Rist Kakerdaja rabas

Leitud.

 1 

Avastasin, et siia rappa saab ju kenasti suvel kohale. Ei tea, miks enamus siin talvel käivad? Asusime õhtueel teele, käisime Hiiesaarel, siis kõmpisime läbi raba teise otsa, kus üks aare veel ootel oli ja tagasiteel pöörasime risti poole sisse. Kohale saime kenasti kuiva jalaga. Pärast käisime preemiaks järves ujumas, vesi oli mega soe... mõnus! Tänan.

Talviste olude ärakasutamine. Rabaürituse ajal ei olnud erilist motti siia trügida aga nüüd sai see viga parandatud. Kalvil aare enne leitud aga ta vantsis siiski muga vapralt kaasa. Leitud, logitud. Tänud Peetrile siia juhatamast!

 3 

See Kakerdaja rist on juba ammu pilku püüdnud, aga tema külastamist sai muudkui edasi lükatud. Nüüd kui ligidusse peideti veel kaks tava aaret ja mitte kaugele potsatas ka ühe mõistatuse lõpp, siis sai plaan paika. Kaarditöö andis tulemuseks mingi kümne kilomeetrise rabamatka. Nii saigi olema. Esimesena siis suund siia. Lumi ja jää kandsid ideaalselt niikaua kuni prauhh... üks jalg sukeldus põlveni laukasse. Kaasnevate kahjude minimaliseerimiseks viskusin ruttu kõhuli ja koukisin oma tilkuva jala veest välja. Nooh, kuna selle risti juures oli juba käidud ja rabarada käeulatuses, siis lirtsusin selleni ning väike arupidamine. No kuidas sa ikka kohe alla annad, vesi juba soojenes mõnusasti saapas ja jõuvarud olid kõik veel kasutamata, nii et ikka edasi. Järgmise aarde juures väänasin soki kuivemaks, kuigi kahtlesin sügavalt, kas sellest ka kasu on, sest saapa voodriosa andis meelsasti osa endas peituvast veest kohe sokile edasi. Üllatuseks kogu teekonna vältel jalg külmetama ei hakanudki ja kogu plaanitud matk sai edukalt läbitud. Peitjale tänud põhjust andmast taas Kakerdaja rappa tulemiseks ja aarde peitmise eest. Ah jah, minigripp katki ja tänu sellele logiraamat mõningal määral märg (tänasel päeval siis külmunud). Kahjuks täna olin ise kehvalt varustatud aga järgmine külastuse planeerija võiks vajaliku kaasa võtta.

Parklas saime Krissuga kokku ja matk rabasse või alata,kuni rabajärveni läksime mööda laudteed siis üle järvejää,pärast natuke veel laudteed ja edasi meie Küllikesega võtsime suuna Risti peale ning Krissu(kellel Risti juures juba käidud) läks Kõrvemaa rajad otsima.Tänu sulale oli lumi suland ja laukad veel jääs päris hea kulgemine.Mingi 100m peal saime juba eilsetes jälgedes minna. Tagasi sama teed mis tuldud,laudteel läksime Krissule natuke vastu ja edasi kõik koos Hiiessaarele ja taas rabajärv,laudtee ning lõkkeplast kus täindasime oma jõuvarusi ning algaski koju sõit.Aitäh!

See aare ei jäänud kohe üldse tee peale ja plaan oli see aare teiseks korraks jätta, kuid kui Hiiessaares olime ära käinud ja kõndisime matkaraja lõpu poole, siis mingil hetkel tundus maapind täitsa kuiv, et risti otsima minna. Võtsime siis teekonna ette, laugaste vahelt kuivemaid kohti otsides. Paaril korral vajusime läbi, nii et üks jalg sai ikka märjaks, kuid üldiselt oli ilma lisavarustuseta matk tänase ilmaga võimalik. Meie lähenemistee ei olnud küll kõige otsem, kuid arvatavasti kõige kuivem. Tänud aarde eest!

Leitud, logitud, tänan!

Panin kõik panused sellele, et raba on kuiv ja jalga jäid tossud. Läks õnneks, jalad jäid kuivaks. Ma polnud siia rappa kunagi sattunud ja üllatusin kui ilus see koht on. Olin lummatud. Taas üks koht kuhu võiks täitsa vabalt tagasi tulla. Hoolimata tugevast tuulest ja vilust ilmast, ei pidanud ma siingi tungile vastu ja käisin planeerimatult vees ära. Tuul oli pärast nagu föön mis imekiirelt keha kuivaks puhus.

Tänud.

Leitud

Nooo, siin sai ikka mingi 4 korda vist kokku vees käidud tänu otseteedele :) :D Aga kätte saime :D

Mnjah - raba nalja ei mõista. Või kui, siis ainult natuke. Leitud. Aitäh!

Võimas raba. Räätsasid polnud ja ei tundnud ka puudust nendest. Kohati oli vana rada nähtav. Aitäh!

Kui Ethel mulle helistas, siis olime täiesti teises Eestimaa otsas, võtsin korraks mõtlemisaja ja googeldasin kohale jõudmise aja kohta. No mis see poolteist tundi sõitu siis ära ei ole. Nii saigi nõusolek antud. Kui sõbranna oli hommikul kõhu täis söötnud, asusimegi teele. Kohale jõudes räätsad näppu ja minek. Laudtee viimasel ribal aarde läheduses istus kamp inimesi, kes väga kahtlevad olid meie mineku üle. Rahustasin neid, et meie teada pole veel keegi niimoodi kadunuks jäänud. Asusime teele, ikka ümber järvede ja veelkord ümber, telefon loopis ühte kohta ja teise ja aare kaugenes. Murdsime siis otse ja see töötas. Rist nähtud, nimed kirjas. Räätsamatkajad olid meile tee aardest laudteeni ette teinud, sealt me tagasi tulimegi. Tänud

Naabrinaine ütles, et lähevad hommikul siia rabasse päiksestõusu vaatama. Ma siis ei saanud kehvem olla, küll päiksesetõusu ei plaaninudki vaatama minna, aga väikse rabamatka tahtsin küll räätsadega teha. Eile rääkisin Krissule oma plaanidest ja ta oli ka suht koht kohe nõus. Sinna sai mindud väikse ringiga ja nagu ikka tavaks tagasi kõige otsemat teed. Tänud peitjale mõnus matka eest.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

 1 

Kui käes on pühapäev, siis meie jaoks tähendab see rabapäeva. Eriti kui ilmataat lubas päikest ja mõnusat sooja. Alustasime varakult, et enne muguuputust rappa jõuda. Üllatavalt auklik ja vilets oli metsatee parklani, kohati veel täitsa jäine. Kui RMK teeb ülitoredaid radu metsadesse ja rabadesse, siis kuidagi võiks need ligipääsuteed ka paremaks teha. Kohale me jõudsime ja õnneks oli parklas vaid 5 autot. Seljakott selga, räätsad õlale asusime mõnusas päikesepaistes mööda laudteed raba poole teele. Kõndisime järvest mööda ja siis panime räätsad alla. Jõudsime ilusti ristini ja aardegi leidsime kiirelt. Kahjuks oli topsis vesi, kuid seda tühjaks kallutada ei saanud. Tegime siis paberinutsakust mopi ja imesime vee välja.

Kuna mõnisada meetrit räätsatamist tundus liiga vähe, siis asusime tagasiteele hoopis ringiga laugaste vahelt. Leidsime täitsa korraliku sisselohistatud raja, ilmselt on see populaarne matkaring ka mugudele. Kohati oli päris vesine ja õõtsuv, kuid kummik ja rääts aitasid igast takistusest üle.

Lausa lust oli seal kulgeda ja imetleda paremale ja vasakule jäävaid rabavaateid. Ühe laukasaare olid endale vallutanud kajakad, kes meie liikumise peale kurjalt kriiskama hakkasid. Ei tea, kas plaanivad sinna pesa punuda?

