Reku

 9 

GeoErnat lubava maastikuga aaret otsima? Muidugi ma tulen kaasa! :). Kuigi jah, eelnevad logid olid kõikvõimaliku ettetuleva osas NII lubavad, et korraks lõi usk endasse isegi vankuma… :D.

Helgel oli mõte, et selle multi juurde oleks paras sup’idega sõita. Mulle tundus see kui imehea plaan, küsimusi tekitas ainult, et mis kühvel siis selles on, et keegi teine pole selle lihtsa lahenduse kasuks seni otsustanud. Jõudsime selleni, et on mis on, anname oma plaanile siiski võimaluse ja kui jõgi supitatavaks mingil põhjusel ikkagi ei osutu, saab igal ajal ju kaldale ronida ja läbi maltsa endid aardeni rädida. Või, kui see mõte ka kohapeal enam ahvatlev ei tundu, jätta teema üldse katki ja tegutseda edasi alternatiivaardeplaanB-ga…

Laupäeval jõe äärde jõudes ja selle voolule pilku peale visates tuli nentida fakti, et vesi liigub siin küll ja minek tuleb vastuvoolu. Meile see jällegi sobis, sest tagasiteel mõlaga voolus rüsimise mõte tundus kaugelt ebamugavamana kui kohe värskena minnes see läbi teha. Ja tegelikult selgus, et polnud ka minnes siin eriti rüsida midagi, vool oli küll arvestatav, ent märkimisväärset ebamugavust ja vastutakistust liikumisel ei tekitanud.

Peale vähem kui kahte tundi rahulikku sõitu (veel tegutsedes kadus ajataju kuidagi ära ja kulunud aeg tundus tegelikkuses palju lühem) ning mitmeid kohtumisi / tervitamisi möödasõitjate ja kaldalpuhkajatega (paatidega möödujad olid kõik väga viisakad ja 90% võttis lähenedes ka hoo meile laine vähendamiseks maha) jõudsimegi kuskile, kus lauad veest välja tõmbasime ja endid võsasukeldumiseks ette valmistasime. Ning, nagu järgneva 30 min jooksul kinnitust sai, polnud ka seda nii kapitaalselt vaja teha, pea otse aardeni jooksev kuiv kraavipõhi ja loomarada selle kõrval 2/3 ulatuses välisasid meile sisuliselt igasuguse lepikumurdmise, ülejäänu oli hõredamapoolsem mets ja viimane lõik osaliselt lamandunud taimestikuga lagedam ala.

Ehk kokkuvõttes, vastupidi ootustele osutus sisuliselt lebolt tehtavaks otsaks :D ja seda emotsiooni võimendas veel chill tunnine tagasisõit, kus lihtsalt võis sup’il pikutada, vool tegi ise meie eest meie tagasitransportimise töö ära :) (kusjuures minu üllatuseks jõe keskel voolus sõites hoidis vool iseenesest sup’i seal keskel paigal ka; servadesse sattusime vaid ise aeruga siblides ja siis, kui mõne vastutuleva paadi eest oli vaja endid koomale tõmmata).

Väga mõnus laupäev tuli sellest käigust kokku, aitäh Rudolfile aarde, Ovele ja Krissule viimatise hoolduse (aare perfektses korras hetkel) ja Helgele otsimaminekule kaasakutsumise eest :). Teise punkti võiks peitja millalgi siiski üle vaadata (me ei leidnud, ei aidanud ka konsultatsioonid värskeltabiellunud Lepalindudega) aga esimene oli korras ja ootab seal otsijaid nagu eile pandult :).

Aitäh veelkord kõigile ja paluks aga uusi sarnaseid Rekusid metsa ;), minule meeldivad sellised “eriprojektikad” väga.

Oh ma ei või. See oli õudus kuubis. 2.6 km näitas meil teekonnaks lõppu, ja hoopiski 4 km sai mindud. Üle kahe tunni kulus minekule. Sellise kilometraaziga võsast läbi raiumist ei mäletagi. Tagasitee valisime veidi paremini ja õnneks läks kiiremini. Tehtud lõpuks. Läks mitu aastat. Tänud

 4 

Aardele sai uus logiraamat ja uus karp, mille paigutasime omakorda vana karbi sisse. Kogu vana sisu läks prügikast ja aardes olnud rändur pääses edasi rändama.

Vettinud logiraamatu jäänused

Vettinud logiraamatu jäänused

 5 

Peale lihtsat jalutuskäiku Karusaarele võtsime järgmiseks ette pikalt ootel olnud Reku aarde. Kui teekond oli alguses paljulubav, siis peagi muutus maastik üsna ebameeldivaks ja see ei olnud sugugi veel kõik. Nimelt muutus teekonna teine pool veel ebameeldivamaks, lume raskuse all lookas võsa ladvad oli otsapidi maase kinni jäätunud ja sellest padrikust läbimurdmine oli väga raske. Pidevalt kraesse kukkuv lumi seevastu üldse ei häirinud. Kuidagi meeterhaaval me ikka aarde poole lähenesime, kõige raskemad momendid oli 600-800 m kaugusel aardest kui pidime kõige rohkem takistuste tõttu kõrvalepõikeid tegema. Raske oli ka asimuuti jälgida kuna pakase ja takistuste tõttu oli telefoni pidev jälgimine võimatu. Viimased paarsada mneetrit aardest aga sattusime normaalselt läbitavale teejupile, mis viis meid aardeni. Aarde otsimisega läks veidi aega ka kuna vihjeobjekti ei õnnestunudki tuvastada. Üks sobiv objekt oli aga see ei olnud siiski õige koht. Lõpuks aitas kõigi nulli ümbruse puude ülevaatamine aardekarbi ka leida. Olime sellest tegelikult aardele lähenedes meetri kauguselt möödunud aga aare jäi siis nägemisulatusest välja. Aardekarbil endal polnud viga midagi, karp tundus täitsa terve olevat. Kõrvaldasime karbist kogu vettinud ja külmunud sisu, ka ränduri võtsime kaasa. Uus logiraamat sai uude karpi, mis omakorda mahtus kenasti vanasse karpi. Seega võiks logiraamat olla nüüd niiskuse eest paremini kaitstud. Kui suvel Emajõe poolt suvisel ajal ei olnud siia lähenemise soovi tekkinud, siis ega teiselt poolt see topeltpikk teekond sugugi lihtsam ei olnud. Kindel on see, et siia me tagasi tulla enam ei soovi. Kui just kaardile mõni uus täpp ei teki...

Aarde sisu on ligumärg. Vajab kuivatamist, sisu ülevaatamist ning sodi väljaviskamist. Võimalik, et ka uut karpi, vihje korrigeerimist jms.

 9 

Sattusin seda aaret otsima üsna juhuslikult, sest kaasal toimus jõe teisel kaldal, suvilarajoonis, üks üritus. Viskasin ta hommikul jõe kaldale ära, kust ta üle parvetati ning hakkasin ise ringi nuuskima. Esimene punkt avas end peale mõningast nõgestes kahlamist, misjärel selgus, et diagonaallugedes nähtud jutud paatidest jne ei olegi mingi nali, vaid täitsa tõsiasi.

Nojah, kuna leppisime kokku, et tulen talle õhtul niikuinii järele, tegin selleks korraks pausi ning otsisin paar muud aaret ümbruskonnast ning suundusin muudele asjatoimetustele. Õhtul tagasi, oli kaasa paadiga vastas ning sõit võis alata. Tugev Eesti naine tõmbas paar korda aerudega ning nii olimegi üle küllaltki kiirevoolulise jõe.

