Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kohtla-Järve sai linnaõigused 15.juunil 1946.aastal. Põhiosa linnast asetseb endiste Kohtla ja Järve mõisa maadel, millest tuleneb ka linna nimi. Kohtla-Järve linnaosad paiknevad laialipaisatuna mööda Ida-Viru maakonda ühel ja teisel pool Jõhvi linna. Hetkel kuuluvad Kohtla –Järve linna koosseisu: Ahtme, Järve, Kukruse, Oru, Sompa ning Viivikond koos Sirgalaga.
Kukruse(Kuckarus) asumit mainitakse esmakordselt 1241.aastal. Põlevkivi on saanud oma ladinakeelse nime just Kukruse järgi( kukersiit). 1916 aastal algas siin põlevkivi kaevandamine. 1933.a. lõpuks oli kaevandus ehitanud oma töölistele 16 elumaja 128 korteriga. Asulasse ehitati 2 sauna, 2 pesukööki, haigemaja ja ambulants ning raamatukogu ja lugemistuba. Kaevanduses töötas hulk haritud inimesi, kes hoidsid ülal asula kultuurielu. Ka pealesõjajärgsel ajal oli Kukruse asula eluks mugav. Oli klubihoone, koolimaja, toidu- ja tööstuskaupade kauplused, lasteaed, ambulatoorium ning isegi võõrastemaja, mis hiljem raamatukaupuseks ümber ehitati. 1953.aastal asfalteeriti asula tänavad – nagu Posti, Jaan Tombi, Punase Kaevuri, Spordi ja teised ning ehitati jalgpalliväljak ja tantsuplats. Kaevandus suleti seoses aherainemäe põlemisega 1967 aastal.
Mõistatuse nullpunkt asub endise Punase Kaevuri tänava otsas. Tänav kannab nüüd teist nime, kuid vähemalt kahel kõrvutiasuval majal on vana tänavanimega number alles(loomulikult räsitud ja halvasti loetavad). Teil tuleb üles leida ühelt selle tänava majalt geopeitusele viitav märk. Märgist suunal 200 ja kaugusel 65 m leiate aarde.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Algpunkt | Raja algus | 59° 24.1434' 27° 20.8006' |
Aarde sildid: lumega_leitav (2), lastekäruga_ligipääsetav (2), muguoht (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6K9A3
Logiteadete statistika: 70 (89,7%) 8 2 0 0 0 0 Kokku: 80
Nii, ei läinud kuud aegagi, kui meie taas samas koosseisus tagasi. Nüüd juba kaarditööd teinutena ja õnneks polnud praegu ka aja surnukslääjaid, nii et pea kohe aardele küüned taha, logi kirja ja üha edasi. Tänud Kukrusele kutsumast, selle koha ajalooga tutvustamast ja aaret peitmast.
Olles Kukrusel juba vulkaani vallutanud, tulime siis seda endist punast kaevurit ka üle vaatama. Kusjuures selle märgi leidmisega polnudki erilisi probleeme, täiesti loogilises kohas, kuigi ega möödasõites ikka ei näe küll, aga jala selle kahtlusaluse maja üle vaatamisel oli kenasti näha. Edasi hakkas aga ikaldus. Küll me vaatasime siit ja sealt ja siis jälle uuele ringile kuni suitsunäljas tädid tulid ka juba sinnasamasse uuele ringile, nii et juba kummaline hakkas seal neile seda seletamatut pantomiimi teha, nii et lasime jalga. Eks kodus saab kaarditööga ehk selle lõpu asukoha ka täpsemaks, praegu tundus küll asi suht lootusetu.
Mitteleid õnnestus täna leiuks muuta. Leitud. Aitäh peitmast!
Täna oli õnne. Leidsime otsitava märgi. Vihmane ja sompus ilm aitas kaasa. Muidu täpselt sama jube koht nagu kaks aastat tagasi. Aitäh!
