Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Järvamaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Mida kinkida või kingiks oodata sõbrapäevaks (või mõneks muuks päevaks)? Lilli? Ehteid? Mina arvan, et väärtuslikuimaks ja püsivaimaks kingiks, mida anda või oodata on ühine aega ja mälestused. Meie maapealseks paradiisiks on raba ja siin koosveedetud aega ei kaalu ülesse miski. Leidsime kaardilt koha, kus peaks nagu matkarada olema, aga netiavarustest infot selle kohta napib ja rabal ning matkarajal nimesidki juskui kaks. Seega sobis ideaalselt kohaks, mida kahekesi avastama minna. Leidsimegi koha, mida sooviksime kindlasti ka jäävabal ja päikesepaistes päeval külastama minna ja selleks jätsime sinna ka ühe konteineri.
Veekindlad jalatsid ja räätsad tulevad kasuks, soovitame läbida kogu matkatee, mis hetkel oli värviliste lintidega tähistatud
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Parkla | Parkla | 58° 56.0660' 25° 26.7540' |
Aarde sildid: soovitan (9), ilus_vaade (6), rabamatk (4), pikem_matk(>1km) (3), marjad (2), lõkkeplats (1), piknikukoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6BC61
Logiteadete statistika: 79 (100,0%) 0 2 1 0 0 0 Kokku: 82
Armsad P&P, aitäh taaskord oma paradiisi kutsumast! Klassikaline Eesti rabamaastik lummab mindki, peamiselt paar kuud pärast sõbrapäeva, aga laiemalt võttes tegelikult mistahes ajal. Lausa laudtee siia rajatud - mis üllatas, sest RMK kaart ju ei juhata. Raja rajajate ja tee ehitajate nimed on kõik kenasti jäädvustatud. Üks nimi tuli tuttav ette - mingil hetkel tabasin end mõttelt, et Nuffi võib siit samuti leida, kuid ei teadnud ette. Mõnes kohas esineb murdunud laudu, aga vähemalt Nuffi lõik on siiani täitsa tipp-topp. Unustasin seal kohas kavalalt peidetud veel avaldamata nanoaaret otsida, seda taipasin alles pärast parklas :o)
Kui sõbrad Põhja- ja Lõuna-Eestist tahavad üle pika aja kokku saada ja looduses juttu puhuda, siis sobib just täpselt siia "keskpõrandale kokku" tulla. Oli ülimalt mõnus jalutuskäik, ainuke suurem lootus oli rohkem murakaid leida:) See-eest aarde leidsime kergesti ja täitsa kuiva jalaga. Tuhat tänu peitjatele meile seda võimalust pakkumast!
Täna polnud üldse kaugemale geopeituma minekut plaanis, kuid päike ja lumi lihtsalt meelitasid välja ning teekond lähimasse leidmata aardega rappa saigi ette võetud. Kohale jõudes oli parkla täis ja ilm endiselt meeldiv. Matkaraja laudteel kõndimine oli muidugi paras väljakutse, kuna laudtee oli lumest suht ümara vormiga ning iga liiga servale astumine libistas jala sujuvalt üle serva põlvini lumme. Seega kogu aeg pidi teed jälgima ja ümbrust sai vaadata vaid samal ajal mõnest puust kinni hoides. Aarde juures oli lumi küll sügavam, kuid oluliselt stabiilsem.
Peale logimist jätkasime ringi ning lõpuks kohtusime ka paari teise seltskonnaga. Peale laudtee lõppu, tugevamal rajal liikudes, sai purjus puraviku tundest vaikselt jälle inimeseks olemise tunne. Aga tegelikult oli ikka mõnusalt positiivne päikese retk.
Tänan peitmast.
Kui oled pea terve laubase päeva maru asjalik ja toimekas olnud, siis kuskiltmaalt tahaks kõigest eemale ja raba sobis selleks kohe ideaalselt. Kunagi suvel seisin siin matkatee alguses ja pika läbirääkimiste tulemusena iseendaga otsustasin selle tolleaegse kuumusega loobuda. Täna oli ideaalne, lubatud vihma veel kohal polnud, päevavalgust ka jagus, nii et kummikud jalga ja astuma. Laudteel tabas mind üllatus. Selgus et laudtee oli tehtud Väätsa vallavalitsuse ja Paide MEK'i ühisprojektina Eesti 100 Teeme ära raames ja teele olid tegijate nimed plaatidega kõigile imetlemiseks pandud ja neid oli palju. Kuna enamuse oma elust olen paidekas olnud, siis tuli nii mõnigi nimi tuttav ette ja leidsin lausa 2 inimese nimed, keda vägagi hästi teadsin. Igatahes tore avastus oli, kuigi seetõttu sai raba tavatult vähe mu tähelepanust, kuna oli ju vaja nimesid lugeda. Aare ise oli oma müstilises rabavaikuses ideaalselt korras. PS kummikutest täielikult piisas, oleks botastegagi saanud, kuigi siis vist mitte eriti kuivade jalgadega. Tänud peitjale rabamatkale ahvatlemast.
