Rooloorkulli

Seda täppi olin korduvalt ekraanilt vaadanud ja miskipärast arvasin, et tegu on VÄGA järsa kallakuga. Kae nalja, kaugel sellest, hoopis praegusel aastaajal VÄGA sogane. Aga no elämä on laiffii ja rammisin aardeni. Leid oli kiire ja pärast solberdasin enda kummikud ka vees puhtamaks.

Leitud

No ei hakanud mitte oma keelt sõlme ajama, et proovida kahte kordagi järjest selle aarde nime välja ütlema. Endalgi oli hea meel kui ühel korral õnnestus. Aga aardele lähedale saada ei õnnestunud. Praegusel hooajal jumalast vale lähenemissuund. Aga igatahes sai selgeks, kuidas ja millal leebemalt saaks. Positiivne seegi. Kui järgmine kord siiakanti tulek on, siis kohe kindlasti saab see rooloorkull ka üles otsitud.

Tänase rahvusvahelise geopeituse päeva puhul oli kõige õigem siia tulla. Milline maastik ja peidetud nii, et näha on meeter enda ette. See ongi GEOPEITUS. Sai küll rada minnes ette tehtud aga tundub, et need kuivanud jubedused lihtsalt kasvasid kohe tagasi. Õnneks olid jalas pikad püksid, nii et sääred jäid terveks. Sellises kuumuses aga püksid sulasid ümber jalgade. Võta nüüd kinni, mis see hea või halb on. Igaljuhul seekord tahtsime Kunda puhtaks saada ja tuli ära käia. Õnneks ei pea siia enam mitte kunagi tagasi tulema. Hea küll,aarde eest tänud

Loodusfotograaf Remo Savisaar on teinud väga ägeda foto roo-loorkullist.

http://blog.moment.ee/2022/06/roo-loorkull-vihmasajus-marsh-harrier-in-the-rain.html

Leitud. Kes õige koha teelt leiab, see leidab ka laia vao roostikus otse aardeni - ise tegime!

Eelmisel Kunda külastusel olime selle aarde kõrvale jätnud, sest tundus, et maastik pole just pargijalutus. Nüüd võtsime end kokku ja tulime vaatama seda lindude lemmikkohta. Linde me küll ei näinud, küll aga roogu. Päris sürr oli seal teed murda, kui mitte midagi näha pole ja lihtsalt rammi end jõuga pilliroometsast läbi. Kui teele jäi mõni kivi, siis ronisime selle otsa, et natuke sihti korrigeerida ja nii need 300 meetrit läbitut sai. Seljataha vaadates polnud enam oma rada nähagi, nii et tagasi tulekuks pidime uue tee murdma. Vett oli ka seal omajagu, mis astudes kõik selja tagant üles pritsis. Päris omanäoline matk peab ütlema. Aare oli õnneks lihtsalt leitav ja sellega oli kõik korras. Logiraamat on ilmselt kunagi märjaks saanud ja sissekanded on väheke laiali valgunud, kuid praegu täitsa kuiv.
Auto juurde tagasi jõudes ei viitsinud kohe märgi riideid vahetama hakata, sest järgminegi aare tundus natuke mülgas olevat. Eks siis panin ajalehe istumise alla ja jätkasime rõõmsalt oma georännakut.
Aitäh meeldejääva aardeotsingu eest!

Suund aatdele

Kui jõgi ja meri kohtuvad

Mis toimub auto istme ja märja püksitagumiku vahel?

Logide järgi tundub, et ei vaja hooldust.

Mitte ei ihanud siia tulla. Kaarti vaadates tundus "ma ei tea kus" see aare olema. Oleks veel teiste logisid ka lugenud siis oleks raudselt sõrad vastu ajanud ja keeldunud kohalt liikumast. Aga Margus ütles, et lähme vaatame. Teadagi neid vaatamisi. Tükk maad sain pilliroogu väga lähedalt vaadata. Seal vahel oli üllatavalt ilus, kuiv, kitsas ja soe. Sellist pilliroo vahelt ragistamist ei mäletagi, et oleks varem teinud. Päris absurdne aga tagantjärgi mõeldes väga lahe. Aitäh!

 2 

Seda aaret oleme kogu aeg peljanud ja varasemalt Kundas käies oleme ikka paremateks päevadeks jätnud. Või siis hullemateks. Igatahes otsustasime, et nüüd on see käes. Eelnevalt sai loetud, et parem lähenemisnurk võiks olla ranna poolt, nii tegime ka meie. Aastaajast lähtudes sai heaga matkatoss vahetatud kummiku vastu, et ikka kindlam, kuivem ja muretum oleks. Oligi üsna muretu mööda randa jalutada, aga siis kui sai keeratud suund rannast aarde poole ja roo vahele jõutud, läks asi kole vesiseks. Suisa nii vesiseks, et Anna, kellel olid madalama säärega kummikud, pidas targemaks tagasi pöörata. Mina pressisin ikka vapralt edasi. Selle peale muidugi ei tulnud, et kahlamispüksid kaasa võtta, aga polnud ka karta, et see asi siin nii hull on. Eks muidugi viimane kuu (või kaks) on omajagu vihma alla tulnud ja veetaset igal pool tõstnud. Ütleme nii, et kohati tuli päris tasa-tasa liikuda, kuna vesi oli kummiku ülemisest servast vaid 3-4cm allpool. Lõpuks pärale jõudes oli tunne nagu Sal-Salleril, kes läks koos Boutros-Boutros Ghaliga ro-ro laevaga Baden-Badenisse jo-jo võistlustele ja seejärel Duran-Durani kontserdile, maksid piletite eest fifty-fifty ja jõudsid jeeli-jeeli kohale. Mul oli ka see kohalejõudmine samamoodi väga napikas, aga tehtud! Oli meeleolukas matk! Täname! :)

