Väikese indiaanlase

Vaatamata segasele kirjeldusele täiesti omamoodi paik siin maa munal. Nii nagu üks legendaarne geopeitur on kunagi öelnud: nii lähedal, samas nii kaugel. Oleme neid Kolga lahe aardeid juba aegade algusest vaadanud, kuniks nüüd siis avanes võimalus neid ka lähemalt kaeda. Eks see jääb nüüd tükiks ajaks meelde.

Täiesti omamoodi pinnavorm siin see kivikõrb, ei mäleta küll, et oleks sellist kuskil kohanud. Kuna jalas olid meil õhukesetallalised vee sussid, siis muidugi nende kivide otsas turnimine kõige mõnusam ei olnud. Kohale aga jõudsime ning siis algas ikaldus. Saime teada, et null on üsna täpne, aga GC vihje järgi kaevata ei tohi. Puud kõik said läbi vaadatud - aaret ei kuskil. Siis sai ikka hakatud kive tõstma (ja tõesti, me ei kaevanud) ning muidugi see viis sihile. Täpsemalt, ühte spetsiifilist kivi! Aitäh!

Tänud!

 1 

Peale Rammut tulime Aksile. Siin olid enamustel aarded leitud. Ainult minul oli mõlemat vaja. Seda oli ka Mairel vaja, ning Paavo jalutas lihtsalt kaasa. Hoolimata sellest, et Paavol oli aare leitud, läks leiuga ikka väga kaua aega. Kuidagi ei saanud vihjest aru ja nagu midagi silma ei hakanud. Lõpuks saime ikka kätte. Null on väga täpne. Ja ikkagi profid geopeiturid olid koos ning pastakat kellelgi kaasas ei olnud. Õnneks oli antud topsis pliiats olemas :D Logi kirjas, suundusime teise aarde poole. Tänud!

Leitud

Siin ei läinud ülearu kiirelt. Ega see kivide keerutamine ei paista ka geosõprade lemmik tegevus olema. Koht äge ja ega aaregi peitu jäänud. Kniks.

Siit ja sealt sai uuritud ja leitud. Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Valisime ilusa sooja, päikeselise päeva ja läksime tegema saarte trippi - alustasime kell 10.50 Naissaarelt , siis edasi Kumbli, Aksi, Rammu, Pedassaar, Malusi, Keri ja lõpetasime kell 22.40 Naissaarel. Aksi oli siis teine. Paadi jätsime saare idaküljel oleva paadisilla äärde ja võtsime ette jalutuskäigu saare põhjaossa. Kurb oli muidugi vaadata neid tühjalt seisvaid hooneid, mis ootavad aega, mil need lammutatakse. Põhjaosas olid lambad puude alla varjunud. Saare rannik oli väga kivine aga ometi kasvas ka sealgi nii puid kui põõsaid. Tänud aarde eest!

Mõnusa saarteretke käigus leitud. Aitäh!

Kuna selle saare aaretel olid ees mitteleiud, suhtles Helen peitjatega ning valmistasime ette mõned karbikomplektid juhuks, kui tekib taastamisvajadus. Õnneks midagi taastada vaja ei olnudki, mõlemad topsid olid alles, indiaanlane oma nimele sobivalt natuke rohkem peitu kaevunud kui Paadimeistri. Helen märkis meie külaskäigu raamatusse ja mõnusa loba kõrvale jalutasime seejärel läbi sadama veel ka Paadimeistri aaret leidma :).

Rammult võtsime suuna Aksi poole. Kunagi Prangil käies mõtlesin, et tahaks Aksile ka sattuda ja nüüd see võimalus tekkiski. Jalutasime aardeni ja imetlesime kivist kaldaäärt. Nullis leidsime potensiaalse peiduka ja peagi oli aare käes ning nimed kirjas. Aitäh aarde eest ning rahu saarele.

Peale Rammut võtsime suuna Äksile. See on juba natuke tuttavam saar. Mitte, et siin varem ise käinud oleks aga lihtsalt siinsed teemad on uudiskünnise mitmel korral ületanud ja isegi paari telesaatesse kohalik maaomanik oma probleemide puntraga sattunud. Seega telepildi vahendusel oli justkui saarel tiir tehtud. Aga oma silm on ikkagi kuningas ja nii me siin ilusal maalapikesel ringi jalutasimegi.

