Linnuraipe

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

15 juuli 2024 leidis Saarel seiklejad [raku178]

Saarel võttis meid vastu väga muhe saarevaht, kes andis meile info, kuidas saarel liigelda, mida vaadata, kus ujuda ja, et saare üks suuri muresid on prügi leidumine looduses. Alustasime siis saare aarete otsimise ja leidmisega, tegime mõnusa pikniku, ujusime nii saare põhja kui ka lõunakaldal, korjasime suure kastitäie prügi kokku, nägime ühte surnud hüljest, ronisime väikeste ja suurte kivide otsas. Meile väga meeldis.

2 september 2023 ei leidnud astra [astraal]

Aarde esimene osa tuli üpris kergelt kätte kui natuke eelmisi logisid lugeda (alguses olid silmad liiga taeva poole suunatud). Aga karp jäi minu jaoks kahjuks seekord leidmata, otsisime küll kuid kadakavõsa ja vihm tegid lõpuks oma töö ning otsustasime alla anda :(

21 juuli 2023 leidis Kolm aardekütti [kriibusk]

Selle saare viimane ja kolmas aare. Et me liiga vara ei peaks paati ootama, siis õnnestus meil seda aaret üsna kaua otsida. Õnneks saime abi ja lõpuks ka Krissu leidis aarde. Aitäh!

21 juuli 2023 leidis Krissu, Kärt & [madkool]

Leitud, logitud, tänan!

21 juuli 2023 leidis Saaretuuritajad [yksk6ik]

Alguses leidsime topsiku ruttu. Kaarte kõrvutades saime kiirelt asukoha paika. Ja läksime kohale. Tund aega silitasime kõiki kive, pühkisime viimasedki ämblikuvõrgud puudelt aga aaret ei kusagil. Ka mitte kümne ega kahekümne meetri kaugusel. Kurtsime oma muret aga paraku ei osanud keegi meid aidata. Logid rääkisid võssist ja nõgestest, neid meil polnud. Istusime maha puhkama ja jahtuma, lõpuks Kärt kirjutas Markole , kellelt saime info, et me täitsa vales kohas poleerisime. Sukeldusime siis võssi, Kärt ees, mina järgi ja Maret kõige taga. Jalge eest ühtäkki hakkas üks uss end eemale vingerdama, nii et palusin madukartvat Maretit ots ümber pöörata. Ta ronis kivi otsa ja jäi sinna ootama. Kui puu juurde jõudsime, siis sai ka iga kivi alla vaadatud. Ja kui ma lõpuks aaret märkasin, siis kuulsid seda kõik saarel viibijad. Ootasime ära kuni Maret ka kohale jõudis ja panime oma nimed kirja. Päeva parim leid, sest siit lõpuks tuli leid. Tänud

10 august 2022 leidis Priit ja Johannes [menace]

Leitud

7 juuni 2022 leidis geoseltskond [markosu]

Nime järgi multi, kirjelduse ja otsimise järgi pigem mõistatus. Aga eks sobis ka nii.

Samas aarde vihje on küll vale, just nimelt maapinnalt tuleb otsida.

7 juuni 2022 leidis Marko, Helge, Helen, Salme, Indy ja [puutetundlik]

Peaaegu oleks nii läinud, et sõidame meretagusele maale ja multit polegi see päev vaja :D aga siis ilmataadi kombinatsioonide tulemusel muutusid nii minekupäevad kui vaja-asjad :). Kolmest aardest siinsel saarel tuli just multi kätte läbi kõige väljakutsuvama maastiku, ülesanded ise olid lihtsad ja selged. Aitäh Sixtenile Eesti geopeituse 13da multiaarde ja kaaslastele saaretrippi kaasahõikamise eest, oli tore õhtu.

7 juuni 2022 leidis Marko, Helge, Maris, Indy, Salme ja Helen [helen]

Siin enam viisakat matkarada pole, kuid lammaste tallatud radu leidub siiski. Saarevahilt saime teada, et saarel umbes 50-pealine kari hooldustöid teostab, kuid meil õnnestus näha vaid ühte musta lammast ja seda ka väga kaugelt. Siin pidime läbi tiheda ja tolmava kadakarapiku endale teed murdma. Õnneks pikkade riietega väga karm see teekond polnud ja multi algusesse me jõudsime. Kaart oli täitsa olemas ja hästi säilinud. Saime uue sihtmärgi paika. Osa meist otsustas järgmise lõigu rannaäärsetel kividel hüpelda ja teised endiselt kadakate vahel madistada. Taas kokku saades olime juba enam-vähem õiges piirkonnas, veel natuke kibuvitsu, nõgeseid ja võsa ja olimegi kohas, kust võiks aaret otsida. Väga heas korras karp tui kiirelt peidust välja. Edasi või õigemini tagasi liikusime taas mööda rannaäärt, nüüd juba saare teisel kaldal. Kokku saime saarel väga mõnus paaritunnine matkaringi ja kogu mitmepalgelise saare loodus nähtud. Oli väga tore päikseline õhtupoolik toredas seltskonnas Mohnil. Aitäh kõigile!

31 juuli 2021 leidis Lauri [wazzyly]

Leitud tänan. pange jalga vatipüksid siis on lootus tervemate jalgadega logitud saada ja võsalõikaja ei teeks kah paha . Täiesti haige maastik 2.0 maastikuga kindlasti tegu pole.

30 juuli 2021 leidis Aive [sunflower]

Väikesaari on alati tore külastada.Aitäh!

3 juuli 2021 leidis Ott [kilumees]

Ei ole eriti plätud ja lühikese pükste aare. Nullis seistes tekkis küll selline tunne, et torm on viimased puu pikali lükanud seal, kui ülesse ma sealt selle leidsin, igati heas korras kaart. Lõpp punkti leidsin ka üllatavalt lihtsalt, rinnuli vaarikad ja nõgesed tuletavad seda aaret veel kaua meelde.

25 oktoober 2020 kommenteeris Raivo [raivo]

Heameel on teatada et üheksa aastat tagasi tehtud vihjekaart on praegugi loetav. Kuivatasin kõik ära ning panin maasvedeleva topsi vee eest varju.

20 juuli 2020 ei leidnud Tõnu, Margit, Marta ja Kaspar [t6nnmann]

Vintsi juurest tulime läbi metsa, mööda pisikest rada selle aarde algpunkti suunas. Kui kadakateni jõudsime, siis korraks kadus tee ära, kuid siis leidsime raja jälle üles. Aga ega siitki oli veel oma 300 meetrit minna, ning aeg surus ka peale. Seega otsustasime, et Tõnu hakkab lastega tasapisi tagasi minema ja mina lähen aardekaarti otsima. Nullis aga ei leidnud tükk aega mingitki topsikut. Viimaks helistasin isegi peitjale, kuid sealt suuremat abi ei saanud. Siis hakkasin juba Tõnule helistama, et tulen ka tulema, kui märkasin topsikut. Aardekaart oli küll niiske, kuid vastupidav. Lugesin juhised läbi ja panin umbkaudse lõpu paika ning hakkasin sinna suunas liikuma. Arvatavas lõpus aga ei märganud õiget asja ja ajapuuduse tõttu pidin ikkagi otsimise lõpetama. Kahju muidugi, sest oleks tahtnud ikka kõik saare aarded üles leida. Ehk kunagi võtame veel selle teekonna ette. Saar ise on väga kaunis ja omanäoline. Täname!

12 juuli 2020 leidis Tiit, Arvo [speedsta]

Kõik asjalik jutt on juba eelpool öeldud ehk siis tohutut võsa rapsimist polnud, arvestades, et mõni mees oli stiilipuhtalt soki-sandaaliga. Muidugi suutsin selle aarde telefonis blokeerituks märkida, millest alles nüüd aru sain :)

12 juuli 2020 leidis 9 vägised (Arvo, Mihkel,Tiit) [arvoaljaste]

Eelmine mitteleid korra pani mõtlema, kuid hullu polnud ju midagi. Nullis vedeles konteiner lihtsalt maas, me panime ta vähemalt nii palju teisiti tagasi, et mitme meetri pealt silma ei karjuks. Vett oli ka veidi sisse sattunud konteinerisse seetõttu. Aga kõik vajalik kenasti leitav.

Läksime ja rassisime siis edasi läbi kohutava kadakavõsa ennast aardeni. Ka siin ei pidanud pettuma, kõik oli maru loogiline ja sellist teostust aeg niisama kiiresti ei hävita. Täitsa nunnu värk. Ma olen sellist konteinerit korra veel kohanud, Suur-Pakri põhjatipus. Ja äge, kui hästi see ilmale ja ajale vastu peab, on kohe tehtud selleks, et saaks sada aastat geopeituda.

Mohni on mu jaoks selline paradiisisaar. 10 aastat tagasi sai siin veedetud päev ja ka nüüd tagasi tulles oli kõik jälle täiesti lummav. Aitäh aarde eest ja pikka iga aardele.

27 juuni 2020 ei leidnud Anne-Liis ja Sirja [sirts]

Selle aardega ei läinud kohe üldse hästi. Esimese punkti leidsime üles. Topsik vedeles lihtsalt maas. Kaardil märgitud objekti me küll kahekesi kusagilt ei leidnud. Tegin suisa geokõne, ehk saab natukene abi. See koordinaat juhatas sihukesse võssa, et seekord sai isu otsa :D Ka kõige parema tahtmise juures tundus see otsimine seal liiga hull hetkel, et läbi rapsida :D Ei olnud seal ka endiselt kuskil näha objekti, mida mööda oleks pidanud liikuma.

