notification_importantPeites ja otsides elu ning tervisega ei riskita.
Kasutajanimi:

Parool:


Pole kontot? Registreeri!

Unustasin parooli


Toeta Eesti geopeitust!
Miks ja kuidas toetada?


Kiri administraatoritele


Peitmise pärast

Peitis 24.10.15 :) [geocaching]

Tüüp: Tavaline aare
Maakond / linn: Pärnumaa
Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0
Suurus: väike
Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse!

Kirjeldus:

Mida kõike me peitmise pärast teeme! Mida kõike me leidmise pärast teeme! Selle aarde peitmiseks võtsin ma 24.ndal oktoobril jalast kummikud, sokid, püksid ja tegin 2x30 sammu läbi mõnusalt jaheda vee. Ilm oli aga ilus ja soe ning püksid uuesti tagasi jalga alles tagasiteel, no nii soe oli, et oleks peaaegu unustanud ... Sellisesse ilusasse kohta on lausa lust peitmise pärast peita - ja vast ka otsida. Pildid sellest ilusast päevast SIIN.

Üritasin 21. novembril minna aaret kontrollima ja tuunima. Kuigi kodus oli vaikne ilus ilm, siis teisel pool väina puhus tugev tuul, vesi oli kõrge ja laine loksus lausa kalamehekummikutest sisse. Proovisin sama asja ka nädal hiljem, aga vesi oli liiga külm ja sügav selleks, et seda retke ette võtta. Aga lehmad olid saarelt ära viidud. Väga loodan, et sügistormid pole aardele liiga teinud.

Läheduses asub ka Kodiarose kompleks, mida tegelikult ei tohiks üldse olemas olla, aga on ja on väga kena koht :) Territooriumi läbivat teed mööda saab samuti poolsaare otsa, aga autoga ei soovitaks.

Aare asub looduskaitsealal, liikumispiirang 1.04-15.07. Laiul peetakse loomi, nii et lehmafoobikutele ei soovita. Sõiduki saab jätta poolsaare otsa puhkekoha juurde, mis on küll eramaa, aga liikumist piiratud ei ole - keelatud ainult koertele. Maastiku raskusaste on varieeruv, mõnel aastaajal ehk veereb ratastoolis üle jää kohale, teinekord jälle tuleb kasutada paati või ujuda. Aarde vahetus läheduses on maastik 2. Vesi on madalam kõrkjatest Puhtu pool ääres.

Aare on peidetud 2015. aasta advendiseeria 13. detsembri aardena.

NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 01. aprill kuni 16. juuli

Vihje: pole

Lingid: http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?state=6;1588747579;est;eelisand;;&comp=objresult=ala&obj_id=-1891071806 https://goo.gl/photos/MoTqyCjASVkRZLvV9

Lisapunktid Tüüp Koordinaadid
Mine siitkaudu Muu 58° 33.4760' 23° 35.8437'
Vaatetorn Muu 58° 33.0535' 23° 35.3097'
Värav, sõiduk jäta enne seda Muu 58° 32.8711' 23° 34.7467'

Aarde sildid: ilus_vaade (6), soovitan (3), väikesaar (1), liikumispiirang (1), advendiseeria_2015 (1)(täpsemalt)

Geocaching.com kood: GC676X7

Logiteadete statistika:   40 (100,0%)  0   2   0   0   0   0  Kokku: 42


mis see on?


21 jaanuar 2024 kommenteeris Geo [geocaching]

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

10 august 2022 leidis Mikk, Jaanika ja pagarid [silmsirkel]

Siinne logiraamat oli nii uhke, et kraamisime hariliku asemel pisut pehmemat jälge jätva kirjapulga välja. Lehmad olid hetkel vaateulatuses, siin olid nad karbi katted pealt ära ajanud. Sättisime need tagasi. Aitäh!

10 august 2022 leidis Tiia, Einar ja silmsirkel [pagarid]

Rannas on mõnes kohas kivid kõik sinised. Kaasa tuli luigesulg. Aitäh.

29 juuli 2021 leidis Eda Ja Tikrike [tumevalge]

Kui on peidetud, siis on vaja ka otsida. Tänase päeva esimene leid. Mulle väga meeldib, et lisapunktina on antud isegi teeots, kust vaja ära keerata, sest ise ilmselt poleks sealt proovinud läheneda. Auto jäi enam-vähem ettenäidatud kohta ja asusime teele. Kui minna mööda lehmarada, on see lihtsalt mõnus jalutuskäik. Vahepeal saavad külla jalad natuke märjaks, kuid veidi üle põlve on vesi vaid ühes kohas. Meie muidugi ei läinud mööda lehmarada ja saime natuke rohkem ülepõlve vett. Siiski midagi hullu polnud. Lehmad laiul ülimalt sõbralikud ja uudishimulikud. Aarde leidsime kiiresti, kõik on seal hästi. Sättisime vatuke kindlamalt maskeeringut ümber, praegu oli lihtsalt kõrval maas. Tagasi taipasime tulla kergemat rada. Aitäh toredale laiule juhatamast.

19 juuli 2021 leidis Maarja, Mart, Gregor [maarja]

Leitud. Aitäh :)

13 veebruar 2021 leidis Peakas ja [fahrenheit451]

See suurepärane koht vääriks märksa pikemat kirjutist, kui minu logiteade siin - nii sürreaalselt kaunis on tolle laiu taimestik, mets, või kuidas teda kutsudagi. Veebruarivalguses tundus see väänlevate okstega padrik muinasjutumaana, kus puu tagant astub välja nõiamoor ning sind järjekordseks käsi taeva poole sirutavaks võbelevaks vitsaks moondab. No ja suvel ehk siis lehmaks...

