Võhma raba

Iga sekund mõtlesin, et oleks pidanud ikka räätsad kaasa võtma, sest võttis ikka Võhmale. Samas harjusin mingi hetk ära ja polnud enam viga. Leid tuli kiiresti. Aitäh raba tutvustamast!

Pikemalt Kõverjärve logis.

Tänase päeva eesmärk oli siia tulla. Räätsadest oli abi kuigi mätas kohati juba külmunud. Maive lõigi räärsadel komistades põlve nii valusalt ära, et ei jõudnudki aardeni. Jõhvikad olid head aga külmunud sabla seest ei saanud neid eriti kätte. Eriti vinge koht oli voore ja raba piir, kuus rivis kuused kasvasid. Kahjuks saatis kogu päeva meid polügonilt tulev kahuri ja automaadi müra. Natuke ärevaks tegi see paugutamine pikapeale. Tänud peitmast.

Jõhvikapildid juunikuus tundusid ulmelisetana, aga krõpskuivaks kõrbenud rabas olid mahlased jõhvikad kõrvuti õitega täiesti olemas! Käisime tossudega, need jäid täiesti kuivaks, muidu märjemad kohad hoopis ragisesid murdudes. Vaid laukaserval astumine andis lirtsuvat häält. Aitäh!

Imeline! Vapustav! Fantastiline!

Teel rabasse

Päris mõnus aare soojal juunikuu päeval. Kerge ka. Ütleksin et mitte 3.5 raskus vaid 2.0 või 1.5. Lihtsalt natuke kõndimist. Siis logi ja siis puhka ja suple! Teine kord sel aastal supelda. Küll laugaste pääl on hää! Tänan!

Kristal varem leitud, jäi trepi juurde lõunatama, mina sumpasin aardeni ja tagasi. Aitäh!

Leitud

Meie peamine eesmärk. Parklast läbi aarete trepist üles ja omadega rappa. Seeni oli palju,ei korjanud ...veel. Jõhvikaid ka ei korjanud. Tänud

Trepp rappa

Jussi matkarajalt põikasime ka rabasse.Aitäh!

 8 

Otsustasin täna aja maha võtta ja ennast kuskile laadima viia. Sellest aardest sai täna peaeesmärk. Kui esimese hooga arvasin, et siin saan pikalt iseendale seltsi pakkuda, siis selles ma eksisin rängalt. Juba Kaksiksilla parklas oli, hoolimata hommikusest ajast, paar masinat ja buss ees. Üsna teekonna alguses trehvasin juba ka 2. ja 3. klassi jütse, kes niheledes kuulasid kui kasulik või kasutu põdrasammal on. Eks seda oli arvata, oma poisidki olid täna kooliga väljasõitutel loodusesse. Varsti surus ka RMK kastikas mind teelt välja ning ka matkajaid ja seenelisi leidus täna üksjagu. Ajasin minagi ennast mööda rada aardega võimalikult risti ja kalpsasin kuristikust alla. Raba servas oli kohe selge, et aeg on tossud kummikute vastu vahetada. Nii võis juba edasi otsejoones aarde poole kulgeda. Vot siin oli vaikus. Ei ühtegi hingelist ega mingisugust inimtekkelist müra. Ainult ma ise nohisesin vähe valjemini pulssi meelega vähe kõrgemaks ajades. Kui aardeni oli jäänud veel paarkümmend meetrit, ootas ees viimane takistus. Ei olnud plaaniski ringiga minna. Lükkasin sealsamas kesta maha, surusin pastaka kaelaketi vahele ja sumasin vette. Vesi oli üllatavalt soe. Võrreldes samal päeval kogetud Paukjärves-, Väinjärves-, Jussi Linajärves ja Sillaotsa järves sulistamistega, oli siin vesi ikka paar kraadi soojem. Asjadeni tagasi naastes ei tihanud ma veel tükk aega kesta sisse tagasi pugema vaid vedelesin ja lõunatasin seal mõnusas keskkonnas veel oma paarkümmend minutit. Kuid iga pidu saab ükskord otsa ja aeg oli, siit teekonna kõige kaugemat punktist, auto poole tagasi liikuda. Kokku kulus neljale aardele koos sulistamiste ja molutamistega 18km ja 4.5tundi. Väga meeldis siinne mitmekülgne maastik. Siin on ruumi küll uutele aaretele, tulen siia hea meelega uuesti tagasi. Ja kui aardeid ei peideta, tulen ikkagi.

Tänud.

 2 

Jõudsin õhtu hakul Jussi loodusraja parklasse. Siin olin korra varem käinud ja tollane külastus jättis kustumatu mulje. Eestis pea ainulaadne maastik mõjus maagiliselt ka sel korral. Jalutasime Otiga läbi "tundra", kõndisime läbi metsa, ümber järvede ja oosist üles, et sealt otsejoones Keava rappa ja aardeni minna. Rabamaastik oli õnneks leebe, mistõttu selle läbimine ei valmistanud ka Otile suuri raskusi. Ning kuna vahemaa oli ka lühike, siis jõudsime kiiresti kohale. Pärast aarde logimist sai ka kaunist ümbrust õhtupäikese valguses nauditud.

Matkarajale tagasi jõudes oli veel piisavalt valge, mistõttu otsustasin ka ülejäänud raja läbi käia. Sedasi sai ka teisi järvi nähtud ning uuesti lageda peale jõudes ka loojuva päikese punakat kuma nähtud.

Aitäh toreda jalutuskäigu eest!

Oi tore vesine jalutuskäik. Tänan.

 1 

Tänud aarde eest :)

 1 

Leitud, logitud, tänan!

 3 

Kui esialgu oli plaan, et alustame Koersilla parklast, käime Vahtriku talu juures ära, siis siin Võhma rabas ning tagasi Koersillale, siis sõbrad veensid meid ringi, et nii palju meil ka siin talvises metsas ikka matkata ei tasu. Seega, alustasime hoopis Kaksiksilla juurest, külastasime Vahtriku talu ja suundusime sealt Jussi järvede ja selle aarde poole.

