Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tondimetsa tee nimi on oluliselt põnevam, kui koht ise, ent soovi korral leiab metsast ühe korraliku tondilossi küll, mis asub peateelt keerates aarde raja suhtes täpselt vastassuunas. Elumärke tondilossist ei tuvastanud, aga aial ilutseb silt kuri koer.
Aarde vahetus läheduses asub Muuga sihi ülemine tulepaak. Valge terastorni kõrgus jalamist on 48 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 54,5 meetrit.Tulepaak moodustab sihi Muuga alumise tulepaagiga. Tulepaak ehitati 1986. aastal seoses Muuga sadama rajamisega.
Aare on plastkarbis, milles peitmise hetkel geopeituse õpetus, logiraamat, pliiats, teritaja, paar varugrippi ja suures koguses geopõnni valitud nänni.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lühem_matk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6HZ9Z
Logiteadete statistika:
67 (90,5%)
7
6
3
1
1
0
Kokku: 85
Kevadkoristus 2018. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Huvitaval kombel on GC lehele mittemidagi ütlev leiulogi tekkinud "Hi" septembrikuusse. Siiski jääb mulje, et aaret kohapeal pole juba ammu olnud ning ka omanik on soovi avaldanud arhiveerimiseks.
Kui aare ei püsi ja läheb kogu aeg kaduma, siis peaks vast arhiivi viima või peidukat vahetama.
Viimaseid logiteateid ei märganud. Seekord leidsin ka õiged teed, mida mööda aardeni saab täitsa mõistlikult. Aga kirss tordil jäi seekord ära.
Tundub, et keegi Tondimetsas vajab hädasti säilituskarpe ja/või aardes leiduvat nänni, kolmas kord märgid kadumisest ja seekord ei püsinud isegi kuu aega. Lähen esimesel võimalusel vaatama
Omast arust pistsin pea õigesse kohta aga ei leidnud. Kas olen mina saamatu või rändab jälle.
Kiire leid ja hea maskeering. Olime esimesed selles logiraamatus. Aitäh peitjale :)
Läksin rv lehelt saadud teate põhjal kontrollima, ega aare jalutama pole läinud jälle ja oligi. Taastatud veelkord samas kohas.
Tänase päeva viimane aare. Valikus oli, kas teeme autoga tiiru või proovime jalgsi teha väikse matka. Kuna väljas oli juba pime ja matka pikkuseks oleks kujunenud edasi tagasi auto juurde neli kilomeetrit, sai laiskus minust võitu ja tulime siiski autoga. Kant tundus mulle tuttav, kuigi ma ei mäleta, miks ma siin käinud olen, aga deza Vu efekt oli. Aarde suunas jalutades tuli meile vastu üks mugutont. Kohale jõudes leidsime tontide poolt armastatud trainoi pudeli kivilt. Natuke pimedas sahmimist ja tuligi aare välja. Tänud peitjale.
Laupäeva viimane. Natuke võttis plaanimist ja kaardi uurimist, et mis kaudu ikka läheneda. Otsustasime siis lühima kõnniosa kasuks. Nimi on ikka õige, pimedas oli päris tontlik küll. Proovisin siis kaitsvast Janarist mitte maha jääda. Nägime jääke tontidest, kes aegajalt seal metsas oma aega veedavad. Janar leidis tegelikult aarde kiiresti ja hea oli, mul oli juba päris kõhe seal. Ja ausalt ei tundnud enam, et varbad külmetavad (ma lihtsalt ei tundnud neid enam). Nüüd oli igastahes aeg sooja minna. Tänan peitjat laupäevase kõheduse eest.
Pärast Maardu randa tundus esialgu pisut nukker koht, aga läbi metsa ka kordoni aardeni matkates hakkas täitsa meeldima, päris sürr koht. Aare korras, täname!
Peale Muuga kordonit otsustasime pimedas läheneda teiselt poolt kuid nagu ikka ega see lähemale ei aidanud. Leid tuli juhuslikult õigesse kohta vaadates.:)
Aare oli jalutama läinud, panin uue karbi, nüüd veidi väiksem kui algne - ehk ei hakka nii hästi silma ja püsib kauem
Siin me päris palju jalutasime ringi aga ei midagi.
Ei leidnud. Otsisime kõik loogilised puud läbi, aga aaret ei näinud. Leidsime ka arvatava peiduka, ag asee oli tühi(oksajupid olid pesas ainult). Meie olime kas pimedad või on aardel jalad alla tekkinud.
