Põrgukoerte

Pimedusekartus oli suur, aga huvi eriefektide vastu oli suurem. Imeäge teostus, aitäh!

Leitud

Pimedas kahtlemata efektsem. Tänud vaeva eest.

Ega meil ülemäära palju usku ei olnud selle aarde päevasel ajal vallutamisse, aga vähemalt üritasime. Kahekesi suutsime päris suure maa-ala läbi kammida ja ühel hetkel koperdasingi kogemata aarde otsa. Oli päris põrgulik tõesti. Aitäh!

Leitud ja logitud. Väga lahe teostus. Tänud!

 1 

Vaatasin üle ja patakate vahetus täitsa aitas. Küll aga on pealmine osa konteinerist kaotsi läinud. Õnneks toimib ka praegusel kujul.

Patakad tarvis uued panna.

Tunnistasin end aravereliste hulka, seega katse valgel ajal. Kaasas olnud hoiuks toodud penist loodetud kasu polnud, aga peidetud saladus sai leitud. Aitäh.

Leitud...kolmandal katsel. Esimene kord hämaras polnud piisavalt aega. Teisel korral päris pimedas ei pidanud närv vastu. Kolmandal korral, valges, sai üles leitud.

Leitud????

Jalutasin ringi, aga midagi, mis võiks olla sobiv tõstetavaks aardepeidikuks, silma ei jäänud. Eriti polnud isu siin otsida ka. Loodan, et olin lihtsalt pime ja ehk ei pea aarde leidmiseks riste tõstma.

Täiesti päevavalguses käisime siin jalutamas ja aare sai ka leitud. Närvid pidasid õnneks vastu. Tänud!

Pimedat ootama ei hakanud, pigem nautisime päikeseloojangut. Kiire leid.

Leitud

Tänud peitjale

Leitud

Tänud peitjale!
Tundsin tegelikult väikest vastumeelsust peiduka avamisel, aga tehtud ikkagi sain :)

Leitud

Ehee, siin me tegime sohki. Meelega ja mõnuga. Juhtusime jumala valgel ajal mööda sõitma, kui Katrin avastas, et see aare üleeile leitud. Keerasin kohe väravasse ja tatsasime mööda eelmise leidja aarde juurest tagasi tulevaid jälgi mööda lõppu. Küll talv on ikka vahel tore, eriti kui lund jätkub. Tänud peitjale

Väike jalutuskäik ja leitud sai. Aitäh

See oli päris kindel, et ma siia kottpimedas ei tule. Õnneks on aastaaeg selline, et ka päeval on piisavalt pime ning õige abivahendiga sain raja ilusti läbitud. Tänan!

Leitud, logitud, tänan!

Manööverdasime ennast haudade vahel aina aarde poole. Kõige vanem daatum mis meil ühelt ristilt õnnestus leida oli lausa aasta 1805, seega ikka väga vana surnuaed. Õhtu või ööpimeduses oleks siin ikka väga õüvastav ringi luusida olnud. Aitäh aarde eest!

Araverelisena sobis mulle see aare päevasel aja. Ei taha mõeldagi, et peaks midagi sellist pimedas leidma :-) Jube! Aitäh!

Jalutasime nii kaua surnuaial kuni otsitav silma jäi.Aitäh!

Leitud

Mitmeid kordi olen siit mööda sõites ühel või teisel põhjusel otsimata jätnud. Seekord käisin uurimas. Päevavalgel. Täitsa leitav ja vähemalt üks eriefekt toimis ka nüüd. Tänud!

Kui meie Põrgukoerte juurde jõudsime, siis päike säras kõrgel taevas. Kuna logidest oli jäänud mulje, et leitav ka päevasel ajal, siis läksime jalutama. Ühtegi ideed otsimiseks polnud ja ega midagi abistavat ka kuskil silma ei hakanud. Tuiasime vanal surnuaial natuke ringi, uudistasime vanu riste ja lõpuks jõudsime täitsa õigesse kohta. Isegi päise päeva ajal oli natuke kõhe ja aardega toimetades see kuhugi ei kadunud.

Aitäh laheda aarde eest!

Möödasõidul, täitsa päevavalges, surnuaial jalutatud ja väikese kiljatuse saatel aardekarp avatud. Aitäh peitjatele! Äge!

Minnes Paldiskisse, viskasime pilgu peale ja planeerisime päeva nii, et tagasisõit jääks pimedasse, et siis see aare võtta. Esialgu ei paistnud kusagilt midagi, aga kui esimesed põrgukoerte silmad paistma hakkasid, siis oli siht selge. Aitäh!

Oeh selle aarde otsimist olen pikalt edasi lükanud. Küll on liiga valge, kll liiga kiiee, kll muu põhjus. Täna otsustasin et tulen siiski vaatan üle millega siin siis tegu. Tagantjärgi tarkusena oleks võinud ikka pimedas tulla et kogu raha eest asja saada. Aga parem varblane peos kui tuvi katusel. Lisaks peitja ju lubas ka et nõrganärvilised võivad ka päevavalges tulla. Eks ta üks paras kirvetamine oli aga järjekindlus viis sihile. Konteinerit tahtis poiss kangesti ise lahti teha, aga siis oli väike mõttepaus ja poiss ütles vaid mkm, võta ise. Mina küll et taha :D. Ma ei teagi mis emotsioonid oleks poisiga veel pimedas olnud, aga vbl väikeste lastega ongi parem valges. Minule isiklikult meenus kohe üks kindlustuspettus Sloveenlannast kes endalt kehaosi eemaldades miljonäriks saada üritas. Näha on et ühtteist on ka siia jõudnud :D Loodetavasti satun kunagi ka pimedas siiakanti et siis asja uuesti külastada. Tänud meistrimehele

 3 

Oli see alles aare... linnud ehmatasid ka lendu minu reaktsiooni peale. Ja et sellest veel vähe ei oleks, hakkasid põrgukoerad ka lõugama, kui olin end veidike koguda jõudnud. Lõpuks istusin lihtsalt aarde kõrval ja lasin hingamisel vaikselt õigesse rütmi jõuda, kuni mind sealt üles korjati. Tänan.

Mikk oli kiireim leidja ja sai kogu põrgukoerte reaktsiooni endale. Hiljem püsisid koerad vait. Aitäh!

Üks mugu jälgis meie tegevust väga tähelepanelikult, vahetades pidevalt auto asukohta, või oli see äkki tundmatu geopeitur, kes ei soovinud meiega kopereeruda ...? Jalutasime siis jälgi segades sihitult kalmistul ja imetlesime vanaaegseid riste ning ristikirju. Endalegi märkamatult avastasime oletatava peidukoha! Õnneks oli peidukoht selline, et saime varjatult logida! Jätsime tundmatuga mõtteliselt hüvasti ja jätkasime aardejahti! Tänud vahva aarde eest!

Ehtnaiselik reaktsioon käis asja juurde.

See oli päris vahva lõpplahendus, lastel oli isegi veidi hirmus aaret avada aga samas oli lõbus ka.

Leitud argpükslikul moel päevavalges, kuigi sügava kahetsusega, et nii tehtud sai. Võimalik, et peaks ööpimeduses tagasi tulema ja tuled ja viled ka ära nägema. Aitäh. ;D

logitud ka paraleelselt geocaching äpis

Põrgukoerad valges kül ei haukunud aga aare leitud!

