Loosalu raba

Plaanis oli see aare võtta juba möödunud laupäeval koos Merlega. Läks aga teisiti, laupäevane hommiku uni ei jätnud aarde leidmiseks aega ja õhtul sattusime juhuslikult Sibyl Vane kontserdile, kus pidime kuulama ühe laulu veel ja siis minema, aga kuulasime kontserdi lõpuni.Aeg jälle läinud. Eile ütles poeg, et homme hommikul tuleb Loosalu järvele kalale minna, et lõunaks pojapojale maailma parimat ahvenat lõunasöögiks saaks. Nii tegimegi, aare leitud, ahvenad püütud. Tänud peitjatele, üle tüki aja sattusin väikese järve juurde.Septembrikuu aardeotsijatele preemiaks jõhvikad järve ääres.

Kuna Keava rabas läks üllavalt valutult ning kõik jõuvarud olid veel kasutamata, sai kaart uuesti välja võetud, et mida lähikonnas veel siis pakutakse. Võimalusi lausa oli. Valik jäi Loosalu raba peale. Kui ristmikul enne metsateele suundumist korraks kinni pidasin, ilmus puude vahelt just metsaveoauto kogu oma hiilguses. Küll oli hea meel, et nii läks, sest poleks just tore olnud, kui ta kitsal metsateel vastu oleks tulnud. Siis ma ei teadnud veel, et tagasiteel ma seda just kogen. Metsast välja veel ligi kilomeeter ja teed blokeerib suur-suur auto. Nooh, tagurdada ka umbes kilomeeter. Hakkasin siis tasapisi minema, aga õnneks paarisaja meetri pärast oli hang teeservas väiksem ja metsa all just niisugune ruum, kuhu hooga tagurdada sain. Ise veel mõtlesin, et kui ma sinna nüüd kinni jään, ei tea kas pean ootama, kuni sama auto koormaga tagasi tuleb ja mu ka siis möödaminnes kaasa haarab või saan ise välja. Ise sain. Vahetevahel on ikka hea, et kapoti alla on rohkem hobuseid kui hädapärast vaja oleks ja neljast rattast ükski ei viili vaid ikka töötab täiega. Aga retk oli mitmekesine. Kõigepealt ei saanud ma raja algusele pihta. Metsamasinad olid seal kõvasti mütanud ja nii ma väheke valesti läksingi. Õnneks sattusin siiski paarisaja meetri pärast õigele rajale ja edasi oli astumine juba lust ja lillepidu. Kuni muidugi kohani, kust laudteelt ära tuli keerata. Siin millegipärast oli lund rohkem kui eelnevalt sel talvel külastatud rabades ja tundsin sügavat puudust oma räätsadest, mis kaugel kaugel auto pagasiruumis poosetasid. Aga noh, tempo maha ja osaliselt järve jääd kasutades sai kenasti kohale ning tagasigi. Tagasiteel jõudsime järgi mingile vist talisuplusega tegelenud tegelasele, kes just mantlit selga ajas ja siis parkla poole minekut tegi niisuguse kiirusega, et kaotasime ta varsti silmist. Mõne aja pärast tuli vastu kuuene seltskond, kellest kaks olid küll neljajalgsed, kaunikesti sotsialiseerimata ja kurja olekuga tegelased. Käsutasin oma geokutsa kõrvale ja möödusime eeskujuliku käitumise musternäidisena. Lissi heitis veel paar kõõrdpilku seljataha ja nähes, et meid miski ei ohusta, jooksis taas omi asju metsa alla toimetama. Tänud järjekordsesse rappa kutsumast ja aaret peitmast.

Parklast lagendikuni oli muretu kulg metsameeste rasketehnika jälgedes astuda, mis kaetud värskelt sadanud lumekihiga. Mulle üllatuseks algas laudtee õite vara kõrge lumekihiga kaetuna, aga peagi selgus ka põhjus. Korralikult vesine ala laius mõlemal pool laudteed. Kevadiselt väga tilkuv ja sulav oli mets kuni raba alguseni peale öist lumesadu. Põnev oli leida raba peal ühtlaselt valgelt maastikult laudtee asukohta lume alt, ei olnud ammu siin matkajaid kulgenud. Talvised vees sulistajad olid kunagi käinud, nende järve tehtud jääauk oli korralikult kinni külmunud. Väike-Loosalu järveke sai külastatud. Tänud.

 9 

Selle aarde leidmine sündis puhtast laiskusest. Sest olles BrokrogainIII juurde jõudnud, siis vaatasin, et krt, see Loosalu on ju täitsa lähedal. Ja mitte ma ei viitsi seda hiljem tegema hakata. Samuti ei viitsinud ma mööda normaalset teed tagasi Lääne poole minna ja mööda rada tulla. Kui saab kasvõi natukenegi samme vähendada, siis peab seda tegema. Seega täiesti tuimalt võtsin suuna aarde poole ja vudima. Ei viitsinud isegi kuivemat maad otsida, mis lähem tundus, sinna läksin. Ilm oli eriti rõve ja rets, sadas lörtsi hoolega. No ikka kõik selleks, et tahaks täpselt nii palju samme teha, kui vaja ja mitte ühtegi rohkem. Aardeni jõudes oli kell juba 3 ja napp hommikueine oli kehast ammu läinud. Isu oli päris korralik. Jõin rabavett ja nüüd siis siirdusin rajale - ennem aga kõige diagonaalsemalt sinna peale, et jälle tagasiminekuks peaks samme minimeerima. Ahjaa - ujuma ma ka ei hakanud, mitte, et külm oleks või midagi. Ei-ei. Lihtsalt nii laisk olin, et ei viitsinud riideid seljast kiskuda.

Huvitav oli see, et ma ei teadnudki, et Oandu-Ikla teel selline läbi raba minev rada on, see on tegelt väga vahva. Ja ränduri võtsin ka kaasa. Lõppkokkuvõttes ikkagi väga äge aare, aitäh!

Otse, ikka otse!

No raip, ei viitsinud, noh!

Olime kuulnud, et aeg on konteineri ümbrise ära hävitanud. Võtsime hoogu ja täna tundus olema parim päev hooldamise teostamiseks. Seda, et matk tuleb veidi pikem, oli ette teada. Lolli peaga tõmbasin kummikud jalga ja no poole maa peal olidki villid kannas ja uhke samm muutus hädiseks lonkamiseks ja aegajalt oigamiseks. Veidi plaastrit tegi paremaks aga ikka kirusin mõttes, et täna oleks saabas olnud parim kaaslane.
Vahepealsed leidjad olid konteineri vastu üles näidanud väga suurt armastust. Konteiner oli algse nöörijupiga nii hästi fikseeritud, et karbi sisugi oli vaid kergelt niiske ja loodetavalt peab edasised 7 pluss aastat üle. Panime aardesse ränduri ja karbi uude mantlisse ning kulgesime tagasi.
Olime esimest korda siin talvel ja tuleb tunnistada, et kõik muud aastaajad on siin kordades huvitavamad. Kohe on tulemas kevad, seega seltsimehed geopeiturid, laske lumi sulada ja siis kiirustage.

