Päris ääre peal

 2 

Tegelikult pidi see olema päeva esimene aare, aga hommikul sadas ja mõtlesime päris ääre peale päikselistemas oludes kõlkuma minna. Õhtul olidki taevaväravad valla ja kuu veenuses jms, nii et polnud muud, kui sõitsime killavooriga seda täppi vallutama. Kui redel turvaliselt paigas, siis polnud muud kui logimise rõõm. Väga äge, aitäh!

 1 

Plaan oli neiu ära moosida, et ise ei peaks end märjaks tegema (noh tal on need sussid olemas :)). Lõpuks pidin ikka ise minema. Ohverdasin oma jalanõud, sest paljajalu ei tihanud seal käia. Veetase jäi alla keskkoha. Ja vesi oli mega mõnus ja soe! Tänud mugavustsoonist välja ajamast :)

 2 

Oldud siinkandis juba igasuguste äärte peal. Käisime ka selle päris ääre peal ära. Üks armsalt äärmuslik kogemus jälle juures :) Mõned ääred on siin muidugi endiselt ootamas.... hulljulgeid varbaid...

Aga see leitud ja logitud - aitäh!

 2 

Ühe ääre peal juba käidud-oldud. Tasakaaluks oli vaja teist äärt ka külastada. Kuidagi kauaks oli see täpp siia hulpima jäänud. Talvel ei paku mingit huvi, suvel on alati midagi kergemat näppu jäänud. Nagu paar päeva tagasigi, seda aaret ilma abivahendita ei tahaks logida. Pirita jõe soojust katsetasime eelmisel nädalal. Abivahend oli vaja vaid paika sättida ja ära logida. Aardega kõik korras. 1123. Aitäh!

 1 

Proovisin alguses gravitatsiooni eirata ja mööda kallakuga üles minna, ei õnnestunud, tuli redel appi võtta.

nimed kirjas

 1 

Ohooo, lõpuks ometi sain selle aarde logitud. Tean hästi millega tegu ja olen kuulnud, et sinna on saadud üles köiega. Väga ei tulnud selle peale, et ka redeliga saab. Täna oli selline tore päev, kus me Sveniga saime logima minna ning Krissu ja Dauno olid meje toetajad kaldal. Muidugi just siis hakkas vihma sadama, kui meie logima läksima, aga ei ole hullu, sest tänase viimase aardega sain läbimärjaks. Aitäh!

 6 

Iga aarde jaoks on oma õige aeg, ole ainult kannatlik seda ootama. Kui eelmise aasta lõpus naaberaaret otsimas käisime, siis heitsime muidugi pilgu ka selle ääre peale. Kiirevoolulist jõge vaadates ja sooja jopet keha ümber koomale tõmmates oli vaid üks mõte: kunagi suvel tegeleme sellega.
Ja nüüd oligi käes aeg kui põud on loodetavasti jõe olematuks kuivatanud ja päike hellalt põski paitab :) Valmistusime erinevateks katsumusteks. Kaasa sai võetud nii ujumisriided, veejalatsid, redel, jupp nööri jne. Tegelikult sai ilma kõigi nendeta ka üsna hästi hakkama. Jõe veetase oli umbes põlvini, ainult ääre juures oli peaaegu hargivaheni. Vool oli küll tugev, kuid tasakesi liikudes sai täitsa mõistlikult mööda kive kohale tatsata. Esmalt otsustas Salme lihtsalt proovida oma bouldering oskusi ja kõik abikad jäid autosse. Pisut pusimist ja õnnetuski tal end kõigi nelja jäsemega kallaku külge haakida ja nagu orav üles sibada. Ka ujumishuviline koer sai proovida ronimist. Kõige taustaks kuulasime mööda sõitva rongi kolinat ja nii see aardeleid vormistatud saigi.
Väga vahva aare ja mõnus logimisprotseduur, meile täitsa meeldisid need veelõbud. Aitäh väljakutse eest!

 1 

Kujunes nii, et tänase päeva üheks eesmärgiks said märksa kõrgemal olevad aarded. Esimene neist oli siin, mille jaoks sai spetsiaalselt redel kaasa võetud.

Aarde lähedal on praegusel ajal küll voolujõudu, aga mitte eriti palju sügavust, seetõttu saime suhteliselt kuivalt redeliga ääre juurde välja. Ajasime redeli kiiresti pikemaks ja juba hetke pärast olimegi üleval. Selline lihtne logimine sel korral, aitäh!

 1 

Ääre peal sai juba aegu tagasi käidud, kuid päris ääre peale jõudmine miskipärast kogu aeg lükkus edasi. Kui ümbrusest kollaseid täppe järjest vähemaks jäi, siis hakkas see ääreke vaikselt ennast järjest selgemalt pilti seadma.

Eile otsustasin, et nüüd on aeg selle ääre kallale asuda. Tirisin redeli auto katusele ja seadsin veesussid valmis ning peale mõningast asjatoimetamist olingi objekti uudistamas. Esmalt muidugi eemalt, turvaliselt kaldalt. Veevool tundus täitsa mõistlik, sügavus loodetavasti alla vööd ja sellise sooja suve peale peaks ju soe ka olema. Egas midagi, tirisime liigsed riided seljast ja haarasime abivahendi kanlasse ning hakkasime minema. Libedate kivide hirmus ettevaatlikult, kuid suht sirgjooneliselt jõudsime kohati liigagi madala veetasemega jõekest läbides sihtkohta. Seal väike abivahendi pikemaks lappamine ja supsti olimegi aarde juures. Kuidagi ootamatult lihtsalt käis see pikalt edasi lükatud aarde kätte saamine :D

Tänan peitmast.

 1 

Käisime siis kah siin ääre peal ära. Üldse polnud midagi hullu. Mäletan, kui me alles geopeitumisega alustasime, seisime siin kaldal ja filmisime. Saatsin video sõbrannale , ta küsis, ega ma ometi sellise vooluga jõkke kavatse minna. Vastasin talle, et veel mitte, ootan, kui pimedaks läheb... Siis ei näe, kui jube on.. Tänud

 1 

Leitud, logitud, tänan!
Statistika ütleb, et GP 2500. leid. Sobiv aare selliseks sündmuseks, oli ju meeleolukas ja toreda seltkonnaga.

 1 

Vesi oli külm ja vett oli palju: ei jõudnud me (st mina ja minu redel) kohale, kuna ma (st mina üksinda) ei jaksanud, rinnuni vees, sellest voolust läbi rassida.

 1 

Käisime paar päeva tagasi möödasõites piilumas, millega täpsemalt tegu. Kuna aga hakkas hämarduma ja riietus polnud ka kõige sobilikum otsustasime teinekord tagasi tulla. Seekord teinekord kaugele tulevikku lükkuda ei jõudnudki, ilgelt kripeldas see konteiner. Tarmo pistis ujukad kotti ja korjas mind peale. Kuna meil isiklikku redelit varustuses ei eksisteeri, pidi alternatiivseid lahendusi kaaluma. Esimese hooga silitasime posti niisama, siis sai ikka autost koormarihm toodud. Esimesed paar viset ebaõnnestusid, mille peale Tarmo tegi teatavaks, et ma võin vabalt vahepeal õhtust söömas käia, tema ilma leiuta siit ei lahku :D Üks hetk igatahes õnnestus rihm paika saada ja edasi jätkus arutelu enamvähem stiilis, et kumb meist see paksem on. Kaalusime ühte ja teistpidi, lõpuks varasemale kogemusele tuginedes jõudsime arusaamale, et parem kui mina hoian ja Tarmo saab siis oma ahvilikke oskusi rakendada. Õige kohas tuli leid sekunditega, logi sai kirja ja ahvike posti otsast alla tagasi. Posti alumises osas ei jagunud nöörijuppi ja ahvike digimuutus konnaks, kes kõhuli seal end vette tagasi vingerdada üritas. Kahjuks jäid kõik telefonid kaldale, sellest oleks küll tahtnud pilti teha :D
Üldiselt hakkab koormarihmast vaikselt väheks jääma, peab asjalikumat varustust kaaluma. Tasapisi hakkavad ka 5.0 aarded enam mitte nii kättesaamatuna tunduma :P Täname!

 3 

Sõber küsis, kas tahan koos temaga hullu aaret otsida. Muidugi tahan, sest ega me tavalisi üldjuhul koos ei otsigi. Kaalusin veel pikalt kas võtan kaasa vahetusriided või kalamehepüksid ning viskasin lõpuks mõlemad autosse. Kohapeal avastasin, et vesi on soe kuid vool kiire, seega ma absoluutselt ei tahtnud kalamehepükse kasutada. Need on mulle õudselt suured, kohmakad ja ebamugavad. Et kui on vaja välja ujuda, teen seda siis juba parem tavaliste riietega. Seega, redel kaenlasse ja minek. Ausalt öeldes möödus meie aardeotsing täiesti sündmustevaeselt. Mitte midagi huvitavat polnud, täiesti rahulik leid :) Pärast siis ajasin Jansi uuesti vette, et nüüd teeme pilte ka. Muidu ei ole meeleski, et sai aaret otsida. Siit siis meie rahulikust chillist paar klõpsu. Aitäh toreda aarde eest!

Ujun redelit :)

Päris ääre peale pole veel jõudnud

 3 

Selle aarde otsimist on juba pikalt oodatud. Tingimuseks, et ikka vesi oleks soojem ja vett ka vähem oleks. Täna haarasin Juta koos redeliga kaasa ja sõitsime kohale. Ega see kohale tulek ka lihtne olnud, kuna suutsin enne õiget teed maha keerata ja seetõttu pidime uuesti tagasi sõitma, et jälle teisele poole tõket saada. Kohapeal leidsime teisel pool teed eest kaks mugu, kes ennast tühjendasid. Meie ei lasknud ennast segada, vaid sättisime ennast valmis ja alustasime rännakut aarde juurde. Mina pakkisin ennast pükstesse ja Juts va hull läks samade riietega millega tuli. Hull inimene ma ütlen. Üleval käisime mõlemad ja jätsime südamerahuga redeli paika. Ise olime kindlad, et ei see redel ei lähe kuhugi, aga kui tagasi hakkasime minema, nägin kuidas redel hakkas võbelema, õnneks suutsin jala peale saada ja saime ilusti alla. Nii see meie otsimine lõppes. Tänud tänud peremehele.

 1 

Soojal suvepäeval oli see aare lausa lust. Mulistasime jões oma tund aega. Vahepeal kirjutas Romek oma esimes logi logiraamatusse, kuna meist kahest tundus tema osavam turnija olevat. Minu ülesandeks jäi tõstmise ja upitamise ülesanded. Väga tore oli. Tänud peitjale.

 12 

Link ka https://youtu.be/vHtWMcRB8n4

 11 

Alustuseks sai Kole ilusat aaret külastatud, aga kuna seal läks seekord kuidagi eriti kergelt siis sobis just see aare veel päevakorda puremiseks.

Mäletan oma algusaegadest ehk siis umbes 6 kuud tagasi mis mu geo varustuses oli. Ehk siis haigutas tühjus, peale 5dat aarde leidu umbes soetasin geo varustusse pastaka :) Tänaseks on seda manti juba terve pagassi täis, tahaks midagi tuppa ära viia aga kõik asjad on vajalikud :D Ma arvan, et nüüdseks hakkan vaikselt oma rohelisest staatusest järgmise staatuse poole liikuma ( ei pea silmas mõistatuste lahendamisi, mis pole lahendamiseks ja lahenduskäiku teab ilmselt ainult omanik ise ).

