Kunilamägi

Topsil puudub kaan, logiraamat võib välja kukkuda.

Leitud ja logitud

Peidukas hakkas juba kaugelt silma ja saime nimed kirja. Tänud!

Leitud, aitäh!

Veel enne sadama juurde telkimisalale päeva kordaläinuks lugemisele suundumist jõudsime väikse haagi ka selle aarde juurde teha. Aitäh peitjale!

 1 

Päeva viimane aare. Kuna põhjaranna telkimisala jäi selleks hetkes juba kaugele, panustasime kõik kaardid lõuna kasuks. Saatuse tahtel ei olnud seal mitte ainult rahulik, vaid - erinevalt alternatiivist - küllusliku koguse parajaks lõigatud küttepuude võimalus. Pärast päeva kestnud seenvihma kulus see igati marjaks ära.

Eesootav õhtusöök lõunarannas

Sattusin siia saarele elamusmaratoni raames. Alguses sai mõnusa tempo üles ja teistest ette, aga ühel hetkel avastasin, et tahaks saart rohkem avastada ja nautida. Siis meenusid geoaarded. Siin peiduka juures oli väike turgutuspaus ja kui avasin geo äpi, siis avastasin 40 m kaugusel aarde. Lähenesin ja kaugelt märkasin juba midagi kahtlast ja see oligi see õige asi. Natuke sirutust ja käes ta oligi. Aitäh!

Selle aardega läks õige ruttu, tänud peitjale!

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Leidsime!

 1 

Ja ongi minu esimesed sammud Naissaarel kuhu kunagi varem veel sattunud polnud. Eks esialgu proovisime ikka geopeiturite lemmikut ehk võssi. Mingi maa pealt häälestasime end aga juba tee peale. Esimese hooga oleks peaaegu otsitavast mööda põrutanud :D väikesed korrektuurid ja saigi minu esimene geolipp siin saarel püstitatud. Tänud peitjale

Peale vahemadalat võtsime suuna Naissaarele. Paadi juurest näitas aardeni mõnevõrra maad, mida otsustasime esmalt mööda linnulennu trajektoori alistada. Mingi hetk saime õnneks tee peale ja nii oli märgatavalt lihtsam saarel ringi kalpsata. Aarde juures läks NKT-ga kiiresti ja aare võeti ruttu välja.

Kiire ülevaatus enne hooaega. Juhend on puudu, aga seda polnud hetkel kuskilt võtta. Logiraamatus veel hulgaliselt ruumi.

Mööda Haldja teed põhjast lõunasse sõites tegime lihtsalt ühe kõrvalepõike ja veeresime mööda metsateed selle aardeni ja tagasi. Kiire leid, nimed kirja ja oligi aeg edasi liikuda. Aitäh!

Leitud ja logitud :)

Kõik oli eeskujulik, mina tänan.

Kõndisime aardeni, nii palju kui vaja ja panime nimed kirja :) Päeva kuumus, rattasõit andis juba õhtul mõnusalt tunda füüsilises väsimuses, aga meil oli vaja veel päris palju sõita, et Külalistemajja tagasi jõuda. Jätkasime oma teekonda. Aitäh peitjale!

Jube kuumus, tahab ära tappa. Tegime kiire peatuse. Tänan.

Nüüd on ka siis saare kõrgeima mäe tipus ära käidud. Hingeldama seekord see ronimine ei võtnud.

Tänud.

Logimispeatus (geo)tuuril. Nimi kirjas. Aitäh aarde eest!

Heh, saare kõrgeim mägi ja muidugi on see veel kõrgemaks ehitatud - maja ka veel otsas. Riburadamisi jõudsime mäe tippu ja leidsime sinna kenasti pistetud aarde. Loodetavasti said ikka kõikide nimed ka kirja, sest meid oli tõesti palju - kastitäis :-) Aitäh Mihklile aarde eest!

Pärast suurt maalritööd õnnestus veoauto kastis saarele geotuuri raames ring peale teha. Kui alguses külastasime sel viisil alles tunde varem logitud aardeid, siis lõpuks jõudsime Kunilamäele, kus veel leidmata logiraamat ees ootas. Suur kamp lendas peale ja aare ei jäänud kauaks peitu. Aitäh!