Pärast OOO külastust oli jalutuskäik siia juba tuttava ja turvalise jäätee tallamine, seda enam, kui tead, et seal jää all vett, suurt ja sügavat, nagu polegi. Küll aga puhus jäine tuul sedamoodi mu õhukesest mütsist läbi, et saadud peavalust taastusin hiljem kolm nädalat.

13 veebruar 2021 leidis Madis ja [peakas]

Et valget aega oli veel suhteliselt palju käes, siis võtsime selle laiu ka ette. Esiti lähenesime google järgi, see asi lõppes otsaga kuskil sarviliste aedikus. Ega siis midagi, ots ümber ja teine katse. See oleks napilt lõppenud hanges. Rohkem autoga eksperimenteerima ei hakanud, jätsime ennast suure tee serva ja panime sealt jalgsi mere poole ajama. Eks ta õige oli, olles jalgsi selle tee lubatud parklani läbinud, sai kinnitust tõsiasi, et meil polnud lootusepoegagi oma sõiduvahendiga seal midagi teha. Aga laid oli tore, jalutuskäik ka täitsa mõnus, kui see libedas džiibiroopas ukerdamise osa välja jätta. Tänud aarde eest!





28 august 2020 leidis Jaanika ja Ove [jaika]

Leitud, aitäh!

28 august 2020 leidis Jaanika ja Ove [ove]

SUP-id lükkasime vette märgitud parkimiskoha juurest. Muru oli niidetud ja veelemineku koht oli igati viks ja viisakas. Koos meiega tahtis SUPpama tulla ka üks kohalik koer. Jätsime ta siiski kaldale. Laiule jõudes ootas ees kariloomade poolt pügatud rohumaa ja seda mööda aardei astumine oli lust ja lillepidu. See laid meeldis meile siinsetest kõige rohkem.






20 august 2020 leidis Marko ja Inge [aunad]

Pivarootsi lähistelt leidsime golfiväljakute tagant kena väikesadama ja tõstsime kajakid vette. Ruilaiule jõudsime üsna kiiresti ja tegime aardele kajak-inni. Mõnusalt taltsutatud taimkattest oli näha, et loomad siin saarel elutsevad, kuid meile nad end ei näidanud. Edasi aerutasime siit otse Uulutilaiule. Tänan peitmast.


Jõudsime Ruilaiule :)


23 juuli 2019 leidis Kallo [kallo]

Selle aarde ja laiu külastamist ootasin oma tänasel päeval ülekõige. Ilm oli kujunenud oodatust soojemaks ning sõiduriietes oli iga peatuse tegemine üle keskmise pingutust väärt. Päikese käes täiesvarustuses võttis kiirelt pea ja selja märjaks. Siin aga sain kõik riided ja saapad seljast kiskuda ning ujukad jalga. Uskumatult mõnus ja kerge oli kohe olla. Lisaks pistsin jalga ühed üsna ärakantud tossud, mida võis siin vee ja muda sees trööbata küll.

Nii hakkasingi astuma. Algul kerge minek, siis aga tuli pilliroog ja vesi. Ei osanud paremat teed otsida, siis panin otse läbi pilliroo. Ega see parim valik ei olnud, aga seda sain alles hiljem teada. Ühel hetkel mõtlesin, et aitab pilliroost ja lõikan ühelt laiult teisele läbi vee, aga kui vesi kerkis juba vööni, siis arvasin, et ka see ei ole ikka hea mõte ja keerasin uuesti maa poole tagasi. Veel veidi rassimist ja olingi karjamaal, teel künka poole. Seal märkasin lehmi ja inimesi. Algul ei saanud aru, et kas veel ühed geopeiturid või mitte. Kui jõudsin kohakuti ja juttu tegime, siis sain teada, et peremees ja perenaine, tulid loomi vaatama. Esiti oli loendamise tulemus, et üks loom on puudu. Pärast selgus, et õnneks on ikka kõik alles. Rääkisin siis, et mis asjus ma siin liikumas, et üldse mitte niisama puhkamas, vaid ikka mängimas. Nad olid geopeitusest küll poole kõrvaga kuulnud, aga midagi täpsemat ei teadnud. Tegin teemast kiirülevaate. Võimalik, et geopeiturite read saavad nüüd lisa.

Käisin vahepeal ja otsisin aarde üles ning naastes jätkus juttu veel kauemaks. Lehmadest, lammastest, kitsedest, ka šaakalitest (kes muutuvad ühe suuremaks probleemiks Lääne-Eestis) ja üldse elust-olust. Nagu ikka selgub, elavad kuskil ühised tuttavad jne. Loomad pidid elama laidudel kogu suve ning alles talveks lähevad koju ära. Kuulsin ka, et eelmine suvi oli karjas üks tige pull olnud, aga see suvi on ohutu. Võite teisedki sinna minna küll! :)

Kuna loomad olid kõik alles, tulime tagasi kõik koos. Nii leidsin minagi palju parema ja lihtsama tee. Mandri poolt vaadates laidudest paremal, vahetult merepiiril.

Parkimiskohta tagasi jõudnud, jagasin nendega selle aarde lehekülge, kuna neid väga huvitab, kes siin käib, mis emotsioonid tekivad ja muidugi pildid. Seega tehke pilte ja lisage neid oma logisse. Ja käituge korralikult, teid valvatakse! :) Aga geopeiturid ongi korralikult, ei pea üle kordama.

Tänud aarde peitjale ja tervitused pererahvale!