Lund oli muidugi mehe moodi ja nimetatud talu juurest kuni Jussi Väinjärveni oli ikka läbi lume rassimine, kus rada ees ei olnud. See järveäärne rada näis aga popp koht olevat, mida külastatakse neil päevilgi palju ning isegi lõkkealusel korralik lõke veel põles, keegi oli äsja lahkunud. Me tegime hetkeks istumispausi ning jätkasime oma teed Suurjärve, Pikkjärve ja Kõverjärve poole. Rada oli ees ning jalutada hea ning isegi jalgades polnud veel väsimust tunda. Kõverjärve ees otsisime sobivat kohta, kuskohast rabasse keerata ja tegime seda siis kui aardeni näitas veel 530m. Kui mujal metsa all võis öelda, et lund oli ca 30-35cm, siis siin rabas sai sumbatud kõik aeg põlveni lumes. Oma osa andis ka see, et lume all oli pehmem pinnas, mis vahepeal kandis ja siis jälle mitte. Kui muidu võis rabas üsna muretult liikuda, siis vahetult aarde kõrval olevast laukast otse üle minna ei söandanud. Pisuke ring ümber lauka ja juba olimegi aarde juures. Loomulikult oli meel hea, et see pingutus päädis leiuga.

Nüüd tuli veel taas end sellest paksust lumest läbi rassida, et kõvakstallatud matkateele jõuda. Taas järve ääres rajal oli juba lust käia ning suund sai võetud Koersilla poole, et enne pimedat ikka välja jõuda. Kuigi enne matka lõppu oli päike loojunud, siis saime ikka loodusliku valguse toel lõpuni välja.

Ah, meil matkast rõõmus meel! Oh, me ei eksinudki teelt. 11,3km ja 4h hiljem olimegi rõõmsalt metsast väljas. Sai veedetud mõnus päevake mõnusalt matkates. Aitäh!

 4 

Matka loogiline jätk Jussi aarde juurest. Ja juba Kõverjärve kõrval kõrgel pervel kõndisin täitsa elus esimest korda. Lehtpuud küll varjutasid kaugemad vaated, aga see kaldenurk iseenesest oli positiivne üllatus. Läksin järveäärset rada mööda aardele võimalikult lähimasse punkti (juhtumisi üks kõrgemaid kohti) ning siis laskusin sirgjooneliselt alla rabani - sedapidi sai suht ruttu, pärast samast üles tagasi võttis võhmale :o) Raba oma ohtrate veesilmadega kuulub kindlasti kõikse kenamate sekka, vägagi mitmekesine teekond koersilla parklast lisab veel tublisti väärtust. Soovitan väga ja tänan peitjaid!

 1 

Sattusin siia kanti ka talvel, aga mingi konspiratsiooni tõttu ei olnud raba nõus kogu selle külma kiuste jäätuma. Praegu jätkuvalt vesi väljas, aga oluliselt nauditavam. Varbad pehmes pinnakihis, mille vesi sama soe kui suvel. Kõndimisretkelt väike kõrvalepõige. Tänud siia juhatamast!

 1 

Ma väga kahtlesin kas tahan edasi Jussi juurest minna. Vihma hakkas ka täiega ladistama. Otsustasime siiski proovida. Õnneks sai tehtud, oli väga väsitav, mõnda aega ei taha nüüd raba näha. Vist oli veidi vara siia trügida, kohati oli ikka päris vesine maastik. Matkaraja osa oli tore, meenutas Voose kanti. Aitäh!

 1 

Kui Jussi oli logitud, siis mõtlesime mida selle aardega teha. Palju oli käidud, aga palju oleks vaja veel käia. Otsustasime ikkagi proovida. Siin tasus kummik täiega ära. Kingaga poleks igal juhul kuiva jalaga lõppu jõudnud. Isegi minu jaoks oli füüsiliselt päris raske ja naha sai märjaks. Hea, et ikkagi ühe retkega ära tegime. Ilus kant, aitäh!

 4 

Jussi aardest matkasime edasi Võhma rabasse. Piia ja Peetri aarde puhul olin täiesti valmis, et enne logi kirjasaamist tuleb astuda vähemalt üks korralik 10 km ring aga vot ei olnudki seekord nii palju vaja :D. Nu võib-olla siis mõne järgmisena peitmisele tuleva rabaka juures, jääme igatahes ootama ;). Sest nendest vahelduva maastikuga rabakatest on ju alati ainult rõõmu :). Aitäh Piiale & Peetrile nii otsija- ja loodussõbralikult peidetud aarde eest, saime väga toreda jalutuskäigu. Ja nagu lisatud piltidelt näha, veel palju muudki...

Vaade aarde läheduses

Head kevade algust :)

Leiupreemia

Tagasitee

Parkla nagu Viru rabas, meie tulime selleks ajaks juba metsast tagasi :)

 7 

See aare oli üks meie tänaseid suuri eesmärke. Kui eile olime veel üsna kindlad, et tuleb räätsamatk, siis täna hommikul otsustasime, et katsume ilma läbi saada. See meelemuutus oli tingitud üsna proosalisest põhjusest- nimelt autod tuli maha jätta plaanitust 2 km varem ja ei viitsinud end kaamli moodi ülekoormata. Ja kuna tundus, et viimase nädala külmakraadid on lumekooriku mõnusalt kõvaks teinud, siis lootsime ilma hakkama saada.

Rappa jõudes võttis meid vastu helendav ja mõnusalt kandev lumi. Saime jalutada kidurate mändide vahel nagu pargis, kordagi isegi sisse vajumata. Tõeliselt hea ajastus oli selle raba külastamiseks. Aare oli oma parima tervise juures, logisime ja premeerisime end väiksese magusa ampsuga. Täitsa tore oleks siin rabas veel mõnda aaret või lausa multit otsida. Peitjad, tehke palun seda rõõmu!

Tagasiteel tegime väikse ringi matkarajal ja jõudsime toreda trepini. RMK teeb ikka matkamise niimoodi õige lihtsaks. Kui jõudsime uuesti Jussi nõmmedeni, siis hakkas äkki vastu voorima muguseltskondi. Küll laste ja koertega. Olime ülimalt rahul varakult alustatud päevaga, sest saime täielikus rahus kogu seda looduse ilu nautida. Lõunaks olid kõik parklad ja teeääred autosid täis pargitud ja aina vuras neid juurde. Tõdesime, et hommikud on ikka parim aeg mõnusateks seiklusteks.