Tagasi tsivilisatsiooni jõudsime täpselt esimese platvormi juures. Tegime seal pisukese puhkepausi ja loputasime räätsasid ja kummikuid. Platvormil külitades avastasime, et selle all on üks telefon. Nii, et kui keegi kaotanud, siis hetkel täitsa hästi ujub seal vees. Tagasi laudteel olles hakkas muguseltskondi vastu voorima. Kuna enamik neist oli riidest tossudes ja meie olime kummikutes, siis saime päris palju raja kõrval astuda, et tennisemugud pääseks kuiva jalaga rappa.

Kokku veetsime Kakerdaja rabas umbes 2 tundi ja see oli imeliselt veedetud aeg. Suur-suur tänu peitjatele meile väga mõnusat rabaelamust pakkumast!

Selline ring

Lõpuks selle kandi ainus lahtisõidetud metsatee - parklas seisis 24 autot, mõni tuli teel vastu ka. Platvormil einestas üle kümne inimese, astusime neist mööda otse rappa. Pisut tuli astumist-hüppamist valida, aga üllatavalt lihtne oli. Värske lumi muidugi tegi pinnase hindamise raskemaks, aga matkasaabastes jalgu märjaks ei saanud. Topsi põhjas oli vett, logiraamat kuiv. Aitäh rappa toomast!

Ma tegelikult otsima ei läinudki, jalutasin vaid järveni. Soojenduseks, või nii. Et kui järgmisel korral tulen, siis juba tuleb leiulogi ka. Aga et saaks mitte-midagi-ütlevaid pilte panna, siis midagi tuleb ju kirjutada.

 2 

Otsisin täna alternatiivseid võimalusi räätsamatka jaoks Kakerdaja rabas, kui selle risti lähedal midagi mittelooduslikku silma jäi. Pole ju aastaid enam aardeid otsinud. Logitud. Pastakad konteineris külmunud, nii et enda kirjutusvahend kaasa. Konteiner avanes vaevata ning sisu on heas korras. EVEJ P. S. Hiiesaare poolt ärge vast vasakule suunduvat üksikut räätsajälge järgige. 500m enne talu olid laukad risti-rästi ees ning nende vahel väga nõrga jääga ühenduskohad. Keerutasin pea 1km tagasi, enne kui enam-vähem usaldusväärse läbipääsu leidsin.

 2 

Päev varem oli büroos olnud viimane praktikapäev, nüüd oli ühine räätsamatk Kakerdaja rabas. Suurem osa seltskonnast imetles niisama raba, mina ja herr vandeadvokaat otsustasime, et kui juba üks geopeituse aare siin rabas on, siis loomulikult tuleb ära käia. Irdusime teistest ja läksime kahe kaardiga aina aarde suunas. Leid tuli kiiresti, muguandrusele samuti meeldis ning võtsime laugaste vahel seigeldes suuna tagasi parkla poole.

Praegusel hetkel oli ilmataat tee ristini jõudmiseks ikka väga lihtsaks ja kiireks teinud.

 3 

Kui kodust anti märku et pole ammu rabas käinud ja pakuti näiteks kakerdajat. Ega pikka mõtlemist ei olnud ja olin loomulikult koheselt plaaniga päri. Nac uudistasin geokaarti ka ja vaatasin siis seda laudteest mitmesaja meetri kaugusel asetsevat täpikest. Mnjaa. Räätsasid mul veel endiselt pole, aga rabakogemustest tean et kui piisavalt siksakitada siis saab ka kõrgema saapaga hakkama. Nii pakkisingi lisaks kõigele muule 2 paari kummikuid kaasa. Esialgu tegelikul ühe paari aga poiss vaatas kohe et selge peab ka kummikud võtma :) tegime siis rabale tiiru peale ja kui piknikukohas paar esimest kohvilonksu võetud vahetasimegi poisiga matkajalanõud kummikute vastu. Mineku suutsin geps taskus 380 pealt sujuvalt poole pikemaks siksakitada kuni lõpuks sain atu et tasub siin laugaste vahel ikka rohkem gepsu ka jälgida. See ju vana tõde et üks jalg on lügem kui teine ja kaldud kuhugi vales suunas ära ;) igaks juhuks oli ka täis hoolduskomplekt kaasas. Mine sa neid rabakaid tea. Aga aare oli igati vinks vonks konditsioonis. Tagasi kõndisime juba möösa sissetallatud rada ja saime palju lihtsamalt kui tulles. Oleks pidanud kohe seda järgima. Rabajärve ääres tegime ka mõnusa supluse. Vesi on ju loomulikult veel mõnusalt kutsuvalt soe. Peitjale tänud mõnusa matka eest siia kaunisse rappa ;)

Algselt oli plaan tulla rabamatkale kogu perega laupäeval. Kuna RMK hoiatas, et Kakerdaja raba on ülerahvastatud ja ka ilm oli soe ja päikseline, siis jätsime tulemata. Täna hommikul oli väljas juba tuuline ja nullilähedane ilm ja tulin siiski vaatama, et ehk tänasega ilmaga ei ole rabassse soovijaid liigselt. Parkla oligi tühi, korraks tegi parklas tiiru Keskkonnainspektsiooni auto, ilmselt käivad kontrollimas, et liiga palju rahvast korraga matkarajale ei läheks. Teekond aardeni möödus kiirelt, viimased sajad meetrid kasutasin lähenemiseks räätsasid. Tagasiteel tegin puhkepausi järve ääres. Ühel hetkel tuli 2 inimest ka vastu aga nad astusid kenasti laudtee tupikharule, et saaksin mööduda. Parklasse oli juurde tekkinud paar autot aga inimesi näha polnud, küllap olid nad siis läinud teisele matkarajale, mitte rabasse laudteele.

Peale geoürituse lõppu suundusime siis rabasse jalutama. Kui Inge kuulis, et selle aarde juurde on minek, siis vaatas korra mu matkasaapaid ja pakkus lahkelt oma kummikuid asemele, suur tänu! Kakerdaja rabas polnud varem käinud ja üldse polnud ma varem rabas laudteelt maha astunudki. Kristjan õpetas, et punase peale võib astuda ja rohelisest tuleb eemale hoida - tagurpidi valgusfoor! Kui nägin, et peitjad varustavad ennast räätsadega, ja tuttav ka läbi messengeri kommenteeris, et oleksin ettevaatlik, sest mõned on siin teinud ka oma elu viimase kakerdamise, siis tekkis kerge ebalus, aga lohutasin ennast, et kui laukasse vajun, siis äkki keegi ikka viitsib mind välja tõmmata :D Alustasime siiski laudteest ja kui mingi aeg maha astusime, siis ei tundunudki enam väga hirmus, kuigi kõrvalt peitjad kommenteerisid, et nii palju vett pole siin kunagi enne olnud. Igatahes aardeni oli põnev tee läbi labürindi rabalaugaste vahel, aga ilma kuhugi vajumata me kõik täies kooseisus siiski kohale jõudsime ja pärast tagasi ka :) TFTC!

 1 

Oma aura siin risti juures on küll. Konteiner oligi seest märg. Miks, ei teagi. Siis selgus et uus kaasvõetud konteiner on juba paika panemist katki, uus, juba esimeste sissekannetega logiraamat ei mahu vanasse konteinerisse.... Õnneks leidus geokotis veel üks (järjekorras siis neljas logiraamat). Kuidas see rist siin ligi 80 aastat vastu on pidanud, seda ma küll ei mõista

 1 

Peale sündmust sai ette võetud kerge jalutuskäik, tänud.

 3 

Minu jaoks nö boonusaare, mis sai ette võetud tänu raba juures aset leidnud geosünnipäeva sündmusele ning sealt leitud kaaslastele. Eriline tänu peitjatele räätsasid laenamast. Tänu räätsadele see retk minu jaoks üldse võimalikuks sai.

