Auto jätsin karjavärava taha ja jalutasin järve äärde. Järve ääres oli kena lõkkekohake meeldiva vaatega. Vedas, et kummikutega olin, neist oli viimasel paarikümnel meetril kõvasti abi.

Tänan peitmast.

Karp ei pea vett ja sisu ujus.

Minu pikkade astumiste, varem leidmata ja ääremaa nurkade aarete tuur. Selle Ruhijärve õdusa lõkkehoha olime ükskord juba varem leidnud teel Lätist tagasi. Siis vaatasime ka toda aaret ühelt ja teiseltpoolt. Seekord oli mul varustus kaasas, et ületada veetakistus. Found it: 20.Jun.2023 20:00 Siit algab Ruhja jögi (Here starts Ruhja river) käisin SUP lauaga. Aarde karp ei pea niiskust. Sisu oli väga märg. Mul ei olnud midagi kaasas, et aaret aidata. Pigem tegin asja hoopis hullemaks logiraamatut prepareerides. Vajab uut karpi ja uut sisu. Ümbrus oli ok isegi pätadega. Tänan

Järve äärde saime autoga, väga mõnus koht, saab lõket teha, istuda kui ka ujuda. Tänud

Hea, et ma selle aarde kirjeldust loen alles nüüd, kui aare leitud. Sest kui oleks varem lugenud, mis takistusi kõik ületama peab, siis ilmselt poleks sinna kippunudki. Tegelikult saab hea tahtmise korral tavalise autoga sõita järve äärde ja siis on aardeni juba lihtne jalutus. Meie jätsime auto siiski tsipa eemale ja kõndisime järve äärde. Seal oli üks paadiga saabunud paar ja nad vist kartsid, et me oleme kohalikud maaomanikud. Igatahes pärisid meilt, kas seal tohib õhtul telkida ja natuke pidutseda. Me arvasime, et ega vist eramaa pole ja nad tänasid, et said meilt justkui loa seal edasi toimetada. Aardekarbi leid tuli kergelt ja väike võsa varjas ka meie tegevust. Aardega kõik korras.

Logidest oli teada, et on võimalik päris lähedale sõita. Kaupsul olid nii head võimed, et saingi ca 70m peale. Edasi väike jalutus ja leid ja saigi see Ruhja jõe algus fikseeritud.

Liginesime mööda teed ja parkisime auto enne heinamaad ära. Tegelikult oleks saanud peaaegu aardeni autoga praegu,, aga ei teadnud enne kui jala kohale läksime. Lehmi ei näinud. Kohapeal käis väikene metsategu kuid mitte täna - seega oli hea rahulik aarde juurde jalutada. Natuke oli kogunenud kondensi niiskust karbi sisse, kuid selle kuivatasime päikese käes vähemaks ja tuulutasime ka logilehte. Tänud peitjale aarde eest!

 1 

Võtsin läbivettinud logiraamatu ära ja panin uue mikrologiraamatu asemele. Täitsin nii palju, kui oskasin. Eks osavamad saavad täiendada seda.
Panin õõnsusele ka geokuhja peale, et karp ei oleks nii avatud ilmastikule.

Tänud peitjale!
Lehmi ei kartnud ja tulin otse üle karjamaa. Oli mõnus jalutuskäik ilusasse kohta.

Ruhja järve ääres on nii mõnigi kaugel kooliajal käinud, küll viis sinna õpetaja koolitunni raames, küll viis sinna kuum suveilm niisama ujuma. Meie olime seal aaret otsimas. Lehmasid nägime ka, kuid seadsime oma stardipunkti nende silme alt eemale ja läksime kiirel sammul üle karjamaa. Aitäh!