Mõnus jalutuskäik . Päris palju käib siin rabas rahvast. Tänud
Juba mitu korda olen varem teinud plaani siia rappa tulla, kuid ikka on mingid teised marsruudid olnud sõitmiseks. Täna lõpuks jõudsime siis siia. Parklast hakkas minema üks värske jäljerada ja kuna see läks rajale vastupäeva suunas, siis meie otsustasime liikuda päripäeva, et ei peaks kellegi sabas kõndima. Tegelikult saime kogu raja läbi kõndida ilma ühtegi inimhinge nägemata. Ütlemata mõnus astumine oli, kus lumised rajalõigud vaheldusid eriti mugavaks kulgemiseks tegeva laudteega. Seegi oli paksu lumekorra all ja kohati pidi ikka teraselt vaatama, kuhu astuda. Õiges kohas tegime rajalt väikese kõrvalepõike aardeni, mis oli väga heas korras. Panime nimed kirja ja jätkasime kulgemist. Kokku kulus täpselt tund mõnusaks kergemapoolseks rabajalutuseks. Aitäh peitjatele ilusasse kohta kutsumast!
Väikese jalutuskäigu juures sai tehtud kõrvalpõige ning aare ära nopitud. Täname!
Viis aastat tagasi kirjutasin nii - Leidsimegi koha, mida sooviksime kindlasti ka jäävabal ja päikesepaistes päeval külastama minna ja selleks jätsime sinna ka ühe konteineri.
Nüüd tuligi kohale tulla, sest oli info, et neli aastaaega ja päike on konteineriga armutult ringi käinud. Seda nad tõesti olid teinud. Aga kõik muu oli kordades kaunim. Räätsavajadus on ammu kadunud, sest rajatud on mõnus laudtee. Aarde alla oli keegi teinud omamoodi istumiskoha, aardekonteiner oli triiki nänni täis ja aardega olid otsimas käinud geopeiturid väga hoolsalt ringi käinud, kogu konteineri sisu oli kuiv ja korras. Ja muidugi raba ise - tookordne valgerohepruun oli asendunud kõikvõimaliku värvivalikuga ja seda veel kuldses päikesepaistes. Üllatus, nauding olid täielikud. Polegi vist kunagi kogenud niivõrd positiivses võtmes ütlust - tahad kogeda uut, siis mine käidud kohta tagasi
Konteiner ja selle ümbris vahetatud, muu sama.
Kena väike jalutuskäik. Karp oli tõesti, vastavalt eelnevale logile, plangu peal, aga kummalisel kombel olid temalt kõik kinnituskõrvad eemaldunud ja auk oli kaanel sees kah. Sisul polnud häda miskit, pakkisime sellegi karbi kotijäänustesse ja pistsime tüvede vahele. Peitjale olukorrast ülevaade antud. Tänud aarde eest!
Võtsime ette kõndimise Kotku rabas. Ilm oli ilus, osa laudteest oli lumest puhtaks sulanud. Aardeni jõudnud, ootas karp meid otseti maas, kott, mis pidi teda ülal hoidma, oli purunenud. Vaatamata sellele oli karbi sisu kuiv ja korras. Panime karbi tagasi teda hoidnud puu äärde, väikese plangu peale. Aitäh.
Jalad märjad, tuju hea ja logi kirjas.
Siia rabasse tõi meid sellesuvine Suveseiklus. Meie rappa jõudmise ajal tibutas vihma vaid kergelt ning kuna meil vihmavarju kaasas ei olnud, siis olime õnnelikud, et see vaid väike sabin oli. Samas olime teadlikud, et mõned tunnid varem oli siinsamas käinud meiega konkureeriv tiim Speedy & Co ning selle liikmed olla oma külastuse ajal saanud vett ja vilet, isegi rahet olla saanud nii, et kuni aluspesuni olid kõik läbimärjad. Nii nagu paljude teiste elutõde puhul, tuleb ka siin tõdeda, et: "ajastus on oluline" või siis "tark ei torma". Tuli tulla need paar tundi hiljem ja kõik oligi hästi. Tegelikult läks selle aardega hästi ka ses mõttes, et kuna olime seikluse raames lugemas laudteele kinnitatud nimesilte, siis olime mõlemad väga ametis lugemisega, et see jumala eest sassi ei läheks, sest algusest küll ei oleks tahtnud seda lugemist alata. Raja keskel aga mitmes kohas tekkis laudtee katkestus ning parasjagu ühes neist seistes küsis Anna nii muuseas, et ega siin kuskil aaret ei ole? Ma ei osanud ka nii kohe öelda, sest mõtted olid ikka konstantselt seikluse, mitte geopeituse juures. Võtsin telefoni välja ja nägin, et on küll, 130m kaugusel! Võib öelda, et see oli küll hea avastus. Nüüd oli veel küsimus, et mispidi me paikneme, et kas oleme juba mööda kõndinud või on aare alles ees. Läkski veel nii hästi, et me polnud veel aardeni jõudnud. Nii jalutasime ja lugesime veel veidi edasi ning siis tegin selle väikese kõrvalpõike aarde juurde. Kui muidu jäime rajal kuivaks, siis siin olid küll sookailud ja muud taimed oma lehtedele korralikult vett kogunud ning mu püksisääred said põlvedeni ikka korralikult märjaks. Matkajalatsid pidasid vett eeskujulikult, nendega polnud probleemi. Tegelikult said ringi seigeldes mõned tunnid hiljem ka püksisääred kuivaks, seega polnud seegi mingi probleem.