Kui koht oli tuvastatud, siis pusisime ikka tükk aega võimalike peidukate kallal, aga tulutult. Lõpuks ei jäänud muud alles, kui abivahend appi võtta ja peidukas avada - oli teine nii kõvasti kinni kiilunud. Aitäh!
Aitäh peitjale!
Logo leitud ja Locus mapiga on lõpp-punkti projektsioon paika panemine lausa liiga lihtne. Sellist peitmisviisi oleme Arturiga varem näinud, aga Katerinale, kui mugule oli see väga lahe.
Läbisime korduvalt tänavat nii jalgsi kui autoga. Märki ei näinud. Vehkisime kirvega veel pool tunnikest aga ei midagi. Ehk millalgi mõistus selgineb.
Siin vist vedas, sest esimene täpsemalt uuritud objekt osutus märgikandjaks. Jäi üle vaid lõpu asukoht paika panna ja kohale minna. Lõpus liiga palju valikuid ei olnud ning peagi saidki nimed kirja.
Tänan peitmast.
Ei oleks uskunud, et Eestis veel sellised kohti leidub. Nagu kuskil Venemaa kolkas oleks olnud. Otsingud ei kandnud vilja. Meid jälgisid mitmed kahtlustavad silmapaarid ja teist ringi ei hakanud tegema. Kunagi ehk tagasi.
Selles huvitavas kandis pilt sai leitud aga aare jäi tabamata. Teinekord õnnestub ehk paremini.
Koduteel tegime põike Kukrusele, siia on varem olnud põhjus sisse keerata vist vaid korra, Kukruse polaarmõisa toredat teatrietendust vaatama. Nüüd tutvusin ka kunagise Punase Kaevuri tänavaga. Tähelepanelikult silmitsedes leidsin ka vihjepildi, edasi läks juba ludinal. Aare korras, aitäh.
Väljas juba hämar kuid siiski sai proovima tuldud, peale mõningast sõitmist ei näinud miskit, sain vihje ja siis sai leitud. Aitäh :)
Lauril oli pool tööd tehtud, nii et nüüd suundusime ainult lõppu. Siin läks mõni hetk ja saimegi logida.
Aitäh!
Mõni aeg tagasi õnnestus mõistatuse osa läbida, kuid tookord oli lõpp ise jalga lasknud. Lolli peaga pole millegi pärast selle kohta logi märget teinud ja ei mäletagi millal seda tehtud sai. Igatahes peitjatele sai sellest teada antud ja kiirelt oli aare taastatud. Tookord logimiseni muidugi ei jõudnud. Nüüd aga oli lõpu asukoht veel hästi meeles ja seekord oli ka tops olemas, niiet aardest nimed kirjas. Tänud peitjatele!
Märk täitsa olemas. Elementaarne, et see pole mõne elumaja küljes.
Vaatasin, et lihtne mõistatus - teeb käbe ära kui niikuinii juba siin oleme. Paraku kõik võttis oodatust 10x rohkem aega ja leidu ei tulnudki. Tuvastasime paar täiesti potentsiaalset hoonet. Esimese juures oli ilmselt värskelt vundamenti korrigeeritud. Kaksikute juures tundus juba päris soe, aga üks kahest on renoveerimisel/remondis, ei pääsenud ligi et asja lähemalt vaadata. Omanik võiks igaksjuhuks kontrollida, kas märk ikka omal kohal.
Pärast selgitusi patrullile saime ikka oma logi ära teha.
Leitud logitud ja korras
Kae-kae, kust kukersiit oma nime sai - hea teada! Mööda tänavat sain ikka paar korda edasi-tagasi sõita, kohalikud pika pilguga saatmas. Lõpuks jäi muidugi veidralt eredates värvides GP märk silma, täitsa mõistliku koha peal isegi. Sealt edasi meetreid mõõtes liikus sihtpunkt mõnevõrra ootuspärasesse kohta, kuid kohapeal tegutsemine osutus üpriski ebamugavaks. Paar korda vaatasin valesti ja kahtlesin juba, kas üldse tasub päevavalgel jätkata. Kuid kolmandal korral näkkas, loodetavasti õnnestus ka logida ilma aarde peidukohta reetmata.
