Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Muhulastele on seitsmeristi tuttav koht, kuna seda külastatakse praegugi tihedalt - tuuakse Metsavanale ande ning tervitatakse Ukut, äikesehoidjat.
Ristil on äratuntav lagendik. Taolised lagendikud tekivad kohtadesse, kus on väga tugev maa sisemine energia ning mis ei lase ka sinna istutatud puudel kasvada. Sellised energeetiliselt aktiivsed kohad võimendavad inimeste mõtte- ja sisendusvõimet - seega ülimalt head kohad soovimiseks.
Lagendiku serval on suur rändrahn - soovikivi. Sooviriitusi vahendab Uku. Väiksema kivi teravama otsaga koputatakse soovikivi lohku, avaldatakse mõttes soov ja lahkutakse kivi juurest vastupäeva. Ei saa soovida midagi iseendale, sest selliselt võib see kedagi teist kahjustada ning oma soovist ei tohi rääkida, siis soovivägi väheneb.
Geopeiturid on samuti kutsutud Metsavana valdustesse; teekond algab algusest. Hea tahte märgiks peab aga Metsavanale tooma andi — mõne viljatera, leivapuru, sest siis linnud ei pelga, metsloomadel pole kartust ja te ise tunnete, et olete Metsavana valdustesse vastu võetud. Eks te teate ju omast käestki, et kui minna metsa jalutama, tulete virgena tagasi – midagi on omandanud metsaisa väest.
Kui seisate seljaga soovikivi poole ning vaatate üle lagendiku, näete kiviaeda. Selle vastu toetab kohe aia otsas mitmeharuline känd, mis varjab aaret. Aardesse ei pea mingit vahetuskaupa jätma, kuna see pole esmatähtis - kõik oma annid viige Metsavanale.
Vihje: Nullpunkt või Eimidagi.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
vaatamisväärsus (3), soovitan (2), puugid (1), matkarada (1), lumega_raske (1), gpsita_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC60P4Q
Logiteadete statistika:
84 (93,3%)
6
1
1
0
0
0
Kokku: 92
Kaarditöö oli korralik olnud, sest aarde leidsin edukalt teisest vaadatud kohast. Seejärel tuli Uku rõõmuks kõminat ka teha.
Tänan peitmast.
Koht juba ammu välja vaadatud. Nüüd oli tore võimalus kohapeal ära käia. Aitäh!
Aarde asukoha leidmiseks sai praamil vaadatud isegi Õhtulehe saadet, kus kohalik Haldjamees rääkis seitsme tee müstikast. Vihjeks järgmistele, saates nad õigesse kohta ei juhata. Null sai leitud muude vahenditega siiski. Aare ise oli korras, aga logiraamat tahaks kuivamist ja ilmselt üht niiskusimejat pärast endale seltsi.
Soovisime oma soovid ning pärast panime nimed raamatusse.Aitäh!
Juba talvel sai seda asjandust vaadatud ja tekkis isegi mingisugune teooria aga siis oli praamini liiga vähe aega ja tegime omad viimased kiired nopped hoopis sadama lähistelt. Täna sattusime taaskord siinkandis tiirutama ja ujumiskohta arvestades jäi huvikoht täpselt marsuudile. Teel arvatava kohani hakkas nii m6ni teinegi kivi silma aga jäin siiski oma esialgse teooria juurde. L6ppu minnes olevat oksapesu arvestades oleks eelmine kord Silveri ja Merlega jäänud see park and grab nagunii tegemata. M6nusa taustalooga ja ajalooga aare. See muhu on ikka yks igati kvaliteetsete aarete maa. Suured tänud peitjale pärandit tutvustamast ;)
Lugesime teeristid reaalselt ka üle. Leid kiire Tänud
Kombineerisin erinevaid kaarte ning lõpuks õnnestus välja peilida, kus kivi asuda võiks. Väikese matka järel veendusin, et koht õige ja saigi leitud.
Selle aardega oli kodutöö täitsa tegemata ja seetõttu saime enne õigesse kohta jõudmist käia õige mitme suurema ja väiksema kivi juures ning läbida nii kahe, kolme kui nelja tee ristmikke. Üritasime orienteeruda kohalike üles pandud kaartide järgi aga tundus, et need on ikka vägagi vaba käe joonistused ja looduses üsna raskesti jälgitavad. Lõpuks pöördusime abivalmi kohaliku poole, kes õige teeotsa käte näitas ja selgus, et ega me väga kaugel polegi. Veel natuke matkamist ja müstiline seitsme tee rist oligi käes. Peab tunnistama, et meie suutsime seal siiski näha 6 teed. Aarde leidmine väga raske ei olnud, aga ääremärkusena lisaks, et meie meelest see talvel ja lumega küll leitav ei ole. Aardekarbist võtsime ära hallitava tikutoosi ja veel mingi niiske nutsaku. Logiraamatule panime seltsiks GP mängujuhendi. Kogu selle metsas seiklemise krooniks saime nautida magusaid metsmaasikaid ja muulukaid. Täname!
