Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Istusime inspiratsioonipingil ning saime inspiratsiooni uue aarde peitmiseks. Aare on peidetud Abruka muuseumi lähedal oleva laululava juurde. Muuseum jättis enda poolt FTF-i tegija(te)le auhinna (aarde karbis) ning aardest ollakse teadlikud. Tule saarele sa, tule saarele sa, kas uju või sõida või sõua!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lastekäruga_ligipääsetav (1), gpsita_leitav (1), väikesaar (1), piknikukoht (1), lumega_raske (1), lastesõbralik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5Z11X
Logiteadete statistika:
75 (98,7%)
1
1
1
0
0
0
Kokku: 78
Leides läks ikka suu naerule, sest alguses tundus, et siin küll pole.
Seda aaret käisime juba päev varem pimedas piilumas aga õnne ei olnud. Otsustasime valges tagasi tulla ja siis läks kiiret. Kopli naised ei jõudnud oma pinksi turniiriga igaljuhul veel alustadagi :)
Tulime Mustast Pärlist mööda ja seal köitis meid üks tuttava nimega numbrimärk. Oligi täitsa tuttava inimese auto. Musta Pärli perenaise..
Laululaval läks ikka tükk aega enne kui aare end ilmutas. Tänud
Siinse aarde leidmiseks läks kõige rohkem aega. Aga ümbrus oli tore, tegime jätsipeatuse ja ajasime Abruka Maja perenaisega juttu. Aitäh!
Tore retk Abrukale - paat, auto järelkäruga ringsõit saarel, pausi ajal õnnestus vargsi grupist eraldudes see aare leida -logida. Aitäh peitjale!
Abruka lõuna osa oli läbi sõidetud ja nüüd oli ainult väike lõik sõita jäänud. Sõitsime selle aardeni ja siis esmalt puhkasime palavusest. Kui sain aru, kuhu maja nurka koordinaat näitab, tuli ka leid kiirelt. Hiljuti on toimunud Abruka pinksi võistlus, seda näitab nii plakat infotahvlil kui ka katkised pallid ja reketi tükid laua ümbruses. Pole sellist vaatepilti näinud, tundub et siin on tõsisemat sporti tehtud. Pärast leidu ostsime Abruka särgi.
Esmalt leidsime aarde ja siis läksime toetasime muuseumit.
Poisid koksisid juba pinksi mängida, viiekesi kohe jaole ei saanud. Ma ei suutnud ikka alla anda ja käisin ning piilusin. Haige, kui suured ämblikud on Abrukal, siin peaks politsei sekkuma. Aelesin ja pusserdasin ja piilusin lõpuks õigesse kohta.
Seda, millist hoone iseärasust arvestades aare peidetud võiks olla, aimasime kohe. Kui natuke põhjalikumalt ka koordinaatidesse süvenesime, selgus, millisest nurgast täpsemalt uurima peaks. Ega siis enam palju vaja ei läinudki, et õigele asjale küüned taha ning nimed logiraamatusse kirja saada. Aitäh peitjatele!
Olime saarel jalgsi liikumisega väga hästi edenenud ja kõik pikemad matkad olid tehtud. Hakkas tunduma, et aega jääb veel ülegi ja oleks võinud liikumise tempo maha võtta, kuid meie pea kohal oli tume vihmapilv. Kilekad seljas marssisime vapralt läbi inimtühja saare laululavale. Kohale jõudes jäi vihm järgi ja päikegi tuli taas välja. Piilusime natuke ühelt poolt ja teiselt poolt ja oligi karbike leitud. Aitäh!
Kiire leid, nimi kirja ja jalutuskäik ööbiskohta tagasi. Tänud peitjale!
Kaljas Hoppet viis meid Abrukale ning saare ekskursiooni käigus sai leitud kaks aaret. Teised jäid seemneks ja põhjuseks uuesti tulla. Aitäh!
Pärast muuseumi külastust põikasime ka selle aarde juurest läbi. Aitäh!
Peale kaugemaid jalutuskäike tegime pisikese jäätise pausi, uudistasime muuseumi ja panime siia ka nimed kirja.