Aardest päästsime ära ehk võtsime kaasa ka ühe natuke kauaks sinna jäänud TB. Täname aarde eest, vahva seiklus oli siin.
Täna sandaalide ja seeliku/lõhikeste pükstega läbitav rada. Kuna pikad püksid said kaasa tassitud, siis lohistasin need 75 m enne aaret selga. Mikk hüüdis, et jõuab enne logitud, kui püksid jalga saan, aga lõpetas kirjutamise täpselt sel hekel, kui aardeni jõudsin. Varbad said märjaks, üks kand mitte. Tore raba ja laudtee, lugesin mitut tuttavat nime. Aitäh!
Siin oli hästi tore. Lugesin aga nimesid ja jätsin enda omagi rappa ehk logiraamatusse maha.
Üks väike õhtune rabamatk kulub ikka ära. Sääsed tundusid meid ootavat. Kihutasid parvena kohe meiega tutvust tegema. Ei peletanud neid ka kaasas olnud tõrjevahend. Seni kuni liikusid oli täitsa norm, seisma jäädes.... Saime siiski parajalt nautida raba oma õhturüüs. Jõudsime otsida laudrajalt tuttavaid nimesid ja ohooo...nõks enne tuttavat nime tuligi rajalt kõrvale astuda. :) Jõudsime tossud jalas karbini. Veits said varbad märjaks, aga ei miskit hullu. Aare korras. Mõnus õhtune jalutuskäik. Tänud peitjale!
Juba nädala sees anti mulle mõista et nädalavahetusel tahaks rappa minna. Pakutud variantidest jäi sõelale Väätsa ehk siis Vissuvere ehk Kotku. Nu eks heal lapsel olegi mitu nime ;D samal ajal kui teised asju valmis panid mõtlesin mina et kuidas seda 3.5 maastikku trotsida. Kui Ahto suutis toyota iluvõredest räätsad teha, siis ega mul ei saanud asi ju selle taha ometi jääda. Ühtegi toyotat käepärast polnud ja nii uudistasingi et mis ma kuuri alt leian. Nac aja pärast oligi mul kaks osb tahvlikest, augud sisse, paelad ja olingi seikluseks valmis. Enam paremat matkailma ei osanudki tahta. Päike lõõskas ja väikene tuuleiiluke jahutas kui väga palavaks läks. Lastele laudtee väga meeldis. Kohtasime seal igasugu putukaid ja sisalikke. Kuni siis jõudsime kohani kus sain oma kuurikootud räätsasid katsetada. Kandsid täitsa hästi hehehe. Ja nagu rabamatkadele juba kombeks saanud käisin katsusin vett ka. Üllatavalt soe oli, ikka oluliselt soojem kui meres või jões BD. Väike piknik ja auto poole tagasi. Oleks võinud vabalt pikemgi ring olla ;) Tänud peitjale rappa meelitamast
See aare oli päeva peamiseks eesmärgiks võetud. Vabariigi aastapäeval oli raba väga rahvarohke. Selliseid hetki, kui laudteel keegi teine kuskilt ei paistnud, oli väga vähe. Meil õnnestus siiski märkamatult rajalt kõrvale põigata. Minigrippi ümbritsevast kotist oli saanud üks pikk riba (küljed ja üks ülemine ots lahti rebenenud) ja aare oli puu najal selle all. Aare ise oli muidu kuiv ja korras. Tänud!
Natuke kartsin. Proovisin. Leidsin. Grippi ümbritsev kott on üpris kulunud.
Talvine rabamaastik oli ilus. Aarde juurde minnes ja tulles kulgesin kogu matkarajal ja soovitan seda ka järgmistele külastajatele.
Imeilus raba ja retk. Õhus oli romantikat ning kauneid hetki. Suur tänu peitjatele! Vägev oli! ;) :)
Oli ilus ilm ja vaba päev. Miks mitte üks väike geotrip teha ja tänaseks esimeseks saigi see matk. Jalutasime ja imetlesime kohaliku kogukonna ühiselt tehtud laudteed, isegi Nuffi nimesildi leidsime ;). Viimane jupp laudteelt toorele rabale polnud ka väga hullu, kuigi jah, Anne sai ikka jalad viimastel meetritel märjaks.. Murphy. Muidu oli väga mõnus, aitäh!
Kahju et autoga läbitavad kilomeetrid kaloreid ei põleta, siis oleks olukord päris hea. Aga ei, pigem vastupidi. Poistega pidevalt kiirnoppeid tehes ei ole piisavalt samme päevas kogunenud ja puhkuse aeg on hoopis kõhuke ette kergelt kasvama. Proovisin ennast siiski kokku võtta ja mõne jalutuskäigu ka ikka plaanida. See on mu lapsepõlve kodule lähim matkarada aga ma polnud sellest teadlikki. No eks varem olid teised huvid ka. Igatahes nüüd ma siia lõpuks jõudsingi. Päike veel paistis aga peale vajuvad tumedad pilved ähvardasid mind vihma kätte jätta. Huvitav laudtee oli tehtud, iga prussijupi pikkuse tagant võis prussilt välja lugeda kellegi nime. Väga lahe moodus kuidas talgulistest rajaehitajaid meeles pidada. Raba ise oli ka lummav. Valmistusin hullemaks ja kartsin et saan ka märjaks. Tõsiasi oli aga see, et raba puhta kokku kuivanud ja isegi lirtsatust ei õnnestunud kuulda. Paar lompi siis jäid ka silmapiirile. Õnneks jõudsin enne autoni naasta kui vihmapilved kohale jõudsid.