Käisime ja andsime ka metsavanale söögipoolist. Mets pidi küll olema vaese mehe toidulaud, kuid meil polnud kahju juurde anda miskit, mis metsas ei kasva.
Olen jätnud terve saarejagu mitme aasta tagust geotrippi logimata. Õnneks käisime kahekesi ja Anneli logide abil teen selle suure töö nüüd ära. Selle aarde olin kodus juba välja peilinud, sest selle koha (hoopis teistsugust) "legendi" teadsid kohalikud rääkida.
Leitud vahetult enne jalgrattaga turisti, kes oma isikliku laevaga saarele oli tulnud
No siin sai ikka natuke ringi tiirutatud ja lõpuks õige suund ka leitud, aga päris õigesse kohta pidime ikka kohalikelt abi paluma. Oma soovid jätsime ka Ukule vormistamiseks. Tänan.
Roheliste Rattaretk läbis ka selle koha mulle väga sobilikult. Kui soovikivi ratturite tagant üles sai leitud oli edasine juba lihtne, loogiline ja armas. Aitäh!
Siia sattusime Roheliste Rattaretkega. Soovikivi juures räägiti kohajuttu, kuid meie käisime põõsas logimas. Aitäh, vahva koht!
Olin kodus umbkaudse asukoha valmis vaadanud ja mulle selle külastamise idee täitsa meeldis. Startimise ajal oli ka meeldiv vihmapaus ja uudistamist kui palju. Mingil hetkel tekkis küsimärk, et kas me oleme ikka õigel teel, aga lõpuks hakkas otsitud koht paistma. Üsnagi müstiline paik teine, kuigi mina ei suutnud küll seitset selget teed välja lugeda, aga ju siis polnud ette nähtud. Tegin noorgeopeiturile soovikivi rituaali selgeks, mispeale ohverdati sellele kuivatatud lihapuru. Selle aja jooksul jõudsin mina juba aarde leida. Eksitas jah üks objekt, aga õnneks mitte kaua. Seejärel said ka kaaslased riburada asja leitud. Puugid saime pealekauba, aga need otsustasime metsa jätta. Tagasiteel hakkas jälle vihma kallama. Geomobiili juude tagasi jõudes kohtusime hobuste ja vankritega. Aitäh, oli tore!
Umbkaudne asukoht sai kodus välja vaadatud ja kuna sobiva teeotsa otsimisel jäi silma üks kohalik, siis küsisime igaks juhuks kinnitust, et oleme ikka õiges kohas. Kui kinnitus käes, siis valisin ühe tee seitsmest ja jalutasin kohale. Seal läks üsna kiirelt, üks teine kirjeldusele vastav objekt küll natuke eksitas, aga aardeleidu see õnneks ei takistanud. Tänud peitjale!
Otsimist oli palju. Nullpunktis saime logisid lugedes üsna kiiresti jälile, et seal aaret pole. Vaatasime siis kohalikku kaarti ja tuvastasime umbkaudu 7risti asukoha. Jõudsime peaaegu sihtpunkti, aga enne õiget kohta oli veel üks eksitav lage koht, kus mitu teed ristusid. Olemas oli seal ka kivi, aga õiget kändu ja kiviaeda mitte. Mehe ärgitusel sõitsime edasi ja sadakonna meetri pärast oligi õige koht käes. Kännu leidis skorp, kännu juurest aarde leidis 6aastane Johannes, logis Schiina. Logiraamatu juures polnud pliiatsit, seega hea oleks, kui oleks kirjapulk endal kaasas. Aitäh vahva aarde eest!
Saaremaa tuuri esimene aare. Nullis käisime ära ja siis ekslesime ringi nagu peata kanad. Lõpuks alustasime algusest ja siis leidsime ka õige koha ja aarde. Kahjuks oli pliiats autosse jäänud, seega tuli veel üks ring teha. Täitsa paljutõotav tuuri algus oli! EVEJ
Kodus eeltöö pidas paika ja leidsin õige koha üles. Samal ajal ikka väga äge paik, tegin ka kivi ümber oma rituaalid ja ühenduse. Väga toetav koht ja hea, et siin jällegi käidud sai.
