Puhatu raba

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

4 jaanuar 2025 ei leidnud D, J ja [kaits747]

Õigem oleks kirjutada, "ei jõudnud" kui "ei leidnud". Saabusime RMK parklasse eelmisel õhtul 21 paiku. Kaevasime autole parkimiskoha, tegime voodi üles ja sättisime tudile. 22 paiku ilmus esimene kontroll. Korjas dokumendid ära, käis neid uurimas ja siis tõi tagasi. Soovis head ööd ja palus ikka piiriäärsetel aladel eelnevalt end kordonis registreerida. Hommikul ärkasime, kaevasin auto uue lume alt välja, vestlesin järgmise patrulliga ning umbes 8.30 ajal asusime kohe räätsadega teele. Esimene takistus jälle oli Poruni jõgi. Joonas sai ühe jala palki ületades märjaks. Siis oli lodumets, märg kuid madal. Raiskasime hulk aega ära ja otsustasime siiski loobuda. Seekord ei jõudnud rabanigi. Kaarditöö jääb endiselt puudulikuks. Tagasiteel lootis J liiga palju isa toele, kuid ta ei ole enam selline pisike punn keda paari kuusena üle kraavi heideti. Ise peab hakkama saama. Sulps ja vees ta oligi :) ja see oli vaid pisike hüppe kraav. Jõest sai kenasti üle. Tagasi auto juures olime 11. Ei kahetse ühtegi sammu. Imelised lumised vaated. Vaikus ümberringi. Mõnus!

21 jaanuar 2023 leidis Liis, Helen,Salme ja Krissu [yksk6ik]

Liis algatas teema, et käime enne veebruari keeldu ära. Logidest sai aimu, kes käinud ja kes käimata. Nii saigi pea kümme kokku. Juba siis panin tähele, et kõik on naised. Välja sõidu eelnevaks õhtuks oli meid järgi jäänud täpselt neli ja nii sai plaaniks end minu autosse mahutada.
Hommikul kell 8 ladusimegi pagassi kummikuid ja räätsasid täis ja sõit võis alata. Pea kolm tundi ilma peatusteta sõitu( kuigi auto karjus kaks korda, et ma vajan puhkuse peatust ja kohvi) . Kuna kohvi kusagil ei pakutud,siis eirasin käsku ja kulgesime tee lõpuni. Kõik eelnevalt kirjeldatud tuleks ka minu poolt, ei hakka seda siin rohkem kirjutama. Tehtud. Tänud

21 jaanuar 2023 leidis Salme, Helen, Krissu, Liis [luurebuss]

Uurisin õndsalt geokaardikest, kui kursor sattus Puhatu raba pääle. Selle aarde teekonnast olen ainult negatiivset kuulnud ja seega arvestanud, et teekond rabas on umbes 150km pikk ja füüsiliselt väga raske, mätaste tagant jõllitavad lõgismaod, kes meid oma pere hommikusöögilauale tahavad viia ning ega taevataat ei jäta ka juhust kasutamata ning raudselt saadab paduvihma täpselt aardeküttide kuppude kohale. Seega mõtisklesin, et päris üksi sellist asja võtma minna on narr, nii et võtaks kellegi veel kampa (et siis on lõgismadudel ka valikut vms).

Õnneks läkski nõnda hästi, et sain korraliku kahurväe ära moositud ja kui auto oli pargitud, siis polnud mul enam kahtlustki, et saab teekonnale 1:0 tehtud.

Algus oligi nagu jalutuskäik pargis, kus mööda teed kõndides keha soojaks sai. Edasi oli küll väga omapärane maastik, kus justkui oli jää, aga peale astudes alati ei kandnud. Samas sai tuvastatud, et üle kummiku serva vesi ei tule, nii et vaikselt ,,Jambalaya" laulust seda kohta, et ,,tahaks tantsida apelsini majja" leelotades, tantsisklesime sellestki piirkonnast läbi. Vanad eestlased ikka oskasid elada ja teadsid, et kui on ilgelt nõme pinnas v olukord, siis piisab kasvõi omaette leelotamisest ja juba on nii palju kergem. Raba peale jõudes kohtusime mingi hetk jääväljadega. Kuuldes jääkoorikut jalgade ragisemas, enam leelost ei piisanud, vaid nüüd juba manifesteerisin, et olen kerge kui udusulg ja niiviisi said veetakistused ületatud. Peagi olime aarde juures, logisime, olime niisama rõõmsad, sõime ja siis tulime tagasi ka. Tagasiteel hoidsime ca 50m lõunasse ning väga suuri jäätakistusi enam ei kohanud. Need, mis olid, kandsid ilusasti ja selle võrra läks vähemalt enesetunde mõttes tagasitee juppmaad kiiremini.

Ülevaade teekonna huvitavamatest hetkedest:

• Olin siiani tõotanud, et võtan räätsad moe pärast kaasa, alla panna neid ei kavatse, sest nendega käies on tunne, justkui kannaks kontskingi, ainult et iga astumisega tuleb kand kontsast välja. Oma jonni ajades aga märkasin, kuidas influencer Helen räätsad alla pani ja liugles nagu liblikas meist kõigist mööda. Olin hetkega müüdud ja ülejäänud tee ääretult õnnelik, et räätsad jalas olid. Siinkohal suur tänu Silverile (kes tegude mõttes on tegelikult Kuldar), kes räätsasid laenas.

• Teel aardeni kuulsin Heleni mõttekäiku sellest, et äkki ei jaksagi tagasi tulla. Õnneks oli käepärast lohutus: kui ei jaksa, siis teatame piirivalvesse, et один иммигрант Елэн ходит по болоту, et küll siis rabast välja saad.

• Tagasi auto juures olles tuli üks piirivalvur dokumente küsima. Vaatasin inimesele näkku, seejärel ta nime ja tõdesin, et küll see Eesti on ikka väike - käid kunagi kellegagi peol ja aastaid hiljem saad kusagil Puhatu serval kokku.

• Tordi peale tahtsin (inspireerituna sellelaadsest Kaupo kommentaarist) kirjutada PUHKUS, seejärel KUS-ile kriipsu peale tõmmata ja selle asemele ATU kirjutada, nii et kokku saaks PUHATU, ainult et sellele mõttele tulin liiga hilja. Seega jäid tordile mandariinid tähistamaks tarnaid ja viinamarjad meie teekonda ümber tarnade.

Siia lõppu veel respekt Salme, Heleni ja Krissu ees. Ei olnud üldse nii kerge matk, kui kusagil Tln linna vahel aardeid skoorida, aga kõik said väga väga hästi hakkama - nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Väga loodan, et kui te seda loete, siis teete endale pai ja olete enda üle uhked, sest põhjust on selleks küll ja veel.

21 jaanuar 2023 leidis Krissu, Liis, Helen ja Salme [helen]

Sügisel Poruni matkarajal käies viskasime ka mõttelise pilgu Puhatu poole ja mõtlesime, et ei-tea-millal küll selle aarde külastamise kord tuleb. Ega polekski niipea tulnud, kui mõned nädalad tagasi Liis poleks kirjutanud, et äkki läheks koos ja veel sel talvel? Nii need plaanid tekkima hakkasidki ja sobilik kuupäev välja valitud. Viimaste nädalate suured sulad ja Muhujan&Co värvikad seiklused eriti positiivset tunnet ei tekitanud aga loobuda ka ei plaaninud.

Pakkisime end täna hommikul kell 8 autosse ja võtsime suuna Eestimaa teise otsa. Sõidu ajal nägime kaunist päikesetõusu, ülipaksu udu ja jäiseid teeolusid väiksematel teedel. 10.50 alustasime rännakut parklast kena päikesepaiste saatel. Esimene lõik rõõmsal sammul mööda külmunud metsateed, siis natuke väiksemal ja lumisemal rajal kuniks meile tuli ette veetakistus. Nägime eemalt midagi tammi moodi ja otsustasime sinna läbi vesise metsaaluse jõuda. Vett kattis küll jää, kuid see oli nii õhuke, et inimest ei kandnud. Vett umbes poolde säärde. Nii me seal puude vahel sumpasime ikka raksti ja praksti läbi jää vajudes ning puude najalt tasakaalu otsides. Mõnisada meetrit sellist lõiku võttis päris higiseks. Edasi oli juba parem lõik kõrgemat ja kuivemat ning lumist metsaalust, kus otsustasime ka räätsad alla panna. See tegi lumel liikumise oluliselt kergemaks, sest enam ei olnud neid ootamatuid läbi vajumisi. Rappa jõudes oli esimene ja kindlasti raskem ponnistus tehtud ning siin sai juba üsna kergel sammul astuda. Lund oli vähe, maa enamasti külmunud ja vesisemad kohad kindla jääkoorikuga kaetud. Rabasaarele jõudes, kus polnud kübetki lund ja metsa all rohetas pohlavarte väli, oleks tahtnud juba ka aarde leida. Lihtsalt nii ilus koht oli see keset raba. Aga ei, veel tükk maad tuli aardeni astuda. Paaril korral sattusime ka kõrkjatega kaetud pehmematele rabaaladele, kus üle jää libistamine tekitas natuke närvikõdi, kuid midagi hullu siiski polnud. Kogu matka liikus meie rivi eesotsas ülitubli Liis, kes hoidis õiget suunda, tegi tempot ja vajadusel teisi järgi ootas ning mõnesaja meetri tagant ka hüüdis, palju aardeni veel jäänud on. Need olid väga mõnusad hetked, kui said kuulda, et meie teekond aardeni ikka aina väheneb. Tagasiteele veel mõelda ei tahtnud :)

Täpselt 2 tunni ja 20 minutiga seisime natuke väsinult aga väga õnnelikena nullis aardekarp näpus. Tegime vajalikud protseduurid logiraamatuga ja siis juba liikusime mõnikümmend meetrit tagasi lagedamale kohale, et ninad päikese poole üks mõnus söögipaus teha. Ilus oli ja hea tunne oli, et aare leitud sai.

Tagasitee võtsime pisut teise suunaga ja tänu sellele õnnestus kõrkjaalasid praktiliselt vältida. Jääkoorikuga kaetud veesilmadel lasime nüüd juba üsna julgelt räätsadega liugu. Päike oli terve päeva meid rõõmsalt saatnud ja nüüd uuesti rabaserva jõudes hakkas temagi tööaeg otsa saama ning laskus puude taha. Meie sahmisime veel natuke metsas ja tänu paremale kursile suutsime vesist metsaalust praktiliselt vältida. Teele jõudes räätsasid ära võttes oli küll nii kerge tunne, kuid samm pikast matkast muidugi üsna väsinud. Autoni jõudes lõime kella lukku, kulunud oli 4 tundi ja 40 minutit. Nüüd kohtusime ka piirivalvuritega, kes kontrollisid, kas meie dokumentidega ikka kõik korras. Peale rõõmsat vestlust liikusid nad edasi ja meie saime oma riietevahetusega jätkata.

Oli see alles emotsioonirohke rännak. Juba ette väike kartus, et pikk matk ja raske maastik, kohapeal üsnagi füüsilist koormust pakkuv päev. Samas ideaalne ilm, kus üle paari nädala särab päike, mõni külmakraad, külmunud raba ja täiesti tuuletu ilm. Ja muidugi optimismi ülal hoidev ja toetav seltskond. Kõik kokku pakkusid meile ideaalsed olud selle üsnagi raske aarde külastamiseks. Tuhat tänu toredatele kaaslastele ilma kelleta me täna seda ära teinud poleks.

Selle suurepärase seikluse ja aardeleiu pühendan geopeitur Samueli mälestusele, kellel on täna 50. sünniaastapäev. Temale sellised seiklused meeldisid.

7 jaanuar 2023 leidis Muhukalvi, EESpiderman ja [muhujan]

Kraadiklaas näitab väljas -18°. Ideaalne ilm Puhatu rappa minekuks? No käime siis ära. Esimene kilomeetrike oli jalutuskäik pargis. Seejärel muutus park üsna põnevaks ja maastik lume ning jää all suhteliselt vesiseks. Tegime esimesed veeprotseduurid ära ja liikusime edasi. Kergemaks ei läinud. Ikka ühtmoodi raba, pilliroog ja vahelduseks ka veidi metsavööndit. Lõpuks läksid õnneks numbrid gpsi ekraanil väikeseks ja eesmärk oli saavutatud. Peale logimist keegi väga jokutada ei tahtnud. Kuivad riided selga, kerge eine ja doping ning retk tagasi sai alata. Maastik sama. Ikka need kenad vaated suitsevatele korstendele. Ainult ümberringi valitses täielik vaikus. Lõpuks jõudsime taas vesisesse rabametsa ja siis järgnes juba jalutuskäik pargis. Tore, tehtud.

23 jaanuar 2021 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

Ideed leiavad kaasalööjaid ja on tore kui keegi võtab suurelt mõelda ja plaanida. Tänu Annale ja Kallole istusime hommikul maasturi tagaistmel ja kulgesime itta., Niipalju kui sai Mina suutsin Tallinna jätta nii kummikud, kui räätsad. Lootus külmast idast ei kandnud tõde, korduvalt ja korduvalt vajusin põlvini rabasse, jalad olid peagi märjad aga küllap on minu hing nii soe et minu taju ei lasknud end sellest häirida. Olin üks viimaseid rivis ja kiitsin seda raba täiega. Tänu Sinule on meie kodumaa olnud nii tihti kaitstud ida poolsete rünnakute eest. Isegi talvel ei suvatse Sa külmuda, et vanuväd siit üle Eestimaale ei pääseks. Teekond oli pikk ja jõudis isuga mõtiskleda.

23 jaanuar 2021 leidis Marko [markosu]

Teiste pikkadele logidele vahelduseks üks lühem ka lisaks :)

Mõnus matkamine mööda raba justkui suvalisse punkti kaardil. Enamuse ajast õnnestus teerajaja jälgedes kõndida, aga aardele lähemale jõudes sain ka ise puutumata lumel sammuda, üritades võimalikult otse aarde suunas astuda. Kohale jõudes tähistasime leidu mõnusa sooja teega ning varsti asusimegi tagasiteele.

Kuna sellest matkast oli ilmselgelt vähe, siis külastasin pärast seltskonna mõttes ka Poruni loogete aaret, mille veel juulis leidnud olin.

Aitäh aarde peitjatele ning mõnusale seltskonnale :)

23 jaanuar 2021 leidis Toreda seltskonnaga [meteta]

Puhatu raba on minulgi korduvalt teemaks olnud. Viimasel sügisel paaril nädalavahetusel isegi uurisin tõsisemalt raba kaarti, aga mõtteks see jäigi.

Nüüd tuli vahva üleskutse kambaga talviseks rabamatkaks. Toredate kaaslastega on alati rõõm ühiselt kulgeda. Kokkulepitud ajal olid kõik matkahuvilised kohal ning pärast väikest sättimist ja uurimist, kellel on kõige ilusamad kummikud, asusime reipal sammul teele.

Tee moodi asi sai ruttu otsa ja tuli lumisesse metsa astuda. Üsna kohe oli selge, et talviste olude eelist täna ei ole. Lumekiht puude all oli piisavalt paks, plusskraadid olid selle ka raskeks muutnud, maapind selle all pehme. See loomulikult ei heidutanud kedagi, rõõmsalt sumpasime oma sihtmärgi suunas. Läks aega, aga lõpuks jõudsime ka juba raba meenutava maastikuni, veel pisut sumpamist, mõned hingetõmbepausid ja varsti otsustasid mõned sumpamise asemel siiski räätsad alla sättida. Saime ka kohe kriitika osaliseks: nõrgad! Tugevad ei pane räätsasid! Täiesti rahulikult tituleerisime nend ümber: nõrgad, aga targad;):). Nõrgad millegipärast muidugi nüüd lubati lahkelt rivi esiotsa... ei tea küll, miks?:)
Nali naljaks, aga tegelikult räätsadega oli pehmel lumel ikkagi mõnusam astuda ning tegime hea meelega tugevamat põhja kummikutes ja räätsad seljas matkavatele kaaslastele. Vahepeal tundus küll teekond aardeni ülipikk, aga lõbusa jutustamise saatel kilomeetrid siiski aina vähenesid ning lõpuks kõlas ka meeldiv sõnum: aardeni 200 meetrit. Tee- ja puhkepausi ajal olid kõik nii rõõmsad nagu olekski vaid paarsada meetrit sumbanud.

Väike juturing ja oli aeg tagasiteele asuda. Meie sissetallatud rada oli kohati muutunud juba vesisesks lörtsiks, räätsaklubi jätkas samal moel, alles päris lõpus taas metsa jõudes loobusime oma abivahenditest.