Vihma küll tibutas aga meeleolu oli ülev - nimed kirjas ja edasi

 1 

Lõpuks jõudsime ka aardeni, mida Inge mu vastas nii suurte silmadega oodanud oli. Leidsime aarde kõrvalt seenekolde ning nii saigi kaks kärbest ühe hoobiga. Aitäh!

 2 

Peale eriti ägedat Patarei 10a külastamist jõudis lõpuks järg ka nende aareteni, mida mina külastada soovisin. Peaaegu oleks paremale keeramise kohast mööda vuratud, kuid õhku visatud ootus ja kõrgendatud hääletoon tõid kastika õigele rajale tagasi.. juhuuu.. me keerasime paremale, mis siis, et pisut liiga napilt ja järsku.. aga ikkagi õiges suunas ja ilma taganemis võimaluseta :D

Aarde juurde jõudes saime riburadapidi kastist maha ja peagi oli aare vallutatud. Vihma tibutas, kuid meeleolu on hea ning retk võis jätkuda. Tänan.

Teekond viis ka siit läbi Tänud

Naissaare kaheteistkümnes. Põhjatipust tulin mööda militaarrada allapoole, sai rohkelt ehitistes kolada ja mingil liivasemal teel põikasin metsa sisse, Kunilamäele jõudsin lihtsalt sirgjoones umbes 700 meetrit läbi metsa ragistades. Naissaarel pole need metsad ka üleliia tihedad, seega sai mööda loomade radasid igati hästi liikuda.
Kuna kell tiksus halastamatult ja olin ehitistes kolamisele üksjagu aega kulutanud, tuli kiirust lisada ja Kunilamäel võtsin loogilisest kohast topsi välja ja seda suurt mäge liigselt forsseerima ei läinud.

Naersin juba kodus kaarti vaadates, kui sealt koha nimega "Suured mäed" leidsin. Aga nojah, eks meile, madala maastikuga harjunutele, ole iga küngas või siinkohal isegi luide "mägi". Kõik on perspektiivi küsimus ja ega sel "mäel" ju midagi viga polnud.

Aaret otsisime ikka mõnda aega ning hulgakesi, aga õnn naeratas mulle. Toredasti peidetud! Aitäh!

Algul lõunast põhja liikudes jätsime selle aarde vahele, ei jäänud sobivalt teele. Pärast põhjast lõuna poole liikudes ei jäänud samuti teele ning see oli mõnevõrra probleem. Mere äärest, ühest paljudest patareidest võtsime suuna mööda rada lõuna poole. Ühel hetkel muutus rada järjest väiksemaks ja väiksemaks. Lõpuks oli veel alles väike kitserada ja siis kadus see sootuks. Meie aga olime ju ratastel. Niigi saime juba ka rajal olles rattaid üle langenud puude tõsta, nüüd keset täielikku metsa rataste ja seljakottidega liikuda ei tundunud üldse meelakkumisena. GPS näitas, et linnulennult veel 700m minna. See võttis tuju päris ära. Aga teha polnud ka midagi, keerasime aga suuna mäe poole ja hakkasime end sest võrdlemisi raskest maastikust läbi murdma. Tagasi ka ei tahtnud pöörduda. Ühel hetkel Anna jaks sai otsa ja tema enam ratast lükata ei jõudnud. Kuna mul jõuvaru veel oli, siis võtsin ise mõlemad rattad kätte. Üks ühele, teine teisele poole. Käega leistangi keskelt kinni ja nii neid lükkasin ja vahepeal tõstsin kui jälle langend puu ette tuli. Võttis naha päris kiirelt märjaks. Õnneks sattusime peagi ühele metsasihile, mis viid meid läbi suursoo täpselt mäe juurde välja. Pärast kaardilt nägin, et see on suursiht. Õnneks oli ka kuiv, märjal ajal seal soos rassida olnuks vähe teine teema.

Kui tee peale jõudsime oli selline Lolo ja Pepe tunne: Oleme pääsenud, oleme pääsenud! Aarde leidmine ja logimine oli äsjase matka kõrval lapsemäng! Aitäh!

