Kalmeoja lõkkekoht

Kunagi ma turnisin siin aga meeletus kõrguses hakkasin hapnikupuuduse tõttu teadvust kaotama ja kobisin kiirelt alla. Ma ju teadsin juba kodus, et pean redeli kaasa võtma! Miks ma seda ei teinud siis? Äkki järgmine kord olen targem...

Parandasin karbi ära, aardega kõik korras!

Kunagi jäi siin redeli pikkusest puudu, täna tulime kohe kahe abivahendiga ning neid kombineerides tuli leid kergelt. Sai natuke topsile teibituuningut tehtud, aga logiraamat oli iseenesest täitsa kuiv ja korras, peaks edasi kestma küll nüüd. Aitäh aarde eest!

Kunagi sai käidud ja vaadatud ja mõeldud, et sinna kõrgusesse see minust jääbki. Seekord huvipärast uuesti vaatama minnes oli keegi hea inimene aarde vähe ohutumasse kõrgusesse toonud. Tänan väga. Aare vajaks remonti uue karbi näol.

 2 

Ca kaks kuud varem tegime mitteleiu, nüüd olime varustusega tagasi. Sel ajal, kui ma puu otsas lolli mängisin, tulid marjulistest mugud küsima, et millega ma tegeleme. Kaupo vastas, et kaotasime marjaämbri puu otsa ära. Ma hoidsin naeru tagasi ja möllasin aardega edasi.

Hooldusvajadus on väga aktuaalne.

Iseendale märk maha, et peab veel treenima, et kärbeskaallaseks saada. Järgmine kord abivahenditega tagasi.

Leitud!Tore!

Karp katki. Vajaks hädasti uut karpi, et logiraamat jääks kuivaks, ja võib siis juba uue logiraamatu ka lisada

Üks suur pusserdamine käis ja saime lõpuks logitud

Naaberaarde juurest suundusin otse siia. Korra oli m6te et kas peaks autost midagi kaasa ka tarima, aga tulin siiski kaks kätt taskus tipa tapa kohale. Ma ei tea mis abikad siin kärbeskaallastele olid , aga minu jakos oli kohapeal k6ik olemas et paljakäsi karbini j6uda. Nimi kirja ja auto poole tagasi. Aitähhid peitjale

Vaatasime siis ka selle lõkkekoha üle. Täitsa tore oli. Ja siis läksime ja logisime aarde ka ära. Aitäh!

Õige asi oli autos kaasas. Ilma abivahendita ei tahaks proovida. Aitäh!

Ronitud, aitäh.

Mul korralik abivahend autos, mõtlesin et mis ta siis ära ei ole, aga oli ikka küll. Aardega vähemalt silmside loodud, aga sellega minu puhul asi piirdubki.

Olime natuke valmistunud selle aarde otsimiseks, st redel oli autos. Ega ette ei kujutanud, kas sellest piisab aga proovida tasus. Kohapeal selgus, et kärbsed on enamus oksi juba murdnud ja vaid tüükad järgi. Õnneks redelist piisas niipalju, et sai juba ronitavate oksteni. Kuigi täpselt ei tea, kus see karbi algne koht on, siis tundus, et hetkel ta ka natuke madalamale rännanud. Võtsime pakutu lahkelt vastu ja panime pärast täpselt samuti ka tagasi. Karp oli seest märg, kuivatasime seda. Logiraamatul polnud väga viga. Täitsa tore hommikvõimlemine, aitäh!

Hommikvõimlemine

 1 

Panin tagasi, aga peitja võiks ikkagi üle vaadata.

Karp vedeles maas ja sisu on läbimärg. Saatsin peitjale teate, et võtsin karbi kaasa.

Tänud peitjale!

Leitud, logitud, tänan. Midagi otseselt hooldusväärset seal ei näinud. Ainus puudujääk oli paberil ja veebis logitud leiuteadete vahel. Raamat nagu tühjavõitu...

 1 

Olin vähemalt kaks korda siin puu all käinud. Ühe korra ilma mingi eelinfota ja varustuseta. Pöördusin kiiresti tagasi. Teisel korral oli redel kaasas, kuigi vist mitte spetsiaalselt selle pärast. Oleks ilmselt algusest edasi saanud, aga ikkagi tundus liiga kõrgel. Mina eelistan kas madalamaid ilma abivahenditeta kergemini ronitavamaid puid või nende puudumisel juba korraliku ronimisvarustusega ronitavaid puid.

Sel korral sai nii redeliga kui ka ronijaga tuldud ja nimi saigi kirja. Eeldus oli vaid see, et trollimise aaret lähen mina logima, kuigi polnud veel täpsemalt ette teada mis seal ees ootamas on, ainult aimdus.

 1 

Seitse kuud läbitud. Ainult viis kuud veel minna. Kuhu? Ikka "365 päeva jutti aardeid [CHALLENGE]" aarde logimise poole :)

Eks tänagi oli vaja miskit võtta (loe: leida ja logida) ja tahtsin seda siin näha. Ajasin alles tosse jalga, kui Margus juba esimese lasu puu otsa tegi ja nii see ka jäi. Vähemalt talle sobis küll. Aga kuna sealt ma poleks veel päris karbini ulatunud siis ta ronis kõigepealt ise üles, et köis veelgi kõrgemale saaks.

Kirjutan ja kujutan ette, kuidas lugeja, kes selle aarde leidnud on pööritab silmi, et miks seal küll köit vaja on. Aga miks ka mitte, kui see juba olemas on? Kujutan endale ette, kuidas enamus teist kribinal krõbinal ilma igasuguse julgestuse või abivahendita siin üles on roninud. Aga võibolla ma mõtlen üle. Ei tea. Eks igaüks peab ise otsustama, kuidas on talle õige ja mis peamine - ohutu! Kuna ma ei arva, et oleksin nii tugev ja osav ja kindlasti mitte julge, siis just köiega ronimine on mulle kõige sobilikum viis. Ka siin. Aga see selleks.

