Raksti

 1 

Aasta pärast eelmist külastust tulime taas vigu parandama. Ööbisime lähedalasuvas luksusonnis ja hommikul esimese asjana asusime rabasse. Olin eelmise korra vigadest õppinud ja enam ei tulnud tossudega, vaid panin värskelt ostetud kummikud jalga - oli kuivem tõesti.

Tee oli juba tuttav ja läks sujuvalt ning peagi olimegi nullis. Seekord paistis aardekott juba kaugelt ja pidime tõdema, et olime küll õige puu ümber ringi tatsunud, aga mingi ime läbi suutis aare maas lume all peitu jääda. Tagasiteel proovisime veel tunde järgi orienteeruda ja tõdesime, et sihik on selgelt liiga paremale. Oli tore jalutuskäik, aitäh!

 1 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Aitäh kadunud aarde leidjatele-turgutajatele!

Täitsa kohapeal olemas olevasse kuiva originaal logiraamatusse sai nimi kirja.

Tänan peitmast.

 4 

Aardekarbi leidsin õigest kohast kolme meetri kauguselt maast. Täiesti terve ja kinnisena. Sees oli ka kõik alles ja kuiv. Ainult ilmselt ümber olnud koti jäänused olid tükkidena maas.

Panin logitud aarde kaasa võetud kotti ning koti puu küljes rippuva traadi külge. Ei tea kaua selline kott päikese käes vastu peab, aga mõneks ajaks võiks olla mureta.

Kui Punahunt edukalt kätte saadud, tuli isu enne hommikusööki veel üks rabaretk teha. Siia lähenesime väikese ringiga ja imetlesime, kuivõrd tühjaks on varem selgelt asustatud küla jäänud. Ka auto jätsime mahajäetud maja juurde ja asusime läbi võsa teed otsima. Lähenesime pigem paremalt poolt, mis aitas küll võsast mööda, aga järgnes väga märg metsaalune. Siis suundusime edasi sihile, mis kohati paistis aerofotolt selgemalt kui looduses. Metsloomad olid raja siiski kenasti sees hoidnud, ainult et minu jalad läksid selles kraavis kõndides aina märjemaks.

Nulli jõudes asusime keerutama ja loogilisi kohti otsima. Leidsime ühe kõige loogilisema puu, mille otsas oli kinnitustraadi moodi asi, aga aaret mitte. Pärast logide läbilugemist, piltide ülevaatamist ja ümbruskonnast kogu lume teisaldamist konsulteerisime ka peitjaga ja jäi mulje, et küllap on aare kas lihtsalt maha kukkunud ja sambla sisse peitu vajunud, või lausa minema ulpinud. Tagasiteel läksime otse läbi tiheda võsa, kumbki eraldi marsruudiga. Oli äge. Aitäh kutsumast!

 2 

Leitud. Aitäh!

 4 

Kaks kuud tagasi olime siinkandi rabasid uudistamas käinud, kuid siis jäi Raksti meie plaanidest välja. Täna aga oli ideaalne aeg seda raba külastama tulla. Päike soojendas mõnusalt, samas öised külmakraadid on maapinna ja lumekooriku korralikult kõvaks muutnud. Panime kummikud jalga ja võtsime igaks juhuks räätsadki õlale, kuid sinna nad jäidki kogu tunnise jalutuskäigu lõpuni. Lumekiht oli igal pool paks ja tugev ning mingit vajadust polnud räätsasid jalga panna. Nägime väga palju metsloomade jälgi, kuid keegi neist meile vastu ei jalutanud. Aarde juures tegime väikese pausi vaate ja päikese nautimiseks, noppisime mõned külmunud jõhvikad ja oligi aeg tagasi jalutada.
Aitäh taaskord rappa kutsumast, toredaid raba-aardeid pole kunagi liiga palju. Peitke aga veel :)

Kevadist päikest püüdmas

 1 

Kangesti tahaks kirjutada, et see Raksti sai nagu naksti leitud ja näe kirjutasingi. Tegelikult meenub aga ähmaselt hoopis miskit taolist, et olin tihtipeale kõige viimane ja kippusin teistest maha jääma. Ilmselt oma lühikeste jalgade tõttu aga kes seda ikka nii täpselt teab - võibolla oli veel mingi muu põhjus. Igatahes kniks aarde eest!

