aaret pole enam ja kui ei tulda kindlat teed pidi, mis peitja arvates oli optimaalseim, ei näe ka mergli kaevandamise kohti. Aare suletud, ühtki osa karbist koha peal ei leidnud.

Noh, nii kurb, kui leidjatel muud emotsiooni aarde leidmisel polegi, kui lakooniline "leitud".
Meie istusime pärast Kunda kultuuri leidmist autosse ning vaatasime, kustkandist soole kõige parem oleks läheneda. Selgus, et see ongi kõige parem koht. Autost välja ning metsa poole teele. Lumi oli valge, päike siras, loomajälgi kõik kohad täis. Rühkisime läbi võsa ja läbi metsa, kuni jõudsime kena järvekeseni. Talvel on ikka muretu, otse üle jää, logisime ja samu jälgi pidi tagasi. Paras matk ikka, jalalihased annava päev hiljemgi end tunda. Nüüd võtame ainult drive-in aardeid. :) Aitäh!

Leitud

 4 

Oeh, kust küll alustada. Laura jõudis töölt koju ning teatas, et on soov jalutama minna. Teatasin, et siin lähedal on Kunda soo aare ning seal saab "jalutada". Juba me sõitsimegi lammasmäe poole. Autost näitas kilomeeter aardeni. Ega ta nüüd jalutuskäik pargis tõesti ei olnud, aga samas ei olnud ka sellist võsa, kus peaks end läbi suruma. Oli selline vahepealne tavaline mets, kuhu inimkäsi just eriti sattunud ei ole nagu meil kombeks igal pool. Jõudsime aardeni, või noh nägemisvälja siis tekkis väike vaikus. Kiikasin ka logisid ning oh rõõmu. Hea, et varem ei lugenud. Mis seal ikka, vesi juba piisavalt soojenenud. See 2.5 maastik on igati kohane. Pole see vesi enne veel kedagi ära sulatanud. Talvel jääga lausa drive-in. Meie täname laste väsitamise eest ning kevadise värskenduse eest. Soovitan aaret minna võtma suvel siis kui õues seal 30 kraadi ringis. Aitäh.

Meeskond

Mmm šokolaad

Puu mõtleb

Leidis metsas lombi

Maastik

Looduse kroon

 3 

Huvitav, millisel aastaajal see maastik 2,5 võiks olla? Jalutuskäik oli tore, mets värsket põdralõhna täis, aga enne topsini jõudmist tuli üllatus, nagu paljudel teistelgi. Veekogu oli veel mõnevõrra jääs, aga servades vulises siiski paari meetri jagu sügavat vett. Mis täna eriti kutsuv ei tundunud ;) Meie jaoks seega maastik 5: tuli ehitatada ujuvahend, mille abil Hanno krokodilli sarnaste sammukeste haaval saare vallutas. Jää ägas ja ragises ning ilmselt lahkus jäädavalt pool tundi pärast meie külaskäiku. Uhh, tehtud!

Leitud. Jääroomaja aare. :) Aitähh!

Autoga Lammasmäe lähedusse jõudes hakkasin mõtlema kust läheneda. Lühimast kohast paistis võsa päris tihe ja ei meeldinud see variant. Otsustasin minna veidi eemalt kus on kõige pikemalt põlluosa. Öösel olid miinuskraadid ja loogika ütles, et peaks olema astumine kui asfaltteel. Esialgu paistiski sedamoodi. Varsti hakkasid aga tennised kuidagi raskeks muutuma. Sain aru, et see põld on just hiljaaegu masinaga üle käidud ja üks suur mudaväli. Lõpuks kui põllu pealt ära sain, siis oli mõlema jala otsas kindlasti vähemalt kilogramm muda. Hõõrusin seda loodusega nii palju maha kui sain. Muidugi suurt mõtet sellel ei näinud, sest pärast on ju tagasi autoni ka vaja saada. Liikusin mööda metsasihte, harvesteri rööpaid ja piki loomade radu. Terve mets paistis justkui pahupidi pööratud, nii ebatasane. Ei tea kas puhtalt kaevanduse mõju või midagi veel. Järve riismete äärde jõudes käis peast läbi karje "Oh ei!" Ei olnud selle peale mõelnud, et täpp asus ju veekogu keskel. Jääd katsudes selgus, et mul vedas ja järv jätkuvalt läbinisti jäätunud. Pärast logimist otsustasin igalt poolt minna nii otse kui võimalik autotee suunas. Möödus väga edukalt. Kaasaarvatud põld, mis oli nüüd lihtsalt märg kevadine kulu. Autoni jõudes olid tennised sama puhtad nagu startides. Aitäh aarde eest!

