Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Jalutasime uue aardeni ja teele jäi ideaalne koht aarde peitmiseks. Kohta nähes tekkis kohe küsimus - kuidas tundub? Aardeni jõudmine ei pea olema lihtne ja seda ta ka ei ole. Abivahendist võib olla kasu. No eks te minge ja vaadake ise, kuidas tundub. Palun austada eramaa silti ja jätta auto tõkkepuu taha parklasse.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: lühem_matk (4), ilus_vaade (4), soovitan (4), ronimine (3), ettevaatus_vajalik (2), tiimitöö (2), pliiats_kaasa (2), militaarobjekt (2), lemmikloomasõbralik (1), gpsita_leitav (1), eramaa (1), taskulamp (1), seened (1), mahajäetud_ehitis (1), lumega_raske (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6T9GZ
Logiteadete statistika: 127 (95,5%) 6 3 0 1 1 0 Kokku: 138
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Talvekoristus 2024.
Lisan siia ka enda mitteleiu koos palvega omanikul pilk peale visata
Sees all taga valitses pealtnäha tühjus. Ei leidnud.
Tundus täitsa lootusetu juhtum ja nii ta oli. Mida pole seda pole.
Aaret ei leidnud, kuid igas mõõdus ämblikke oli sadu :)
Ligi tund aega sai liiva kühveldatud, polte poleeritud ja nurgataguseid näpitud... Samas hea uudis on see, et vaikselt hakkab hirm üle minema igasugustes punkrites ja kitsastes kohe-kohe ajale jalgu jäävates maaalustes ämblikke täis pimedates nurgakestes kolamise ees... või siis mitte... igatahes, tund aega seal all sai oldud, aaret ei ole.
Kui aus olla, ei tundu kohe kuidagi. Katrin ronis vaatamata viimastele mitteleidudele sinna auku ja sinna ta jäigi. Vahepeal käis raporteerimas, et muffigi pole ja tuulas edasi. Ikka kõik nurgad ja nurgatagused said läbi käperdatud, ei miskit Kahju
GC lehel oli üleeilse kuupäevaga mitteleid. Mina täna ka ei leidnud. Vaatasin omaarust kõik võimalikud kohad läbi
Suhteliselt Ok tundus, on palju hullemates kohtades geopeituse tõttu käidud. Aitäh aarde eest!
No ega väga ei tundunud :D Ilma geopeituseta ma vabatahtlikult sellistesse kohtadesse oma jalga ei tõstaks aga täpi määrimise vaimus olen nii mõnigi kord ennast selles osas ületanud :D Ega siingi siis saanud leidmata jääda. Läksin, kirusin nõmedaid sodiloopivaid inimesi, leidsin ja lasin kiiresti varvast :)
Kuna väljas oli jahedavõitu ja tugev tuul,siis oli hea vahelduseks ka siseruumis aaret otsida.
Tundub… kahtlane. Aga logitud ta sai. Muidu ilus koht, kus jalutada ja mereõhku hingata. Täname!
Tundus nii, et kaaslase soolo. Läks aega, kuniks talle vihje ette lugesin. Tänase ilmaga oli hea jahe paik, aga mitte just kõige esteetilisem. Objekt ise on huvitav ja tekitas taas tahtmise veidi ajalugu uurida. Aitäh!
Tundus huvitav punker tõesti. Mobiili lambi abil leitud. Tänud siia kutsumast! TFTC!
Ise ja üksi käisin otsimas, ise panin oma nime vihikusse.
Aare oli oma peidupaigast mereõhku hingama toodud. Peitjaga telefonitsi suheldes ja näpunäidete järgi viisin topsi sinna, kus tema koht on.
Täna oli siin päris tugev tuul,kohe päris hea oli vahepeal seal all olla.Aitäh!
Naersime omavahel selle üle, et läheme mere äärde redeliga. Noh, et oleks lihtsam vette ronida, vesi ju külm ja märg... Dauno käis supsti ära. Tänud
Arvestades seda, et me valisime väga külma ja tuulise ilma, siis all tundus päris hea.
Peidik hüüdis juba kaugelt: "Roni minusse!" Aarde leidmine võttis siiski veidi aega :)
Õe sünnipäeva puhul otsustasime Neeme kanti jalutama tulla ja kaks aaret neeme tipus tundus nagu hea sihtmärk. Peidupaik tundus päris hea ;) ei teadnud kohe mida oodata ja kaugele asi läheb, aga sees olles sai asi selgeks ja karp kiirelt näppude vahele. Aitäh!
Sellised kohad mulle jätkuvalt väga-väga meeldivad, nii et kalpsasin rõõmuga sisse, tuvastasin aarde ja chillisin üles. Aitäh, et see on tähistatud!
