Taastamine sellisel kujul vist pole võimalik, palun arhiveerida.

Suured tänud teada andmast. Püüan esimesel võimalusel vaatama minna.

Aarde peidik hävinenud, aare ei asu hetkel peidupaigas.

Jalutasime ja otsisime õige sillakese üles. Vaatasime esiti siia ja siis sinna - ei midagi. Kui lõpuks ka kolmandasse kohta vaatasime, siis muidugi nägime, mida otsisime. Suundusime edasi aaret otsima, aga oh häda! Kui jõudsime oletatavasse peidupaika, siis osutusidki meie kahtlustused tõeks. Aaret peitnud puu on maha võetud ning aare ise koos kõige sinna juurde kuuluvaga pilla-palla laiali. Kahtlesime, kas suudame sealt puulehtede hulgast ka logiraamatu leida, kuid suutsime. Niisiis saime kätte nii konteineri kui ka logiraamatu ning need hetkel meie käes hoiul. Logiraamat iseenesest heas korras. Hetkel aare seega kättesaamatu. Täname aarde eest.

Kuna kogu info oli juba varem ilusti olemas, siis läksime nüüd lihtsalt lõpetama. Aga oh üllatust! Pargis tehakse aktiivselt hooldusraiet ja muidugi langevad just vanad, õõnsustega puud. Ümbrus on juba oluliselt muutunud ja tundub, et meile vajalik puu on ka lännu. Kas palun peitja võiks kontrollida.

 1 

Leidmisega läks aega, aga lõpuks ta leitud sai. Tänud!

 1 

Pisike georetk koos MihkelP-ga [10/11].

Väljas oli juba totaalne pimedus, kuid me ei tahtnud veel Tallinnasse tagasi liikuda. Üritasime võimalikult nulli pääseda ning sealt edasi Mihkli kaart oli piisavalt tark, et meid õigesse kohta juhatada. Tammusime nõutult ringi, lugesime logisid, tuhlasime niisama veidi eemal. Lõpuks vaatasin mina õigesse kohta (tundub, et olen üks väheseid inimesi, kelles selline teostus küsimus tekitab, et kas ikka peaks niimoodi). Selle peale Liina ja Mihkel kasutasid abivahendeid, et aarde asukoht välja peilida ning pärast pooletunnist otsimist Mihkel õigesse kohta vaatas. Lõpp-punkt oli küll väga lahe, teemakohane ning kihvtilt teostatud.

Täname peitjaid!

 1 

Siin pargis on alati tore jalutada, nii ka seekord. Tegime jalajälgi pargiradadel, sahistades jalgu kollastel lehtedel. See aare tutvustas meile veel täiesti käimata radu. Huvitav oli. Tore sillake ja väga vahva aarde kontseptsioon. Täname peitjat!

Leidsime.
Tänud.

 1 

Minujaoks oli siinne aga käimata rada. Ei kulgenud lihtsalt, oli ikka kohati nõutust ka.Meeskonnatöö aitas algusest edasi ja viis ka lõpud ehtekarbi leidmiseni. Ilus ja huvitav koht, kena aardelahendus. Tänud heade emotsioonide loomisest. Hiljem jalutasime ka randa ja imetlesime raha demonstreerimist. Mõisapreilide esivanematel oli ikka veidi enam nuppu ja maitset, kui neil uus/ parteigenosse rikastel.

 1 

Seekord on vähemalt esimene pool leitud. Nüüd ootan ära kuni esialgsed kaaslased ka aega saavad, siis püüame ära lõpetada. Ma võin nii ilusas kohas sada korda ka järjest käia, pole kuhugi kiiret.

 1 

Ohohh! Olen seda silda ju ületanud, kui mitte jalgsi siis rattaga kindlasti. Kuid selle omapära on siiani jäänud märkamata. Ehtekarbid ei tulnud just esimesest kohast nähtavale, kuid otsingut pikaks ka ei saa lugeda. Mõnus koht ka pimedas kondamiseks, aitäh!

 1 

Leitud. Aitäh!

 1 

Olen pargis palju käinud, aga nimetet objekti pole varem näinud. Leidsime siiski selle päris kiirelt, vihje samuti. Ja lõpus tuli leid ka vist teisest vaadatud kohast. Väga vahva teostus. Aitäh!