Kunda järve jäänuk

Kui auto ära parkisin, siis näitas GPS aardeni 800 meetrit. Mis ta siis ära ei ole. Selgus, et on ikka küll. Mida edasi, seda hullemaks võsa kiskus. Ikka tõsine ikaldus. Vähemalt sai tehtud. Eks selliseid peab ka olema, muidu ei paista normaalsed välja.

Oli see alles jalutuskäik. Siin ma ei kahelnud hetkekski, et kummik jalga ja siis teele. Kummik tasus teekonna lõpus end eriti ära. Andis alles ragistada, aga ära tegime. Lõpuks ka selle aarde juures nimed kirjas. Aitäh peitjale.

Lähenesin Kunda poolt põldude vahelt mööda teekest, läbisin võsa kuni põtrade maiuseni. Edasi läks arvestatav tee risti läbi kuuskede, siis natuke võsas abiteid kasutades jõudsin topsini. Hakkas sadama ja jäigi sadama. Tuldud teed jõudsin tagasi soolakuubiku lähistele. Edasi viljapõllust möödumiseks kasutasin sügavat ja kuiva kraavipõhja. Ringiga jõudsin nõnda ka lõpuks Vaimari lubatud kultuuri kaema, suure tee ääres. Tänud Vaimarile.

Topelt logi.

Kuni kanuud Kunda jõel olid, vaatsin mina selle kandi aardeid üle, kõiki ei jõudnud, kiired matkajad olid :) Alguses vaatasin, et viljapõld ees ja ei pääsegi kusagilt läbi aga Lammasmäe puhkekeskuse teeotsa vastas olid ATV jäljed :( kasutasin siis neid. Selle aarde juures käimise tegin endale huvitavamaks ja kasutasin ainult maaameti kaarti. Kohale jõudsin täpselt järve äärde, tagasi tulles kaldusin õigest kohast natuke kõrvale. Ardega on kõik kenasti korras, seal järve saare peal. Võiks ka öelda et kujutletava järve, kujutletava saare peal, sest nii natukest teda järgi ongi... Tänan peitjat retke eest!

 3 

Olime seda aaret Kundas käies korduvalt edasi lükanud, sest ajastus või muud asjaolud ei soosinud. Täna, pärast Usu või ära usu aaret neid vabandusi enam varrukast võtta polnud - tööd tehtud, valget aega piisavalt ja indu ka.
Startisime aardest enam-vähem lähimast punktist, kust tundus siht metsa viivat. Nõnda olnudki. Mööda seda saime üsna lähedale kuni siht kadus ja asendus paljude loomaradadega. Mööda neid juhatasin meid ilmeksimatult mööda lillat joont otse veekoguni, millest kuidagi üle ei saanud. Väike tänitus, kerge sõim ja saimegi ringiga möödutud. Aarde otsisime lõpus üles ilma gepsuta, täitsa leitav.
Õnneks polnud erakordselt ei sääski, parme ega liiga palju võsagi. Täpselt selline hea vanakooli geopeituse lähenemistee, kus looduslähedus end piisavalt tunda annab. 1.7 km ja 37 minutit mõnusat metsa ja kohati ka talutavat võsa. Aitäh Vaimarile seda kõike taas meenutamast ning samuti info eest kirjelduses! Aare korras, vahetusi ei teinud. Nüüd tsivilisatsiooni tagasi.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/732042825

Tehtav võss

Soojärveke

Mine või ujuma

 1 

Täna siis juhtus esimest korda piinlik lugu, et jõudsin iseenda jälgedele tagasi.. Hihii..nii juhtub, kui vaatad ekraani, kuigi tead, et doktor Guugelmäp läks lõunale.. Mõtlesin kohe ka vabandused välja: 1.viga: väikestele tiimiliikmetele sai "vaba päev" antud, 2.viga: järgid vahvaid kitseradu (selmet üritada otsida õrnalt tuvastatavaid inimjälgi).. Aastaid ju metsas käidud ilma ekraanita, suund oli ju teada..noh,ikka täitsa jabur..aga vähemalt sain korraliku sammuskoori:) ja leidsin lõpuks aarde ikka ka. Tänud, ikka meeldivad sellised aarded!

