Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Viivikonna on Kohtla-Järve linnaosa, endine kaevandusasula. Kunagine õitsev asula on praeguseks väga nutuses seisus.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (3), mahajäetud_ehitis (2), lumega_leitav (2), vaatamisväärsus (1), ettevaatus_vajalik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC695PB
Logiteadete statistika: 132 (94,3%) 8 7 1 0 0 0 Kokku: 148
Kummitused said üle loetud, siiski oli rohkem näha elavaid hingi. Torn on uhke, aare hea koha peal. Aitäh kutsumast!
Aitäh peitjale!
No minul on üldjuhul varasemate logide lugemine vastunäidustatud. Teen nendest valesid järeldusi.
Nulli näitas mul üldse vale objekti juurde ja kui sealt midagi ei leidnud, siis siirdusin ikka raskemat kohta uudistama.
Leid tuli palju lihtsamast ja loogilisemast kohast, kui ma varasematest logidest endale ette kujutasin.
Kahtlustasime kohe ühte kohta, aga sealt ei paistnud midagi kahtlast. Kuna kõik ülejäänud kohad said välistatud, siis läksime uuesti uurima ja sealt ta oligi. Kavalas kohas. Aitäh!
Viivikonna küll enam nii kummituslik pole. Saekraatris töö käis ning ka mänguväljak tervitab külla saabujaid. Ka Viivikonnas ringi jalutamine on aastate eest tehtud. Aare peitis ennast juba tuttavas kohas. Jäin ühte teise võimalikku peidukohta väga kinni. Kurtsin Airile muret ja enne kui märkasin, et ta on vastanud, oli aare leitud. Aega võttis piisavalt kaua, et Taavi autost vahepeal helistaks, et kas kõik on OK. Aitäh!
Ammu oli mõte külastada Viivikonna küla. Lõpuks tekkisiki hea võimalus ja vaatasime üle selle kummitusküla. Paistab, et kunagi on seal vilgas elutegevus käinud ja kurb oli näha kuidas nüüd kõik laguneb. Aare ise õnneks end kaua ei peitud ja saimegi nimed kirja. Täname aarde eest!
Meil oli üks kiire missioon siiakanti ja ämm lubas, et ei virise ning tegelikult lausa nõudis, et me geopeituksime ka. Nii on kõik rahul, et oli vaja sõita. Kui põhieesmärk oli Avinurmes ellu viidud, üllatuslikult üsna lihtsate vahenditega, tekkis meil aega. Nagunii siiapoole sõitnutena ei plaaninud me ka koju tagasi kimamist. Ikka edasi. Telkimine jäi ära. Võtsime hoopis kvartira Sillamäel. Pole siia vist sellisel sügisesel ajal jõudnudki. Ilus ka niimoodi. Tulime päris otse eelmise aarde juurest siia. Found it: 05.Nov.2022 16:37 Kummituslinna/ Ghost city Valmistusime pikemaks jamaks, kuid tegelikult saime siiski ikka mitte kirjeldust vaid logisid lugedes asjale üsna ruttu pihta ja näpud taha. Selle leiuga lugesime tänased elamused saaduks ja geopäeva lõppenuks. Suundusime poodi ja öömajale. Aare oli korras. Täname!
Eelmisel õhtul valmistusin logisid lugedes suuremaks otsimistegevuseks. Tiir sai tehtud, kombates iga veidi kahtlasemat tellist. Aga vot siis sai mindud teisele ringile veidi teistmoodi lähenemisega ja voila, leitud :) pärast tegime veel tiiru majade vahel ja tõepoolest, polegi nii väga kummituslinn, kui ehk enne mulje oli jäänud. Aitäh!
Väikese vihjega peitjalt tegime uue katse ja leitud ta saigi, väga kaval peidukas. Suured tänud peitjale
Imetlesime torni, otsisime kõikjalt aga no ei leidnud, palju puid on ümbert maha võetud ja tundub nagu oleks aare metsatöö käigus kaduma läinud.
Kuna mõned majad on seal ikkagi korras ning kasutuses, siis niiväga kummituslinnana ei tundunudki. Maa-ameti fotodel tundub koht jubedam. Peitjale tänud siia juhatamast!
See nüüd küll päris selliselt ei olnud planeeritud... Pidi ju tulema softroad... Aga läks nagu tavaliselt: Kui on olnud mõnus kulgemine päev otsa ja siis õhtul pimeduse hakul teeb keegi ettepaneku, et vaatame enne koju minekut VEEL SELLE sihi ära, siis on juba ette teada, sinna sihile kõik ennast lootusetult kapotini kinni sõidavad ja poole ööni välja vintsivad. Ilmselt vedas mu mälu mind alt, sest kuidagi ei olnud MudESTilt meeles, et siin Kurtna taga vanal turbaväljal tuleb kraavi ületada või et sel Viivikonda viival raudteeäärsel rajal ka lausvett ning põhjatut muda oli.
