Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Viimsi poolsaar on olnud asustatud ligikaudu 7000 aastat, kuna vanim teadaolev asula on leitud Kroodilt ja see pärineb nooremast kiviajast (5 at eKr).
Aiaotsa talu maadelt leitud töökirves (1927) viitab noorema pronksiaja (10-7 saj eKr) asustusele Randvere kandis.
2012a tähistati Randvere küla 615 aastapäeva, kuna esimest korda märgib 1397. aastal ordumeister Wennemar von Brüggeney oma läänikirjas Maardu mõisa omanikule Johan von Scerembekele kuuluvat küla Randyver.
Lähestikku asuvad Randvere ja Muuga on ainukesed poolsaare külad, millel on algusest peale olnud eestipärased nimed.
Aare on peidetud läbipaistvasse plastikkarpi, kust leiab lisaks geopeituse õpetusele ja logilehele ka pliiatsi, teritaja ja geopõnni poolt valitud pisemat nänni.
Aare taastatud 22.06.2019 uutel koordinaatidel 59°29′56.02″, 24°55′0.11″
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.randvere.net/ajalugu
Aarde sildid: drive-in (3), ujumiskoht (2), muguoht (2), lumega_raske (2), lastekäruga_ligipääsetav (2), surfikoht (1), lastesõbralik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6HZ92
Logiteadete statistika: 93 (80,9%) 22 4 3 3 1 0 Kokku: 126
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Kevadkoristus 2020.
Esimene kord kohal käies arvasin, et olen pime. Teisel korral aardest juba pisut rohkemat informatsiooni omades olin jätkuvalt sama pime. Otsustasin Sandrilt ühe vastuteene sisse kasseerida ja uurisin, kust tema selle viimati taastatud variandi täpselt leidnud oli. Päring lõppes sellega, et varemleidja laekus isiklikult kohale ja kinnitas, et topsi pole.
Ei noh, kui kivi, siis kivi :) Aga kuna üks muguema kivil päevitas ja tema lapsed mööda kive möllasid, ei jäänud kauaks otsima. Juhtus veel üks geopeitur ujumast tulemas ja vaatas korraks veel üle. Ju siis võib olla hoopis kadunud.
Meil oli täna poisiga hommikul asja Lasnamäele ja kuna oli vaja leida midagi lihtsat, siis võtsime selle mitukorda otsitud aarde üles. Tänud peitjale.
Sai siis ka korra sealt mööda sõidetud ja väike peatus tehtud. Leid tuli üpris kiiresti, suured suured tänud aarde eest :)
Aare taastatud 22.06.2019, veidi uutel koordinaatidel 59°29′56.02″, 24°55′0.11″
Sai ka kõik kivid üle vaadatud ja ei miskit, peduka leidsin mis tundus reaalne ja ei miskit
Nu, käisime kohal ja ei leidnud. Ei aidanud ka see kui abivalmis kohalik tädike kohe õige koha ette näitas, ise rääkis:"Siit nad võtavad ja panevad tagasi.". No tühi ,mis tühi. Tänud.
Nu ei ole mul selle aardega õnne. Kui ma viimane kord siin käisin, siis nägin aaret, mis oli kinni külmunud. Sellel korral, aga huvitaval kombel aaret samas kohas ei olnud. Vaatasin ka mujale, aga ei jäänud midagi silma.
Kahjuks täna ei leidnud veel, kõiki võimalikke kohti läbi ei otsinud ka vähese aja tõttu.
TFTC. Peidukas oli pakase poolt kinnipitseeritud, aga toksisime lahti, sest isu logida oli nii suur. Aitäh.
Vahetasime katkise aardekarbi uue vastu ning lisasime uue logilehe ja pliiatsi. Uue karbi tõttu on erinevalt varasemast ka kerge klassikalisemat laadi maskeering. Aarde iseloomu see ei muutnud :)
Üsna kiire leid. V: - J: 2 lepatriinut. Tänud peitjale!
Ei vaadanud, et vajab hooldust ja pole leitud kaua. Tiirutasime ikka pikalt seal. Otsisime siit ja sealt, ei midagi. Kasutasin sõbra abi ja helistasin. Otsisime veel, ikka ei midagi. Arvasin, et ongi kadunud ja enam ei otsinud. Pidime juba minema, aga Moonika käskis ikka ühte kohta veel vaadata. Kõlas rõõmuhõise - leitud! Aare on olemas, aga väga kehvas seisus - karp katki ja logiraamat niiske.