Geopeituse seisukohalt oli ka hulka kodutööd tehtud. Äksi aardeid oli viimati leitud kaks aastat tagasi ja nüüd sel suvel GC-s kaks mitteleidu. See tegi olukorra natuke ärevaks, et äkki aarded ongi kadunud. Seega sai ühendust võetud aarde peitjaga, uuritud tema plaani aardega ja isegi kotitäis erinevat kraami kaasa võetud, et vajadusel aarde taastamine ette võtta. Oli meil ju pundis ka varem leidnu.

Tegelikult olid seekord hirmul suured silmad. Kohale jalutades hakkas üks potentsiaalne koht silma ja seal pisut kive uurides ja kraapides tuli ka hästi peidus olnud aare välja. Ainult silmadega otsides seal pole küll midagi teha, ikka kive tuleb ka tõsta. Aga ega sellises kohas saagi ju karbike lihtsalt maas vedeleda. Laine uhuks selle minema või lambad talluks katki. Seega otsima peab korralikult, aga aare on olemas.

Loodus on siis saarel tõesti väga mitmekesine ja üsna kummaline. See lõputu kivivallide väli ja siis kohe kõrval mingi kuivanud järve meenutav mudaauk. Ilus saar ja kahju, et siin inimesed, loomad ja loodus rahulikult koos eksisteerida ei saa. Ruumi ju oleks kõigile.

Leitud, aitäh!

Veidi tuli siin ikka tuustida aga ei jäänud ka see aare meie teravate pilkude taha peitud, tänud :)

Kerilt võtsime suuna Aksile ja maabumiseks leidsime taas kivivaba maabumistee. Saare indiaanlaste osa on huvitava välimusega kiviväli koos üksikute maagiliste pihlakatega. Aaret tuli veidi aega otsida kuniks ta leitud sai.

Kui paadimees Mart hommiku helistas,et täna on võimalus Aksile ja Kerile minna,egas siis seda kaks korda küll ei lasknud öelda.Aksi saar väga meeldis.Aareke ikka peitis mõnda aega ennast enne kui kätte andis.Aitäh!

 1 

Esmaspäev, 27. juuli. Palang pakub viimast vaba kohta teisipäevasel Kaberneeme-Aksi-Keri-Kaberneeme liinil. No nii tahaks minna, aga ei õnnestu selle päeva plaane sättida ja tuleb ära öelda. Süda tilgub verd. Aksi ja Keri jäävad ikka kaugeteks täppideks keset merd. Teisipäev, 4. august, veidi pärast 10 hommikul. Heliseb telefon, déjà vu: "Kas täna Kerile tahad?". Ei tea, kas kolmandat kutset tuleks, muidugi minek. Elevus. Kell 15:30, tuiskan töölt minema. Ilm on hall. 20 minutit hiljem, esimesed ettejuhtuvad vahetusriided ja kesine õhtusöök lendavad kotti. Edasi sadama poole! Ilm on ikka hall. Vahepeal sajab nii, et paarikümne meetri kauguselt pole midagi näha. Kuskil kaugel-kaugel paistab siiski heledam taevas. Vestid selga ja paadile, tibutab. Paat tuiskab üle vee. Vihmas ei ole just lihtne silmi lahti hoida ja tuul puhub kapuutsi peast. Aga riided said soojad ja mõnus on. Ei sega need meres olevad augud, mis põrgatavad. Ja olemegi Aksil. Vihm annab järgi. Esimesena rühime põhja poole indiaanlaste maale. Saar on ilus. Ohhoo, siin on järv! Ohhoo, siin on kivid! Otsimiseks ikka kulus aega, aga seal ta lõpuks oli. Aitäh!