Üsna raskelt tuli, aga lõpuks tuli ikka ära. Aitäh!

 1 

Leitud.

 1 

Vihje sillal on see mida terve mets täis. Ise ka ei tea kuidas aarde leidsime aga näe leidsime. Tore kotike ja nöör, nööri otsas...ei tule head riimi aga aardeid lahti keerata tükk tööd.

 6 

Taas üks üllatavalt soe septembripäev. Hommikul piilus päike nii kutsuvalt tuppa, et rahutus tekkis ses organismuses. Õnneks oli A ka nõus väikest trippi loodusesse tegema, oh oleks ma teadnud siis mis tal plaanis on ...:P.
Saime vaevalt Vanamõisas Kaits 747 ja Co autost mööduda ( nemad suundusid Saue poole siis ) kui auto teeäärde pargiti ja mind rooli kamandati. Kui päris ausalt nüüd tunnistada siis aega minu eelmisest roolisistumisest on möödunud häbematult kaua,nii viisteist aastat ja siis olid ka hoopis teised kepikastid sõitmiseks ( no mossest enne Vabariigi aega ma parem ei räägigi :P ) , seega ... võttis ikka põlved nõrgaks küll, kuid taganeda polnud kuhugi... ma olin lubanud taas rooliga sõbraks saada, seda enam ,et load said ka alles see suvi uuendatud no ikka sõitmiseks mitte rahakoti kaunistuseks. Kruttisin siis istme omale sobivaks ja panin rallikäigu sisse. Mnjah, rooliga jõnksutamine oli ikka meeles, üritasin hästi rahulikult sõita kuid A-l oli nägu valge ja selg märg :D. Aga ta juhendas mind nii rahulikult ,et pabin mu sees lakkas ja ma sõitsingi, A jutu järgi kippusin küll kihutama :)( sõida rahulikult öeldi mulle, kõik oskavad kihutada ). Kas see ongi keskeakriis , igastahes värisege nüüd, sest ma võin teiega koos liikluses olla...roolis . Suurema liiklusega teel lasin A uuesti rooli taha ja me jõudsime mõisapreilide radadele.

Silla leidsime ja see oli üle ootuste põnev avastus. Uurisime tiba ümbrust ja suundusime järgmisesse punkti ehetekarpe uurima. Endalegi üllatuseks leidsime need kergelt üles. Mulle meeldis tohutult see logiraamat, nii nunnu teine. Peale logimist võtsime tiba aega jalutamiseks, nii mõnus. Tänud peitajele vahvat kohta näitamast, siia polnud varem sattunud!

 1 

Sillaga läks libedalt aga edasine oli paras peavalu, kuidagi ei saanud asja klappima ja üllavalt palju oli niisama jalutajaid kes üritust segasid, sisutsasin selle aja gepsu tundmaõppimisele, tänu sellele oli lõpuks leid kiire tulema. Tänud, tubli tükk :)

 1 

Kui sillale otsa koperdasin, siis edasi läks juba kiiresti. Ka lõpus olev teostus oli kiiduväärt. Aitüma!

Tuhast tõusnud — romantilise Keila-Joa lossi uus hiilgeaeg. Maakodu 31.08.2015 artikkel.

 1 

Pärast kolme päeva nokitsemist olid mu esimese aarde konteinerid lõpuks oma positsiooni sisse võtnud. Tekkis soov seepeale ka ise midagi otsida. Lähim leidmist ootav aare ootas mind samas läheduses Keila-Joal. Seekord pikka matka läbi pargi enam ette ei soovinud võtta ja parkisin auto lähima teeotsani. Kõndisin paari minutiga nulli. Otsisin läbi kõik need kohad mis mul eelmine kord jäid uurimata aga ei midagi. Olen nüüd juba kõrva taha pannud, et kui midagi ei leia, siis peab lugema põhjalikult kirjeldust. Nii ka siin. Pärast lugemist ei läinud minutitki juhiste leidmiseni. Lõpus kaldusin esmalt natukene õigelt teelt kõrvale ja leidsin "liiga häid" peidukaid. Käed mahtusid kuni õlani puuõõnsustesse. Pärast mõistuse kainenemist läksin nime kirja panema. Täitsa lahe, tänud!

