Rasti

Praeguse taimestikuga paistis raja algus parklast kenasti kätte ja ka peale kalastuskohta selle jätk, mis viis otse lõkkekohani. Väga ilus koht, aitäh siia juhatamast!

Roka juurest kanuuga mööda jõge tulles oli siin selle jõe kohta täitsa meeldiv randumise võimalus. Lõkkekoht oli tühi, kuid meeldivalt korralik. Aare ise oli oma loogilisest peidukohast u. poole meetri kaugusel suvaliselt maas rohutuusti varjus, nii et leidmine võttis päris kaua aega. Tagasi sai ta loogilisse paika lükatud. Vaikselt hakkas ka hämarduma ning nii jäigi see päeva viimaseks aardeks.

Siit tuli veel Pedja jõge mööda tagasi ülesvoolu arutada, et kanuuga jõe umbsopis olevasse veest väljumise parklasse jõuda. Umbsopp tundus eriti pikk õhtuse veelt tõusva udu ja kontides oleva väsimuse tõttu. Viimases päevavalguses sai randutud ja lõpuks päriselt kuivale maale ronitud. Kokku olime Kirnal tulles jõel pisut alla 9 tunni. Nüüd oli veel kraami kokku korjamine, kanuu auto katusele upitamine ja võiski päeva, mis 10,5 tundi tagasi siitsamast parklast algas, lõppenuks lugeda ning sinnasamasse parklasse magama minna.

Tänan peitmast.

Kuna väsitav päev oli selja taga, siis oli meie ühine otsus, et selle aarde juurde läheme jala. Aardele lähemale jõudes nägime telke, kuulsime kellegi juttu ja saimegi kokku kahe mehe ja kahe väikemehega. Suuremad mehed kohe rõõmsad, et neil oligi naisi vaja, et kas jääme nende juurde. Ütlesime, et meil orienteerumine käsil, et läheme kohe ära, nemad kohe vorsti pakkuma. Me siis käisime võsas ära, soovisime üksteisele head õhtut ja rassisime end bussi juurde tagasi. Aarde eest tänud

Mina uskusin kalameest ja hakkasin siis seda rajakest otsima. Mingi täiesti lootustandev võttiski nagu õige suuna sisse, aga kadus siis sootuks. Proovisin siis leida õigemat kohta, aga kuna ka mu karvane kaaslane oli selleks ajaks kah loobunud ja auto kõrvale varju külili visanud, siis mõtlesin, et äkki polegi just parim otsus tänases kuumuses see retk ette võtta. Seega loobusin, aga mine tea, äkki millelgi tulen uuesti. Tahaks küll.

Tulime siia lõkkekoha juurde BrokRogain VI juurest hetkel vist küll kõige paremat teed pidi - mööda jäätunud jõge. Küll olid kalamehed ikka jäässe auke puurinud, meie kaasasolnud geokoer ei saanud vist ühestki ilma nuuskimata mööda minna. Tal oli mõnus olla ja tegelikult meil ka, sest ilusa ilmaga ettevõetud matk oli kui palsam hingele pärast väsitavat töönädalat. Täname, aare korras.

Oleme selle kandi aardeid pikka aega peljanud ning nende otsimist edasi lükanud, aga täna otsustasime nii selle kui ka naaberaarde lõpuks üles otsima. BrokRogainiga saime kiirelt ühele poole, siis võtsime suuna siia. Kartsime, et tuleb hullem võsas rassimine, aga tegelikult, kui õige teeots leida, siis on täitsa mõnus jalutamine kuni lõkkekoha ja aardeni välja. Tehtud, täname!

Tänan aarde eest!

Aitäh aarde eest!

Peale BrokRogaini aaret tegin siia ka kiirvisiidi mööda ATV rada. Pikalt ei peatunud, sest muidu oleks sääsed mu ära söönud.

Nagu traditsioonid ette näevad, sai lähenetud otse läbi võsa. Nimed kirjas ja puhkepaus tehtud läksime tagasi parklasse juba mööda märksa mõistlikkumat rada. Tänud aarde eest!

Tänud põneva matka eest!

 1 

Saime parklas soovituse kulgeda ATV-rada pidi. No proovisime. Juba alguses tervitas meid kraav, kus rada kaudus 2 m laiuse kraavivee alla. Ma koolis hüppasin kaugust... no ei mäleta enam täpselt aga hiljem seda tulemust meenutades lisandus iga aastaga ports sentimeetreid juuurde, millalgi jõudsin vist kuskile 7 m juurde. Sellest oleks ju täiesti piisav olnud, et see koht kergelt läbida aga ei saanud üritada, ma polnud ju üksi. Leidsime siis veidi kitsama koha, võtsin hoogu ja olingi üle vahemaast, millest ka kaks korda suuremaid sai kunagi paigalt kaugushüppega läbitud. Siis oli umbes sada meetrit mõnusat ATV rada, mis muutus kohe veteväljaks, mille sügavaus teadmata ja jää kandevõime vaid arvatav. Võtsime siis otsesuuna aardeni.
Oli raske maastik, aga ei midagi väga rasket. Eriti arvestades seda, et lõpuks tervitas meid Eesti üks omapärasemaid RMK laagriplatse. Nautisime siis veidi sööki, aaret, päikest, tuult, jäägrijooki ja loomulikult asukoha ilu ja kordasime eelpoolkirjeldatud tagurpidi.
Aitäh kutsumast!

 2 

Ootamatu kalapäästeoperatsioon tõi meid hoo pealt suht aarde kõrvale, kaarti polnud aega vaadatagi :D. Aga koht oli väga äge, jõudsin haududa siin nii uuestituleku- kui peitmismõtteid… Kuna null näitas täpselt, siis oli peidukavõimalusi vaid üks ning sekund hiljem välja võetud konteiner koos oringinaal-logiraamatuga kinnitaski tõsiasja, et olime just leidnud Sveni aarde nr 116. Aitäh Geokrahvile aardega meid siia toomast ja ümbruse tutvustamise eest, praegu tundub küll väga, et suvi meid vähemalt korra siitkandist veel leiab ;).