Kõigepealt üritasime Kurtna spordikeskusest turbaväljale teed leida. Oktoobris oli lihtsam, siis ei olnud need teed suusarajad. Nüüd olid. Tegime lõunast väikese tiiru ja saime uuesti õigele teele. Turbarajal sai ikka paar korda Subarut ja Jeepi välja sikutada, kraaviületusel vajasid kõik vintsimist. Priit sai oma tagumisest stangest lahti. Proovisime ka otse Viivikonna karjäärialale sõita, aga ainus tee oli ikkagi karjääri poolt kinni pandud. Vaikselt hakkas hämarduma. Võtsime suuna mööda raudteeäärt Viivikonna poole. Vastu tuli trobikond ATV'dega. Neil oli lihtne, jää kandis neid. Ka minul oli enamasti lihtne, Subaru kui kõige kergem, sai üle jää, teised vajusid läbi.
Ja siis see tuli. 400m veetakistus, mis nüüd oli siis jäätakistus. Väljas oli juba kottpime. Sai proovitud erinevaid lähenemisi, suurt osa sellest 400m õnnestus vältida, sest läbi sõit oli sisuliselt võimatu. Kemo oma 35" rehvi, tõste, kahe vintsi ja raudstangedega Rangeriga paar korda ikka proovis ka aga kaugele ei jõudnud. Lõpuks jäi ainsaks valikuks ikkagi ühe kõrgete nõlvade vahele jääva 50m pika veetakistusest läbi murda. Kemo läks ees, et meid siis järgi vintsida. Jää oli nii tugev, et vintsides mitte ei murdunud, vaid kogu jääpank liikus Kemo ees. Lõpuks ikkagi õnnestus ratastega jää peale end rammida ja jää tükkideks teha. Subarul oli sellevõrra kergem. Sumbutaja tegi vee all plump-plump-plump, kui muudkui edasi-tagasi rammisin. Jäätükid hakkasid üle kapoti serva tulema. Läbi rüsijää kuhja ikkagi end ei murra, lõpuks läks vintsikonks külge ning vaikselt sai üle hunniku. Ära rebitud haagisekonksu pistiku juhtmestik läks vee all lühisesse ja mul jäi käiguvalits P-asendisse lukku. Natuke googeldamist ja sai bypass lüliti üles leitud ning P-asendist välja. Järgnes veel üks mudaväli, kus me Priiduga kordamööda kinni olime. Kui see katsumus ka seljataga, oli kellaaeg nii hiline, et Viivikonna kaevanduse ala tuli kahjuks ära jätta. Seal on tegelikult väga lahedad rajad. Võtsime suuna Narva, kus meid ootas saunaga hotellituba. Juba teist korda, kui olen Viivikonnas, aga ei ole aega seda aaret otsimagi tulla...
**
Linna läbivaks teemaks oli haudvaikus. Kui pingsalt uurida, siis hoovides miskit liikumist oli ikkagi näha ja asula tagumises otsas oli ka ehitustegevust näha kuid üldpilt oli siiski üsna nukrameelne. Tänan asulat tutvustamast.
Sellest kohast on palju kuuldud. Mina küll väga ei fänna selliseid paiku, aga kolmele teismelisele ja vanaemale pakkus väga huvi, nii me siia piiluma tulimegi. Pärast Sillamäe kaunil promenaadil jalutamist oli kontrast muidugi suur. Siiski kujutasin ma kuuldud juttude ning nähtud fotode põhjal ette palju kõhedamat kohta. Jalutasime ringi, põikasime mõnedesse hoonetesse. Lõpuks tõdesime, et suvel rohelusega ja päikeselise ilmaga on siin ilmselt palju vähemkummituslik. Siin-seal täitsa elu käis, lapsed sõitsid rattaga, batuudid õuel, mõnel majal uued aknadki ees. Ringkäigu lõpetuseks tulime torni juurde ka aardeleidu vormistama.
Aitäh.
Sillamäelt siia sõites hakkasin just lugema Camilla Sten raamatut "Kadunud küla".. veidi kattuv taust.. kunagised kaevandusasulad.
Aare oli meie jaoks väga peidus, aga kärsituks ei muutunud meist küll keegi. Koht oli küll väga kõhe, hea et päeval seal olime.
Aitäh!
Henriko panin 200 m enne aaret mänguväljaku juures maha ja ise sõitsin edasi aarde poole. Veidike vaatasin veetornis ringi ja lõpuks mõtlesin välja, kus aare ennast peita võiks. Aitäh!
Nulli jõudes leidsime kohe maast pliiatsiteritaja, mis viitas sellele, et läheduses on aare ;) Õnneks ülemõtlemisega ei tegelenud ja jäime lubatud maastiku raskusastme piiridesse ja kiiresti oli karbike näpus. Aitäh!
Vot seda linna ma tahtsin näha. Kuid suure osa ajast veetsin hoopis veetorni näppides. Ütleme nii, et käed sain ikka mitu korda päris mustaks ja kulutasin väärtuslikku joogivett selleks, et neid taas puhtamaks saada. Logide lugemise kõrvale sõin ära kogu oma söögivaru ja need vihjed mis ma sealt sain ajasid mind pigem segadusse. Lõpuks helistasin emale, kel esiti ei tulnud midagi meelde aga siis ta ütles midagi, mis mind kohe õigesse kohta juhatas. No siin läks ikka tubli tund, kui mitte rohkem. Pärast seda uudistasin veel linnas ringi ja üritasin endale ette kujutada, et mis tunne oleks elada näiteks suures kahekordses majas, mille enamus kortereid seisavad kasutuna aknad puuliistudega kinni naelutatud. Aga paistis, et nad ise tunnevad seal end uhkelt. Välisukse kohal polnud kirjas, nagu oleks võinud eeldada "дом" vaid hoopis "HOME". Siit edasi suundusin otse mööda RMK Penijõe-Aegviidu-Kauksi haru Kastjärve poole. Minust sõitis mööda üks ATV, millele ma peagi järgi jõudsin, kuna see oli porimülkasse end kinni sõitnud. Pisut maad andis rattaga mülkaid jalutades vältida aga mõne saja meetri pärast oli see nii lai ja pikk, et möödapääsuks oleks pidanud rattale tiivad monteerima. Polnud midagi teha, tuli raske südamega tagasi sõita. Aitäh aarde eest!