Silla leidsime, tundus, et nüüd on lihtne – võtame vihje ja põrutame edasi. Tühjagi! Kolmekesi otsisime, ise teadmata mida me otsime, siis istusime seal niisama ja kogusime mõtteid. Kahju kohe. Kuni mingit lisavihjet kuskilt välja ei loe pole põhjust tagasi ka minna. Aarde temaatika on igatahes tore ja Keila-Joa on minu lemmikmets.

 2 

Päev varem sai nullis käidud, kuna aega ja ideid nappis, siis sai tookord loobutud. õhtul vaatasin interneedusest järele, mis sillaga tegu. Kui seda nägin, siis tekkis tunne, et oot seda ma ju just nägin ühte teist aaret otsides. Kohale jõudes, et see polnud siiski sild, lihtsalt välimuselt kole sarnane. Veeresin siis ühel rattal silda otsima. Kõigepealt jäin vahele Liisile ja Madisele, siis leidsin silla ja lõpuks ka aarde. Päris kena teostusega asi. Aitäh peitjale.

 5 

Pärast juhtumisi Kadrioru pargis, kus me kogemata ühest mugust geopeituri tegime, tuli endal ka tahtmine taas mõnda aaret otsida. Et lähedal midagi sobivat ei leidunud, tuli kaugemale vaadata. Tulimegi siia. Madis parkis auto 2km eemale, mina lugesin, et lühem matk. No nii ei lähe kohe mitte. Tegin siis kiire järelpäringu ja selgus, et autoga saab lausa 100m kaugusele. Minu võit! Juba esimese punkti leidmisega oli raskusi. Kui see lõpuks siiski alistatud sai, tekkisid raskused teise punktiga. Mingil hetkel möirgas Madis suurest ärritusest lausa nii, et Tallinnassegi vist kosta. Natuke hiljem nägime jalgratturit lähenemas. Oot- see ei ole ju jalgrattur? On see loom või inimene? Paar hetke hiljem pani aju pildi kokku. Vilistasin siis, et tegelase tähelepanu köita, mis Madisele ei meeldinud, sest "mehed pole koerad, et vilistamise peale kohale tulevad". Otsisime edasi kolmekesi. Kui aare juba peaaegu leitud oli, jõudis kohale ka pilditibi. Peale logimist sai pikemalt jutustatud ja phantomi imelik tasakaaluvidingi järgi proovitud (me polnud selles just kuigi edukad). No tagantjärgi võib öelda, et mõistatus polnud otseselt raske, lihtsalt ise olime lollid. Aitäh aarde eest!

 7 

Alguses proovisime läheneda ühelt poolt. Liis avastas, et jalutuskäik oleks liiga pikaks veninud ning uuris, kuidas lihtsamalt saab. Sai jah, lausa 100 meetri kaugusele. Sealt kand ja varvas ja asusime otsima. Otsida, otsida, otsida ja.. Otsida, otsida, otsida ja.. Aga mida sina otsid, kui aru ei saa, mõistus on nüri ja sääsed on ka. Lõpuks leidsime järgmise punkti vihje üles ning mõtlesime, et nüüd on leid lihtne tulema. Ei, otse loomulikult läksime me vales suunas. Ega seal loomulikult midagi leida polnud. Mingi hetk märkasime, kuidas keegi metsa vahel meist monorattaga mööda sõitis. Hmm, see ju Tanel. Üsna pea jõudis Levia ka kohale ja asusime ka õiges kohas otsingutele. Liisi hüüd "Siin!" kõlas väga meeldivalt. Panime nimed kirja ja lobisesime veel pärast tükk aega. Väike aitäh, aga mõistatused mulle endiselt ei meeldi..

Puuduliku kodutöö tõttu arvasin, et mõistatuseks on silla leidmine. Kuna suur osa suvisest lapsepõlve ajast sai veedetud Keila-Joa ümbrust avastades, siis teadsin kohe kus kõnealune sild paiknema peaks. Sillal olles hakkasin ümberkaudsetest puuõõnsustest aardekonteinerit otsima. Alles siis kui inimeste lähenedes hoo maha tõmbasin ja sillale istusin, sain aru, et null ise näitas siia. Lugesin kirjelduse põhjalikult läbi, logid ka aga inimhääled ikka samas. Avastasin, et lapsed on otsustanud jõe keskele kivide peale kala püüdma minna. Lisaks minu erkkollast värvi särgi tõttu pakkusin oma tegevusega neile väga huvi. Igatahes tundus, et kohe kui liigutama hakkasin kuhugi poole, siis vähemalt üks pilk oli mulle suunatud. Nägin, et minu vastupidavus seekord kiita ei ole ja otsustasin tulevikus tagasi tulla.