Parkisime ära. Eemal rannas olid mugud. Otsisime, ei leidnud. Viisime koera rannaga tutvuma, talle ja mugudele see plaan meeldis. Tagasi tulles otsisime veel veidi. Meist leidmata see aare jäigi. Päris igale poole oma kätt seal toppida ei tahtnud ka.
See, et siia sõites vihma tibama hakkas, oli meie jaoks puhas õnnistus, sest kõik mugud põgenesid rannast. Otsimine ei toonud aga sellele vaatamata esialgu edu. Kaaslast huvitas rohkem sadamasse suunduvate tankerite pildistamine, noorgeopeitur tahtis randa joosta, ülejäänud jäid üldse autosse. Minu silmis kusemikro tiitli pälvinud aare (ei taha üldse arvustada, aga ei saanud pärast kuusemikroga võrdluse lugemist ühest logist enam naeru pidama) ei edenenud seega üldse. Tuhnisime kõik nulli lähedale jäävad kivid läbi, aga no pole. Ja siis teatab noorgeopeitur, et tema leidis juba ammu. Lõpuks andsime alla ja lasime tal peiduka ära näidata. Muidugi oli täitsa loogiline koht ja ainus kivi, mida näppinud polnud. Nullis ei tasu väga kinni oli. Vihm oli õnneks üle jäänud ja nii saime ka natuke mere ääres käia ja kauguses passivat sadamahiiglast vahtida. Mulle hakkas siin kandis tiirutamine üha rohkem meeldima. Lõunapausi olime aga otsustanud teha Maardu grilli ja chilli juures, nii et keerasime rattad sinnapoole, et pärast naasta. Aare ja selleni viiv tee kannab vana talunime. Aitäh kohta näitamast!
No ei õnnestunud täna. Kohalikud kivid said üle poleeritud
Nu poleerisime seal ikka oma jagu aga leitud ta sai:) Tänud!
Eelmine kord jäi aarde peodukoht näppimata ja seekord tuli teine geopeitur Sine appi. Olin juba alla andmas, kui aardekarp tuli välja. Aitäh peitjale :)
Pea ainukesi loogilisi kohti nulli juures ja seal ta ootaski. Kahjuks karpi avades oli üsna õnnetu seis. Korralikult niiske oli see. Aega võttis aga asja sai. kuivatasin sisu ära ja võtsin ka originaal logi uuesti kasutusele. Tekitasin sellele karbikesele ajutise kilest kesta aga karp ootab vahetamist. Aga paistab et peab hakkama erinevaid topsikuid omal geovarustusse hankima, neid katkiseid karbikesi tuleb ikka ette. Kuna kohaga seotud ka lapsepõlve mälestused siis oli hea meel sinna taas sattuda. Ilus koht.
Ikka oli geopimedus. Ja kohe päris korralik selline. Ah ma ei tea kuidas see võimalik on.... aga abivahenditest on alati kasu :) samas - karp on katki, pragu on sees ja sisu on selline nätske ja kopitanud. Ehk ikka tasuks üle vaadata? Aitähh
Karp on katki ja vajab vahetust, parandada polnud võimalik. Edasiste veekahjude vältimiseks panin suuremasse minigrip kotti. Samuti vajab uut logiraamatut.
Peale seaduse kätte saamist otsustasin tähevaatluse ärajäämisel teha ühe georingi. Miks mitte võtta siis ära kaks korda otsitud niinepuu aare. Otsustasin riskida järjekordse riielda saamisega koosalustatu üksi lõpuni viimise eest (Trikoloori aardega nii juhtus), kuid kes ei risk, see aaret ei saa. Seega sõitsin kohale. Väga tore. Täpselt seal seisis üks auto, mis ei näinud kuidagi välja nagu hakkaks lahkuma. Ma siis tegelesin hetke telefoniga lootes, et äkki kaovad kohe ära. Ei õnnestunud. Seega hakkasin jalutama mööda kõrval olevat rada, ikka ei midagi. Aga vaataks siis merd. Läksin siis mere äärde, vaatasin hämarduvat taevast ja mõtlesin, et nii ilusat vaatepilti peaks tegelikult nautima kahekesi. Olles oma mõtetesse ja unistustesse sukeldunud, kuulsin auto mootori hääles muutust. Juhhuu, lahkuvad! Tegin kaks sammu kalda suunas. Oh ei, koerajalutaja. See jalutas seal auto ümber päris jupp aega. Selle ajaga tegin siis ajaviiteks ühe kõne, küll hakkasid käed juba külmetama. Kui tema ka lahkus, siis tegin kiiresti, et saaks ikka otsida ka enne järgmise mugu saabumist. Uurisin siis vihjele sobivad objektid ära ja proovisin meenutada kus me täpselt Janariga talvel karpi nägime. Nüüd on kaks võimalust - kas minu mälu on hakanud kustuma või nägime me talvel täiesti vale asja. No minu mälu järgi asus see nähtud karp paar meetrit eemal ja nägi teistsugune välja. Igatahes sai logitud. Karp tõesti oli märg, sama õige logiraamatuga. Kirjutasin ka siis eelmise leidja pandud paberile nime ja kuivatasin veidi karpi. Tänan peitjat nii ilusa koha tutvustamise eest.