8 september 2019 leidis Anne,Ingrid,Kaupo ja [thunder]

Eriti põnev on külastada kohti kuhu pole varasemalt sattunud.Õnneks on olemas häid inimesi kellel on paat ja ei küsi 45 € per kärss kohale sõidutamise eest!

Tore kordaläinud reis mõnusalt armsale väikesaarele.

8 september 2019 leidis Allan, Anne, Kaupo ja [ingrid]

Minu jaoks tuli see Mohnile minek küll äkki. Teadsin küll, et Kaupo kahe kaaslasega minemas on, paadis ju 3 kohta ja ei mõelnud saare peale üldse, kui Kaupo õhtul kell 21 küsib- kas sa homme tuled? Mis mõttes...kolmesesse neljandaks? Kogusin end vähe, muutsin oma plaanid hilisemaks ja ütlesin, et tulen. Sadamas paati vette lastes selgus õnneks ka, et oli 4 päästevesti, nii et kõik oli kontrolli all.

Sõit saarele oli mõnus rahulik, tagasitee oli vähe merelisem tunne ja veidi pritsis vett üle paadiserva ka. Randusime liival ja alustasime matka mööda ägedat laudteed.

Esimesse punkti oli peale laudteed huvitav sik-sakitav rada ilusa looduse keskel. Mõned kibuvitsad olid vaid kohati takistuseks. Lõpukoha leidmine võttis sutsu aega, aga ega see leidmata jäänud. Õige objekti juures läks kiiresti. Edasi matkamiseks otsisime juba uut ja huvitavat rada. Tänud saarele kutsumast!

8 september 2019 leidis Anne, Kaupo, Allan, Ingrid [nuffi]

Minul siia plaani üldse tulla polnud. Ei jaksa ma niipikka maad ujuda, pole mul paati ega oskakski sellega mõmmigi peale hakata. Küll aga oli plaan Kaupol ja see lõhnas hästi. Küsimuse peale, keda kaasa kutsuda, oli minul kohe, et peaasi, et meesterahvas, sest teadsin, et paat on vaid 3-ne. Kohale saime nii lips, et ei saanud arugi.

Mina olin läbinud kevadel ellujäamiskoolituse ja minu seljakott võrreldes teistega oli ikka punnis. Mul olid tikud, nuga, puljongipulber, võileivad, hiljem selgus, et saarel on lausa elekter olemas ja võimalus 24-l narivoodis ööbidagi. Samuti oli saarel mitu tühja (kohekolisisse) maja, piilusime akendest sisse aga ühtegi hingelist saarel ei kohanud. Nagu Saarevahti või nii.

Saar oli imeilus, hall samblavaip, punased pohlad ja kärbseseened, kollased liivatatikad, rohelist oli puude-põõsaste näol palju ja mis kõigetähtsam - topless privaat liivarand, armusin saarde ära.

Tänud kutsumast, siia tuleks ma veel ja võiks kauemgi olla, muidugi mitte üksi, sest nii Reede ma olemuselt ei ole. 1 Robinson peab ka olema.

8 september 2019 leidis Allan&Anne&Ingrid&Kaupo [lepalind]

Siia tulekut olen mitu korda mõelnud, lõpuks sai see teoks. Ajasime kell 10 end vette, 30min pärast olime kohal liivarannas. Ukerdasime end välja, paat kinni ja esimeseks aardeks linnuraibe. Matk siiani oli mõnus. imelikul kombel kõndisime ühest kaldast teise, aga kohale saime ja huvitavalt peidetud aare jäi kohe silma, maskeeringut polnudki. Lõpus läks aega, aga leitud ta sai. Edasi jätkasime oma matka ümber saare.

4 august 2019 leidis Sander ja Inge [aunad]

Vintsi juurest suundusime mööda rada Keskmaale. Siin tundsin ma end vaikselt järjest enam 'Sünklaande' suunduvana. Loodus muudkui tihenes, rada hajus, kadakad krabasid riietest samal ajal ohtralt okkaid loopides ning loomulikult järjest tihenevad ja suurenevad ämblikuvõrgud. Kui võrgud suurenevad, siis peaksid seda tegema ka nende punujad... See oli hetk, mis suunas mind paremale.. päikese poole, mis iganes okkapesast läbi. Otsus oli hea ja munakivi sillutis viis otse sihtkohta. Kõige tõenäolisemast kohast tulidki juhised välja ning peale veidikest seadistamist oli sihtkoht paigas. 'Reigi õpetaja' filmist tuttav külasurnuaed jäi selja taha ning algas rännak uue sihtkoha suunas. Ja jälle tundsin ma puudust veel eelmisel sajandil siin saarel suvitavatest lammastest, kelle taimestiku taltsutamist siin väga vaja oleks. Mingi hetk jäin juukseid pidi korralikult kibuvitsa kinni. End rahulikuks sundides suutsin siiski vabaneda enne 'Sünklaanest' tulevate ämbliku hordide saabumist :D Potentsiaalne peidukoht juba paistis, kuid uueks takistuseks oli teele kerkinud metsvaarikate välu. No siin maiustamine muutis elu mõnusalt magusaks ja okkalisus ununes hetkega. Aare tuligi välja arvatud kohast ja sai meie nimede võrra rikkamaks. Mohni on siiski endiselt üks ütlemata mõnus saareke. Tänan tagasi kutsumast.

4 august 2019 leidis Sander [nogravity]

Mindud sai läbi sellise võpsiku, et jube. Üks hämbliku võrk ajas teist taga. Leiud tulid suht kiiresti ja tagasi sai nagu valge inimene tuldud mööda asfald teed. Suured tänud :)

27 juuli 2019 leidis Andrek, Mihkel ja Kätlin [weps]

Mihkel kirjutas juba kõik ära. Leitud.

27 juuli 2019 leidis Kätlin, Andrek ja Mihkel [sookoll]

Lahemaa tripp 35. Saare maastikuliselt kõige raskema aarde maastik 2.0 oleks isegi mandril alahinnatud. Teised kaks aaret 4.5 ja 5.0, ehk jaluta kohale ja logi. Neid kõiki võiks kohendada vastavalt juhendile. See oli ikka pull marana. Kui RMK rada metsas läände ära keeras, läksime meie mööda georada otse läbi ämblikuvõrkude. Rada aga hajus mingi hetk laiali ära ja siis panime suuna järgi. Või noh, mis suuna, sealt läksime, kust loodus lubas. Kaldusimegi läänekaldale ja otsisime teed läbi kadakavõsa. Mingi hetk murdsime rajale välja, mis läks kadakate vahelt Kagusäärele. Ega see radagi lihtne ei olnud. Jõudsime nulli, pärast väikest otsimist leidsime aardekaardi. Tops seest märg ja kaart niiske. Kuna oli nagunii plaanis teha lõunapaus, siis laotasime kaardi ja topsi päikese kätte kuivama ja kinnitasime keha kiviväljal matuseristide juures pihlaka varjus. On see päriselt matmispaik, või kellegi huumor? Magustoiduks sõime mustikaid ja kadakamarju. Kui kaart kuiv, siis tegime kaardist pildi, sisestasin kaardi järgi asukoha geop'i ja panime kaardi kohe tagasi oma kohale. Edasi võtsime suuna Kagusääre tippu, kajakate ja kormoranide maailma. Pärast linnuvaatlust läksime aaret logima. Oh seda saare floorat ja faunat! Jalad juba olid kadakatest lõhki, nüüd lisandus veel kibuvits ja nõgesed. Alguses sai valede lehtpuude alt otsitud ja siis lõpuks ikkagi raske ohkega see teekond üksi ette võetud, ei ole vaja kõikide jagu ära retsida, piisab minu omadest. Lehtpuu on tõesti võimas, jämedaim selle liigi esindaja, mida ma oma elus näinud olen vist. Aardelaegas ka igati asjalik ja vinge. Võtsin geomündi, jätsin selle hiljem Staali. Aare logitud, võtsime suuna tuletorni poole. Tegime ka rannas kaatrite vahel kiire jahutava supluse ning suundusime sadamasse, et tagasi mandrile pääseda.

Mohni külastus ja Hara saar olid selle tuuri peaeesmärgid. Vahva oli see lühike Mohni külastus. Kui rahvast oleks vähem olnud, oleks patt nii lühidalt siin peatuda, hetkel aga erilist kahjatsust hinge ei jäänud. Kaatrilt valjult oma sitta muusikamaitset eksponeerivad purjus jobumugud (kusjuures koos peredega) on ikka nõmeduse tipp. Sõitke ulgumerele ja häirige planktonit sellega!

27 juuli 2019 leidis Kätlin,Mihkel ja Andrek [floopaloo]

Leitud ja logitud! Tänud! :D

13 juuli 2019 leidis Ergo, Liis ja [peakas]

Laias laastus õige koha leidsime kiirelt, aga edasi läks põnevaks. Ega ei teagi, kas aarde juurde viis mõni mõistlikum tee ka, igatahes meie lähenesime nii nagu ette nähtud, läbi nõgeste ja kibuvitste. Kui kohale saime, siis läks juba ladusalt. Tänud peitjale!

4 august 2018 leidis Mikk, Jaanika ja teised [silmsirkel]

Mikk mängis kaldaäärses kivivallis ratsut, teised kõndisid kadakate vahel. Tore päikeseline päev aardeleiuks, aitäh!