Hullult vihma kallav päev ja tumehalli taevaga õhtu ning meie väike seltskond teel meie jaoks tundmatute saarte poole. Kapten Mart lahkelt pakkumas võimalust lisaks Keri saarele külastada ka Aksit. Kui Keri kohta olen ikka näinud pilte ja enda jaoks teadvustanud, milline lage plats keset merd see saar on. Siis Aksi oli täielik mõistatus. Aksi. Kui eriilmelised on ikkagi meie saared. Pisikesed ja üksteisest nii erinevad. Aksi. Minu jaoks tundus see lapike paradiisi keset merd. Siia tahaks jääda, siin tahaks lihtsalt olla. Tahaksin siia kunagi uuesti tulla. Pisike saar ja kui palju põnevat tema peal peidus oli. Lombid ja soo. Lisaks muidugi lambad ja sarvilised veised. Lindude rünnakute aeg oli meie saare külastuse ajaks juba möödanik. Võisime rahulikult jalutada kiviklibusel rannal Väikese indiaanlase poole. Aarde juures olime natuke segaduses. Tiirutasime erinevate kohtade vahel. Leidsid need, kes uskuśid koordinaati. Tänan kõiki, kes minu siia sattumise põhjustasid ja sellele kaasa aitasid! Aitäh!

Oli teisipäev, kellaaega ei ole enam meeles, kuid see et kusagil Toila pargis jalutasin, seda tean kindlalt. Telefon helises mingi hetk ja Hannes kutsus Keri saarele ja minek täna kell viis. Veidi mõtlemist ja olin nõus. Kui Te vaid teaksite, kui mitu korda sai selles otsuses kahelda ja kiruda ennast, kas oli nüüd seda vaja. Kõige hullem hetk oli siis, kui teel sadamasse ämbriga vett alla kallati, sai veel ka Piretilt küsida,kas ikka lähme. Vastus oli jaatav. Teine kahtluse hetk oli siis kui Mart ja Piret minust mööda põrutasid ja ma seda vee peal liikurit nägin. Kolmas ja viimane kahtluseuss puges sisse sadamas, kui nägin paadikest juba vee peal. Lõpuks ma ikkagi sinna peale ronisin ja seni kui Merlet oodata sai ,kes väikese logistilise vea tõttu hoopis vales sadamas ootas jäi lõpuks ka vihm järgi. Aga ei, kokkuvõttes tore oli see reis kahele saarele. Kusjuures tagasitulek oli vägagi sile. Tänud kõigile kaaslastele ja peitjale.

 4 

Paadimestri juurest suundus meie lagunenud seltskond otse aardeni, paatidest ja Mardi muigvel pilgu alt mööda, kuid teekond oli enam kui huvitav. Järsult otsa lõppev taimsetik, mille asemele tekkisid kiviluited - sellist asja pole ma mujal näinudki. Tiirud üritasid mind kui nõrgimat lüli oma pojukeste lähedusest ära ajada, millele ma ka allusin. Sest aare asus nagunii eemal. Vinge paik. Sellelt saarelt tulid mu parimad reisifotod, mida ka varsti näha saab. Tänud aarde ja seltskonna eest.

 2 

Tõesti ilus väikesaar, kuhu pole varem sattunud. Meid Kerile sõidutav paat jäi sadamasse ootama ja kapten Mart andis meile aega ka Aksiga tutvumiseks. Paadimeistri aarde juurest jalutasime edasi saare tippu, saarevaht soovitas juba eelnevalt jälgida peakohal toimuvat, sest tiirud reageerisid häälekalt, õnneks tibud vist juba piisavalt suured, sest tõsist rünnakut meie suunas ei korraldatud. Kena koht. Nautisime saart ja kauneid vaateid. Aare meenus siiski ka, kuigi siin mõnusas õhkkonnas ja toredate kaaslastega muljetades võiks ka ununeda. Aitäh põhjuse ja võimaluse eest seda toredat saart külastada.

Lõpuks kolmandal katsel sain selle aarde logitud. Kahel kohalkäigul varem ei olnud lihtsalt pliiatsit kaasas ega seda ka aardes. Jäi logimata. Nüüd siis lõpuks eesmärgil! Oli tore koos vahvate kaaslastega imetoredal õhtul see aare taas leida ja logida! Aitäh!