Aarde koordinaat juhatas siin ilusti tänava algusesse. Sättisime sealt end vaikselt edasi veerema. Kuna vihma sadas, siis vaateväli oli vähe piiratud ja segatud ning mitte kõige parem. Ometi said need kaks vajalikku maja üsna hõlpsalt leitud. Jah, mälestused nii lihtsalt ei kustu ning elanikud hoiavad vana aja asju veel kaua meeles ja au sees. Peab ütlema, et eelnevatest logidest oli kõvasti abi, saime lausa vajalikku vihjet. Nii õnnestus vajalik märk üsna kärmelt leida. Sealt edasi aitas juba telefon. Jah, geopeituri elu on ikka lihtsaks tehtud. Tänapäeva nutividinatel on peal täitsa pädev kompass, mis näitab ka vajalikku suunda ja ülitäpselt. Seega polnud mingit raskust end õigesse kohta navigeerida ja nimed kirja panna. Täname aarde eest!
Täna siin teist korda.Eelmine kord jäi puudu ainult 2m.Aitäh!
Põgenesime sündmuselt Jõhvi suunas. Kukruse vulkaan ajas suitsu ja haisu välja ning kutsus meid hoopis Kukrusele. Ukerdasime mööda tänavat, mis meie lootust mööda oleks õige pidanud olema. Ja leidsimegi majad, millel ajahambast puretud punase kaevuri sildid küljes. Seega tänav õige! Aga kus on see märk... No ei hakka ega hakka silma. Tiirutasime ümber ühe, siis teise maja. taustaks meeletu koerte haukumine. Igas hoovis oli üks elajas, kes nii nagu meid märkas, kõik oma kurjuse ka välja paiskas. See haukumise sümfoonia ajas juba kergelt vihaseks. Aga märki polnud me ikka näinud. Lugesime logisid, läksime käidud radadele tagasi, kuni ühel hetkel tabas silm ka otsitavat, peidus va sindrinahk. Siit edasi oli juba lihtne jah. Lapsi enam mängimas polnud, seega saime meie ise rahulikult oma mängu mängida.
Aitäh Kukrusele kutsumast.
Pärast Valaste aardeid oli kaks võimalust. Kas jõuda mõistlikul kellaajal ja sõita mööda normaalset asfaltteed Jõhvi ööbimiskohta või siis liikuda mööda tundmatut kruusateed Kukrusele kuhu GoogleMaps lubab vaid jalgsi liigelda ja mis tähendaks võibolla pimeda peale jäämist? Valisin selle põnevama variandi.
Enamjaolt oli täitsa okei kruusakas. Ainult ennem Kukrust jõudsin künklikule isetekkelisele prügimäele, kus lootsin, et muru sees ühtegi teravat rehvi läbistavat eset ei oleks. Hirmu aga ei olnud, sest iga järgnev tund mida sõidan terve sisekummiga on puhas õnn ja boonus. Varsti ei mäletagi enam mismoodi sisekummi vahetada. Isegi Ida-Virumaa vaate aheraine mäest 50km/h+ alla sõites ei juhtunud midagi. Peabki hakkama uskuma, et valetpidi rehv on õigetpidi rehv. Mäkke tõusul on ainult raskem, sest vähemalt kolmandik energiat läheb haarduvuse puudumise tõttu sussi ringiajamise peale.