Seda kanti tunnen ma väga hästi ja seal käinud lugematutel kordadel. Sai vaadeldud seda ja mõeldud eri varjante. Kuskil peaks olema mul ka kummipaat mis on vaata, et pea 15a vana ja sellise koha jaoks ideaalne. Aga kahjuks see suvilas ja suvila 100km eemal. Seega tuli midagi muud välja mõelda, sai ka kätt korra vees leotamas käidud ja tegelikult polnud üldse külm...

Siis jäigi mõte, et võime ju kellad märjaks ka teha, et nii külm pole, et midagi pärast ära kukub. Sai siis veel plaani üksikuid detaile lihvitud ja peale lennatud. Kui keegi imestab, et miks mul kummikud jalas on siis võin öelda, et plätusid polnud kaasas :D

Aga kuna omanik lubas pilte ja videosid panna siis panin ka ise paar klippi kokku. Eks vaadake ise kuidas meil läks :)

Selle kättesaamine oli väike seiklus :)

 3 

Kõlgutasin seal üleval jalgu ja mõtlesin, et seda aaret üksi otsima minna ei olnud üldse mõistlik. Oleks siis vähemalt võinud kellelegi öelda ka. Kolmas katse redelist alla saada õnnestus. Loodetavasti teleskoopredel suudab mulle andestada mu nõrkused ja tema kasutamise antud vesises keskkonnas. Kui eile unustasin veeskõndimise papud maha, siis täna olid need korralikult autos olemas ning läksid ka asja ette. Aitäh! EVEJ

 8 

Mõnda aega on saanud juba mõtteid mõlgutada, et peab seal ääre peal ära käima. Pidasime Leeloga plaani, et kui Allanil on natuke vaba aega, siis saadame ta ronima. Täna helistas Leelo ja ütles, et nüüd ongi see päev. Krabasin kiirelt oma asjad ja tormasin kohale. Allan oli jõudnud juba olukorra üle hinnata ja väikese suplusegi teha. Nii kaua kui mina ennast ettevõtmiseks valmis sättisin oli Allanil juba plaan B valmis, köis üle ääre visatud ning ootel. Mulistasin läbi vee kohale ja siis ütles Allan, et mina pean ronima ja tema hoiab köit. „Et siis mina peangi ronima või?“ No kui peab, siis peab, mis seal ikka. Ja see ettevõtmine osutus oodatust palju lihtsamaks. Ilma igasugu pingutuseta olin ma naksti üleval ja võisin võidurõõmu tähistada. See 4.0 maastik sai ikka väga lihtsalt vallutatud, ei olnud vaja mingit redelit vedada. Tänud mõnusa väljakutse eest!

Leitud, aitäh!

 1 

Viimase kolme nädalaga on igasugustes veekogudes saanud rohkem solberdada kui viimase kolme aastaga. Mis see väike jõgi siis enam alistada on? Redeliga oli see leid täitsa käkitegu. Aitäh!

 2 

Inga logi meenutas, et on üks aare, mille külastuseks on juba kaua aega oodatud madalamat veetaset ja soojemat ilma. Ees oli vaba pühapäev ja muidugi vaja see millegi põnevaga ära sisustada. Ääre peale minek on just sobiv tegevus. Kui mitte nüüd, siis millal. Plaan peetud, viskasime redeli autosse ja minek. Vesi oli fantast soe. Nalja tegi, et meiega samaaegselt saabus ka teine auto. Parkis meist 50m edasi ja hakkas väga asjalikult toimetama. Ega me täpselt aru ei saanud, mis toimetused neil käsil ja õnneks nad meie imelike ettevalmistuste vastu absoluutselt huvi ei ilmutanud. Nad ei vaadanud meie poolegi, et kuidas kaks nõrka naisterahvast ronivad redeliga jõkke. Võib olla on see siin nii igapäevane tegevus, et ei üllata enam kedagi. Niisiis meie Mariannega solberdasime redeliga kohale, otsisime kandvamat kohta, et redel ikka üles poole pürgiks mitte kipakalt viltu poleks. Lõpuks tuli ka Margus vette ning asus redeli külge tugiisikuks, et kui kukkumiseks läheb, siis on keda süüdistada. Praegu on selle aarde logimine "käkitegu". Margus tundus pärast isegi pettunud, et sellise raskusastmega aare nii lihtsalt alistus. Et kivises jõevees solberdamisest jäi väheseks, siis tegime veel ujumispausi ka Maardu järves. Kuid siiski, mulle tundus vesi siin jões palju soojem, kui hiljem Maardu järves. Tänud peitjale! Minule oli selles aardes väljakutset piisavalt :)

 1 

Minu jaoks katse nr 1 ja kohe eduaks - küll ma olen ikka osav! :P Inga mainis päris ääre pealset aaret juba üsna ammu, seega vasardas kuskil kuklas kogu aeg teadmine, et ühel kenal päeval veetakse mind abivahendiga siia ja pääsu pole. Mõni nädal tagasi, kuumalaine alguses, tekkis mõte, et nüüd võiks olla sobivaim aeg ja täna saimegi mõlemale sobivad ajad klapitatud ning välitööd tehtud.
Jõudsime Oliveriga kümmekond minutit varem kohale ja tegime eelluuret. Turnisime veits ringi ja nägime isegi üht roomajat. Parajasti sel hetkel kui hakkasin redelit autost välja tirima, saabus Inga ja läksime logima.
Ega seal midagi keerulist polnudki ja tänane päev sobis otsimiseks suurepäraselt. Hoidsin redelit paigal kuni Inga üles jõudis kuid arvasin, et ta nagunii ei viitsiks minu jaoks seda paigal hoida, seepärast ronisin ise ka järgi. Pärast üleliigsete asjade kaldale viimist sai end jões veidi jahutatud ka ning siis hargnesime selleks korraks. Tänud aarde eest.

 10 

Katse nummer 3 oli edukas. Iga aarde jaoks tuleb ikka õiget aega oodata. Mis see kaks aastat passimist siis ära ei ole... Pealegi olin ma aarde avaldumisest alates endale pähe võtnud, et käin seal üleval ikka ise ära, kasvõi üksi, aga igal juhul olen logiraamatu nimemäärimisel isiklikult kohal.
Aigar uuris kodus rangelt, kuhu me läheme ja kui ma detailselt kohta kirjeldasin, jäi mulle kangesti tunne, et ta vajab seda kõike hauatähise ülespanekuks, kuna viimased sõnad olid: ära siis päris ära upu.
Selles vees on praegu raske uppuda ka ujumisoskamatul saarlasel. Veetase oli isegi minusugusele könnile tagumikuni ja seda ka vaid ühes konkreetses sügavamas augus, kus ma pärast logimist veel istusin ja mõnulesin, sest vesi oli ikka tõega soe.
Redeli tassimine oli sedakorda kerge, kuna selle töö tegi põhiliselt ära Veiko. No ja vees oli seda ka kergem lohistada. Üles päris äärele ronisin mina ja panin ka nimed kirja. Veiko ronis üles nii palju, et nina oli ääre peal ja sain talle logiraamatust nimesid näidata. Minu oma oli seal ju lausa kaks korda.
Oliver seisis kaldal ja hoidis meie käsul sõrme 112 kiirvalimise nupul juhuks, kui tõesti midagi ootamatut peaks juhtuma. Lisaks salvestas kohaleminekust tõestusmaterjali. Kuigi me ütlesime, et ta teeks vaid paar pilti, tuli pärast välja, et Oliver oli Veiko telefoni piltide ja ühe pisikese videoklipiga peaaegu ära ummistanud.
Nonii, ääre peal käidud ja ei midagi eriliselt ekstreemset. Eelmised mitteleiud olid palju põnevamad. :) Tänud.

 1 

Olen seda aaret juba pikalt jälginud. Täna tundus olevat sobiv aeg see aare purki panna. Veetase oli madal ja vesi oli ka soe. Natuke turnimist ja olingi üleval. Yes ja täitsa üksi tehtud. Mõnus punkt tänasele georingile. Tänud peitjale.

 1 

See oli nii äge! Eriti mõnus on praegu, külmas jaanuarikuus logi kirjutades tagasi mõelda kuumadele juulipäevadele

naer, naer

 1 

See aare on juba ammu silmapiiril olnud. Rääkisin siis ühe ja teisega, et tuleb ära käia ja lõpuks olime neljakesi platsis. Logimisega läks tänu abivahendi olemasolule ja soodsatele veeoludele lihtsalt. Tänud peitjale!

 7 

Teisel tiimil see aare juba logitud, aga mul päeva eesmärk. Vett on momendil vähe,nii et kel käimata, soovitan külastada. Mikk ei tahtnud kuidagi vette minna, külm pidi olema, aga ma lubasin ämma kallale ässitada ja poiss oli siis enne mind redeliga vees. Tema ülesandeks jäi redeli kinnihoidmine kuni ma üles sain. Aitäh eelmistele julgustavate piltide eest ja ka peitjale.

 1 

Tänu Anne redelile ja seda vedavale pagasnikule oli edasine juba köki-möki. Päris palju mahtus meid selle ääre peale ja alla. Tore jõepealne seltskonnaüritus oli. Tänud!

 3 

Endal kahjuks ämblikmehe võimed puuduvad :) Kui Anne punti kokku ajas olin samuti huvitatud massiga Äärepealse ründamisest.Redel paika saadud polnudki miskit muud,kui mööda raudteesilda samaaegselt mööduvale kaubarongile lehvitada.Tore sündmusaarde mõõtu kokkusaamine. Ilma aardeta sellistesse kohtadesse ju ei roniks,aitäh!

 6 

Võidukate meeste plaanist ei teadnud midagi..:) Kui Anne grupivestluses teemat arendada üritas, kas Silver ja Tarmo teda ääre peale upitama ei tahaks minna, ei võtnud poisid eriti vedu.. Järjekordse Anne turvameeste otsingu peale tuli teemaks, et naised jaksavad ju ka redelit hoida või pätikat teha..sest pigem tundus, et see aare siin on nende meeste jaoks liiga lihtne, mingit kampa pole neil selle logimiseks vaja..:)

Jõudsin kohale, vaatasin objekti, katsusin vett..no, ei tundunud mullegi siin midagi nii keerulist kui eelnevate logide põhjal mulje oli jäänud..;)

Toreda üllatusena kogunes tänaseks päris suur seltskond siia, tõesti nagu väike sündmus juba..;) Täitsa lõbus oli. Aitäh!

 1 

Leitud ja logitud.

 12 

Töö juures! Porsche pagasniku luuk lahti, redel sisse, P luuk kinni. Aarde lähedal! P luuk lahti, redel välja, P luuk kinni. Aarde juures! Redel lahti, karp lahti, logi kirja, karp kinni, redel kokku. Pärast aaret! P luuk lahti, redel sisse, P luuk kinni. Töö juures! P luuk lahti, redel välja, P luuk kinni.

Kõige suurem väljakutse on selle aarde juures nüüd pagasniku hingede õlitamine, sest nii palju ühe kukimuki aarde pärast poleks pidanud küll neid kääksutama. Täna oleks vist tavalise pätikaga kah siit soojast veest niisama üles saanud. Kõige lahedam oli rong, mis siis just täpselt mööda sõitis kui me üleval olime. Leitud, logitud, lihtne, tänan ikka ka ilusti!