Natsa aega sai ikka otsitud enne kui leidsime :)
Mis Viivikonna asulasse endasse puutub, siis mugusid liikus siin üle ootuste palju ringi ja mahajäetud tundus olevat ainult see üks tänav staliniaegsete kortermajadega, igal pool mujal eramajades elu kees ja bussipeatus oli rahvast täis, isegi lapsi oli näha, mitte ainult vanainimesi. Et kes tahab kummituslinna näha, siis siin seda kahjuks või õnneks enam ei näe.
Aitäh peitjatele siia kutsumast!
Mingi isemoodi elu selles paigas salaja siiski kulgeb...
Aarde leidsin esimesest uuritud kohast. Tänan.
Kordi 10 sai seda korda uudistada, kuid ei miskit. Lõpuks oli ta ikkagi seal. Aitäh!
Millegipärast arvas kaaslane, et siia oleks huvitav Sirgalast mööda väiksemat teed sõita. Mis siis ikka. Tee oli tegelikult täitsa ilusasti sõidetav kruusakas. Mind muidugi häiris teadmine, et see on jupp matkateest, mida kunagi jalgsi kulgema tulen ja teadmine karuvõsaga palistatud kilomeetrite pikkusest noolsirgest kruusakast eriti ei eruta... Igatahes pistis mu gepsu ühel hetkel röökima, et vaja ära keerata. Kaaslane ikka otse edasi. Kuni ühel hetkel sai see ilus kruusakas otsa, pälvides roolisolija siiralt nördinud kommentaari, et miks nad siis nüüd niimoodi siin tee ära lõpetasid. Tegelikult läks rohune tee veel edasi ja selle esimesed 100 meetrit olid veel sõidetavad. Kui aga suure teeni jäi veel napilt teine 100 meetrit, selgus, et rohkem me seekord ei eksperimenteeri. Hiljem muidugi tuli välja, et ette oleks jäänud ka selline pisiasi nagu raudtee.
Aardeni jõudes oli seal igatahes vaikne ja inimtühi ja saime rahus oma missioonile pühenduda. Vaatasime läbi kõik ilmselged kohad. Ei miskit. Arendasime veidi huvitavamaid teooriaid. Ikka ei miskit. Lõpuks lugesime logisid ja selgus, et ka üle 2000 leiuga peitur võib õige koha uuringu lohakalt läbi viia. Lõpp hea, kõik hea.
Tegime ka tiiru asula vahel. Kui sissesõit aardeni jättis tõesti mulje ehedast kummituslinnast, siis pärast aaret oli juba rohkem elu aimata. Sirgala jättis igal juhul palju tontlikuma mulje. Siia peaks tegelikult tagasi tulema muul ajal kui suvisel nädalavahetusel.
Aitäh aarde eest!
Ka see koht polnud võõras, käisin viimane kord siin drooni lennutamas. Aitäh ka aarde eest :)
Ei jäänud see näppu mitte kuidagi, vaatasime kõik loogilised kohad läbi - ju siis pimedad. Hiljem jooksime viadukti juures uuesti teise seltskonnaga kokku ja saime ka täpsustava vihje peiduka osas. Kui see tõesti nii on, siis on maastiku raskusaste väga eksitav. Linn ise lausa kees elust. Bussipeatuses passisid noored, lapsed sõitsid jalgratastega ja paljude majade ees seisid täiesti tip-top korras autod. Hakkab vist vaikselt uuesti elu tagasi tulema :)
Ammu mõeldud mõte sai lõpuks teoks, kui siinse allee läbi sõitsime. Huvitav koht Eestimaal! Huvitav oli ka see, et paralleeltänavad oli päris asjalikke elamisi ka. Tänud!
Alguses niitis üks vanahärra oma traktoriga veetorni ümber muru, mistõttu läksime hoopis linna avastama. Äge linn, äge aare, aitäh!
Võrratu koht avastamiseks. Aare ise täitsa loogilise koha peal, mitu korda tuli ikka mööda ka vaadata :D
Kahjuks ei leidnud. Leidsin küll paar koht kus võiks olla aarde pesa. nendest üks oli nagu täitsa päris. GC lehelt leidsin ka logi päev varasema kohta, mitte leid.
Olles nii harjunud, et 24/7 oled internetiühendunud, siis Kummituslinnas oli mobiililevi halb ja kuna kaart ei laadinud mobiilis ära sai autoga kõikidesse valedesse kohtadesse sõidetud, aga aarde lähistes oli õnneks juba levi parem.
Täna oli kummituslinnast asi kaugel. Mingi orienteerumisetapp toimus parasjagu seal kandis ja rämmar missugune.