Eelmisel õhtul viskasin õhku mõtte, et kui juba Raplamaal, käime siis ära. Teel siia oli keegi suure puu maha murdnud ja otse meie sõiduritta asetanud. Täitsa ära ehmatas, sellise sombuse vihmase ilmaga polnud kaugelt nähagi.

Parkisime auto kuhugi metsa ära, täielik maasturi tee läks edasi ja keegi oli sinna ka sõitnud. Neid me ka nägime lõkkeplatsil. Meid rajale suundumas rääkisid omaette, et oleme ikka hullud, et matkama sellise ilmaga läheme. Ah, nagunii olime märjad, kodus selgus, et lausa aluspesuni märjad.

Tänud aarde eest

Kodila rabast tulime siia,vahepeal sai kuivad jalanõud jalga ning kuiv jope selga.Lõkkeplatsil oli seltskond,kes küpsetasid endale vahukomme.Kuulsin kui üks ütles teistele,et need lähevad matkarajale sellise ilmaga.Siin oli mõnus astumine mööda laudteed,etteantud kohas võtsime suuna aarde poole.Pokud olid osaliselt veel jääs,nii saime suhteliselt hästi kohale.Vihmast hoolimata oli täna väga mõnus rabamatkade päev.Aitäh!

 8 

Nädalavahetusel kutsuti meid sünnipäevale ja päevakava paikka pannes oli esimeseks punktiks rabamatk. Jess täiega äge ;P Nii pakkisimegi kodinad auto peale ja veeresime matkaraja parklasse. Kõigele lisaks oli ju täna võrratult ilus päikesepaisteline talveilm. Väikese lisaklausliga et -14c külma hehehe Aga millal see matkaselle heidutanud on. Lisaks oli plaan et kui pakane ikka liiga krõbedaks osutub, on võimalus vette sooja minna. Teadupoolest seal ju tervelt +-14 soojem :D Auto juurest jagasimegi kirved ja kangid seltskonna peale laiali ja matk võis alata. Siinpool eestit oli vaatepilt ikka hoopis teistsugune. Kui meil harjumaal haigutasid raagus puud, siis siin viskasid nad hoopiski uhkete lumemütside saatel silda. Järvele oli pakane korraliku kaane peale korkinud. Seda eelist kasutades lõikasimegi esimese asjana üle järve ujumiskoha suunas. Peitja ise oli ju ka ujumiskoha teekonna punktidele märkinud ja eks alustasimegi siis magustoidust. Jääkaan oli ca 25 cm paks ja lõhkumise peale kulus nii mõnigi grupikalor. Mmm vesi oli tõesti mõnusalt pehme. Palju pehmem kui see üle järve tuiskav tuul mis isegi mütsist läbi lõikas. Kui riided seljas, tegime veel onu Wimi võimlemist et veri uuesti ilusti ringlema saada. Tagasiteed läksime aga mõõda matkarada ja soovitatud kohast hetsingi koti seljast, kirve hange ja alustasin põdragaloppi üle raba aarde suunas. Huuh see lumes sumpamine v6ttis ikka korralikult keti maha :D Logiraamat oli samuti vett saanud ja tuli esiteks ihu vastu sulama panna ennem kui oli võimalik lehekülgi avama hakata. Raputasin topsist jääkuubikud välja ja asetasin omale kohale tagasi. Silmaga nähtavalt kusagilt katki polnud et ju oli tihendi vahelt sisse imbunud. Tagasiminnes v6tsin uuesti galopisammu üles, laudtee juures kiire hingetõmme, kott selga, kirves kaela ja sõrgisammul edasi. Ülejäänud seltskond oli jäänud lavatsi peale sünnipäevalast pilduma ja loojuvat päikest nautima. Nii et jõudsin ilusti ülejäänud grupile järgi. Tagasiteel imetlesime veelkord neid imekauneid loodusnähtusi ja maagilist raba. Suured tänud peitjale siia kutsumast ;)

Aitäh aarde eest!

Päike oli enamuse kotist ära söönud ja karp oli maas. Tõstsin üles ja jätsin koti nööri külge, loodetavasti püsib. Koti enda jäänused võtsin kaasa.

Leitud, logitud, tänan!

Metsas nähtud kevadine veerohkus pani natuke rabas astumist pelgama, aga tegelikult polnud probleemi. Isegi varbad jäid kuivaks. Tänud peitjale!

 2 

Peale eksinud tulnukaid võtsime selle teekonna ette. Kuna laudteelt sai maha mindud hulka varem, kui soovitatud koht, siis sai teekond väheke keerulisem, aga kohale me peale laugaste imetlemist jõudsime. Karpi hoidev kotike oli suhteliselt algosakesteks lagunenud ja karp päevitas puu all maas, aga vett ta pidas ja sisu oli õnneks täitsa korralik. Mässisime ta siis kotijäänustesse, pistsime puu külge tagasi ja sihtisime ennast soovitatud mahaastumiskohta. Täitsa mõnus jalutamine, tänud aarde eest!

 1 

Kui juba sai ette võetud selle matkaraja külastus, siis tuli teha ikka see väike kõrvalepõige ja see väike täpike ära värvida. Aardest sai kaasa haaratud TB. Tänud peitjale!

 2 

Viimasel ajal väga tihti laudteedega tuntud rabaradadele ei satu, need on aga hea turvaline valik kui mugudega jalutama minna. Piisavalt vara tulime, nii oli meie auto parklas ainuke ja esialgu tundus ka raba inimtühi. Kui minult matka alguses küsiti, mitu punkti mul siin leida vaja on, vastasin enesekindlalt; mitte ühtki, tulin teiega niisama jalutama:). Nii oligi, sest aare leitud juba varem.
Poolel teel klikkisin aga siiski nö kogemata geokaardil leitud aardel ja kuna eelmine külastus siia oli talvel lumega, tekkis väike ahvatlus siiski ka aarde juurest läbi põigata. Tõin ettekäändeks, et rändur vajab liigutamist;). Võtsingi Piia-Peetri jäetud ränduri kaasa ja jätsin neile teise asemele, mis juba kuu aega sobivat kohta otsis, ilus koht ju rändurile järgmisi või peitjate taaskülastust ootama jääda;).

Mõnus kulgemine, jalutasime ~14 km, nautisime aega ja rabamaastikku. Paar tundi pärast rappa tulemist hakkasime ka üha rohkem inimesi kohtama ning 3,5 tunni pärast oli parklagi tihedalt täitunud.

Aitäh! Oli tore, nagu ikka rabas.

 2 

Tänase päeva plaan teha üks rabamatk ja kontrollida aarde tervist, sai kuhjaga täidetud. Ligi 13km ilusaid vaateid ja mõnusat kulgemist. Tagasiteel otsustas ka päike peidust välja tulla ja looduse värve veel kaunimaks muuta.

Aardesse jätsime ka ühe ränduri uut kaaslast ootama.

 4 

Mina pole Loosalu rabas varem käinud, tundus sama turistikas koht kui näiteks Viru raba. Ja eks ta oli ka. Tegime siis omale oma mõnusa matka ja käisime sama hooga pärast ka BrokRogainIII ära.