Teisel kaldal, teine punkt. Vaatasime koos ringi ja kus teda tabas geopeimedus, seal mind valgustus. Täiesti vihjele vastav koht. Pealegi selliseid asju ju tulebki tähele panna! ;) Lõpp-punkti info nutiseadmesse toksitud, tegin ettepaneku astuma hakata. Temake ajas aga vastu, et lähme enne tuttavate juurest läbi ja ütleme tere. Tagantjärele tarkus on täppisteadus, aga see oli väga õige otsus.

Nimelt sai seal siis räägitud, mis plaan on ning kohalikud uurisid kaarti. Liinide alt saab, aga teekond on ikkagi ränk, kõlas kokkuvõte. Aga võtke ATV, saate vähe kiiremini kohale, päike kah varsti loojumas, tuli pakkumine. Kaasa siiski keeldus - ja jällegi, õigesti tegi! Mina aga haarasin elu võimalusest kinni, sest no olgem ausad, milline on tõenäosus, et ma sinna tagasi satun ning olemas on nii paat kui ka ATV?

Ajasin siis pillile hääled sisse ning sõit võis alata. Esimese asjana kahetsesin seda, et kiivrit ei küsinud - oksad peksid näkku, aga silmad jäid siiski pähe. Järgmisena tegin läbi mitmeid-setmeid hüppeid ja raputusi, mida kaasreisija poleks vist välja kannatanud. Pressisin nii kaugele kui sain, kuid ühel hetkel takistas kobraste töö tee ja tundus, et pole mõistlik edasi pressida, sest muidu olen kusagil pärapõrgus veel kinni ka. Seega jätkasin jala. No ja selgus, et ikka hea mõte oli sõiduriist maha jätta, sest lisaks puude langetamisele on koprad ka osavad aukude kaevajad ning võimalusi ATV-ga kinnijäämiseks oli ikka mitmeid. Ise käisin nii mõneski augus tahtmatult ära.

Mingil hetkel lõppes kõik vähegi rada meenutav ning edasi rüsasin puhta läbi ürgmetsa. Ei noh, iseenesest ju tore, meenusid vanad head ajad ja üks Pärnumaa metsades asuv aare. See selleks. Millalgi õnnestus jälle millegi sihilaadse peale sattuda ja peagi olin nullis. Aga mida pole - aare! Mis on - sääsed ja põdrakärbsed! Lisaks miski loom lähedalolevas võsas ragistamas. Aga noh, lõpuks on tegemist tsiviliseeritud paigaga, 4G levib ja puha. :D Paraku mul nende segajate juures logiteadetest tuuma leida ei õnnestunud, sest kõik need on ju sellised romaanid nagu käesolevgi. Küll aga jäi silma, et Aunad on aarde leidnud. Kõne peale! Vastuseks tuli kiirelt, et meil pole levi, ei saa midagi vaadata. Mina - sa kindlasti mäletad! Nii oligi, see aare on ju lihtsalt nii U-N-U-S-T-A-M-A-T-U! Ühesõnaga, kõik, kes te olete viitsinud siiamaani lugeda ja põdrakärbsed, sääsed ning paremal juhul ka parmud üle elada - nüüd tuleb oluline infokild: aare ei ole vihjele vastavas kohas, vaid ripub kõrvalpuu otsas!

Karpi avades selgus, et sisu on ligumärg, kaasa arvatud logiraamat. Vana kooli geopeiturina tean, et Instagrami story EI OLE logi, seega pidin nime kuhugi kraapima. Logiraamatusse jättis aga kõigele kirjutada lubav vildikas vaid auke... Õnneks oli infoleht siiski kuivem ning sinna õnnestus midagi logilaadset tekitada. Väga südantsoojendav oli lugeda viimaste leidjate aasta aja tagust logi - vaata pilti! - ühinen! Tõepoolest, Taara avita, mis meil viga on, et me sinna võssa ronime?! :D

Aardest eemaldasin aju, sest see kogub niiskust ning lisaks ei sulgu karbikaas seetõttu normaalselt. Ja noh, kaks aju on ikka kaks aju, pealegi tuleb ju kuidagi tagasi ka saada, eks ole?

Tagasitee algas sellega, et lagendikule tulevat rada ei õnnestunud enam leida - loe: otse läbi võsa. Kuna lõikasin mõnuga, siis jõudsin välja kraavi kaldale, mis esmapilgul tundus ületamatu. Kuid kus viga näed laita, seal kobras aita! - seekord oli nende elukate tööst isegi abi ning nii sain kuiva jalaga üle ning teekonda vähendatud. Kilomeetri pärast leidsin ka ootama jäetud ATV, võtmed endiselt ees. Edasine on juba ajalugu, kui mitte lugeda seda, et põdrakärbseid sai juustest välja nopitud kuni Tallinnani ning üks tore puugipoiss tuli välja paar päeva hiljem, kui sääremari sügelema hakkas.

Elämä on laiffi, ma ütlen! Peitjale tänusõnade osas pole nii kindel, aga meelde see seiklus kahtlemata jäi! Ekstreem ja ikstriim! Täpp on roheline! :)

Eemine logi: Oh issand halasta

MInu varesejalad

Osta endale aju, vanamees!

Aitäh, mu teravahambulised sõbrad!

ATV, elupäästja!

 4 

Kui ma lõpuks tagasiteel üle jõe sain ja seal ees ootas kaamera käes muheleva näoga Kaupo, siis lendasid selle aarde ja Kaupo valiku suunas ikka ikka päris vänged sõnad. Miks just nii, tuleb ikka oma vaatenurk ka ära rääkida. Nulli jõudes ragistasime hoolega nõgestes objekti ümber, kuid miskit aardele viitavat tuvastada ei suutnud. Kaupo kui varemleidja halastas meile ja andis järgmise punkti suunised. Olime Merlega juba vaimselt valmis juba üle jõe ujuma, kui süldikäega Liis kindlameelselt SUPilauda täis pumpama asus. Kauplesime siis Merle ka sellele ja eks olid omad kasudki sees, et saan äkki ka oma seljakoti varustusega teisele poole kallast. Ja kui naised vette jõudsid ja kiirema voolu kätte jõudsid oli kaldal seda pulli pealt vaadates nalja kui palju. Tundus, et kiiluta laud kahe reisijaga läheb kohe kohe ümber või allavoolu. Imeläbi jõuti siiski kuivalt kohale. Nüüd oli minu kord. Peab mainima, et vooluga võitlemiseks tuli ikka üle keskmise jõudu rakendada, et külg ees kuidagi soovitud kohta jõuda. Hea siis, et Liis laua kasuks otsustas. Tema oleks raudselt vool kaladele söödaks viinud või heal juhul sedaviisi Tartusse jõudnud. Krabasin siis laua, käisin panin sellele kiilu alla ja sain ka oma varustuse õigele poole kallast. Algus oli paljulubav, mõnus lai rada ootas ees. lühkarid jalga ja igaks juhuks ka tossud, kuigi tundus ka igati plätudes tehtav olevat. Sattusime siis külavahele ja huvitav oli vaadata, kus seal ei olnud ühtegi teed, mõni paat oli sopis madalikul ja ootas kõrgemaid veeolusid, ning hoovid sellises pärapõrgus kenasti niidetud. Ühel hetkel viis rada kellegi hoovi, kus vanapaar elu nautis. Küsisime siis ilusti luba, et kas läbi ka saab. Vastuseks tuli aga see, et ees ootab ülepea võsa, et me võiks ikka liinide juurest proovida. Nujah, eks tuli suund tagasi võtta algusesse. Uus rada oli juba karmim. Lühkad vahetusid teksade vastu ja tossupaltelegi tuli topeltsõlm peale kruvida. Midagi lihtsat seal ei olnud, pigem muutusid olud koguaeg aina karmimaks. Sellist põdrakärbeste invasiooni polnud ma veel kogenud. Käed olid koguaeg töös ja neid sai oma sadakond tükk kindlasti ihult maha nopitud. Sääsed ka veel takkaotsa. Üllatusin veel, et kuidas naised nii rahulikult selles möllus olla said. Pole vist ammu ühegi aarde juures sedaviisi olusid kirunud. Ilmselgelt sai siia tulekuks vale aastaaeg valitud. Kuigi tegelikult oli teekond ju mitmekülgne. Väike supls, huvitav küla ja kobraste mänguväljak pakkusid igatahes igati hingele toitu. Matk oli pikk kuid kohale me jõudsime. Esimese hooga proovisime ikka otse läbi nõgeste karbini pressida. Kui aga need isegi läbi teksade ebaloomulikult palju kõrvetama kippusid, oli seda isegi minu jaoks liiga palju. Kaarega minnes, leidsime siiski mugavama tee üles ja tuulduma pandud karbike paistis juba kaugelt silma. Pikalt juubeldama ei jäänud kuna sääsed armu ei andnud ka seal. Kiirelt nimi kirja ja tagasi. Jalg oli küll juba päeva peale pehmeks muutunud, kuid tagasi me jõudsime. Ja nii need, üle jõe jõudes esimese asjana, vägisõnad kuuldavale tulidki. Nüüd oli küll viis päeva järjest aardeid otsimisest isu täis ja aeg oli koju pere juurde tagasi suunduda.