No kõige loogilisemas kohas see aare minu jaoks ei olnud, aga võib-olla loogiline koht #2. Henri pole liiga kogenud geopeitur ja tegi alguses peidukale lohaka auguuuringu. Hiljem kontrollisin üle ja hakkaski silma. Aitäh peitjale.
Minagi mäletan, kuidas väiksena perega läbi kummituslinnade sõitsime. Oli see nüüd see paik või mõni muu, enam meeles pole. Aare ise oli küll tont teab kus. Ei läinud kiiresti, kuid lõpuks see kummitus kinni püütud sai. Tagantjärele pole üldse nii raske.
Mul oli meeles, et käisin kuskil Ida-Virumaal väiksena ning samas suuruses küla oli tühje kortermaju täis. Vist siis ikka mäletasin valesti, siin olid teistsugused majad. Elu oli ka näha, sest ilm oli ilus ja täna laupäev. Aarde leidmine võttis aega, millegipärast just sinna ei vaadanud, õnneks Liis siiski vaatas ja saime minna teha tiiru külale peale.
see paik oli kummituslinna kohta ikka väga elav, isegi pelgasin seal niimoodi ilmselge turistina liiga agaralt ringi sõita. uhkeid autosid ja aiatöid tegevaid inimesi oli üsna palju. kahtlustan, et enamik polnud siiski aastaringsed elanikud, vaid suvitajaid, kes eriolukorra tõttu lihtsalt varem maale kodukontorit tegema said tulla ja ilusa ilma tõttu õues olid. aga selletagi tundub seal kogukonnatunne väga tugev olevat, kõige eest, mille eest annab vähegi hoolitseda, oli hoolitsetud. hoolimata varemeist polnud tegelikult üldse sellist mahajäetud ja unustatud tunnet. aitäh!
Siia sõit ja kohapeal olemine meenutas paljus Kingi novelli. Maisilapsed näiteks. Aga ei põgenenud, ikka oli vaja uudistamise ring teha. Inimene on ikka imelik oma uudishimuga
Oleme juba pikalt plaaninud siin ära käia, aga alati on midagi muud vahele tulnud. Koroonaisolatsioon tundus inimtühjade asulate avastamiseks just sobiv. Pakkisime noorleogerid auto peale ja tulime. Aga no võta näpust - elu kui palju. Üks teine auto tiirutas veelgi parklas. Pikk otsimine oli. Kui juba päris kaua olime telliste kallal kangutanud, siis otsustasime, et sööme vahepeal. No ja kui kõht täis ja soe tee termosest otsa saanud, läks Aavo lihtsalt ja võttsi aarde elegantse liigutusega õigest kohast välja. Tore oli!
Läks ka aega. Aga lõpuks loogilisest kohast ikkagi, kuigi seekord oli see viimane kust vaatasime. Üks kohalik ääkis natuke pikemalt minevikust ja olevikust. Tulevikust rääkida ei osanud, vaid kehitas õlgu. Tänud siia juhatamast!
Viivikonna asulasse sattusin juba teist korda. Seekord jalgsimatka käigus. Õhtu oli ja külm oli ja ilmselt seetõttu tõesti, mitte ühtegi kohalikku elanikku seal ka kuskil näha polnud. Palju kive sai silitatud, ronitud sai ja kõike ja pärast tuli ikka aare välja kõige esimesest ja loogilisemast kohast :)
Puhkuse esimese osa kahekümne kolmas aare. Leid tuli pigem lihtsalt. Asula ise: uks haukuv koer, üks ATV-ga ringi kihutaja, üks korstnasuits. See “jäänuk helgetest aegadest” on ida pool ikka masendavalt “tänapäev”.
No sai tuustitud ja otsitud. Kõrvalt vihjeid saades lõpuks ka leitud.
Võtsin taskulambi kaasa, tegin vastupäeva tiiru ning viimasest kohast leidsin ka aarde.
Eks neid kummituskülasid ole varemgi nähtud süjeväelinnakute näol. Aga päris hüljatud linnas polegi varem käinud. Täitsa kurb saatus sellel suht noorel linnal. Otsimisega läx pisut aega kuni nägijateks saime :) Tänud peitjale
Ma ise oleksin vist juba alla andnud aga õnneks märkas õiget kohta Emily kogenud käsi.
Instinkte tuleb usaldada. Kuna ma seda kohe ei teinud, sai veidi ka valedest kohtadest otsida :)
Selleks ajaks, kui Viivikonda jõudsime, oli pisikesest vihmasajust paduvihm saanud. Jooksime torni, kus avastasime, et meil on ainult üks lamp, nii et läbi paduka tagasi autoni, kust suure otsimise peale tuli välja üks poolkustunud seasilm. Õnneks ei peitnud aare end kaua ja saime autoga tihedas vihmas ringkäigule suunduda.
Leitud hommikul, logitud päeval pärast teiste otsimise ja leidmise jälgimist
Olen siin linnas korra seigelnud aga mitte aardeotsimisega seoses. Täna peale rogaini aga võtsime aega ka aarde otsimiseks. No läks ikka aega. Poleerimisest sai villand ja olime juba loobumas aga lugesin veel logisid ning hoolikamal uurimisel saime lõpuks logi kirja. Õigel hetkel ühines meiega ka Henrik ja sai ka nime kirja. Täna see linn küll kummituslinn ei olnud. Tänud peitjale.
