Geotööriist #3: Georadar

 1 

Seekord otsustasime ära käia. Nagunii pidi terve päev saarel veetma, et oodata Abrukale minemist. Mesipuude juurde jätsime auto ja sealt jala edasi. Rohi oli märg, nii et jalad said päris pärjaks. Paar ülimärga sopast kohta pidi ka ületama. Päris palju oli imelikke jälgi ja tuustitud kohti. Logiraamatust lugesime, kuidas Liis ja Kaupo olid metssigade eest puu otsa roninud. Kui seda kõva häälega ette lugesin, siis Dauno ütles, et küll oli julgustav. Tagasitee läks kuidagi kiiremini. Huhh..tehtud. Tänud

Tundus, et vahemaa ei ole üleliia pikk ja justkui rada ka läheks õigesse paika. Kohapeal oli rada rohkem loomade kasutada ja kohati ikka üsna märg ja võsastunud. Valed jalanõud plätude näol tegid muidugi olukorra vaid keerulisemaks. Kuigi lõpuks kohale jõudes oli ju täitsa vägev vaatamisväärsus ja nüüdseks küll juba kulunud, kuid algse hiilguse hõnguga aaregi olemas.

Tänan peitmast.

Tänan aarde eest!

Kuna vihma hakkas sadama, polnud erilist vahet, kus märjaks saada. Tulime siis siia. Matk venis pikaks ja kogu aeg põrnitsesime ümbrust, et kust need põssad nüüd välja kargavad. Värskeid jälgi oli kogu raja ulatuses, vahepeal lehkas ka iseloomulikult, kuid loomi endid ei märganud. Auto juurde tagasi jõudes oli vihm lakanud ja ilm pööras paremuse poole. Aitäh!

 3 

Auto juurest aardeni oli ca 1.4km. Hakkasime rõõmsalt minema ja Kaups veel näitas, et höhöhööö, vaata kui palju on suure sea jälg väikese omast suurem ning mina lisasin, et hihihiii, püüaks armsa põssa kinni, paneks talle sadula selga ja kepsutaks aardeni. Mingi hetk läksid aga jäljed värskemaks, kui oleksime tahtnud ning märgatavalt lähedamalt, kui oleksime tahtnud, kuulsimegi sea ruigamist. Loetud sekundit ja nagu ,,Nukitsameheski" hüppasime me Kaupsiga puude otsa peitu. Röökisime koledate häältega ,,Ouuuuu!" ja lootsime niiviisi ,,armsatest põssadest" vabaneda. Alla tulles võtsime kaikad kätte ja kogu aeg potentsiaalseid ronimisvõimalusi silmas pidades, liikusime aeglaselt aarde suunas. Aare ise oli uhke ja saab kindlasti sildid külge. Kuigi, meie seda väga nautida ei saanud, sest autoni tagasi oli veel pikk tee ja põssade jäljed trehvasid muudkui meie omadegagi. Egas midagi, hakkasime aga muudkui minema ja aeg-ajalt jälle koleda häälega röökides ja teivastega vehkides jõudsime tagasi autoni.

 1 

Olin teadlik, et siia on pikk ja keeruline matk ning polnud varem huvi seda teha. Kuna aga palju leidmata aardeid enam Saarmaal pole, siis täna sai see ette võetud. Tundub, et tee oli parem kui vahetult pärast harversteri käimist. Vahepeal tegime nalja, et kui toredad noorepõssa ja vana sea jäljed mudas on kui natuke hiljem pani kits lähedalt jooksu ning sellepeale hakkas siga lähedal ruigama. See küll enesetunnet paremaks ei teinud, kui suured sead koos väikeste põssadega läheduses on. Rahulikult ja aeglaselt jätkasime oma teed ning enamus rajast oli seajälgi täis. Jõudsime aardeni ning leidsime üllatavalt kiiresti. Väga hästi peidetud aare, nagu indrequl kombeks. Ega tagasiteegi mõnus polnud ja tegi ärevaks, aga rohkem loomi õnneks ei kuulnud ega näinud.