Üksi oleks ilmselt üsna kiirelt otsa ringi keeranud, aga vahvas seltskonnas on kõik võimalik ja tehtav. Tänud.

 6 

Mida on vaja üheks mõnusaks matkaks?
Head seltskonda, põnevat või ilusat marsruuti, meeldivat ilma. Kõik need olid olemas, järelikult tõotas tulla mõnus matk. Kaldale muigama jäänud Kaupo küll nii ei arvanud, aga ülejäänud asusid rõõmsalt kriimustavas roheluses juhiseid otsima, et eesootava põneva jalutuskäigu sihtpunkt tuvastada.

Alustuseks sai tehtud kaks korda valik kahe variandi vahel, lootes, et valitud versioon on kergem. No ei olnud, kummalgi korral polnud :)

Emajõe ületus tekitas parajat elevust, aga saatvad pilgud siiski meie ümbermineku rõõmu kogeda ei saanud, kipper Liis juhtis meid kõveralt, aga kindlalt üle vee.
Teine etapp viis meid loodetud pisut suurema, aga kaunima ringi asemel tupikusse, mis tähendas tagasiteed algusse ning esialgu ärapõlatud rajale asumist. Et seda lisakilomeetrit õigustada, siis ütleme, et ekskursioon jõeäärsete suvilate rajoonis oli isegi natuke põnev.

Nüüd, tagasi peaaegu alguses, algas see kõige toredam etapp – eesmärgistatud rühkimine kusagile eiteakuhu, et leida võsast toidukarp vms. Saime omale terve hulga saatjaid, kellest enam lahti ei saanud, kuigi ei saa öelda, et oleksime nende seltskonda nautinud. Ahjaa, korraks nad vist isegi taandusid, ilmselt jupike kaunist kasealleed, mille koprad olid seikluslikumaks muutnud, neile ei meeldinud, mulle meeldis.

Retk oli väga meeleolukas ja inspireeriv ;):)
Sellest, et vägisi meile end saatjaks kaasa pookinud putukad piirasid kõige rohkem esimest sumpajat, sain aru alles üsna viimastel meetritel kui üle pea roheluse keskel toredat matka jäädvustada tahtsin ning kaaslased pildile mõõdupuuks endast ette lasin. Hetkega oli suur must parv minu pea ümbert peaaegu täielikult haihtunud ja minust ettepoole läinud kaaslaste ümber kogunenud, kohe imelik oli, hakka või neist puudust tundma. Siiski ei hakanud, vaid nautisin hoopis viimaseid samme veidi vähem vehkides ja avaldasin selle tegevuse kokkuvõtteks arvamust, et praegu ei peaks järgmised otsijad isegi algusest koordinaati tuvastama püüdma, saab põdrakärbeste ja mingite teiste tüütute kärbeste laibarea järgi vabalt lõppu jalutada. Silver soovitas selle logisse spoileriks panna, paneme siis, äkki keegi tahab kirvetamist proovida, ilmselt jõuab eksimatult kohale.

Viimase takistuse ületamisel poleks vist isegi kurvastanud kui oleksime kahekesi kipaka veesõidukiga ülepeakaela käinud. See rõõm jäi endale ja kaldal ootajale siiski pakkumata, aga karastav ja viimaseid kärbseid peletav suplus oli kiirevoolulises jões ülimalt nauditav.

Püüdes lühidalt kokku võtta: imetore matk, küll meil on ikka normaalne hobi.

Aitäh peitjale! Jään ootama järgmist toredale matkale kutsuvat aaret.
Kaaslastele ka tänud, üksi poleks pooltki nii tore olnud :)

 9 

Kohe ei hakanud logima, sest seto temperament oleks liiga tugevasti välja löönud. Nüüd on paar päeva möödas ja eks hakakem siis kronoloogiliselt seda kõike meenutama.

Ma teadsin küll, et mingi Reku kuskil on. Natuke häiris silma, aga kuna sealkandis on veel täppe, siis oli suva.

Kui georaskekahurvägi Seikleja.com-i ära oli vallutanud, siis tundus totter jätta Reku tegemata ja võtsime sellele suuna. Varemleidja Kaupoke kihistas naerda ja suunas, et muidugi minge seda tegema ja kihistas naeru edasi.

Esimesest punktist ei leidnud me midagi, aga oli teada, kus järgmine punkt on ning otsisime võimalusi sinna pääsemiseks. Sillu ja Merle olid tiim ujujad, aga mina olin tiim uppuja. Hakkasin taaskord SUP-i täis pumpama ja otsustasin, et panen minimaalse rõhu sisse - nii väike maa, mis ikka vussi saab minna. Läksime Merlega koos SUP-ile ja tahtsime üle aerutada, aga olin unustanud kiilu alla panna ja nii see pooltühi kiiluta SUP-ike vonkles paraja vooluga vees nagu elektrilöögi saanud madu. Mingis suvalises kohas õnnestus ära maanduda, aga Sillule pidin ütlema, et tema järele selle juraga küll tulla ei kannata. Sillu ujus üle ja tõi kiilu ka (aitäh!).

Teise punkti leidsime kenasti ja siis hakkasime aardeni minema. Esmalt läksime 500+500m vales suunas ja kui alguses tagasi olime, alles siis saime õiget rekut tunda. Hunnik nõgeseid, sajandi kogus põdrakärbseid ja kahtlane maastik ja seda kõike hunnik mõnusaid kilomeetreid. Hambad ristis pressisime end kohale, panime nimed kirja ja põgenesime. Ja no kõik läks kordusesse ja seda sodi raputasin veel paar päeva hiljem juustest välja. Kaupo naerusuine nägu juba ootas meid ja küsis, et kuidas ikka oli. Meie ukerdasime Merlega jälle SUP-il, Sillu ujus üle nahu Phelps. Sillu võib oma esimese kommentaari ise kirja panna (päris tore, et see filmilindile sai püütud, sest see oli tõesti aus emotsioon). Minu emotsioon oli, et peaks hobi vahetama - hakkaks nt teatris käima ja raamatuid lugema (nt ,,Fortuuna tütar", ,,Rehepapp" jne).