Olime telkimiskoha otsingul ja esimese hooga käisime vastaskalda lõkkekohas. Ilm oli aga nii tormine ja lubas ka vihma, et täna siiski telkimisele ei panustanud. Tulime sõitsime siis hoopis vastaskaldale ja jalutasime kohale. Siin oli hoopiski palju privaatsem lõkkekoht ja lisaks tuulevaikne. Aga liiga pikk jalutus et kogu telklaagrit siia tarida. Hooldusvajadust märkasin alles kohapeal. Kahjuks ei võtnud midagi peale pliiatsi kaasa. Karp iseenesest oli kuiv, aga logiraamat oli kokkukleepunud hallitanud klots. Vägagi kriitilises seisus ja vajaks hädasti uut logiraamatut ja ümbrist. Koht iseenesest kindlasti külastamist väärt. Autosse tagasi jõudes kulus vaid minutike kui tuli meeletu paduvihm peale. Huuh see läks küll napilt ;) Tänud peitjale

Karp vett täis ja logiraamat läbivettinud.

Tänan aarde eest!

The logbook is wet and we havent time to dry it. Very beautiful place to hide a cache. TFTC!

Otsustasime aardele läheneda ikka õigelt poolt jõge ja selleks parkisime auto tee äärde ühe müügis oleva maja juurde. Sealt näitas, et 600 meetrit aardeni. See jalutuskäik sealt üle karjamaa oli täitsa mõnus astumine, isegi lehmatädisid ei kohanud. Küll aga sai ühest väiksest puudetukast kaks metskitse üles ehmatatud, kogemata muidugi. Nii nad pistsid jooksu, täpselt üks ühte, teine teise suunda. Küll nad pärast jälle kokku said ja siis muljetasid, et mis pagan see nüüd oli.

Aarede leidsime meiegi kenasti, aga täbaras seisus on see tõesti. Kuna meil midagi muud kaasa võtta polnud, siis sai sinna lisatud lihtsalt üks uus paberileht. Paraku, kuna logiraamat on läbimärg, siis ilmselt muudab see peagi ka selle uus paberi märjaks. Seega, hooldus on kindlasti vajalik.

Parkisime auto 700 m kaugusele lauda juurde. Saime kohe autost väljudes särakat :) mõnus looduslik rada viis meid aardeni. Aare leitud üsna kiirelt. Kahjuks oli aare ilmastikust kahjustada saanud ja märkmikku kirjutada ei olnud võimalik. Tänud peitjale, väga kihvt rada!

Tänud aarde eest!

Üle karjamaa jõe alguse poole.Aitäh!

Jõe algus on särtsuaiaga piiratud. Raamat oli jäätükike, kribasime nimed tagalehele. Tänud peitjale.

 1 

Jõgede algused tunduvad kahtlaselt vesised. Nii et nende külastamisega ma tavaliselt ei kiirusta. Ilmselt on mingi tõrge tekkinud kunagisest Pirita jõe alguse otsingutest ja selle otsingu mälestuskildudest. Seekord lubasid aga kaaslased, et aare lihtsasti ligipääsetav, ei tähenda kilomeetrite kaupa märga maastikku ja võsa ehk võis päevakavva võtta küll. Ja nii oligi. Tulime, tutvusime algusega, siis tutvusime kohalike "vaatamisväärsustega", järgmine ring kohalike "vaatamisväärsustega" ja saigi logi kirja. Tõsi küll, tuleb mainida, et logiraamat on ligumärg ning moodutab hetkel vaid üheainsa jäätunud/märgunud lehekülje - nii et tegelikult jõuame jutu algusesse - jõgede algused on vesised ja nii ka sinna peidetud aarded.

 7 

SUP-idega aareteni laiamise teine päev, patt oleks ju olnud ilusat ilma, renditud laudu ja järvetäit ülisooja vett kasutamata raisku lasta :).

Nautisime sajaga kogu potti ja ei kiirustanud grammivõrdki, kui tahtmine tuli, kastsime ennast vette, vahepeal kukkusime ka kui Indy (või Laur koos Indyga :D) sellele oma hüppamise/kukkumisega kaasa aitas.