Igatahes kuulan kuidas taevas ähvardavalt paugub, kuid loodan vaikselt, et ehk ikka jõuan enne üleval ära käia, kui sadama hakkab. Tõmban rakmed selga, jubinad omadele kohtadele ja minek. Tutkit prat. Nii, kui üles liikuma hakkasin otsustasid vihmapiisad kukkuma hakata. Taganeda oli nüüd hilja. Olin küll kiirelt üleval aga ega vihm ei lasknud oodata. Taevas sähvis ja paukus, latv kõikus tuules ja mina koos sellega. Logiraamat nägi kurb välja. Püüdsin oma kehaga teda vihma eest kaitsta ja kirjutasin nimed esimesse ettejuhtuvasse kohta, et mitte seda õnnetut paberikogu rohkem räsida. Kiirelt alla, asjad kokku ja autosse. Läbimärg.

Nüüd siis ka äiksevihmaga ronitud.

Aitäh!

Vähemalt nägin!

Leitud tänan

Kiire leid möödasõidul... Nali :P
Nimed kirjas. Aitäh.
Hoopis positiivsemaid emotsioone pakkus logimisjärgne piknik maitsva sushiga, mida Anna nobedad näpud olid kokku keeranud :)

On siin käidud korduvalt, isegi redeliga.... aga alati on aarde juures olnud arusaamine, et noh las ta siis olla, ongi hapud viinamarjad. Nüüd olid päevakaaslased oma toetamises kindlad. Seega kiigutati auto lumes ilusasti nulli lähedale. Üks lõkkekoht oli korralikult hõivatud, teises valitses tühjus. Suundusime siis nulli, seal oli tegvust taas kõigile, Piia igatahes logis. Seejärel suundusime tühjale lõkkeplatsile, kus suutsime tuha alt leida sädeme ja sellest siis leegi tekitada. Seegi oli vaid meeleolu tõstmiseks, sest kaasas olnud sööke jooke me nautsime sellistena nagu nad olid.

Suundusin siia Viru rabast lähedalasuva logimisvajaduse aarde kaudu. Mets vaikne valge ja kohev. Aitäh!

Karbi sisu ja logiraamat vettinud, ilmselt mõistlik veidi parem konteiner panna või majake ümber ehitada, et ilmastikule vastu peaks.

 1 

Peale frustreerivat avastust, et VOL 11 on mugude poolt hõivatud, loksusime vaikselt hoopis siia. Abivahend aitas esimesest otsast üle ning edasi sai juba oravalike liigutustega minna. Karbi sisu vajab kõvasti hooldust, päris väsinud teine. Aitäh!

Peale esmaleidmist kõrval asuval aardel tulime pimedas ka siia, sest redel oli kaasas ja siin läks seda enda ohutuse tagamiseks vaja , redel oli küll pikk aga ulatus täpselt poole peale, ülejäänud tee läksin jala... Tänud

 2 

Poisid olid vist õppenädala lõpuks nii ära mandunud, et hakkasid kõrvalnähtusena sigadusi tootma. Nii ei jäänudki muud üle kui määrasin neile raviks ühe mõnusa sutsaka metsas. Mida enam lõkkeplatsile lähemale jõudsime, seda rohkem oli inimesi metsas. Iga natukese maa tagant seisis puude all masin ja selle ümber käis vilgas korilus. Ruumi veel oli ja mahtusime meiegi sinna puude alla ära. Kindlat trajektoori polnud paika pannud vaid põletasime portsu kilomeetreid niisama mööda sihte tiirutades. Ainuke kindel suunavalik oli loomulikult siia aarde juurde sätitud. Teekonna lõbusamaks läbimiseks vurasid meiega raja läbi ka puldiautod. Mina aga haarasin koti käevangu ning krabasin teeservalt kaasa nii palju pohli kui viitsimist oli korjata. Ühel hetkel olimegi nullis ja üsna loogiline aardevalvur jäi sai kiirelt fikseeritud, peagi jäi ka karbike ise silma. Aardeni jõudmiseks polnud mul isegi nöörijuppigi kaasa haaratud. Kui esimese hooga tundus, et algus kisub keeruliseks, siis tegelikult kulges kõik muretult ja libedalt. Paar tundi hiljem olime lõkkeplatside juures tagasi tühjade akude ja kõhtudega, kuid vähemalt kotike oli pohli täis. Õnneks oli lavatsiga plats meid ootamas ja sinna oli kergelt sajuseks muutunud olude eest hea varju pugeda. Lõkkeasegi oli veel eelmistest kergelt soe ning uue lõkke tegemine käis mängleva kergusega. Paar tundi kulus nüüd ka olekslemisele ja kõhtude täitmiseks. Tore oli näha kuidas see väike keskkonna muutus mu laste mõistuse tagasi tõi ning täitsa talutavaks tagasi pööras.

Meil oli siin igati vahva ja jäime käiguga rahule. Ahjaa, laste tungival soovil sai siia naabriks veel üks topsike peidetud. Tänud.

 3 

Logiraamat enam-vähem korras, juhend ja pliiats lisatud.

 2 

Siia tulime Marisele külla tema pikal teekonnal.Kohe alguse otsustasime selle aarde alistada.Kui ma lõpuks nägin kus see aare asub siis mina olin kohe jänespüks, Maris oli julgem ja läbis redeli etapi.Lõpuks Raivo aitas meid pigist välja ja oli välgu kiirusel üleval ning toimetas karbi meieni.Kui nimed kirjas ja karp taas Madise poolt poolele teele Raivole vastu viidud ning Raivo poolt taas õigesse kohta paigutatud,jätkasime oma õhtut RMK platsil õhtusupi ja koogiga.Sellised tore logimisõhtu siis.Aitäh!

 14 

Indy ja Marise Ikla-Oandu jalgsimatk, 18. päev, päeva ainus karbileid.

Tänast päeva alustasin ilma Indyta. Hommikul sain astuda üle Jussi nõmmede (siin on vaated nagu Inglismaal), möödusin kahest vaatetornist, sain astuda mööda laudteed... See viimane lõpp matkast on ikka tõesti kõige mõnusam maastike ja vaadete poolest.

