Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Veel üks aare meie aarete seeriast "Eesti väikesaared" :) Seekord tegemist väikese multiaardega, kus enne põhiaarde leidmist tuleb enne leida aardekaart mis juhatab õige aardeni.
NB! kui oled aarde leidnud, pane aarde kaart oma kohale ilusti tagasi.
Infoks: Kuigi aare asub jällegi sihtkaitsevööndis ei ole looduskaitselisi liikumispiiranguid.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: ilus_vaade (3), väikesaar (1), ujumiskoht (1), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCKJ
Logiteadete statistika: 81 (90,0%) 9 3 0 0 0 0 Kokku: 93
Saarel võttis meid vastu väga muhe saarevaht, kes andis meile info, kuidas saarel liigelda, mida vaadata, kus ujuda ja, et saare üks suuri muresid on prügi leidumine looduses. Alustasime siis saare aarete otsimise ja leidmisega, tegime mõnusa pikniku, ujusime nii saare põhja kui ka lõunakaldal, korjasime suure kastitäie prügi kokku, nägime ühte surnud hüljest, ronisime väikeste ja suurte kivide otsas. Meile väga meeldis.
Aarde esimene osa tuli üpris kergelt kätte kui natuke eelmisi logisid lugeda (alguses olid silmad liiga taeva poole suunatud). Aga karp jäi minu jaoks kahjuks seekord leidmata, otsisime küll kuid kadakavõsa ja vihm tegid lõpuks oma töö ning otsustasime alla anda :(
Selle saare viimane ja kolmas aare. Et me liiga vara ei peaks paati ootama, siis õnnestus meil seda aaret üsna kaua otsida. Õnneks saime abi ja lõpuks ka Krissu leidis aarde. Aitäh!
Alguses leidsime topsiku ruttu. Kaarte kõrvutades saime kiirelt asukoha paika. Ja läksime kohale. Tund aega silitasime kõiki kive, pühkisime viimasedki ämblikuvõrgud puudelt aga aaret ei kusagil. Ka mitte kümne ega kahekümne meetri kaugusel. Kurtsime oma muret aga paraku ei osanud keegi meid aidata. Logid rääkisid võssist ja nõgestest, neid meil polnud. Istusime maha puhkama ja jahtuma, lõpuks Kärt kirjutas Markole , kellelt saime info, et me täitsa vales kohas poleerisime. Sukeldusime siis võssi, Kärt ees, mina järgi ja Maret kõige taga. Jalge eest ühtäkki hakkas üks uss end eemale vingerdama, nii et palusin madukartvat Maretit ots ümber pöörata. Ta ronis kivi otsa ja jäi sinna ootama. Kui puu juurde jõudsime, siis sai ka iga kivi alla vaadatud. Ja kui ma lõpuks aaret märkasin, siis kuulsid seda kõik saarel viibijad. Ootasime ära kuni Maret ka kohale jõudis ja panime oma nimed kirja. Päeva parim leid, sest siit lõpuks tuli leid. Tänud
Nime järgi multi, kirjelduse ja otsimise järgi pigem mõistatus. Aga eks sobis ka nii.
Samas aarde vihje on küll vale, just nimelt maapinnalt tuleb otsida.
Peaaegu oleks nii läinud, et sõidame meretagusele maale ja multit polegi see päev vaja :D aga siis ilmataadi kombinatsioonide tulemusel muutusid nii minekupäevad kui vaja-asjad :). Kolmest aardest siinsel saarel tuli just multi kätte läbi kõige väljakutsuvama maastiku, ülesanded ise olid lihtsad ja selged. Aitäh Sixtenile Eesti geopeituse 13da multiaarde ja kaaslastele saaretrippi kaasahõikamise eest, oli tore õhtu.
Siin enam viisakat matkarada pole, kuid lammaste tallatud radu leidub siiski. Saarevahilt saime teada, et saarel umbes 50-pealine kari hooldustöid teostab, kuid meil õnnestus näha vaid ühte musta lammast ja seda ka väga kaugelt. Siin pidime läbi tiheda ja tolmava kadakarapiku endale teed murdma. Õnneks pikkade riietega väga karm see teekond polnud ja multi algusesse me jõudsime. Kaart oli täitsa olemas ja hästi säilinud. Saime uue sihtmärgi paika. Osa meist otsustas järgmise lõigu rannaäärsetel kividel hüpelda ja teised endiselt kadakate vahel madistada. Taas kokku saades olime juba enam-vähem õiges piirkonnas, veel natuke kibuvitsu, nõgeseid ja võsa ja olimegi kohas, kust võiks aaret otsida. Väga heas korras karp tui kiirelt peidust välja. Edasi või õigemini tagasi liikusime taas mööda rannaäärt, nüüd juba saare teisel kaldal. Kokku saime saarel väga mõnus paaritunnine matkaringi ja kogu mitmepalgelise saare loodus nähtud. Oli väga tore päikseline õhtupoolik toredas seltskonnas Mohnil. Aitäh kõigile!
Leitud tänan. pange jalga vatipüksid siis on lootus tervemate jalgadega logitud saada ja võsalõikaja ei teeks kah paha . Täiesti haige maastik 2.0 maastikuga kindlasti tegu pole.