Sama stsenaarium nagu Keri saarel kordus ka siin: enne üks aare söögi alla ja seejärel teine söögi peale - no mes sa, hing, paremat tahad. Just paras jalutuskäik ja väike indiaanlane ei mänginud meiega pikka peitust. Aitäh aarde ja mõnusate otsimistingimuste eest kõikidele headele jõududele! Aare korras.

Seegi aare leitud süstaretke osana. Aitäh :)

Milline äge maastik ja kaunid vaated siin on. Vaatenurka muutes leidsin silmadega aarde üles. Jätsin naaberaardest kaasa võetud pliiatsi. Tänan kutsumast.

Kuna saarel sai oldud kokku kolm päeva, siis saarele sai mitu ringi peale tehtud, alles teisel ringil avastasime ka selle.

Saarte külastamise traditsioon tõi meid sel aastal Aksi saarele ja sai seal kõik vaatamisväärsused ära nähtud.

Mõnus jalutuskäik ja huvitav pinnas maastik aarde juures. Oli lahe küll. Leidsime aarde ka kiirelt ja ega tal seal palju kohti polnudki kus olla. Tänud peitjatele. PS veits üllatas sadamas parkimistasu 10eur, aga no ega 5eur per aare ei tapa ja ehk seega hoitakse ka sadamat korras, et ikka geopeituritel oleks kuhu randuda.

Natuke liiga lihtne värk jah. Aga mul hea meel, et roheline täpike kirjas :) See on tore, et siin on nii palju vahvaid pihlakaid, mille järgi saab orienteeruda. Kaugelt juba aru saada, kuhu vaja suunduda. Vähemalt mu lemmik kaardi, maa-ameti kaardi järgi. Eemal oli kühmnokkluige pere, kelle perepea võttis minu kohalolu väga rahulikult ja toimetas omi asju edasi.

Kirjutusvahend jäi paati ja paberil märge tegemata.

Tänud aarde eest!

 1 

Kui juba aaret omavale saarele juurde peita siis võiks midagi soliidset ja uhket teha mitte mikrot kivi alla. Vähemalt oli seegi, mis meid peatust tegema sundis sest üle 2h järjest banaaniga kõrvetada oleks küll päris piin olnud.

Keri tehtud, miks mitte siis väikese ringiga ka Äksi aarded roheliseks teha. Kapten navigeeris saarele ja nii said kõik saarele ringi peale teha ning nimed kirja. Tänud peitjale.

 2 

Kerilt tagasi tulles jäi just poolele teele et siis se teine täpp ka ära vormistada ja jalgu sirutada. Natuke mystikavaldkonda jääb minu jaoks kuidas need puud kll siin kivide vahel kasvada suudavad, aga nu ju siis on elutahe ikka nii k6va. Jalad sirutatud astusime siis jälle geobanaani ja asusime tagasiteele Punakivi poole. K6vasti meremiile sai kogutud. Vist mingi 75 km kanti sai läbi p6ristatud selle paaditripi käigus. Tänud peitjale ja ka Kaupole sellele lahedale seiklusele kutsumast ;)

banaaniraiderid chillimas ;P

Keri saar külastatud jäi natuke aega üle. Otsustasime seda sisustada Äksi saare külastusega. Ühtlasi meeldis geopeiturina veel kahe aarde otsimise võimalus. Leid tuli ruttu, aitäh!

 1 

Vôiks öelda drive in, aga meie drive andis saarel otsad, siis tánud prangli pààstele oleme nüüd in. Aardes puudub kirjutusvahend ;) tànud.

Kàrtsu myrtsu

In

Üks väga vana logivõlg...
Õnneks on kaaslased juba kõik öelnud ;)
Tänud aarde eest!

