Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
22. detsember – 20. jaanuar
Kaljukitsest geopeitur on tugeva tahtejõuga ja vastupidav, leides alati tee aardeni; seda samuti maastik 5 puhul, kuna ta on ka füüsiliselt tugev. Rühkides tasa ja targu oma eesmärgi poole, julgeb ta ette võtta nii pikemaid (mitmekilomeetriseid) jalutuskäike kui kõrgemaid puid. Ükskõik, millised on aarded või kus need asuvad, ikka saavutab ta edu ja seda mitte õnnekombel, vaid tänu oma visadusele.
Ta on kinnine ja tagasihoidlik, mis lööb eriti välja sündmustel osalemisel, kuna seal viibib palju võõraid. Tegelikult igatseb ta ümbruskonna sümpaatiat, kuid ta ei lähene teistele geopeituritele ise ja oma tagasihoidlikkuse tõttu võib temast seetõttu hõlpsasti vale arusaamine tekkida.
Kaljukits on äärmiselt tasakaalukas ja vihastab harva. Ta võib lihtsalt vaikselt ja käratult kõik oma aarded arhiveerida. Ning kuigi sisemiselt on ta väga suur tõearmastaja, siis ei sündmustel ega ka foorumis ta palju sõna ei võta, kuna talle ei meeldi end segada võõrastesse asjadesse. Samas on ta väga kangekaelne, seega kui otsustab, et ta oma logisid enam geopeituse lehele ei kirjuta, siis suure tõenäosusega see nii jääbki.
Arenenud mõistusega, mis on näha mõistatusaarete lahendamise kiirusest või tema enda aarete kvaliteedist. Armastab traditsioone, mistõttu läbib tema aardeid tõenäoliselt ühtne tunnusjoon - lihtsad aardekarbid, keerulised mõistatused, asukohavalikud jne. Logiraamatusse tehtav kanne näitab ka Kaljukitse kokkuhoidlikkust, kuna tema logi on kirja pandud väikselt ja kokkusurutult ega laiuta üle terve lehekülje.
Kuigi ta on alati ümbritsetud austusega, on talle siiski raske ligi pääseda, seetõttu kannatab ta tihti üksinduse all. Keeruline on teda panna avameelselt mõistatusaarete lahendustest rääkima, kuna ta ei lase ennast teistest mõjutada ega hooli ka juttudest, mis väljaspool räägitakse.
Üldiselt jääb selle tähemärgi all sündinud geopeitur tihti vallalisteks, kuna raske on leida inimest, kes aktsepteerib romantilisel õhtusöögil telefonipiiksatuse järel ootamatut väljatormamist, mitmetunniseid poeskäike või teekonnamuutusi prügikasti väljaviimisel. Kuid kui Kaljukits siiski abiellub, on tema geopeiturielu alati õnnelik. Tõenäoliselt seetõttu, et ta elukaaslane on samuti geopeitur.
Parim aastaaeg aarete otsimiseks: talv
Parim nädalapäev aarete leidmiseks: laupäev
Parim kuupäev aarete logimiseks: 8
Loomad, keda georetkedel karta pole vaja: kitsed ja üldse kõik sõralised, karud, nahkhiired
Puud, mille otsa võib julgelt ronida: mänd, paju, jalakas, pappel, jugapuu, haab
Kuulsad Kaljukitsed:
phantom, madis1989, lassie, geokrahv, ove, telc, zdrk
Aarde tüüp on tavaline potsataja, ainult juhttraat puudub.
Esimesed otsijad, kellel on hea gps, võiksid igaks juhuks aarde juures koordinaate kontrollida. Võimalik, et need on mõningal määral mööda, seega saaksin neid siis parandada.
Vihje: Esimene nurk üleval, kui veekogu paremat kätt jääb.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: ilus_vaade (7), soovitan (5), ronimine (2), ettevaatus_vajalik (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6JPNK
Logiteadete statistika: 138 (98,6%) 2 2 1 0 0 0 Kokku: 143
Maardus osalesin ma Firmaspordi kevadspartakiaadi raames maastikujooksus, kus just kõige paremini ei läinud. Seejärel tulin siit läbi. Kerge turnimine ja kiire leid, aitäh!
Väga mõnus, mõni lihtsam aare ka peale koerajalutajat ja prototüüpi. Aitäh!
Horoskoopidest ei tea suurt midagi ega arva nende järgi iseloomustamisest ka miskit, aga aarete poolest tekkis praegu küsimus, kas seeria ongi siiani (veel) lühike või pole lihtsalt mina neid aardeid märganud. See selleks. Fosforiidi juurest jalutasime ka siia ja logides kontrollisin, et leidsin igatahes kolmanda sodiaagi nimelise aarde. Leidsmisega probleeme polnud ja aardega kõik hästi. Aitäh.