Aare võetud, tegime väikese eine Rõngu Pagarist ostetud värskete pirukate ja marineeritud lihaga (see on täiesti uskumatu pood, maast laeni häid küpsetisi ja kulinaariatooteid täis; kui sinna alevisse satute, astuge kindlasti sisse) ning sõitsime ära koju, aktiivest nädalavahetusest välja puhkama :).

Päev kaks

Nunnu logiraamat

Rõngu Pagari maiusevirnad

Ja Indy peene vesti reklaampilt ka, aitäh Timmule

 7 

Kui juba kaheks päevaks sai supid renditud, siis tuli ka kahel päeval neid kasutada :) Jõgi sai ära proovitud ja mõtlesime, et võiks ka suuremat veekogu katsetada. Kaarti vaadates jäi silma see aare, millel vähe raskem maastiku aste. Tundus, et muidu suht võsas trampimine ja see niikuinii ei istu hästi. Lähenesime siis järvele hoopis teiselt poolt ja RMK platsi juures saime lauad täis pumbatud ja vette. Erinevalt eelmisest päevast oli seekord täielik tuulevaikus. Väga mõnus oli mööda järve aarde poole liuelda. Indy lamas rahulikult minu laual ja Maris sõitis järgi. Üpris kiirelt olimegi nulli lähedal...mul oli hoog nii hea sees, et panin mitusada meetrit mööda...seda muidugi pigem põhjusel, et ei vaadanud väga gepsu vaid otsisin kaldalt seda Ruhja jõe algust...nägemata ta jäigi, ju seal kusagil roostikus ta oli. Maabusime üpris nulli lähedal kellegi lõkkeplatis juures ja sealt aardeni olid mõnes sammud. Õnnestus karp esimesest kohast välja võtta ja logi kirja panna. Tagasiteel võtsime asja eriti rahulikult. Esmalt tahtsin üldse natuke ujuta, sest oli päris palav...isegi Marise sai seekord vette. Indyga ujumine on ka selline omaette harjutus, sest tal ikka päästmis instinkt suur ja tuleb kohe külje alla...ja kui mõlemad vees, siis tal suur häda kumma poole minna. Väga vaikselt liikusime tagasi auto suunas...pikalt vedelesime niisama, ujusime, ajasime Indyt kõrvuti laudadega segadusse jne. Laud oli jalge all juba nii kindel, et seekord õnnestus ka üks kord püsti jääda peale seda, kui Indy maha hüppas. Eks kaasa aitas muidugi seekord ka asjaolu, et suutsin vähemalt aru saada, et nüüd ta hüppab :D Aga ega ma väga rahul ei olnud, et Maris kordagi vette ei kukkunud eelmine päev ja pidin selle asja ikka ära korraldama. Nimelt Indy hüppas kohe järgi, kui mina laualt vette hüppasin...ta tuleb ju kohe päästma. No ja kui Maris siis püsti suppas, Indy laua peal, otsustasin ma ta seljataga vette hüpata ja nagu naksti oli Indy mul järgi. Selle tõukega oli muidugi Marisel laud jalge alt kadunud ja ka tema vees...Indy oli taas segaduses, et kelle poole nüüd ennem minna :D Peagi olime tagasi parklas ja taas supid tühjaks lastud. See nädalavahetus saigi siis võetud ainult kaks vesist aaret ja need mõlemad oli väga mõnusad. Eriti meeldis, et sellest suht igavast karbist sai väga lahe retk tehtud :) Kindlasti tahaks peagi midagi veel supiga võtta...OOO oli endalgi plaanis aga veel ei jõudnud...eks ole näha mis tulevik toob :)

5849.

Leitud ja logitud.

Auto jäi samuti lauda juurde ootele. Eilsest tormist oli heinamaa päria märg. Lehmaradade juures ka mudane. Eelnevaid takistusi ja lehmakooke vältides jõudsin ilusa järve äärde. Aarde paigas otsisin kõigepealt läbi 3 vale õõnsust ja siis jõudsin ilmselge 4. kandidaadi ette, kus oligi karp. Aitäh aarde eest!