 2 

Võtsime ka selle raba külastuse ette. Aardekarp oli järjekordselt maha kukkunud ja sealt lume alt jää seest andis seda ikka algul otsida ja siis kätte saada. Kõige hullem oli veel muidugi selle luku lahti meelitamine. Selle ülesandega sai Margus edukalt hakkama. No ja muidugi kinni seda vedada oli veelgi keerukam. Kinni lõpuks see läks ja kotike sai riputatud uuesti puu oksa külge. Tänud

 1 

Nigula rabast Rakste poole sõites nägime eemal metsa ääres metskitsekesi, kelle püüdsime ka pildile. Mõni kilomeeter hiljem nägime veel üht, aga temast jäi pilt tegemata. Auto jätsime mahajäetud maja lähedusse ja võtsime suuna aarde poole nii, et kraave vältida - täiesti õnnestus, oli väga mõnus ja kuiv astumine. Aare on kuiv ja korras. Ümbruses on tohutult palju ilusaid suuri jõhvikaid - saime siin korraliku vitamiinilaksu. Tänud peitjale!

Metskitsed

Jõhvikad

 1 

Tänud peitjale siia juhatamast! Kott vedeles maas, aga tänu korralikule karbile on sisu kuiv. Panin kahe puu vahele kinni.

 2 

Rohumaal kasvavaid vitsu olid põdrad sobivast kõrgusest püganud. Teel aardeni pidime kiirustama, et veel enne pilkast pimedust tagasi auto juurde jõuda. Metsaalune oli siin-seal salakavalalt sambla- ja lehekatte all märg, rabas oli palju kerge liikuda. Kui logima hakkasime, tõusis luigeparv lauka pealt lendu ja tegi mitu patrulltiiru, enne kui tagasi magama julges minna. Aitäh!

 2 

Põhiline ragistamine sai tehtud rabaservani jõudmiseks. See ilmselt ongi maastik 3.5, nii ühel kui teisel pool kraavi. Raba pinnal liikumine läks eelnevaga võrreldes juba väga lihtsalt ja raksatustevabalt. Kuigi oli õhtu ja metsloomade liikumise aeg, ei saa ma siia ikkagi lisada pilti kohalikest hirvedest. Kui nad seal kuskil olidki, siis küllap põgenesid ammu, kuuldes kedagi suurt ja rasket läbi metsa lähenemas :o) Raba ilus ja joovastav nagu siin Eesti nurgas ikka, aitäh näitamast.

 1 

Tõepoolest täiesti tavaline rabakas. Märjast metsas läbimurdmine oli siin kõige keerukam osa aga kummikutega oli see samuti imelihtne.

 1 

Geojahist innustust saanud, otsustasin ka selle aarde üle vaadata. Raba oli mõnusalt kuiv, kandis ilusti, vaid paaris kohas pidi veidi vaatama, kuhu astuda. Isegi saapad ei saanud peaaegu kordagi märjaks. Päike säras ka mõnusalt, kohe tuju tegi heaks selline kena jalutuskäik. Kui autoni tagasi jõudsin, siis oligi paras aeg muinastuledele suunduda. Aitäh peitjale.

 1 

Mina olen lõunaosariikides üles kasvanud, kus teatavasti siis kunagi vihma ei saja siis, kui inimesed ei taha, aga lopsakas ja toitev vili (mitte umbrohi) võrsub ja kõrgub lausa taevani ja seega puudub mul igasugune vihmavarustus või no vähemalt midagigi, millega rappa minna. Egas muud kui jalad ja sääred paljaks ja sumpama. Alguses oli jahe, aga siis harjus ära ja täitsa mõnus oli. Aare oli ka kenasti leitav.