Kümme kilti said vahvas seltkonnas nagu niuhti tehtud:) Aitäh peitjatele, veelgi suurem aitäh kaaslastele! Oli tore.
Ja äge nädalavahetus jätkub Varessaare metsaonnis.

23 jaanuar 2021 leidis Geoseltskond, Anna & [kallo]

Tulenevalt asjaolust, et sel talvel on talv oma tõelist nägu meile näidanud, sai oma geoplaanides veidi korrektuure tehtud. Ma saan aru küll, et tõelised geohundid käivad rabas siis, kui raba on täies värvides, suvel või sügisel, aga lugedes mõningaid värvikaid logisid, otsustasime, et me tuleme siia ikka talvel. Nii saigi veidi organiseerimistööd tehtud, et me päris kahekesi siia ei tuleks. Tagantjärele tarkus - oli ju vaja, et keegi jälgi ette teeks! :) Kohati oli lumi ikka väga kõrge ja meie tagapool võisime vaid ette kujutada, millist buldooseritööd eesmised tegid. Tark ei tormi ja tagumistel oli päris muhe astumine. Suurest külmast oli muidugi saanud mitte-enam-nii-külm ilm ja lume all kõik kohad ei olnudki külmetanud. Eks seetõttu ikka mõned üllatused ette tulid, mil jalg vajus kuhugi sügavamale ning seal sügavuses ka vesi oli. Siiski keegi ära ei kadunud ning kõik, kes läksid rappa, tulid lõpuks sealt ka välja. Lisaks sai muidugi ka aare leitud, seega võib käigu kordaläinuks lugeda! Erinevate kaaslaste emotsioone on saadud siin lugeda juba küllaga ning tundub, et ka teised jäid retkega rahule. Meie ka täname, nii oma rännukaaslaseid kui ka aardepeitjat aarde eest!

23 jaanuar 2021 leidis Anna ja Kallo, Merike ja Alex, Inge, Marko, Merle, Kaupo, Loona, Reix, Peeter ja Piia [lepalind]

Eks seda aaret olen palju kordi vaadanud, aga kuidagi pole õnnestunud otsima tulla. Nüüd oli hea võimalus kambaga tulla, sest üksi-kaksi oleks väga nüri astumine. Mul oli äratus kell 05:30, aga kuna eelneval õhtul oli teleka ette magama jäänud, siis und enne kella kahte ei tulnud ja ega siis ka kogu aja ei maganud. Aga olematu uni sellel päeval tunda ei andnud.

Võtsin kaks seljakotti - väiksemas vesi, pisut toitu, sokid ja räätsad Puhatu jaoks, teises magamisvarustus, toidud, maitsvad joogid, vahetusriided jne Varessaare jaoks. Sain Merlega Ülemistel kokku ja varakult startides jõudsime ka kolm aaret leida enne Puhatusse jõudmist. Rahvast oli palju ja kõik jagasid omi nippe. Varsti saime teele ning läks täitsa tavalise rabamatkana. Pärast räätsade alla panekut tegin ise rada ning oli raske, aga sama väsitav on olnud ka mõnes rabas suvel kummikuga. Kui aga läksin neljandaks, siis oli hoopis teine astumine mööda geomaanteed. Vahepeal sai juba mõeldud, et kui ma tuleksin peitma, kas ma ikka viitsiks veel kilomeetri edasi minna, maastik on koguaeg samasugune. Aga otsijatena on sihtmärk ees ning siis pole tolku ainult poole peale jõudmisest.

Kohale jõudes vahetasin sokid, sest eelmised vajusid pidevalt talla alla. Kui koeravillast sokidel pole viga toas sussiga käies, siis need pisut väiksed sokid hakkasid nagu liivapaber kanda hõõruma. Kilomeetri pärast sai kannatus otsa ning vahetasin sokid tagasi. Tänu Ingele sain plaastri veritsevale marrastusele.

Kuna ees tundus räätsades lai geomaantee olevat, siis proovisin ilma räätsadeta minna. Sain küll teistega samas tempos oldud, aga energiat kulutasin varasemast rohkem sest raske jala horisontaalse liigutamise asemel pidin kerget jalga vertikaalselt liigutama. Varsti sai räätsad tagasi alla ning tähistatud 2km autoni jäämist. Külmunud oja/metsasihi peal kõndimine oli mõnus ja varsti olime taas metsast väljas. Kuna Poruni oli lähedal, siis otsustasime ka sinna minna, kui juba siia tuldud. Aitäh seltskonna eest, oli igati mõnus astumine. Puhatu matka aega ei vaadanud, aga kui koos Poruniga läks kokku 5h 5min, siis oli tempo hea. Samas graafikus rabamatka aardeid edasi otsides saavad need otsa ning tuleb ise peitma tulla :)

23 jaanuar 2021 leidis Anna, Kallo, Merike, Alex, Inge, Marko, Merle, Kaupo, Reix, Peeter, Piia ja Loona [paulaloona]

Vaadates lumekaarti ning arvestades, et eelmisel nädalavahetusel oli olnud sellest paksusest ainult pool, olin alguses kahe vahel, kas üldse tulla. Eelmine seitsmekilomeetrine matk oli vägagi väsitav ning siin ennustati veelgi pikemat koos märjema ja paksema lumega. Lõpuks otsustasin, et tulen, sest see on siiski väga hea võimalus ning ega mind rappa keegi maha ei jäta :)
Minu hommik algas vist kõige hiljem, kui silmad alles seitsme paiku lahti lõin ning kaheksa bussis olin. Väike loksumine läbi Tartu- ja Jõgevamaa kaunite kohtade kuni Rannapungerjani oli hommikuks täpselt paras energiasäästurežiim. Sealt võttis Reix (aitäh!) mind auto peale ning edasi viis tee juba otse aarde poole - niivõrd kuivõrd otse need teed sinna viisid.
Kohale jõudes ootas ees täitsa korralik kamp rõõmsameelseid ja indu täis geopeitureid. Arvasin, et jõuame väga viimasel hetkel, sest minu bussiaja pärast lükati stardiaega edasi (aitäh teile!!). Aga kuna keegi kusagil veel midagi asjatas, siis see andis võimaluse matkanippide jagamiseks. Kui eelmisel korral õppisin, kuidas kilepükse üle kummiku panna, et võimalikult lumekindel oleks, siis seekord õppisin seda kilepükste asemel põlvikutega :D Igati korda läinud paus!
Kõik valmis, asusime Poruni parklast teele. Suuremad ja tugevamad rühkisid ees ning ülejäänud riburada pidi nende jälgedes. Alguses mööda teed ja sealt läbi metsa rappa välja. Kuna eelmisel korral oli räätsadeta olnud kergem liikuda, siis seekord tulin ilma. Mööda räätsadega sisseastutud jälge oli kummikuga liikuda täiesti okei ning sügavamaid sammegi oli vähe.
Need 5.1 km möödusid üllatavalt kiiresti. Olin valmis isegi raskemaks teekonnaks. Küllap aitas sellele kaasa tore seltskond ning väikesed puhkepausid. Aardeni jõudes võtsime hetke, et juua teed ja kinnitada keha.
Erinevalt teest aardeni, tagasiminek venis ja venis. Küllap olid kõik omajagu väsinud ning hommiksöögist oli möödas juba tunde. Viimasele lahtilükatud teejupile jõudes sai lõpuks põlvetõstest loobuda ja tavaliselt jalutada. Osad liikusid edasi teise lähedaloleva aarde poole, kuid minul jaksu rohkem polnud ning kuuldes, et seal on palju kukeseeni, jätsin tolle soojemaks ajaks.
Aitäh peitjale kutsumast rabaretkele ning kogu seltskonnale – teiega oli tore!

23 jaanuar 2021 leidis Inge [aunad]

Laupäeva hommik algas kogunemisega Porkuni matkaraja parklas. Peagi olid kõik kohal ja peale väikest elevust täis sättimist algas teekond aarde poole. Alguses kahes reas mööda mõnusat teed ning tee pööramise kohast edasi juba ühes reas mööda metsa sihti. Üsna muretult jõudsime raba serva. Edasi muutus maastik pisut salakavalamaks, kuni üks hetk sai neid ootamatuid läbivajumisi eespool nii paljuks, et otsustasime räätsad alla panna. Räätsaga sai suht muretult üsna otse aarde suunas liikuda. Eks neid pehmemaid kohti ikka oli ja teekond oli üsna pikk ning rabamaastik harjumuspärasest pisut teist tüüpi oma kohatiste kõrkjaväljadega. 1,7km enne aaret jäi teele tugevam soosaar, kus linnukeste vidin päeva rõõmsamaks muutis. Kui vahemaa aardeni alla 100m oli siis korraks muutus hanereas kõndimine lõbusaks risti-rästi igaühele oma rada sagimiseks. Aare ise viipas juba eemalt enda juurde väikest lonksamise-ampsamise-jutustamise pausi pidama. Pikka pidu me ei pidanud ja peagi algas tagasitee mööda omaenda räätsa maanteed. Kaupo rääkis Poruni loogetest, kuid see tundus esialgu liiga ulme ettevõtmine peale Puhatu raba vallutamist. Juhtus aga nii, et rabast välja jõudes räätsade ära võtmisel muutusid jalad nii kergeks, et väike 'võiks küll' hakkas vaikselt ligi hiilima ja tagasi autoteele jõudes matkaraja ristmikul jätsime tagumistele lumele sõnumi ning siirdusime neljakesi Poruni loogete poole.

Tänan väljakutse eest.

23 jaanuar 2021 leidis Anna ja Kallo, Merike ja Alex, Inge, Marko, Merle, Kaupo, Loona, Reix, Peeter ja Piia [piuks]

Kui meie rabavallutusretkede peakoordinaator mõne nädala eest sellise ettepaneku välja käis, et jaanuari eelviimane nädalalõpp veeta Eestimaa idapoolsetes rabades siis olime Peetriga kohe nõus, et sellest seiklusest osa saada.
Et mina ilmselt elan nendest aaretest kõige kaugemal siis hakkas mul päev ilmselt ka kõige varem, et õigeaegselt sõprade juures kokku saada, kolida oma autost kogu varustus ümber ja siis suund itta võtta. Sõiduriist oli meil selline, mille jaoks ükski maastik raske pole ;)
Kogu meie suur matkaseltskond sai üllatavalt üheaegselt kokku ja siis võtsime suuna aardelaeka poole. Kui mingi maani said räätsad niisama poolte matkasellide seljas rippuda siis ühel hetkel tekkis siiski vajadus need alla panna. Mina olin selle poole hulgas, kellel räätsasid kaasas polnud. Nii sain nautida räätsadega eeskulgejate tehtud "maanteed". Igatahes väga mõnus oli ;) Muidugi oli ka selliseid kohti, kus ikka oli vaja "kontrollida" lahtise vee olemasolu. Aga nii kiirelt kui see jalg sinna auku käis, sai see sealt ka välja tõmmatud. Nii, et niiskus eriti saapa sisse ei jõudnud.
Aarde juures väike kiire piknik. Sai mekitud, kellel olid tee sees paremad lisandid ja ka pohlatäidisega šoks maitses hästi ;)
Egas midagi, väike hingetõmbepaus läbi ja nüüd tuli sama rada uuesti läbi teha. Poolel teel selgus, et Ott katkestas :( Nii langes ära vajadus end jooksvalt ralliuudistega kursis hoida. Pealekauba oli see peaaegu olematu internetiga ka suht keeruline.
Mingi osa seltskonnast otsustas ka naaberaarde üles otsida. Meie Peetriga lükkasime selle soojemale ajale.
Autodeni jõudes vahetasime muljeid läbitud rännaku kohta ja siis võtsime suuna juba järgmiste seikluste poole, mis takkajärgi mõeldes kujunesid ka üsnagi värvikaks ;)
Vaatan, et peitjameeskond on täpselt sama suur kui meie otsimismeeskond.

Meie täname!

19 september 2020 leidis Airi, Simone, Margus ja Kristjan [sportlane]

Siia mõtlesin juba ammu tulla, aga raske oli mõnusat seltskonda leida. Nüüd peale kerget kõõlumist sobis see matk siin päeva lõpetuseks ideaalselt. Üksi sellist retk poleks kindlasti teha viitsinud, tänud.

19 september 2020 leidis Simone, Margus, Kristjan ja Airi [airce]

Jõudsime oma matka alustada üsna viimasel minutil, kuna oli teada, et läheb vähemalt 4-5 tundi siin aga soov oli enne pimedat rabast välja saada. Maastik oli vaheldusrikas, umbes pool teekonnast üsna märg ja kohati ka pisut vetruv, mida Kristjan rõõmsalt demonstreeris. Kristjan jõudis oma imemadala kummariga üllatavalt kaugele kuiva jalaga. Pärast seda aga, kui tal olid mõlemad jalad märjad polnud edasi enam vahet, kuhu või kuidas astuda ja siis ta tegi korduvalt peatusi, et vett kummikust välja valada. Ma poleks küll viitsinud seda nii sageli teha aga tema viitsis. Samuti nagu ka teekonna alguses üritas ta sokke jalas kohendada ja siis ühes kohas taguotsaga rabavee sisse prantsatas. Järgmiseks rabamatka korraks peaks talle põlvikud kinkima või traksidega sokid. Kõrgemaid kummikuid küll ei saa, see oleks too easy. Margusest oli suur abi kraavide ületusel, kuna temal olid korralikud hargivaheni ulatuvad kalamehe kummikud ja mängis meile tugisammast ise kraavis seistes. Vahepeal tegid mehed liiga suurt tempot ja nad kadusid meil silmist aga saigi huilgamist harjutada. Aare oli igati korras. Tegime seal väikse nosimise peatuse ja suundusime tagasiteele. Tagasiteel õnnestus Simonel ka kummikusse vett saada ja siis nad vaatasid mind selliste paluvate nägudega (vähemalt mulle näis nii), et ütle, et sul ka ikka jalad märjad. No ei julgenud mina öelda, et mul pole vett sisse tulnud, ilmselt räätsaga kõndimine hoidis mind ikka pisut kõrgemal ja sokk oli vaid higist märg. Kuivema ja kõrgema kohapeal korjasin korraliku peotäie kukeseeni, mis hiljem kuuldavasti pasta sisse läksid. Kui auto juurde jõudsime oli juba pime aga rabast saime välja ilma lisavalguseta. Kokkuvõtvalt igati mõnus tatsamine oli ja ei maksaks seda üldse peljata. Tulge planeerige siia terve päev, võtke rahulikult, ärge tormake, natuke juua ja söögipoolist kotti ja nautige praeguseid mõnusaid sügisilmasid! Aitäh kaaslastele ja peitjatele!

19 september 2020 leidis Airi, Margus, Kristjan, Simone [simpsu]

Tõelisel rabamatkal ei olnud ma juba mitu head aastat käinud. Päev varem väisasin kolme poodi, et saada üks paar kummikuid, et leida hoopis teine karbike :) See plaan läks vett vedama ja nii ma Puhatu rabasse täiesti tutika kummikupaariga saabusingi. Auto juures pikalt mökutamist lubada ei saanud. Järgmine peatus -> Pokumaa.

Peale euromaanteed leidsime metsast täiesti arvestatava raja ning algus läks kiiresti, korraks tekkis isegi tunne, et asi võiks 4 tunniga tehtav olla. Muidugi hõiskasime liiga vara, sest järgmine hetk oli nina all üle põlve veetakistus :P Mahakukkunud kasest sai purre ning Margus kui kõige kõrgemate kummikute omanik, seisis vees ja aitas meid ükshaaval üle. Tatsasime võidukalt edasi kuniks... Ohoo... Kraav?! Siin aga purde üles sättimisega nii lihtne enam polnud ja Kristjan proovis hüppamist. Kuna tal tuli see hästi välja, siis mõtlesin ise samamoodi läheneda. Teoorias oli kõik ilus, kuid praktikas umbes 10cm valearvestus ära tõukamisel, mis kulmineerus kohe matka alguses märjaks saamisega. Õnneks kannatas kahjusid vaid üks kummik ja püksid, mis järgmise tunni jooksul ära kuivasid.