Tulles ema ja kahe vennaga saartele puhkama, mõtlesime siis juba paar aaret ka logida. Mõeldud-tehtud, tahtsime võtta kõigepealt selle ning siis edasi minna ja veel paar võtta, aega arvestasime 2h. Jõudsime nullpunkti ja hakkasime algajate kombel(minu leitud aarded võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda ja teised polnud ühtegi veel leidnud) sealt aaret otsima. Õnneks väga kaua sellele ei kulutanud, sest lugesin logisid ja sain aru, et elu ikka nii kerge ka pole ja peab mujale minema. Ukerdasime autoga seal metsa vahel ja üritasime ümber keerata. Sõitsime siis tagasi ja sattusime mingile kitsale teele kust väga ei julgenud edasi sõita sest päike hakkas ka loojuma. Keerasime siis jälle otsa ringi ja lähenesime teiselt poolt. Jõudsime kellegi aeda välja kui saime aru, et olime liiga kaugele läinud. Keerasime järjekordselt otsa ringi ja sõitsime natuke tagasi. Edasi läksime jala, lootsime aaret ruttu leida sest hakkas juba hämarduma. Mina kõndisin ees ja vaatasin kaarti, teised tulid riburada pidi järel. Teekond käis läbi kivide, kändude ja hobusepabulate. Jõudsime siis lõpuks kohta mida arvasime olevat seitsme tee rist, sest teid lugesime tõesti kokku seitse(vb olime liiga optimistlikud, et mida lugeda teeks ja mida mitte). Isegi kivi ja kiviaed oli olemas. Otsisime seal ikka päris pikalt aga vot õiget kändu ei leidnud. Otsustasin siis lõpuks Mihklilt abi küsida, ta saatis mulle koordinaadid ja tuli välja, et olime õigest kohast 250m kaugusel. Edasi läksime vendadega juba jooksusammul, nii suur tahtmine oli aare lõpuks üles leida. Kohale jõudes polnud leidmine väga raske, kuid kui aare käes siis - oh häda! Olin teinud kõige tüüpilisema algaja vea, seega meie märk jäi sinna oksa ja mulla abil. Igal juhul suur aitäh aarde eest - elamus oli küll suur! Kuhugi edasi me küll enam ei jõudnud, sest kell oli üpris hiline, kuid rahule jäime sellegipoolest!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Siin sai natuke nõu küsitud Saaremaa sugulase käest ja Priit lahendaski, siis mõistatuse ära. Aitäh peitjale.
Koordinaadi ajasin paika kodus Suveseikluseks ja saare-tuuriks eeltööd tehes. Kohapeal avastama hakata olnuks vahest raskemgi. Ilm oli kena ja väike jalutuskäik meeldiva auraga kohas kulus marjaks ära. Sugugi ei seganud ka see, et tiimikaaslaste järele jõudmiseks mu jalutuskäik tagasiteel väikseks sörgiks kujunes, hobusejunnide vahel põigeldes :o) Tõsiselt rituaalseks külastuseks tulen eraldi üksinda, siis kui Metsavanale asjakohane andam ühes, suunatud soov selgelt meelel ja aeg puhkab, ilma mingi lisamissioonita. Aitäh.
Pooleteise tunni pärast peaks minema välja meie praam, seega peaksin ma teoreetiliselt veel selle ajaga leidma üles kolm siia kanti jäänud aaret. Esimeseks siis see, mille asukoha tuvastasin tänapäeval kõige vägevama abiga. Juta andis oma heakskiid minu leiule ja nii ma siia jõudsin. Kõigepealt ikka soovimine ja siis aarde otsimine. Tänud.
Mõnus vaikne koht.Tänu Jutale, kes ärgitas kirjeldust korralikult lugem, tuli leid lihtsalt:) aitäh peitjale!
Kaart oli nina ees ja koht nagu ka, aga ei leidnud. Nägime väga ägedaid kohti ja majakesi, aga otsitud koht varjas end hästi. Jääb ootama järgmist(geopimedusevaba) tuuri.
Selle aarde leidmisega ikka aega läks, samas ei tundnud me kordagi, et kuidagi ummikus oleks olnud. Vähemalt mitte üle kahe korra.