4 august 2018 leidis Tiia,Einar ja silmsirkel [pagarid]

Vihje ei pea paika, leidsime just maapinnalt. Aitäh.

19 juuli 2018 leidis Maarja ja kajakiretkelised [maarja]

See sai leitud kaheetapiliselt. Aitäh peitjale :)

19 juuli 2018 leidis Jaanus, Maarja, Mikk [kimkuul]

Leitud, palavuse ja parmude kiuste :)

Tnx peitjale!

3 märts 2018 kommenteeris Kaupo [lepalind]

Kindlasti pole ma ainus, kes on haudunud mõtet Mohnile üle jää minna. Helistasin täna Viinistu sadamasse ja öeldi, et hiljuti lõhkus tuul jää ära ja praegu inimest ei kanna.

Küll aga võin oma kogemusest öelda, et hetkel on väga head tingimused Sorkholmi minekuks :)

12 august 2017 leidis Maris, Mariann, Mari, Karl ja [tunk]

Maris organiseeris meile toreda väljasõidu Mohni saarele. Igati tore sai see nii meeldiva seltskonna, soodsa ilma kui ka lahedate vaadete poolest. Kapten oli oma muhedal moel asjalik, tervituseks vastu tulnud saarevaht jällegi asjalikul moel muhe. Varasemalt külastajatele nii rõõmu kui meelhärmi valmistanud kass Mozart peab praegu jahti parematel jahimaadel, see-eest kohtasime vahest sama koloriitseid kohalikke kodulinde. Linnud nii elus kui olla saab, raipest polnud kuskil mingit märkigi - vahest seetõttu, et kiskja enam ei kimbuta?

Ma ei viitsinud peale veepudeli midagi kaasa võtta, isegi selle osas tegime Karliga diili, et tema tassib jooki oma seljakotis ja ma hakkan ise ämblikmeheks (sihuke tüüp, kes kõik rajale jäävad ämblikuvõrgud enda silmnäole kogub). Saare teises otsas asuva nullini kulgedes osutus üheks suuremaks vaatamisväärsuseks liivaluidetel looklev terrassilaudadest valmistatud kapitaalne laudtee. Kui juba siis juba, eksole. Aega oli meil umbes pool igavikku, mistõttu käisin ikka päris kagutipus veepiiril ära ja proovisime Karliga ka kaug-lutsu loopida kuni teise paaditäiega saabunud konkureeriv geoseltskond juba vaikselt kandadele hakkas astuma. Ega nad meist mööda muidugi pääsenud, sest kõik kolm Mari olid ju meiega!

12 august 2017 leidis Karl, Mari, Maris, Mariann ja Esko [kikael]

57

Põneva raamatu tõttu jäi öine uni 3tunniseks, aga saarele sõitu see ei seganud. Olime varakult sadamas ja mul õnnestus kaamera kork ära kaotada. Õnneks lahke Miki ulatas pika abikäe ja see sai päästetud. Ilm oli meresõiduks hea ja tuul paitas mõnusalt. Maabudes seadsine sammud kaugeima täpi poole. Munakivitee oli lahe ja aardega läks üllatavalt kiirelt. Võsa kartes sai pikad püksid jalga tõmmatud ja see oli tark otsus. Siiski suutsin mingi oga otsa joosta. Lõpus ootas juba tuttav konteiner, mille avamine-sulgemine sel korral kiirelt õnnestus. Aitäh!

12 august 2017 leidis Karin, Lõvi, Karu, Ethel, Annabel, Leho, Priit [karinten]

See oli esimene Mohni aare, ikka see pikim esimesena. Mingil hetkel läks meie rivi nii pikaks. Ja oodates tagaolijaid, kaotasime silmist Leho. Lõpuks saime ikka esimeses punktis kokku. Edasti liikusime ikka koos. Aarde peidukasse kohe ei vaadanud, sest vihje oli eksitav. Aga leitud see sai. Tänan peitjat.

12 august 2017 leidis Annabel, Karin, Leho, Karu, Lõvi, Ethel [karukati]

Meie jaoks algas kõik sellest, et märkasin foorumis Marise teadet, et otsitakse kaaslasi Mohnile minekuks. Võtsin ühendust ja sain teada, et paat on täis, kuid ehk on lootust saada kokku teise paadi täie jagu rahvast. Nii õnneks läkski. Seega võtsime laupäeva hommikul suuna Viinistule ja sealt edasi Mohnile. Kuna kogenumad peiturid olid suuna välja peilinud, võtsime neile sappa ja vahepeal saareilu nautides matkasime nulli. Seal saadi kamba peale kiirelt aru, kuhu edasi ja peagi saime nimed logiraamatusse kirja. Aitäh Marisele sõidu korraldamise ja meie kampa võtmise eest, peitjale ning kaasotsijatele!

12 august 2017 leidis Annabel, Karin, Leho, Karu, Lõvi, Ethel [sassu2907]

Praegusel aastaajal oli seal kõrvenõgesed ja torkiv kibuvits. Vihje pigem eksitav, kui tõsiselt võetav.

12 august 2017 leidis Karl, Mari, Maris, Mariann ja Esko [zdrk]

Saarele sõitsime Viinistu sadamast. Sõit ise oli rahulik ja kiire. Mohnile jõudes kutsus saarevaht kaardi juurde, kus näitas ära mis meid ees ootab. Kui ütlesime, et plaanime kahe tunniga kogu saare läbi käia, siis seda ta ei uskunud ja ütles, et vähemalt 4 tundi läheb ära. Tegelikkuses kulus saare teises otsas oleva multi aarde juurde jalutamiseks ja leidmiseks umbes 40 minutit. Kui saarele saabudes olid lisaks meile paadis ka Miki ja Liia, siis nemad korduvat külastust enam ette ei võtnud ja jäid oma asju ajama. Üllatav oli see, et mis materjalist oli tehtud RMK poolt tehtud laudtee. Selleks oli terassilaud. Pool teed mööda laudteed ja pool mööda kadakadevahelist ämblikuvõrkude rada ja olimegi nullis. Seal silmas karpi esimesena Mariann. Lõppu minnes oli suureks abiks juuli lõpus saart külastanud seltskond, kelle rajatud rada oli jätkuvalt väga hästi läbitav. Kuna see viis nii täpselt nulli siis otsima ei pidanudki. Aitäh!

Kuna meil oli nüüd nii palju aega üle, siis läksime veel edasi saare ka kõige kaugemat tippu uudistama. Vaated nauditud, pildid jäädvustatud ja kivid loobitud, suundusime tagasi. Aarde nullis tabasime teolt järgmise paaditäie, kes saabus pool tundi pärast meid.

12 august 2017 leidis Maris, Mariann, Karl, Tunk ja [marihen]

Mõnus jalutuskäik imelise ilmaga ja toreda seltskonnaga armsal saarel. Tänan Marist ja peitjat kutsumast.

12 august 2017 leidis Leho & paaditäis peiturOtsijaid. [morgot]

Hoolimatta kogematta tegtud kõrvalpõikest teise aarde juurde jõudsin siia nulli ikka esimesena. Just kui olin vihje üles leidnud tekkisid teised kah kadakate vahelt välja. Lõpp tuli kah suht lihtsalt. Kuigi vihje natuke eksitas.

12 august 2017 leidis Ethel, Karin, Leho, Karu, Lõvi, Annabel [mirtel]

Leitud ja logitud.

22 juuli 2017 leidis Mari,Piia,Ruth,Peeter,Vaimar,Krista, Heldur [heldur]

Mohni on minu jaoks üks Eestimaa ilusamaid saari, nendest kus käinud olen. Olen siin varem kaks korda olnud, viimati vist kümme aastat tagasi. Seekord oli kohe eriti mõnus,sest lisaks olid veel toredad seltsilised, ilus ilm ja karbid peidus. Tänud kõigile asjaosalistele!

22 juuli 2017 leidis Lahe paatkond ja [vaimar]

Lisaks teistele saarel otsitud aarete logidele saab pajatada, et siin tegime seljakoti lahti, sõime võileibu ja lihtsalt nautisime loodust. Meie seltskonna teine osa läks piki suuri kive randa vallutama. Nende kilkeid ikka kuulsime. Lahe saar. Soovitan!

Vaadake ise: https://youtu.be/sbc62nU58aE

22 juuli 2017 leidis Mari,Ruth,Heldur,Vaimar,Krista, Piia ja Peeter [blondiin]

Registreerimata mittetulndusühingu "Krista reisid" järjekordne saaretuur. Minule oli see sellel aastal kolmas retk. Kõik kvaliteetselt korraldatud turvalisest üle ja tagasiveost kuni imelise ilmani välja ja seda igal korral. Kogusime saarevahilt info ja seda kasutades kulgesime nulli ja sealt konteinerini. Saateks omavaheline loba ja suhtlemine ja saareilu nautimine ja kiitmine. Minu poolt jäi konteinerisse üks rändur

22 juuli 2017 leidis Mari,Piia,Ruth,Heldur,Peeter,Vaimar,Krista [krista]

Piia silmas esimesena vahepunkti ja edasi oli juba väga lihtne! Kaunis-kaunis oli siin matkata ja logidest tuntud okkalistes oli õite natuke vaja astuda. Ilm oli imeilus ja matk võis jätkuda. Tänud peitjale.