Üldiselt oli rabas jõhvikakriis ja oma ämbrid saime alles päris-päris Loosalu järve taga täis. See suur laugas meeldis järvest rohkem ja päev sai samuti täiesti mõistmatul kombel loojanguni rabas veedetud.

 2 

Juba mõnda aega oli soov kuhugi rappa minna ja kui nädal tagasi lugesin Ove postitust selle aarde külastamisest, siis oli meil plaan nädalavahetuseks olemas. Viimaste päevade suveilm oli lausa loodud natuke pikemaks matkaks looduses. Ja pealegi polnud me kunagi varem Loosalu rabas käinud.

Lähenesime aardele põhja poolt, parkisime auto ettenähtud kohta ja asusime sammuma. Jalga otsustasime kummikud panna, sest tahtsime laudteest eemale minna ja väike plaan oli ka natuke marju rabast korjata.

Matka algus oli küll natuke pettumust valmistav, sest üsna pikalt pidi mööda kruusateed jalutama, kuid metsa vahele jõudes muutus juba tuju paremaks. Ja kui päris raba servani jõudsime, siis oli kõik juba täitsa tore. Parkimisplatsil olevate ja teede äärde pargitud autode arv andis aimu, et rahvast on siin palju, kuid õnneks on laudtee nii piisavalt pikk, et mingit tunglemist polnudki.

Kõpsutasime õige kohani ja siis pöörasime rabasse. Kohe päris õigele teerajale ei sattunud, selle asemel leidsime hoopis jõhvikapõllu. Natukese ajaga oli väike ämbrike marju täis ja liikusime edasi. Väikejärve ümber oli tegelikult päris palju radu sisse tallatud ja aardeni liikumine oli lihtne. Tänu kummikutele oli üsna muretu astuda.

Aaret ümbritsev kotike oli ühest küljest katki rebenenud. Kuid meil oli õnneks geokotis sobivat varustust ja "õmblesime" koti külje kokku. Karp oli ka mitmes märjas kilekotis, ühe neist eemaldasime ja teise kuivatasime ära. Karbi sisu oli ilusti kuiv ja eeskujulikus korras.

Peale aardeleidu tegime lähedal puude all ka lõunapausi ja tühjaks söödud võileivakarbi korjasime vaid mõne meetri raadiuses asuvatest tumepunastest pohladest taas täis. Tagasiteel tegime veel mõned jõhvika korjamise peatused ja juba oligi seljakott raskem kui metsa tulles.

Käisime ka lähedala asuval järve äärsel platvormil natuke puhkamas ja päikest nautimas. Tagasi auto juurde jõudes oli neli tundi märkamatult kulunud, kotid marju täis ja tohutult positiivset energiat uueks nädalaks kogutud.

See oli imetore päev, suur-suur tänu Loosalu rappa kutsumast. Meile väga meeldis!

Jõhvikapõld

Vitamiinivaru: 2 kg jõhvikaid ja 700 g pohli.

 1 

Loosaslu raba oli tänase päeva ainukene eesmärk. Lähenesime lõunapoolsest parklast kuna siit jalutamine tundus huvitavam ja teekond oli ka pikem. Nautisime iga laudtee meetrit täiega, samuti kõrvalepõiget laudteelt aardeni. Koju sai kaasa korjatud ka paar liitrit jõhvikaid ja kohapeal maiustasime mesimagusate pohladega. Enne lahkumist kinnitasime keha järveäärsel platvpormil ja seejärel jalutasime tagasi auto juurde. Meie täname toreda rabateekonna eest!

 1 

Jätsime soovitusliku laudteelt lahkumise koha kahe silma vahele ja saime jalad märjaks. Tagasi läksime soovitatud kohast. Aare oli mitmekordses veevannis, aga logiraamat õnneks täiesti kuiv. Kuivatasime ja pakkisime tagasi. Aitäh!

Leitud, logitud.

 1 

Kerge tuuleke lubas mõnusat rabaretke. Pinisejad puhus tõesti eemale ja samas kaitses ka liigse kuumenemise eest. Selle raba puhul üllatas mind tõsiselt murakate vähesus. Samas kohale jõudmiseks igaks juhuks jalga lükatud kummikuid pea-aegu vaja poleks olnudki. Ketsiga lihtsalt oleks pidanud rohkem jalge ette vaatama. Aare ise kenas kohas, kuid ajaga kannatada saanud. Kott rebenenud ja mingi valemiga oli vesi karbi üle ujutanud. Kuid tänu topelt grippidele oli logiraamat täiesti kuiv. Kuivatasin pisut, kuid päris korda olukorda ei saanud. Tänan.

 1 

Kolmas ja viimane Kastna-Loosalu retke leid. Kui see rabas tatsamise vaev välja arvata, siis see on üks lihtsamini leitavaid aardeid, mis oma lühikese aardeotsija karjääri jooksul näinud olen. Kuna matkasime 4-kesi, ja mina jõudsin aardeni esimesena siis allpool sookolli jutustuses võite lugeda mis kohe esimese asjana selle aardega tegin :).

 10 

Kastna - Loosalu matk

Osa I | Osa II | Osa III

Loosalu järv - Loosalu raba - Kuivlohk - Loosalu rabasaar

**

Laudteel käia ei kannatanud. Mina ei saanud räätsade tõttu, ei viitsinud neid ära võtma hakata selle lühikese sutsaka pärast, teised kurtsid, et kui pinnas jala all ei vobele, siis vobeleb silme ees. Üsna pea oligi aeg jätta laudtee kus seda ja teist ning sukelduda taas rabamaastikule. Otsisime kaugemalt ühe puudesalu orientiiriks ning sammusime selle suunas. Tim rühmas ees ja nulli lähedal heitis seljakoti enne teisi maha, riputas jope oksale ja hakkas kilepükse maha ajama. Me jõudsime ka nulli ja hakkasime aaret otsima. No tee või tina, ei leia. Siin ei ole eriti kohti kuhu peita, aga aaret netu. Tim va sunnik tegi meile tünga, oli oma asjadega aarde meie eest ära peitnud. Muigasin, need geokrutskid hakkavad ikka kolekiirelt värsketele geopeituritele külge.

Logi kirjas, võtsime suuna kirdesse, kuivlohu poole. Tahakski siinkohal tänada Ahtot kuivlohu koordinaatidega pildi eest, sest ei suutnud seda kunagi Loosalu aarde eeltööd tehes mujalt leida. Olen seal samuti kunagi noorkotkapõlves käinud, mäletan seda lohku aga ei teadnud, kus see täpselt asub. Oli kindel plaan, et kui kunagi satun siia aardejahile, siis tahaks ka kuivlohku uuesti külastada. Nüüd saigi need koordinaadid matkaplaani lisatud. Teel sai räätsadega ületatud nii mõnigi õõtsuv älves, mis ka mulle lõpuks kätte maksis, vasak jalg hakkas niiskeks minema, kuskilt sai vesi ikka saapasse.