 1 

Pärast pikka matka Nigula juures ei tahtnud enam matkata, aga imelik ka üht aaret külastamata jätta. Kodus arvasin, et siin läheb kummikuid vaja ning kuna need koju jäid, siis pelgasin siia tulekut. Aga õnneks saime kuiva tossuga kohale ning oli kergem matk kui arvasime. Laugas ahvatles küll ujuma ja higi maha pesema, aga pisut liiga jahe oli.

 1 

Vahvalt metsik tatsamine. Nagu ikka, aardeni kerge kaarega ja tagasi otsemat teed pidi :) Aitäh peitjale.

 1 

Maastik oli mõnus ja nii me logitud saimegi.

 1 

Raba oli üllatavalt kuiv. Teekond aardeni ja tagasi läks suhteliselt kiirelt, tänud.

 1 

Leitud.

 1 

4532.

 1 

Siia rappa plaaninud ka tulla pikemat aega. Võsas müttamine oli kohati katsumus, aga muidu väga mõnus. Mis huvitav, et pole varem kuskil nii palju loomade jälgi näinud, kui siin. Mõnus matk, aitäh!

Tänud aarde eest!

 1 

Proovisime üles leida kohta kust Karl läinud oli. Tundub, et õnnestus. Esimeseks sai ületatud heinamaa, siis võsas ragistatud, siis taas heinamaa ja natike võsa. Metsa alla jõudes püüdsid pilku juba murakad. Oi küll oli hea neid noppida ja põske pista. Vahelduseks pohli, vaarikaid, mustikaid, sinikaid. Rabas endas oli murakaid nii palju, et ei mina jõudnud nii palju enam kummarduda :D. Kõht oli punnis kui rabast välja jõudsin. Ainult et seeni ei leidnud ;). Tänud!

seda enam rabas pole

 2 

Jõllitasin ortofotot ja mõtlesin kust nüüd minna. Sõitsin ühte kohta ja vaatasin aknast välja, siis teise kohta. Lõpuks tundus esimene variant ahvatlevam oma natukene lühema maa tõttu. Jalga ajasin kummikud ja asusin astuma. Heinapõllud olid hiljaaegu niidetud, seega seal oli kohe väga hea astuda. Võsaribad põldude vahel sai ka just sealt läbitud kus kunagi on olnud traktori tee. Põllud olid otsas, siis oli mingi 10 meetrit võsa ja algas juba männimets. Kuna ma kaarti polnud vaadanud siis kaldusin trajektoorilt natukene kõrvale. Ja oh seda kohta. Ma ei tea kas olen kunagi nii palju nii suuri mustikaid korraga oma elus näinud. Sõin neid seal umbes 15 minutit. Isu ei olnud võimatu neist täis saada. Lihtsalt nii magusad ja mahlased. Lisaks trajektoorilt kõrvale kaldumise veale tegin teisegi vea. Kummikud. Neid poleks terve matka jooksul üldse vaja läinud. Põld, mets ja raba olid nii kuivad. Sokid sain siiski märjaks, seda kummikus jalad haudusid. See ka siis sobiv põhjus enda eemalemeelitamiseks mustikate juurest. Nüüd kõndisin otse aardeni. Terve mets oli ka murakaid täis aga nende isu olen nüüd mõne päeva jooksul täis söönud. Pärast leidu rabas pikemalt peatuma ei hakanud, sest ees ootas juba järgmine raba räätsadega. Tagasi panin nüüd sirgjoones auto poole ja ühtegi sellist mustikakohta enam õnneks ei näinud. Aitäh peitjale!