Olen küll saared mitmed aastad tagasitööasjus taimekesi uudistamas käinud, aga ei teadnud ma siis geopeitusest midagi. Samu on aarde elueast näha, teda polnud sel ajal veel olemaski. Tore taaskohtuine saarega jamõnus matkake. Aitäh peitjale põhjust andmast ja Kristale reisi korraldamast!

http://Krista,

http://Piia,

http://Peeter,

http://Marje,

http://Paavo

http://ja

 2 

Eilsele 18+ km kõndisime täna hommikul veel 5 km sadamasse otsa. Ikka seks, et saaks veel ühele naabersaarele ühtainsamat, kolm aastat oodanud aaret otsima. "Helge" viis meid mõõduka lainega üle, mis vahepeal all viibides nii pisikene ei tundunudki. Siiski pidasid kõik vapralt vastu, vaid suvepäevatajatest noorsandidel algul avatud olnud punane vein kippus üha enam kinni jääma.
Saarel astusime geosemudest eri suundades, sest meil oli Paadimeistri juba oma paadiga leitud. Vedasime hoopis 5-6 mugu siinse aardeni. Rääkisime neile geopeitusest ja mida see inimesega teeb. Ka seda, et kui oled kord ühegi aarde leidnud, ei saa enam kunagi muguks tagasi ;-) Keegi ei pööranud enne nulli jõudmist ära, ju siis ei ehmatanud piisavalt. Otsida saime ikka mitu minutit, sest ei taibanud sellist peitmisviisi kahtlustada. Kui aga leitud, panime kõikide leidnute nimed kenasti logiraamatusse. Veebis ligi kuu hiljem meenub vaid Markus ja Hiob, ülejäänusid saate logiraamatust järgi vaadata :-)
Sellega saigi meie kuulsusrikas mereis läbi. Kõik Prangli ja Äksi leidmata aarded said üles leitud. Nüüd tuleb veel mandrile jõuda ja siis ÄMM-rajale 1.5 tundi telkima-ööbima roolida. See saab raske olema, sest öösel oli plaksu-und vaid paar tundi ja kl 04-07 sai üleliigsed joogid ära joodud. Aga ei hullu, ma suur mees, elan üle, saan hakkama.
Aitäh peitjale ja Kristale saarte-tuuri orgunni eest! Viis pluss! Aare oli kombes.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1161418976

Endised mugud

Meri oli hülgest hallim

Ees ootab Helge (tulevik)

 3 

Prangli oli eelmisel päeval läbimatkatud, seega oli terve hommik ja päev põhjust ja võimalust keskenduda Äksile. Laevajuht oli kohe samast ööbimiskohast võetav ja Kristal loomulikult kõik korraldatud.

Hommik oli minujaoks raske, öö ja varahommik oli möödunud rannas sääsepõgenikena ja nüüd oli mul mingil põhjusel kõndida raske ja sääsk oli huule sisepinnalt endale võtnud toitu, et uusi sääski toota. Selline oli legend mida ma ikka kuidagi ei uskunud ja ikka Piiat selles süüdistasin. Aga ma siiski jõudsin kella 11 sadamasse ja see oli päris suur pingutus, niinagu oli see pingutus ka paljudel kaasreisijatele (noored mehed suvepäevadelt), Mina sain istuma ja tundsin siis end Piia kõrval, nagu laps emaihus. Vastasistuvad noormehed aga muutusid lainetel kõikudes aina enam kahvatumaks. Aga olid tugevad tegijad - kalu sõiduajal ei läinud toitma mitte keegi. Oma senisest seltskonnast irdusime juba laevalt lahkumisel, kuna senised kogemused Äksiga olid meil veidi erinevad.

Ja kergelt uduses hommikus sain ma siit saarelt omale imelise mälestuse. Mulle tõesti meeldis see saar. Parasjagu metsik, aga siiski mitte asustamata. Tore saarevaht kes meid tervitama tuli ja meie tülitamise vabandamise peale lausus väga toredad sõnad. Tema kaasa kes majaukselt meid trullakana oma patside lehvides vaadeldes tervitas. Laialipaisatud puud ja põõsakesed kiviklibul ja merekohin ja ümberringi vaated milles oli merd aga kusikil kauguses ka viited tihedamale tsivilisatsioonile. Siin saime ka teada kohalike versiooni loole kudas Lexus Pranglile sattus(noormehed tegid autos magavale tüdrukule lihtsalt üllatuse). Kuidagi kahju oli siit peale läbitud ringi ja logitud aardeid lahkuda. Ja ega saar seda hästi ka võimaldanud, sest äkki olid kivid ülilibedada ja nõudsid lausa tagumikul liikumist. Tagasiteel proovisin laevalael veel vigurdada, lastes tagumikul lainete suunal liugu, peatades hoog siis reelingutel jalgadega. Oh seda mõistust küll, - reaktsioonid polnud ju parimal tasemel ja oleks paar cm mööda pannud oleks võinud ka ujumisega tegeleda.