Tänasele jalutuskäigule jäi ka see aare teele, kuigi tulin vaid vaatama, et kus ta olla võiks, sest kaljukitse must enam pole. Tegelikkuses kukkus hoopiski nii välja, et kui olin kõik nii umbes 4 maastikunumbriga kohad üle vaadanud ja tänasin jumalat, et polnud sealt alla vette pudisenud, kaesin natuke kriitilisema pilguga, et mida värki. Ja ennäe, see esimene nurk ju tõlgendamise küsimus ja mina tõlgendasin valesti. Viga parandatud, logi kirjas läksin päästsin oma kutsa puu küljest lahti, sest ka teda ei tahtnud ma vees hulpimas näha, seega istus otsimise aja rihma otsas. Põrnitses, kuigi ega see tal esimene kord puu küljes istuda polnud ja kõik vaid tema heaolu nimel. Igatahes peitjale tänud aarde eest
Kuna naaberaarde Prototüübiga kaubale ei saanud siis tuli siia nime kirja saamiseks tulla. Olime siin mingi iks aeg valges käinud ja aarde peidupaigaga tutvust teinud. Nüüd oli aga pime ja koht tundus mulle üsna teistmoodi ja laiutav auk selja taga väga hirmus ja teisalt kuu valguses väga äge.
Kaljukitsed mulle meeldivad. Eriti see üks, kelle ise ilmale olen toonud. Tema teekonda on kõrvalt jälgides nauditav vaadata. Väga vaikselt, kuid sihikindlalt liigub edasi ja jõuab uskumatult palju. Geopeituri elu on ta pidanud emme kõrvalt elama küll, kuid huvi selle vastu tal iseseisvalt tegeleda pole tekkinud.
Loodetavasti on peagi sodiaagi aardeid juurde tulemas :)
Aitäh!
Natuke sai ikka ka turnitud. Pärast vaatasime maapinda mis suht suures ulatuses ära puuritud. Hea, et siiski lõhkamiseks ei läinud. Tänud!
Kell oli tiksunud juba parajalt üle südaöö ja kui juba siinkandis olla, siis tuleb ka uue päeva aarded ära korjata. Eks need statistik rõõmud ole. Ronida mulle meeldib ja see oli just selline mõnus väike turnimine. Teise ringi ajal ilmutas ka aare ja saigi ilusti logi kirja. Tänud aarde eest.
Karbi sai ilusti kindlalt kätte, ei pidanud turnima. Pärast chillisime veel veidi kuristiku ääres, huvitav maastik :)
Huvilised jäid kive ja fossiile uudistama, mina jalutasin aardeni. Natuke kõhe on käia sellistes kohtades, mine tea kus kivi all/peal mõni roomaja võib olla. Õnneks ei trehvanud ühegagi. Aarde leidsin esimesest vaadatud kohast. Aitäh!
Eemalt paistis asi väga hirmus, aga tegelikkus oli õnneks lihtsam. Karp käes ja nimed kirjas.
Aitäh peitjale!
Olime valmis palju keerulisemaks lahenduseks ning jäljed ütlesid, et ka keegi teine on olnud. Aitäh lahedat kohta tutvustamast!
Arvasin, et see jääb lastega olles leidmata, aga tahtsin olukorda vaatama minna ikka. Palusin, et Silver siin ilusti sõna kuulaks ja püsiks servast kaugemal. Leidiski tublisti tegevust kive loopides. Piilusin siis paari kohta ja karp oligi käes. Tänud!
Kui Mops jalutatud ja Prototüüp näpitud tulime siia. Arvestades raskusastmeid, siis ootasime pikka ja piinarikast otsimist. Niikaua kuni SalmeS kaljukitse mängis, leidsin mina vopsti aarde üles. Palju lihtsamast kohast kui raskusastmed on. Karbi põhjas on pragu, õnneks sisu kuiv.
Kiirelt käes, tänud kena kohta tutvustamast. Siia tuleme kindlalt tagasi ringi kolama. Logimisega tegeles sarviline, kuid mitte kaljukits ;)
Mu isa on kaljukits ning üks parimaid omadusi on see, et temaga saab rahus vaielda ja ei pea kartma, et ta nutma hakkaks, solvuks või kohe alla annaks. Ometigi oleksin ma seda aaret otside ise kõiki neid kolme tegevust hea meelega teinud. Esmapilgul miljon peidukat. Vihje on justkui selge, aga tegelt ikka pole ka. Lõpuks võttis Kaups aarde välja sealt, kuhu ma enda arvates tõesti vaatasin.
Jõudsime juba igasugu huvitavaid mõtteid mõtlema, aga siis õnneks tuli leid ja me ei pidanudki hullunult mööda kiviklibu surfama minema. Aitäh.
Kõndisime alustuseks aardest mööda ja tegime maastiku enda jaoks keerulisemaks kui vaja. Aga lõpuks jäi ta ikkagi võrdlemisi lihtsast kohast näppu.
Meie otsimismeeskonnas küll ühtegi kaljukitse ei esine, kuid olenemata sellest leidsime endas kaljukitsele omased turnimisvõimed ning saime panna nimed kirja. Aitäh aarde eest!
Teist aaret otsides jäi tee äärde. Aitäh! Olen ka Kaljukits.
Suurepärased vaated (prügist mäekülge ignoreerides). Maastik max 2, olin valmis kaljuseinal ronima.
Autolaternate võimsasse valgusvihku jäi üks kummaline olend; hüppevalmis kaljuronija... langev leht... karmil kivisel karjamaal mäletsev-mõtisklev mägiloom? Ei, geopeitur - peadpidi kaljupraos, kättpidi kivide vahel, jalgupidi napilt jäises vees!