Rahvusvaheliselt lehelt tulnud mitteleiulogi peale käisin aaret kontrollimas. Esialgu ei leidnud kohapealt midagi, seejärel märkasin mõne meetri kaugusel algsest peidukast ühte mänguasja. Laiendasin perimeetrit ja avastasin, et aare oli oma algsest peidukast kümmekond meetrit eemale puu sisse kolinud. Kuna uus peidukas on teest kaugemal ja rohkem peidus, siis otsustasin ta sinna jätta ja koordinaate ja vihjet uuendada. Uued koordinaadid on 59.4905762485,24.9365882849
Lähenesime navi järgi, ehk siis tegime suure tarbetu ringi. Kui olime ära parkinud, üllatas Joosep meid infoga, et õige küll, ta millalgi juba käis siin. Mitte geopeituse pärast, niisama. Võttis sõbrad ka kaasa.
Karp naeratas loogilises kohas laialt vastu. Pärast logimist organiseerisin talle paar oksa peale, aga see oli ka rohkem moepärast, ega nad midagi ei varja. Aga kes sinna ikka satub, peale Joosepi-suguste? Aitäh!
Mõnus päikseline jalutuskäik, enam pole sääski ega muid segajaid. Vaatamisväärsus nähtud, tänud!
Langend puu oli kohe märgatav nagu ka aare.
Sääski oli mehiselt ning püüdsime neid võimalikult vähe toita. Tegime kiirelt. Täname.
Murdund puu oli näha eemalt ja muidugi geokuhi ka. Suts ja valmis. Trippisime ratastega edasi, tänud kutsumast peatust tegama!
Leid tuli kiirelt, kuna (ilmselt) hobuse suurused sääsed olid aarde maskeeringu laiali tassinud ja aare kaugelt silma torkas. Maskeeringut sai natuke parandatud, aga vereimetajate rünnaku tõttu mitte täiuslikkuseni.
Tänase päeva viimane leid. Jätsin aardesse ränduri. Tänud peitjale!
Null keerutas ringi, vihjet ei lugenud, aga leitud sai sääseparve keskel.
Miks otse kui saab ka ringiga. Konn koos sääskedega valvas aaret. Lapsed metsa tulla ei soovinud. Tõime karbi neile välja torni juurde. Leitud 15:50, tegime kõvasti vahetuskaupa, sest nännikotid olid kõigil kaasas. Põnevust kui palju. Muidu otsi neid tühje nanosid või minisid kus midagi sees pole. Tänud.
Teekonnal Randvere poole on kõige põnevamaks tegevuseks vaadelda, kuidas puulehed latvades tuulevaikuses ei liigu. Ma oleksin sattunud justkui mingisse porikarva toone armastava maalikunstniku natüürmorti. Ilm on sombune, kuid vihma ei saja. Kuid pimedaks on läinud. Vaadata pole enam midagi. Seega leiutan endale uue tegevuse. Hakkan jälgima pimedust. Leppneeme ja Tammneeme vahel on see märg, sillerdav ja pehme nagu tagantvalgustatud nuustik. Ma läbin seda ja see koristab end mu teelt isegi hoolimata sellest, et mu rattalamp suudab valgustada vaid minu mälestusi ja sedagi tuhmi elutu helgiga. Randveres pimedus taandub ja ma satun idiootselt laiale autostraadale, mille ääres kõnniteel kohtan - ennäe imet - paari inimest. See on seltskond, tõenäoliselt pere, kes kulgeb eikuskilt eikuhugi mornide nägudega nagu leinamarsil. Kihutan neist mööda, pimeduse varju, mis võtab mu Randvere ja Muuga vahelisel teelõigul enese rüppe ning viivuks tunnen ma end nagu kaitsvas emaüsas. Vaid viivuks, sest kohe on platsis silmipimestavalt ereda valgusvihuga Mercedes, kollase plafooniga katusel. See kihutab mööda, mind ignoreerides. Tunne on vastastikune.
Vaikselt hiilib pimedus tagasi ning liibub oma karvase kerega märkamatult minu vastu nagu mu ema must kõuts, kui ta on näljane. Pööran mere poole. Tee viib mäest alla ning hämar allee ergutab uinunud meeli. Loota võib peamiselt kuulmisele ja juba kuulengi eespool mingit kära. Need on minule tundmatus keeles (vene) kõnelevad isikud sõbralikust naaberkülast. Nende trajektoor ühtib minu omaga. Korduvalt. Kui ma üritan neist vasakult mööduda, siis pööravad nad vasakule. Proovin paremalt ja nemad teevad sama. Nende liikumisest tekib tänavale kujuteldav looklev juugendlik ornament. Suudan neist lõpuks mööda triblada. Jõudes randa, on meel ülev ja peatse karbi lootuses pakitsemas hinges ootusärevus. Enne otsingu alustamist kahman veel veepudeli ja kummutan, nägu mustava taeva poole pööratud, sellest tubli sõõmu. Ahh, küll on hea!
