Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Pika ootamise järel sai lõpuks valmis kauaoodatud Eesti Rahva Muuseum. Selle tähtsa sündmuse märkimiseks sai geopeituse huvilistele peidetud Raadi kanti ka paar uut aaret, mida uudistamas käia ja kaardil roheliseks värvida.
Maastiku raskuastme saab ise määrata vastavalt aastajale ja valitud rännuteele. Kinga ja ülikonnaga pole võib-olla kõige otstarbekam otsima minna. Vahel võib vaja olla ka ronida ja turnida, aga kunagi ei tohiks vaja olla maad kaevata ega otsida vööst madalamalt. Sõjaväelennuväljale kohaselt leidub maastikul auke, kraave, betoon ja raudposte ning okastraati.
Peidetud sai pimedas ja tihtilugu sadas ka vihma, autentse elamuse saamiseks soovitame samades oludes ka otsida. Eelhäälestuseks sobib ühe hullumeelse luuletaja teos selle originaalkujul: https://et.wikipedia.org/wiki/Eilen%C3%A4ginma_Eestimaad!
Mõne aardekarbi põhja siseküljele võib olla kirjutatud ka kood. See võib kunagi kasulikuks osutuda, jäta see meelde või kirjuta üles.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: maasturiga_huvitav (1), lumega_leitav (1), ettevaatus_vajalik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6VZPG
Logiteadete statistika: 113 (99,1%) 1 2 0 1 0 0 Kokku: 117
Vist on jalutama läinud,Taamooga sai kõik puud-põõsad läheduses läbi vaadatud ning silma ei torkinud ühtegi karpi. Muidu äge seeria. Kaugemale enam ei jõudnud, sest saime politseionult kõne, et majaesine, kuhu Raadil parkisime läheb just nüüd teeremondi alla ja viisakalt öeldi, et oleks tore, kui saaksime auto ära liigutada... Eks me siis sumpasime mööda võsa tagasi ja kirusime, et ainult 1 leid täna... Pole hullu, järgmine kord läheb paremini ja ongi põhjust siia tagasi tulla. Muidu põnev koht ;)
Leitud, aitäh! Mööda võsateed tallates kohtasin looduse fotograafi, kes kaameraga mingist põõsast välja vupsas. Ta ilmselt märkas, kuidas mina, nina GPSis ebakindla sammuga edasi astusin ning küsis, et kas olen eksinud. Mina siis seletasin, et ei, geopeitust teen. Tädi tundus sellest päris huvitatud. Ta vaatas kaarti minu gepsul, et näha kuhu poole mul vaja minna on ja siis lahkelt juhatas mind natuke mugavamale teele. Noh siis sai natuke kõmbitud, kusjuures ilm oli suhteliselt mõnus ja ilus ja sääsed ka ei närinud. Igatahes, jõudsin platsi, otsisin siit, nuhkisin sealt, ei olnud nullis seda. Siis silmasin seda karpi lihtsalt maas muru keskel. Geps näitas, et ta on nullist 8 meetri kaugusele jalutanud. Nime kirjutasin ära, siis viisin karbi nulli (+/-4m) ja suskasin ta ühe puu külge, kahe haru vahele. Teda on sealt päris lihtne märgata, kuid ega ma originaalpeidukat ju ei tea, kui see ei ole hea, siis võib omanik ise tulla ja üle vaadata :) Siis. Nimi kirjas ja seadsin sammud juba Vulina #3 poole.
Õnneks oli võssi langetatud ja ma ütlen, et tuhat tänu teile metsamehed, et siia olete jõudnud, sai vähemalt kuidagi normaalselt kohale!
Pärast eelmise nädala ringutust ärkasin lõplikult talveunest ja logisin ära. Kevadveed pikemale tiirule ei lasknud, kuid vähemalt polnud rohi veel rinnuni. Aare paistis kaugelt silma, kuhjatasin teda lahvudes veidi. Aitäh!
Ka siin oli kõvasti puid ja võsa langetatud. Tundub et saemehed olid karbi päris nähtavale tõstnud. Panime lahkudes väheke rohkem varju.
Tänud.