Logiraamat oli täiesti läbi ligunenud ja kuna kuivatada ei olnud võimalik, siis tuleks vist uus panna koos terve minigripiga. Minu meelest võiks logiraamat olla 1 cm kitsam, et konteineri august ilusasti sisse mahuks lõhkumata teda kaitsvat minigrip kotti.

 1 

Logi tuleb alustada juba tuttavate sõnadega eelmise aarde juurest. Täna lõpuks otsustasin siin ära käia.Olen Kakerdaja rabas käinud arvatavasti kümneid kordi, aga mitte kunagi siit Noku kaudu.Minu teekond käib alati kas Vetepere, Mõnuvere või siis Napu silla kaudu kuna seal on rikkalikumad seenemetsad ja vaatamist samuti rohkem. Hiiesaarele ja ristini on sealtkaudu samuti lühem maa.

Nüüd siis konkreetselt selle aarde juures käigust.Raba pinnas oli üsna rabe tänu eelnevatele suurtele sadudele ja kuna jalanõud olid mittevastavuses kohapealsetele oludele, siis ...Kui keegi arvab, et märjad jalad segavad aardet otsimast, siis eksib rängalt.Aare avaldus üsna ruttu, aga sisu oli küll väga halvas seisus.Ma ei saanudki aru, et mis seda tingis, aga kõik oli totaalselt märg.Konteiner oli mulle üsna tuttav ja sellega probleeme ei peaks küll olema. Arvatavasti mängib rolli siin mingi raba aura, ning päikese ja külma sümbioos.Karpi paigaldatud niiskusgeeli kotikesed olid täielikult lagunenud mille välja koukisin ja ära viskasin.Logiraamat tundus juskui veest võetud olema ja minigripp samuti katki. Tagasi tulles kohtasin veel 360° matkaseltskonda kes järve ääres giidi juttu kuulas. Aitäh.

Ainukesed jäljed.

Teel tagasi leitud abivahendid

 2 

Päike, vihm, lumi kõikke vaheldumisi. Aare sai võetud päikesepaistel, tagasitel tuli aga lumesegust ollust. Aarde lähistel olid mõnusad räätsarajad sisse tallutud. Aitäh.

Kuna eelmine aasta jäi pliiats maha, tuli täna kordus käik teha :)

Leitud

 4 

Ilmselgelt, kui kodus on tunne nagu Liivalaia tänava ääres elaks, siis on rannad rahvast triiki täis. Seega popid rabad mõnusalt lahedad külastamiseks. Noku parklasse jõudes oli seal tõesti vaid 4 autot parkimas. Aussid Kriimu ja Salsa said vabalt lipata ning meie mõnusat raba nautida. Laudteelt maha keerasin koos koertega teisel pool järve ja jätsin Priidu sinna sinikatega maiustama. Kohe alguses korraks vajusin pahkluuni sisse, kuid see jäi ka ainsaks vajumiseks kuni laudteele tagasi jõudmise eelse poole sääreni vajumiseni. Laugastik oli mõnus ja veerohkus hoidis ka temperatuuri tunnetuse meeldivalt paigas. Kriimu muidugi oli rohkem laugastes, kui kuival maal, kuid tema ongi meil rohkem kala eest aussi. Laugastiku labürint andis tiirutamiseks mõnusalt palju võimalusi ja rist ilmus isegi pisut ootamatult välja. Sealt edasi oli vaid nime kirja panemise vaev ja sinikate mugimise saatel järvele tiiru peale tegemise lõpetamine. Oli igati parim aeg selle aarde külastamiseks. Tänan kutsumast.

Teel ristini

Kohal :)

 1 

Tulime töönädala lõpuks rabasse akusid laadima. Panime telgi Kalajärve äärde ja matkasime Kakerdisse ujuma. Kuna sellel hetkel hakkas päike juba loojuma, otsustasime selle aarde jätta laupäeva hommikuks. Plaan oli paigas ja ilm super. Plaan läks aga lausa nii hästi, et sattusime räätsarajale, mis viis otse risti juurde. Seal vaatasime ringi ja juba aare paistiski kaugele ära. Logiraamat oli ikka märga saanud. Kuna päike küttis korralikult, siis võtsime aja maha, kuivatasime raamatut ja kotikest. Konteiner ise oli liiga fikseeritud, et vett välja lasta. Igatahes oli väga põnev kogemus paljajalu rabas matkata. Märga üle pahkluude ei saanud. Superluks, väga vinge aare. Tänud siia juhatamast!

 2 

Oli sulnis teisipäev kui sai teoks kolleegidega pikalt planeeritud rabamatk. Kohalik giid ees vestlemas ja meie räätsadega taga sörkimas. Ühel hetkel olime nagu naksti risti juures. Ega mul polnudki plaanis geopeitust mängida ja telefongi oli taskusügavustes kuid kuskilt mälusopist roomas välja seos Kakerdaja risti ja aarde vahel. Küsisin siis giidilt, kas teab kus aare on ning sujuva liigutusega ta mulle suuna kätte näitas. Küllap need kohalikud ikka teavad. Konteiner on tõesti ilus ja uus, lust oli kirjutada. Aitäh!

 4 

GC lehel oli hooldusevajadus. Tõesti, oligi konteiner seest märg ja asendasime selle uue konteineriga, uus logiraamat ka. Imeilus päev rabas! Laudtee oli nii üle rahvastatud, et ei saanud kõndidagi. Risti ümbruses aga kõlas vaikus ja silmi paitas päike. Oli imekena hooldusretk.

Mõnus jalutuskäik rabas. Praegu pääses aarde juurde kuiva jalaga, kuigi mõne koha peal pinnas vajus päris palju.

 1 

Ca 4500 sammu läbi siirdesoometsa, rabametsa ja laugaste vahelise raba - taldade all ja varvaste vahel lõbusalt lirtsumas päikese poolt soojendatud rabavesi... nõnda me aarde manu jõudsimegi

 3 

Tekkis isu rappa ujuma minna. Parkisime auto ja jalutasime mööda laudteed kuni olime aardest ida pool. Seal olid välismaalased jalgratastega matka puhkepausi pidamas. Võis pisut imelik olla kui mööda laudteed nende poole kõndisime ja siis otse rappa edasi. Mul oli eeldus, et ilma räätsadeta ei pruugi kohale jõuda, aga ilma probleemideta olime aarde juures. Andis seda ikka avada. Risti kõrval ujuma minek ei tundunud vaimselt hea mõte. Tegime järvele tiiru peale ja hüppasime laudteelt vette. Kui talvel tegime 20km pikkuseid lumiseid rabamatku, siis arvasin, et ega suvelgi midagi erilist pole. Nüüd hakkan vaikselt asjale pihta saama, väga mõnus on sooja ilmaga laukas supelda.

 3 

Leitud poissmeeste õhtu raames, leidjal esimene geopeitud. Tänud kohta juhatamast! Purk käis tõepoolest väga raskelt, aga alla ta meile lõpuks jäi.

leitud.

 1 

Veidi tiirutasime ja siis leidsime! Vahva! :) Praegu sai veel kuiva jalaga :)

Leidsime!

Leitud.

 1 

Kuna väljas oli karge talveilm ning toas ei tahtnud me mitte püsida, võtsime suuna rappa. Teadupärast on need rabad meie, loodusrahva, seas väga populaarseks ajaveetmisviisiks saanud. Ei pidanud me ka seekord pettuma. Parklas oli autosid julgelt üle kümne ning oli juba pärastlõuna. Matkarada õnneks loodusenautijatest liiga paks ei olnud, sai täitsa omas tempos kulgeda.