Siia ma ei oleks kohe üldse üksi tahtnud tulla, sest mul oli aimdus, et miski ehmatab mind. Selles osas ma ei eksinud aga tegelikult on ju vahel okei ehmatada ka. Keilas sai 1/2 eesmärkidest täidetud, teine 1/2 tuli alles siis meelde kui seda logi kirjutama hakkasin. Ega suurt midagi siia kirjutada ei tohi, reedab ehk liiga palju. Paldiski linnakuma paistis pimedas täitsa hästi. (327) Aitäh! EVEJ

Leitud,logitud

Leitud,logitud!

Täitsa äge teostus ja valges tõesti leitav. Pool tunnikest läks ikka aega, et leida. Tänud :)

:)

Uus konteiner paigas.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Tõin ära ja teen uue konteineri.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Sai kottpimedas tuldud ja peab mainima, et supper lahe teostus (Y) Tõsiselt äge, suured tänud selle eest :)

Mina olin korra siin käinud, aga siis sai poole peal mõistus otsa. Seekord läks juba paremini ja jõudsime võiduka lõpuni. Tänud peitjale, väga lahe aare.

Tõele au andes olen siin 2 korda kondamas käinud aga ikka ei midagi.Nüüd oli jälle aega ja tahtmist. Suht ootamatu kohtumine oli aga niipea kui väratit nägin, teadsin et see on see. Igati viisakas ja lõbus teostus. Kuigi suur konteiner on juba auguline ja peale seda talve peaks ehk ära vahetama? Aitäh.

Jalutasime kalmistul ja leidsime aarde. Ei tea mida ta tegema peab aga meie käes oli küll tumm ja pime nagu soolakala. Aitäh! Ära sõites kuulsime teisel pool teed tetrede kudrutamist.

Leitud. Pimedas on päris lahe. Jätsime sinna ka ühe putuka.

Ka mina olin siinkandis ja ei tea, millal siia jälle tuldud saab. Seetõttu lonkisin ringi ja tegin trikke ja logisin ka aarde. Idee ja asukoht on ikkagi super, öise aardena oleks see elamus omast klassist. Aitäh imeilusa teostuse eest!

Kui pimedust kuskilt võtta ei ole siis tuleb sead valgest otsida. Polnudki vaja seal palju ringi kolada kuniks mannerg silma hakkas. Kuna kirjeldus on piisavalt reetev siis mingit ehmatus momenti küll ei olnud. Koeradki hakkasid laulma kah alles siis kui kasti kokku panema hakkasin. Topsi väline kest on kah päris auguline ei saagi aru kas se peabki nii olema või keegi on seal vandaalitsemas käinud. Pealmine maskeering vedeles kah kõrval maas.

Leitud

See ööaare sai nüüd küll täitsa päise päeva ajal leitud, öösel ei oleks julgenud sinna minna :) Lootsin, et see on sama lihtsalt päeval tehtav nagu Keila ööaare, aga ei olnud. Õnneks aga aitas üks hoolduslogi meid õige koha peale :) Põrgukoerad õnneks vaikisid, aga ma oleks avamisest peaaegu loobunud, sest see oli ikka päris jube, alguses ei tahtnud teine mitte tulla. Aga Janno utsitas mind ikka tagant ja õnneks midasgi hullu ei juhtunud ka :) Septembri kohta oli ikka masendavalt palju sääski ja lõpus ronisid ka sipelgad sandaali. Aitäh väga laheda teostusega aarde eest!

Õhtu lõpetuseks võtsin selle ammuplaanitud käigu lõpuks ette. Igavesti vahva asi välja mõeldud. Paraku ilmselt haudadele astumata ei õnnestunud pimedas liigelda ja mõttes käis pidev vabandamine. Aga leitud sai. Tänud peitjale!

No oli see vast seiklus...aga rohkem ma midagi ei ütle..parem minge öösel kohale ja vaadake ise ;) kogemus on maaväline ;)

Vaatasin nii raja kui konteineri üle. Üks vaatevälja ette kasvanud oks tuli eemaldada, aga muidu oli kõik töökorras.

Jah, konteineri olukord on teada- oli ta selline juba eelmisel suvel. Kuna see aga hetkel täidab veel oma funktsiooni, siis ei hakanud vahetama. See pole nimelt väga lihtne- tuleb täiesti uus teha.

Omanik võiks konteinerile korraks pilgu peale heita ja seda pisut kõpitseda.

Kiidame tõsise vaeva nägemise eest. Leid ise pikalt aega ei võtnud. Väline konteiner vajab küll pisikest remonti. Tänud!

Tõelised põrgukoerad olid tegelikult surnuaia aia taga.Leidsime nad lõhna järgi.Oma pikkade sarvedega oleksid nad võinud pimedas ka terve mehe surnuks ehmatada.Me käisime õnneks valges.Aarde leidmist ja avamist lihtsustas konteineri vigastus.Andekas laegas,kuigi tema tööpõhimõte pimedas jäigi arusaamatuks.Tänud!

Põrgukoerad

Kuna seltskonnas oli üks varemleidnu ja lapsi, siis oli veidi suunamist, et ehmatus väga suur ei oleks :-) Aitäh!

Leitud ja logidud. Ästi äge aare oli :)

Kindlasti üks lemmikuid aardeid. Aitäh teostuse eest ja aitäh võimaluse eest Merilini hirmutada.

Öösiti kalmistutel tšillimine ei kuulu just mu lemmikajaviidete hulka. Eriti veel sellises seltskonnas :D Aarde teostus oli üliäge, selja tagant ehmatamine ei olnud äge (Karl!). Ei olnud varem ööaaretega kokku puutunud, tänan huvitava kogemuse eest! :)

 1 

Uskumatult lahe teostus. Minu uus lemmikaare! Merilin kurtis, et talle ei meeldinud, aga mina ja Karl nautisime täiega. Aitäh!

 1 

Koerad tagasi ja konteinerit ka paar meetrit nihutatud, et koerad tulijat paremini näeksid.

Keegi on hiljuti platsi kenasti ära niitnud. Kahjuks ei ole konteiner trimmerile kuigi hästi vastu pidanud ja mitmes kohas nüüd augud sees. Pean hakkama uut väliskesta otsima. Aga hetkel jätsin ta sellisena sinna, kuna on veel kasutatav. Koerad kahjuks pidin kaasa võtma. Panen järgmisel nädalal tagasi.
PS. Mingil põhjusel on sealkandis sääskede kontsentratsioon lausa uskumatult kõrge. Olin lühikestes pükstes ja see oli täiesti talumatu. Põgenesin sealt pea-aegu joostes. Järgmisel korral panen kohe konkreetselt kaitseriietuse selga. Arvestage siis otsides selle eripäraga.

Peale seda kui kohalikud patrullid olid lähedusest lahkunud, tuli aare kiirelt välja, tänud.

Huvitav koht. Uudistasime seal ringis veidi aega ja peagi torkaski silma käik allilma. Põrguväravaid avades sain ikka ehmatuse osaliseks küll, uhh... Põrgukoerad ei haukunud, võibolla magasid või olid eelmiste külastajate kontide järamisega ametis. Lahe teostus, soovitame. Aitäh.

Raskelt tuli see leid. Pimedas oleks kindlasti lahedam olnud, aga ka valges polnud viga. Aitäh!