Leidsime.
Tänud!

Sai nats jalutada :)

 1 

Olles eelnevaid logisid lugenud mõtlesime ennemetsa põllul kõndides ja silmeees kasvavat metsa nähes et soh tuleb sinna sünklaasi siseneda ja miskõik ja keskõik seal ees võib olla?? Päike veel sillerdas, lumi kriiskas silmi ja pilved taevas tegid olemise muinasjutuliseks... Ja tegelikult jäik kõik selliseks ka metsas või selles hullus võsakas nagu varem nimetatud on. Meid võttis vastu aga päikesepaistes tavaline Eesti mets kus küll mõned põõsad ja mahalangenud puud aga ei miskit hullu. Nojah lehed ju puudusid ja koorik lumel tegi võimalikuks liikumise pinnasest üksjagu kõrgemal aga sellised need olud sellel päeval olid. Aare ok korras. Tagasiteel korjasime ülesse minekutuhinas mahakukkunud kindad ja sedasi jäi see soo ja mets meist muutmatuna omale kohale. Meie saime ilusa ja kerge matka, täname!

 2 

No oli see vast rännak. Auto juurest aardeni oli umbes 700 m, tegelikkuses kujunes see minek aga pea poole pikemaks. Kuna meie ees olid suhteliselt värsked jalajäljed, siis olime kindlad, et äsja on aarde juures käinud vähemalt üks geopeitur, seega astusime kindlalt nendes jälgedes soo poole. Jäljed meie ees ei läinud sugugi gps-i noole suunas, vaid natuke kõrvale. Mõtlesime, et ju meie eelkäija tunneb asja ja on valinud minekuks kõige lihtsama tee, sest mis seal salata, vahepeal oli tõepoolest päris suur puuderägastik ees ja eks oleksime isegi sealt väikese ringiga möödunud. Ühtäkki lõppes aga nn georada ära ja siis saime aru küll, et tegu oli hoopis metsamehega, kes oli langetamist vajavaid puid märkimas käinud. Meie aga polnud peaaegu grammigi aardele lähemale jõudnud, seega nüüd tuli hakata ise õiges suunas teed rajama. Ja nii me läksime ja läksime, meetrid küll vähenesid, aga visalt. Parema raja otsingul tegime ise ka veel ringi sisse, kuid lõpuks paistis siiski kauaoodatud sihtpunkt. Kuna väljas hakkas juba pimedaks minema, siis tagasiteeks valisime kindluse mõttes oma tuldud raja ja möödudes juba tuttavatest puudest-põõsastest, ületades neidsamu kraave ja nähes neidsamu loomade magamiskohti, me autoni jõudsimegi. Täname peitjat, olime väsinud, aga väga rahul, et hakkama saime.

Tänaste otsitud aarete seast kindlasti kõige pikema jalutuskäiguga aare. Head uut geoaastat!

Kui logisid loen siis enamjaolt kõigil oli minek raske ja tagasitulek kerge.Meil oli vastupidi sinnaminek oli kerge rada ees ja muutkui mine aga tagasi tulles kaotasime raja ära ja ragistasime läbi võsa.Õnneks on maa suht lühike ja auto paistis peagi.Aga tore oli jalutada.Aitäh!

Täna sai siis koertega jalutama mindud ja Lääne-Virumaal leidmata aardeid otsitud! Jalutuskäik Kunda soosse oli väga mõnus ja pikkuselt ning raskuselt täitsa paras. Kui ikka ei taha läbi võsa ragistada, siis saab üsna mõnusaid radasid pidi ka aarde juurde! Olgu need siis vanad teed, sihid või loomarajad. Teekond oli suurepärane ja aare ootas meid mõnusalt omas kohas. Aitäh väga mõnusa jalutuskäigu eest! EVEJ

No oli see alles minek, pikkust nagu polnud õieti aga kohale ei jõua, üks samm edasi, võsa lükkab kaks sammu tagasi. Aga lõpuks olime kohal, Merit oli juba üsna küpse. Tagasi minek oli tükk maad parem. Tänud peitjale.