Tatsasime ja tatsasime ja tatsasime veel ja muudkui edasi. Mehed tegid sellist tempot, et vahepeal kaotasimegi nad täitsa ära. Mingi hetkeni kuulsin veel Marguse räätsade häält, kuid siis jäid nad seisma ja edasi oli vaikne. Airi pistis kohe kõva häälega kisama, ma proovisin siiski nutiajastule kohaselt lihtsalt üks kõne teha. Lõpuks hakkas kuskil rabas vile puhuma ja telefoni teel saime juhised suuna osas. Mingi hetk muutus rabamaa päris vesiseks ja Kristjani parajalt madalal kummikul oli pidevalt kriitiline piir ees. Tasakesi õnnestus takistused ületada ning kui lõpuks aardekarbini jõudsime, oli ikka hea tunne küll. Tankisime kõhtusid ja Airi pani kõik nimed kirja. Minul aga oli sel nädalal järjekordne võit ja vahetasin oma kollektsiooni uue geomündi. Lõpuks hakkas Airi nihverdama, et Margus aitaks kotist toidukarbi välja võtta. Mõtlesin, et ta tahab võileiba süüa, aga sealt ilmus hoopis terve kuhi banaanipannkooke :P Nii mõnus üllatus! Muljetasime ja mugisime ning seejärel ootas juba tempokas matk tagasi.

Eesmärgiks oli enne pimedat vähemalt raba äärsesse metsatukka jõuda ning kuidas seda paremini teha, kui mitte otse. Täiesti otse ootas otseloomulikult veel vesisem tee kui enne ja Kristjani poolde säärde kummiku taluvuspiir sai ületatud. Muidugi oli kõik jube naljakas, kuniks järgmine hetk olin ise oma kõrge kummikuga kuskile auku astunud ja vesi sama targalt sisse tuli. Viimased ca 2km olid minu jaoks puhtalt tahtejõuga edasi surumine, jalad lihtsalt ei tahtnud enam astuda.

Umbes 5,5h ja veidi peale 11km hiljem olimegi jõudnud tagasi auto juurde. Oli see alles matk! Uued kummikud said väga ausalt sisse õnnistatud ja peale kuivade riiete selga ajamist valdas mõnusalt võidukas tunne. Muidugi said kohe lauale visatud kaardid ka järgmise võimaliku rabamatka osas... Kniks ja aitäh, järgmiste seiklusteni! ;)

27 mai 2019 hooldas Karl [zdrk]

Aardeni jõudes leidsin karbi maast, sest puu küljes olev samblaga kattunud kott oli mõlemast otsast katki läinud. Karpi tõstes tundus see kole raske ja käed said märjaks. Kuna välimine konteiner oli katki kaane pealt, siis oli konteiner ääreni vett täis. Valasin vee välja ja sisenesin sisemise konteineri kallale, mis oli samuti katki ja ääreni vett täis. Valasin välja. See siis tähendas, et kogu sisu oli teadmata aja marineerinud omas mahlas aga mitte kauem kui 17 kuud. Enamus nänni olid pakitud erinevatesse minigrippidesse aga vesi oli ka kõik minigripid täis lasknud. Jõudes logiraamatuni avastasin, et see oli pakitud topelt minigrippi. Arvatavasti tänu sellele oli logiraamat pääsenud ühegi veeplekita. Täiesti kuiv.

Õnneks olin matkale minnes olnud ettenägelik ja haaranud kaasa 4 erinevat konteinerit, puu külge kinnitamise camokotte ja muud pudipadi. Kuna päikest ei paistnud ja sooja oli ka vaid 10 kraadi, siis kuivatamine oli aeglane. Tuul aitas natukene. Pool tundi lasin nännil kuivada aga seejärel hakkas läbiligunenud jalgadel külm ning pidi hakkama otsi kokku tõmbama. Uus konteiner läks siis uue kotiga puu külge. Kõik sisu mis ei suutnud ära kuivada ja katkised karbid tulid prügina kaasa. Logiraamat sai taaskord topelt minigripistatud.

27 mai 2019 leidis Karl [zdrk]

Puhkuse geotuuri 3. geopäev algas Kurtna järvestikus. Tuuri põhieesmärgi, Puhatu raba, külastus ootas ees. Hommikul ärgates ladistas taevast vihma. Pikutasin siis nii kaua kuniks ilm paremuse poole pöörduma hakkas. Edasi oli vaja tühja kõhu probleem ära lahendada. Mul oli ainult pool pakki kuivatatuid banaane. Vahest võib see imesid teha aga raske matka jaoks ei ole see sobiv vundament. Marsruudil planeeritud parkimiskohta jäi silma vana tuttav Kuremäe. Nunnad karjatasid lehmi ja trimmerdasid ülekasvanud muru. Söögikoha uksel aga silt, et avatud kella 10-st. Pagan.. Istusin ja ootasin siis 40 minutit, et saada seljankat.

Rabamatka pikkuseks olin kodus planeerinud 14km ja 5 tundi. Aardele lähenemiseks valisin ortofotol kujutatud metsasihi, otsejoones läänest, mis on ühtlasi ka liikumispiirangu piirjooneks. Autoga sõitsin jahimeeste teeotsani, kus pakkisin kokku koti. Igaks petteks viskasin kotti hunniku hooldusvarustust, kotti maandusid 2 aastat kapis seisnud endised geotennised, pudel vett, poolik pakk kuivatatuid banaane ja näpu otsa võtsin räätsad.

Nüüd siis matkast aardeni. Teekond oli hoopis teistsugune kui ma olin eeldanud. Laias laastus tuim otsejoones kõmpimine piki pehmemättalist soomännikut. Kuna teekond oli niivõrd pikk, siis selle ajaga juhtub ikka nii mõndagi põnevat. Esimesed 150 meetrit oli ilus tee, kus võinuks isegi autoga sõita. Seejärel muutus see minibasseinide teeks. Suutsin edukalt kuiva jalaga kõigest mööda pääseda. Seejärel tuli aga takistus Puhatu oja näol. Kodus planeerides ei arvanud, et see võiks praeguste vihmade toel olla 100 meetri laiune. Veekogu ületus nõudis selgeltnägemisvõimeid. 20 minutiga leidsin üleujutatud mahamurdunud puude labürindis tee teisele kaldale. Vedas, et ühegi libeda puu peal vette ei lennanud. Kogu õnn kulus vist vee peal ära, sest metsa sees panin korralikult käpla. Puutüvi oli nagu banaanikoor multifilmides. Metsasihile jõudes lükkasin jalga räätsad. Raba vahel hajus see rada kuidagi ära. Kõikidest takistustest möödusin vasakult poolt, et mitte sattuda keelualale. Vahepeal püüdsin korraliku jälje jälle üles ja andsin jalgadele valu. Pool tundi hiljem kui viskasin pilgu kaardile, avastasin, et olin enda õigest trassist kaldunud lausa 500 meetrit vasakule. Selgus, et täitsa vale jälje olin üles võtnud. Nüüd hakkasin paranoiliselt kaarti põrnitsema, sest kompassi olin koju unustanud. Kuna levi oli pea olematu, siis aku protsendinumbrid kahanesid silmnähtavalt. Jäi segaseks kuidas lühikese maa peal nii palju probleeme jõudis esineda.

Pärast õigele kursijoonele saamist oli edaspidine sirgjoon nii ilmselge kui sai olla. Kaugele ette oli näha puudevaba koridor ja maapinnal olid näha inimtegevuse jäljed. Jälg oli nii nähtav nagu oleks keegi sealt motikaga läbi sõitnud. Nagu aru saada, siis rohkem ma teelt ei eksinud. Matkates kohtasin karvaseid kakajunne, õitsevaid taimi, pommiauke, kolme lindu ja kummalisi metallist poste. Iga väiksemgi detail tundus põnev, sest see raba oli päris igav :P

Siiski, siiski. Lõpetuseks pakuti mulle igavuse vastandit. Järjekordsest metsast välja saades nägin kõrkja välja. Ohhoo, põnev, väga põnev. Maapind hakkas pea kohe vetrumise märke näitama. Vee tase muutus ka üsna kiiresti väljakannatamatuks. Nägin pool tundi vaeva, et saarele saada. Palkteed ma leida ei suutnud. Kümnenda tupiku ees seistes ei viitsinud enam lolli mängida mättalt mättale riskeerides. Nagunii paistis täiesti lootusetu kuiva jalaga pääseda. Tegin jalanõude vahetuse. Jalga läksid oma viimase matka tennised. Kahlasin läbi vee. Alguses tundus vesi päris karastav aga pärast tundus vesi juba õhust soojem.

Nulli jõudes olin probleemidest hoolimata täpselt graafikus. Konteineri leidsin maast ja see oli päris kohutavas seisus. Sellest aga juba hoolduslogis. Loovutasin pool tundi hooldamise peale. Selle ajaga hakkasid läbiligunenud jalad külmetamise märke näitama ja pidi tagasiteele asuma. Panin nüüd otsejoones kõigest läbi. Sihi peale jõudes leidsin, et kiirem ja mugavam on siin looduses ilma räätsata käia. Seetõttu viskasin räätsad seljakoti külge ja terve tee tagasi retsisin oma tennnised viimse piirini. Ühtegi äramärkist vajavat seika enam ei toimunud. Terve matka ajal ei teinud ma ühtegi pausi peale hoolduse ja räätsade toimingute. Kui autoni jõudsin oli möödunud stardist 5h ja 15min ning kilometraažiks kujunes 15km. Nüüd oli õige aeg teha puhkepaus, sest ka päike oli välja ilmunud. Peesitasin tunnikese päikese käes ja mõtlesin edasiste plaanide üle.

Aitäh mõnusa matka eest!

22 jaanuar 2018 ei leidnud Karl [zdrk]

Kolmanda päeva ekstreemsuseks olin valinud Puhatu raba külastuse. Kuna antud raba on nii hiiglaslik, siis on seal ka erinevaid võimalusi kust läheneda väga palju. Ma valisin enda lähenemistee eelkõige talvise ilma ja mugavuse järgi. Ühesõnaga võimalikult palju mööda jäätunud kraave. Matka ühe otsa pikkuseks olin mõõtnud natukene alla 5 kilomeetri.

Alguses oli kõik tore. Mobiilioperaator tervitas mind Kuningaküla läbides Venemaale jõudmise puhul. Teed olid ilusti sõidetavad ja kulgesin ilma probleemideta plaanijärgsesse parkimiskohta. Poruni jõest sain samuti edukalt üle kui mitte arvestada hirmuvärinaid. Pärast pika metsasihi läbimist tuli ka oodatud kraav. Kandis ka, mis tähendas et kõik jätkuvalt ideaalne. Mõnesaja meetri pärast ilmus kraavide ristumisekohas aga lahtine veetakistus. Taganesin ja proovisin ringiga minna. Sain kõrkjate vahel vaevu paar sammu teha kui ragina järel vajusin ühe jalaga lägasse. No kurat.. Läksin uuesti kandvale jääle ja proovisin siis veel suurema ringiga ja teiselt kalda poolelt mööduda takistusest. Eest leidsin nüüd pooleldi jääs ja pooleldi lahtise harukraavi. Kepiga katsudes oli see põhjatu. Jääd kõvemini lüües vajus 10 meetri raadiuses kõik jää kokku. Nüüd proovisin siis harukraavi rünnata veidi kaugemalt, et äkki eemal on tugevam jää. Umbes 50 meetrit kuhugipoolevoolu oligi ilus ühtlane jää. Paistis, et nagu võiks ka kanda. Peale koputades kostus vastu aga kaja, mis ei tähenda üldse head. Lõin vähe kõvemini ja kordus sama mis ennem, et nii minu ees, vasakul kui ka paremal vajus jää kokku. Oskasin ainult ohata. Kraavi laius oli ka selline kahtlane. Hüppaksin 2 meetrit laiast kraavist üle küll aga tean, et maandudes vajuksin ma ikka kuhugi üleujutatud rõvedusse. Taandusin jälle tuttavasse kohta kus jää veel kandis.

Uurisin Maaameti kaarti ja üritasin aru saada kas mul on mingit šanssi üldse või peaksin koheselt loobuma. Otsustasin siiski näha mis asub antud pool kallast kus ennem jalad märjaks olin saanud. Taganesin piki ohutud jääriba oma 100 meetrit ja seal kandis ka kõrkjastik. Eest leidsin ortofotol kujutatud mitu korda laiema paralleelkraavi. Ettevaatlikult hakkasin uuesti julgust koguma. Väga ebameeldiv oli teadmine, et 10 meetrit eemal paralleelselt jooksev kraav oli täiesti lahtine ja siin ma nüüd kõnnin jää peal. Vähemalt kolmsada meetrit jõudsin ära käia kuniks ilmus välja suur koprapesa. Selle ümber hakkas kostuma raginaid kui lähenesin. Süda puperdas nagu ülekeev veepott. Sain mööda sellest. Edasi läks aga veel hullemaks. Jää toksimisest kostus jälle ebameeldivat kaja ja iga samm kostus see eriti rõve jää kragin. Kui aardeni jäi veel 3,5km, siis tundsin, et ma puht vaimselt ei suuda enam edasi minna ega uut kraavi proovida. Vaimselt kurnatuna, katkiste ja märgade jalgadega, demoraliseerituna täielikust ebaõnnestumisest lonkisin tagasi autoni. Kokku mässasin seal kraavistikus üle tunni aja. Eriti tore oli näha pärast, et paar päeva tagasi oli keegi just käinud seda aaret külastamas. Aga mis siis ikka. Tunnistan, et valisin vale lähenemistee ja ju siis ikka saatus tahab, et ma tuleksin siia rappa augusti kuus nagu esialgu olin plaaninud. Eks ole näha kas see juhtub see aasta või mõni järgmine.

20 jaanuar 2018 leidis Margus [kaksikmadu]

Peaaegu aasta polnud keegi seda aaret külastanud. Oleks arvanud, et vaikus ja rahu on rabas, aga ekskavaator(või midagi sellist) kolises terve aeg. Aare ise korras. Aitäh!

28 jaanuar 2017 leidis Vaimar, Sannu, Heldur [heldur]

Iganädalavahetusene ülimõnusrutiin - sellel aastal polegi veel ühtegi nädalavahetust ilma rabamatkata olnud. Peale Võhma raba matka tegi Vaimar ettepaneku Puhatus ära käia. Väga hea mõte ning laupäeva hommikupoolikul ütleski telefon ühel hetkel "Tere tulemast Venemaale". Narva jõgi oli jääs ja täiesti ületatav kuid meie keerasime siiski vasakule. Kohale jõudes, tõkkepuu juures käis ajujaht, tee jahimehi täis, ega muid piiranguid ei olnudki, kui et auto kästi tulejoonelt, teepealt ära metsasihile ajada. Ah-jaa Sannule loeti ka sõnad peale, et ta ikka koguaeg peremehe juures püsiks, sest hunte pidi päris palju olema... Sannu hunte ei näinud aga lähisuhtlus tal ühe kährikuga toimus küll. Seljakotid selga ja hakkasime astuma. Vaimari kott oli ikka eriti suur aga eks mees (on ta siis hiidlane või mitte) teab mida mees endaga kaasas tassib... Tükk aega astusime mööda metsa ja kraaviservasid enne kui rabasse jõudsime, eks seda astumist oli muidugi rohkem ka, kui vaja oleks olnud, eks see suunavalik oligi rohkem nagu improvisatsoon (päikest ei olnud ja mis sest apasraadist ikka koguaeg vahtida) ja kuhu siin ikka eksida on. Selleks, et Venemaale sattuda oleks pidanud ju jõge ületama.... Jätkasime siis samamoodi ka rabas. Umbes poolel rajal hakkas Vaimar tihedamini aparaati vaatama, üks aare pidavat siin veel olema. Ühel hetkel andis Vaimar teada et nüüd olemegi kohal, no ei olnud ühtegi aaret, kõik ühesugused mättad ja männid. Mina tegin siis lumekirme peale ühe kollase täpi ja Vaimar fikseeris asukoha... peen nimi asjale pandud, palindroom. Nojah, ühesõnaga väga mõnus laupäev oli sinka-vonka erinevaid rabamaastikke ja metsakooslusi vaadates. Lisaks oli raba peal puuotsas üks kott ka, koti sees karp, karbi sees teine karp, teise karbi sees märkmik, märkmikus nüüd ka meie nimed sees. Mina tänan kõiki asjaosalisi mõnusa päeva eest! Ja tervitan ema, mõni teine nädalavahetus tulen ikka külla ka, kui just rabas ei ole.... :)

28 jaanuar 2017 leidis Heldur ja [vaimar]

Jätkuks enne aaret leitud PALINDROOMI aardele:
Aarde juures tegime mõned snäkid ja teetopsid. Kaalusime, et ehk otsime ka palktee üles, siiski loobusime sellest mõttest. Nüüd, pilte vaadates, näen, et see oleks vast poolenisti vee all olnud. Seletamatul põhjusel tekitasime arusaamatuid kaari ja liikusime ka risti vastupidises suunas. Ega see meid ei morjendanud, saigi rohkem liikuda ja erinevat maastikku näha. Udune ilm lasi näha just niipalju kui silm sooviski.
Veidike ettekujutust annab see VIDEOLÕIK siin.

