Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Väike jalutustkäik mööda sõidutee äärest alguse saavat laudteed viib teid tornini. See peaks ka olema Eestis kõige lühem matkarada. Tornist avanevad suurepärased vaated Parika järvele. Aarde leiate riiulist.
Edu!
Vihje: pole
Lingid: http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/sakala-puhkeala/1544
Aarde sildid: ilus_vaade (5), soovitan (4), ronimine (2), gpsita_leitav (1), seened (1), marjad (1), lumega_leitav (1), lühem_matk (1), laudtee (1), lahe_teostus (1), kalastuskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC65ZYK
Logiteadete statistika: 77 (95,1%) 4 6 0 0 1 0 Kokku: 88
Kes soovib, võib selle aarde endale adopteerida.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
See oli meie esimene kokkupuude Vaatleja seeriaga ja seetõttu võttis leidmine omajagu aega. Väga hea peidukas. Peab lihtsalt nägema detaile ja natuke julgust ka olema.
Koht kus on korduvalt käidud, kuna see koht meie perele meeldib siis otsustasin, et oma sajanda leiu märgin just siia. Vaatleja kohane aare, tuli kiirelt. Tänud
Kui juba enne "vaatlejaga" kokkupuuteid olnud, siis on leid ka kiire tulema... Kõik kohad vett silmini ja rohkemgi täis... Ilus koht looduse nautimiseks... Aitäh geokrahvile!
Võttis ikka aega enne kui silmad õigesse kohta jõudsid. Tänud peitjale!
Tulime kohale ja meie taga olid ka kohe mugud, kes jäid nulli nokitsema. Otsustasime siis senikaua minna ja võtta ära teise aarde mis seal samas. Tulles tagasi oli tornis juba oma 10 mugu ning ei tundunud, et kavatsevad liikuda. Minu teine pool ei kannatanud oodata ja pidin lahkuma logimata.
Ootasime autos kuni paduvihm lõpeb. Pärast oli torn muidugi libe. Aitäh!
See oli päris paras pähkel, aega läks aga asja sai ikka lõpuks, leitud ja logitud. Aitäh peitjale!
Võttis ikka üsna tükk aega enne kui nägijaks saime. Otsisime, logisime logisid, tegime pilti ja otsisime veel - leitud nii saigi. Exel sai nüüd 100 logitud aardekülastust täis, omal ajal võttis mul selle saavutamine mitu aastat. Ootasin millegipärast pikemat matkarada aga kirjelduseski kirjas, et üsna tilluke see rada on. Siit jalutasime edasi Parika järve aarde juurde. Aitäh!
Kohe alguses sai õiget asja märgatud aga ei pidanud seda millekski. Otsisin mujalt aga ühel hetkel, kui muud asjad otsa said, jõudsin ikka õigeni. Mõnus teostus ja ilus koht, suur tänu
Väike jalutuskäik ja väike tore torn. Natuke ronimist, natuke vaadet, natuke ronimist ja natuke logimist. Tänud!
Esimese valuga sai mööda sõidetud, kuid siis väike tagasipööre ja auto jäi väravasse. Tornist avanes kena vaade ja Anna tarkusele varasematest logidest sai konteiner hõlpsalt tuvastatud. Sai ka tehtud pettemanöövreid, et kohe samal päeval järgneval nõnda lihtne ei oleks. Aardekarbi pesasse olid sääsed või mingid muud väga sarnased putukad talvitumas... Tänud!
Pean siin taas tsiteerima Nublut: "Ai sa oled hull, aga ai, sa oled hea!" Täpselt nii ma sellest aardest mõtlesin kohapeal. Tavalisele inimesele poleks selles midagi hullu, aga mina nimelt kardan väga kõrgust. Varem on olnud mul tore kaasteeline, kes need torniasjad ära ajas, aga nüüd pidin ikka ise ronima. Hakkama sain ja olen enda üle uhke. Torn oli õnneks esimeseks täitsa oma käega torniaardeks hea jurakas. Inimese suurim vaenlane on ikka tema ise. Aitäh elamuse ja enesearengu eest!