 3 

Kuna sattusime geopeituse päeva raames sinnakanti, siis otsustasime vaadata üle ka aarde, mis olnud 2015. aastal üheks aasta-aarde kandidaadiks. Kahjuks ei olnud eelnevalt kirjeldusse piisavalt süvenenud ja võtsime otsingud ette valges. Olime seal ikka üsna tükk aega ja mõtlesime välja igasuguseid ajuvabasid lähenemisi (pidades muidugi rangelt silmas asukoha piiranguid). Lõpuks avardas meie silmaringi üks eelnev logi ja oskasime selle kaudu oma otsinguid rohkem konkretiseerida. Teostus väga huvitav, täname! Koostan endale nimekirja lahedatest aaretest, millest panna kokku retk mõnele sõbrale, kes sooviks geopeitusega lähemalt tutvust teha. Käesolev aare läheb sinna kindlasti kirja ja järgmisel korral on raudpolt kindel, et tuleme öösel ;-) Aitäh veelkord!

 1 

See on koht millest sõidan mööda oma 2-3 korda kuus kuid varem pole mahti olunud siin peatust teha. Täna oli ilm ilus ja aega piisavalt :) Väga äge teostus.Poiss mul korra isegi ehmatas :) Kahjuks sai külastatud päevasel ajal. Kindlasti tulen öösel millaski tagasi, et näha seda täies hiilguses. Tänud!

Leitud. Äge, kahju, et pimedas ei sattunud. Aitähh!

Valvurit meil valges leida ei õnnestunud, aga sai ka ilma. Väga õudne oli ikka! Ma ei kadesta juhuslikku leidjat :D

01280

Tegelikult ei olnud sel päeval üldse pikka geopäeva plaanis. Kuid kui saabusime surnuaia väravasse, otsustasime, et ootame ikka pimeda ära ja teeme vahepeal ümberkaudsete aaretega aega parajaks. Pimedas saabusime tagasi ja ei pidanud pettuma. Väga põnev oli, hirmus siiski mitte. Väga lahe teostus! Tänud!

 9 

Huvitav, kas see teade tulenes selle juhusliku inimese südamerabanduse sümptomitest või hoopis politseiniku frustratsioonist? ;)

 2 

Liikusid jutud, et valvur olla laisaks jäänud. Kontrollides selgus, et on teine tõesti silmist pimedaks jäänud, ega näinud külalisi. Panin uue silma, ja jäi teine kenasti saba liputades jälle valvesse.

Võtsime ikka nõu kuulda ja tegime kogu ürituse pimedas läbi. Uhh, mulle meeldis! Loomulikult eelistan nendes kohtades valges käia aga see poleks sel juhul ikka see õige :)
Tänud, meile meeldis!
Ja vabandused neile, kelle kalmudele me paksu lume tõttu oma jäljed jätsime.

 4 

Meile öeldi, et valges saab ka... Aga ei jätnud, tahtsime ikka täies ilus kõike näha. Päikeseloojangu järgse hämara aja täitsime Peetri Tollis õhtusöögiga. Kohale saabumisel oli juba üsna pime. Surnuaedades meile jalutada meeldib, eriti Piiale. Meeldis ka nüüd aga kahjuks ei suutnud lumises pimedas teeradadest aru saada. Kõhe ei olnud. Kehad ei saa liikuda ja hinged on mateeriast, mida me kirjeldada ja seega ka tajuda ei oska. Kõik paha, mida me sellistes kohtades tajume tuleb meist enestest ja peegeldab meie mõtteid ja tegusid. Seega pole öisel surnuajal kõndimine sugugi hirmasam, kui pikalt endale peeglis silma vaatamine. Piilusime siis siingi oma hingesilmadesse ja need juhatasid meid õigesse kohta, kus avatud konteiner ainult kiiduhüüatusi pälvis.

Algul tuiasin mööda surnuaeda ringi nagu peata kana. Kogu aeg oli tunne nagu astuksid kellelegi peale. Ei mina aru saanud, kust need rajad sealt läksid. Pealegi, kui eelmised otsijad said musta maad nautida, siis meie selle eest jälle lund. Minu lootus, teiste jälgi mööda aardeni minna, läks luhta. Õnneks jõudis vihje kohale ja sammusin otse aarde juurde. Kahjuks jäime vist eriefektidest ilma, aga teostus oli igati äge. Tänud peremehele.

Mina kuulun kindlasti nende peiturite hulka, kes sellisesse kohta pimedas tulla ei soovi. Seega otsisime valges. Pildistamise asukoha tuvastasime kiirelt, samuti metsatukas aega veetvad veised. Ka aare ei andnud end kaua otsida, tõesti, pikalt ei pea vaatama, on aru saada, et just seda tuleb liigutada. Sutsuke hirmu ja nalja ka, vahva teostus, kiidame.

 3 

Kaua on seda aaret kaugelt imetletud, aga nüüd valisime esmakülastuseks küll vist ideaalilähedased olud: lumevaba veebruari hilisõhtu, täielik (tuule)vaikus, tähistaevas ja pimedus. Parkisime ära, lugesime kirjelduse uuesti läbi ja astusime öhe.

Kalmistu oli nii rahulik, veidi tontlik ja lõi lambivalguse pimestavas vihus kohe elama. Kõhklusteks polnud aega, siht oli selge. Virvatulukeste värelevaid veiklusi vallutades valdas vaid veider võbelus - vältigem verdtarretava vapustuse vaigistamiseks voonakeste viimseid valdusi.

Nagu iga vesi jõuab ükskord jõkke, jõuab iga geopeitur ükskord selle tiheda ja roheliseni. Paistis, nagu keegi oleks äsja lahkunud ja midagi maha unustanud. Oih... :D

Ma ei hakka sõnu raiskama, aga minu jaoks täitis see aare kõik linnukesed ja värvis veel agaralt üle joonte. Super, lihtsalt super! Aitäh!

Aardekirjeldust kuuldes otsustas Merit et tema püsib nullis ja autos. Sai siis surnuaiaväravast sisse astutud ja kohe hakkas õigesse kanti kiskuma. Leitud vahva ja õudne aare. Tänud peitjale.

Egas ma lootnud seda aaret logida,aga siiski huvi pärast peatusime. Proovisin UV-lampi aga oli veel liiga valge(tuleb välja et vehkisin vale lambiga). Vahepeal jõudsid lihaveised meid metsa taha uudistama. Ja siis leidis Raul ka aarde, mina pidin logiraamatu välja urgitsema. Hea et laps autosse jäi, palja loba peale hakkas kartma. SUURED TÄNUD.

 1 

Käisin eelmisel päeval Saaremaal sarnast aaret otsimas ja siis tuli mõte, et lastel (no ok pubekad juba) oleks ka läheneva halloweeni puhul tore sellist asja näha. Muidu nad eriti enam aardeid otsida ei viitsi. Õnneks oli see aare Tallinnale lähemal ja saigi siis plaani võetud, lapsi polnudki vahja väga moosida, olid täitsa nõus kaasa tulema. Kohapeale jõudes polnud veel pilkane pimedus, aga juba tume hämarus, mis oli isegi väga hea, sest riste paistis rohkem ja tunne oli veelgi õudsem. Igaühel oli mobiililamp põlemas (üks taskulamp oli ka), aga ikkagi hoidsid kõik ennast pundis koos. Noh eks on vist liiga palju kätekat vaadatud :) Lõpp oli ka äge, aitäh! Aga kui seal pidi mingi heliefekt olema, siis seda me ei tuvastanud.