16 august 2016 leidis Lembit [polekala]

See oli tegelikult aare, mille pärast ma auto nina Tallinnast ültse seekord ida poole keerasin. Veeresin siis vihmasajus autoga vaikselt Poruni parklasse. Vahtisin GPS-i ja otsustasin jätta krantsi autosse - tagantjärele oli see igati õige otsus. Õnneks suurendasin endale ebaomaselt kohe ka GPS-is olevat kaarti ning loobusin marsruudist, mis oleks endaga kaasa toonud vajaduse üle jõe ujuda. Algul marssisin otse mööda teed edasi ja siis kohe peale silda läks miski rada metsa. Mööda seda sain suuremate muredeta ühe ojani, mida siis mööda ühte libedat palki ka ületada püüdsin... püüdlused kandsid vilja ja jalad jäid kuivaks. Vihma muidugi sadas pidevalt nagu oavarrest. Teispool kraavi otsustasin metsasihte veidi ära kasutada.. no oli seal aga kukeseeni... algul arvasin, et korjan neid tagasi tulles... etteruttavalt... mõtteks see ainult jäigi. Miski aeg ikkagi ukerdasin ennast raba servani. No oli seal ikka vahelduv maastik.. tänu vihmadele oli raba ikka väga vett täis.. Enamus paiku, kus kõrrelised kasvasid, olid vee all, kuid õnneks ikka u 10 cm jäi kummikute ülemisest servast puudu. Sealt ma siis linnulennult üritasin aarde poole rühkida. Ega ei läinudki väga lihtsalt. Nimelt nii palju kõrgemaid puid rabas, et maru jama oli sirget suunda hoida. Miski aeg oli ka veidi puuvaesemaid kohti.. need siis enamasti kõrreliste merega kaetud. Vahepeal viskasin ühe mäta peale külje maha ning lebasin vihmasabinas ja korjasin jõhvikaid... täitsa maitsvad juba praegugi. Vihmaülikonda tuleb kiita... taskus olevad asjad küll veidi vettisid, kuid läbi olulisel määral niiskust siiski vihmaga ei tulnud. Veidi enne aaret oli miski soonik.. seal õnnestus siis ühe jalaga ka korralikumalt sisse käia. Karbini jõudes panin nime kirja ja hakkasin linnulennul otse kraaviületuskohani sumpama. Algses sooniku kohas õnnestus jälle korra sisse käia, kuid ainult ühe jalaga ning nagunii pidevalt sadava vihmaga ei kujutanud see mingid probleemi. Tagasitee läks küll veidi kiiremini. Samas jäi rohkem metsaala, mis oli üks korralik lodu, ja kus pidi ikka hoolega vaatama, et lompides vesi ülemäära sügavaks ei osutuks. Loomulikult olid mõlemad kummikud selleks ajaks juba vett maitsta saanud. Miskil hetkel u 20 meetrit enne kraaviületuskohta üllatas mind miski uus kraav, mida varem ületama ei pidanud... ületamisel selgus, et kraav oli pea rinnuni sügav :). Aga no ei hakanud suuremat kaart ka trajektoori sisse vedama... kuna siva läbi sumasin, siis said jalad püksid vast üksnes põlvekohtadeni märjaks... rohkem vihmaülikonnast selle ajaga läbi tulla ei jõudnud. Peale teise kraavi ületamist oli autoni juba nagu jalutuskäik pargis.... kuigi aega läks u neli tundi, olid nii auto kui koer ilusti alles, ametmehi polnud ka näha. Väga mõnus ja üsna väsitav jalutuskäik oli.. selle eest suured tänud!

9 jaanuar 2016 leidis Piret, Mart, Krista, Andres, Liia, Erik, Tanel, Kristi [sylli]

Pool aastat on see aare suletud. Ei olnud kerge leida aega, millal see matk ette võtta kui aare aktiivne on. Nüüd siis see päev saabus koos üsna krõbeda külmaga. Valmistusime kõvasti. Valmistusime üle :) Nii palavat riietust kui sel matkal, ei mäletagi! Miinus 19 kraadi juures ma tundsin, kuidas higi voolab mööda selga alla. Varbad olid kui saunalaval. Ja enamus ajast olid käed paljad, et oleks vähemalt ükski koht, mis jahutaks. Autod jätsime Poruni matkaraja parklasse ja sealt meie matk algas. Räätsad võtsime kaasa. Vaid mõni inimene mingil hetkel neid kasutas, kuid vajadust ei olnud. Osaliselt oli rada nii muhklik, et jala väljaväänamise oht oli väga suur. Ka räätsadega polnud parem. Aga loodus oli imeilus. Ja mingid kummalised laululinnud hakkasid meile tagasiteel laulma. Enne parklat tegime lõkkekohas lõkke üles ja tundsime mõnu metsas olemisest. Oli tõeliselt vahva matk ja ilm! Igal juhul suured tänud aarde peitjatele, tänu kellele meil oli väga äge laupäev! EVEJ

9 jaanuar 2016 leidis Kristi,Liia,Piret,Andres,Erik,Mart,Tanel,Krista [krista]

Fantastiline! Neli ja pool tundi matkamist, kui miinuseid üheksateist. Jalutasime Poruni parklast mööda teed ristmikuni. Edasi mööda sihti, siis kulgesime metsas, kus lisaks mändidele ja kuuskedele kasvas kohati ka roogu. Ületasime oja ja algas ilus talvine ja lumine rabamaastik. See oli tänase päeva kõige soojem ala, kohe päris kaua, kõigil oli palav. Kindaid võeti käest ja lukud tõmmati lõua alt kõhuni valla. Ja siis, ja siis jõudsimegi roostikku, esiti põlve kõrgused ja eemal männikus peaaegu õlgadeni. Põnev maastik! Siis jällegi tervitas meid ilus männine rabamaastik. Millele järgnes korralik roostiku ala. Kaugel paistis kolm tossavat korstent ja kahe ,,kaevur kalle,, ülemist nurka. Aare oli kodus ja päike jätkuvalt paistis. Tulles laius ees puutumatu lumine kate, minnes oli roostikus ja männikus tõsine ,,matkarada,,. Metsavahikordonis lõkkel küpsetatud tilline kanafilee maitses pärast matkamist ülihästi. Fantastiline matk vahvate seltsilistega! Tänud peitjale.

17 oktoober 2015 leidis   [tunk]

Planeerimata kõrvalepõike jätk, mis sattus õhtutundidele. Puhatu rabamatk oli tegelikult plaanis küll, aga lääne poolt lähenedes ja vähe varasemal kellaajal. Tänu kahele Peipsi põhjapiiril kaunis kohas asuvale aardele sattus siiski nii, et tulin hoopis idast, Poruni parklast. Päevad on meil juba päris lühikeseks jäänud, viimane looduslik valgus kadus parasjagu siis kui läbi metsa raba piirile jõudsin. Kuna nähtavus oli lambivihuga piiratud, siis mingit rada enam ei valinud, vaid marssisin otse läbi paksu ja vedela, tiheda ja veel tihedama, iga 100 m tagant roosat joont kontrollides. Taevas täiesti selge, ohtralt tähti silmaga näha, aga kuusirp ülipeenike ja valgusallikana allapoole igasugust arvestust. Niipalju sain teekonnal aru, et siin on üsna isemoodi taimekooslusega raba, mida naljalt mujal Eestis ei kohta - kõrge roostik ja suhteliselt pikad männid. Kus vesi maas, seal läigib see kohe pinnal vastu, astudes alt poolt nagu lisa ei tulegi, tavapärane vetruv õõtsik puudub täielikult. Järele mõeldes - Pääsküla raba on kohati veidi sarnane, aga üldse mitte nii laial alal ja nii ühtlaselt (seal muidugi päris palju kuivendatud ka).

Logimise hetkel oli kell 20:15 ja temperatuur umbes 0. Karbist panin taskusse klaaskuuli ja asemele jätsin auto. Tagasiteel võtsin retke juba puhtalt seljatrennina, sest pealambi nõrgenevas valguses tuli neid jalgealuse pinnase kõrgusega seotud üllatusi järjest sagedamini. Nii pikka matka otse üle raba polnudki varem kottpimeduses teinud, jälle omamoodi kogemus. Päeva lõpetuseks väsitas see müttamine parajasti ära, kujutasin ette, et sealsamas üksikus metsaparklas oleks paras koht autos ööbida. Vähemalt nii ma arvasin.

Sättisin parasjagu magamisaset ja vahetasin riideid kui kuulsin kaugusest läheneva diiselmootori klõbinat ja nägin tõkkepuul hüplevat kaugtulede vihku. Kell oli 23, kesse segane ometi praegu siia kaugesse nurgatagusesse tuleb? Selgus et piirivalve. Autost väljus õlakas eestlane (järeldus tema keelekasutuse, välimuse ja olemise põhjal), tervitas, tutvustas end ning hakkas küsimusi esitama.

• Mis teete siin?
• Rabas käisin.
• Praegu? Pimedas?
• Nojah...
• Mhmm. Kas saaksin paluda Teie isikut tõendavat dokumenti?
• Jaa.

Andsin ID-kaardi, mees läks sellega oma auto juurde. Tema vaikiv kaaslane valgustas samal ajal taskulambiga ümbritsevat võsa läbi. Dokument toodi tagasi ja vestlus jätkus.

• Kus Te elate?
• Tallinnas.
• Ja tulite sealt siia, pimedas rabas jalutama? Niisama, oma vabast ajast?

Mõistsin, et see kõlab üsna ebausutavalt ja hullemate kahtluste hajutamiseks otsustasin rohkem kaarte avada.

• Jah ... üks mäng on ka tegelikult - geopeitus. Käisin siin rabas aaret otsimas.
• Mhmm. Kuidas läks?
• Noh leidsin.
• Kaugel see on?
• Siit linnulennult umbes 5 km.
• Sinnapoole?
• Jah.
• Mhmm. Loomi nägid?
• Ei.
• Meil siin üks karu on ka.
• Ei õnnestunud kohata.
• Illegaale ei näinud?
• Ee ... linnud olid vist üldse ainsad elusolendid, keda ma oma teekonnal märkasin.

See vastus kukkus antud situatsioonis kehvasti välja, natuke nagu ma seaks kahtluse alla, kas nähtud linnud olid ikka legaalselt riigis :P Parandama ka enam ei hakanud. Taskulambiga tüüp pöördus metsasihilt tagasi. Järgmisest küsimusest sain aru, et mu auto oli patrulli käigus piirivalvurite huviorbiiti sattunud ilmselt juba mitu aega tagasi.

• Kaua Te rabas käisite?
• Ligikaudu 3 ja pool tundi.
• Mhmm. Kas see geopeitus on populaarne mäng?
• Umbes 250 aktiivset mängijat on vist praegu Eestis. Aga siinset aaret kuigi sageli otsima ei tulda.
• Ja mis nüüd siis, sõidate Tallinnasse tagasi?

Vestluse jooksul olin juba ammu vastu võtnud otsuse niigi äreval ajal piirivalvuritele mitte rohkem lisapinget pakkuda ning leida ööbimiskoht nende patrulltsoonist väljaspool - küllap nii oleks meil mõlemal rahulikum.

• Plaanisin homme veel päeva Narva kandis veeta ja pärast seda koju tagasi sõita. Ilmselt ööbiksin kuskil metsatukas poolel teel Narva.
• Õ ... ee ... tähendab siit Jõhvi kaudu Narva siis või?
• Jah.

Jutud räägitud, soovisime teineteisele kena õhtu jätku ja läksime laiali. Kergelt rahutu noot mehe viimases küsimuses vihjas sellele, et lisaks ametlikule 100 km ringile on ka lühem tee Narvani. Praegu kaarti vaadates näengi üht 40 km pikkust varianti, aga jah, ilmselt mitte tsiviiltranspordile mõeldud. Ise nad muide just sealtkaudu edasi patrullima läksid, tõkkepuu pandi enda järel uuesti lukku. Etteruttavalt võib öelda, et see ei olnud mul mitte viimane kokkupuude idapiirivalvega :o)

22 august 2015 leidis Rudolf [rudolf]

Ega mul otseselt ei olnudki plaanis seda aaret lähiajal külastada, aga eelmine logi tekitas lausa kerge piinlikkuse tunde, et mismõttes ei olnudki minu must Jeep seal parklas seismas. Lubamatu.

Kuna järgmine päev oli nagunii vaja kirdenurka külastada, pöörasin rattad päev varem sinnapoole ja otsustasin, et mis seal ikka, käib ära. Olen ju varemgi geopeituse-eelsetel aegadel siin matkamas käinud ja kirjeldatud olud tundusid paari aasta tagusest ajast üks-ühele tuttavad.

Et üksi igav ei hakkaks, pakkisin endale soojendustrenni tarbeks ühe korraliku matkakoti täis varustust kaasa (napilt rohkem kui nädala pärast oli vaja lennata välja Islandile, kus ootas ees palju pikem ja tõsisem kannatuste rada) ja läksin.

Palkteede ja muu taolisega ei vaevunud, vaid parklast mööda teed metsani ja sealt edasi võtsin suuna otse aarde peale. Ei mäleta, mida see geps näitas, aga mingi arv kilomeetreid linnulennult oli.

Maastik oli üldjoontes täpselt see, mida ma ootasin. Alguses mets, siis rabamännik, vahepeal natuke rabaroostikku (jah, selline maastikutüüp on olemas, minge ja vaadake ise üle kui ei usu :D) ja päris lõpus natuke vesisemat mülgast. Siis sama teed tagasi. Põdrakärbestest tõepoolest puudust ei olnud ja kui lõpuks metsast välja sai oli nende puudumine tõeliseks kergenduseks.

Tagasi auto juurde jõudes ilmusid ühtäkki sinnasamma kaks läti numbritega enduurotsiklisti, kes olid tõkkepuust selgelt väga segaduses. Juttu nendega küll ei teinud, aga minu sisemine kahtlus ütles, et küllap nad kaardil seda teed mööda Narva poole algselt minna plaanisid. Ei hakanud nende südant murdma sellega, et nad peavad "väikese" ringi selle jaoks tegema.

Kokku kulus ca 3.5h, teekonna pikkuseks vast 10-11 km. Igatahes mõnus väike rännak.

Aitäh!

20 august 2015 leidis Hannes ja Levia [hpalang1]

Suured asjad algavad teinekord pisikestest liigutustest. Seekord on süüdi noorsportlane Einar. Helistasid ükspäev, uurisid ühte, küsisid teist, siis tahtsid teada, mida ma ise otsin. Mida ma ikka otsin, pole ju midagi otsida, teiegi kandis on ju ainult Kunda mõis, 33 ja see Puhatu raba. Ah see, ühmas Einar, ma käisin seal oma tütrega. Ja vat see viimane lause jäi kripeldama – mina plaanin ja vaatan, tema võtab tütre ja läheb. Tegin uuesti kaardid lahti, lugesin logisid, leidsin vanadelt kaartidelt selle sõjaaegse palktee, mis aardest jupp maad lääne poolt sohu läheb. Ja nii saigi plaan maha. Otsisin kambajõmmi, oma tütar oli kohe käpp, aga see on tema jaoks veel natuke liiga raske. Teistel – kel vaja poistesse minna, kel plikadesse, kes üldse mujal. Vaid Pilditibi oli kohe käpp.

Poruni parklas oli tume jeep, Tartu numbrid küljes. MAAATUUU! RUUUUDOLF! Vaikus. Siis saabus Igor – naise ja ämbritega. Komplekteerusime, ja minek. Algul mööda mõnusat metsateed, siis plätapläta läbi oja, siis veel mööda aina enam kinni kasvavat sihti, siis lõime käega ja keerasime metsa. Aasta on äärmiselt kuiv, sügavad kraavid on kuivad, isegi koprad on olnud sunnitud oma pliiatsitööstused kuhugi mujale, ilmselt Narva jõkke, evakueerima. Olin kodus salvestanud omale palktee alguse gepsu, teadsime küll, et seda ei pruugi kohe tähele panna, aga tabasime kohe kümnesse.

Palktee … Ega tast ju käimise mõttes otse kasu ei olegi, 70 aastat pole keegi teda ju hooldanud, aga psühholoogiline tugi missugune. Aitab suunda hoida, veenab, et siit saab läbi, ja kui kahtled, kas järgmine samm kannab, siis väga sageli jääb jala alla mingi jupike sest palkteest. Hea sõber selline.

