Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare asub Eesti loodepoolseimas tipus tuletorni lähedal pankrannikul vaatega avamerele (kus on tõeline murdlainetus). 8 km Dirhami sadamast või muud moodi, vajab lähenemiseks veesõidukit. Aarde nimi tuleneb saare rootsikeelsest nimest, peidukoht on seotud saare pealerootsiaegse asustusega.
Aardest võib leida lehma, maasika, õhupalli, liblika, paar rändrahnu ja muid väiksemaid asju.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.reisijutud.com/gallery/view_album.php?set_albumName=Osmussaar160705
Aarde sildid: väikesaar (3), vaatamisväärsus (1), soovitan (1), pikem_matk(>1km) (1), mahajäetud_ehitis (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCPRJ9
Logiteadete statistika: 95 (95,0%) 5 5 2 1 0 0 Kokku: 108
Alustasime Osmussaare aarete vallutusretke Oden-i aardest. Enne seda tutvusime saare perenaise Ritaga kes tutvustas meile saart ja rääkis lahedaid lugusid ja meie tugevale pinnimisele aarete asukoha suhtes ei murdunud :-) Oden-iga läks lihtsalt ja nii saime saarel käe valgeks. Tänud peitjatele.
Osmussaarele sattusin koos Henriko ja "Käime Koos!" liikumissarja seltskonnaga. Kõndisime lõunasadamast giidi saatel, kes pajatas meile lugusid Osmussaare ajaloost ja loodusest, läbi saare tuletornini, kus meie seltskonnale lõunadöök oli valmistatud. Sel ajal, kui teised suppi maitsesid, käisme meie aaret logimas. Aare korras, aitäh!
Ühel imeilusal juuni esmaspäeval oli maruvahva päev Osmussaarel. Matka käigus noppisime ka mõned aarded.
Osmussaare avastamise käigus leidsime aarde ka. Ilus saar!
Me ei jõudnud veel õieti otsimagi hakata kui kõlas juba hüüd: „Leitud“. Seega võisime väljateenitud puhkepausile suunduda. Tänan.
Osa seltskonnast läks pausile, teised tulid siia, et enne pausi aare üles otsida. Kaua ei peitnud ennast. Tänud
Siin aarde juures olime nullpunkti suhtes ühel meelel, kuid igaüks valis otsimiseks omale sobivama tasandi. Peidukaid, mis võiks aaret varjata leidus igal kõrgusel, kuid ainult ühes kohas oli aardekarp. Aardega kõik korras, panime nimed kirja ja läksime lõunapausi pidama. RMK Teabekeskuse terrassil oli mõnus pika laua taga muljeid vahetada ja võileibu nosida. Linnapreili pakkus kõigile imemaitsvat sünnipäevakooki ja väike puhkepaus möödus kiiresti. Seejärel võtsime juba suuna tagasi sadama poole.
Aitäh saarele kutsumast!
Punker jäi suures osas uurimata ja väga tahtmist polnudki aga aare avaldus kiirelt, silm tabas ebakõla. Kuna viimane postitus jäi eelmisesse suvesse, avasin nö hooaja.
Otsides tuli korralikku vihma ja kõrges heinas sai jalad korralikult märjaks aga hea oli aega mööda saata aarde hooldusega ning kui nimed kirjas, oli ka vihm enam-vähem järele jäänud :)
Kodus eeltööd tehes jäi aarde õnnetu saatud silma ja võtsime talle mandrilt uue karbi kaasa. Õnneks logiraamat oli kuiv ja saab edasi uues karbis otsijaid oodata.
Vihm ainult tihenes, aga me ei lasknud ennast segada ja otsisime kuni leidsime.
Siin aarde juures sain teada tõesiasja, et kohekorruselistel hoonetel võib ka kelder olla. Napilt oleks hakanud juba mööda seina üles ronima enne kui terve mõistus koju jõudis. Tänud karbi eest.