Kiire leid, tõenäoliselt tänu sarnasusele (vähemalt) ühe teise Vaatleja aardega.
Eilse geotuuri põhieesmärk, matk Mädajärve aardeni tehtud, hakkasime öömajale mõtlema. Varasemalt oli läbi käinud mõte, et pärast mädamudas sumpamist peaks ehk leidma koha, kus end sooja veega pesta saab, et järmisel hommikul võõrad inimesed tsivilisatsioonis meist kaarega mööda ei käiks. Kuna enda arvates me siiski väga hullult ei haisenudki ja aeg oli hiline, leidis Karl kiire otsinguga meile kõigile sobiva rabatorni, kus magamiskotid maha laotada. Kohale jõudsime pimedas, haisvad riided poetasime põõsa alla kuivama ja nautisime oma tänast magamistuba. Muljetasime geoteemadel kuni väsimus võimust võttis. Aarde otsimise jätsime hommikuks. Kolmekesi asusime agaralt peidukat tuvastama, neljas jäi pealtnäha passiivseks, aga järgmisel hetkel hõikas just tema, et näe siin ju! Väga mõnus ööbimiskoht.
Siia saaksin tegelikult lisada kuupäevad 31.07-02.08 või panna hoopis isegi 3 logi. Pressin kõik siia ühte logisse ära.
Pärast Mädajärve külastamist ei olnud meil ööbimiskohta. Ise olin plaaninud Viljandis mugava inimese kombel magada, et saaks ennast puhtaks küürida jne. Kuna kell oli nii palju juba, siis tuli improviseerida. Tulemuseks sai Vaatleja VII torn. See, et tornini viis Eesti kõigel lühem matkarada oli suurepäraseks boonuseks. Chillisime nii mõnegi tunni ööpimeduses kuniks silm kinni vajus. Öömajaks on üsna suurepärane koht, sest päike ei hakka torni paistma, vaid liigub täpselt mööda puudetagust. Hommikul ühe esimese asjana otsisime aarde üles. Aarde leidis üles kõige hilisem ärkaja. Panime nimed kirja, pidasime maha hommikusöögi ja võiski päeva alustatuks lugeda.
Kuna see koht jättis positiivse mulje, siis otsustain ka teisel ööl üksinda siia tagasi tulla. Sel korral mõtlesin ka järveni jalutada aga teatud maalt läks niivõrd niiskeks, et minu goretexide taluvuspiir hakkas pärale jõudma. Et oleks millega ka järgmine päev matkata, siis pöörasin otsa ümber. Täiesti üksinda tornis siiski ei olnud. Kolmeks tunniks tulid ühed noored alumisele korrusele veini jooma ja vesipiipu tegema. Veidi hiljem tulid ühed noored veel vaadet piiluma ja uurima, et kas siin kuskil oleks veel kohti kus olla. Jagasin oma teadmisi ja nad lahkusid. Kui päike juba tunnikese loojunud olekus olnud oli, jäeti torn täielikult mulle ja peagi oligi aeg kerra ära tõmmata.
Nüüd kolmanda päeva hommikul ei viitsi kohe üldse siit ära minna. Proovin elimineerida logivõlga ja tunnen ennast äärmiselt mugavalt siin istudes.
Peitjale aitäh Vaatleja eest!
Leidsime!!!! Arutasimegi kui hea oli keerukam otsimine, sai nii mitmedki lisapilgud vaatenautimiseks suunata. Äkki peaks ära mainima, et otsides polte ei keeraks-logistaks?! Et ei tekkiks sellist suurt õnnetuse-maigulist geokuhja (kokku kukkunud vaatetorni näol). Me ju ka katsusime poldid läbi ja üsna mitmed logisesid....