2 veebruar 2019 leidis 2 suusatajat [lepalind]

Mulle väga meeldivad läbi vee jalutamise aarded, aga lehmad mitte nii väga. Kõinastul käies tegid nad ringi ümber minu ja selja taga olevad hakkasid mu poole jooksma, ei olnud mõnus kogemus. Lisaks on augustikuu nii lühike ja igast muid tuure, et siia kuidagi ei õnnestu tulla. Seetõttu sai tuldud suuskadega, aga nii kui merel jõudsime, tuli probleem. Suusamäärdega olin täiesti alt läinud. Olin kärsatanud kunagisest Säästumarketist ostetud kõige prostomat küünalt põhja alla, aga siin läheks vaja pigem veesuusa määret (nõudepesuvahend?). Jää tundus kahtlaste tumedate laikudega, aga seal oli lihtsalt vesi tugeva jää peal. Mu suusasaapad õnneks vett pisut peavad ning õrnalt said jalad niiskeks. Varsti aga lumevaaludest ülesõites käis prõks ja tungraudade vahel määrides vigastatud suusk läks katki. Kannast taha poole jääv osa püsis küll küljes, aga sõites seda sisuliselt ei olnud. Aardeni oli vähe jäänud ja kõndides ning tõugates jõudsin kohale.

2 veebruar 2019 leidis Kaupo ja Merle [meteta]

Lehmad või suusad? - selles oli küsimus. Suvel läbi vee laidudele kahlamine tundub muidugi palju põnevam kui lihtsalt jäätunud merel suusatamine, aga.. peitja lubab siin ka värvikat saatjaskonda nagu ta seda meile Võilaiulgi pakkus.. nojah, lehmad muidugi nii kiiresti ei jookse nagu hobused ja tagantjärgi tundub suvine kogemus isegi natuke lõbus, aga sel hetkel, kui tohutu hobustekari meid Pühadekare seikluse ajal pealetükkivalt ümber piiras, polnud üldse naljakas..

Laupäevased muguliku tegevuste plaanid olid just luhta läinud ning nii saigi Kaupoga plaan paika üks suusaretk merel ette võtta.
Esimene hetk tundus, et peame suusad juba kaugel merest alla panema, kuid õnneks siiski leidus ilusti lahtilükatud lähenemistee ning suusasõit algas mere äärest.

Vaade merele just kõige ahvatlevam polnud, vesised loigud tekitasid pisut kõhklust, aga pärast toksimist hindasime jää siiski piisavalt tugevaks, mida kinnitas ju ka jääkaart.. Juba pärast esimesi suusameetreid saime aru, et lihtne liuglemine merejääl täna olema ei saa. Sulalumi kleepus nagu tatt suusapõhjadele, läbi lörtsi sõites tundsid, kuidas jäävesi suusasaabastesse valgus.. Loobumise mõtteid ei tekkinud siiski vähimaidki.
Üle rüsijää tükkide ja lumevaalude rühkides tekkis juba enne laiule jõudmist esimene takistus- kui Kaupo oma suuska näitas, oli üheaaegselt kurb ja naljakas.. no, see pooleksmurdunud suusk lihtsalt oli veidi koomiline vaatepilt..;) Optimistlik suusaomanik aga tõdes rahulikult, et põhjaplastik hoiab veel suuska koos küll, äkki teekond üle mere Tuuluti suunas on siledam.. ja suusamatk jätkus.
Vahepeal jõudsime ka aardeni, suur ja uhke kast heas korras. Ski-in logimine tehtud. Tänud peitjale! Tee veel seda peitmise pärast, küll me leidmise pärast järgi teeme;)




Suusasaapad vett ei pidanud..


13 august 2018 leidis Kadri, Kloo, Ott ja Marko [markosu]

Algul ei plaaninud siia täna tulla, aga hea meel, et tulime. Jalutuskäik aardeni (ja sealt tagasi) oli väga huvitav. Ainus kehv osa oli siia juhatav sõidutee pärast vihma. Tänud peitjale!

30 juuli 2018 leidis Maris [mannu64]

Mõeldud tehtud ja suund siiapoole. Kohale jõudes olin suht selline ouujee lahe. Alguses veest läbi tulles ei olnud ka kõige hullem. Põhi okeii kui õiged jalatsid jalas, kui aga äkki tõusis tuul ja korralikult müristama meie kohal hakkas siis läks meil kiireks. Laine tõusis ainult tugemaks ja äikse ilm ei tahtnud vaibuda. Kiirelt jõudsime maapeale. Seal terendas meid palju märke sellest et lehmad on lähedal:) Lehmadel oli muidugi meie tulekust täiesti ükskõik. Minu muidugi mitte

29 juuli 2018 leidis Maria ja Astra [astraal]

Maakodus puhates tuli mõte minna naabertallu lehmi paitama. Sinna jõudes mõtlesin et vaatan mis aarded läheduses on ja seda aaret nähes ütles Maria kohe et on alati tahtnud näha mis seal kohas täpsemalt on. Läksime siis ratastega tagasi suure tee peale ja keerasime õigest kohast sisse. Õigete jalanõude puudumisel pidin enamik maa läbima paljajalu ja isegi lühikesed püksid suutsin märjaks teha. Pärast veetsime mõnusa pooltunnikese lehmadega aega. Aitäh peitjale! Oli tore seiklus :)

21 juuli 2018 leidis Karl [zdrk]

Autoga veeresin puhkekoha juurde, kus oli suvi täies hoos. Hea, et parkimise jaoks ruumi leidsin. Autost vajalikke esemeid kokku komplekteerides kuulasin poole kõrvaga pealt mis kriitikat kostub külma mere kohta. Olen isegi lugenud, et mingid tuuled puhusid kõik sooja vee minema ja jäänud vaid jäine ollus. Ei lasknud ennast segada ja läksin läbi aia laidude poole matkama. Proovisin tosse hoida nii kaua jalas kui võimalik. Seetõttu ehitasin ühes kohas minimuuli endale. Üsna ebapraktiline tegevus oli, sest järgmise nurga taga läks juba sügavaks.