Vaatasin korra alla ja... oot, võtame selle teise enne :D. Teist logima hakates avastasime, et pole pliiatsit kaasas. Ok, käime siis autos ära. Aga... olime täna uue autoga, millesse polnud ka veel jõudnud geovarustust panna :D. Nojah, kasutasime siis logimiseks värvitut kirja- kruvikeeraja otsaga jääb täitsa loetav tekst.
Parkisin tuttavasse parklasse ning Jasper kukil läksime jalutama. Aarde juures vaatasin, et ei ole mõistlik teda alla kaasa võtta, andsin mänguasja kätte, panin lähedusse istuma ja palusin mitte liikuda. Sain kenasti logitud ja läksin üles tagasi ning Jasper istuski sama koha peal ning mind nähes kisas "aare!". Nojah, kus ma siis ikka käisin kui mitte aarde juures. Aitäh peitmast!
Kuidas tundub? - Väga hästi tundub, midagi, mis on minule loodud, natukene liigutamist ja põnevust. Aitäh!
Tundus, et sõbra kaasamine geootsingule on õige tegu. Aitäh!
See aare tuli üllatavalt kergelt kätte. Huvitav koht. Aare korras. Tänud!
Alguses tundus selline...hmmm...abivahendit vajav. Seega läksime tõime selle neeme kaugema leiu ära ning siis pöördusime siia tagasi. Väikse töövahendi tõime ka sealt kaasa ja koukisime käeulatusest välja jääva kohaliku vahendi sellega lähemale. Pärast seda oli võrdlemisi jalutuskäik pargis. Hästi kitsas, väikses, pimedas ja maa-aluses pargis:) Aitäh.
Kodus pildi pealt tundus poistele väljakutsena. Kohapeale jõudmise ajaks oli mõte juba laagerduda jõudnud ja seal sukelduti kohe torusse. Natuke aega otsisid seal, kuni mul tuli äkki pähe täpsustada, et tegemist on mikroga. Selle peale tuli leid kiirelt.
Esialgu eriti ei tundunud üldse, läksin käisin naabri juures ära. Siis istusin natuke rannal ja tegin aega parajaks, sest vaatamata hilisele kellaajale jalutas siin kandis päris palju inimesi. Kuidagi imelik oleks nende nähes sinna auku ronida. Õnneks kaua ootama ei pidanud, võtsin südame rindu ja sukeldusin... üles tagasi saamine polnudki väga raske... hakkama sain. Tänud.
Päris pikalt pole enam geopeitunud, täna suurepärase ilmaga parandasime vea 4/10. Tänud!
Jalutasime enam-vähem nulli ja mõistsime, mida on vaja teha. Kahjuks ei saanud me kohe oma trikkidega pihta hakata, sest kohe meie järel tulid mugud. Otsustasime ennem poolsaare tipus ära käia ja tagasiteel aaret logida. See oli väga hea otsus, sest poolel teel poolsaare tippu leidsime ka kohaliku abivahendi. Tegime vajalikud liigutused ära ja saimegi aaret logida. Abivahendist väga abi ei olnudki. Siiski jätsime ta sinna, äkki kellelgi teisel on teda rohkem vaja.
Peale Kaberneeme multit suundusime siia järgmise poolsaare tippu leidmata aarete manu. Ilm oli tuuline ja siia aarde juurde jõudes saime korraks tuulevarju. Ausalt öeldes ilma Kristjani julgustuseta poleks ma vähemalt seekord sinna ronima hakanud (abivahendeid kaasas polnud) aga sain käidud :) Kuidas tundus? Tundus väga hea koht aardepeidukaks!
Taavi oli just nädalavahetuse Neemel veetnud ja talle järgi sõites sain auoga ka veidi lähemale kui muidu oleks saanud. Tassisime kordamööda abivahendit ja Exe kiusas kalamehi. Abivahendiga läks suhteliselt kergesti, ilma selleta ma ilmselt sinna ei oleks pääsenud või kui olekski, siis tagasi poleks saanud. Aitäh! (178) Aitäh!
Aarde asukohta aimasime ja olin kohta ka varemalt "märganud". Seega oli tänane ainult vormistamise küsimus. Õnneks sai kõige suurem ja tugevam suurepäraselt hakkama ja mina sain rahus pildistada. Logiraamatus ilutseb nüüd minugi nimi. Tänud Laurile seda kirja panemast.
No tundus, et oma rasedat naist ega ämma sinna ei saada ning peab ise selle logiraamatu ära tooma. Ei olnud midagi nii keerulist seega saab hakkama. Tänud aarde eest :)
Täna oli tunne, et lähme ja teeme selle lõpuks ära.