Oh seda vett mis meile saare tipus kaela sadas. Kuid kuna ilm oli soe ja seltskond meeldiv, siis ei teinud see paar ämbrit vihma muffigi :) Aare leitud, varandus vahetatud ja logid kirjas. Tänud aarde peitjale. Eestimaa on ikka võrratu- eriti kui seda saab kuskilt kõrgemalt kaeda nagu näituseks majaka tornist :)
Kõigepealt väike jalutuskäik panga peal ja panga all, küll see koht meile meeldis. Mulle meenutasid siinsed varemed mere taustal Śotimaad, kus nägime mitmeid kindluse varemeid ja sarnaseid vaateid. Majaka juures saime näha ja tunda päikest, tormi, vihmaja vikerkaart. Lahke perenaine pakkus isegi kohvi.Aarde leidis Lauri kiiresti, karp oli hoolikalt teibitud ja konteineri sisu oli kuiv.Logid kirja ja jooksuga vihma eest peitu majakasse. Uut konteinerit meil ei olnud ja tegelikult ei tundunudki, et seda oleks vaja.
Väga ilus koht näitas 45 minuti jooksul mitu erinevat palet, kõik olid imetlusväärsed.
Tänud kohta tutvustamast, tänud aarde eest!
Ei jõudnudki hoolikamalt ringi vaatama hakata kui võimalik peidukoht kohe silma hakkas. Aitäh!
Aare oli õues. Telliskivi all küll, aga siiski keset teed. Panime natule rohkem sisse ja peitu. Aitäh!
https://www.err.ee/945617/osmussaare-tuletorn-avati-kulastajatele
Siia õnnestus mul juhuslikult sattuda siis, kui toimus tuletorni avamine. Kooserdasin ka kummikutes mööda platsi ringi ning uudistasin erinevaid hooneid. Ühte kutsuti isegi sisse ja lasti museaalidega lähemalt tutvust teha. Vahtisin seal merd ja tegin aega parajaks, et jõuan ehk ka koogi ja võileibade pakkumise ära oodata, kuid u 40 minutiga sai siiski tegevuskava otsa ning jalutasin minema. Hääd kalakamraadid, kes veidi hiljem kohale jõudsin, neil oli õnne veidi rohkem, said võileibadest vatsad punni. Aare ise oli hetkel üsna nähtavas kohas. Ilmselt oli varem veidi teises paigas olnud, kuid sinna olid pääsukesed hetkel pesa teinud. Aitüma!
Kui õigesti mäletan, siis Osmussaare tuletorn jäi esmalt silma Paksu Margareeta meremuuseumis maketi kujul. See oli üks neist, mida veel lähemalt näinud polnud. Muide, tulevast suvest plaanitakse see ka turistidele avada. Saarel oleks tahtnud teda veel ja veel pildistada koos pankranniku ja lainevahuga. Aitäh!
Matk mööda Osmussaare kirderannikut oli mu lemmik osa matkast. Mere poolt puretud kunstiline pankrannik, mille vastu praegugi laine loksus ja vett õhku lõi. Helduri poolt pajatatud lugu siinsest kullast ja koheselt ka mitu elavat kuldset tõestust räägitule. Tagusin tillukese kassikulla tükikese ka mälestuseks kaasa. Saare tippu jõudes kupatati mind ekslikult putka otsa. Ju siis märgati, et minu turnimise soovid vajavad rahuldamist. Pärast aardeleidu uudistasin veel ka majaka ümbrust.
Edasi suundusime saare perenaise juurde lõunasöögile kalasuppi sööma. No see oli ikka pirakas supipott. Oleks ma vaid teadnud, et nii palju süüa pakutakse, siis poleks puuvilju, pirukaid, müslibatoone, muid kuivikuid ja veepudelit kaasa tassinudki. Kokkuvõtteks kulus koti sisust ära ainult 2 äravisatud banaani, 2 ärasöödud pirukat ja paar lonksu vett. Mu varud olid nii suured, et oleksin võinud mitmeks päevaks tormi varju jääda kui vaja.
Kõhtude täitumise järel tuli perenaine meiega veel juttu vestma. Mõne aja möödudes oligi aeg alustada tagasiteed sadamasse ja logida veel saare viimane aare.
Aitäh aarde eest!
Siin nautisime looduse ilu.Ilm oli super,supp ootamas,hea seltskond.Elu on LILL.Aitäh!
Militaarobjektid on muidugi põnevad, kuid mina naudin siiski saartel eelkõige looduse ilu ja võlu. Lained viskumas vastu pankrannikut, kaunis vaade, super koht. Krista juhtis meie tähelepanu ka kullasoonele, mida huviga uurisime ja näpuga katsusime. Konteiner jäi ruttu silma. Karp on pisut rabedaks muutunud, põhi katki, kuid logiraamat korras.