Tarmo-Silveri poolt tehti meile naistele nüüd rämedalt 1:0 küll ära aga vähemalt oldi nii palju dzentelmen, et valvati mu kallist redelit kui ma üleval võidutantsu lõin! Ehkki see redel poleks tänase olematu voolu puhul ka kuskile üksi jeebet tõmmanud.

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 8 

Kui Anne lõuna paiku ütles, et lähevad seda aaret tegema, olid meil tegelikult teised plaanid. Aga nagu ikka lapsed mõtlevad nad tihti ümber. Annabel viimasel minutil otsustas, et ei lähe ikka orienteeruma ja siis tegin kähku kõne Annele, et tuleme ikka ka seda aaret võtma. Eelnevate logijate juttudest olen aru saanud, et vool on seal nii tugev ja viib su lihtsalt minema. Õnneks oli vesi madal ja voolu polnud ollagi. Ülesse päris ronida ei julgenud (kardan lihtsalt kõrgust), aga vette sain küll mindud. Tänud peitjale ja lahedale seltskonnale.

Nii me läksime.

Ja seal nad on.

Logid kirja.

 6 

See oli tegelt juba talvisel ajal kui klõpsasin MMM aardeid läbi ja kuidagi ajasin vahekaardid sassi ja uudistasin nyyd enda arust MMM 2 te. lugesin logisid ja vaatasin pilte. nac googeldamist ja juba leidsin ka kaardilt koha kus pildid tehtud on. Ise veel imestasin et kuidas kll logides nii avalikult piltidega kohta reedetakse. Ei läinud muidugi kaua kui sain aru et olin kaks aaret sassi ajanud ja kogu see googeldamine oli ainult endale tuha pähe raputamine :D Siiski jäi selle vormistamine kuidagi riiulisse ootama oma õiget aega. Kuna ka siinseks vormistamiseks oli mul oma plaan ja kodus ka katsetused tehtud. L6puga läx aga hoopiski teisiti ja tuli niivõrd ekspront visiit et käisin poest crocse ostmas ja Silver laenas oma varulühkareid. Koha peal läx aga palju libedamalt kui esiti pelgasin. Samal ajal kui Silver koormarihma keris, ronisin lihtsalt külje pealt seinast üles. Lõpp hea kõik hea. Tänud Peitjale

Plaan A mis jäigi vaid plaaniks

 12 

Siin igast ühiseid plaane tehes pakkus Tarmo suurele ringile ka selle aarde külastuse välja. Ega ma polnudki oludega eriti kursis mis siin ültse ees peaks ootama, polnud lihtsalt varem ise selle peale veel koperdanud. Piltide pealt sai kohe selgeks, et siin üks põnev ronimine jälle ees ootamas on. Ühel hetkel pakkusid minekuks naised välja sellise aja mis meile Tarmoga kuidagi ei sobinud. Et nagu misasja, meie mõte ja nemad lähevad! Ei olnud nagu kuidagi sellise lahendusega rahul ja kuna 2 päeva oli külastuseni aega siis käisin välja plaani et naistele tuleb vähe ninanipsu teha ja nii me Tarmoga 2 päeva varem juba siia turnima tulimegi. Tarmo veel muretses, et tal pole varustustki kaasas, aga ei lasknud sellel pisiasjal häirida ja kimasime kohale.

Duubel 1:

Jõudsin natuke varem ja asusin soojendus-katset tegema. Liumägi oli aga libe ja mingit haarduvust ei saavutanudki. Tuli plaan B käiku võtta. Sellel ajal kui mina autost koormarihmasid taga ajasin, jõudis ka Tarmo kohale. Mõnus soe vesi kutsus kiirelt teisele ringile. Sellel ajal kui mina oma rihmadega edutut katset sooritasin, oli Tarmo juba mööda vertikaalset seina ämblikmehe kombel üles roninud. Kinnitas konksu ja peagi olin minagi kohal. Nimi kirja ja näkku tekkis rahulolev irve, et sai naistele ära pandud.

Duubel 2:

Järgmisel päeval aga toimusid plaanimuutused. Muutus aeg ja seltskondki. Ka Allan oli kampa võetud ja aeg oli ka nüüd mulle sobilikum. Loomulikult tulin taas punti, tahtsin ju näha mis näoga nad seda logiraamatut seal avavad. Kui mina kohale jõudsin, siis Merle oli juba jalgupidi vees ja Ingrid-ki üllatuseks kaldal juba ootel. Natukese aja pärast Ilmus ka Allan ja veel üks punt üllatuskülalisi. Priit ja Ethel koos pesamunaga samuti kohal. Ja siis Anne oma redeliga. Viskasin ruttu oma rihmad võssa ja lasin Daamil oma abivahendiga otse kohale jalutada. Kamraad puges üles ja ise jäin alla pilke jälgima. Anne see ei saanud midagi aru, pani logi kirja märkamata kelle järelegi, hoolimata sellest et me mõned võidutantsu tantsivad ja keelt näitavad kriipsujukud neile sinna ette joonistasime. Merle laksas siiski kiirelt ära. Olgu see teile õppetunniks, et mehi ei hüljata nii ära! :D

Soe vesi, ilusad ilmad ja mõnus seltskond tegid selle aarde noppimise eriti lahedaks. Peremees, ole sa tänatud.

 1 

Olime juba kaua seda õiget aega oodanud. Ja see tasus end ära. Pisut tekitas kartusi see, kas abivahendi alune ikka kindlalt seda püsti hoiab või prantsatan ma täies pikkuses jõkke. Õnneks nii ei läinud :)
Kenasti lõpetanud endi ja abivahendi kuivatamise kui saabus järgmine "vahetus". Neil aga olid hoopis teised tegemised plaanis :P
Tänud!

 6 

Olen seda aaret ja selle logimisi peaaegu pidevalt jälginud. Ise pole nagu hästi julenud üritust ette võtta (lisaks veetakistusele ka ronimine). Nüüd tekitas pikk põud mõtte, et äkki see kajastub ka veetasemes. Sellele viitas ka Keskkonnaagentuuri kodulehekülg. Piia natuke pidurit pani, aga teades, et eriti peale öövalvet ma ennast ümberveenda ei lase - nõustus.
Mina võtsin lisaks teleskoopredelile kaasa kalamehekummikud. Esimene katse ebaõnnestus, sest nii madal see vesi ikka polnud ja hakkas jalgevahelt varvaste poole langema. Loobusin kummikutest ja edasine oli tegelikult suhteliselt lihtne. Vesi oligi hooajaliselt madal. Nullpunkti juures oli võimalik endale ette kujutada ka seda kui kõrge on see alles hiljuti olnud.
Piia suundus kõrgustesse ja mina turvasin siis olukorda vees. Hiljem ennast kuivatades ja teleskoopredelist vett välja meelitades näidati meile ka rongi ja lõpetuseks ka lemberomantikat tegema tulnud autoseltskonda.
Polnudki niiraske kui olin kartnud. Täname!

 1 

Ei olnud päris ääre peal, pigem oli päris keskel. Aarde kättesaamiseks kasutasin teleskoopredelit.

/*/
[edit]

Minigrip logiraamatu ümber oli küll olemas aarde algvariandis. Ma arvan, et kuni karp terve ja korralikult suletud, siis pole tegelikult ka raamatule kotti vaja. Ehk juhul kui minigrip on katki, siis palun viige see lihtsalt ära.

 11 

Abivahend, tahtmine ja abilised olid kenasti kaasas. Alles hüüti maha, et kus otsijad on. Tuleme, tuleme! Vaja vaid vee taset ja temperatuuri veidi jägida ja sellega kohaneda. Kui eelmise, täna otsitud aarde juures oli vesi paras saunast minnes, siis siin võis sulistada kauem ja kasvõi üleni. Üsna värskeid logisid oli logiraamatus ka enne meid. Mõnus jalutuskäik, võiks lausa öelda, et möödaminnes nopitud. Aare oli kuiv ja korras. Ainult see minigrip mis seebiga aarde logiraamatu (<edit) ümber aetud oli tekitas küsimusi. Ta läheb ju katki ja siis pole enam veepidavust. Enda varustus oli aga kaldal. Täname tavalise aarde eest. Ainult aasta kuluski hoovõtule. Nii häiris see kodulähedane.

01578

 1 

Lapsed ja koer jäid kaldale vaatama, kuidas täiskasvanud tsirkust teevad. Ja muidugi sõitis ikka rong ka mööda, kui olime just jõudmas sinna ääre juurde. Eks siis meiegi lehvitasime vedurijuhile, keda ilmselt enam väga ei üllata sellised jões ronijad. Tänud!

 5 

Vaatamata eileõhtusele sünnipäeval käigule läks uni ikkagi ootamatult vara ära. Kuna kodus midagi toimetada ei viitsinud ning koer ka just eriti vastumeelselt tuppa tagasi ei läinud, otsustasin, et võtan enne valitsuse juurde varjendisse minemist mõned geoseened üles. Seda punkti olen plaaninud ka paar korda varem otsima minna, kuid alati on olnud teisel potensiaalsel kaasa tulijal midagi ees. Nüüd võtsin keldrist redeli kaasa ja mõtlesin, et kaen, ehk saan teise üksi ka kätte. Kohapeal ajasin ka ujukad igaks petteks jalga.. õnneks aga vesi üsna madal ning ka üksnes lühikestes pükstes oleks hakkama saanud. Jalga ajasin ketsid ning rühmasin postini. Lõin sinna redeli püsti ja siis selgus, et post oli ikkagi veidi pikem, kui ma arvanud olin. Aga no upitasin ennast siiski üles. Pärast alla tulles käis väike jõnks südamealt läbi, kui redel veidi küljepeale vajus hetkel mil ma posti otsas maoli maas olles jalaga ülemist redelipulka kobasin. Nii, et kokkuvõttes logi kirjas, püksid kuivad.. ainult ketsid said jalaotsas märjaks. Aitähhid!

 5 

Vaatasin, et see kodulähedane aare on ikka veel leidmata, võiks logima minna. Täitsa üksi ei julgenud minna, abiväega on mõnusam. Vaatasin logidest, et Madis on lubanud kunagi ise aarde juures ära käia ja kirjutasin talle. Ta oli kohe nõus, otsustasime õhtul aarde juures kohtuda. Lääne poolt ei tahtnud ma läheneda, sest see oleks tähendanud maantee peal veokitega võistlemist. Tulin siis hoopiski põhjast. Sain viimased paarsada meetrit enne aaret maastik 3.0 põldu läbida. Liis asus teekonda jäädvustama ja me Madisega lendasime peale. Vesi oli mõnusalt madal ja soe. Aitasin Madise üles, ise udjasin ennast ka kuidagi orbiidile. Üleval logi kirja ja alla tagasi. Madisel läks allatulek ilusti, aga ma suutsin lõpus pidamise kaotada ja vette libiseda nagu oleks liumäest alla sõitnud :) Tore aare, taoliseid võiks veel olla. Aitäh!

 6 

Mihkel kirjutas täna, et ta tahaks siin aardes ära käia, aga keegi võiks veel tulla. Kuna ma eelmine kord olin tõbine ja Liis ei lubanud juurde külmetada, siis võtsin väljakutse rõõmuga vastu. Kohapeal läks üllatavalt kergesti ning panin enda käega ka logi kirja. Äge koht ikka aardel, palun veel selliseid asju!

Üles pandud pildid ütlevad vast kõik mis vaja, tänud.

 7 

2722.