Kohe, kui see aare ilmus, tegin kaarditöö ning sellele järgneva analüüsi ära ja oleks ta natukene lähemal paiknenud, oleksin otsima tormanud. Mulle kohe nii väga meeldivad taolised ülesanded. Kahjuks polnud olud soodsad, nii et salvestasin oma koordinaadi gps-i ära. Seal ta siis ootas oma aega. Saaremaal sai vahepeal vist kaks korda käidud kah, aga sihtotstarbeliselt muid asju ajamas. Täna oli kell parajasti 19 saamas ja Siim soovis 21.40 praamiga koju saada, nii et põhimõtteliselt peaks jõudma, mõtlesin ja sõitsime kohale. Parkisime mingi maja (kus elutegevuse märke ei esinenud) ette teele. Mina panin igaks tarbeks sokid pükstele peale. Täna võistlustel just üks saarlane rääkis, et hakkas borrelioosi ravima. Siim pikki pükse jalga ei pannud. Siiski toimus kerge metsaettevalmistus, sokid otsustas ta rihmikutele lisada. Siis tegime minekut. See, kust kaardi järgi pidi minema jalgrada, oli noh, kuidas ma ütlen... kuna ma olen orienteeruja, siis sain aru, et kunagi on seal olnud tee, aga viimastel nädalatel seal keegi kõndinud ei olnud. Hein oli nabani ja rööpad olid ka ja mingid kivid vedelesid siin-seal. Ja Siim soigus, et ta ratast kaasa ei võtnud. Hommikune võistlus olevat kehvemates oludes olnud. Nojah. Läksime muidu üsna lõbusasti, aga põdrakärbsed segasid üleüldist kõrget meeleolu. Savised kivid tegid astumise suts libedamaks ja mõnedes kohtades oli vett veidi palju ühe tee kohta. Hüpetega sai kenasti hakkama. Ja Siim tundis jätkuvalt oma rattast puudust... Mingil ajal ütles mu sabatunne, et võiks vist metsa vahele pöörata. Gps ei vaielnud vastu. Siim ammugi. Oli hoopis rõõmus, et saab põtrade käiguradadelt eemale. Mõne aja pärast sattusime taas mingile rajalaadsele tootele. Kuna see läks õiges suunas, siis andsime minna. Siim eemaldas vahepeal jalgadelt seal jalutavad puugid ja lippas mulle järele. Siis tundus taas, et tuleks suts suunda muuta. Kusagil 150 meetrit oli kivini jäänud ja võsa me veel leidnud polnud. Otse suund oli nii hea, et ei näinudki. Võimas rahn oli! Turnisime mõlemad üles ja alla ja aarde leidsime kätte ja pilte tegime ja siis tulime täpselt oma jälgedes tagasi. Alla tunni läks kokku. No kui auto juures sõda põdrakärbeste rünnakule juurde panna, siis läks 2 minutit üle tunni. Siim käskis kirjutada, et rattaga poole tunniga tehtav. Minu jaoks oleks ratas igastahes tempot aeglustanud.
Suur tänu toreda väljakutse eest! Palun veel geotööriista-aardeid!

Teekond aardeni polnud vihmase ilmaga kõige mõnusam, aga lõppu arvestades seda kindlasti väärt. Tänud!

Kolgata teekond maailma lõppu. Kast on seest oma värskuse minetanud ja vajaks kõbimist.

3894.

Leitud.

 3 

Kuna minu sõpruskonnas kirjeldusele vastavat piisavalt täpset georadarit ei leidu (vähemalt mitte säärast, kes nõustuks vabatahtlikult siiakanti katsetele suunduma) - siis pidin radari töö ise kodus arvuti taga ära tegema. Madalapõhjalisele sobilikke parkimiskoha variante oli paar erinevat, valisin neist kaugema, kuna tundus pisut lihtsam, olgugi et pikem jalutuskäik. Noh, kahtlane muidugi, sest suur osa jalutuskäigust oli kõike muud kui jalutuskäik ja kõike muud kui lihtne :D Harvesteri jälge mööda jõudsin poole tunni pärast lõpuks sinna, kus jälg enam nullile lähemale ei viinud. Edasi tuli sadakond meetrit absoluutselt kvaliteetset tihevõsa - niisugust, mida isegi geopeitur iga nädal ei näe. Võtsin kogu retke kui isemoodi trenni ning mingi osa minust soovis, et maastik veelgi pikem/raskem oleks :o)

Aare ise on väga muheda teostusega ja meenutas mõnevõrra üht Viljandimaa aaret. Väärib kindlasti tulemist, tänan ja soovitan teistelegi!

 5 

Mööda seda teed, mis aardeni suundub, sai juba ka suveseikluse ajal käidud. Tookord küll läksime teises suunas, metsast kiviaedu ja metsavendade mälestuseks püstitatud mälestuskivi otsima. Sai ka siis veidi seda pahupidi keeratud ja seejärel veidi silutud teed mööda sõidetud ning see oli paganama vaevaline. Seega ühel hetkel otsustasime, et jätame nüüd auto siia ning liigume siis jala edasi, saab ehk kiiremini.