Tuletorni juures ootas meid tore perenaine maitsva kalasupiga, boonuseks kuulsime vahvaid saarelugusid. Sai ka natuke matemaatikat tehtud, et teel sadamasse viimane aardekülastus teha.
Aitäh!
Ausalt öeldes ainult ühe aarde pärast ei kutsuks siia tulemast, aga nüüd sai 5 leitud. Soovitasime küll kohalikul küll ise juurde peita, et veel rohkem turiste tuleks, aga vist ei võtnud vedu.
Minu jaoks kõige imelisem osa Osmussaarest on saare põhjarannik. Tundub, et ka teistele meeldis siin. Kulgesime piki rannikut saare tipu poole rahulikus tempos, lobisedes ja pildistades, nautides hetke. Jõudsime saare kõige tuulisemasse ossa tuletorni juurde. Aardega läks kähku, logi kirja ja järgnes lõunapaus. Supi kõrvale kuulasime saarevahi lugusid elust saarel. Ja oligi aeg tagasiteeks, et jõuda merele enne õhtuks lubatud tuule tugevnemist. Oli tore päev. Suur tänu Kristale reisi korraldamise eest!
Murdlainetust eriti ei olnud, sattus kena vaikne ilm. Rändrahne aardes enam ka mitte, kuigi just neid matkakaaslane taga mingil salapärasel põhjusel ajas. Siin läks aega, aga mitte aarde pärast - pererahvas pajatas lugusid oma algusest ja tegemistest saarel, nii et kuidagi ei raatsinud edasi jalutada. Aare korras, aitäh.
Näpistasime söögipausist veidi ja logisime aarde. Aitäh! :)
Imeline pikk nädalalõpp Osmussaarel. See saareke võitis minu südame. Rääkisin kaasteelistele geopeitusest ja läksin otsisin aarde. Enamus polnud sellest mängust kuulnudki. Näitasin neile karbi sisu ja sealt tuli välja TB. Seletasin neile selle tähendust ja kõik nagu ühest suust, võtame selle mandrile kaasa. Ja nii läkski, võtsin TB, ei jätnud midagi. Aare ilusti korras. Aitäh!
Mõnus päev Osmussaarel koos toredate kaaslastega. Aitäh!
Mõnusasti päike selga soojendamas matkasime Odeni aardeni. RMK terrassil tegime väikse lõunapausi, mille alla oli saare ainuke kass peitunud kohalike põnnide eest. Tänud peitjale.
Giid ütles, et lainetus, mis meile paistis üksjagu tugev olema olevat talle veid lahjaks jäänud. Hiljem sain teada, et paat "Arabella" kannatab välja kuni 12 - 20 m tuult. Meie külastuse ajal oli tuul 13m/sek. Seega jutt näed väga õige, oleks saanud hakkama ka karmima ilmaga.
Jalad kindlalt maapinnal oli aga liikumine vaid lust. Vaatlesime ühes saarepooles osas selle kasvamist ja teisel poolel jälle Balti klindina taandumist. Ja sellest kõigest tekkinud ilumeeli täitvaid vaatepilte, mida me siis isukalt sõime ja sellest oma emotsioonide meekärgi täitsime. Tegelikult tegime selle aarde juures ka reaalse pikniku.
Leitud mõnusa matka käigus. Meie Ruthiga jäime natuke maha koos giidiga Eesti geoloogiat tutvustavate "aarete" imetlemisega ja asjakohase seletuse kuulamisega. Saaretippu jõudes tiirutasid mõned meist juba ümber nulli ja selle peal ja selle all. Läksime siis Ruthiga kohale ja pärast paari hetke "näitasime" kus aare on. No on ju loogiline koht!
Lainetusega tutvusime juba saarele sõites. Arabella pardal tundus see hullem kui kõrgelt kaldalt. Tasakesi aarde poole jalutades tuli lôpuks saare pôhjatipp ühes aardega vastu ja pärast sai mõnuga kõhtu täitma ning numbreid sobitama hakatud. Aitäh!