 4 

Meie uskusime kalameest ja tulime jalgsi. See tähendab kuni parklani autoga ja sealt juba mööda ATV-rada edasi lõkkekoha poole. Kui rada võttis suuna vasakule, aga aare jäi meist hoopis paremale, siis korraks võtsime mõttepausi, et kas üritada otse läbi võsa läheneda. Otsus oli ikkagi, et lähme mööda rada, küll see ka kuhugi viib ja kui liiga suur ring tuleb, siis tagasi võime otse tulla. Ja alates sealt hakkas igasugu põnevaid asju juhtuma.
Võsa vahel jalutas meile vastu kolm kalameest, nende päevatöö oli tehtud. Meil meel hea, siis pole vähemalt lõkkekoht hõivatud ja saame rahulikult aaret otsida. Natuke peale kalameestega kohtumist märkasime äkki teerajal väikest ahvenat, kes ilmselt oli meeste ämbrist välja hüpanud. Kuna kalake oli täitsa pisi ja kindlasti veel püügikõlbmatu ja siples abitult lumel, siis tekkis meil kiire plaan kalake päästa ja jõkke tagasi viia. Haarasin kala pihku ja kiirendasime sammu, et esmaabi hiljaks ei jääks. Jõudsime jõe äärde aga see oli täiesti jääs. Piki kallast liikusime edasi, et äkki leiame kalameeste puuritud augud. Ei paistnud kuskilt värskeid jälgi, kuid eemal tundus juba lahtist vett olevat. Kohale jõudes selgus, et vesi on jää peal ja Indy jooksis seal mõnuga ringi. Appi-appi, kust me siis oma ahvenapojukese vette lasta saame? Ikka piki kallast edasi liikudes hakkas natuke kaugemal silma juba päris suur veteväli ja sinna kiirustasimegi. Ettevaatlikult, et ise jõkke ei sulpsaks libistasime kalakese vette, kus ta algul hulpima jäi, siis mõne sekundiga end kogus, sabaga sulpsu lõi ja minema ujus. See oli küll tänase päeva meeldejäävaim hetk ja tuju oli kohe väga hea, et olime elupäästjad olnud.
Kogu selle kalapääste operatsiooniga olime märkamatult lõkkeplatsini jõudnud ja nüüd polnudki muud kui aardekarp üles otsida ja nimed kirja panna. Väga lahe koht ja meeldejääv seiklus, mida enamat ühest toredast geopäevast tahta. Aitäh peitjale!

Vabalt saab jalgsi ka. Pool maad isegi kaardil ja looduses tee olemas. Teine pool, ütleme nii, oli pigem puude ja suurema võsa vaba koridor. A samas võibolla oli seal ka rada, ei näinud, langenud lehed olid ees. Igatahes lahe koht, tänan juhatamast.

Täna siis selline tore päev, et vaja aare logida. Müts peas, mõte sees. Meleski lähim mis veel logimata ja geomobiil sinnapoole teele. Nu ja siis need kaks siin jõe ääres... Rogainitud, siis tundus, et mis see 570m võsa ikka nii väga olla saab. Ja tegelikult ei oleks olnudki, kui ei oleks enne vihma sadanud. Maapind oli selline, et oleks ilma kummarita ka hakkama saanud aga see võsa oli lävi märg ning me saime selle kõik kaela. Muidugi ka hullemas võsas mütatud, põdrakärpsed olid küll liiast aga paremad, kui sääsed ja parmud, ei hammusta vähemalt, ainult ronivad. Kui hakkasime maas prügi ja vetsupaberi tükke nägema, siis oli selge, et eesmärk on juba lähedal ja nii oligi. Igati mõnus koht puhkuseks, kui süstaga jõge mööda tulla. Eks mõte liigugi sinnapoole, et millalgi matkasüstaga tagasi tulla ja jõel paar tiiru teha, sest ülesvoolu ka aardeid veel... Kui logitud, siis oli ainus soov auto üles leida. Õnneks telodes geps sees ja suunda lihtne hoida.. Ja eks sai see auto ka leitud, ise läbi mõrjad aga rõõmsad, et tehtud sai... Aitäh peitja sellist mõnusat kohta tutvustamast, kui jõge mööda tulla muidugi...FP ka muidugi... Aare korras. :)

Süstaga Rõikalt Emajõeni, see oli teine aare sel teekonnal. Nagu eelmise aardegi juures, võiks ka siin isegi paljakäsi saabudes mitu päeva üle elada, nii vägev on kohapeal olev varustus.

Kui luba juba saadud, pidime ka siin peatuse tegema. Taavi ja Laur sõbrunesid kalameestega ning said ka aarde ära logida. Saime ka väärt nõu, et edasi pole suurt mõtet minna, see on paadile üsna ligipääsematu. Käisime ka ise kaemas ja tõesti on üpris palju puid jõele kukkunud. Neist küll mööda saaks esialgu, aga kas on vaja? Niisama ei hakanud nendest siiski mööda manööverdama. Kuna algul kaugemale ei planeerinud sõita ja GC lehel on Roka kättesaamatu, siis ei olnud ka motivatsiooni sinna suunas minna. Praegu GP kaardil aga Roka vaatab kollase täpina otsa ja järsku oleks sinnani siiski õnnestunud jõuda... Aitäh! EVEJ

Parkimisplatsilt Rastini jalutada polnud teab mis meeldiv jalutuskäik aga kindlasti parem, kui suvel. Hetkel oli enamus pinnas tugev ja lombid jäätunud aga märg ikkagi. Aaret otsisin alguses muidugi valest kohast, pärast tabasin nulli täpsustada. Kohe ei avaldunud ja tegelikult vedeles konteiner üldse maapinnal. Võimalik, et see oli tingitud langetatud puust või teab millest. Igatahes sai konteiner lähimasse loogilisse kohta tagasi pandud. Tagasi jalutamine polnud meeldivam, kui tulek. Osa seltskonnast tegi seda mööda jõejääd. Oleksid täiesti kuivalt pääsenud, kui poleks selili pildunud paar korda. Poolel teekonnal keerasid ka nemad siiski maismaale, kuna jää sai otsa.