Peale seda, kui olime räsimisest sisse soolatud, võtsime nõuks mõned maalähedasemad täpid teha. Sellest seeriast on aegade jooksul üksikud nopitud, aga maastik pole kuidagi selline, mis sellele rajale jalutama kutsuks. Raskekahurväega oli aga kohe teine meelestatus ja peale pilpamaa edukat läbimist keerasime mingi hetk nina ka raadiraja poole. Leid tuli oluliselt kiiremini kui teekonna läbimine.
Ojaa n6ustun Merlega et ilma geopeituseta siia küll jalutama ei oleks sattunud. V6i mine sa tea, ennemgi igasugu imelikesse kohtades kondamas käidud. Peidukas hakkas juba kaugelt silma. Eks aeg näitab kui kauaks siinne tühermaa tühermaana püsib ;) Aitähhid
Ilma geopeituseta siia ilmselt jalutama ei satuks. Tundub, et keegi ei satu. Aga vist aja küsimus kui siia mingi elamurajoon kerkib, seeria esimese juures juba mingid traktorid platsi puhastanud. Tänud.
Tänud peitjale!
Eks peidukas on ära lagunenud ja konteiner vedeles maas. Leidsin talle uue peiduka. Geokuhi peaks reetma.
Kummik jalga, kott selga ja raadiringile. Rajad ja minu suund ei läinud kokku. Aitäh!
Ega kui vene keelt ei oskaks siis polekski suurt midagi öelda :)
Raadirajadest jäi see täna viimaseks,ei tahtnud plätudega rohkem mütata.Aitäh!
Selleks hetkeks olin juba täielikult metsa eksinud, vaid GPS näitas teed. Ilus mets siin, hea et siin nii vähe inimesi liigub.
Eks selle piirkonna romantika olegi see, et üheltpoolt tsivilisatsioon õrnalt paistab, kuulda koerte haukumist ja liikluse müra, teisalt oled ikka korralikul stalkeri maastikul. Sooja kevadpäikese saatel oli otsimine mõnus. Null oli veidi mööda aga õige nurga alt andis lõpuks silmside.
Raadiraja 1 juurest kõndisime siia. Aarde peidukohas nägime jälgi ja tänu sellele leidsime ka aardekarbi kiirelt üles. Täname!
Raadiseikluse viimane tuli päris kergelt. Kristjanile tuli sisse üks ärikõne ja Kristen märkas karbikest. Päris korralik valvesüsteem tundus olevat, aga ütleme nii, et parasjagu oli see "võrgust väljas". Siiski sai ettevaatlikult liigutatud. Nimed kirja, karp tagasi ja õhtuhämaruses sammud tagasi kodude poole. Rännaku lõpuks oli meeleolu isegi kõrgem kui alguses, mis sest, et pisut väsinud.
Tänud peitjale ja seltskonnale. Leppisime kokku, et sama punt tuleb millalgi ka ülejäänud raadi aardeid võtma.
Aarde leid oli väga kiire, kuid sinna jõudmine nõudis aega. Jäime autoga kinni, aga õnneks 30min pärast saime juba autoga aardele lähemale sōita. Aitäh petjale!
Selle aardeni jõudmise ajaks oli raadiraja rütm juba üsna sees ja leid käis kergelt.
Raadiraja retke kolmas teele jäänud aare. Natuke pidi ringi vaatama kuna potensaalseid peidukohti oli palju.
Ragistasime võsas, kahlasime põlvini kuivanud heinas (suvel ei olekski vist tahtnud seal sumada) oli niiskemaid ja kuivemaid kohti. Nullis otsisime kõik nõutult ringi, mida pole, seda pole. Jälle tuttav hõige :” Kaks minutit veel ja kui ei leia, läheme edasi!” .....ja siis ma aarde peidikust välja võtsingi, nimed kirja ja minekut - ees ootas yks aardeke veel ja siis kohalik vaatamisväärsus - rehvi hunnikud Raadil.
Kui lumi maas olnuks, poleks leidnud. Ilmselt oli tuul siin põhjalikult raputanud, nii et sarnaselt Raadiraja 6-le lebas konteiner täiesti süüdimatult heinas. Varasematest logidest inspireerituna, üritasin karpi pisut kõrgemale upitada. Kas ta seal püsib, pole kindel, kuid koordinaadid peaks endised olema, kui hooljajatel huvi tekkis...