Peab tõdema, et sai kiiremini, kuna parmud olid karjaga meil kallal ning see pani meid väga vilkalt liigutama. Jalutuse käigus otsisime aga selle valgete kileribadega tähistatud raja üles ning järgisime aiva seda. Üldsegi tundus, et tegelikult oleks autoga saanud päris lähedale, seda enam, et rada ja jäljed olid ees, järelikult oli keegi siin juba käinud. Paraku, aega oleks kindlasti kauem läinud kui jalutades.

Aga kivi ise on võimas ning aare ise samuti. Kestvad ovatsioonid meistritöö eest! :) Aitähh.

 7 

Mul on kange tahtmine kirjutada logiks: tavaline 6 sekundi aare, et mitte pakkuda lõbusat lugemist Leviale, kes seda teekonna kirjeldust ilmselt juba ammu ootab. Aga no las siis teisedki saavad teada, mis tee viib sellisel aastaajal aardeni.
Asukoha tuvastamine võttis ikka aega, kuid lõpuks oli mul kaks punkti kaardil ära märgitud kuskil 200 m vahega. Levia vaatas ühte ning teatas, et see on õige ning ma vurasin parkla poole, mille kohta Levia väitis, et see olevat olemas.
Kui kohale jõudsime, tunnistas Levia, et küllalt palju on ikka muutunud ja taimestik olevat ka palju kõrgem kui tema mäletas. Kuna ma nägin alguses suht laia teed edasi minemas, siis ei lasknud ma sest end heidutada, küll aga pani meid mõlemaid võpatama raksatus, kui meist vasakul keegi täie hooga võssa kihutas. Levia teatas rõõmsalt, et küllap see on põder ja nii ma üritasin terve ülejäänud tee võimalikult kõva häälega karjuda, et ülejäänud elajaid eemal hoida.
Kuskil 200 m oli eterniidi ja kivihunnikute peal läbitud, kui hakkas üsna mudane tee vastu tulema. Mina hakkasin tasakesi juba vinguma, aga Levia teatas, et tema on seal juba kaks korda käinud ja neil kordadel olid seal meetrisügavused vett täis roopad ja praegu on seal ju lausa lust käia. Selle tõestuseks tippis teejuht ees ja mina komberdasin kärbseid ümber pea laiali ajades tal kannul.
Kui mudane koht ületatud, tuli jälle kuivem, kuid juba märksa rohtunum tee. Pea kohal tiirlevad tiivulised ajasid mind järjest enam närvi ja kätega vehkima. Ühel eriti vihasel hetkel lendas mul vehkimisega Tallinna ühissõidukikaart telefonikaante vahelt välja ning Leviale tõi peaaegu naerukrambihoo minu teade, et hea, et see polnud ID-kaart. No mida asja neist ometi metsa veeti!?
Kui saabus hetk, mil pidi laiemalt rajalt kõrvale keerama, hakkasin valjusti vanduma. Selline võsa! Ja mina sinna sisse? Nalja teete! Levia küsis, kas ma tõesti tahan tagasi minna ja ma tunnistasin, et ega sel mõttel polegi väga viga. Levia marssis seepeale puude vahele ja tähendas, et hullem on juba selja taga, mida ma keeldusin uskumast, kuna minu silmad väitsid, et hullem on veel ees. Kuulsin Levia summutatud häält kuskilt võsa tagant, et pole ju ometi nii hull ja pidin järgnema, sest Levia silmist kaotamine tundus veel viletsam variant.
Ütleme nii, et viimane osa teest polnud lihtne meile kummalegi - võsa oli vastikult tihe, kuigi mingi aimatav rada, mis oli pisikeste valgete vett täis kilekotikestega tähistatud, siiski läks ja kärbsepilv oli mul endiselt peakohal. Levia seevastu pidi kuulama terve see aeg mu kaebeid ja kirumist, mille lõppu ta lausus iga kord: see pole ju ometi nii hull.
Oeh, kui see kivi paistma hakkas, pidin peaaegu rõõmust hüppama hakkama. Levia tähendas irooniliselt, kas läheme nüüd äkki tagasi, aga ma ei kuulanud teda enam. Tehtud! Kusjuures aarde leidmine toimus üle ootuste lihtsalt, ehkki Levia üritas mind korduvalt valele teele juhtida.
Pärast kivi uurimist ja kiviga poseerimist võtsime suuna tagasi ning nagu ikka, läks see kiiremini, ehkki kärbsed armastasid mind endiselt ning Levia suutis isegi kuhugi korraks sisse vajuda. Aga kui auto paistma hakkas, oli mul kergendus ikka tohutu suur.
Tänud, aare ise oli lahe ning selle leidmine samuti. Hiljem rääkisin sellest kivist onule, kes tegi märkmeid nii asukoha kui kivi nime kohta. Ma kahtlustan, et ta läheb varsti sinnakanti matkama. Tema juba pisikesest võsast ja paarist kärbsest end heidutada ei lase.
Eraldi tänu Leviale, kelleta ma aardeni mitte mingil juhul poleks jõudnud.