Mõnus matk oli, tänud.
Siia jõudsime peale seda kui olime oma võistkonna tuttu pannud Liivamäel. Selleks ajaks kui aarde juurde jõudsime oli jälle kuupäev vahetunud. Tänud.
Tegime ka sellel mõnusal laud teel ühe jalutuskäigu. Üks logi oli juba tänasepäevaga kirja pandud. Aitähh. Aare korras!
Mõnus jalutada ja ilus vaadata koht, mööda uut, mitmekeskise ja lopsaka taimestikuga rabamaastiku vahel keerutavat laudteed oli täna siin lihtsalt lust astuda. Ja just siin kohtusime täna ka Anne, Erle ja Reinoga, olime nende logisid juba näinud päris mitmes eelnevalt külastatud aardes ning siia sai siis lepitud kokku kohtumispunkt, et üheskoos koos giid Annega mööda Paide kavalaid aardeid edasi liikuda :). Noh ja liikuda me siis saime tõepoolest, kohe õhtuni välja, Paides ju aardepuuduse kättetulemist küll karta ei tule ;). Järgmiseks ühiseks peatuseks sai meil Pee ja sellest kuidas meil seal otsimistega läks, saab lugeda juba järgmisest logist…
Anne rääkis kuidas tema ka siin rabas on laudtee ehitusel abiks olnud. Saime meiegi pisikese panuse anda. Nii möödus teekond aardeni märkamatult. Aarde juures ootasid meid juba Maris, Laur ja Indy ning tagasi tulime juba kõik koos. Mõnus matkake ilusal päeval. Aitäh siia juhatamast!
Esialgsesse plaani tuli muutus, kui kuulsime et teine seltskond on just raba-aarde ette võtnud. Kiirustasime järele. Kuulasime Anne meenutusi laudtee ehtitamisest ja olime ka ise natuke osalised - tassisime mõned prussid edasiseks ehituseks laudtee algusesse. Aarde juures ootasid meid Maris ja Laur koeraga. Tore kohtumine oli. Edasised mõned aarded otsisime siis koos suurema seltskonnaga
Kaunil päeval oli rabas rahvast paras ports. Esialgu liikusime aarde suunas mööda ette nähtud rada, kuid ühes kohas pakkusin välja väikse lõikamise...see polnud just kõige parem idee, sest just selle koha peal oli vist ainuke raba pehme koht ja Maris sai jalad märjaks. Aga no ma astusin enne sinna sisse ja ütlesin, et ära siia kindlasti astu :P Peagi olime aarde juures ja panime logi kirja. Tagasi rajale jõudes tulid vastu meile Anne, Erle ja Reino. Ootasime ära kui ka neil logi kirjas ja asusime koos tagasi parkla poole teele. Rajal Anne rääkis meile antud laudtee saamis lugu. Väga lahe, et inimesed suudavad ka selliseid projekte ellu viia ja pikad laudteed tekivad vabatahtlike abil :) Kaunis raba ja igati aaret väärt :) Tänud peitjatele!
Ajastus oli õige, raba hakkab ärkama. Räätsad võib veel autosse jätta. Tänud peitjatele!
Leitud. Ilus koht ja korralik uus laudtee, tänud ehitajale ja peitjale!
Tean aardeid, mis on pandud võssa mõttega, et siis geopeiturid tee sisse tallaks, aga sellist varianti, et otsijad prussi haaval laudtee kokku kannaks, ei ole minu silmad veel näinud :) Kas peaks idee RMK-le maha müüma? Kiidame siin ikka ka Väätsa rahva entusiasmi ja ei saa jätta nukralt meenutamata Länni, kelle vallavanema amet haldusreformi nahka läks. Peitjate mõte mälestuste loomisest töötas siin minu puhul ka täiel määral: just siin tuli üks telefonikõne, mis muudab taas kogu senise elu (õige natuke) ja annab just sellele kohale oma tähenduse.
Väike matk perega kohas, kus 06.05.2017 üheskoos sai "Teeme Ära" talgute raames laudteed ehitatud. Tol korral ei õnnestunud mugude rohkuse tõttu logida. Nüüd sai viga parandatud. Aare heas seisus.
Paraja pikkusega ring ja väga kenad järvekesed. Aitäh.
Raja alguse leidmine oli väike müstika, kuid kui ots juba käes oli edasine lihtne. Vihmapilved olid end kuivaks väänanud ja nii oli hea kerge astuda . Siin seal piilusid linnud ja sibasid sisalikud. Patsikummi juurest sai sirge siht võetud ja kerge vaevaga aare leitud. Tagasiteel nautisime vaikust. Tänud!