Ei ole eriti plätud ja lühikese pükste aare. Nullis seistes tekkis küll selline tunne, et torm on viimased puu pikali lükanud seal, kui ülesse ma sealt selle leidsin, igati heas korras kaart. Lõpp punkti leidsin ka üllatavalt lihtsalt, rinnuli vaarikad ja nõgesed tuletavad seda aaret veel kaua meelde.
Heameel on teatada et üheksa aastat tagasi tehtud vihjekaart on praegugi loetav. Kuivatasin kõik ära ning panin maasvedeleva topsi vee eest varju.
Vintsi juurest tulime läbi metsa, mööda pisikest rada selle aarde algpunkti suunas. Kui kadakateni jõudsime, siis korraks kadus tee ära, kuid siis leidsime raja jälle üles. Aga ega siitki oli veel oma 300 meetrit minna, ning aeg surus ka peale. Seega otsustasime, et Tõnu hakkab lastega tasapisi tagasi minema ja mina lähen aardekaarti otsima. Nullis aga ei leidnud tükk aega mingitki topsikut. Viimaks helistasin isegi peitjale, kuid sealt suuremat abi ei saanud. Siis hakkasin juba Tõnule helistama, et tulen ka tulema, kui märkasin topsikut. Aardekaart oli küll niiske, kuid vastupidav. Lugesin juhised läbi ja panin umbkaudse lõpu paika ning hakkasin sinna suunas liikuma. Arvatavas lõpus aga ei märganud õiget asja ja ajapuuduse tõttu pidin ikkagi otsimise lõpetama. Kahju muidugi, sest oleks tahtnud ikka kõik saare aarded üles leida. Ehk kunagi võtame veel selle teekonna ette. Saar ise on väga kaunis ja omanäoline. Täname!
Kõik asjalik jutt on juba eelpool öeldud ehk siis tohutut võsa rapsimist polnud, arvestades, et mõni mees oli stiilipuhtalt soki-sandaaliga. Muidugi suutsin selle aarde telefonis blokeerituks märkida, millest alles nüüd aru sain :)
Eelmine mitteleid korra pani mõtlema, kuid hullu polnud ju midagi. Nullis vedeles konteiner lihtsalt maas, me panime ta vähemalt nii palju teisiti tagasi, et mitme meetri pealt silma ei karjuks. Vett oli ka veidi sisse sattunud konteinerisse seetõttu. Aga kõik vajalik kenasti leitav.
Läksime ja rassisime siis edasi läbi kohutava kadakavõsa ennast aardeni. Ka siin ei pidanud pettuma, kõik oli maru loogiline ja sellist teostust aeg niisama kiiresti ei hävita. Täitsa nunnu värk. Ma olen sellist konteinerit korra veel kohanud, Suur-Pakri põhjatipus. Ja äge, kui hästi see ilmale ja ajale vastu peab, on kohe tehtud selleks, et saaks sada aastat geopeituda.
Mohni on mu jaoks selline paradiisisaar. 10 aastat tagasi sai siin veedetud päev ja ka nüüd tagasi tulles oli kõik jälle täiesti lummav. Aitäh aarde eest ja pikka iga aardele.
Selle aardega ei läinud kohe üldse hästi. Esimese punkti leidsime üles. Topsik vedeles lihtsalt maas. Kaardil märgitud objekti me küll kahekesi kusagilt ei leidnud. Tegin suisa geokõne, ehk saab natukene abi. See koordinaat juhatas sihukesse võssa, et seekord sai isu otsa :D Ka kõige parema tahtmise juures tundus see otsimine seal liiga hull hetkel, et läbi rapsida :D Ei olnud seal ka endiselt kuskil näha objekti, mida mööda oleks pidanud liikuma.
Eriti põnev on külastada kohti kuhu pole varasemalt sattunud.Õnneks on olemas häid inimesi kellel on paat ja ei küsi 45 € per kärss kohale sõidutamise eest!
Tore kordaläinud reis mõnusalt armsale väikesaarele.
Minu jaoks tuli see Mohnile minek küll äkki. Teadsin küll, et Kaupo kahe kaaslasega minemas on, paadis ju 3 kohta ja ei mõelnud saare peale üldse, kui Kaupo õhtul kell 21 küsib- kas sa homme tuled? Mis mõttes...kolmesesse neljandaks? Kogusin end vähe, muutsin oma plaanid hilisemaks ja ütlesin, et tulen. Sadamas paati vette lastes selgus õnneks ka, et oli 4 päästevesti, nii et kõik oli kontrolli all.
Sõit saarele oli mõnus rahulik, tagasitee oli vähe merelisem tunne ja veidi pritsis vett üle paadiserva ka. Randusime liival ja alustasime matka mööda ägedat laudteed.
Esimesse punkti oli peale laudteed huvitav sik-sakitav rada ilusa looduse keskel. Mõned kibuvitsad olid vaid kohati takistuseks. Lõpukoha leidmine võttis sutsu aega, aga ega see leidmata jäänud. Õige objekti juures läks kiiresti. Edasi matkamiseks otsisime juba uut ja huvitavat rada. Tänud saarele kutsumast!