See kivi on tõesti olemas

Huvitav ja minule uudset laadi teekond. Mitte midagi hullu. Teinekord peaks kevadel või sügisel tulema, siis võiks põnev olla. Kivi on ise väga lahe! Tänud peitjale vahva teekonna, põneva objekti tutvustamise ja lahedalt teostatud aarde eest! Aardest haarasin kaasa ränduri.

Täpselt välja vaadatud kohas ootaski kivi, ei mingit ekslemist-otsimist. Teekond oli huvitav: pehmes savises pinnases suured kivid, vett ja muda, parajas koguses võsa, raiest tekkinud rööpad siia ja sinna. Kivi oli võimas, sai uudistatud, pildistatud ja ronitud. Nii head pilti ei õnnestunud küll saada, mis neti avarustest leidsin. Aardega läks kahjuks väga lihtsalt, ju ei tööta, mis töötama peaks. Oletasime omi teooriaid, kuidas võib-olla töötas. Rahn oli uhke ja nagu ikka, heal lapsel mitu nime. Tänud peitjale.

Meil läks lihtsamalt - võtsime nimelt kaasa sellesama kohaliku, kes peitjale aardeidee andis, ehk siis peasüüdlase. Jalutuskäik oli mõnus ja natuke mudane, aga ei midagi kaelamurdvat. Sel päeval sadas täpselt tund aega vihma ning meil õnnestus just sel ajal metsa ronida.

 6 

Kalibreeritud georadarit pole mul omavanuste sõprade hulgast leida. Niisiis valmistasin ise Geotööriista #n. Selleks tuli leida sõber, kes veel käia suudab ja tunneb oma koduümbruse võimalikke peidukaid nagu Nuffi Paidet, tilgutada talle mingi aja jooksul geopisikut ja valmibki täiesti kasutuskõlblik tööriist. Käsi aga värises ja pisikut kukkus üks liigne piisk – tekkis „miski külamees“, kes tegi koostööd hoopis peitjatega. Võtsime selle veidi rikkis tööriista siiski kasutusele, aga siis selgus, et „miski külamehe“ mälestused teekonnast suure kivi juurde on üle kümne aasta vanad ja vahepeal on kenast metsateest saanud mülgas. Niisiis oli meil teejuhiks „Ivan Sussanin“, kes koos meiega selles pahupidi pööratud looduses sumpas. Olime igaks juhuks lahendanud ka mõistatuse, st leidnud kivi koordinaadid ja nagu neli sookolli ukerdasime kivivalvur Ropka poole traditsioonilisema tööriista abil. See rahn on võimas ikka, aga kohalikud, kes on seal palju-palju aega tagasi käinud, olid pettunud – sammal katab kõik iseloomulikud jäljed, mis selle kivi eriliseks tegidki ja mille põhjal lausa muistendki kirja pandud. Aare ise on ilmatu tore, aga nende peitjate puhul muud ei ootakski. Huvitav nähtus siiski veel – kõigil peale külamehe olid kummikud tallast ülemise servani paksult savise mudaga koos, see mees tuli aga valgete sokkide ja kingadega „metsateele jalutama“ ning pääses puhaste kingade ja sokkidega, st aare on lakkkingaga võetav. Tänud peitjatele ja headele kaaslastele.