Minu enda suvine sodiaak viitab kindlasti mõnele hoopis mahlakama rohuga aasale, aga kaljukitsedest kolleege mõistan nüüd ka hoopis paremini.
Tänane esimene tavaline ja visiit siia tuli poolüllatusena. Ühe teise aarde jalutuskäigu ajal mõõdusin ka siit ja tegin väikese vahepeatuse et siis jälle vales suunas veelgi kaugemale jalutada ;D Täitsa minu isiklik sodiaak. Olen ju ise ka detsembri laps. Tänud peitjale
Jägalas käidud, jäi aega veel mõned aarde noppida. Leid oli kiire ja kaljukits leidis oma sodiaagimärgi, aitähh.
Vihje aitas palju. Muidu olekski neid õnarusi seal jäänud poleerima.
PS: topsi põhi katki
Pere ainuke kaljukits leidis suure vaevata pisut kividel kepsutades
Pärast sapöörlabidaga läbi jää iseenda aarde otsimise luhtumist, oli vaja ruttu leida hingele lohutust. Päris hea plaan tundus leida mõni teine aare. Aga ega see lihtne ei ole kui kõik paksu lumekihi all peidus on. Proovida ju tasub ikka. Esimene katse tegelt luhtuski naaberaarde juures ja ega algul ei olnud mul siingi usku kui kaugelt kõik valge tühja väljana paistis. Mida samm nullile lähemale, seda huvitavamaks muutus ka keskkond. Vägagi põnevaks, mulle sellised kohad meeldivad ja uudistamist jagus pikemalt. Omamoodi põnevust lisas ka see, et pealt paistis lumi sile ja ühtlane aga selles sammudes ei teadnud kunagi kas jalg vajub lumme saapa jagu või saab kogu alakehaga ennast kinni kiilutatud. Pulli pärast peab vist lumeta ajal tagasi tulema ja vaatama mille otsas ma siis seal ratsutasin. Nulli jõudes leidsin eest 2 urgu. Üks neist kuulus kohalikule rebasele kes kogu ümbruskonna oli paksult käpajälgi täis tatsanud, aga kuna see oli liiga sügav ja põhjatu, siis sealt ma ei hakanud otsimagi. Aga see teine, tuli ainult käsi välja sirutada ja voilaa. Seekord joppas ikka korralikult. Kuigi sapöör oli veel endiselt vöö peal, siis seal kaevamise teel aaret otsida, oleks ikka paras piin olnud.
Tänud.
Karbike sai leitud esimesest kohast, kuhu nullis pilk langes. Tänud! Jätsin rändaja.
Kui mina kaljukitse mängisin, leidis Priit aarde lihtsamast kohast. Täname.
Päeva lõpetasime sellega. Sai istuda, vaadet nautida ja logida.
Rattamatka teine päev algas siit. Jupp aega turnisin valedel tasapindadel, mis mahtusid õigest aarde asukohast ca viie meetri raadiusesse. Ja nagu tavaliselt, kui olin juba napilt käega löömas, siis jäi ikkagi karp pihku.
Kui Mopsiga oli igavene pikk ring tehtud, siki sakitatud seal kadakate vahel, siis siin läks kõik kiirelt. Aitäh peitajle.
Kiire peatus pärast koeraga jalutamist, palju kiirem... Aga tänud juhatamast.
Enda sodiaagi juures peab ju ära käima :)
Algul kahtlustasime mugusid nullis kive lõhkumas ja autosse ladumas, kuid õnneks vaatasime valesti. Null oli kaugemal.
Otseselt põhjust aaret vaatama minna polnud, kuid kuna logides ilmunud info "äge logiraamat" tegid mind uudishimulikuks, otsustasin õhtul paika külastada. Mina panin omal ajal sinna tõenäoliselt (ega ma enam hästi ei mäleta) mingi kääridega nüsitud märkmiku, aga mäletan, kui aare oli laialipillutud olekus, pani tralls sinna uue logiraamatu. On jah täitsa stiilne märkmik seal nüüd.
Ega ma muud hooldust teinudki, kui vaatasin aarde üle ja lappisin kivid karbile jälle ette. Kange kiusatus oli küll maastiku raskusastet kõrgendada, kuid libedad jalatsitallad aitasid ahvatlusele mitte järele anda.
Augud on tõesti vägevad. Kivi kolises tükk aega allapoole, kuni käis sulps. Kass arvas, et jube äge oleks järele minna, aga õnneks suutis minu karjumise peale mõttest siiski loobuda.
No ma ei tea. See kant kohe võlub mind. Põnevad mäed ja orud. Aarde juures läksin muidugi kohe nurga taha maastiku raskusastet suurendama. Päris hirmus oli aga aaret ei leidnud ja mõistus tuli koju. Õige kohas oli nii mõnus et unustasin peale leidu juba aarde ära, kui istusin ja nautisin vaadet. Logiraamat meeldis ka. Suur aitäh!
Leitud, tänud peitjale
Tänase ilmaga adrenaliinimaiguline. Muljetavaldav koht igatahes, polnud aimugi. Täname siia juhatamast!