Kalmeojale jõudsin kl 14, tegin omale oma preemiapiimaka ja sättisin ennast oma tänaste toredate külaliste ootamise kõrvale logivõlgu likvideerima... Ja siis kirjutas mulle ootamatult Liis, et ta vajab ka kodust välja saamist ja tuulutamist ja nad tulevad läbi ja toovad mulle üllatuse! Viiiiiii, nii tore, olin nii elevil kõigist eelseisvatest kohtumistest ja tulekutest nagu väike laps ja muidugi olid siis kõik peaks-ära-tegema-asjad ühtäkki peast lennanud ning telefonis tegin kõike muud peale logimise... :D. No Madis ja Liis tõid mulle ikka üllatuse tõesti! Kõige ilusama ja nii isikliku aga ma lubasin neile, et hoian sisust moka maas et kõik ülejäänud kadedusest lihtsalt lõhki ei läheks :D. Nii et minu poolt siis zip /suu lukuga kinni tõmmatud emotikoni märk/ :P.

Täna tulid mulle matkateele seltsiks veel Krista, Mari, Piret, Aive koos Caroga, Raivo ja Märt; nii armas oli neist seda tulekut mulle pakkuda. Ja Maris :). Sõime ühise supi, Raivo pakkus selle kõrvale veel imehäid lihapirukaid ja muidugi ei puudunud laualt ka (pohla)kook... Aeg läks seal istudes lihtsalt überkähku aga no Krista ja Mari omavahelist aasimist on kõrvalt vaadata paras stand-up comedy ka :D. Pluss lisaks saime kuulda Pireti värvikaid jutte keset põldu seisvatest kanajalgadel koosolekumajadest ja leitud viinaladudest ja ma võin öelda küll, et ma pole tõesti jupp aega niimoodi südamest naernud...

Et mul karbileiuks oli plaanitud lõkkeplatsil asuv maastik 4 ja Aivel oli see samuti leidmata, oli Märdil kaasa haaratud me puu otsa aitamiseks ka redel. Aga nu ma lõin vedelaks ju selle otsas ikka, juba viimaste pulkade ja esimeste okste juures. Ōnneks Raivo oli nii lahke ja tõi karbi meile alla ja mul jäi seda pealt vaadates üle ainult suud maigutada - see käis lihtsalt niiiiii kähku ja kergelt, ma ise ei lähe taolise kiirusega isegi treppidest üles... :D.

Õhtu lõpetasime Marisega kahekesi, Maris oli taaskord nii tore, et jäi mulle seltsiks ka metsa ööbima ja hommikusöögile :). Ja aitas mu auto hommikul Nõmmeveskile ja mind ennast veel Kalmeojale tagasi... Isver kuidas mul ikka on vedanud oma sõprade ja oma hobiga, aitäh et te olete ja aitäh et te täna tulite /suur südame emotikoni märk/.

Leitud, aitäh!

Logiraamat niiske, pliiatsit pole, juhend vedeleb puu all maas.

Juhend on puu all ja karp vajab hooldust. Ja peale üles ronimist selgus, et seal pole pliiatsit :@. Vat see oli pettumus! Seega võiks hooldada.
Muudetud mitteleiuks. Põhjus: puudub kanne logiraamatus. Oma pastakas alati kaasa!

Kolmas kord siin puu all, esimene kord tundus liiga karm. Teine kord liiga lihtne, et ei raatsinud ära võtta. Kolmas kord ehk nüüd sai ära käidud, tore ronimine ja kahju, et otsa sai :)

Ilusad lõkkekohad, mõnus ronimine, tuulega kõikus üleval päris korralikult

Mis seal siis ikka, käin cramost läbi ja toon tõstuki. A karbi nägime ära

Läks üsna ladusalt, kuid kuna on hirm antud raskusastme ees, siis oli asi põnevam kuna tuli oma hirme ületada:) Täname!

Aarde tuvastasime, aga alahindasime raskusastet ja eks me siis kunagi abivahendiga tagasi tuleme. Nänni saime aga kätte, aardest oli pudenenud üks klaaskuul :)

Leitud. Jah, redel täiesti kasutatav, hoolimata sellest, et ma pole päris kärbeskaalus.

Tulin tühjade kätega ja kärbeskaalus ei ole. Kunagi abikaga tagasi.

Ah et selline. Tegime pimeduses ronimise - ehk siis Reigo ronis ja mina olin all taskulambiga. Aga logitud ta sai :)

Eelmine kord jäi tops nähtamatuks. Täna peale Mohnil käiku, kui tops taas olemas, oli Allan see kes logimise oma peale võttis. Tänud!

Uhh,päris kõrgele on see kast paigaldatud :) Kui tuul puud kõigutas oli kergelt kõhe tunne.

Aga see ronimine on ikka eriti lahja sooritus ,kui võrrelda Alex Honnoldi El Capitani mäe otsa ronimist ilma igasuguse julgestuseta.

Oli ta jee mõnus peidik. Tänud, seente eest!

Aare igati oma raskusastet väärt. Kindlamate oksteni jõudmiseks kasutasin ka kaasasolevat redelit.

 1 

Aare taastatud

Leitud

Lõpuks saime nimed kirja.

Lõpuks oli ka sobiv hetk siia tulemiseks, tänud.

See oli üks tõsine väljakutse. Konteiner siiski on katkise põhjaga ning ka kaanest on väikseid tükikesi puudu. Tänan.

Võtsin oma kõige vanema ja kõige noorema geosõbra ühes ja nii me see kopsiku kolmekesi koostöös leidsime.

Tänud aarde eest!

Leitud

Teel Kajakamuna aarde juurde tegime siin ka väikse peatuse. Kuna ma olin siit juba korra tänu väga märgadele oludele ilma leiuta lahkunud, siis oli täpselt teada mis siin ees ootab. Tegelikult oli see asi palju lihtsam, kui alguses paistis. Tänud peitjale!

Mina ka viimati käies ei näinud tünnil suurt midagi viga olevat (kui asukoht välja arvata). Võtame selle hooldusvajaduse siis maha.

 1 

Võrreldes eelmise samal päeval otsitud aardega, milleni ronimisest loobusin, tundus see igatepidi käkitegu. Konteiner paistis kenasti maa peale kätte ja ronimine võttis loetud sekundid. Aga noh, eks ma ole harjutanud ka. :)

Igatahes üleval kallistasin siis puud ja avasin samal ajal tünni ning opereerisin selle sisuga - umbes sama kogemus kui purjeka mastis aparatuuri sättida. Plussiks, et kõigub vähem, miinuseks, et pole julgestust. Igatahes sai jutt logisse kirja ja konteinerile kaas peale. Kusjuures mina uurisin seda iga nurga alt ning ei märganud mingeid pragusid. Võimalik, et olen pime, aga võimalik, et keegi on juba tünni ära vahetanud.