Rogaini rada läbitud viitsime veel natuke Marttiga aega, et aaret otsida. No küll me ikka poleerisime. Lõpuks loobusime ja jalutasime minema, kui samal ajal Martti logisid ette luges. Ühest saime natuke uut tõuget, keerasime ringi ja võtsime aarde välja. Samal ajal tuli juba hoogsa sammuga Henrik, keda ma peatada püüdsin, et ta aarde ikka peidukast, mitte Martti pihust ei leiaks. Ahhh, ei õnnestunud, sai kolmas nimi ka raamatusse kantud. Tänud põneva koha eest.
Osutusime kohe teolt tabatuteks...ja see lõi kohe pimedaks kah. Jupp aega saime demonstreerida oma mitte leidmise oskusi. Aga ära ta tuli lõpuks! Tänud peitjale
Täna oli linn punaseid kummitusi täis. Kui muud tegemised tehtud ja ümbrus ülima põhjalikkusega läbi kammitud, tekkis võimalus ka aardele pilk peale heita. Aitäh.
Tõsine kummituslinn tõesti. Ainult kaks kummitust oli näha ja needki püstitasid väikestele kummitustele mänguväljakut.
Leid tuli peale mõningast otsimist ikka sealt kihast kuhu kuidagi kätt toppida ei tahtnud.
Vihje ajast tõesti hetkeks segadusse...aga natuke avarama pilguga väljast sisse vaadates tuli ka leid kiirelt :)
Kuna tööl polnud targemat teha ja näha oli, et naine, ämm ja naise eksmees on selle aarde leidnud, siis tuli ka ise see koht üle vaadata. No jah. Aega läks, tellised said puhtamaks, kuid allaandja ma pole. Seega päev korda läinud ja üks leid juures. Tänud peitjale.
Kummituslinnas tundus rohkem elu olevat kui Sirgalas. Õnneks oli peidik piisavalt eemal, et kohalike mitte häirida. Saimed nimed mõistliku aja jooksul kirja ja edasi Narva poole.
Siin kulus kah oodatust kauem aega, lõpuks sai siiski leitud. Tänud peitjale
Naiste loogika lõpetas selle piinarikka otsingu. Suured tänud aarde eest.
Eelmisel korral sai ikka kõik tellised üle paitatud. Täna tulin, arvasin ja võtsin. Näitasin siis kaasas olnud mugudele Viivikonnat.
Mõnda aega plaanisin sõita Viivikonnat avastama ning aaret otsima. Kohalejõudes oli emotsiooni ning avastamisrõõmu palju. Aardeotsimine edenes oodatust halvemini, kuid tänu eelmisele leidjale, kes lahkelt telefoni teel juhendas, leidsime aarde üles.
Viivikonnas on midagi, mis mind kohe tõmbab sinna. Seega ma olen ennegi Viivikonnas käinud ja tulen igal võimalikul juhul ka sinna tagasi. Viivikonna on minu lemmik terve Eesti peale! Aga okei nüüd ka aardest! Loomulikult oleme seda aaret ju ennegi otsinud. See oli sel ajal, kui mul leide oli vist 2 ja igasugused teadmised koordinaatidest, peidukohast, maastikust jne puudusid. Selletõttu tunnistan ausalt, et siis me otsisime aaret koolimaja juurest :) Miks ja kuidas me seda koolimaja juurest neljakesi otsisime, jätan ma sel korral rääkimata. Aga nüüd palun uut aaret Viivikonda, et oleks põhjust peagi uuesti tulla! Aare ise oli kavalpea ja varjas and natuke kauem, kui oleks tahtnud. Ja see torn - võimas trepp oli kunagi. Ja torni all olev vesi on küll hirmutav - panime ruttu kaane peale, et keegi sisse ei kukuks. Jälgede järgi ütleks, et rahvast käib seal palju. Olukord Viivikonnas oli 14.02 kell 15.30 järgmine: kohtasime 2 inimest, 1 koera, 2 kassi. Ühes majas põles laes lamp. Rohkem elumärke ei kohanud. Teed olid lumest puhtad. Paari datsha ees oli auto.
Tänud peitjatele!
Olin esimese tühja tiiru objektil saanud ära teha, kui kuulsin hääli ja liitus suurem seltskon uusi mängijaid. Eks siis otsisime, mõtlesime koos. Lõpuks tõmmati aare välja sealt, kus mina ja ilmselt mõni teinegi juba korra vaadanud olime.
Esmalt tutvusime asulaga, mis oli meie jaoks pettumus. Kuuldud lugude ja nähtud fotode põhjal ootasime hoopis teistsugust vaatepilti ning ka elanike arv ületas kordades ootused. Lõpuks aarde lähistele jõudes märkasime seal ühte autot ning torni juurde jõudes väljus sealt üks härra, kes oli seal samal eesmärgil nagu meiegi. Kuna aaret polnud ta veel leidnud, siis ühendasime jõud ning lõpuks kui viimane inimene vaatas õigesse kohta, siis sai ka aare leitud.
Huvitav on neid hääbunud endiseid kaevandusasulaid külastada. Mõned omapäraselt kaunistatud elamud jäid silma. Algul sai gepsu järgi valest kohast otsitud, siis juba õigest ka. Tänud juhatamast.