Aarde asukoht tekitas küsimusi aga nojah. Nüüd vist kolmaskord siin ja kaua ikka võib, ega kõik oli suht sarnane Ove logiga, ty

Olin siin algselt arvestanud kilomeetrise jalutuskäiguga aga minu üllatuseks sai siin autoga palju lähemale kui olin osanud oodata. Edasi kummik jalga ja minek. Algus oli lihtne aga veidi vesine, siis oli korraks kuivem maapind ja siis algas ülepea roorada. Kuna ümbrust näha ei olnud, siis liikusin ainult telefonis kaardil asukohta vaadates. Peagi rooosa lõppes ja juba oli eemalt ka aardepeidik näha. Tagasiteel õnnestus läbi roo kulgemiseks leida midagi rajatalist ja tagasitee kulges seetõttu palju lihtsamalt.

 1 

Siia tulin üksi, sest Ott ei tahtnud roo sisse ei lindu ega aaret otsima tulla. Aitäh!

Leitud. Lähenesin Kunda ranna poolt. Kui minna oli veel umbes 300 meetrit, vaatasin võsa poole ja mõtlesin, kui hull see ikka olla saab. Alguses proovisin kuivemaid kohti leida astumiseks, kuid jalge ette eriti ei näinud ja üsna kiiresti said tossud läbimärjaks. Siis ei pidand enam jalge ette vahtima ja sai vähe kiiremini liikuma hakata. Aeg-ajalt oli tarvis ka GPS abil kurssi korrigeerida, vahepeal nägi ainult taevast ja umbes meeter kuni mõni meeter ümberringi. Lõpuks sai ka nimi kirja ja sai hakata tagasi liikuma. See oli juba kõvasti lihtsam - rada oli ees. Huvitav sumamine oli.

Lähenemistee valimine kõige lihtsam ei olnud. Käisime madala jalanõuga aarde juures ära ja jalad jäid isegi peaaegu kuivaks :) Mõnusalt metsik liikumine oli. Koht ise on väga mõnusa atmosfääriga. Kunda sadamast kostnud laadimishääled oli ainus, mis ülejäänud inimkonna olemasolu meelde tuletas :) Aarde seisukord oli hea. Veidi väsinud, aga kuiv ja korras. Aitäh peitjale.

 2 

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab sobib suurepäraselt selle aarde juurde lähenemist iseloomustama. Proovisin kolmes kohast aga keerasin tagasi.. logisin vahepeal 2 naaberaaret ja tulin neljandale katsele. Õnneks see viis mu sihile ja isegi jalad jäid kuivaks... seda loomulikult tänu kummikutele. Aare ise oli täpselt seal, kus ta olema pidi ja isegi logiraamat täitsa kuivaks saanud vahepeal. Tagasi tulles silmasin kõrgel taevas liuglemas ka kullilist.. see oli äge ja mõjus eriti rõõmustavalt. Tänan.

 2 

Niipalju juba teadsin, et peale uut aaret tahan kindlasti ka Rooloorkulli külastada. Kuigi silla juures keelumärk puudus, jätsin auto siiski sinna ja läksin edasi jala. Kummikutes. Õnneks. Sest madalad matkatossud oleks saanud siin nii seest kui väljast korralikult läbi leotatud. Lisaks otsustasin tagasiteel huvipärast alternatiivse raja valida, karjääri serva mööda. Aga seal vihma käes lahti sulanud mudas kõndimine oli nagu nätsu küljes. Jalg vajus igal sammul mulinal poole sääreni maa sisse ning vabanes mõningase jõupingutuse tulemusena tugeva lurina ja plumpsatuse saatel :D Pärast teisest otsast mõistlikule teele välja jõudes avastasin sildi, mis tegelikult keelas Kunda Nordic Tsement terriutooriumile sisenemise. Eks siis häbenesin, tõmbasin saba jalge vahele ja haihtusin vasakule ära. Kusjuures rannarada ongi kulgemiseks igas mõttes oluliselt meeldivam, soovitan seda kasutada.

Hooldusvajadust silmas pidades olin üht-teist esmaabiks kaasa võtnud. Kuid ega õieti vaja läinudki. Omalaadne konteiner justkui toimib küll, kork jah pisut deformeerunud, siiski hästi sobitades täidab oma ülesannet piisavalt. Logiraamat oli pisut niiske, seda sai salvrätikutega natuke kuivatatud, kui nii püsib ka, siis hooldust otseselt ei nõuagi vast. Aitäh.