Tänud peitjatele siia suunamast

 3 

Paadimeistri juurest astusime edasi Väikese indiaanlase poole. Esiti kohtusime koogimeistritega, nende koogikesi olime ennist tee peal siin-seal näinud. Mõnel olid ikka väga suured sarved. Jõudsime kellegi õuele, peremehelt saime loa edasi astuda. Jutu sees ilmnes, et peremees koos naisega varem Pakritel elanud, nüüd siis esimene talv üle elatud Aksi saarel. Sadamakene koos alusega siin samas väikse kivist majakese lähistel, õuel oli lilli ja taimekesi. Peenras nägi eriti hea välja aedtill selle suve kuumuses-kuivuses, ilus, kähar ja roheline. Kunagi olnud saarel lausa viis majapidamist, nõnda palju vist keldreid tõesti jäi tee äärde. Aksil elanud kunagi tuntud laevaehitajad perekond Aksbergid, nüüdsel omanikul on saarel sarviliste pidamine. Lähenesime aina kivisemale kivirannale, aina huvitavamaks maastik läks. Kohtusime ülejäänud seltskonnaga laevalt. Kaunis saar! Madalate kadakate vahelt kulgedes jõudsime Helge juurde tagasi, meri oli peegelsile. Tänud peitjale.

sise veekogu

 3 

Siia sattusime väga ootamatult, täiesti ette kavatsematult ja erinevate juhuste kokkulangemisel. Leidsin mingi paadi ja pakkusin Karlile võimalust Kuuli Muna külastada. Hiljem peatusime Kumblil ja sealt edasi sildusime Pranglil. Öösel. Kuna merereis oli ette planeerimata, siis kütusevarud olid just sellised kaasas, et Pranglile saaks ja Aksile ka, aga tagasi Piritale selle kütusega enam välja ei vea. Mingi infokild oli mälusse jäänud, et Pranglil võiks olla avatud uus automaat-tankla, mis päästaks meid bensiinijanust ja pääseme hiljem ikkagi koju tagasi. Nii me keset ööd Pranglil bensiini-bingot mängisime ja Aksi saarele päikesetõusuks jõudsime. Maastik ja veestiks unenäoliselt ulmeline. Mina ei teinud reisi ajal ühtegi pilti, seda atmosfääri pidi oma silmaga nägema. Vaadake Karli pilte sellelt reisilt. Aksile ma olen kindlasti valmis uuesti tulema. Tänud peitjale.

 11 

Kumbli saare külastusele järgnes pikemat sorti aareteta seiklus. Esmalt uuris Timmu, et mis mul järgmine lähim külastamata aare on. Põhimõtteliselt ei olnudki ühtegi lähedal asuvat aaret aga mainisin Äksi saart. Arvutustöö andis oletada, et kui me sõidame Äksile ja tagasi Piritale, siis jääb paaki 1L kütust alles. Natukene liiga riskantne. Lähim teadaolev tavaline tankla asus Viimsis kuhu aga veidi keeruline paadiga pääseda. Otsustasime katsetada Leppneeme sadamat. Tegemist siiski ju suuremat sorti sadamaga. Panime plaani paika, et kui seal on, siis sõidame edasi Äksile ja kui ei ole siis tagasi Piritale.