Kuigi kõik ümberringi oli külmetanud ja valgesse rüüsse mattunud, ei tihanud me järve juurest õkva risti poole keerata. Jalutasime ikka ümber järve ja siis tegime sobivast kohast lõike, otse nulli. Ei olnud mingit probleemi, meie all kandis kõik ning ei tekkinud kordagi ohtu, et jalgealune kaduda võiks. Rist leitud, nimed kirjas. Täname aarde eest!

 13 

Väike suplus enne leidu ei jahutanud mu meelt. Täiesti teadlikult läksin torkima kahtlast kohta, mis osutus kahtlustele vastavaks. Inimene näeb, usub, teab aga ikka on loll. Enne olime just sirge seljaga ületanud suure järve ja hulga laukaid. Minu mõte oli uisutajaid vaadates, et miks neil jäänaaskleid pole (ja enda omad kodus kastis on) Sedasi siis. Kiidan hetkel seljas olnud varustust ja enda reageerimise kiirust. Aare veel küsis kas põhi ka oli tunda. Vabandust see ei olnud mõte seal solberdamisel. Uuesti proovima ka ei tahtnud minna. Rabajändrike puudega seda proovida polnud võimalik. Kuna ma just ei ujunud seal laukas siis jäin ka üsna kuivaks sisemiselt.Täname aarde eest. On mida meenutada sellest retkest.

 11 

Tulime ka meie sel kaunil talvepäeval rahvamatkale. Järve juurest panime otse üle jää, üle laugaste ja mätaste aarde poole, kuni aardeni oli jäänud veel 160 meetrit....
Enda jalge ette mätastele vaadates ei näinud ma seda hetke, kuid kuulsin raginat ja sulpsatust. Pilku tõstes nägin, kuidas kaits747 väga professionaalselt jääaugust välja end hiivab. Nagu õpikus. Kuna mu noorgeopeitur kohe kaitsi jägedes käis, siis olin mõneks hetkeks lihtsalt halvatud, sest ei saanud kohe aru, kumb nüüd sisse kukkus. :) Päris hea ehmatus, nüüd liikusime aardeni pigem mööda mättaid.
Õnneks oli talisuplejal tuju hea ning ka meie saime ehmatusest üle, kuid nüüd olime tagasi minnes ikka väga ettevaatlikud. Saun pandi autosse jõudes kaugjuhtimise teel juba sooja ning loodetavasti sellest midagi hullemat ei juhtu, kui et jälle üks lugu, mida lõkke ääres jutustada. :)

Esimene ehmatus möödas

 6 

Üritasime alguses läheneda Mõnuvere poolt, kuid autost hakkas kahju, roopad läksid liiga suureks ning ei tahtnud kuhugile päris keset teed oma liiklusvahendit jätta, keerasime otsa ringi, ikka liiga madala põhjalise olen ostnud omale. Tulime ikka Noku talu poolt.

Täiesti uskumatu, kui palju käib inimesi puhkepäevades looduses. Kui saabusime, oli autosid vähem, kell oli ka alles vähe, kuid kui ära tulime, oli peale meie veel 21 autot. Aardega läks üsna hästi. Ei võtnud päris otsest teed, tegime ikka väikese tiiru järve taha ning sealt umbes 350 meetrit otse aardeni. Raba kannab ilusti, paarist mättast suutsin läbi vajuda, kuid veepealsed olid kõik jääs. Aardega kõik korras.

Ja veel. Mõtlesin, et minul läks see eeelmine aasta liiga kiiresti, kuid tundub, et Lauril veel kiiremini ja võtab selle kohe uuesti. Ei hakanud mina ka väikest näpukat parandama, ikka juhtub!

Laur aastaga maas

Igaüks peab oma risti ise kandma

Laudteel nii 10 cm jääd mõnes kohas

 16 

Mõtlesime, et teeme täna ühe vähe pikema rabamatka, sellise, kus näeb palju puutumatut loodust ja mitte ühtegi inimest… Ja siis parklas võtsid vastu meid umbes 25 autot ning nende ja raba vahel edasi-tagasi saalivad inimesed, enamusel kaasas ka rõõmsalt kilkavad koerad ja lapsed :D. On ikka asi see eestlaste looduse- ja rabatõmme, nagu kuskile vabaõhufestivalile oleks järsku sattunud, mahtusime oma autoga põhiparklast umbes 70 meetri kaugusele teeserva (ja olgu öeldud, meie tagasitulekuajaks oli autoderivi veelgi kasvanud, saba seisis seal maantee poole nagu Narva piiril :D) ning hakkasime kiiresti astuma, minul hinges lootus, et no kohe saame sellest laudteepealsest ühissummast siiski välja ja omapead rabale karbi järgi ära keerata… Päris kohe siiski ei saanud, järveni kõndisime koos lõbusa mugurahvaga aga peale seda jäime omapead ja siis läks täpselt nii mõnusaks nagu olime oodanud ning saime kätte kõik selle, mille järgi täna siia tulnud olime - lummavad vaated ja rahulolu, vaikuse ja natuke koormavama astumise…

Lõppkokkuvõttes oli ikkagi kõik kuidagi väga mõnus, ka see suur mugurahvaüllatus - poleks tõesti oodanud leida sellist hulka inimesi kuskil perifeerias loodust nautimas, endil puudumas tulekuks isegi konkreetne mõtestatud (karbi)põhjus… :D

Aitäh Piiale ja Peetrile meid siia toomast, oli tore :).

Tagasi parklas. Ühele poole...

... ja teisele poole

 7 

Eelmise päeva Muraste raba külastus oli mõnus aga lühike ja kiskus kohe veel rappa. Ega nende valik kodulähedal polegi enam nii suur ja seekord sai siis sihtkohaks võetud see raba oma ristiga. Teadsin küll, et see võib üpris popp koht olla aga ikkagi üllatas autode kogus parklas ja mööda laudteid vohav rahvamass. Järveni pressisime populaarset rada pidi ära ja siis kasutasime külma ära ja läksime edasi otse üle järve. Sealt alates oli juba mõnus rabamatk, ei ühtegi inimest ja sai rahulikult nulli poole liikuda. Ristilauka kõrval oleva lauka peal nägime värskeid inimeste ja koerte jälgi ja mõtlesime juba, et kas mõni geopeitur on käinud...aga ei, sammud läksid ristist mitmekümne meetri kauguselt mööda ja jälgede omanikud vaevalt midagi kohast üldse teavad :) Õnneks geopeituritel on suured eelised. Kõigepealt leidsime risti ja seejärel juba aarde. Tundub, et topsi sisu on vett saanud, sest alumised kihid olid nii kinni, et ma isegi ei saanud pastakat välja tõmmata. Logiraamat asus aga kõrgemalt oli oli kenasti kuiv. Eks kevadel tahab väheke kuivatamist saada. Aare logitud, asusime tagasiteele. Seekord targemalt ja hoidsime kohe suure kaardega laudteest eemale. Inimestega kohtusime alles vahetult enne metsaserva, kust läksime eemale naaberaaret otsima. Tänud väga huvitava koha tutvustamise eest ja mõnusa rabamatka eest!

Veidi oli raba juba külmunud, kuid jalad sai ikka märjaks. Tänud!

Kui miinuskraade oli juba mõnda aega olnud, siis pidi kohe minema ja järele proovima, et kas raba juba kannab. Ega hästi ei kandnud küll. Aga nimi sai kirja!

 1 

Teen logisid korda.Väga mõnus oli, sisse vajusin ka. Tänud peitjale!

Leitud.

 2 

Kui laval on püss siis teeb see kindlasti pauku.

Kui aardes on logiraamat minigrip ja pliiats, siis kindlasti on pliiats koos logiraamatuga minigripis ja teravik läbi koti. Panin nad eraldi aga auk jäi, õnneks on topsik kindel.