Pärast vaatasime ka all ringi ning jätsime külastamist väärt koha meelde. Aitäh!

Ilmselt poleks tulema hakanud, kui oleks õigel ajal raskusastmeid taibanud vaadata. Õnneks ei taibanud. Mis seal ikka, rabamatkast liikmed soojad, tuli dress maha ajada ja ära teha. Võtsin veel igaks juhuks kirjapulga hambusse, aga see muidugi kukkus poole tee peal alla. Sellises asendis polegi varem pliiatsi teritamist harjutanud. Aitäh elamusi pakkumast!

Aare korras. Tänud peitjale väljakutse eest.

Kärbeskaalust on asi ikka väga kaugel minu puhul. Mingi maa ikka läksin, siis sain aru, et külmaga on oksad veel rabedamad kui muidu ja tundus, et üles võin ju jõuda aga palju siis ronimisvahendeid alles enam on...jätsin seekord vahele. Ma vähemalt ise süüdistan külma, eks ole teinekord näha :P

Natuke veel ning konteinerisisu maastiku raskusaste alaneb iseeneselikult 4.0-lt 1.0 peale! Põhi on alt ära tulemas. Vajab hädasti uut kontenerit (suurus normaalne) või vähemalt korralikku kinniteipimist.

Põhi on veerandi jagu lahti!

Sa kurivaim, kui kõrgele puu otsa on tünn viidud! Andis ikka ronida sinna. Mulle küll probleeme ei valmistanud, kuna kehakaal ka sobilik! Kahjuks on aga anuma põhi on kohe alt ära tulemas. Mul polnud kaasas ei teipi ega uut karpi. Sellist sorti anum aardekonteinerina mulle väga ei meeldi. Kaant on raske lahti saada ja kerged katki minema on need ka. Pole mõeldud vastu pidama. Aga jah, lõkkekoht oli mõnus ning ronimine hea väljakutse!

 1 

Eelmise aarde juures logitud, meelitasin kaaslase-seenelise edasi järgmise juurde, lubades talle jälle head seenemetsa. Õnneks see sobis talle ja mõlemad said meelepärase metsategevusega tegeleda. Raskusastet jms lugesin alles siis, kui juba kohal olin.. ma ootasin lihtsalt ilusas kohas karpi kännu all vms. Korra jäin nõutuks, mõtlesin juba seenelist minna appi kutsuma, aga õnneks oli sobiv roigas-abivahend lähedal. Seeneline jõudis kohale, kui ma juba kõrgel olin ja kiljus-ahhetas all, et pole ma ikka normaalne ja hea, et lapsi seekord kaasas pole.. rääkisin talle siis hiljutistest sarnastest ronimistest, kus ühe hiigelpuu otsas käis ka laps..:) Logides mõtlesin, et kui nüüd miski peaks alla kukkuma.. õnneks seda ei juhtunud ja allatulek oli juba käkitegu. Tänud peitjale.

 2 

Veendunud kärbeskaallasena ma muidugi ei kahelnud hetkekski, et saan siin ise enam-vähem adekvaatselt hakkama. Ainult igaks juhuks võtsin ikka ühe sääskkaallase ka kaasa - rohkem moraalseks kui füüsiliseks toeks :o) Mõnus väljakutse, aitäh! Minu poolest võib taolisi rahulikult veel peita, ühtlasi lohutab teadmine, et kärbeskaalu ülempiirini on mul veel vähemalt 20 kilo jagu ruumi :P

 4 

Sõitsin nulli, uurisin natuke olukorda ja otsustasin, et võib proovida. Sättisin mingi toika puu najale, et esimese köndini ulatuksin ja siis sai juba päris ladusalt edasi. Poole maa peal vaatasin korraks alla ja jalad hakkasid värisema. Krt oli mul vaja alla vaadata… Keskendusin jälle ronimisele ja nii ma karbini jõudsingi. Käed vähe värisesid, aga logi suutsin ikka kuidagi kirja panna. Siis puhkasin hetke ja mõtlesin, et huvitav, kas ma alla ka saan. Kui tavaliselt on alla tulek raskem, siis siin oli vastupidi. Alla sain kiirelt ja viperusteta. Oi kui rahul ma endaga olin, et üksi ilma abivahendita hakkama sain. See oli päeva parim aare! Suur tänu peitjale!

 1 

Hooga nulli ja ... pani mõtlema. Looduslikust redelist piisas ja logi sai kirja. Tänud, sai jälle natuke turnida.

Meie kärbeskaallane pruukis nii tehis- kui looduslikku abivahendit. Tal oli see käik juba mitmes kord teha ja kohe näha, et asi käpas. Suur tänu.

Olen seda aaret kunagi piidlemas käinud, aga ise sinna ülesse küll ronida ei tahtnud. Küsisin Karini käest kas tahad uuesti ronida, Karinil ei olnud midagi selle vastu:) Miki veel viskas nalja, et pane sinna "ämbri" sisse oma telefoni number ehk kellegil veel abi vaja.

Hoolimatta sellest,et enamus seltskonnal oli see tegelikult juba leitud siis leidus üks vabatahtlik kes hea meelega sinna uuesti oli nõus ronima. Tänud talle selle eest.

Leitud ja logitud.

Kunagi õiges mõõdus redeliga tagasi.

 7 

Kui Nageria kiri jäi leidmata, sai võetud suund laevale astumise suunas. Birgit rääkis telefoniga ja mina olin roolis. Jõudes Kolga kanti, tekkis mul hull idee. Kui juba redel kaasas on, siis peaks vaatama, kas saaks äkki selle aarde ka ära logida. Äkki ma selle pisikese redeliga ikka ulatun alumiste oksteni. Jõudsime kohale, panime redeli paika ja Birgit tembeldas mu hulluks. Küsis veel juhendeid, mida teha kui ma kukun. Ütlesin siis, et võtmed on ees ja päästeameti number on 112. Suure jõuga ulatusin alumiste oksteni ja siis hakkasin ronima. Üles poole jõudes polnud enam üldse hirmus, ma õnneks kõrguseid ei karda. Üleval olid oksad juba okste moodi, mitte sellised nagu all - köndid. Logimisel tuli olla ekstra ettevaatlik, sest jube jama oleks, kui miskit oleks alla kukkunud ja peaks topelt ronima. Õnneks läks kõik õnneks ja kõik jäi paika. Alla ronimine oli hirmsam kui üles minek, sest kohati tuli üle okste ronida ja ega eriti ei näinud ka kuhu jalg panna. Birgit hoidis hinge kinni ja tegi video. Kui ma hiljem videot lastele näitasin, siis vanem võttis must kõvasti kinni ja nõusid, et ma mingi geopeituse pärast nüüd ära ei sure. Teele oli lihtsalt põnevil ja nõudis veel kord video vaatamist, ta oli ju eelmine kord kaasas. Emale näitasin ka videot aga ta hakkab vist minu geohulluse osas kergel immuunseks muutuma, reageering oli jahe. Igatahes lahe oli, mulle nii meeldiks. Roniks veel. Tänud peitjale.