Vurasime nulli, lugesime infot kaarti ning leidsime välja pealt kivi ning nägemiskaugusest ka kiviaia, kändu aga netu. No ei ole. Siis hakkasime mõtlema, et tegelikult ei ole ju ka seitset teed ja nende risti, krt.
Vutt-vutt, uuesti kaarti lugema. Saime targemaks, et tuleb ikka minna teise kohta otsima. Läksime, õigemini sõitsime, ikka kõige otsemat teed mööda. Paraku läks see järjest kitsamaks ja kitsamaks, kuni lõpuks jäi järele hobuste rada... ja meil ei olnud ju Jeep , millel on sellisest oksapesust ükstapuha. Seega R-käik sisse ja tagasi, nii paarisaja meetri jagu. Ots ringi ja tiiruga õigesse kohta. Vähemalt arvasime, et oleme õiges kohas. Aga ei. Ei seitset teed ega risti ega kivi. Sattusime ühele hoovile, koer tuli vastu, siis ka perenaine ning kuulsime, et me oleme nüüd ikka eramaale sattunud ja mis meie huviks on. Kivid, teatasin, hirmsasti tahaks ühte kivi leida, rändrahnu täpsemalt. Seepeale perenaine arvas, et me mõtleme ilmselt seda kivi, mis on seal, noh, kaugel. Mina vastu, et mhm, ilmselt ikka toda, aga kuidas sinna saab. Ta viitab käega oma aiatagusele, et see jääb umbes sinnapoole. Et lähete siit otse, siis paremale, siis natuke vasakule ja pärast veel paremale, et viidad on tegelikult ka. Aga et ma ise ei ole siitkaudu ammu käinud, ei teagi, kuidas siit läbi pääseb, selle autoga vist ikka ei saa, peamiselt hobustega käivad... ja viitab ise sinnapoole, kus me olime juba olnud. Noogutasin teadlikult kaasa, et ega vist siitkaudu ma autoga ikka ei hakka minema jah, käime äkki jala ära, et kaugel see ikka on. 500m? ei-ei, ikka üle km peaks olema. Ma siis, et: OK, me läheme siis ringiga ikka, nii kindlam. Aga, kas seal on siis see va seitsmeteerist ka, eks? Tema: Ei-ei! No seal on see kivi, mille pealt liugu lastakse. :)
Wtf... too pole ju too. Aga kuulis, et me hoopis toda teist kivi seal risti peal tahame leida, siis tuleb meil ikka hoopis teise suunda minna. No ikka siit paremale, siis otse ja pärast vasakule mööda metsarada.
Nii tegimegi. Ja ära sa ütle, jõudsimegi täpselt sinna, kuhu jõudma pidime ning oli nii kivi kui känd kui lagendik. Ainult teede osas suutsime 6 teed kokku lugeda. Aga hakkas ka sadama ja meil läks kiireks... Tänud aarde eest ja kohta näitamast!
Kuniks Sven Hellamaal murutraktoriga rallis surfasin mööda kaarti. Leidsin oletatava koha ning sellest kohast aarde ka. Mõtlesin, et vat kui hea, et see känd just seal aaret "ootas". Tänud!
Pärast 1,5 tunnist (korduvalt) vales suunas jalutamist, leidsime ühe väga sõbraliku suure koera, kes meid lõpuks aardeni juhatas. Väga äge peidukas :)
Minule sellised asjad meeldivad, kus tuleb kõigepealt natuke nuputada, mitte üksnes nina gepsus kuhugi kohale marssida. Ja noh, sellise koha väljaraalimine tänapäevaste vahenditega on ikkagi paari minuti töö, mitte rohkem, muu on juba tausta taha lugemine.
Igatahes praamilt maha tulles võidusõitu tegema ei hakanudki, vaid keerasime sobivasti teeotsast trassilt maha, vaatasime kohaliku külaelu, leidsime vajaliku järgmise teeharu ja parkisime auto kuskile võssa, viimased mõnisada meetrit käisime jala. Egas sellisesse kohta võigi motoriseeritult minna. Lagendik oli, soovikivi oli, kiviaed oli, kände oli pakkumisel suisa mitu. Õige kännu oli lisaks asustanud üks kena mahlakas nälkjas - või siis oli ta teel logima, mine võta kinni, igatahes tegemata tal see jäi. Enne minekut hakkas võsast kostma kabjaplaginat - ja ennäe, teist teed mööda tuli 4 hobust, öisest sajust märjad, kenad tüdrukud sadulas. MIda nemad soovisid, jäi uurimata.