Peale pikka uurimist keerulisemates kohtades, oli objekt hoopis kergelt kättesaadav.:-o
Jalutasime saare teise otsa, seal ehmatasime kõigepealt lambad jooksu, siis otsisime aarde ja lõpuks nautisime oma kaasavõetud pirukate kõrvale RMK töötaja poolt pakutud kohvi ja saarelugusid. Tänud.
Jörpa juurest kulgesime edasi Odeni juurde.Olime kõik raskemad kohad läbi uurinud ja siis kõige kergemast leidsime otsitava.Aitäh!
Käisime Osmussaarel saarevahil külas ning tutvustasin teistele geopeituse mängu :) Vähemalt ühe aarde ikka leidsime :)
Kui meie aardekohani jõudsime, oli karp juba nähtaval. Jäi ainult üle logida. Tänud!
Tagasiteel hirmutasime oma kohalolekuga veiseid. Loomad jooksid meid nähes nii, et sabad olid selgas. :D
Tagasiteel sai laineid trotsida. Õnneks oli mul pikk ja veekindel mantel seljas. Tagasisõit oli mu lemmik osa väga, väga ägedast päevast!
GP 1541 / GC 1785
Läksime Madisega punkrisse aaret otsima, aga välja tulles avastasime, et logimine oli juba täies hoos. Tänud!
Kui mina objektile jõudsin, oli aare juba tükk aega tagasi leitud grupist eraldunud Hannesel ja Triinul ning ülejäänud seltskond tegeles just agarate otsingutega. Läksin siis ka uudistama, kui Liis osutas vargsi ühte kohta, et kas seal ei võiks olla. Vaatasin, oli! Teised olid samal ajal jumal-teab-kus otsimas. Küsisin Liisilt, et kas jätame praegu omale kohale ja laseme teistel eraldi otsida, aga siis otsustasime siiski karbi kohe välja võtta ja lasta neil hoopis tühja tuult taga ajada! :D No eks varsti märgati, et karp juba päevavalgel ja nii asusime koos logima. Vanim Osmussaare gp-aare niisiis leitud. Pärast seda hakkas punt tagasi sadama poole liikuma. Teel uudistasin mõningaid objekte ning jäin äkki üksi. Kahuri juures sain kokku vennaga ning leidsime sealt Osmussaare mõistatusaarde viimase puuduoleva numbri. Vaatasime veel mõningaid militaarrajatisi ning hakkasime sihikindlalt sadama poole liikuma. Minu arvestuste kohaselt pidime enam-vähem täpselt kella 16.00-ks sadamasse jõudma. Asi võttis aga hoopis ootamatu pöörde. Kell 15.30 helistas meie seltskonna liige Priit sadamast, et nüüd tahaks juba välja sõita!!! Ma küsisin, et mida see tähendab? Kokku lepitud aeg oli ju 16.00 ja selleks ajaks me jõuame. Öeldi, et paadimehel kiire, et tule ruttu. No me siis lisasime tempot. Mina olen küll sportlik, kuid mu vend natuke hädine, ei suutnud kannul püsida ning kippus maha jääma. Siis hakkas järjest neid telefonikõnesid tulema, et ikka kiire ja vaja välja sõita. Selgus ka põhjus - keegi on merehädas ja vaja appi minna! Tuul oli tõepoolest päris tugevaks muutunud! Seega, eriolukord. Jooksime. Lõpuks, kui meil veel umbes 500 meetrit sadamani, helistas Priit taas ja ütles et sõidavad juba välja ja meil tuleb oodata järgmist, kella 18.00 väljumist. Nojah, ega meil polnud midagi selle vastu, et saame 2 tundi "boonusaega" saarel. Kahjuks olime põnevamatest kohtadest juba kaugel, et nende juures 2 tunniga ära käia - see oleks tähendanud liigset kiirustamist. Käisime siis väiksema lisatiiru laevavraki juurde, samuti nägime hiigelsuurte kasarmute müürideks ümber laotud vanade osmussaarlaste kiviaedu ning hoonete alusmüüre... Sadamasse jõudsime täpseks ajaks, kusjuures kella 18-ne turismigrupp jäi oma 15 minutit hiljaks. Panin kinni ka GPS-teekonna salvestuse. Tulemus: 7 tunni jooksul liigutud 3,5h, läbitud tee pikkus 16,4 km, keskmine liikumiskiirus 4,7 km/h. Uurisin siis seda kohta sadamasilla juures, kuhu Miki olevat oma GPS-i uputanud - nojah, siin oleks tuukri teenuseid vaja! Mina ei suuda siin aidata, kuigi väga tahaks. Meie tagasireisi ajaks oli tuul ja lained õnneks juba vaibunud, võrreldes kella 16 seisuga. Ütleks isegi, et tundus veidi parem, kui sinnasõit. Dirhamisse jõudsime alles kell 19.20, vastas meil Priit autoga. Müts maha tema kannatlikkuse ees! Igati hästi lõppenud üritus! Tänud kõigile reisil osalenuile!