Siia lõppu võiks järgmiste otsijate tarbeks tsiteerida Sillu kuldseid sõnu: ,,Praegu minnes pole GPS-i vaja, võib mööda laibarada kohale jalutada,".

 2 

Hooldusvajaduse võib vist maha võtta, tubli kolleegi poolt kõik hooldatud:

markosu 21.08.2022
Lõpus jätsime vana ära kuivanud logiraamatu alles, panime vaid gripikotti ja uude karpi, mille omakorda riputasime trossiga murdunud kase naabri oksa külge.

Vähemalt vahepunktis ja lõpus oli kõik aaret puudutav hästi.

Kõik info oli olemas, alguses küll üpris kulunud. Sellele vaatamata õnnestus piisavalt täpsed vahepunkti koordinaadid kätte saada, et sealt selgesti loetava lõpu info eest leida. Igaks juhuks paigaldasin siiski mõlemasse punkti järgmise punkti info prinditud kujul.

Lõpus jätsime vana ära kuivanud logiraamatu alles, panime vaid gripikotti ja uude karpi, mille omakorda riputasime trossiga murdunud kase naabri oksa külge.

Aitäh aarde eest! Huvitav retk oli.

 3 

Tahtmine oli pisut vee peale saada ja Emajõgi tundus hea valik. See aare jäi esimesena teele.. hiljem selgus, et jäigi päeva ainsaks Emajõe aardeks :D Kui Marko taimestiku kiuste edasised juhised välja veeris, oligi käes võimalus veele minna. Eks see paras kajaki narrimine muidugi oli, aga no mitme päeva tagune 30km Suur-Pakri tiir oli piisavalt koormust kogu nädalaks andnud, nii et oligi hea vahelduseks silmapilguga kohale jõuda.

Vahepunktis olid Raivo poolt piisavalt loetavad juhised lõpu jaoks kenasti olemas ja oligi aeg lõpu suunas liikuma hakata. Enne veel käisime vaatasime selle Emajõe suvitamis piirkonna ka üle. Kenasti niidetud rada lihtsalt kutsus seda tegema ja peab ülema, et täitsa hästi on need majapidamised korras ja kasutuses. Teekond lõppu osutus tegelikult lihtsamaks, kui alguses olin kartnud. Täiesti mõistlikult läbitav ja kuiv hääbuv rada isegi oli olemas. Mõned üksikud kõrgemad nõgesed ja muu malts oli, kuid enamuses siiski vaid poolde säärde taimestik. Üllatuslikult ei olnud kogu retke vältel mitte ühtegi parmu meid ründamas. Minnes oli ka muid mutukaid suht vähe. Kohapeal, kui Marko korraliku hoolduse lõpu karbile korraldas, panin ma tõesti sääsevõrgu peale, et end paremini tunda, kuid tegelik kärbeste, sääskede ja põdrakärbeste rünnak tabas meid alles tagasi vahepunkti jõudes. Seal läks ju aega ka, sest oli vaja vahepunktile ka korralik hooldus ära teha ja kajakid uuesti sõiduvalmis seada. Lõpuks veele saades hakkas nii kiire, et suutsime enamuse lennuväest hetkega maha jätta, kuid visamad püsisid kuni päästva autoni kannul. Enne lahkumist uuendas Marko ka alguse juhised kenasti loetavaks.

Tänan peitmast.

Alguses pool infot raskelt loetav, vahepunktis ei ole midagi, lõpus karp katki ja kõik läbimärg. Panin karbi kummuli naaberpuu juurde okste peale, vast tuuldub ja kuivab veidi. Tegelikult tahaks kõik uuendamist.

Tänase õhtu peaeesmärk. Praegu on aardeni minek lausa rõõm. Rohi veel madal, putukaid peaaegu ei ole, astu ainult. Katkise kaanega karbi leidsin maast, vett täis, ka logiraamat vettinud. Tegin kiiresti väikese lõkke ja kuivatasin esimesi lehti et logida saaks. Kogu komplekt vajab uuendamist. Aitäh siia kutsumast!

Ka täna ei õnnestunud teisest punktist kaugemale jõuda.

Kes veel külmavaresed on, siis soovitan päikesepaistelise ilmaga tõmmata jalga veekindlad püksid ja termokummikud; selga panna vest ning tuulekindel jope. Soe olek on garanteeritud ning ainult meeldiv on märgade puude-põõsaste all niisutavaid piisku näkku saada :D

1.punkt jäi juba eemalt silma, teises aga peale tükk aega lühikestes riietes ja plätudes rassimist tulin tühjade kätega tulema. Juba eemalt oli kuulda, et ka paadiseltskond on lendavate kaaslastega hädas ja ootavad mu naasmist. Konsulteerisin ka varemleidnuga ning olen uueks katseks valmis kui mõni aeg SUPiga peaksin siiakanti sattuma.

 4 

Peitja palvel esimene punkt üle vaadatud. Ei leidnud minagi otsitavat.

Havi käsul ilmusid algusesse uued numbrid, mitte küll nii lahedal kujul kui algselt.

Boonuseks leidsin huvitava teemakohase artikli: https://www.vooremaa.ee/ka-kauges-kodukulas-saab-pensionipolve-tegusalt-veeta/

 2 

Hetkel ei saa kahjuks ise kontrollida, kas alguspunktis on koordinaadid alles, sest olen Eestist pikemaks ajaks eemal, aga delegeerin edasi ja palun üle kontrollida, siis saan täpsustada, milles asi :)

Jäi leidmata peale poole tunnist otsimist :(

Ei suutnud leida esimest.

Jälle ikaldus. Ei suutnud meie koordinaate leida. :(

 7 

Pikalt eriliseks puhuks hoitud aare. Esimesel korral mitu aastat tagasi leidsime vahepunkti koordinaadid, mis näitasid lähedale, aga samas ka kaugele. Teisel korral oli lootus, et tee on otsemaks läinud, aga ei olnud. Kui mujal oli jõgi kenasti jääs, siis siin polnud sellest märkigi. Jäi üle veel kolmas katse. Jalga sai kahepeale valitud saapad ja tossud ja kuigi lõpuks jäid jalad kuivaks, siis kummikud oleks vabama astumise taganud. Trass sai valitud selline, et alguses oli väga halb ja edasi läks järjest paremaks. Räige pokud+vesi+võsa maastik muutus kõigepealt pokud+vesi koosluseks ja seejärel jätkus kena rajana. Jõudsime koordinaatidele, tegime järgmise sihtpunkti kindlaks ja jätkasime kõndimist. Selle talve iseloomulik ilm ähvardas vihmaga, ent püsis siiski jalutajale helde. Ka lõppu jõudmine oli täitsa kena jalutuskäik. Aaret olid valvamas kolm osavalt tuhnivat metssiga, kes natuke valjema hääle peale siiski jooksu pistsid. Panime siis rahus nimed kirja ja suundusime tagasiteele. Kõige halvemast maastikuosast õnnestus seekord väikese ringiga mööda minna ning oligi oodatust kiiremini retk läbi. Kuskil kogu selle jalutamise keskel tegime põike ka Kooguaru talu juurde ja pidasime teepausi ning jõudsime ka tõelist kobraste paradiisi väisata. Kui siia lisada veel hiljem ärasõidul nähtud põdrad, siis oli väga loomarohke päev. Soovitame soojalt jalgsi selle aardeni jõudmist proovida, eriti külmemal ajal. Hiljem on korduvalt endale mõttes õlale patsutatud hea ajavaliku eest: ei ühtki nõgest, ei ühtki tüütut putukat, võsa minimaalselt ja targema teevaliku puhul on seegi välditav. Tuhat tänu peitjale!