Lõputult selliseid mustikaid

Jõhvika saak tulemas sama korralik

 1 

Peitja kutsus juba pärast kassiaarde logimist käppasid soojendama, aga arvasime, et teeme enne raksti ka, kesse muidu pärast unise peaga ikka viitsib. Tee otsa oli pandud julgustav silt: Liiklus raskendatud. Õnneks vedas veokas kenasti kohale, pold seal rasket midagi. Parkisime sissesõiduteele, imestasime hulk aega kaduvat hiilgust, siis hiilisime heinamaa äärt mööda sinna, kus võssi kõige vähem. Edasi sai üllatavalt lihtsalt, pind on endiselt kõva ja kannab minusugust tanki kenasti. Ja eks ta rohkem sihuke rabamets ole, eriti peale Kuresood ja muud seesugust, jalutuskäik pargis. Leidsime kenasti, logisime kiiresti, asjad kõik korras ka. Ja tagasi saime ka kenasti. Olgu peitja tänatud!

 1 

Klimaatilised tingimused olid soodsad, et järjest teinegi pühapäev rabades veeta. Vahepeal oli küll õhkõrn kiht lumepulbrit maha puistatud, see võttis rabas veidi värvi ähmasemaks, kuid kena oli ikkagi. Teine ootamatus oli veel, kui avastasime, et 1. veebruarist Punahundini ei tohigi minna. Seal ju pikk liikumiskeeld ja aare isegi GP lehelt selleks ajaks kadunud. GC lehel on ta küll alles, kuid sealgi on kirjas, et sel ajal ei tohi minna. Ju tuleb Punahundile külla minna siis kui õige aeg jälle saabunud on. Kas siis Eestimaal rabasid vähe on ja nii mõneski neis on aarded peidus, mõned isegi geoaarded! Pärnumaal seda enam rabadest puudust ei ole, mägede leidmisega on aga ilmselt raskusi ju need on kusagil mujale Eestimaale peidetud. Lihtsalt öeldes sai plaani võetud Raksti ja edasi Geojaht. Retk Raksti aarde juurde kujunes suures ulatuses rabametsa jalutuskäiguks lõpupoole oli ikka ka lagedamat raba ja seal oli juba kergem liikuda. Kuid metsa all oli veel mõni petvalt vesine kohakegi. Aarde juures nautisin kauneid vaateid ja oleksin vist edasigi põrutanud, kui poleks meelde tuletatud, kas aaret ka ikka nägid. Õrnem sugu oli rabast ja aardest nii vaimustuses ja nad arvasid, et rabaski peab kosmeetika kott kogu aeg käeulatuses olema. Paraku tegi seal meikimise veidi keerukamaks laugaste jää katnud lumekirme, mis peegelpildina korralikku tagasisidet ilukuuri tulemustest ei tahtnud anda. Ühesõnaga kopsudes värske õhk, logi kirjas ja autopoole tagasi. Tänud peitjale ja usinale otsijale meid kodust loodusesse vedamast.

 1 

Parkimiskohta tähistas üle tee veetud puna-valgekirju lint. Sealt jäi aardeni 850 m. Enne metsa sukeldumist tuli kapuuts pähe tõmmata kuna oli reaalne oht lund kraevahele saada. Teele ette jäänud kraave kattis jää, mis lihtustas oluliselt rappa jõudmist. Rabas hakkas geps hullu mööda tiirutama. Isegi 45 m enne aaret ei olnud kindel kas aare asub otse ees või vasakul asuvas männitukas. Aitäh.

 1 

Peale Nigulat oli ka see plaanis. Rajad olid tõesti juba ees. Leitud ja logitud. Lisaks sai ka liiter jõhvikaid koju toodud ning kaste jagu kukeseenigi. Tänud

Taas raba nautimas!
Täname :)