Kogu seda reisi läheb pikaks kirjeldada. Seda tuleb ise üle elada. Igatahes ma enam ei karda väikesi kalapaate, tean, et Miki on mehine mees, olen endiselt suuteline kõndima üle 10 km päevas, saan hästi läbi karjakoertega ja tuules värelev põõsas pole haigur, vaid lihtsalt põõsas.
Seltskond oli kuidagi jagunenud - Hannes ja Triinu olid juba alguses kuhugi kadunud, meie Madise, Mihkli ja Erko vennaga olime teistest vist kuidagi kiirema sammuga olnud ja jõudsime varakult aardepaigani. Mihkel ja Madis kadusid maa alla, mulle ikka tundus, et aare on ülevalpool. Peagi ilmusid välja ka kõik teised ning koostöös Erkoga sai aare leitud. Siis oli meil 2 tundi vaba aega ja igaüks veetis seda nii, nagu paremaks pidas. Hiljem aga selgus, et saarelt tuleb hoopis varem lahkuda. Olime juba kõik sadamas ja jooksime kiiruga paati. Siis aga selgus, et Erko ja tema vend on ju täitsa puudu... Kogu suure segaduse käigus jäid nemad järgmist paati ootama, Miki geps sooritas viimasel hetkel elegantse vettehüppe ja nii ta jäi... Abivajavat paati me siiski ei leidnud. Õnneks, nagu Palangu logist selgus, on nendega kõik korras. Lõpp hea, kõik hea. Aitäh aarde eest kah!
Esimene tiir vihjele vastavas kohas tulemust ei andnud, seega sai otsinguala laiendatud ja allkorrusele vihjele vastavasse kohta mindud. Põnevad kohad, aga aardeni see seekord ei viinud. Hoopis Liis ja Erko koostöös olid aarde üles leidnud. Aitäh!
Aarde leidmine tuli lihtsalt. Matkasime kohale, hirmutasime natuke kolme lammast, kolasime punkris natuke ja siis logisime. Tagasi sadamasse oli ka rahulik. Lambad pagesid määgides, suured sarvilised, kui meid nägid, vaikides. Olgu, seks ajaks olid Priit, Lassie ja Lapsuliblikas ka juba kambas. Huvitavaks läks alles sadamas. Umbes 20 min enne planeeritud väljumisaega selgus, et üks kummipaat on merehädas ja Arabella võiks sellele appi minna. Keda ei ole, on Erko - teab mida ta kuhugi üksinda luusima läks. Kaua sa ikka ootad, otsustati hädalisi päästma minna. Kui Miki seepeale oma gepsu vetevanale ohverdas, oli selge, et midagi hullu enam juhtuda ei saa ;) Laine oli priske, natuke loksutas, kuudisolijad hoidsid kümne küünega kinni, väljasolijad sirutasid end suureks ja püüdsid hädasolijaid silmata. Aga ei. Gepsuohvrist hoolimata jäid kangelasteod ära, kapten võttis kursi Dirhamile ja meie asemel lendas operatsioonile päästepaat. Ja Erko mahajätmine - näis kuidas see kogukonnale veel kätte maksab. Igatahes kui kohvid Dirhamis joodud, laekus ka päästepaat merehädalistega - nad vist ei saandki päris lõpuni aru, kui jamas nad olid olnud. Vaatasime nad üle, vaatasime oma seltskonna üle - ja läksime laiali, kes koju, kes Varbolasse Dagöt kuulama. Aga aarde eest aitäh!