Ma olin selles kummituslinnas isegi natuke pettunud :D Liiga palju elu oli :D Tegelikult tore näha, et ikka päris välja surnud see asi ei ole. Linnaks on jah raske kutsuda seda enam aga täitsa korras eramaju ikka leidus. Aarde endaga läks ikka muidugi aega kuna esialgu tundus, et võib olla tegu tõsiselt õela aardega :) Aga õnneks ikka sattusin ka õige koha peale ja sai ikka logi kirja. Tore oli ka sellist torni seestpoolt natuke uudistada. Tänud peitjale!
Viivikonna kummituslinn seostus minule esimesena kunagi ja kusagilt mällu jäänud uudisnupuga, et Kerli laulule “Army of love” filmiti siinses mahajäetuses muusikavideo… Vaatasin video üle ka, ei imesta üldse, miks see youtubes 5 miljonit vaatamist kogunud on :).
Tõnu läks algul otsima, siis ühinesime meie Martaga. Ning viimaks leidsin aarde kenasti oma pesast. Kirjutasime oma nimed uude logiraamatusse. Täname!
Aare oli ilmselt iseeneslikult lahti läinud, panime uue tüki paberit logiraamatuks sisse ja aarde tagasi algsesse peidukohta.
Väga kähku siin ikka ei läinud. Hooletult ikka vaatasime alguses. Koht jällegi huvitav.
Leidmiseks kulus natuke aega, päris andeks peidukas. Aitäh!
... on jah, mitte ühtegi hingelist ei näinud. Kaevu ääres kohtasin vaid vahvat seltskonda. Nullis peale kiiret ringi läksin autosse abivahendi järgi. Tagasi tulles leidsin kohe aarde, abivahendit ei olnudki tarvis. Tänud peitjale aarde eest!
Pärast Narva haigla külastamist jätkasime oma üle 800 km geoteekonda. Doktor, te olete siin juba olnud, meenus Viivikonda sisse keerates. Tõesti on issandast hüljatud paik, isegi kaardil lõpeb tee ei kuskil. Ainsad elusolendid olid kaks vanainimest, kes ka bussi ootasid, et siit ära sõita. Buss tuligi, enam pole siin kedagi..
Sammusime seekord juba gepsuta aarde manu. Ei olnud eelmise korra peidikutki. Peidupaiku aga palju. Mõni minut ja aare leitud eelminegi kord kaetud kohast. Võtsin ka ühe tühja õllepudeli aarde kõrvalt kaasa (vihje eelmistele ehk).
Torni puitosa on üsna räbalas seisukorras, tasub otsides ette - s.t. üles - vaadata. Seekord ei leidnud kahjuks ühtegi eurot, pudeli eest saab ju vaid 10 senti. Aitäh Janikale ja Margusele viisaka aarde eest! Kõik korras, ei jätnud, võtsin taara.
Kuigi sellele aardele meeldib hirmsasti jooksus käia, siis seekord on ta süüst puhas. Läbis edukalt kontrolli ja oli seal, kus peab :)
Seekord on aare koos peidukaga minema jalutanud.
Aare teisel kujul ringi peidetud, raskusastet tõstetud.Ehk peab kauem vastu.
Huvitav kant! Esimesed nimed uues raamatus. Täname peitjat!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Aardetops asendatud. Väikse asemel nüüd mikro.
Kummalisel kombel olin ma just eelmise, Vaivara aarde juures asjata peljanud, et see kadunud on. Tutkit, täitsa alles. Seega ei osanud siin kahtlustadagi, et lõpuks ikkagi pole. Läksime heas usu ja optimistlikult otsima. Otsisime omajagu kuni asi kahtlane tundus. Üks sobilik peidik tundus eriti kahtlane. Nii kahtlane, et Marje helistas isegi Piia&Peetrile, et neilt aru pärida, kas kahtlustel on alust. Ei Piia ega Peeter teadnud sellest aarest midagi. Ei saanudki teada, sest nad polnud siin ju käinudki! Aga kindlasti oli neil tore telefonivestlus :-D
Ma otsustasin siis teha midagi uut ja helistasin peitja Janikale. Seda enam, et polnud temaga enne suhelnudki, ainult nende aardeid leidnud. Saime jutud räägitud ja kahjuks pidin tooma kurva uudise, et aare läinud. Sain sellele ka kinnituse. Jääme siis järgmise korrani! Aitäh torni eest!
Tegin enne lahkumist veel meeleheitliku katse ja sukeldusin telefonivalguses uuesti torni. Otsisin maast, august, veest, platede alt ja üldse igalt poolt. Aarde jäänuseid ega mitte midagi meenutavat ei leidnud. Küll aga leidsin isehakanud ronimisvooliku alt 2 + 0.5 oirot, mis on viimase aja suurim rahaline leid. Aitäh peitjatele sellegi eest! :-D Marje saab nüüd omale hommikukohvi.
Nagu nimigi lubas, sai sellest meile tõeline kummitusaare :-)
Käisime ja kobasime, aga kohe ei leidnud. Kuna graafik oli juba niigi omadega täiesti metsas, siis ei hakanud aega raiskama. Ongi rohkem põhjust tagasi tulla ja korralikumalt ümbrust vaadata.