Kuivlohk uudistatud, võtsime otsesuuna metsatukale, kust laudtee rabasse saabub. Viimane lõik vobelevat pinnast, tundsin, et vasaku jala tald hakkab niiskuse ja räätsa tõttu kergelt hellaks minema. Sattusime vanale, osaliselt rabapinnasesse uppunud laudtee jäänustele, mis kunagi kuivlohuni läks. Oandu - Ikla matkateele tagasi jõudes oli aeg räätsad uuesti seljakoti külge kinnitada ning siis juba oli lihtne astumine lõpu poole. Loosalu lõkkeplatsile jõudes olime matkanud natuke alla kuue tunni. Täpselt nii, nagu olin planeerinud. Puhkasime jalga. Varsti saabus suur seltskond matkalisi, kõigil räätsad näpus. Matk raha eest. Vähemalt astuvad laudteelt maha, äkki külastavad ka kuivlohku või teevad hoopis ringi ümber järve. Aga ikkagi matkavad raha eest. Hea, et me leitud jahirelva padruni ja padrunikestad ära korjasime, jama ka kui mõni laps need salaja tasku pistab ja hiljem lõkkesse viskab.

Soovisime matkalistele head matka ning jätkasime oma teed parkla suunas. Kõige uhkemad linnamaasturid ikka pargivad nii lähedale kui võimalik. Et ikka ei peaks linnakingi mudaseks tegema, et saaks autost otse laudteele astuda. Enne poolt nelja jõudsime parklasse, kus truu kutsana geomobiil juba ees ootas. Väike tipuõlu tähistamaks meie 16.5 kilomeetri pikkust improviseeritud matka, riietumine, hääled sisse ja sõit kodu poole tagasi.

Timmu läheb

Marianne ja Sven tulevad

Raba ja räätsad

Vaade nullist

Kuivlohk ehk kunagine muhk

Rabad jäävad seljataha

Loosalu lõkkekoht

Matka lõpp

Viimase lõigu träkk

16.5 km, 6h 20m, 3 aaret ja palju häid elamusi.

 4 

Plaan oli teha rabateemaline tuur ja pealegi trehvasin hommikul ka mõnusaid peitjaid. Kuna ma edasi-tagasi matkata ei soovinud siis parkisin kuudi raja ühte otsa ja sõitsin rattaga pool päeva mööda aardeid ringiga teise raja otsa kus alustasin jalgsimatka. 8km rada laudteed olid ikka tasemel ja järv uhke. Aarde sain matkasaabastes mõnusalt kätte. Järgmistes rabades nii lihtsalt asi ei läinud.

5906.

 1 

Plaanid tehti minu eest, aga hea oli kaasa tolgendada. Oli selline paraja pikkusega ja parajalt ilus matkake. Eriti meeldis mulle see osa, kus ma last ei tassinud :D Aitäh aarde eest!

 5 

Madis pakkus välja toreda plaani minna koos Loosalu rappa ja nii see teoks saigi. Täna oli õnneks tiba külmem, kõigest 21 kraadi, kui ülejäänud nädal oli 31 sooja pügalat. Ideaalne ilm pühapäevaseks rabas käiguks. Tore matk. Tänud kaaslastele ja peitjatele!

järvel kiskus tormiks

 6 

Mingi hetk geopeituse kaarti vaadates jäi see aare silma ning tekkis küsimus, et miks me seal pole veel käinud. Panime pundi kokku ja täna läksime omadega rappa. Ilus ilm, päike paistab, laudtee, raba.. mis hing veel ihkab.

Läheneda otsustasime Vana-Kaiu poolt ning autod jätsime Pakumäe jalamile. Kui tulla rappa ja plaanida teha seal pikk jalutuskäik, ei ole see poolteist kilomeetrit raske jalutada, kui silt viisakalt palub.

Kogu matk möödus mõnusalt. Jasper oli minnes mul kõhukotis selja taga ning tagasiteel enamasti kukil. Raba oli kena ning parajalt kuiv ning sandaalidega sai igati mõnusalt kohale. Aare ennast otsida ei lasknud ning nimed sai kirja pandud.

Seejärel väike fotosessioon Jasperist ning asusime tagasiteele. Kui esialgu oli plaan Loosalu järves ka väike suplus teha, siis järve ääres kohatud külm tuul mattis selle mõtte maha ning piirdusime kerge pausiga.

Tagasiteel hakkas meile seltskondi vastu voorima ning tuli tõdeda, et nädalavahetusel on raba (eriti laudteega) populaarne paik. Aitäh Piiale ja Peetrile siia karpi sokutamast, oli tore väljasõit!

Jasper aardes olnud kassiga mängimas

 1 

Kena laudteega rabarada. Järv jääs ja kalamehed seal kükitamas. Peale aarde logimist tuli päike välja. See andis päevale mõnusa tunde juurde! Tänud rappa kutsumast!

 1 

Kuna päev oli vaja kirja saada siis tegime täna jalutuse selle aardeni. Raba juba täitsa hästi kannab. Päris üle laugaste ei hakanud minema. Sai ka talle pisikene hooldus tehtud kuna kotis oli natukene vett. Panin mõne minigripi lisaks, et ta ikka korralikult säiliks. Muidu kõik korras ja aitähh juhatamast sinna külje peale.

 5 

Siin jätkus meie romantikapäev peale Mukri raba. Enne päris pärale jõudmist keris auto ka ilusad numbrid ette, lisaks oli mõnusalt soe päev.

Kui rappa minnes leidsime eest vaid ühe parkiva auto, siis olgu ette ära öeldud, et sealt naastes oli neid umbes 15. Jah, ka rabast taasi jalutades tuli kas kalamehi või armunud paarikesi vastu hulgim.

Aga rabas oli mõnus. Vahelduv maastik. Enne mets, siis lage raba, lõpuks ka natuke kõrgemaid puid. Jalanõude valikul olime julged. Kummikuid panema ei hakanud, räätsasid ka meil pole. Seega läksime tavalise matkajalatsiga, mis kannatab ära sellise esimese vee, umbes 5cm. Jalad jäid kuivaks. Kui laudteelt kõrvale läksime, eks siis ikka paremat pinnast otsida tuli, aga ei midagi hullu. Saime kenasti hakkama. Alles täitsa lõpus valitses veidi nõutus. Et kuidas me nüüd sinna saame, igal pool ju laukad. Teine mõte oli see, et mis kurat see ajendas seda karpi just sinna panema. Aga eks ikka selleks, et see missioon liiga lihtsaks ei osutuks. Ei olnudki, aga tehtud! Tegime sisse paraja tiiru seal ümber laugaste, aga kohale jõudsime. Tagasitulles avastasime väikese järve äärest jõhvikad. Algul natuke, siis rohkem, siis suuremad. Ei saanud mitte neid sööma ja korjamata sealt lahkuda. Korjasimegi siis umbes liitri jagu. Miskit muud anumat ei olnud, siis läks üks nokamüts käiku.

Rabades on mõnus, alati. Aitäh kutsumast!

Ilusad numbrid

Kõver tee

Päevakoer

Kiilipoiss

Mesimumm

Väike järv

Enne...