Parkisime ennast Leppneeme sadamasse ja asusime ringi jalutama. Ei paistnud aga ühtegi voolikut, mis tahaks endast kütust väljutada. Valikus oli väga palju erinevaid autosid, kust voolikuga kütust välja imeda või siis päästepaate kust kanistreid rottida. Pätid me aga ei olnud ja tuli välja mõelda varuplaan. Timmul meenus, et Pranglile pidi tehtama eelmisel aastal üks kütusetankla. Viisin läbi kiire googeldamise, mis kinnitaski üles tõstatatud fakti. Öö merel sai jätkuda. Sadamast lahkudes juhtus väike äpardus. Käis sulps ja Timmu sukeldumise taskulamp, millega otsisime merepõhjast ohtlikke kive ja sadamates punaseid/rohelisi navigatsiooni helkureid, vajus mere põhja valgustama. Lähipäevil peaks läbi viidama päästeaktsiooni.

Edasi viis meie paadisõit Pranglile. Sadam oli suuremaid ja väiksemaid paate paksult täis. Napilt mahutasime ennast ühe kai äärde. Sadamas lasime kanistrid ja ühe veepudeli bensiini täis. Kuna saarel oli kuulda ja näha, et käimas on pidu, siis otsustasime proovida, et kas seal kohvi saaks. Jalutasime seega kell 3:00 öösel ühele Prangli peole kohvi jooma. Ühe alkovaba õlle janu kustutamiseks ka kõrvale. Naljakas oli mõelda meie käimasoleva tegevuse üle. Kõik purupurjus ja tantsuhoos ning siis tulevad kolm päästevestidest tegelast, istuvad maha ja joovad kohvi. Üks huvitav näide ka peolt - "Kui palju maksab pool topsi kanget alkoholi kaasa?"

Kerge väsimuse pisik minetatud, võtsime suuna Äksile. Tänu madalale paadi süvisele saime mugavalt kivisele kaldale. Koht oli väga sürreaalne. Need üksikud puud keset tihedat kiviklibu ja kohe mere seest välja piiluma hakkav päikesekera. Aarde leidmine oli mõnus vahepala. Aitäh!

<_Kumbli | Äksi teine_>

Vahepeatus Pranglil

Äksi paistab

Kajakad tervitasid meie saabumist

Kapten Timmu koos oma paadiga

 8 

Laupäeva õhtul läksime Karli Kuuli Munale viima, kuidagi juhtus aga nii, et kell 4 hommikul olime omadega Aksi saarel. :D

See saar on täiesti ebareaalne, hullult lahe. Mulle väga, väga meeldis.

Suured tänud peitjatele!

Leitud.

Tegime saarele ringi peale. Segasime veidi seejuures lambaid, kes kabuhirmus põgenesid."Indiaanlane" küll maskeeris ennast, aga kätte ta saime.

Tegiime tee peal kohalikega natuke juttu, nad olid paadi lähenemist juba kaugelt märganud. Natuke hiljem läksid nad Pranglile poeretkele. Kirke tahtis kõik tibud ära paitada, kõik silmale nähtavad tiiruhakatised said üle katsutud. Aitäh!

Juba kevadel levis kuuldus, et läheb paadiostuks. Naljatamisi tegime ettepaneku külastada väikesaari ja Mikk oli sellega kohe nõus. Täna siis see päev saabus. Välja sõitsime Kaberneeme sadamastja siin saarel oli esimene peatus. Saarele tegime ringi peale. Ühel pool elasid inimesed ja teine pool oli tiirukoloonia poolt vallutatud. Linnupojad olid erinevas suurusjärgus, suuremad vudisid eest ära, aga pisemad tegid end oma arust nähtamatuks. Kirke silitas neid siis näpuga. Kaldale on palju poisid uhatud. Aitäh.

 2 

Minu soov ja unistus külastada Aksi saart on täitunus! Tänu peitjale , kes leidis sellise ilusa ja ajaloolise koha. Pandud koos gpsitu,mariheni ja nuffiga. Tervitustega Ahvenamaalt.

See saareots on ka päris põnev, peale kivide ei midagi. Tahaks teada, mis tunne on siin tormiga olla, ilmselt käivad lained kahelt poolt üle pea kokku. Tänan.

Elektra tõi turvaliselt kohale. Uskumatu saar. Eemalt ilus roheline. Saarele astudes ka roheline ja siis tohutud kivid. Kivid, kivid ja veelkord kivid. Ei noh ega seda aaret ei olnud ka ju mujale peita, tänud!