Ideaalne aeg rabaaarete jaoks, kõik külmunud ja lund ei ole. Kümme külmakraadi ja päike. Läksime järve äärde ja sealt aardeni. Risti ümber oli ohtralt räätsajälgi, viitsib mõni veel neid kaasas kanda, kuid aarde ümbrus oli puhas. Millimeetrihaaval sain topsi lahti ja nimed kirja. Tagasi läksime otse parkla suunas. Aitäh!

 4 

Plaan oli ca 8 kohale jõuda, aga kuna uni oli maitsev jõudsin tunnike hiljem. Enne mind oli parklas juba mõned autod. Jalutasin mööda laudteed järveni ja siis keerasin laudteelt maha. Kohtasin ka varasemaid rappa jõudnud, kõigil kaamerad näpus või statiivi otsas. Klõpsisin ka mõned fotod oma telefoniga ja sammusin aga edasi. Jäätunud laukad kandsid kenasti, kuig pigem eelistasin käia mööda maad. Aare paljastas end kiiresti, kuid see eest sai mitu minutit pusida avamise kallal. Ilmselt oli "suurest" rännakust jõud otsas :D Logi kirja, klõpsud ristist ning rabast. Tagasi tulin nüüd juba mööda laukaid, tundus lihtsam ja kiirem. Seda enam et järve peal olid uisutajad- see sisendas julgust :) AITÄH!

 2 

Talvel hea rabas jalutada. Turistid püsisid laudtee marsuudil ja seetõttu sai inimtühjust nauditud päikeselises rabas. Logi sai kirja kell 12.40 ja selgus, et ma polnudki selle päeva ainus ega esimene. Aare heas seisus.

 1 

Peale mõistatust suundusime rabase. Kuna hetkel kõik külmunud siis Risti juurde pääsemisega probleeme polnud. Aare ise korras ja teostus lahe!

 7 

Tänase rabamatka eesmärk on tuleviku suunatud. Tahtsin proovida, kuidas on läbida räätsadega raba, kui seljas on 20 kg kott. Asi selles, et minu järgmine ümber Eesti matka lõik viib mind Läti piiri äärde, kus pean läbima 20 km raba suure koti ja räätsadega. Ringi lõpus jõudsin otsusele, matkale ma lähen koos koti ja räätsadega, aga kaasa võtan veel kelgu, kuhu saan oma varusutuse peale panna. Nii jäävad äkki ka jalad alles, kuna kogu matka pikkus tuleb mitu korda pikem. Aga see hoopis teine jutt.

Kui meie autoga parklasse jõudsime, oli enne meid sinna oma auto parkinud neli seltskonda. Ühe seltskonnaga kohtusime rajal. Ülejäänud rahvast kohata ei õnnestunud, kuna meie tee läks järve ääres laudteelt kõrvale. Ilm oli võrratu. Praktiliselt terve aja sadas lund. Vahepeal tuli ka korraks päike välja. Tõeline talveilm. Kuna mul puudub igasugune kogemus rabas räätsadega liikuda, siis oli mul pidevalt adrenaliin üleval, et ma nüüd vale sammu ei teeks. Liina on oma elus ühe korra sellist matka teinud. Peaks mainime, et polnudki nende räätsadega nii kerge liikuda. Lume all oli vesi ja iga sammuga kleepus märga lund räätsa külge juurde. Nii käis pidevalt räätsade šeikimine, et vesisest lumest lahti saada. Aardest muidugi panime hooga mööda. Esimene kord sellepärast, et meie telefon jäi tukkuma ja sinine punkt otsustas viivisega järgi tulla ja teine kord sellepärast, et kui olime risti ära näinud, siis oli vaja ummisjalu ikka sinna juurde joosta. Hiljem jõudis kohale, et aaret tuleb mujalt otsida. Sellel korral jäi aarde leidmise rõõm Liinale. Tagasi läksime juba lühemat teed mööda laudteeni. Kui parkla poole tagasi jalutasime tuli meile vastu üks rõõmsameelne härra, kellel suur kott seljas. Mees paistis reipalt RMK matkateed läbivat. Meie aga tegime veel mõnusalt süüa pikniku platsil. Süüa oli hea teha, pool kotti kahekümnest kilogrammist olid kuivad puud. Nendega sai kiiresti lõkke üles. Ja kui hästi maitses söök peale seda matka. Tõeliselt mõnus päev, tõeliselt mõnusas seltskonnas. Tänud aarde eest.

Võrratu raba

Kott, kus sa mehe viid?

Baleriin rabas

Väsinud teeline.

 11 

Märtsist saati olin seda raba piilunud, vahepeal ka erinevaid kaaslaseid mangunud kaasa tulema, kuid siiani polnud plaani teoks saanud teha. Ja nüüd siis umbes paar nädalat oli väga kindel plaan, et mina lähen septembri algul, kas keegi kaasa tuleb, eks nad ise tea. Saab ka üksi. Millegipärast arvas ühel hetkel Margus, et tahab minuga ühineda sel retkel, nagu öeldud, eks ise teab. Tema oli siin käinud talvel, nüüd aga aeg juba hilissuvine ja laukad täies hiilguses. Võtsime räätsad kaasa. Margus küll väidab, et olen ka varem räätsaga ilma lumeta rabas jalutanud. Aga minule kooslus kummik+räätsad tundus ikka väga võõras teema. Jalutasime mööda laudteed järve taha. Viimati kui siin käisin lõppes laudtee kuskil poole raba peal, nüüd oli teda tublisti pikemaks venitatud. Meie matk jätkus pingil istudes räätsi jalga köites ja siis raba peale. Margus näitas suuna vasakule ja ise hakkas paremale astuma. No ma ei saanud sellest meeste loogikast mitte muhvigi aru :) Eks me siis veidike tiirutasimegi laugaste vahel kuni saime suuna paika ja meetrid hakkasid vähenema. Ristini jõudsime ootamatult kiiresti, ma olin arvanud seda vahemaad vähemalt sama palju veel. Polnud veel õiget raba peal astumise tunnetki saanud. Panime logi kirja, nautisime raba. Olin valinud siia tulekuks suurepärase aja, raba oli mõnus ja ilus Ning siis tabas meid vihm. Algul väikseid ringe laugaste peale joonistades ja tagasteel ikka laus padukat kaela kallav. Tagasi läksime hoopis teist teed. Risti juurest avastasime rabasse trambitud tugeva raja, see viis meid tagasi laudteeni kohta, kus tee oli järve äärt pidi vasakule keeranud. Tundus et sel tugeval rajal oleks saanud lausa tossudega jalutada kuni lõpuks enne laudteed tabas meidki see raba põhjatus, kõikuv pind ja mis kõik veel. Oli tegemist et sellest viimasest vedelast kõikuvast rajaosast üle saada. Võib olla segas enda mõtlemine, võib olla oleks kannatanud ka otse räätsadega sellest kõigest üle jalutamine. Kuid meie siiski sik-sakitasime, et endal parem tunne oleks. Tänan siia rappa meelitamast :) Tore mõnus rabaskäik oli.

Risti kõrval

 10 

Novot. Ma nüüd ausalt öeldes ei teagi, millega ma rohkem rahul olen. Kas sellega, et jälle üks hulk aega torkinud täpp on kaardilt kadunud, või siis hoopis sellega, et vedasime pooleteist šašlõkiämbri jagu murakaid aarde ümbrusest minema, et teistel lihtsam oleks. Kvaliteetaeg veel pealeselle. Eks need murakad ju olidki need, miks valisime Kakerdaja ja Võhma raba vahel tänaseks ning Kõrvemaa triatlon see, mis kallutas kaalud Kakerdaja suunas.