...ja pärast

Kiire leid

Kuna pühepäev oli äraütlemata ilus, otsustasime, et peaks omadega rappa minnema. Ja noh mis sa niisama ikka lähed, võiks siis mõni aare ka kuskil peidus olla. Raba oli ilus, ilm oli käre, leidmine lihtne.

 5 

Raba-aarded on kindlasti ühed meie lemmikud. Muidugi oleks suvel-sügisel imetleda rohkem ja raskusaste põnevam, aga talvelgi on siiski tore sumbata. Geotiimi meteta üks põhiliige Taavi jalgpallitreenerile üle antud ja tema kojusaamise logistika paika saadud, otsustasime täna rabamatka kasuks, Tessa sooviks oli vähemalt osaliselt laudtee.. Loosalu raba aaret oleme varemgi uurinud ja see sobis hästi valikuks. Auto jätsime korralike kodanikena sinna, kuhu silt käskis, kuid metsateel pidime peaaegu auto alla jääma (kalamehed trügisid laudteeni välja). Aardeni oli mõnus matk, konteineri juures ümbrust nautides õnnestus Tessal siiski vette astuda ja saabas-sokk märjaks saada. Mul oli suur kiusatus ka BrokRogaini juures ära käia, aga siiski loobusime, kuna lapsele oli lubatud ka piknik lõkke ääres.. Kokku tuli meil 10,3km matk. Auto juures tagasi arutasime, et nüüd võiks veel kitsekesed ka lagendikule jalutama tulla, oleks idüll täielik.. ja üllatuseks veidi pärast sõidu alustamist nii juhtuski- lausa 8 kitse korraga oli äkki meie ees. Vaatasime neid ja nemad meid. Mõne kilomeetri pärast nägime veel 4 kitse ja varsti veel ühte. Päev nagu muinasjutus. Täname peitjaid!

Matk Loosalu rabas

 1 

Oleme kunagi Liinaga selle rabaraja läbi käinud, siis kui proovisime matkarada rattaga läbida. Sellel ajal oli matka kirjelduses, et mõnusasti rattaga läbitav, aga kui jõudsime järveni kadus lautee täielikult, või võis leida mõne üksiku laua. Siis kui jõudsime teisele poole raba, siis pidid sääsed ja parmud elusast peast meid ära sööma. Ma pole elu seeski nii palju vereimejaid kohanud. Täna oli asi hoopis teistsugune. Selle aasta esimene pühapäevane matk. Kaunimat päeva vist on raskem leida. Päike säras taevas, natuke külma ja mõnus jalutuskäik rabas. Tüdrukute kummikud olid natuke õhukesed, aga piisas kiiremast sammust. Tagasi teel nägime taevas päris pirakat trooni ja kui jõudsime raba servani, kohtusime trooni lennutajatega. Paistis käivat mingi reklaami jaoks filmimine. Meie sättisime end RMK platsile, tegime üles lõkke ja lasime heamaitsta kõigel sellel, mis tules soojaks sai aetud. Tänud siia kutsumast.

Käisime päikest püüdmas rabas.

 2 

Täna kohe oli tahtmine ennast natuke rohkem liigutada ja õnneks on meil sellisteks juhtudeks terve hulk rabakaid võtta :). Laur valis tänaseks põhisihtkohaks Loosalu ja kahetsema seda valikut muidugi ei pidanud... Ma saan täitsa aru, miks rabad Piia ja Peetri matkalemmikud on; aitäh ilusat kohta ka meile näitamast :).

 3 

Aasta esimesel päeval ei teinud me mitte midagi tarka :D Peaaegu lõuna aeg sai üles ärgatud ja peale seda ei viitsinud mitte kuhugi minna. Täna aga oli hoopis teine päev ja kohe kiskus välja. Kuigi hommik ei olnud ilma poolest just meeldiv, lubasid teadjamad, et vihm jääb lõunast järgi. Jäime selle peale lootma ja lahkusime kodunt vihmasabinas. Matkatee parklasse jõudes oligi vihm lõppenud, kuid jalutamise ajal ikka pidi natuke veel kastma. Laudtee oli kohati päris libe...puude vahel oli kõik jääga kaetud, niiet andis alles astuda :D Enne laudteed olev metsatee oli aga jääs, lumine, mudane ja vett täis :D Vist oli üks kuiv jupike ka. Rabas nagu polekski kummikuid vaja olnud, kuid selle esimese metsatee pärast on küll hea meel, et need jalas olid. Laudteelt lahkusime soovitatud kohast ja sealt läks peaaegu aardeni sissetallatud rada. Tutvusime väiksema järvega ja enne aaret õnnestus Indyl ennast natuke ehmatada, kui ühe lauka peal jää järgi andis. Õnneks sai ilusti ise välja :) Peagi oligi logi kirjas ja sai tagasiteele asuda. Kokku tuli vist astumist aardeni ja tagasi 7,5km. Väga kaunis koht ja mõnus tatsamine oli :) Tänud peitajtele!

Ainult 208km veel odava õlleni :D

 1 

Teen logisid korda. Mõnus! Tänud peitjale!

 2 

Kotku rabale loogiline jätk. Kodus olime uurinud kustpoolt läheneda ja nii me raja algusesse jõudsime. Igaks petteks kummik jalga ja minek. Metsas metsateed astudes oli täielik vaikus, hea fantaasia juures oleks kuulnud ka seene maa seest välja pugemise heli. Laudteele jõudes oli heliks vaid jalgade müdin laudadel. Rabas piilus koguni päike pilvede vahelt, aga õite napilt, et rändajatel mitte liiga palav ei hakkaks. Viimane ots sai sirgelt mindud, nüüd juba olen rabas liikudes julgem ja tean kuhu astuda, et maakamar mind allapoole ei kukutaks, nii jäid jalad kenasti kuivaks. Varsti võib siin jõhvikasuppi keeta ;). Tänud!

Kahjuks ei leidnud kuna liiga hämar oli.

 1 

Ideaalne päev selliseks matkakas. Tennistega pääses kenasti ligi.

 7 

Teel aardeni sõitsin mööda Paluküla hiiemäest. Täitsa mõnus koht tundus olevat, sinna oleks küll karbi poetanud, kui oleks kaasas olnud. Sõitsin rattaga 400 meetri peale. Olin ainus inimene rabas, peale minu olid seal ainult mõned linnud, kes aega-ajalt veidralt huilgasid. Maa oli mõnusalt kuiv, sai sammu valimata aardeni kõndida. Hakkan vist vaikselt oma rabafoobiast üle saama. Selle foobia tekkimises süüdistaks ühte giidi, kes algklasside ekskursioonil Viru rappa rääkis pikalt, kuidas raba on väga ohtlik ja neelab kõik, kes selle pinnale astuvad, elusalt. Sellest ajast peale on teatav hirm sellise ebakindla pinnase ees, mis küll viimasel ajal on jõudsalt vähenenud. Jätsin aardesse ränduri motiveerimaks teisi rappa tulema. Aitäh!