Oi jaa,ka meie käisme täna samas soos.Auto pargitud silkasime läbi rapsivarte aarde poole,Lagedal oli suund suht sirge ,metsas läks teine õite kõveraks.Mina põrutasin ees,Raul ja Merit taga.Kogesime ka seda kuuskede vahelist segadust ja rohkemgi veel.Siis sai kulgeda läbi turbakaevanduste(botastega täiest võetav veel),ja olimegi kohal. Tagasi näitas Raul et lähme siit saame vähema võsaga hakkama.Mina siis jälle gepsuga ees seniks kui väikese matka järel sai tuvastatud et jõuame varsti jälle aardeni.Surusin siis vennale selle k...a aparaadi pihku ja koukisin lagedale telefoni,veidikese mõtlemise järel oli parem suund käes ja uuele katsele.Jälle kuuskede alt läbi,võsa ja nägime meiegi seda põdramaiust.OEH,lõpuks nägime jälle tsivilisatsiooni! Ei noh,tänud peitjale.

Põdra maius.

Lammasmägi paistab!

Linalakk sai põllu äärde jäetud ja mööda rööpaid metsa poole tatsatud. Õnneks panime kummikud jalga, no see muld oli nii külgelööv siin põllul, andis teist ikka pärast rookida taldade alt. Vaatasime kuhu põllul jooksev rada kulgeb ja keerasime ka seal, kus see rajakene ja no täitsa normaalne astumine oli kuni jõudsime kuusenoorendikuni. Seal oli võsa võetud ja see sinna samasse maha jäetud, no seal tuli jah tiba ronida kuid varsti oli jälle mõnus jalutuskäik metsa all ja viimane lõpp oli eriti mõnus. Mingi linnuke liitus meiega õhus trillerdades ja ka puud hakkasid latvasid kokku pannes muusikat tegema... ikka kriuks ja kriuks. Vee juures valisime õnneks kõige kergema raja ja peagi oli aare logitud. Tagasiteel leidsime ühe suurema loomaraja ja sellel astudes jõudsime tulekutrajektoori arvestades kiiremini kuusenoorendikuni ja ka sealt läbi. Viimane ronimine võserikus ja siis oli ees pikk siht taas põllule. Eemal valendas puude vahel ka üks soolakuubik, kuid loomi selle läheduses näha ei õnnestunud. Küll aga nägime nende jäetud suuri rosinaid ja kellegi müramisest mahajäänud karvatuustakaid . Tänud peitjale omapärase matka eest seninägemata sohhu!

põllu ääres oli üksik ja habras uberik

oli post, oli sool ja maas nii palju rosinaid ;)

hapu amps

kohal,st omadega soos :)

tea kas neid ka kudumisel kasutada saaks, koeravilla ju kasutatakse :P

Üks hall auto aeglustas sõitu ja jäi luurele veidi eemal. Mina tulin üle põllu. Seega olin juba soos käinud ja nime kirja saanud. Äitäh, järvejäänuki juurde kutsumast!

 1 

Üks valge auto seisis tee veeres ja keegi tuli üle põllu. Sõitsin kaugemale ja ootasin kuni eelmine leidja lahkub. Kunda kultuur leitud võtsin suuna soo poole. Paljude poolt kirjeldatud võsa ei leidnud, täitsa tavaline mets. Algul kaalusin kummikuvarianti aga läksin siiski saabastes, see oli õige valik. Kirjeldus oli juba meelest läinud, nüüd tagantjärele saan teada et need orud olid merglikaevandamise jäljed. Aitäh peitjale!

Ragistada tuli päris kõvasti. Õnneks jäime meie peale ja jõudsime ikka karbini.

Aasta võsa-aare 2015! Raudne liider!

 1 

Peale viimast pikka matka, mõtlesin enne natuke, kas ma ikka tahan seda jalutuskäiku ette võtta. Aga geosõltuvus sai minust võitu ja ma võtsin üle põllu suuna aarde poole. Algul viis metsas aarde suunas lasusa lai tee, mis iga sammuga kitsamaks läks. Ühel hetkel märkasin, et siit on vist põtra välja lohistatud või oli see äkki hoopis siga. Igatahes oli tee karvane. Metsas oli mõnus liikuda mööda looma radu. Eks loomad liiguvad ka vee suunas. Kohale jõudes oli näha, kuidas georajad proovisid aardele läheneda mitmest kohast, kuni viimane rada siis viis ilusti aardeni. Aare sai kiirelt logitud. Kui ma lõpuks metsast välja jõudsin ja oma riideid vaatasin tõusid peas need viimasedki karvad püsti. Keegi peab täna nende riietega teatrisse minema. Õnneks on mul autos mõned tagavara riided. Kui mind veel hiljem Liina silmad nägid, siis... Aga tänud mõnusa matka ja aarde eest.