Kukruse aaret taga ajades oli üsna probleemne, sest kõik ümbruskonna lapsed olid aarde peidukoha lähiümbrusesse otsustanud mängima tulla. Jalgrattad, tõukerattad, iseliikurid jne. Kõik olid esindatud. Vahepeal sai aarde kätte ja logitud. Tagasipanemist pidi veel kauem ootama, sest vahepealse ajaga sai neid lausa kaks korda rohkem. Võibolla hakkasin topelt nägema. Sai ka järgmine vajalik moment ära oodatud ja karp tagasi omale kohale asetatud. Edasi kihutasin päikesetõusu vaatlema. Aitäh!
No pidi lihtne mõistatus olema. Märgi leidsime kiiresti üles. Kuid sealt edasi läks jamaks. Jaluta ühtepidi või teistpidi- ei midagi. Minion küsis veel geopeituri äppi, kuid ilmselgelt kes oma naist kuulab, kui oled aarde otsingusse süvenenud. Siis kui preilna tahtis loobuma hakata ja kurtma, et ka õiget äppi ei leia sai oma telo talle ulatatud ja hetk hiljem ka aare peidikust välja toodud. Igatahes tänud aarde eest. Ja jummel tänatud, et need vahemaad ei olnud kilumeetrites, mida oleks pidanud vantsima. Hea õppeaare algajatele geoäppi õppijatele :)
Kukruse vulkaani aarde olime juba varasemalt loginud, seega hoidsime tahaplaanile ja lasime uuel geohuvilisel toimetada. Natuke tuli küll teist suunata, sest koges temagi esimest korda vulkaani lähedust ja väävlihaisu (kuigi mägi ei olnud üldsegi mitte nii aktiivne kui eelneval korral), kuid haaras soovitusi lennult ja oligi logi kirjas. Sealt edasi tekkis suur tahtmine Kukruse mõistatuse aare ka ära proovida. Mõeldud-tehtud ja niimoodi märkamatult me nõutud märgi juures autost välja ronisimegi. Siis läks asi natuke keerulisemaks. Suuna paikasaamiseks ja vahemaa mõõtmiseks oli igalühel oma teooria või äpp ja nii igaüks ise suunas minema põrutaski. Mitmel korral uuesti nullpunktis kokku saades ja tõdedes, et kõik senised katsed on luhta läinud, tundus asi juba päris lootusetu. Lõpuks õnnestus siiski pead ühiselt kokku koondada ja ühiselt valitud programmi abil loksus edasine paika iseenesest. Seejärel ei olnud muud kui vutt vutt aardeni, logi kirja ja edasi Kohtla - Järve poole.
Ütlen ausalt, ega see aare just lemmik nüüd polnud. Vürtsi lisas nimelt see, et liikusime kaubikuga datšade piirkonnas. Mõnele võis väga vale mulje meie süütust tegevusest jääda, ühe maja ees tuli suisa terve pere alates baabuškatest-deeduškatest kuni pisemateni tee äärde uurima, mis me siin toimetame. Vana vahtis veel pikalt meile pea viltus järgi. Logisime siis ruttu õiges kohas ära ja minema sealt. Aitäh!
See silt ei hakanud üldse silma. Teisel ringil kui olin autost välja läinud ja lootusetuse tundes, siis nägin silti enda ees. Pisut tuhmim kui pildil. Kui null teada, siis lõpp tuli kergelt. Kas Kukruse vulkaanist jope haises või tuli kuskilt mujalt, aga õhk päris puhas polnud.
Kodus sai õige tänav tuvastatus ja aarde leidmine ei valmistanud ka raskusi. Tänan.
Maril ja minul oli kodus tänava nimi leitud, kuid märgi leidmiseks pidi ikka kohale minema. Kui see leitud, sai abivahendiga koordinaadi paika ning kaua ei tulnud otsida. Aitäh peitjatele.