Kuhu astud?

Natuke lihtsam astumine

Väga lihtne astumine

kobraste paradiis

Kooguaru küttepuud

Kooguaru B&B

 12 

Kaardilt olin välja valinud mõned potentsiaalsed asukohad kus võiks paikneda lõpukonteiner. Filtriteks oli logide analüüs ja lõpuks mõeldes "kui ma oleks Rudolf, siis.." Miks ma aga vahepunktide tegemisest kõrvale hiilin? Ei taha ma seda jõge pärssida. Pole paati ja see aasta ei läinud Emajõgi kah korralikult jäässe. Tervet aastat enam oodata ei kannatanud.

Parkisin auto kaugustesse suvalise mahajäetud hoone sissesõiduteele, võtsin lonksu vett, kaks suutäit suitsulõhet, kummikud seljakotti ja virtuaalne kirves pihku. Tossuga venitasin nii kaugele kui võimalik. Mitte üle poole kilomeetri. Edasi oli puhta bassein. Hakkasin juba mõtlema, et kas see oli ikka hea mõte suunduda paaritunnilisele raske maastikuga matkale niimoodi, et ei ole kindel kas aaretki leian. Veensin ennast jätkama sellega, et teekonnale jääb Kooguaru talu mida olen varasemalt juba tahtnud külastada.

Teekonnal nulli sain siis nii vett, muda, sood, natuke ka lund. Nägin palju väljaheiteid, kevadlilli ja kirjuteid. Mida ligemale ma oma eesmärgile jõudsin, seda kiiremaks läks samm ja suurenes ärevustunne. Kas leiangi aarde või teen lihtsalt lolliks ennast? Soovitud kohas paistiski murdunud kask! Otsisin põhjalikult aga ei midagi. Kurat! Hakkasin siis järgmist kandidaati otsima. Ennem suutis mu pilgu püüda aga suur aardekonteiner. Säras nagu valguskiire ette jäänud helkur oma peidukast. Mõnusa rahulolu tundega panin nime kirja. Kokku võttis matk koos kõrvalepõigetega aega kaks ja pool tundi. Aitäh aarde eest!

Siit sai veel tossuga läbi

Kirjutite buffeelaud

Kirjutite supp

Puuriit Kooguaru stiilis

 2 

Viru Folgi jaoks, kuhu oli plaan minna, osutus ilm liiga külmaks ja vihmaseks. Aga ühe pikema matka jaoks suhteliselt kättesaamatu aarde juurde oli soojust küll.

Paat ootas Oiu sadamas. Pärast tankimist keeras Mikk nina Võrtsjärve poole ja minu protesti peale teatas, et Emajõele jõudmiseks ongi vaja kümmekond kilomeetrit mööda järve sõita. Jänesed laineharjal olid õnneks tillukesed ja kuigi üks külg veidi niiskeks pritsis, polnud suurt häda midagi. Rannu-Jõesuus hullasid lohelaudurid.

Emajõel läks tõeline õppesõit lahti: vasakkurv-paremkurv, paat glissi, hoog maha ja nii edasi ja nii edasi. Kui esimesse punkti jõudsime, oli kallas autosid ning paadikärusid täis pargitud. Leidsime ühe huvitava magnetiga kinnituva objekti, mille taga juhe, aga enne kui selle välja sikutasime, küsisime igaks juhuks varemleidnutelt üle. Hästi tegime, sest ilmselt oli see asi seal hoopis mingitsorti andur või antenn.

Teine punkt tuli valutult, hiljem otsisime sobivat lähenemisteed ja head parklakohta. Leidsime mõlemad. Veetakistused olid kuivanud, nii et märjaks tegi ainult allatibutav vihm. Aardeni viis mahajäetud (vankri?auto?)tee. Lausa lust. Tagasitee paadini oli veel kiirem ja söögipausi otsustasime Rannus teha.

Võrtsjärve laine oli vahepeal jõudsalt kasvanud. Lohelaudureid oli juurde tulnud ja osa neist kisti vahepeal lausa õhku. Kui muuli varjus otse ristilainesse sõitsime, neelas paadinina aplalt vett. Suunda muuta ei saanud, sest veeseis oli madal. Kuidagi hiilisime siiski välja ja kogu tagasitee Oiuni oli mul nii palju paadi kinnihoidmisega tegu, et isegi merehaigus ei tulnud kallale. Laine laksus vastu kabiini esiklaasi ja paat sõitis nagu Ameerika mägedel, aga kapten lustis täiega.

Tore seiklus, aitäh peitmast!

Ei suutnud peale nullis oleva objekti korduvat ülevaatust leida edasisi juhtnööre. Kalad ka õrritasid, jääb teiseks korraks.

 1 

Jube võss. Oleks pidand ikka talvel ära käima.

Tänud!

 5 

Kui ühel ilusal päeval avastasime, et Tartumaale on avaldunud uus aare, siis ei hakanud kohe tormama. Kui aga ühtegi logi ei ilmunud, tekkis uudishimu ja nii võtsimegi ühel kenal pühapäeval ette sõidu algpunkti. Kui algpunktist info leitud, saime muidugi aru, miks logisid ei ole. Njah, jäi teine punkt meilegi teiseks korraks.

Teine kord saabus veidi vähem kui aasta pärast Emajõele kanuutama suundudes. Juhuslikult saabusime algpunkti samaaegselt terve hulga geopeituritega, kes teise vahepunkti ümbruse juba oluliselt lühikeste pükste sõbralikumaks olid muutnud. Üritasime tookordki lõpule läheneda, kuid esmane lähenemistee viis tupikusse, parmud olid pea meetrisuurused (väike liialdus ehk, kuid siiski) ja noorgeopeitur avaldas arvamust, et tema tuli ikkagi kanuumatkale, mitte võssa kolistama. Nii jäi kolmas punkt oma aega ootama.

See oma aeg jõudis kätte taas veidi vähem kui aasta pärast, kui end Brokrogaini juurest vee peale lükkasime ja Reku poole suunduma hakkasime. Kaardil väljavaadatud koht tekitas küll algul veidi küsitavust, aga et paremat ideed polnud, siis jäi plaan A kehtima. Kanuumatk ise oli mõnus, igasugused tiivulised vee peal eriti ei häirinud, päike paistis, inimliiklust oli talutaval määral ja sai mõnuga vaikust ja loodust nautida. Nii juhtuski, et leidsime end üllatavalt ruttu Reku juurde suundumiseks väljavalitud asukohast. Kanuu kaldale ja vaim minekuks valmis. Vähemalt minu kaardi järgi oleksid seal kaldal pidanud ka mingid teerajad olema, aga et esimese hooga neid ei leidnud, siis valisime otsetee.

Kerge see retk olema ei saanud. Maapind oli õnneks mõnusalt kandev ja veetakistused esimes hooga ka ei seganud. Küll aga sisaldas teekond aardeni ohtralt näljaseid, kes tegid ka väiksemad puhkepausid võimatuks. Noorgeopeituri nokkmüts ei paistnud vahepeal tiivuliste kuhja alt enam väljagi. Siiski jäi aega ka märgata, et metsas kasvas ohtralt kollaseid võhumõõku. Lõpuks jõudsime muidugi täitsa arvestatava teeraja peale ka välja. Ma ei tea, kuskohast oli mulle mällu jäänud, et otsime mikrot metsas. Tegelikkuses ootas meid ees korralik suur karp, aga nii kiiresti pole ma vist küll veel kunagi logi kirjutanud. Noorgeopeituri hale palve, et kas kellelgi on mingit nänni taskus, sest tema tahab endale aardest aju, jäi üldse tähelepanuta. Kui sind ikka elusalt nahka panna üritatakse, siis ei jää ka selleks aega, et ümbruses ringi vaadata.