Siin meil kaua ei läinud. Turnisime veidi ja leidsime aarde. Tänud peitjale
Küll seal oli neid puurauke.Mitte 1ja 2 vaid ikka hulgi.Osa oli kividega kaetud ning teine osa lihtsalt lahti.Aare paljastas end suht kiiresti.Raul oli kõige terasem.Aitäh!
Esimese hooga põrutasin õigest kohast mööda ja vaatasin täiesti valedesse kohtadesse.Hea et teised järgi tulid ja vea parandasid.Kaugel all paistis luik,keda alul jälle topiseks pidasime,nii nagu Lõvi aarde juures tüssata saime.Aga hakkas teine liikuma kui sellist rahvamassi nägi.Suured tänud aarde eest.
Veidike ukerdamist ja jäigi geokuhi silma.Kuna sadas vihma,siis jäid ilupildid tegemata.Tänud!
Kaks kaljukitse käisid aardejahil. Kuna ilmselt see aare meile, kaljukitsedele mõeldud oli, leidsin selle väga kiirelt. Koht päris äge. Tänan.
Juures pesitsesid luiged. Aitäh J: mõned teemakohalised mängukaardid
Sai kaljukitse kombel pisut ikka kividel turnitud, aga teiste Ülgase aaretega võrreldes siiski kerge leid. Tänud peitjale! :)
Nautke aega peituse mängimist ja käes ta oligi, tänud.
Maastik natuke eksitas, aga tänu logides olevatele vihjetele sai tops mõistliku ajaga leitud. Tänud juhatamast, väga äge koht.
Minu jaoks uskumatult uudne maastik. Korraldasime seal hiljaaegu orienteerumispäevakut, selles tuules sai siis aardeplaan ka üle vaadatud - logima küll rohkemaid pole jõudnud, kui see üks.
Aitäh peitjale!
Minu vabandus oli rihma otsas olev koer, Laur käis ise ja tegi vajalikud kitsetrikid siin ära :P. Aga jube oli ikka seda asja seal kõrvalt vaadata ning ronija sai sellest minu arvamusest väga täpselt siis sealsamas kohapeal kuulda ka… :D.
Äge ikka on see maastik siin, täna juba teist korda tabasin ennast avaneva vaate peale vaikselt oooo-tamast :). Nii et aitäh Ingale peitmast ja seda kõike meid siia vaatama toomast. Ning millal seeriale kuskile sama ägedasse kohta järge võib oodata? :P
No ma ei tea, ma ikka esialgu kihutasin 3.0 maastiku raskusastmetega kohti üle vaatama :D Kui Maris karjus et hull oled ja ära sinna küll mine, siis kobisin tagasi üles ja geokuhi paistis no selleise tavalise max 2.0 peal :P Täitsa nagu trepis ju :) Aga ikka veel mõnus koht ja minu poolest võiks seal Kaljukitse NKT olla pikalt mööda nõlva :D
Kõigepealt sai ikka raskemad kohad üle vaadatud, see kõige ülemine ja parempoolsem. Aitäh!
Algul suure hooga otsisime valest kohast, ikka sealt, kus põnevam turnimine. Siis jõudsime ka õigesse kohta ja leidsime aarde. Aitäh huvitavaid kohti näitamast! EVEJ
Sodiaagi kaljukitsena mulle turnida meeldib. Oma üllatuseks leidsime aardekarbi lahtisena ja ilma logiraamatu ning juhendita. Igaks juhuks sai peitja käest üle kontrollitud, kas tegu ikka õige asjaga. Jätsime siis uue logiraamatu ja võtsime kaasa salvrätikute paki, mis ka meil karpi sulgedes kaane pealt ära tahtis lükata. Tänud!
Vihje järgi oleks otsimine väga ohtlikuks kujunenud. Õnneks sai kontrollitud üht loogilisemat kohta ja seal ta oligi. Kuid aardekarp oli laiali lagunenud ja logiraamat kuhugi kättesaamatusse sügavusse kadunud. Panime ajutiselt uue logiraamatu ja eemaldasime karbist salvrätipaki, mis oligi põhjuseks, et karp enam hästi ei sulgunud.
Aarde ette oli päris paks müür laotud, oleksin peaaegu alla andnud. Aitäh!
Päris 3.0 siin tõepoolest ei olnud. Algul sain vihjest natuke valesti aru, aga siis otsisin laia silmaringiga ja leidsin üles. Aitäh!
Eelmine kord leidsin enda arust vihjele vastava koha. Nüüd jäi geokuhi silma teises kohas. Enda arust olin eelmine kord 3.0 maastikul käinud ning tegelikult asub aare 2.0 maastikul. Kuigi olen sõnn ja meeldib kindel jalgealune, siis aeg-ajalt käin ka sellistel maastikutel ronimas.
Olen sealt korduvalt mööda sõitnud, isegi peatunud, aga esimest korda turnimas. Aarde leidsime kiiresti. Jätsime ühe putuka. Tänud!