Liikusin alguses mööda üht tänavat, ei midagi. Siis proovisin teist ja ei läinudki liiga palju aega, kui vana ja loetamatud tänavanimi vilksatas. Üsna kohe avaldus ka märk. Kasutasin vidinat õige koha määramiseks, kuid ruumi meetriteks ei jagunud. Siis avastasin, et mul vidin nii uus, et kompass kalibreerimata. Leitud, logitud, aitäh!
Veeresime vaikselt mööda külavahe tänavat. Oli muguvaene, ilm külm. Üks koer vaatas vähe viltu ja ei midagi enamat. Peaaegu kustunud vana tänavasilti märkasime esimesena ja kohe ka vajalikku tähist. Raalisime meetrid paika ja peale kahe ronga meie tegevust peidupaigas keegi ei seganud. Tänud teist Eestit tutvustamast!
Siin läks ruttu. Märgiga hoone leidsime kohe üles, märgi natuke hiljem. Ja siis väike sammuharjutus ja olimegi õiges kohas. Tänud peitjale
Veidi kartsin seda mõistatust, aga ei olnud väga hull. Enne õiget suunda käisime vaid ühes vales kohas ja tegin märgiga hoonele ringi peale, enne kui pilti märkasin. Suured tänud peitjale.
Täpselt siis, kui Janar hakkab ära väsima, ütleb Liina, et me ei anna ometi alla :) Miski seitsmes meel või naiselik vaist ütles, et vot seal peab see märk olema ja Janar nägigi. Seejärel tuli juba aare lihtsalt. Ma sõin õunu ja Janar logis. Poiss jalutas koera ja meie tublid valvurid eite-taati olid ka vast tuppa ää lännu. Fantastiline sügisilm. Fantastiline päev. Palju õnne, minu MTA! Aitäh, hea peitja! Mulle täitsa meeldis see Kukruse.
Meil selle alguse märgi leidmisega nii hästi ei läinud. Sõitsime kogu tänava mitu korda läbi. Esimesel läbimisel saime juba naabrivalvet tunda. Onu-tädi tulid aiast lausa tänavale, et ikka näha, mida sa seal otsid. Lõpp tuli kiirelt välja. Suured tänud koha tutvustamise ja aarde eest.
Õnneks jäi kruisimiselt märk silma. Natuke koordinaatidega arvutamist ja tops tuligi päevavalgele. Tänud peitjatele
Ilm oli õhtu alustuseks geopeitusesõbralik, mugusid ei olnud. Küll aga sain õppetunni - kuidas ei tohi mingis mõttes kinni olla. Eelmine kord sai siin korra juba distantsilt vaadatud ja vahepealsel kohtumisel peitjatega tuli ka aare jutuks – nii oli tekkinud mõte täpse koha suhtes kus see peaks olema. Ja kui ta nüüd seal ei olnud siis pea lootusetu nõutus. No kurjalt kaua läks aega enne kui enda seatud raamist välja sai vaadata. Ja siis oli lihtne juba kõik. Tänud!
Selisoost sõitsime hommikul siis jätkama eilset mõtet. Mingi hetk jäi vajalik logo silma ja kuna olin alles hiljuti avastanud oma gpsist lisavõimalused siis polnud suuna ja kauguse määramine mingi keerukas protseduur. Peagi hakkas ka peidik silma ja hommikuses vaikuses saime logi kirja. Tänud!