Rooloor

Mnjaa,ei olnud kõige parem mõte lühikeste pükstega seda aaret rünnata.Sellevõrra oli pärast leidu mõnus kenas Kunda rannas väike piknik teha.Aitüma juhatamast/näitamast

 1 

Oeh jah...Siinkohal oskan ainult öelda, et ei kommenteeri. Aare leitud ja logitud. 4 kuud lapseootel tütar jäi ka alles. Väimees on meie poolt tutvustatud geopeitusest nii hoogu sattunud, et ei vali ei aardeid ega vahendeid. Siingi kohal püüdis ta meile hoolimata meie vastuseisust (teiste kommentaare lugedes) selgeks teha, et aardeni viib enam-vähem mõistlik rada. Ja kui rada isegi tema jaoks enam rada ei meenutanud siis oli aardeni ju "ainult" 400 meetrit. Sellesama 400 meetri peal tuvastasime ka aarde peitja, kelle aardeid oleme ennegi utoopilisteks ja "ei kusagil" asuvateks pidanud, kuid siinkohal ületas peitja ise-ennastki. Käidud, kirutud ja lõpetuseks ülikaunid merevaated pildistatud. Aarde peategelast kodus ei olnud ja teda kahjuks pildistada ei õnnestunud.

 1 

No jah. Ei olnud vist kõige mõistlikum oma neljandat kuud mikrominioni ootel olevale Minionile seda rooloorkulli elukohta tutvustada. Olime poolel teel, kui tuvastasime peitja. Minioni sõnavara ei kannata trükimusta. Kuid samas oli ta väga vapper. Ei andnud alla. Me ei ole loobujad ja allaandjad. Jõudsime ikkagi aardeni ja saime logitud. Tagasi minnes oli roostik nii kõrge, et Minionil oleks võinud olla see oranz lipukesega rattaantenn küljes. Igatahes ära ta ei kadunud ja jõudsime ilusasti autoni tagasi :)

Logiraamat täiesti jääs, aarde konteineri leidsime maast, lume alt. Kaas jäigi kadunuks. Vajab hädasti hooldust!!!

Leitud

Praegused ilmaolud olid selle aarde külastamiseks ideaalsed, täitsa kuiva jalaga sai läbi roostiku kohale. Tänud peitjale!

 1 

Väsimus oli peal ja hargivahe kippus juba ära hõõrduma, seega erilist jalutuskäiku ma tänasesse päeva enam ei oodanud. Aga kuidas sa jätad mingi üksiku punkti siia rajooni ripakile. Ikka tuli proovima minna. Kartsin minagi, et läheb supluseks ja vahetasin tossud kirsade vastu. Jalg polnud aga lisakilodega harjunud ja paugust oli ka see jalutuskäik päeva raskeim. Nullile ligi jõudes otsustasin ma läbi võsa tungida, teised aga suutsid vähe inimlikuma lahenduse leida. Tundus et aeg soosis meie tulekut, ei ühtki lirtsu ega lärtsu kostunud me teekonnal. Kirsad oleks võinud vabalt autosse jätta . Õige koht ise oli kaugelt aimatav ja panimegi täppi. Kullid ja kotkad mulle meeldivad väga. Kuidagi dominantsed ja võimsad on nad muu eluslooduse kõrval ja mulle see pilt meeldib. Kui siiamaani saatis kogu päeva meid üks lõputu loba siis tagasiteel tekkisid sisse harjumatud vaikuse pausid! Tundus et ma polnud ainuke kes väsimuse märke ilmutas. Oligi aeg suund kodu poole (mitte koju ) võtta.

Tänud.

Nüüd võib mainida, et kuigi seda aaret meie geotuuri koostaja listis esialgu ei olnud, võtsin mina just selle aarde pärast igaks juhuks kaasa lisajalanõud.. Olen seda aaret paar korda varem uurinud, aga pole siia siiski jõudnud. Meie pikk ja vahva geopäev kulges nii edukalt, et sujuvalt lisasime selle aarde külastamise samuti plaanidesse. Olime valmis märjaks saama, aga üllatusena ei olnudki vaja põlvini vees sumbata. Tänud peitjale, rooloorkulli küll ei näinud, aga põnev matk ikka!

Selel aarde jätsime meelega päeva l6pu poole, kuna oli erinevaid legendeselle kohta et vaja läbi roo ja vee sumbata. Autos vahetasin igaks juhuks tossud matkasaabaste vastu. Tänase p2eva siis teine nac pikem matk. Teekond m66dus kiirelt ja yllatavalt saigi täitsa kuiva jalaga nulli välja. Sellist peidiku lahendust polnudki varem näinud. Nac vett oli p6hjas aga raamat oli ilusti kuiv. Tagasiteel oli tunda juba m6nusat väsimust. Tänase tuuri 28s leid siis. Tänud Peitjale

Ma olin selle aarde plaanist välja jätnud, sest tundus aega nõudev ja ei saanud aru, kust läheneda. Kuna aega oli siis võeti see ikka päevakavva. Kuiva tossuga võetav, ei osanud seda loota. Aardes oli lonks vett sees, äkki peaks otsa lahti jätma, et paremini tuulduks?