Mängisime tervisekuu raames kaljukitse ka. Ei olnudki kole , päris huvitav koht oli ja aare leidus ka suhteliselt kiiresti. Õues ainult oli uduvihmane ja kõle sügispäev - meelitas ruttu autosse tagasi. Sinna karjääridesse võiks kunagi soojemal ajal küll kolama minna - tundus põnev. Aitähh
Minu jaoks on sellised vanad karjäärid natuke õudsad kohad, aga õnneks saime aarde kenasti kätte ja logitud. Tegelikult ikka päris huvitav koht, aitäh!
Justkui olime õiges kohas ning loogilisi peidukaid jagus, aga aaret ei leidnud.
Meile kui jeebisõpradele tuttav koht ja leid tuli kiirelt. :)
Kuna aarde peidukoha läheduses on arvukalt võimalikke peidukohti, kulus otsimisele võrdlemisi pikk aeg ning enamiku ajast olime leiukohale väga lähedal. Kui aarde lõpuks avastasime, oli leiurõõm seda suurem.
Uskumatult hea tee on seal vanas karjääris. Oletasime vingemat peidikut, aga läks lihtsamini. Aitäh.
Edukad inimesed on selles vallas kõvasti karjääri teinud. Minul pole selles vallas kahjuks mingit kogemust, kui üksikud geotuurid välja arvata. See muidugi ei tähenda, et ma karjäärist ei unistaks. Kogu aeg unistan ja kui joppab, võtan ööpimeduses appi sõber Lauri ning hiilin Rebalasse, et karjääriredelil jälle paar sammu kõrgemale pürgida. Tõsi, seekord redelit vaja ei läinudki, mis tähendab siis järelikult, et ei edutatud. Kas ma peaksin mitteleiulogi kirjutama?
Karjäärid on minu lemmikud. Endised karjäärid ning muud mülkad ja urkad aga veel suuremad lemmikud. Turnisime kott-pimedas karjääris ning ootamatult komistasime aarde otsa. Tõsi-tõsi, tegelikult geopeitusime kott-pimedas, ning ootamatult komistasime karjääri otsa.
Kaljukitsed jagunevad minu elus 2-ks: ühtedega saan väga hästi läbi, teistega nii hästi ei lähe aga elu on õpetanud siis madalat profiili hoidma. Kohta vaatasin üleserva, brr. Aga õige koha peal võtsin aarde 1-sest vaadatud kohast, tänud!
Ratta megatuur jätkus.
Selle aarde juures tahtsin kindlasti täna ära käia. Ei juhtu just igapäev, et mind lausa aarde kirjelduses ära märgitakse. Autoga sai ilusti mõnekümne meetri peale, edasine turnimine polnud minu kui kaljukitse jaoks ka mingi probleem. Aitäh peitjale.
Istusime Putka juures rannas kui tuli mõte, et tagasiteel võiks Kaljukitse üles otsida. Saime vaevalt kohale ja ma Elvele öelda, et lasen tal otsida kui maskeering silma jäi. Tuleb välja, et eelmisel korral sai liiga rasketest kohtadest otsitud. Joonistasime lõvi ja vähi jäljed raamatusse ning nautisime veidi päikest ja vaikust enne kodupoole tulekut.
Kaljukits sai seekord aarde leidmise au endale, kuigi ta avaldamise õhtul nii hirmsasti streikis. Pean nõustuma, et aardekirjeldus on üsna täpne :) Põnev seeria, ootan järgmist! Aitäh!
Kui aare avaldati, jonnisin ning ei viitsinud minna. Liis heitis küll ette, et mis kaljukits sa oled, ei viitsi enda aaret otsima minna, aga alati ei pea tormama ju. Täna sattusime mööda sõitma lõpuks ning panime nimed kirja. Aitäh, äge temaatiline koht aardele!
Kui see aare oleks avaldumisega veel nädalakese oodanud, oleksin tõenäoliselt esimeste hulgas kohale kõpsutanud. Kaljukits pole meist küll kumbki, aga õnneks andis aare end sellest hoolimata hõlpsalt kätte. Vaade on tänu rohelise sodiga kattunud veele kunagisest natuke nukram. Mugusid käib seal ka üsna palju uudistamas, aarde juurest tagasi ronides olid vaikselt ei-tea-kust jälle kaks tükki ilmunud. Aitäh peitjale!
Minu peres üks kaljukits on. Ronib, aga mitte aarete juurde. Kui peidaks, siis oleks need täpselt ülikeerulised mõistatused lihtsate karpidega. Samas on ta aus ja õiglane, minu eest aardeid ei lahenda. Muidugi tuli ka see aare mul ise leida. Vähemalt oma kaljukitse oskasime valmistada väljalaskepäevaga nr 8 ;)
Aardeleid probleeme ei valmistanud. Kodus sadanud vihm oli ammu päikeseks muutunud. Aitäh!
Ilm oli nii ilus, et lausa kutsus välja. Seekord võtsid lapsed oma vahetuskauba kotid kaasa, sest tõotas tulla hea kauplemispäev. Leitud 14:15 geopäeva esimesena. Aitäh!
Pidin ju minema enda tähtkuju aaret otsima, leid tuli kiirelt.