Algasime ka Nokust peale, matkasime ka järve taha ja hakkasime siis ka sealt aretama. Plaan oli, et tüdrukud jäävad kolmekesi korilema, aga Mamm pidas paremaks hoopis minuga koos aaret otsima tulla. Maastik kolm ja pool, mis see siis ühele koolieelikule ära ei ole. Järve kallast mööda läheb korralik rada, kummikuga kenasti läbitav ka Mammu sugusele pisikesele. Õigest kohast keerad ära laugaste vahele, orienteerud natuke labürindis, leiad räätsaloha ja see viib su kenasti risti juurde. Edasine on juba delo tehniki. Mamm jõudis kohale tiba enne mind, koukis aarde välja, lasi mul lahti teha, ja siis kirjutas oma käega logi ja joonistas hobuse ka perra. Ja tundis ennast seal pagana hästi, ei soigumist ega hala ega midagi, ütles, et lihtsal mõnus on.

Tagasiteel mõtlesime, et vaatame parem, kuhu see räätsaloha meid juhatab. Juhataski - murakavälule! Õuhkat, Matilde. Telefoneerisime oma valvekorilased kohale - Liisi kappas ka sügavale sohu - ja siis kohe hulk aega korileerisime seal laugaste vahel. Mingil hetkel teatas Mamm, et temal on nüüd kõht murakatest täis ja ta hakkab ka hoopis korjama. Lõpuks olid murakad ämbris, vatsad täis, aeg tagasi minna. Nii tehtudki.

Kvaliteetaare, ma ütlen. Ja kvaliteetaeg. Olge te meheks, peitjad.

Mamm logib

 9 

Sellest aardest oleme korduvalt ja korduvalt mööda vuranud. Küll pole isu olnud, küll aega, küll pole kummikuid olnud, küll on vihma sadanud. Vertikaalse veega ei koonerdatud tänagi. Terve tee parklasse kallas nagu oavarrest. Mul oli siiski usku, et vihm lakkab ja saame laudteele asuda. Istusime omajagu autos ja ootasime seda aega. Ära ootasime! :-)
Kummikud võtsime nagu eelminegi kord kotiga selga, algul hea plätuga mööda laudteed tatsuda. Inimesi peaaegu ei kohanud, kuigi parklas autosid oli. Valisime mõistliku ja (vähemalt pealtnäha) turvalise raja laugaste vahel. Ühes kohas ma küll liikusin neljakäpukil, sest ei viitsinud ringi minna, aga seegi enda laiskus ja igaks petteks ettevaatlikkus. Enne kui aru saime, olimegi autost poole tunniga aarde manu. Leidmistoimingud sooritatud, pildid tehtud, koht ja vaated imetletud, võisime peaaegu sama teed naasta. Nüüd leidsime korraliku loomaraja, mis peaaegu laudteeni tagasi viis. Lust ja lillepidu. Lisaks käisin pärast ujumiskohas rabale kohaselt ihualasti suplemas, milline mõnus tunne ja puhastav nauding.
4.5 km ja üks tund meeldivat ajaviidet ning ilusat, nauditavat loodust. Kummikuga praegu täiesti tehtav, ei jäänud jälgigi. Korjasin laudtee äärest kokku ühe haavlikesta ja kaheksa suitsukoni, lisaks parkla juurest kaks pudelit. Aardega on kõik suurepärases korras. Suur tänu Piiale ja Peetrile siia üheksa aastat hiljem tagasi kutsumast!

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/762391068

Pilvede mäng

Taevane vaade

Ikla juhib

Peategelane seisab väärikalt

 2 

Leitud!

 9 

Seda aaret peites andsime endale lubaduse, et kindlasti tuleme siia ka lume- ja jäävabal ajal tagasi. Selleks, et tuleku järel ka rabast välja pääseda, muretsesime isegi räätasad endale. Ja no ei suutnud kauem vastu pidada. Töönädal seljataga, vaba õhtu ees ja aeg selline, et hämarik saab tõesti korraks koitu suudelda. Parklasse jõudsime pool 9 õhtul ja meid ootas ees umbes 15 autot. Õnneks oli enamus nende sisust küll lõkkeplatsidele pudenenud, seega raba oli enamus meite päralt. Noh ega rabas nüüd ikka kitsaks jääks ka, aga liigne mürareostus oli seega olemata. Jäävabal ajal on meie arvates räätsad siin laudteelt eemal küll vägagi soovitavad. Nii mõneski kohas tundsime neid kasutades end nagu Jeesus veepeal kõndivat. Rist on ajale endiselt veidi vankudes, aga siiski vastu pidanud. Aardekonteiner avaneb ja sulgub endiselt jõuga, aga olukorras, kus enamus aardeomanike paluvad sellekasutamist vältida, siis meie palume siin just jõudu kasutada. Aardesse jäi uut kaaslast ootame TB, mille haarasime kaasa kusagilt Mallorca mägedest. Meie sõime silmadega isu rabailust täis ja magustoiduks oli rabast väljakõndimisel otse silme ees olev loojuva päikese purpur.

Suured varbad

 9 

Minu päev oli olnud täis pikkasid matkasid. Lõpetuseks väike rabas käik õhtuse päikese käes ei kõlanud kohe üldse halvasti. Parkisin auto Nokusse ja jalutama hakates tulid vastu viimased rabalised. Ehk terve Kakerdaja raba paistis olevat jäetud minu päralt. Mööda meeldivat laudteed liiklesin teisele poole Kakerdaja järve ja seal vahetasin jalanõud ning alustasin huvitavat teekonda. Mobiilis avanev Maaameti kaardirakendus oli marsruudi planeerimisel suur abimees. Hetkeline kõrgem veetase muutis älveseid rohkem nagu laugasteks. Seetõttu pidi vahepeal mängima udusulgkerget inimest, et maapind mu all ei puruneks ja ma läbi ei vajuks. Poolel maal sattusin ma ilmselgele talvisele rajale mida mööda oli juba lust liikuda. Nüüd sai rahulikult nautida ka maalilisi vaateid. Eelpoolmainitud rada viis täpselt ristini. Jätkus sealt edasi ja üks tee pööras ka karbi poole. Logisin aarde ja tagasi otsustasin minna terve tee mööda rada. Halb idee. Rajameistrid ei olnud arvestanud, et lumevabal ajal keegi kasutaks seda rada. Kohati läbis rada täiesti läbimatuid kohti, mida ma pidin suurte ringidega võtma. Vähemalt sattusin huvitavatesse kohtadesse. Ühe suure lauka ääres vaatlesin huviga kuidas suur lindude parv pidas lõputut võitlust ühe väikese saare pärast. Linde oli paarsada, saarele mahtus ehk 50. Suled lendasid ja kisa oli kõrvulukustavalt vali. Tagasi laudteele saamine osutus aga kõige raskemaks katsumuseks. Ei ühtegi mändi ega mätast. Ühtlane musta värvi vesine ja ohtlik ala. Pidin sinka-vonka hästi palju liikuma, et leida üksikuid mättaid kus on julgem peale toetuda. Päris mitu auku suutsin rabasse tekitada. Kogu protsess oli nagu jutuajamine minu ja raba vahel. Mina proovisin astuda, raba andis aga teada, et siit ei pääse ma kuhugi. Pikk vestlus päädis vähemalt rõõmusõnumiga minu jaoks ja olin pääsenud. Mulle kohe kindlasti meeldis. Raba õpetab palju kuid tuleb olla ettevaatlik. Aitäh siia risti juurde juhatamast!

Julge viltuse jalaga lind

Terav päike ja rist

Maaliline vaade

Linnud saare kohal

Kakerdaja järv

Prügi leidis oma koha

 1 

Kakerdatud :) Tänud peitjale

 1 

Tänaseks üheks sihiks sai see aare valitud. Kohale tulime siksakke tehes ja tagasi suundusime olulisemalt otsemalt mööda jääteed. Ei tea, kaua ta seal veel kandis aga meid kandis ära. Eks siin kandis ole ka palju aastaid tagasi käidud aga siin võiks vabalt kasvõi mingi geoürituse korraldada. Lahkudes tuli meile vastu seltskond matkajaid, kel paistis plaan ka ööbima jääda. Prr. Hea varustus peab olema. Tänud!

http://coord.info/GLMN5NYB

 1 

Leitud. Aitäh!