Vette astudes proovisin alguses panna otsejoones aarde poole aga kippus liiga sügavaks minema. Olin arvanud, et laidude vahel on tavaliselt selline päkasügavune vesi ja ei hakanud ujumispükste peale isegi mõtlema. Vesi oli ka selline.. ütleme karastav. Pressisin ennast siis teisele poole laidu ja sealt leidsin oodatud sügavuse. Sealne vesi oli juba tõeline supp. Õhk oli 25 aga vesi tundus veel soojem. Järjekordse aiani jõudes selgus, et see ei avanegi. Täiesti kinni sõlmitud. Järele jäi siis kas turnida üle aia, millel oli mitu kihti okastraati ja karjus või siis ringiga läbi tundmatu sügavuse vee. Pikad jalad tulid kasuks ja valisin ronimise meetodi. Oskuslikult, ilma ühegi vigastuse või kaota, jõudsin lehmade karjamaale. Aia küljest leidsin rippumas kellegi seljakoti, mis andis oletada, et ma ei ole ainukene kahel jalal kõndiv elusorganism siin laiul.

Kõigepealt kohtasin lehmakarja. Vanemad olijad pöörasid vaid korra pead minu suunas aga vasikad olid väga uudishimulikud. Hakkasid mind lausa jälitama või siis taganema kui nende suunas astusin. Pikivahe hoidmist võiksid nad lausa autokooli minna õpetama. Ennem järjekordset veetakistust avastasin, et terve kari on mulle järgi tulemas. Ju siis olen karjapoisi näoga. Sel aastal ei ole mul esimene kord sattuda sellisesse rolli. Kevadel Küprosel matkates oli mul paarisajapealine kitsekari üle kilomeetri sabas. Siin laiul jäi lehmakari veetakistuse juurde lebosse. Kes viskas sirakile maha, kes janu kustutama ja kes kookide jaoks maltsa sisse mäluma. Ma käisin vahepeal panin nime kirja. Mõnusalt lihtne aare ja kaduma mineku suhtes lollikindel ka. Ükski lehm ka sellest jagu ei tohiks saada. Logiraamat oli ka lahe, kuid mu pastakas kirjutas sinna peamiselt läbipaistva tooniga. Konteineris olnud pastakas aitas hädast välja.

Tagasiteel suhtlesin veel natukene lehmadega. Aia juures ei suutnud kiusatusele vastu panna, et miks seal küljes ripub seljakott. Ei olnudki kedagi seal vist peale minu, sest kott oli räbal ja täis aiasidumise nööre. Pärast veetakistusi pühkisin ühe sobiva kõrgusega kivi linnusitast puhtaks ja jäin mõnusasse lebosse kuniks jalad ära kuivasid. Aitäh peitjale toreda matka eest!

<_Eelmine | Järgmine_>






Karjaboss


7 veebruar 2018 leidis Arvo [arvoaljaste]

Kuna lootsin lahtedel näha juba kerget jääd, julgesin ka seda aaret vallutama tulla. Jah, jää pidas, kergelt küll ragises aga ikkagi kuni laiuni endani sain kenasti, laiust mere pool aga oli kõik vesi lahti. Sain ilusasti tiiru peale tehtud ja koostöös päikesepaistelise superilmaga sain väga mõnusa kogemuse. Just talvel on sellised aarded väga mõnusad, usun, et suvel läbi vee sumbates, samuti.



19 august 2017 leidis A ja [mooritz]

Ainult leidmise pärast sai see teekond ette võetud. Muidu ei sunniks mind miski sisenema sellisesse aeda kus sarvikud ringi müdistavad...
Peale esimese särtsu läbimist vaatasin paremale ja vasakule ja ei keskit muru närimas, kergema tundega sai siis mööda trakatsijälge tatsutud ja üks hetk oli vesi ees. Kuna midagi jalast võtta polnud siis tatsasin oma käimadega otse läbi vee, nii põlveni see oligi. Mingi aja pärast oli taas tummisem mätas ja siis taas vesi. Mingi hetk oli aga roostik ees. Proovisin esteks sealt otse läbi rammida, aga keegi kukkus seal sees kuristama... targem oli edasi mitte minna... kes teab millega lajatatakse. Nii sai mindud paremalt ja nii oli väga hea. Peale teise särtsu läbimist leidsin kaika, see tundus selline tõhus karjakukaigas, seega võtsin ta kätte ja kohe kindlam tunne oli, seda enam, et kaugusest kostusid kahtlased hääled :P. Nii viimane veetakistus enne aardelaiule jõudmist. Mõõtmistulemused kaikaga käskisid jalas olnud püksid kõrgemale kergitada ja nii jäid need kenasti kuivaks. Ja siis tõusis üks mustavalgekirju püsti... brr... esimesena pähe turgatanud käsklus lehmale oli :koht. Ja meie õnneks ta sinna samasse seisma ka jäi :D. Selja taha hiilides sai aardeni marsitud, logitud ja tagasi tatsatud, hoolega ikka vaadates, et miini sisse ei astuks. Muidu oli tagasitee sama, aga seal enne esimest särtsu olid mingid punkaritüüpi sarvikud end teele ette sättinud. Üks seisis keset teed ja tõstis vaid sammumüdinat kuuldes pead ja mäletses rahulikult edasi. Püüdsin teda veenda, et tulgu teelt eest, aga kus sa sellega... vaatas vaid oma punkarituka alt ja võtis uue suurema suutäie. Nojah, kui mägi eest ei tule, eks siis tuleb ringi minna. Selle ringiminekuga saime ühe mammi koos pojakesega kiiremini liikuma aga paremal oli üks eriti vahva sarvedeta nummik. Tuli tahtmine talle kohe pai teha, aga kui ta mammi poole vaatasin kes lähemale liikus... siis kadus see tahtmine kärmelt. Alex vaid itsitas, et egas nad mingid lihasööja elukad pole, et vaat kui siin oleks sead olnud :D. No igatahes sai särts enda taga kinni pandud ja ükski punkar meiega ei liitunud. Tänud!