Auto jätsime lauda juurde ja jalutasime mööda karjamaad aardeni. Ilus ilm ja mõnus jalautuskäik. Tänud

Uudishimulike karvaste sarviliste pilkude saatel jalutasime aardeni. Ümbrusega tutvus tehtud. Tänud peitjale.

Ise sellisesse kohta ei julgeks aaret peita, nii eramaa tundub olevat. Parkisime karjuse taha ning jalutasime kohale. Esmalt tundus, et aarde peidukas on triiki jääd täis, aga tegelikult oli see illusioon ning pärast jäätunud okste eemaldamist saime kergelt aarde kätte.

Auto sai jäetud karjalauda juurde ning edasi mööda karjamaad. Ilmselt kui ees poleks olnud elektrikarjust, oleks saanud ka autoga sõita ca 20 meetri peale. Aga ilm oli kena ja päike paistis, täpselt just sobilik jalutamiseks. Järve ääres kalamehi polnud, seega saime rahulikult toimetada ning nimed kirja panna. Täname!

 1 

We replaced the container which was damaged by some small plastic eating creatures, but did not have any plastic bags with us so if you go for the cache, please take a plastic bag for the logbook so it doesn’t get wet. Thank you! :)

Kahjustada saanud konteiner asendati, aga logiraamat vajaks veel minigrip kotti. Kellel meeles on kaasa võtta, aidake palun!

Huh, leitud :). Kõigepealt sõitsime põllul nii kaugele kui saime ja siis hakkasin mööda jõeäärt edasi minema. Ületasin jõe kolme palgi abil ja siis muudkui otse edasi. Kohale jõudes laiutas igal pool vähemalt 20 cm lund. Lõpuks hakkas ka aare silma. Õnneks polnud ei kalamehi ega sääski :)

 1 

Parkisme auto ja hakkasime siis nii niidetud kui niitmata aasadel kulgema nulli suunas. Vaikselt kulgedes tajusime mõnisada meetrit enne aaret seljataga kahtlast heli. Ümberpöörates nägime enda suunas liikumas autot. Piia lasi taaskord kuuldavale oma kuulsa ehmatushüüde, millega ta alati ka mind efektiivselt ülesse kütab. Lasime autol viisakalt mööduda ja seejärel kohtasime järve ääres laagris kümmekond kalameest. Nende imestus meie saabumise peale oli aga veelgi suurem. Nii mõnegi värskeltpüütud kala leidsime teel nende laagris aarde poole. Võimalik, et meid peetigi kalastusinspektoriteks. Ega nende imestus vähenenud kui me sukeldusime nende laagrist veelgi suurema võsa suunas. Tagasiteeks kasutasime siis kalameeste rajatud teed. Ööbima suundusime siis järve vastaskaldale. Sealt avanes hommikul imekaunis vaade üle vee aarde nulli suunas. Taevas looklevad pilved. Hommikukohvi ja raamat. Tore järv seega igatpidi

Karjamaa oli sööjateta, kohati oli rohi üsna kõrge. Traktori või ATV jäljed viisid loogeldes aarde poole, kummikut ei läinud vaja. Aitäh!

Aardevalvuritest ja maamiinidest pääsesesin mööda ja logi sai kirja. Tänud peitjale!

 2 

Sissesõidetud rada lõppes korraliku veisekarjaga, vaatasime korraks tõtt ja sõitsime veel veidi edasi. Järve peal võis pühapäeva varahommikul kohata vaid kaht sorti imelikke: kalamehed ja geopeiturid. Rõõm oli end jälle vähe hulluna tunda, täname peitjaid :)

Leitud. Tänud!

Karjaaed oli korralikult voolu all ja asukad piidlesid kah eemalt. Väike matk mööda väetisepõldu. Aitäh!