Vaikselt oli juba hakanud vihma tibutama, kui sinna otsa omadega jõudsime. Peiduka piirkond leitud, avastas aarde esimesena kaasas olnud nooremat sorti veel-mugu-aga-ehk-ka-tulevane-peitur. Logirull lahti keritud, imestasin esmalt, et oi, keegi on kuupäeva valesti kirjutanud, täna on ju 10-s! Kuni märkasin ka aastat - 2016. Õigus, olen ju erilisemas kohas kui tavalised linnaarded. Seega leid peaaegu, et täpselt aasta hiljem eelmisest :)

 1 

Aksi keskel asuva aarde juurest seadsime sammud Väikese indiaanlase aarde poole. Idarannik oli jätkuvalt väga äge ja vaatamisväärne, meie mõlema fotograafi aparaadid plõksusid pidevalt.

Kaugelt arvasin, et aare on ühe teise, silmapaistvama kivihunniku all, aga eksisin. Siiski ei olnud seda keeruline leida ja kuigi konteineri avamise järel oli korraks sabin, et kas mingi kirjapulk sai ikka taskusse, sai see mure lahendatud, sest pliiats oli mul õnneks endal olemas küll. Kui aga polekski olnud, siis lähim aare pole ju nii kaugel, et üks pühendunud geopeitur korra sinna ja tagasi lipata ei võiks. :)

Tagasi läksime mööda saare läänekallast, mis on pisut vähem vaatamisväärne kui vastaskülg, kuid siiski omamoodi ilus ikka. Nii jõudsime õnnelikult tagasi ankrus oleva "Elektrani" ja peale väikest einet pardal heiskasime kõik purjed - tuul oli tõusnud! - ja seilasime kahe tunniga tagasi Kaberneeme. Oli järjekordselt tore päev!

Milline vaade

Tagasi merel

Tegime pisikese georingi, seekord kummipaadiga. Aardeleid tuli mõistliku ajaga, tänan peitjat!

Aarde leidsime väga kiiresti, kahjuks hirmutasime vist natuke lambaid. Tore teemakohane konteiner, aitäh!

Aarde poole jalutades pani lambakari jooksu, pärast saarel ei õnnestunudki neid enam kohata. Aare ok, aitäh kutsumast!

Siia sõudmise ajal oli juba tuul veidi tõusnud ning tagant lainega oli lausa lust siia kulgeda. Algul veidi pimesikutasime, kuid peagi jäi väike tegelane silma. On ikka uhke saar see Aksi, enne polnud siia paika sattunudki. Tänud juhatamast!

Oli tõsine vihmasadu lastel riided lõpuni märjad, jahe tuul kimbutamas aga liikusime teisest saare otsast "0" suunas ja nautisime saart,üllatus oli suur ,et saarel oli mittukümmend inimest jaanipäeva pidamas,tervitused neile. Aarde suutsime leida päras mõningast otsimist :) kahjuks kirjutusvahendiga oli lood kehvasti ja logiraamatusse ei saanud ridagi täidame järgmisel korral. Kõik oli korras. isegi konteineri maskeesing oli OK.

 1 

Tulin ka aaret vaatama kuna ei leitud. Õiges kohas teda ei olnud ja juba tundus et jääbki kadunuks kuid igaks juhuks patrullisin rannaärt ja seal ta vedelski. Nats räbalam aga muidu korras. Paigutasin samasse kohta kivi alla. Ehk püsib kauem. Head otsimist!

Pühapäeva õhtusel koduteel otsustasime teha põike aksile ja kontrollida kas väike indiaanlane on kohal. Kahjuks ligi tunnise otsimise järel tõdesime et indiaanlane on läinud lendu vähemalt kohata ei õnnestunud, nägime vaid jälgi teibasse aetud pealuu näol

Kui sinna kanti aerutama satub jälle siis vaatame üle...kui keegi vahepeal ei leia ;)

Otsisime, kargasime, lõime sõjatantsu.... ei miskit. Peab aega võtma ja indiaanlaseks kehastuma:) Jääb järgmiseks korraks.

A muidu oli ilus: meri, päike, vaade kaugusesse:)