Täpselt 4 tundi ja umbes 20 000 sammu hiljem olime väsinute aga väga rahulolevatena taas autode juures tagasi. Imeline ennelõuna ilusal maastikul väga vahvaid aardeid otsides ja muidugi mõnusas seltskonnas.

Aitäh geopeitus, aitäh peitjad, aitäh sõbrad!

Jalutuskäik betoonlumel

Uhke rajatis metsas

 4 

Aeg muudab kõike. Olude sunnil saime rabaäärde alles hämaras. Kiitsin ennast, et polnud aaret teabkui kaugele rappa peitnud. Kui veel 4 a tagasi ei julgenud sellisele maastikule räätsadeta astuda, siis nüüd astusime julgelt ilma, teades, et tagasitee jääb pimeda peale. Aeg hävitab ka muud, konteineri kaane plastik oli muutunud rabedaks ja rabedus oli selle kaane pulbristanud, konteiner ääreni täis vett ja logiraamat oli ujumise selgeks saanud, kalipsota sealjuures. Vahetasime kõik välja. Loodan väga, et kellelgi logimine selletõttu teostamata ei jäänud.
Kõike tegelikult aeg ei muuda - raba oli sama ilus, või siis veelgi ilusamaks muutunud. Kui ei usu, minge vaadake, kui usute, minge ikka!
Tagasiteel kottpimedal nõmmel pidasime ka iseenda kõhukorinaid karu hääleks lähedalasuvas põõsas.

Topsi kaan on katki, vajab vahetust.

Algul arvasin, et siin saab mööda raba pikemalt astuda aga tegelikult oli enamus rajast Jussi järvede ääres ja rabalõik oli edasi-tagasi 1 km pikk. Rabas olid eelmise aasta jõhvikad endiselt veel väga maitsvad ja nulli jõude solin neid päris palju suhu pannud. Laugastel ujusid 2 uhket laululuike aga pildile ei tahtnud nad kuidagi jääda. Tagasi parklasse jõudes oli parkla autosid neljalt realt täis ja lisaks olid paljud autod parkimas lisaks ka parklani tuleva tee ääres. Rahvast nii palju matkarajal küll ei kohanud, sellel maastikul jagub nähtavasti ruumi kõigile.

 1 

Murakate aeg hakkab vaikselt lõpule jõudma ja loomulikult tuleb sellest veel viimast võtta ning rabasse tõtata. Koersilla parklas oli üllatuslikult vaid 4 autot ja tõotas tulla mõnus rahulik kulgemine. Kaasa võetud kummikud jätsin peale mõningast kaalumist siiski autosse ja otsustasin seekord plätudega piirduda, mis tagantjärgi oli suurepärane otsus. Lasin aussid Kriimu ja Steffi lippama ning järgnesin neile pisut aeglasemas tempos. Juba Linajärve juures algas aussidel rõõmupidu ja vettehüppeid nautides käisid nad usinalt kalasid kollitamas :D Loomulikult said oma osa rõõmust ka Pikkjärv, Kõverjärv ja mitmed raba laukad. Eks elu näitab, mis taimesid ja maimusid nad oma kasukatega niimoodi ühest veest teise transportisid. Rabas sain veel piisavalt murakaid nautida ja mõnes kohas õõtsudes kuulsin küll vett, kuid üllatuslikult jäid jalad siiski kuivaks. Heas korras aare avaldas end kauni laugastiku juurest küpsete sinikatega ülekülvatud maastikult. Tänan kutsumast.

9 aastane kala-koer Kriimu omas elemendis

 1 

Minu roosad kummikud on nüüd raba ka ära näinud :) väga mõnus koht, aitäh peitjale!

 2 

Mõned liikmed fämist jäid kõrgemale maale, julgemad tõmbasid kummarid jalga ja asusid raba poole teele. Kandis hästi, ainult mõnes üksikus kohas pidi sammu valima. Kui üleval oosiserval oli jahe tuul, siis rabas olles tuli isegi päike pilvekese tagant välja ja meil hakkas päris soe :) Aare leitud pärast kiiret fotosessiooni laugastega, nad on tõesti ilusad seal. Täna oli ühel pool aaret jääs laugas ja teisel pool sillerdas vesi. Tagasiteel pistsime mõne talvitunud pohla põske, väga mõnus värk. Aitäh!

 1 

Tänu matkateele sai otse raba servale. Raba oli kuiv. Kuiva jalaga sai aardeni välja. Ainult vajuv maapind meenutas, et tegemist ei ole tavalise metsaga.

 1 

Siia suundusime otse Jussi aarde juurest. Raba pinnas kandis suurepäraselt ja aare sai kiirelt leitud. Peale logimist tekkis väike pettumus aarde asukohas. Aare on lihtsalt liiga laugastiku servas, oleks tahtnud, et see asunuks kusagil keset laugastiku. Kuna geopäeva päike hakkas vaikselt loojumise märke näitama ja veel oli plaanis mõned aarded noppida, siis jäi seiklemine kaunis laugastikus seekord ära. Aitäh.

 1 

Leitud. Imeline aastapäev!

 2 

Parkisime ennast Koersilla parklasse paika ja asusime pidupäevasoovide saatel rajale. Kui olime jõudnud optimaalsesse kohta võtsime suuna aardele, lund oli küll parasjagu paksult, aga õnneks selle all mingeid üllatusi ei peitunud ja saime kenasti kohale jalutada ja nimed kirja panna. Tänud peitjale, väga mõnus koht!

 2 

Väike kõrvalepõige Jussi matkarajalt, kus sai perega sügist nauditud. Võrratult ilus oli. Tänud kutse eest Võhma rappa! Aare heas seisus.

Teel rappa kohatud pliiatsivabrik

tsivilisatsioon metsas

nulli lähistel

sai käidud päikseloojangul. jala sai märjaks, aga räätsadest puudust ei tundnud.