 4 

Hommikul unise peaga navist järgmist aaret otsides avastasime , et olme ööbinud selle aarde soovituslikus parklas :D. No sai siis veidi logisid loetud ja valik langes kummikute kasuks, sest võimalus oli varbaid niisutada kuskil mudas. Nii läkski, bussist sai kummikud välja taritud, kenasti jalga aetud ja marss jalgu treenima. Algus oli täitsa kobe, sile ja tummine kaherealine... mingi hetk muutus liivasemaks ja kitsamaks kuni lõppes see otsesiht ja ees laius mahlakas pilliroog. Mingi hetk tabas üks silm mingi raja moodi moodustuse ja orienteerumine üle pea kõrguvas roos sai alata. Mina ei tea, kas see loom teab kuhu geopieturid liiguvad või on keegi karbi juures käinud seal logi kirjutamata, igatahes see leitud õhkõrn rajakene viis kullini ja teine rada tõi veelgi sirgemalt teele tagasi. Ja kummikud olid sedapuhku vaid raskuseks, oleks lihtsalt ka tossudes hakkama saanud. Tänud!

Nimikangelane

Väikse saagiga

Autori loal postitatud

Pärast Kajakamuna juures saadud kehavigastusi ei olnud erilist soovi minna pilliroogu ragistama, aga vähemalt ma üritasin. Kahjuks ei õnnestunud sobivat lähenemisteed leida, jääb seemneks.

See on siis tänase päeva minu lemmik. Olen oma matkadel ikka palju mööda roogu ragistada saanud ja muidugi täna, kui siia jalutasin, sai selgeks, et oleks võinud juba tookord, kui matkaga siit mööda läksin ka siit minna, oleks poole lühema maaga hakkama saanud, aga lõin põnnama, et äkki vesine ala. Täitsa hea oli jalutada. Põõsaste vahel jooksin otsa sookure perekonnale. Polegi nii lähedalt neid kunagi näinud. Panid pikkade jalgade välkudes minu eest punuma. Aare ilmutas end kiiresti ja siis uuesti tagasi käik sisse. Tänud mõnusale jalutuskäigule kutsumast.

 1 

Hea, et mul olid kummikud kaasas, ainuõige valik, saime ka tuimalt läbi roostiku panna. Aarel olid tossud pärast läbimärjad. Oli see vast matk, õnneks oli ilm superilus. jalutasime meeleldi. Ei olnud selles ilusas mererannas enne viibinud.

 2 

Mulle ka meeldis see käik. Mättad ja märg pinnas ei häirinud. Mul kombeks ju tossudega kõikjal solberdada. :) Tänud kutsumast teistsugusele rajale. Raja tegin muidugi ise. :)

Leitud

Martin ja Kaarel korjasid üles aarde, naised ja lapsed korjasid karulauku. Tore aitäh

Naised jätsime karulauku korjama ning ise suundusime meestega mööda randa aarde poole. Aardeni läksime tuimalt otse läbi pilliroodžungli. Tänud. Vinge reis oli

Džungel

 2 

Tagantjärgi ei suuda uskuda, et kogu protsess lõppes mulle kuivade tennistega. Alustasin silla juures olevast parklast. Silda ümbritsesid õngedega mugud. Oli näha, et keelumärgist hoolimata on hiljaaegu varinguohtlikku silda autoga ületatud. Mööda mereäärt oli enamvähem mõnus jalutada. Enamvähem sellepärast, et vihma ja tuult võinuks mitte olla. Kui silmasin mis mind vasakutkätt (nulli suunas) ootab, tekkis esimene kahtluseuss. Läksin roostiku äärde ja nägin, et kõik vee all. Esimene instinkt oli, et tagasi auto juurde ja jalanõude vahetus kummikute vastu. Keegi sosistas aga kõrva, et äkki läheb paremaks seal kust ma läheneda plaanin. No põhimõtteliselt pidas paika. Roostikku polnud aga oli takistusrada. Pidi pingsalt vaatama kuhu astuda ja pidi omama väga suurt usku kõrgemate pinnavormide vastu, et need vastaksid nähtule. Vahepeal läks tee jälle kõvasti vesisemaks ja taaskord käis peast läbi plaan kummikute järgi käia. Surusin aga edasi. Lõpuks jõudsin kraavini, mille veetase oli peaaegu sama kõrgel nagu mu teerada. Hoidsin kõige tihedamasse võssa, sest seal oli vaid natukene märg ja pehme. Tundsin, et varustuses võiks olla matseete. Puude vahel kasvas eriti ropp roniv taim mis sidus kõik kokku kui ämblikuvõrgu. Mööda kraavikallast jõudsin karjäärini. Kui nägin kraavi pööramas, siis kogusin kokku kõik vandesõnad, sest olin valel pool veetakistust. Ei kujutanud ette, et kas nüüd jääbki kõik katki ja tagasiminek või siis leiab purde. Üllatuseks lõppes kraav vähem kui 100 meetri kaugusel täiesti lambist ära. Nüüd juba otsejoones nulli poole. Viimasel veetakistusrajal oli rohkem märga ala kui kuiva, kuid jällegist kuivade jalgadega kohal. Pärast logimist tõdesin, et kui oleksin vahepeal kummikute järgi käinud, siis oleksin sama ajaga kui jõudsin praegu aarde juurde, jõudnud tegelikult käia nii auto juures jalanõusid vahetamas, leidnud aarde kui ka uuesti tagasi autoni jõuda. Nüüd algas aga sama teekond tagasi. Nii palju oli parem, et teadsin kus piirkonnas võib julgemini käia ja kus tuleb olla ettevaatlikum. Kõik läks edukalt. Päris väsitav oli, eelkõige just vaimselt. Aitäh!