Siin tegime väikese pikniku, siis tassisime ehitusmaterjali väheke edasi ja saime ka aarde täitsa kuiva jalaga kätte. Anne pani karbist oma patsikummi ka õigele kohale tagasi. Tegelikult kohtusime seal veel ühe seltskonnaga, kes esialgu tuli meile vastu, et rabaringi lõpetada ja siis kui me tagasi läksime, tulid nad jälle vastu, sest olla teisest kohast alustanud:) Igatahes olime parklas tagasi jälle enne neid ja ootsaime nad ära, et aru saada mis värk on ja kust teiselt poolt nad siis alustasid, et ringi peale ei saanud.Anne peitis end miskipärast auto taha ära ja ei julenud neile otsa vaadata :D Raba aga on lahe nagu alati. Aitäh.
Merle kutsus rappa ja ausaltöeldes natuke suunas. Lapsed vôtsid nahkhiire, panid juuksekummi.
Aarde poole minnes sai ka veidi ehitusmaterjali poolele teele tassitud. Edasi mööda laudteed kummini ja siis aardeni. Täitsa mõnus värk oli :) Aardesse jäi karu. Aitäh peitjale.
Aitasime natuke raja ehitamisele kaasa ja siis läksime aaret logima. Lootsin, et mättalt mättale kuiva jalaga saada, aga siis sai parem varvas märjaks. Aardeni oli vasak kuiv, aga tagasiteel laudteele said juba mõlemad jalad täitsa märjaks. Aitäh jalutuskäigu eest!
Varemleidnu juhendamisel haarasime igaüks veidi ehitusmaterjali kaenlasse ja alustasime jalutuskäiku. Patsikummi juures lahkusime laudteelt ning kohapeal tuli leid ruttu. Aitäh!
Sellest aardest sai rabasutsakas linna-aarete vahepeale. Polegi ammu astunud mööda nii pikka ja värsket laudteed. Kõik viimased matkad on juba sattunud olema maastikumatkad. Nii et olengi puudust tundnud just sellisest matkast. Tänud rappa kutsumast!
Mis nii viga aardeni minna, kui värske laudtee lähedalt mööda läheb. Haarasime kõik ühe prussi ka kaasa et laudtee ehitust aidata. Mõnus rabasutsakas, aitäh!
Parkla ja teeäär oli autodest pungil. Raba serva jõudes ja rabast kostuvatest häältest sain aru, et ju on vist järjekordne talgupäev käimas. Keerasin siis otsa ringi, kõndisin natuke maad tagasi, võtsin kaks prussi õlgadele ja kõndisin rabasse. Tore seltskond oli seal ja eks nad natuke vist olid imestunud ka sellise kandamiga matkalisest:) Rääkisime natuke juttu, nende ja minu tänastest plaanidest, soovisime üksteisele jõudu, ja läksin kiharakummi otsima. Ei leidnud, aarde leidsin kenasti, logisin ja istusin mõnda aega. Mõnus oli. Kogu see väike jalutuskäigu ring oli väga mõnus vaheldus sellesse päeva. Tänud Piiale, Peetrile!
Giidiks tuli kohalik rabastaar. Et aardeni tühjade kätega ei läheks võtsime kaasa kaks prussi. Teel märkasin Zdrk pildil olevat patsikummi. Anne polnud seda varem näinudki. Viis selle teise patsikummi juurde. Matk oli mõnus ja meeldis, et aare polnud kaugel rabarajast.
Reigol on õigus, et siia tuleb Nuffi kõikse rohkem! Täna käisin 10 korda kindlasti. Tegin Teile sõbrad koos 200 inimesega kõpskingaga käimise tee. Jätsin siiski ehtsat rabanatukest ka jalutamiseks.
Viimased 70 meetrit juhatab Teid Reigo leitud patsikumm. Olen seda kummikest käinud otsimas 3-l korral, igakord erinesid kaaslased, kuid mida pole, seda pole. Täna, just enne äratulekut ma ta leidsin, uskumatu. Jätsisn ta Teie jaoks sinna, sest sealt tuleb maha keerata. Ärge seda olulist tähist maha magage, muidu olete rajaga alguses ringiga tagasi.
Laudtee projekti lõpliku valmimise ja viimistlusega läeb ilmselt veel natuke aega aga juba praegu on äge.
ÄRA TEGIN!
Olen juba tükk aega hoogu võtnud, et siia rajale tulla.Täna hommikul siis otsustasin, et teen selle ära.Hommikul oli -5 külma ja see tõotas head.Olen kusagil 3-4 aastat tagasi sealt mööda sôitnud, aga kaugemale olemasolevast varjualusest ei jõudnud.Tookord läksin sealt mööda kruusateed otse Kõue mõisa juurde välja. Täna seda retke ette võttes algus küll head ei tõotanud, sest kohe algul oli maha niidetud lepavõsa kui karuäke maas ja tunnen kaasa neile, kes sinna käpuli kukuvad.Peale paarisadat meetrit muutus olukord paremaks ja kuni aardeni oli rada täitsa normaalne. Aarde leidsin samuti eest - korralikult hooldatud ja kuiva.Tagasi tulles ümber nende veesilmade oli natuke raske, aga ega rabas ei peagi kerge olema.Lõpp läks juba täitsa eeskujulikuks ja nii see rada läbitud saigi. Kokkuvõttes väga viisakas rabamatk ja lauteed minu arust küll sinna vaja ei ole.Kui, siis ainult nende tagumiste järvede vahele. Tänud selle koha näitamise eest.Minul samuti häbi tunnistada, et varem seda rada läbinud polnud.