17 august 2017 leidis Ove ja Külliki [orca]

Otsustasime täna end proovile panna tolle laiuaardega. Ilm ilus ja meeleolu hea. Aardeni jõudsime ilma erilise pingutuseta ja vesi ulatus vaid pisut üle põlve. Koht iseenesest päris lahe. Tgasiteel maiustasime põldmarjadega ja vahetasime paar sõna veistega. Tänud aarde eest.


Meri õitseb


Ei olnud eriti osavõtlik


28 jaanuar 2017 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

Päev oli juba eelmisest õhtust udune. Hommikul oli lootust, et äkki hajub. Hommikupoole olime üksteist ergutanud, et näed on ju udu vähenenud. Siis saime aru, et see on vaid lootus. Samas elame elu jooksul kokku vaid 25 – 30 tuh päeva. Vabu, vaid enesele pühendatud päevi on aga kordi vähem. Seega tuleb ka udused päevad ilusaks elada ja seigelda. Päikesepaistelisel päeval oleksid vaated ja emotsioonid olnud kindlasti teised aga ikkagi otsustasime siia tulla „elu ilusaks elamise pärast vol ?“. Päeva esimene pool oli kulunud Tuuluti aardeni seigeldes. Olud olid seega sarnased. Auto jätsime Tuuliku teeotsa, ei hakanud lähemale üritamagi ja ega meie Lambroga poleks suurelt teelt paarikümnest meetrist kaugemale ka saanud. Jätsime kummikud jalga, mina lisasin ka jäänaelad taldadele alla. Minuarust igati hea otsus arvestades, et ka tee mereni oli enamasti kaetud jää+veega . Ühtegi hingelist me oma kulgemisel ei kohanud. Olid küll hoolitsetud ja tarastatud aiad, mõned kasutamist ootavad asjad (autod, kelgud). Üks eramaa silt oli ka, kuid see keelas vaid koertega edasiliikumise (kuna Piia on pigem inglike ja mina paras põrsas, siis kulgesime peatumata edasi).
Merepiiril tabasid meid samad tunded nagu eelneva aardegi puhul – tead, et jää all peaks vett olema uppumiseks liialt vähe aga kuna täpselt ei näe siis kujutad endale igasugu jubedusi ette. Ettepoole ka ei näe, sest udu varjab. Tuuluti juures saime ka selgeks, et vaba merevesi pole sugugi kaugel, Roostik kutsub aga see on jälle koht, kus on kõige tõenäolisem läbi vajuda. Taaskord toksides ja ebalevalt astudes liikusime edasi. Mõnes kohas oli tõesti meri endalt jääkatte hüljanud ja seega saime ka kummikute veepidavust testida. Minul olid kõrgemad kummikud ja kulgesin ees, Piia tuli järel. Õnneks temagi ei võtnud kohalikku vett endaga kaasa. Viimane veetakistus oli minule kõige raskem - kõige kitsamal kohas olid praod ja augud ning neile lähenedes hakkas kõik õõtsuma ja jää alanes ja vesi tõusis. Otsustasin, et parem häbi silmis kui meri pükstes. Võtsin kehaga horisontaalse asendi ja uurisin, mis tunne on sõduritel kuulirahe all edasi liikuda. Tuleb tõdeda, et pole üldse kerge, osad käelihased valutavad siiani, kehvaks on füüsiline vorm jäänud. Pealtvaatajad oli vaid üks aga ikkagi tundsin kuklaga, kuidas Piia minu „julguse“ üle itsitas. Aga mis temal viga - kuningannadel pole ju jalgu ja inglikese liiguvad ju üldse vaid tiibade ja pühavaimu jõul. Mis temal viga jääkohal hõljuda :) Aaret varjav mets meenutas tänases udus ja värvides sünklaant, mäekolle meenutavad (vaid välimuselt) lehmad olid aga kadunud, alles olid vaid nende marsirajad ja nojah see läbitöödeldud tselluloos. Aardekonteiner kindlat ja vahvalt omas peas. Tegime laiule ka uudistamisringi peale ja hakkasime lahkuma. Natuke innustas liikumist ka udule lisanduv hämarus ja inspireeris otsus kuskil lähedal mõnes teeäärses trahteris õhtustada. Minupoolsed suured tänud peitjale, et juhatas meid nõnda huvitavasse kohta ja sellega aitas muuta üht päeva kauniks.