Täna ei õnnestunud leida. Proovin suvel uuesti soojema veega. Sai ka mitu korda sisse astutud :)
Leitud aga karp oli vett täis kuivatasin ära ja lisasin tükki paberit kuhu edaspidi kirjutada kuna eelnev märkmik läbi ligund. Head otsimist
Selle päevase viimaseks aardeks plaanisin aaret, mida me olime Janariga ju leidnud aga jää tõttu kätte ei saanud ning jäi logimata. Seekord käisin kõik kohad läbi taskulambiga aga ei midagi. Kas tõesti olen nii pime? Eks siis tuleb mõni teravama silmaga tegelane kaasa võtta kolmandal korral.
Nagu ka kõik eelnevad kirjutajad on maininud: karpi näed, aga kätte ei saa. Jäi ka meil natuke rammu puudu, et seda kivikest kohapealt ära nihutada ja karp välja raiuda. Nagu onu Svarst ütleb: I`ll be back!
Jõudsime ringiga siis sinna küljele, et võtta järjest kolm aaret. Esimene neist küll lõpuks pimedas avaldus aga välja ei tulnud. Jää hoidis liialt kõvasti kinni. Aga ongi põhjust minna uuesti nt mõnel sumedal päikeseloojangul. Aarde saab väikese jalutuskäigu jooksul seal rannal ka siis logitud.
No tegelikult ju leidsime, katsusime isegi karbi serva (töökinnastega, lugedes eelnevaid värvikaid pissijutte;)), aga see oli tõesti ilmselt jää sees kinni. Meie jaoks nagu pigem leid, aga logida ei saanud..:(:( Koht (meri) oli ju kaunis, eks tuleb millalgi siis uuesti tulla..
Aarde leidsime, isegi katsusime, kuid jää hoidis aardest nii kõvasti kinni, et isegi pärast pikka pusimist ei õnnestunud meil seda kahjuks kätte saada. Tuleme soojemal ajal tagasi!
Mugusid varitses ka pimedas, aga ei lasnud ennast väga häirida, taskulambivalgel ikka aega kulus, kivid sai korduvalt üle kontrollitud, seda kõige kahtlasemat otsitud( eelmiste logide põhjal) ja nii motu ringi! Lõpuks ta leitud sai, aga tänase päeva pikim otsimine, aga meie sajas leid :)
Peale mõningast passimist ja pildistamise teesklemist kahtlase muguauto saabumise tõttu saabus kiire leid. Aitäh peitjale :)
Tänu Sigridi terasele silmale sai aare kähku leitud. Aitäh peitjale
Kui surfarid minema läksid sai ka aare leitud. Null eksitas veidi, aga vihje aitas.
Pimedas vaatasin mitmeid kordi kõik kivid läbi enne kui nägijaks sain. Õnneks aare ei haisenud.
Vaatasime, et lubab jälle mõnusat 30+ km/h tuult ja vihma, seega ootasime, kuni hakkas hämaraks minema, ja võtsime ette väikese Muuga-Maardu ringreisi. Samuti liitus vana võsahunt Joosep, kelle oskusteave vettinud floora forsseerimisel võib aeg-ajalt hindamatuks osutuda.
Siin tegime täpselt samu liigutusi kui viimati, aga ilmselt aitas viimne looduslik lisavalgus nüüd õiget kohta näha. Vihm oli karbilt lõhnad ka maha pesnud, nii et igati kiire ja ontlik leid. Muuga sadama lähedust oli muidugi küll lõhnast tunda. Aitäh!
Pime ja väga tuuline oli, nii et kui esimeste minutitega ei leidnud, sai selleks korraks motivatsioon otsa. Millalgi parema ilmaga tagasi ja siis jääb loodetavasti aega ka ümbruskonna aarete jaoks.