Tore koht, tänud näitamast!
Logitud ja olime lahkumas. Et just siis ja siin ... loodame parimat.
Loodame, et sellisel hetkel selles kohas olemine tähendab, et kõik saab korda
Natuke nuputamist nullis ja siis oligi kõik selge, kuhu minna, tänud.
Kaardi järgi matkates jõusime seitsme tee risti, me nägime küll vaid viite. Joonas logis ja mina uurisin ohvrikivi, kuhu oli hiljuti ka ohver toodud. Kivil oli kolm õuna, poolik leivaviil ja nüüneviil. Ei tea mis sorti ohverdus see küll olla võis?
Siin läks kiireks. Praam ju ei oota. Kuni mina kirjelduse kohaselt asimuuti paika panin leidis Ene juba aarde. Tänud.
Meie Saaremaa tuuri esimene aare. Õnneks ei tekkinud liiga palju "kuhu minna?" küsimusi, ainult et autoga väga lähedale ei saanud ja muda oli palju. Tore koht ja tore teostus, aitäh!
Vahel ikka tasub mõistatuse nullis ära käia, saab palju targemaks. Seejärel üritasime õigesse kohta kohale jõuda, aga kuna mul nii võimekas auto ei olnud, jalutasime viimase otsa. Tutvusime soovikiviga, vaatasime ringi ning leidsime ka aarde. Aitäh aarde eest!
Leidsime kaardi, mis peaks juhatama 7ristile ning üritasime kõige otsemat teed pidi sinna jõuda, kahjuks ei läinud kaart digitaalse kaardiga kokku ning lõpuks ei saanud enam täpselt aru, kus me paikneme. Seejärel sai proovitud pikemat, aga tähistatud teerada.
Jeei! Meie viimane praegu olemasolevatest Muhu aaretest ka vöetud nüüd :)
Tiirutasime päris kaua, enne kui õige koha üles leidsime. Õiges kohas läks juba kiirelt.
Algul leidsin vale kivi vale risti juurest, kus aaret loomulikult ei peitunud. Õigel ristil tuli leid kiirelt. Tänud peitjale!
Eisaagi aru kuidas ma suutsin kulgeda mööda teed millel silte polnud, kuskil tuvastasin tuntava lagendiku, seal oli kivigi ja kuskil oli ka kiviaed. Olid ka teed neid ma sain kokku umbes 6 või seits. Seal polnud aga kändu. Kohalikus folklooris võivad ju kuivanud puud ka olla kännud, vaatasin needki üle, aga ei leidnud konteinerit. Tänu Piia pealekäimisele otsisme uue lagendiku, seal oli olemas aga ka aardekonteiner kännuga.
Algul suutis Peeter vale risti üles leida. Tuuseldasime seal kuni "gorjatšji estonski paren" kannatust hakkas kaotama ja sättis juba auto poole minekut. Õnneks mul veel plaan lahkuda polnud ja õige pea saime juba nimeklepsu logiraamatusse kleepida ja soovikivile oma salasoovidest teada anda :)
Täname juhatamast!
Muhu mõistatusi vaadates vaatasin seda ka, aga lahendamiseni ei jõudnud, vaid panin kategooriasse "jooksvalt lahendatav". Nii oligi, Kati leidis kiirelt koha üles. Kohapeal ka pikka tööd ei olnud, küll aga peale logimist kostus natuke kaugemalt võõras hääl.. ratsutajad hobustega olid läbisõidul. Lasime nad viisakalt mööda, proovisime 7 teed kokku lugeda, aga edutult. Aarde eest aitäh.
Eelmine päev öeldi, et lähme sinna ka kui muidugi ülesse leiame. No pilk kaardile ja ... hmm ... hmm ... ok, siin ongi seitse. Kui minekuks läks, siis koordinaate mul muidugi kohe polnud ja gepsu kaart näitas seitsme asemel kolme, aga seda huvitavam oligi. Korra panime õigest teeostast mööda, aga õnneks mitte pikalt ja tegelikult see oligi ainult positiivne.
Kohapeal otsis Kuldar aardepesa ülesse ja ma panin nimed kirja. Siis püüdsime päriselt ka seitset kokku lugeda, aga ma leidsin ainult viis, kohalik sai kuus.
Nägime hobuseid ka, möödusid meist uhkel sammul ja arutlesime teemal, kuidas need legendid ikka tegelikult tekivad :)
Tänud peitjale!