Parkisime soovitatud parklasse. Mere äärt mööda jalutades vaatlesime laineid, tuisku ja luiki. Kõik need olid valged. Roostik oli radu täis, ka neljarattalisi. Logiraamatu gripist eemaldasin teravad pliiatsid ja jätsin need konteinerisse. Täname, ega siia poleks muidu sattunud ja ega Kunda rannastki midagi ei teadnud.

Lähenesin samuti läbi karjääri, tuisku murdes sai kohale mindud ja logitud ning tagasitee juba taganttuulega. Täname!

Lähenesin mina hoopiski läbi inimtühja karjääri, loobudes roostikus ragistamisest. Paaripäevane külmaperiood oli maapinna igatpidi tahedaks tõmmanud ja nii skoorisin lausa linnasaabastega. Aitäh

Minu teekond

Hoiatus!

Mõnus jalutuskäik koeraga mere ääres. Praegune aastaaeg on väga õige logimiseks :)

Auto jäi soovitatud parklasse ning edasine oli vaid mõnus jalutuskäik, mis võttis kraevahe täitsa niiskeks. Leid tuli kiiresti, tänan peitjat!

Tatsates mööda teed aarde suunas saatsid meid kaks suurt röövlindu. Kuna aarde nimitegelased siin üsna harva talvituvad, siis oletan, et kohtasime mingeid teisi lendavaid kiskjaid. Roo loorkulli olen siiski kohanud ka silmast-silma ja ta meeldis mulle.

Istusin künka otsas nii kaua kui sõbra rabasse saatsin :)

Sõbranna istus künka otsas, kuni mina rabas sumpasin. Pime oli ja ketsid said märjaks, aga leitud see sai.

Mere ääres puhus tugev tuul. Sain aardeni pool teed mööda ilusat teed, siis mööda ilusat teerada kõrkjate vahel, siis oli vaja natuke kõrkjatega võidelda ja siis hakkas juba aare paistma. Mõnes kohas vajusin ka läbi jää. Saabas sai märjaks, aga sokid mitte.

See oli ilmselt selle päeva kõige väljakutsuvama maastikuga aare. Kui Kuradisaarel kummikuid vaja ei läinud, siis selle aarde juures olid need tänuväärsed abivahendid, mis said jalga tõmmatud ja mööda vesist geomaanteed sumbatud. Väljakutsuva maastiku kiuste me siiski lõpuni välja jõudsime ja peidukas, mis polnudki väga peidukas, meid kaugelt juba tervitas.
Aitäh, vahva sumpamine oli :)

 1 

Selle aarde logis tuleb jälle tõdeda, et kõik, mis erineb tavalisest, on veidi raskemini saavutatav, vajab erivarustust (ehk kummareid), see jääb meelde, tekitab emotsioone ja muidugi lõpuks leidmisel ehtsat elevust. Täname peitjat selle elevuse ja kõrrelt kõrrele hüplemise põhjustamise eest! vahva oli :)

Pagan see ju haises...Väga sürr :)

 1 

Auto silla juurde pargitud, mööda randa kuni jäi aardeni 300m ja siis roostikut forsseerima. Georada pidasin ma alguses sigade rajaks (pärast logisid lugedes sain ikka aru, et tegu oli ikka georajaga). Jalatsid olid meil peaaegu olukorrale vastavad, aga ainult peaaegu. Vahepeal sumasin georaja kõrval roostikus, kuna seal nii sügavale ei vajunud kui raja peal. Kui aaret logisime, tiirutas üks aero-, para-, mugu- või deltaplaan meie kohal. Mida ta küll mõtles nendest kahest roostikuekslejast? Tagasi otsustasime minna "ükskõik kui pikka teed pidi", aga mitte läbi roostiku ja nii me tegimegi. Pikk kuiv jalutuskäik (kahjuks ei mõõtnud, kui palju pikem, aga arvan, et 2 või 3x. Aga lahe ikkagi. Masendus läks siis üle, kui auto juurde tagasi jõudsime ja kummikud said jälle pagasnikusse pandud. Autosse istudes olime nagu uuesti sündinud. Noh, mis on järgmine?