 6 

Oh ei oskagi kuskilt alustada. Nagu ikka mitteleidude puhul jätkub juttu rohkem. Kõigepealt sain selle aardega selgeks, millise peitja aardeid minul siin saarel otsida ei tasu. Eks proovisin hiljem veel, aga nii jäi. No kui omal mõistust piisavalt pole ja häid kaaslaseid napib, siis teiseks katseks tuleks vähemalt aega rohkem varuda. Aga algusest. Juba alguses tundus see mõte lootusetute killast. Leida kivi metsast ilma koordinaadita. Ähmane kodutöö oli küll, aga sellest jäi siiski vajaka. Kõigest hoolimata tahtsin kangesti proovida. Aega olin ka arvestanud, et seda metsas sumpamisega laiaks lüüa. Algus oli ilus nagu ikka. Tegin mutta väikseid kummikujälgi suurte loomajälgede kõrvale. Ise omaette arutledes, kellele võiks kuuluda need suuremad. Arvasin põtra ja mõtlesin, et kas tahan temaga siin kohtuda. Edasi minnes kuulsin minu kõrval põõsas raginat, veidi edasi kuulsin seda veel. See polnud lind, see oli midagi suuremat ja ta oli siinsamas minu kõrval. Ma lihtsalt ei näinud teda veel. See võsa on seal nii tihe, et isegi ilma lehtedeta ei näe sellest läbi. Ja siis ma nägin . . neid oli kaks. Nad jooksid risti üle minu tee. Suured noorloomad. Välgutades minu poole taguotsa, mille järgi liigitasin nad hirvedeks. Ja nii saigi minu Saaremaal georetkede käigus kohatud loomaaed veel ühe liigi võrra rikkamaks. Aga nad ju kappasid sinna poole kuhu pidin minema mina . . mis te arvate, kas ma julgesin nendega ühte tihnikusse trügida. Muidugi proovisin ringiga. Aga üldiselt sellega sai see ilusam osa otsa. Sest nüüd lõpuks leidsin ka need kuulsad harvesteri roopad ja pidin mõtlema, et kuhu poole edasi. See mets on neid roopaid paksult täis. Risti ja põiki. Ühel hetkel loobusin kivi edasi otsimisest ning proovisin tagasi minna. Ega selle georadariga mul palju ühist pole, seega loobusin. Ja tagasiteel iga 100 meetriga mõtlesin, et mida õudust küll selle metsaga on tehtud. Seda ilusat looduslikku maastikku pole siin enam üldse alles. Jäänud ongi vaid need hullud roopad ja mahasõidetud võsa/mets. Kõige lihtsam liikumisviis oli jalutada kummikuservani vees pokude vahel. See andis lohutavama tunde. Tänud peitjale, vbl kunagi veel . .

ilus algus

kevadlill

Seekord läks palju lihtsamalt kui eelmine kord, tänud.

 5 

Et siis vist aasta aare mu jaoks, nii teostuse kui loo poolest. Aitüma!

Aga kui pikemalt pajatada, siis on mul hea meel, et terve mõistus lõpuks võitis ja see aare üles sai. Geopeituse mõte on näidata täpsete koordinaatide olulisust, ja selle aarde lugu on tegelikult selle suurepäraseks demonstratsiooniks. Sugugi mitte ainult peitja ei saada inimesi niisama metsa, täpselt sama formuleering oli ju ka ühes riiklikus dokumendis: Maastikul üles otsida, nõuetekohaselt kirjeldada ja vajalikud kaitsemeetmed selgitada. Enne minekut avasin ka teise ametkonna dokumendid, ja mis ma näen: pilt sama, aga nimi teine ja asukoht jupp maad eemal, ja lisaks inspektori märgi: tahtsin inspekteerida, aga ei leidnud üles. Mis muidu ei seganud sellele leidmata objektile kaitsevööndit kehtestamast ... Aga, sõbrad, mis oleks e-riigis lihtsam kui objektile andmebaasidesse koordinaadid külge keevitada? Kui palju jura jääks olemata ... Praegu paistab küll kogu see lugu kui pisemat sorti võimuvõitlus kahe konkureeriva ametkonna vahel, et kumma loodav diskursus jääb peale, nii nime, asukoha, kirjelduse kui kaitse osas. Mis on iseenesest suht narr lugu. Minge ja kaege perra, saate ise ka aru.

MIs aardesse endasse puutub, siis see ikka häiris omajagu, aga no kunagi pole ju Saaremaal aega sihukeseks pikemaks matkaks, alati on kuhugi kiire. Nii eilegi - tulime Muhust ftfimast, tegime kindlaks, et 1.79 km enne aaret saab tee otsa, aga pilk kellale ütles, et mkmm, enne võistlust me tagasi ei jõua. Aga hommikul läks uni ära, võistlus sai ka ilma minuta hakkama, järelikult ... Auto samasse ja minek. Aastaaeg on parim, sügavad rööpad töötavad nüüd just paremini - sügavad kohad kannavad, madalad ragisevad. Mõtlesin ennast jälle udusulekeseks ja hõljusin neid hiigelrööpaid mööda tasakesi kivini. No pagan, sm inspektor, just nimelt sellised brändrahnud loovadki lugusid, ja kui ühes piirkonnas juba üks selline on, küllap see siis ka kõik lood üles korjab, pole tarvis teist kivi ise enam leiutama hakata. Tegin tiirud ära, tegin oh ja tegin ah, siis radardasin Ropka ka välja. Oh kui lahe! Üks Tõeliselt Hea Aare! Vaatasin, nautisin, logisin, tegin suisa neli korda TBIN TBIN TBIN TBIN - ehk see motiveerib kodanikke sinna võssa tikkuma.