Meeldivalt kõhe koht. Soovitan soojalt. Aarde peidupaik väga hea. Tänud!
Siis kui viimati seal 5 aastat tagasi sai käidud, oli olukord palju hullem. Täna ikka siin-seal tegvust paistis. Tänud peitjale huvitava peidiku eest.
Meil on juba pikemalt mõttes olnud, et Viivikonna väärib aaret, nii et selle üle oli ainult hea meel, et midagi siia lõpuks tuli. Lisaks oli aare huvitavas kohas, kuhu polnud siin varem sattunud ja igati oludesse sulanduvalt peidetud.
Mulle siiski ei andnud kuidagi rahu see, et siin on terve suur torn, kuhu otsa ronida ja keegi ei üritagi aktiivselt seda teha. Tuli endal üles minna. Kahjuks unustasin igasugused pildistamisvahendid kaasa võtta, nii et ei ole kahjuks pilte ülevalt avanevast vaatest, aga võin lubada, et hästi ilus oli. Kõige ülemine väljas asuv redel oli siiski natuke ligadi-logadi, nii et teistel ei soovita selle otsas turnida. Muu tundus samas üsna struktuurselt stabiilne.
Aitäh!
Oi, ma olin nii õnnelik, kui see aare lehele ilmus. Rudolfiga pidasime juba pikemalt plaani, et see koht väärib kindlasti aaret. Kuna aga siiakanti satub nii harva, siis jäi see kogu aeg idee tasemele. Suur aitäh selle eest!
Ega seda torni polnudki varem väga uurinud. Esmalt logisime aarde (hea peidukas!) ja siis juhtus see, mis ilmselt juhtuma pidigi: Rudolf otsustas, et temal on kindlasti vaja vaadet imetleda. Kohas, kus vaevu julges seista, sest oli hirm, et midagi suurt ja rasket võib pähe pudeneda. Ja ära ta seal käis, ilma lambi ja turvavarustuseta. Seisis väljas läbipaistval rõdul ja kurtis, et ülemine redel pole väga kinnitatud... nojah, sisemised redelid olid ju kohati üldse puudu, selle üle ei sobi kurta.
Pärast tegime veel põhjaliku tiiru kogu asulas ja tutvustasime esmakordsetele külastajatele asula võlusid ja valusid. Väga näitamist väärt koht, aitäh!
Lisan ka mõne pildi üle-eelmisest(?) külastuskorrast.
Nägime hulganisti kenasid puukujusid, keegi ikka seal elab ja meisterdab. Tänud - huvitav elamus
Täiesti töötav puidutööstus võttis vastu, eriti vägev oli sissepääs. Aare kiirelt leitud. Tänud kutsumast.
Tee ääres oli lahe põder ja aardel oli tore kodu. Tänud peitjale.
Väänasin teed veel veidi ning vaatasin ka Viivikonna üle. Päris kohe huvitas, kas see ongi nii masendav koht, nagu telekas näitas. On küll. Aga küll säras näkku keset küla ilus uhiuus palkmaja. Aitäh!
Väga äge koht, minule meeldis. Et me edaspidi trajektoorilt kõrvale ei kalduks, otsustas miki meid veidi motiveerida :P
Teel itta tehti siin peatus, mille ma kasutasin muidugi sihtotstarbeliselt ära. Leidsin kiirelt ja siis sain kummituslinna põhjalikumalt uurida. Päris palju erinevaid puukujusid oli seal näha. Kui asjasse positiivselt suhtuda. Ja päris palju õnnetuid maju...
Kunagi olen siit rattaga läbi sõitnud. Aasta siis oli 1988 vist.
Aitäh aarde eest! Mulle meeldis!
http://sport.delfi.ee/news/liikumine/uudised/puhapaeval-peetakse-esimene-viivikonna-elamusjooks?id=74202585
Siin ei olnud keegi meist varem käinud, kuid mingit filmi olen telekas näinud. Oli tekkinud ettekujutus, et siin elab ~10 inimest, põhiliselt töötud ja asotsiaalid. Kui oleks olnud hilisem aeg ja tuled akendes (kui siin elektrit üldse on), võib-olla oleks näinud ka inimtegevuse jälgi. Tõesti kummituslinn, palju tühje ja akendeta maju, sealhulgas mitmed ilusa arhitektuuriga. Aga koeri kuulsime haukumas küll igas ilmakaares, loodame, et neil on ikka peremehed kaa. Meie GPS kiskus kangesti puude poole, kuid mehed leidsid siiski kiiresti õige koha. Aaret märkas esimesena Marlen, kuid kättesaamiseks jäi natuke .... puudu.
Tänud kohta tutvustamast, aitäh aarde eest!
Paraku jäi see meil leidmata! Algajana ei osanud ka vihjeid mõista...
See asulakene oli tänase päeva sihtpunkt. Enne sai kõik tänavad läbi sõidetud ja elamuid uudistatud, siis suundusin aarde juurde. Alguses ei tahtnud vihjet uskuda, eriti veel siis kui nina tõesti sisse pistsin, kuid kuna peidukoht jäi kohe silma, siis pidin ikka kontrollima minema. Kiire logimine, enne kui midagi pähe kukub ja minnes sättisin kõik nii nagu algselt oli. Tänud, koht väärib aaret.
