Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Minu esimene peit.
Kui juba Kääriku spordibaasi jõutud, siis tead (peaksid teadma) kohe, kes ja kus on Fred. 1,5 maastik on tõusu tõttu.
Kui on aega soovitan ka all järve ääres ära käia, miks mitte väike sulps teha. Seal on kuulus Kekkose saun, kus härra käis headel aegadel leilitamas.
Elagu Eesti sport! :)
Vihje: Eesti bändil Traffic on sama nimega laul.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC63YV5
Logiteadete statistika: 67 (95,7%) 3 4 1 1 1 0 Kokku: 77
GC lehel arhiveeritud. Kuna kuused on maha saetud ja ümbruses peidukohti polnud, ei osanud ka suvel taastada. Väidetavalt pidi seal ehitus käima, äkki siis tekib peidukohti ja saab aarde taastada.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Kui ümbrusest kõik kuused maha saetud siis ka aare kadunud. Raske öelda millal ja kuhu aare taastada.
Nullis olid toimunud suured korrastustööd. Fredi igaks juhuks üle paitanud, sobrasime ka väljakangutatud juurikad läbi ja leidsime Nokia. Akut polnud, aga see-eest vesi ekraanis. Aaret ei kohanud.
Tööandja spordipäeval võtsin hetke, et aaret otsida. Ei leidnud, kuigi ega väga põhjalikult ringi ei tuustind ka. Loodetavasti tegu geopimeduse, mitte aarde puudumisega.
Mu ema juba jõudis vinguda: "miks kõik mikrod võssa peidetakse?" kui ise aarde leidis ja siis väga rahul oli. Aitäh!
Kogu metsaülikool istub peaaegu Fredi kõrval ning ajab väga huvitavat ja tarka juttu. Selle juures nad õnneks ei märkagi, kui üks osaleja vaikselt kõrvale hiilib ja oma pookstavid pisikesse, aga tähtsasse raamatusse kannab. Pärast sai ikka väike sulps ka tehtud:)
Teel ühtede sõprade juurest järgmiste sugulaste, tuttavate juurde. Alustuseks kiire põige Käärikule, et Fred üle vaadata. Piirkond ise tuttav, laagerdajaid oli, lisaks sportlastele tundus, et ka miski hip-hop tantsutrupp. Või on see ka sport? Tänapäeval igasugu imelikke alasid. ;) Seekord oma adopteeritud aaret vaatama ei jõudnud, kuid logidest tundub, et pole suurt vajadust ka. Aitäh, siia ja Kekkose rajale tulen alati hea meelega!
Kiire leid. Koerad lippasid mööda nõlva mõnuga edasi-tagasi. Tänud peitjale.
Tegime Fredile kummarduse, vaatasin üle aknad millest Piia oli hiljuti printsi oodates välja vaadanud. Seejärel suundusime auringile ümber järve.
Nädalavahetusel samas kohas rattalaagris olles polnud aega geopeitusega tegeleda. Nüüd tulime siis teiste plaanidega. Iga asi omal ajal :)
Täname!
Vaatasin Fredi üle. Aare oli väga nähtaval, panin vähe rohkem varju. Keskid olid loginud, et tuli põõsa alla pissile ja vaat, mis leidis :)
Tikkisin logiraamatule lehekülgi juurde. Tere logimast!
Niikaua kui ma üritasin koordinaatides selgust saada, oli Ellen juba aaret silmanud. Aitüma :)
Kunagi sai siin ikka nii mõnedki korrad erinevatel seminadridel või suvepäevadel viibitud. Siis aga geotopsi siin polnud. Nüüd oli aga olukord muutunud ning jälle põhjust siia kanti asja teha. Tänud!
Vähe hiljaks jäi see logimine, aga enne jaani ta leitud sai. Tänud!
Parklast nulli poole vaadates tekkis mõte et äkki on seal. Nullile lähemale rühkides tekkis teine versioon ja siis meenus ka nimi. Aitäh!
No see aare vaatas juba eemalt vastu. Piinlik tunnistada, aga ei teadnud ma enne, kes Fred see oli. Kodus sõbrake guugel appi ja jälle targem. Aitäh peitmast ja harimast!