Siia sõites saime kirja oma päeva kiireima kilomeetriaja. Aga tegime ka väikese puhkepausi, sõime mustikaid ja Siim parandas oma rattakingade klotse. Need olid vist rööbastel sõites lahti loksunud. Lõpuks valisime liivasema variandi aardeni minekuks. Siim sõitis üle mäe. ja pärast veel mäele ringi peale. Mina vaatasin, kuidas läbi liiva õigele rajale saada. Aarde leidmisega probleeme ei esinenud. Aitäh!

jälle sai kõvasti otsitud. Suht hea peitmisviis, mõnus :) Aitäh.

leitud

Leitud

Mägi üle vaadatud, aare leitud, puugid eemaldatud ja rattamatk jätkub. Täname.

Siit maalt alates ja edasi lõunasse kulgedes sattusin totaalse puugi rünnaku alla. Pärast aarde logimist leidsin oma jalgadelt 5 puuki. Olgu siinkohal ära mainitud et päeva lõpuks olin enda pealt ära korjanud juba üle 14 puugi. Ega täpselt ei mäletagi palju neid täpselt oli, mingil hetkel läks lihtsalt lugemine juba sassi. Umbes samapalju näljaseid elukaid korjasid ka Merle ja Kaupo endi pealt kokku. Igatahes sain siin omale korraliku puugifoobia külge. Silitasin ja imetlesin ennast veel korduvalt ja pikalt ikka päris mitu päeva.

Tänud aarde eest.

Ma ootasin midagi rohkemat. Viitade ja kaartide järgi tundus suur vaatamisväärsus, aga ei näinud midagi.

no läks ikka aega ilm oli kehvemapoolne gps ei soovinud koostööd teha ja aeg kulus aga lõpuks pilk veel sinna kah ja üllatus saimegi logida

Leitud, tänan.

Teel rändas paar kukeseent kotti, aarde avastas Kusti. Tema sai ka selle välja tuua. Aitäh!

Leitud, tänan.

Leitud. Aitäh!

Tundub, et Eestis pole ühtki saart, millel oma mägesid poleks. Selle mäeni jõudmine kulges tavapäraselt pidureid vilistades,no eks ikka kukekad vajasid hoolitsevat nuga...
Mäe juures rajasin tee, mida teised ikka kasutada ei osanud :P. Peiduka tuvastasime koheselt, kättesaamiseks oleks minul ja Kajal vaja olnud püramiidi ehitada. Õnneks Alexil piisas varvaste sirutamisest. Nii ta siis sirutus seal kuni me logisime :). Tänud!

Vahelduseks seenehullusele ka üks aardeleid.

Nu vat, üks järjekordne paik, kuhu varem sattunud ei olnud. Kohapeal õnnestus peidukas kiiresti ära arvata. Aitähhid!

Geopeitur läheb aarde juurde algul raskemat teed pidi, mööda metsa ja tagasi siis korralikku teed mööda.

Me ikka ühed tõelised geopeiturid. Pidasime pikniku umbes 900 meetri kaugusel aardest. Ja kuna gps ühtki teed ei näidanud sinna, siis otsustasime metsa sukelduda. Aardeni jõused nägime ka teed, kusjuures me läksime sellest teest juba ka üle. Aarde asukoht hakkas kohe silma ja orav tõi aarde ära. Tagasi läksime siis mööda teed. Geopeiturile omaselt aardeni läbi võsa ja tagasi mööda teed. Tänan peitjat.

Meie saarevallutuse järgmine leid. Kukeseened küll pidurdasid me liikumist aga saime hakkama ;)
Täname!

Ruttu nimed kirja ja kukeseeni avastama. Tänud peitjale.

Oma saaretiirul külastasime seda kohta siis teisena. Poolel teel kilkas Piia "pidage!!!" Põhjuseks oli edasise liikumise pidev pidur - kukeseened, mida peamiselt küll Piia haaras ja neid, mida rattapealt nägi aga ikka segas see metsakuld meie kulgu palju. Muidugi tekkis rattalenksu külge peagi tubli läbipaistev kott märgade seentega, mis peagi ka pisut briketiks vajusid. Ikkagi õrritas see tolknev kotike paljusid vastutulijaid kadedalt pilku heitma.

 2 

Sellised kolmekad mulle meeldivad - skoori jalad maas probleemivabalt. Sõit muidugi oli tiba pikem kui täna tavaliselt, suutsin kolmandat korda samast kukeseeneseltskonnast mööduda - neljandat korda juba sadamas tulid nemad ise tervitama :) Ja liivakast oli jälle lahe - polnudki sinna enne sattunud. Aitüma näitamast!