 3 

Võsas ja rabaski olid rajad ees ja seega tervitused siis Lembitule. Kasutasime Su sooje jälgi. räätsad olid küll seljakotis, aga sinna ka jäidki, jalg sai küll märjaks tehtud aga põhjuseks oli oma lohakus vaid. Ja siis olid vaid meetrid täis rabailu, millega me oma aastapäeva aardetuuri täitsime, konteiner korras ja ilusasti leitav, jätsime siia ka ühe ränduri endale uut kaaslast ootama. Kogu see rabailu endast kergelt lahti ei lasknud ja imes meid endasse, läks tarvis ikka parajalt suurt ringi ja pikka aega enne, kui end tagasiteele suutsime rebida. Täname peitjat matkale kutsumast

kusagil rabas

 1 

Autoga veeresin miski u 800 meetri peale ja sealt siis ragistasin otse metsa.. ka krantsid püsisid täitsa vapralt järel, kuigi puhmastega ala ei olnud ilmselgelt nende lemmikuks. Kohapeal oli õnneks olemas üks laugas, mis pakkus suurepärast võimalust enda jahutamiseks. Tänud, tore rabakas!

 2 

Peale seda, kui Vangos oli hommikohv joodud, pakkimise ennast kokku ja võiski jälle aardeid otsima minna. Esimeseks valisime Raksti. Ragistasime natuke võsas, jalutasime mööda märga metsaalust ja lõpuks olimegi kohal. Mulle meeldis. Tänud peitjale!

 2 

Peale hommikukohvi ja -pudru Vangol soovisime pererahvale jaksu ja jätkasime nende poolt mängu toodud aaretega. Kui ragistades mõnest võsasiilust läbi saime oli edasi juba mõnus astumine järjest rabasemaks muutuval maastikul. Puutumatu paik ja tõmbas päeva käima. Aitäh!

 1 

Lumekoorik veel kandis ja teekond aardeni oli üllatavalt kerge.Tänud peitjale!

 2 

Triin ja Hanno olid taas giidid, kes juhatasid mu kenasti aardeni. Rakstit ei kuulnud, küll aga käis alguses kauguses paugutamine, hiljem ka koerte haukumine. Teekond oli päris mõnus, kuigi mulle üldiselt metsased ja laudteevabad rabad väga ei istu, kuid kohale jõudes on vaated ikkagi ilusad. Tõsi küll, talvel kuidagi üksluiselt valge, kuid just seetõttu tahaks sinna veel millalgi tagasi minna. Tänud aarde eest.

Vaade nullist rabale

Vaade oletatavale päikesele

Tänan aarde eest!

 1 

Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

 1 

See raba-aare jäi meil päeva viimaseks valgel ajal leitud aardeks. Kartsime hullemat võsas ragistamist, aga läks üllatavalt kiiresti ja kergelt. Sinna minnes murdsime küll paarist tihnikust läbi, kuid tagasiteel sai valitud suisa "kiirtee"! Rabaosa jäi käimiseks suht vähe, kuna läksime aardeni sirgjoones enam-vähem täpselt idast. Tänud siia kutsumast!