 1 

Aare leitud Kirna-London veematka käigus. Roka aarde juurest kulges teekond siia üsna reipalt. Rõõmsalt lehvitasime nüüd jõeharu kohal Marile ja pidime varsti pärast meie kiiret põiget Rastile kohtuma matka planeeritud lõpp-punktis. Jõgi tegi jälle kõvasti keerutusi, esialgu mõnesaja meetri kaugusel olev sihtkoht ei tahtnud kuidagi läheneda. Lõpuks kohal, ukerdasime mudaselt kaldalt välja ja rõõmustasime juba, et nii mõnus lage koht lõpuks ka ühel jõeäärsel aardel, ei peagi seekord hullus võsas ukerdama. Hetk nõutult ringivaatamist ja jõudis kohale, et me oleme täiesti valesse kohta end navigeerinud, siin pidi olema hoopis tänane finiš:).
Muigasime ja asusime rõõmsalt tagasi aerutama. Lehvitasime taas Marile ja lubasime uuesti lõpp-punktis kohtuda;). Vahetult enne Rasti lõkkekohta möödusime toredatest kalastajatest, kes imestasid kuuldes, et tuleme supilaudadel rohkem kui 30 km kauguselt Kirnalt. Maandusime, otsisime, leidsime. Kalastajatest uuesti möödudes uuriti meilt ega me ometi tagasi ei lähe? Viskasime nalja, et muidugi, mis need 30 km ikka vastuvoolu tagasi aerutada on, aga siis kinnitasime, et siiski pimedaks läheb ja nii hullud me ka pole.

Oli vahva. Mõned lisakilomeetrid ei morjendanud ja aerutasime reipalt juba tuttavat jõeharu uuesti kohtumispaika.
Aitäh peitjale.

 2 

Roka aarde taevamanna logist lähtusime, et meid ootab nüüd ees järgmise aarde juurde ca 2 tunnine sõit. Pilk kaardile näitas ka jõe sirgenemise märke mis sisestas piisavalt palju optimismi, et seni säästetud jõuvarud käiku võtta ning hoog sai üles tõmmatud. Lõpule lähenedes soovis Mari Londonisse kohtumispaika tütart ootama minna, meil veel aga see aare veel ootas noppimist. Näitasin hargnemiskohas Marile käega suuna kätte ja ise liikusime edasi. Kohale jõudes oli väike hamming, polnud nagu kohtagi kuhu aaret peita. Kaarti uurides selgus, et olin meid aarde asemel lõpp-punkti navigeerima pannud. Nojah, piinlik olukord vol.2. Hetk varem veel juubeldasin, et olime 2 tunnise otsa 1h15minutiga ära teinud. See rumal viga läks meile maksma 1,5-2km. Mis siis ikka, uuesti lauale ja tuldud teed tagasi. Samal hetkel oli põõsa tagant kosta laulvat Mari. Vähemalt tema avastas selle näpuka piisavalt vara. Sellel viimasel lõigul õnnestus meil esimest korda kohtuda teiste inimestega. Kaluritest paar oli keset jõge lante loopimas. Uurisid veel meie saavutuste kohta ja ahhetasid saadud vastuse peale. Lõpuks jõudsime ka kaduma läinud lõkkeplatsile kus tops kohe kuidagi silma ei tahtnud jääda. Alla ka ei olnud plaanis anda ja sahistasime ikka võiduka lõpuni ja võisime uuesti suuna võtta kohtumispaiga poole. Oh-jah, selle näpuka silumisele kulus täpselt see aeg mida me arvasime, et me juurde võitsime. Vabandust kaaslased.

Tänud.

Tänase geopäeva viimane. Hommikul Kirnalt alanud süstamatk lõppes siin, õigemini küll veidi ülesvoolu sobivas kohas. Aare heas korras, aitäh kohta näitamast.

Saabusime juba 25 juuli õhtul sinna ning päris taskulambi valguses sai laager üles seatud. Korra piilusime aarde poole ka, kuid pimedus tegi oma töö. Hommikul alustasime uue auruga otsimist. Päris pikalt sai otsitud, siis jälle logisid lugeda ja jälle otsitud. Lõpuks tuli ka leid. Ilmselt esialgne peidupaik on alla vandunud ning loodus ja aeg oma töö teinud, aga aare ise kuiv ja korras, täname!

Leitud

Kui olin BrokRogain VI juurest autoni tagasi jõudnud, sukeldusin teisele poole teed võssa. Proovisin järele, et aardeni saab ka kuiva jalaga. Kui sadakond meetrit viitsid ringi minna, on ragistamist vajavat võsa vaid alla sajakonna meetri. Olen viimastel päevadel olulisemalt jubedamas võsas aarete järel käinud.
Aga see paik tundub siin tõeline kalameeste paradiis olema. Kena koht. Tänud näitamast!

 1 

Tee siia viis kõige peale auto juurde tagasi. Sellel hetkel kui me pead võsast välja pistsime, saabus parklasse kalamees. Kuuldes meie plaanist lõkkekohani soovitas ta mööda jõge minna, minevat ise samas suunas. Muheda vestluse saatel jalutasime koos mööda jõge peaaegu lõkkekohani välja. Ju peitja teab, et kalamees teab, et parim lähenemistee on mööda jäätunud vett ;)

Jalajälgi oli jõe peal palju, kahtlustasime ka geopeiturite tegevust, aga aardeni need jäljed ei läinud. Veidi otsimist ja käes ta oligi. Kõik on korras, panime nimed kirja ja suundusime tagasiteele. Tänud siia vahvasse kohta juhatamast!