Tänan peitmast.
Laululava ei olnud midagi erilist, aga mänguväljak, mis siia tehtud, oli tõesti äge. Tänud peitjale.
Pinksi mängisime kuni muuseumi tädi oli vaja oodata. Found it: 15.Aug.2020 11:29 Abruka laululava. Saabusime objekti lähistele, kus ootas juba laevalt tuttav hispaanlane ees. Tädi pidi kohe tulema. Tuligi ja ütles, et just täna olid talle endale ka külalised tulnud ja sellep ei saanud tulema. On ikka keeruline see väikesaarte elu :) Aare oli korras ja muuseum piisavalt huvitav. Täname!
Eelmise torni aardega sain huvitava fakti. Et kaks päeva enne oli siin käinud suurem grupp ja logiraamatust nimesid vaadates tundusid vat et kõik tuttavad. Ja juhtumisi oli mul ka vastamata kõne ühelt neist, kes seal logiraamatus. Njaa, helistasin siis tagasi ja sain teada, et tõepoolest suurem geopeiturite dessant oli olnud saarele, suisa 14 oli samal päeval käinud. Ja siis sain ka aru, miks laevakapten kirus seda 70+ rahvamassi teisipäeval, kui on ette nähtud, et vähe rahvast käib ja käib kütuse ja kaubavedu, kuid ta sai võimelda kõigi nende inimeste lohistamisega.
Aardega läks aga lõne ajal lupsti. Ei mõelnud lihtsalt üle. Kuid sai ka info, et koordinaati ei maksa kinni jääda ja ma ei vaadanudki seetõttu seda. Ja tuli vupsti. Aitäh peitjale, mulle see laululava ja kuivkäimlad ja kõik muu siin väga meeldib.
Kõigepealt tegime pisikese peatuse ja uurisime, mis aarde lähedal majas pakutakse. Seal oli jätsi/joogibaar ja muuseum, milles natuke ringi vaatasime. Väga põnev. Majast välja tulles tuli meile vastu Merle geopunt ning kuna aega oli veel maa ja ilm ning aardeid jäänud ainult paar, siis loovutasime oma rattad neile, et nemadki natuke rohekem selle lühikese ajaga näha saaksid.
Niisiis kõmpisimegi laululava juurde, mis selline tore ja tagasihoidlik oli. Algul otsisime nullist, kuid kuna sealt midagi tarka ei leidnud, hargnesime kõik eri suunades. Minul läks õnneks ja sattusin täpselt aarde juurde. Nimed kirjas tegid teised väikse pinksimängu ka. Minul ei jäänud muud üle kui sellest toredusest üks klõps ka teha. Aitäh!
Üllatusi seekordsel Saaremaa reisil ikka leidus. Eile avastasime saarelt Maire ja Karli, kellega tegime vahvad ühised aardekülastused ning lisaks selgus, et meil veel üks plaan ühtib, nimelt meil kõigil soov Abrukale minna. Sadamas kohtusimegi taas ja üllatuslikult lisandus veelgi tuttavaid geopeitureid. Kõik mahtusid õnneks paati ning saare avastusrekt võis alata.
Meil oli seekord poolmugulik plaan lihtsalt jalutada ning leida aardeid nii palju kui jõuame. Olime üsna kindlad, et kogu saare aarded jäävad seekord külastamata. Sadamast kimasid kõik teised minema jalgratastega, meie asusime teele jalgsi. Laululava juures otsustasime esimesena aaret otsida. Sõbrad noorgeopeiturid otsisid agaralt, leid tuli siis kui meie vidinate näidatud nullist oluliselt kaugemalt ringi vaatama hakkasime. Lapsed rõõmsad esimese leiu üle Abrukal ja jätkasime matka.
Aitäh.
Enne aarde otsimist vaatasime üle infopunkti ja seejärel sai Merle tiim siin meie seltskonna rattad kuna meil olid jäänud järgi vaid lühema jalutuskäigu aarded. Mina veeresin-lükkasin ainsana enda rattal lõpuni. Laululava aarde otsisime ka üle, see oli veidi teises nurgas kui koordinaat näitas. Ja laululaval oleks pinksilaud kohe kutsus mängima, kuna reketeid ja palle jagus, siis tegime oma reeglitega kahepalli paarismängu.