Väga informatiivne

 1 

Jätsin auto eramaja aia ette. Gps näitas 2km aardeni, olin 500m kõndinud aga ikka sama näit. Lõpuks keeras rada õiges suunas ja näit hakkas vähenema. Lõpuks kui laudteelt maha keerasin sain aru, miks räätsad head on. Siiski palju ei vajunud ja kummikutest piisas. Tagasi laudteele jõudes tuli noorpaar vastu. Mõtlesin kas geopeiturid, aga neil olid tossud jalas, ju läksid kuhugi mujale. Autot oli hea näha, sai pisut puhata enne järgmisi matka aardeid.

 1 

See oli nüüd selline aare, mis algselt tõotas mõnusat rabamatka kuid hiljem kujunes minu kurvastuseks mitte nii lõbusaks enam. Panin kohusetundlikult gps-i selle koordinaadi, kust laudtee pealt lahkuda ja kui telefon sellest teavitas, marssisin veel jupp aega edasi, sest ühtegi arvestatavat kohta, kust ma tahaks laudtee pealt maha astuda minu silm ei näinud.

Sellest tulenevalt kõndisime tagasi ja kuna Sven oli julgem asus tema liidrirollis rabapinnasel jalutama. Otseselt hullu ei olnudki midagi, kui välja arvata seda, et ma kammisin oma pikakarvalist koera pärast kaks tundi, et okkalisi ja kleepuvaid männikasve tema karvast välja saada. Kuid matka tegi hirmutavaks mulle mu ülisuur aukartus raba kui sellise ees. Lihtsalt ei tundu kindla ja mõnusa pinnasena, kus rahumeeles matkata.

Aarde leidsime tänu Svenile, olin õnnelik, kui tagasi laudteele jõudsin. Tänud peitjale.

Harilik Rabalane

 1 

Üks väga mõnus jalutuskäik! Päike paistis, kalamehed püüdsid kala, mõned pidasid pikniku ning osad jalutasid :) Suur-suur aitäh!

 1 

Mõnus tuulevaba päev, külma piisavalt, et sai rabas laudteelt maas käia ning ka laugaste jääl liugu lasta. Kuivõrd maa oli külmunud, siis sai geomobiiliga otse lõkkeplatsile sõidetud ja sellega jalavaeva kokku hoitud. Kokkuvõtvalt, et oli ilus jalutuskäik ilusas kohas. Tänud Loosalu raba tutvustamast. Aare heas seisus.

 1 

Jätsime auto samuti Pakumäe jalamile,võtsin seljakoti selga koos termose ja võileibadega ning asusime teele.Laudtee alguseni väheke tuima kõmpimist küll oli,aga peatselt avanesid kenad rabavaated.

Peagi astusime laudteelt maha ja suht otsejoones panime suunaga aardeni.Pinnas kandis mõnusalt,saabas oli hea jalatsivalik.

Tagasiteel nägime veel ühte seltskonda rabajärve ääres piknikku pidamas. Kumbki meist polnud varem siin käinud,tänud tutvustamast.

 2 

Läheneda otsustasin kirde suunalt. Auto jätsin matkaraja algusest päris kaugele, sest tee peale jäi soovitus matkalistele jätta auto antud parklasse. Esimene pikem jalutuskäik rabasse jõudmiseks möödus mul kaasa ostetuid maasikaid nosides. Pool kilo magusaid maasikaid läks kurgust alla nagu muuseas. Metsas pihustasin ennast kokku sääsetõrjevahendiga, et saaks rahulikult rabani jõuda. Hommikuvõimlemist kätega vehkimise näol ei soovinud ette võtta. Rabas sai juba täiel rinnal nautida päikest, soojust ja vaikust. Enne laudteelt maha astumist vahetasin igaks juhuks tossud kummikute vastu. Tegelikkuses said aga ainult tallad niiskeks. Rabamaastik aardeni oli võrdlemisi lihtne. Üks üleskutse mulle aga tehti, kui tagasiteel muutusin laisaks ja ei viitsinud ümber suurte pokude minna. See väike viga õnneks kuidagi moodi kätte ei maksnud. Kogu logimise protsess lõppes tagasi laudteele jõudmisega tervelt ja kuivalt. Edasi suundusin ujumiskoha juurde. Alguses panin vette jalad ja mekkisin kaasavõetud külma õlut. Vesi oli aga niivõrd ahvatlev, et pidi ära tegema ka selle aasta esimese supluse. Mõnusalt karastav oli. Kui olin seal parasjagu päikest võtnud, siis pakkisin asjad kokku ja asusin tagasi auto poole. Antud aare sai minu 1700. leiuks. Aitäh siia aaret peitmast!

Salakavalad urud

Väike-Loosalu järv

 2 

Kuidas laadida ennast pärast pingelist töönädalat? Mina teen seda looduses: kas mererannal, metsas või rabas. Olenevalt meeleolust. Aitäh selle karbikese eest siin!

Auto jäi soovitatud parklasse ja jalutuskäik algas. Olen siin rabas varemgi käinud, peamiselt talvel, nii siit, kui Paluküla Hiiemäe poolt. Edasi ja tagasi, nii ja naapidi, aastaid 10 tagasi. Viimati küll, peale Oandu- Ikla matkatee avamist, läbisime raba ratastel, eesmärgiks saada pikk huvitav treening ja lootus ööpäevaga asi ära teha. Enne rabasse sisenemist valmistati siin ka meile esimene soe söögikord. (Nii mõnedki on mulle nina peale visanud, et me kihutasime selle raja läbi ja essugi ei näinud ja matkarada pole loodud selleks. Vastuseks neile: jah tõesti seekord jäi meil nii mõndagi nägematta ja oma mõtteid looduses ringi uitama pikalt ei lasknud, kuid see ei olnud ka eesmärk. Kõik sõidul osalejad on kindlasti rohkem looduses viibinud ja loodusinimesed, kui enamik inimesi. Mind on treeningud, orienteerumine ja seiklussport viinud imepärastesse kohtadesse, oleme palju erinevatel maastikkel viibinud, seda tundma õppinud ja seda kõike ka nautinud. Meile meeldib see, mida teeme!)

Täna tungis ninna kevadehõngu, kägu kukkus ja kõik oli imepärane. Veelkord peitjatele tänud, sellistes kohtades ei ole minu jaoks tähtis, milline on see aare e karp, tähtis on koht ja kõik sellega seonduv, ka mõtted, mida saab siin rahus uitama lasta!