Karvane tee aardeni

Päris väsitav ragistamine, õnneks vahelduv loodus ja aare korralik. Hea tunne oli pärast, kui mustade lindude kraaksumise saatel põlluveer taas paistma hakkas. Igaks juhuks vaatasin taha, et ega mõni nukitsamehe sugulane järele ei torma. Tänud petjale!

Hakkasime kuskilt otse läbi pressima, no oli ikka maastik. Ukerdasime ja koperdasime, ligi tund aega matkasime kohale. Koht oli ilus ja üllatav, kui veeseis muutub, siis võib seal kättesaamine raskeks osutuda. Muidugi mitte tõelistele geopeituritele, need on vist nagu orienteerujad, pikemalt mõtlemata sulpsti sisse, ükskõik mis ees on – vesi, muda, tundmatu ollus....Tegelikult oli päris lahe matk, tänan sinna viimast!

Tutvustasin täna suurlinna inimestele looduse metsikumat poolt. Maakodu õuest alanud matkal läbisime kokku 4,33 km, millest erineva läbitavusega võsa oli 2,3 km. Hea uudis on see, et põdrakärbsed on kadunud. Aardesse lisasime Kunda kooli helkuri. Gio logis ka. Aitäh.

Oh, see oli jube. Aga käidud ning lõpp hea, kõik hea. Leidsin hea koguse seeni, mis järgmine päev eriti hästi maitsesid.

Kunda kultuur logitud, jalutasime kohe edasi selle aarde poole. Ühel hetkel läks Mikk ühele poole ja Anni teisele poole ja nii ma pidingi poole valima. Korjasime seeni ja rajusime endale rada läbi võsa. Aardele järgiminek jäeti minu hooleks. Aitäh! PS. Keegi võiks teritaja ka sinna viia, pliiats ju juba on seal.

Oleks nagu ürgaega tagasi sattunud. Väga hea jalutuskäik metsas. Kui aardeni oli mõnikümmend meetrit hakkasin juba kiruma, et saapaid jalga ei pannud. Aga akrobaatikast oli kasu. ;) Aitäh peitjale.

 2 

Tänane peaeesmärk. Geoparklast liikuma hakates oli kell kuus läbi ja päike väga madalal. Võsa oli aga nii tihe, et see ei seganud üldse. Isegi keeruline oli aru saada, kustpoolt see valgus üldse tuleb. Või kas teda enam tuleb.
Orienteeruja teab, et otse on hea mõte, eriti kui teid, mägesid või põhjatuid soid pole. Eks ma siis tegingi seda, mida igal nädalavahetusel ja kolmapäeviti kah - läbisin kaardil rohelise rastriga tähistatud võsa täitsa otse. Kaardist oleks siin suur abi olnud, sest otsetee polnud arvatavasti parim variant, aga läbi ma trügisin. Vahepeal nagu sai 4-10 sammu mingis loomarajas astuda, aga siis oli jälle võimalus ronida ja roomata. Aardeni jõudsin nii, et nägin soo keskpunkti ikka ka ära. Nii palju veel valgust anti. Mingeid mehi seal võtta polnud, seega logisin ise ja nullis olidki parimad vaated. Aare ise meeldis mulle ka.
Tagasitee möödus juba üsna hämaras. Lõpuks oli metsa all enam-vähem pime.
Logisin suts enne seitset, kassike jäi aardesse. Kaasa võtsin mõned põdrakärbsed, aru ma ei saa, mida nad seal ootavad, ükski põder ei peaks sellist võsa armastama, kus ta jalgupidi pehmesse pinnasesse kinni jääb.