Raba üllatab. Mida sügavamale sisse lähed, seda vaesemaks peaks taimestik jääma. Nad ju toituvad vaid sademetest, juured läbi turba ei ulatu. Siin on keset raba – roostik. Ilmselt tuleb siis elektrijaamade korstnatest piisavalt taimedele mokkamööda kraami, mis loodusliku arengu peapeale on pööranud.

Viimased 4-500 meetrit on kahtlased. Soosaared küll, aga nende vahel on ju roostunud laugastik – kuidas see toimib? Aga vett pole ollagi ja juured kannavad isegi mind praegu. Ja siis aare – pea kaks aastat leidmata. Korras teine, igatseb.

Logisime, sõin natsa pohli vähemaks, et istuda saaks. Kaks tundi tulime seda 5.7 km.

Tagasitee läks natuke kiiremini. Lõikasime kõigepealt ühe nurga otse sõbra palktee peale, see viis kiiresti rabaserva välja. Lõikasime teise pika otsa kinnikasvand sihi peale, ja siis veel kilti paar ja seal see auto oligi. 4 tundi ja mõned minutid peale. Üle 11 kilomeetri, mõõdan nüüd kaardi pealt. Soe ja mõnus. Ja kõrval pargib nüüd juba Peugeot, paat katusel. Kah sohu? :)

Sõitsime tagasi, mõnulesime ja vaatasime jõeäärset pidu. Palju inimesi, paate, autosid, päikesevarjegi. Ikka siinkaldal. Ilusat taasiseseisvumispäeva!

25 detsember 2014 ei leidnud D, I ja [kaits747]

Mõte oli hea aga teostus praktikas ei toiminud. 2 km enne lõppu keerasime tagasi. Jaks lõppes ja päev kiskus lõpule. Jõulusöögi maharaputamine õnnestus 99%.

5 oktoober 2013 leidis Toomas [toomastiisler]

Paras seiklus. Mürakas ütles kõik ära mis öelda vaja :). Aitäh.

5 oktoober 2013 leidis Pingud, Hülgepoeg, Drenkhan, Geokährik, PaksPoiss, Korilane ja [myrakas]

Kui Teele Arnoga sohu jõudsid oli aare juba võetud. Pikalt plaanitud rabamatk sai täna teoks tehtud. Startisime linnulennult 3,9 km kauguselt, kes saabaste, kes tossudega. Jätkuvalt on muie suul hea vaadata, et meiega samas seltskonnas viibib peitureid, kes keskenduvad endale ebamugavuste tekitamisega, eeskätt laiskusega end välja vabandades. Näiteks Korilasele helistasin ma teisipäeval, et reedel on Ida-Virru minek. Reede õhtul üle helistades, selgus, et tema arvas, et mina tegin nalja. Ei no tore lugu küll. Drenkhan jällegi avastas, et kogu tema loodusvarustus oli Lõuna-Eestis ja ta unustas mulle helistada, et ma asjad kaasa võtaks... Aga ega see nüüd meie fantastilist idülli seal linnataguses metsas küll kuidagi ei torpedeerind, pigem ikka vürtsitas. Kohalejõudmine valmistas ikka kordades vähem pingutust kui arvanud olime. Minu jalad said esmakordselt märjaks alles ca 100 meetri kaugusel aardest. Seegi oli ainult hea, sest tagasiminnes ei pidanud valima kuhu astun. Pärast pisikest fotosessiooni aarde juures asusime tagasiteele, kuulates muljeid hirmust, õõtsuvast pinnasest ja aukudest. Vähemalt on millest rääkida ja mida meenutada. Auto juurde jõudsime kaotusteta ja ülimalt rahulolevalt, kuna kõik oli tore ja kõik läks kenasti korda. Tänud aardepeitjatele meid sellisesse kohta tarimast!

Samuti suured tänud kõigile kes soostusid end sel päeval rappa vedama!

13 september 2013 leidis Einar [pagarid]

Ida-Viru viimane raba võetud. Läksime sissetallatud rada, mööda karujälgi. Nägime ära värske pommiaugu, palkteeni jõudsime ringiga(palktee on rajatud sõjaajal varustusteena). Aardekarbi välimine kest märg, sisemus kuiv. Kokku kulus autost autoni neli ja pool tundi.EVEJ

27 jaanuar 2013 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Spetsiaalselt selle aarde juurde minekuks ette võetud teekond. Mõtlesime kavalad olla ja aardeni kaevanduse kaudu pääseda. Võta gepsust, tuhkagi. Oli tõkkepuu ja USS-i mees nõudis propuskit. Seda meil ette näidata aga polnud. Ots ringi ja tuli teha pea 70 km ring jõudmaks Poruni kaudu rajale. Teekonda alustasime tõkkepuust mööda sõites 90kraadisest kurvist sihtimööda rappa. 300m pärast vajus Bruno alustuseks koleda raginaga kraavi katvast jääst läbi kuid sai samas nii kiiresti välja, et jalad kuivaks jäid. Edasi katsusime lohke ja veekogusid meenutavat vältida. Siis polnud muud põnevat kui rohkelt kõiksugu elajate jälgi, sealhulgas tabasime koos liikunud kahe hundi ja kilomeetrikese eemalt ka ilvese jäljed, suht värsked. 4,2 km pärast aare juba paistis. Kõlkus oma kotis ja nägi kõrgest east hoolimata suht kobe välja. Tegime kärmelt sissekanded ära sest tuul puhus ootamatult kõvasti ja jahutas tallamisest märjaks läinud nahka. Konteinerisse jätsime GP juhendi ja hariliku pliiatsi. Ühel rabasaarel tegime pisikese teepausi ja kulgesime erilise vaevata tagasi teekonna algusesse. Kokku 9 km. Aardeni minek võttis aega tund-40, tagasi 10 minutit kiiremini. Kukepea! Ei mingit metsikut häda ega vaeva. Veel jõuab meie jälgimööda minna, kiirustage, seltsimehed geopeiturid, kiirustage! Piiranguaeg algab kohe-kohe!

8 september 2012 leidis Maku [maku]

See aare oli põhi eesmärk Ida-Virumaal käimisel. Muidugi aaret otsima minnes mõtlesin, et milleks pean ma oma kodust mööda autoteid 437km kaugusel olevat aaret otsima minema kui see aare asub veel rabas aga ju siis oli vaja minna. Põhimõtteliselt mu tripp aardeni oli Raivo teekonna matkimine. Sinna läksin täpselt 2h ja tagasi tulin 1h 45min millest julgelt sõin 15min jõhvikaid kuna olin teinud algaja matkaja vea ja jätnud vee raja algusesse. Sinna minnes kasutasin räätsasid umbes 1km ja tagasi vaid 350m. Kuna räätsad on minu jaoks uued asjad siis sain ikka korra karsumm kõhuli ka käidud, millest said kummikud ligedaks ja jalad mõnusa trenni. Aarde juures ei hellitanud mind ka vihm ja äike, korra päris ehmusin kui silme eest lõi valgeks ja siis kohe käis peakohal pauk aga minna ka kuhugi ei olnud... Hiljem ratta juures maitses vesi õige hästi ja tagasiteel tundsin kuidas jalad surisevad ja veavad end natuke krampi. Samas mis ei tapa teeb tugevamaks :)

21 august 2012 leidis Raivo [raivo]
Kena päikeseline kuiv päev. Alustasin Poruni matkaraja tõkkepuu juurest kell 12.10, aarde juurde jõudsin nelja tunni ja kümne minutiga, tagasi mööda tuttavat teed kahe tunni ja kümne minutiga..Kokku käisin jalgsi kaardi pealt mõõdetuna 12,4 kilomeetrit, sellest räätsadel 3,7. Aare on heas korras kuigi sisemise karbi nurk on katki. Kirjutasin logiraamatusse et jätsin võtmehoidja aga ega vist jätnud. Natuke teekonnast. Minu tagasihoidlikud võimalused ja vähesed kogemused sundisid valima teekonna kus on rohkem silmaga nähtavaid orientiire. Kaardid olid olemas ja kodus korduvalt läbi uuritud, vaata et pähegi jäänud. Alustuseks liikusin kolme metsakvartali jagu läände, seejärel ühe jagu põhja suunas. Teel möödusin värskest sügavast august, ainus seletus selle tekkele tundus olevat pommi lõhkamine. Ümbritsevad puud olid täis savilöga. Tee kuni Poruni jõeni on nii hea et sõida või madalapõhjalisega. Jõgi ise oli paras tundmatu, tegelikult sihist veidi ülesvoolu mööda risuhunnikut vaevata ületatav. Järgnevalt tõkestas sihi kõrval oleva kraavi kopratamm nii et ülesvoolu olid kraavid servani vett täis. Ühe külgkraavi ületamisel tuli kasutada kõrgel vee kohal rippuvat kooritud haavatüve. Metsasihtide lõppedes algas kaardil punktiiriga märgitud rada. Ega ma sellele eriti ei lootnud. Aga ta oli olemas! Algul ilmselgelt veel kellegi poolt kasutatav, hiljem vähem märgatav. Ja mitte lihtsalt rada vaid palkidega sillutatud. See sillutis oli kohati märgatav ka lagedatel vesistel kohtadel. Kes selle palktee siia rappa rajas? Esimese lageda serval panin räätsad alla ja ära võtsin tagasiteel samas kohas. Aardele lähenesin mööda soosaarekeste rida ja lõpuks otse läbi vee. Räätsasabad pildusid vee kummikutesse, see oli ainuke koht kus jalad märjaks said. Eks kummikud olid kerged ja madalad.. Veerand tundi puhkust aarde juures ja mööda tuttavat teed tagasi. Tagasi lähtekohta jõudnud valmistasin priimusel kõva õhtusöögi, turgutasin end kohviga ja asusin ööbimiskohta otsima. Telki ei olnud ma laiskusest kaasa võtnud. Keerasin sisse Niinsaare puhkekeskusesse ja sain voodikoha kämpingus. Juttu puhudes selgus et selle paiga peremees tegeleb samuti geopeitusega. Tervitused talle! Soovitan kõigile geopeituritele kes te Ida-Virumaal matkate ja öömaja vajate.

1 august 2012 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

1 veebruar 2012 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

7 august 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

7 veebruar 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

16 jaanuar 2011 hooldas Paavo [speedy]
Aare korras, võtsin ära sutsu sodi (tühja napsupudelikese vist) ja jätsime uue juhendi ning veneaegsest turukotist aardehoidja. Häid leide!

16 jaanuar 2011 leidis Triin, Aare, Joonas, Hanno & Paavo [speedy]
Päeva pea ainus aardeleid oli geopeituse ajaloo pikim edasi-tagasi sõit spetsiaalselt ühe aarde pärast. Õnneks oli masin mugav ja selles istuv seltskond veelgi sobivam. Nagu ka krõbe ilm, Algajalt ja Ovelt mulle ning Joonasele laenutatud räätsad, soe tee, Triinu võileivad jpm, mis osutusid sel matkal vajalikuks. Ausalt öeldes peale 4.41 km hõlpsalt aardeni jõudnuna ei olnud ikka üldse mitte mingit tunnet, miks seda aaret aastateviisi edasi on saanud lükatud. Või mis ellujäämisekstreemretke Algaja ja Telc seal tegid või miks Pioneeril 2.4 km kaugusel vedelaks läks jne. Aga sellel kõigel on ka vaid üks selgitus - lihtsaimat ligipääsu võimaldav ajastus ja ilmaolud ning jalavarjud. Nagu ma Joonasele ütlesin - kui tal külm hakkab, võtku räätsad ära ja oi kui soe siis peagi olema saab. Sest ma ise heitsin niigi üliõhukese jope poolel teel aardeni maha ja enne aarde juures pikemat piknikku seda enam selga ei ajanudki. Sama tegin kaasaveetud pikkase suusakeppidega - need jäid esimese kolmandiku peale ootama, sest segasid rohkem kui aitasid edasi liikuda.
Aarde enda leidmine nägi välja nii, et sportlase välimusega sportlik Joonas leekis eest ära, pani nime logiraamatusse kirja ning jättis aarde huntide kätte pureda. Me jõudsime oma viis minutit hiljem nulli ning päästsime aarde huntide ning muude koledate metsa- ja rabaelukate käest, logisime, lisasime geopeituse juhendi (mitte küll selle, mis Kadri kännu sisse oli jätnud - ei tulnud naljade vahel lihtsalt kellelegi meelde) ning vahetasime aaret ümbritseva ja ülalhoidva koti vana hea veneaegse maskeeringuvärvi turukoti vastu, mis veel vast aastaid vastu peab. Seejärel tegime tubli pikniku, sõime ära kõik kaasasolnud võileivad ning asusime tasapisi tuldud teed autodeni. Nüüd tuli veel meelde, et alguses kiidetud masin suutis teha sellise triki, et signa geoparklas peale ei läinud. Uksed sulgesin võtmega ja mõtlesin pool teed aardeni, et kui signat maha ei saa, ei saa ehk ka automaatkäigukastil käike vahetada ja nii me sinna jäämegi või Aarega Tõrvasse naasema peame.

16 jaanuar 2011 kommenteeris Triin, Aare, Joonas, Hanno & Paavo [speedy]
Poolel tagasiteel parklasse helises telefonis võõras number ja reibas hääl ütles "Tere, peitujad!". Mina teretasin vastu ja arvasin esialgu helistaja hääle järgi Ove olevat (tema räätsad olid ju Joonasel all - ehk tundis huvi). Kui ta aga tegi juttu äsja suletud tõkkepuust, kokutasin enne enda kogumist vist terve hetke... Õnneks leidsime tundmatuks jäänud metsavahiga kiiresti ühise keele ning ma palusin tal tagasi sõita ja lukk meid lahtiselt ootama jätta, lubades selle ise peale väljasõitmist sulgeda. Sest eks me olime ju avatud väravast, s.t. tõkkepuust nii kaugele edasi sõitnud kui meil enne aardeleidu lähimaks punktiks vajalik oli. Peagi olime igatahes autode juures tagasi, kus toimus pakkimine, vedelike sisestamised ja väljutamised ning ei läinudki enam kaua, kui üsna pimedas olime valmis startima. Kuna sai selgeks, et ringi pöörata kohapeal hõlpsalt ei õnnestu, saadeti minu ekipaaž Triinu ja Joonasega hoopis edasi sõitma - ehk on lähistel kurvides mõni ümberpööramiskoht. Noh, ütleme nii, et ei olnud - sõit jätkus oma neli kilomeetrit kuni.. kuni järgmise, vägagi turvaliselt suletud tõkkepuuni. Siinkohal on nüüd paslik öelda, et see kilomeetritepikkune teekond sulgurini oli pehmelt öeldes ühesuunaline, kõrgete vallide ja kraavidega, mis palistasid selle raja ääri. Kui olin paari minutiga aru saanud, et lähim ja parim ümberkeeramise koht asub napilt viis meetrit teisel pool lukustatud ja kinnikeevitatud lukukaitsega tõkkepuud, alustasin 10 km/h tagurdamist mööda kitsukest tuldud träkki - püüdes GPSi pealt aimata, kuhu poole tee vahepeal keerab, sest nähtavus oli mustade tulede ja tagaakna ning peeglite tõttu liiga kahtlane. Lihtne matemaatika ütles, et sellisel viisil jõuame meie kodusesse geoparklasse heal juhul veidi alla poole tunniga. Pool tundi suure masina tagurdamist kitsal ja pimedal rööbastega metsateel oleks kindlasti olnud see, mis sellest raba-aardest enim meelde jäänuks. Ja ega midagi, see 1.5 kilomeetrit, mis ikkagi tagurdada tuli oligi just see ;-) Alles selle maa järel arvasin ühe kraaviperve piisavalt sileda ja kõva pinnasega olevat, et julgesin sinna tagurdada. Loomulikult jäime kohe ka müraki kinni! Õnneks oli autos igaühele üks labidas ja nende abil põhja alt lume ärakühveldamine päästis neliveo taas hõlpsasti liikuma. Lausa lust oli tuldud teed taas õiget pidi sõita! Hoog kasvas üle kolme korra ja peagi olimegi Aare Karnevalil sabas, sulgesime tõkkepuu ning kodutee võis mööda tsiviliseeritud lumiseid kruusateid alata. Koos pisikese pausiga Plahvatanud Keemiatehase lõpu juures.
Puhatu raba jäävad meenutama paljud lõbusad seigad, mõned head kanged lonksud, lihtne aardeleid ilusas rabas, lihtne raba-maastik ning keeruline tagurdamine ja kinnijäänuna jeebi alt lumekühveldamine.
Puhatu - tehtud, simpel! Aare korras, võtsin ära sutsu sodi (tühja napsupudelikese vist) ja jätsime uue juhendi ning veneaegsest turukotist aardehoidja. Kõigile järgmistele sama meeleolkuat ja turvalist aardeleidu!
http://www.loodusheli.ee/naita_kirjet.php?id=91&nimistu=91+172

16 jaanuar 2011 leidis Triin, Aare, Joonas, Paavo & Hanno [hanno5000]
Lähenesime Poruni poolt, pakane praksus kusagil 15 miinuse kandis, siiski hakkas juba peale esimest poolt kilomeetrit päris palav. Joonas, kes oli meist kõige õhemalt riietatud, kihutas ees minema, et mitte ära külmuda... Ülejäänud seltskonnaga tegime vahepeal väikesi pause, lonksasime natuke kangemat ja klõpsisime mõned pildid ning tuletasime meelde kangeid kaasvõitlejaid, kes erinevatel põhjustel olid ühest või teisest punktist tagasi pöördunud. Enne aardeni jõudmist kohtusime veel tagasi ruttava Joonasega ning juba olimegi kohal. Aare sai väikesed uuendused ning peale söögipausi asusimegi tagasiteele, päike oli juba loojumas ning tõusnud kerge tuuleke ei lasknud enam palav hakata, läbisimegi kogu tee enam vähem ühe soojaga. Kokku ei läinud vist kolme tundigi, kuulus Puhatu alistus tänu soodsatele tingimustele väga lihtsalt. Aitähh peitjale ja meie toredale seltskonnale, mõnus päev oli!