Ma ei tea, kas ma kirjutaks praegu siin neid logiteateid, kui ma poleks sattunud lugema Taneli ja Levia logisid sellest, kuidas nad Aegnal trippimas käisid … Ribiga. Ei tea kust tulnud hullu mõtte ajel…. Aga kui ma siis sotsiaalvõrgustikus sama päeva õhtul oma GP lehelt nähtud leidu stiilis “niiiiii vinge, nii lahe” jagasin, juhtus esmaspäeval nii, et seesama sotsiaalmeedia sinine chatikast kuvas üks hetk mulle järsku “Käime siis homme Osmussaarel ära? :P”. Mul ei olnud alguses vist just kõige intelligentsem nägu peas… Osmussaarel?! Mis Osmussaarel? Nemad käisid ju Aegnal! Ja millega sinna? Mis kell? Et nagu üleüldse… misasja?! :D. Aga et selle mõtte taga oli ikkagi täiesti reaalselt teostatav plaan siis… nii järgmise päeva hommik meid saare poole sõitmast leidiski :D.
Minek ise oli mõnus, meri oli rahulik ja ilm ilus ning kohale saime ilma igasuguste probleemideta. Majaka lähedal leidsime Tuulile ka sobiva parkimiskoha ning siis juba polnudki muud, kui tuletorni ja Odeni poole jalutama hakata… See saar on ikka uskumatult lahe, sellist kiviklibu ja lahtimurdunud kivikihistisi ma ei ole näinud kusagil mujal. Ja lambad olid seal, no kohe igal pool, neid jätkus koguni majaka trepile magama :). Jah, majakas… me vist veetsime siin oma tubli tunni ja otsisime selle juurde peidetud karpi taga :D. Kuna vihje oli sees, siis käisime kordamööda kõikvõimalikud seesmised kohad läbi ja kui kumbki ikkagi midagi ei leidnud üritasin Lauri ära veenda, et ilmtingimata oleks vaja üks koht veel üle vaadata, mis siis, et see oleks napilt maastik 4.5… Laur soovitas mul selle peale veel korra kirjeldusest maastiku ja peidukoha raskusastet vaadata, aga no kus see siis aitas, kui mõte oli kord pähe võetud ja mujalt seda karpi ei tahtnud ega tahtnud välja tulla… :D. Keerlesime siis seal, lõpuks ronisin peadpidi ühte auku seda 4,5 peidukat peidukat ikkagi veel korra ühe uue nurga alt piiluma… Ja suure kisaga ja elu kiiremate liigutustega siplesin sealt kohe välja ka, sest napilt oskasin oma pea ühele ussile peale panna… Huu… No igal juhul sai sellega mul igasugune isu otsa veel seda kohta kontrollida või sellest üldse midagi teada ja nüüd nõustusin juba täiesti vaguralt ja kohast 5 meetrit eemal seistes, et jaa, see karp peab ikka kindlasti kuskil mujal ja palju lihtsamas kohas olema…:D. No ja oli ka, lihtsalt ilusti kellegi mahajäetud kodu taha maskeerunud :). Saime siis lõpuks nimed siin kirja pandud ja karbis toimus ka väike kaubavahetus ning edasi ootas meid ennast lahendama juba saare ainuke mõistatus…
Olime sõpradega kahepäevasel Osmussaare matkal. Sai ka aare ära nopitud. Tänan aarde eest!
Esmakordne külaskäik Osmussaarele - kuuekesi - eesmärgiga tutvuda saarega. Liikusime ümber saare vastupäeva. Kui olime jõudnud saare idapoolsel küljel asuva laevavraki lähedale, hakkas korralikult vihma kallama. Tänu sellele avastasime laevavraki sees varjualuse, kus kinnitasime keha ja jäime vihma lõppemist ootama. Ootamatult lisandus meiega veel neli vihmapõgenikku, kes olid saarel juba teist päeva ja muu hulgas ajasid taga ka aardeid. Meie seltskonnast polnud keegi geopeitusega varem tegelenud, kuid võtsime tuld ja tuletorni juurde jõudes ning peale mõningast tühja võimlemist sai ka aare siinkirjutaja poolt leitud. :)
Sellisel kombel ning sellises kaunis ja eraldatud kohas oma esimese aardega kohtumine on kindlasti hea märk!
Nimed said kirja, karp ja selle sisu olid heas korras. Kaasa midagi ei võtnud, karpi jätsime naela, mis oli mul aastaid rännakutel igaks juhuks seljakotis oma aega oodanud. Nael jäi vist kirja panemata.