Kodust olime abivahendi kaasa võtnud. Joonas harjutas kettaheidet ning logis aarde ka ära. Pildid Joonase logis.

 2 

Lihtsalt infoks, et praegu ilma abivahendita Kumblile minekut planeerides tuleks ilmselt siiski arvestada taliujumisega...

Mis siin ikka pikalt seletada - leitud, logitud, tänud!

 8 

Eilse kena päikselise päeva puhul otsustasime õega pisikese geopäeva teha. Algatuseks hooldasime iru aiandi kivi ja kanjoni aarded. Edasiseks oli sikul väike nimekiri lähikonna leidmata aaretest. Enne seda otsustasime aga pilgu peale visata ühele siinkandi pärlile. Ega me lootnud ega eeldanudki, et ilma ettevalmistuse ja erivarustuseta nimed kirja saame. Mõtlesime lihtsalt piiluda korra, kuigi logidest oli pilt üsna selge. Teisel pool silda geoparklas oli üks škoda 2 inimesega ja lootsime geopeituritest abiväge, aga kui nad enne etenduse algust lahkusid, siis imetlesid ilmselt lihtsalt loodust. Algatuseks läksime siis peaaegu ääre peale ja togisime saabaste ja kaigastega kahtlase väärtusega hulpivat ollust veepiiril. Ei tundunud väga paljutõotav. Samas olime päris äärele piisavalt lähedal ja ära minna nagu ka ei tahtnud. Mõtlesin ennast siis sulgkaalu ja vudisin kärmelt päris ääre alla. So far so good. Ääre alla jõudes tuli tõdeda, et vee peal vudimine oli lihtne osa - post oli lume ja jääga kaetud ja libe. Proovisin küünte ja hammastega end üles vinnata, aga kinni polnud kuskilt hoida. Ei jäänud muud üle kui külmavarese õudusunenägu - saapad ja geopäevaks spetsiaalselt jalga pandud 3 paari sokke (eelmine geopäev vajas päikese puudumisel 6 paari) jalast. Aga toimis - oli vähem libe kui saabastega ja sain mingil moel üles. Varbad päikse kätte sooja ja logima. Üllatuslikult oli viimane logi oktoobrist. Nimed kirja ja happy. Aga siis alles nali algas. Esiteks alla tulla polnud pooltki nii lihtne. Teiseks - kui sain alla ja püüdsin oma 3 paari sokke ja saapad taas jalga saada ilma riideid määrimata ja jalgu lumele toetamata, hakkasid eemalt kostuma mingid valjud helid. Õde lõpetas minu tsirkuse jäädvustamise ja tuvastas, et heli allikaks on mõranev jää. Ja nii oligi - prisked praod tulid naks ja naks minu suunas. No tore on - tagasitee ujub minema ja ma istun ääre all, kuni õde meie isa 8m redeli järel käib, mida me enne potentsiaalse abivahendina teel arutasime. Ei sobi, kohe mitte ei sobi see plaan. Ega's midagi, saapad jalas, koputamiseks kaasa võetud kaikad näppu ja jooksuga kaldale. Krt see läks küll napilt. Mõni minut hiljem oli mu vee peal hõljumise kena georada kattunud pragudest tulnud veega ja mu äsjane teekond meenutas klimbisuppi. Ühegi aarde juurest tagasi jõudmine pole siiani veel nii suurt rõõmu valmistanud. Aitäh tõelise eneseületuse eest :) andis piisavalt (hull)julgust, et äkki ülehomme kumblile jalutada ;)

 5 

Ega logisid ei ole ju vaja eelnevalt lugeda ja ega kaardi pealt ei ole ju ka vaja enne täpselt vaadata, kus aare on. Läksin kohale, et vaatan üle selle ääre ja kui 13m aardeni jäi ja kaardi suuremaks venitasin, siis mu nägu venis ka ilmselt väga suureks...

 7 

Aitäh Ahto ja teised veepelgurid! Lihtsalt südantsoojendav näha kuidas pühendunud inimesed ei pea paljuks ühe tavalise aarde otsimiseks seiklusparki püsti panna :o)

Lisan lingi Ahto videole ka klikitaval kujul.

https://www.youtube.com/watch?v=_JQHtO6w2sg

 39 

Ehh lõpuks on see tehtud. See meenutas rohkem küll aardepeitmis protsessi, mitte leidmist. Paar nädalat tagasi käisime seda kodulähedast toredat kohta piirlemas ja mõtteid kogumas. Kuna kalamehepükse ja redelit veel ei ole, siis tekkis veel üks idee. No ja kui loll midagi pähe juba võtab, siis on vaja oma rumalused ikka omatahtsi ja iga hinna eest ära teha. Paar nädalat möödusidki poes käies, "jalgratast" leiutades ja metsas katseid tehes. Lõpuks sai kolakoormad kohale veetud ja vaid kolm tunnikest kuluski pusserdamisks. Igatahes vees keegi ei käinud ja sõit lendaval rulal oli super. Nüüd ma hakkan ise ka mõistma mega loosi peaauhinna ja selliste oskuste väärtust. Aitäh tunk laheda väljakutse ja toreda koha eest. Meie perele meeldis täiega. https://www.youtube.com/watch?v=_JQHtO6w2sg

harjutused iseseisvaks eluks

veel üks liin

pingule!

kiigume

 17 

Veel täna hommikul polnud meil selle aarde otsimaminekuga seoses konkreetsemat plaanipoegagi. Aga siis tuli keset tööpäeva äärepealne ühtäkki jutuks ning mina olin peale seda nagu ära tehtud :D. Täiesti hull, ma isegi ei taha mõelda, mida veel niimoodi on võimalik soovi korral mulle pähe istutada ja ette sööta... :D.

Aga jah, nii nagu Laur ütles, ei olnud asi täna seal äärel väga hull, vool meid pikali ei tõmmanud ja ära ei viinud ning sellist vahutavat vett nagu augustikuu piltidelt näha polnud hetkel ka kuskil pool. Ehk et siis mis tuli loo moraaliks: oktoobris ja kummikutega on selgelt palju vähemekstreem ujumas käia kui ilma kummikuteta ja augustis… :D. Mis siiski ei tähenda, et jänesed ka praegu täisraha eest seal omale tivolit kätte ei saaks, mina näiteks ennast sellele logimisplatvormile, teades, et jalge all ainult ebakindel liiga lühike redel, vees ahnelt minu allasadamist ootavad kivid ja peas tasakaalukeskme sassi ajav möödavoolav vesi, kõhu peal kõõludes vinnata miskipärast ei tahtnud :P. Ja ehkki piltidelt võib paista, et mis see siis ära ei ole, tee vaid väike suts läbi vee betoonkolakani ja suts seejärel tagasi, siis tegelikult on seal vee all küll ka praegu seda ära vedada tahtvat voolu tunda ning vähemalt jupimatele avaldab vöökohani kõrgudes ka päris arvestatavat survet :D. Et seega ei, mina ei nurise üldse, et elamusi väheks jäi :D, ukerdasin oma libedate kummaritega mööda ebaühtlast kivipõhja ennast tagasi kaldale ja olin rahul, et sain seda täiesti kuivalt pääsenuna auto kõrval teha, mitte läbimärjana ja kõva 250 m allavoolu.. :D.

Aitäh Esko, väga ägeda aarde organiseerisid meile siia, Kalju aarde kõrval on äärepealne kahtlemata teine vesine, mis nii aarde otsijatele kui logide lugejatele iga korraga kuhja elamusi annab :). Meistri enda kõõlumist seal jões oleks ka muidugi magus kaldalt filmida, nii et hooldusvajaduse tekkimisest ja hooldamaminekust paluksin siis lahkesti siia teada anda :D. Ja loodetavasti saab see olema ühes samasuguses vahutava veega augustis ning ma kindlalt tean siis vähemalt ühte mängijat, kes selle põrgu juurde ka hea meelega sulle seltsiks kaasa tuleb… :D.

Minek

Poole peal

Veel nats...

Kohal

Vaated nullist

Vaated nullist 2

Vaated nullist 3

Tagasitee

Tervitused Eesti Raudteele, nad kindlasti mõtlevad, et Tallinnas elavad täitsa ok inimesed... :D

 6 

Täitsa tore aare :) Ma pikalt sellega midagi logima ei hakka, muidu Maris veel peidab minu logi taha ära ja ütleb, et tal polegi midagi enam kirjutada :P Tema plaan see oli, et just nüüd üks hämar sügisõhtu on õige aeg see aare ära noppida. Mis mul siis muud üle jäi, kui käisime ära. Nii palju ütlen ära, et hetkel miskist ekstreemi kahjuks eriti ei ole. Vesi on madal ja vool on lahja :D Mul muidugi oli palju parem plaan selle aarde logimiseks aga kahjuks ei leidnud ühtegi tuttavat Upitaja juhti :P Tänud mõnusa aarde eest lahedas kohas!

 4 

Helises telefon ja sealt öeldi, et nüüd on minek. No ja siis läksimegi ehki eelnevate logide pilte ja videosid vaadates muidugi tekkisid mõningad kahtlused ja kõhklused. Kui abivahendid olid külge poogitud algas sobivaima tee otsimine. Lähenemise marsruute valiti algul kaks ja kuna need tundusid kahtlased siis sai veel üks valitud. Tundus, et see viimane valik oli parim ja nii toodi sama teed veel üks abivahend kohale. Edasi oli juba käkitegu - üles ja nimed kirja. Tagasitee oli juba tuttav ja möödus äpardusteta. Suured tänud peitjale toreda seikluse eest!

 14 

Ajalugu: aarde ilmumisel klõbistasin puutekal nuppe, et ehhh? Vastuseks oli vaid möhh ja nii sõitsingi nädalat-paar, redel tagaistmel. Korra kimasime isegi koos varustusega 600m kauguselt mööda, koos suure M-iga, aga polnud tunnet, seda õiget tunnet ja isegi vaatama ei läinud. Septembri keskel kribasin meie vesiste seikluste kaaslastele, et möhh? Vastuseks tuli vaid, et ehk kunagi. Ega kiiret polnud ka meil ja varsti ju taas suvi tulemas koos sooja veega. Ja siis täna hommikul äratas telefon ja ega ma eriti adekvaatselt ei vastanud ning eriti aru ka ei saanud räägitust, aga "heade mõtete" kohta suundudes, palusin Merikesel asi kokku leppida ja mulle ka seletada, et mis ja kus. Esmane küsimus kaaslaselt, et kas 4-5-6 tekitas hämmeldust...mida krt? See aare ju hoopis teises kohas?!? Taibates, et tegu siiski kellaajaga, sobrasin mälus päevagraafikut: tomatid kasvuhoonest, autod talvekorterisse, veed välja lasta...leppisime kella viieks kohtumise. Kohale saabudes, olime taas viimased ja ega autost välja ei kiskunudki see ilm oma tuule ja jahedusega. Aga tuli ju kuidagi meeste au ka kaitsta ja sedapuhku oli suhe vees meeste kasuks 1-2. Igatahes enne, kui abikaga vette maandusin, oli teistel vesi kepitatud ja nina norgus...sügav, raip. Noh, pole ju viimnepäev ja otsustasime lihtsalt nautida. Selleks, et teisele kaldale saada, ei viitsinud keegi sillale ronida, ikka otse. Kuna vool Kajat ära ei viinud, siis koperdasin järgi ja siis väga otse tagasi. Eks see pani väheke "kilkama" ka, kuna kellad hakkasid vaikselt niiskuma, aga Tomm oli avastanud lõpuks õige raja nirvaanani ja veelkord tuli tagasi suunduda. Algselt vööle köidetud punast päästevööd polnudki vaja ja tegelikult oli suht emotsioonitu logimine, aitäh, kambakesi on see mäng täitsa lahe :)

tervitades Teie

Ankrukivi

p.s. külm võib minu pärast emotsioon olla, aga märg on ikka jube vastik seisund meie kliimas.