Kui Mihkel aarde peitis ja mina veel geopeitur ei olnud, nägin kuhu ta aarde peitis ja see oli siiamaani meeles. Aitäh peitjale :)

Leitud.

Uus päev, uus aardejaht. Ööbimiskohaks oli meil Haldja küla, kunagine nelja 1-toalise korteriga korterelamu. Ärkasime, sõime hommikust ja läksime edasi saart avastama. Eilsest jäi avastamata 10b patarei, seega see oli meil esimene sihtpunkt. Ja peale seda oli sihiks Kunilamägi. Aare ei varjanud end kaua. Logi kirja ja edasi tuli otsida 300 aastast Kunila mändi. Mänd suutis end isegi rohkem varjata, kui aare. Aga mõlemad said ikkagi leitud. Tänud peitjale!

Siin ei ole aaret

Aga seal küll on aare

Kunila mänd

Ai, kus sinna viis alles kuldne tee: ei pidanud rattalt maha tulemagi, et kukeseeni kotti noppida, piisas vaid kergest kummardusest:)Aardega läks ikka jupp aega: vihmases metsas geo-abivahendite vabana otsisime esialgu vale hoone(varemete) ümbert. Õiges kohas tiirutasime ka veel parasjagu. Küllalt "rohelistena" polnud me veel säärast peitmist näinud - täiega lahe!

Täitsa teistmoodi infokild valitud tutvustamiseks, tuleb välja, et polegi Naissaarel ainult militaar ja betoon :).

Huvitava ajalooga koht on see mägi, õnneks infotahvel täiesti edukalt rääkis meile selle loo ära :) Leid tuli ka üpris kiirelt. Tänud peitjale!

Tutvusime infotahvliga ja otsisime üles aarde. Miskit keerulist ei olnud. Pärast leidu nägin tükk vaeva, et saada telefonist kätte ühe väljavaadatud punkti koordinaadid mida kaaslastele näidata. Võib öelda, et siin saarel tuleb käsigeps kohe kindlasti kasuks. Aitäh!

Mina ei jõudnud künkast ülessegi kui juba oli teistel karbike käes. TFTC!

Leitud! Aitäh!

 5 

Leitud Naissaarel matkates teisel päeval. Lahe koht! Aitäh peitjale ka selle paiga tutvustamise eest!

Maal "Kolm karu" Naissaare moodi

Jalgsimatka raames leitud 2. päeval paksust metsast läbi kõndides. Aitäh peitjale siia juhatamast.

Leitud igaaastase Elisa matka 1.päeva käigus.

Tänan aarde eest!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

Kõigepealt korralik lumes sumpamine ja siis kiire aardeleid. :) Tänud peitjale!

Jalutuskäik jätkus, siia saamiseks rajasime päris pikalt georada. Aitäh peitmast!

Siin tuli ligi kilt aardeni sumbata. Päris väsitav oli. Kohapeal sai lollitatud, aga aare sai probleemideta leitud. Aitäh!

 2 

FTF kell 13:45. Rooste aarde juurest tulin otsemat teed pidi siia. Teekond osutus oodatust veidi raskemaks, kuna Suursiht oli kohati üsna soine. Kui Kunilamägi eemalt paistma hakkas, siis läksin juba otse mäe peale. Päris põnev küngas tõesti. Igasuguseid varemeid peal. Kahjuks polnud aega neid põhjalikumalt uurida, aga eks tulen ükskord siia tagasi. Nüüd läksin otse aaret otsima . Õnneks kaua ei läinud, kui märkasin miskit kahtlast. Peitmisviis tundus kuidagi tuttavlik. Ma isegi sellist praktiseerinud! :D Siingi oli logiraamat veel tühi. Panin siis esimese logi kirja. Tänud peitjale siia kutsumast!

Teel Kunilamäele

Sellisel teel on lausa lust käia

Suursihil oli aga kõndimine veidi raskem...

Kunilamägi

Mingisugune militaar-rajatise jäänus Kunilamäel

Matkarada

Vaade Kunilamäelt

Kunila mäe infotahvel