Kuna me erilised akrobaadid pole siis abivahend oli abiks ;) Kohapeal olin ikka mina see, kes tundmatusse saadeti. Õnneks polnud see nii hull kui olin kartnud. Väljusin täpselt samasugusena nagu sisenedes. Lihtsalt kogemuse võrra rikkamana.
Tänud!
Huvitav peidik. Ei mäleta et oleks analoogses varem käinud. Tuul oli nii vali, et oleks ka sea püsti puhunud.
See aare oli väga toredas kohas! Mulle väga meeldis. Niisama ju sinna ei lähe! Aga aarde järgi saab käia sellistes kohtades, kuhu muidu mingil juhul ei roni! Ja tuul oli kõva ja meri tormine ja päike paistis! Ning värvid imeilusad! :) Aitäh!!!
Nädal tagasi Neeme sadamas maale astudes jäi poolsaare ots külastamata. Täna, kui vihm järgi andis, oli õige aeg tulla Uitru säärt kaema. Kohalikust abivahendist piisas, et ligi pääseda. Täname.
Esimest korda siin poolsaarel. Mina käisin augus. Aitäh!
Otsimine võttis nii piiratud territooriumi kohta liiga palju aega. Tänud peitjale.
Peale eelmise aarde juures lõppenud pikniku, hakkasime tagasi jalutama ja komistasime järgmise aarde otsa. Kodus vaatsin raskusastet ja mõtlesin, ei ta kas on ka abivahendit vaja. Kohapeal selgus, et ei ole vaja. Natuke ronimist ja aare oligi peos. Vaat kui huvitavaid asju võib ka siinkandis leida. Tundub huvitav. Tänud aarde eest.
Siin poolsaare tipus oli siis meie paadituuri ootamatu vahepeatus. Saime siis meiegi katsetada seda magamiskotis lageda taeva all magamist. Muru oli m6nusalt pehme, vihma sadama ei hakanud, putukad ei kimbutanud ja kylm ka ei hakanud yhes6naga ideaalne kooslus ;D Aarde juurde minnes lugesin kirjeldust ja astmeid, mille peale Kaupo muigas et see 3.5 on sinu jaoks kindlasti 1,5. Oli t6esti m6nusalt iizi find. Natuke m6tisklesime et milleks seda antud peitukat varem kasutatud on. Tänud peitjale ;)
Kuna ujumine jäi väga külma merevee tõttu lühikeseks, jäigi rohkem aega õhtuseks jalutuskäiguks poolsaare tippu. Sõber on juba harjunud, et kui ma entusiastlikult kutsun pikale jalutuskäigule, siis on mängus mõni aare. Õnneks talle sobib, sellises kohas leiab omale alati tegevust, näiteks pildistamisega, kuni ma oma asju ajan. Siia jõudes küll kommenteeriti, et sinna sa ju ometi ei lähe, aga ta teadis, et niikuinii lähen. Aardevalvuritest ämblikute kättetööd tuli küll pisut lõhkuda, aga muidu lihtne kiire leid. Tänan.
Ettekujutus oli, et mingi raskemat sorti aare, aga kohapeal ainult ronimise rõõm. Aitäh.
Esimese ringiga kõndisime aardest mööda. VÕtsime siis enne tagumise aarde ära. Kohalikud hoiatasid ka, et ümbruskonnas palju rästikuid. Nägime kahte. Koer sai ujutatud ning kaunis koht avastatud. Uuesti aarde juurde jõudes mõtlesime, et ei viitsi. Egeli, kellele reedel geopeitust tutvustasime, arvas, et davai, käin ära. Nii ta sinna roniski ning natukese aja pärast aardega tagasi tuli. Väga vahva koht ja aare. 9
Märkasin eemalt juba seda objekti. Kuidas tundus? Ise ei tahtnud sisse minna, Madis läks. Kuidas Madisele tundus? Vastik ja kitsas. Aga tore oli ikka! Täname!
Auto jätsime kurja sildi "Kui on asja, käi jala" taha ning kuna meil oli asja, siis jalutasime aardeni. Kohapeale jõudes oli küllalt kiirelt selge, mida tegema peab ning liisk langes kõige väiksemale. Sest seda suudame vinnata, noh. Esimene sees, oli neid soovijaid veel. Sh Mathias tegi protseduure täiesti iseseisvalt. Põnnid tõid aarde logimiseks kätte ning viisid tagasi ka, mis nii viga. Aitäh, põnev koht.
Aarde peidukohas oli tunduvalt soojem, kui ranna ääres. Aitäh peitjale.