Parkisin auto nullile otsa ja hakkasin kivi ümbert otsima. Tükk aega otsisime, kuni Ian leidis aarde kaugemalt. Millegi pärast arvasin, et saan näha niinepuud, aga nägin hoopis merd.
Meeleolukas rattaretk "Kas tunned puud enda aia taga" tõi meid siia. Tagasi viis jalgratas. Piia leidis, mina logisin ja Liisi oli muidu ilus. Mina tänan.
Meie jaoks oli koordinaat veidi mööda, aga leidmist ei seganud. AItäh
Vigade parandus. Aardepeiduka tuvastamise au kuulub Miinale. Mina olin samal ajal tegevuses mõistatamisega, et kuhu rannariba on kadunud.
Enne aarde leidmist oli õnne esimest korda kohata teisi geopeitusega tegelejaid (ehk siis Annat ja Kallot):) Otsisime, leidsime, logisime ja jutustasime. Nüüd tükk aega hiljem logides, kasutan võimalust ja tervitan vastu :) Britt - 49
Arvasin kohale sõites et siin ongi niinepuu. Ei olnud. Ei tea kust see tänav oma nime sai. Veidi ringi vaadates leidsin ka aarde. Aitäh!
Kui saabusime, vaatsime, et otsida ei saa, neiu istub kivil. Käisime siis tiiru mere ääres ära, ikka neiu kivil, aktiivselt surfab telefonis. Püüdsime siis ääri-veeri kiva uurida, noh ikka sedasi märkamatult eks. Selgus, et me ei suutnud olla märkamatud, neiu muigas kahtlaselt. Küsisin siis, et kas ta otsib sama, mida meiegi. Selgus, et jah ja veel leidmata. Ühendasime siis jõud, veel veidi otsimist ning noorgeopeitur Britt leidiski aarde. Täitsa korras oli, ei midagi viga, klaasikilde ka mitte. Tervitused Britile (kes alles on oma geopeituri karjääri alustamas) ning tänud aarde eest!
Mina küll hooldusvajadust ei täheldanud, logiraamat oli kuiv, pliiats olemas, asi tip-top. Ujuma ei läinud, vaja oli veel ju aardeid täna. Tänud siia juhatamast!
Nullis istus mugu ja jõi oma autos jogurtit. Käisime nii kaugel tipus ära kui saime ning tagasi tulles logisime muguvabalt.
Ohhoo, Vau, Selline koht seal või? Tuleb meelde jätta ja sildistada. Peaaegu oleksime oma selle aasta esimesed ujumised ära teinud ka, kuid publikut oli veidi palju vees ees ja meie ujumisriided kodus. Igatahes koht oli kena. Aarde võtsin ettevaatlikult ise välja 16:45 kui olime vee ära katsunud ning mugudes tekkis auk. Peidupaik on tõesti ohtlikke kilde täis ja ka aarde konteiner võiks veidi tugevam olla. Nii väikseid lock-lock karpe on ka olemas. Kui lahkuma asusime tulid kohalikud ATV ja paadiga, siis saime ka teada kuidas need jäljed sinna teiselepoole suletud puud said. Täname koha näitamise eest, aare aga oli lihtsalt skoor.
GPSi noole järgi aarde juurde sõites sai muidugi pooled külavaheteed läbi sõidetud, aga lõpuks olime täitsa nullis. Esimene koht, mis pähe turgatas, osutus õigeks, kuid sealjuures olevad pudelikillud panid natuke koha õigsuses kahtlema. Aitäh uude kohta juhatamast!
On 23. juuni õhtupoolik. Passin juba mitmendat tundi toas ja ootan, et vihma hakkaks sadama. Sest nii ma ju ennustasin. Aga ei mingit sadu, kuigi pilved on tihedad. Kõik on täiesti vaikne ja rahulik.
Ja ometi oli mul nii hea plaan. Kavatsesin minna Parika Väikejärve juurde tagasi. Minu unelmaid täitis üks kindel kujutluspilt, mis ketras end mulle ette nagu mõni film:
Järveäärsel piknikuplatsil notitab õnnetu seltskond vaikides ahtakese varjualuse all ning tarbib alkoholi. Vett kallab kui oavarrest. Lõke on ammu kustunud, sest kellelgi pole isu seda sellise paduka ajal turgutada. Varjualune on nii kitsas, et kogukamatele isikutele tilgub sealt vesi krae vahele. Ainus võimalus ebamugavustunnet vältida on juua rohkem viina. Kõige järvepoolsem piduline pingil on kõige rohkem läbi ligunenud ning selle kompenseerimiseks kõige enam alkoholi tarbinud. Ta suudab vaid klaasistunud pilguga oma vastasnaabrit jõllitada ning koordinatsioonivaba liigutusega pudelit kummutada. Keegi ei lausu sõnakestki.