28 jaanuar 2017 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Hommikul ärgates polnud veel päris kindel, mis suunas liikuma hakkame. Peale mõningast arutelu sai selgeks, et esimene peatus on Virtsus. Eks seal olid taas aarded, mis juba mõnda aega meeltes on mõlkunud. Aga meenutades nädalataguseid sündmusi "Kalevipoja kivi" aardeni jõudmisel, ei kostnud hommikul minu hinges ega hääles rõõmuhõiskeid. No aga nagu ikka, kodurahu huvides jätsin oma hirmud ja astusin seiklustele vastu. Juba tänase esimese aarde juurde kulgedes sain aru, et möödunud nädala Uljaspea-Peeter oli asendunud Jänku-Peetriga :) Imelikul kombel aga ei täitnud veetakistusi ületades minu sooni selline adrenaliinikogus nagu nädala eest. Seevastu oli mul lõbus vaadata ees kulgeva Peetri kõhklusi-kartusi :) Korra oli nii ohtlik, et oli vaja sisse võtta madallennu asend. No ma ei hakanud seda jäädvustama aga kohe meenus mulle kaader filmist "Hõum alõun", kus Kevin NY hotelli personali automaadivalanguga hirmutas, et need samal moel koridorides põgenesid :D
Niimoodi me siis läbi ja üle vee-, jää- ja miinitakistuste kulgesime.
Aare oli juba kaua uusi otsijaid oodanud. Aga temaga oli kõik korras. Jätsime ka ühe ränduri uut kaaslast ootama.
Peale logimist läksime muidugi vaatama, mis seal nurga taga on :)
Tagasi autoni kulges kõik samamoodi nagu tulles. Endomondo näitas lõpetuseks 7,3 km.
Muidugi oleks päikeseline ilm oma imeliste vaadetega olnud boonuseks aga ka sellisel Uduvere vaatel on ka oma võlu. Üllatusmomente oli ilmselt rohkem.
Täname peitjat sellisesse põnevasse kohta kutsumast!


Väsinud



27 oktoober 2016 leidis Marje & Paavo [speedy]

Küll te olete targad, osavad ja head ajastajad, kes te kõik kuiva jalaga igasugustel läänepoolsetel laidudel, kaljude all jm ära käisite. Me mõtlesime, et oleme ka ;-) Pärast lindudele pühendatud karpi võtsime suuna selle päeva esimese pikema matka poole.
Auto jäi puhkekoha juurde nagu peitja plaaninud. Igaks petteks panime kummikud jalga, sest lõunatuul oli päris kõvaks läinud ja nädala tagusega ehk vett lisaks liigutanud. Matk oli sinnamaani kergete killast kuni jõudsime veesilmani, millest enne kirjelduse lugemist muidugi aimugi polnud. Nüüd tsiteerin oma logi algust ja tõden, et me polnud kaugeltki nii osavad ega õnnega koos. Mis siis ikka, peitja ju käis täpselt täpselt samal ajal aasta tagasi peitmas. Järgisime meiegi siis tema teguviisi, ainult, et panime nii sokid kui kummikud tagasi. Pükse me ei eemaldanudki. Küll oli maru seal mudas 30 meetrit umbes 40 cm sügavuses vees paljaste varvastega mudistada. Urjuhh!
Edasi läks juba kuivemalt. Tuul ka kuivatas meid. Ühel hektel nägin põõsaste vahelt elukat meid vaatamas, vahtisime siis veidi tõtt ja liikusime edasi. Aardeleid oli hõlpste killast. Vahva maskeering ja kerge pusimine toimus seal tuulevarjus.
Tagasitee oli analoogne, ainult tuul oli tagant ja veeületusel puhus tuult vett vasakult. 2.8 km, 45 minutit liikumisaega ja olimegi auto juures tagasi. Ikka selleks, et üle laiema vee praamitada ning sama seeria teistki aaret veel täna otsida. Aitäh Leviale geoelu rikastamast! Aare korras, ei võtnud midagi.


https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/827430558

Puhub puud poolpikali


Esimene vasikas


Mudakollid


Vee- ja eneseületus


22 oktoober 2016 leidis Heldur, Krista ja [marx303]

Koos Helduri ja Kristaga matkasime kohati koos lehmadega kohale. Tee peal kohtasime peitjat koos Taneliga. Oli väga lahe kohtumine. Aare oli ka väga lahe. Aitäh!

22 oktoober 2016 leidis Mari,Heldur,Krista [krista]

Külastasin Mari ja Helduriga kolme laidu tuulisel laupäeval. Minnes kohtusime peitja endaga ja Taneliga. Lehmad tulid ka uudistama. Suure õõnsa puu juurest sain augu kummikusse. Kuiva jalaga Ruilaiul käidud. Tänud kaaslastele ja peitjale.

22 oktoober 2016 leidis Tanel [phantom]

Oli plaan ära kasutada madalat veeseisu ja minna Hiiumaa laide vallutama, aga hommikul selgus, et laev ikka ei liigu ja tuli alternatiiv leida. Näiteks Läänemaa laiud. Siin polnud vett peaaegu üldse, vaid kummikutald sai vedi märjaks. Tehtud. Tagasiteel tuli veel geopeitureid vastu ja ka lehmad tulid seda kohtumist uudistama. Aitäh peitjale.

22 oktoober 2016 leidis Krista, Mari, Heldur [heldur]

Kuiva jalaga laidudel laupäev. Ahesäärelaid ja Ruilaid, nii oligi. Lisaks veel tore kohtumine peitja ja Taneliga. Aitäh!

11 september 2016 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Isegi kui ainult peitmise pärast, oli see täiesti teistmoodi minemine. Vägev.

6 august 2016 leidis Anne ja Kleone [kleone]

Kõik algas sellest, et Annel oli plaan tulla nädlavahetusel Pärnusse ja hakkas mulle Torbiku juttu ajama. Hetkega suutsi ta ära rääkida Virtsu juurde laidudele minekuga, meelitades lisaks põlvekõrguse veega.

Parkisime endid kellegi suvekodu veerde. Peremees kinnitas veel, et minul pidavat lühikesed püksid kuivaks jääma. See andis kindlustunnet juurde, sest vesi iseenesest on väga soe. Nii ta oligi, vesi oli soe, kuid vee taseme tõstsime oma valesti valitud teekonna tõttu selleni, et minu tagumik sai märjaks. Tagasi tulles jäid tõesti püksid kuivaks. Seega soovitan järgmistel alustada teed ümber kõrkjate Virtsu poolsest küljest.