Minul siia plaani üldse tulla polnud. Ei jaksa ma niipikka maad ujuda, pole mul paati ega oskakski sellega mõmmigi peale hakata. Küll aga oli plaan Kaupol ja see lõhnas hästi. Küsimuse peale, keda kaasa kutsuda, oli minul kohe, et peaasi, et meesterahvas, sest teadsin, et paat on vaid 3-ne. Kohale saime nii lips, et ei saanud arugi.
Mina olin läbinud kevadel ellujäamiskoolituse ja minu seljakott võrreldes teistega oli ikka punnis. Mul olid tikud, nuga, puljongipulber, võileivad, hiljem selgus, et saarel on lausa elekter olemas ja võimalus 24-l narivoodis ööbidagi. Samuti oli saarel mitu tühja (kohekolisisse) maja, piilusime akendest sisse aga ühtegi hingelist saarel ei kohanud. Nagu Saarevahti või nii.
Saar oli imeilus, hall samblavaip, punased pohlad ja kärbseseened, kollased liivatatikad, rohelist oli puude-põõsaste näol palju ja mis kõigetähtsam - topless privaat liivarand, armusin saarde ära.
Tänud kutsumast, siia tuleks ma veel ja võiks kauemgi olla, muidugi mitte üksi, sest nii Reede ma olemuselt ei ole. 1 Robinson peab ka olema.
Siia tulekut olen mitu korda mõelnud, lõpuks sai see teoks. Ajasime kell 10 end vette, 30min pärast olime kohal liivarannas. Ukerdasime end välja, paat kinni ja esimeseks aardeks linnuraibe. Matk siiani oli mõnus. imelikul kombel kõndisime ühest kaldast teise, aga kohale saime ja huvitavalt peidetud aare jäi kohe silma, maskeeringut polnudki. Lõpus läks aega, aga leitud ta sai. Edasi jätkasime oma matka ümber saare.
Vintsi juurest suundusime mööda rada Keskmaale. Siin tundsin ma end vaikselt järjest enam 'Sünklaande' suunduvana. Loodus muudkui tihenes, rada hajus, kadakad krabasid riietest samal ajal ohtralt okkaid loopides ning loomulikult järjest tihenevad ja suurenevad ämblikuvõrgud. Kui võrgud suurenevad, siis peaksid seda tegema ka nende punujad... See oli hetk, mis suunas mind paremale.. päikese poole, mis iganes okkapesast läbi. Otsus oli hea ja munakivi sillutis viis otse sihtkohta. Kõige tõenäolisemast kohast tulidki juhised välja ning peale veidikest seadistamist oli sihtkoht paigas. 'Reigi õpetaja' filmist tuttav külasurnuaed jäi selja taha ning algas rännak uue sihtkoha suunas. Ja jälle tundsin ma puudust veel eelmisel sajandil siin saarel suvitavatest lammastest, kelle taimestiku taltsutamist siin väga vaja oleks. Mingi hetk jäin juukseid pidi korralikult kibuvitsa kinni. End rahulikuks sundides suutsin siiski vabaneda enne 'Sünklaanest' tulevate ämbliku hordide saabumist :D Potentsiaalne peidukoht juba paistis, kuid uueks takistuseks oli teele kerkinud metsvaarikate välu. No siin maiustamine muutis elu mõnusalt magusaks ja okkalisus ununes hetkega. Aare tuligi välja arvatud kohast ja sai meie nimede võrra rikkamaks. Mohni on siiski endiselt üks ütlemata mõnus saareke. Tänan tagasi kutsumast.
Mindud sai läbi sellise võpsiku, et jube. Üks hämbliku võrk ajas teist taga. Leiud tulid suht kiiresti ja tagasi sai nagu valge inimene tuldud mööda asfald teed. Suured tänud :)
Lahemaa tripp 35. Saare maastikuliselt kõige raskema aarde maastik 2.0 oleks isegi mandril alahinnatud. Teised kaks aaret 4.5 ja 5.0, ehk jaluta kohale ja logi. Neid kõiki võiks kohendada vastavalt juhendile. See oli ikka pull marana. Kui RMK rada metsas läände ära keeras, läksime meie mööda georada otse läbi ämblikuvõrkude. Rada aga hajus mingi hetk laiali ära ja siis panime suuna järgi. Või noh, mis suuna, sealt läksime, kust loodus lubas. Kaldusimegi läänekaldale ja otsisime teed läbi kadakavõsa. Mingi hetk murdsime rajale välja, mis läks kadakate vahelt Kagusäärele. Ega see radagi lihtne ei olnud. Jõudsime nulli, pärast väikest otsimist leidsime aardekaardi. Tops seest märg ja kaart niiske. Kuna oli nagunii plaanis teha lõunapaus, siis laotasime kaardi ja topsi päikese kätte kuivama ja kinnitasime keha kiviväljal matuseristide juures pihlaka varjus. On see päriselt matmispaik, või kellegi huumor? Magustoiduks sõime mustikaid ja kadakamarju. Kui kaart kuiv, siis tegime kaardist pildi, sisestasin kaardi järgi asukoha geop'i ja panime kaardi kohe tagasi oma kohale. Edasi võtsime suuna Kagusääre tippu, kajakate ja kormoranide maailma. Pärast linnuvaatlust läksime aaret logima. Oh seda saare floorat ja faunat! Jalad juba olid kadakatest lõhki, nüüd lisandus veel kibuvits ja nõgesed. Alguses sai valede lehtpuude alt otsitud ja siis lõpuks ikkagi raske ohkega see teekond üksi ette võetud, ei ole vaja kõikide jagu ära retsida, piisab minu omadest. Lehtpuu on tõesti võimas, jämedaim selle liigi esindaja, mida ma oma elus näinud olen vist. Aardelaegas ka igati asjalik ja vinge. Võtsin geomündi, jätsin selle hiljem Staali. Aare logitud, võtsime suuna tuletorni poole. Tegime ka rannas kaatrite vahel kiire jahutava supluse ning suundusime sadamasse, et tagasi mandrile pääseda.