Siis kui mina torni konstruktsiooni ükikasjdega tutvusin, võttis Silja riiulist. Elementarno dr. Watson.
Kaua otsisin, käisin vahepeal Parika järve aaret otsimas ja kui tagasi tulin läksin uuele ringile. Ja siis ta silma jäi. Tänud.
Hmmmm :D väga hea teostus!! Kuigi minusugusel oleks see sinna riiulisse jäänudki ja seetõttu hindan omalt poolt maastikku kõvemaks. Lõpuks leitud, logitud :)
Ma vist võin kannatlikkuse musternäide selle aarde juures olla. Olen selle karbi kõrval vist vähemalt korda 6 olnud, peidukat näinud, korra isegi näpuga katsunud, kuid logiraamatuni jõuda pole tahtnud. Lihtsalt nii tore oli teda seal aegajalt vaatamas käia, kohvi või teed juua, tornis piknikku pidada ja nentida, et käeulatuses ta ju on, aga ma ju ei pea teda veel ära logima. Kiiret pole.
Nüüd aga hakkas juba ebaviisakas peitja suhtes tunduma. Nii saigi lõpuks siia nimi kirja. Teel Põltsamaalt kodu poole ta ju ette taas jäi.
Järvel oli veel jääkaas peal, kuid kuskilt kostis luikede kisa. Ehk oli neil ka lombike vaba vett. Silm nii kaugele ei seletanud... Päike oli juba loojunud, pimedaks hakkas minema.
Aitäh! Täiesti GK kaubamärgiga aare. :)
Napp kuu aega enne selle aarde avaldumist kohtusime peitjaga ning suurema geoseltskonnaga just siin, et veeta paar tunnikest ühiselt retkel ümber Parika järve. Osaliselt ka üle järve matkamine muutis elamuse veelgi värvikamaks. Juba toona avaldasid mitmed arvamust, et paik tundub igati paslik Vaatleja seeria jätkamiseks. Nad ei eksinud :o)
Aarde kohta võiks öelda klassika, parimas mõttes. Ka vaatlemine on alati meeldiv, niisugustes kohtades teen seda alati niisamagi. Koos aardega on muidugi topeltmeeldiv, aitäh!
Varasemalt oleme riiulist leidnud, kuid täna see ei õnnestunud. Leidsime justkui sobiva riiuli, aga kätte me seda ei saanud. Teinekord jälle.
Pärast Mädajärvede ja Päkapiku-Päikesekiire seiklusi otsustasime enne proviandi ampsamist ja pikemale retkele asumist lähemad aarded üles otsida.Seni, kuni Heldur tuuseldas lumes mul varem leitud Parika järve aaret taga ajades, seadsin mina sammud tal leitud Vaatleja VII poole. Kõndisin ikka üles ja alla, üles ja alla, seadsin juba piknikugi ülemisele astmele püsti, et Heldurilt väikegi vihje välja meelitada. Pisikese infokillu siis ikka sain ja see oli suurelt abiks. Teed limpsides ja võileiba nosides oli mõnus ja ilus päikeses sätendavat lumist järve vaadata. Aitäh toredasse kohta kutsumast, nüüd siis järvele!
Sarnane teostus on juba varasemalt tuttav.Talvised olud teevad kättesaamise väheke ebamugavamaks.Aitüma vaate eest!
Retkekaaslased on kõike juba värvikalt kirjeldanud, aitäh!
Kaks punkti läbitud. Väike autosõit ja paar järgmiseid aardeid - Vaatleja VII ja Parika järve. Vahelduseks vähem käimist, aga natukene rohkem otsimist. Allani silm jäi esimesena sellele aardele pidama. Kättesaamisega oli natukene tegu. Nimed kirja ja mõned kümned meetrid edasiminek. Aitäh peitjale.
Nagu kõik vaatlejad oli siingi korralik teostus. Tänan.