 3 

Rabas müttamised on vähemalt minul küll muutunud üheks lemmikumaks tegevuseks. Kui raba kuskilt osta saaks, siis ma ostaks selle endale tahatuppa ja käiks igapäev paar tundi mööda tuba ringiratast ja kuulataks rabavaikust. Aare kenasti korral ja kohal, vahepeal on selle küll leidnud mingi PEW-PEW mees, kes on ka endast midagi sinna jätnud. Räätsad on nõrkadele, täitsa tavalise linnajalatsiga murdsin läbi, ja et olukorda veel ekstreemistada, sai tuldud otse üle nõmme. Ühe klaaspudeli korjasin ka kuskilt laugaste vahelt üles ja annetasin Jussi parkla prügikasti.

 1 

Hommikul alustuseks selline hea soojendus, tänud.

 4 

Hommikul vaatasin, et on tagumine aeg veel mõni raba aare võtta. Enne metsa keeramist käisin veel Kõrvemaa matkakeskusest läbi ja võtsin Eve käest ühe suure kohvi ning kihutasin Jussi parklasse. Sealt otse üle Jussi nõmme ja juba oma teatud rada pidi otse Kõverjärvele välja.Vahepeal tulid veel 2 kalameest vastu kelle kottis suured haugid ja muid kalu.Järve jää täitsa kandis ja sai jälle lõigata. Üle valli mändide alla, kus oli natuke pehme, aga kui juba rappa jõudsin, siis anna aga minna.Aardeni oli sellise ilmaga lausa lust astuda ja veel eriti laugastel. Aare tuli kenasti nähtavale ja logitud sai samuti. Ah ja, muidugi veel üks oluline asi.Avastasin sealt ühe roosa ja väeti Notsu kes kükitas karbi põhjas. Mul hakkas temas nii kahju ja kui logisi lugesin, siis nägin, et Speedy oli ta sinna toonud juba 6. juunil.Nüüdseks on sellest juba 10 kuud möödas ja otsustasin Notsut tunnustada aurahaga.Lohutasin teda veel, et oled juba suureks seaks kasvanud siinse raba õhu ja jõhvikate keskel. Peale logimist otsustasin, et käiks ka Augjärvel ära

Tunnusmärk meie väiksele Notsule.

Kasvuraskused

Vabad korterid

Kuhu edasi ?

 1 

Muidugi läksime parklast kõige otsemat teed või noh tee oli ainult alguses. Saime ikka mitmeid mägesid ületada enne kui lauge rabamaastik andis hinge tõmmata. Mõnus oli. Tänud.

 1 

Geotuuri lõpetuseks tegime veel ühe rännaku.Peale aarde logimist vaatasime,et Jussini on ainult 1,4 km.No mida veel mõelda,teeme selle väikse sutsaka kah veel otsa.Eks kunagi peaks ka lumevabal ajal seda Võhma raba veel uudistama tulema.Aitäh

 1 

Ilus ilm ja jäätunud maapind aitasid kõvasti. Kaardilt tundus aarde ümbrus hull koht, aga praegu oli seal väga kerge kõndida. Uskumatult palju oli parklas autosi, sisuliselt oli parkla täis. Seda ka ITi meeste lähedal parklas. Kokku sai täna ~14km käidud Kõrvemaal.

 8 

Oma matka alustasin Koerasilla parklast. Teerajal ei olnud ühtegi inimjälge. Vastu vaatas ühtlane valge lumevaip. Mina kummikutega aga rüvetasin selle ilusa vaatepildi. Silm puhkas ka metsa vahelt välja saades kui avanesid vaated lumistele küngastele, mille vahelt lookles läbi see samune teerada. Üks hetk kui hakkasin aardest endast juba kaugenema, siis tuli võtta vastu raske otsus teerajalt lahkumiseks. Küngastel olev lumine taimestik sellise tobeda kõrgusega, et suur osa lumest kukub otse kummikusse. Püksid ei mahtunud üle jalanõude ja teibi olin ka koju jätnud. Ei jäänud muud teha kui kannatada ära. Umbes 700 meetrit enne lõppu juhtus äpardus. Täiesti süütus kohas astusin kuhugi reiesügavusse tühimikku ja väänasin jala välja. 5 minutit kogusin ennast ja mõtlesin järgi kas on üldse mõtet lõpuni välja minna. Longates jätkasin. Kui tuli oja ja järjekordne järsk oos, siis selle käigus ununes valu ja tuli uuesti meelde alles järgmisel hommikul voodist välja astudes. Rabamaastik oli mõnusalt lihtne ja väga kiiresti jõudis kätte laugastik. Kujutasin vaid ette kui kena siin suve -või sügisperioodil võib olla. Logisin aarde ja peaaegu täpselt mööda sama teedpidi tagasi. Teerajale jõudes panin jalga kuivad sokid ja tossud. Edasine kuni autoni oli kui jalutuskäik trenažööri peal. Aitäh!

 6 

Matk "Milleks minna otse kui saab ka suure ringiga ja raskemat teed.." Ilm oli ilus, nautides ja lobisedes unustasime, et plaan oli aarde juurde ju minna.. vaatasime lõpuks kaarti ja proovisime siis otse.. sai sumbata läbi eheda metsa ning rabaserva, lapsed hakkasid pisut torisema, aga lõpuks läks ümbrus helgemaks.. Piknik kohvikus "Rabamänni all" andis uut energiat ja tagasiteel käisid lapsed kõik augud püsti ja pikali läbi. Tagasi algpunktis kõik jälle rõõmsad ja rahulolevad - et kokku tuli ~9,5km lastele igaks juhuks ei öelnud.. Täname peitjaid!

Võhma raba

Võhma raba

Kohvik Rabamänni all

 9 

Justkui juba väike traditsioon hakkaks kujunema - kohtume pühapäeval raba servas :) Koerasilla parklasse jõudes oleks justkui väiksemat sorti geosündmusele sattunud, nõnda palju oli meid seekord. Enne teeleasumist toimus abivalmis geokollegide poolt ka lühike veenmisprotsess räätsade kasulikkusest aga ma jäin endale kindlaks, et teen enda elu täna raskemaks, tegelikult ei olnudki... Kuna noorgeopeituritel Laural, Martinil ja Helduril :) oli 15 aastane Jussi aare veel leidmata, siis tegid teised ka meiega koos Jussi nõmmedel natuke pikema matka. Meie suundusime metsa ning hiljem kohtusime jälle Kõverjärve jääl. Ning peale seda oligi käes aeg talvist rabailu nautida ja vahepeal ka aaret logida. Tervitused ja tänud kaaslastele ja Piiale, Peetrile järjekordse mõnusa rabapühapäeva eest!