Paljaste säärtega teistele ei soovita aga kui juba alguses sai kriimud peale siis edasi oli juba suht savi!:D
Raadirajad 5-3-1-4-6-2 said jalutuskäiguga leitud. Polnudki nii hull kui kartsin, jalad jäid kuivaks ja puuke ei leidnud. Huvitav oli tutvuda selle piirkonnaga ja toomingad lõhnasid juba täiega. Tänud juhatamast!
Siin aarde juures oli esimene tagasilöök momentaalsele leiukiirusele. Nullis olevatest loogilistest kohtadest ei leidnud midagi. Edasi jäi silma silt lumega_leitav mis pani pilku maast kõrgemale tõstma. Siis jäi koheselt aare silma. Tänud peitjale aarde eest ja Paavole sildi lisamise eest!
Kui Anu juhuslikult ükskord helistas ja jutu lõpus mainis, et võiks vahel koos otsida, eeldasin ma, et no jalutada linna vahel. Minu peas aga kääris kärmelt egoistlik plaan - Raadirajad! Need olid mul tegemata, kuna teadsin, mis siin ees ootab ja üksi ma siia ei lähe. Käisin välja plaani ja oh üllatust, Anu kohe nõus. No selline vedamine. Parkisin ja hakkasime jalutama. Mind üllatas maastik, et hea pask pidi olema aga kogu matk oli kuiva saapaga tehtav. Tänud kutsumast!
Siin tiirutasime mingi 5 min, enne kui Anne aarde välja võttis. Mina kaklesin alles gpsuga, kui tal juba karp näpus. Aare korras.
Ootasin palju hullemat maastikku, aga aastaaeg + hea seltskond + kena ilm muutsid Raadiraja nagu jalutuskäiguks pargis, mis on lihtsalt mõned aastakümned natuke hooletusse jäetud. Aitäh! :)
Täna oligi siis lõpuks see päev, kus me koos Taneli vingesse põgenemistuppa otsustasime minna. Soojenduseks tegime mõned Raadirajad ja Saepurulaste aarde. Jalutus oli tore, jutt oli eriti naljakas ning kogu päev kokku supertore lahedate kaaslastega! Nii need mälestused kogunevad! Aitäh!
Saime enne Safecrackeri põgenemistuppa minekut kambaga kokku ning ega meil palju ühiseid aardeid polnud, peale nende Raadiradade, mida kogu aeg hirmsateks võssiaareteks olime põlanud. Tegelikkus oli jalutuskäik heinamaal. Mõnus ilm, päike paistis, tore seltskond, ei saanud arugi, kui olime juba tagasiteel. Siin lasime torul aarde järgi minna ja tagasi panna ning nüüd läks meil kaks korda rohkem aega. Aga aega meil ju oli, lobasime ja logisime.
Praegu on hea aeg Raadirajal käimiseks. Hein on maas ja võsa pole, kõnni nagu valgemees.
Vaba päev, väga ilus ilm ja tahaks õue - mis teha? Paras aeg Raadile müttama minna. Tegin veidi kaarditööd ja otsustasin läheneda lennujaama juhtimiskeskuse poolt.
Tee oli selline, et suvel saaks ilmselt sõiduautogagi mitusada meetrit sõita, praegu ei hakanud riskima. Pluss eks olingi ju jalutama tulnud. Võsa oli korralikult maha võetud, läheb vist uute elurajoonide ehitamiseks?
Edasi läks rada metsa vahele ja muutus ainult maasturile sobivaks. Üllatav, et neid lennuvälja rajatisi nii kaugele leida võib. Aarde endaga läks kiirelt: jalutasin nulli, leidsin kõige tõenäolisema peiduka ja seal see oligi. Aitäh!
Siin sai kõige kauem nullis ringi vaadatud, kuna tuttavat musta prügikotti ei paistnud kuskilt. Mõtlesin et no on ikka maskeering. Ca 10min hiljem ilmnes, et kõige parem maskeering on ikka 0 maskeeringut ehk leidsin konteineri paarikümne cm roheluse seest maapinnalt. Millegipärast arvasin, et seal ta olema ei peaks ja paigutasin tagasi sinna kuhu arvasin ta kuuluvat, sai lisaks natuke ehedamat maskeeringut ka. Järgmisesse punkti kõndides jõudsin veel mõelda, et kui siin roheluse sees nüüd mõni "puuoks" talla all liigutama hakkab, siis on minuga küll kutu. Aga jäin ellu. Oleks tahtnud seda vinget aardevalvurit ka näha, aga ei õnnestunud.