Etapp II. Esimesena jäi Allanil ebakoht silma ja ja konteineri lahtitoksimine jäi tema ülesandeks. Logid kirja ja edasi. Enne veel tänud peitjale
Harjumatult ruttu tuli null kohale, ei pidanudki tund aega matkama. Tähelepanelik Allan märkas aaret. Vanaemalt laenatud istutamiskühvel tuli siin kasuks, aare oli kinni külmunud. Saime siiski kahjustusdeta logitud. Minu MCM leid.
Üks varasem vaatlejakogemus ei teinud meid leidmise osas just optimistlikuks, aga õnneks tabas silm üpris kiiresti õiget kohta.
Kui Parika järve äärde jõudsin, käisin esmalt tornis ja selle ümbruses ära. Aaret ei leidnud. Otsustasin naaberaarde üles otsida ja kui see õnnestus, naasin Vaatleja juurde. Tegin hädaldava kõne tööd tegevale Lõvile ja kurtsin, et aarete leidmine läheb üle kändude. Selle peale jäi silma ebakõla ning suure ponnestamise peale õnnestus aare kätte saada ning nimi kirja saada. Aitäh peitjale.
Ka teisel korral oleks leidmata jäänud. Õnneks tuletas kaaslane meelde erinevaid kogemusi eelnevate Vaatlejate juures. Siis läks juba lihtsaks. Lahe, tänud!
Imeilus koht! Aarde leidmine võttis paar minutit, kuid saime hakkama. Edasi läksime mustikaid süües järgmise aarde poole. Aitäh!
Siit hakkas siis aina ilusamaks minema. Kaunis vaade, tuul mis viis sääsed ja kärbsed kuhugi ära. Hiilisime riiulini ja panime oma nimed ka kirja. Vist suutsime ka locuses/endomondos teekonna salvestus tööle sättida, aga ei saanud pikk matk
See on tõepoolest vist Eesti lühim matkarada :)
Tänud aarde eest!
Siin ennegi erinevaid aardeid otsinud. Ilus koht tegelikult. Leid kiire peidukas korralik.
Kuna olime GK aardeid juba mitmeid otsinud siis oli leidmine suht lihtne ja muidugi koht iseenesest on väga ilus. Tänan.
Kiirelt käidud, ilus vaade, kena peidukas. Aitäh! Teiste Parika aarete juurde tahaks varsti tagasi tulla.
Geotuuri 1. päeva 5. leid. Valmistusin mentaalselt ette geokrahvi järjekordseks šedöövriks, seetõttu tuli leid esimese katsega. Lahe.
Värskendaval 01.01 hommikumatkal logitud. Tänud peitjale!
Hing ei saanud rahu ja sai kirjutatud RMK-le ning ka peitjale sai kogu info edastatud.
Kiri RMK-le
Tere!
Käisime täna Parika järve vaatetornis ja silma jäi , et nii mõnedki mutrid olid kinnituspoltidelt puudu ja väga paljud mutrid olid lihtsalt käega lahti-kinnikeeratavad. Ehk saate asja üle kontrollida ja mutrid ülepingutada, torn tundus üsna uus.
Nende vastus järgmisel päeval:
Tere!
Aitäh tähelepanelikkuse ja meile teada andmise eest. Asjaga hakatakse tegelema.
Parimatega
Jana Jaanson
RMK külastuskorraldusosakond
loodusteabespetsialist
Loodan, et ei jää asi ainult lubaduseks, reageerimine tekitas hea tunde :)
Selle aarde leidis üles meie meespool ja pean ausalt tunnistama, et minul olekski see ilmselt leidmata jäänud.
Kuna taevas oli selline ähvardav, siis otsustasime telki mitte püsti panna ja suundusime Viljandi poole. Teele jäi torn ja muidugi oli vaja ju selles peituv aare ka üles otsida. Enne torni ronimist jäi silma, et kellelgi on mutreid vaja olnud... no lihtsalt olid mõned puudu ja mõned natuke kurvalt ripakil :( . A tegeles jupp aega mutrite kinnikeeramisega ja siis alles otsisime asja üles. Tänud siia juhatamast!