 1 

Siin sai algul veidi mõtiskletud, kas ikka läheme seda aaret otsima. Samas ikkagi sai logimise soov laiskusest võitu. Leidsime mingi teeotsa ja sõitsime mööda seda ühe jahitornini. Sealt siis oli miski 700 meetrit veel aardeni ragistamist. Koerad olid vaprad ja vaid paaris kohas tuli nad sülle võtta ja kõrvenõgestest üle vedada. Ka lõppunkt oli täiesti omapärane paik. Tagasi tulime väikese ringiga kuid tunduvalt paremat rada mööda. Tänud peitjale!

 1 

See geopühapäev kujunes multikaks. Hommik algas nooriku paanikaga "kus on rahakott?", kuid pärast pangakaartide sulgemist tuli leidmisrõõm autot uuesti rahulikult läbi otsides. Nüüd sohu! Meie külast on mõistlik aardele läheneda põhjapoolt – ikkagi tuttav kant, teeradu küll pole, trügisime läbi padriku otse. Järve ääres saime paraja seenesaagi ja logi kirja. Topsikusse jäi oma päästjat ootama üks kassike. Veel pisut jalutamist ja oma tavapärasest kohast leidsime paraja hulga pohli-jõhvikaid. Ja kodutee teidsime ka ja saime naabritädi ees uhkustada oma saagiga. Aitäh.

Tänan aarde eest! Päris mõnus jalutuskäik pargis, mis pani meid kõiki vanduma. Aga pärast oli mõnus tunne:)

Kes viitsib, see jõuab. Aitäh!

Muidugi valisime uutest aaretest lähenemiseks ennem mäe kui soo. See soo vajas ikka kaks korda järele mõtlemist, et kas hakkame võsast läbimurret sooritama. Sai ikka väga mitu korda kaarti uuritud, kas jalgrajakestki pole õiges suunas. Ei leidunud. Hakkasime siis põlluveerest astuma, edasi sirge metsasiht ja siis sihitu ekslemine. Eks ühel hetkel hakkas lõpp-punkt ka paistma ja see kohale viiv riba kandis üllatavalt hästi, ei tahtnudki meid sügavustesse imeda. Täname! See on ikka igati kiiduväärt mõte, peita aare soo keskpunkti :)

Ragistasime meiegi võsas, võitlesime põdrakärbeste ja mahalangenud puudega. Vahepeal oleks nagu radagi olnud, aga need kadusid sama kiiresti kui tekkisid. Suund oli ka kuidas kunagi, kord juhatas geps paremale, siis jälle vasakule. Lõpuks jõudsime märgala äärele ning tuvastasime tee aardeni, jäljed olid ju ees. Aardepeidik oli täitsa vahva, aitäh!

Valisime oma arust kõige mõistlikuma tee ja ragistasime kohale. Sürr koht. Aitäh!

Leitud läbi vihmasaju. Aitäh!

Kambavaim moosis Liisi ümber ning ta oli nõus ikka tulema. Tõenäoline FTF preemiaks tulemas. Lõpus jäi õrnem sugu nägemisulatusse ning mehed panid logi kirja. Aitäh, mulle meeldis tänastest aaretest enim!

 1 

Leppisime Lammasmäel kokku, et mis me jamame, teeme selle soo ka kohe otsa, ega ta seismisest paremaks ju ei lähe. Mets oli paras võsa, korralikku teerada ei paistnud kuskilt - ei karda raskusi pioneer, rammisime otse. Mingil hetkel keerasid Triinu ja Liisi tagasi, a Mamm va sitikas kappas vapralt kaasa ja peatus koos Liisiga alles mingi paarkend meetrit enne aaret. See viimane jupike oli sihuke - äkilisevõitu - ja mida aeg edasi, seda äkilisemaks läheb, praegu on ust sihuke täpselt paras aeg sinna skoorima kimada ;) Karbi enda leidmisele aega ei kulunudki. FTF mingi kell 12.45 paiku vist, ehk Madis mäletab paremini. Tänan, muidu poleks ilmaski sinna vanade turbakraavide vahele karglema läinud.

Kui ma esialgu sellest aardest kategooriliselt keeldunud olin, tuli hiljem seltsiliste leidmisel see raske teekond siiski ette võtta. Eriti tubli oli Mammu, jooksis ja hüples seal. Teekond tundus kuidagi eriti pikk, aga lõpuks sai aare leitud ja isegi tagasi jõutud. Aitäh, veel üks FTF!