 1 

Meil on muidugi mitu surnuaia öö-aaret, aga mina öösel surnuaial ringi ei konda. Täitsa põhimõtteliselt. Päeval - palun väga. Oli mingi mõte mida otsida, aga kohapeal nägi asi natuke teistmoodi välja. Või õigemini päris palju teistmoodi. Seega tuli ringi uidata ja vaadata mis silma jääb. Noh, seda õiget asja ma jõudsin just korra jalaga togida kui pidin ühele kõnele vastama. Vahepeal jõudis Anne ka aardeni ja kõne lõppedes hakkasime seda põrguväravat siis lahti muukima. Sai selle pärast valvuriga lausa käsipidi kokku mindud, aga uksed said valla ja nimed kirja. Nüüd on vähemalt sealpool tutvused sees. Aitäh.

 1 

Kuna polnud halli haisugi, mida me otsima peame, siis töllasime niisama ringi. Mingi hetk sai vist Ainil siiber ja ta hakkas nihverdama st helises telefon ja siis kukkus pläkutama. Ma niikaua leidsin aarde. Korra kergitasin väravat ja siis virutasin kaane kohe kinni, jube! Õnneks ikka Aini jutt lõppes ja siis oli tema kord ehmatada.

Kuna meie Geopäev hakkas hommikul kell 7, olime me siin keskpäeval, siis ilmselt jäi meil midagi nägemata-kuulmata. See-eest oli meil hea kujutlusvõime, saab soovitused külge, andekas aare, tänan!

Pimedas oli efekt hea, aga üksi poleks ma küll siia kolama tulnud.

 1 

Valves nüüd täitsa uus koer. Ka värav ise mitte vanas kohas, vaid pisut eemal.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Teen väikse uuenduskuuri.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

 1 

Oli lõpuks mahti pilk peale visata, et millest siis räägitakse. Aga leidsin õnneks kõik omal kohal olevat. Vaid koerte häälele on niiskus liiga teinud ja see hetkel vaikib.

Aasta tagasi käisin seda aaret leidmas ja siis sain väga laheda elamuse. Seekord tahtsin perele ka superaaret ja kohta näidata. Pealegi oli plaanis kindlasti pärast ka naaberaaret leida. Kella 21 ajal oli juba pime kui jõudsime kuudiga nulli. Meie ees parkis nullis üks tume audi, kaks noormeest tegid suitsu ja lahkusid peagi. Tundus kahtlane, aga küsima ka muidugi pimedas ei julgenud minna, et kas ka mängijad. Seiklesime siis pimeduses ringi ja proovisin mälupuudulikust teeselda, et naine ja laps ise mängiksid. Lõpuks leidsin küll tuttava asja aga koeri ei õnnestunud küll kuidagi välja meelitada. Samuti polnud karpi seal kust mina selle aasta tagasi leidsin. Mõtlesin et äkki nähtud mehed olid äkki aardeomanikud kes viisid aarde kaasa ? Ööbisime nullis, nagu eelmine kordki. Hommikul otsisime uuesti aga ikka ei midagi. Paldiski poole sõites nägime kalmistust paari km pärast päästeautosi. Nüüd nagin uudistest milline õudne lugu seal juhtus, kus samasugune audi nagu õhtul nägin, teelt välja oli kihutanud ja 2 noort inimest hukkunud. Masendav. Nii et seekord muutus mänguõud päriseks. Loodetavasti on aarde ja selle omanikuga siiski kõik korras.

Ega üksinda pimedasse surnuaeda ikka kondama ei läheks.Mitmekesi koos olles on ikka julgem tunne siin ringi vaadata.Laheda teostusega väike jalutuskäik.Tänud!

Põnev oli pimedas ja sellises kohas poistega põrgukoerte jälgi ajada. Algus läks ludinal, aga ühel hetkel jäime toppama, lõpuks leidis Kaupo selle, mida olime kõik juba eemalt vaadanud. Tänud, väga huvitav oli.

Olen tahtnud ammu seda aaret otsida, aga siia ei sattu kunagi pimeduses. Seekord oli plaanis enne Kalju aare leida, aga meri mässas ning ebaõnnestusime. Siia jõudsime ilusti täielikus pimeduses. Kui algusest minema saime siis edasised punktid tulid kiiresti, kuni ühel hetkel täitsa kinni jooksis. Olime juba lootust kaotamas ning mitteleiuga leppimas kuid siis märkasime. Terve aare on laheda teostusega, mulle meeldis.

Kuna Madise on mu kodupaik siis koju minnes peale NKT 144 - 218 retke saime võetud ka selle aarde. Mõelnud ja julgust kogutud siis sai veidi valgemas ära käidud seal. Väga huvitav ja omapärane leid oli. Müts maha peitja ees

 1 

Uuendasin vahepunkte. Rada nüüd ka pisut pikem kui enne.

Leidsin, kuid mitte päris nii, nagu mõeldud oli. Hämarust oli juba küll ja taskulamp oli ka, mitte küll väga võimas, aga mitte ka liiga kehv. Surnuaias oli mitmeid murdunud puid. Radadest ka sotti ei saanud. Kõndisin ringi ja mingil ajal tekkis aimdus, kus aare olla võiks. Nii ta leitud saigi.

Hästi tehtud. Aitäh!

Tükk aega käisime edasi tagasi. Ja kuna haudade peal käimisest oli jutt, et ei ole vaja siis peale 20 minutit hakkasime andma loobumismärke. Ent kui hämardus - veidi taskulampi ja ülejäänu kulges juba nagu mõeldud oli :D Jällegi, aare oli ikka läbimõeldud ja korraks lausa ehmatav! Tänud

Sai pool aastat julgust kogutud, kuid lõpuks ära käidud. Lahe aare.

Väga lahe peidukoht ja teostus.

 2 

Valgust kartvate tegude jaoks oli veel liiga valge. Ei ühtegi tonti, ei ühtegi luukeret, rääkimata vaimudest...

On öö. Paistab täiskuu. Üle surnuaia müüri ronib kaks luukeret. Ühel hetkel pöördub üks neist tagasi ja naaseb hauakivi kaenlas.
Teine pärima, et miks see tarvilik küll oli?
"Ah, mine tea, äkki läheb isikutunnistust vaja..."

Liis pani ees ajama ja meie Madisega järgi. Aare oli lahe, tänud peitjale!

Suvel sattusime ükskord valges mööda sõitma ning üritasime siis aaret leida, kuid ei õnnestunud õigele asjale otsa komistada. Seekord läksime tähistuse järgi mõne minutiga lõppu kohale. Aitäh, vinge asi valmis meisterdatud sinna!

See aare oli natuke pettumustvalmistav - nimelt arvasime, et siin läheb kaua. Tegelikult läks aga paar minutit. Lõpp muidugi pettumust ei valmistanud, väga lahe! Aitäh!

Talv, pime, lumi… siin seal puude vahel vilgatavad põrgukoerte silmad… ei tea kas minna neile järgi või hoopis põgeneda kabuhirmus. Lõpuks haugatas neist üks peaaegu kõrva äärse… tardume ja avame põrguvärava… saame lepingu ja kirjutame alla. Kui te meid enam ei näe, siis teate, et läksime väravast sisse, kui siiski näete, siis järelikult õnnestus meil taganemistee leida.

