Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare juhatab teid endisesse Leetse II raketibaasi. I baas asus poolsaare tipu pool. Antud baasis oli esialgu S-75 tüüpi kompleks ja hiljem S-300.
Aarde leidmiseks on vaja taskulampi.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (15), lahe_teostus (10), taskulamp (4), militaarobjekt (2), mahajäetud_ehitis (2), lumega_leitav (2), ettevaatus_vajalik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6Z44Z
Logiteadete statistika: 137 (99,3%) 1 6 1 0 1 0 Kokku: 146
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Kahjuks on koha maaomanik uudistajatele sulgenud ja aardele enam ligi ei pääse.
Kui eelnevad 2 päeva siinpool olid kiired ja rahulikud leiud, siis tänane ehmatas nii väga, et siiani on ärev olla. Võtsin täna mehe kaasa kuna ennetavalt juba üksi pimedas ei hakanud seda ette võtma. Eks see koht ise on juba pimedas veidi kõhe, kuid kui jõudsime aardeni ja seal veidi ringi vaatasime, siis hakkas keegi väga ehmatavat kisa tegema. Alguses ei saanud üldse aru mis see on või kust tuleb, aga aina kriiskavamaks läks. Mina plaanisin ära joosta, aga mees õnneks rahustad nii palju, et sain ikka nime raamatusse. Veidi üritasime tuvastada, kas näeme kriiskajat ka, aga meie silmale jäi märkamatuks. Tulime sealt ruttu ära ning autos suutsin analüüsida ja veidi googeldada ning kõige tõenäolisemalt on lihtsalt nahkhiired sinna talvituma läinud ning meie tegevus häiris neid väga. Loodan, et nad tuduvad nüüd rahulikult edasi.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Tundub, et nahkhiired on sisse kolinud. Laseme neil seal siis rahulikult talvituda :)
Tänaõhtuse Pakri poolsaare aardejahi üheksas leid :) Mõnus oli Antiga kahekesi aardeid otsida ja vaateid nautida ..vihmane ja sompus õhtu oli ainult meie kahe päralt sest kõik mugud istusid toas soojas ja ei kolanud meie kombel ringi :) Väljas oli juba pimedaks läinud, kuskil maal jäi teepeale ette suur ja tont teab kui sügav ookean :) ..jätsime siis auto keset teed seisma ja läksime pealambi valgel jala edasi kuni võiduka lõpuni. Äge, kohe väga äge aare ja selle peidukoht samuti :) Vot meile sellised kohad meeldivad. Aitäh peitjale siia juhatamast!
Väga äge koht ja lahe teostus! Väike seiklus taolises kohas on alati mõnus. Aitäh aarde eest!
Nii tore, kui vahest saab ka mõne positiivse teate panna. Tavaliselt ikka aarded varastatud, lõhutud ja muud sada häda. Mõni aeg tagasi sain kõne, et mindi seda otsima ja seal nüüd kaks kasti. Selgus, et originaal suur kast oli tagasi toodud. No pole lihtsalt võimalik, et ei mina ega keegi teine seda seal korra ei leidnud, seda pole kuhugi eriti peita :D Niiet rändamas ta kuidagi käis ja samuti ka tagasi jõudis. Suured tänud tagastamise eest! Käsin korjasin siis asendus kasti suure kasti seest ära ja nüüd ainult üks logiraamat taas hoones :)
Väga ägedad ruumid, naljakalt madalad ja kitsad uksed! Ja taskulamp oli omal kohal. Lastele ka meeldis!
Sammusime objektile ja kohe oli kast uksel ootamas? Ei olnud lampegi vaja. Varem leidnud teadsid rääkida, et nii see küll ei peaks olema. Selgus, et siin oli peidikuid kokku lausa kaks, mis kokku said. Tänud peitjale.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Kiire otsus ja uus kast sai paika. Ei midagi sama ägedat nagu ennem oli, sest pole sellist asja enam kusagilt võtta. Aga koht on minu arvates aaret siiski väärt, niiet kinni ka ei raatsi pana.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Keegi on terve aarde ära tassinud. Ega mul midagi vist asemele panna pole... vähemalt sama head asja mitte...ausõna lihtsalt neetud inimesed. Mõtlen natuke kas taastan suvalise karbina või läheb arhiivi.