 3 

Kui Mõniste valla härradel ja prouadel teadlikkus iseseisva ja turvalise kodus elamise elu võimaluste teemal tõstetud, sõitsime osa tuldud teed tagasi. Just nagu eelmisedki leidjad, pelgasin ka mina seda maastikku ja tegin seetõttu üle pika aja korraks kaarditööd. Mööda eriti lahedalt kurvilist teed kohale jõudnuna oli vaid nii palju meeles, et kuskilt siit poolt kraavi peaks alustama.
Oleks saanud ka sõita, aga meile meeldibki sageli astuda. Astusime siis oma pool kilomeetrit ära. Vahepeal sunniti mind seisma - kolm kitsekest otse ees, paarikümne meetri kaugusel. Muidu ei näe me kunagi ühtegi looma, sest rõkked peletavad nad juba eos. Jus isis olid mul sõnad otsas või loomad kuidagi uljamad ja hooletumad. Tegin kitsekestest pilte ja liikusime vaikselt edasi, nemad elle peale mudiugi kiiremini.
Kohapeal ootas niidetud uhke piknikuplats, valmis tehtud lõkkease, liivarannaga ujumiskoht ja suhteliselt vähe prahti. Aarde leidime muretult. Lisasime puudunud mängujuhendi, minigrip-koti logiraamatule, pastaka ja kleepsud karbile. Nüüd on nagu oma :-)
Tänud siia peitmast (isegi lätlastele :-P), väga pinks-ponks koht! Ja maastik praegu tõesti vaid 2.0, tule või väheke kõrgema autoga nulli.

Kolm kitsetalle

Vaade nullist

DC

Ärikas Ärikülas

 1 

Mõtlesime, et teekond aardeni on keeruline. Kohale jõudes ei olnud asi üldse nii hull. Ei teagi mida me ette kujutasime. Aare korras.

 12 

Meie otsustasimegi endile selle aarde otsimisest maastik 5 teha. Otsisime lähima koha, kust kanuu vette lasta ning mõlasime endid laisalt aarde poole. Päike paistis, tuul jahutas, haigrud lendasid, vesiroosid kasvasid, kõik oli kaunis. Kohapeal hüppas geps küll siia-sinna aga tänu sellele nägime Ruhja jöe algussildi ka ära. Lätlased on ikka ägedad, sellise ekspeditsiooni teinud ja sildi kaasa võtnud. Pärast aardeleidu suundusime tagasi auto poole ning lasime ka õuntel hea maitsta, mis keegi hea inimene lõkkekoha laua peale oli jätnud. Aitäh toreda veematka eest!

Teekond

 5 

Maastik 3? Mnjaa, ilmselt leiab. Ja kui paadiga üle järve tulla, saaks ka maastik 5 kätte. Aga maastiku loogika loeb. Sirged kraavid lageda, järelikult karja- või heinamaa, järelikult peab sinna korralikult ligi saama, egas karja saa lasta kraave kinni tampima. Järelikult on vaja leida karjalaut. See leitud, tekkis kiusatus autoga nulli sõita. Ilmselt oleks saanud ka - jälg oli korralik ees, piisavalt kõva ka. Nii et maasturimehed - edasi! Aga ilma autota on ka vaevalt maastik 2, ja suurem osa sellest tuleb ka paaril viimasel sammul :) Panin igaks juhuks kummi jalga, rohi oli korralikult vihmamärg, ja astusin. Sookurepaar lasi paarikümne meetri peale, enne kui lendu läks, ja järveäärne oli meeldivalt vaikne. Tänan näitamast, tore paik.

Järveidüll

Kui on olemas selline piknikukoht ...