Juba eelmine aasta sõitsin Kukruselt korra läbi, mulje oli ootusele vastav - mugud, iga aia najal vahtis keegi sulle otsa ja järgi... Silma midagi ei jäänud, motivatsiooni väga ei olnud. Sellel suvel on taas geopeitus meelde tulnud ja kodus viibides olen õhtuse aja sisustamiseks omale väikse eesmärgi seadnud - ühe õhtu kohta üks aare või selle vahepunkt. Kukruse ei ole väga võõras koht, keskkooliajal sai seal käidud ÕTKs (tänapäeva noortele - Õppe-tootmiskombinaadis) kus keskhariduse kõrval Ida-VIru koolide noortele ühel päeval nädalas ka mingit ametit õpetati - minul on sealt saadud BC kategooria load. Aga ka lukksepad, kokad... jne. Kodus mõeldes tänavale, ilmakaarele ja kaugusele jäi justkui üks potensiaalne võimalus silma. KOhapela autost midagi ei märganud, aga nagu ma end autost välja sundisin, nii oli ka tuttav logo silme ees. TÕestus et autojuht ja jalakäija näevad ümbrust erinevalt. Ligikaudselt vaatasin ka lõpu koha ära, aga see jääb mõneks teiseks õhtuks. Loodetavasti. Tänud peitjatele! ja vabandused keda see loba mitteleiu juures häiris... :)
GP märgi leidmine polnud sugugui probleem, aga suunaga ma jälle hakkama ei saanud. Kõik oli meelest läinud, kuidas seda gepsu pigistada tuli, et ta midagi tarka tegema hakkaks. Pidin siis maa-ameti kaardi järgi toimetama. Jube avalik värk muidugi jälle, aga kuna ilm oli sigakülm, siis paistis perimeeter üsna rahulik. Üldiselt võiks Kukruset meenutades siia pool Andrese mitteleiulogist kopeerida. Aitäh aarde eest.
Siin läks ikka mõnuga aega ning natuke õlekõrt ka. Samas jällegi sain põneva asulaga tutvuda, aitäh!
Sõitsime aeglaselt läbi sellesama tänava nulli, siis lugesime, mida tegema peab ja sõitsime sama teed pidi tagasi. :) Viimasel hetkel märkasime ka otsitavat ning lokaliseerisime aarde. Aitäh!
Arvame, et suutsime asukoha lokaliseerida, aga keset päeva sellises kohas logida .... - see ei ole meie jaoks.
Märgi leidmiseks piisas tänava ühekordsest läbimisest. Edasi tegi proge täppisarvutuse, mille tulemusena ma aaret ei leidnud. Kahjudesse läks veel murdunud teraga taskunuga. Peab kiirelt Jõuluvanale kirjutama...
Sõitsime autoga aeglaselt kohast läbi, nagu uudistavad turistid vaatasime paremale ja vasakule. Ühel hetkel hakkas tuttav märk silma, parkisime ära ja hakkasime nõutud suunas liikuma. Peidukale tegime üks-null esimesel katsel, nii et endalgi oli üllatus.
Aitäh.
Mõnusa kontseptsiooniga aare selles üsna nukras kohas. Aitäh!
Päris põnev uurimistöö oli. Lõpus segasid uurimist ehitusmehed, aga õnneks oli neilgi vihma käes vilets olla ning pikemat tähelepanu me ei pälvinud. Aitäh!
Tegime kaks tiiru kahel tänaval kui õige silt silma jäi. Laupäeva õhtul kahtlaselt aeglaselt liikuv auto ja kaks silmapiiri vaatavad uurivalt igat maja, veel teist kordselt kah. Ja niimoodi igal nädalal. Kohalikel on aeg paranoiliseks muutuda.
Sipelgamäe otsast eluga naasnuna tundus mulle Kukruse nime nähes, et nüüd tuleb järgmise künka otsa ronida. See oli seetõttu, et kohe meenus mulle Kukruse vulkaan, kus me omal ajal koos Maalehe ajakirjaniku ja fotograafiga käisime. Täna oli asi hoopis hõlpsam ning peagi leidsime endid autoga lausmaal sõitmas.
Eeltöö oli tegemata, aga selleks polnud ka suuremat vajadust, lugesime vaevuloetavad sildid kenasti välja ning peagi silmas Marje ka tähistust hoonel. Alles nüüd läks raskeks, sest kalibeerimata gepsu kompassiga suutsin eeldada suuna 90 kraadi valesti. Kui sealt miskit ei saanud, üritasin uuesti nullis uut gepsu kasutama õppida. Selleks polnud aga parim päev. No ei suutnud mina kolme korraga gepsu kompassi edukalt kalibreerida, ikka läks viimast pidi keerutamine viltu. Marje tegi selle peale asja telefoniga ära ning poolkõhutundega suundusime järgmisse kaugusse.