Mohni külastus ja Hara saar olid selle tuuri peaeesmärgid. Vahva oli see lühike Mohni külastus. Kui rahvast oleks vähem olnud, oleks patt nii lühidalt siin peatuda, hetkel aga erilist kahjatsust hinge ei jäänud. Kaatrilt valjult oma sitta muusikamaitset eksponeerivad purjus jobumugud (kusjuures koos peredega) on ikka nõmeduse tipp. Sõitke ulgumerele ja häirige planktonit sellega!
Laias laastus õige koha leidsime kiirelt, aga edasi läks põnevaks. Ega ei teagi, kas aarde juurde viis mõni mõistlikum tee ka, igatahes meie lähenesime nii nagu ette nähtud, läbi nõgeste ja kibuvitste. Kui kohale saime, siis läks juba ladusalt. Tänud peitjale!
Mikk mängis kaldaäärses kivivallis ratsut, teised kõndisid kadakate vahel. Tore päikeseline päev aardeleiuks, aitäh!
Vihje ei pea paika, leidsime just maapinnalt. Aitäh.
See sai leitud kaheetapiliselt. Aitäh peitjale :)
Leitud, palavuse ja parmude kiuste :)
Tnx peitjale!
Kindlasti pole ma ainus, kes on haudunud mõtet Mohnile üle jää minna. Helistasin täna Viinistu sadamasse ja öeldi, et hiljuti lõhkus tuul jää ära ja praegu inimest ei kanna.
Küll aga võin oma kogemusest öelda, et hetkel on väga head tingimused Sorkholmi minekuks :)
Maris organiseeris meile toreda väljasõidu Mohni saarele. Igati tore sai see nii meeldiva seltskonna, soodsa ilma kui ka lahedate vaadete poolest. Kapten oli oma muhedal moel asjalik, tervituseks vastu tulnud saarevaht jällegi asjalikul moel muhe. Varasemalt külastajatele nii rõõmu kui meelhärmi valmistanud kass Mozart peab praegu jahti parematel jahimaadel, see-eest kohtasime vahest sama koloriitseid kohalikke kodulinde. Linnud nii elus kui olla saab, raipest polnud kuskil mingit märkigi - vahest seetõttu, et kiskja enam ei kimbuta?
Ma ei viitsinud peale veepudeli midagi kaasa võtta, isegi selle osas tegime Karliga diili, et tema tassib jooki oma seljakotis ja ma hakkan ise ämblikmeheks (sihuke tüüp, kes kõik rajale jäävad ämblikuvõrgud enda silmnäole kogub). Saare teises otsas asuva nullini kulgedes osutus üheks suuremaks vaatamisväärsuseks liivaluidetel looklev terrassilaudadest valmistatud kapitaalne laudtee. Kui juba siis juba, eksole. Aega oli meil umbes pool igavikku, mistõttu käisin ikka päris kagutipus veepiiril ära ja proovisime Karliga ka kaug-lutsu loopida kuni teise paaditäiega saabunud konkureeriv geoseltskond juba vaikselt kandadele hakkas astuma. Ega nad meist mööda muidugi pääsenud, sest kõik kolm Mari olid ju meiega!
57
Põneva raamatu tõttu jäi öine uni 3tunniseks, aga saarele sõitu see ei seganud. Olime varakult sadamas ja mul õnnestus kaamera kork ära kaotada. Õnneks lahke Miki ulatas pika abikäe ja see sai päästetud. Ilm oli meresõiduks hea ja tuul paitas mõnusalt. Maabudes seadsine sammud kaugeima täpi poole. Munakivitee oli lahe ja aardega läks üllatavalt kiirelt. Võsa kartes sai pikad püksid jalga tõmmatud ja see oli tark otsus. Siiski suutsin mingi oga otsa joosta. Lõpus ootas juba tuttav konteiner, mille avamine-sulgemine sel korral kiirelt õnnestus. Aitäh!
See oli esimene Mohni aare, ikka see pikim esimesena. Mingil hetkel läks meie rivi nii pikaks. Ja oodates tagaolijaid, kaotasime silmist Leho. Lõpuks saime ikka esimeses punktis kokku. Edasti liikusime ikka koos. Aarde peidukasse kohe ei vaadanud, sest vihje oli eksitav. Aga leitud see sai. Tänan peitjat.