https://youtu.be/Zhd9TWVSdNk

Alla lennutasin vaid pliiatsi, oli ohutum kui proovida taskusse tagasi panna.

Minu abivahend

Kärbeskaallane

lõbus ronija

Viimane hüpe maapinnale.

Lõbus ronimine, veidi kõhe tuulise ilmaga :)

Oeh kuidas süda jättis lööke vahele Robertit vaadates...

Olin juba paar kuud selle aarde jaoks oma küüsi kasvatanud. Eks ikka selleks et kassi moodi puu otsa ronida ning aare ilma abivahenditeta kätte saada. Asi polnudki nii hull kui algselt kartsin. Ja isegi 73 kg kaaluv kõuts sai sellega hakkama. Täname!

Gaida oli kaasas ning logitud see saigi ;)

Alt ülesse :)

Sukeldusin maantee pealt männimetsa. Algne plaan oli siin telkida, aga olin kõvasti graafikust ees ja sõitsin edasi. Tuvastasin aarde peiduka ja käisin logisin ära. Täitsa mõnus. Aitäh!

 5 

Kuna geosõltlase võõrutusnähud olematu vererõhu ja tujutu olekuga lõid välja, tuli ruttu midagi teha. Aga mida küll teha kui trennini on mõned tunnid aega? Võtsin siis igaksjuhuks ühe kärbeskaallase kaasa ja vajutasin pedaali. Kohale läksin Google juhatuse järgi, mis saatis meid lõkkekohast kilomeetri kaugusele. Ja mis siis. Väike jalutuskäik pole kellelgi liiga teinud, ka mitte kärbeskaallastele. Nulli juurde jõudes hakkasin uurima. Väike pilk üles ja jäin omadega nulli. Hetkeks tekkis isegi lootus, et saan isegi ilma oma kärbseta, sest värskelt raiutud puude lõhn tungis ninna. Kiire oksakuhjade ulevaatus ei toonud tulemust. Lugesin siis eelmist logi ja jälgisin nõuanne. Ja ohoo, aare leitud. Aga nüüd probleem. Minu kärbes lennata ei oska. Oli valmis muutuma küll kärbeskaallasest pärdikuks aga kui lastekaitse veel selle metsades turnimise pärast sõrme ei vibuta, siis selle metamorfoosi puhul nad seda kindlasti teeks. Proovisin ka ise aga kui üks oli kärbeskaallane siis teine oli selle aarde jaoks päka pikkune. Seega aare jääb ootama sobivamat abivahendit või kaasatulevat pärdikut. Aga tänud peitjale siiski, nii tõsist kättesaamise arutelu pole meil veel tekkinud.

Kärbeskaallane teadis öelda, et seal olid tankid olnud.

Vaade oli lummav.

 5 

Kuna Kaupol oli aardemarsruut paika pandud, siis mina teadsin vaid, et mingi aarde jaoks on meil autos redel, aga päris sellist nalja küll ei oodanud. Jõudsime kuhugi kohale ja asusin parkimiseks sobivat kohta otsima, kui Kaupo ütles, et pane veidi eemale, muidu redel võib autole peale kukkuda. Hinge hakkas pugema teatud kuri eelaimdus, et nüüd ootab ees midagi jubedat :) Autost ju küll ühtegi sobivat peidukohta ei paistnud. Ronisin välja, vaatasin ringi. Mis asja, kus see aare on? Vaatasin üles. Ei, mitte siin. Kaupo käskis kõrgemale vaadata. Oi... :D

Enam polnud midagi teha, tuli minna. Kui redel otsa sai, märkasin, et oksad on kaetud ka kerge jääkirmega, mis tähendas, et tuli olla eriti ettevaatlik. Mõni nägi ka selline välja, et sinna ei tasu kindlasti toetuda. Iga järgmine samm tuli korralikult läbi mõelda ja pidevalt kolmepunktilist kontakti meelde tuletada, et mitte hooletuks minna. Sellise süvenemisega ei läinudki teab kui kaua, kui aardekonteiner vastu vaatas. Alles nüüd avastasin, kui kõrgel ma olen ja kui kenasti puu kõigub :) Kuna konteineri käsitsemiseks oli ka kahte kätt vaja, tuli leida üsna kindel istumiskoht. Kui see tehtud, jäi üle vaid väga aeglaselt ja täpselt liigutada, et miski alla ei pudeneks. Õnnestus :)

Tagasiteel tuli samuti meelde tuletada, et kiirustada ei tohi, ohutus ennekõike. Päris hea kergendus oli tagasi kindlal pinnal seista ja üles vaadata. Eneseületus missugune, aitäh!

Ma panin redeli kokku, Martin ronis aarde järgi. Tulime siia pimedas ja tundus ilu koht olevat, kindel ei ole, sest ega me ei näinud midagi.

Mõnus ronimine, järgmine, kes sinna satub, võtku kindlasti kirjutusvahend kaasa.

 3 

Aarde poole sõites arvasin, et tuleb pikem jalutuskäik. Eksisin- oleks võinud nullisõita. Aga mina jätsin auto parklasse, ega väike liigutamine halba tee. Siis jalutasin täiesti vales suunas. Vales suunas jalutades ja aarde kirjeldust lugedes sain ka teada, et ronimine vajalik/või abivahend- hea, et ma ettevalmistunud olen. ;) Sättisin siis kursi õigeks ja mõtlesin, et piilun üle- järgmine kord targem. Kohapeal selgus, et sobin kärbeskaalu esindajate sekka ja panin nime kirja. Aitäh, paras võimlemisharjutus enne Kuradisaarele ronimist :)

Seda, et tegu on neljanda astme maastikuga, saime aru alles aaret märgates. Jälle ülesanne Margusele. Aitäh!