16 jaanuar 2011 leidis Aare, Hanno, Joonas, Paavo ja Triin [trine]
Karuonu andis juba väga täpse ülevaate meie mõnusast matkast. Oli see nüüd hea ettevalmistus või geoõnn, igatahes kahtlaselt kergelt tuli see palju kardetud aare. Näiteks pakuti meile head võimalust rappa pikemaks ajaks jääda, kuna sissesõidutee tõkkepuu oli päikseloojangu ajal lukku pandud. Millegipärast :) jättis aga Paavo seekord esiklaasile geopeituse tuleme-heaga kirja ja oma telefoninumbri, kuhu valvur meie õnneks helistas. Parimad talvised aarded on ilmselgelt rabas, aitäh kutsumast!

16 jaanuar 2011 leidis j444 [joonas444]
1610.

16 jaanuar 2011 leidis Triin, Joonas, Hanno, Paavo ja Aare [karuonu]
Umbes 7 päeva tagasi, kui igal pool veel sulailm valitses ja järgmiseks nädalavahetuseks ennustajad -10...-20 kraadist külmapoissi ennustasid, tekkis mõte mööda tekkivat lumekoorikut kerge vaevaga Puhatu rabas ära käia. Naljapärast sai üle neti ka plaanist hõigatud ja nii startiski pühapäeva hommikul erinevatest Eestimaa otstest kokku viieliikmeliine tiim. Laupäevased katsed kodulähedases rabas näitasid, et ainult räätsade või suuskadega tasub sellist matka ette võtta.

Kontrollisime kõigepealt lähemal asuvat Kivinõmme parklat, aga lõpuks sai otsustatud ikka Poruni matkaraja kasuks. Vahetasime 2 lisakilomeetrit jalgsimatka 30 km autosõidu vastu.
Matka alguses valitses ilus ilm, külma oli -16, aga tuulevaikne. Unes nähtud lumekoorikut küll ei olnud, aga lumi oli piisavalt tihe, et räätsadega matkajaid kenasti kanda. Matk läks üldiselt libedasti. Vahepeal tegime sundpeatusi, et uurida, miks on Triinul ja Hannol kaasas lapikud pudelid ja mis seal sees on:) Samuti tuli pähe tervitada erinevaid geopeitureid. Näiteks: 2,44 km aardeni - Pioneeri terviseks! Või siis: 1,7 km aardeni - Algaja terviseks!

Karp sai leitud kergelt, sest Joonas, kes omas tempos eest ära lidus, oli jätnud kogu kupatuse kenasti puu alla. Peale kerget pikniku sai aare endale uue koti ja geopeituse juhendi. Tagasitee võis alata.
Kokku kulus edasi-tagasi 8,5 km läbimiseks umbes kolm tundi. Saime napilt enne pimedat metsast välja. Aitäh peitjatele ja kaasvõitlejatele toreda päeva eest!

10 oktoober 2010 soovis hooldamist Kadri [pekadrip]
Kuna Märt korrigeeris aarde raskusastmed õigeks, siis muudan teadet ja panen siia kirja, et:
Aardesse oleks vaja viia geopeitusejuhend (mille leiate [pekadripi] ja [geokrahvi] logiteadetes olevatelt koordinaatidelt ka, kui endal kaasas pole) ja karbi ümber oli presendist kott (umbes mõõtudega 55X30cm), mis on katki ja vajaks vahetust.

9 oktoober 2010 leidis Sven ja Kadri [pekadrip]
Selle aarde otsimiseks andis tõuke Algaja poolt peale meie Suitsna raba aarde peitmist visatud kinnas, et "Minge ja tallake see Puhatu raba ka ära, siis jään ma vakka..."
Võtsime siis selle visatud kinda üles ja suuna Puhatule. Igaks juhuks sai väga varakult Viljandist teele asutud, sest mine Sa tea, kaua seal "hirmsas" rabas aega kulub ja päevavalgel oleks ju märksa parem rabas tallata... Kõige suurem eeltöö selle aarde leidmiseks oli räätsade laenutamine Neemelt. Siinkohal talle selle eest SUUR tänu! Räätsadega oli selles veidras rabas siiski vist mugavam, kuigi oleks täiesti ainult kummikuga võetav raba küll.
Nüüd siis retkest endast: teekond Poruni matkaraja algusesse oli omapärane tänu väikesele ekslemisele Ida-Virumaa teedel ja metsades; kaevanduste plahvatuste kõmin, mis kostis rappa, oli selline, et tekkis tunne, et ei tea, kas teiselt poolt Narva jõge on juba tuldud ja riigikord äkki muutumas; võsa oli muljetavaldav, kuigi tänu toomingavõsa puudumisele siiski täiesti läbitav; võsa taga avanev "rabamaastik" oli üllatav, sest sellisele "heinamaale" pole varem sattunud ;-) ; põtrade jälgede hulk rabametsas oli väga silmatorkav; imekspandav oli õlilaikude esinemine aarde lähistel rabas (õhust pärit õlireostus? naftamaardla ;-) ? või mis päritolu nad küll olla võiks?); aarde lähistel oli olnud keegi, kes jätab endast maha viletsalt seeditud pohladega "verivorstid"; ja lõppkokkuvõttes kulus selle kõige läbimiseks üüratult palju aega, et mitte lihtsalt tormata edasi-tagasi, vaid olemasolevast ka midagi kuulda (rähni toksimine, kõmin kaugusest, mingi veidrad hääled metsast) ja näha (kolletuvaid kaski, kollakas-punast rabamaastikku, kuuseriisikaid rabas!, külmanäpistuse ja lumise härmatisega jõhvikaid, külmunud jääkirmetisega lompi jne)
Aardest leitud kaardid ja logi räägib mingist vanast palkteest läbi raba, kahjuks selle otsimiseni meie enam ei jõudnud, sest see viis hoopis teise suunda.
Aardest võtsime helkurmõmmi ja jätsime klaaskuulid.
Tuulutasime veidi logiraamatut, kuivatasime sisu ja minigripistasime logiraamatu uutesse kottidesse. Aardes puudub geopeituse juhend, mida me ka millegi pärast karpi ei pannud, kuigi oli ju kaasas, vaid jätsime hiljem koos aardest võetud helkurmõmmiga
sinna: N 59° 10,743´ E 27° 46,426´
Kaks Garmini gepsu said veidi erineva tulemuse... võta Sa kinni, kumb on täpsem... Kui keegi sinna suundumas on, siis võiks ju selle juhendi edasi toimetada küll! Edu kõigile selleks!
Rabast tagasi jõudes kohtasime venekeelseid inimesi, kes polnudki eriti üllatunud, et keegi niisama rabas kolamas käis ja mitte midagi korjanud polnud.
Taas pean tänama selle vahva päeva eest geopeitust (ilma milleta ma kindlasti sinna kantigi poleks sattunud) ja Peepu (kes hoidis kodus lapsel silma peal) ja Sveni, kes selle retke organiseeris ja mindki kaasa võttis.
Ja raba võlub mind ikkagi, ka selline veider...

9 oktoober 2010 leidis Kadri ja Sven [geokrahv]
Selle paljukardetud aarde otsimiseks kodus muidugi mingit erist eeltööd ei teinudki ja nii saime päeva valge aja esimestel tundidel teha pisikese ringi kohalike metsade, karjääride ja ühe suure sunuaiaga tutvumisel. Selle viimase paiga kultuur on küll hoopis erinev seni nähtutest. Ristid, kivid, pärjad olid kõik suuremad ja tundub, et lausa võisteldakse selle nimel, et enda külastatav pühapaik oleks uhkem, kui naabri oma.
Lõpuks jõudsime ka matkaraja algusesse ja retk võis alata. Teekonna algus oli tõepoolest võsane aga maastik on maastik ja selle kõige juures oli üks hea asi ka. Vihma ei sadanud ja kogu tihe alusmetsaalune oli kuiv. Vastasel juhul oleks vihmaskfandrit vaja läinud. Teekond pakkus järjest ja järjest üllatusi. Olles läbinud võsa, ootasime iga tihetama rabatuka tagant selle õige raba algust. Sellist rabataimede kooslust, nagu Puhatu rabas selle teekonna vältel nägime, pole mina veel kohanud. Männid, pilliroog, sinikapuhmad, sookail, jõhvikad, mingi madalamat sorti hein ja kindlasti veel kümneid minu jaoks tundmatud taimed kasvasid kõik läbisegi koos. Lõpuks seda õiget õõtsuvat ja ekstreemset sood ei kohanudki. On ka täiesti arusaadav, miks selles paigas liikumispiirang ketib. Sulelistel on seal suurepärane pesitsuspaik. Samas pole kogu raba liikumispiiranguga kaetud ja ilusaid kohti on sel maastikul kindlasti. Kui keegi näiteks selle raba laugastiku juurde aarde teeb, siis heameelega külastaks seda raba veel.
Aare enam vähem heas korras. Kuivatasime logiraamatut tuule käes ja panime uue gripkoti. Mängujuhendit aardest ei leidnud ja unustasime selle jätta ka. Juhendi jätsime teel tagasi metsa ühe õõnsa kännu sisse. Kännu asukoht: N59°10.744' E027°46.419'. Kadri sai vist täpsema asukoha. Minul näitas täpsust 1-11m. Ehk järgmised nopivad selle sealt ära ja viivad aardesse.
Lõppkokkuvõttes oli tore matk. Õhtusöögi tegime juba hämarduvas ilmas endises metsavahi kohas ja nüüdses RMK lõkke ja telkimis paigas. See maja hävitati seal 1944a. ja nüüd on vundamendi vahel lõkkekoht.
Edu järgmistele!

26 september 2009 leidis Marko;Kristo;Alo;Ago [salu]
Leitud sai juba aasta tagasi,koos Apolloga. V:münt J:käsnakalle

26 september 2009 leidis Kristo, Marko, Ago, Alo [apollo]
Puhatu rabas on käidud korduvalt, ja plaanisime ka sel aastal minna. Kuid kui umbes pool kuud tagasi avastasin endajaoks Geopeituse ja sain teada, et üks aare on peidetud Puhatu rappa siis arvasime sõpradega, et lööme kaks kärbest ühe hoobiga. Alustasime kell 10.15 Lääne poolsest küljest (Kivinõmme) oma retke. Ilm oli täpselt paras ei olnud külm ega ka liialt palav. Raba peal puhus ka jahutav tuuleke, nii et kõik oli aarde võtmiseks sobiv. Mina muidugi saapamees nagu ma olen tahtsin aardeni minna saabastes, aga kohe kui jõudsime raba serva ilmnes tõsiasi. Raba on ikka kuradima märg sellel aasta ajal, ja mul tuli kotist võtta kummikud. Retk sujus ilusti loomi kül ei näinud kuid tedred ja metsised lendasid aeg-ajalt mööda. Jõudsime siis ligi 2 ja poole tunnist müttamist aarde juurde, leida polnud mingi kuntst :) Istusime umbes tunnikese seal saarel, sõime, jõime, kuivatasime aarde sisu, logisime ennast sisse ja vahetasime nänni. Tagasi mõtlesime minna läbi metsa lootes, et ei ole nii väsitav aga tuhkagi, tunduvalt hullem. Kõrge kanarbik, suured samblamättad ja jalas veel need kummikud kaaaa - jube! Tagasi tee kestis 3 ja pool tundi.Aga mis peamine aare sai leitud ja mehed olid rahul. V: Mündi J: Käsna Kalle koos õlle purgi splintidega (Head aardekütid viige kalle rändama ja pange talle splinte ka juurde. Kallel on unistus maailmale ring peale teha).

6 august 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

31 jaanuar 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

18 jaanuar 2009 leidis Mari ja Ants [marx303]
Minul on Puhatu aare juba mitu aega meeles mõlkunud. Aga nii segane, et sinna halbade tingimustega või pimedas trügida, ma ei ole. Pühapäeval tundus kõik klappivat. Kuigi lubas kerget lumesadu ja pilvist ilma, oli temperatuur -3 - -4 kraadi. Viimastel päevadel polnud eriti sadanud ja eelmise nädala sula oli kindlasti raba läbitavusele hästi mõjunud. Mingeid erilisi plaane meil pühapäevaks ei olnud ja nii kutsusingi Antsu kaasa. Suurem poeg oli nii tore, et muretses mulle Tallinnast räätsad, Ants neid ei soovinud. Poisid jätsime koju ja sõitsime Ida-Virumaale. Poruni parklast startisime kell 10.15. Alguses kõmpisime mõlemad jala. Mööda sihte. Saabaste ja räätsajälgi oli näha küll, aga neid läks mitmes suunas, nii et me ei asunud Ove ja Andrese matkarada otsima, vaid rajasime oma tee. Ühe sihi ja kraavi kohtumiskohalt pöörasime metsa ja kulgesime mööda enam-vähem õiges suunas minevaid loomaradu. Lõpuks läksime otse aarde suunas. Meil ei ole metsa vastu midagi - käime mõlemad orienteerumas, nii et metsaga saime ilusasti toime. Kui olime autost umbes 1,7 km kaugusel, siis panin räätsad alla. Oleksin võinud seda varemgi teha, ilmselt oleksin siis veidi kiirem olnud. Antsu liikumiskiirus suusakeppide abil mättalt mättale hüpates oli ikka kõrge. Edasi läksime mõlemad omale paremat teed valides, nii et ei näinud teineteist jupp aega. Mulle sobis nimelt paremini lagedam lumi, Antsule lumevabad mättad. Suuremale jääle jõudes läksime jälle koos. Kuna jää oli peegelsile ja uisutamiseks imehea, siis otsustasime minna põhja poolt ringiga. Mõnes kohas oli vesi jää peal või hüppasime natuke mätastel, enamasti oli siiski tegemist superhea uisukohaga. Mingi soosaare kõrvalt lõikasime kõige kitsamast kohast läbi – sealgi õnnestus mööda jääd minna. Aarde juurde jõudsime kell 12.40. Logisime ja uurisime sealseid kaarte, jõime teed ja vahetasime nänni. Karurikkale kohale lisandus helkurkaru ja aardest sai võetud rahatasku. Kuna tuli välja, et meile tulevad kella viieks külalised, siis kaua me aardepaigas ei tšilllinud. Ants polnud just kõige soojemalt riides ka (mina käin sedaviisi soojal sügisel). Tagasitulekuks valisime teise tee. Alustasime otse auto suunas, siis tahtsime teha ringi ümber saare, kuid sealne jää ei kandnud eriti. Otsustasime otsemineku kasuks. Kohati nägime jalajälgi. Väga üksikuid. Äkki Telci omasid. Ei tea. Kui autoni oli jäänud sama maa, kui Lauril Telci oodates, siis mõtlesime nende peale ja sõime pool võileiba. Nüüd tundus, et pilvede taga on midagi heledamat. Aga päris välja Päike pilvede tagant ei tulnud. Igatahes jätkasime tagasiteed suht otse läbi raba ja soise metsa. Enam ei jäänud ette loomaradu. Lõpuks kulgesime piki kraavi, kuid see oli puid täis kukkunud. Nüüd oli minu tempo Antsu omaga enam-vähem võrdne. Räätsadega soises metsas kõndida oli ikka päris hea. Ants turnis samal ajal mööda puid ja valis paremaid kohti astumiseks. Hoidsime kurssi sihi pikenduse peale ja jõudsime ilusti sinna, kuhu soovisime. Oja ületatud, võtsin räätsad jalast. Mööda sihti oli hea niisamagi kõndida. Viimase osa Ants muidugi jooksis. Kui mina autosse jõudsin kostsid raadiost parajasti kella kolmesed löögid ja algas uudistesaade. Jõudsime koju enne külalisi ja söögigi sain enne peaaegu valmis. Hästi mõnus pühapäev oli. Aitäh aarde eest!