Mõnus puhkekoht - oli :), päikesepaiste - oli :), kena vaade - oli :), mustikad - olid :), aare - otse loomulikult oli :)! Aitäh aardepeitjale!!!
Ilus päev, päike paistis. Tornis kirjeldasin Ruthile kuidas me aarde "Retk ümber Parika järve" peiesid pidasime ja millised mõnusad pildid tegi [rudolf] rabaoja ületusest.
Vaatlesime tornist ka kaugemale, linde ei näinud, kalamehi ka mitte.
Roheliste Rattaretke geotuuri esimene leidmata aare
Kuna kodus teekonda kavandades tundus aardeid raja ääres hirmus vähe olevat, tekkis mul masohhistlik mõte põigata rajast viie kilomeetri kaugusel paikneva Parika järvistu juurde, kus uhkeldav kollaste täppide tihedus võtaks igal keskmisel peituril tilgad püksi. See, et suurem osa neist asuvad keset sügavat raba, kus haljad veesilmad mustendavad nagu rosinad stritslis, mind loomulikult üldse ei kõigutanud. Kimasin kohale ja väntasin kohe rõõmsalt mööda laia laudteed vaatetornini. Üritus tõotas tulla tore ja meel oli ülev.
20 minutit hiljem kajasid metsa all vänged vandesõnad, mis loomulikult olid mõeldud kurtidele kõrvadele. Aardekarpidel nimelt on tavaliselt sellised kõrvad, mis ei kuule.
Veel 20 minutit hiljem otsustasin pärast kolmekümne kaheksandat ringi ümber torni, et silkan vahelduse mõttes hoopis kõrvaloleva aarde manu.
Mõnus jalutuskäik...selline eriti pisike. Aardeleid tuli puhtalt vaatlemise teel. Tänud!
Traditsiooniline peidik, ilus vaade, aitäh peitjale! EVEJ.
Geograafi stiil on otsimisel selge vihje. Tornist avanev vaade on endiselt rahu ja vaikuse kehastus, tänud.
Väike peatus ja jalasirutus tuttavas ilusas kohas. Raba oli veel vaikne. Paari nädala pärast aga algab selle peal selline elu, et lust kuulata. Aitäh.
Siin tornis olen ennegi käinud. Viimati möödunud hilissuvel (või oli see juba varasügis) kui emale seda kanti tutvustasin. Uurisin küll torni ja mõtlesin Svenile, aga aaret siis veel ei avastanud. Küllap teda polnud veel.
Nüüd olin taas teel. Seekord oli teada, et aare on olemas. Jõudsin kenasti aaret märgata, kui kohale saabus järgmine auto. Vaatasin siis hoolega ringi ja kui lühiajaliselt järvele pilgu peale viskajad kadusid, siis läksin ja tõin aarde ära. Aitäh! Väga tore aare taas!
Mõnus väikene jalutuskäik ja pisikene vaikuse kuulamine ning vaate nautimine tornist. Me täname!
Kiireim tee Alam-Pedja LKA-lt Mädajärvele viis endalegi ootamatult siit mööda. Seega otsustasime peatuse teha, et torniga tutvuda. Päris hea oli näha, viimasest seltskondlikust retkest ümber Parika järve, tuttavat maastikku nüüd lumekuues ja viimases päevavalguses. Torne on juba üksjagu siin mängus nähtud ja alguses mul nendega üldse ei sujunud. Kuid tundub, et kogemust on juba kogutud ja siin piisas poolest tiirust, et peidukas silma jääks. Kiire leid ei tähenda siinkohal üldse kehva teostust! Kristel näppis aga usinasti vale materjali. Peale seda kui ma teada andsin, et mul ilmselt ei ole enam vaja otsida jäi tal küll piirkond väiksemaks, kuid õige asjani jõudmisega läks veel aega. Peitjale aitäh tagasi kutsumast!