... peab sinna tulema ka tee

Õigest kohast tuli minema hakata ja siis oli nö kerge astumine. Pisut raskust lisas kohalik lennuvägi, kes mingi hetk meie siinviibimise avastas ja äkkrünnakuga alustas. Ei jäänud muud üle kui võsast vemmal haarata ja nendega lennuväge uhmerdama hakata. Huh, nagu saunas oleks istunud, ikka vops paremale ja siis vops vasakule. Logimise ajal taheti mind vägisi puu otsa lõunasöögiks lennutada. Vaevu pääsesime tulema ;), auto kaitsvasse varju jõudes sai alles kergemalt hingata. Tänud!

GPSi arvamus sealkandi teedevõrgust korreleerus loodusega üsna nõrgalt. Kohati soovitaks GPS keerata sinna, kus teest polnud jälgegi, teinekord jälle läks viisakas tee sealt, kus GPSi arvates laius mets. Kuidagi ma siiski kohale sain, viimased pool kilomeetrit jalutasin. Georondiga oleks saanud lähemale ka, aga tsikliga ei hakanud pressima. Mõnus jalutuskäik ja aare tuli ka kiiresti välja. Aitäh peitjatele.

 1 

Selle aarde otsimise jätsime tänase päeva boonuseks, kui sõbralikust naaberriigist kalli kodumaa pinnale tagasi jõudsime. Kodutöö oli meil eelnevalt korralikult tehtud, seega järvele juurdepääsu leidmisega probleeme ei olnud, autoga saime peaaegu nulli. Ei mingit vesist maapinda, ronimist, turnimist ega jõe ületamist. Eelkäijate jalajäljed olid ka nii värskelt näha, nagu ei oleks nad paari päeva eest siin käinud, vaid lausa paari tunni eest. Siinkohal tervitused neile, ikkagi kodukandi rahvas. Aarde ja ilusa koha tutvustamise eest aga suured tänud!

Kerge kodusõda välistingimustes andis lahinguvõidu mulle, et kus siis ikkagi asub järv. Õnneks ma ei eksinud ja saimegi õiges suunas astuda. Ootused kõrgetele ohuteguritele maastiku osas olid ennatlikud ja retk kujunes jalutuskäiguks pargis. Ritsikad lõugasid ja tekitasid tunde, et käes on juba august. Ei tea, kas nende bioloogiline kell tiksus siis juba sellist ajastut? Aare leidus ka üpris kiirelt ja ei mingeid ekstreemsuse ilminguid.
Ehhh... Läks seega õnneks.

Aitäh!

http://Peep

http://ja

 1 

Esialgsed erimeelsused lahendatud, selles osas kummal pool teed järv on, saime uutele vastu minna. Lätlased on sinna päris kena konteineri pesa pannud. Järve ikka panid vist meie omad. Metskits varitses võsas, et saaks väljahüpates ehmatada. Päris korda ta plaan ei läinud. Ses mõttes, et ehmatamine jäi ära. Ritsikad saagisid nii mis kole. Suveidüll jumalast hüljatud kohas. Või noh kas ongi nii hüljatud. Pinnastee läks ju põhimõtteliselt sobiva tehnika olemasolul lausa juurde. Minu telefoni geps küll midagi mõistliku ei näidanud aga leitud ta on. Tänud.

 3 

Mul ei õnnestunud siin nii rasket maastikku saada... pargimaasturiga vurasin muretult u 30 m kaugusele aardest. Panin sinna telgi üles, käisin kalal. Superluks koht! Isegi jõge ei pidanud ületama :D. Tänud peitjale!

Ema matkas veidi alguses kaasa, kuid loomarada muutus peagi eriliselt nätskeks ja vetruvaks, nii et jätkasin üksi. Kraavide kohta veevaba täna öelda ei saanud, kuid kuiva jalaga sain neist üle. Orienteerumiskogemused olid abiks. Enne aaret leidsin metsmaasikaid. Eelviimase sammuga äratasin lähedal pikutanud põdra, kes suure käraga minust eemale lahkus.
Olen Kleonega sama meelt, et neid sillakesi poleks ma ületada soovinud.
Lapsepõlves ujusin Ruhja järves, seal on tunduvalt kaunim kallas ka olemas.