 13 

Hommikused mõtted katkestas nõudlik telefonihelin ja sealtpoolt konstateeriti fakti, et aeg on küps ääre pääle ronida. Hm, mul just kapsas välja sikutatud ja nuga sügelemas, sest tänasest algab Ankrukivil kapsadieet :P. Nii leppisime kokku, et kui kapsaleem valmis siis kõlistan tagasi ja no nii ka läks...
Nullile kõikse lähemal kükitas Kaja ja surkis kaikaga vett, no see sinder vahutas mis kole ja minu arust oli seda vett ikka küll ja küll palju. Egas midagi, kolm vaprat sikutasid omale pikkad sukksaapad jalga, Ankrukivil sain veel säärt silida, et ikka korralikult jalga saaks need veepeletajad ;) ja siis oli minek...
Oot postoi brat, siit hakkab ju see mässlev vesi sukksaapast sisse mulksuma, ots ringi ja kaldale tagasi... Arupidamine, et mis edasi. Veeanalüüs näitab, et seal kus mulksub on madalam vesi, edasi seltsimehed... Kaja ja Ankrukivi paterdavad kenakest akrobaatikat näidates kividel teisele poole jõge ja sealt üritatakse uuesti objektile jõuda mnjaa... aga vesi on kohati üle mõistuse.
Kui seda vett ees ei oleks, küll oleks lihtne. Ankrukivi seisab keset jõge kui Tomm leiab uue lähenemistee ja nii liigub ka Ankrukivi graatsiliselt läbi vee taas kaldale, et siis lõpuks redel haarata ja koos Tommiga objektile läheneda. Kaja peab endale võsast uue kaika hankima, sest oma kaika andis ta ju Ankrukivile ja liigub taas graatsiliselt tippides üle kivide meie juurde. Kiirelt pannakse redel püsti ja Orav ronib objektile. Tükk aega nahistab ta seal minigripiga, enne kui see talle logiraamatu loovutab. Ankrukivi muutub vees juba rahutuks, sest no mammud hakkavad nagu külmaks muutuma. Lõpuks on püha rituaal tehtud ja Orav ronib alla tagasi ja läbi mäsleva vee jõutakse kenasti randa tagasi. Tänud kõigile asjaosalistele ja peitjale ka!

Kala siin igatahes on ;)

esimesed veeproovid

hakkab miskit juba toimuma ka või ?

kivid kannavad

vesi hakkab tõusma üle mõistuse...

Ankrukivi keset jõge, Tomm leidis pääsetee :D

püha protseduur :)

täiesti igav tagasitee :P

varustus

tsuhhi nägime ka :D

 4 

Kui juba meres vett ei ole, siis palju seda jõeski olla saab. Mõeldud. Tehtud!

 5 

Piilusin ilmateadet ja nägin, et arvatavasti üks viimaseid ilusaid nädalavahetusi enne pikka sügist/talve. Läksin koheselt uurima ka voolukiiruse ja veesügavuse olusid. Keset jõge vaatasid vastu 4 kalameest kes püüdsid kiires voolus liikuvaid kalu. See vool aga ei olnud enam üldse nii kiire ja oli tunne, et kui kalamehi poleks, siis hüppaks kohe vette. See muidugi hea vabandus enda jaoks, et mitte minna. Kandsin kogutud info ette kaaslastele kellega korra juba proovisime ja panime maha aja nädala lõpus olevale pühapäevale.

Kindel plaan oli minna vähemalt paarkümmend minutit kokkulepitust varem kohale, et saaksin rahulikult vee ääres mediteerida ja julgust koguda. Kohale jõudes vaatasin, et mida hekki, juba Halliki ja Ian vees. Parkisin auto, vahetasin kiirelt püksid - nii kiirelt et unustasin isegi bokserid jalga ja jooksin kaldaääre suunas. Ära jäi üleliigne vee ääres ülemõtlemine, mis ehk oligi hea. Vahetasin vaid paar lauset Ingaga ja juba olin ka vees. Vesi tundus väga mõnus, mille põhjustas ehk see, et jalad olid tegelikult ülekoormatud ja tulitasid eelmise päeva SEB jooksust. Sel korral olin nii palju veel ette valmistanud, et paljajalu asemel läksin vette tossudega. Kohe palju kindlam oli nii liikuda. Kui ma päris ääre alla jõudsin, siis Halliki oli juba üleval. Paar korda mõtlesin, siis üritasin aru saada kust Paavo üles ronis ja veendusin, et mind ei motiveeri mitte miski mööda seda kallakut üles minema. Minu jaoks oli juba enese ületus sinna juurde saamine. Halliki haakus hästi ja sai ka probleemideta alla ning peagi olimegi kõik tagasi kaldal. Natukene juttu jätkuks ja laiali minek. Aitäh!

Mõned päevad hiljem kui nägin poes aquabootse soodukaga, siis pani kripeldama, et äkki peaks ostma ja nendega üleval ära käima aga õnneks/kahjuks oli minu suurus otsas ja matsis seal samas selle idee ka maha.

 10 

Olime Inga ja Karliga kokku leppinud, et lähme vallutame "äärepealset" aaret pühapäeva pärastlõunal. Jõudsime Ianiga kõige varem kohale. Jõevesi vahutas ja mullitas natuke vähem kui eelmine kord. Katsusime vett. Prrr... Külm!

Kaua ei pidanud ootama, kui tuli Inga. Karli ei jõudnud me ära oodata. Panin endale nööri ümber piha ja läksin oma teisele katsele. Mina nii tubli ei ole, et suudaks ilma abita ülesse ronida. Kuna Inga oli endale kindlaks jäänud, et tema vette ei roni, siis palusin Ianilt, et ta minu juurde tuleks. Tuligi. Ainult, et mu kallis austraallane sai esimestel sammudel külmašoki. Õnneks oli täna veevool palju nõrgem ja veetase madalam.

Otsustasin, et kõige ohutum on mul tagumiku peal ülesse ronida. Ian jäi alla turvama. Kui ma juba kindlalt kallaku peal olin, siis läksin ludinal ülesse. Poole ronimise pealt nägin kaldal Karli, kes tormas supelpükste väel vette. Tema jõudis kenasti sambani, aga nagu aru sain, siis tal jäi motivatsiooni väheks, et ülesse minu juurde tulla.

Suur tänu Karlile, et ta kamba kokku kutsus. Aitäh Ingale, kes köit hoidis ja pilte tegi. Aitäh Ianile, kes mind üllesse lükkas. Täna oli suurepärane ilm selle aarde külastamiseks. J: poniripats EV

 12 

Katse nummer 2.
Karl, kes on mitmeid kordi öelnud, et tema jätab selle aarde logimise järgmise aasta suvesse, teatas nädala alguses, et ta kavatseb nüüd pühapäeval ääre peale minna ja kas me Hallikiga ühineme. Ta olevat jälginud veetaset, tuule suunda ja päikese kõrgust ning tema andmetel peaks jõgi olema juba täitsa ületatav. Sellise resoluutse teate peale polnudki meil Hallikiga suurt muud öelda, kui et jaa, muidugi tuleme.
Jõudsin kohale pool tundi enne kokkulepitud aega ja mõtlesin, et saan seni päikest võtta, kuni asjaosalised kohale jõuavad, kuid nulli lähedalt mööda vurades nägin juba kahte inimest kalda ääres mediteerimas. Halliki ja Ian seisid meetri kaugusel veest ja jälgisid hüpnotiseerituna vee voolamist. Läksin istusin siis nende kõrvale maha ja peatselt olime juba kolmekesi kõik transsi minemas - vee vulin, rohu lõhn ja päikesepaiste tekitasid mõnusa teraapilise enesetunde.
Hallikil ja Ianil sai lebotamisest enne kõrini kui minul ja nii asusid nad jõge forsseerima. See nägi siis seekord välja selliselt, et Halliki köietati korralikult, nii et ta sai rahulikult keset jõge tippida. Seekord ei tundunud vesi tõesti väga kõrge olevat, kuid pidi olema külm - asi, mille Karl unustas mainida. Kuna Halliki endiselt postist Ämblikmehe kombel üles ei suutnud ronida, köietasime kaldal ka Iani, kes läks Hallikile appi. Veetakistuse läbimisel kuulsin päris palju vandesõnu vee temperatuuri kohta.
Karl saabus hetkel, kui Halliki parajasti üleval posti otsas tasakaalu hoidis. Karl imestas, et me nii vara juba seal oleme, kuna tegelikult oli temal kavas esimesena kohale jõuda ja oludega tutvuda.
Kuigi Halliki ladus juba nimesid dokumenti, läks Karl siiski ka jõe keskele, et vähemasti logimise ajal läheduses olla, kasutades jõe ületamisel köit käsipuuna, mille otstes rippusime mina ja Ian. Kuna Karl samuti postist üles ei saanud, jäi ronimise saavutus ainsale julgele meie seltskonnas - Hallikile.
Kuna tunk on selle aarde logimise osas väga pedantne, jätan kollase lõusta siia panemata, kuigi ka minu nimi logiraamatus seisab. Turvamehena ei hakanud ma aarde juurde ronima ja ootan ära järgmise suve ja vee nii madala taseme, et saan kivilt kivile hüpates kohale minna. Ning et kõik ikka näeksid, et me tõesti järgisime turvareegleid, lisan ka pildid juurde.
Tänud, oli huvitav. Nüüd pean välja mõtlema, kellega sinna järgmine suvi minna.

Minek

Algne turvamees

Abijõud ülesminekuks

Vapper Halliki kohal

Karl kiirustab järele

Üles ei saa

Halliki laskub

Käteulatuses

Tagasitulek

 5 

Piltidelt ja videodelt vaadatuna tundus olema selle aarde kättesaamine suur katsumus. Ka kaldal oli veel sama tunne. Ise otsapidi vette jõudes see tunne aga kadus. Vool ei olnud nii tugev, kui seda oli olnud kevadel aarde "Tule saarele sa - Nava" juurde minnes. Siis ei saanud ühte jalga kuidagi üles tõsta, et samm teha, sest vool tahtis selle jala vägisi kaasa viia. Siin seda lugu ei juhtunud ja lõppkokkuvõtteks oli lahe vees sumada. :) Aitäh väga mõnusa aarde eest! EVEJ

 10 

Oi neid tüdrukuid ja poisse peale loogiliste mänge männikus. Tulin korraks linna käima ja kus siis lõpuks olen: jõgi, mis on tume-tume ja voolab ka veel. Esimene julge mustavas vees oli Piret. No vaatan eemalt, läheb nagu noor särg. Järgmisena Mari minemas, sama muster. Mõlemad kulgesid nii muuseas, lihtsalt. Egas midagi, võtsin Mardi pakutud abivahendi vastu ja läksin ka. Huvitav, vesi oli soe, vool mind pikali lükata ei tahtnud kohe üldsegi mitte ja jalgealune oli nõnna sile! Kuda me kino külastajad ütlesidki: "Liiga ratsionaalsed olite". Täna olid olud siis sellised ja tänud seltsilistele ja peitjale.