3/3 Muhu tühjaks vol 2. Algul oli keeruline seda risti leida. Lõpuks siiski õnnestus koordinaat kätte saada ning kohal käia. Millegi pärast kartsin palju keerukamat/arusaamatumat peidukat, aga siin oli kõik väga lihtne. Lugesime ning andsime andamid.
Kodus Saare maakonna mõistatusi lahendades jäi antud aare kõige enam silma. Tekkis tõsine huvi seda nõiutud kohta oma silmaga näha. Koha leidsin üles aga seda kas sinna autoga saab ei näinud sel hetkel mõtet küll uurida. 7risti, loogiline ju et peaks saama. Kui ma eelneva aarde juurest võtsin suuna siia, siis igatahes GoogleMaps andis mulle suunitlused jalgsi minna. Gepsu poolt välja pakutud parkimiskohast läks aga tee ilusti edasi, mille võimalusest ma ka haarasin. Vahepeal hakkas tee ära kaduma, siis jälle tekkis tagasi. Olid kohad kus auto mahtus napilt kivist mööda. Ümberpöörata poleks olnud võimalik, tagurdamine oli välistatud. Nii ma siis pressisin edasi kuni stressi arvelt jõudsin pärale. Koht oli tõepoolest huvitav. Järsku aga ilmuvad välja ratsanikud, tervelt 3hj. Ma ajasin oma suksu neil teepealt ära ja nad valisid selle samuse tee kust ma tulnud olin. Nüüd siis tean miks see tee vahepeal nii kitsas oli. Edasi läksin togisin soovikivi. Esitasin täpselt selliseid soove nagu lubatud oli ja läksin ka aaret logima. Päris kaval peidupaik. Natukene hooldasin ja oligi aeg sellest müstilisest kohast lahkuda. Valisin välja esmapilgul parema välimusega tee. Välimus oli aga petlik. Vahepeal see muutus täitsa jalgrajaks. Aegajalt jalaga kontrollimas käies jõudsin lõpuks normaalsele sõiduteele. Proovimata jäid ülejäänud 5 varianti. Kui need sama kehvad, siis jalgsi saab kindlasti paremini ja kiiremini. Aitäh paika tutvustamast!
Karpi oli pääsenud natukene veeollust. Õnneks olid minigripid ilusti kinni ja sisu seega kuiv. Eemaldasin vee ja kuivatasin
Hea et hobuste alla ei jäänud... aga logi sai kenasti kirja pandud
Kunagi aegu tagasi sai kodus veidi eeltööd tehtud. Nüüd jõudsin välja kontrollima. Tundus, et täpp oli kodus täitsa õigesse kohta sattunud. Esimene känd, mida näppisin, paljastas varjatava aardekarbi. Aitüma!
Mida teha kui oled esimest korda Muhumaal?Otsida aardeid ja äkki jääb mahti ka ümbrust tähele panna.Põrutasime kohe siis täie vaardiga nulli.Aga kuna Metsavanale õiget andi kaasas ei olnud,leidu kirja ei saanud.Tänud peitjale,nüüd on teada kuhu ma lähen ja mida kaasa võtan kui järgmine kord Muhumaale sattun.
Tuleb tunnistada, et see aare võitis mu südame. Lahendus sündis meil ikka väga kiirkäigult ja täitsa huupi lahmides. Et algus ära rääkida, siis plaanitud oli meil sel nädalavahetusel hoopis Kuressaare ja Sõrve külastus. Oli küll silma jäänud, et Muhus on üks huvitav mõistatus. Aga et ta oli seal üsna üksikult, siis arvasin, et ju meil praami peale tagasi kimamisega kiireks läheb ja kahjuks pole selle aarde jaoks aega. Aga läks teisiti . . Vahepeal avaldati lähedal uus aare, mis muutis veidi meie plaane ja tagasisõidul tekkis kavasse Kärsa aare ning kohe kõrvale ka 7risti, kuid ilma ühegi ettevalmistuseta. Niisiis peale Kärsa külastust oli Liival hilise lõuna söömise paus (siinkohal kiidaksime kohvikut Muhu pagarite kõrval) ja piilusime esimest korda kaarti, et mis mõtted tekivad. Ega selle broneeritud praamini nüüd kah ülearu palju aega polnud. Nii saigi auto kiirelt keeratud sinna suunda kuhu geovaist kutsus. Ühel hetkel tundis Margus tugevamat tunnet, et nüüd tuleb pöörata peateelt kõrvale metsade rüppe ja kui kõrval tundus sobiv rada, et sukelduda jalgsi edasi, sai auto tee äärde jäetud. Kui Margus nägi raja peal siit läbisõitjate jäetud rajatähiseid, teatas ta, et nüüd oleme õigel teel, sest nii olla logides kirjas. Ja nii oligi (Esimest korda olin sellisel moel tähistatud georajal, varem pole selliseid radu olnud :) Huupi või siis täpsete kaalutluste järgi valitud rada viis otse lagendikule. Täname siia kutsumast ja seda otsimisseiklust pakkumast! Oli lahe!