22 juuli 2017 leidis HKPPRVM [marx303]

Seda ei teagi, kui mitu korda olen ma kunstimuuseumi õuel saart vaadanud ja unistanud, et ... aga kuna Mohnile korralist liiklust ei toimu, siis unistuseks on ta senini jäänud.
Nüüd siis võttis Krista ette ja pani pundi kokku. Väga lahe! Mitme ümberistumise tulemusel olime lõpuks saarel. Tõeline merekaru olekuga kapten kihutas üle enamvähem sirge ja selge vee ning meie matk võis alata. Ilm oli nii imeline, et selleks ei jätku sõnugi. Vist kolmas tõsiselt suvine päev sellel aastal. Imetlesime kellukaid ja nõmmeliivateed, majakat ja kadakaid, laudteed ja kiviringe. Peagi olime nullis, kus Piia seekord vihjet esimesena märkas. Meis see segadust ei tekitanud. Paigutasime endid nõutud kohta ümber ja peagi olid nimed logiraamatus. Ma kujutasin ette, et lõpp võiks vähe teises kohas olla, kuid mis teha. Kameruni mägikits on ilmselt šašlõkiks tehtud, nii et igasugune okastega ja okasteta flora vohab täiega. Et oma Pakri saare mugavustsooni tasa teenida, siis rajasin seekord rada. Õnneks polnud väga hullu ja pärast sai torgitud sääri meres leotada. Nii et tänud!

24 juuni 2017 leidis Annika, Pilleriin, Liina ja Andreas [gpsitu]

Eelmisel aastal purjekaga Mohni saart külastades jäi see aare lõplikult leidmata, sest aeg surus takka. Sel aastal muretsesin küll, et kas mul üldse eelmisel aastal tehtud kodutöö alles oli. Aga oli - Muhv, nõudmiseni stiilis saadetud kirja näol geopeituse poestkastis. Eks siis nende koordinaatide peale saigi mindud - mina ees ja teised vapralt minu taga Mohni turistidest puutumata keskmaad läbimas.

Kui koordinaat hakkas nulli näitama, siis asusime esimese punkti vihjelehelt saadud juhiste järgi õiget kohta otsima. Milliseid oli muidugi mitu. Kuid üks teistest siiski tähelepanuväärsem. Mis sest, et minu arvutatud koordinaatidest ca 50 m möödas. Ja seal siis Pilleriin oma käe õigesse kohta ajaski ning kuigi kirjad Внимание ja Achtung tegid ta veidi ettevaatlikuks, kinnitasin mina, et see purk on aare mis aare.

Nimed kirjas, kiirustasime purjekale tagasi, sest plaan oli õhtuks Kaberneeme tagasi jõuda.

P.S. Ei ole siia mingit geokontrolli vaja - kes otsib, see leiab. :)

https://www.facebook.com/syelektra/

17 juuni 2017 ei leidnud Herki ja [siku77]

Esimese punkti leid tuli kiirelt. Seal topsikus oli küll mingi segapudi. 1 oli lamineeritud loetav paber aga teine oli õrnalt niiske kokku käkerdatud pusa. Väga ei julgenud kangutada, äkki läheb veel hullemaks. Jäädvustasin saadud info ja läksime teistele järgi saare kagutippu.

Teise punkti otsingu jätsime siis hilisemaks.

Kadakad ja kibuvitsad ründasid meid nii, et veri voolas. Kuigi verd sai valatud ja seega justnagu ohverdus tehtud, jäi aare leidmata.

Kas kuidagigi saaks sellele aardele geokontrolli?

Tänud ikkagi. Saar on ilus ja vaatamist väärt.

25 august 2016 kommenteeris Mari [marx303]

Selline uudis oli Virumaa Teatajas.

12 august 2016 ei leidnud Andreas [gpsitu]

Kui geopeiturist saab jahikapten, siis tuleb loomulikult ju alusega kõikvõimalikud saared ära vallutada. Samas on jaht küllaltki suur ja päris üksi ei purjeta, nii et tuli ka meeskond kokku panna. Kuigi muu seltskond oleks ilmselt ka niisama mereretke Kaberneemest Mohnile ette võtnud, vaatas kapten neile ka õhtuse kultuuriõhtu välja ja kõigepealt sõitsime neljapäeval Viinistusse. Merereis võttis pärituules aega 4,5 tundi ning raske matkajaht arendas algajatest meresõitjate käe all tipphetkedel kiirust uskumatud 8 sõlme. Tuult oli muidugi ka parasjagu ja ühel hetkel tuli kogunisti purjesid alla võtta, et asi ohtlikuks ei läheks.

Reede hommikul puhusime täis kummipaadi, võtsime selle Viinistus jahile sleppi ning asusime saare poole teele. Sadamast väljudes suri välja jahi mootor kuid tüürimees viis triiviva laeva ohutult muulide vahelt merele. Kapten kehastus kiirelt motoristiks ning ühendas lahti tulnud gaasitrossi ning reis võis jätkuda. Kuna Mohni majaka aluses lauteris ankurdumine ning väikese kummipaadiga maabumine tundus siiski tugeva tuule tõttu ohtlik, heiskasime purjed ning sõitsime ümber saare põhjatipu, lootuses et ehk on teisel küljel vähem lainet ja leiab ka kivide vahel ankrupaiga. Nii oligi ning peatselt oli jaht ankrus ning võis alata meeskonna maale toimetamine. Geopeiturist kaptenil oli muidugi vaja esimesene maale saada ning nii ma varsti jala saarele saingi ning asusin aarde poole teed otsima.

Edasi ei ole vast enam nii huvitav, sest kõik geopeiturid ju teavad, kuidas aardele lähenemine käib - otse, ikka otse. Tõsi, päris otse minemise jaoks oli saare idakülje tihnik esiti liigagi paks, kuid peale pikemat kividel turnimist ning GPS-i järgi "ainult" 80 meetri kaugusele jõudmist otsustasin džunglisse keerata. Just nimelt džunglisse, sest minu meelest on sinna koondunud kõik okkalised taimed, mis eestis kasvavad: kadakas oli vast kõige leebem, sellele sekundeeris kibuvits ning viimaseks minu meelest barbariss või pagan teab mis kuratlike hiiglaslike okastega väät. Igatahes tõmbasin oma veekindlad püksid seal kenasti ribadeks enne kui aarde esimese punktini välja jõudsin.

Seal keerutasin samuti tükimat aega kuni vihje leidsin. Selle tõlgendamisele kulus omajagu aega, samuti klõpsisin igaks juhuks pilte, kui peaksin midagi unustama. Paraku see kõik mind ei aidanud, sest teekond oletatava nullpunkti poole oli peaaegu sama vaevaline kui vihjepunkti trügimine ning aaret varjav objekt jäi mul küll leidmata. Kuna oli ka teada, et ühel meeskonnaliikmel on vaja varsti maad mööda Tallinna poole tagasi liikuma hakata, et sealt omakorda oma laevaga Pakri saarte poole seilata, otsustasin seks korraks loobuda ja pigem teise, lihtsama aarde üles otsida.

Pärast tekkis küll kerge kahjutunne, sest sisehääl hakkas aarde asukohta välja pakkuma ning hiljem siit logidest loetu ka sisetunnet kinnitas, aga mis seal ikka - saabki teinekord tagasi minna. Seda enam, et pärast jahile tagasi minnes leidsin suurepärase RMK raja, mis ka meie "piraadilahe" juurde kenasti välja viis, ilma et oleks pidanud võsas rüsama.

29 juuli 2016 leidis Tessa, Taavi, Merle [meteta]

Päevane matk saarele. Lapsed arvasid, et tuleb ikka kaugem (ja põnevam?) aare ka leida.. Ujumiskohad ahvatlesid ja sihtkohta jõudmine võttis aega.. "valelt" kaldalt "õigele" siirdusime läbi metsa, kus taas ahvatlused mustikate näol.. Lõpuks kohal, kaart leitud. Otsisime täiesti valest kohast (enda arvates muidugi õigest) mitmed puud läbi :( Tõdesime, et tuleks ikka omada normaalset kaarti (või rohkem oskust;)) ja meeleheites kasutasime "õlekõrt" (Tänud Sulle, Piret!). Tavaliselt loobume, kui ei leia, aga no lapsed tublilt kohale matkanud (mitu tundi juba saarel), kahju neid pettunud nägudega tagasiteele saata.. Lõpuks leitud, kuigi õige puu juures läks ka ikka tükk aega..(suur must konn istus seal, kus oleks võinud aare olla..) Tagasiteel ülejäänud matkakaaslasteni jõudes muiati, et pisut napakad ikka oleme (heas mõttes), kui korralikult kraabitud säärtega nii õnnelikud.. :) Tänud peitjale, sellised aarded mulle tegelikult väga meeldivad!

9 aprill 2016 leidis Piret, Mart, Diana, Ain [sylli]

Algas meie lugu siis Ekholmi aarde logiga, kus oli meil soe, päikesepaisteline ja vaikse tuulega ilm, mida nautida! Edasi läksime Linnuraipe nulli poole. Et teerada ära lõppes, asusime edasi minema mööda metsikut loodust jälgides, et ei kõnniks infotahvlil hoiatatud koosluste peal. Loodus oli tõeliselt metsik, millest tuli kord läbi murda, kord alt roomata, kord vahelt pugeda. Mõnest kohast ei saanudki edasi, sest vastaseks oli tihe ja okkaline kibuvitsapõõsas. Tuli kaugemalt nõrgemat vastast otsida. Lõpuks jõudsime ikka nulli välja. Seal oli pool aaret varjavast peidikust külili asendis, aga aardetopsik siiski leitav. Kenasti oli lamineeritud paberilipikul kõik selgelt nähtav. Tagasiteeks leidsime väikese raja, mida mööda oli lausa lust ja lillepidu kõndida. Kenasti leidsime üles ka aardelõpu. Aitäh aarde eest!