Täiesti võsavaba

Kas põdral on suur jalg või mul on väike käsi?

Olime just eelneva juurest parklasse jõudmas, kui lisandus veel üks auto, mille roolis kalamees. Sai juttu räägitud ja soovitas minna mööda jääd. Liikusime siis kolmekesi kalapüügikohani ja meie läksime edasi. Lõpus sai uuritud natuke ringi ja ka aare leitud. Tagasi suundusime, nii nagu olime tulnud ja sai kinnitust, et lõppu saab väga edukalt ka jalgsi. Tänud!

Tervitasime sealtkandi toredaid põdrahiiglasi. :)
Aitäh aardepeitjale!

Leitud. Tänud!

Selle aardeni kulgesime kuuenda Broki juurest juba mööda jõge. Ei saanud veel õiget hoogugi sisse, kui juba lõkkekoht paistis. Lehviv Eesti lipp tekitas väga sooja tunde. Randusime ja läksime esimese asjana kohe aaret otsima. Pikalt otsima ei pidanud, kuigi kujutasime aardekarbina midagi teistsugust ette. Nimed said igatahes kirja ja seejärel oli aeg ka lõunasöögiks paras. Plats oli kenasti ära niidetud ja selle servast paistis ka selgelt niidetud teeots. Lähemalt uudistama ei läinud, aga tekkis küll tunne, et äkki see mööda maad lähenemine ikka nii keeruline polegi. Mööda jõge aga oli igatahes mugavam. Kui kõhud täis, lükkasime end taas vee peale ja Reku poole loksuma. Aitäh kohta näitamast!

Aare leitud :)

Leitud :) Müts maha nende otsijate ees, kes seda aaret suvisel ajal mööda maismaad otsivad.

Parklani päris korralik tee rajatud, isegi lahtilükkamata lumi ei takistanud. Esialgu sai aarde poole mööda jõeharu minna, kui see valele poole edasi suundus, siis sai sukeldutud võssa. Täitsa läbitav oli: kunagine kõrgem vasi oli kandvaks jääks külmunud - siin-seal aga vajus jalg läbi. Kokkuvõttes läbitav. Konteiner sai ka üsna varsti leitud ja õnneks polnud see kinni külmanud. Kõrvalolev "Brok" jäi otsimata, sest seal tehti juba ettevalmistusi järgmiseks nädalaks. Tänud!

 1 

Ilma geopeituseta siia poleks sattunud. Siia sõites oli palavaks läinud ja nüüd oli paras aeg ujuma minna. Üllatavalt kiirelt läks sügavaks. Tõesti ilus koht.

 2 

Aarde juures panin trikoo selga ja sukeldusin jõkke. Küll oli hea! Koos Annega me seal sulistasime. Aga et teised ei peaks meid liialt kaua ootama, siis pidime üsna varsti välja tulema. Jõkke oli hea sulpsata, aga välja pidi ronima põlvini savis/mudas. Sellest polnud küll midagi, sest enesetunne oli nüüd nii hea :) Aitäh aarde eest! EVEJ

 2 

Selle jõe nime "Pedja" ja puhkekoha "Rasti" nime panin alles õhtul vestleses kokku. Lahe koht on see siiski, vaevalt jalamees siia satub.

https://www.youtube.com/watch?v=ztaDwAIMP5I&feature=youtu.be

 1 

Rasti suunas liikusime kolme kanuuga mööda vett. Kui kaardi peal tundub veetee Pedja jõeni olema ainult väike sutsakas siis tegelikuses andis ikka aerutada, no mitte kuidagi ei tahtnud jõgi paistma hakata. Viimaks kui jõele saime, siis tundus, et teha oli vaid paar tõmmet kui juba olime Rastil kohal. Väga armas puhkekohake jõe kaldal. Aare ei peitnud samuti end kaua ja peagi olid kõigi nimed kirjas. Edasi kulges meie tee mööda jõge Roka suunas. Aitäh.

 1 

Meie kalameest ei uskunud. RMK-d on tunduvalt rohkem, tulime mööda vett. Helduril oli see leitud, pidi ootama kui leiame ja siis pidi veel ootama kui me ujume. Lahe koht, tänud näitamast! Teed mina ei näinud.

 5 

Peale Brok'i juures soojenduse tegemist võtsime siis ette vastassuuna. Ilmselgelt oli rohkem pusimist võsas ja rohkem võimalusi õigelt suunalt hälbida. Kuna selgus, et minu telefonil jäi levi täpselt niipalju napiks, et kaarti lahti ei jaksanud kerida, siis marssisin lihtsalt Jaanuse sabas kogu tee.

Algus tundus isegi paljutõotav. Leidsime päris laia sissesõidetud raja ja lootsime, et see viib meid eesmärgile lähemale. Kahjuks läks see tee ühte teise kohta ja meie pidime ikkagi võssa sukelduma. Õnneks on kohalikeks peale kobraste ka põdrad, nende rajad olid tunduvalt laiemad ja kuivemad ning viisid meid lõpuks võrratule lagendikule jõe ääres. Vahva onnike ja kena plats, korralik laager mahuks ära sinna.

Kui vaatamisväärsused uudistatud, siis võtsin topsi ka loogilisest kohast välja. Oli kuiv ja korras. Ja siis tagasi võssi, Jaanus ees ja mina järel. Selleks ajaks olid saapad juba läbi ligunenud ja sokidki märjad, särgist rääkimata. Panin endomondo träkkima ja selgus, et tulime auto juurde välja nii sirgelt, kui võimalik. Parmud polnud veel kohale jõudnud, küll nautisid sääsed ja kärbsed meie seltskonda. Kui lagedale olime jõudnud, sain mahti neid ka märgata :) Olid mu kenasti omavahel ära jaganud, sääskedele kuulus vasak ja kärbestele parem pool minust.