 10 

Toredate kaaslastega koos leitud. Ässitasin seekord ise Piretit, et läheks koos, sest päris üksi ma minna ei tahtnud. Just selle ronimise ja voolu suhte pärast. Krista suur veelembur pole, aga kaasa vedasime ta ikka, kui täna täiesti planeerimatult endid Pirita jõe äärest leidsime. Täna läkski kohe tegudeks. Vesi oli mõnusalt soe ja palju vähem voolav, kui ma kartnud olin. Saime just kokkuleppele, et mina hoian redelit ja Piret läheb üles, kui Krista ootamatult teatas, et ta tahab ise väga üles minna. Eks me siis turvasime kahekesi all ja Mart turvas kaldal ning fänn-klubi pildistas ja filmis samuti kaldal. Sellele aardele on ilmunud püsifännid, kes üritavad kõiki artiste kaeda. Meie kahjuks kõrget hinnangut ei saanud: peame veel kisamist ja vettehüppeid ning kujundujumist harjutama. Redeliheitega saime vist juba hakkama. Kuigi vahendist vabanemise häälitsemist peaks mõne kettaheitja juurde paremaks timmima minema. Aitäh Tunk ja palun veel!

 8 

Antud aare jäi kohe silma, kui see avalikuks tuli. Kodutöö oli korralikult tehtud ning vaja läks peale nööri, tahtejõu ning kire geopeituse vastu, veel abistavaid käsi. Kõne sõbrale ning juba saigi kogunetud antud aarde lähistel. Meie tegevust jälgis hulga pisikesi tegelasi, kes kaasa elasid ning plaksutasid. Eriti veel, kui pea vee alla kaduma kippus. Rex tõmbas jalga kalamehe püksid, oii kuidas ma olin kade...esialgu. Tegelikult oli vesi meedivalt soe. Suurte pingutustega saime ka lõpuks monumendi otsa ning logitud. Tagasi kalda poole rühkides sain lõpuks aru, kui kiire ning jõuline oli vee vool. Nii mõnelgi korral kadusid jalad alt.

Tsitaat muinasjutust "Tsaar Tsaltaanist", kus vesi vahutab ja keeb, kalda poole otsib teed. Tulvab randa, taandub samas, paljas ihu sätendamas. Väljub vahutavast veest, kaks vägimeest. Vapper igaüks ja kena, näivad noorte hiidudena, kõige vanem vägimees, Aix käib kõige ees.

Suured tänud aarde omanikule ning pisikestele kaasa elajatele.

 11 

Einoh on ikka aare. Sain Aixilt (Aixo) keset päeva kõne et lähme võtame õhtul ühe ääre pealse aarde aga abi oleks vaja julgestusega. Kohtusin veel vahepeal pilditibiga kes andis mõned soovitused varustuse koha pealt. Redelit meil ei olnud aga köis ajas ka asja ära. Ütleme nii et vool on hetkel tugev ja Aixil võttis jalad alt, köis aitas küll kaldale a mõned iluarmid ikka saadi.

Läbi vahutava vee

 8 

Ülivähe on aardeid, mille peaaegu kõik logid kahekohalise koguse pöidlaid koguvad (enda oma kohta muidugi veel ei tea :-P) ja mis ka lugejaile pea sama palju emotsioone pakuvad kui kohapeal logijatele :-D Nii ka meile.
Esiti plaanisime siit eile pärast Jüri kirikut läbi tulla, aga õnneks sai kaine meel (sõna otseses mõttes) ja tühi kõht plaanist võitu. Hea plaanimuutus, sest mis häda oli meil seda täna võtta, kui auto termomeeter tahtis lõhki minna, näidates vahepeal kuni +26.5 kraadi! Koos selge taevaga oli täiesti ideaalne ilm, ega siin soojem olla saagi. Tegime kaldal kerge lahtiriietumise, pidasime lühikese plaani ja läksime mütsita lööma.
Kurinahk, vool on siin tõesti seline, et tahtis mindki endaga ühes haarata. Õnneks sain ühe sõrmeotsaga mingist imeväiksest paepraost kinni, sellest piisas, et vaevu paigal olla. Mõne aja pärast olime mõlemad diagonaalse teekonna alguses. Selgus aga, et selle vetteulatuv ja veest napilt väljaulatuv osa on nii libedad, et üsinda on sealt väga keeruline üles saada. Aga oli ju vaja ilma abivahendite või sõbra toeta üles saada, sest maastik pole ju 5.0 :-)
Hakkasin siis postamendile tiiru peale tegema. Minu üllatuseks on sel kolmaveerand ringi ulatuses äär, mille peal sai edukalt kõndida, kui mõne küünega kuskilt kivipraost kinni hoida. Leidsin, et üks potentsiaalse ülessaamise koht on posti teises, vertikaalses otsas. Üritasin sealt üles minna. Just siis, kui rippusin kahe käega servast kinni, endal vetevoolust vaid napid stringid jalas, tuli herilane ja hakkas kõhu ja rinna juures tiirutama. Ei-ei, palun ainult mitte siin ja praegu. Vaatasin juba selja taha vetevoogu - kas seal põhjas ka mõned ebamugavad esemed-kivid-metall olla võib, kui peaksin sinna viskuda tahtma või seda sutsakast tahtmatult tegema. Õnneks mind saatnud lendkaaslane peagi lahkus, jättes mu sinna jõuetult rippuma.
Tegin teisegi ürituse (= ebaõnnestunud katse) end sealt üles vinnata, aga ei leidnud jalgadele piisavat toetuspinda ega kätega piisavat tuge, millest end jalgade abita üles vinnata. Kuna paremat plaani üksinda üles saamiseks ka ei näinud, tegin veel kolmandagi katse samast kohast üles saada. Pärast kerget kätemarrastust olingi omadega mäel, juhuu!
Nüüd sain siduda Carolina piltidelt tuttava autovedamislindi konstrui külge, et mööda seda saaks nii tõusta kui laskuda. Bingo-bongo, päris lahe oli seal lõpuks üleval olla :-)
Logisime aarde ära ja peitsime tagasi nii nagu pidanuks olema, et paar detaili seda ikka pisutki varjavad. Tegin lisaks veel ühe libageokuhja, et järgmistel põnevam oleks :-)
Lahkudes üritasime oranži linti korduvalt kaldale heita aga see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Nüüd polnud aga midagi kaotada ja aega meil oli - aare oli ju leitud :-)
Kõigest saab paremini sotti ja ehedemaid emotsioone Carolina tehtud piltidelt ja videotelt. On, mida meenutada, nii naljakas! :-D
Eskole läbielatu, enda järjekordse väikse proovilepaneku ja kustumatute muljete eest tuhat tänu! Ka selle logi alguses toodud põhjustel. Aare oli ka muidugi eeskujulikus korras. Ja nüüd, lõpetuseks laulame Aerosmithi lugu vahetadas ära esimese sõna: "Really on the edge" :-P

https://www.youtube.com/watch?v=7nqcL0mjMjw

 7 

Kuna ilm oli ilus päikseline, siis tundus õige hetk selle aarde juures ära käia. Parkisin auto, võtsin redeli ja hakkasin astuma. Paari sammu järel selgus, et tuleb siiski lühikesed püksid ujumispükste vastu vahetada. Tegin veel mõned sammud ja veendusin, et ka särk on liigne. Kaldale tagasi minnes avastasin, et redeli otsakorgid on jõgi omale nõudnud :( Ühe leidsin üles, aga teine jäigi kadunuks. Kolmandal katsel jõudsin juba lähemale. Oli alles vool, tõsine tegu oli püsti jäämisega. Ronisin siis üles ja selgus, et aaret näen, aga kätte ei saa. Redel võdises veevoolus nii usinalt, et ei julgenud selle pealt maha astuda, muidu paneb veel allavett. Panin siis redeli paremasse kohta. Seekordne katse oli edukas. Vahva värk. Aitäh peitjale.

 24 

Pärast mõnusat rahvuvahelise 25.-nda geopeituse taasiseseisvuspäeva tähistamist eelmisel õhtul oli kahju veel lahku minna, nii otsisime koos moori, speedy ja karuonuga mõned aarded. Siia tahtsime juba eelmisel õhtul tulla, kuid siis olid kõhud tühjad ja lükkasime leidmise homse varna. See oli ainuõige otsus, täna oli sooja +26, päike paistis, tugev hommikusöök keres ja tahe leida suur. Kodus panin trikoo selga ning otsisin vanad ketsid välja, millega ronida ehk et valmidus oli olemas. Aga kui ma vaatasin, kuidas vool tahab suured mehed kaasa viia, jätsin asja katki. Keegi peab ju kaldal ka filmima, sellest ka teade, mitte leiulogi. Kõik aarded polegi minule leidmiseks.
Mehed olid vinged, käisid aardekarbi juures ära nagu naksti ning moor tegi neile kaldalt tuge. Tolle päeva kõige vahvam aare. Aitäh tunk aaret peitmast ja meile toredaid hetki pakkumast!
Päris ääre peal_j6udmine

Päris ääre peal_ronimine

Päris ääre peal_köietamine

Päris ääre peal_tulemine

Teele!

Leiurõõm

Tagasi oli ka keeruline saada

Looduspilt ka

Kaldapealne tugiisik

 13 

Kuna ilus soe ilm oli siis võtsime plaani seda aaret otsima minna. Arvasin, et redeliga on käkitegu aga tegelikult pole redelist kasu. Mu arust siin pole abivahenditega midagi teha või siis ainus abivahend on tiimikaaslane, kes teeb tuge. Alguses ei saanud kuidagi edais, kivide peal oli raske kõndida. Kui juba vööni vees siis vool läks tugevaks. Ühte jalga ette pannes tahtis vool seda kohe kaasa viia ning sedasi tahtis tasakaal kaduda. Lõpuks hüppasin edasi ning vooluga sain posti külge, aga raske oli end püsti saada. (Kui aare oli logitud ning kaldal tagasi siis tekkis tahtmine ujuda. Hüppasin uuesti vette ning posti juures sain kergesti püsti. Ujusin posti juures vastuvoolu väga tihedalt konna ning 20 sekundiga sain 2m edasi, pärast sain sekundiga tagasi).

Arvi tuli ka posti juurde, aga kas jäin ise ette või hüpe oli lühike, ta õigesse kohta ei saanud. Sain temalt käest kinni ning sai ta ohtusse kohta (muidu oleks ta Piritalt peale võtnud :D ). Üles läksin selg ees ja Arvi tegi tuge, et alla ei libiseks. Esimene meeter on kõige raskem, kui selle saab tehtud siis saab üles ka. Kaldale saamine oli lihtsam: hüpe, kolm tõmmet ja ongi madal vesi. Pildid petavad, tegelikult on palju huvitavam aarde leidmine. Kui ujumine selge siis läksime Arahnofoobia aaret võtma.

Tiimitöö

Tiimitöö2

 5 

Leitud. See koht on nagu tasuta seikluspark, ilma varustuseta. Vool vedas peaaegu minema :D

 13 

Lasime need sügisesed paduvihmased ilmad mööda ning võtsime esimese sobiva päikeselise päevaga selle ääre peal asetseva aarde ette. Lisaks veel sellisel meeldejääval pühal päeval, võimalik, et viimane ujumine sel aastal. Mõtlesin küll, et abivahendeid ei kasuta, et lähen nagu mees muiste ja nopin selle aarde, aga ei. Ikka pidin. Ujumispüksid ja tossud olid siiski abiks. Poisil ühed spetsiaalsed ujumisjalanõud, väidevalt käimiseks ja ujumiseks paikades, kus merisiilikuid leidub. Neid viimaseid ei tundunud siin jões olevat, pole ilmselt päris nende eluala. Küll aga oli jalanõudes mugav liikuda.