10 jaanuar 2009 leidis Andres ja Ove [andres]
aardeleiu kirjelduse osa 2 :). Teekonna esimene osa – jõudmine parklasse möödus seiklusteta. Tee oli normaalselt sõidetav ka madala sõiduautoga. Kuid mida lähemale me sihtkohale jõudsime, seda paksemaks muutus lumi tee kõrval. Jõudsime parklasse ca. 10 ajal ja Ove hakkas autost välja tõstma kõikvõimalikku matkavarustust (selline põhjalik ettevalmistatus tekitas minus kõhklusi mu enda suutlikkuse suhtes), sealhulgas räätsad mida ma eluski varem kandnud ei ole.. ei meenu kas isegi oma silmaga näinud... . Igatahes kummik jalga, kotid selga ja teele. Kell oli sel hetkel 10.20 ja gepsu järgi aardeni linnulennult 4,6 km. Tõkkepuu taga jätkus sirge korralik tee, selle hetkeni kui aarde kauguseks jäi 4 km ja tee pöördus vastassuunda. Üritasime tuvastada nädalavanuseid jalajälgi, kuid need olid lootusetult kadunud, kogu retke jooksul me neid ei näinud. Pöördusime siis metsasihile, mis tegelikult kujutas endast künklikku lumist ja langenud puudega võsa. Mingil hetkel oli selge et sama hästi võib kohe gepsu järgi otse aarde suunas keerata. Üle kraavi (sobiv koht oli õnneks lähedal, nii et jalad jäid kuivaks) ja siis parajas võsas lumme vajudes, hõredamaid kohti otsides ja vahel ka tahtmatult kursist kõrvale kaldudes. Igatahes kui aardeni jäi kolm kilomeetrit oli möödunud tund, selg märg ja vähemalt minul täielik kindlus kohalejõudmise suhtes puudus. Tihedam padrik oli aga möödas ja Ove arvas et on aeg räätsad alla panna. Mis oli päeva parim otsus, au ja kiitus talle! Järgmised kilomeetrid kulgesid madalamas männikus, läbipääs oli oluliselt lihtsam, kuid lumi endiselt paks ja vajus läbi, märjad kohad sellisel pinnasel olid külmumata. Kuid tänu räätsadele sattus kummikunina vaid paar korda vette. Igatahes tempo ja minu meeleolu paranesid oluliselt. Väikesed puhke- ja fotopausid tegime kilomeetrite täitumisel. Lõpuosas lagedal rabal oli liikumine kõige kergem, tuul ja vahepealne sula olid lume tihedaks teinud, astusime päris korralikus tempos, üle soosaare ja veel viimane ots. Väike viga lõpu eel – lagedat mööda mineku asemel läbisime väikse puudega ala, kuid see ei olnud külmunud ja esimest korda õnnestus jalgupidi vette vajuda. Küll mitte nii et neid märjaks teha, räätsad aga muutusid oluliselt raskemaks. No ja siis paistiski juba õige saareke. Ja siis ka aardekott. Teise tunniga olime läbinud ülejäänud kolm kilomeetrit Logiraamat oli küll niiske, kui täiesti kasutatav. Tee, puljong, suupisted, mõned pildid.. No ja taas teele. Vaid alguses veidi lagedamat marsruuti mööda, et pehmet kohta vältida, siis aga oma jälgedes tagasi. Tempo oli sama hea, isegi parem, ees olevad räätsade jäljed muutsid jalgade tõstmise tagasiteel kergemaks, Ja meie taha jäi juba pärsi korralik sissetallatud rada, vähemalt seniks kuni sadu või tuul sea ei likvideeri (Nii et palun – kasutage!), Aga kerge see siiski vähemalt minu jaoks ei olnud. Lõpuks andis valutav selg juba selgelt tunda, ja viimastel kilomeetritel selgelt ka väsimus. Ja mõtted olid aina rohkem autos asuval veepudelil. Räätsasid me alt enam ära ei võtnudki, ka metsas ja võsas olid need rohkem abiks kui segavaks teguriks. Igatahes viimasele sirgele jõudes tundusid ka need 800 meetrit heal teel väääääga pikana. Selg oli juba üsna valusaks jäänud, nii et kui Ove tagasiteel veel paar aaret leidis, mis mul juba leitud, siis oli autost tõusmine ja sinna tagasi istumine seotud tõsiste raskustega. Ja ka selle logi kirjutamiseks on parim asend selili voodis, läpakas kõhul (aga nii ei ole õige teha, lapsed, ärge kodudes nii tehke, istuge ikka ilusti sirgelt laua taga)

10 jaanuar 2009 leidis Ove ja Andres [ove]
Nagu Andres juba kirjutas, siis tänane Puhatu matk oli super ja talvine raba oma puutumatuses väga kaunis! Nagu ilmaennustus lubas oli külma kogu päeva jooksul -3kraadi, viimase sulaga oli kohevam lumi tihedamaks vajunud, mis tegi läbimise kergemaks. Eelmiseid logisid lugedes olime valmistunud palju hullemaks. Lumises rabas liikumiseks otsustasime kasutada räätsasid, mis oli väga õige valik, ilma nendeta oleks lumes rassimine olnud palju vaevalisem. Matka alustasime Poruni matkaraja parklast ja kõige raskem oli esimene kilomeeter, kus tuli tihedas metsas endale vähegi vabamat teed otsida. Esimesele kilomeetrile kulus 50minutit, järgmised 3km aga läbisime rahulikul kõnnil tunniga. Aarde juures tegime ka söögipeatuse ja tutvusime aarde sisuga. Tagasiteel imetlesime meist mahajäänud kinnitamibtud jäljerada ja arvasime, et selle võiks kanda Poruni matkaraja kaardile uue matkarajana:) Igatahes kel plaanis Puhatu aaret otsima minna, siis enne järgmist lumesadu või sula on meie jälgedes aardeni hetkel väga lihtne kulgeda. NB! Aarde tagasi kinnitamisel murdus läbiroostetanud kinnitustraat kuid sain aarde siiski puu külge kinnitatud. Järgmised otsijad võiksid aardekoti kinnitamiseks võtta kaasa uut traati vms. V: pastaks, J:võtmehoidja, saurus

10 jaanuar 2009 leidis Andres ja Ove [andres]
Et minu kõige pikem aadelogi sai liiga pikk, siis jagan selle kahte ossa. Siin siis sissejuhatus ja kokkuvõte, teises teekonna kirjeldus. See aare oli seda väärt. Tehtud! Nii tuleb suure rahuloluga tõdeda. Leitud on aare mille punane täpp kodumaakonna kaardil on kaua kiusatust ja samas ka kõhklusi tekitanud. Üksi seda igal juhul ette võtnud ei oleks. Eelmise nädala värvikad logid tekitasid veel suurema soovi ka ennast proovile panna. Ja just siis küsis Ove et äkki ma tahaksin Puhatusse minna (oli kunagi temaga sel teemal põgusalt juttu). See oli ilmne märk, et on aeg :) Igapäevased ilmateadete uurimised tõotasid head. Loetud logid, kaardid ja aerofotod mitte nii väga. EMHI lumekaart mis väitis et just aarde piirkond ja otepää on eestis kõige paksema lumega ei valetanud. Kuid õnneks ei valetanud ilmajaam ka ilma koha pealt – kogu päeva oli temperatuur vist parim võimalikest: ca. -2...-3 ja tuul mõistliku tugevusega. Kokkuvõttes – päev oli tegelikult tore ja mina endaga rahul. Ja tehnilised andmed ka, minu gepsu järgi: Lahkume auto juurest 10:18 Esimese sirge mööda teed 850 m ja 8 minutit Metsasiht ja ojani 440 m ja 9 minutit Läbi tihniku 674 m 29 minutit Räätsadel aardeni 3,3 km ja 1 tund ja 14 minutit kohal 12:20 Kokku aardeni 5,3 km 2 tuni ja 2 minutiga. Kohapeal 29 minutit, alustame tagasiteed 12:52, kohal 14:40 Tagasitee 5.3 km, läbitud 1 tund ja 47 minutit. Kokku kogu retk 10,6 km 4 tundi 22 minutit V. pastaka, J sauruse

4 jaanuar 2009 leidis Tanel & Lauri [algaja]
See on siis minu kogemus Puhatu raba aardest. Alustasin sellega, et uurisin mitu nädalat ilmaolusid ja ennustusi. Lõpuks arvasin, et nüüd on juba piisavalt külm olnud, et jääkate kannaks. Kuna valitud päeval tuult ka ei lubatud siis oli otsus tehtud. Esimene katse sinna jõuda lõppes Rakvere lähedal ja ma pidin tagasi minema. Asjad jonksus sai mindud uuele katsele. Kohalejõudmiseks sai valitud tee mida peitjagi soovitas. Õnneks oli tee niipalju lumine, et masin küll liikus aga viskas kõik lume kapotile, sest auto alt see läbi ei mahtunud. Ehk siis iga natukese aja tagant tuli seisma jääda ja lumi maha pühkida. Lõpuks olime parklas. Pöörasime auto ninaga mineku suunda ja leppisime iseendaga kokku, et ega ta seal kellegile ette nagunii ei jää. Jagasin viimaseid juhendeid geopeiturit ele, kes mõne aarde juures olles helistasid ning vihjet palusid ja siis oli minek. Esimene peaaegu kilomeeter oli lihtsalt jalutamine mööda teed. Edasi tuli päris tihe võsa. See võttis muidugi tempo maha. Järgmine pool kilti tuiasime seal puude vahel ja otsisime teed, et vähem igasugu võsa vahel oksi painutada, kuna iga puu puudutus tähendas umbes poolt ämbritäit lund pähe. Siis kiskus asi vesiseks. Seda, et paks lumi ei lase jääkoorikul kaugele areneda sain aru. Lumevaibaga polnud ma õnneks arvestanud. Veel natuke ja siis olid hanged vähemalt põlveni. Kuna alumine pinnas oli aga pehme siis tihti olin ka puusani kuskile vajunud ja edasiliikumine oli vägagi aeglane. Iga sammuga vajusin üle põlve hange ja see väsitas mind päris ruttu. Telc aga ei lasknud end sellest häirida ja sügas vapralt edasi. Mina tema tempot enam ei pidanud. Üritasin räätsadega liikuda aga polnud seegi kuigi hea, sest kasutada olnud variant vajus jala all viltu ja päris palju läks energiat, et mitte pikali kukkuda. Ja neid puhmakesi mis sind viltu kiskusid oli sinna ikka mõnuga kokku tassitud. Järgmise kilomeetri peal hakkasin tasakesi mõtlema, et kas ma ikka pean sinna ronima. Vahepealne ilus päikesevalgus mändidel aga sundis meelt muutma. Raiusin edasi. Ja siis võttis järgmine pool kilti mul võhma välja. Aegajalt helistasin telc'ile kes siis rääkis kui hea või halb eespool on. Väsisin järjest enam. Polnud ka kuskil eriti istuda. Vahepealsed vette vajumised, küll kinnaste ja kummikutega olid aga nende külge jäätnud vee tõttu kaalu lisanud. 1,7 km enne aaret olin aga nii kustunud, et ei jõudnud enam kuskile liikuda. Selleks ajaks oli mul ligi 3 km läbi raba trambitud. Telc soovitas veel natuke edasi pressida ja siis ootama jääda. Etterutates võib öelda, et see ei olnudki vale mõte. Kell oli siis umbes 4 või natuke rohkem. Seisin ja ootasin. Kolmveerand tundi seisin, ja ei olnud külm. Siis pandi aga päike päris lühikese keti otsa ja jahedus hiilis mürinal ligi. Umbes tunnikese pärast kellasin ja peale esimest helinat oli telc'i mobla levist väljas. No mis siis ikka ju ei ole levi. Mõni hetk hiljem tuli aga SMS. "Käes. logisin ära, jäta mulle ka teed." Huh, no siis peaks juba hea olema. Järgmise tunnikese veetsin edasitagasi tuiates. Kohendan mütsi aga see on pähe kinni jäätund. Olemasolevate karvade kaotuse kartuses ma rohkem mütsi ei näpi. Kuulasin mis ma kuulasin aga mitte ühte heli polnud kuulda, no mitte midagi. Lõpuks oli siiski vaikselt mingit müra kuulda aga mitte ühte looma ega lindu. See müra tuli ilmselt kuskilt elektrijaamst. Oli juba päris pime ja vahtisin pingsalt sinnapoole, kuhu jäljed edasi läksid. Kuu tuli välja ja ma sain oi kui palju tillikaid, sest kuu poolt jäänud varjud ja aegajalt pilve taha kadumine tekitasid mulje, et lambike vilgub. Kui juba kaks tundi ja veel veerand oli möödas siis hakkasin pisut närviliseks muutuma.

4 jaanuar 2009 leidis Tanel & Lauri [algaja]
Osa 2 : Korduvad helistamised lõppesid kõik täpselt ühtemoodi teatega, et välja lülitaud või ... Veel veerand tundi ja ma mõtlesin, et mida siis nüüd teha. Äkki ta läks kuskilt mujalt tagasi ? Vbl aga on kuskile mülkasse vajunud ? Hiljem saan teada, et ega temagi mõtted palju paremad polnud. Et äkki ma olen magama jäänud ja siis on vist juba päästekopterit vaja, kuna sellise külmaga kipub päris kiiresti jahtuma. Nii, teen otsuse, et ootan veel veerand tundi ja siis lähen mööda jälgi talle järele. Ilm oli selleks ajaks juba päris külm. Vbl isegi 10 miinuskraadi aga igatahes paigal enam pikalt ei saanud olla. Vägisi meenuvad väljendid raske lapsevõlv, alaareng, ajukahjustus ... Proovin selgusele jõuda, et kas need inimesed kes mind kunagi lolliks või idioodiks on nimetanud, et kas nad ikka eksisid ... Ootan edasi ja siis on korraga mingi hääl. Lõugan vastu aga see on ka kõik. Hiljem mõtleme, et ju ta ei kuulnud, kuna kapuuts oli üle kõrvade. Rohkem pole midagi kuulda. Vilistan ja kisan aga vastuseks on ainult vaikus. Saan veel kuuvalgusega hunniku tüngasid ja siis otsustan, et pagan küll mingi jama peab olema. Selleks ajaks olen juba 2 ja pool tundi seal vahtinud ja edasi tagasi astunud. Ja siis on jälle mingi hääl. Röögin vastu ... ja seekord vastatakse. Jess. Elu läheb edasi. Viimaks hakkab ka mingi lambike puude vahel vilkuma. Veel natuke ja telc on tagasi. Joome kogu tee ära, ms meil on ja siis hakkame ta sokke vahetama. Saan ka teada, et mobla sai tühjaks, GPS sai tühjaks ja et kõige hullem oli tal see, kui ta ei teadnud, et kui kaugel ta minust veel on. Kambakesi saame lõpuks jalavarjud ära ja kuna sokid oli juba otsa saanud tuli mõte, et peaks jalanartsud tegema. Kampsun kõlbab. Varrukaid nähes aga tuli mulle enda arvates veel parem mõte, et saeks kampsunil varrukad maha ja paneks jalga. Pika pusimise peale oleme valmis. Lõpuks on elu peaaegu ilus ja hakkame tagasi astuma. 3 kilti. Nojah. Sumpame jällegi hangedes, mis on kohati vööni. Siis tuleb see koht, kus on vesi väljas. Kukun jällegi mitu korda kättpidi vette. Õnneks on kindad täiesti vettpidavad ja suureneb vaid jääkoorik kinda peal. Mõlemad on üsna väsinud juba. Kui kuskil kukkuma hakkad siis kukud lihtsalt pikali ja lähema juurika või tüvekese najal sikutad end jälle püsti. Oeh, kumm on täitsa tühi. Paus. Suits, teine veel. Jälle kuidagi eriti vaevaline pool kilti. Kuigi peaks olema lihtsam, sest hangedesse on juba rada tallatud ei ole liikumise kiirus siiski suurem kui enne. Lõpuks aga tulevad kohad, mis mä lu järgi olid päris alguses. Kukun veel korra samasse kraavi aga keda see enam huvitab. Püksid on nagunii kaks jäätunud toru mis põlve kohalt natuke painduvad . Ja siis on korraga see metsasiht ja siis on tee. Huh, jess. Ometi kord võib end pääsenuks lugeda. Ja siis ei paista seda autot kuskil. Samm muutub mul kuidagi pikemaks, no pagan, sooja tahaks juba. Iga natukese aja tagant vaatan seljataha, sest telc nohisemist pole enam hästi kuulda. Ja lõpuks on auto ka olemas. Polegi kellegile ette jäänud või mingi eriti haiget huumorit tehtud, et viisime tasulisse parklasee või muid taolisi lollusi. Tegime mõned pildid, kuidas keegi ja kuskohast parjasti härmas on. Vahetasime riideid ja siis oli juba päris hea olla. Sõime veel viimased šokolaadid ära ja oligi minek. Tagantjärgi on jah hea meenutada, aga kuna ma pole varem selliste asjadega üleüldse tegelenud siis oli minu jaoks ikka päris karm. Aga võib ka olla, et sai lihtsalt väga vale aeg valitud. Teepeal olime aga mõlemad surmkindlad, et kui tuleb uus aare, mille saab kätte ka autoaknast kätt välja sirutades ja see jääb meile risti teele, siis las jääb see sinna igaveseks. Väike arvestus näitas, et kokku läks meil seal peaaegu 8 tundi. Ja ometi suutsin ma seal päris põhjalikku meeleolu muutust kogeda.