Pime, väga pime. Lõbus, väga lõbus! Aitäh!

Põrgukoerte aare oli mu tänase päeva põhieesmärgiks seatud. Kogu päevaplaan oli planeeritud niimoodi, et täpselt pimedaks jõuaksin kohale. Üks tähtis asi jäi arvestamata. Selge taeva ja täiskuu korral läheb vähemalt tund aega kauem, et pimedus saabuks. Niimoodi ma siis istusin kell 15:45 surnuaia parklas, päike loojunud aga täiesti valge ikka. Täistuledega mängides tuvastasin esimese punkti aga kaugemale ei jõudnud. Ootasin siis kella 4-ni ja siis kannatus katkes ja läksin surnuaeda avastama. Loogikale toetudes jõudsin õige raja peale ja peagi ka konteinerini. Õnneks ühtegi põrgukoera siin aarde juures ei kohanud. Mulle piisas tänasest kohtumisest Vanapagana kivihunniku juures kahe suure koeraga. Selline teostus antud kohaga läheb päris hästi kokku. Tänud!

 1 

Paldiskist tulles jäi aare täpselt teele ette. Muidugi ei onud ma selle aarde otsimiseks valmistunud, kuid Erko ja Priit olid tugigrupiks kaasas. Koos otsisime põrguteed: mina taskulambi ja Erko mälu järgi. Pimedas oleks vast kergem teist märgata, kuid pilvine ja vaikselt hämarduma hakkav ilm käis kah. Lõpus pidin ise hakkama saama ja taskulamp jäi koheselt ühte sobivasse kohta pidama. Edasi käis kõik liiga kähku, et ei jõudnud korralikult ehmatadagi. Tänud.

Väga vinge aare, 5+ peitjale! :)

 2 

Väga lahe! Mulle meeldib. Mis küll on selle meistri mõtteis kes selliseid aardeid taob?

Mkmmmm, ei leidnud :/

 4 

Päris kesköö veel polnud, mistõttu teise ilma skeletid püsisid ilusasti maa all, mitte ei klõbistanud haudade peal tantsu lüüa. Aastaajale iseloomulikult oli pimedus siiski täielik, vihmapilved peitsid isegi tähed ja kuu ära - just nii nagu põrgukoertele meeldib. Jälgisin jalgeesist, et radu tuvastada, mõnda aega ei saanud eriti pihta, kuhu poole suunduma peaks. Kohalike vaatamisväärsustega tutvumise järel hakkasin aga vaikselt tajuma põrguportaali tõmmet, siis sai siht tublisti selgemaks. Suuremad kerberosed ajasid parasjagu kuskil küla kasse taga, tagasihoidlik niutsatus väravas reetis, et valvesse oli jäetud vaid üksik kutsikas. Seegi pages allilma niisuguse kiiruga, et poolik õhtueine jäi maha :D

Mul on väga hea meel, et sain ometi kord ühe taxu imepärastest võluaaretest leida kogu selle algses hiilguses ja 100% õigel moel :o) Tänan meistrit, kiidan teostust ja soovitan kah!

V: Norra mündi; J: auto, TB.

Kostuv kiljatus tähendas aarde leidu.

Käisime aga päevavalges ära ei jaganud.

Väga-väga hea! :) Tänud peitjale!

Tõesti väga vahvalt tehtud! Pimedas ikka ehmatab kõvasti ära :D

See paik on minus alati külmajudinaid tekitanud. Väga hea teostus. :)

Maia-Grete on 7,5 kuune preili, kes gepsutas emme ja issiga esimest korda :)

Suutsin oma peas selle aarde palju keerulisemaks mõelda kui see tegelikult oli. Esimesel korral kõndisime rahulikult mööda. Peast käis küll korraks küsimärk läbi, aga jätsin selle sinna ripakile... Tagasi auto poole minnes kuulsin kuidas noormees kiljatas, et ei olnud sellist üllatust oodanud. Tänud aarde eest.

 1 

Annika ütles juba kõik ära. Surnuaia väravasse ära parkinuna, seisime seal tõesti nagu Scooby doo multika tegelased. Erilist seiklushimu näitas välja igatahes Josten, kes vaatamata oma noorele eale, ei peljanud seda pimedat surnuaeda kohe üldse mitte.Hea, et me talle järele jõudsime, kui ta ees juba tuisates minema pani. :D Aare oli selline mõnusalt creepy igatahes. :D

 6 

Seda aaret pidime tulema otsima siis, kui sinna kanti asja on. Tõenäosus on olematu, sest meid ei seo selle kohaga miski. Aarde kirjeldus tekitab meis pikemat aega mingit seletamatut tõmmet. Ning siis tegi Merike ettepaneku teha pühapäevaõhtune väljasõit. Laadisime end kiirelt autosse ja korraga avastasime, et kuna me oleme juhuslikult läheduses, siis... Olgu, olgu, suurema osa teest sõitsime siiski rohelise noole järgi. Nullis seisis meie näol ideaalne tiim selle aarde jaoks: Mirjam, kel on elus veel kõik ees, avatud uutele kogemustele, hakkamist täis, julgeb kõikjale ronida (kui emme läheduses on); Josten, kes üht-teist on juba näinud, julge, omab looduses ellujäämiseks vajalikke teadmisi (varustatud kahe taskulambi ja telefoniga); Merike, kes omab äraütlemata tugevat ellujäämisinstinkti, hoiab tuju üleval (varustatud telefoni ja põhjatu käekotiga); Erki, kogu seltskonnast ainus kaine mõistusega, julge, omab musta vööd (kahjuks mitte võitluskunstides), heade faktiteadmistega (varustatud hea taskulambi ja akupangaga); Annika, näeb tonti kõikjal, kus seda pole (varustatud pastaka, kahe paari kinnaste ja rohkete hirmudega, sh. hulkuvad koerad). Ilm oli samuti ideaalne: nii pime, et ei leidnud esimese hooga isegi enda ego üles; sadas vihma, seeni ei kusagil. Asusime vapralt koerte jälgi ajama, vältides seejuures haudadele astumist. Polnud lihtsalt soovi, et keegi võiks kedagi meist jalgupidi mõnda hauda sikutada. Korraga kuulsime kuskilt kaugusest koerte haukumist ja lõrinat, kuigi me neid ei näinud. Arusaadav, kahel meist oli lisaks juures veel kass Pipi lõhn, kes enne kodust väljumist oli ümber jalgade nurrudes tiirutanud. Ning mõned sammud hiljem seisimegi vapruse värinais ootusärevalt tähistamata haua juures lootuses, et värav avaneb ja pääseme korraks allilma. Kuna kell oli alles löömas selle päeva üheksateistkümnendat tundi, siis ei pannud me imeks, kui peale esimesi arglikke katseid värav avada, ei juhtunud midagi. Eks me igaüks proovisime mõtteis leida oma kaasasolnud varustusest midagi sobivat, millega värav valla läheks. Ning esimesena õnnestus sobiv lahendus leida Erkil. Mis meile seejärel osaks sai, see jäägu meie teada. Olles ühe rikkuse võrra varakamad, vaatasime, et eluga minema saaks. Värava lükkasime enda järel hoolsalt kinni, et koerad, kel meie lõhn ninas, järele ei tuleks. Aitäh, aitäh, aitäh ;)

Selle aarde juurde tahtsin juba ammu tulla, aga kuidagi ei jõudnud sinnakanti. Lõpuks siis jõudsin, ja oli ka pime nagu peab. Natuke sai kolatud kui kuulsin kutsikate klähvimist. Ma ei tea, kas mul pole närve või milles asi, aga mind nad küll ei ehmatanud. Vahva värk ikkagi :) Aitäh peitjale.