Tagasitee valisime mööda rada, mis mingil hetkel aga otsa sai ja tuli jälle maastikurännak ette võtta. Taimestik kasvas üle pea, igasugused oksarajakad kükitasid just seal, kuhu astuda vaja oli ja lisaks kippus nüüd maapind kohati ka märjemaks muutuma. Näljaste hordide liik vaheldus, kuid rahule nad meid ei jätnud. Mingil hetkel küsisin noorgeopeiturilt, kas ta ikka jaksab veel. Vastuseks tuli, et ei, aga ega ta siia jääda ka ei saa. Igati kodutütrele vääriline vastus muidugi.

Lõpuks jõudsime päästvasse kanuusse. Selleks hetkeks olime unustanud kõik plaanid veidi süüa-juua ja ainuke soov oli üüratu putukakooslus endalt maha raputada. Selleks kulus ikka päris palju aega ja energiat, isegi kiire sõudmine ei aidanud ja lõplikult olime neist lahti saanud vist alles Rekul randudes.

Kokkuvõtteks võin öelda, et mulle sellised väljakutsed meeldivad. Vahel on vaja end mugavustsoonist lahti raputada ja veidi rohkem proovile panna, kui vaid pargijalutuskäike tehes. Lisaks sai avastatud uus ja huvitav kant, mille ajaloo kohta kindlasti rohkem uurida ja lugeda kavatsen. Ja pole üldse välistatud, et kunagi veel siia kolama tulen, aga ilmselt siis vist teisel aastaajal.

Aitäh Rudolf!

Aare leitud :)

 29 

Kuna õhtul oli Tartus geosündmus, siis otsustasin päeva ilusaks teha mõne aardega, mis sealkandis juba ammu külastust ootavad. Reku oli just see, mille külastus on juba mõnda aega hinge kriipinud ning nii sündsiki plaan ka sealt läbi lipata. Kunagi varem olen ka korduvalt geopeitureid torkinud, et käiks ära, kuid kõigil on mõistus liiga kodus olnud ning keelduvad millegipärast minuga vee peale tulemast. Seetõttu sündiski plaan seal üksi ära käia ning viskasin autosse oma kuulsa kollase ujumisrõnga, millel on visisev põhi all.

Loomulikult jõudsin ma jõe äärde, kui väljas juba hämardus, samas nii valge oli küll, et voolavat vett näha, mis vihmaperioodile iseloomulikult voolas palju kiiremini, kui mulle meeldiks. Aga seal juba olles ei hakka keegi ometi tagasi minema. Hindasin pilguga, et kuhu mind kannab, kui kummilutiga vee peale minna, puhusin juraka täis ja tuld. Läks isegi suht lihtsalt ja märjaks ei saanudki. Hea algus. Edasise kohta pole väga palju muud öelda, et mingi aeg läks pimedaks ja mingi ohkiv ja ragistav loom käis mu järel. Maastik ja ilm olid mõnusad, malts oli juba madalam ning igasugused sitikad puudusid. Kohapeal oli vihjest palju kasu, muidu olekski jäänud otsima. Vee äärde tagasi jõudes oli paat tühjaks susisenud, väljas täiesti kottpime, pealamp valgustanuks ainult kummikuid ja seda kohta ei näinud, kus randuma peaks. Puhusin paadi uuesti täis ja lootsin, et peab vast nii palju vastu, et üle jõuan, olgu või tagumik märg või tulgu viimane osa ujuda. Väljas oli kraad miinust, vesi võis olla paar kraadi soe. Samas auto paistis ja oli lootus peale ujumist vähemalt autosse sooja saada. Suurem mure oli see, et teist kallast ja randumiskohta oli näha ainult suure lambiga, aga lampi käes hoides ei ole võimalik tempoga vastuvoolu sõuda. Korralik tuul oli ka vastu. Korraks oli mõte, et teibiks lambi mäkaivariteibiga pähe ja teip lõua alt läbi, aga siis matsin selle mõtte maha. Ei taha teip peas sündmusele tulla ning sama ebameeldiv tundus mõte uuest teibilaiusest vertikaaltriibust mu soengus. Läksin siis riski peale välja, et äkki randun õiges kohas ning suundusin kottpimedas vee peale. Mõned minutid hiljem randusin peaaegu õiges kohas - vedas. Teist korda ei prooviks.. (mõnda aega).

Tänan peitjat, oli mõnus jalutuskäik paari elamusega, mis tükiks ajaks meelde jäävad.

Võiks olla juba piisav hoiatus, samas kummipaadile see ei kehti. Huvitav, kes sealt autoga edasi üritaks?

Maastik "teisel pool tsivilisatsiooni"

Maastik "teisel pool tsivilisatsiooni"

Siit saab vist üle.. saigi :)

Paadirajakas oli üsna tühjaks vajunud.. õnneks olid kopsud kaasas ja asi lahenes

Kusagile sinna peaks jõudma idee kohaselt, või siis võimalikult vähe allavoolu.

Võiks öelda, et täpselt nii palju oligi näha, tegelikult ei näinud isegi kummikuid. Kõige rohkem kartsin, et sõuan allavoolu või siis valele kaldale tagasi.

 1 

Suured tänud kõigile toredatele kaaslastele, kes mu ettepanekuga nõusse jäid, teha suuremal hulgal geokanuuretki. Ja mida aare edasi, seda järjest rohkem ehk aru saite, millega nõustunud olite... :) Vaprad olime!! Peitjale tänud aarde eest!

 3 

Nulli lähistel oli vilgas tegevus, kes tiris suurt paati jõest kaldale, kes asjatas kanuuga, kes kummipaadiga, kes kalastas, kes telkis, kes poleeris plekist komplektikat. Väikse kummipaadiga viidi üle jõe vanem proua karkudega, siis tuli kummipaat tagasi ja viis üle jõe proua toidukotid. Vastuseks sain teiselt paadimehelt, et seal lepikus on suuremat sorti suvilate rajoon, et tädike läheb suvitama. No kokkuvõttes käisime meiegi esiti suvitamas ja siis mitte suvitamas. Kuna Heldur oli lubanud varblase suuruseid parme, siis mul oli seljas pikkade varrukatega pluuse, pikad püksid ja võrk näo kaitseks, väga hästi toimis. Saime läbida kõrget rohelust, mulle sobis, kindel pind jalge all. Peale logimist saime natuke vihmakest, õnneks vähe, mis omakorda ei jõudnud rohelust tuntavalt märjaks teha. Edasi Rokale. Tänud peitjale.

 4 

Arvasin, et vahepunktist lõppu on kanuutamine ning tuleb ainult koordinaat ära tuua. Ujusin üle ja vastu tuli rinnuni nõgesed. Ei teadnud kas teised tulevad järgi ja üritasin ilma särgita nõgeseid maha tallata. Kuidagi jõudsin kohale, aga koordinaati ei näinud kuskil. Anne vaatas kõik kohad üle, aga ikka ei näinud. Läksin siis jõe juurde tagasi, et parmude ja nõgeste käest pääseda. Keegi leidis koordinaadi ja matk sai alata... Selliseid parme pole varem näinud, ei tea kas nad ka hammustasid, otseselt kehast tükke puudu polnud.