Ja siis ühel hetkel kargab puu tagant välja üks veidi hullunud pilguga habemes tüüp, kaks nimetissõrme püstolina ette suunatud ja karjatab:
"HAA! EKS MA ÜTELNUD!"
Järgmisel hetkel kargab ta jälle puu taha tagasi ning kaob sama äkki kui ilmuski.
Mis, pagana pihta, see veel oli? Jahmunud seltskond vahetab üksteisega ähmaseid pilke ning üritab puurida ümbritsevat hämarust, asjatus lootuses leida sealt veel kummalise häirija tumedat kogu. Järvepoolseimal tüübil hakkab sellest silmade pööritamisest pea ringi käima. Ta oksendab kaasistujale sülle.
Oijah, selle pildi eest annaks kasvõi pool maksa ära. Lugesin, et inimene pidi saama 30% maksaga hakkama. Ongi hea, kuluks märjukest vähem. Niisuguseid mõtteid mõlgutan ma oma teist neljaeurost käsitööõlle libistades ning aknast välja vahtides. Kell on juba kümme läbi.
Peas küpseb teine plaan. Võtan ratta ja sõidan öö jooksul kõik Viimsi poolsaare peod läbi. Igas kohas teen foto ning panen hiljem maratonpeo kollaaži fesarisse üles. Ja laike tuleb.
Loomulikult korjan tee pealt ka kõik plastikkarbid üles.
Hea plaan.
Oleks nagu drive-in aare, sest auto sai nulli pargitud. Ainult mida polnud oli aare. Otsisime lähemad kohad läbi, siis tegime teise tiiru, kontroll on ju kõigi tarkuste ka geotarkuste "ema" ja lõpuks võtsime laiema ringi. Siis jäigi silma üks pugelikildudega kaetud karp. Ettevaatust!
GPS näitas auto parkimisel nulli ning õige kivi tuvastamisega kulus veidi aega. Mulle tundus, et karp jäi silma, aga polnudki õige koht. Katsel kaks tuvastasin peidiku, aga aarde maskeeringuks oli lõhki löödud pudel. Ettevaatus vajalik!
Leitud esimesest kohast kuhu vaatasin ja minu õnneks ei haisenud koerapissi järgi.
Muuga kolmiku aaretest nautisime seda enim. Jack sai vees plätserdada kuniks mugud lahkusid ja seejärel saime logi kirja. Aitäh!
Leitud, aga enne sai tõepoolest käsi igasugustesse rõvedatesse õnarustesse topitud
Väga hullusti ei sadanud, kummikud jalga ja tegime kaarti kodu lähedalt veidi puhtamaks.
Siia jõudsime meie õnneks enne kutsut :) Oli teine veel kuiv ja korras. Ilus koht on küll, täname!!
Logidest teadsin, mis ees on oodata, seetõttu ma oma käsi karbi külge ei pannudki. Oliver leidis, Veiko logis, mina öökisin kõrval. No nagu tõesti.... Aga muidu koht on ilus ja seni sai pildistatud, kuni Veiko ja Oliver end korrastamas käisid. Muuli tipus muidugi. Tänud paiga näitamise eest.
6/10. Parklas seisis üks masin milles mõned mugud, seega tegin katet kui Oliver karbi välja võttis. Püha taevas milline vänge kusehais!!! Selle aarde juures meeldis mulle kaks asja: esiteks, et see polnud puugiparadiisis nagu eelmised ja teiseks, et siin sai käsi pesta. Nühkisime Oliveriga mõlemad tükk aega meres käsi, et kõigi Muuga koerte kust kätelt maha saada ja seejärel nautisime vaadet. Koht iseenesest on ju tore tegelt.
Tuul pillutas lainelaudureid mööda laineid, üks oli just ära väsinud, pakkis oma asjad kokku ja istus autosse. Just siis oli sobiv hetke väike kinnastatud sirutus teha ja kiirelt logi kirja panna. Tänud!
Teine katse, kuna eelmine kord passisid mugud täpselt nullis. See oli küll kõige kauem otsitud 1.0 maastiku ja peidukaga aare minu geokarjääri jooksul. Umbes 10 minutit kulus. Aitäh!