Arvasin, et üleüldine kuivus on ka siia jõudnud. Kui roostikuni selgus, et päris nii see siiski pole. Veidi teekonda valides sai siiski matkasaapaga ilusti hakkama. Päris omapärane oli sellises kõrges roostikus liigelda, GPSi abita oleks päris keeruline suunda olnud hoida. Aitäh peitjale.

Äge koht, kuhu aare peidetud. Kahju, et poole tee peal sain aru, et oleks pidanud teised jalavarjud panema, kuna olemasolevad jäid lühikeseks. Ei olnud mõistlik minna auto juurde jälle tagasi ja uuesti alustada. Leppisime siis kokku, et ootan ja elan kaasa. Lahe oli seda raginat kuulata, samas midagi ei näinud. Nautisin ka merevaadet. Oi kui vaikne oli meri. Aitäh peitjale.

Leitud see aare oligi peale jalutuskäiku.Kasutasime aardeni jõudmiseks väheke teistsugust vahest isegi keelatud teed.Täname

 1 

No muidugist ei loe ma logisid varem kui alles nulli jõudes, seega siis sammusin aarde poole madalates matkasaabastes. Mööda teed kõndimine korralikus tormituules oli juba iseenesest täitsa mõnus elamus... st vammus oli korralik ja vaade merele lihtsalt superluks. Õnneks veel vihma sellel hetkel ei sadanud. Seejärel siis keerasin teelt roo sisse ja sumasin linnulennult nulli... no ütleme nii, et ega tossud just kõige paremaks valikuks ei osutunud... korralikud porikäkid olid pärast jalaküljes ja no jalad ka loomulikult pahkluudeni märjad... a üldiselt plusskraadise ilmaga see mind tavapäraselt ei morjenda.... seekord läks ka nii. A no pärast oli muidugi veidi veider nendega Rimisse nosimist ostma minna... a no välja ei aetud. Aga aare ise vahva.. minule sellised meeldivad, tänud!

 1 

Üsna vesine värk. Poolde säärde kummikutega sain kuiva jalaga käidud, aga teekond sujuks palju paremini, kui oleks jalas ikkagi normaalsed põlveni kummikud, või lausa kalamehepüksad. TFTC!

Selle aardeni oli küll väga tore ning märg jõuda. Sellistes tingimustes tuleb kokku hoida. Meil kadus üks liige ära ning pidime mõnda aega teda järgi ootama. Maastik on üli lahe. Suur aitäh!

 2 

Vat niisugused aarded on minu lemmikud. Müdistad kuskilt läbi, kuskilt üle, ronid ja ukerdad – aga lõpus ei pea vähemalt karpi otsima. Ma mõtlesin, et ainult luuran natuke ja siis tulen ilma koerata, ta mul niisugune kassi-tüüpi, jalake saab märjaks siis on paanika lahti. Aga oh üllatust, müttas mulle läbi muda järele ja pärast isegi käisime koos meres jalgu ja kõhtu pesemas.Suur tänu!

 1 

No palju õnne! Ei teagi kohe, kas tänada või kiruda. Seal sota-puta sees rassides peab ettevaatlik olema, et pead pidi karjusesse ei jookse.

Peeter oma lapsepõlveradadel. Selles kohas siiski esmakordselt.
Täname!

 1 

Kuigi olen Kundas 20 aastat elanud, siis see roostik jäi minul ka siis külastamata. Mõttetu tühi vesine maa, kuhu jah Vene piirivalvurid kordonist rannani mingi autokummidest tee rajasid. Nüüd aga polnud roostik enam tühi, see sisaldas geopeituse aaret! Ja samuti oli roostikus georada, see tahtis küll meid mõnes kohas endasse haarata, aga saime tast lahti. Kulli mida roostik pidi samuti endas sisaldama, me ei kohanud. Logiraamat sisaldas toredate geopeiturite nimesid ja logisid. Ja meie päev sisaldas endas nüüd toredat väikest matka. Aardekonteiner oli miskil põhjusel seest niiske, me panime raamatule veidi gripikotti jopeks ümber

 1 

Kui üks 3.0 maastik raskustega seljatatud, võtsime teise ette. Juba ligipääsu siia otsisime mitu korda, igalt poolt tundus, et pole just see sobivaim või piisavalt läbitav. Igatahes otsustasime jalutama hakata naaberaarde juurest. Algul oli plätus ja tossus mõnus astuda. Avastasime end väga meeldiva liivaranna ääres. Ohoo, siia tule või lohetama.
Veel polnud ettevalmistamatus maad võtnud ega meeleheidet tekitanud. Mida samm mööda piirivalvurite autoteid edasi, seda selgemaks sai, et ühel hetkel tuleb midagi ohverdada. Sest ettevalmistamatus maksab ilmselt kätte. Mul polnud plätudest kahju ja nii ma peas ees tundmatusse tormasingi. 270 meetrit roppust ja aare leitud. Naasta võinuks ka teist teed, aga see ei tundunud parem mõte, seega järjekordsed 300 meetrit, sest sai tehtud väikse ring. Oeh. Soovitan kummikuid.
Sel ropul teel oli ka üllatavaid elemente, mille eest hoiduda. Õnneks oli ilm veel valge ja need ei takistanud kulgemist. Tänud aarde eest! Oma viga, et ettevalmistus infopuuduse tõttu puudulik oli. Logiraamat kergelt niiske, aga igati korras. Kaupa ei teinud, sest midagi lühikeste pükste taskus polnudki.