Tunnikese pärast tagasi auto juures ja - ei usu oma silmi: paarikümneinimeseline jõuk siirdub sama asja poole. Lohutasin neid küll, et lombid kannavad, aga see neid ei peatanud, mingit asja ajama nad läksid.

Olge te peitjad tänatud, leidke aga veel selliseid lugusid ja ärge heituge igasugusest jurast!

Nii palju veel, et tegelt tahaks logiraamat minigrippi ümber, konteiner ei ole niiskuskindel ja see teeb raamatu nätskeks.

 6 

Äratus Elda telkimisalal. Lootus 15 ms loodetuulega Vilsandile jalutada luhtus esimese veetakistuse juures. Sügavaimas kohas ootavat vett üle meetri.. ;-) Sestap oli päev nagu maast leitud, mille käigus mandri-Saaremaa aardeid otsida ja ööseks hoopis Muhku magama minna.
Pärast Lepatriinu leidu ja kõhukinnitust oli järgmine suund seesama xxx-kivi. Kodutöö oli tehtud, loodetavasti ka õigesti. Panime auto ühte taluväravasse ära. Kohe oli kohal noormees, kellega sõbralikult juttu ajasime ning end kivihuvilistena tutvustasime. Ta näitas veel kaardi pealt, kuidas ja kuhu minna. Saime kinnitust, et küllap oleme õigel teel. Kui nii, siis nii, asugem teele. Teekond polnud just jalutuskäigu moodi, aga ei midagi ülemäära keerulist. Õigetel kohtadel pöörasime ära ja ühel hetkel olimegi kivi juures.
Vau, oli mida vaadata! Ja see polnud veel kõik. Kui üks kord ka aarde avastasime ja selle avasime, vot siis oli alles mida vaadata! Vaatasime ja ahhetasime ja pildistasime kohe suure suuga. Niivõrd ägedat aaret pole ilmselt mitmeid kuid leidnud. Nii äge ja hingega tehtud! Au ja kiitus peitjatele selle eest. Mina panen küll AA sildi jm sobilikud sildid külge.
Tagasitee oli sarnane minekule, ainult korra vaatasime ka paralleeltee üle. Nagu transformeriga oleks sõidetud, selline jälg oli.. Terve tee otsisime ka Levia pastakat, aga ei leidnud. Vähemalt oli midagi ka peale aardeleidu otsida :-)
Kokkuvõttes 3.5 km mõnusat metsamatka ja 1h 10min jalutamist. Nüüd võib tsiteerida kivi kirjeldavat lauset "Kuid hilisematel otsingutel (nimi) pole leitud." Ei tea, kas kunagi kirjutatakse ajalooürikutesse "Veelgi hilisematel otsingutel (MA+PA) on leitud!" B-) Suur-suur aitäh kõigile peitjatele!

Autotee

M-kivi

Redelipuu

Auto jäi kusagile 1,8 km aardest, kuna edasisõitu edasine tee enam kuidagi ei kannatanud. Parkisin masina siis õunapuu ligi heinamaale ja kulgesin metsaveotraktori jälgi mööda aarde poole. No oli nii võsa kui pori, kuid ei midagi üle mõistuse. Miskil hetkel vaatasin, et aare asub u 400 m vasakul, samas miski minus - ilmselt georadar, palus ikkagi algul vaadata hoopis paremale poole, kuhu ka üks vaevumärgatav rada paistis minevat... ja hoplaa... seal see kivi siis oligi... 500 m kodus arvestatud punktist. Nii, et mul georadar oli sellel korral ikka ilusti paigas ja töökorras :D. Aarde vormistus suurepärane, tänud!

Peale pikka matka leidsime üles :)

 1 

Taas üks nädalavahetus Saaremaal ning villis garaažist väljas. Kuidagi (enam ei mäleta kuidas) õnnestus mul oletada, kuhu ja mida peaks otsima minema. Seega keerasime villise nina georadari poole. Kahjuks olid metsarööpad nii hullud, et isegi meie pidime oma auto metsaserva jätma ja jalutama. Eriti huvitavaks kujunes muidugi see osa, kus Juts "lõikama" hakkas ning seetõttu päris tükk aega võsas ragistas, et sealt taas tagasi samale teerajale jõuda. Ei ole minus seda georadari geeni, kõik tuleb raske tööga.

Aarde leidsime, sellest sai ka Saskia lemmik. Tänud peitjale!