Kokkuvõttes oli täitsa mõnus müttamine, tükki küljest ei võtnud. Aga kohe uuesti mutta tagasi ei läheks, natuke tõmbaks hinge vahepeal :D

Suurimad tänud peitjale!

Jõe peal olid kalamehed õngitsemas, jää tegi omi raksatusi, meie tatsasime jäätunud pinnasel kuni jõudsime toreda lõkkeplatsini. Tänud peitjale.

Varasematel aastatel, erinevate kanuumatkade käigus oleme päris mitmetel kordadel siin öösel laagris olnud. See on üks mõnus puhkekoht Pede jõe ääres, peale Põltsamaa või Pedja jõelt tulles. Aitäh!

Matkasime Broki juurest kohale. Polnud hullu midagi. Ainult jõgi paugutas, mis jaksas. Vesi kandis täna hästi. Aardeleid tuli kenasti. Mulle see puhkekoht meeldis! Aitäh kutsumast!

Leitud.

 1 

Geotuuri 2. päeva 1. leid. Tulime siia hommikusööki tegema, sest telkimiskoht muutus hommikul liiga rahvarohkeks. Hommikuudus läbi Meleski (pool)kummitusasula sõitmine on vaatamisväärsus omaette. Jõeni viib nüüd vinge tee, mis on tehtud plk'de hooldamiseks. Kalameestele on ka autoparkla tehtud, aga me ajasime oma geomobiili kohe jõe kaldale. Teekond kulges mööda jõe kallast jää peal. Mingi hetk pidime võssa hoidma ja sattusime täitsa käidavale rajale. Pärast raja lõppu sai veel paar korda jõe ja võsa vahet pendeldatud kuni jõudsime lõkkekohani. Lõkke tegemisega oli raskusi, sest kirve olin autosse unustanud ja need mõned läheduses olevad kuused olid juba kuivanud okstest tühjaks tehtud. Noh, mõned siiski leidsin aga enam neid küll ei ole. Sai katelokis vee keema ja kohvi ning putru valmistatud. Pärast hommikusööki leidsime aarde, jällegi vahva teostus ning suundusime tagasi. Seekord läbi metsa, sest vahepeal olid jääle tekkinud kalamehed ja ei tahtnud neid häirida. Otse läbi metsa jõudsime uuesti sellele rajale, mis meie üllatuseks viis meid otse meie autoni.

 3 

Broki juurest olin jõudnud autosse ja vaatasin kus siis järgmine aare asub ja olin täitsa ära unustanud, et siin ka naaberaare. Sel korral vahetasin igaks juhuks tennised kummikute vastu ja suundusin mööda tuttavad teed mööda jõe poole. Loogilises kohas sukeldusin võssa aga võrreldes eelmisega ei paistnud siin mitte ühtegi inimrada. Vahepeal olid küll loomaderajad aga nendes oli vett liiga sügavalt ja kummik kippus kinni jääma. Sain tõsiselt ragistamist harjutada, oli ka üks kraaviületus. Kuna keegi oli eelnevalt mu autot märgistanud, siis mõtlesin kes siin metsas küll elab. Nähes aga metsas olevaid paljusid erinevaid jälgi, siis hakkasin hoopis mõtlema vastupidi, et kes siin ei ela. Mõmmiku jäljed ajasid igatahes kananaha ihu peale. Üle pea kasvava heina sisse jõudes pidin liikuma eriti targasti, sest paljudes kohtades ähvardas vesi tulla kummikust sisse. See oligi üks viimaseid takistusi ja ilus plats juba paistiski. Võrreldes teekonnaga nulli oli antud RMK lõkkeplats ikka imeliselt kaunis. Pärast aardeleidu pikalt mõnulema ei saanud jääda, sest telefon andis häirekella, et ta soovib energiat juurde saada. Ilma gepsuta sinna võssa väga jääda polnud tahtmist. Lootuses, et enam hullemat teed ei saa olla, siis otsustasin tagasi minnes hoida jõest veidi kaugemale. Tee kujunes aga selliseks, et võsa ja vett oli sama palju aga tekkisid laiad, sügavad kraavid mida ennem ei olnud. Paar tükki ületasin purrete abil ja siis jõudsin enamvähem heale metsasihile (ei olnud märg aga hein ja nõgesed lõuani), kus jooksis ka miski loomajälg. See tee aga osutus ülimalt pikaks, pea 2 korda pikemaks, sest võsast väljudes olin lõpuks jõest kaugemal kui auto ise. Telefoni aku pidas samuti vastu, kuid napilt - 1%. Auto juures tegin ühe teenitud lõunapausi. Lisaks märkasin, et nüüd oli vahepeal mu autot uudistamas käinud põder, aga märgistanud ei olnud. Aitäh!

Maaliline vaade

Ristipuu

Sai uut abivahendit proovitud ja trenni tehtud. Saagisime natike üht puud ka. Aitäh!