 8 

Lahe koht on Raivol aarde jaoks leitud!
Esialgne plaan oli, et lähen mööda mõnd georada, aga kuna seal, kust ma sisse pöörata soovisin, polnud georadu näha, siis rajasin enda oma. Vaikselt nahistasin nulli poole ja kui ühest järjekordsest roopuhmast läbi sain, tõusis minu lähedalt õhku suur pruun lind. Ma kahtlesin, kas see võis olla... ja julgen alles nüüd, pärast kodus järele kontrollimist, öelda, et 95% olen kindel, et nägin roo-loorkulli lahkumas sellesama suure kivi (kui neid just mitu pole, aga ülejäänud, mida nägin, olid palju väiksemad), millel Einar oma kallist kaasat ootas, lähistelt. Majesteetliku kaarega pöördus ta madalal lennul karjääri suunas. Oleksin ilmselt saanud imelise pildi, kui fotokas oleks juhtunud käepärast olema, sest päike kuldas neid pruune pikki tiivasulgi ja ma olin täitsa lummatud. Võibolla oligi hea, et fotokas autos oli, sest nii ei kulutanud ma aega tehnikale, vaid sain rahus ja mõnuga lindu jälgida.
Edasi oli näha ka linnust raskemate jalaomanike jäetud jäljeridu, kuid need suundusid sinna, kus suts märjemat maad lösutas ja üsna sügavast kohast läbi roo. Tegin igaks juhuks väikese kaare, sest tahtsin kuivade varvastega jääda.
Aardeleid tuli kenasti, panin oma templi sisse ja tulin vaikselt tagasi, kuid rohkem linde ma oma teel ei näinud. Imeline käik oli! Aitäh, Raivo!

 9 

Lähenesime ka ranna poolt. Teades, mis ees ootab, olime vahetusriided kaasa haaranud. Mul kalamehe kummikud ja Tiial maksibotikud. Nagu roostiku pöörasime, oli vesi vastas. Georada on muidugi üpris sisse tallatud juba. Küsisin Tiialt, kas tagasi ei taha minna. Ei tulen kaasa. Poolel teel on suur kivi. Mina muidugi, nagu sooaaretel alati, kaugel ees. Jään siis kivile ootama, ehk kuulen seda rootsi itsitajat laulmas ja sealt ta tulebki häälitsedes-koss,lirts,koss,lirts. Oma naine pagan. Ise veel kiitleb, et vesi on nii soe, mitte nagu Peeter I aardes. Nojah, hea, kui sind on sellise toreda kaasaga õnnistatud. Tänud.

Nii kaugele polnud Kunda rannas veel kõndinud. Korralik georada läks aardeni ja siis teine tagasi. Mis siis et linde ei näinud, aga jalutus selles pilliroodžunglis oli tore. Roost välja jõudes algas paduvihm, päeva teine sahmakas, nii et autosse jõudes olin läbimärg, aga tolmused kartulivõturiided ei paistnud enam tolmused. Tänud juhatamast.

Siin kui me endid üles rivistasime ja stardiks valmis olime otsustas vihm ka ,et nüüd on õige aeg alla tulla.Nii me rõõmsalt marssisime aarde poole.Meil oli hea minna geomaantee oli võimas ja viis otse kohale.Kui auto juurde tagasi jõudsime oli kuivad ainult varbad kummikute sees.Õnneks oli see päeva viimane aare ja kodus ootas soe saun.Tänud matka eest.

Leidsime ka georaja ja asusime kõmpima. Ülevalt poolt midagi kaela ei tilkunud, aga jalad lirtsusid ikka päris korralikult. Õnneks külm ei olnud, kõmpimisega hakkas hoopis palav. Tänud :)

Enne otsima minekut vaatasin maaameti kaarti natuke põhjalikumalt. Aarde juurde otsustasin minna mere äärest väikese nurga alt. Kõrkjaid jätkus nii umbes 100-ks meetriks, seal oli ka vett kohati poole kummikuni. Edasi aardeni oli lausa jalutuskäik. Olin selleks valmis, et saab ikka rohkem ekstreemi aga no ei hakanud seda endale nimelt ka juurde tegema, et siis Hannese marsruuti mööda tagasi:) Väga mõnusad on need rajad ja retked Raivo aarete juurde. Aitäh!

 1 

Sisenesime roogu rannateelt diagonaali. Suurema vihma oli tuul roo pealt ära kuivatanud. Mart tahtis eesmineja olla ja Melli, Retti olid tihedalt tema kannul. Kuni aardeni oli stabiilse tasemega vesi ümber kummikute, oli hea astuda. Teekonnal nägime ühte kõrgemat lauget mätast- pesaplatsi, üksikuid kive ja üits suur kivi laiutas madalalt laia pinnaga keset roogu. Tagasi tulles teisel suunal oli natuke kuivemat pinnast ja siis edasine lainetas üles-alla. Veetase kummikuga ei olnud enam sõber. Mul endal jäid kummikud seespoolt veest priiks, aga kaaslased said varbad märjaks. Roos looriga kulli ei näinud. Lahe oli kõrge materjali sees rada leida. Tänud Raivole.

