jupp aega vaatasime, siis jäi silma. Ja siis selgus paraku, et pastats va elukas oli end autosse sokutanud. Aga kõik hea, lõpp hea. Kiidame ja täname!
Sellel ajal kui mina läksin plätasid vähe asjalikemate jalanõude vastu vahetama oli Taavi ennast juba sobivasse kohta liigutanud. Kuidas ta sinna sai ma ei tea, sest tagasitulek oleks juba väga napilt lõppenud ujumaminekuga. Aitäh!
Kohapeal avastasin, et ilma plätudeta oleks mõistlikum läheneda ja nii tegingi. Kui aus olla siis peiduka avastasin peaaegu kogematta aga see ei muuda õnneks rõõmu leitu üle väiksemaks. Kui eelmise aarde juures jäi traktorikese sillakesest ülesõit ainult "katseks" siis siin nii ei läinud. Signe sõnade järgi oli silda ületanud päris suur masin mis ka enda järel mingit aparaati vedas. All olles igatehes ei ragisenud ega krigisenud midagi :D Tänud muidugi peitjale laheda asja eest!
Jalgratastega Ruila ringil jõudsime viimase kolmanda aardeni ja uuele aardele kohaselt seisis aarde kõrval automobiil. Muidugi geopeitur, ei tulnud teist võimalust pähegi. Vahelejääja asus ise silla juures põõsas :) Soovisime jõudu ja tegime tutvust. Tal oli juba otsimisstiil selgeks harjutatud ning vaja vaid õige positsioon sissevõtta. Lasime tal rahulikult kõik vajaliku sooritada . . no ja siis . . proovisime seda kõike järgida. Tuhkagi. Kasutasime kõige sobivamat abivahendit, pikka poissi :) Thanks!
Täna ei tundunud ilm üldse nii kole ja geovaim oli kodus tagasi. Kuigi koordinaat tahtis meid jäärapäiselt betoonposti suruda, lahenes asi siiski maastiku raskusastmele kohaselt. Ei läinud kaua. Väga omanäoline teostus! Aitäh!
Ei jõudnud eriti otsidagi kui jäin vahele järgmistele otsijatele. Natuke oli ronimist ja peagi oli tops käes. Asi õnnestus täitsa salaja ära toimetada nii, et teine tiim ei saanud arugi enne kui tops tagasi oli. Kuna aeg surus peal siis ei jäänud vaatama kuidas nad otsivad ja liikusin edasi.
Lahe peidukas 5+ teostuse eest.
Läks veidi aega enne kui aare silma jäi. Libe oli kah, õnneks jäime kuivaks ;) Pärast ära sõites nägin üht tuttavat kohta lapsepõlvest, ometi olin sellest korduvalt hiljem mööda sõitnud ag polnud varem seda tähelepannud. Mõnikord tuleb asju ikka teise nurga alt näha, et asjast aru saada. Aitäh, üllatus oli suur end kolmandatena kirja panna. Tavaliselt nii tippu ei trügi. :) Kui kellelegi abiks, siis leitud lambiga Fenix.
Ei hakka järgmistel elu kergeks tegema - lihtsalt ei leidnud.
Imestamisväärt, mõned leiavad siin suts ja valmis! Mida ma jälle ei märka? Turnitud sain korduvalt, päris ebameeldiv oli. Lõpuks läksin tõin autost ka lambi, ehk on abi. Sellega juhtus aga õige pea äksident - kolks ja allateed veerema, parkimine toimus jões. Säras seal päris kenasti. Edasi läks mõned minutid päästeoperatsiooni teostamiseks. Põleb siiani, Petzl nimi. Järgmise korrani.
Leitud teisena. Kahjuks polnud minu külastuse ajaks enam ees sellist seisu, nagu peitja Laur ette nägi, mistõttu oli liiga lihtne leid. Aga konteiner oli muidu äge - sellist polnud veel kusagil varem näinud. Väga hea maskeering! Taastasin olukorra täpselt peitja juhiste järgi. Järgmistel otsijatel peaks nüüd taas põnev olema! :D NB! ETTEVAATUST KALDPINNAL! Ja palun veenduge, et konteiner jääks püsima omale kohale! Tänud Laurile!