Tanel juba kommenteeris, pole vast vaja rohkem sõnu. Teeks veel, eriti õhtuti. Aitäh!

Kui me juba siin kandis olime, siis mõtlesin, et võiks ju seda aaret ka vaadata. Kalmer keeldus esialgu kalmistule tulemast, aga mis tal ikka muud üle jäi...ja kui me aarde leidsime, siis see reaktsioon... see väärib medalit :) Suur aitäh!

Sättisime end pimeduse ajaks surnuaiaväravasse ning panime põrgukoerte jälgedel ajama. Lõpp tuli üllatavalt kiirelt ning oli toredalt vormistatud. Aitäh!

Kerberos vastu ei jalutanud.. Aitäh aarde eest!

 4 

Põrgukoerad tõmbasid vastupandamatu jõuga ja pimeduse saabudes olin kalmistu väravas valmis end ohvriks tooma. Naine kodus küll ei tahtnud mind hästi üksi siia lubada ja kartis tõemeeli, et võin infarkti saada. Arutlesin omaette, et milline see hirmus lõpp saab siis olema. Variante oli kaks. Kas avaneb maa ja kukun hauda kus luukered hammastega mu jalgu purevad. Või kukub puu otsast õudsa näoga sombi mulle kaela ja hakkab veriste kätega mind kägistama. Õnneks piirdus reaalsus vaid mõnusa võpatusega kuna sel ööl oli valves õnneks üks noor ja armas põrgukutsu. Algul arvasin, et pean ka maa alla pugema aga siis avastasin koerte elupaiga. Püüdsin küüni taha ajada kuid koerad vaid urisesid kurjakuulutavalt seepeale. Loobusin ja avastasin eemalt kahtlase kivi ja läksin hoopis seda uurima. Kivi oli ka õudne aga päris ja tulin tagasi. Lõpuks avanes ka varanduselaegas koos boonusvõpatusega. Mõnusate hirmujudinate saatel sai varandus põrgukoerte küünte vahelt välja kisutud ja logi kirja pandud. Nii andekat konteinerit ei teagi. Muide kalmistu oli ka väga tore, peale leidu oli seal juba väga kodune ringi jalutada. Soovitan külastada. Kuigi kaugusest kostsid vahest imelikud karjed hakkas koht nii meeldima et jäingi nulli kuudiga ööbima. Kahjuks või õnneks keegi und ei seganud ja ukse taga ei kraapinud.

Nagu Mariann kirjutas, siis oli värskelt meeles öine kummituse tagaajamine mööda Maribori linna. Nii tunduski väga õige mõttena, et jätkaks öise hulkumisega ka Eestimaal. Kes see põrgusse valgel ajal tükib, ikka pimedas. Nii asutasimegi end kodust teele õhtuhämaras ja parklasse veeresime juba üsna pimedas. Tuleb tunnistada, et värava esine oli juba üsna tuttav koht, kolmas kord sel aastal siin olla. Ei teagi, miks see koht viimasel ajal nii kutsuvalt meelitab meid ja seekord veel lausa öösel. Hiilisime vaikselt radu pidi, ikka lähemale ja lähemale . . kuni kuulsimegi võpatama panevat põrgukoerakutsikate klähvimist. Koondasime oma read ja julgelt avasime põrguluugi. Selleks on kõva närvi vaja. Saime logi kirja ja luugi kindlalt suletud. Las allilma omad istuvad oma kohal ja ootavad järgmiseid külalisi. Siis vaatasime, et autoni jõuaks, sest kiputi ikka siit ja sealt varbast kinni krabama. Ei soovita päevast külastusaega, siis pole üldse õiget fiilingut. Täname suurepärase aarde eest!

Alles paar päeva tagasi otsisime Mariboris miljoni punktiga ööaaret, mille kõrval see tundus lühikesena. Ei pidanudki pool ööd pimedas kondama, põrgukoerakutsikad oleks nagu väravasse tervitama tulnud. Nii järsku ilmusid, et oleks jalust jooksnud ja haukumist ei suutnud nad samuti kuidagi järgi jätta. Aitäh!

Aitäh!

 2 

Kaevandusjumala juures sai lubatud veel selle peitja aardeid otsida, nii suundusime siis õhtupoole Põrgukoeraga tutvust tegema. Juba üksi poleks ma sinna eriti tahtnud minna, aga ka kahekesi oli kergelt kõhe. Marssisime läbi jaheda ja uduse surnuaia punktist punkti, kuniks ühel hetkel seisma jäime ja mõtlesime, et mis siis nüüd edasi. Kui valgus õigele kohale langes, võpatasime vist mõlemad. St Aigar kindlasti, kuna ta seisis eespool. :) Mina turtsatasin naerma, kuna Põrgukoeralt oleks oodanud vähe jõulisemat tähelepanuavaldust. :P Asusime konteinerit otsima ja pärast mõnda aega pusimist peidik selle meile loovutaski. Imetlesime (peitja?) kätt, millega vaeva nähtud ning arvasime, et päevavalgel oleks selle aarde leidmine küll väga lahjaks jäänud. Väga lahe ja suur tänu aarde eest. Oli ikka väärt küll selle pärast sinna kohale sõita.

Sattusin valgel ajal sealt mööda sõitma ning otsustasin, et teen korra tiiru ära ja vaatan, kas jääb miskit silma või mitte. Miskil hetkel midagi isegi jäi. Läksin uurima... mnjah, ei ole paha. Tänud!

Andres ütles juba enamvähem kõik ära. Väääga cool teostus. Soovitan ka. Ilmselge aasta aarde nominent vast (:

 3 

Niih... Tööpäev lõppenud, Laitse- hooaeg samuti- ja miks mitte seda lõppu pisikese ööretkega tähistada. Seda enam, et üpris värske ööaare siiani tegemata. Olin Põrgukoetest kiidusõnu kuulnud nädalajagu päevi tagasi Muinastulede ööl, seega võtsime selle paljukiidetud aarde ette. Steni jaoks oli see üldse vist esimene öökas.

Kohale jõudes parkisime auto, läitsime tõrvikud ja asusime teele. Esimene juhtmärk hakkas silma võrdlemisi varsti, lähenesime sellele hiilivate sammudega, seejärel nägime juba teist ja kolmandat ja neljandat... Vahepääl oli lausa tunne, et neid tule- ja suitsujutte on terve piirkond täis, võttis "katusele" suisa tuule alla. ja siis.... Siis kostsid meie kõrvu võrdlemisi õõvastavad helid- oli ilmselge, et olime sattunud Põrgu eeskotta... Leidsime ka väravalingi, mis avas tee varakambrisse... Mnjahhhh.... Tagasiteel värisesime mõlemad, kui haavalehed, ei mõistnud ähhi ega möhhi kosta. Oli äge :) Soovitan :)

Aardevalvur einestamas

Läksimegi siis soovituste kohaselt pimedal ajal ja ei eksinud teelt. Nimed saime kirja väga ruttu.