Leitud! Tänud peitjale :)

Mis sellise vihmase ilmaga ikka toas passida. Ikka õue, geopeituma! Vihma ja tuult piisavalt, pole sääski ega mugusid. Piisavalt tihti pidi aind jalge ette vaatama, et "miini" otsa ei astuks. Isegi selle järve peal oli torm ja lained vahutasid.

 1 

Kui hea on ikka, kui kodune kaarditöö on eelnevalt tehtud ja jõge ületama ei pidanud. No need kasekesed, mida sillana kasutada tuleks, olid õige pikad, saledad ja sihvakad. Parkisin mõnikümmend meetrit peale mahajäetud maja karjavärava ette. Veised ise olid parajasti nosimas karjamaa teises nurgas, kuid miinivälja vahel tuli veidi laveerida. Kraavid, mis teele ette jäid olid hetkel veevabad ja kogu jalutuskäik lõppes kiire aardeleiuga. Koordinaat täpne. Aitäh.

Sillakesed üle jõe

Vist saarlased käinud

 3 

Kui juba nii kaugel lõunas olin, mõtlesin ka siit läbi astuda. Auto jäi soovituslikust kohast veel veidi edasi põlluserva. Edasi jalgsi suund aarde poole. Kummikute vajadust siin küll praegu ei ole. Sadakond meetrit enne järve sai kenasti ka jõgi ületatud. Kuid teiselt kaldalt on siiski lühem ja ka lihtsam tee, loomi karjamaal täna ei olnud. Vaatasin õhtusele järvele ja logisin sääskedega võidu. Ilus koht, aitüma läti kolleegidele! Jätsin TB.

Natuke jalutamist jalgradadel üle heinamaa ja läbi metsa ning saigi logida. EVEJ.

Mõnus põllusõit jällegi. Tänud!

 3 

See aare sai aktuaalseks juba eelmise nädalavahetuse geotiiru ajal sealkandis olles, kui kaaslane selle Geocachingust avastas. Kuna asi tundus väga keeruline olevat ja minul polnud tookord kummikuid kaasas, jäi võtmata. Sel korral veetsime öö Ruhijärve ääres aarde vastaskaldal. Mingil hetkel kuulsime vastaskaldalt hirmsat möirgamist. Ei osanud midagi arvata, et mis loom või asi see siis nüüd oli. Õhtu edenedes tuvastasime, et järvel tekib puudelõhkumise ajal huvitav kajaefekt, kus heli võimendub kuulipildujast tulistamiseni. Kuna naaberplatsil suvitajad pidid millegipärast öö otsa puid lõhkuma, sai seda häält veel üsna palju kuulda. Lisaks lõid järves kalad lupsu, pardid prääksusid, mingi lind tegi pidevalt kruu-kruu ja konnad krooksusid. Tõeline kakofoonia, aga hommikul ärkasime igatahes väljapuhanutena. Pärast Alatsi aarde juures käimist võtsime siis suuna selle aarde poole. Valmistusin korralikuks võsamatkaks üle karjamaa lehmakarjade seltsis ja olin kohe suisa pettunud, kui mulle pakuti selle asemel sisuliselt draiv-ini mööda rohuvälju. Oleks varem teadnud, oleks hoopis seal ööbinud. Aare avaldus lihtsalt ja oli kenasti korras. Logisime neljandana, enne meid oli jõudnud sel nädalavahetusel käia veel kaks eestlaste tiimi. Logimise ajal tervitasid meid järsku võsast ilmunud kaks tegelast. Olin esmapilgul üsna kindel, et tegemist on geokolleegidega, aga olid hoopis paadimugud. Ruhja jõgi ise jäi aga vähemalt minul küll täitsa kahe silma vahele.

Tänan aarde eest!

Mõnus väike jalutuskäik. Aarde juurest avanes väga ilus vaade. Aitäh!