Päev varem teatas vanem poiss et tema tahab aardeid otsima minna. Paari minutiga oli selge et mõlemad poisid on aardekütid ja nõuavad väljasõitu. Tegin siis tänaseks plaanid ümber ja sõitsin perega geotuurile. Jägala tagune piirkond tundus igati peresõbralik ja ilmaoludele vastav koht küll olevat. Päeva kuues leid. Pere jäi autosse puhkama ja ma võtsin ette väikse jalutuskäigu poolsaarel. Vastus küsimusele esmalt tundus kõik kuidagi tuttav aga kohe ära ei tundnud. Hiljem tuli meelde et olen siin sõpradega grillimas käinud ja ühe meeleoluka fotosessiooni maha pidanud. Hiljem piltidega vigurdanud ja proovinud „kunsti“ luua. Kas see õnnestus, eks see jääb teie otsustada. Aga tulles põhiobjekti juurde tagasi siis päeva oligi vaheldust vaja ja väike turnimine kulus marjaks ära. Kaevu põhja ei kukkunud ja tagumik kinni ka ei jäänud. Ehk kiire sutsakas ja tipu poole edasi. Siin siis ka üks väljavõte 2008 aasta albumist tollasest mainitud sündmusest mis leidis aset parkla lähistel.
Siia polnud varem sattunud, koht oli huvitav ja köitev. Aardeni jõudmiseks oli õige pisut vaja vaeva näha, mis tegi selle huvitaks. Tänan!
Tundus hirmuäratav ja kohe üldse mitte kutsuv. Tutvusin olukorraga ja otsustasin kõigepealt käia kõrvaloleva aarde juures. Tagasi jõudes selgus, et olukord ei olnud muutunud. Endiselt oli hirmuäratav ja ma mõtlesin, et peaks endale ikka geosõbra hankima! Võimalikult ämblikmehe võimetega sarnase. Aardeni ei julgenud minna ja niisama ei tahtnud ka lahkuda. Tundus, et üles saamine on lihtsam kui alla. Mõlgutasin mõtteid, et kui peaks alla hüpates mõne luu murdma, kas siis levi üldse on? Millegipärast kerkis silme ette hiljutine Soodevahe aarde otsing. Otsustasin, et proovin...kui ikka tundub, et alla ei saa, siis ikka ei lähe. Aga õnneks sain alt, seest, tagant aarde leitud ja teisel katsel üles tagasi. Huuuuh! Britt - 322
Kuidas siis tundus? Äge ikka! Eriti mulle, kes ma kõhuli lamades igat Aini liigutust jälgisin ja logiraamatut ootasin. Õnneks tuli viimane väga ruttu kätte ja kui Ain ka tsivilisatsioonis tagasi oli ja sõna „Äge!“ ütles, olime mõlemad väga rahul. Aitäh seda paika tutvustamast!
Huvitav tundus. Tegutsesime rahulikult ja ettevaatlikult, et võimalikult vähe häirida nullis kodu omavat pääsukest. Tänud peitjale!
Rattasõidu teine aare. Esimene tunne oli, kas tõesti aga tehtud sai ja ka logi sai kirja. Tänud peitjale.
Kuna mina ronisin otsima, siis tundus äge :). Olen taolisi korra sattunud nägema Saaremaal, sealsetel polnud küll nii põnevat sissepääsu, kuid otstarve oli tõenäoliselt sama… Lahe märkamine peitjate poolt, ei tea, kas see on ainus omataoline mandril?
Hommikut või õigemini lõunat sai alustatud koos meie sünnipäevaadminniga Neeme uues kohvikus ja tehtud seal enne geopäeva väike lõunaamps. Väga mõnus kohake on püsti pandud ja söögid olid ka täitsa head. Edasi läksime juba aardeid otsima ja mulle tundus, et see oli esimene. Maris tegi kiire ronimise ja peagi oli nimi kirjas. Vähemalt mulle tundus nii.
Pärast head koosolemist vastavatud Neeme pood-kohvikus, kus on imehead saiad-pirukad-koogid-kalasupp ja kohv, saatsime speedy-moori minema ja läksime ilusat ilma nautima. Must geokoer Indy ja miki hullasid nagu noored hirved piki randa aga lõõtsutama hakkas ainult Indy. Aardeni jõudes ronis puutetundlik kribinal alla, ei jõudnud keegi veel ennast pakkudagi. Nii, et lihtne tundus. :D
Algul ei tundunud üldse, pärast oli hea tunne tagasi olla. Tänud.
Tagasiteel, natuke enne selle aardeni jõudmist, jäi lumetuisk üle ning enam polnud autosse kiiret. Eemalt nägime üht meest läheduses patseerivat ning tundus, et saame liitlasi. Lähemale jõudes eemaldus kodanik ning mina pidin maa alla vajuma. Algul tundus peidukas olevat lõputu aga kui silmad muutunud oludega kohanesid ja telefoni valgel paar sammu sai tehtud, selgus, et asi on lihtsam. Tegelikult väga vinks värk, aitasime Oliveri ka alla ja viisime koos topsi tagasi.