Suvelõpu öine aardetuur. Sättisime kohaloleku pimeda peale ja ei pea kahetsema. Täname peitjat! Aare ja aardepaik parimas korras.

Kui meie surnuaia väravasse jõudsime, siis seisis seal juba üks auto, mille tuled valgustasid väravat. Võtsime taskulambid ja ühendasime oma jõud Hannesega. Surnuaial selgus, et suuremast LED-lambist on palju abi, aga saaks hakkama ka väiksema lambikesega. Lõpp oli üllatav ja vinge, kaval peidik ja hea peidiku kujundus, aitäh peitjale!!

Sattusime päeval, kuid logide põhjal tundus, et võib ka siis leida. Nii hästi meil siiski ei läinud. Teinekord pimedas, pärast FTF-i jahti tagasi.

 4 

Täiskuu valgustab laupäevaööd, kui kaks autot surnuaia väravas seisma jäävad ja mõned inimesed salaasja ajama siirduvad. Veel hullem - põrgukoeri otsima. Aga koerad ootavad - siin vilgutab slma üks, seal teine. Ja täpselt siis, kui kell lööb keskööd, teeb kuskil keegi hauataguse häälega HÕÕHÕÕHÕÕHÕÕ!!!, miski liigahtab, kuskil avaneb miski ja verine käsi sikutab ehmunud otsijad enda poole. Kuid otsijad on osavad - kiire liigutusega lüüakse koerale suukorv pähe. Õudne kisa vakatab, siis kordub veel paar korda eredas täiskuukumas, siis vaibub. Koerad kaovad. Vaid kesköine kuuvalgus valgub üle rahunenud kalmistu. Otsijad naasevad - logi on kirjas ja koerad taltsutatud. Me täname!

Olude sunnil sattusin siia päevasel ajal, tutvumistiirul jäi silma midagi mis sellele kalmistule nagu ei sobitu ja nii ta logitud sai. Andekas! Kunagi võiks ka pimedamal ajal asja üle vaadata.

 12 

Taxu aarded on minu jaoks sellised, mida ma üksi küll torkida ei julge. No ei julge ja kõik, sest ei saa ma ennast kuidagi keset ööd üksi hüljatud ja rohtu kasvanud surnuaiale ringi kolama teades, et seal on midagi, mis su ootamatult poolsurnuks ehmatab ja puudub igasugune ettekujutus, millisel kujul see „midagi“ sinu ette näiteks maast kasvab või ülevalt kaela kukub või puu tagant välja pendeldab… Lisaks mäletasin selgelt, et siitsamast GP-lehelt lugesin kunagi kellegi kommentaari, et öösel surnuaias hauad helendavad roheliselt mingite sealt tõusvate gaaside pärast või midagi sellist ja … no ma kujutasin selgelt ette et autost väljudes kuskile sellesse rohelisse valgusesse nüüd sukelduma tulebki hakata ja see rohelus on seal soe ja aurav ja kurjakuulutavalt salakavalat vaikust täis… Vaheldumisi veel salakavalamate krõpsudega… Huu…:D. Kaasa ikkagi läksin, osalt sellepärast, et kuigi kogu see leidmisprotsess tõotas tõelist hirmukadalippu, tahtsin seda asja ikkagi öösel näha nii, nagu peitja seda mõelnud oli ning teiseks seetõttu, et alternatiiv üksi surnuaia kõrval pimedas autos istuda ja oodata kaaslase võimalikku naasmist või mittenaasmist ning mittenaasmise korral omapead tema otsimaminek tundus vähemalt sama hirmus kui kohe kaasas olles keset surnuaeda olla... :D. Nii et auto peatudes libistasin ka ennast siis otsusekindlalt autouksest välja ja proovisin julge olla, aga no… niiiii jube oli ikka seal pimeduses ringi kõndida, ainsateks valgusallikateks taskulambid, mis mõlemad on varem hiilanud sellega, et keset kõige ebasobivamat hetke vedru välja viskavad... Mingi hetk, kui otsisime kõndimiseks vähegi sobivamaid rajakesi keset kõiki neid tontlikke varje heitvaid riste, õnnestus mul jalg kuidagi sättida mingile sellisele samblasele kohale, mis sügavamat kohta vaid pealt kattis ning vajusin jalgapidi kuskile auku… Huuu…Ma mõtlesin sel hetkel tõesti, et siia ma nüüd jään ja kohe poolenisti mingisse hauda sisse vajun ning kui hirm poleks mu kõri viimse vindini kinni nöörinud, ma oleks ilmselt kisanud nii, et terve Madise alev oleks teadnud, et midagi nüüd seal surnuaial toimub. Aga juhtus nii, et kõrist pääses välja ainult kuiv ja hale vingupiuks ja … üle ei jäänud muud, kui Lauri kannul nüüd juba pinevalt jalge ette vahtides väravakohale ikkagi järjest lähemale hiilida. Selja taha oli muidugi ka samal ajal vähemalt sama palju vaja vahtida kui ette ja igat krõpsu kuulatada ja... Lõpuks jõudsime kuskile… ja just siis, kui ma pahaaimamatult ja parasjagu seljaga põrguvärava poole olin, hakkas see oma olemasolust meile teada andma… Ma esimese hooga mõtlesin küll, et nüüd on kõik, et jooksen kuhugi, ära ja kaugele, aga jälle… joosta oleks saanud ju ainult pimeduses mustavate ristide ja pehmete salakavalate samblaaukude vahele ja seal siis üksi olla… Niisiis, ei, ma ei jooksnud :D. Aga jalgu oleks tahtnud trampida küll oma jõuetu hirmu pärast... :D. Koerad vist tunnetasid ära, et sellise jänese jaoks piisab ehmatamiseks ka mõnest vaiksemast detsibellist ja oma parimad noodid hoidsid järgmistele siis ilmselt… Ja oleks see siis kõik olnud! Ma arvasin, et mis nüüd enam edasi saab tulla, aga… No igatahes jätkus mul edasi jõudu veel ainult veel tänupalve lugemiseks selle eest, et ma seal üksi ei olnud ning selja tagant piilumiseks, kuidas värava avamine käib sest no päriselt, minust oleks selle räditud lingi massaaž sinnapaika jäänud ka... :D. Kui logiraamatusse lõpuks nimed kirja pandud saime ja ma viimaks ühes tükis turvalisse autoistmesse sain vajuda ning minu ja pimeda surnuaia vahele jäi terve kinnine autouks, oli minus selline tänutunne eluga pääsemisest, et ma oleks vist ükskõik mida andnud või lubanud, kui keegi seda sel hetkel oleks küsida märganud… :D. No ja mis ma oskan lõppkokkuvõttes öelda… Aitäh peitjale? :D. Leidmispäeva õhtul poleks minust seda aitähhi ka tangidega vist välja kiskunud, peas keerles ainult palve, et palun tee nii, et Taxu ei leiaks nüüd tükk aega võimalust ja vaba aega samasuguseid uusi aardeid välja mõelda ja kuskile jubedasse kohta peitu panna… :D. Aga täna tuleb loomulikult ära see suur aitäh kvaliteetse aarde eest, väga põnev teostus on siin ju kokku pandud. Lisan ka päisesse omalt poolt ühe plussi juurde ning kõigile teistele peituritele soovitan soojalt samuti seda põrgukoeri kinni hoidvat väravat vaatama minna – kohe kindlasti te ei kahetse, eriti pimeduseversiooniga katsetades :D.