 6 

See oli minu selle päeva kõige rängem retk. Ma parem ei kirjeldagi. Olin enamuses aega teekonnal viimane ja lootsin ikka, et jõuan kunagi autode juurde tagasi... Kuna silmad kipitasid pidevast higist, siis ma tõesti ei vaadanudki, kui palju meid algpunktist lõpuni kaasa tuli. Seekord polnud vaja kellegi teise eest vastutada, kui ainult ise hakkama saada. Hiigelparmud said mitu ampsu võtta. Nagu tüki oleksid välja hammustanud. Nõgesed ja kõik muud torkivad taimed olid parmude kõrval väike mure. Jah, kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks! :) Aitäh peitjale väljakutse eest! EVEJ

 6 

Jätkan Kleone väga täpset logi ja panen mõned laused siia juurde. Vale teekonna valikul ekslesime ikka jube piinlikult kaua, enne kui taipasime alguspunkti tagasi tulla kui ainuvõimaliku teekonna algusse. No imepeen rada kulges FLOORA saatel kuni metsaservani. sealt läks lihtsamaks. Tagasi oli nagu ikka - autoni on tee lühem.

https://www.youtube.com/watch?v=ztaDwAIMP5I&feature=youtu.be

Me oleme ju rõõmsad seal lõpus. Heldur jagas jumalate jooki oma seljakotist.

 12 

Esimene punkt sai üles otsitud eelmisel aastal kõrgetel kontsadel aga teine punkt eeldas veidi teistsugust riietust. Täna suundusime suurema seltskonnaga aarde otsingule ja kõik vajalik selle aarde edasiseks otsinguks oli olemas. Esimene punkt alistus teistele kiirelt vaatamata sellele, et alustati otsinguid valelt tasandilt. Edasi vaatasime kuidas kohalikud pisikese kummipaadiga jõge ületavad: esmalt vanamemm üle ja seeejärel tagsi tema kompsude järgi ja uuesti üle jõe. Hetkel kui asusime teise punkti poole teele saabusid parkalsse oma kanuuga Tormi ja Aimike, kel sama plaan.

Järgmist punkti sai terve seltskond otsida aga viimaks alistus seegi. Edasine teekonna valik viis meid täieliku tupikussse kust edasi teekonda jätkata oli mõtetu ja suundusime algusesse tagasi. Valisime uue tee otsa, mis aardeni viis ehk siis eelmiste otsijate kustuma hakkava raja. Teel oli muidugi rohelus rinnuni täis nõgeseid ja sekka ka mõned vaarika väädid. Riietus oli meil kuidas kellelgi. Kellel põlvpüksid ja kellel jala otsas crocsid aga logiraamatu juurde me jõudsime. Vaevalt saime logitud kui taevas tegi oma kraani lahti ja saime ühe hea sahmaka vihma. Olime õnnega koos, et see ainult sahmakaks jäigi ja kogu rohelust märjaks teha ei jõudnud. Aitäh.

 12 

Selle aarde kirjeldust lugedes oli mul kohe silme ees mõte, mismoodi peitjad meid lollitavad. Et mõnda asja saame teha kord nii, kord naa.

No oleks ma vaimusilmaski ette näinud kui lihtsa teekonna nad aardeni välja mõtlesid. Just nad, sest mul oli kuskil ajusopis meeles, et peitja oli ka Matu. Ehh, nüüd peab Martin ka siin ikka ära käima. Tänud, kohe kauaks jääb see aare meelde! Ilm oli ilus, seltskond mõnus.

Ennist parklas kohtasime Aimikest ja Tormit, nemad otsustasid, et nii lihtsat aaret võivad nad teinekord ka logida, et läevad parem Ove kahtlaselt peidetud Seikleja.commi piiluma. Ehkki seal mitu mitte-leidu. Meile see plaan sobis, telefonid on ju olemas. Atäh juba ette!

 12 

Pooled minu geenid on pärit siitkandist, Emajõe teiselt kaldalt. Üle jõe sai siit viimati käidud küll 18a tagasi, kuid selle putku pannud Reku parvega, mis lõpuks vanarauaks müüdi, olen täitsa isiklikult sõita saanud, päris pisikese plikatirtsuna küll, aga siiski.

Kui nüüd aardest rääkida, siis provessor räägib tõtt - no väike moosimine tõesti toimus, aga kõik jäi sündsuse piiridesse. Isa polnud vaja üldse moosida, tema oli kohe nõus, ikkagi tema lapsepõlvemaa.

Rekule jõudes sain mina kohe esimesed kirsid "tordile" kui paps ei andnud kellelegi aega atra seada ja seletas provessorile: "Kle POISSKE, ega sa kavatse nende pökstega tulla, aja ikka midagi pikemat jällgä!" :) Mina olin oma arvates väga hästi ette valmistunud, kuid oleksin pidanud ikkagi isa sõna kuulama ja kindad ka kaasa võtma. Aga muidu kulges tee meeleolukalt, üle jõe ja siis vaikselt sammudes, parmuorkestri ja isa jutustuste saatel - täiesti uskumatu paps mul, endal seitsekendkolm aastat turjal. Kui aarde juurde jõudsime ja logitud sai, pakkus isa kõigile kommi, provessor ainukesena ei julgend keelduda. Isa ütles selle peale, et kodont vällä mennes tuleb alati midagi tasku pista, kasvõi leivaviil, ilma ei menna kunagi metsa.

Tagasitee läts veel lõbusamalt, mustsõstra lõhna ja jõe veerest tuleva tüpsu saatel, isa ütles, too om juu lattika sabalöök :D ja käskis memmele helistada, sest täna pidi olema üts õige sannapäiv. Ja kuigi me kohalike suvitajate päeva tsipake elevust tekitasime, siis olen kindel, et meie elvuse tase oli täna rohkem kui kümnekordne. Aga seda kõike ei saagi sõnadesse panna, vaid peab ise kogema.

Suured kummardused Sulle peitja.

Parmuorkester koguneb

Parmude dirigent, õige suur

Reku paadimees aka minu paps

Õng käepärases kohas, ei seda võta sealt keegi

Ka mõlasid ei hakka keegi ometigi koju tassma :)

Üks huvitav raamat üle jõe asuvate külade elust ja olust

 10 

Vot. Kui ikka öeldakse, et Reku parv sõidab vot sel päeval, siis ei olegi muud, kui et Võtsin lapsed kaasa ja kolisime Puhja.

Tegelikult hakkas Kati moosimine kohe, kui see aare üles tuli ja selgus, et ta isal on paat. Ühel hetkel oligi kaup koos ja siis ei jäänudki muud kui ole aga mees ja kohal. No olin. Eeltöö oli korralik, see joppenpuhh andis enam-vähem aimu, mis suunas asi arenema hakkab. Seda enam tuleb tunnustada aarde ülesehitust - eeskujulik. Saab nii, saab naa, aga mõlemat pidi saab täie raha eest.

Olgu. Kristjan (73) pani paksu jope selga, võttis kirve pihku - parmude vastu, ma pakun - ja hakkas minema. Tegi paadi lukust lahti, viis meid kenasti üle jõe ja - ei läinudki tagasi, tuli hoopis kaasa. Võtsime vahepunktist ausasti koordinaadid ja hakkasime minema. KUhu - ei ütle :) Võsa saime rohkem kui rubla eest, parme ja sääski ka. Targemaks saime - kogu see asustussüsteem siin sõltus ju Reku parvest ja kui see ära jäi, kukkus kogu süsteem kokku. Samas, see ju kõik Kristjani lapsepõlvemaa, järelikult juttu jagus.

Tünn paistis kenasti kaugele, tegime tiba harjutusi ja saime nimed kirja. Tagasi otsustasime, et läheme tiba teist teed. Ja siin tulid tutvused kenasti kasuks. Sest kui viimase suvila tädi nägi meid nelja matkavarustuses sulaselgest võssist välja ronimas, tegi ta imestunud näo ja uuris, et kus sa Kristjan nüüd siis sedasi käisid. Marjul, mustikal - ja suu ka ei suitsenud, mis siis, et sealkandis pole aastaid ühtegi mustikat ega mustikalist nähtud.