Koht on mega ilus ja huvitav. Tänud peitjale. (Soovitan mööda kallast edasi jalutada).
ilm oli ilus nii tekkis mõte paat autole järgi haakida ja merele. dirhamist vette ja suund osmusaare poole tegime tiiru ümber saare ja leidsime aardele on võimalik läheneda loodest nii saigi tehtud,otsimiseks just palju aega ei kulutanud. J.mõned lelud
Siis kui teised juba mõnusalt kuuma kohvi RMK majas ootasid käisime osadega ja otsisime aarde ülesse. Ilm oli selle aastase suve kohta super ja üldse ei tahtnud sealt majaka alt tagasi liikuda.
See oli üks tore matk mööda saart, ilm ka mõnus. Aarde leidsime kiirelt tema pesast. Aitäh saarele kutsumast!
See on vist üle tüki aja aare, mida otsides suutsin läbi kammida kõik muud võimalikud peidukohad enne õige leidmist. Peaaegu oleks juba alla andnud, aga kuna saarele ikka väga tihti ei satu, siis ei jätnud jonni ja lõpuks ikka tuli leid ka. EVEJ
Selleks ajaks, kui saare teise otsa jõudsime, oli päike pilve tagant välja kobinud ning kõrvetas mis jaksas. Vahetult enne tuletorni rabas RMK - tädi meid rajalt maha ja pakkus kohvi. See tuli paraja üllatusena ning viisakusest pakkusime, et äkki on see mõeldud hoopis sellele teisele turismigrupile seal. Selle peale kamandati meid pika laua taha ja kallati välja. Ei saanud me siis tagasihoidlikud olla. Geopeitus jäi kus seda ja teist ning kaapisime oma pikniku kraami ka välja. Tegime siis kaupa. Tädi pakkus meile värsket kohvi, meie head ja paremat. Eriti hästi maitsesid talle laevakapteni suitsetatud lestad. Loomulikult maitsesid need kõigile. Isegi reisikorraldaja matsutas kahe suu poolega.
Kõhud täis, küla uudised kuulatud asusime uuesti põhitegevuse kallale. See sai õnneks kiiresti ühele poole ja tüdrukud said veel hunniku näoraamatu pilte klõpsida.
Täname tublisid taastajaid! Nüüd on saarel vähemalt eesmärk, kuhu tüürida.
Muhu Väinalt tagasi tulles sai peatus tehtud ja jälle saarel ringi kolatud. Kõigepealt võtsin uut vihjet SEES liiga tõsiselt ja juba tekkis mõte, et jääb jälle leidmata. Tegelikult oli asi palju lihtsam.
Raske on lisada midagi uut eelmistele logidele.Peale pisikest einet suundusin vaikselt aarde poole, et tasakesi ringi vaadata aga kus sa sellega...äkitselt olin sattunud Viru uulitsale ja rahvast vooris pidevalt mööda.Aarde suutsin küll silmadega fikseerida aga põgeneda peidupaigast ei õnnestunudki.Vägisi meenus tunne ajast kui veel ühistranspordiga sõitsin ning silgu tunne tekkis...eks järgmine kord katsun kiirem olla või ei topi enam oma nina igale poole.Tänud taastajale!
Jörpaga kohtumine maha peetud, ei jäänud muud mõtetki pähe, kui sammud laisalt saare tippu sättida. Kriipsuke maad keset merd osutus ootamatult tsiviliseerituks, seega sai igale poole, kuhu vaja, minna mööda viisakaid kiviklibuteid. Vaid tolm oli see, mis papusid omatahtsi tuunis. Minu mustad tossud olid päeva lõpuks kenasti tuhkjashallid. Harmoneerusidki paremini. ;)
Mingil ajal jõudis paremini varustatud Maku meile jalgrattaga järele, kes teab, mitmendal ringil ta juba oli... Igastahes arvasin ma ühel hetkel, et mis ta seda ratast ikka käekõrval lükkab ja ärandasin sõiduvahendi. Olin ju saatuse karmi näpuvibutuse tõttu täiesti hääletu, seega oli karm näha nii palju uut ja huvitavat, kuulda vaikust ja teisi, kuid mitte osaleda vestluses...Proovige ise päev otsa sosistada!