 12 

Anni suuskas koos meiega Jussi nõmmeni ja siis läks tagasi parklasse suuskama. Väike ekskursioon Jussi nõmme väljadel, katsetused Kõverjärve jääl ja kohtusime enne tõusukest Jussi aaret otsimas käinutega. Loetud meetrite pärast toimus räätsade paigaldamine v.a. Heldur,Martin ja Frigus. Raba oli kaunis ja lahedasti sile astuda. Aare sai leitud ja edasine suund kaasikusse. Kanarbikus sahistades jõudsime matkarajale ja edasi juba Koerasillale. Tänud kaaslastele matkajatele ja Piiale ja Peetrile.

 12 

Jussi nõmmele polnud veel talvel sattunud, seega olin juba ette rahul, et sain retkel kaasa lüüa. Kuna auto-aare-auto oleks liig lühikeseks ilusas talveilmas jäänud, tegime pikema kaare kanarbikuga kaetud Jussi nõmmel. Ühel teeristil suundusid osad Jussi aaret otsima, kel see juba leitud, kulgesid mõnusalt neile järvekeste vahel liikudes vastu, et siis juba koos Võhma rabale minna.
Rabasilmade jää kandis matkalisi kuigi rabal enesel oli ka vesiseid kohti. Kui mina kohale jõudsin, oli poistel aare juba leitud.
Pildi seletus: Kuna meil oli seltskonnas ka üks noormugu, lõõpisime teekonnal, et kui esimene aare leitud, tuleb mugul alati üks rabasuplus teha, ennem peituriks ei saa. Mart lõigi silvesterstallonenoaga jäässe augu, millest siiski ainult üks kuldne retriiver lõbu tundis.
Mart siis kamandas noorpeiturid selili räätsadega harjutusi tegema.

Lõppes kõik Kulli puhkekohas vorstikeste praadimisega ja hea ja parema maitsmisega. Väga lahe päev oli!

Võhma rabas

 14 

Oli väga vahva päev vahvate geopeituritega. Ja väga huvitav ja omapärane loodus. Aitäh peitjatele toreda pühapäeva eest! EVEJ

 13 

Nii tore kui kaasa kutsutakse. Päris hea astumine oli, veidi üle 7 km. Noorgeopeitur ja tema mugust sõber, kes matka lõppedes enam mugu polnudki, olid tublid matkasellid, rääkimata kogu lõbusast matkapundist. Pärast veetsime veel tunnikese koos vorste mugides. Väga vahva oli, aitäh teile ja peitjatele!

 14 

Mehed käivad rabas ikka ilma räätsadeta. Imekaunis raba ning seda ka talvel. Jää oli umbes 10-15cm. Meie Lauraga täname toredat geoseltskonda kellega tuttavaks saime. Äkki saab veel kunagi ühise retke ette võtta. Täname ka peitjat.

 9 

Üks tore jalutuskäik looduses. Meile väga meeldis! Aitäh

 11 

Oli see nüüd 97 või 98, kui matkasime Aegviidust Liiapeksile seltskonnaga, kus mina olin lühim meesterahvas. Toona oli nõmm värskem, venelaste ehitatud raudteeüleõidu makettki veel aimatav. Ja kunagi veel varem lükati üks orienteerumisvõistlus Ännijärve ääreshea mitu tundi edasi, sest, nagu kõlakad rääkisid, mingi rakett olla vasakule läinud. Nii et militaarmaastik missugune.

Koerasillal oli muidugi laulupidu - üle hulga aja +25 ja päike, kõik koerad tahtsid jalutamist ja tossud tuulutamist. Parkla ajas üle ja Jussi järvede poole liikus korralik rongkäik. Ei hakanud seda seekord segama, läksime otse üle nõmme.

Tuli meelde, kuidas ökoloogid pidasid nii kümmekond aastat tagasi Jussi järvedes settelõkse. Sihukesed vidinad, mis paigutatakse järve, et nad mõõdaksid setet, ehk siis kogu seda joga, mis muidu järve põhja settib. Mingil põhjusel oli aga kalamees ühe sellise välja traalinud. Edasine oli nagu Geokontrolli aarde õnnetu lõpp. Kalamees teatas militaristidele, peatati kogu laevaliiklus Jussi järvedel, demineerijad asusid tööle. Settelõksul olid paraku kontaktandmed peal ja lõhkumise asemel võeti ühendust omanikega. Me pole kunagi nii hirmul olnud kui seda elukat välja püüdes, tunnistasid nad, pomme jms on nähtud küll, aga sihukest riistapuud enne mitte.

Nõmmel hargnesime, kes korilema, kes sohu. Imelik kant - kõrged künkalaed on purukuivad, madalamates lohkudes tahtis vesi üle kummiku trügida. Sooserva pelgasin kõige rohkem, sinna voolab ju vesi ühelt polt kolinal mäest alla, teiselt poolt tasakesi rabalaelt. Eks ta märg oligi, aga läbi sai. No ja lõpp oli nauding - värviline kuum raba, jahutav tuuleke, puude vahel ootel põdrakärbsekari. Tops hakkas silma 63 meetri kauguselt, kõik muu kenasti korras.

Nii jäänudki. Logisin, tegin paar pildiklõpsu võrdluseks ja tagasi. Nagu ikka on tagasitee lihtsam, endagi jälg ju ees, lisaks taamal kõrguvale seljandikule. Ja kui nõmmele jõudsin, tulid kaasikust tüdrukud, korvid kukekaid täis.

Ja koju sõites oli tagapingil nii vaikne nii vaikne ;) Me täname.

 4 

Kuivõrd tuul nullis kalale mineku plaanid ära, siis tuli alternatiivne tegevuskava välja nuputada. See sobis suurepäraselt. Auto jäi matkaraja parklasse ning sealt asusime vantsima. Tegime terve matkaraja ära ning vahepeal põikasime ka aarde juurde. Väga vahva paik. Olen Jussi järvede ääres ka varem ringi ukerdanud ning kindlasti teen seda ka tulevikus. Suured tänud vahvasse kohta juhatamast!