Paadi juurde tagasi jõudes ootas meid seal sõbralik saarevaht, kellega sai pisut juttu aetud. Olime talle kaasa võtnud Pätsi pehme rukkileiva ja küüslaugusaia. Samuti ühe raamatu. Tegime priimusel kerge sooja eine. Söömise ajal hakkas järsku üle tuletorni saarele tugev udu vajuma. Sama juhtus teiselt poolt. Meie kohal said kaks udu kokku ja äkki läks pimedaks, päike kadus tumedate pilvede taha. Kui me asjad pakkisime ja minema asusime, oli ümberringi paks hall udu, hakkas tõusma tuul ja tibutama. Tuul ikka tõusis ja laine kerkis ning siis hakkas sadama rahet. Siin-seal olid laineharjadel juba vahused jänkud ringi hüppamas. Rahe tuiskas sellise hooga näkku, et silmi oli vahepeal võimatu lahti hoida. Kui ühel hetkel ka paadimootor tööle ei läinud, siis tuli mul meelde, kuidas üks geopeituse seltskond Naissaarel kunagi käis... Õnneks läks mootor käima ja peale tunnist udu sees ja mäslevate lainete keskel seiklemist jõudsime läbimärgadena rahuliku veega koduranda. See oli hea tunne! Kuradima hea tunne! :) Aitäh saarevahile, kes meie pärast muretsedes meile mitu korda helistas, kuid meie ei kuulnud ja alles õhtul vastamata kõnesid märgates talle tagasi helistasime, et teada anda, et oleme elus ja terved.

9 aprill 2016 leidis Diana, Ain, Piret, Mart [dinnu]

Peale Ekholmi aaret sai mindud Linnuraipe aaret otsima. Veel 700 meetrit... oih võsa ees lähme sealtpoolt. Veel 500 meetrit... seal on kibuvitsad, lähme ringiga... Veel 50 meetrit... nüüd ei hakka tiirutama, paneme otse siit ürgmetsast läbi. Null siin, kus see karp on? Leitud. Vaatame ristid ka üle... oi konnad kahekesi siin. Läksime edasi juhiste järgi. Aare ka lõpuks leitud. Hea, et suvi polnud ja rohi oli madal. Oi neid okkaid mis pärast seljakottidest, mütsidest, kummikutest ja mujalt välja korjati. Aitäh peitjale toredasse kohta juhatamast!

19 juuli 2014 leidis Hendrik, Reino, Urve ja Hannes [jussike]

Alguspunkti lähedal nägime Erkot kavala ja äraseletatud näoga vastu tulevat ja kadarikku kaduvat. Jätkasime oma pundiga ja varsti oli vihje käes. Alustasime vihjeobjekti otsimisega, aga esialgu otsisime liiga ligidalt ja lasksime end segadusse ajada paljudes jälgedest, mis ei olnud georajad. Lõpuks olid aga mõlemad vihjeobjektid tuvastatud ja aare käes.EVEJ.

19 juuli 2014 leidis Erko [erko]

Mina kui ilmselt sportlikuim tegelane saart külastavas geopeiturite pundis, sain võsa vahele jõudes teistega võrreldes väikse vahe sisse käristatud. Algpunkti kohale jõudsin selgelt varem, kui muud. Topsi leidsin koheselt. Kaardist sai võetud kindluse mõttes foto, kuigi ega seal polnud miskit rasket. Mälust piisas täielikult. Kui aarde poole hakkasin minema, jõudis ka punt järele. Jätsin nad kavala ilmega aarde esimese punkti otsimist nautima (ei tahtnud nende otsimisrõõmu rikkuda) ja jätkasin teekonda aardeni. Rohi aarde ümbruses oli väga kõrge, kuid mind see ei seganud. Vaatamata kuumale ilmale olin jätnud pikad püksid jalga ning see aitas. Aarde leidsin kenasti. Seal polnud miskit mõelda. Konteiner on muidugi äge ja ilmastikukindel! Tänud aarde eest!

19 juuli 2014 leidis Urve ja Hannes, Hendrik ja Reino [errvee]

Saaretiiru teine aare. Erko võttis pikema sammu ja kadus kuhugi mändide vahele. Kõuts natuke kõndis meil kannul. Nullis läks kiirelt ja juhised saime kätte. Hiljem selgus et kohapealsed ristid "kalmudel" on pärit Näkimadalate filmimise ajast. Vajalik objekt leitud, natuke võsamurdmist ja aare ei peitnud end kaua. Polnud suur üllatus leida eest tänanae Erko logi. Edasi võtsime vabalt ja kolmanda asjana otsisime omale liivaranna ujumiseks ja niisama aja voolamise nautimiseks tuule saatel. Tänud peitjale ja toredale reisiseltskonnale.

8 juuli 2014 leidis Veiko [weix2]

Vabandust kui mõne sääse konteinerisse vangi panin. Vast järgmine leidja laseb välja :)

1 juuni 2014 leidis Moor, Speedy, Andreas, Karuonu & [caro]

Ekholmi juurest tulles tegime rannal väikese pikniku ja sõime kõik kaasasolnu ära, tühja kotti läksid üleriided, nii soe oli saarel. Hüppasime kivilt kivile, mööda radu ja rannajoont. Kui aardeni oli jäänud loetud meetrid, tuli hakata võsa vallutama. Kuidagiviisi me kadaka- ja kibuvitsapõõsastest läbi murdsime ning nulli ka saime. Õnneks meie vihjet ei teadnud, nii leidsime topsi kiirelt. Lugesime vajaliku, veidi arutasime ning teele! Tops sai veidi paremini peidetud ning nüüd pädeb vihje ka jälle. Aare ise tuli ka lihtsalt. Või noh, läbi võsa ja vaeva tegelikult. :)
Tagasiteel kohtusime majaka juures ka Mohni Kassiga. Kuna Paavol oli temaga kokkupuuteid juba olnud, siis seekord oli meil Kassile kaasas pasteet. Pasteet pandi nahka kiiremini kui minutiga :D Sadamas kohtusime ka majakavahiga, kes meile lahkelt seletas, kuidas Mohni Kass ühel Soome tädil käesooned läbi tõmbas, kes lolli peaga oma koera ja kassi kaklust lahutama läks.
Igastahes oli meil nüüdseks Mohnist küll, kuigi tegu oli väga mõnusa saarekesega.

9 juuni 2013 ei leidnud Priit [triip]

Esimest punkti otsides pidasin vihjest kinni ning maapinnalt ei otsinud. Puu otsast midagi ei leidnud. Samas on seal mingid harud murdunud ning nüüd maapinnal ehk võib-olla oleks pidanud vihjet ignoreerima. Igatahes minul sai viitsimine otsa...

4 august 2011 leidis Peep,Kadri,Mariann,Martin & Liisu [liiisu]
Tore saar ja ilus paik. Päike paistis ja ilm soosis meie käiku. huvitav konteiner oli. Leitud.

4 august 2011 leidis Liis, Martin, Mariann, Kadri, Peep [martiini]
Mohnil olles sai seegi aare leitud. Konteiner on heas seisukorras.

4 august 2011 leidis Peep, Kadri, Mariann, Liis, Martin [parrot]
Ekholmi juurest selle aarde poole suundudes kõik krudises jala all. Läbikuivanud sammal. Mina ütlesin noorematele teadja näoga, et vanasti keedeti sellest lastele putru ja öeldi, et mannapuder. Ega nad vist eriti ei uskunud. Vahepeal kulgesime mööda käänulist laudteed. Ühes kohas selle ääres olid kivispiraalid. Seda mööda minnes jäi mulle segaseks kuidas peaks keskkohast välja tulema. Igatahes hakkas mind nii kõvasti paremale viltu kiskuma, et kohe hirmus. Peale esimese punkti leidmist tekkis mõningane arutelu kus pool võiks vajalik maamärk olla. Mina teadsin. Aardel tore konteiner. Kui teised vahtisid seda nagu vasikad uut väravat siis mina olin sellisega ennegi kokkupuutunud. Peale leidu kiirustasime tagasi paadi juurde. Hiljem selgus, et Hanno oli toredalt aega viitnud tuttavatega vesteldes ja kalapüügi probleeme arutades. Ta on ka mingis rannakalurite seltsis või ühingus asjaline. Igatahes oli igati tore reis. Tänud.