Kohalik klutt mängis seal peitust nagu aare meiegagi. Kui ta silmapiirilt kadunud, võttis Marje vist esimesest kohast aarde välja. Vot siis lops. Logisime rutuga ja peitsime enne tagasi, kui järjekordsed prouad meieni jõudsid. Huuh, pääsesime.
Aitäh Pagaritele ka Kukruse asustatud madalmaad tutvustamast! Aare, vahepunkt ja tänav korras.
Suure otsimise peale saime kätte õige otsa. Kaks korda eriti väikesel kiirusel läbi sõidetud. Ei midagi. Tuli mõte, et siin peab mingi abimees olema. Kaarti ja kompassi vaadates tuligi abimees välja. Märk leitud, aare leitud. Tänud kutsumast.
Natuke imelik seal kangutada oli. Õnneks kellelegi vahele ei jäänud. Aitäh!
Tükk aega läks enne kui suutsin kindla peale tuvastada, et ma üldse õigel tänaval olen. Esimese hooga jäigi märk märkamata, vaikselt tagasi veeredes sai seegi leitud. Edasi läks juba üsna lihtsalt. Suund paika ja varsti oli ka konteiner näpus. Aitäh peitjale.
Märki nägime küll alles teisel ringil aga see tiirutamine aitas jällegi ühe teise aardega edasi. Lõpu ma küll välistasin aga mis vahet, kus aare on, idee müüb. Aitähh, mõnus oli jalutada!
Esimese korraga märki ei leidnud. Tegime paar tiiru, olemas ning siis ka kiiresti lõppu logima.
Mina nägin märki. Priit leidis tema teooria pidas paika lihtsalt:)
Natuke paarutasime mööda küla ringi, enne kui aru saime kuhu üldse minema peaks. Esimesel korral suunda ja kaugust määrates polnud gps vist päris täpselt paigas, igatahes sain lõpu 10m valesse kohta, teise korraga juba sinna kus Inga hetk varem kangutanud oli.
Lugesin eelmise aarde juures Veikole kiiruga kirjelduse ette näitamaks, et keerulist pole midagi ja täitsa kohapeal lahendatav. Kohale sõites aga keerasin valele poole, kuna ootasin Veikolt juhiseid kohalejõudmiseks, kes mässas oma telefoniga ning ei kuulanud mind üldse ja nii tiirutasime läbi terve Kukruse küla.
Jõudsime mingi maja juurde, mille ees seisma jäin ja ütlesin Veikole, et väga laheda välimusega ehitis. Veiko nõustus ja küsis, et kas siin ongi null. Kuna null oli kaugemal, siis jätsime maja sinnapaika ja sõitsime alguspunkti, kus lugesime uuesti kirjeldust. Muidugi suutsime sellest täiesti valesti aru saada ning liikusime läbi terve tänava, mis polnud üldse asjaga seotud. Siis jõudis loogika kohale ning valisime õige tänava, mis viis täpselt selle majani, mida enne Veikole olin näidanud. Loomulikult selle maja küljes oli ka vastav GP tähis.
Veiko pani tähise juures suuna paika ning pani ajama. Mina läksin autoga, kuna eeldatavasti oleksime pidanud sealt ka hljem startima. Kuna me oskame asju enda jaoks keeruliseks teha, oli suund muidugi täitsa metsas ja Veiko läks uuesti tähise juurde. Mina näppisin mingit traati ja ootasin, kuigi minu telefonis näitas koordinaatideks hoopis teist kohta. Hakkasin seda just kontrollima minema, kui saabus Veiko, kes tõmbas aarde välja just kohast, mida ma enne näppinud olin. Tundub, et meie geopeituse karjääri jooksul saabki olema nii, et istume aardel peal, aga välja ei võta, kuna meile meeldib asju keeruliseks ajada.