Vahetult enne laululava kohtusime Merle tiimiga ja andsime rattad meile. Ise läksime aaret otsima. Maa-ameti ja laululava nurk omavahel kokku ei läinud, aga sellest polnud lugu, aarde leidsime ikka. Peale logimist mängisime natuke kõiki reegleid eiravat pinksi.
Laululava lähistele jõudes taaskohtusime Merle tiimiga, kes seni olid saart vallutanud tallataksoga. Natukene varem tuli mõte, et võiks endi rendituid jalgrattaid edasi pakkuda. Siis jõuaksid ka teised Abruka kaugeimad kohad mugavalt läbi sõita. Nii siis tegimegi. Jalgrattad vahetasid omanikke ja külavahelisi aardeid jätkasime jalgsi.
Laululava aarde leidsime maa-ameti järgi hoopistükis vastasnurgast. Ei tea kas see pidigi seal olema aga meist jäi ta sinna samasse peidukasse. Edasi korraldasime mini-pinksi diagonaalis paarismängu kahe palliga, mis lauatennise reeglitega läks vägagi vastuollu aga sõbralikult leppisime viigiga.
Aitäh ka aarde eest!
Olen jätnud terve saarejagu mitme aasta tagust geotrippi logimata. Anneli logide abil teen selle suure töö nüüd ära.
Abruka avastamise päev.
Leidsin ruttu aarde üles ja sain logitud, kui hakkas inimesi minu poole voorima. Peagi oli laululava rahvast täis. Mul läks õnneks. Tänud laululavale juhatamast!
Vahaselt tulles olime just kohalikule teele jõudnud, kui Aive hääletas meid mööduvale ATV-le. A-la kolm kilomeetrit sai sel moel õige ruttu läbitud. Saime kiirelt laululavani. Kohalikud parmud ja sääsed peavad nüüd leppima, et saavad teisi matkajaid kiusata, kes Vahase silma juurest on tulemas. Tänud peitjale.
Leitud sisustades vihmast retkepäeva. Täname :)
Martin ja Jaanus tagusid pinksi, teised otsisid aaret. Täitsa olemas oli :)
Sellel saarel ei olnud me varem käinud ja päevatripi käigus noppisime üles ka selle aarde. Imeilus saar!
Aardeotsingutele eelnes mäng lähedalasuval mänguplatsil. Pärast toredat laevasõitu mõlkus lapsel veel pikalt merereis meelel ning ronimiskohastki sai mängulaev. Aare paljastus kiirelt loogilisest kohast ning oli heas korras. Hetkel oli saarel veel vaikus ja turiste vähe. Kohalikel on aga kõik teada, kes kuhu ja millal lähevad. Väga lahe väike saar ja tore kogukond ning kõik on oodatud.
Tegelikult leidsime juba möödunud aastal, aga nüüd siis logimine. EVEJ
Peale metsikutes metsades ekslemist jõudsin saare tsivilisatsiooni. Esimesena laululava aare. Karbike oli väga nähtaval, peale peitjaga konsulteerimist "peitsin paremini" ehk panin veidike makseeringut ka. Mulle tundus, et logiraamatus oli kirjas eilse kuupäevaga logi, kas juhuslik leidja, sest mujalt ma selle aasta logisid ei näinud ja see karp oli tõesti väga nähtaval.
Mõnus väike laululava! Aarde leidsin täitsa esimesest vaadatud kohast. Sellega läks siis lihtsalt. Eemal seisis teehöövel, ehk "timixi traktor" :D Tänud siia kutsumast!
Abruka uhkeim maja vististi? Muuseum oli küll veel suletud, kuid läbi suure akna nägi päris palju väljastki. Inspiratsioonipingi proovisin ka moe pärast ära, ehkki tihe geoprogramm sundis jälle kohe edasi sammuma. Aare korras, aitäh.