Me olime viisakad, ei trüginud autoga nulli. No bemm pole ka kellegi geomobiil, millega annaks maastikusõitu teha. Aga leid tuli, peale väikest jalutuskäiku ja palju lihtsamalt kui iseloomustavad numbrid selleks alust andsid. Kuna aarde ümbrus oli väga-väga ilus, siis jäime ka seda ilu nautima, mõni edevam poseeris ja mõned vähem edevamad tegid pilte.
Eriti meeldisid mulle need suured augud maa sees. Ma olen üpris kindel, et seal elavad hiiglaslikkud maa-alused ussid, kes tunnetavad iga maapinnal tehtavat sammu või muud müra ja suudavad terveid autosid maa alla tõmmata, inimestest rääkimata ... nagu seal filmis Tremors ehk Värinad
Aitäh, väga kena koht, minu poolt kindel soovitus!
Õhtune minigeotuur tõi selle karbi juurde. Koht varasemast enam-vähem tuttav. Auto jätsin miski paarisaja meetri kaugusele ja sealt siis kulgesin nulli poole. Krantsil oli ka lõbu laialt seal maastikul ringi joostes. Nii kui autosse tagasi jõudsime, hakkas tulema nagu oa varrest. See siis tõmbas ülejäänud geotuurile hetkel kriipsu peale. Tänud peitjale!
Parkisin auto ja panin vaimu valmis. Läksin Amburile sobivasse kohta, kuid mingi hetk suutsin ka mõelda Kaljukitse moodi. Aitäh! EVEJ
Tuul oli tugev, aga õnneks paljastus aare ruttu. Tänud peitjale!
Kuna kaljukitse leidmiseks pidavat olema parim päev laupäev, siis sättisime oma otsimise sellise eriti jõhkralt tuulise, vihmase laupäeva peale, et mugude olemasolu elimineerida. No vaatamata sellisele ilmale liikus läheduses mugusid sadade kaupa ja mis veel kõige hullem, nad liikusid ääretult kiiresti ja kahel rattal. Õnneks liikusid nad meist piisavalt kaugel, nii liikusime nulli ja tegime kiire logi... tuul tahtis sarved peast puhuda ;). Tänud!
Õhtul ei olnud midagi targamat teha, kui vedasin admini loodusesse kitsejahile. Aardeleid kaua ei võtnud, aitäh!
Miki kahmas mu kaasa ja nii me selle aarde veidi enne kuupäeva vahetumist leidsime. Auke nägime ka, tark mees miki arvas, et need on puuraugud :)
Tõesti täitsa drive in aare ja tänase ilmaga se oligi väga sobiv, kuna liiga pikka jalutuskäiku ei tahtnud kohe mitte ette võtta. Tänud peitjale. jään ootama kalade aaret :-)
Reigo pani ees kohe ajama, kuna ma olin eelnevalt logisi lugenud, siis ma umbes kahtlustasin kus aare olema peaks. Nii ma selle esimesena tuvastasingi ja siis lasin Reigol üksi edasi otsida.
Paluks nüüd lõvidele ka ühte aaret. :P
Tänud peitjale!
Aastal 2016 on Kaljukitse kõrgendatud tähelepanu all geopeitusega seonduvad küsimused, aga ka mitmed probleemid. Emotsioonid on esiplaanil, mis võivad suhte mängu ja teiste mängijatega muuta vägagi kirglikuks, tekitades ka palju tormilisi hetki ja isegi geotuure. Geoasjad pole praegu esiplaanil mitte ainult Kaljukitse enda skoori silmas pidades, vaid ka näiteks suhe Kaljukitse lähemate geokolleegide võib olla tormiline. Põnevad ajad!
See geoaasta võib Kaljukitseni tuua kauaoodatud rõõmusõnumi uute aarete osas. Kui oled oodanud uusi aardeid, siis nende avaldumine on sellel aastal varasemast tõenäolisem. Üllatus, eks.
Kui oled ikka/jälle vallaline geoeitur, võib see aasta avada mitmeid võimalusi väärika ja suguküpse geopartneri leidmiseks. Pole välistatud, et Kaljukitsel hakkab arenema suhe kellegagi, kes ei ela ega geopeitu igapäevaselt just kõige lähemal. Elagu kaugsuhted!
Sellel aastal ootab Kaljukitse ees üks suurem geosündmus. Võib-olla on see Kaljukitse enda korraldajate ridadesse astumine, võib-olla teeb seda keegi tema kõige lähedasematest geomänguritest. Sündmus saab olema mega!
Võimalik, et Kaljukits peab asuma tegelema sellel aastal oma geokolleegi või kaaspeitja probleemide lahendamisega. See ei saa olema kerge ülesanne, kuna raske on säilitada vajalikku objektiivsust ning tunnistada Suurimat Valet ja muid must-valgeid fakte. Ära unusta, et geopeitus on ikkagi kõigest mäng. Tõsi, vahel suurem kui elu ise.
Rahalised asjad toovad Kaljukitse geopeituse ellu sel aastal hulganisti ebakindlust ja tingivad isegi mitteleide. Seepärast peaksid olema rahaliste otsuste tegemisel tavalisest mõnevõrra ettevaatlikum, eelistades rohkem tavalisi aardeid ning vältima keerulisi mõistatusi, mis võivad tingida korduvaid visiite kaugetesse paikadesse. Ole julgemalt valmis oma võimalikest geomuredest teiste mängijatega rääkima, sest see aitab vajadusel paremini astuda samme probleemide ennetamiseks või lausa lahendamiseks. Jagatud mure on kaks muret.