 2 

Sellega ei läinud kohe üldse mitte lihtsalt. Kuigi ma nüüd teadsin, kus vihje asub, siis ei saanud ma kuidagi edasisi suundasid paika. Käisin kaks vale kohta läbi ja kolmandasse valesse kohta ei läinud ma ainult seepärast, et seal toimus väga vali pidu. Aga ma võin öelda, et vähemalt neis kahes punktis asusid ka väga sobivalt õõnsad puud, mis said kõik korralikult läbi katsutud. Lõpuks, kui olin peaaegu loobumas, läksin siis ka veel viimasesse ehk neljandasse punkti ja avastasin korraliku peidiku. Kohe nii korraliku, et vajalik osa kohe silma hakkas. Pingelisel momendil läks ühe ehtekarbi kaas kuidagviisi lahti ning pärlid voolasid igas suunas välja, mida ma siis pärast ükshaaval üles noppisin. Hea, et juhend sisse jäi. Igatahes sain ma logitud ja kõik jälle tagasi pandud ning kergendustundega suundusin auto poole. Avastasin ka, et see paik on ideaalne haigrute pildistamiseks. Üks isend istus täiuslikus poosis keset jõge kivi otsas ja kuram küll, et mul fotokat kaasas polnud.

Algul tundus kõik lihtne. Leidsime silla, leidsime vihje ja siis edasi ei leidnud midagi. Peale poolt tundi ja kogu metsa läbi otsimist helistasin Ingale ning saime teada, et otsisime vale asja. Seejärel kulutasime veel tükk aega, et mets uuesti läbi otsida aga lõpuks enam ei viitsinud.

 4 

See laheda teostuse silt on ohtlik asi. Sest esimene asi, mis silma jäi, tundus piisavalt lahe, et seda näppima hakata. Paraku sain kohe nokaga vastu näppe ja asukas lendas kaeveldes põõsastesse. Ehk siis: linnupesa on lahe asi, aga ei aita edasi. Lõpus ei läinudki kaua, kiikasin korra vale versiooni ja siis õige kallale. On jah lahe teostus, aga natuke õrn ja tahab juba tuunimist. Tänud, mõnus jalutamine oli ja pisikesed said vabalt vudida. Ahjaa, ränduri rabasin ka kaasa.

Tundus, et see on ka minu mõistusele sobiv mõistatus, aga tühjagi. Poolteist tundi tuiasin ringi ja otsisin esiteks vihjet, siis juba aaret, mille kohta lootsin, et see lihtsalt tee ääres seisab, aga lõpuks tulin ära. Kõht oli kohutavalt tühi ja hirmus väsimus hakkas võimust võtma. Nii et kui Hannese seltskond, keda joa juures kohtasin, suundus omakorda aardeni, ei äratanud tagasimineku mõte minus mingit vaimustust ja läksin hoopis Piia ja Peetri aaret otsima. Hannes muidugi leidis aarde minutitega, nagu oligi arvata. :) Eks ma tulen millalgi täis kõhuga tagasi.

 2 

Mõnus õhtune jalutuskäik looduskaunis kohas. Täitsa huvitava teostusega. Kiidame tegiat!