Tagasi kodu poole sõites nägime tee kõrval veel kahte põtra, kes meid uudishimulikult piidlesid ning kellega natuke maad kõrvuti liikusime, enne kui nad meie ees teed ületasid ja siis teisel pool teed meiega tükk aega tõtt vahtisid.
"Emme, mis see on?" , "Emme, miks see siin on?", "Emme, ära sinna ära sure!". Kõike seda pidin ma kuulama antud aaret otsides. Aga alustades algusest. Küll on tegu justkui enda kodukandiga, ei olnud ma nii kaugel Neeme külas veel käinud. Parkisime auto just nii nagu kästud ja võtsime ette jalutuskäigu. Mõnus, vaikne, päikseline. Lõpuks jõudsime ka aarde peidukohani ja ei tekkinud küsimustki kus see on. Muidugi pidin ju mina järgi minema (vaadates oma kaaslasi, siis ainuke loogiline lahend), hetkeks võttis küll kohalik abivahend mõtlema, kas ma sealt ka lõpuks välja saan aga küll ma hakkama saan. Seega läksin siis aardele järgi. Taskulamp jäi muidugi autosse aga selleks tarbeks on olemas nutifonid. Ega mul vihjete lugemise järgselt mingit muud ideed ei tulnud kui koheselt see õige. Karp välja ja logitud. Ümberpöörates nägin ka üht väga kahtlast pesa, huvitav kes seal elab? Kas nüüd välja ka saab? Sain, natuke ikka lihasrammu on. Pikalt pidin veel seletama, miks ikka selline asi valmis on tehtud. Geopeitus on mind ikka päris palju muutnud. Veel mõned kuud tagasi ei oleks vabatahtlikult ja teiste täiskasvanute puudumisel sellisesse kohta roninud. Tänan peitjat sellise huvitava koha näitamise eest.
Kes läheb? Eks ikka kõige pikem. Päris kohe ei leidnudki. Peale suuruse ja vihje lugemist leidus kohe. Tänan aadrde eest!
Ilmselgelt pidin mina siia auku maanduma.Ronima hakates pistis koer karjuma "Auh auh auh mis sa teed? Auh auh ära mine! Auh auh auh loll oled ve".Leid oli kiire.Tundub okei.Täname
Tundus nagu mõnus hilisõhtune jalutuskäik. Leidsime aarde ja vaatlesime tähti. Tänud!
Noh, kui maastik 3.5 aardele lähenedes ootas ees täiesti lage koht, siis esmapilgul tundus mulle, et gepsu võis kogemata vale koordinaat sattuda. Igaks juhuks läksin ikka nulli - seal see kahtlus hajus, asendudes tundega, et liba-kalamees rannal kõõritab liiga palju üle õla minu poole. Vaatasin täiesti tundetult vastu ning passisin parajat hetke, mil paari sekundiga müstiliselt haihtuda. Sobiv moment saabus üsna peatselt. Võisin vaid ette kujutada, mis tundega mees merepiiril järgmisel korral pilku üle õla viskas. Igatahes peale leiu logimist ettevaatlikult maale tagasi teleporteerudes oli ta kadunud kui vits vette, Nõnda avaral väljal tundus see mulle enam kui kummaline. Kindlasti mitte normaalne, pigem paranormaalne. Kas siinkandi erinevates dimensioonides on aja kulg väga erinev?
Sellist objekti olen ennegi näinud, seega tundus nagu dejavu :) Mõnusalt tuulevaikne tundus logides. Aitäh peitjale.
Mida kõike rannas ei leidu, jalutasime jah viimati mööda ja järgmisel päeval avaldus siia aare. Täna tulime siis uuesti ja kaesime lähemalt. Tänud peitjale.
Täna läks nii, et alguses tahtsin Siimuga rappa minna, aga kuna Siim vedu ei võtnud, siis uurisin Kristalt, mis plaanid on. Selgus, et aardeotsimine sobis ja võtsimegi siis selle aarde koos ette.
Tegemist on aardega, mille oleksime võinud leida enne internetis ülestulekut, sest jalutasime sellest eelmisel õhtul mööda ja mina mainisin, et Madis niikuinii peidab siia aarde. Alla me siis siiski ei turninud ja see jäi muidugi kripeldama. Mis sellest et peitja nimi Madis polnud.
Aga nüüd on vähemalt tehtud. Aitäh!