 2 

Kui eile saime jalgsi Rastis käidud, siis täna tuli veel üks tõsisem rabamatk ette võtta. Alul otsisime pikalt lähenemisteed, sest ei leidnud kaartidelt ega kirjeldusest soovitatud paika, vist isegi logidest mitte, aga kes neid ikka enne loeb. Mina, nagu ikka, püüdsin leida hea koha, kust lähemalt sammuma hakata. Gepsu järgi tundus see olevat lõunapool asuv Ojasaare talu. Juba tee sinna oli nigel, liivane ja märg ning auklik. Kuna meile lubati laudteed, siis olime veendunud, et siit me seda ei leia. Lõpuks leidsime edelast õige suuna, kus mitmed viidadki Loosallu juhatasid. Kummid jalga ja müta-müta.
Laudtee oli aus, kõik läks nii nagu lubatud. Rabailu ja -võlu oli täiesti olemas, nauditav. Ühel hetkel ütles lilla joon, et hakkame kiiva kiskuma. Mis siis ikka, lilla joon on targem kui meie. Kõige lühem tee kahe punkti vahel on sirge. Aga mitte kiireim :-) Õnneks oli maapind veel üsna kõva, kooriku all lausa jäine. Sestap oli tatsumine hõlbus ja kiire. Endalegi ootamatult olime järsku aarde juures. Mina panin Marje närvid ja jää paksuse proovile, hüpates keset laugast. Jää oli paks, närvid mitte :P
Logisime ja imetlesime, pildistasime, kiitsime ja.. korjasin otse aarde alt ühe suitsukoni ära. Ai-ai, ei ole ilus, üldse pole ilus! Linnamaastikul võib olla prügikottki maas, ent rabas jms puutumata paigas on ka üks kommipaber või koni liiast.
Tagasitee valisime põnevamagi. Ega teel sinnagi tuli ületada üht laugast, mis enam eriti jäine polnud. Õnneks saime siiski kuiva jalaga. Tagasitee lõikasime otseks ja seal oli juba mitu märga kohta, kus tuli ettevaatlikum olla. Lõpp hea, kõik hea. Enne müttamise lõppu nägin veel autotee servas üht lahtist kaevuauku, kuhu ilmselt normaalne inimene sisse ei satu, aga mine sa geopeiturit tea :-)
Tuju oli paaritunnisest ja mõnusast ning edukast rabamatkast rõõmus. Kodutee ja kodu ootasid. Jess, lõpuks ometi sai siingi rabas käidud. 8.5 km ja 1 tund ning 49 minutit puhast liikumisrõõmu. Aitüma, Piia ja Peeter, et kutsusite! Aardega on kõik kenas kombes, loodetavasti ka teiega. Nägudeni ja rabadeni!

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/698538338

Teel. Laudteel.

Mastiga mänd

Augupuu

Ikla juhib

Sellistki maastikku läbisime

Test

Kaev tee veerel

Auto pärast

 2 

Auto jäi Vana-Kaiu poolt lähenedes esimesse parklasse, kus oli üks silt, mis palus auto sinna jätta, teekatte säästmiseks. Eks see tee oli üks paras sopamülgas aga nii me seal jalutasime ja jalutasime ja jalutasime, igakord kui oli mõni võimalik parkimiskoht, siis ootasime, et kurvi tagant tuleb ka laudtee algus, aga seda esimese kilomeetri jooksul ei juhtunud, vist ka mitte teise ajal. Lõpuks kui laudteele jõudsime, oli mul küll juba väsimus peal aga laudtee osa läks juba ladusamalt ja ka teekond aardeni polnud nii kontimurdev kui vahepeal mulle tundus. Nagu tihtipeale geopeitudes juhtub, pole otsetee just kõige parem tee, ja nii Mikk peale ebaõnnestunud veetakistuse ületamist, ka kummikutäie värskendavat vett sai välja kallata. Ma jalutasin samal ajal ringiga aardeni ja panin nimed kirja. Tagasitee läks juba kiiremalt ja lõbusamalt (vähemalt nii mulle tundus) ainult kõht läks jube tühjaks. Aitäh! EVEJ

Kaas on peal

 1 

Varakevadine raba on ka huvitav, aga natukene vara oli vist - esimesel lõokesel oli hääl jääs, kaks unist päevakoera kössitasid laudtee pääl ja püüdsid päikest, kolm kalameest kössitasid järve peal ja püüdsid kala. Jääaja lõpp. Positiivne on see, et jäätee laseb pinnast kahjustamata sõita suht kaugele - ja kalamees sõidab ikka laudtee otsani välja, meie Ford jäi positsioonile 2.5. Ja kui nädalavahetusel kandis lumi kriipsujukusid, siis seekord kandis mindki vabalt, räätsarada veel eriti. Peitjatel on õigus - on küll mõnus raba ja on jah huvitav. Tänud juhatamast!

 1 

Leitud. Aitäh!

 1 

See oli ka eelmine kuu plaanis, aga lõpuks ei viitsinud siia ikka tulla. Täna oli meile istumise all kõrge auto ning pressisime nii lähedale, kui vähegi andis. Edasi jälle üle kõva koorikuga raba, üks ots läks jah umbes 20 minutit kui sedagi. Aitäh!

 1 

Siia oli mind kutsutud mitmes-setmes kord, no ei olnud vaim valmis.

Täna päike paistis ja mõnus soe, kohe oli vaja siia tulla. Alustasime laudteel, kuid kohe loobusime ja lõikasime nii otse kui veel sai, sest lumekoorik kandis meid. Ei noh, olid ju rasked asjad kah. 20 mintsa sinna ja tagasi tundus, et veel vähem. Superaare, mina tänan ilu eest ja siia kutsumast, imeline!

 7 

Austan seekord eellooga.
Eelmisel päeval sain teate, et minu telefoninumbrile on tulnud pakk. Ma ei telli ju kunagi midagi, oli mu esimene mõte. Uurisin mehelt, kas tema on midagi koju tellinud. Kindel "ei" tuli nii mehe kui poegade suust. No mis seal siis ikka, lähen pärast tööd läbi ja uurin, äkki on kogemata telefoninumbriga eksitud, mõtlesin, ja tegingi seda. Vajutasin oma koodi sisse ja uks avanes. Sees oli armas kollane kott. Tegin ta lahti ja pakis olid FTFi kommid ja šokolaad. Mu suu tõmbus kõrvuni - milline tore üllatus! Terve tee rabani naeratasin kui kohtlane ja mõnulesin oma rõõmsate mõtetega. Aitäh Hette! See esmaspäevane esmaleid on terve mu nädala rõõmsaks muutnud ja andis toreda särtsu teel imelisse rappa!
Kuna ma olen loodussöbralik inimene, siis soosaarte vahele autoga rallitama ma ei läinud. Matkasin kohale päris kaugelt. Räätsad olid seljas ja kummikud jalas. Mõlemad olid terve retke vältel head kaaslased, millele loota. Päris pika teelkõndimise järgselt jõudsin laudteele, mis oli väga libe. Jäätükid oli laua peal lahti ja libisesid kiiresti koos jalaga. Tänu suusatamisharjumustele ja heale kolmandale kaaslasele suusakepile püsisin püsti.
Õhtu oli imeline. Taevas vaheldusid loojuva päikese varjundid, männid särasid ja sookail lõhnas. Ainult kell oli juba alustades palju. Kiirustada ei saanud, siis oleks peagi siruli lõpetanud. Mingi aeg pöörasin raba peale. Üle järve ma minna ei julgenud, liiga mitu päeva oli soe olnud. Ja õhtugi oli üsna soe, aga tuuline. Seega kõndisin loojuva päikese saatel aarde juurde. Leidmine läks kiirelt ja logimine kah. Natuke sain aega ümbrust imetleda, aga siis oli viimane aeg tagasi pöörduda. Õnneks ei lähe meil pärast loojangult hetkega pimedaks, nagu ekvaatori lähedal. Ilma lambita leidsin auto kätte, aga plaanitud NKT-deni sel õhtul kahjuks ei jõudnud. Jäävad järgmist korda ootama.
Aitäh peitjatele! Rabas oli võrratu!