 2 

Eelnevaid logisid lugedes olin veendunud, et siia tuleb tulla abivahendiga. Lisaks ei kvalifitseeru ma kindlasti kärbeskaalu oma 100 kiloga. Seega tahtsin ainult tutvuda selle aardega. Võta näpust, sajakilone sai logi kirja õõtsudes koos puuga tuule käes ja seda kõike abivahendit kasutamata, lumise ja -12 kraadise ilmaga. Tunnistan, et allatulek oli hirmsam. Minul läks sedasi, aga eks iga geokolleeg peab ikka ise enda võimeid hindama! Aare heas seisus! Tänud!

 1 

Tuuline ilm pani vaateplatvormi vähe kõikuma....aga sellest hoolimata kenasti logitud.Saime hakkama ilma redelita,alumised oksad suht tümad jah,ettevaatust nendega.Täname, mulle meeldis!

 2 

Väga tore aare! Mulle meeldib selliseid aardeid leida! Mis sest, et puu oli libe ja vihma tibutas! Ja passi unustasin ka koju.... Nii hea oli ronida ja pärast mõnusat tunnet tunda! Aitäh peitjale! EVEJ

Ülevalt alla

 1 

See oli tuttav koht, siin lõpetasime enda 2015. aasta Suveseiklust moori tatrapudruga. Tore, et ka siin nüüd aare on. Meie toetasime kaitsi altpoolt ja korjasime prahti ja pohli, seni kui tema nagu väike koaala puu külge klammerdus.

 2 

Abivahend oli meil alguse jaoks kenasti olemas. Turnijaks osutusin mina. Vahepeal oli päris keeruline oma 90+ kilot seal kombineerida ühelt poolelt teisele ja üleval oli vahva koos puuga kõikuda. Aare on ohtralt nänni täis, sest lapsi üles ei lubata ja suurtel pole aega sellega enda kinni hoidmise ja logi kirjutamise ajal tegeleda. Täname A, A, C ja K

 1 

Asi osutus oluliselt lihtsamaks kui logide põhjal olin arvanud. Esimese otsa jaoks kasutasin kaasasolnud abivahendit ja edasi läks juba ludinal. Ei saanud arugi kui aare juba haardeulatuses oli. Logi kirja ja alla tagasi. Aitäh peitjale.

 1 

Selleks, et seda aaret näha, tuli pea täiesti kuklasse ajada. No vägev. Nüüd elasin Tanelile kaasa. Tema nagu orav kribinal-krabinal puu otsas ja varsti tagasi. Natuke kõhe oli vaadata, kui ta seal aarde juures puu otsas oli ja see kõikus. Loodan, et need oksad kaua vastu peavad. Aitäh peitjatele.

 1 

Kas tõesti????? Jah tõesti. Võtsin siis retke ette. Hirmus oli aga noh, mis sa teed. Soovitan kiiresti teha. Alumised oksad hakkavad männile kohaselt otsa saama. Tore peidukas. Tänud.

 3 

Ei hakanud üle mõtlema. Lihtsad asjad ongi lihtsad. Hindad olukorda, enda võimeid ja ronid. Minu 85 kaaluühikut ei olnud küll mingi probleem nende okste jaoks. Nii oligi - suts ja valmis. Kui alla tagasi jõudsin, oli Annal juba paras peotäis pohli mu jaoks, preemiaks. Täname aarde eest.

 1 

Sünnipäevaks saadud kingitus ajas siin asja ära. Ei olnud seal üleval hirmus midagi. Tiia all korjas pohli ja ma viitsin seal nii palju aega , et tal õnnestus liiter täis saada. Logiraamatu ümber olev kilekott on katki. Aitäh.

 3 

Peitja on ju täielik koomik , aga vaade Loksale on seal mõtteliselt olemas küll, kui vaid seda metsa ees ei oleks :P.
Kärbeseks end mõelda ei suutnud, nii kasutasin punaseid käpikuid, et käed puhtaks jääksid ja ronisin mööda tummisemat redelit loodusliku redelini. Edasi oli nö tehniline tõus, kohapeal logides tuul natuke kõigutas istumisalust ja alles siis julgesin ka alla vaadata. A tegeles all kukemonide otsimisega ja kuna ise tahtsin ka rutem maa peale tagasi siis laskusin kiirelt ja seekord ei ohkinudki ;). Kui taevast laskusin oli aeg niikaugel, et kukemoni jaht sai alata :D.
Tänud peitjale!

tunnike korilust natuke kaugemal lõkkekohast ja lõpuks tuli silmad lihtsalt kinni pigistada, muidu oleksimegi sinna jäänud, kuigi A oli nõus juba seentele aedikuid ehitama hakkma, et nad ometi suuremaks saaks kasvada :D

 1 

Spetsiaalselt selle punkti tarvis sai kodust abivahend kaasa võetud. 3,2 meetrisest abivahendist oli siin kasu küll. Veidi pidi küll vaatama, millest kinni haarata ja millest mitte, kuid karbini jõudsin ilma viperusteta. Alla tuleku ajal vuhises küll üks vanem mugu autoga mööda, kuid vaevalt ta sinna ise hiljem ukerdama tuleb. Vahva asi, sai ennast jälle veidi liigutada. Koht ka igati tutvustamist väärt.

Lükkasin oma abivahendi püsti ja jõudsin otusesele, et seekord eluga riskima ei hakka.

 2 

Kõndisime kohale ja vaatasin kiiresti õiges suunas. Kadri käis esimesena umbes poole peal ja tuli alla tagasi. Seejärel käisin mina umbes sama kaugel, hindasin olusid pisut liiga libedaks (oli värskelt sadanud), et edasi minna.

Kunagi kuivema ilmaga tuleme tõenäoliselt tagasi ning paneme nimed kirja.