Selle aarde juurde tulime peale teise, meie jaoks "uue" aarde leidmist. Nullis oli selge, kuhu koer maetud on. Päris alla Liina ja Kadi ei tulnud, assisteerisid mind ülevalt. "Aardetünn" üllatavalt puhas ja korras, nii et leidmine oli mõnus. Panin nime kirja. Aitäh!
Väga lahe peidukas. Kuigi kogu Kaberneeme ja Salmistu on tuttav ja läbi käidud, peab häbiga tunnistama, et esimest korda seal poolsaare tipus. Aitäh!! PS: Loojuva päikesega oli ka erakordselt ilus vaade.
Sel tuulisel ja tormisel ilmal tundsime siin urus end nigu vanajumala seljataga. Täitsa mõnus, tead. Täname aarde eest.
Arvasin, et peab puu otsa ronima, aga üllatus oli suur kui mändi nullis polnud. Huvitav objekt maas.
Mõnus mereäärne jalutuskäik. Algul nagu ei tundunudki, kuid ära tõime. Täname aarde eest.
Täitsa tore koht, 3.5 kohta tundus üllatavalt lihtne, aitäh.
Ilm oli tuuline aga ilm muidu veel päikseline. Jalutasime aarde poole, GPS-i ei vaadanud. Ühel hetkel märkasime, et olime aardest mööda jalutanud. Ja siis tunduski, et parem on enne elumere lainetel end kanda lasta kui hakata tagasi minema. Nii tegimegi ja hiljem aarde juures tagasi jõudes tundus, et aarde raskusaste on ülehinnatud. No nii oligi, kargasin sisse. logisin ja kargasin uuesti. Käisin siin kuu tagasi rattamatkal aga siis ei teanud sellisest peidikust siin midagi. Tänud siis taas juhatamast!
Nulli lähenemine oli väga tuuline. Ei osanud sellist kohta oodata, meeldis väga. Täitsa mõnus 3.5 maastik oli. Huvitav kui oleks olemas sarnane koht, kus maastik 4.5, ainult köis ning aare paistaks, kui tihti sealt hädaabikõnesi tehtaks?
Ah ,et kuidas tundub ;)?
No tunded peale Viimsi spaas massaažil lösumist olid väga vastakad. Oodatud tugeva massaaži asemel sain umbes "kudi-mudi" toimingu osaliseks ja pea oli sellest kummalise õli lõhnast suht sassis.
Nii tundus pea tuulutamine mere ääres üks kõige õigem tegevus üldse, seda enam, et enne Pirital merd vaadates oli meri rahulik, vaid üksikud lainepojad...
Autoraadios räägiti mingist esimese astme tormist... mis ...kus, ei mina ja A-gi aru saanud... kuni Neeme poole liikudes puud ühtäkki tuuletantsu tegema hakkasid.
Parkisime Linalaka soovitatud parklasse ja A väljus autost, ning kohe järgnes resoluutne ütlus, et ära autosse küll roni...möhh?
Ma ju alles väljutasin end autost . Kuid kui ise autost välja sain märkasin väikest taksi, kes kõigest hingest üritas A-le taskusse pugeda, no vähemalt tasku suunas see karglemine käis :D. Mingi maa me siis liikusimegi nö taskuid kinni hoides, sest tundus, et tuul oli taksil kogu kuulmise viinud, ei huvitanud teda mitte perenaise hõikumised, või tundusime meie siis hoopis huvitavamad ;).
Metsa vahelt välja jõudes tundus aga, et kõikse õigem oleks ots ringi keerata ja auto kaitsvasse varju tagasi pugeda, no sihuke tuul lõõtsus seal...oi jeerum küll. Tirisin kapuutsi pähe ja hoidsin seda siis kogu tee tugevalt pea ligi, tundus , et kui seda ei tee, siis lendab aju kõige nelja tuule poole :P. Ja siis olime kohal. Mnjah, tundus pisut liiga ekstreemne, kuid ainuke lohutus oli, et seal polnud tuult :D.
No ja siis saabus tunne, et sinna ma jään :P, no kuidagi ei suutnud ma endale propellerit seljale mõelda. Aga õnneks on olemas sõbra abistav käsi. Nii haaras A mul nagu kassipojal natist kinni ja tiris mind tuulte kätte tuulduma. Oeh tundub ju ilmvõimatu teades oma vormi, aga näed tunded petavad vahel. Saime siis veel tuulduda järgmise aarde poole. Tänud!
Kuidas tundub? Tundub nii, et alles ma käisin siin neemel. Tundub nii,et petjagi käis siin alles elumere lainetel hullamas ja poetas teele uue karbi. Ju siis koht meeldis. Ei ole minulgi mere ääres jalutamise vastu, eriti kui tegemist kauni sügisilmaga.