Tore kevadine tööpäeva lõpu veetine on see raadirajal ukerdamine. Tänud peitjale!
jänes teadis täpselt kuhu minna, niiet tema jälgi mööda jõudis alati õigesse kohta :) Täname mõnusa seeria eest!
Tänase talvega väga mõnus lumine matk ja saigi terve rada ilusti korraga tehtud. Võib täitsa soovitada sellisel moel ette võtta. Soojemal ajal ilmselt teistmoodi väljakutse. Jälgede järgi otsustades leidub piirkonnas peamiselt kaht liiki imetajaid - jänesed ja suusatajad. Vahel harvem siis ka geopeiturid. Aitäh!
Jalutuskäik lumises looduses. Nägime tegelasi ühe onni juures toimetamas... Tänud.
Mõnusad georajad sees võpsikus. Selle aarde otsimine võttis natuke rohkem aega kui eelmine :)
Poole tee peal jõudsin ka sakslaste järgi. Saime tuttavaks Kristjani ja Nadjaga. Mängisin Susaninit, sest tee oli tihti veega kaetud, ja minu saapad olid ikka nats parem kui nende omad. Samas rattaga oli mugav sügavust mõõta. Lõpuks jõudsime ka aare juurde.
Siia tulin otse nr 2 juurest. Üksjagu maast sai muretult mööda lagedat kõnnitud, veidi võsas ja siis juba mööda ATV rada. Kohapeal veidi pimesikutasin enne kui karp silma jäi. Aitähhid!
Atv rada viis kenasti kohale. Nii oli täitsa mugav jalutada. Seda enam,et viimastest otsijates olid ka kenad rajad ees. Tänud!
Oli see ikka suur lahmaks Eestimaad, mis siin sõjaväe käsutuses oli. Karpe siia mahub ja kuna 6-es juba ilmus tuli paar tükki eest ära saada. Rohkemaks täna siin viitsimist polnud.
Tegin pisikese georingi ning otsustasin ilusa ilmaga raadiraja võpsikud läbi jalutada. Aarde leidsin kiiresti, tänan!
Otsisime, mis me otsisime, aga üles otsisime.
Päris kõhe aardevalvur on paigaldatud põhjapoolsele ligipääsuteele...
Olin alguses väga skeptiline Raadi maastiku osas ja võib vist öelda, et natuke sundisin ennast sinna minema, aga kohapeal avastasin end vahepeal hoopis täitsa ilusatest kohtadest. Tänan peitjat kohe täitsa palju selle eest.
Aardeni jõuda ei olnudki väga raske. Kui juba metsa tuldud, siis teeme ka selle viimase ära. Tagasitee kujunes päris lõbusaks. Mingil hetkel oli meie ees suur mudamülgas. Proovisime leida siis ka mingit teed, mida mööda mina saaks liikuda. Teatasin, et saan paremalt tulla küll. Esialgu oligi ju korras kuni vastu vaatas vähemalt sama hull mudane ala. Tagasi. Janar katsus pinna alt ära ja leidis, et saab minna tema küll, pind all kõva. Keeras selja ja käskis ronida. Päris hirmus oli, sest ei liikunud see Janar kuidagi edasi. Lõpuks ikka sai, oli näha, et mõni sentimeeter veel ja oleks tema jalad märjaks saanud. Nii tore kui selline viisakas ja tugev mees kaasas on, kes võtab ühe ebasobivates jalanõudes täiskasvanud naise selga nagu see ei kaalukski midagi. Edasi tuli õnneks kuivem maa. Aiamaadeni jõudes tervitasime ka eelnevalt seal nähtud naisterahvaid. Need imestasid, et me sellisest asjast läbi tulime ja olid isegi korras mõelnud, kas on vaja meile abi kutsuda. Küll olid sõbralikud ja toredad. Tänan peitjat kõikide nende aarete eest, mis pakkusid peale jookse nii suure elamuse.