Tänud küla tutvustamise eest. :)
Sai esimest korda Kukrusel sees käidud ja vajalik jäi ka silma. Tänud!
Omapärane keskkond. Tegime peatuse ja lõpuks leidsime vajaliku. Võisime lõppu külastada. Tänud peitjale.
Mis õige esmaspäev see ilma geopeituseta on? Niru esmaspäev. Et meil paremini läheks, siis veeresime Kristaga pärast tööd georadadele.
Kodus oli ilm ilus. Ida-Viru meile samaga ei vastanud. Igasugu asju sadas taevast alla. Meid see muidugi ei seganud. Oma tegemata kodutööga saime enne 3 tänavat läbi sõidetud, kui õige tänava avastasime. Selleks ajaks olin ma kirjelduse kah läbi lugenud ja olime aru saanud, et otsime maja. Seetõttu läks tänavalt sobiva maja leidmine kiiresti.
Kuna Ida-Virus kehtib vist sama vanasõna, mis Lääne-Virus, et sellise ilmaga ei aja hea peremees koeragi välja, siis leidmisele kah aega ei kulunud. Aitäh! Nüüd siis saime sellest kohast rohkem aimu kui eelmine kord mäe otsast kaedes.
Oi siin läks ikka aega, kuigi märk oli seal, kus ta olema pidigi ja mida sai ka üsna kiiresti juba kahtlustada. Aga no pimesikk on pimesikk. Asimuudi ja vahemaaga probleeme ei esinenud. Tänud, vahva aare!
Märgi leidmine käis kiiresti.Suund 200 oli esialgu nihkes ja tuhnisin vales kohas. Õiges kohas läks juba kiiresti. Aitäh peitjatele!
Mõnus aare, meile meeldis. Kodutöö oli tehtud, ja nii ei olnudki selles vihmas muud vaja teha, kui minna ja kontrollida, kas klapib. Klappis pea meetri pealt, tuli välja. Mis tegelikult ei olnud soojenduseks sugugi paha. Tänud, võtsin ühe sitika ja jätsin kaks asemele.
Kuna olin tööasjus Jõhvis siis ei saanud ju siin käimata jätta, eriti veel, kui aare seisab geopeituse lehel ilma ühegi leiulogita :) Vanad tänavasildid jäid kohe silma, vähemalt see mure oli murtud, et ikka õigel tänaval olen. Siis vaatasin kõigepealt ühe teise maja ja kõrvalhoone üle sest mõtlesin, et see võiks ju väga loogiline olla ja ehk on peitja vähe trikitanud ka. Ei olnud (maja ei olnud õige). Siis parkisin auto ühe teise maja juurde, mille pealt suutsin kõige viimasena vaadatud kohast leida ka selle logo. Nüüd oli siis vaja ikka suunaga ka kõigepealt puusse panna. Peale parandust tuli juba aardeleid lihtsalt. Tänud peitjatele! Väga mõnus seda kohta tutvustav mõistatus ja tore aare! Ja nagu logi kuupäevast aimata võib ei olnud ma esimene:)
Ühe korra sõitsin tänaval edasi tagasi, teine kord kõndisin pool sellest. Siis avastasin, et olin parkinud täpselt õige maja juurde. Ainult märk oli teisel pool. Kirusin ennast, et nii pime ei saa ju olla, aga näed, saab küll. Kuna gepsu kompassi ei oska veel kasutada, leidsin äpi, mis välja päästis. Tekkis kohmetus. Aare ei saa ju siin olla... Siiski proovisin ja ikkagi oli gepsu ja telefoni koostöö õigesse kohta juhatanud. Lisasin aardesse putuka. Aitäh peitjatele.