Teisel katsel leitud,eelmine lähenemine oli mugude tõttu komplitseeritud.
Täitsa kusehaisuvabalt leitud,võibolla olid eelmised leidjad korralikult ka peidiku desinfitseerinud.Tänud igatahes!
Siin polnud ka varem käinud ja tore koht taaskord. Aarde leidsime väikse otsingu järel ja logimisega alustades saabus Ove tiim kellele me siis vahele jäime. Tegime küll näo, et me saabunuid inimesi ei märka ja lootsime, et kui tegu on mugudega siis lahkuvad varsti rannapoole. Igatahes oli tore kohtuda. Tänud peitjale kena rannaala näitamast. J: Kilpkonna, V: Zombi vms.
Aardekivi juures toimetas meie saabudes ees juba Kristo ja see oli meile täna juba kolmas aare, kus saime karbi kätte otse eelmiselt geopeiturilt. Tundub, et Maardu piirkond oli täna kõigi jaoks lemmiksihtkoht. Peale logimist jalutasime ka merre ulatuval rannaribal.
Laur kruisis meid kohale. Otsima asudes saabus mulle kõne, mis natukene segas, aga natukene ka otsida lasi. Rohkem segasid lendavad lohed, mis ajasid kripeldama. Enne kostus mingi koerapissi jutt mitu korda. ma ei saanud midagi aru. Kui aare leitud, võtsin selle muretult välja, ilma kummikindata, mis me tiimil samuti kaasas oli 8-)
Lahkudes lehvitati saabunud autost meile rõõmsa näoga. Seegi jäi kripeldama - kes need olid? Küllap geopeiturid ju siis. Hiljem tuvastasime logidest, et Kollad. Tere teilegi! Kahju, et kohapeal juttu ei jõudnud ajada, teine kord.
Aitäh aarde eest kenas paigas! Aare korras, evej. Niinepuust ei saanud ma aga midagi aru, liiga palju oli muud vaatamist.
Koht ise on väga mõnus leitud ja aaret kindlasti väärt. Kas just koerapissipooltuuristatud pesa topsile kõige parem koht on...loodan, et peitja leiab karbile vähe parema koha, siis oleks täitsa hea aare, sest koht tõesti on mõnus :)
Siku/Margoti peidetud aarete eriturnee, leid 4/12. Niinepuu juures oli eelnevate logide järgi meil lähteülesanne kõige selgem, mida otsida või millele tähelepanu pöörata… :D. Ja no ma ju vaatasin sinna ka, aga seda, mida vaja näha oli, seda ei näinud ikkagi…Pimekana, mis muud, teised ju nägid :P. Koht ise oli küll äge täna, päike säras, surfarid uhkeldasid vee peal oma värviliste lohekaartega ning Muuga sadama kütusetünnid paistsid teiselt poolt lahte viimne kui üks kätte… Aitäh siia kutsumast, koht väga lahe :)
Jõudsime kohale, vaatame et miski seltskond asjatab täpselt nullis. Mugud? Aga siis hakkas silma tuttav juuksetutt – einoh, Paavo muidugi. Hakkasime hoopis võileiba sööma, sest jube nälg oli juba, ja lasime neil rahulikult logida. Pärast lehvitasime. See koht oli tänase päeva nael! Suur tänu, igavesti vahva, ei teadnud sugugi, et sealt niimoodi merre ja merele saab.
Muuga-Maardu karbisaju likvideerimine. Mina näitasin, Kristel näppis, logis.
Peitjale: sellepärast see ei olegi hea aare, et peitmisele ei kulutatud minutitki!
Kindad kätte ja kusemikrosi otsima. :P Eelmisel korral jäime mugude tõttu leiuta, seekord läks paremini. Üks mugu jalutas küll, kuid oli meist õnneks piisavalt kaugel.
Reigo leidis õige augu, kuna mul olid kindad, siis pidin mina järgi sukelduma. :P
Leitud, logitud.
Peidukas oli väga geopeoturilik, aare tuli kiiresti välja.
Lähedale oli pargitud mootorratas,uurisin selle ümbert ka kive aga kuna inimesi lähedal polnud tuli välja et olin enda ratta parkinud aarde peale.
Algul muidugi ei leidnud, sest vahetult nulli ligi parkisid musta toonitud klaasidega mersus slaavipäritolu mugud, kes ei soovinud ennast mujale istudada ka selle aja jooksul, mil ma mereääres ringi solberdasin. Õhtul tagasitulles sain siiski karbikesele näpud taha ja logi kirja. Tänud!