 4 

Keila-Joa 26 km rattatuuri eelviimane otsing ja leid. Jeerummaie, kuidas me kulgesime selle kolmiksillani mööda olematuid rajakesi ja kohti, kust kitsed ka läbi ei mahu või vähemalt peavad targemaks mitte käia. Meie sõitsime neis paigus ratastel. Sest mul oli kindel soov mereni tungida ja sealt üle (nagu hiljem selgus - olematu) jõe saada. Lõppude lõpuks, nii tunniga, andsin alla ning kasutasime ikkagi põdrasilda.
Kolmiksillake on peitjal väga lahe leid, ma pole seni tähelegi pannud. Seal ei läinud üldse kaua, kui vihje tuvastatud - eks see ju loogiline ole. Siis tekkis küll veel kaks ideed, millest hiljem lugesin välja Priidu raskema maastikuga mõtte, aga meie katsetasime ikka lihtsamat. Lihtsam oli vaid maastik, peidiku leidmiseks kulus meilgi paarkümmend minutit. Muidugi vaatasin-katsusin ka õiget paika, aga mitte piisavalt hoolega. Sestap saime veel veerand tundi tuiata kuni juba kõiges kahtlesime. Ja siis, nagu päike taevas, tuli aare välja!
Ossam-tossam, missugune vahva ning omapärane teostus ja uhked ehetekarbikesed. Ühte kirjutasime logi, teise panime ankruga kõrvarõnga ning kolmandasse kilpkonnaga kõrvarõnga - igati teemakaup.
Aare oli hääs korras ja meeldis meile kangesti. Esimene vasikas on peitjal kenasti lahtris, põle midagi aia taha läinud :-) Soovitan ja paar head silti veel. Tore on seegi, et aaret on leitud praeguseks enamuses rattaga :-) Tervisi esma- ja teisele leidjale!
NB! Olge karuputkede käsitlemisel ettevaatlikud!

 3 

Keila-Joa lossi on võimalik praegu külastada iga päev kella 10-18. Huvilistele infoks, et meie kuulus vürst Peeter Volkonski on mõisapreili Maria tütre poja poja poja poeg. Huvitav on see, et Volkonski nimi säilis Maria tütre pojal. (Andmed www.geni.com)

 11 

FTF kell 15:08. Ääretult tore on saada sünnipäevaks esmaleid! Eelmisel päeval Sündmusaarde juures saime teada, et Sepi punt sepitseb uut aaret kusagile lähipiirkonda. Täpsemat kohta muidugi ei teadnud. Kui aare üles tuli, siis esimene kohkumine oli - ega ometi mitte Vasalemma mõisa? Õnneks oli tegu siiski Keila-Joaga. Muidugi käis peast läbi mõte, et kui nüüd põrutaks otsemaid sinna. Aga siis otsustasin ikkagi asja rahulikult võtta. Tegutsesin kodus, jõin kohvi ning selgitasin huvi pärast välja silla asukoha. Vaikselt hakkas huvi ja uudishimu kasvama. Otsustasin siis ikkagi rattaga teele asuda. Kell oli saanud selleks ajaks juba 13:25, ehk 2,5 tundi möödunud avaldumisest. Ilm oli ilus, mitte liiga palav, tuul nõrk. Sõit sujus kenasti. Keila-Joal läksingi kohe selle omapärase silla juurde. Päris tore sild, millele polnud varem tähelepanu pööranud, kuigi orienteerumas käidud siin palju. Vihje välja selgitamine võttis mõnevõrra aega. Võib-olla peaks sõna "juures" tähenduse ümber formuleerima? ;) Ka vihjet teades läks aarde otsimisega üksjagu aega. Kokku kulus kohalejõudmisest aardeleiuni ligi pool tundi ehk. Aarde tehniline lahendus oli päris huvitav! Loodetavasti peab see vastu. Ehtekarbid tõesti kenad! Logiraamatut avades olin peaaegu kindel, et seal on selle aja peale mõni logi juba ees. Aga oh üllatust - tühi mis tühi! Lehitsesin raamatu algusest lõpuni läbi, et ikka kindel olla. No on vast rõõm! Ega midagi, maalisin siis sinna esimese logi oma sünnipäeval kell 15:08. Muide logiraamatu kaanel seisis "Mõisapreilide ehtelaekad", aga see erinevus ei oma vist tähtsust (aarde nimes on ju "ehtekarbid"). Läksin pärast leidu veel silda pildistama, kui kuulsin eemalt kedagi puude vahel krabistamas. Siis tuli ka hõige: "mis pildistad siin?". Priit! Üritasin süütut nägu teha, nagu poleks veel aaret leidnud. :D Aga no kaua sa ikka varjad. Jutu sees tuli ikka tõde välja. Kahju oli ka Priidust, kelle teooria oleks pannud mehe rasket maastikku läbima. Andsin siis õige suuna kätte ja jalutasime aarde poole. Ikka on tore vaadata, kuidas teine otsib! Nägin siis STF-i ära. Oli tore päev! Tänud peitjale!

Keila-Joa loss

 5 

STF :)

Väga mõnus aare, teostus looduses ja nii mõistatus ise.

Tänud peitjale :)