See Abruka laululava on täitsa kenake lava või noh, kui mitte lava siis maja. Laulu muidugi sellel päeval ei tulnud, vaid ainuke heli mis kõrvu jäi oli ping-pong, ping-pong, ping-pong, ping-pong, ping-pong, ping-pong,ping-pong, ping-pong, ping-pong, ping-pong, ping-pong, ping-pong, aga see ka nagu muusika. Tuleb leida ainult viis juurde ja naudi aga. Aarde otsimist segasid natuke kaks mugu, aga me tegime taraka nägu ja ei saanud nemad aru mis toimub. Tänud peremehele.
Lapsed mängisid pinksi ja meie otsisime. Ikka tervele laululavale sai ring peale, enne kui õigesse kohta taipasime kiigata. Tänud!
Helbe otsis ja kaevas. Mina olin rahul. Tänan!
No vot jah, siin läks lahti… Peiduka lähedal asjatas kaks komplekti mugusid, ühed sisuliselt aarde kõrval ja teised ilusa otsevaatega nullile. Jäätisesöömise ja prügi äraviskamise ja korraks istumise ja janu kustutamise kõrvale saime siiski ka siin karbile näpud taha ning et söömise- ja lahkumiseaeg hakkas ennast juba peale pressima, tegime kiirelt sääred, Vesiaia kaudu sadama poole…
Tegelikult läks eelmise karbi juures nii, et jätsime lihtsalt Ristod omapead maha. Nende jaoks ei olnud aarded olulised ja kuna aeg hakkas peale pressima, tegime meie kiiremad sammud küla poole, et ka viimased kolm karpi ära saaks logitud. Samm oli kiire ja ilm palav. Õnneks oleme me ikka nii kogenud matkajad juba, et igasugu joogi unustasime maha nagu ikka :D Seda suurem oli rõõm kui laululava aarde juures nägime hoonet ja sisse piiludes oli näha hinnasiltidega külmikuid nii jäätise kui veega. Korra muidugi taheti juba meie rõõm maha matta, kuna järgmisel hetkel astus sisse üks naisterahvas ja uuris, et mida me omaarust siin teeme. Maja on suletud ja nemad korjavad eelmise päeva peojääke lihtsalt kokku :D Õnneks suutsime ikka veenda, et äkki saaksime paar jäätist ja vett. Kassat lahti ei saanud nad teha, kuid enamvähem täpse sularaha vastu õnnestus tooted vahetada. Nii saimegi edasi minna laululava aaret otsima, kerge värskendus kehas. Aardega muidugi nii lihtsalt ei läinud. Ka laululava peal ja all ja igalpool käisid läbu koristused. Õnneks ikka mingil hetkel õnnestus karp välja võtta ja nimi kirja panna. Kohalikud väheke veidralt vaatasid, et miks meil on vaja jäätis süüa enamvähem prügikasti otsas istudes aga no mis sa ära teed :D Logi kirjas, jõudsid ka Ristod kohale. Rääkisin ära mis diiliga majast jooki saab ja peale seda suundusid nad ka sadama poole ära. Meil veel kaks karpi ees...
Vaatasime kohapeal ikka mõned ebaõiged paigad ka üle, enne kui õige topsik kätte jäi. Õnneks oli aeg veel suhteliselt varajane ning teised turistid ei olnud laevapealt veel kohale jõudnud. Nii sain logi muguvabal perioodil kirja panna. Hiljem taas sealt möödudes oli juba plats mugude poolt hõivatud. Aitähhid!
See aare tuli peidust välja meeldivalt kiiresti, ei jõudnud veel õieti otsimagi hakata. Täitsa vahva lauluväljak oli seal. Aitäh peitjale.
Tulin abrukale konsertile ja otsustasin aarde ka üles otsida,leitud ta oligi.
Peeter proovis, kas laululava ikka töötab. Töötas :D
Ja nimed jätsime ka endast logiraamatusse. Tänud!