Umbes sel kuupäeval sai leitud, miskipärast tookord kirja ei pannud seda.

 9 

Oleme täna enesekindlad geopeiturid, lähme ilme gepsuta rappa. Vot siin tundsin vahepeal gepsust ja selles olevast kaardist puudust. Sest kui telefonil levi pole, ei näe kaarti ega suurt midagi. Samuti on telefoniga (vähemalt C:Geoga) kaugemalt keerulisem täpset suunda määrata.
Auto jäi minu jaoks tuttavasse Koerasilla parklasse. Tossudes läbisime 3 km ja viimaseks kilomeetriks ajasime raba servas kummikud jalga. Maapind ja ka raba oli üldiselt purukuiv, kanarbik krõbises jalge all. Mõnustüüpiline Kõrvemaa, mida ma polnud ammu kogenud. Marje vist ei kordagi, nägi siis ka lõpuks ometi ära. Tasakesi liikusime aarde poole, küll seal läks alles ilusaks ümbrus. Nii palju saarekesi ja veesilmakesi. Puhas lust.
Aaret otsisime 150 meetri kauguselt ilma gepsita, isegi telefoni gepsita. Marje leidis enne. Tema logis, ma tegin pilte ja nautisin ümbrust ning elu-olu.
Tagasiteel helistasid lapsed ja Marje sai nendega laitmatu kvaliteediga mitmeminutise videokõne teha. Vot sulle leviauku.. Jalutasime enam-vähem sama teed tagasi ka, sest üks ei tahtnud Jussi aaret otsima minna. Ma polnud ka vastu, eks olid mul ju juba 2007a ihuüksinda leitud.
Aare korras, jätsime roosa Nodsu, ei võtnud ära midagi. Nauditavad 6 km ja 1.75 tundi Kõrvemaal. Tuhat tänu Piiale & Peetrile, et teile sellised paigad ja matkad meeldivad. Lühematele käikudele ongi just vahelduseks selliseid tarvis. Aitäh!

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/741631927

Allkirjaga kivi

Kodu

Keegi on koorunud

Militaarkunst

Veidi värvi ka

Kasvab kinni

Ujuma!

Imelised aarete saared

 5 

Ilus ilm meelitas õue. Lähim aare oli Võhma ja sinna ma oma sammud seadsin. Ratta tegin kah osadeks ja toppisin Joke'i. Mahtus küll. Kuna tegemist on ohtralt orienteerutud maastikuga, siis esmese otsa väntasin nii kaugele kui andis ja nats kaugemalegi. Lukustasin ratta puu külge ja asusin raba ületama. Väga-väga ilus oli! Laugastikus vaatasin ringi rohkem, kui ette nähtud. Seoses sellega ehmatasin kogemata lendu tedre. Seda ma uurima ei asunud, kas pesa ka all oli. Aardest idapoolset laukavahet tasub ilmselt igaks juhuks mõnda aega vältida. Pöörasin otsa ringi ja hakkasin tagasi sammuma, aga gps sai tühjaks. Teised akud olid kaasas küll, aga sisse panema ma neid ei hakanud, proovisin oma tajusid. Need töötasid väga hästi. Ratta leidsin kenasti kätte ja kodutee ka. Aitäh! Mulle väga meeldis!

 1 

Mõnus jalutuskäik võttis tegelikult nii Võhmale, et aarde juures tuli koon laukasse pista ja veidi jahutada.

 12 

Täna oli Vanglaüritus ja kohe võin etteruttavalt ütelda, et see Tallinna tuur läks mul täiesti rappa. Kuna kutsutud geosõber vedas alt, võtsin üksi suuna esimese aarde suunas ja kohe ebajopp sinise molli näol, poole tunni pärast oli mul nagu titel igasugune geoisu täiesti otsas.

Jõlkusin niisama ja näppisin telefoni, helistasin Tanelile, et ehk lohutab mind väheke ja et mis tema üldse täna teeb? Taneli telefonist kostus aga hoopis üllatuslikult Mihkli hääl! Mitte ööd ega mütsi ei saanud aru... Sain teada, et nemad läevad just Võhma rappa. Imekiirelt poetas Mihkel telefoni Tanelile tagasi, sest seda põrsavingu, mis mu suust tulema hakkas, tema kõrvakesed küll välja ei kannataks. Tanel oli aga omameelest veel orginaalsem, et no tule ka...

Halloo, mul jalas kontssaapad ja punane nahktagi, kuhukohta ma siukse riietusega läen? Tanel lohutas, et temal ju kummikuid lausa 2 paari! See, et need mu jaoks "sorokpasleednid" on, ei mängi ju üldse rolli, samalajal täristas Tanel mulle juba Aegviidu rongiaegu, Kitsekülast! Möödaminevalt mehelt küsisin, kus suunas see pagana Kits ja tema küla on. Veerand tundi hiljem leidsin end ootamatult Porgandist ja Aegviidus olin juba enne kamandajaid. Rabaparklas ulatati mulle kummikud, mõlemad mehed alustasid itsitamist, kuid kohe see neil katkes, sest ma koukisin oma seljakotis välja ketsid ja panin need jalga ja siis suskasin kummarid otsa. Mu mõlemad mehed vahtisid mu jalavarjustamist ammulisui.

Rappa ma tõesti täna "omadega" läksin. Tänud Teile peitjad, ilma aardeta ja ajuvaba kutseta poleks mu tapvalt igavalt algavast päevast 1,5 tunniks imetore seiklus saanud! Duracell mu sees sai 100% laetud!