 1 

Tänan aarde eest!

 1 

Startisime kolmekesi, aga kuna Priidul oli aare leitud, siis ta jalutas laudtee lõpuni ja edasi pidime kahekesi minema. Ilm oli rabamatkaks väga sobiv. Minnes olid puudel mõnusad lumemütsid peas, kuid enamus sellest lumest raputati mulle pähe. Suured tänud siia juhatamast. Tänud peitjale! :)

 1 

Väga mõnus hommikune jalutuskäik. Järv veel lainetas, kuid laugastel olid juba kaaned peal. Krants napakas käis ja testis ära, kandsid küll. Polnudki ammu siia sattunud, tänud taas põhjust andmast.

 1 

Tund pärast päikesetõusu oli laudee kohati päris libe, kuid see ei takistanud meil edasi liikumist. Ca 400 m enne sihtkohta astusime laudteelt maha ja suundusime otse aarde suunas. Kummikud olid täiesti abiks, sest kohati oli raba pinnas päris märg. Kui olime jõudnud aardest umbes 50 m kaugusele seisime väikese veetakistuse ees. Õnneks ei olnud ringiga minek kuigi pikk ja peagi võisime juba logima hakata. Tagasiteel tegime väikese kõrvalpõike Loodsalu järve kaldale. Tänud ilusasse koha juhatamast.

 1 

Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

 15 

Tallinna lähedal asuvaid aardeid on mul veel otsida küll ja küll, ometi pärast kajaliisi logi ilmumist otsustasin, et esimese ilusa ilmaga tuleb Loosalu rabas ära käia. Ja see ilus ilm saabus juba järgmine päev.
Mina lähenesin rabale Kaiu poolt ja kuna seal võttis vastu kena silt, mis palus matkajaid auto parklasse jätta, läksin jalgsi ikka päris mitu kilomeetrit enne kui laudteeni jõudsin. Eks muidugi tuli välja, et olin ainuke lollike, kes seda silti järgis. Poolel teel oli üks auto kõhuli heinamaal ja järgmine suisa ninaga vastu laudteed.
Kui Tallinnast sõitu alustades paistis sirav päike ja täiesti sinine taevas, siis laudteele jõudes puhus vilu tuul ja päike oli pilvekeste taga. Pooljoostes ruttasin aarde suunas, et sooja saada. Ja kui oli märge, et nüüd võiks laudteelt maha keerata, hakkas trall pihta.
Tiirutasin ringi, kuna laukaid vaadates ei olnud sugugi tahtmist soovitatud suunda minna. Kaks korda alustasin teekonda ja mõtlesin endamisi, et kust paganast kajaliis ometi aardele lähenes. Kui juba otsa ringi keerasin, et tagasi autoni minna, meel suht mõru, avastasin rajakese. Täiesti õigesse suunda minemas. Viskasin fotoka taas uljalt õlale ja asusin aarde suunas rühkima. Üldiselt läks päris libedalt - rada püsis kenasti ees - ainult paar korda suutsingi teelt eksida ja kuhugi võssi sukelduda. Kunagisest juhuslikult kuuldud raadiosaatest mäletasin, et rabas tähendab punane ohutut ja roheline ohtlikku ala. Niisiis tippisin võimalikult punasel ja põdrasamblikuga kaetud pinnasel.
20 m aardeni tabas hämming, kuna ees paistis olevat igal pool vesi. Jälle natuke peataolekut, kuni rajakese üles leidsin ja rahulikult aardeni sammusin. Raja sügavust nähes olin oodanud, et olen vähemalt kümnes, kuid ootamatu teine koht võttis hoopis vastu. Nojaa, ega see pole mõni Tallinna aare, mis pärast avaldamist paari minuti möödudes skooritakse.
Kuna aardeni jõudmisel hakkas päris korralikult palav, siis tagasiteel vilu tuul tahtis märjast nahast läbi tõmmata. Müts oli küll peas, kuid kunagist moodi järgides ei ulatanud see mõlemaid kõrvu katma. Õnneks laudtee oli üsna lühike ja varsti olin metsa vahel.
Metsatee osutus lühemaks kui minnes (nagu ikka) ja kuidagi ootamatult oligi matk läbi. Endomondo näitas raja läbimisele kulunud teekonnaks 10 km. Aitäh, väga mõnus retk oli. Väsimus jalgades andis alles kodus tunda.

Auto jäi siia maha

Viimased vaprad

Punane tamm

Poolel teel aardeni

Fantastiline punane

Aarde lähedal

Tagasiteel, peegeldused

Kardinate taga

Järvekesi oli seal rohkem kui üks

Viimane peatuspaik...

... ja viimane vaade rabale

Seenesöögilaud

 17 

Alustama peaks sellest, et see aare ei olnud tegelikult üldse plaanis aga nagu kiuste jäi koduteele ette ja patt oleks mitte olnud minna. Niisiis me läksime. Ei peljanud pikka jalutuskäiku, sest see kulus marjaks ära. Nädalajagu tühjaks saanud akud ei täitunud täielikult ka Raksti aarde külastusjärgselt. Vähe, vähe on rabakaid! Ja nagu magnetiga tõmbas selle aarde poole. Kuna antud oli kaks suunda, panime täpi ühele poole maha ja hakkasime minema. Standardklassi masinaga saab Paluküla poolt kuivemal aastaajal kenasti paarisaja meetri kaugusele laudteest. Kuigi lubati kuivi varbaid, haakis Bruno omale räätsad igaks petteks kotiga selga. Asjatult. Vaja neid ei läinudki. Oli üpris mõnus, et peaaegu lõpuni välja sai kulgeda värskelt renoveeritud laudteedpidi. Kilomeetrid jooksid raba ilu naudeldes hoogsalt. Hallist taevast välgutas lõpuks end ka päike ja värve tekkis juurde, tuju aga muudkui tõusis. Viimases lõpus sattusime pisikestele kummikujälgedele ja arvasime hpalangi ja Mammu seal juba käinud olevaks. Võta näpust. Meid ootas ees täiesti tühi logiraamat. Igaksjuhuks kontrollisime üle ka tagakaane - ei ühtki kritseldust. Kas tõesti oli kõigil kena pühapäev rabaväliseks planeeritud? Meie logi läks kirja nii 17:40 ajal. Kaasa võtsime rännuelaja. Tagasitee kulges sama mõnusalt kui minek. Kokkuvõtvalt üks igati sobiv linnainimese raba aare. Ei märgi varbaid ega arutut sumpamast. Täname väga! Pikka iga topsile ja minge rappa!

Kaart

Jätsime aardekarpi ka ühe Itaaliast kaasatoodud ränduri