Esimese laiu keskel vaatas meie tulemist pealt pisike veisekari. Eks nende kohalolu oli märgata juba varem ja ühes kohas oli ikka libe ka. Veised vaatasid, kuidas me ületasime järgmise veetakistuse aardega laiule ja nii nad meist maha jäid. Täielikus vaikuses jõudsime õunapuude alt läbi minnes aardeni. Nii kui aarde kasti avama hakkasime oli seljataga paarikümne meetri kaugusel kosta kellakõlin ja kogu veisekari, kes rahulikult teisele laiule jäi, oli vaikselt ja märkamatult suutnud puude alt meile järgi hiilida. Enamust neist huvitasid õnneks maha pudenenud õunavinnid, kuid üks neist tuli siiski meie tegevust lähemalt uudistama. Vastupidiselt timixile ja palangule panime logiraamatusse lisaks endi nimedele kirja 100 lehma ja 0 haigrut. Aitäh.


Mandri veised


Laiu veised


Aardevalvur


6 august 2016 leidis Anne, Kleone [nuffi]

Kõik hullud ideed tulevad Kleonelt!

Mina tegin vaid väikest kodutööd - Palangul pidi meri põlvini olema, see aga tähendab, et mul ots ju suus... Olin ettevalmistatud nii ja naa: ketsid, retuusid, pusa. Hetk hiljem sain aru, et mda vähem riideid oleks olnud, seda vähem oleks märjaks neid saanud. Mingi aeg oli minnes vesi mulle ikka keskkohani, tagasitulles teist ringi tõesti vaid põlvini aga no oli ju vaja katsetada.

Pudulojused ajasid eemal omi lehmaasju, kuid nagu aardekarp kolises, olid nad eiteakust meie kõrval. Meil aga midagi anda ei olnud ja nii nad minema loivasid. Väga hea koht aardel.

Suur aitähh väljakutse eest, tänud laidu tutvustamast, loodust näitamast, ma ei oleks iial siia sattunud, sest see KÕIK oli mulle esmakordne ja suvel on tõesti äge seal käia.

27 juuli 2016 leidis Hannes ja Tanel [hpalang1]

Taastav trenn peale OOO-retke :) Ja kui peitja lubab suuremas koguses lehmi, siis keda muud kaasa võtta kui tuntud lehmasõber Tanel. Kuidagi hästi mõnus ja rahulik retk sai. Sõitsime GC andmete järgi, seal oli ühe teepunkti nimi Right turn, aga meil oli vaja seal just vasakule keerata. Kõhklesime - reeglid on ju reeglid - aga keerasime ikka, mingeid vigureid ei tahtnud ka kitsal teel tegema hakata. Auto jäi aiavärati taha, hakkasime astuma, aga - eemal paistab veel üks auto. Noored. Telgiga. Katsid ennast siivsalt käterätikutega kinni, kui me lähemale jõudsime, puhusime tiba juttugi, sest nende auto blokeeris parima tee, ja jätsime nad sinna suve edasi nautima. Kuivajalatee sai ka suht kohe peale seda otsa, roostik on kõrge ja oluliselt lihtsam oli pahkluuni palavas vees plätserdades edasi liikuda. Teine karjaaiavärav, siis üle muhu, siis see vooluga väinake, siis lehmalaid. Pidulikus roosas Tanel võttis suht kohe sisse varem ettevalmistatud positsiooni minu selja taga, aga keda ei ole, või õigupoolest keda paistis vaid lapike kadastikus, olid lehmad. Mul jäi sedasi pool lõbu olemata :) Kõndisime siis rahulikult nulli, leidsime-logisime, päästsime Tuhkatriinu kingakese, tulime tagasi. Lehmad olid endiselt peidus - vaid üht kotkast näidati, kormoranid kuivasid ja haigruid lendles kui sääski. Vesi oli endiselt kuum, noored olid juba sündsamates kostüümides, tahtsid teada, kas kõik lehmad olid ikka alles ja kas see, mille nad ära olla grillinud, oli ka arvel. Tõepoolest, poole maa pealt tagasi vaadates oid lehmad küll objektil, paraku laiu vale otsa peal. Näitasime noortele lehmad kätte, astusime üle värava ja olimegi tagasi.

Hästi mõnus koht suvel, minge ja matkake. Talvel lumega pole ilmselt pooltki nii äge. Aitüma peitjale ka!




27 juuli 2016 leidis Hannes ja Tanel [timix]

Mõnus paarikilomeetrine jalutuskäik aardeni ja tagasi läbi madala vee ja lehmakookide. Hannes oli eriliselt pettunud, et sellel ajal, kui me logima läksime, olid kõik lehmad teises saare otsas ning ma ei saanudki oma lemmikutega sõbrustada... Aitäh, väga ilus koht!

21 märts 2016 leidis Janar [matkymbereesti]

Kui perenaine selle peitmise pärast siia kohale tuli ja selle ära peitis, siis mina võin öelda, et mina siia otsimise pärast otsima tulin, ega muidu ma oma matka käigus siia poleks vist tulnud. Viskasin jälle oma koti põõsasse ja saare poole punuma. Nüüd olin ma juba enam kui kindel, et selle aarde ma täna kotti püüan, kuna nädal tagasi oli see aare võetud. Veetakistused sai tänu madalale veele ilusti läbitud. Veel oli näha eelmise otsija jälgi, kuhu tema sisse oli vajunud. Proovisin neid kohti vältida. Ja kui ma siis kohale jõudsin, olin ma sellest kohast täiesti lummatud. Võrratu koht, võrratu ilm, võrratu aare, päikese loojang, peegelsile meri, vaikus. Olin paradiisis. Olin nii lummatud, et proovisin lausa omanikule helistada ja teda tänada, aga kahjuks ei saanud teda kätte. Eks ma siis nautisin seda kõike üksi. Kõik see on minu, minu fiiling. Täh täh täh ma olen väga tänulik, et sa peitmise pärast siia selle peitsid.