Meid tervitab Muhumaa, oo väike saareriik :-) Randusime rõõmsalt pärast alla pooletunnist merereisi ja enne Väike-Rahula koju jõudmist saime veel mõned uued ja vähem uued paigad läbi paarutada.
Seitsmeristi oli mul kodus välja vaadatud, polnud keeruline. Üllatav oli, et siia sai täitsa normaalselt autoga ligi. Kuigi tundus natukene selline pühapaiga moodi. Aga no mis pühapaik see ristmik ikka olla saab, liiklemiseks ongi ju rajatud :-) Hea, et me siin pimedas ja sassis peaga polnud - kindlasti oleks ära eksinud ja vale pöörde teinud :-)
Lugesin infotahvlit, uudistasime hobuste lasipuud, kasutasime Uku soovikivi sihipäraselt. Sea on vist hulgi käidud, sel kivil küll sammalduda ei lasta. Kui ma soovi välja sõnasin, siis selle vägi võis küll kahaneda, aga soov ise ainult kasvas. Paradoks :-D
Tuvastasime kiviaia ning ülejärgmisest paigast ka aarde. Koogitükk. Naasta otsustasime tuldud teed, sest ülejäänud harud paistsid üha enam rohkem sumbuvat. Napilt suutsin üldse seitse kokku lugeda, sest vaid kuus neist on ilmsed.
Aitäh Ingale huvitava paiga eest! Aare korras, kuid pisut niiske. Lisasin topsile GP-GC kleebise, ära ei võtnud midagi.
Nii nagu ka kirjelduses kirjas, et kohalikud teavad seda kohta hästi, siis julgelt võin öelda, et ei ole kohalik ja tahtmise ja viitsimise ning aja taha jäi seekord asi kinni.. ju tuleb piiluda millalgi siis, kui taas aega on..
Selle leidsime üles, kuhu me minema peame… Jalgsi pimedas astumine kes teab kuhu aga ei isutanud, autoga sõites jällegi feilisime… Leiulogita see karp praegu jäi. Otsustasime, et vaatame tagasiteel seda veel uuesti, aga ikka kogunes enne Muhut juba “keerame korraks siia ka” karpe nii palju, et 7 ristist tuli praami peale kiiustades lõpuks lihtsalt mööda sõita… Järgmine kord nopime :).
"Öös on aardeid - Muhu eri"
Ainus mitteleid sel ööl. Jagasime vist ära küll, kuhu peab minema, kuid eramaade labürint ajas segadusse ja loobusime selleks korraks. Kahjuks jäime ka pühapäeval ajahätta ja see aare jääb uut saartekülastust ootama :)
Esmalt vaatasime valet kändu, aga õnneks on alati vale kännu lähedal ka õige känd ja just selle õige kännu all aare end peitiski. Peidukoht muidugi kaval.
Võtsime meiegi ette tee Metsavana valdustesse. Tulime vaikselt, et mitte häirida loodusrahva elu-olu. Annid antud, soovid kivi juures soovitud ,oli aeg ka selg sirgu lüüa ja see väike varjatud varandus üles leida. Leitud , logitud ja tagasipeidetud. Tagasiteel sattusime vahva muna otsa, oli temal aga jõudu olnud kasvada ;). Tänud vahvasse kohta juhatamast, teed siia on väga käänulised!
Mõnus astumine mööda lehmas**aseid radu. Aitäh!
Selline mõistatus, mille lahendamine ainult naudingut pakub. Väheldane jalutuskäik sügiseseks muutuvas Muhumaa looduses ja käes ta oligi.
Tuvastasime 6 teed. Kus on seitsmes? :)
GP 1548 / GC 1792
Selle aardeni jõudsime juba üsna pimedas. õnneks veel päris kottpime polnud ja korralik lamp oli ka kaasas. Esimese hooga leidsin vale kännu ja kukkusin seda ahistama, aga vaatamata ahistamisele keeldus ta aaret loovutamast. Ilmselt põhjusel, et tal lihtsalt polnud seda. Lõpuks leidsin ka õige kännu ja siis tuli leid juba kiiresti. Vahva koht. Aitäh peitjale.