Ja näha, kuidas see jõetagune suvilaelu suviti toimib - tead, Ragnar võttis siitsamast maja alt spinninguga, saiatükk oli otsas, SIHUKESE AUE! - oli kirss kogu selle tordi peal.

Nii et jah, möödalennul kiire leid, mis siis, et lend ise kestis tiba üle kahe ja poole tunni - ja ole sa peitja tänatud selle lennu korraldamise eest. Eeskujulik aare, soovitan!

Leitud.

 3 

Katse nr 3. Ei andnud ikka rahu see aare. Tulime täna uuesti, väike spurt mööda kaardile kandmata unustusse vajunud metsaradu ja lõpp-punkt käes. Tänud peitjale, seiklus missugune.

 10 

Katse nr. 2. Täielik karauul, ma ütlen, see aare ikka võtab viimase enne kui end kätte annab. Kuna endiselt puuduvad viisk, põis ja õlekõrs, siis lähenesime sportlikult (väike metsajooks, kokku tuli 15 km) teisest suunast. Nädal tagasi sai esimene punkt üles leitud ja teise punkti asukoht gepsu sisestatud... oot, pekki, ma ju tegin kodus enne tulekut gepsu tühjaks ja sinna kadus ka teise punkti asukoht. See tuli meelde alles siis kui teisele punktile lähenema hakkasime. Õnneks oli enamvähem meeles visuaalne pilt kaardist ja punktist selle peal. Kohapeal sai ikka natuke tuhlatud, ei olnudki nii lihtne aga üles ta leidsime (saan ainult kiita peitja leidlikkust). Kuna eelmisest korrast oli logide põhjal selge arusaam (võiks isegi ütelda, et rumal eelarvamus) sellest, kus piirkonnas võiks lõpp-punkt olla, siis isegi ei hakanud lõpp-punkti koordinaate gepsu sisestama. Alles kodus vaatasin, kus see kolmas siis asub.... no joppenpuhh küll !!!!! Aga kokkuvõttes oli igati vinge metsajooks. Kui tulime üsna otse, kerge põikega Kooguarule, siis tagasitee viis meid ülesvoolu läbi suvilapiirkonna Jõesaareni, kust otsisime üles hääbuva rajaotsa, mis meid läbi ühe vana talukoha ja soo uuesti auto juurde tõi. Olime Kätliniga mõlemad seda meelt, et ei ole me elusees nii palju nii paljude loomade elutegevuse jälgi ühe korraga näinud. Sead, kitsed, jänesed, hundid, põdrad, rebased jne. Isiklikult saime tuttavaks kahe põdraga. Ja no huntide jälgi oli ikka metsikult palju. Ja need keset soosaari olevad vanad talukohad... Eks kolmas kord jälle :)

https://gp.sookoll.ee

 3 

Ei teagi, kas jätta teade või mitteleid. Järgin eeslogija eeskuju ja jätan teate. Tulime siia ilma kodutööd tegemata, esimese saime kätte, teine valmistas raskusi, teadagi miks. Vihje kandiline andis ühe mõtte, mis võiks olla aga siiski mitte. Ühesõnaga puudusid viisk, põis ja õlekõrs. Teinekord uuesti.

 4 

Käisime pärast Kleonet kah maad kuulamas, võtsime teise punkti koordinaadid ning viitsime natuke aega ümbruskonnas kirvest viibutades. Autosid oli küll aga ühtegi paadiomanikku(Jaani) ei jõudnud ära oodata. Proovisime siis madalikule jäänud kaatrit liigutada, aga jõud ei käinud üle. Täna tagasi parema varustusega. Jõgi oli mõnusalt lai, tegime kohe mitu tiiru edasi-tagasi. Teises punktis läks aega, krooniline geopimedus, nagu tavaliselt. Tädi maja juures oli põld värskelt küntud. Õnneks ei olnud künni käigus aaret liigutatud. Aitäh ilusa jalutuskäigu eest.

 12 

Kui me juba oleme siinkandis.. Alustan uuesti - kui me juba selle aarde pärast siitkaudu koduteele end sättinud olime, siis tuli ka nulli tulla. Vajalik lühikese maa ujumisvarustus oli selle aarde jaoks kaasas. Enne uurisin isegi kaarti ja olin avastanud väga omapärase-huvitava inimese loodud elupaiga. Juba ette tundus hea aare!
Seisime siis nulli lähedal, pärast teise punkti koordinaadi kättesaamist ja pidasime plaani. Mõtlesime isegi kirvest vibutada - otsiks õige vihjeobjekte. Heh, oh meid naljatilku. Tegelikult ei tihanud kuidagi kohe kalipsot selga ajada, et kiire suts ära teha.. Jalutasime siis pikki minuteid Emajõe kaldal kuni tuli teinegi auto. Väljus papi. Tegime juttu. Jutt venis pikemaks. Ajaloost ja olnust, lätlastest kalavarastest, kohalikust direktorist, kelle paat ja vingem alus seal peremeest ootasid jne. Ka geopeitusest ja mängu kasulikkusest. Lõpuks ei saanud ma suunurgast küsimata jätta ega härral paati ole. Kohe astusime koos tema auto poole - ma mõtlesin, et sõidame haagise järgi jne. Suur oli mu imestus, kui pagassipõhjast paat ja aerud välja tõmmati. Nojah, miks ka mitte :D
Ei läinudki kaua, kui me juba kahekesi teispoolsuses olime. Teist punkti andis ikka omajagu otsida. Tundus, et me pole esimesed, ega ka teised - radu jagus. Lõppeks leidsime, mis vaja, väga hästi peidetuna.
Nüüd oli otsustamise koht. Pluss eriti hea meel, et kalipsos polnud ;-) Naasesime vastaskaldale, ajasime Jaaniga juttu. Saime teada, et meil on vaja minna tema tädi talu manu. See kõik saigi tehtud ja sellest pikemalt geolõkke ääres - oli vahva ja tehtav.
Lõppkokkuvõttes tahan aga teada, mis tõenäosuse protsent on, et me satume sinna samal kümnel minutil, mil satub sinna abivahendiga mees, kes on valmis seda meile laenama JA kelle tädi maja juurde me minna tahame?! B-) Jaan joonistas meile isegi skeemii, kuidas me kohale saame. Tema joonis läks suurepäraselt kokku gepsu kaardi järgi planeeritavaga.
Rudolf, aitäh Sulle ülivahva seikluse ja mõnusa matkakese eest! Aare suur ja rikkalik ning korras. Me seda ei tühjendanud, rändurit ka ei tahtnud jätta - ei tea ju, miks seal üldse ei käida. Magus esmaleid läks kirja kell 13:45. Väga viis koht aardele ja kutsumiseks-mäletamiseks.

Jalutuskäik pargis. Illos.

 7 

Jätan enda jaoks teate. Linnamaratoni Tillujooks ja vastavatud ERM külastatud tegin koduteel pisikese kõrvalepõike. Parkla oli saabudes autosid täis ja visuaalsel vaatlusel tundus, et ainult minu autol ei olnud järelhaagist paadi jaoks. No õieti ei oma see auto ka vastavat konksu ja ammugist mina paati. Ühed lätlased asutaid endid parajasti lahkuma, ootasin nende lahkumise ära ja läksin vahepunkti otsima. Pean mainima, et esimene punkt on täiesti võetav viigipükste ja kõrgete kontsadega. Sisestasin teise punkti gepsu ja tõdesin, et sellise riietusega sinna küll ei lähe. Tõotab põnev aare olevat.