4 jaanuar 2009 leidis Tanel & Lauri [algaja]
Osa 3 : Aga täna on juba parem. Jalad liiguvad. Tõsi küll, trepist alla ma hommikul vabatahtlikult ei läinud aga õhtupoole ei pidanud enam kiusatusele vastu ja läksin Linnapea aaret otsima. Ilmselge, et ma olen sõltlane :)

4 jaanuar 2009 leidis Telc ja Lauri [telc]
Selle retke kirjeldamiseks jääks vist ka Vanemuisel endal sõnu puudu. Kuidas autoga Poruni parklasse trügides kapotile väljavaadet piirav hang kasvas ja mitmel korral labidat sai välgutatud kui hanged laiutama kippusid. Mõningate halbade asjaolude tõttu jõudsime Poruni parklasse ka suhteliselt hilja. Riietusime ja sättisime varustust ning minu seni pikima georetke start oli kell 13:40. GPS näitas aardeni linnulennult 4,59 km.

Esimene ots oli lihtne, tõkkepuust jalgsi mööda ning sama teed mööda edasi. Poruni jõest üle ja vasakule mööda sihti, kus oli juba puutumatu lumi ja murdunud puutüved risti tee peal takistusteks. Varsti tundus olevat mõistlik hakata suruma otse läbi metsa. Keerutasime siis üritades vältida hullemat räga ja samas ka suunda hoida. Puudel olid peas paksud lumemütsid, mis vähimagi riive korral meile pähe varisesid.

Selle metsa taga ei ole mets on raba...

Poolteist kilomeetrit oli läbitud kui jõudsime metsast välja, enne rabapealseid pisikesi mände oli kitsas vöönd suuremaid mände, mis päikese valguses otse kuldsed paistsid. Ilus vaadata kohe. Ilu sai, aga väga ruttu otsa ning järgnes teekonna valdavaim maastik. Mättaline maastik, hanged üle põlve ja maapind, mis paksu lume all pole saanud läbi külmuda. Lauri proovis ka räätsadega liikuda. Kohati olid need abiks ja kohati hoopis tülinaks. Igatahes tänu nende kolakate jalga ja jalast ära lappamisele jäi ta minust pisut maha. Trügisime edasi. Ainsaks natukenegi rada meenudavaks orientiiriks täistuisanud loomarajad, kus lund oli pisut vähem ja mõnes kohas ka põhi kõva. See tundus ikka tõesti puhkus kui õnnestus kümme sammu ilma läbi vajumata teha. Jõudsin aardest 1,7 km kaugusele, kus oli jupikene lagedat raba, kus lumi oli ära tuisanud ja seetõttu ka rabapind kõvem. Tagantpoolt helistas Lauri, kes arvas, et tema on küps. Keelitasin teda siiski edasi tulema, sest tee näis parem. Parem lõppes aga peagi, siis jäi sadakond meetrit taas täistuisanud pehmet ning selle taga HURRAA! Kõva maa! Olin jõudnud rabasaarele.

Pisut tõmbasin hinge, ampsasin šokolaadi, vahetasin sokke ja edasi. Ja siis alles läks asi tõeliselt koledaks. Hanged olid sügavamad kui varem. Poolel teel rabasaarest aardeni oli seis selline, et jala kinni jäädes oli lihtsam kukkuda hangele kui võidelda püstijäämise eest. Vahepeal liikusin 20 meetri kaupa.

Helistab Lauri, et tema on nüüd ikka täitsa kutu ja jääb 1,7 peale pidama ja ootab. Andsin talle nõu veel 200m edasi rügada, et seal soosaarel kokku saada ja pärast lõket teha kui ma tagasi olen. Aardeni näitab gps 600 meetrit. Nutumaitse on suus, sest hanged on nii sügavad, iga samm on ränk pingutus. Sikutan jala soost ja hangest välja, et sama kohe taas ja taas ja taas korduks. Kurat, ei jõua. Aga noh, tagasi ka ei lähe. GPS on jääga kaetud käkk, millel aegajalt ekraani puhtaks kraabin. Pimedaks läheb ja gps paneb pildi tasku. Võtan seljakoti seljast, kougin fotoka seest uued patareid välja ning sätin ka lambi pähe. Kokkuvõttes jupike aega puhkust. Suman edasi pealembiga gps-i ekraani valgustades, sest ekraani enda taustavalgus kulutaks patareisid liig kiiresti. Ja SIIS - need viimased mõnisada meetrid, mida suvised otsijad on väga vesiseks väitnud, need meetrid on lumest pea puhtaks tuisanud, kõvaks külmunud ja normaalsel jalakäija kiirusel läbitavad. Ja siis on pime. Ja aardeni on alla 100 meetri. Kuuvalgel on puudetukk näha. Maapind muutub jälle pehmeks. 20 meetrit - ikka veel ei paista midagi. 10 meetrit ja traadiga puu külge riputatud puldankott ongi täpselt seal, kus ta olema peab! HURRAA. Lauri helistab. Aku on külmaga koolenud. Toksin kiirelt võimalikult lühikese sõnumi: "Käkk käes, tulen tagasi". Kartes, et aku ei kesta pikemalt, ei raiska aega selgitamaks, et hakkan alles pakki lahti harutama.

3 jaanuar 2009 leidis Telc ja Lauri [telc]
Matk oli nii pikk, et ei mahu 4000 tähemärgi alla ära. Panen jätku eraldi ja varasema kuupäevaga, et lugemine läheks loogilises järjekorras.

Arvata, et omanikul pole ka endal soovi väga tihti aaret hooldamas käia. Sestap arusaadav, et lisaks puldankotile on aarde ümber kolm kilekotti ning kaks plastikkarpi üksteise sees. Siiski on kilekottide vahele niiskust pääsenud ja need on üksteise ja aardekarbi külge kinni külmunud. Näpud juba jääs, sirvin logiraamatut, tundub, et seal on mõni logi rohkem kirjas kui siin lehel, kuid täpsemalt vaadata ei jõua. Lehed on kah pisut kokku külmunud. Tõenäoliselt on logiraamat juba karpi pannes niiske olnud, sest muu kraam oli üsna OK. Aardest võtsin ära viimase sinna jäänud vägijoogi, ühe Elektroskandia pastaka ja veel ühe vidina, mis poleks tohtinud aardes ollagi. Jätsin kah miskit. Pastakas, mis kaasas, keeldus kirjutamast, sodisin siis Miki jäetud markeriga enda ja Lauri nimed kirja. Pakkisin aarde kokku, vahetasin taas sokke ning pannud aarde tagasi oma kohale hakkasin tagasi tatsama. Enne veel võtsin enda terviseks põhjani selle viskipudeli, mis sai võetud Salakirja aardest.

Tagasitee soosaarele on pikk ja kole nagu suur isamaasõda. Pealambi valguses ajan omaenese jälgi, abiks on ka kuu. Iga natukese aja tagant tõmban hinge ja vaatan gepsu pealt, et jälle mõnikümmend meetrit läbitud. Umbes 400 meetrit enne soosaart kustuvad taas kepsu patareid. Nüüd ei oska enam läbitud vahemaad arvestada, selle asemel sisustan puhkepeatused võigaste röögatustega, lootes kuulda Lauri vastust. Umbes 200 meetri peal on ka vastus lõpuks kuulda ja see lisab niipalju indu, et kuni saareni enam ei peatu. Saan Lauriga kokku ja joon ahnelt teed, mis termosega kaasas. Jalad on jälle jääs, aga vahetussokid on otsas. Ka Lauri tagavarad on ammendunud. Leidlikkuse ema on vajadus ja nii saab täiesti korralikul kampsunil varrukad otsast lõigatud ja need villaste sokkidena kasutusele võetud. Et veri jälle korralikult käima saada lasen aardest võetud tillukese viruvalge kah lipsu taha ning jätkame tagasiteed.

Tagasiminek on mõnevõrra lihtsam. Jäljed on juba ees ja lasen nüüd Lauril ees minna. Tempo on jõukohane ja lumme on sumatud peaaegu, et rada. Tulevad vastu ka tuttavad kohad - siin olid need ilusad männid, siin jäi Lauril kummik mutta, ahah, see on see kraav või oja, varsti peaks tulema üks siht, siis teine kraav, siis see siht, mida mööda tulime. Siis jõuame juba teele ja siis on ainult miski 800 meetrit otseotseotse. Auto juures teeme fotosessiooni, koorime külmunud rõivad maja joome ära viimase tee ja varsti polnud võsa vahel enam muud kui meie rattajäljed ja tagatulede kuma.
Mõned arvandmed sealtmaalt kuni geps kestis:
Start: 13:40
Finiš: 21:20
Reaalselt läbitud teepikkus autost aardeni: 5,39km
Keskmine kiirus: 1,4km/h
Tagasitee kohta andmed puuduvad.

Ja siis ma nüüd loen, kuidas tehti lõbusaid jalutuskäike lagedal ja külmunud Virussaare rabal :S

23 veebruar 2008 leidis Kristjan, Jaak, Peeter, Alar ja Björn [bjorn]
Juba mõnda aega olime planeerinud matka Poruni ürgmetsa ja nüüd Vabariigi aastapäeva eel saigi tee Ida Virumaale jalge alla võetud. Kokku veetsime idapiiril kolm päeva ja neist keskmisel saigi see aarde otsimine ette võetud. Piirkonna liikumiskeelust olime täielikult teadlikud, aga kuna asi tundus vägagi ahvatlev, siis pigistasime ühe silma kińni. Samas tuleb mainida, et talvel on sinna ligipääs oluliselt lihtsam kui suvel, nii et kui keegi planeerib seda aaret võtma minna, siis legaalselt tehes on kõige mõistlikum aeg ilmselt jaanuaris, kui on olnud piisavalt külma, et raba kannaks. Laagripaigast aardeni näitas GPS 4,37 km. Esimene poolteist kilomeetrit läbi võsa oli väga vaevaline, aga kuna ilm oli kena ja meeleolu hea, siis ei lasknud me moraalil langeda. Lisaks leidis Peeter metsast põdra kaheksaharulise sarve, mida ta siis kogu ülejäänud tee seljas kaasas tassis. Aarde leidmine iseenesest oli lihtne ja oleks võetav ka ainult kompassi ja kaardiga. Aare oli oma asupaigast maha kukkunud ja osaliselt jäässe külmunud. Sisu oli veerünnakule päris kenasti vastu pannud. Logisime ja kinnitasime aarde tagasi pisut kõrgemale, et vesi ei pääseks ründama. Tagasiteel korjasime jõhvikaid, mis olid juba parajalt magusad, ning neid leidus ümbruskonnas ohtralt, tegime rabasaarel lõunapausi ja liikusime pisut idapoolsemat trassi mööda laagrisse tagasi. Kokku kulus edasi-tagasi koos söögipausiga ca 5 tundi. EV, jätsime šveitsi raha ja markeri

28 oktoober 2006 leidis Ene, Eve, Veiko, Andres [andres_o]
Olles kunagi aarde peitjate seas, käisime vahetasime katkise karbi uue vastu ja paigutasime aarde selliselt, et see ka talvel paksu lumega leitav oleks. See ei välista, et aare kunagi ilmastikust või loomadest-lindudest tingituna jälle maapinnale ei pudene.
Aardele lisasime must-valged detailsed kaardid (3) ümbruskonnast (pärinevad eri ajastutest).

Teekond autost aardeni kestis 2,5 tundi. Tagasi suure ringiga üle soosaarte 5 tundi. Oli päev, mil anti tormihoiatus ja normaalsed inimesed pidid toas istuma. Ebanormaalsed aga uitasid lumetormis soo peal.

Infoks edaspidistele otsijatele: viimased mõnisada meetrit on väga märjad ja vesised.

1 oktoober 2006 leidis Miki, Heleliis, Reet ja Helen [miki]
Nüüd siis päeva "nael". Aare mis tundus nagu natuke kättesaamatu ja samas on kuskil seal olemas. Silm sai peale pandud juba aasta tagasi, peale esimest mitteleidmist, vahepealne liikumiskeelu aeg aga lükkas külastuse edasi. Võimalikku lähenemisteed sai üsna hoolikalt valitud erinevaid aero/satifotosid uurides-puurides. Igalt poolt lähenemine tundus ühesugune...peaaegu. Eile, kui Helen arvas, et võiks mingi rabamatka ette võtta, siis tundus parasjagu õel liigutus "linnatsikid sohu kupatada" Mõeldud tehtud. Auto jäi peaaegu 5km kaugusele, väljatrükitud aerofotod näpus üritasime kuivemat ja kandvamat teed pidi kohale ukerdada. Natukene metsa ja siis raba ise.. ja siis soo. Umbes iga 40 minuti tagant puhkepaus.. Vaikus.. kuulda on vaid lõõtsutamist, vahepeal haugatas kuskil rebane. Koordinaatidele jõudes oli aarde leidmine lihtne, oli teine loogilises kohas ja mitte väga peidetud kujul (seal kohas ilmselt ei ole ka hoolikalt peitmine väga oluline). Võtsime mingit alkoholi, jätsime võtmehoidja. Aardeämbri kaas on katki, sisu vett täis. Järgmine leidja peaks kindlasti kaasa võtma uue konteineri mõõdus umbes 2l shaslõkiämber. Kohapeal tegi olemise mõnusaks selline mõnus rabametsatukk, Reeda liha ja leivad ketshupiga. Planeeritud lihaküpsetamine lükkus tulevikku, oleks muidu päris pimeda peale jäänud. Tagasitee (kerget väsimust oli sagedastes komistamistest aimata) tundub alati lühem millegipärast, tuttavad kohad panevad muigama, et "näe siin jäi mul toss mudasse kinni.. ja näe me oleme juba siin, kus on tuttav hunnik tundmatult loomalt, kes ei viitsi jõhvikaid läbi närida" Kuskilt pimedusest paistev auto tundus nagu jumala õnnistus. Kokkuvõttes oli äärmiselt tore ligi 6 tunnine hulkumine rabas/soos, millega kõik seltskonna liikmed rahule jäid. Tänud peitjatele.

27 august 2005 ei leidnud Ermo [pioneer]
Mõtlesin, et lähen luuran natuke lähenemise võimalusi ja planeerin külastamist, aga mingil hetkel leidsin ennast juba mitmendat tundi üksinda teksad jalas aarde poole rühkimas. Õnneks(loe: kahjuks) tuli 2,44 km enne nulli mõistus koju ja pöörasin otsa ümber, sest ilma korraliku varustuse ja seltskonnata ei maksa sinna minna - puha soo.

24 märts 2005 kommenteeris Kaits747 [kaits747]
Kasuks tuleb ka seaduste tundmine ... Puhatu soo, Gorodenka, Üla-Poruni ja Laukasoo sihtkaitsevööndis on keelatud inimeste viibimine 1. veebruarist kuni 31. juulini, välja arvatud teaduslikel välitöödel ning järelevalve- ja päästetöödel. http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=23797 http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=25273
http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=23797