Seda, kas vesi oli külm või soe, ei suudagi meenutada. Piisavalt oli tegemist, et jalgu maakeraga ühenduses hoida. Lisaks veel, et hoida, et poiss allavett ei läheks. Aga ei midagi ületamatut, kuna ületasime selle väikese jupikese vett päris kärmelt.

Siis edasi natuke ronimist, algul tugevam ees ning siis väetim järgi. Ei mingit kunsti, puhtalt tahtejõuga. Logi kirja (jah, ka Miki logi on kirjas, Madist minumeelest ei olnud) ning tuldud teed tagasi.

Kokkuvõtvalt - selline mõnus aare. Umbes nagu Saue tammiku oma. Ei tasu ülearupalju abivahendeid kaasa võtta, hakkavad ilmaaegu segama ja nii võib end ära lõhkuda... :)

Täname mõnusa aarde eest!

..et vool väiksemaid ära ei viiks..

Tugevam ees..

.. ja nõrgem järgi

Siin me oleme

 27 

Silmasin täiesti juhuslikult geopeituse lehel aaret nr 4136 tänu peitja kommentaaridele. Kui juba logide asemel kommentaare kirjutatakse, siis tähendab see tavaliselt, et mingi möll on käimas. Näe, oligi. Tekkis kohe huvi isegi. Kohe oli loomulikult ka näha, et vajan abivahendeid, mis tähendas, et tuleb karu talveunest üles äratada. Järgmisena võtsingi karuga ühendust eesmärgiga vihjata, et talv hakkab läbi saama ja aeg oleks geopeituse hooajaga alustada. Meie vahel toimus skaibis järgmine arutelu:

"GP?"

"?"

"4136."

"KP?"

"NV?"

"L?"

"NTX."

"KL?"

"19?"

"OK."

Seega oli kõik ilusasti kokku lepitud ja laupäeva õhtul võtsin Lauri peale. Muidugi mõista tundus meile see aare liiga lihtne, mistõttu otsisime võimalusi raskusastet natukene kergitada. Esimese asjana ootasime hämaruse saabumist.

Kui kaks romantikut tol õhtupoolikul raudteesilla alla päikeseloojangut vaatama tulid, said nad vaate asemel vaatemängu osaliseks. Kohale vajus mingi hall auto, kust väljusid kaks mehepoega, kes hakkasid end alasti koorima. Äkki kah romantikud? Kuid ei, mehepojad ajasid endale palja ülakeha peale kalamehe säärikud, võtsid õlale redeli ja... hüppasid jõkke!

Kujutan ette neiu ja noormehe hämmingut.

Pean möönma, et esimene pilk, mille autost väljudes jõe poole heitsin, tõi silme ette Extreme Sport kanali paadivõistlused. Jah, kodus tugitoolis turvaliselt caro videoid vaadates võib küll mühatada, et "Oih, päris kiire vool," kuid kohapeal olles oli reaktsioon üsna selline "OHSASADE, PÄRIS KIIRE VOOL!!!" Vaatasime Lauriga üksteisele otsa ning õhtuhämaruses paljastus kaks paari säravvalgeid hambaid.

Olin muide oma kalavintskitele surmkindel - arvan üldse, et ainukene aare, kus nendest kasu pole, asub ISS-is. Seetõttu jätsin selga pluusi, aluspüksid ja sokid. Hetkeks mängisin mõttega visata autovõti lihtsalt säärikute taskusse. Selle kaotamise puhul oleks lähim bensiinijaam olnud sunnitud võõrustama kahte üleni tilkuvat üsna vabameelselt riietatud meeskodanikku. Siis jõudis mulle aga kohale, et kesklinna kartserist on minu koju ilmatu pikk maa jala minemiseks ja sel teekonnal oleks jõutud meid veel viis korda kinni võtta. Seega tüütu - rikuks geoõhtu ära. Võti sai nööriga kinni seotud.

Et leid mitte liiga lihtne poleks, otsustasime sillapostile läheneda küljelt, sest seal on sügavam, vool kiirem ja voolusuunda ei saa postini jõudmiseks ära kasutada. Lauri läks ees, mina sabas. Pärast jäi vaid imestada, et kuda kuradimoodi ma pärale jõudsin. Redelit ei pannud me samuti posti kaldus osale - see on nõrkadele - vaid püstloodis küljele. Niiviisi saab alumine tegeleda enda kinnihoidmise kõrval ka redeli turvamisega. Kõigist pingutustest hoolimata väga keeruline polnud, karbi sai kätte 10-15 minutiga.

Kuna enda kogu potentsiaali ei suutnud me ikka veel ära kasutada, siis leiutasime tagasiteel veel ühe harjutuse. Järgmised otsijad võivad kah proovida. Nimelt tuleb neljameetrine alumiiniumredel täispikkuses lahti teha, ots taeva poole suunata ja siis - läraki! - vette. Järgmised 30 sekundit avaneb võimalus veidikene rüseleda ja avastada enda kehas lihaseid, mille olemasolust sul seni aimugi polnud.

Üldiselt lihtne. Kuna meil õnnestus nulli vedada midagi nii kohmakat kui üks neljameetrine kokkupandav redel, tähendab see, et sinna võib kaasa võtta mida iganes. Seega minu arust lastekäruga ligipääsetav.

 13 

Meelis tegi ettepaneku endid läbi paksu ja vedela vedada ning sobivalt oli just üks aare keset vedelat pandud. Nõustusin alandlikult ja uurisin sõjaplaani. Selgus, et plaani poln´d ja kaasa tuli võtta erinevaid abivahendeid, sest meiesugused maksavorstid sellisest järsakust ainult tahtejõuga küll üles ei lähe. Mõned abiasjad jäid maha kuid nende puudumine ei mõjutanud lõpptulemust. Objektile jõudmine möödus suurtemate vahejuhtumiteta kui jätta kõrvale jõe korduvad katsed meie redel endale võtta. Tagasiteel otsustas Meelis ennast kosutada värskendava jõeveega ning lonksas korraliku punnsuutäie. Olgu siinkohal öeldud, et kalavintskid mahutavad hämmastava hulga vett. Peale sündmust mõlgutasime mõtet tööriietes kohalikus Hesburgeris käia kuid terve mõistus sai võitu. Tänud väljakutse eest, väga vahva asi.

Pilte ei ole kahjuks pakkuda, sest ootamatult tsirkusesse sattunud romantikud ei jaganud oma fotoseeriat redeliga kaluritest.

 13 

No mina ei tea, mida siin heietada: võta mees kaasa, peksa-ähvarda natuke ja mõtlebki endale iminapad jäsemete külge ning logib aarde ära. Abivahenditeta, sest kirjelduses oli nii öeldud!

Tegelik suurim motivaator oli vist küll esmaleidja logi, kus mõne-minuti-aaret lubati. Võib-olla ma kaldal olles just ei rõhutanud, et Palangul ka üks abivahend kasutada oli. Ja pilte-videot ka gepsus õnneks polnud.

Aitäh, kõik terved ja õnnelikud!

Tagasitee, tallad juba kuivad

 15 

Hommikul linna jõudes andis päike mõista, et tuleb soe päev. Seetõttu otsustasin, et kui lõuna ajal päike paistab, siis külastan seda aaret, mis pani FTF-jahtijaid tsirkust tegema.

Esialgu sõitsin sellest õigest teeotsast mööda. Tagasipöördel panin tähele, et üks punane auto sõidab kuidagi kahtlaselt aeglaselt tee kõrval. Nagu hiljem selgus oli see Karl. Jõe kaldalt leidsin eest Inga, kes hoiatas, et tema küll ei lähe vette.

Piltide pealt oli jäänud mulje, et jõgi ei ole selles kohas sügav. Seega tegin kiire pükste vahetuse ja sulpsasin vette kohe nulli läheduses. Kuna vool oli tugev, siis otsustasin, et peab natuke eemalt vette minema. Valitud kohas oli vesi ainult põlvini. Kuna kõndimine tundus vees vaevaline, siis lasin voolul end lihtsalt ronitava objektini kanda. Paari sekundiga olin kohal. :) Kõik käis kiirelt, seega minu jaoks hirmufaktorit ei olnud. Kui Karli ja Inga logisid lugeda, siis pean vangutama pead... Halliki, Halliki, mis sa tegid?"

Kuna Karl oli otsustanud, et tema ei tule mulle järgi, siis tegin tiiru ümber samba, katsetasin paari varianti, aga pidin tõdema, et ilma abita ma sinna ülesse ei saa. Natuke aega imetlesin jõevoolu ja olin niisama ilus seal samba kõrval. Siis ronisin vette tagasi, millele järgnes viskumine kalda poole. Peale paari ujumisliigutust puutusid jalad põhja ja niimoodi mu ujumine lõppeski Pirita jões.

Mina, Inga ja Karl seisime nõutult kaldal ja püüdsime mõttejõul veetaset vähendada. Kahjuks see ei õnnestunud. Arutasime omakeskis, et mis varustusega järgmine kord kohale peaksime tulema. Samal ajal lasime end Karliga päiksel kuivatada. Mina, kui see hulljulge, ei tunnetanud ise kordagi, et ma oleksin ohus olnud, aga kindlasti ei tohi loodusega pulli teha. Üksi ma seda aaret logima ei lähe, seega loodan Inga ja Karliga varsti jälle kohtuda.

 17 

Kui aare avaldus ja esimesed logid ilmusid, siis paistis asi päris õudne. Kuid tundus, et hea ilma korral võib vabalt maastikupallikese ühe võrra allapoole tuua. Hommikul suhtlesin Ingaga ja mainisin oma rasket dilemmat kas minna seda aaret vaatama. Oli ju ilus ilm ja roheline libe ala peaks olema ilusti läbitav. Inga plaanis seda aga õhtul minna vaatama. Kokku sai klapitatud kuldne kesktee ehk tööinimeste lõuna ajal. Kohale jõudes oli üllatuseks veel ka Halliki kohale tellitud. Soojendusriided kiirelt seljast ja vee poole. Kohapeal paistis see videos olev ohtlik koht tõepoolest lihtne kuid jõgi ise nägi välja lahjalt öeldes hirmuäratav. Ehtne Pirita jõe kärestiku näidis. Olin viisakas ja kasutasin naiste eelisõiguse seadust ära ja lubasin Hallikil esimesena vette suunduda. Üks hetk järgnesin ja oli kohe kindlasti sügavam võrreldes piltidel nähtuga, mul üle naba. Kuna risti ei olnud võimalik läbi voolu minna, siis Halliki võttis ette hulljulge plaani läheneda nullile hoopis ujudes silla poolt allavoolu. Päris kiire hooga tuli ja napilt sai sillatalast kinni. Üles aga ei saanud. Ma seisin terve aeg tardunult jõevoolus hoides kümne varbaga kinni jõepõhjast. Mind prooviti küll veenda et ühineksin nulli, siis ehk saab kahepeale üles aga hindasin olukorda enda jaoks kui mitte eluohtlikuks siis tõsiste vigastuste saamine paistis olevat päris suure tõenäosusega. Nüüd peab lihtsalt ootama, et suuremad vihmaveed jõuaks merre ära voolata ja lootma, et päike püsib. Vähemasti keha alumine pool sai nüüd sellest tugevast veevoolust kindlasti väga puhtaks küüritud. Veest lahkumise jaoks pidin ümber pöörama ja selle käigus tõmbas vool mind ikka pikali ära aga kaasa siiski õnneks ei võtnud. See kõik mida aga Halliki tegi, tundus minule ületamatu raskusena. Ehk siin aarde juures ongi mingi aura, et tüdrukud teevad kõike paremini ja osavamalt.