 10 

Aegsasti oli suurema seltskonnaga (ID 230; 345; 1050; 2061; 2922) paika pandud plaan, veeta üks kena nädalavahetus Kõrvemaal aardeid jahtides. Kogemata olime meie need patuoinad, kellel peale Võhma raba seal kandis muud teha polnudki. Aja jooksul muutusid ka veidi plaanid ning ühine invasioon vahetus igaüks-omas-rütmis-omal-ajal tegutsemiseks. Keelitasime küll kaaslasi, et nad tuleks nautima kaunist varahommikust rabamaastiku - maad katab uduloor, kurg jalutab ja linnud röögivad. Aga ei avaldanud see mõte neile muljet. Kui hommikul mineku aeg kätte jõudis, lõpetati isegi norskamine ära, et nagu natuke peitus, või nii. Läksime siis kahekesi. Logi sai kirja mõni minut peale üheksat. Polegi nii vara veel rabas logi kirja saanud. Linnuvaatlejate - loodusenautijate arvates oleks see kindlasti ääretult hilja. Tegelikult oli täpselt õige aeg, sest hommik oli erakordselt soe, päike lausa kõrvetas. Oli huvitav astumine. Täname peitjat!

 9 

Tänase päeva staar. Kuusalu kandis helistas Anne ja küsis, mis ma kah täna teen, tema olevat tulnud Paidest Tallinna geopeituma. Vastasin siis, et Võhma raba lähme tegema. Tule ka! Ajasingi ta Aegviidu rongi peale ning poole ühe ajal korjasime kõpskingade ja nahktagiga Anne Aegviidust peale. Parklas tahtis Anne kangest minu kummikuid, kuigi jalg on tal 8 numbrit väiksem. Pistis tema siis jalga ketsid ning jalad ketsidega minu kummarisse. Pole paha. Ilm oli mõnusalt soe üle nõmme ja raba jalutamiseks. Aarde juures tegime veel väikse hingetõmbepausi ja siis tagasi parklasse. Kokku tuli poolteist tundi ja 6 km matka. Väga meeldis. Väga tänan.

 8 

Oli see alles vaheldusrikas maastik :D. Teel kohtas liivasussi, kanarbikuvälju, mägesid ja lõpuks ka raba. Viimasel mäel enne raba hakkasid piibelehed oma nuppe juba laiali lööma, ossaaaa...see lõhn oli siin võrratu. Vesisema pinna lähenedes sai kummikud jalga lükatud ja juba rabas ka rabaplätud. Ega rabaplätudel otsest vajadust polnud, kuid nii oli kindlam astuda , seda enam, et pidin ju koguaeg ringi vahtima ja pildistama. Siin seal oli näha loomade jälgi ja üks lasu meenutas suure ja pruuni eluka tööjääke :P, jäljed selle juures olid päris suured. Vaatasin kiiruga nagu öökull kõigis ilmakaartes ringi ja kulgesin edasi nulli suunas. Suusakepiga torkisin ka laugast ja pärast oli tükk tegemist, et seda va rohelist ollust sealt lahti saada. Tagasitee sai otsem võetud ja varsti olime taas kanarbiku vahel. Nüüd ei hakanud kummikuid jalast võtma ja tatsasime nendes edasi, sest nii tuhises jalatsitesse hulka vähem kanarbikuõiekesi ;). Nautisime seda õndsat rahu kui järsku käis kuskil läheduses meeletu ragin . Mina tardusin ja mõtlesin juba, et kas mängiks surnut või punuks kuhugi lähima puu poole... õnneks polnud silmapiiril kedagi, kellele seda etendust anda.Nii jäi punumine ära. Jalad pani see vahejuhtum küll kiiremini liikuma. Nii olid parklasse tagasi jõudes tallad päris tulised :D. Vaatamata temperatuuri mõistlikkusele oli 1,5 l vett kadunud kui mutiauku.
Silla juures oli mul aga südamest kahju, et ma silmadega pildistada ei oska. Nimelt poseeris silla juures palgil paar sekundit naarits oma kena kasukat, et hetk hiljem siis kaunite graatsiliste hüpetega võssa kaduda.
Tänud peitjale!

põhjus tagasitulemiseks ;)

krussis raud nõmmel

nüüd võib juba tossud jalga tõmmata

 16 

Võtsin pähe, et tuleb rappa minna ja valisin selleks Võhma. Kuna hommikul Eesti ilmateade lubas terve päev vihma ja lörtsi, Norra leht aga päikest, võis kindel olla, et tuleb midagi vahepealset. Eks ta enam-vähem nii oligi.
Auto jäi parklasse, kummikud said jalga ja ühtlasi helistasin hoiatuseks mehele, et kui kuskil vajuma hakkan, siis võtan koordinaadid ja saadan talle, et ta teaks seal risti püsti panna. Piial ja Peetril siis kunagi jälle rabarist avastada.
Loomulikult kui olin parajas kauguses nii autost kui aardest läks ilm täiesti pilve ja hakkas midagi vihma ja rahe vahepealset sadama. Kuhugi varjuda polnud, tagasiminek ei tundunud mõttekas, edasiminek oli jällegi vaevarikas. Seisin keset teed ja mõtisklesin pisut, kuid vantsisin siis edasi. Mõned kilomeetrid sain täielikus vihmaladinas astuda, siis jäi sadu üle ja taevasse vaadates andis lootust, et kui aardeni jõuan, siis tuleb ehk koguni päike välja.
Rabamaastikul mõlkus meeles vaid "punane - kindel pinnas" ja nii ma seal siis vaikselt teosammul aarde suunas tippisin. Aarde juurde jõudnuna tuligi tõepoolest päike välja ning pärast nime logiraamatusse salvestamist läksin veel natuke maad edasi, et pildistada. Pole ammu nii eraldatud looduses olnud - kõik vaimustas.
Tagasi kindlal pinnasel otsustas päike, et aitab nüüd küll, nagunii enam ei pildista, ja kadus pilve taha, nii et ülejäänud tee autoni vantsisin taas suht kõleda ilmaga. Autosse jõudes näitas Endomondo 10 km astumist, aga kummalisel kombel polnudki ma üldse väsinud. Ju siis raba ikka nii palju jõudu tagasi andis.
Aitäh peitjatele, väga tore oli.