4 august 2011 leidis Minu pere, muud sugulased ja [pekadrip]
Ekholmi aarde juurest suundusime Linnuraipe juurde. Seekord suutsime leida väga vahva laudtee, mis lookles (või õigemini siia sobiks väljend- siugles ;) ) üle liivaluidete. Laudtee kõrgemas majakapoolses otsas oli üks maalikunstnik maalimas, ei tea, kas me tema pildi ka ära rikkusime, kui me nö. pildile sisse sõitsime... Teekond aarde esimesse punkti oli väga vaheldusrikas- nii käänuline, kadakatevaheline, kiviklibune... väga ilus ja huvitav. Kadakad on marju ääretasa täis, isegi ühe põõsa leidsime, kus marjad olid juba sinised ja nii maitsvad juba (no terve seltskond seda arvamust küll ei jaganud, aga mulle meeldis küll )... Leides õigest kohast topsi, oli esimene reaktsioon ahastus, sest vana kaart on üpris räbal. Õnneks leidus ka uuem versioon vajalikust infost (Aitäh!!! ) ja teekond lõppu võiski alata. Õiges kohas tallasime vist järgmistele sisse georaja... Tervistavad nõgesed :D Aarde leidsime peale mõningast vihje valet tõlgendamist, kuid kätte me ta saime. Logid kirja ja saime asuda tagasiteele...
Kuna merel, rabas ja ka meretagustel saartel tundub kell käivat oma rada, siis tekkis tunne, et me oleme juba terve igaviku lasknud oma paadimehel oodata ja pisukesed südametunnistusepiinad kripeldasid. Lohutasime end sellega, et meil oli kaasas ka "pantvangina" paadimehe lapselaps, seega puudus oht, et meid saarele jäetaks. Kuigi, Mohni külastamise teeks vist väga eriliseks see, kui saakski ööseks jääda telikdega saarele. Vaadata õhtul päikeseloojangut, hommikul päikesetõusu, öösel kuulata mere loksumist vastu rannakive. Ühesõnaga peatada aeg 24-ks tunniks, unustada kiirustamine ja inimmassid. Võib-olla kunagi saab ka see teoks. Tee Mohnile on ju nüüd selge ja ma ei pahandaks üldse, kui keegi peidaks sinna veel ühe aarde. MIs sest, et jälle seesama saar, seesama meri, needsamad kadakad ja muu :D
Suur-suur aitäh meid sõidutanud Hannole, kellega me varasematel aastatel oleme Eru lahes kalal käinud kaasas ja peitjale, kes andis põhjuse Eru lahest nina kaugemale merele pista! Sügavust pidi seal kohati olema u 70 m, omal ajal olla seal käinud ka allveelaevad... Paari aasta eest lõhati Mohni juures aga vanu meremiine...

4 august 2011 leidis Margus, Bruno, Kaja, Ain x2, Triin, andres [andres]
Parima osa Mohni retkest on eellogijad piltide ja sõnadega kenasti juba ära kirjutanud. Tänud rahva kokku ajajale, tunnustavalt tuleb mainida et lisaks heale seltskonnale oli Triin ka suurepärase ilma tellinud.
Kuna konkreetne retk on juba siin ära kirjeldatud, siis vilusohveeriks natuke üldisemalt – teemal „geopeituri füsioloogilised eripärad – nägemine”. Mohnil võis veenduda, et geopeiturid kes suudavad kuuse alt musta prügikoti üles leida või valede koordinaatidega mikroaarde kuskilt suvalisest metsast (see puudutab nüüd üht teist hiljutist aaret) on täiesti vabalt võimelised mitte märkama oluliselt suuremaid objekte :). Asjad mis ei ole gepsu ekraanil ei ole tõelised :).
Mõned näited – üks geopeitur mainib et me tulime ju kiviaiast läbi, mille peale valdav enamus ülejäänutest toob kuuldavale äärmiselt kahtlevaid või vähemalt selles osas täielikku teadmatust väljendavaid häälitsusi. (kaarti mitte näitav geps aitab muide ümbruse märkamisele oluliselt kaasa). Pärna otsingutest on siin juba juttu olnud. No tõepoolest, sellist pisiasja nagu 500 aastane puu saab ju ainult gepsu järgi otsida, ja asjaolu et iga geps näitab eri suunas (minu oma ka 200 meetrit eemale) muudab pärna leidmise peaaegu võimatuks :). Sama käib kalmistu, kaevu ja muude mikroobjektide kohta :) Ja ega siis rannas ootav paatki ometi lihtsalt niisama märgatav ei ole, seda enam et ta on huvipunktina gepsus täiesti fikseerimata.
No aga tegelikult oli väga tore. EVEJ

4 august 2011 leidis Irokas & geoCo. [irokas100]
Njaa... Kajaliisi logis ongi juba kogu seiklus kirjas. Väga lahe laevakapten oli igal juhul meil küll. Viimane kord sai Mohnil kähkukaga käidud, seekord loksusime rahulikult ja väga huvitava ekskursioonijutu saatel. Sellisele jõugule ei pea ükski aare vastu.

4 august 2011 leidis Margus, Triin, Andres, 2x Ain, Kaja ja Bruno [caveman]
Leitud koos kuue geopeituriga.

4 august 2011 leidis Margus, Triin, Andres, 2x Ain, Kaja ja Bruno [kajaliis]
Ettepanekust Mohnit kaema minna sai tegu ja kokkulepitud kellast ei kulunud mitte akadeemilist veerandtundigi, kui seltskond oli Viinistus koos, täis tahtmist minna.... sinna. Meid võttis vastu tore esimese-Eesti aegne kapten. Valge nii peast kui habemest, puupaadiga, mis jutu järgi Eestiaegne kuid tootmise poolest nõukaaegse paaditehase viimane. Meid rivistati üles, rõivastati vestidesse, lastiti lootsikule, tutvustati sisekorraeeskirja, oksendamise suunda.. ja läinud me olimegi. Pehmelt üle lainete (pikalt ja mõnusalt, mitte nagu mõne kähkukast kiirkaatriga), ikka kapteni muheda jutu saatel, päike silma piilumas. 4,2km mööda vett otse Mohnile, saare kaunisse liivaranda. Kapten jättis meid ja asusime aarete teele. Üsna peagi astusime juba mööda viisakat laudteed. See lõppes tõsi, üsna ruttu, kuid ka pinnas oli siis juba tugevam ja täitsagi astutav. Nii me sel imelisel maastikul kulgesime, kivid, kadakad, kuused, jälle kivid, liiv, roosid, meri...kukeseened! Tõsi, neid oli vaid kaks-kolm. Lõpuks leidsime vihjepuu, peidust tuli välja tops ja kaart. Keerati seda nii ja naapidi, pildistati üles ja arvati kuhu suunda edasi. Asimuutisime ja värskel georajal jõudsime otsitavani. Logisime, revideerisime laeka sisu, tegime ilupilte ja astusime edasi Ekholmi aarde suunas. Vahetuskaupa ei teinud. Täname tegijat! Ilmselt ei oleks kunagi siia niisama põhjusel sattunud.....seiklus jätkub Ekholmi logis...

8 juuli 2011 leidis Liia [groll]
Kui ikka päris aus olla, siis peale käisid Linnuraibet revideerimas ka Miki ja Lauri. Nemad mind ässitasidki neid lisakilomeetreid läbima. Üksi oleks ikka õige raja valimisel üsna abitu olnud ja ilmselt kujundanud nina GPS-is saare loodusesse veel ühe raja - Ekholm-Linnuraipe geomaantee (otse läbi kadakate ja roosipõõsaste). Tegelikult oli väga tore retk ja sai näha ka saare teist otsa. Sõbralik paadiülem ootas meid ja ei sundinud sugugi jooksujalul saarega tutvust tegema. Päris kahju oli lahkuda. Nägime ka kass-kurjami ära, ei püüdnudki tutvust teha, olevat teine vahel ka inimestele hambad säärde löönud. Aardest EVEJ

12 juuni 2011 leidis urban [urban]
Tore mänguline vormistus. EVEJ ja tänud peitjale

22 mai 2011 leidis Janne ja Priit [prijan]
Olime ka Linnuraipel, nagu eelmises teates juba mainitud. Tänud Priidule kaasa kutsumast.

22 mai 2011 leidis Kairi, Taavi, Janne, Priit ja Priit [maipri]
Leitud mõnusa pühapäevase väljasõidu käigus. Sai seigeldud ja geopeitutud. Kass sõi ca 400g vorsti ära ja tahtis Kairi kätt hammustada. Nägime ka ära saare soku. Kokku tuli ca 6,4 km saare peal ringi kondamist. Tagasi jõudes saime paadiga ka maapeal sõita. See pidi olema päeva viimase reisi privileeg (paat vintsiti koos reisijatega kuuri). Tuletorni uksed näevad väga ilusad välja :)

21 mai 2011 leidis Vanaisa ja seiklejatega saarele [max]

Üle lainetava vee silmapiiril sinav saar.
Juba ammu mõtetes, kuidas küll vaid sinna saaks.
Kauplesime paadimehe, seiklejatest punnis paat.
Vesi sile, kannab hästi, varsti seltskond saarde saab.

Puutumatu, kaunis loodus, imetleme seda ilu.
Esmalt rännumehi ootab saare idatipp.
Seal ka selle saare suurim võlu,
tervitab meid saare isand - Kameruni sokk.

Vaadatud saab rannik, pärn ja kaev.
Aarde logiraamatusse 8 nime lisaks saab.
Nüüd on einetamiseks õige aeg,
selleks tuletorni juures asub sobiv plats.

Laual reas on moonakotid,
levib mõnus toidulõhn.
Ja siis kuskilt välja ilmub
saarel elav kiisu kõhn.

Muidugi saab tema vorstid,
meile jääb ju seiklusrõõm.
Tagasiteel paat laines loksub,
paati pritsib meresõõm.

7 mai 2011 leidis Leelo, Allan, Merike, Priit [iksid]
Kui juba saarele sai tuldud, oli ju vaja see saar ka üle vaadata ja selle ülevaatuse käigus ka aare leida. Vihje tuli kiirelt välja ja ega aardegagi kaua läinud. Väga kauni loodusega saar, aitäh kutsumast. Aare korras, evej.