 7 

Ei tulnud aarde avalduses pähegi, et võiks kiirreageerimisbrigaadi välja ajada. Aga oleks võinud, oleks põnev olnud. :) Ju vist piisas tol päeval Pirita jõest küll ja enamgi :) Ega täna siis ka polnud erilist plaani, kui et koertega veidi jalutada. Mart tuli plätudes. Et päeval oli kõvasti sadanud, siis ma panin igaks juhuks kummikud ja andsin Kristale ja Dianale ka teada, et läheks jalutaks Kunda rannas natuke. Tore seltskond oli koos ja mõnus jalutuskäik algas. 300 m enne aaret vaatasime, et ei saagi teed mööda edasi. Minul oli kodutöö täiesti tegemata. Mart sukeldus sõna otses mõttes oma plätudega rootihnikusse. Ma ütlen, et teekond oli väga huvitav! Et oleks veelgi huvitavam, tulime tagasi veidi teistkaudu ja nii oligi. Kui ma seni pole oma kummikuid seest märjaks saanud, siis seekord sain. Meist enamus valas oma jalanõusid pärast mere ääres veest tühjaks ja tagasi oligi lihtsam paljajalu kõndida. Aga plätudes ei soovita Mart teistel seda teekonda läbida, sest roog on kuramuse terav ja lõikab vahepeal jalga sisse... Usun, et siis, kui Kunda rannas üleujutused on suurte tuulte ja tormide aegu, võiks sinna aarde juurde minek juba autost alates väga huvitav olla. Isegi väga-väga huvitav :) Raivo aarded on ikka superkohtades! Tore, et ta tahab neid kohti ka teistega jagada! Aitäh väga laheda koha ja õhtuse vahva jalutuskäigu eest!

 3 

Oh kui uus aare lähedal tuleb siis ikka jooksuga logima. Meil vedas, vihma ei saanud. Küll aga said hoopis kummikud vett täis. Pojal sai pärast auto juures ikka klaasi jagu vett välja kallatud. Teel nägime kellegi puhkepaika roostikus. Pärast mööda randa tagasi jalutades nägime kormorani kellest polnud eriti midagi järel. Aitäh peitjale siia juhatamast! Väga äge igatahes.

 14 

Mõnusalt sürr aare - mulle meeldis, aitäh!

Muidugi, esimene emotsioon oli, et peitjat peaks noomima kadunud järve ja kunda kohina ärakaotamise eest, aga no kui ettevalmistatud tünn sellisesse kohta pannakse, siis polegi asi lootusetult hull :) Igatahes, kui auto sillaäärsesse parklasse seisma jäi, käis taevas kõva pauk ja seni kinni püsinud luugid läksid lahti. Tõmbasin endale autos olnud kummid ümber, sai kena veekindla komplekti. Minek on hea pikk, laseb igasugu mõttejuppidel pähe tulla. Nt sellel, kuidas üks püüdlik ornitoloogiasekretär püüdlikult poolitas rootsi-itsitaja ega saanud sugugi aru, miks teadlased sellega rahul polnud.

Kodune kaarditöö oli nõrk ja ainuke, mis suutsin välja mõelda, oli minna rannaäärset teed pidi aardega risti ja siis rünnata. Oi kui naljakas see oli! Mis see 300 m siis ikka ära ei ole, aga siis sain üle hulga aja aru, mis tunne on väike olla. All roostik tiba lirtsus, aga üleval lõid kõrreotsad ca 3 m kõrgusel pea kohal kokku - krt, eksi või ära sinna :) Kangesti naljakas hakkas, Mädajärv tuli meelde, itsitasin seal omaette ja murdsin kõrt ja kujutasin ette, kuidas kiirreageerimisbrigaad seda öösel oleks võtnud - seekord on kohe kahju, et nad seda ei teinud, toda logi oleks mõnuga lugend. Siin-seal paistis jooksujälgi ja kõrgemais kohtis oli tuhnitud, nii et pole sugugi aint peiturid, kes seal kooberdavad.

Kohale jõudes oli tõsine heameel, et mittetimix on selle roostiku avastanud ja postide lugemise asemel saab nautida mõnusat leidu ja naerda iseenda üle - no mida paganat me siin siis ikkagi teeme.

Tagasi auto juures kallasin taskud veest tühjaks - vat nii veekindel kumm oli seljas, et taskud ka ei jooksnud tühjaks - ja panin minema. Nagu öeldud, mulle sobis - aitüma!

 3 

Lähenemiseks kasutasime mitmeid erinevaid teid, enne kui aardeni jõudsime. Teel oli palju takistusi nii vee, takjate kui ka vallide näol. FTF 12:08. Aitäh.