Skulptuur

Teekond üles

Omadega rabas

Keerdus

Minu jaoks selle kevade esimesed

Eelajalooline koletis

Üksi

 12 

Sünnipäev Sakus oli läbi saanud ning liikusime Tallinna poole. Kõlas tuttav heli, mis teatas, et avaldatud on aare, mis on "ainult" ~80 km kaugusel. Olles päeval Kaldamäe soo juures käinud, mõtlesime pika päeva lõpetuseks ka rabas ära käia. Kuna olin päeval jope koju jätnud, siis tuli kõigepealt Mustamäel ära käia ning mu jope kaasa võtta. Maja ees autos istudes uurisin kaarti ning olin veendunud, et autoga saab aardest linnulennult 1,5 km kaugusele. Kohapeal aga oli reaalsus see, et sõitsin mitu km ringi et avastada, et ühest kohast edasi enam autoga ei saa. Väga õnnelikud me selle üle polnud, aga vaatasime teise koha, kust läheneda. Sealt oli linnulennult 2,7 km aardeni, aga vähemalt need lisandunud 1,2 km olid korralik tee. Toon ka siia välja parkla koordinaadid, kuhu oma neljarattalise abivahendi jätsime: 59.360421, 25.688449.

Sealt asusime kand ja varvas teele (räätsasid meil pole, seega pidime kummikutega leppima). Lisandunud 1,2 km läbisime ruttu ning olime juba optimistlikud, et oh, see ju nii kerge. Ja siis hakkas see maastiku läbimine pihta. Üles, alla, üles, alla, auk siin, auk seal. Täpp kaardil ka õiges suunas ei lähe väga. Olles niimoodi mitusada meetrit liikunud, avastasin, et oleme liikunud aarde asemel teises suunas. Suutsin leida vabanduse, et ah, ma ei tahtnud siit metsast läbi minna, mis kaardil paistis ning tüürisin kiirelt õigele kursile. Seejärel hakkas juba täpp kaardil ka aarde poole liikuma.

Mingi hetk arvas Liis, et võiks minna teist moodi, kui mina olin plaaninud ning lasin ta ette navigeerima. Kirusime, et lisaks ööle (väsimus) ning vedelale pinnasele on seal mingid rõvedad mäed tee peal ees, kust tuleb üles ronida. Uhhhhh..

Ühel hetkel, kui küsisin, palju veel, teatas Liis et umbes 300 meetrit. Siis tekkis usk, et sinna saab ka ilma räätsadeta ligi. Olles jõudnud raba serva (laugaste juurde) jälgisime hoolega, et kuskilt valesti ei lähe ning vee takistuse taha ei satu. Ka see läks üsna libedalt ning olime peatselt õiges kohas. Liis teatas, et aarde null on siin ning langes mõne hetke pärast väsinult puhkama. Võtsin ka ise rahulikult ning puhkasin hetke. Seejärel otsisime umbes 10 minutit aaret ning leidsime ta täitsa koordinaatidelt. Sulandus sinna pimedusse nii hästi teine. Nimed kirja (kell 2:25) ning Liis otsustas janu kustutada. Hirmuga vaatasin, kuidas ta lauka serval vetrus ning hoidsin igaks juhuks temast kinni, et ta sisse ei lendaks.

Tagasitee tegime rõõmsamaks sellega, et panime head muusikat mobiilist mängima ning küsisin ainult ühe korra, et kui palju seda maastikku veel on. 300 meetrit sain vastuseks ning vedasin ennast kuidagi viimasest mäest enne korralikku teed üles. Uhh, olimegi normaalse tee peal tagasi. Edasi läks juba kergelt minu vaates ning umbes 50 minutit hiljem, kui olime tagasiteed alustanud, olime väsinult auto juures tagasi. Kustutasime janu ning tagasitee Tallinnasse oli juba väga lühike. Liis magas enamuse teest ning mina nautisin Star FM-ist tulevaid "vanu" hitte. Uinuv kaunitar tegi Tondi Selveri juures silmad lahti ning seejärel olimegi kodus. Kuna kõik riided olid märjad (täis higistatud), siis tegime elu kiireima autost tuppa mineku (tavaliselt näitame sellist kiirust siis üles, kui uus aare on avaldatud ning vaja kiirelt autosse saada). Soe dušš ning tuttu ära.

Hommikul ärgates mõtlesin korra, et kas see seiklus oli ikka reaalsus, aga oli küll. Olin oma "eeposest" logiraamatusse isegi pildi teinud. Suur suur tänu Piiale ja Peetrile aarde peitmise eest. Meie jaoks on sellised öised seiklused kõige ägedam osa geopeitusest ning olgugi, et aarde poole liikudes tekib vahel mõte, et mis meil viga on, miks me seda teeme, siis juba aarde leidmise hetkel kaob mul see tunne ära ning järgmisel päeval on väga hea tunne, millega öösel hakkama olime saanud. Aitäh!

Sündmusaarde avamise sündmusel kohtume!

 7 

Tulime sünnipäevalt, kui vaatasin, et caro on sees. Ega ma siis sellest midagi väga ei arvanud, aga muidugi järgnes kohe piiks. Esialgu tegime kindla plaani, et lähme koju magama. Kodu juurde jõudnuna oli aga tekkinud plaan aardejahile minna. Öösel on ikka kõik põnevam :) Tulin mina siis koju asjade järgi ja asju otsides kõndisin ka voodist mööda... Raskelt ohkama võttis. Autosõidu ajal läks asi hullemaks, jäin totaalselt magama. Kui õige koht autost välja astuda oli, hakkasin ma silmad kinni Madise järel kõndima, no nii võimatu oli silmi lahti hoida. Õnneks tegi värske õhk oma töö ja sain rohkem ärkvele. Madis luges kaarti ja sel põhjusel tegime minnes korraliku ringi. Sain kõige jubeda osaliseks: raba, võsa ja mäed... aga kohale me jõudsime. Oli küll päris hull teekond, aga kummikutest piisas täiesti. Aaret esialgu ei leidnud, ei paistnud teine pimedas hästi välja. Lõpuks siiski nägime ja logi sai kirja kell 2:25. Tagasiteel lugesin ise kaarti ja nii pääsesime võsast ja suurematest mägedest. Auto juurde jõudsime umbes tund peale logimist. Väsinud, aga õnnelikud :) Mõnus seiklus igastahes! Hommikul tekkis kahtlus, kas tegemist oli ikka päris käiguga, aga hõõrutud jalad ja kriips käel (kukkusin mingi oksa otsa) tõestasid, et täitsa päris. Aitäh peitjatele :)