Meie mõnus jalutusrada

 1 

Kunagi ammu kodus sai kivi asukoht välja vaadatud ning tänasel algul ilusana tundunud päeval otsustasime selle retke ette võtta. Jalga said pandud plätad, sest kummikud olid koju jäänud ning tossud ei tundunud pärast logide lugemist enam piisavad. Lähenesime mööda teed, mis muutus paarisaja meetriga tõeliseks mudamülkaks. Mingist hetkest alates hakkas padukat sadama ja me otsustasime jätkata mudas liikumist paljajalu, mis suurendas liikumiskiirust oluliselt. Nägin Google aerofotol sõidukijälgi metsasihil, mis möödusid kivist umbes 100m kauguselt. Langetasime koheselt otsuse mööda neid kivini minna. Selgus, et aerofoto on vananenud ning jälgede asemel leidsime eest võsastunud sihi. Mis siis ikka, siht on siht. Kivi juures puhkasime veidi ja ma väänasin oma läbimärgu ning mudaseid riideid. Logisin siis väga laheda teostusega aarde, tegime kohustuslikud pildid kiviga ja saimegi asuda tagasiteele. Tagasitee oli raskem, sest vihm oli vähesedki pidepunktid mudamülkaks muutunud tee peal enda alla matnud. Õnneks kumbki meist pikali ei kukkunud, aga ega see poleks midagi enam märjemaks teinud. Rõõm oli suur, kui jõudsime tagasi suure tee peale, kus soojas ja mõnusas autos ootas ülejäänud seltskond. Tänud peitjale!

01074

 1 

Ilmselt üks võsasemaid ja mudasemaid võsasid, kus kunagi ragistanud olen (ja seda ma ikka olen, ka geopeituse väliselt). Lähenesime ühelt poolt võsast ja lahkusime teiselt poolt, sest sealt tundus ometi rada minevat, aga mitte kauaks... varsti olime veel sügavamas võsas. Aga igatahes oli see lastele huvitav elamus niimoodi ragistada ja sumbata. Retke peale kulus umbes 3 tundi. Kivi(d) oli(d) uhke(d), kuigi tohutult sammaldunud. Aare ise oli ülivinge. Tänud!

 9 

Tagantjärgi meenub, et kodus lahendasin asukoha välja väga kiiresti. Paar korda googeldasin ja juba anti kandikul kätte ka üks täiesti usutav koordinaat, mille toksisin aarde asukohaks. Kuna asi paistis nii lihtne ja loogiline, siis ei hakanud ka midagi üle kontrollima.

Autoga eriti kaugele ei saanud, sest üks suur tundmatu masin oli ees. Uhkel sammul hakkasin minema, kuid huvi pärast küsisin masinamehelt ka nõu (samal ajal sain aru, et tegemist on metsaveo traktoriga). Tahtsin teada millised on mind ees ootavad teeolud. Andis teada, et kummikuteta pole seal midagi teha kuna isegi metsaalune on paksult vett täis. Tänasin ja läksin tagasi auto juurde kummikuid tooma. Uuesti metsaveotraktori juures uuris juht, et kuhu ma täpselt minna soovin. Rääkisin talle oma soovist, mille peale andis mõista, et ta just sinnapoole teel ja võib mind ära visata. Loomulikult haarasin võimalusest kinni ja nõustusin. Hoiatas vaid, et natuke kitsas saab olema ja kuna kont ei tööta, siis ka võrdlemisi palav. Esimesel 500 meetril kahetsesin oma otsust kuna tõesti keha oli kitsikuses olemisest kange ja temperatuur tõusis kuudis tasemele mis oli kergelt talumatu. Edasi aga nägin mis jõed seal voolasid. Harversteri rööpad olid kuni meetri sügavused ja vett täis. Keskmine osa ja ääred mudast üleujutatud. Tossud oleks ma võinud kohe maha kanda pärast sellist matka ja kummikutest oleks võinud ka kohati väheks jääda.