Tundus täitsa mõnus. :) Kui me käisime mõned nädalad tagasi Elumere lainetel otsimas, siis sadas padukat ja ilm oli väga kole. Nüüd oli kõik teisiti, päike paistis, mõnusalt soe, isegi korralikku tuult polnud. Saingi ilusa ilmaga tagasi, just nagu soovisin. :)
Punkris midagi vaadata polnud, kuid turnimine ise oli tore. :) Leitud, logitud. Tänud peitjale. :)
Ah, et kuidas tundub? Ma kohe räägin.
Tundub, et iga geopeituri elus saabub kord aeg, mil ta kaotab autovõtmed. Minu püüdis see tava ka nüüd lõpuks kinni.
Ega see vist ikka päris normaalne inimene pole, kes valib neemele minekuks päeva, mil tuult on kuskil 15 m/s. Parklasse jõudes tundus, et olen seal ennegi tuult taga ajanud - viimati 2015 veebruaris, mis lõppes fotoka ja statiivi jäässemineku ning minu enda suure nohuga.
Puude vahelt välja jõudes jäi esimesena silma vilkalt ringi jooksev asjandus, mida pidasin alguses kuivanud puuleheks, kuid tähelepanelikumal silmitsemisel tundus see siiski loomana. Panin fotoka õhinalt palgesse ja vajutasin päästikule. Loom kadus vaateväljast ja minul on nüüd mälestuseks täiesti musta ruumi pildistamisega sarnanev udune ollus, kuna loomulikult olin unustanud ND filtri ette. Looma nägin paar korda veel ning mul polnud aimugi, kes see oli. Kõige rohkem sarnanes see nanosuuruses nirgiga.
Nulli jõudes vaatasin hämmeldunult auku ja uurisin siis logisid, kas tõesti peab sinna minema. Krt, peab küll. Mõõtsin statiiviga kõigepealt ennast, siis auku ja jõudsin järeldusele, et saan hiljem ka august välja, kui peaksin sinna ronima. Kuidagi ei tahtnud, kuid natuke nadi tunne oli aardest üle kõndida ja isegi mitte proovida logida.
Nagu matu kirjeldas, siis oli allpool maapinda mõnusalt vaikne, soe ja turvaline. Nagu pommivarjend. Logimine toimus kergelt ning ülespunnimine ei olnud ka nii hirmus, kui alguses tundus.
Käisin tuletorni ja ka teise aarde juures ning asusin tagasiteele. Taas metsa varjus avastasin tohutu koguse seeni, mis lausa kutsusid end pildistama. Seega läks tunnike maas püherdamisele ning kübaratega modellide jäädvustamisele. Tundus tore mõte.
Auto juurde jõudes kobasin taskuid ja no mida põrgut. Mitte ükski katsutav ese ei tundunud sarnanevat autovõtmetele. Proovisin igaks juhuks uksi, et äkki jäid ette, aga ei, kõik oli turvaliselt kinni. Kohe liigagi turvaliselt. Alustasin siis lähimast punktist ehk seente juures maapinna sondeerimist. Kuna ma olin suht kaootiliselt seal ringi jooksnud, oli täpse trajektoori leidmine keeruline, kuid piltide abil tuvastasin siiski tuttavad modellid ja seega ka õige raja. Kuid muidugi ei paistnud kuskilt mingeid võtmeid. Hakkasin siis aarete juurde tagasi sammuma. Kuna ka seal olin tükk aega merd pildistanud erinevates asendites, lootsin, et ehk paistavad võtmed kivide vahelt. Aga muidugi mitte. Samuti polnud neid augus, kuhu logimise hetkel lootsin enam mitte kunagi tagasi minna.
Mornilt sammusin auto juurde tagasi, ise helistades koju, et ma ei saa neemelt minema. Keegi telefoni vastu ei võtnud. Kell 4 pidid külalised tulema, mina jõlkusin aga pool 3 metsa all taas tuttavate seente juures.
Lõpuks tuli veider mõte, et äkki on keegi siiski võtmed leidnud ja kuhugi auto juurde jätnud. Vähetõenäoline tundus küll, kuna pigem oleks võtmete leidja leekinud auto ja kõigi mu dokumentidega teadmata suunas, aga no lootus sureb viimasena. Kõndisin auto juurde ning esimene asi, mis silma hakkasid, olid hoolikalt kojamehe alla kinnitatud autovõtmed. Jõllitasin neid veidi aega ja läksin siis auto sisemust kontrollima. Mnjaa, ongi ausaid inimesi ka veel maailmas olemas. Kahju kohe, et ei saanud aitähhigi öelda. Asusin kodu suunas teele, kuid saabuva kergendustunde asemel olin veel tükk aega üsna rabatud.