Meie jaoks algas kõik sellest, et märkasin foorumis Marise teadet, et otsitakse kaaslasi Mohnile minekuks. Võtsin ühendust ja sain teada, et paat on täis, kuid ehk on lootust saada kokku teise paadi täie jagu rahvast. Nii õnneks läkski. Seega võtsime laupäeva hommikul suuna Viinistule ja sealt edasi Mohnile. Kuna kogenumad peiturid olid suuna välja peilinud, võtsime neile sappa ja vahepeal saareilu nautides matkasime nulli. Seal saadi kamba peale kiirelt aru, kuhu edasi ja peagi saime nimed logiraamatusse kirja. Aitäh Marisele sõidu korraldamise ja meie kampa võtmise eest, peitjale ning kaasotsijatele!
Praegusel aastaajal oli seal kõrvenõgesed ja torkiv kibuvits. Vihje pigem eksitav, kui tõsiselt võetav.
Saarele sõitsime Viinistu sadamast. Sõit ise oli rahulik ja kiire. Mohnile jõudes kutsus saarevaht kaardi juurde, kus näitas ära mis meid ees ootab. Kui ütlesime, et plaanime kahe tunniga kogu saare läbi käia, siis seda ta ei uskunud ja ütles, et vähemalt 4 tundi läheb ära. Tegelikkuses kulus saare teises otsas oleva multi aarde juurde jalutamiseks ja leidmiseks umbes 40 minutit. Kui saarele saabudes olid lisaks meile paadis ka Miki ja Liia, siis nemad korduvat külastust enam ette ei võtnud ja jäid oma asju ajama. Üllatav oli see, et mis materjalist oli tehtud RMK poolt tehtud laudtee. Selleks oli terassilaud. Pool teed mööda laudteed ja pool mööda kadakadevahelist ämblikuvõrkude rada ja olimegi nullis. Seal silmas karpi esimesena Mariann. Lõppu minnes oli suureks abiks juuli lõpus saart külastanud seltskond, kelle rajatud rada oli jätkuvalt väga hästi läbitav. Kuna see viis nii täpselt nulli siis otsima ei pidanudki. Aitäh!
Kuna meil oli nüüd nii palju aega üle, siis läksime veel edasi saare ka kõige kaugemat tippu uudistama. Vaated nauditud, pildid jäädvustatud ja kivid loobitud, suundusime tagasi. Aarde nullis tabasime teolt järgmise paaditäie, kes saabus pool tundi pärast meid.
Mõnus jalutuskäik imelise ilmaga ja toreda seltskonnaga armsal saarel. Tänan Marist ja peitjat kutsumast.
Hoolimatta kogematta tegtud kõrvalpõikest teise aarde juurde jõudsin siia nulli ikka esimesena. Just kui olin vihje üles leidnud tekkisid teised kah kadakate vahelt välja. Lõpp tuli kah suht lihtsalt. Kuigi vihje natuke eksitas.
Mohni on minu jaoks üks Eestimaa ilusamaid saari, nendest kus käinud olen. Olen siin varem kaks korda olnud, viimati vist kümme aastat tagasi. Seekord oli kohe eriti mõnus,sest lisaks olid veel toredad seltsilised, ilus ilm ja karbid peidus. Tänud kõigile asjaosalistele!
Lisaks teistele saarel otsitud aarete logidele saab pajatada, et siin tegime seljakoti lahti, sõime võileibu ja lihtsalt nautisime loodust. Meie seltskonna teine osa läks piki suuri kive randa vallutama. Nende kilkeid ikka kuulsime. Lahe saar. Soovitan!
Vaadake ise: https://youtu.be/sbc62nU58aE
Registreerimata mittetulndusühingu "Krista reisid" järjekordne saaretuur. Minule oli see sellel aastal kolmas retk. Kõik kvaliteetselt korraldatud turvalisest üle ja tagasiveost kuni imelise ilmani välja ja seda igal korral. Kogusime saarevahilt info ja seda kasutades kulgesime nulli ja sealt konteinerini. Saateks omavaheline loba ja suhtlemine ja saareilu nautimine ja kiitmine. Minu poolt jäi konteinerisse üks rändur
Piia silmas esimesena vahepunkti ja edasi oli juba väga lihtne! Kaunis-kaunis oli siin matkata ja logidest tuntud okkalistes oli õite natuke vaja astuda. Ilm oli imeilus ja matk võis jätkuda. Tänud peitjale.
Seda ei teagi, kui mitu korda olen ma kunstimuuseumi õuel saart vaadanud ja unistanud, et ... aga kuna Mohnile korralist liiklust ei toimu, siis unistuseks on ta senini jäänud.