 9 

Kuna olin ümbruskonnas, siis mõtlesin, et lähen lihtsalt eeltöö raames objekti vaatama. Paneksin endale vaid kirja kui pikka redelit soovituslikult vaja võiks minna ja kui kõrgel aare ise asub. Parkisin auto nulli ja ennetuslikult tegin juba taskud nodist tühjaks. Ajasin pea kuklasse ja muigasin - "tavaline lätlane" ju. Olin just mõned päevad tagasi saabunud tagasi oma esimeselt Läti geotuurilt kus kupatati mind kõikide puude otsa. Isegi seal ei jäänud mulle ette ühtegi sellist aaret mis asunuks nii ohtlikute okstega puu küljes ja veel ka nii kõrgel. Otsustasin siiski proovida seda esimest osa mis mõeldud vaid kergkaalastele. Ootamatult muutusin oravaks ja olingi selle esimese etapi edukalt läbinud. Sellele järgnev etapp paistis kõige kõhedam - hunnik kuivanuid oksi. Pidasin endaga mõned minutid nõu ja otsustasin et lähen vaid siis kui on turvaline. Ehk ennem ei hakanud järgmisele astmele minema kui jõuga polnud oksa läbi katsunud. Üks oks murdus küll väga lihtsasti ära. See muutis südame taktimõõdu palju kiiremaks. Elujõulistele okstele jõudes enam alla ei soostunud vaatama ja võtsin astmeid juba lihtsasti. Nagu kombeks saanud, siis värisevate kätega avasin karpi ja logisin nime. Kui midagi oleks alla kukkunud, siis kahtlen, et seda üles oleks soostunud viima. Õnneks läks logimise protsess valutult ja saingi laskuma hakata. Alla minek toimus ootamatult kiiresti, ühe kergkaalaste astme suutsin ka veel ära murda. Alla jõudes süda puperdas sees kuid oli suur kergendus, et tehtud. Aasta või paar tagasi poleks ma sellise aarde järele kohe kindlasti mõelnudki minna. Paistab, et kõrguse kartus hakkab lõpuks täielikult minust eemalduma. Aitäh!

 5 

Varajasel hommikul magati Kalmeoja lõkkekohas telgis veel magusasti kui meie sealt mööda sõitsime. Aaret nägime küll ja ma olin juba poolel teel selleni (või siis kolmandiku peal) kuid ilma julgestuseta võttis ikkagi vedelaks, hoolimata sellest, et ülevalpool oleks kergem ronida. Tegelikult jäi ikkagi kripeldama, et alla andsin, ülevalpool ju oksi küll aga nagu vanaraffas juba ütles: parem värisev jalg kui lõhkine pea!

 1 

Ei olnud mul mõttepoegagi täna, õhtul hilja, pimedas ja üksinda olles ronima hakata aga kuna siinkandis olin vaatasin lihtsalt üle.

Öises taevas on õudusi...

 1 

Koht tuttav ja mitmeid kordi külastatud.

Aare nähtud, kuid logima ei kippunud. Mina teadsin juba varem, et see aare on hullude ja enesetapjate jaoks, kuid noored tahtsid ise selles veenduda. Veendusid! Elu on liiga ilus, et riskida! Kui seda punkti või aaret ikka väga vaja on, võtke julgestus või dresseeritud kass/orav kaasa!

Mets oli täis grill-jaanitule lõhnu!

Ohutuid geoelamusi!

 1 

Nägime aaret aga kätte ei saanud. Pean ennast suht füüsiliselt heas vormis olevaks ja Kaur ronib nagunii vaikimisi pea iga aarde otsimise ajal mõne kõrvalasuva puu otsa aga ausalt öeldes jäi mulle seekord totaalselt arusaamatuks kuidas seda aaret logitakse. Ilmselt ikka möku.

 7 

Kirjelduse järgi polnud see aare ilmselgelt minu jaoks, aga et olin nagunii otsustanud läbi Viru raba järgmise lähedaloleva aardeni jalutada, siis otsustasin ikka üle vaadata. Ennegi võimatutest missioonidest võimalikud saanud. Kohapeal ei suutnud esimese hooga aaret üldse tuvastadagi. Lõpuks käänasin kaela peaaegu kahekorra ja... jalas läksid juba paljast vaatamisest nõrgaks ja pea hakkas ringi käima. Tavaliselt mõtlen ikka, et järgmisel korral toon noorgeopeiturid kohale, aga seekord ütles jänespüks sisemuses ka sellele kindla "Ei!" (või vähemalt minu silme all see toimuma ei saa). Kodulinna Preimani purre tundub sellega võrreldes suisa naljategemine olevat. Nii et minu poolest võib see aare sinna jääda, kui just kellegi oravaga end seltskonna mõttes kaasas sokutada ei õnnestu. Lõkkekoht ise on muidugi väga sümpaatne ja tore. Sealses laavus sai eelmisel suvel Oandu-Ikla matkateed läbides öö läbi asju kuivatatud ja ise kuivatud.

 2 

Kalmeoja lõkkekohta olen korra läbinud Oandu-Ikla treeningu käigus, aga ei suutnud sellest midagi meenutada. Kui kohale jõudsin viskas juba pildi selgemaks. Oli korralik ja puhas peatuspaik, rahulik tänase ilmaga samuti.

Kärbeskaallaseks ennast juba ammu ei pea, aga objekti vaadates tundus täiesti teostatav. Seega tossupaelad kinni ja minek. Üles ja alla, ei midagi üle jõu käivat. Mänd jäi samuti endisesse seisukorda. Aitäh väikese võimlemise eest!

 1 

Leitud

 2 

Kaur tundis pärast huvi, et mis kaalukategooriasse teda siis nüüd arvatakse. Aga lasciate ogni speranza, raskekaal mis raskekaal, panime redelijupi puu najale püsti ja siis noormees läks. Natuke pikk ta ju on selliste protseduuride jaoks, kipub okste vahele kinni jääma, aga painduv on ta sinder ka, nii et inga problemar. Me saime Mammuga sel ajal hulga mängu ära mängida. Tehtud, ja tänud ka!

 4 

Niks naks ja tehtud. Aitäh! Viive ja Mart vaatasid niisama ringi.

Lõkkekoht on tuttav. Täna polnud platsidel hingelistki. Mõned aastad tagasi Ikla-Oandu rattamatkal ööbisime siin enne Oandule jõudmist. Siis oli laagriplats päris kärarikas.