Edukat geopeituseaastat kõikidele Kaljukitsedele!
Õhtune k(g)epsutamine. Aparaadi taga opereeris Kristel, ütles, et 6 meetrit veel. Kuna ise olen 2 sikku, läksingi turnima. Esimesel ringil midagi silma ei jäänud. Kui tahtsin juba uuele katsele minna, nägin, et Kristel ei otsigi. Kerge muie paistis näolt - no korras, sain ära jälle! Panime oma nimed sõnni ja kana järele, täpsemalt uurides selgus, et siiski kala, lend- ilmselt siis. ;) Aitäh!
Ei saa raskusastet maha võtta, geopeitus on reeglitepõhine mäng. :)
Teades piirkonda, siis ettevalmistused olid korralikud. Ronimiseks sobilik riietus, kindad, julgestusköied, lakk-kingad jäeti koju ja siis mis selgus? Drive - in ja lakk-kingas võetav. Pettus puha ja maastiku raskusastet võiks ka maha kraapida. Norras oleks selline aare raskusastmega 1.0
Paekivimürakad! Tunnen, et paekivist ja selle vormidest hakkab kerge küllastus saama. No proovi sa ronida või turnida kui talla alt pinnas ära pudeneb. Muidugi esmalt pidi ju ikka vales kohas ka turnima nagu alati :) Tänud peitjale sinna kutsumast. Niisama ju sinna ei satuks!
Aardeleidmisega läks siin kuidagi väga lihtsalt, natuke vast pikema ukerdamise pakividel võtsime ette, kui oleks tarvilik olnud, seeest ei tekkinud mõtteid ronimisega aega sisustama hakata. Enne aaret leidsime geopeituri kellega polnudki varem kohtunud, Hiljem selgus mulle, et mu poeg kes peagi sõjaväkke valmistub minema, käis siis püsti lauaalt läbi kui tema geopeitusega tutvust tegi, opaa
Kui sellest Sodiaagist 12 aardega sari saab, siis vähemasti üht neist tormaks küll esimeste seas otsima :o) Kaljukits lihtsalt polnud mulle õige märk veel. Asukoht meeldib küll, piirkond üldisemalt tuttav juba mõne vanema aarde otsingutelt - igati Kalju Kitse väärilised vaated! Loomad ise on vähemalt sama imetlusväärsed, ilmselgelt oskavad nad juhtida gravitatsiooni ning painutada muid füüsikaseadusi. Soolalimpsimise nimel võtavad need elukad igasuguste väliste abivahenditeta kõhklematult ette teekonna, mis geopeiturile selgelt 5.0 maastikuks kvalifitseerub.
Muide mis augud need nulli lähedal pae sees on?
Kaugele paistis ilusti ära, et kaljul uhkelt seisab Kaljukits. Jätkasime kulgemist kalju suunas. Ja kohtusidki neli orienteerujat, sh kaks kaljukitse. Lähenesime kaardiga mälusopis, mistõttu kuulus kaljukits ei osanud meid eemalt lähenedes aarde otsijatena karta (tulime käed vabad). Tore oli kohtuda Ovega! Tänud peitjale.
Aga mina, küsis Mammu, kui Kaur oli lõpetanud kuulsate kaljukitsede ettelugemise. Lubasime tal siis natuke rohkem kepselda seal serva peal - ega ta õnneks palju ei tahtnud, enesealalhoiuinstinkt töötas kenasti seekord. Tuletasime Kauriga meelde, kuidas aastaid tagasi toona veel päris pisikest Mammu siinsamas ühe teise aarde juurde vinnasime - oli alles pungestus. No ja siis, kui Kaur üritas vingematesse kohtadesse turnida, võtsin mina jala alt karbi. Eriti kerge leid seekord, aitüma selle eest, ja ei mingeid potsatamisi!
Ma panen siia esimese mitteleiu siis kirja. Sain umbes 5 min otsida, ise vahepeal lapsi jälgides kuna nood kippusid liiga julgelt igal pool turnima ja jooksma...ja siis hakkas taevast vett kallama. Kimasime jooksuga autosse peitu ja lohutasin lapsi, et mõni teine kord proovime uuesti.
Väga tore oli lugeda oma nime aarde kirjelduset! Nullis otsisin algul aaret ikka raskusastmele vastavst kohast. Samal ajal märkasin, et eemalt lähenevad kolm inimest ja tegin näö, et uudistan niisama ümbrust. Peagi sai selgeks, et Krista, Peeter ja Piia tulid samuti aaret otsima. Aarde raskusastmeeks pakuks pigem 2/2. Maastik oli kaljukitsedele aga igati sobiv ja olin valmitunud tõsisemaks ronimiseks. Tänud peitjale!
Tundub, et siinkandis rohkem geopeitureid liikvel. Lôbus on vaadata, kuidas algul tehakse nägu "minaeiteamidagi" :D Kui aga selgus ka meie kohaloleku pôhjus siis oli meeldiv tutvuda kaljukits-Ovega :)
Tänud peitjale!