Nüüd siis võttis Krista ette ja pani pundi kokku. Väga lahe! Mitme ümberistumise tulemusel olime lõpuks saarel. Tõeline merekaru olekuga kapten kihutas üle enamvähem sirge ja selge vee ning meie matk võis alata. Ilm oli nii imeline, et selleks ei jätku sõnugi. Vist kolmas tõsiselt suvine päev sellel aastal. Imetlesime kellukaid ja nõmmeliivateed, majakat ja kadakaid, laudteed ja kiviringe. Peagi olime nullis, kus Piia seekord vihjet esimesena märkas. Meis see segadust ei tekitanud. Paigutasime endid nõutud kohta ümber ja peagi olid nimed logiraamatus. Ma kujutasin ette, et lõpp võiks vähe teises kohas olla, kuid mis teha. Kameruni mägikits on ilmselt šašlõkiks tehtud, nii et igasugune okastega ja okasteta flora vohab täiega. Et oma Pakri saare mugavustsooni tasa teenida, siis rajasin seekord rada. Õnneks polnud väga hullu ja pärast sai torgitud sääri meres leotada. Nii et tänud!
Eelmisel aastal purjekaga Mohni saart külastades jäi see aare lõplikult leidmata, sest aeg surus takka. Sel aastal muretsesin küll, et kas mul üldse eelmisel aastal tehtud kodutöö alles oli. Aga oli - Muhv, nõudmiseni stiilis saadetud kirja näol geopeituse poestkastis. Eks siis nende koordinaatide peale saigi mindud - mina ees ja teised vapralt minu taga Mohni turistidest puutumata keskmaad läbimas.
Kui koordinaat hakkas nulli näitama, siis asusime esimese punkti vihjelehelt saadud juhiste järgi õiget kohta otsima. Milliseid oli muidugi mitu. Kuid üks teistest siiski tähelepanuväärsem. Mis sest, et minu arvutatud koordinaatidest ca 50 m möödas. Ja seal siis Pilleriin oma käe õigesse kohta ajaski ning kuigi kirjad Внимание ja Achtung tegid ta veidi ettevaatlikuks, kinnitasin mina, et see purk on aare mis aare.
Nimed kirjas, kiirustasime purjekale tagasi, sest plaan oli õhtuks Kaberneeme tagasi jõuda.
P.S. Ei ole siia mingit geokontrolli vaja - kes otsib, see leiab. :)
Esimese punkti leid tuli kiirelt. Seal topsikus oli küll mingi segapudi. 1 oli lamineeritud loetav paber aga teine oli õrnalt niiske kokku käkerdatud pusa. Väga ei julgenud kangutada, äkki läheb veel hullemaks. Jäädvustasin saadud info ja läksime teistele järgi saare kagutippu.
Teise punkti otsingu jätsime siis hilisemaks.
Kadakad ja kibuvitsad ründasid meid nii, et veri voolas. Kuigi verd sai valatud ja seega justnagu ohverdus tehtud, jäi aare leidmata.
Kas kuidagigi saaks sellele aardele geokontrolli?
Tänud ikkagi. Saar on ilus ja vaatamist väärt.
Kui geopeiturist saab jahikapten, siis tuleb loomulikult ju alusega kõikvõimalikud saared ära vallutada. Samas on jaht küllaltki suur ja päris üksi ei purjeta, nii et tuli ka meeskond kokku panna. Kuigi muu seltskond oleks ilmselt ka niisama mereretke Kaberneemest Mohnile ette võtnud, vaatas kapten neile ka õhtuse kultuuriõhtu välja ja kõigepealt sõitsime neljapäeval Viinistusse. Merereis võttis pärituules aega 4,5 tundi ning raske matkajaht arendas algajatest meresõitjate käe all tipphetkedel kiirust uskumatud 8 sõlme. Tuult oli muidugi ka parasjagu ja ühel hetkel tuli kogunisti purjesid alla võtta, et asi ohtlikuks ei läheks.
Reede hommikul puhusime täis kummipaadi, võtsime selle Viinistus jahile sleppi ning asusime saare poole teele. Sadamast väljudes suri välja jahi mootor kuid tüürimees viis triiviva laeva ohutult muulide vahelt merele. Kapten kehastus kiirelt motoristiks ning ühendas lahti tulnud gaasitrossi ning reis võis jätkuda. Kuna Mohni majaka aluses lauteris ankurdumine ning väikese kummipaadiga maabumine tundus siiski tugeva tuule tõttu ohtlik, heiskasime purjed ning sõitsime ümber saare põhjatipu, lootuses et ehk on teisel küljel vähem lainet ja leiab ka kivide vahel ankrupaiga. Nii oligi ning peatselt oli jaht ankrus ning võis alata meeskonna maale toimetamine. Geopeiturist kaptenil oli muidugi vaja esimesene maale saada ning nii ma varsti jala saarele saingi ning asusin aarde poole teed otsima.
Edasi ei ole vast enam nii huvitav, sest kõik geopeiturid ju teavad, kuidas aardele lähenemine käib - otse, ikka otse. Tõsi, päris otse minemise jaoks oli saare idakülje tihnik esiti liigagi paks, kuid peale pikemat kividel turnimist ning GPS-i järgi "ainult" 80 meetri kaugusele jõudmist otsustasin džunglisse keerata. Just nimelt džunglisse, sest minu meelest on sinna koondunud kõik okkalised taimed, mis eestis kasvavad: kadakas oli vast kõige leebem, sellele sekundeeris kibuvits ning viimaseks minu meelest barbariss või pagan teab mis kuratlike hiiglaslike okastega väät. Igatahes tõmbasin oma veekindlad püksid seal kenasti ribadeks enne kui aarde esimese punktini välja jõudsin.