Katkise viadukti juurest tulime siia. Aare tuli enne välja kui otsimagi jõudsime hakata, kahetsesime, et redelit kaasas polnud. Pärast tegime veel tiiru linnas ka. Aitäh peitjale.
Uhhhhhhhhh.
Tegime pärast leidu tervele asulale tiiru peale. Pedagoogiline. Ja kui palju selliseid veel on. Sirgala. Sompa - samoje opasnoje mesto posle Ameriki. Oru. Veel miski? Ehk saab neisse ka kunagi aarde? Ja kui keegi teab kedagi, kes kunagi elas mõnes neist kohtadest, antagu mulle teada.. Tulid meelde nt Eesti jalkameistrivõistlused 1980ndatest, kus igal neist asulaist/kaevandustest olid võistkonnad väljas ....
Kui katuselt kaela sadavatest sadavatest lumekamakatest mööda laveerides sisse jõudsin, oli esimene emotsioon - julgelt peidetud teine! Paraku kaane avamine kinnitas esmamuljet - ei ole meie veal sugugi ainsad käijad. Aga karp oli korralikult tagasi pandud, kuiv ja muidu korras. Tänud, ja nüüd paluks neid järgmisi asulaid!
Täitsa kummituslik linn tõesti. Samas mõningad kohalikud jalutasid väikeste lastega ringi ja miskit mänguväljaku sarnast oli ka ehitatud. Nii, et kui väike kuid elujõuline kogukond seal toimetab, võib ümbruse vaatamata tondilossidele siiski täitsa vahvaks kujundada. Aare vahvalt peidetud, tänud!
Kuna aimasime ka siin radasid olevat siis otseloomulikult tuli ju võimalust kasutada kergemalt ligi pääseda. Nii oligi olemas kena rada, nii umbes täpselt selle koha kõrguseni kus inimene kaheks pooldub ,mis viis otse aardeni. Jäljendasime hoolega eelkäijate sammupikkust ja hõljusime kohale. Vahva pesa aardel, tänud peitjale!
Pimedal õhtul pärast leidu oleks pidanud tegelikult korra edasi-tagasi läbi asula sõitma. Näinuks kui vähe siin tegelikult inimesi elab. Egas see ole tagantjärgi tarkus. Tulevikus tahaksin aga kindlasti siia sattuda ka suvisel ja valgel ajal. Tänud peitjale siia kutsumast!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Leitud. Tänud peitjale!
Super koht on aardel. Tänud peitjale!
Kahju, et seda aaret pimedas otsima tulime - oleks tahtnud ümbrust ka näha. Mina sumpasin kõige ees, mõnus oli. Aardepeidik meeldis ka. Aitäh!
Sumpasime mingi oma raja sinna juurde ning siis lõpu poole märkasime, et sinna viib ka tee, kus on tunduvalt vähem lund. Koht on vinge ning oleks tahtnud sinna päevavalgel jõuda. Ehk teinekord veel :) Aitäh peitmast!
Siin oli jäljerada ees, mida mööda sammuda. Ega olekski olnud võimalik eksida - kaugelt ju näha, mis on sihtkoht. Ning kui ka vihjet targasti kasutada, siis tuli ka leid kiirelt.
Asula ise oli küll vaiksemast vaiksem. Ei ainumastki hingelist liikumas, oma roll selles oli kindlasti ka väljas paukuval pakasel. Aga tühjalt seisvad majad näevad küll nukrad välja. Täname aarde eest.
Rõõmujoovastus eelmise aarde FTF-fimisest polnud jahtunud, kui muutusime suisa pöörasteks, avastades siingi puhta logiraamatu ;) Kell oli mälu järgi 11.10, kui logi kirja sai. Tänud :)
Kui segaste seltskond pekadripiga oli lahkunud, panime ka meie oma logid kirja. Aitäh.
Siia me ju olimegi teel, kui katkine viadukt meid rajalt maha võttis. Jalad piimhappega, saapad lumega ja kindad veega täitis. ;)
Suur oli minu "rõõm", kui kahtlustavalt objektile pilgu heitsin ja pidin juba röögatama, et mina ei lähe sinna! Läheb Liina, kui noorem ja peenem ja ilusam! Siis meenus õnneks maastik 1,5 ja ma olin nõus edasi astuma.
Siingi läks korralik karjatee läbi lume. Seega oli lootus, et raamat on mõne kandega juba "määritud".
Vahvalt peidetud aare leitud, õngitseme karbist logiraamatu ja etskae, veel üks täiesti tühi raamat! Kirjutan taas nimesid ja kuupäeva ja saan paraja šoki! Jeerum, on juba ju uus aasta, 2016 ometi. Ja mida kirjutasin eelmisesse mina? Enam kui kindel, et vana aastanumber sinna kirja sai... :D
Vaatame veidi ringi ja kuulutame ühisel meelel Eestimaad katva kõrgrõhumuhu (vastand madalrõhulohule? ) geopeitust ja muidu uudistamist mitte soosivaks ja lubame endale, et siia me tuleme veel tagasi. Siis kui rohi on roheline ja päike kõrgemalt käib. Vot nii!
Suur aitäh peitjatele, kõigile Ida-Viru geopeituritele ja segastele, kes veel pool kuud hiljem, mulle toreda sünnipäevakingituse tegid!