Peale neljanda Raadiraja tasku pistmist, vantsisime kohe siia. Kohale jõudmine ei tekitanud probleeme. Ainuke jama tekkis auto juurde saamisega. Teatsime küll kuhu poole minema peame, aga kogu maastik oli üks suur mudaväli. Lubasin kaaslasele, et olen talle toeks, kui tal raskeks läheb, aga samas ma ei viitsinud kuidagi oodata ka, kuni ta mööda võsa ragistab ja otsib neid kuivemaid kohti. Seega hakkasin jälle džentelmeniks ja võtsin ta selga. Vajusime vahepeal poolest saapast mutta ja ühte kraavi ületades jäi kummiku servast veel paar setimeetrit puudu, aga õnnelikult ja kuivalt me kohaliku aiamaa äärde välja jõudsime. Kohalikud mugutädid tegid aiamaal tööd ja olid läbi võsa meie mudaralit pealt kuulanud. Saime siis mööda minnes veel kommentaare, kui tublid me olime, et ikka kahekesi koos sealt läbi tulime. Nüüd siis plats puhas ja meie geosõltuvus rahuldatud. Tänud aarde eest.
Raadiraja 5 ja 3 tulid kergelt võrreldes 4, 2 ja 1-ga. Raadiraja 3 juures sai kaarti silmitsetud ning otsustatud ühe sirge kasuks, seejärel sai sinna pargitud ning kuna algus tundus porine ja pikk, siis sain ka selle jalutuskäigu üksi ette võtta. Eks siis katsusin ühel ja teisel pool muda käia kuni lõpuks jõudsin ristmikuni, mis jäi meelde kui "tagurpidi nukk keset teed" ristmik. Vaatasin siis paremale ja vasakule, kumbki variant ei tundunud meeldiv - üks pehme, porine muda kõik. Jäin algse plaani juurde, võtta keskmine ära ning siis edasi vaadata. Sinna minek oli ikka parajalt mäda. Tee peal kõndida ei saanud, sai siis kuskilt läbi märja metsa hüpeldud. Aarde juures oli siiski kuiv. Aitäh! EVEJ
RR1 juurest sai natuke lõigatud tagasi suuremale magistraalile ja seda mööda pääses üsna ligidale. Maasturimehed olid tee mudaseks sõitnud, aga kui jalgu määrida ei tahtnud, oli tee kõrval kuiv küll. Naabrimeest ei paistnud kodus olevat ja aletegemisega oli jah, ilmselgelt liiale mindud sealkandis.
Nüüd tagantjärele loen, et ka teistel on null tiba nihu olnud. Hea teada, ei ole enam nii piinlik :P Kuni mina valesid objekte uurisin, oli Aarel ammu silm karbi asukohale peale pandud. Et mul oleks ringi laiendamisega tubli mitu minutit kauem läinud, siis hakkasin aja kokkuhoiuks vihjeid saama. Järgmine kord sokutan koordinaadi jälgimise talle, et saaks ise vabalt ringi vaadata :D
Tagasiteel läbisime selle osa ka, kus kevadveed vulisesid, et oleks mingigi õigustus kummikute jalaga tõmbamisel. Muidu tundus liiga pargis jalutamise moodi. Siis tuli ka meelde peitjate soovitus pimedas otsida, et põnevam oleks. Üks sarjast jäi teiseks korraks, veel on võimalus proovida ;)
Suured tänud! Oli tore, vaheldumisi lumetormis ja soojendava kevadpäikese käes.
Geotuuri 18. leid. Tegin pilpakülas oma geomobiiliga ekstreemi ja uputasin ta korraks kraavi. Pärast teist korda veel. Aarde lähedusse jõudes tekkis kartus, et aare on koos kõige muuga ära põlenud. Terve see lagendik on ära põlenud suht värskelt. Aga aardega kõik korras.
Seeria neljas. Selle aarde läheduses hakkas tasapisi lund sadama ja telefon koledal kombel keerutama. Kuna need, mida võis teedeks lugeda, olid ikka korralikult üles küntud, siis sain soojenduseks paar korda edasi-tagasi üle kraavi hüpata. Kui lõpuks enam-vähem kohale jõudsin, siis läks ikka jupp aega enne, kui õige objekti tuvastasin, kuna valikuid oli seal mitmeid ja täpp tahtis kogu aeg eest ära joosta. Lõpuks siiski näkkas ja sain nime kirja. Tänud juhatamast.