Talgupäeva „Teeme ära!“ raames toimub 6. mail Väätsa vallas Kotku rabas suur talgupäev.
Edaspidi saab siis kõpskingaga aardeni, jess!
http://kuma.fm/uudised/uudis/article/vaeaetsa-talgupaeev-ootab-osalejaid-heliloik/
Raja ühes kohas lõikasin pisut, jäised laukad olid nii kutsuvad. Aitäh!
Võrratu kevadine hommik päikesega. Üllatas matkaraja maastik. Pime kuusik, suurte mändide all laukad, rohkesti vett (hetkel õnneks jääs), raba tuntud ilus, pikutavate suurte lehtpuudega takistused, korvpunutiste võsa ja lauake katusekesega. Väga vahva. Tänud Piiale ja Peetrile.
Täna olid räätsad kaasas vaid seljasoojenduseks. Lund polnud, vett polnud, pehmet vajuvat maapinda polnud. Oli jalutuskäik pargis! :) Väga-väga mõnus jalutuskäik jäiselt kõval pinnasel koos kevadiselt paitava sooja päikesega! Siia tuleb küll tagasi tulla soojemal ja vesisemal ajal, et lubatud maastik 3,5 kätte saada. Aitäh hästi vahva matkaraja kättejuhatamise eest! Vahetasime aardes võtmehoidjaid.
Korilasel sõrmed sügelesid. Aeg minna rappa, murakale. Mingi imede põld seal meid nüüd ei oodanud, aga paar kamalutäit ikka. Lähenesime soovitatud parkla poolt, otse üle raiesmiku. Vahepeal nägime kunagist laudteed ka, aga see kulges kuidagi arusaamatus suunas. See tähendab, et üldse ei klappinud muraka otsimise trajektooriga. Aardesse jätsime näpuotsaga nänni. Täname peitjaid, oli mõnus astumine.
Mõnus matk kevadiselt õitsvas rabas. Võtsime ränduri kaasa. Aitäh!
Sellest aardest sai mu päeva üks raskemaid aardeid. Mitte, et matkarada oleks keeruline vms, vaid ma ise panin natukene mööda. Auto jätsin parklasse ja kiiresti tuvastasin mõned rajatähised. Mööda neid ma jalutasin kuniks järsku ei olnud enam ühtegi. Rada aga läks edasi ja ma mõtlesin, et mis siis ikka. Vana rada, ehk ongi ära kadunud. Kui ma lõpuks raba äärde jõudsin, siis ma olin aardest kaugemal kui esmalt auto juures olnuna. Tagasi minek ei tundnud enam kah mõistlik ja otsustasin teha elu huvitavaks ja minna antud asukohast lühimat teed pidi nulli suunas. Kummikud jalga ja minekut. Väljas olev 28C ja päike asusid üsna pea tunda andma. Jalad hakkasid kummikute sees hauduma ja kõik päeva jooksul tarbitud vedelikud väljusid kiire tempoga mu organismist. Ühtegi vedelikku ma muidugi kaasa ka ei võtnud. Olin ju eeldanud, et kiire sutsukas aardeni ja tagasi. Kui raba peal jalutades hakkas hirmu tunnetus kaduma, siis korrutasin endale, et raba on ikka ohtlik ja et pean ennast ikka erksana hoidma ning maapinda jälgima. Kaua aega hiljem, natukene ennem aaret, jalutasin risti üle eeldatava matkaraja ja olingi jõudnud lõppu. Esimese asjana kiskusin jalast kummikud ja viskasin aardepuu varju pikali. Seejärel logisin, panin jalga hingavad tossud ja asusin mööda matkarada tagasiteele. Ei ütleks, et mööda seda väga liikuda sai. Seal kus olid kunagi olnud lauad, seal oli kõige märjem. Seetõttu pidi rohkem kord hüppama ühele poole matkarada ja siis teisele poole. Kui rabast ja metsast välja jõudsin, siis eksisin jälle ära. Viimased 200 meetrit ragistasin võsas kuniks tulin suureks üllatuseks täpselt auto kõrval võsast välja. Kokkuvõtlikult oli siiski mõnus rabakas, aitäh!
Polegi sellises mädasoos veel ringi kondanud. Täna esmakordselt olin valmis tõdema, et põhimõttelise gepsu mittekasutajana võivad mõned aarded jääda kättesaamatuks. Taaskord jätsin kaardi ja aarde asukoha mälusoppidesse ning läksin teele. Kui kaardilt vaadata siis tundub ju kõik lihtne aga maastikul....ja jaaa....üks suur soo, laukad, kanarbik jne. Peale 20 minutlist õõtsumist olin juba tagasi pöördumas aga selle ajaga oli silm jõudnud soo olemusega harjuda ning vaevumärgatav georada andis lootust. Rada viiski mind peaaegu sihile. Siis silmasin seda kaunikest ja asusin rõõmsalt tegevusse. Tänud peitjaile!