Eile kruisisime kõveraid teid pidi ikka ja jälle sellest aardest mööda kuid siis olid hoopis teised mängud käsil ja polnud mahti mäkkejooksu teha, võisin vaid tagapingil kergelt ohata, et jälle siin :P. Ja no õhtul peale finišeerumist ei saanud ju ka kohale enam, sest see kihisev ei lubanud enam sõita, mis meile kätte suruti ;).
Täna aga keerasime Kirsikese ja kanuu nina esteks valesse suunda, et see siis kohe õigeks keerata. Kaaslased ainult muigasid kui kaks ohkavat, ähkivat ja hädaldavat kogu treppidest üles rühkisid. No kondid olid minul igatahes eilsest väiksest silkamisest täitsa kanged ja A ju roolis terve see eilne issanda päev selles kõverate teede regioonis seda Kirsikest, nii et pea märg. Aga üles me jõudsime ja kuna kuskil istepinki silma ei hakanud, et jalgu puhata või nii, siis otsisime kiirelt aarde üle, kribasime nimed kirja ja vudisime auto pehmele istmele tagasi. Huh,tegelikult oli see vist tänase päeva üks kergemaid leide :).
Tänud peitjale!
Fredi leidsime ja seejärelt kiirelt selle teise Fredi ka ;) Eemal luusisid miskid mugud aga ehk nad arvasid et me imetleme ausammast ja ei kahtlustanud miskit muud.
Jõudnud nulli, hakkasime vaatama, et nüüd kuskil siin ta peab olema. Ei jõudnud veel peaaegu ringigi vaadata kui aarde konteiner näkku kargas. Tore aare! :)
leitud väikse kevadise roadtripi käigus otepääle. õnneks tuli kergelt.
Jälle targem. Seda kuju polnud ma iial näinud, ehkki olen siin RMK talvepäevadel aastaid sportlikult osalenud või siis õigem öelda, pidutsenud kõvasti. Oi, olid ikka peod...
Koht vääris aaret ja tänud, siin on mida meentuada!
Koht kus kunagi sai oldud laagris, tudengiajal pidutsetud ning nüüd nädalavahetust veetmas. Legendaarne koht läbi aegade :) Tänud!
Siin tegime kiirelt tasa aja, mis eelmise aarde juures üle läks :) Aitäh aarde eest!
Aare avaldas end kiirelt ja nüüd teame ka, kes oli Fred. Tänud.
Kiire leid, võtsin klaaskuuli kaasa, panen selle teinekord mõnda suuremasse aardesse. Siit kukkus see lhtsalt vupsti hange. Aitäh!
Käärikule sattusin esimest korda vist 1985, siis Fred seal veel ei seisnud. Hiljem sai seal peaaegu igal aastal nädalases suusalaagris käidud ja vahel niisamagi. Tore koht kuhu alati tagasi kisub. Aitähh!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Ei tea mis mõtted käisid peast läbi väikesel tüdrukul, kes uiskudel mööda treppi üles ronis kui nägi, et kari täiskasvanuid järsku kuuskede vahele hüppas. Leid oli vist väga kiire kui Madis selle silmapilkselt taskusse peitu jõudis panna. Minu ülesandeks jäi kuuseoksi silmadega uurida. Peitjale tänud!
Edasi sõime Otepääl kõhud täis ja ühele autotäiele geopeituritele soovisime head koduteed.
Tee selle aarde juurde oli libe ja käänuline. Auto vingerdas küll, aga sain siiski oma tahtmise maksma pandud. Seekord parkisime ettenägelikult nii, et oleks mugav paela installeerida. Potentsiaalseid peidukohti jagus, peale mõningast otsimist tuli aga aare välja hoopis Madise taskust. Panime nimed kirja ja aarde tagasi nii, nagu pidi olema. Panime plaani paika, et tuleb minna toitu hankima. Sõelale jäi Otepää. Jalutasime tagasi autode juurde ja ühendasime paela. Keerasin igaks juhuks ka võtit ja üllatuslikult seekord see toimis. Aitäh peitjale ka :)
Siin otsisime tühja, kuna Madis jõudis esimesena kohale ja peitis aarde ära. Õnneks ei lasknud meil väga kaua külmetada ja otsida. :) Tänud peitjale!