Need ämbrikesed kipuvad päikese toimel rabedaks minema. Nii et , peitja, pane vaim valmis, varsti tuleb Sul endal see teekond taas ette võtta. Natuke õppematerjali lisatud lingilt.

https://www.youtube.com/watch?v=Rpz3ki_OEbQ&feature=youtu.be

 1 

Nägime mugusid, kes nautisid grilli. Nägime üht rabakana, kes aeglaselt teed ületas. Nägime ka aaret, mis nii kõrgel. Laenasin naabrimehelt pikemat sorti redeli, millega sain mädanenud okstest kõrgemale, seega ronimine oli turvaline. Natuke süda võbises, aga on ju hullematki tehtud... Isetehtud - hästi tehtud! Mina ronisin, Taali tegi all pilti. Tänan!

 1 

Ilusa ilmaga oli teisigi huvilisi peale meie puhkeala metsas kulgemas. Jõudsime objektini, kasutasime abivahendit ja kritseldasime nimed raamatusse. Tänud peitjale.

 1 

Siia plaanisin Siimuga tulla, ent kuna Krista ja Anni tahtsid ka ja Siim oli Lätis, siis läks plaan ümber vaatamisele ja aare sai logitud, nii et üleval oli kergkaallane ja kõik oksad jäid alles. Mina tegelesin vahendite valmispakkimise, logistika ja transpordiküsimustega ja salvestasin trajektoore erinevate moodustega. Aitäh!

 2 

Siin pidasime alles hiljuti Oo Suure Admini sünnat. Siis olid kõik veeäärsed ja ametlikud grillkohad nii rahvast täis ja rohkemgi, et pidime lihtsalt üh taskusse vajuma. Meil ju oma grill kaasas, pole suurt muret ega vahet, kus see süüdata. Täna oli siin palju vaiksem, üksik telk siiski telkis lõkkekohas. Õnneks selgus, et aare on peidetud piisavalt eemale, et saab ka rahvarohkemal ajal otsida.
Panin vist samuti lahtiste plätude asemel tossud jalga ja vudinal üles. Ei midagi erilist ega hirmsat, kuigi meeldejäävalt ja meeldivalt kõrgel asus aare küll :-) Logisin sealsamas. Lugesin kaeelmiste logi, kus oli nool nime juurde veetud, kes aarde juures käis :-D
Aitäh viisaka ja suure aarde eest kenas paigas!

 1 

Õnneks oli Timix kaasas, kes on peitjaga umbes sama kaalu. Vastasel juhul oleks aarde maastik peale mind olnud 1 ja edaspidi võtan ainult aardeid maastikuga 1. Aitäh!

 1 

Siin kandis on saanud jõlkuda korduvalt, kuid siia polnud varem sattunud. Väga lahe koht ja kui õiged vahendid on käe pärast, on ka aare mõnus lihtne. Aitäh!

 7 

Eks need puuduvad oksad on ikka rohkem peitja probleem. Hetkel oli veel 3,2 pikkune redel vägagi abiks. Eks see asi selline klassikaline "lätlane" ole.

Siis pole hullu miskit - 3 m kõrgusel oli juba täitsa asine redel, allpool oli neid pulki hõredalt :)

 1 

Kasutasime 3m redelit, aga sellega ei saanud kuigi kaugele. Ebausutav, et kellelgi oleks redel, millega aardeni saab...

 4 

Liis teatas, et neil plaanis minna uut aaret otsima. Kuna mul midagi plaanis polnud, siis olin muidugi kohe nõus kaasa minema. Koht oli ilus ja telkimisala rahvast täis. Õnneks asus aare sellest piisavalt eemal.

Kohale jõudes ajasid poisid redeli püsti ja Madis kupatati puu otsa. Polnud vist siiski kõige targem idee, sest järsku hakkasid oksad ta all järjest murduma. Me all muidugi kõige targemad ja muud kui õpetasime.. astu sinna ja astu tänna, astu võimalikult tüve lähedale jne jne. Liisil tekkis vahepeal sellest oksasajust juba nii suur hirm, et tahtis minna autot mujale ajama. :) Lõpuks jõudis siiski aardeni ja sai ära logida.

Ma kardan, et see puu pole aardele kõige parem koht. Seal oli puid küll ja küll... vb leiaks mõne kindlama?

 1 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

Kena oleks, kui järgmised otsijad, kes ei suuda end kärbeskaalu mõelda, kasutaksid mittelooduslikku abivahendit - mul nimelt pole ei sobivat autot ega sobivat redelit, seega hooldamiseks kasutaksin heameelega ka edaspidi originaali (loe: Kui Sa oled keskmisest kaalukam, siis tule redeliga :P )

 1 

Lugesin, et kohapeal on looduslik redel kärbeskaallastele. Mõtlesin ennast siis vastavasse kaalukategooriasse, aga päris hästi see õnnestuda ei tahtnud, kuna looduslik redel lagunes päris mitmest kohast (loe: allpool kaks pehkinud oksa, millest üks murdus juba pelgalt käega kinni hoides. Ronimiseks ei oleks need kuivanud oksad kellegile sobinud, pimedas ei näinud nende seisukorda lihtsalt ning see tõttu nad ka murdusid. Ma tegelikult ei ole nii kaalukas, et terved oksad mu all murduksid :D). Üleval pool läks redel paremaks ning jõudsin aardeni. Natukene kehva oli seal üleval pimedas logida, aga kambajõmmid näitasid alt valgust ning nimed said kirja kell 23:20 tühja logiraamatusse. Tore hilisõhtune sutsakas, aitäh kutsumast!

 1 

Sündmusel avaldunud uus aare ei andnud ikka rahu ja kui millalgi peale sündmust (nii umbes kümne ajal) edasine tegevuskava paika panna tuli, ei andnud ma Madisele rahu. Et ikka lähme ja lähme... Kuna oli ka kambajõmme, saimegi teele asuda. Erilist FTF'i lootust sõidu ajal ei olnud, aga kohapeal tunne isegi tekkis. Tekkis ka küsimus, et kes läheb. Madis tundus kõige kergem, sellepärast saatsime tema. Nüüd enam väga seda looduslikku redelit näha ei ole... Minul oli vist kõige suurem hirm, õudne ju, kui Madis alla kukub. Teised paistsid rõõmsamad. Igatahes alla Madis ei kukkunud ja nimed said kirja kell 23:20. Iseenesest oli huvitav. Aitäh!