Seal keerutasin samuti tükimat aega kuni vihje leidsin. Selle tõlgendamisele kulus omajagu aega, samuti klõpsisin igaks juhuks pilte, kui peaksin midagi unustama. Paraku see kõik mind ei aidanud, sest teekond oletatava nullpunkti poole oli peaaegu sama vaevaline kui vihjepunkti trügimine ning aaret varjav objekt jäi mul küll leidmata. Kuna oli ka teada, et ühel meeskonnaliikmel on vaja varsti maad mööda Tallinna poole tagasi liikuma hakata, et sealt omakorda oma laevaga Pakri saarte poole seilata, otsustasin seks korraks loobuda ja pigem teise, lihtsama aarde üles otsida.
Pärast tekkis küll kerge kahjutunne, sest sisehääl hakkas aarde asukohta välja pakkuma ning hiljem siit logidest loetu ka sisetunnet kinnitas, aga mis seal ikka - saabki teinekord tagasi minna. Seda enam, et pärast jahile tagasi minnes leidsin suurepärase RMK raja, mis ka meie "piraadilahe" juurde kenasti välja viis, ilma et oleks pidanud võsas rüsama.
Päevane matk saarele. Lapsed arvasid, et tuleb ikka kaugem (ja põnevam?) aare ka leida.. Ujumiskohad ahvatlesid ja sihtkohta jõudmine võttis aega.. "valelt" kaldalt "õigele" siirdusime läbi metsa, kus taas ahvatlused mustikate näol.. Lõpuks kohal, kaart leitud. Otsisime täiesti valest kohast (enda arvates muidugi õigest) mitmed puud läbi :( Tõdesime, et tuleks ikka omada normaalset kaarti (või rohkem oskust;)) ja meeleheites kasutasime "õlekõrt" (Tänud Sulle, Piret!). Tavaliselt loobume, kui ei leia, aga no lapsed tublilt kohale matkanud (mitu tundi juba saarel), kahju neid pettunud nägudega tagasiteele saata.. Lõpuks leitud, kuigi õige puu juures läks ka ikka tükk aega..(suur must konn istus seal, kus oleks võinud aare olla..) Tagasiteel ülejäänud matkakaaslasteni jõudes muiati, et pisut napakad ikka oleme (heas mõttes), kui korralikult kraabitud säärtega nii õnnelikud.. :) Tänud peitjale, sellised aarded mulle tegelikult väga meeldivad!
Algas meie lugu siis Ekholmi aarde logiga, kus oli meil soe, päikesepaisteline ja vaikse tuulega ilm, mida nautida! Edasi läksime Linnuraipe nulli poole. Et teerada ära lõppes, asusime edasi minema mööda metsikut loodust jälgides, et ei kõnniks infotahvlil hoiatatud koosluste peal. Loodus oli tõeliselt metsik, millest tuli kord läbi murda, kord alt roomata, kord vahelt pugeda. Mõnest kohast ei saanudki edasi, sest vastaseks oli tihe ja okkaline kibuvitsapõõsas. Tuli kaugemalt nõrgemat vastast otsida. Lõpuks jõudsime ikka nulli välja. Seal oli pool aaret varjavast peidikust külili asendis, aga aardetopsik siiski leitav. Kenasti oli lamineeritud paberilipikul kõik selgelt nähtav. Tagasiteeks leidsime väikese raja, mida mööda oli lausa lust ja lillepidu kõndida. Kenasti leidsime üles ka aardelõpu. Aitäh aarde eest!
Paadi juurde tagasi jõudes ootas meid seal sõbralik saarevaht, kellega sai pisut juttu aetud. Olime talle kaasa võtnud Pätsi pehme rukkileiva ja küüslaugusaia. Samuti ühe raamatu. Tegime priimusel kerge sooja eine. Söömise ajal hakkas järsku üle tuletorni saarele tugev udu vajuma. Sama juhtus teiselt poolt. Meie kohal said kaks udu kokku ja äkki läks pimedaks, päike kadus tumedate pilvede taha. Kui me asjad pakkisime ja minema asusime, oli ümberringi paks hall udu, hakkas tõusma tuul ja tibutama. Tuul ikka tõusis ja laine kerkis ning siis hakkas sadama rahet. Siin-seal olid laineharjadel juba vahused jänkud ringi hüppamas. Rahe tuiskas sellise hooga näkku, et silmi oli vahepeal võimatu lahti hoida. Kui ühel hetkel ka paadimootor tööle ei läinud, siis tuli mul meelde, kuidas üks geopeituse seltskond Naissaarel kunagi käis... Õnneks läks mootor käima ja peale tunnist udu sees ja mäslevate lainete keskel seiklemist jõudsime läbimärgadena rahuliku veega koduranda. See oli hea tunne! Kuradima hea tunne! :) Aitäh saarevahile, kes meie pärast muretsedes meile mitu korda helistas, kuid meie ei kuulnud ja alles õhtul vastamata kõnesid märgates talle tagasi helistasime, et teada anda, et oleme elus ja terved.