 4 

Tartus saime ühe õite magusa mitteleiu, mis on veel etem kui mõni leid - kui ikka kaks aastat üritad aaret lahendada-tuvastada ja lõpuks avastad täiesti juhuslikult asukoha 50-meetrise täpsusega, kuid topsi ei leia, on see ikka enda jaoks ikka töövõit :-)
Selle hea tundega sõitsimegi siia edasi. Sellest aardest viimati mõne km kauguselt tööteel olles möödudes läksime tülli. Marje keeldus otsima tulemast, sest vesi kõrge, maa eriti märg, lund ka veel ja ilmselt eriti raske ligi saada. Mina olnuks valmis proovima. Õnneks andsin järele ja veeresime edasi Sangastesse tööd tegea. Muidugi selgus pärast kolme tööd, et kui oleksime selle paar tundi sinna matnud, ei oleks päevakava üldse enam nii roosiline ja sekeldamist kui palju.
Täna kulgesime neljakesi madalaga mööda tüüpilisi geoteid aardest alla 2 km kaugusele. Seal jätsime kummikuteta mugud tagaistmele ning asusime teele. Siin olen ennegi käinud, üks Brok ootab meid tagasiteel, kui on veel jaksu ja võhma. Päike lõõskas, ilm leige, tuul õnneks jahutas veidi. Käisime lõpuni ja vaatasime, et siit ikka ei saa. Sammusime pisut tagasi ja alustasime meeldivalt tüüpilist vanakooli geopeituse teekonda märjal maapinnal ja võsas, kõigest 600 meetrit.
Nagu eile rabaski, tuli tõdeda, et ajastus on siingi ideaalne - vesi on veel suuresti jääs, kuskil sisse ei vajunud ja käia saab hõlpsasti. Üht rada kohale, teist tagasi. Natukene oksi ja suuremat vett vältides olimegi kohal.
Ossa, missugune kena vaatepilt, milline sulnis onnikene sellele võsale otsa. Mis siia viga mööda vett tulla :-) Samas polnud ka võsal suurt häda, kui ise just suhkrust ja maasikavahust tehtud pole.
Nautisime onni ja jõge, tegime pilte, logisime aarde ja oligi aeg tagasiteele suunduda, et mugud liiga kaua autos oodata ei saaks. Tee autoni oli ehk mõnevõrra lihtsamgi, valisime naasmiseks sirgema sihi. Kalamehed teavad, mis kalamehed räägivad.
Aare heas korras, evej. Ainult pilte sai hulga kaasa võetud. Igati kaunis puhkepaik. Muidugi laksasin ma alles kohapeal gepsu vaadates aarde tabava nime ära - siis ei saanud naeru pidada ;-) Aitäh Svenile matka ja positiivse geoelamuse eest! 4 km ja tunnike, pole paha matkatempo.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/697843538

Inimese ja looma erinevus

Ahvatlev teekond

LKA

Paistab!

Kahemehesaag

Pilk maha

Pilk üles

Veekask

Tänan aarde eest!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

Alguses proovisime mööda jääd läheneda, aga see hakkas meie raskuse all raksuma. Tuli läbi võsa endale teed rajada. Õnneks saime veidi aega mööda põdraradu kõndida. Lõpuks jõudsime kohale ja saime logida. Tänud peitjale!

 2 

Tänan selle aarde eest. Paljud kindlasti ei usu aga ma tõsiselt naudin läbi korraliku võpsiku aardeni ronimist. :D Siin sai seda mõnusalt teha. Suured tänud peitjale!

 1 

Uskusin kalameest ja lähenesin maad mööda. Tee läks ühes paigas mülkaks üle ja otsustasin et ei hakka läbi rammima. Auto jäi u 1.3 km kaugusele ja sealt jalutasin koos koertega aardeni. Väga mõnus jalutuskäik, sobis nii mulle kui krantsidele suurepäraselt. Tänud!

 3 

Lugedes Taneli logi sai otsima hakkatud teeotsa mis viib 600 meetri peale autoga(rõhutan just autoga...:) ),olemasolev geomobiil seda igatahes ei võimaldanud. Nii saigi jalutades poole tee pealt tagasi jalutatud ja otsitud.Lõpuks kujunes sellest kuue kilomeetrine matk.Tänud peitjale!

 1 

See aare oli tänase retke peaeesmärk. Kuna vesi on madalas seisus, siis tundus hea idee ära käia enne kui hilja. Auto jätsime aardest nii 600 meetri peale, edasi läks sobivas suunas mõnus jalgrada. Paaris kohas oli küll mõni põõsas tee peal, aga teiseltpoolt rada jätkus. Kohapeal tuli aare välja täpselt koordinaatidelt esimesest vaadatud kohast. Vaatasime veel kohapeal ringi ja jalutasime tagasi. Aitäh peitjale.

 2 

Looduslik valgus kadus kiirelt ja korra suutsin ikka raja ära kaotada, üldiselt on see tõesti praegu suhteliselt lihtsasti kõnnitav. Kalamehed teavad, loomad samuti, geopeiturid veel kõige paremini - neile märgi vaid kollane täpp kaardile, juba jooksevad. Tammemäe künka järel oli Rasti teine "ainult paadiga" ligipääsetav RMK lõkkekoht, kuhu täna kohale jalutasin. Petijale aitäh lisamotivatsiooni eest!

Jõe poole piilusin ikka ka, mõttega, et ehk on koprad kuskil sobivalt mõne pikema puu langetanud, saaks vahest teist kallast pidi Rokal ära käia. Seda rokasemat retke tuleb nähtavasti siiski Palupõhjalt alustada. Või siis talvel. Või koos abivahendiga. Üks pool-kõbus hüljatud variant muide vedeleb Rasti aardest paarisaja meetri kaugusel põõsas. Õhk veel sees ja puha. Päevavalges oleks võibolla isegi katsetanud, pimedas ei viitsinud enam ukerdama minna.

 1 

Leitud! Tänud peitjale :)

 4 

Äärmuste vastandamine on lahe. Kaks tundi sotsiokultuurilise ruumi modelleerimist Lotmani, Bourdieu ja Pitirim Sorokini võtmes tahtis allaloputamist. Ja mis saaks olla parem rohi kõrgteoreetilise semiootilise doktoritöö oponeerimisest toibumiseks kui selline lihtne ligipääsmatu metsakas. Ruumi modelleerimisest oli ligipääsu leidmiseks kasu, Lotmanist, Bourdieu'st ja Pitirim Sorokinist mitte eriti. Biosemiootika aitas küll - õigest kohast keeraski loomarada õiges suunas. Ruumimudel aitas leida minekuks hea ja tulekuks veel parema raja. Kaks meest, loodetavasti ei üksi selle logi kolmest kangelasest, podistasid paadiga jõe peal ja tegid ehmund nägu, kui mind majakese ees istumas nägid. Aga tagasi tulles olid tee otsas kaks jalgratast ... Tänud, nii sürri kooslust pole ammu lavastanud.