Teadsime et selle päevaga jääb olude sunnil meie saartetuur etteplaanitust lühemaks. Veetsime selle siis Abrukal matkates aaretest aareteni, nagu kõik teisedki oli siin leid kiire ja aare korras. Koht tore ja tutvustamist ning uudistamist väärt
Kõigepealt külastasime Abruka Maja, kirjutasime selle logiraamatusse, ostsime kodus olijatele temaatilised särgid ja vaatasime näitust. Pärast seda oli aardeleid kiire ja kerge, õnneks polnud kedagi läheduses ringi hulkumas. EVEJ.
Ükski meist neljast polnud aastaid jalgrattaga suhelnud ja see pisike maalapp on just paraja suurusega, et tagasihoidlikus tempos oskusi taastada. Vinderdi-vänderdi ja juba laululava paistiski. Hopsti logi kirja, sümboolne puhkus inspiratsioonipingil ja järgmise objekti poole. Tänud
Aarde leid käis nii kiirelt ennem, kui ma rattalt maha jõudsin tulla oli Sjomal juba aare käes ;)
Laupäeval oli plaan minna ratastega Abrukale ja ära noppida ka kõik aarded. Üle mere sõits kestis 30 minutit ja Abro on meresõiduks igati mugav laev/praam. Sadamast esimese aarde juurde jõudsime kiiresti ja peidukoha avastasime samuti kiiresti.
Ratas pargitud, hakkasin gepsust vaatama, et kus see aare võiks olla ja selgus, et olen kohe aarde kõrval. Väike kummardus ja aare oligi käes.
Väike rattatripp Abrukal, kui eelmine aasta oli siin samal ajal vaid kolm aaret, milledest kaks ära sai võetud, siis täna on siin kokku viis ning nüüd võtan kõik roheliseks
Sai üle mitme setme aasta taas Abrukat külastatud ja mõtlesin siis ka seda geopeituse asja natuke proovida. Laululava juures hakkas juba eemalt silma üks tuust, mis justkui ei sobinud sinna, kus ta oli. Ise veelt mõtlesin, et nii lihtne ja ilmselge see peidukas ka olla ei saa, kuid ometigi läksin seda tuusti näppima ja ennenäe imet- oli karp peidus.
Kilusoolamisaidast sai meile pikem peatuspaik. Korraldasime sealt rüüsteretki nii Vahasele kui ka mujale saarele. Enne aga logisime laululava aarde. Teenindav mutike vaevles rästikufoobia küüsis ja üritas väheseid turiste praktiliselt toore jõuga loodusest eemal hoida kuid meil õnnestus ta silm ikkagi mingil moel ära petta. Aardeleid probleemi- ja rästikuvaba. Kena, täname!
Üle pika aja läksin ma kohti taasavastama ja selle käigus ka geopeitust tegema, mitte tormama aardest aareni. Miks siis nii? Esiteks olin ma koos Melissaga ja talle soovisin erinevaid kohti ja asju Abrukal natuke näidata, teiseks oli laevani nii palju aega, et lihtsalt sai teha seda mida soovid ja neid tehes ei pidanud kiirustama. Nüüd ma siis ei teagi kas Melissa on nii äge reisikaaslane või mu vana jalgratas Optima, mille sain 16ndaks sünnipäevaks on mulle nii armas või tõesti võlub mind Abruka nii palju, et see oli selle aasta vägevaim tripp mul, otseselt midagi ei juhtunud, midagi väga ägedat ei näinud kuid nii mõnus oli :). Teadsin, et Abrukal tuleb üle 15km ringi liikuda siis otsustasin seekord veel Melissale taksot mängida ehk võtsin ta oma ratta peale lastetooli, mitte ei lasknud tal oma rattaga tulla. Sadamast sõitsime otsejoones küla keskele kust leidsime mänguväljaku. Seal me siis veetsime tunnike kuni mõtlesime esimese aarde juurde minna. See oli 25m kaugusel meist, läksime nulli ja lasin Melissal aarde ülesse otsida. Hetk hiljem oli tal tops käes ja saime oma nimed kirja panna. Tänud aarde eest mänguväljaku lähistele, mis oli Melissa üks lemmikuid aardeid :)