7 mai 2011 leidis Merike, Leelo, Allan, Priit [mooritz]
Kui juba saarele toodi siis sai ka lõunapausi ajal saarele tiir peale tehtud. Aarde leidsime täpselt sealt, kus ta olema pidi. Tänud kaardi uuendajale, eelmine oli tõesti raskemini loetav. Kibuvitsad on saarel na inimsõbralikud, kohe haakuvad jalgade külge, mul nüüd jalas 8 auku :(.See eest on saarel palju linde ja nemad on väga sõbralikud. Suht sõbralik oli ka saarekass Mootsart, kes mitte ei nurrunud vaid sisises kui tal hää olla oli :)

7 mai 2011 leidis Merike, Leelo, Allan ja Priit [armastan]
Kuna aarde lähedal sai osa võetud üritusest oleks olnud patt mitte külastada nii kaunis kohas aaret.

19 märts 2011 leidis Jane, Tõnis, Raivo ja Koer [raivo]
Taas saarel tagasi et eelmine kord poolelijäänu enne jääminekut lõpetada.Seekord läksime jalgsi ja jälle sättis end meiega kaasa tuttav Koer. Kõigepealt panime vihjetopsi lisaks uue kaardi, vana on üsna kulunud, seejärel otsisime aarde üles. Võtsime telefonipaela, jätsime võtmehoidja ja märgi. Väiksel lõunapeatusel sai Koergi oma võileiva, kommidest ta keeldus.

16 märts 2011 leidis Triin & Paavo [speedy]
Minu geopäeva ainus siht. Kaua piideldud, kauem leidmata aare nimekirja tipus püsiv aare, mida Raivogi ei leidnud tundus olevat piisav väljakutse. Raivo logist saime teada, et suuski ega ratast ei tasu siia kaasa vedada :-) Tõsi, jääl olles ei saanud arugi, kuidas neil üldse õnnestus suuskadel saarele jõuda. Meil kulus selleks päikselise päevaga alates Viinistu sadamast väga konarlikul jääl pea tunnike ja meeldivalt saarel me olimegi. Varustusse kuulus veel labidas, uus vihjetops, netiga telefonid ja minul kummikud, mida samuti vaja poleks olnud. Saarele tuli ronida üle väga laheda jääkamakavalli, mis kogu saare läänekallast palistas.
Edasi läks nii nagu Triin kirjutas. Nullis tuvastasime kiiresti topsiku, mille kättesaamiseks oli vaja meid mõlemaid ja kordamööda tegime pigem kahju kui kasu ;-) Lõpuks oli tops siiski käes. Kui olime ametis selle dešifreerimisega - mis oluline, mis mitte ja kus võib olla kirjelduses nimetatud objekt - kuulsime uskumatut häält. Selle esilemanaja sammus me juurde saba kohevil ja siht silme ees - söök! Peale tutvumispaitusi asus ta otsekohe Triinu koti kallale, kust rebis välja kilekotistatud lihapirukad. Mina, kes ma 1000 km kaugusel oleva surfisõbraga rääkisin, püüdsin päästa, mis päästa andis. Päästa andis vaid nii palju, et elukas sõi ära vaid poole kilekotist ja minu käest (vt triinu 3. pilti) ;-) Lasime miisul lõpuni kugistada, sest ilmselgelt oli kõutsil seda rohkem vaja kui meil, kes me küll toidust hiljem rammestunult puudust tundsime. Kui kass lõpetas, peitsime uuendatud vihjepurgi soliidselt tagasi ja asusime suht umbmääraselt kirjeldatud objekte otsima ning kaevama. Ligi tunnikesega oli ka meil kõht tühi ning seadsime sammud nullist 250-300 meetrit eemal rannasolevatele kividele peesitama ja kassist allesjäänud jäänuseid lõunastama. Ei kulunudki kaua, kui ka meie karvane sõber platsis oli ja püüdis kohukesi pintslisse pista. Jagasime temaga seekord vaid kivi ja paitusi. Nendest oli kasu, sest Triinu mõte kaeda uuesti vihjetopsi sisu tõi meile koheselt ka edu. Selle järgi märkisime aarde asupaiga 33-meetrise veaga gepsu ning loomulikult leidsime ka sealt koheselt ka kirjeldatud objekti, mida olime enne tulutult lume alt tabada püüdnud!
Astusime Raivode suusajälgedelt maha ning leidsime aarde napilt 30 meetrit eemalt - paistis teine lausa silma! Igati sobiv koht isegi sellise lumega otsimiseks. Juubeldasime, tänasime geojumalat, enda oidu uuesti vihjet vaadata, markeerisime tuumakindla tünni geopeituse kirjadega, vahetasime nänni - võtsin punase markeri ja jätsin kaelapaela vms - ning asusime tagasiteele. Püüdsime ka toidetud kaslast kaasa meelitada ja ta tuligi mitukümend meetrit mööda krobelist merejääd, ent keeldus järjepidevalt niipea, kui me talle selja pöörasime ja mandri poole rassisime.
Viinistu wifiga restoranis maitses selle kõige järel supp oi-oi kui hea! Aga turvakoera me ei kohanudki, kuigi vastasmajas lesis veelgi suurem ja mustem karvapall kui Raivo kaaslaseks olnud Koer. Aitäh peitjaile saarele kutsumast ning meeldejäävate elamuste pakkumise eest! Järgmistele otsijatele - võtke pirukaid jms orgaanilist rohkem, muidu ei saa te ise midagi või ei jää teist midagi alles! :-)

16 märts 2011 leidis Paavo ja Triin [trine]
577 päeva leidmata ja uut topsikut vajav aare - midagi MTÜ-le. Võin kinnitada, et geokarma tõuseb üsna vaevaliselt: kogu päevaga skoorisime ühe aarde, elasime üle röövimise ja avarii. 9 km jalutuskäik üle üsna krobelise mere oli lihtne ja meeldiv osa, vihjetopsik jäi ka kiiresti silma. Kättesaamisega tuli juba pikemalt vaeva näha, vahepeal paistis, et tuleb kirve järele minna. Ja siis, muidugi rääkis Paavo parajasti telefoniga, kostis veidraid hääli. Kajakad?! jõudsin mõelda, kui rannast saabus suur ja ilmselgelt näljane kass. Ronis sõnagi lausumata mulle kotti, kus peitus mõndagi söödavat. Paavo üritas veel meie lihapirukaid päästa, mispeale taheti teda ennast nahka panna. Nii et pooled pirukad läksid kassile, koos kilekotiga. Toibudes taastasime vahepunkti ja kammisime läbi vihjega sobivaid kohti, kuni hinge puges kahtlus, kas ta ikka üldse on lumega leitav. Sõime kõrgel kivi otsas kassiga võideldes ära oma kohukesed ja siis saabus päästev idee uuesti vihjetops välja koukida. Pakkusin, et Sixteni aaret tuleb pigem lugeda nagu orienteeruja - sõnalisele osale liigset tähendust omistamata. Siis sammusime otsejoones nulli ja aarde konteiner lausa paistis, labidat poleks vaja olnudki. Aare oli väga heas korras, nüüd ka vihje uues topsis. Raivo-Viive suusajäljed ja Koera käpajäljed möödusid aardest 30m kauguselt. Järgmised nüüd teavad: see on turvakoer! Aga kui keegi veel läheb, võtke kassile midagi söödavat kaasa, tema meiega saarelt lahkuda ei tahtnud.

13 märts 2011 ei leidnud Viive, Raivo ja Koer [raivo]
574 päeva leidmata aare on hea väljakutse. Startisime saare poole Viinistust suuskadel. Suusad oli halb valik, jää oli vägagi künklik, ilmselt oleks jalgsi sama kiiresti saanud. Meiega liitus kohalik Koer. Ta keeldus maha jäämast ja käiski meiega kogu teekonna kaasas. Vihjepunkti asukoha tuvastasime aerofoto abil, kahjuks ei teadnud täpselt mida otsida, kas aardekirjeldus käib vihjepunkti või aardekarbi kohta. Üks väga hea peidukoht oli loodusjõudude poolt kahjustada saanud ja tühi. Kaevasime ja raiusime lund ja jääd kuniks midagi punast silma hakkas. Oligi vihjetops lihtsalt maas üleni jääkihi all. Kahjuks sai topsi põhi meie tegevuse tulemusel vigastada. Hädasti oleks vaja uut filmitopsi! Vihjepaber niiske kuid loetav. Panime topsi kilekotti, kirjutasime vihje täiendavalt eraldi lehele ja peitsime selle eeldatavalt vanasse peidikusse. Kuna meie aeg hakkas otsa saama siis jätsime aarde enda otsimise tulevikku. Suusatasime veidi saarel ringi ja asusime üle mere tagasiteele. Jääl tervitasid meid neli vastu jalutavat daami, puhusime paar sõna juttu ja jätkasime teed Viinistu suunas.

16 august 2009 leidis Ermo, Rita, Maire, Helen, Lauri [ftf]

Ilm oli natuke hirmutav, aga me ronisime kõik ikka vapralt paati. Meie vaprus tasus ennast ära ja leidsime aarde.

16 august 2009 leidis Ermo, Rita, Maire, Helen, Lauri [algaja]
Sai tõesti mitu korda plaani peetud. Seekord olid kõik takistused kadunud. Saare peal üritasin ma nagu alati otse minna ja imelik küll aga seekord asi isegi õigustas end. Muidugi suutsin ma nullis ainukesest loogilisest kohast mööda vaadata. Aga noh, kasutajanime põhjal otsustades ei saagi muud võimalus olla. Lõpus sai mõnda aega otsitud aga tulemus oli üsna olematu. Lõpuks ei jäänud muud üle kui hakata kahtlema esialgse koha õigsuses. See viis kiiresti sihile. EVEJ. Mõnus retk oli.