 1 

Jah veeti mind kohale. Ei olnud see minek üle mõistuse midagi. Enda õigustuseks võin öelda, et kohapeal leidsin aarde kirvega naksti. Geps oli koos Kadriga teabkus põõsa taga. Koht on ju korralik. Sai isegi pisut istutud seal. Ja siis tagasi läbi võssi. Või noh paar-kolmsada meetrit läbi hõreda tihniku ja siis juba põhimõtteliselt tee. Ilm oli ilus ja muidu oli ka ok. Tänud.

 9 

;) Kahel päeval järjest Rasti lõkkekohas. Võin hakata teejuhiks nüüd küll. Tasu kokkuleppel ja loomarada läbi "metsiku maastiku" on teie.
Täna oli oidu ka mõni pilt teha. Ilm oli sama ilus kui eile, vaid pisut jahedam. Hiljem jõe ääres uidates leidsime paadi, milles oli pärastlõunasel ajal lausa jää. Jääaeg on saabunud...

PS. Oma seljakotis tassisin ära neli erinevat viinapudelit. Tühja muidugi... Peaaegu oleks jätnud kaks alles, et saaks öelda- rada läheb kahe Mrnaja pudeli vahelt.

Voolab vaikselt

Kes siin on käinud?

Mis ta siin küll tegi?

Veealused metsad on suurelehelised...

... ja kuldse jumega.

Ja tõesti, on seeni jõe ääres...

Mustad seenedki olid kohal.

RMK poolt palgatud puude langetaja tööhoos.

Kahekesi me liigutame mägesid...

Viimane pilk enne rajale sukeldumist.

Südamega majake.

Täiesti loogilise jätkuna suunudusime Broki juurest Rastile. Polnud see retk nii hull mitte- paar- kolm võsa läbimist... Logid kirja ja tagasitee oli juba märksa lihtsam ;)

 10 

Kui Viljandimaale tuleb aare, siis hakkavad sipelgad mööda selga jooksma ja tuli keeratakse saba alla. ;) Läheks, kohe... Ja siis tõmbab aju pidurit. Kuhu kurat sul kiire on? Niigi pole siin mitte midagi teha ja nüüd tahad kohe tormata? Ja siis on jälle igav liiv ja tühi väli. Ja mõistuse hääl jääbki peale. Nii kiiret selle kiire asjaga nüüd ka pole.
Selle aardega tundus kohe lihtne olevat. Kui paadivärk, siis paadivärk ja jääb ootele. Isegi maa-ametisse ei visanud pilku. Lähimate aarete nimekiri pani küll veidikeseks mõttesse, vahemaa ju nii väike, aga... kindlasti on valele poolele sokutatud ja üleüldse pole ujumise hooaeg enam.
Mõttes siiski tiksus, et kunagi võiks ju Erna-retke sealkandis korraldada. Asi see kilomeeter võssi rünnata. Mõtteks see jäigi.
Kuni täna seenejahti vaja oli. Ja kerima hakkas kiuslik mõte linnarahvas seenele viia. ;) Korralikku võssi. Pidi ju sel aastal olema seeni jõgede-järvede äärsetes metsades. Seal, kus niiskem...
Nii sättisimegi Broki juurest suuna Rastile. Tundus üpris huvitav ja vahemaaks u 800 m. Mis see siis ka on. Käkitegu...

Ja peab tunnistama, et geojumal koos ilmajumalaga olid meile kena jalutuskäigu päikeselises pargis korraldanud. Leidsime mingi vägagi viisaka loomaraja, mis kenasti kõik jõelooked kaasa tegi, kuid samas õiges suunas siiski kulges. Muudkui jaluta ja lase vilet. Korraks olid loomad oma kindla korra kaotanud ja eksisime meiegi hetkeks pilliroogu. Kuid see oli vaid üks põgus hetk. Ja äkki olimegi seal, kus vaja. Rasti lõkkekoht.
Uskumatu. Ma küll polnud oma julgeimaski unenäos arvanud, et selline aare nii kergelt kättesaadav on. Olin olnud kindel, et õudne võss ja kannatuste rada, koos kõige muu "meeldivuste paketis olevaga". Nüüd aga otsisime aarde üles, õngitsesime kotist välja kala ja nentisime, siin on tõesti hea kalakoht. Kes tassib pika maa õngi seljas kaasas ja on pärast kalata, kes võtab kodust kaasa kala ja jätab õnged. Ja mugib lõkkeplatsil kala... Mmm, nii hea.
Ükskord saab aga iga ilu otsa ja oli aeg vaadata tagasitee poole. Olime omast arust kavalad ja valisime otsema tee. Ja üllatused jätkusid. Oligi veel otsem ja parem tee, kui siia tulles. Jõuluaeg oli vist käes. Muudmoodi seda kinkide sadu seletada ei osanud.
Ühtäkki olimegi juba kindlal teel tagasi ja jäi vaid imestada, et mnäe, kala oli, aga seeni siingi mitte. Ikka sama menüü- ämmale pisut ja mingeid "essuseeni", kuid midagi mõistlikku mitte...
Siin ei ole seeni. No ei ole. Oli aeg kompotist geopeitus välja visata ja seenekohta sõita. Sinna, kus ikka seeni ka on.
Ajaloolise tõe huvides mainin, et päikeseloojanguks oli meil igaühel pangetäis seeni ja pool kilekotti takkapihta. Kuuseriisikad. Ussitamata enamuses, seega lausa lust korjata.
Kraevahe on aga okkaid ja puusodi rohkem täis, kui enne aardeid võsas jahtides. ;)
Säh sul, sada ja seened. Nüüd tuleb neid puhastama hakata kah veel. Lõbujõustiku kõrvalmõjud.
Aitäh aarde eest! Ilmselt saan sinna homme uuesti minna. ;)