 6 

Läksime omadega rappa ehk peitjaga koos jõhvikale. Vahetult enne sõiduriista parkimist nägime mitut ekipaaži jahimehi. Jõllitasid nemadki meid ja nägid, et me raba poole keerasime. Jalutasime mööda talumaid, luhta ja metsa aarde poole. Kui aeg oli selleks küps, jäi Triin raba servale jõhvikaid korjama, me panime edasi aarde poole. Mooril muidugi salatops ja -plaan kaasas, et ei naaseks paljakäsi.
Mina liiklesin kummikuis, Marje proovis esimest korda räätsad ära, ja kiitis neid kangesti. Aardeni jõudsime mõlemad kuiva jalaga. Leid oli lihtne nagu sellises paigas ja 1.0 paslik. Ümbrus oli rabavalt ilus, sai pilte klõpsida, aga paremad palad jäädvustusid ikka alaliselt ajulindile.
Kui olime mõnda aega Marje marju noppinud, kõlasid esimesed paugud. Sa juudas, päris lähedal tundusid need! Meie jäime igatahes püsti ning lootsime, et jahimeestele veelgi lähemal olev Triin samuti. Liikusime aeglaselt mööda marju tagasi e. paugutamise suunas nagu amatööridest rünnatavatele kohane. Jõhvikaid oli napilt, aga pool karpi vist saime siiski kokku. Vahepeal kostsid järgmised lasud, loendasime seks hetkeks neli. Ja siis kõlas raksti - nagu kirjelduski lubas - mõtlesime alul, et Triin murrab meie poole. Aga ei, meie ees seisis hoopis noor Väle Põder ning küsis: " Palju vaenlase mehi on?! Mis relvastuses, kas snaiperid ka? Mis ilmakaarde liiguvad?". Lasime end usutleda ning vastasime ausalt kõik, mida teadsime. Nutiloom tõmbas seepeale näkku kamoflaažitriibud, haaras seljast vibu ning pani oma sihtmärkidest ristivastupidises suunas allatuult minema. Tark loom, midagi pole öelda. Ilmselt jäi ellu. Kas ka jahimehed, seda ei tea, sest neist me enam ühtegi kunagi ei näinudki..
Jõudsime Triinuni ning muljetasime kogetut. Jalutasime kärmelt mööda peaaegu tuldud teed tagasi ning leidsimegi end turvalisest autost, mis meid järgmisse rappa viis.
Aardest võtsin kaasa ränduri, asemele panin vist ka helkuri+pastaka. Metsateelt korjasin paar prügijullat ära. Aare igati korras ja sobivalt peidetud. Aitäh Triinule väga mõnusa rabamatka ning floora- ja faunaelamuse eest! :-)
P.S. Olgu öeldud, et ühe jala sain ikka märjaks ka ning mitte jahimeestest.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/626467566

Marja-Marje

Laukad

Nopitud rändur

 1 

Laupäevahommikune meeldiv rabaretk. Jätsin TB. Tänud peitjale.

 4 

Martenile oli see esimene räätsadel rabatamise kogemus, algul oli ikka hirm pehme pinnase ees, aga pärast nõuti üha suurema ringiga tagasiminekut, kolasime siis enamuse laukaid ka läbi ja sõime ohtralt jõhvikaid. Aitähh toreda kodulähedase aarde eest! :)

 9 

Aitäh sellesse kohta kutsumast! Las pildid räägivad.

Teekonnal

Meeldetuletus võsas

Pehkinud lepa küljes

Karu koobas

Vigurkasvaja

Raba põrand

Kinnikasvaja

Selle männikese juurest märkasime aaret

Dokument

 11 

Rabaaarete põud annab tunda. Peale Soomaa aaretega lõpparve tegemist satub sellistele maastikele järjest harvem. Ja sellest on muidugi kahju. Seega olid ootused suured ja ainsama piirilähedase täpi noppimise vastu polnud meil vähimatki kahju 60 x 2 km retk ette võtta. Tagasihoidlikul kruusateel kiikasime, kas äkki pääseb tihedast võsast kuidagi mööda. Lootusetu. Seetõttu parkisime end sobivaimasse kohta ehk ühe vana maja taha põlluveerde. Sealt jäi täpselt 988m aardeni. Tegelikkuses kõndisime ilmselt rohkem ja umbes paarsada meetrit enne lõppu tuli räätsad varbaotsa pista. Juba metsa all torkasid silma erineva suurusega kummikujäljed, mis viitasid otseselt sellele, nagu ka hiljem selgus, et me polnud sealkandis täna teps mitte esimesed. Hoopis kolmas kamp. Aare ise oli kenasti nagu lubatud kahevahel. Karbis olev pastakas ainult ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Mõistlik, et sinna oli pistetud ka harilik. Logi kirjas, saime loojuva päikese taustal mõned kenad klõpsud. Tagasi auto juures, saime kraevahelt ka paar põdrakärbest kätte. Jäid meist samasse maha uusi ohvreid ootama. Täname kena ja vaheldusrikka jalutuskäigu korraldamise eest!

 3 

Mõnus jalutuskäik, soovitan kummikuid.