Kodus selgus tõsiasi, et pole ma ka sellekordsest tormist puutumata jäänud. Nüüd on mul vinge köha.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Taas sõit kuhugi pimeduses, siis jalgsi edasi, üritades lõikavas tormituules mingitki sihti hoida. Kui tee äärde hakkasid mõrrad tekkima, õnnestus pilku üles ja vasakule pöörates kindlaks teha, et oleme mere äärde jõudnud. Nii palju siis ruumilisest teadlikkusest öisel aardeotsingul.
Erinevalt taxu kadunud kassist, polnud siinne ronimine esmapilgul nii vaimustav, aga kuna enda olemasolu vajalikkust tuli kuidagi tõestada, leidsin ma ennast ikkagi peatselt mingist august. Nutikas Priit õpetas, kuidas ukselinke kasutatakse, ja siis sisenesin juba hoopis teise maailma - tormimüha ja kaaslaste hääled kostsid vaid summutatuna kusagilt kaugelt, siin oli soe, suhteliselt puhas, vaikne ja tuuletu. Nii kodune ja turvaline, et tõmba või kerra ja jää magama. Aga ei, teised ootavad. Nimed kirja ja tagasi elu keskele.
Nüüd igatahes tean, kuhu kodutuks jäädes elama tulla. Aitäh ja soovitan!
Kuna aare "Aidake kassi" kukkus täielikult läbi, oli minu entusiasm aarete osas otsas. Õnneks Priit tõi meid ilusasse kohta, ka pimedas oli siin lahe ja aardele on tõesti lahe peidik otsitud! Tänud kõigile!
Aardele on leitud tore peidukas. Tänud peitjale!
Koht tundus sama ilus ja tore, kui ka varem. Ja aare ise, igati tibens-tobens värk... tundus, et saan täitsa üksi ja muretult hakkama... nii ka läks. Aitüma!
Tegime õhtul mõnusa jalutuskäigu tuttavasse kohta. Leid tuli kiirelt, tänud!
Tuleb H. Palang I-ga nõustuda - olen minagi siin alles käinud, augustis 2007 :-D Tänased tunded olid umbes samasugused, meeldivad. Napid üheksa aastat on turjale lisaks tulnud, muud suurt tunnet nagu polnudki. Aarde järgi sukeldusin sama reipalt kui ennemuiste. Keegi oli üles peenikese abivahendi sidunud, mis naastes hoopis takerdumist tekitas, ei aidanud sugugi, nii mulle tundus.
Koht on super, vaated kenad, ehitusvöönd õigel kaugusel peatunud. Kas see ummikkodu nüüd just eraldi aaret vajas, ei oska öelda tundvat. Aga arvan ja tunnen, kaks aaret on ikka parem kui üks. Eriti kui need saab korraga üles otsida, mitte lühikese vahega :-P
Uus aare muidugi heas korras. Abivahendit vajas vaid Marje. Aitüma lihtsa 3.5 eest!
Vanainimestel on õigus, suurus loeb, ütles Anu elutargalt, kui ma lõpuks sealt tagant ja alt välja ronisin. Aga enne oli jutt teistsugune - jäta autovõtmed siia, et me saame siis minna abika järele, kui sa ise tagasi ei saa. Mis jutt või asi, see on sihuke lahjemat sorti 3.5, kui mastaabid piisavad. Ah et kuidas tundub? Mis ta ikka, eks ta sihuke narrimise moodi asi ole, alles ma siin käisin seda naaberaaret püüdmas, ja eks igasuguste asjade all ja taga on kah omajagu oldud. Tsutsakas, ühesõnaga. Tänud ka.
FTF millalgi keskpäeval. Vastavatud aarete peale ma tormata just ei viitsi ega taha aga hommikul pärast hommikusööki nägin uut aaret mõnusas piirkonnas huvitavate siltidega. Pool tunnikest üritasin ennast motiveerida, et teha väikene sõit. Paar punkti sai veel kirja pandud ja teele asutud. Autoga Neemele jõudes lõi isegi sisse väike ärevus. Tuttavasse parklasse jõudes oli plats tühi, mis andis arvata, et kedagi ma eest vähemalt ei leia. Kuidas aga tundub? Küsib peitja. Vastaksin, et väga omamoodi. Kui tavaliselt peab mõtlema, et kuidas aarde juurde pääseb, siis siin oli küsimuses selles kuidas aarde juurest minema pääseb. Enne pea ees auku hüppamist uurisin kas ikka välja saab. Sobiva marsruudi leidsin, seega läksin ka logima. Kihvt koht. Huvitav, et keegi varem polnud sinna midagi peitnud. Aitäh!