16 august 2009 leidis Perekond Algajaid ja Ermo [pioneer]
Ammu planeeritud aardetripp sai nüüd lõpuks teoks ja järjekordne väikesaar külastatud, kuigi algus oli tormihoiatuse tõttu juba natukene küsimärgi all. Sünergia toimis laitmatult – mina leidsin eelaarde ja Lauri leidis põhiaarde. Huvitavast ilmast hoolimata, oli väga tore seiklus! Aare korras. EVEJ.

23 juuli 2009 leidis Aare ja Kalle [sookoll7]
Meie pikalt planeeritud retke esimene aare, mille juures tuli õppida paati vette laskma ja paadiga sinasõbraks saada. Karuonul olid juba varasemad kogemused paadisõidust ja tema sai kapteniks, mida näitas ka tema mütsil olev kiri. Viinistu sadamas oli üle käinud purustav torm ja sadama kai oli täitsa hävinenud. Paadi saime siiski ilusti vette ja Mohni poole teele. Kümmekond minutit ja randusime saarele. Ilusat geomaanteed, oli vaid pool. Siis tuli otsustada kumba rada minna ja seekord sai valitud pikem ja okkalisem. Eelaare sai kergelt leitud ja ka lõpp-punkt paljastas end pärast pisikest nuuskimist. Tagasi tulime teist randa pidi ja nii sai kogu saar nähtud. Väga ilus loodus saarel. Karuonu harjutas veel merehädas olles karjumist ja lehvitamist. Sadamas kohtusime kohaliku elanikuga, kellega sai ka pikem jutuajamine maha peetud saare ja külaliste teemal. Aitähh peitjale, sest ilma temata, poleks sinna vist sattunud.

23 juuli 2009 leidis Kalle ja Aare [karuonu]
Meie ammu planeeritud kahepäevane geotrip Põhja-Eesti saartele sai alguse 5:30 Tõrvast. Kaks tundi hiljem haakisime Pärnus autole järgi Nordkapp paadi, mis oli varustatud kajaloodiga ja mille sõukruvi vedas ringi 18 hobust. Veel paar tundi autosõitu ja võisime paadi Viinistu sadamas vette lasta.

Kaheksateist hobust tegid vee peal tõsiselt kiiret sõitu, meie gps näitas kiiruseks lausa 35 km/h. Nii saimegi juba 12 minuti pärast randuda Mohni saare tuletorni juures.

Saar üllatas meid oma ilusa loodusega. Sookolli fotokas töötas vahetpidamata. Kogemata valisime aardele lähenemiseks vale kalda ja seetõttu pidime murdma sadu meetreid kadakavõsa, Karuonu loomulikult lühikestes pükstes. Tubli kodutöö! Nullis saime teada, et tegemist on multiaardega:) Lugesime juhendi läbi ja läksime siis teist punkti otsima. Kerge see ei olnud, aga midagi väga rasket ka mitte. Vihjed pigem eksitasid, kui aitasid kaasa.

Tagasi sadamasse jõudes jäime vahele majakavahile, kes piidles meid algul umbusaldavalt, aga peale mõnda lauset, õnnestus tema usaldus võita ning lõpuks saime palju teada Mohni saarest, majakavahi elust ja saart külastavatest inimestest.
Suured tänud peitjatele, ilma nendeta poleks selles elus ilmselt saarele sattunud.

14 juuli 2009 leidis Katrin [raspe]
Igati äge õhta oli.

14 juuli 2009 leidis Allpool loetletud [aints]
Kõik sai alguse ühest vastamata telefonikõnest. Kui lõpuks tagasi märkasin helistada, jäi haarata minu püksid, minu fotokott, minu geps. Minge teiegi, pole sellel ilusal saarel vähimatki linnuraipehaisu. Ja aarde peaks nüüd kah mõnusasti üles leidma. Aitäh peitjale ja kaasakutsujale! Veel pilte: http://nagi.ee/photos/Aints/sets/213429/452160/

14 juuli 2009 leidis Miki ja lahe seltskond [miki]
Kaua pinnuks silmas olnud aare ja koht, kuhu ei olnud kunagi varem sattunud. Nüüd, ligi päev hiljem on kõik okkad kintsudest ja käsivartest välja nokitud ning vaim valmis logi kirjutama. Eelaarde noppisid miki ja blond, lõpu vormistamise au sai omale telc. Ja viski keerasime seltskonnaga naha vahele.. olime selle auga välja teeninud. Aare oli niiske ja enamus sai välja vahetatud. Uude konteinerisse sai ka uus logiraamat, millele kleepisime sisse vana logiraamatu leiuteatega sissekande. Tundub, et mingi loom oli vana aarde välja urgitsenud ja jupp maad kaugemale viinud, sest vedeles vihjel märgitud kohast paljupalju kaugemal kadakavõsas. Ime, et üldse leitud sai. Järgmistel peaks oluliselt lihtsam olema, soovitan soojalt ära käia. Mohni saar on tõesti VÄGA ILUS koht.

14 juuli 2009 leidis paaditäis mugavust armastavaid geopeitureid [telc]
Ootamatu võimalus saarele sõita ei jäänud kasutamata. Kohapeal nägime kõvasti vaeva enne kui telefonikõnest Ovele selgus, et peitjate juhendit eelaardes ei maksa liialt uskuda.

Aarde leidsime lõpuks isegi häbiväärse kergusega. Renoveerisime aarde ja premeerisime seltskonda sellega, et kaanisime nahka pudeli viskit, mis aardesse oli jäetud. Väikesaarte aarded on ägedad.

14 juuli 2009 leidis Triin, Katrin, Ain, Tanel, Miki ja Blond [linnapreili]
Edit 15.07.2009 - Leitud ja logitud.

18 veebruar 2006 ei leidnud Kaido, Indrek ja Kaido(2) [kaits747]
Olime juba tükk aega uurinud erinevaid jääkaarte ja sel NV tundus aeg olevat küps. Jää kandis ja tuule mõjul servast kadus aga käidud saime. Leidsime eest linnuraipeid ja söödud suleliste jäänuseid aga mitte aaret. Nagu mainitud eelaare oli veidi talvele ebasobivas paigas ja jätuuraga teda seal lahti raiudes vigastasime konteinerit. Õnneks on korralikel geopeituritel ikka kaasas midagi vahetuseks. Nii ka meil vahetasime konteineri ära ja otsisime veel 2-3-4 kohast lõppaaret. Ei leidnud.
http://www.album.ee/aabraham

18 veebruar 2006 ei leidnud Kaido, Indrek ja Kaido(2) [kaido]
Otsustasime uitmõttena külastada sel päeval järjekordset väikseaart ranniku lähedal, kuna jääkaart oli lubanud korralikku jääd Viinistu-Mohni vahele. Saarega tutvumist eksitas ka üks geopeituse aare seal :)
Vihjekaart oli talve jaoks veidi ebasobivas peidukohas, sest pidime ta lahti raiuma. Asendasime konteineri, sest see ei pidanud vastu. Siis tõlgendasime vihjet valesti ja tuhnisime natuke vales kohas. Siis vaatasime uuesti ka kaarti ja seal ikka oli jah aarde asukoht ristiga peal. Läksime kaardi järgi kohale, leidsime vajalikud objektid, lugesime samme ja määrasime ilmakaari, kuid aaret leida ei õnnestunud. Korralik lumest puhastatud metsaalune jäi meist maha. Võib-olla oli ikka vale koht või oli aare jalutama läinud? Viimane variant tundub küll kummaline nii üksildases kohas...
Meie saarelt lahkudes suundus sinna suurem seltskond ööbijaid. Jää lagunes servast, sest tugev maatuul puhus jäälahmakaid jää küljest lahti. Mohni külgedel ja taga loksus juba meri. Aga oma 2-3 km lai jääriba veel kandis inimest.
http://www.reisijutud.com/gallery/view_album.php?set_albumName=mohni180206

29 märts 2005 leidis Siim [sipsu]
Kes Ove kohvrite pakkimise lõigust aru ei saanud, siis lisaksin mõne illustreeriva pildi :)

29 märts 2005 leidis Ove ja Siim [ove]
Eile peale tööd võtsime Siimuga ette matka Mohni saarele. Alustasime kohvrite pakkimisega Viinistus paikneva muuseumi õuel. Algne plaan oli üle jää sõita ratastega aga kuna Viinistu poolel oli jää liiga ebaühtlane, siis otsustasime jalgsimatka kasuks. Jääolud olid väga head kuna terve päeva oli temperatuur olnud miinuspoolel. Saarele jõudes leidsime kohe ka vihje kuid vihjes olevat teksti lugedes tekkis mõningane segadus edasiste objektide leidmisel kuid lõpuks jõudsime siiski aarde peidukohast haardeulatusse. GPS-i kompass suunas meid aga aardest vales suunas ja nii võtsime kasutusele õlekõrrena kõne aardepeitjale ning nii see aare lõpuks leitud saigi. Esimeste leidjatena võtsime aardest shokolaadi, mille ka kohe põske pistsime. Aardesse lisasime pudeliavaja ja väiksemat sorti arvutihiirealuse. NB! Aardes oleva külmarohu jätsime tormisema ilmaga seiklejatele.