Lahenduse leidsime, aga kohale veel ei jõudnud.
Meie geomuhutuuri esimene. Tutvusime igasugu imelike moaljakividega ja teeristidega, neid oli iga paarisaja meetri tagant, lõpuks leidsime tänu kohalikele ka õige.
Tänase geotuuri esimene aare paljastus alles teisel lagendikul. Koputasime ümisedes omadki soovid kivil ja jätkasime retke. Aitäh peitjale!
Paikkonda tutvustavad aarded on lahedad. Aga seda vaid juhul, kui nad mõistatused pole. Kulutasime kohapeal rõõmsalt üle tunni. Kuigi lootsime, et saame puhkuse ajaks arvuti nurka visata, see siiski ei õnnestunud. Kive nägime igasuguseid aga seda üht ja vajalikku kahjuks mitte. Ei aidanud ka Maa-ameti vastav kaardirakendus. See näitas paikkonda kaks kivi, millest kumbki polnud see õige.
Paraja suurusega loodusliku lagendiku leidmine oli ka huvitav,...jahah. Peale lõputut tolmutamist külavahel tegime kõne naabersaare elanik Makule, kellega sai võimalikku asukohta arutatud. Lõpuks mõtlesime välja ja jõudsime kohale. Üle looduse poolt jäetud kenade kakahunnikute. Viisime anni, soovisime soovi.Jalutasime tagasi teepervele jäetud neljarattalise juurde. Kui ülejäänud aarded sama tempokalt värve hakkavad vahetama, me 4-M klubisse küll ei jõua. Aitäh!
Köik see suuremad kadakad om meitel, köik see kangemad naised om meitel jne, jne. Oleks see Töll (eesti keeles Tõll) selle kivi rahulikult karjaaeda ära pannud, oleks ilmselt kõik 1000 aastat hiljemgi veel rahul olnud. Nüüd sai vaid külavahel tolmu üles keerutatud. Tegelikult oli lahe mööda iidseid radu tuulata ja nuputada, mis siin kunagi olla vöis. Aga see lagendik!, meil on pinksi laud ka suurem.
Tänu varasematele külastustele oli koht teada ja tuttav. Kiire leid.
Kallid külalised mandri-Eestist andsid teada, et tulevad saare-aardeid nuusutama ja et üks uus olla ka just peidetud. No tore on. Kokku saime määratud ajal määratud kohas. Küsisin, et kas koordinaadid on? Pidavat olema ja minu omi ei peetud miskiks. Lasin siis end juhtida aga selgus, et tegemist mõistatusega mis ju ülilihtne. Külalised uurisid ja puurisid kaardimaterjali ja leidsidki aardepeidiku. Oli kena, et sai muinasradu külastada. Tervitused peitjale ja asjaosalistele!
Kui saarde minek, siis tuleb ikka Muhu sõpradele ka helistada. Uus aare, mis meie teele kerkis, oli lihtsalt boonuseks ja heaks koos otsimise põhjuseks. Saime Hellamaa kiriku juures kokku ja muhujan laskis meid ees minna, mis oli väike viga. Sest meie panime ju massakatena otse nullpunkti, kui muhujan ikka aarde peidukohta soovis keerata. :) Õnneks ei teinud see suurt ringi ning peagi oligi aare meie näpu vahel. Väike lootus oli, et ehk saame FTF-i, no nii kiire mees see Erko ka ikka pole. :D Aga logiraamatut avades oli näha, et pensionääridel ka aega laialt käes. Olime teised (pagana geoboss) :)
Jätsin aardesse ränduri.
Nokkisime Orissaares Valge Varese pakutavaid roogasid, kui pealinnast geoboss andis käsu Muhus uuele aardele pilk peale ja logi raamatusse visata. Suppi just pooleli ei jätnud, aga lükkasime Start Köinastusse aarde järjekorras ühe koha võrra kaugemale ja püüdsime leida oma pea järgi 7risti ja soovikivi. Esimene tee, mille valisime muutus järjest kiduramaks ja tulime ähkides nulli tagasi. Proovisime teist suunda ja küsisime ühes õues toimetavalt perenaiselt veel tugegi. Nüüd oli edasine lust ja lõbu. Aare andis kohe näole, kuigi leivatükk, mille olin metsavanale eraldanud, unus autosse. Soovida sain ka (täideminekust saab hiljem teada).