"Ahh!" kostub ka minust paari meetri kaugusel. Oleksin vaadanud justkui peeglisse. Seda muidugi juhul, kui oleksin blond, kolmekümnendate aastate alguses veidi purjakil venelanna. Näitsik võtab viskiklaasi suult ja lööb selle kõlava kolksuga vastu kivi, millele toetub. Klaas jääb terveks. Siis teatab ta teda saatvale mehele resoluutselt (minule tundmatus keeles), et kõik, tema ei viitsi seda merd vaatama minna, Stromkal saab iga päev piisavalt vahtida. Niisiis jäävad nad kahekesi kivi otsa vaadet nautima. Vaade - see tähendab taamal, kolme meetri kaugusel ähmaselt mustavat kõrkjaviirgu ning teisel pool ühte ülimalt kahtlast rattaga tüüpi, kes ei tee mitte midagi, ei lausu ühtki sõna, kuid ära ka ei lähe. Muidugi, miks ka mitte? Viimsis käiaksegi peamiste vaatamisväärsustega tutvumas kell kaks öösel.
Annan alla ja jätkan teekonda. Muuga teel võtab pimedus uriinikarva kollakasrohelise tooni ning on vähemalt niisama märg ja ebameeldiv. Pööran kiirkorras majade vahele. Algab seiklus mööda Muuga vähetuntud kõrvaltänavaid. Hooman lõkkeid. Üksikud punased praksuvad laigud. Inimesi pole. Alguses märkan neid tulukesi väljasurnud aedades, siis aga, mida lähemale ma enda järgmisele sihtmärgile jõuan, ilmub neid välja eikuskil. Näiteks kui ma valin rajaks tee, mis on looduses olemas ainult seetõttu, et keegi on seda märganud Regio Garmini kaardil ning otsustanud, et kui juba kaardil on, siis tuleb see ka loodusesse sisse tallata. Niisiis, kustunud lõkked, vaevu hingitsevad lõkked, teravalt praksuvad lõkked - emakest Maad oleks tabanud nagu mingi veider punetav lööve. Nagu ta oleks muutunud inimeste vastu allergiliseks ning ägab nüüd tulitavate paisete käes...
Täna oli justkui vanakooli aarete leidmisreis. Seegi aare meenutas vanu aegu, geokuhjaga kaetud vanakoolikas.
Parkisime tee lõppu kellegi maja ette ning läksime mööda rajakest aarde poole. Sadama poolt läks edasi juba mõnusam rada. Märga metsa oli ikka palju ning jalutuskäigu lõpus tuli välja tavaline vanakooli aare - geokuhja all, mudane ja ääreni nännist pungil. Aitäh!
Sai mindud valest tee otsast ja kahjuks tuli aed vastu, eks teine kord õigelt poolt:)
See oli nüüd küll tore, et sõitsime seal majade vahel kuni tuli aed vastu. Siis läksime kordoni aarde juurde ja sinna poole teel jäi üks teine teeots silma. Taavi jäi autosse ja ma koeraga mudasse möllama. Ega me kaugele seal porirajal jõudnud kui ma märkasin paremal pool teed porilogius mingeid jäsemeid. Taavi läks vaatas ka, tuvastas, et tegemist hariliku sea jäänustega. Peale seda polnud tahtmist seal kandis enam tegutseda ja nii see asi jäi. Fui. GP v5 kaardi pealt näen veel ühte lähenemisteed, mida võiksin katsetada, nii et seda ma küll ei luba, et ma uuele katsele kunagi ei lähe.
Väga hullusti ei sadanud, kummikud jalga ja tegime kaarti kodu lähedalt veidi puhtamaks.
Peidukoht hakkas meile kõigile juba kaugelt silma, kuid väga hõisata ega üksteist õnnitleda me seal ei saanud. Sääsed avastasid lõunasöögi ja nii toimus kogu leiuprotsess helikiirusel. Tänud aarde eest.
4/10. Muugal olin ma vist esimest korda, igatahes Lasti teed pidi lähenedes vaatamist jagus. Tuletorn ka iseenesest tore asi aga aardepeidik tekistas jällegi küsimuse, et miks just siin ja niimoodi? Igatahes panin nime kirja ning lasin Ingal ja Oliveril karbiga edasi asjatada ning hakkasin kätega paaniliselt vehkides eemalduma. Jõhkralt sääski siinkandis ikka!