Üks hetk olime keset lagendikku ja minu omapäraseim taksosõit oligi läbi. Juht näitas mulle näpuga ühes kindlas suunas aga lisas, et nagu näed siis siin midagi vaadata küll ei ole. Soovisime üksteisele edu ja läksime mõlemad oma ülesandeid täitma. Kuna tema poolt näidatud suunas ei paistnud midagi ja see oli erinev minu koordinaadist siis läksin oma kodutööd üle vaatama. Minu koordinaadil valitses aga veel suurem tühjus. Olin segaduses ja hakkasin üle vaatama oma kodutööd. Absoluutselt targemaks ei saanud. Tekkinud oli ka joogijanu ja muidugi ma peale kummikute mittemidagi kaasa ei võtnud. Otsustasin siis üle vaadata metsamehe poolt näidatud koha. Tuhlasin ringi aga ei midagi. Siis jalutasin mööda mudast teed tagasi lootuses äkki näeb nüüd midagi aga tutkitki. Seejärel hakkasin metsa lihtsalt risti-rästi läbi kammima. Pika peale leidsingi ühe piraka kivi, nii umbes 4x3x3 meetrit kivi. Arvasin juba et õige koht ja oli kergendustunne aga aaret ei kusagil. Selle pettumuse ja hirmsa joogijanu koosmõjust tekkis tüdimus, et otsustasin loobuda. Tagasiteel sattusin ühe mõnusa metsasihi peale kus ei pidanud üldse ragistama. Teel tagasi aga mõtlesin, et "kurat, siia siiski tagasi küll kunagi ei viitsiks tulla" ja otsisin üles viimased energiavarud ja pöörasin otsa uuesti ümber. Kuna see õrn metsasiht tundus kuidagi ebaloogiline, siis sisimas lootsin, et see viibki mind õigesse kohta. Kui ma lõpuks nägin seda otsitavat, siis olin küll õnnelik. Peaaegu et lausa rõõmupisarad. Veekaotus oli aga nii suur, et silmist oleks vaid tossu tulnud. Eest leitud aare oli aga kogu seda vaeva väärt, järjekordne suurepärane teostus. Võib öelda, et minu georadar hakkas alles siis tööle kui otsustasin loobuda.

Tagasiteel naeratas õnn minu õuele ja toimus täielik vedamine. Ma jalutasin mööda metsasihti ja metsaveo traktori hääl muudkui tugevnes. Tõstsin natukene enda tempot ja lõpuks kui jõudsin risti rööbastega, oli metsaveo traktor minust mõne meetri kaugusel. Tõstsin hääletamiseks pöidla ja sain tagasi. Sellist vedamist pole ammu olnud. Kui ma oleksin jõudnud enne traktorit, siis poleks väga hullu olnud, sest keskmine osa oleks olnud enamvähem okei kõndimiseks. Kui aga pärast traktorit, siis ma oleksin pidanud minema sügavale metsa, et pääseda veest ja mudast ning ragistama pika maa tagasi. Lõpuks auto juurde jõudes heitsin kurnatuna maha, kugistasin sisse liiter vett ja proovisin järele mõelda miks ma seda teen. Möödunud oli 3 tundi ühte kivi taga ajades aga ise sellega rahul. Ju siis läks asja ette.

Peitjale tänud elamust pakkumast!

Takso

 5 

Kuna sukeldumisplaan läks untsu, siis otsisin selle asemel mõned aarded ära. Kuna minu georondi jaoks oli selle aardeni viiv tee liig mis liig, siis parkisin ta ära ja jätkasin jala. Isegi jala oli kohati paras katsumus, aga kohale ma siiski jõudsin. Kuulu järgi olid teeolud isegi head olnud varasemaga võrreldes. Kohapeal vaatasin veidi ringi ja otsisin siit-sealt. Nii suurt kolme mina küll varem näinud pole kui kivi tükkide arvu järgi otsustada. Lõpuks hakkas midagi ebaloomulikku silma, mis vajas kontrollimist. Teostus oli üllatavalt äge. Tagasiteel nägime metsataktori poolt üles küntud tee rööpas mingit imelikku kuulikeste hunnikut. Viskasin sinna keset teed vedelenud roostes poldi, millepeale tekkis kohe elu. Selgus, et tegu on kalapesaga... Leidsid ka koha, kus paljuneda. See ju kuivab kohe ära. Või on siis Saaremaa mehed Virtsu omadest õppust võtnud ja üritavad ka teeauke kaladega parandada. Aitäh peitjale.

 1 

Selgus et konteineri lukk on katki läinud, seega hetkel saab veidi lihtsamalt logiraamatule ligi. Lähipäevil ehk saab korda.

 5 

Istun praegu siin kivi otsas. Tulin tsikliga ja mõtlesin, et saan lahedasti lähedale... aga tuli hoopis lahe sumpamine. Nüüd ma siis tean, kus ta elab! Tänud peitjatele, väga vahva aare.

Terve metsaalune oli selliseid siniseid lilli täis.

 4 

5+ aare. Rohkem ei tahaks hetkel kirjutada. Olime teised. Tänud!

 1 

FTF. Huvitav kivike. Ei teadmud sellest varem midagi. Georadar töötas üllatavalt hästi. Ei mingit ekslemist. Tänud juhatamast. EVEJ