Peale Ekholmi aaret sai mindud Linnuraipe aaret otsima. Veel 700 meetrit... oih võsa ees lähme sealtpoolt. Veel 500 meetrit... seal on kibuvitsad, lähme ringiga... Veel 50 meetrit... nüüd ei hakka tiirutama, paneme otse siit ürgmetsast läbi. Null siin, kus see karp on? Leitud. Vaatame ristid ka üle... oi konnad kahekesi siin. Läksime edasi juhiste järgi. Aare ka lõpuks leitud. Hea, et suvi polnud ja rohi oli madal. Oi neid okkaid mis pärast seljakottidest, mütsidest, kummikutest ja mujalt välja korjati. Aitäh peitjale toredasse kohta juhatamast!
Alguspunkti lähedal nägime Erkot kavala ja äraseletatud näoga vastu tulevat ja kadarikku kaduvat. Jätkasime oma pundiga ja varsti oli vihje käes. Alustasime vihjeobjekti otsimisega, aga esialgu otsisime liiga ligidalt ja lasksime end segadusse ajada paljudes jälgedest, mis ei olnud georajad. Lõpuks olid aga mõlemad vihjeobjektid tuvastatud ja aare käes.EVEJ.
Mina kui ilmselt sportlikuim tegelane saart külastavas geopeiturite pundis, sain võsa vahele jõudes teistega võrreldes väikse vahe sisse käristatud. Algpunkti kohale jõudsin selgelt varem, kui muud. Topsi leidsin koheselt. Kaardist sai võetud kindluse mõttes foto, kuigi ega seal polnud miskit rasket. Mälust piisas täielikult. Kui aarde poole hakkasin minema, jõudis ka punt järele. Jätsin nad kavala ilmega aarde esimese punkti otsimist nautima (ei tahtnud nende otsimisrõõmu rikkuda) ja jätkasin teekonda aardeni. Rohi aarde ümbruses oli väga kõrge, kuid mind see ei seganud. Vaatamata kuumale ilmale olin jätnud pikad püksid jalga ning see aitas. Aarde leidsin kenasti. Seal polnud miskit mõelda. Konteiner on muidugi äge ja ilmastikukindel! Tänud aarde eest!
Saaretiiru teine aare. Erko võttis pikema sammu ja kadus kuhugi mändide vahele. Kõuts natuke kõndis meil kannul. Nullis läks kiirelt ja juhised saime kätte. Hiljem selgus et kohapealsed ristid "kalmudel" on pärit Näkimadalate filmimise ajast. Vajalik objekt leitud, natuke võsamurdmist ja aare ei peitnud end kaua. Polnud suur üllatus leida eest tänanae Erko logi. Edasi võtsime vabalt ja kolmanda asjana otsisime omale liivaranna ujumiseks ja niisama aja voolamise nautimiseks tuule saatel. Tänud peitjale ja toredale reisiseltskonnale.
Vabandust kui mõne sääse konteinerisse vangi panin. Vast järgmine leidja laseb välja :)
Ekholmi juurest tulles tegime rannal väikese pikniku ja sõime kõik kaasasolnu ära, tühja kotti läksid üleriided, nii soe oli saarel. Hüppasime kivilt kivile, mööda radu ja rannajoont. Kui aardeni oli jäänud loetud meetrid, tuli hakata võsa vallutama. Kuidagiviisi me kadaka- ja kibuvitsapõõsastest läbi murdsime ning nulli ka saime. Õnneks meie vihjet ei teadnud, nii leidsime topsi kiirelt. Lugesime vajaliku, veidi arutasime ning teele! Tops sai veidi paremini peidetud ning nüüd pädeb vihje ka jälle. Aare ise tuli ka lihtsalt. Või noh, läbi võsa ja vaeva tegelikult. :)
Tagasiteel kohtusime majaka juures ka Mohni Kassiga. Kuna Paavol oli temaga kokkupuuteid juba olnud, siis seekord oli meil Kassile kaasas pasteet. Pasteet pandi nahka kiiremini kui minutiga :D Sadamas kohtusime ka majakavahiga, kes meile lahkelt seletas, kuidas Mohni Kass ühel Soome tädil käesooned läbi tõmbas, kes lolli peaga oma koera ja kassi kaklust lahutama läks.
Igastahes oli meil nüüdseks Mohnist küll, kuigi tegu oli väga mõnusa saarekesega.
Esimest punkti otsides pidasin vihjest kinni ning maapinnalt ei otsinud. Puu otsast midagi ei leidnud. Samas on seal mingid harud murdunud ning nüüd maapinnal ehk võib-olla oleks pidanud vihjet ignoreerima. Igatahes minul sai viitsimine otsa...
Ilm oli natuke hirmutav, aga me ronisime kõik ikka vapralt paati. Meie vaprus tasus ennast ära ja leidsime aarde.
Aarde leidsime lõpuks isegi häbiväärse kergusega. Renoveerisime aarde ja premeerisime seltskonda sellega, et kaanisime nahka pudeli viskit, mis aardesse oli jäetud. Väikesaarte aarded on ägedad.