Nii eraldusingi seltskonnast koos rattaga mõneks ajaks ja selgus, et tõesti, rattasõitu ei unustata. ;) Kadakatesse ei kihutanud, kitsedele-lammastele otsa ka mitte, ise jäin ka ellu, ;D
Vaid kivine tee tahtis sisikonna ja hambad segamini raputada...
Kauguses paistev majakas sihiks läks tee kiirelt. Kohale jõudes ei haugatanud koer ega kirenud kukk... (Tegelikult ma ei tea, kas saarel üldse kanu-kukkesid on... igastahes, häält nad ei teinud.)
Istusin majaka trepile ja mõnulesin päikese käes matemaatiliste küsimuste kallal pusides. Peaks vist hakkama mate järelaitamisetunde võtma. :P Saadud tulem tahtis kangesti merre viia (hiljem saadud lisaülesanne viiski muuseas), nii korrigeerisin ja kalkuleerisin... abiks oleks andmed õieti kirja panna ju? Eks? Või arvate teie teisiti?
Ja siis sai vaikus otsa, kauguses hakkas kostma jutukõminat, koergi arvas hea sõna võtta ja haukus paar mahlakamat tervitust. Ülejäänud seltskond lähenes majakale. Kribinal-krabinal asuti rehkendama. Ja need, kes end matemaatikas väidavad nõrgaks... tegid nagu muuseas vajaliku ära. Jutumehed ikka. :D
Majaka trepil pistsime nahka ka kaasavõetud pirukad-saiad-võileivad. Isegi koer arvas, et tema tahaks ka. Ja siis oligi aeg lõpuks Odeni aare üles otsida. Meeldejäävaim selle aarde juures on merre kukkuv pankrannik ja prügi. Hoolimata sellest, et saarel on sildid, et "Vii oma prügi mandrile tagasi..."
Muidugi said siin teised mu üle ikka naerda, et ikka pean ma ninapidi kõike ise uurima... no ei topi ma oma näppe kohe igale poole! :) Peebule jäi austav ülesanne tops välja võtta...
Kribasime nimed kirja ja uitasime veel niisama ringi. Ilus oli, mõnus oli ja maailma serval olemise tunne oli ka... Hää, et üle ääre ei kukkunud...
Aitäh peitjaile! Ja hooldajaile ja üldse kõigile, kes saarele mind tõid ja minuga koos olid...
Aare korras. EVEJ
Selle aarde puhul jäi minu osaks kaheldava väärtusega au aare välja võtta ja hiljem tagasi panna. Ülejäänu tegid teised. Huvitav koht igatahes. Tänud.
Üle heinamaa jalutasime Jörpa juurest selle aarde poole. Mingi hetk jõudis meile järele verinoor kaptenihakatis jalgrattal, kes lahkelt oma velo Kadrile andis ja nii Kadri meil silmist kadus. Ega see teekond oligi tema poolt kulgenud vaikuse tähe all, pilt oli aga häält teps mitte ;). Nii ma siis matkasin üle heinamaade, kõverate sarvedega kitsedest ja lammastest mööda, kenasti turvatuna . Üks lammas oli eriti armas, ta ootas meid õunapuu all :). Aarde läheduses aga istus Kadri majaka trepil ja ootas meid, endal silmad säramas. Tegime väikese pirukapausi ja siis alles läksime aaret otsima. Kui mõnus vaade siin oli.... ja milline vaikus. Täielik puhkus! Suured tänud siia juhatamast.
Meeldiva jalutuskäigu üks mõnusamaid hetki - rahu ja vaikus, ainult natuke tuult. EV, J: nööbid (3+3), neli sõjameest.
Kohale jõudes oli ilm tuuline ja külm. Alguses saime valesti aru ja hakkasime mõttetult ronima. EV jätsime mündi
Mida pole, seda pole. Sai hulgakesi otsitud ning leidsime isegi mingi vana A4 kaardijupi, kuid aare ise jäi meie ulatusest välja.
Pärast akadeemiat kimasime saart vallutama. Kui kõik sõdurid olid paadis, siis heisati purjed ja hakkasime saare poole loksuma. Saarele jõudes vallutasime aarde. Pärast oli pidulik sööming ning veidike hiljem anti meile orantzid rüüd selga ja lubati tagasi paati. Millegipärast oli meri meie suhtes natuke vaenulik ja loksutas korralikult.