Lõpuks ei jäänud muud üle, kui tuli kahtlaselt kahtlast kohta kontrollida.
Logisid me kumbki eelnevalt lugenud polnud. Minu õnneks leidis selle Krista. ;)
Uhh. Logidest kostus ainult hirmu- ja õudusjutte. Mõtlesin siis, et võtan selle asja hommikul ette, et siis on uduaknamugud alles oma naiste juures ega aja veel aknaid uduseks ja koerad on ka mujal ja öine kaste on ehk lehka lahjendanud. Noh, mõne koha pealt töötas, mõne koha pealt mitte, pärast käisin ikka korralikult kraani alt läbi, ja titepühkimislapid pakkusid ka kerget kohapealset leevendust. Ahjaa, lemmikute nimekirja tegin ka ringi, kuusemikrod (kahe uu-ga) on nüüd teisel kohal. Koht on ju tegelt täitsa pandav, haigruid ja muid lendelukaid jagatakse ja puha ja vaatel pole ka väga viga ...
Üks mugupatrull oli täpselt nullis vahti pidamas.........Eks kunagi uuele katsele.
Kas peaksin raskusastmeid muutma? Mulle tundusid need asjakohased, aga ju siis sõltub ajastusest - peitmas käisin koos geopõnniga peale lasteaiast tulekut ehk 5 paiku, siis oli koht täiesti kuiv ja inimtühi ja peitmisele ei kulunud minutitki.
Kõik käis tol korral nii kähku, et täna, pea 4 aastat hiljem logides pole mul mitte midagi meeles kui vaid üks korralik kiirreageerimine Maardu ja Loo kandis. Tänud.
Sai mere ääres jalutada ja kui parkiv auto kahe kaardimängijaga selles lõpuks lahkus, sai aare ka leitud. Tänud!
See, et null oli mööda, tegi otsimise ka keerulisemaks. Aga see, et aare oli konkreetselt koerakuseloigus, ei meeldinud kohe mitte. Mina soovitan peitjal peidukohta muuta. Aitäh ikka!
Siin läks aega kõvasti, raskusastmed on tiba alahinnatud. Kui leidsime, siis esimene emotsioon oli, et kajaliisi logi oli täitsa põhjendatud seekord. Eks kõik siin ilma ole suhteline. Paljud geopeiturid vihkavad kuusemikrosid, aga kusemikroga võrreldes pole neil ju häda kedagi. Koht iseenesest kena. Aitäh ka.
Uriin haiseb küll ebameeldivalt, tegelikult on loogiliselt võttes vaid teatud osaga meie (antud juhul siis koerte) vereplasmast. Enamasti on see peaaegu mikroobivaba ja seega steriliseerimistki poleks justkui vaja. Mõned kasutavad seda haiguste välipidiseks ja ektreemsemad isegi seespidiseks raviks. Aga ma rohkemaga ei jätka. Seega vähem peenutsemist kallid geopeiturid, tegelikult kasutasime kindaid meiegi. Lugesime Lauri ja Heleene mõtteid ja viitsime ilusad minutid mereääres peale Tanel-Kristjan tandemist lahknemist
Taaskord otsisime seda koos Piia ja Peetriga. :) Minge kindlasti mere äärde jalutama ka, vasakule poole on imeilus vaade.
Kindad on siin väga asjalikud. Ja aarde leiab lõhna järgi üles.
Teekond mööda mereäärt aardeni oli meeldiv. Poolel teel kohtasin ühte liivavarast(?). Vähemalt minu meelest ei ole lubatud mereäärest endale liiva kokku kühveldada. Lõppu jõudes välistasin kiirelt ühe kindla koha. Kuid kui olin teinud kõikidele teistele ringi peale, siis ei jäänud muud üle. Õnneks olid kotis olemas mugavustunnet tekitavad abivahendid ja kartus osutus tõeks. Väga hea peidukoht, kui just seda teist faktorit seal ei oleks. Positiivse külje pealt - vähemasti mitte ükski mugu oma kätt sinna niisama ei paneks ehk aare pole ohus :). Pärast logi jalutasin ka mere peale ja tagasi. Aitäh!
Null näitas eemale. Mina leidsin peiduka aga Herki võttis kangelaslikult aarde välja. Saime logitud. Aare peidukasse ruttu tagasi, sest autotuled paistsid kaugelt. Ja tulidki järgmised (eelmine logi). Lahkudes tuli meilegi veel 2 autot vastu.