Siia hea kohale vurada. Otsimine võttis veidi rohkem aega. Aga muidugi ei leia, kui ei taipa vihjet vaadata. Kui see sai loetud, nii oligi ka kohe karp käes. Täname ja jääme järgmiseid selle sarja aardeid ootama, seekord ei läinud kellegi meie märk täppi.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Täna sai üks eksam tehtud, järgmine alles reedel, mis siis ikka paremat õhtul teha kui üks aardetiir teisele poole Tallinnat. Kohale jõudes ning hoogu maha võttes nägime, et tagumine masin ei taha teps mitte mööda sõita. Selge - geopeiturid! Saime täienduseks ühe kaljukitse ja ühe mitte kaljukitse otsima juurde. Aitäh! Millal järgmist aaret on oodata?
Ise olen kaljukits, seega kipitas aare mind kogu päeva. Üsna palju läks jutus pihta nagu horoskoopidel tavaks. :)
Kuna ootamatult oli vaja Ülemistesse minna, see ju peaaegu, et poole tee peal, siis otsustasime Ianiga aaret logima minna. Kogu päeva polnud ühtki logiteadet aarde kohta tulnud ning üllatus oli suur kui jõudsin aarde parklasse samal ajal kui Priit koos Marianne ja Marisega.
Sain esimese kogemuse kuidas toimub grupis aarde otsimine. Nimelt otsisime kõik hoolikalt aaret kui järsku kadus Priit eemale ja siis istusid teisedki peiturid kivi peale. Mõtlesin natuke, et mis värk on. Njaaa... Vist kutsutakse seda "leidjate rivi" - otsimisviisiks.
PS! Naised kaljukitsed tahavad ka kuulsust. Jään ootama jätkuaardeid - eriti skorpioni!
Mulle tundub, et siin on nüüd natuke naisgeopeituritele liiga tehtud. Mismõttes on see aare pühendatud ainult meestele? Aga naiskaljukitsed? Ja nii tekkiski vastupandamatu soov minna . . Läksime, kohale jõudsime täpselt üheaegselt Halliki autoga. Nii tore :) Ja siis kaljud. Vaadates Halliki nõtkeid samme kaljudel, tundus selles midagi väga tuttavat ja loomulikku. Ning instinktiivselt tuli mul küsimus: kaljukits? Vastus oli loomulikult Jah. Mina ka. Nii me siis lisasime logiraamatusse veel 2 kaljukitse ja teised. Kas veevalajate aare pühendatakse naistele?
Oli õhtupoolik ja olin just valmis saanud enda geoplaani järgmiseks hommikuks. Üks hetk saadetakse mul lõustaraamatusse veebiaadress antud aardest. Tegin lahti ja nägin, et uus aare aga panin sama targalt kinni. Edasi soovitati juba läbi lugeda. Siis oli juba üllatust palju. Esiteks olid paljud faktidest tõesti justkui minu kohta. Eks need sodiaagimärgid olegi sellised kavalpead, et kõigi jaoks läheb tegelikult vähemalt midagi täppi ja sealt need uskujad tulevadki. Nii juhtus ka minuga, mitte et ma nüüd sellest päevast horoskoopidesse usuksin, kuid uudishimu minemiseks juba tekkis. Teiseks oli muidugi minu märkimine kuulsaks. Väga tore, et mind märgitud, kuid kuulsus ma nüüd küll pole :). Mind torgiti nii kaua kuniks lõpuks tõusin toolilt püsti, haarasin autovõtmed, telefoni ja taskulambi ning olingi märkamatult äraräägitud ja sõitmas aarde poole.
Kohale jõudes oli plats puhas. Võtsin suuna nulli suunas. Esimese hooga tormasin õige kaljukitse kombel vastavale maastikule. Harjutasin tasakaalu hoidmist liikuva jalgealuse peal mäest alla rühkides, hoides ühes käes telefoni ja teises taskulampi. Kindlale tasapinnale saades nägin, et siin ümbruskonnas on parima tahtmise korral mustmiljon peidukohta. Vee ääres viskasin ka esimese pilgu kus see null siin siis asub. Kuigi enda telefoni gepsu ma maailma täpseimaks just ei pea, siis otsustasin siiski täpselt õiges kohas ka ära seista. Seal viskasin pilgu ühte kohta, siis teise ja kolmandas oligi aare. Võtsin õrnalt kätte logiraamatu - esimene lehekülg tühi, viimane samuti. Vaatasin igaks juhuks teist kui ka eelviimast lehekülge. Samuti tühjad. Esimene logi läkski siis kirja kell 23:30. Enne lahkumist kohtusin otsima mineva Margotiga, kellele jagasin ka mõned kaljukitselikud näpunäited nullis ootava maastiku ees. Oli mõnus õhtune aktiivsus enne magamaminekut. Kui üks veevalajast geopeitur mind nii palju tagant poleks utsitanud, siis see aare arvatavasti ootaks veel mitmeid nädalaid minu kohale saabumist. Aitäh nii peitjale kui ka torkijale!