Lähenesime ikka Tondimetsa mööda sellenimelist teed. Nägime põllumeeste osavate käte tööd ja nüüd mõtlen, et kas ja kuidas oma potipõllundust suurendada ;). Tänud!
Proovisime ka lähenemise kolm võimalikku teoreetilist suunda ära, aga ei õnnestunud ja siis läksime ikka mööda tondimetsa tänavat nagu peitja vast mõelnud ongi. Täitsa paras jalutuskäik ja lõpus ootas rikkalik aardekarp, mis meie tiimile igatahes rõõmu tegi. Torni vaatasime ka üle. Tänud peitjale. V: Hulk mehe, J:Ahvi
Õige ligipääsu leidmisega oli veidi tegemist aga lõpuks leidsime metsaraja mida mööda oli aardeni astuda 300m. Vaatasime üle ka Muuga ülemise tuletorni.
Paras labürint ja tüng ligipääsuteega. Tondimetsa tn näed tõesti vaid siis, kui valesti sõidad, sest Mustasauna tee viib taluni, kust edasipääs ilmselt puudub. Sõitsime siis mitu-setu kilomeetrit ringi. Aga nägime sellevõrra rohkem :-)
Õigest kohast aardeni jalutades oli võimas meremärk või majakas vms, mida aare tegelikult näitab. Samuti pani mind imestama tsivilisatsiooni tase Muuga sadamas ja kütuseterminalis. No on ikka tornid!
Aare oli taas lahedalt suur, päriselt suur. Ja sisu taas rikkalik. Ekstra minigripid logiraamatule algse katkimineku korral asendmiseks on samuti järgimist väärt mõte. Selle eest kiitus. Aitäh peitjaile suure ja tavalise aarde eest!
See aare mulle isegi täitsa meeldis. Ainus probleem on, et aare on otsijatele serveeritud ette valesti. Tondimetsa tänav ei huvita kedagi, ja kui kogemata vale teed ei leia, siis jääb see nägemata ka. Palju parem oleks, kui juba kirjeldus tutvustaks pigem aarde kõrvale jäävat majakat. Neid tänavanimede tutvustamis aardeid meil eriti vaja pole. Karp oli mõnusalt suur :) Majakas on oluline, mitte tänav :P :) Tänud peitjale!
Siku/Margoti peidetud aarete eriturnee, leid 6/12. Äemm… Vot see on kui ahnitseda on vaja aardeid kokku ruttu ja palju, mitte midagi ei tulnud esimese hooga meelde selle Tondimetsa kohta… Vist oli nii, et esimesest proovitud kohast ei saanud me ligi ja teisest saime ja siis ühte meremärki ja Muuga sadamat nägime lähedalt-lähedalt? Sisu igatahes oli ka siin aardel kopsakas, peidukas samuti lihtne, no mis sa täpivärvimiseks hing veel tahad :).
Alguses proovisime ka kuskilt tänava lõpust trügida, aga ei õnnestunud. Siis tulime kordoni juurest jalgsi mööda mere äärt, soovitan kõigile, ilus jalutuskäik. Tuletorn oli ka vahva. Suur tänu sinna juhatamast.
Väike jalutuskäik ja saigi logi kirja. Tänud!
Lähenesime majaka alt, tondilossi ei tuvastanud. Ohtra nänniga karbi leidmine oli minuti küsimus.
See leid tuli kiiresti. Aardes oli korralikult nänni. Leitud, logitud.
Ei hakanud kordoni poolt otse lähenema. Tee oli seal nagu oli, ei tahtnud enda just äsja jälle sõidukorda putitatud geomobiili kohe proovile panna. Kuna sääsehordid olid muljetavaldavad, siis loobusin ka jalutuskäigust. Kimasin sadamasse ja lähenesin sealtpoolt. Kunagi olen seal isegi veidi ringi tiirelnud. Tänud peitjale!
Enne ametlikule üritusele minekut sai ka see aare leitud. Aitäh.
Sadam nüüd õite lähedalt nähtud ja torni sai uudistatud. Tänud peitjale.
Leitud ta sai. Nii sadamas ma seal veel käinud polnud.
Metsa sisse, puu leitud, aare leitud, logi kirja ja jooksuga välja. Sääsed tõesti piinavad, appi!