Õhtune hängimise koht romudega noortele. Saime küll oma iluduse ühe kivi ette katteks, aga ega suurt otsida ei saanud. Lugesime hoopis kajaliisi logi ja nentisime, et vajalikud abivahendid puuduvad. Häda ei tulnud ...
Mitte niinepuu vaid koerakusekivi. Kindad on soovituslikud. Kui just ise ei plaani enne kivi "desinfitseerida".
Õhtul, kui aare avaldus hakkas kohe pisike siblimine pihta. Noh, ei suutnud kiusatusele vastu panna, käisime Madise ja Liisiga ära. Aitäh!
Juba Niinepuu teele sisse pöörates oli selge, et siia ma enam esmaleidjana kohale ei jõudnud. Vastu sõitis Tallinna kiireimate aardejahtide ekipaazh Madise füüsilisel juhtimisel (autoroolis) ning Liisi mentaalsel juhtimisel (organisatoorne pool), Miki tagaistmel hoidis madalat profiili ja istus vagusi kui hiir kuni selgus, et väga suurt kiiret järgmiste uute karpide juurde enam pole :P Mainiti ka nullis viibivat mugupaarikest, keda olevat juba informeeritud - lähiajal ei pruugi see paik kuigi privaatne olla, võib oodata veel mingeid imelikke uudistajaid lampidega. Igatahes püüdsin parkida nii, et auto varjaks oletatava peidukoha mugupilkude eest. Sellest hoolimata tundsin end seal ringi kakerdades suhteliselt ebamugavalt ja oleks peaaegu üldse loobunud, sest esimesel vaatlusringil midagi silma ei jäänud. Raadiust grammi võrra kasvatades juba küll. Karp ei tundunud kuigi vastupidav - kardetavasti kerkib säärases peidukohas nii- ehk naasuguste loodusjõudude toimel (nagu näiteks jalga tõstev koer) varem või hiljem liigse märgumise probleem.
Madis läks juba enne poolt kümmet magama, minul oli aga tunne, et midagi tuleks enne magamaminekut veel teha. Vaatasin natuke telekat, aga tunne ei läinud ära. Panin teleka ohates kinni ja hakkasin just diivanilt tõusma, kui telefon häiret andis. Vot just see tunne oligi, enne magamaminekut tuli mõni aare üles otsida. Probleem ainult selles, et Madis ju magas... ja juba kirjutabki Miki, et noh, mis värk on. Vastasin, et ei lähe, mispeale Miki leidis, et siis võib ta ise minna. Mind ei kõlbavat kaasa võtta, muidu on pärast draama. Seega tuli ohjad enda kätte võtta. "Madis, ruttu, veel üks aare! Miki ütles, et tuleb siis, kui sina tuled!"(vastuseks unine "Mhhhhh?"), samal ajal Mikile: "Madis lubas siis tulla, kui sina tuled!" Kui tagasi magamistuppa jõudsin, oli Madisel juba pool sokki jalas ja minul otsingutiim koos. Et tavapärast kiirreageerimist pole viimasel ajal enam toimunud, kulgesime rahus kohale. Nullis olid väga uduste akendega mugud. Mehed valgustasid lampidega mujalt, mina võtsin pimeduse varjus aarde välja. Lahkudes sõitis vastu tunk ja selgus, et skoor oli 2:1 tema kasuks. Aga oligi hea, sai teisi karpe rahuliku südamega otsida. Aitäh aarde eest!
Magan mina õndsat und, kui Liis pistab pea ukse vahelt sisse ning teatab, et Viimsis on uus aare. Mäh ja keerasin teise külje. Hetk hiljem tuleb Liis samamoodi tagasi. "Viimsis avaldati veel üks aare, lähme? Miki tahab ka minna. Me käime kahekesi ära, kui sa ei taha tulla". Meeeeh. No okei, ma ajan ennast üles. Helista Mikile, et me tuleme. Hiljem muidugi selgus, et diplomaat oli Mikile rääkinud, et me tahame minna ja mulle räägiti, et Miki tahab minna. Iseenesest mõnus sutsakas, kolm aaret kokku. Selle aarde puhul saime FTF-i kell 23:24. Ära minnes sõitis Esko [tunk] vastu, kes oli teisest otsast alustanud. Vahetasime paar sõna, soovisime edu ning kulgesime oma radu edasi. Aitäh peitmast, polnud siia varem sattunud. Koha võiks ka valges üle vaadata kunagi :)