Alustuseks ei saanud kohe rajale pihta, metsameeste märgistused segasid. Siis aga võtsin teise variandi ja olingi lõkkeplatsil. Edasi viis juba sisse tallatud rada. Lumi oli sulanud, aga vett vanal laudteel suurt ei olnud. Matkasaapad sobisid ideaalselt sellele maastikule. Ka mulle meeldis, et siin polnud mingit euroteed, koht tundus kohe hulga looduslikum. Aardesse jätsin ränduri. Tagasiteel leidsin rajalt punase juuksekummi, riputasin selle rajamärgistuseks. Suurima tõenäolisusega on see meie nuffi oma - tema on ju siin rajal viimasel ajal kõige rohkem käinud. Küllap tuleb veel. :) Aitäh peitjatele, mulle on Teie rabapaigad meeltmööda!
Seekorde Tartu tee muutus siinkohal huvitavamaks. Ennist olime just puhanud Kirjutite motellis, nüüd tuli keerata Tallinna poole tagasi, et jõuda Tartusse sünnale - geopeituri teed on ikka imelikud.
Instinktiivselt jõudsime oma peaga ka peitjate poolt pakutud parklasse, see on kindlasti sobiv koht alustamiseks. Marje tasandas parkla sissesõidule suure auto poolt tekitatud vallid, mis parkla ka väiksematele vendadele nüüd turvaliselt maha keerata. Väike riietevahetus ja olimegi valmis alustama rabamatka.
Alustuseks kohtasime kohe lõkkeplatsi, katusealust ja vaatega=ukseta peldikut. Veidi edasi andsin matkarajale Eesti kitsaima matkaraja tiitli. No tõesti - minge vaadake ise, igati väljateenitud ilmselt :-D Kui lindid meid aardest vägisi mööda kippusid kiskuma, otsustasime sünnale jõudmise huvides siiski aarde poole pöörata. Lõpuks ometi saime ka puhast raba, ilma lauajuppide, lintide ja oirota. Laukad olid jääs, rabapind kandis nagu metsatee, segavat lund polnud - tõeliselt võrratult hea ajastus rabas liikumise lihtsust nautida, tuli tõdeda.
Nii juhtuski, et napi 19 minutiga olimegi aarde juures. Mõnus oli olla. Meel oli hea. Ilmalgi polnud mitte midagi viga. Polnud liiga palavgi :-) Logisime vähe pikemalt kui enamus, jätsime aardesse rohkem emotsioone, kui vidinaid. Kiitsime Piiat ja Peetrit ning asusime tagasiteele, mis oli peaaegu samasugune, ainult väikeste variatsioonidega marsruudis ja ületatud laugaste arvus.
Hästi mõnus 2.5 km matk, sealhulgas raba. Enne autoni jõudmist jõudsin juba kiita, et nii vähe=üldse prügi polegi matkal kohanud, aga siis lõin silmad maha. Ja sain ikkagi pool kilekotti sodi, mille eemaldasin.
Aare igavesti heas korras. Embused Piiale & Peetrile mõnusa matkakutse eest! Jääme lähipäevil järgmise, Loosalu rabani B)
Mõnus. RMK rajad tunduvad selle kõrval kuidagi - suurtööstuslikud? Parkisime auto kuhugi, hakkasime lõkkeplatsilt vaatama - uurakil peldik ja oranžid lindid läbi näpujämeduse võsa ... Kui biomassi lisandub, saad siin naljakas olema. Kuskil lume alt paistis laudteejupike - ilmselt siin ikka midagi on. Ja kuna see miski on nii ebamäärane, siis üleminekuaastaaegadel on siin ilmselt raske. Aga praegu veel saab. Panime nimed kirja, vaatasime järved üle tegime kogu tiiru ära - hea vana kool, ei ole tarvis igale poole eurolaudadest radu, sest need nullivad kehalise kogemuse - õõtsuva pinna ja märguva soki ... Rändurid võtsime mõlemad kaasa, nii TB kui krety ... Aitüma!
Parklas oli ees kaks autot. Meie lisasime omalt poolt samapalju ja rajale asudes lisandus veel üks. Raja algus ei olnud just meeldiv läbi võsa tungimine, jääb mõistatada, kuidas suvel rada üles leitakse. Edasi läks lahedamaks ja mingil hetkel astusime rajalt maha ja rühkisime läbi kandva raba otse aardeni. Tagasi tulime sama teed, et hakanud tervet ringi läbima. Tänud.
Rabad on huvitavad ja igaüks isemoodi. Pärast matka ja aardeleidu tegime väikese pikniku ka. Tänud siia juhatamast!
Kõikvõimalikke rabasid on üle Vabariigi paljusid külastatud,kuid Kotku rajale polnud meist keegi veel sattunud.Auto pargitud asusime teele.Matka esimesed sajad meetrid polnud kõige muljetavaldavamad,kuid mida edasi seda rohkem maastik lummas ja tõmbas kaasa.
Peagi jõudsime karbini ja panime nimed kirja.Tegime veel mõned pildid ,jätsime järgmisi tervitama ühe ränduri ja geokrety ning jätkasime oma matka hästimärgistatud matkarajal.
Olime just lõpetamas oma 3.3 km pikkust veidike üle tunni kestnud jalgsimatka ,kui märkasime eemalt geoparklas ühte vägagi tuttavat Porschet :P Tervitused Annele ja tema kaaskonnale ning suur aitäh peitjatetiimile Kotku radadele kutsumast!