Mul on tunne, et peitjal on kalameestega mingi diil. Umbes selline, et peitja kogub kõik metsa sääsed ühte karpi kokku, toob neile regulaarselt süüa, nuumab nad paksuks ja annab siis kalameestele ette. Need siis vastutasuks logivad ära mõned kaugemad saareaarded, kuhu muidu niisama ligi ei pääse. Muidu ok, tänud.
Nendele hiigelmahutitele polegi varem nii lähedale sõitnud. Aitäh!
Kõik käis tol korral nii kähku, et täna, pea 4 aastat hiljem logides pole mul mitte midagi meeles kui vaid üks korralik kiirreageerimine Maardu ja Loo kandis. Tänud.
Jalutuskäigul tondimetsas rippusid osad tontide jäänused kõrgel puuotsas. Tänud kutsumast!
Kolm korda saime teekonnal siia tupikusse sõita. Piia juba vibutas rusikat. Päris huvitav objekt, aga sääskede rohkuse tõttu lasime kähku jalga. Aitäh!
Esimene lähenemistee osutus tupikuks. Käisime siis vahepeal Muuga kordoni juures ära ja proovisime uuesti. Seekord leidsin parema tee üles ja see viis isegi kohale. Autokõlbulik küll polnud, aga jalad on ju ka olemas. Kohapeal läks leidmisega kiirelt, aga logimise ajal tahtsid sääsed tükikaupa minema tassida. Peitjal vist mingi leping nendega, et peitja toob neile süüa ja nemad valvavad aaret. Aitäh peitjale.
Õnneks tuli leid ruttu, seast talvläbi nälginud sääsed olid väga aplad, Lisaks konteinerile leidsime boonusaardena metsast ka Lauri ja Heleene, kellega siis koos kuuekesi logisime.
Oi kui palju sääski. Saime endale ägeda munast kooruva draakoni. Tutvusime ka teiste geopeituritega, kelle kleepse ikka ja jälle logiraamatutes näeme. :)
Esimesel teevalikul jäin ma pika ninaga. Vahepeal logisin ühe naaberaaretest. Edasi sain testida enda ratast nii künklikul maastikul kui mudalõigul - edukalt läbitud. Torni juures tuli meelde, et olen siin korra olnud. Täpsemini oma esimesel geoaastal. Võib öelda, et eksisin tookord seal metsas ära. Kõik teed viisid tupikusse ja mülkasse. Aarde juures oli maskeering täiesti ära vajunud ja karp oli seetõttu karjuvalt nähtaval. Järgnev on põhjuseks miks ma suviti kunagi enda aega ei viida mõne metsas oleva tiigi ääres. Mustmiljon sääske silmis, suus, riiete vahel. Õnneks olid pikad püksid ja jope, muidu oleksin andnud viie aasta doonori jagu verd ära. Mõtlesin, et proovin seejärel ühte ilusat radapidi sõita. Sama targalt sain aga tagasi tulla, sest tupik-mülgas vastab senimaani tõele. Tänud siia aga kutsumast!
Õhtul, kui aare avaldus hakkas kohe pisike siblimine pihta. Noh, ei suutnud kiusatusele vastu panna, käisime Madise ja Liisiga ära. Aitäh!
Kohe kui tänaõhtune esimene tavaline jälle Muuga kanti potsatas, aimasin, et see ei jää ilmselt ainsaks. Niisiis minekut kaua ei kaalunud. Viimsi poolsaarel olen piisavalt ringi hulkunud nii rattaga kui jalgsi, valges ja pimedas, enamvähem igasuguse ilmaga, kõik vaatamisväärsused ning muud huviobjektid on aegade jooksul juba üle vaadatud, nii polnudki kahju vastu ööd lambiga väiksele georetkele tulla. FTF 23:09. Kui suve poole siinkandis sama sageli uusi aardeid tekkima peaks, siis suure tõenäosusega lähen jahile veelgi :o) Aitäh, korralik karp, ka asukoht pole paha.
Siin tekkis meil natuke probleeme lähenemisteega ja kui lõpuks keelumärgini jõudsime, hakkas Miki vanduma ja meie Madisega mõtlesime, et nüüd on küll pahasti. Õnneks oli vandumine ennatlik ja aardeni jäi vaid paarsada meetrit korralikku jalgsiteed. Aitäh!
Mõnus õhtune sutsakas, 3/3. Tegime suure ringi, et jalavaeva vähendada. Ei kutsunud mingit radadeta teed läbima, alles hommikul olid jalad märjad. Auto jäi mõnesaja meetri kaugusele keelumärgi taha. Tänu vihjele tuli leid kiirelt. Hea suur karp, kuhu nänni jätta. Aitäh kutsumast!