Päikseloojang aarde juurest.


Võrratu kas pole.


11 märts 2016 leidis Jan ja Enn [muhujan]

Lääne-Eestis valitses vahelduva pilvisusega, sademeteta ilm. Puhus muutliku suunaga tuul 1-4 m/s. Õhutemperatuur oli 0 - +3° C. Merevee tase 26 cm allpool Kroonlinna nulli. Abivahend: kummik L-300 mm. Täname!

24 jaanuar 2016 leidis Miki [miki]

Tänan aarde eest!

24 jaanuar 2016 leidis Miki, Kristel ja Priit [armastan]

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

24 jaanuar 2016 leidis Miki, Priit ja Kristel [satiire]

Saime jälle üle jää jalutada. Saarel läksid Miki ja Priit ühte rada ja mina teist. Minu moto: milleks minna otse, kui saab ka ringiga. :P Kui ma kohale jõudsin, siis neil oli juba leitud ja vaatasid siis kuidas mina otsin. Ma, pimekana, muidugi kohe ei leidnud. Aega läks ikka korralikult enne kui märkasin, kuigi aare on suur ja karjub näkku. :D Tänud peitjale!

21 jaanuar 2016 leidis Maku [maku]

Kui see aare üles tuli, võtsin kohe seisukoha, talvel jääga teen ära. Täna oligi talv käes :P Kohale sõites sain nautida esimest korda oma uue geomobiili võimekust lumel ja maastikul, lausa lust oli lumisel metsateekesel edasi liikuda. Jõudsin merele suhteliselt lähedale kui hakkas tulema, eramaa silt jne. Otsustasin laiemas kohas ringi pöörata ja suuskadega edasi minna. Lund oli omajagu ja sinna minek oli suhteliselt aeglane kuid tegin ilusat klassika jälge, et tagasi oleks kiirem tulek. Saarele jõudes hakkasin navigeerima õigesse kohta. Ühel hetkel olin kõhuli maas, üleni lumin, rsk juurikas haaras lume alt kinni :). Viimane 70m läksin jala, sest sattusin džunglisse kust suuskadega oli raske läbi saada. Aardekarp oli muljetavaldav. Logi kirja ja tagasi. Tagasi oli lust minna, oma jäljes liikusin arvestatava tempoga. Kuigi jäljed olid natuke vesised ja libisemine kõige ideaalsem ei olnud. Kokku siis 35min ja 3 km. Autoga tagasi sõites oli mõnus teed jälgida, pea kordagi ei olnud põhi vastu lund käinud, ühesõnaga 4x4 ja 22cm kliirensiga ei ole mingit probleemi :). Kui kiirustate saate maailmaklassi klassikajälge pea aardeni nautida ;) Tänud pilditibi õrritavate aarete panemise eest :)


Kaks abimeest - suusad ja auto


17 jaanuar 2016 leidis Lembit ja Indrek [polekala]

Autodega poolsaare otsa trügides selgus, et seal ilusad värsked traktorijäljed ees. Kuigi mööda neid oleks saanud ka laidudele sõita, otsustasime siiski, et jääme veel viimastel kindla maa meetritel seisma ja läheme edasi jalutades. Juba eemalt oli näha, et laidudel miskine elu käib - traktor tuksub ning paar paljapäist mugu jalutavad meile vastu. Kokku saades saime teada, et neil lammaste kokkukogumine just parasjagu käsil. Pakkusime neile oma abi ning üheskoos õnnestus ka viimane lammas kätte saada ning traktorikasti upitada. Meie Indrekuga liikusime edasi aaret otsima ja Andres jäi veel lammaste ühest kastist teise tõstmisel mugudele abiks. Aarde leidsime kiiresti. Täitsa mõnus ja tõsine konteiner seal. Koht superluks lahe. Tagasi me traktoriga ei saanud, kuivõrd mugudega kaasas olnud kõige pisemal oli väga külm hakanud ning traktor vuhises kiiresti teda kaldale ära toimetama. Kokkuvõtteks väga mõnus üritus, saime ka endal korra lamba järgi joostes naha soojaks :). Tänud peitjale!

8 jaanuar 2016 leidis Tarvo ja [berti]

Saigi ette võetud väike matk -22`ses pakases. Arvestades ilma prognoosi siis lubas järgmiseks päevaks ka tuult, mis oleks matka veelgi komplitseeritumaks teinud. Vaated olid väga ilusad päikeselises südatalves, mida on meie laiuskraadil suht harva. Torm oli aardekarpi säästnud ja kõik on ok! Esimeste leidjate jäljed olid ilusti näha ja omal polnud suurt muret kuhu suunduda. Tänud matka eest! Jätsime TB.


Leia pildilt praam


19 detsember 2015 leidis Allan [iksid]

Lugesin aardekirjeldusest, et tuleb 2 korda 30 m veetõket ületada. No mis see siis ka ära ei ole läbida soojade detsembrikuu ilmadega. Vale puha, tegelikult oli see veetõke pea 250 m pikk, aga vähemalt kogu matka aja olid jalad põhjas ja see andis kindlustunnet. Vana Jaani lehmad on hirmus pelglikud. Nii kui mind nägid, panid kohe punuma. FTF kell 11.00. Mind panigi imestama, et kuue päeva jooksul pole ainuski geopeitur siia viitsinud tulla. Iseenesest midagi keerulist ju ei ole. Info ilmastikuolude kohta oli järgmine: õhk +8, vesi +4, tuul 9 m/s läänest, veetase 36 cm normaalsest kõrgem. Tänud aarde eest ! Fotosid näeb geocaching.com lehel.

13 detsember 2015 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".