See oli tore aare. Sai korralikult otsida ja sai ka turnida. :) Reix leidis jälle esimesena ja siis lasi mul edasi otsida. Lõpuks leidsin mina ka. Tänud peitjale!
Vahel ikka jõlgun seal. Maskeering oli aardel nii ilus ja loomulik, et aaret täna ei näppinud.
Haugi nägin ka aga see oli teise mehe oma :)
Parika järves ujuvad saehambulised, aga maitsvad haugid! Aardega kõik korras. Aitäh!
Tööteel Sõmerpallu ja Tartusse oli ilge isu midagigi otsida ning vast ka leida. Sestap keerasime Põltsamaal trassilt maha. Siia jõudes valitses mõnusalt sompus ja pisut tibav ilm, rabas rahu ja vaikus. Selle peale puges hingegi samasugune sulnis tunne. Mulle meedis see koht ja aare Parika järve kaldal kohe hirmsasti, nii mõnus oli end pikal teekonnal sirutada, liigutada ja lihtne aare leida. Vaade oli lubatult kaunis, teisi hingelisi polnud ja kõik see rahu, vaikus ja ilu vaid meie silmadele ning meeltele pakkumisel.
Tuhat ja tuline tänu Svenile selle küllakutse eest! Aare suurepärases korras, kaupa ei teinud. Geokrahvi aarete tuntud kvaliteet veel pealekauba. See jäigi mul täna ainsaks leiuks, las paitab siis kogu hiilguses hinge. Soovitan, sildistan, kiidan, tänan.
Siia viis ilus rada eelmise aarde juurest. Otsimisega ka kaua ei läinud. Aitäh!
Pilditibi kui leidnu ronis klobinal üles oma nimele vastavat tegevust harrastama, ma siis hakkasin torni kontrollima. Mida otsida on ju teada, aga kus ta seekord on? Riiulis ikka, kus mujal. Ja siis nikerdasime seda vidinat kätte saada ja siis kaant kätte saada ja siis kõike seda jälle tagasi peita. Aga matkarada on tore ja vaated olid ka kohale toodud - me täname!
Midagi tuttavat jäi kohe silma, kuid kätte ei tahtnud teine enda anda. Tegi ikka mitu tiiru ümber oma telje, enne kui logima võisin hakata. Tänud.
Vajadus ühe hingekosutava geotiiru järele muutus nii väljakannatamatuks, et panin laupäevahommikuks varajase äratuse ja startisin veel pimedas vastu seiklustele. Kohalejõudmise ajaks oli pimedus taandunud tiheda ja märja lörtsisaju ees. Teadsin küll, kuhu vaatetornist pilgu suunama peab, aga järve asemel vaatas vastu valge võbelev sein. Sestap võtsin vaate imetlemise asemel nõuks hoopis aarde üles otsida, mis oli klassikaliselt loogika ja vaatlusega leitav ning kenasti teostatud. Kui logi kirjas, oli ka sadu veidi järele andnud ja järv taas välja ilmunud. Tõotas tulla tore päev. Aitäh!
Täitsa tuttav kant. Korra olen ka järvel kummipaadiga kalal käinud. Algul ei tahtnud kavalpea ennast kätte anda. Peagi jäi aga õige asi silma. Tänud! Niipalju vast veel. et sinna oleks ikka hädasti parklat tarvis.
Tuttav koht, ainult et vahepeal veel uhkema raja ja torni saanud. Siin sai kõvasti kangutatud, kuidagi ei tahtnud aare oma pesast lahkuda - vaadake palun, et panete ta õigetpidi tagasi!
Tore seeria, loodetavasti ei jää see viimaseks :). Tänud!
Siin olin ma käinud, Parika järveaarde matustel. Torni imetlesin juba siis, mitte küll selle pilguga, kuhu siia aare peita. Juba sel päeval aimasin ma, et ta siia aarde pudistab, ega eksinudki. Koht väärib aaret ja peitja on jätkuvalt tasemel, tõi muige suule. Mina tänan, siia tulen veel tagasi, mulle see koht väga meeldib!