Kui aare avaldus, oli asi selge, et ööaare tuleb leida öösel. Ei meelitanud mind sinna Priidu kõne ega miski :) Lisaks oli sündmusega sel ajal tegemist küllaga. Nüüd lõpuks oli käes hetk, kui olime piisavalt hilisel tunnil autoga liikvel niikuinii. Kell oli umbes üks öösel kui nulli jõudsime. Taskulamp välja ja surnuaeda. Seekord oli eeltöö tehtud ja vahelduseks lambi akud täis laetud :) Aarde leidmine ise läks kiirelt. Ei mõju kuidagi mulle sellised kohad takistavalt keset ööd. Park nagu park ikka. Kahjuks ka valvur oli veel selline...noores eas :) Ja ei ehmatanud :) Klamber räägib oma versiooni enda logis ise :P Aga aega logimiseni ikka läks. Unise peaga ei jaganud kohe ära kuidas nüüd midagi avanema peaks. Lõpuks saime ikka kõik avatuks ja logi kirja. Aarde peale oli võrgu pununud üks Eesti mõistes korralikult suur ämblik :) Sobis sinna ideaalselt lisa valvuriks :)

Aga peitjale taaskord suured tänud huvitava aarde eest ja loodan, et neid tuleb ikka veel ja veel :) Keila pool sobib mulle paremini :D

Kuna minu lapsepõlv möödus Rahumäe surnuaia lähedal, siis öine kalmistu külastus on tuttav teema. Küllalt sai seal sõpradega julgusproove korraldatud ja oma hirme alla surutud. Seega loomulikult laekusin ka siia pimedas, kell lõi ööpäeva viimast tundi. Üllatas, et see unustusse vajunud kalmistu on lõpuks ka trimmerit näinud, kevade poole lokkas siin loodus ikka täiega. Aardega läks ootamatult lihtsalt, autost logimiseni vast 3-4 minutit. Kuid teostus oli sellegi poolest jälle nauditav, hirm ja ehmatus jäid küll seekord olemata, kuid kindlasti tehakse see kuskil mujal tasa. Tänan!

Tänud aarde eest!

 1 

Kuigi oli täitsa selge päev ja kasutatav valgus ei pärinenud meie taskulampidest, oli aare täitsa leitav. Naisinimesena küll reageerisin leiule ootuspäraselt, aga ikka meeldis (öösel ei oleks vist meeldinud). Tänud vahva aarde eest.

 2 

Need öised käigud surnuaedadesse võivad sedasi täitsa meeldima hakata:D Olles varem käinud Saaremaal Üksildase vaimu aarde otsingul, oli algus väga tuttav ja sarnane. Lõpp-punkt väga lahe, hea, et ma seal üksi ei uidanud, muidu oleks küll lihtsalt jooksu pannud:) Suured tänud peitjale!

 2 

Varustatuna korralike lampidega oli õige koha leidmine kiire. Aarde teostus on muidugi ekstraklassist. Lausa kadedaks teeb. Endal kahjuks selliseid oskusi ei ole, tuleb oma aardeid paraku palju primitiivsemalt lahendada. Ten points :)

Selline aare sobib hästi Halloweeni fännidele! :D Õhtuhämaruses õnnestus tee leidmine kenasti. Superhea lamp oli täitsa omal kohal. Lõppaarde puhul oli esialgu väike kõhklus, kuid midagi muud aarde sarnast leidmata asusin õige asja kallale. Konteineri avamiseks abistavat kätt vaja ei läinud! :D Kirja läks 5. logi. Tänud peitjale! Täitsa omapärane asi!

 9 

Lugusid surnuaedadest , kus igasugu veidraid asju sünnib, olen ma kuulnud juba lapsepõlves. Kuid uskumatu Toomana pole ise kunagi ühelegi sellisele imeteole peale sattunud. Täna veeresime oma mustlaslaagriga Lepaaugu poolt kodu poole ja silmad need olid juba unemaale jõudmas kui siia väravasse sattusime. Vaikus ja rahu, ei inimhingelist liikvel. Paotasime vaikselt autouksed ja hiilisime vargsi välja. Autoustki ei julgenud tavapärase mürtsuga kinni lüüa, ikka tasakesi ja ilma suurema kärata, mine neid kohalikke siin tea.
Rajakesi oli raske leida, kuid mõned neist leidsime siiski ja hoolsalt varvaste ette vaadates kulgesime teadmata suunas, kuni miskit kriiksatas siin... mingi väravataoline asi paistis hetkes silma ja siis ei paistnud teda jälle. Hiilisime sinnapoole ,kust olime kriiksatust kuulnud, endal süda saapasääres ja mina Alexi kindla selja taga varjus kiirelt Meie Isa palvet lugemas... Alex aga on julge sell, sai väravast kinni ja tõmbas selle ühe ropsuga lahti... brrr... mul käivad judinad siiani üle kogu keha... see mida me nägime... oi ma parem ei räägi, muidu hakkate teie ka öösel õudukaid nägema. Õnneks oli meil ikka nii palju kainet meelt kaasas, et me kogu seda varandust ei hakanud kaasa tarima,vaid ühe kullast mündi haarasin kaasa, nii saime õigel ajal tulema.
Tänud selle eest, et meid nahka ei pistetud ja et värav enne ei sulgunud!

 1 

Teel pole kalaga sündmuse eelõhtule jäi see uudisaare täpselt teele. Algul oli selleni isegi pisut kiire, sest õhus levis esmaleiuhõngu. Õnneks saime juba Geilas kaubandusvõrgus produkte sisse ostes info, et kiiret pole, pinge maas - Priit on asja veebis ära loginud. Nii saime rahulikult mööda teisi aardeid ilma kiirustamise ja stressita (e. distress?) siiani tiksuda.
Õnneks oli suuremad nõgesed maha niidetud, ainult korraliku võsa jämedused tüükad olid neist püsti. Rajad vanas matmispaigas olid aimatavad, katsusime neid kasutada. Kuna oli ju valge aeg, läks aardeleiuga pikemalt kui hiljem nt Marisel ja Lauril :-) Ütleme siis nii, et aega läks, mis aega läks, aga aega läks. Lõpuks komistasin siiski ka millegi omapärase otsa ning aare saigi leitud. Enne seda käisime ikka igas aiaservas ära, uuristasime hauaplaate, tuuslasime niitmata nõgestes ja vaatasime ikka igasuguseid elemente selles öösel kriipi(vas) kohas.
Aare oli lahe, mulle passis :-D Öösel muidugi vahvam veel, seda kindlasti. Päise päeva ajal ei soovita :-P Tops oli tipp-topp korras, võtsime sündmusele miski ränduri kaasa. Panime kõik tagasi ja suundusime edasi Erko järgmiste aareteni.
Suured tänud Taxule järjekordse kvaliteetaarde ja põneva koha eest! Soovitan silt küljes.

Olime õhtuhämaruses siinkandis möödasõidul ja kuna aega veidi oli, siis miks ka mitte uus aare üle vaadata. Nagunii palutigi ju pimeduses seda otsima/logima tulla. Päris pime küll ei olnud, aga piisavalt, et leid tuli kiirelt. Tänud.

FTF kell 14.00

Leitud suurema vaevata kui õige peidiku juurde sai.

 3 

Alustame siis jahiga. Aga kui käituda ei osata, läheb maha!