 2 

Nii kaugele rabasse ei olnud mul plaanis minna, aga seltskond arvas midagi muud. Paides sai Henriko turvatool Anne autosse tõstetud ja Pärast Kalmeri ja Taneli pealevõtmist võis sõit raja algusesse alata. Ühine otsus oli läheneda lõunast, laudtee algusest või lõpust, oleneb muidugi kummalt poolt vaadata. Viimane tee lõik oli päris hullusti rööpas, et tuli lausa silmad kinni panna selle õuduse ees, kust Porsche läbi roomas. Henriko võtsin kukile ja 1,5 km pikkune matk aardeni võis alata. Raba ise kandis suurepäraselt ja liigagi ruttu jõudsime aardeni. Tänud.

 1 

See tänane minek oli veel eile õhtul lahtine, kuid täna hommikul otsustasime siiski minna. Aga seekord läksime hoopis rongiga. Aegviidus olid teised meil vastas ning veeresime aarde suunas. Muidugi ei läinud me sealt, kus vist mõeldud oli ja saime logida juba 1,5 km jalutuskäigu järel. Lumesajus kõndisime algul mööda laudteed ja siis üle raba. Kuna koorik oli nii tugev, siis kõndimisel ei saanud isegi aru, et oled rabas. Täname!

 1 

Seda aaret olen mitu korda ilmastikuga seoses edasi lükanud. Täna oli tagumine aeg ja oh üllatust! Raba kandis kui linnatänavad, kõndisime lume peal ja nautisime rabailu. Päike paistis ja nii kärmelt pole ma veel kuskil sellist maad käinudki. Tänud!

 2 

Kasutasin ühe tubli räätsamatkaja jälgi, et jõuda sihtkohani. Ilmselt oli tal sama siht silme ees olnud. Aare viis väga lahedasse kohta ning ka tagasitee oli väga põnev, kuna läbis suurema osa ülejäänud rabast.

 6 

See tubli räätsamatkaja olin ilmselt mina, sest läksin sealt, kus mingeid jälgi polnud. Päris tore trajektoor tuli laugaste vahelt. Rist ja aare said kenasti leitud. Aarde avamiseks läks jõudu ja osavust vaja. Lahti ma ta õnneks sain.
Risti ümbrus nägi välja kui tantsuplats. Suur hulk räätsamatkajaid oli seal käinud. Tagasi tulingi mööda nende rajatud rada ja teiselt poolt järve. Väga mõnus hommik oli. Aitäh kutsumast! Risti juurde poleks ma ilmselt aardeta tulla osanud, aga Kakerdaja rabas on alati tore. Ainult sissesõidutee võiks paremini hooldatud olla. Kohati oli tankisti tunne. Õnneks tulin toime, sest kedagi ma seal ei näinud ei tulles ega minnes.

räätsa kiirtee

 4 

Tänu Piretile ja Mardile kulgesime täna Kooksimetsa kandis. Hiiesaare lähistel kahe pingi juures paigaldasime räätsad. Imetlesime pastelsetes värvides kaanetatud laukaid kuni ristini. Kui me olime rabast raja lõppu jõudnud, ootas meid ees sõbrapäeva üllatus ja üks väike lumest memmeke. Tänud Piiale ja Peetrile.

 8 

Otsustasime, et just täna on õige aeg selle aarde juurde minekuks. Peale laudtee lõppu räätsastusime ja kõndisime läbi vetruva ja märja pinnase aardeni. Raba oli üllatavalt äge vaatamata udusele ja mittemidagiütlevale ilmale! Kakerdaja raba on üldse väga ilus! Aitäh koha tutvustamise eest! Haarasin aardest kaasa ränduri.

 9 

Vahelduseks kehvale suusailmale sattus matkakeseks hea päev olema. Öine kerge lumesadu oli raba katnud puhta valge vaibaga. Ilus vaadata, .. ja tunda! Risti juurde saabusin ringiga, tagasi juba otse üle laugaste ja järvejää. Tore Kakerdaja raba taaskülastus. Hea, et mõned ikka peidavad ka kaunitele loodusobjektidele, seega suurimad tänud peitjate tandemile. Mulle sellised loodusaarded meeldivad, siin oli veel lisaks oma lugu ka. Kindlasti saavad aasta aarde valimistel jätkuvalt minu hääle ka sellised tavalised aarded kaunis looduses!

 1 

Tänan aarde eest!

 2 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

 14 

Võite seda statistikat kiruda või mida iganes, aga ootamatult olime oma aarete ralliga jõudnud märkimisväärse maamärgini, kohalikus arvestuses. Mis saab veel olla meeldejäävam teetähis kui pühapäevahommikune jalutuskäik kaunis päikeselises rabas. Isegi pidulaua pärast ei pidanud muretsema, raba oli täis külmavõetud jõhvikaid. Maitsesid õite heaste.
Saime olla hommikused teerajajad ja ise laudteel jääd lõhkuda. Aardeni kergem lähenes otse üle jää, teine uuris järvetaguseid radasid. Mis, nagu hiljem selgus, jäljeküttides veidi imestust tekitas. Nimelt tagasiteel kostus kilomeetrite kauguselt jutukõminat ning peagi paistsid oranžid püksid. Jäime ootele, mis sõjavägi sealt nüüd läheneb, kuid esimesena ilmus puude vahelt välja hoopis Miki. Ka Priidu hääl oli täitsa äratuntav ja oranžid püksid leidsid ka omaniku. Huvitav kohtumine keset ei midagi. Hiljem geoparklas saime pikemalt muljetada. Kella lõunaks muutus see koht üldse kuidagi rahvarikkaks. Turiste vooris edasi - tagasi. Kõik puha "linnalapsed".
Täname peitjaid rappa kutsumast!
... ja rist on täitsa olemas.
MMM

 2 

Õnneks oli raba veel üsna külmunud ja saime kerge vaevaga kohale. Tänud peitjale!

 2 

Tükk aega mõtlesime, kas viitsime teistega kaasa minna, aga eile öösel suures meeltesegaduses sai lubatud, et lähme. Õnneks oli ilm ilus ja seega saime täitsa mõnusa jalutuskäigu teha. Teel kohtasime veel Kajat ja Brunot, lisaks veel kamaluga mugusid ka. Mõnus, aitäh!

Jääproovijad

Kakerdajad

Raba

 2 

Ilus pühapäevane päev ning läksime rappa omadega. Mõnus jalutuskäik ning kiire leid. Konteinerit oli keerukas avada ning kuidagi raskelt läks kinni ka. Aitäh toreda koha eest!

 5 

Ajasime ennast autost välja ning asusime mööda laudteed aardele võimalikult lähedale litsuma. Kogu võimekus aaret edukalt leida oli olemas, kuid loomulikult jäi see autosse - silmas pean eelkõige paari kummikuid. Aga ega raskused pole kunagi takistusteks olnud ning probleemide ennetamine on nõrkadele, tugevad tegelevad tagajärgedega. Aega läks mis läks.. selle jooksul korra jõudis geokoer Preili mul margi täis teha, kui ühtede mugude koera peale haukuma jooksis nii, et see sülle haarati. Vabandasin ja viitasin oma olematule silmanägemisele... tundus, et mind mõisteti.. samas igaks juhuks seljataha ma hiljem vaatama ei hakanud, mine tea mis grimasse tehti või poose võeti - mida ma ei tea, see ei saa mulle ka muret valmistada :). Lõpuks siis jõudsime küll uisutades küll libedal rajal klassikalise iluuisutamise peenemaid trikke - tuluppe ja topelt axleid sooritades paigani, kus aardeni jäi veel 300 pluss mõnikümmend meetrit. Seal siis astusin laudteelt maha ja kümne meetri pärast olid varbad märjad. Leppisime kokku, et Roger ja Imbi jäävad mind laudteele ootama.. andsin ka geokoera neile kantseldada. Ise siblisin kiirkõnnil aardeni. Aare jäi kohe silma. Teritasin oma paljukiidetud nägemist, aga risti näha ei õnnestunud... ilmselt kurjad mugud :). Kõige raskem selle aarde juures oli totsikult kaane maha saamine... aga ega geopeituri elu peagi lust ja lillepidu olema... loomulikult panin täpselt samuti kõik tagasi :). Tagasi parklasse jõudes oli parkla autodest tulvil 360 kraadi oli sinna hunniku rahvaga tulnud räätsamatkale. Pugesime jälle masinasse... ja kodupoole tagasi... sellega võib tänase geokroonika sulgeda. Tänud peitjale, rabakad on timmid!