Kõndisime siis meiegi sellel kõige lühemal matkarajal. Leid väga kiirelt ei tulnud. Aare korras.
Uduse ilmaga vaadet kauaks imetlema ei jäänud.Tänud peitjale!
Kui meie teisel katsel torni juurde jõudsime, olid Kaja ja Bruno just saabunud Tartust minu aardeid mitteleidmast. Sellise seltskonna eest aare end kaua ei peitnud, peagi moodustus leidjate rivi. Kindlasti aaret väärt koht. Aitäh peitjale.
Kui GK peidab aarde, siis tuleb seda otsima minna! Kuna kauaoodatud geopäev Tartus lõppes täieliku fiaskoga, siis otsustasime veidi vaikset loodust nautida. Lisaks arusaamatul viisil peidetud aaretele oli ka ilm seal ääretult nõme: +5 ja mega tuul. Siin rabaserval aga selline mõnus soe sügisõhtu. Olime just tornini jõudnud, kui vaatasime metsa alla: Kesse tuleb! Oleks see tont tund aega varem vastu kõndinud, oleks tast endast saanud samasugune seebikarp, mida ta hoogsalt peita armastab. Lisaks Murdvarga aarde juures palutud privaatkommentaari järgmisel geosündmusel, "vaikselt, nurga taga".
Seekord siiski tegime talle verbaalselt oma arvamuse selgeks ja lasime mõnusast rabaõhust meeleolul voolata. Peagi oli leidjatest rivi. Vanameister ju teadagi tasemel ja pettuma ei pidanud. Veidi veel muljetamist ja siis juba igaüks omas suunas. Täname peitjat!
Ma ei teagi nüüd kas geokogemus või lihtsalt pohhuism. Ei viitsinud kodus isegi otsida kus geps on. Aimasin mis mind kohapeal ees ootab. Oligi. Teiseks jäin. Tore näputöö tunnustatud autoriteedilt. Käisin ka järvepiirini ära. Küll õõtsus lahedalt ja krudises. Külmunud ju kergelt. Kätt vette ei saanud. Kaldaäär oli jääs. Noh, seega gepsuta leitav ja muidu tore. Tänud.
Kas te kujutate ette Eestimaa karget sügisõhtut, kus tähed taevas erilise eredusega säravad, esimesed külmakraadid on autoaknad õrna jääkirmega katnud ja plaadimängijast kostub Metsatöllu ürgne muusika, kus igal sõnal on ääretult sügav tähendus? Kui jah, siis saate kindlasti aru mida meie sellel õhtupoolikul tundsime ja kuidas me veelkord veendusime kui oma meil siin Maarjamaal kõik tegelikult on.
……………………………………
Olen sündinud Raudna savisest silmast,
ja Võrtsjärve karedast liivast
on saanud mu silmad ja süda.
Mu kodu on hiiede ootavais öödes,
on neidude kirivais vöödes
ja Võhandu ürgvanas üsas.
………………………………………
Täpselt sellises meeleolus toimus meie sõit pärast pikka ja väsitavat tööpäeva uue kodukandi aarde juurde. See minek oli nii uhke ja nii võimas, et isegi kui aaret ennast poleks leidnud tasus see kodust väljatulek juba ise 100 %-liselt ära. Aga aarde leidsime ka ja päris ruttu. Aini taskulambi valgusvihk peatus kõige enne võimaliku peidukoha peal, minul jäi ainult logi kirjutamise vaev. Täname Sind väga, hea geokrahv, järjekordse vahva aarde eest, meile meeldis.
Tagasisõit kodu poole toimus täielikus vaikuses, ainult Metsatöll laulis
.........................
Võõra risti all põlvili ei lange -
olen kange.
Uku paedest müürid laon,
terasest käised taon …