Sinna pidime minema juba eelmine kuu, aga viimasel hetkel mõtlesime ringi. Täna lausa liuglesime üle raba ja laugaste. Annel oli juba kolmas kord aaret külastada, vaevalt see viimaseks jääb. Aitäh!
Found it Found it 03/19/2016 Kell 7.04 leitud ja logitud, Hannes, Alo ja Henrik
Täname mõnusa talvise matkakese eest!
Kuigi nuffil oli see leitud, oli ta meeleldi nõus minu ja krantsiga siin koos taas ukerdama. Lund oli üksjagu ning raba just ülemäära külmunud ei olnud. Täitsa mõnus ukerdamine oli - päike siras.. mida sa hing veel tahta oskad. Aitüma peitjale!
Tänane teine rabamatk. Algus väga ilus ei olnud, kuid mida rohkem edasi liikusime, seda ilusamaks maastik muutus. Siin sai siis Priit ka oma esimese logi täna kirja. :) Tänud peitjale!
Kell oli palju. Mingi masin töötas hoolsalt. Parkisin ja mõtlesin, et panen igaks juhuks kummikud jalga. Viskasin räätsad õlale ja andsin jalgadele valu. Püsisin teel, kuid suund tundus imelik. Kontrollisin, pöörasin ringi ja kõmpisin need mõnisada meetrit, mis valesti oli läinud, tagasi. Nüüd läks õnneks õige rada leida. Keegi orav oli enne mind pikalt matkarada väisanud. Isegi üle kraavi oli ta kenasti inimeste silda pidi läinud. Siis oli veel palju põnevaid jälgi ja järsku avastasin end jalgapidi veest. Mindud oli rohkem kui minna, nii et tirisin märja jala välja väänasin sääre kuivaks, kallutasin kummiku seest veidi kuivemaks ja panin räätsad alla. Nüüd tundus turvaline jätkata. Hämaras neid linte väga ei märganud. Mingil ajal tuli mul tunne, et aarde juurde võiks pöörata. Vaatasin gps-i. Olingi 100 meetrit mööda läinud. Aardeleid läks kenasti. Stf kell 17.17. Aitäh! Tagasi läksin teistpidi. Nii et terve rada on üle vaadatud. Tore oli. Autosse jõudsin enne kuut.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, kui Anne pani mulle kummikud jalga,tõstis autosse ja lükkas raba servas autost välja. Aardeni lohistama ta ei olnud nõus, oleks liiga suur kraav jäänud järgi, sest vett on hetkel palju, kummik kõndimisel hädavajalik, lohistamisel ka kummiülikond. Ja nii ta läks... Ja nähtavasti korra või isegi paar veel, sest tahaks sinna uuesti tagasi minna, tundub olevat suvel ja sügisel veel kenam paik. Nüüd punktid. Minu käest saab täna, ärge pange pahaks, 12 punkti Anne, kes mind ülesöömise asemel hoopis lõunapausil rabasse jalutama viis, pärast tõsi küll oma ühe sardelli minuga jagas ning 10 punkti saavad peitjad. Aare kohas, kus mina ei olnud enne käinud ning tekkis huvi sinna kindlasti veel minna. Tänud peitjaile ja Annele.
Ohhoo, kohe nii ukse all uus aare! Mina aga seaduse järgi täiesti töökohuslane, niiet ei mõelnudki sellele rohkem, tegin tööd edasi, aare aga vahtis ülbelt kontorilaual vastu. Kui aga teised geopeiturid kirjutama-helistama hakkasid närviliselt, siis otsustasin kõrvaltuppa Vanamuru laua juurde vähemalt kiibitsema minna.
Minu küsimusele "mis teed?", teadsin ma juba ette ju kõige igavamat vastust - tööd..., ta, muide ei tõstnud peadki. Minu teisele küsimusele "kas sul kummikud on?", näris ta mu pilgu läbi. Poole lausega selgitasin talle kummikute sihtotstarbelisust. Jätsin ta rahulikult asja seedima ja läksin oma tuppa tagasi. Suur oli üllatus, kui ta ilmus mu laua juurde juba kaart ja plaan näppus, et kui lõuna tuleb, võiks ju minna. Ohsaa raks, kus siis läks mul sõna "võiks" peale kiireks... Janis OLI JUBA minust sammu võrra ees - temal ju lühikest kleiti ja kõrgeid kontsi polnud! Kodus ei hakanud ma aega viitma riiete vahetamisega, vaid tuunisin kleidist kampsuni st lisasin vaid matkapüksid.
Kell 12.30 läks kirja FTF, ääretult kenasse paika valitud aardesse. Rada oli mõnusasti sildikestega tähistatud, kummarid jah vajalikud, praegu vähemalt. Kohtasime palju värskeid metsloomajälgi, kindlasti meid piiluti eemalt, need loomad ju väga kavalad. Niiet FTF-imisele joostakse ka Järvamaal tormi. Phantomi 6-tunni FTF-STFi sisse mahtusime me vabalt. Imetore lõuna oli. Tänu teile tean ma ka nüüd oma kodukohast rohkem. Piinlik küll aga ma polnud kunagi siin käinudki. Siia tulen ma veel, aitähh, et halli esmaspäeva särtsu tõite ja 2-le nii Järvakale "ärategite"!