 2 

Aega võttis, aga asja sai. ka suss sai tiba niiskeks, kuid ega sellepärast veel sõit sõitmata jää. Räätsad ruulivad ;) Tänud- nii peitjaile kui kaaslastele :)

 17 

Saabusin Noku lõkkekohta juba eelmisel päeval ning jäin ööseks laagrisse. Hommikul ärgates , näitas kellaaeg 11.00-st. Vaat mis tähendab värske õhu käes magamine. Kiire nii nimetatud hommikusöök ning juba olidki mõtted omadega rabas. Korraga kappas parklasse täkk ning ühes temaga väljus sealt kolm ratsanikku. Lähemalt uurides selgus, et tegemist geokolleegidega ning suund neil samuti Kakerdaja raba poole. Kuna endal veel laager laiali siis võtsin vastu otsuse, et oma matka raba peale teen teoks mil kaaskodanikud tagasi jõuavad. Ehmatus oli muidugi suur kui nabani märg geopeitur sulle vastu vaatab. Sain mõne hea nõuande, mida vältida millest hoiduda ning asusin teele. Teekond möödus ilma seiklusteta ning sain kenasti oma nime kirja. Alles hiljem avastasin et tegemist suhteliselt värske aardega. Igal juhul tänud peidetud aarde eest ning tore oli taas kohata tuttavaid kaasmängijaid.

 12 

Kuna Viikingid meie rännakutele kaikaid kodarasse ei pildunud siis jõudsimegi omadega raba veerde. Suurelt teelt raba poole minevale teele keerates käis minul küll jõnks seest läbi ,sest tee tundus maastikuautole rohkem sobivat, rööpad olid minu silmamõõdu järgi nii sügavad.Ja puud langetasid nukralt oma latvasid tee poole. Ühe puu alt sõitsime nagu kardinast läbi, seepeale ohkas puupoisike kergendusega ja kerkis taas taeva poole, Kirsike oli raskuse ta küljest pühkinud.
Parklasse jõudes avastasime eest ühe auto ja matkalise, kes lõkkel lõõmata lasi, tagantjärgi kahju kohe, no ei taibanud , et tegemist geokolleegiga kasutajanimega aixo.

Arutasin kaaslastega kas võtta lisaks räätsadele ja toigastele ka vihmavari ühes,vihma ju sadas, kuid seda peeti liigseks luksuseks ja nii jäi Renault Sport parklasse .Võtsime rabaplätud näppu, kaikad ka ja hakkasime aga astuma. Laudtee oli tihedas kasutuses olnud, nii oli rada kenakesti ees. Aga aru ma ei saanud, miks need rabanautijad vaid üht laudteeserva mööda käinud olid, nii vajusin mina ikka ja jälle teelt välja. Püüdsin küll hoolikamalt teed jälgida kuid raba oma nõiduslikkusega tõmbas ikka pilgu endale. Rabas kõndides sai taaskord vaikust nauditud ja lihtsalt kõnnitud , vihmgi lakkas sadamast, ja siis olimegi vee ääres väljas. Väike mõttepaus ja otsustasime üle vee minna, kellegi suusajälg läks ka nii kutsuvalt ees. Rabaplätud jalga ja minek, jää täitsa kandis. Mingi hetk hakkas tunduma, et see suusataja on lihtsalt koibi treenimas käinud, sest gps ei tahtnud mitte nõustuda selle jälje suunaga. Nii korrigeerisime oma suunda ja sattusime väikse huvitava kujuga veelaigukese juurde. Täitsa vaba vesi :P. No ja mida teevad siis fotograaafid? No muidugi ... kukuvad ju pildistama... vaatamata kus nende tipad seisavad :D. Mina sain pildid klõpsitud ja rühkisin edasi kui selja taga kuuldus kurjakuulutav plumps. Kiire pilk selja taha ja näen kuidas A (fotoaparaadiga) kaob emakese maa sisemuse poole. Käsutaja nagu ma olen kukkusin kohe õpetusi jagama ja hetk hiljem oli fotograaf kindlale pinnale sikutatud. Minna oli jäänud 160 m. No kes siis ometi tagasi keerab. Ikka edasi võiduka lõpuni. Kuna gpsi akud lõpetasid koostöö, siis tuli uued sisse panna ja nüüd alles nägin millise kauni kaare me olime teinud, kõrgustest paistis lindudele kindlasti kenake P täht :P. Mingi hetk oli ka rist näha ja väikse meelitamise peale saime ka konteineri lahti ja nimed kirja. Tagasitee otsustasime ilma kauni kaareta teha ja tõmbasime otsesihi oma tulekuträki pihta. Tabasimegi mingi aja pärast oma jäljed ja no need olid kuidagi värvi muutnud kohati. Polnud küll kuigi julge neid mööda minna kuid rabast välja me jõudsime ja mööda laudteed suhistasime räätsadega edasi. Nüüd ei vajunud jalg enam laudteelt ära ka :D.
Lõkkekohas lõõmas endiselt lõke , kuid laager oli kokku pakitud. Nüüd alles selgus minu jaoks, et tegu kolleegiga ja nii soovitasime tal meie mulistamise auku vältida. Loodan, et ta ikka soovitusi kuulas ja turvaliselt rabast välja sai.Tänud ka maitsva sooja tee eest, see oli kui kirss tordil peale sellist matka :) !

Tänud peitjatle, täitsa mõnus matk oli!

vaikus, lumi ja männid....

mänd oma raske koormaga

kaan on peal

sinna läksime

ilus väike auk...oli :P

suunamuutus

rist rabavaikuses

meie jäljed

lõke veel põleb :)

 3 

Kaunis lumine rabamatk. Tagasiteel risti juurest tekkis küll kohati kõhedus, kui meie valged lumised jäljed olid pruuniks muutunud ja krõbin jalge alt kostus. Sama saatust, mis kirjelduses, poleks küll tahtnud. Aga kõik läks hästi, tänud kakerdama kutsumast!

 4 

Rist ja aare leitud. Üsna vaevaline tulek oli, aga tänu erko poolt varem tehtud jälgedele oli tükk maad lihtsam. Tegime meiegi siis seda geomaanteed lumest puhtamaks. Suvel ei kujuta sinna risti juurde minekut küll hästi ette. Aitäh!

 2 

Kakerdaja rabas on varemgi mitmeid kordi matkamas käidud,esimest korda nüüd ka talvel. Laudteelt maha keerates läksid lumes aardeni välja küllaltki värsked jäljed.Peale meie matka on nüüd korralik trass sisse aetud :) Nimed panime kirja kolmandatena.Võtsin TB kaasa. Aitäh Kakerdaja radadele kutsumast!

 22 

Hurraa! Meie esimene ftf! Plaan oli täna minna ühte teise rappa, teade sellest aardest tegi otsuse tulla siia. Tänud peitjale, super koht!

Rabailu: loojang ja -18C

Rõõmuhüpe rabas