Loodan, et kaaslased ei pahandanud, aga Erko tüng vajas tagasi tegemist. Väga kaua ei lasknud tuuseldada seal, panime logi kirja ja suundusime Otepääle sööma. Aitäh kutsumast!
Seekord peitis Erko asemel aarde taskusse Madis. Tänud peitjale!
Siin jooksid Madis ja Mihkel teiste ees üles ja peitsid aarde Madise taskusse. Teistel oli siis lõbus tuuseldada. Aitäh!
Uue aasta teine päev. Lõpuks hakkab ilm õues talve moodi minema ja otsustasime seda ilu minna Harimäe tornist imetlema. Kes pole seal käinud, soovitan soojalt - avanev pilt igal aastaajal on tõepoolest imeline. Seda enam, et seal lähedal ka üks aare peidus on:)
Kuna lähenesime Harimäele Otepää poolt, jäi Kääriku teepeale.
Aare korras ja aktiivne logimine sinna käib. Viimased aastalõputervitused oli jätnud [artisst] meie sõbrlikust naaberriigist:)
Tänud peitjale ja aardele pikka iga!
Elagu Eesti sport!
Tõesti, kes siis Fredi ei teaks? Mina tean teda (või siis õigemini seda kuju) ilmsesti algusest peale. Kuni teismeliseni ei möödunud suvegi kui sealt treppe pidi üles sööklasse ja siis jälle alla staadionile joostud ei oleks saanud. Ei, mitte et ma sportlik oleks. Vanaisa lihtsalt üritas spordipisikut süstida. Niikaua kuni mina mäletan, on Fred seal olemas olnud. Mööda sõidan sealt senini igaaastaselt mitmeid kordi aga üleval pole enam nii tihti käinud. Ega palju muutunud polegi. Veidi võõras tunne on seal olla... Kui enne olin kodus siis nüüd olen külas.
Igaljuhul aardele pikka iga (arvestades üsna pea saabuvat jõuluaega ja aardeümbrust, siis vast ei jää kellelegi näppu). Tänud peitjale!
Öine Kääriku, pime, vaikne, ei ühtegi hingelist. Kuuse külje alla oli ennast ära peitnud Fred. Olin just parajasti Frediga tutvust tegemas, kui kuulsin kauguset samme. Nägin läbi pimeduse, et Spordikeskuse poolt tuleb üks mugu minu suunas. Pugesin kiiresti kuuskede alla peitu ja oma üllatuseks avastasin kuuskede alla tekkinud hallist. Hoidsin hinge kinni ja lootsin, et mind ei märgatud. Mugu jäi täpselt kuuskede kõrval seisma. Nii mis nüüd. Mugu hüüdis Halloo, Kääriku siin. ???????????? Ei tea kas peaksin midagi vastama? Õnneks rääkis mugu peale lühikest pausi edasi ja mitte minuga, vaid telefoniga. Milline pinge langus. Olin siiski märkamatuks jäänud. Nüüd jäi lihtsalt oodata, kuni mugu lahkub. Paraku pidin ma tema kõnet pealt kuulma, kuigi see mind ei huvitanud. Kuna järgnev toimunu oli natuke koomiline, siis panen mõne lausega selle ka kirja. Mugu rääkis oma vestluskaaslasele, et tuli välja, sest tahtis natuke värsket õhku hingata ja kõht on väga gaasi täis. Ja siis ma kuulsin, kuidas mugu läks äkki käima nagu väike traktor. Mugu jalutas edasi tagasi, sama aegselt telefoniga rääkides ja tema tagumine küll muutkui põrises. Ühel hetkel sai tal jutt otsa ja kõne lõppes. Nüüd kaugenesid tasakesi sammud ja vahepeal oli kuulda veel põrinat. Lõpuks sain jälle lambi põlema panna ja imetleda seda suurt halli. Kui ma oma imetlemise lõpetasin, sain ka aega aaret otsida. Ja näe tibuke seal sa end peidad. Logi kirja ja sooja autosse, kus mind juba oodati. Tänud.