Seeria eelviimane RR5 oli just leitud, nüüd aeg selle 1.7 km matkakese käes. Jätsin auto targu põhjapoolsele suurele ristmikule, sest madalaga sinna lume, jää ja kes-teab-mis ebatasasuste sisse ronida polnud mõtet. Maasturiga_huvitav kindlasti. Kand ja varvas saime mööda mõnusat alleeaad aardeni, vahetult enne tuli pisut metsa poole hoida, aga ei mingit hullemat võsa. Nullis taas viks karp. Kusjuures esimene, millel ma taipasin karbi põhjast tarviliku numbri-koodi üles tähendada. Senistel karpidel kas pole neid olnud või oma lollusest tuleb kunagi uuesti minna :-P
Aare korras, tagasitee samasugune, ainult lõunast põhja. Aitäh sarja hetkel viimase eest! Niimoodi võib veelgi jalutada.
Kui alguses tundus kogu see seeria mingi tõelise jurana, siis vist selle poole vantsides hakkas pärale jõudma selle koha vaim. Paplid - mõne aja pärast oleks ehk lendoravatel siin tegemist, õõnsusi võiks hakata tekkima ja lendamine oleks kah kohaga kenasti seotud. Elutegevus - minnes veel ei märganud, aga järgmise juurest tagasi tulles koperdasin elu otsa. Puu oli ära kooritud, mahakukkunud okasd tükeldatud ja kenasti riita laotud, natuke maad eemal osm, käepärasest materjalist küll nagu mõni geopeituse aare, aga see-eest elatav. Läksin ruttu läbi õue ... Sihuke liminaalne ruum linna ja maa vahel, eilse ja homse vahel. Tartu ju laieneb igasugu mülgastesse, siin aga vedeleb suurepärane ehituspinnas niisama, kogub vaid prügi ja kasvatab papleid. Imeline! Aitäh näitamast ka, ilma selle tünnita vaevalt iial enne uusehitisi oleks laekunud.
Mind paneb imestama, kui palju on sel rajal põlenud puid...
Tänud aarde eest!
Nägin tublisti vaeva, et saabastega uisutades kuidagimoodi jalgele jääda. Samas need suured jää- ning külmunud mudaväljad andsid aimu sellest, missugune siinne maastik soojema ilmaga võib olla. Tüma maad ma üldiselt ei pelga ega põlga, aga endisele militaartandrile eelistan sel juhul pigem raba. Kokkuvõttes hea meel, et just nüüd talvel tehtud sai :o)
Puuseen on aarde ümbruses korralikult loodust korraldanud. Vaadates murdunud puude jämedust-suurust jõudsin just mõtlema hakata, et tuulise ilmaga võib siin potentsiaalselt ohtlik otsida olla - kui kohe ragiseski üks oks ja tuli kolinal maapinnale. Mitte päris eluohtlikult suur, aga pihta saamise korral oleks arvestatavaid vigastusi ilmselt tekitanud küll. Igaks juhuks järgmistele otsijatele teadmiseks, et suurema tuulega tasuks antud aarde otsimisel selle riskiga arvestada.
Ka siia kulges teekond jääl ukerdades. Täpsema otsinguala kindlaks tegemisel tuvastas Lõvi, et me pole üksi. Kuna sellises kohas oli võimatu teha nägu, nagu me tegeleks hoopis millegi muuga, siis astusime ligi ning tutvusime [kadari] ja tema kaaslasega. Aarde leidmisega läks veidi aega, kuna GPS ei suutnud ära otsustada, kus peatuda. Täname.
Meie alustasime teed seekord Jaamamõisa daatšade vahelt. meie imestuseks oli kohalikke, kes onnide vahel lõket tegid ja niisama asjatasid. Kohapeal läks veidi kauem, sest GPS ei tahtnud ühe koha peale kindlaks jääda. Logides nägime juba Karu ja Lõvi kauguses luuramas.
Minu Raadiraja 4. Hea oli astuda. Teel olid mingid tüübid maasturiga lombijäid kohati katki sõitnud. Õnneks mulle palju selliseid kohti ette ei jäänud. Aare oli minu arust Raadiraja seeria parim viiest. Aitäh!
Kuna vahepealne vajas hooldamist, siis otsustasin ka selle seeria aarded ära korjata. Kuna olukord oli meeldivalt tahke, siis sai autoga ilusti 150 meetri peale. Kõigepealt leidsin lumelt karbi jäljed ja siis ka karbi enda. Aitäh peitjale.