 17 

Mõtlesime, et lähme vaatame ka olukorra üle. Karl võttis optimistlikult igasugust varustust kaasa, nii et tema kohale jõudes jäi temast mulje kui rannamõnusid nautima tulnud suvitajast. Kui mina vee äärde jõudsin, sai mulle jällegi kohe selgeks, et ma jään seekord pealtvaataja rolli. No nii tugevavoolulisse sügavasse kärestikku ma küll kuidagi sulistama ei tahtnud minna. Samas Halliki vahetas riided ja tormas lainetesse enne kui isegi takistada jõudsime. Poolel teel aga tahtis vool Halliki vägisi kaugemale kaasa viia, nii et Halliki otsustas teist lähenemist kasutada - las jõgi teeb siis pool tööd ära. Kuniks Halliki ülesvoolu ukerdas, hindas Karl kalda lähedal olukorda ja näoilme ütles suuresti seda, et see aardeleid ei olegi tegelt enam nii oluline. Siis käis sumakas ning nägime Hallikit nulli suunas triivimas. Kuidagi sai ta küüntega seinast kinni enne, kui post selja taha jäi. Siis aga sai ka selgeks, et üles ta ikkagi ei saa. Halliki veenas Karli appi tulema, kuid Karlile ei meeldinud see mõte kohe üldse. See tähendab mõte lasta end lainte harjal kohale kanda. Polnud sugugi kindel, et teda poleks tulnud siis mitmeid tunde hiljem kõrkjatest välja õngitseda. Niisiis, Halliki istus turvaliselt keset jõge, Karl kobis varsti minu juurde kivi peale ja siis jõudis Hallikile kohale ka mõte, mille üle mina juba veerand tundi juurelnud olin - kuidas ta tagasi saab. Jooksin autosse köit tooma, et kuidagigi turvata, aga see ei ulatunud poole jõe pealegi. Järgnes mitmeminutiline mõttepaus, kus kõigil erinevad kohalejõudmise variandid silme eest läbi käisid. Lõpuks võttis Halliki südame rindu, lartsatas vette ning hetk hiljem nägime teda mitte väga kaugel allavoolu puu otsa ronimas. Hingasime vist kõik kergendatult. Karl isegi aplodeeris ainsale julgele meie seltskonnast. Ma endast parem ei räägigi, kuna ma istusin üldse kõik see aeg nagu konn kivil, vaadates, kuidas teised laintes möllvad. Üldiselt leppisime kokku, et tuleme uuesti katsetama, kui vool vähe nõrgem ja vesi madalam. Praegu on mul lihtsalt väga hea meel, et ma ei läinud sinna õhtul üksi katsetama, nagu algselt plaanis oli.

Nulli jõudmine oli juba pool võitu

 2 

Päevasest geosündmusest on nii palju räägitud, et mul ei ole midagi lisada. Tegimegi rohkem niisama tsirkust, et võimalikult värvikaid pilte logile lisada. Puhusime täis paadi, millest leidmisel mingit kasu ei olnud ning hullasime ja filmisime niisama, kui Liis märja T-särgi etenduse andis. Mistõttu tekkis peitjal loomulikult küsimus, et leid on ebaaus ja tuleks korrata.

Kuigi peitja soovis dokumenteeritud korduvkülastust, ei saanud ta ise kahjuks dokumenteerima tulla, kui õhtul talle ettepaneku ja kell 22:30 korduvkülastuse tegin, et leid ka tema silmis ausaks saada.

Ükski normaalne inimene minuga (millegipärast?) kaasa ei soovinud tulla, seetõttu otsustasin üksi ära käia. Väljas oli meeldivalt kottpimedaks läinud, vesi kohises ning tibutamisest oli saanud lakkamatu paduvihm, mis piitsutas näkku koos mõnusa tuulega. Õnneks oli soe. Kuna ma vihmaga telefoni kõrvade külge ei teipinud, on ainus tõestus õhtune lisalogikanne logiraamatus koos kellaajaga. Ega seal suurt midagi jäädvustada poleks olnud ka, rohkem "juriidiliselt korrektseks ajamine". Kes siiski dokumenteeritud tõestust tahab, peab ise ronima logiraamatut pildistama. Kaldalt aardeni ja tagasi kulges õhtul emotsioonitult - koos korduvlogimisega 1min20 sek. Sips ja valmis ning nüüd võin ka ausa näoga siin logida. Päevane sündmus oli muidugi lahe, sellist tsirkust on enne tehtud ja võib teinekordki teha.

 7 

Minul ei lubatud Saaremaal saadud külmetuse tõttu ennast leotama minna, aga küll ma seal üleval ka kunagi ära käin :)

 28 

Kõigepealt - respekt tüdrukud, eriti Liis!

Ja nüüd - tagalaturistid, kamoon, mis see oligi kogu teie etteaste või? :o) Kui nii, siis ma väga loodan, et Liis unustas teie nimed logiraamatusse kirjutada :P Palangul on tsurr, sest ta käis ise karbi juures ära ja aitas adekvaatse abivahendi toel õrnemal sool maastiku raskusastet kahandada (kõrgendada). Aga no kuulge noored mehed oma parimais aastais, mis pull see nüüd on, et te kõik nullist nii kaugel aaret otsisite? Väärikuse taastamiseks soovitaks dokumenteeritud kordusaktsiooni vahetatud osatäitjatega :o) Teile on see päriselt 4.0, seda ka paduvihmas, tean hommikusest kogemusest.

 20 

Aarde avaldumist mina ei märganud, aga ühel hetkel ütles Madis, et ärgu ma GP lehte vaadates ärevusse sattugu. Nojah, mis selle peale siis kosta, muidugi tuli üles-alla hüppama hakata. Kiire põige kodust läbi, Miki, paat ja redel peale ja sõit aarde poole võis alata. Kohapealt leidsime eest kavalate nägudega esmaleidjad, aga ega sellepärast enda tsirkus tegemata ei jäänud... Ütleme nii, et tegelikult oli päris hirmus ja praegu logi kirjutades valutab igalt poolt, sest see ehitis oli niiii kare, aga samal ajal niiii libe. Pilditibi tegi mulle turvat, kaasa võetud mehed ainult irvitasid ohutus kauguses ja hoidsid kummikuid sisaldavat paati nööri otsas. Igatahes üles ma sain ja nimed said ka kirja. Pärast nägin välja nagu ei tea mis, üleni sodine ja punane. Nalja sai igatahes palju, aitäh toreda aarde eest!

 14 

Mingi hetk tuli Palangult küsimus, et kas juba suplen. Ma ei teadnud asjast midagi, aga sain kohe teada, et uus aare on avaldatud. Liisile ei maininud sõnagi, sest see "hull" tahab ju kohe tormata igale poole. Lõpuks aga olime ikka teel Miki poole, et ta peale korjata. Vahepeatus oli kodus maja ees, kus Liis reaalselt ühe minutiga käis kolmandal korrusel ära ja tõi ujumisriided. Ma ei jõudnud veel midagi tehagi, kui ta juba tagasi oli. FTF-i nälg oli ikka nii suur järelikult. Seejärel sai Miki koos kummipaadi ja redeliga peale võetud ning vurasime aarde poole. Jõudes kohale selgus, et olime lootusetult hiljaks jäänud. Märg Pilditibi seisis kalipsos kaldal ning üritas luuletada, et vihma ju sajab. Sajab-sajab, aga aare on teil leitud juba. Seejärel panime kummipaadi nööri otsa ja saatsime Liisi sellega koos keset jõge tsirkust tegema. Levia tuli lahkelt ka meile appi, aitäh talle! Siinkohal aga jätaks logi pooleli, vaadake parem videot:

https://www.youtube.com/watch?v=biq73CqMKfk

Aitäh peitjale ägeda aarde eest!

 14 

Uus aare, sellises kohas, selline ilm, täiesti vale riietus .. jääb vist teiseks korraks. A segased tahtsid ikka minna ja mis minulgi siis üle jäi, kui nõustuda. Ruttu parklasse, autole hääled sisse ja tuld. Levia kukkus riietuma, äsja saabunud Hannes ka ja järgmine hetk nad juba sulistasid ja logisid. Ma samal ajal võitlesin vihmaga ja üritasin nende tegemisi fotojäädvustada. No ja kui selgus, et järgmine seltskond on kohe jõudmas, siis muidugi jäime neid ootama ja see oli seda väärt. Valiti lähenemistee, mille osas mina olin vägagi pessimistlik, aga näe, Liis käis ja koostöös Leviaga tegid ära.

Aitüma ka peitjale, väga viis värk.

 16 

Olin just Kuldarile kurtnud, et harjumatu lõunasöök friikate ja grillvorsti näol toob une silma kui tuli ... PLINNNN "Effteeeffima ei taha minna v?" No ja siis hakkas mingi mugustumine. Kel oli suu pitsat täis ja kes ei tahtnud vette minna - sellised korralikud pidurid blokki noh. Lõpuks võtsid ikka kõik vedu ja ma olin krapsti parklas.

Tegelikult oli tõesti kiire sutsakas ... Levia oli veel poolel teel kui Hannesel juba karp peos. Kohapeal ma oma skype´s antud lubadust täitma ei pidanudki - kasvõi allarite ja T-särgi väel toetada kui vaja. Toetasin rohkem vaimsel tasandil :)

Järgmiste otsijate püüdlused on muidugi mitutuhat laiki rohkem väärt, oli see alles kinu, aga kinu peab ka saama, aitäh Liis ja Levia ka.
Pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna.

FTF 13:48.

Tänusõnad ka peitjale :)

Mammule asi meeldis :)

Ooodake, ma tulen kaaa ...

Tänase päeva kõige häppim :)

Me ei karda hunti-hunti, anna talle ...

Turistid

Kõige vapramad naised

 20 

Sihuke mõne-minuti-aare :) 13.42 olin veel ringtee peal, 13.48 läks FTF kirja, suurem osa vahepealsest ajast kulus pükstevahetusele :)

Aga muu nagu ikka. Teed arvuti lahti ja hakkad ühele artiklile retsensiooni kirjutama, aga arvuti teeb hoopis ettepaneku Pirita jõkke likku minna. Pakkisime end Mammuga siis natuke veekindlamalt, viskasin kalavinskid ka igaks juhuks pagassi ja minek. Kohapeal oli bemm juba ees ja Levia tegi ettevalmistusi kalipsostumiseks. Hindasime hetke olukorda, panin kah susped jalga ja sukeldusime. Edasine oli kiire sihikindel tegevus, vool kandis kõik vajalikku kohta ja piisav abivahend aitas ületada ka viimase takistuse. Töö kiire ja korralik.

Tagasi kindla maa pea vahetasime kuivemad asjad selga - no kaua nad selle vihma käes ikka kuivad püsisid - ja jäime järgmisi ootama. No ja siis sai kino juba täie raha eest :)

Tänud, mõnus sutsakas selline.

Teine ekipaaž

Tagala on kindel