Vahi kurja, ei tednud mina enne, kes ja kus on Fred. Nüüd tean.
Aitäh!
Kuna tee meie tänasesse sihtpunkti viis just läbi Kääriku, siis ei saanud me mitte jätta korraks peatust tegemast ja suhteliselt uut aaret otsima minemast. Täname peitjat seda kuju tutvustamast, ei teadnud sellest kahjuks varem midagi, jälle targem.
Olime virgunud katusega õnnes ja pidasime plaani, kus täna edasi seigelda. Suundusime siia, Fretsule külla, sest siit edasi saame üksikusse tallu, kus meid ootab peremehetu kanuu, millega minna Pühajärve saarekeste viispaki manu mõlatama.
Jalutasime üles pühale mäele, enne meid suundus sinna kari noori. Veel teinegi kamp tuli teiselt poolt, nii et pidime oma tegevusega viivitama kuni nad kõik hoone suu poolt alla neelatud said. Aaret ennast märkasime teiste jõuluehete vahel juba ammu. Sobitub hästi ja ehk tänu sellele püsibki :-)
Aare korras, logitud. Ei olnud aimugi, et nii paljud täna veel siia jõuavad. Kahju kohe, oleks oodanud :-) Tervitused peitjale ja järgmistele leidjatele!
No kes siis Fredi ei tea. Kui nüüd siin kõike Käärikul toimepandut ümber hakata jutustama, läheb issanda päike enne looja. Suvel ja talvel, Kekkose saunas ka selles teises seal teisel pool järve, staadionil ja metsas. Tänud kutsumast ja pikka iga tünnile.
Ma ei jöudnud otsima hakata, kui lapsel aare juba näpus. Ühed geopiturid just tulid enne meid.
Kui "tagaaeda" uus aare peidetakse, tuleb loomulikult minna.
Kui Põlva kiirreageerijad ka lehel vilguvad, siis tuleks loomulikult minna võimalikult kiiresti... tankima.
Kui toru eluvett paaki sülgas, proovisin koordinaate GPS-i sisestada.
Kui toru kuivaks löödud, ütles GPS, et tal on nüüd patareid tühjad. Tühja kah, leiame selle Fredi niisamagi kätte!
Kui päev otsa on vihma sadanud, kruusateed on värskelt hööveldatud ja ees on pastlad Hiina lamellid, on päris huvitav sõita. Talvetrenn.
Kui on õhtu, jalutavad ringi metsaelukad. Lõuna-Eesti jäneseid olen praeguseks küll vist kõiki näinud. Rebastest vast pooli.
Kui on õhtu, pime ja sajab, siis inimesed on toas. Isegi autodega ei sõideta eriti. Mulle meeldib siis sõita. Kõvasti muusikat kuulata ja mõtelda.
Kui Käärikule jõudsin, sadas ikka veel. Akendes olid tuled, aga inimsiluette ei paistnud. Mulle meeldib niimoodi otsida.
Kui Fredi üles leidsin, läks aarde leidmisega natuke aega. Minu ajal Fred siin ei tegutsenud.
Kui ma väike olin, sõitsin siit kelguga alla. Ja käisin seal tulede juures batuudil hüppamas. Ja vahel suusatasin ka. Suusatajat minust ei saanud, aga Käärikule satun ikka.
Kui aarde lahti tegin, leidsin sealt peitja jutu ja auditeerijate logi. Kirjutasin sinna oma mängijanime ja kuupäeva ja kellaaja 21:58. Pärast läksin trepist uuesti üles ja parandasin kellaaja ära, sest tegelikult oli 20:58. Hiljem vaatasin veel, et minutipealt tund pärast avaldamist.
Koju sõitsin mööda asfalti, sest enam ei olnud kiiret. Üks auto tuli ka vastu, neil oli vist küll kiire. Äkki läksid ka aarde juurde. Kuulasin veel muusikat ja keerasin rooli, ikka vasakule ja paremale. Tulede valgus peegeldus lompidelt puudele. Puhurist tuli sooja ja riided kuivasid ära. Mõnus.
Elagu peitja ja elagu Kääriku! Aitäh! :)