Raadiraja seeria teine otsitav. Nagu eelkäijad nii ka mina sain siin pikemalt otsida. Olin juba käega löömas, aga siis veel viskasin viimase pilgu üle õla ning silma jäi üks koht. Leitud. Tänan peitjaid! Edasi Raadiraja 1.
Siin sai teistest pikemalt otsitud, enne kui karbinurk silma jäi.
Kindlasti meie kõige kauem otsitud Raadiraja aare. Olukord tundus juba üsna lootusetu, kui Kenri aarde leidis. Aitäh!
Ilusti mööda rada söötis heinamaani ja sealt otse üle. Võimalikke peidukohtasi oli päris palju ja üks neist paistis ka teise põlluserva, kuid too ei osutunud õigeks õige leidmiseks läks siiski kiiresti. Tänud!
Raadil aardeid otsides hakkavad sealsed rajad selgemaks saama juba. Valisime õige raja ning jalutasime mööda teed ja imetesime huvitavat kohalikku arhitektuuri. Viimases onnis oli keegi isegi kodus - jalgratas puhkas ukse kõrval ning lõkkel podises ilmselt midagi söödavat. Logiraamatut avades leidsime, et me polnud täna esimesed, kes sinna oma nimed kirjutavad. Tänud peitjale huvitava jalutuskäigu eest.
Kuna täna on vaba päev ja Raadil ootab üks leidmata aare, siis viskasin kummikud autosse ja asusin teele. Algul valisin vale teeotsa ja tee läks väga märjaks. Siis avastasin, et kummikud on vahepeal töölepingu üles öelnud. Kui õige teeotsa kätte sain, sai ka aare ruttu leitud.
Esimese juurest sai siia rada sisse tallatud. .hetkel nimevääriline aare.Tänud!
Raadiraja aaretel rattaga ligi pääsemine kipub järjest raksemaks minema. Osalt selle jama pärast, mis taevast alla sajab ning osalt jeebimeeste ning muude tegelaste tõttu, kes aardele külje alla tahavad sõita või niisama oma masinaga mudas maadlevad ja sellega viimasedki ligipääsuteed parajaks väljakutseks muudavad.
Siin ma juba teadisn, mis maastik ees ootab, kuna olen varemgi nendel radadel käinud jeebiga jalutamas, nii et ei oska muud öelda kui et autoga sai päris ilusti 15 meetri peale :D
Aarde enda otsimise peale kulus üllatavalt kaua, päris hästi maskeeritud oli teine.
Aitäh!
Aarde avastasin juhuslikult alla minuti pärast avaldamist ning helistasin ka kohe Loonale, kuid nii hilja ei tahtnud enam eriti minna ning lükkasime aarde järgmisesse hommikusse. Õnneks viis rada üsna aarde lähedale ning ka rajalt maha minnes polnud maastik väga hull. Null meil natuke liikus ning aarde tuvastamisega läks veidi aega. Täname järjekordse toreda jalutuskäigu eest!
Kiire ööoperatsioon tõepoolest. Sellele sai autoga Raadiradadest kõige lähemale, aga ikkagi tuli porimülkaid ja võsa trotsida natuke.
Tänud!
Suur oli üllatus, kui igaesmaspäevaseks kujunenud meelelahutus end seekord juba pühapäeva õhtul ilmutas. Avastasime selle tund aega pärast avaldamist, kuid edasine oleks au teinud igale kiirreageerimisrühmale, sest kõik said end loetud minutitega minekuvalmis. Ühtlasi oli see ka esimene täielikult pimedas otsitud selle seeria aare ning vahepeal sadas vihmagi, nii et täitsa originaalilähedased tingimused. Geomobiil jäi paarisaja meetri peale ootama, kuigi päris madalapõhjalisega nii lähedale poleks trüginud. Teekonnal sai kogeda nii pori kui ka vett ning ühtlasi ennast kiruda, et taskulamp on juba pikemat aega vaid seasilma mõõdu välja andnud, aga akusid pole meeles olnud laadida. Kohapeal läks ka tänu pimedusele kauem aega, aga lõpuks see neljas karbike meid endale ilmutas. Rõõm oli üle hulga aja jälle tühja logiraamatut sodida. FTF sai kirja kell 23:18. Tagasiteel kustutasin seasilma üldse ja harjutasin end peagi ees ootava ööorienteerumisega. Aitäh!