 8 

Peale viimast Geokunni aarde avaldamist hakkasin mõtlema (huvitav, et kas pole enam midagi otsida, et leidub aega ka filosofeerimiseks), et Vanameistri aaretega on sellised huvitavad lood. Tallinnas on aknaalune topse täis, tarkade linnas on terve Anne kanal kõverikke täis, ajab või üle. Aga no mingit pinget ei teki, isegi kulm ei liigu. Kõrvadest rääkimata. Aga kui ilmub aare Vanameistri nime alt, tekivad kohe teatud sümptomid: kuskilt kiheleb, uni on rahutu, alatihti rändab pilk kalendrisse, et millal see vaba nädalavahetus juba saabub. Kui veel lisatakse pilt ka kalast, kas või sümboolne, algab lausa päevade lugemine.
Igatahes, päev sai valitud suurepärane. Maastik hetkel nii kuiv, et aare lausa lakk-kingas võetav. Isegi autoga peaks saama pea kilomeetri peale. Sõltub autost muidugi. Põdrakärbseid oli mõõdukalt. Jões kala, aga üldse mitte. Meelitatud sai nii ja naa, kuid tulemus ikka ümmargune 0.
Täname peitjat uut kalakohta tutvustamast. Polegi kunagi õngesid nii pikalt seljas kandnud. Nüüd Londonis jälle käidud ja aeg seada sammud Nuustaku poole.

 1 

Pärast viimast retke ümber Parika järve oli tuju mega, päike ikka veel paistis ja olime valmis veel üheks toredaks aardeks, mis jäi kenasti koduteele.

Mida siinsest maastikust oodata võiks, oli meile varasemast juba üsna hästi teada. Mööda teed saime jõeni kenasti välja ja kuna teel aardeni ei leia ükski õige geopeitur teerada üles, pidi ikka otse mööda kopraradu ja läbi roostiku murdma.

Küll aga oli lõpus selline rahu ja idüll, et oleks hea meelega sinna pikemakski jäänud. Kahtlemata tuleb kunagi tagasi tulla nii, et oma olematu kalapüügioskusega rahulikult aega veeta ja öö peale jääda. Aarde leidsime ka ainsast loogilisest kohast pärast väikest pusimist üles. Tagasitee jaoks tuvastasime igati viisaka sissekõnnitud raja ja jätsime koprad oma elu elama.

Suur tänu aarde ja ilusa koha tutvustamise eest!

 7 

Värske aare vanameistrilt on loomulikult selline asi, mis tuleb esimesel võimalusel ette võtta. Olles kohalike oludega naaberaarde näitel tuttav, siis ilmselgelt abivahendeid kasutamata. Tuli aga välja, et samal ajal, kui mina aknast ladistavat vihma vaatasin ja porgandi häält tegin, olid noorsportlased äsja esmaleiu ära teinud ja veelgi ambitsioonikamate projektide juurde edasi liikunud.

Pärast retke ümber Parika järve tundus olevat paras aeg ette võtta... mis ta nüüd oligi? Resti? Ratsi? Õige jaa, Rasti lõkkekoht Pede jõel. Jääb meelde küll.

Hülgasime auto tuttavas geoparklas ja asusime jalutama. Igaks juhuks tõmbasin ka eelmisest matkast peaaegu ära kuivanud kummikud jalga. Tõdesime, et maasturi või tsiklitega oleks päris kaugele saanud. Vahepeal kuulsime eestpoolt kõva raginat, aga kahjuks põder meiega kohtuda ei soovinud.

Maa-ameti kaardiuuringutest oli meeles, et enam-vähem jõeni tuli välja panna ja siis sihte järgida. Jõe ääres sattusime hoopis parasjagu startiva paatkonna peale ja asusime jõega paralleelselt läbi võsa murdma. Vahepeal jõudsime nagu rajale, aga siis kaotasime selle jälle ära. Leidsime paar põdralesilat ja mitu kobraste söögituba, mille juurest suundusid kenad liumäed jõe suunas. Ühel hetkel eksisime ka pilliroo sisse ära, aga tänu GPS-ile saime jälle õige suuna kätte. Ja siis olimegi nullis.

Natuke saime otsida, siis tuli tuttav paatkond. Olime kiiremad olnud. Kui nad möödas olid, otsisime edasi. Nagu ikka, tõmbas Rudolf aarde välja minu läbiotsitud kohast. Aga mõni ime ka, ma ei suuda tavaliselt isegi kahte ühesugust sokki leida.

Pärast tutvusime onni sisuga, mekutasime kaasatoodud vinkupikukesi ja tõdesime, et sügis hakkab kätte jõudma. Tagasi suundusime mööda mõistlikku rada ja võisimegi päevale joone alla tõmmata. Aitäh autorile päeva sisustamast ja usun, et see lõkkekoht saab taas külastatud!

Esmaleiu-testleiu järgi on selge, et maastiku raskusaste 4,5 on selle aarde juurde pääsemiseks liiga suur. Langetan raskust kahe punkti võrra. Aarde kirjeldus kah pisut muudetud.

 4 

Avastasime hommikul uue aarde, mis jäi meie plaanitud teekonna lähedale. Olime tükk aega kahevahel, kas minna, raskusaste tegi ettevaatlikuks. Abivahend oli Roka aarde jaoks küll kaasas. Sinnaminek oli, nagu meil alati, raskusastme võrra kõrgem. Aare paljastus küllaltki kiiresti. FTF kell 11.40. Aitäh Svenile ilusa koha ja õigeaegse aarde avaldamise eest.