Taskulamp oli kahjuks maha jäänud. Telefoni valgel jäi õige kast avastamata.
Sellised objektid pole just kõige meeldivamad. Aga kui kaasas on militaarhuvilised, siis tuleb ju ikka kõikjal ära käia. Kast koos sisuga oli heas korras, nimed kirja ja edasi. Aitäh!
Ukselävel oli kellegi kampsun ning teades, et seal on keegi sees ning et tegemist on prrrrr kui mulle ebameeldiva kohaga, siis olin juba valmis välja ootama jääma. Samas kui juba kümme sekundit pärast teiste sisenemist hääli kuulsin, siis piilusin ka juba julgemalt sisse. Polnudki tegelikult nii hull. Ainult paar tuba ilma keeramisvõimaluseta. Teistel oli logiraamat minu saabumise ajal juba lahti ning saime Arweto tiimile lehvitada. Aitäh!
Panin kiiver ees kolks ja kolks vastu lage otse baasi sisse. Sellised paigad on mulle tuttavad, tatikana sai sarnastes kohtades isegi ööbitud. Muidu pole viga, ainult väga kitsad on. Karp jäi kenasti silma, aga millegipärast ei läinud see enam nii hästi tagasi, kui oleksin tahtnud. Tükk aega mässasin ja lõpuks ladusin lihtsalt maskeeringu ette.
Loona oli valmis juba eos alla andma - tema mingisse pimedasse labürinti ei tule! Läksime siis Liisiga ees, kui hull see ikka olla saab. Ukse peal vedeles sinine kampsun, noo ütleme nii et olin seda täna juba paar korda mööda sõites kellegi seljas näinud ;) Läksime kohe valjuhäälselt, et siin raudselt on juba keegi... Peab olema. Aga Arweto tiim istus hiirvaikselt nurga taga ja täpselt õigel hetkel tegi meile boo! Kuigi aimdus oli, et me pole üksi, siis karjusime ikka päris kõvasti :D Tänud peitjale!
Majale lähenedes kontrolli, et keegi seal juba sees ei logiks. Vastasel juhul viskad ehmatusest sussid püsti :D Igatahes ühed geopeiturid said surnuks ehmatatud ja teised teolt tabatud, vist jäime tasa. Mulle muidu sellised koopad ja urkad ei istu, aga see on täiesti vaatamist väärt.
Leitud. Eramaa silt ehmatas alguses natuke aga siis nägin, et jääb krundist välja
Vahva Minionide maja. Ma pidin ikka päris kükk-kõndi tegema, et aardeni jõuda. Õnneks oli keegi voodi juba ära teinud ning sain ennast värskelt lõhnavate voodipesude vahel kerra tõmmata. Siin on kerge Airbnb potensiaal peidus.
Need militaarsed kohad ei ole midagi meeldivat. Aga käidud sai ja nimed said kirja. Aitäh.
Väga huvitav koht ning üllatav, et kui hästi see säilinud on
Tänud peitjale
Leitud! Üle 2m pikana igapäevaselt seal asuda ei tahaks...
Lahe kui sellised kohad endiselt puutumatuna püsivad. Tänud peitjale.
Tagasi auto juurde trügisin otse läbi metsa ja kaotasin prillid koos karbiga. Kahju! Ehk keegi leiab.Tänud vahva aarde eest!
Pärast üle-eelmisel suvel külastatud Tehumardi sõjaväelinnakut Saaremaal oli Leetse raketibaas isegi täitsa... nunnu. Ega meeldiv ei ole, aga kui aaret poleks, siis ise sellistesse kohtadesse ei roniks. Aga siis jääks ka hulk põnevat ajalugu avastamata :)
Hiilisin vaikselt kohale ja panin nime kirja. Õnneks kedagi kodus ei olnud. Tänan.
Jätsin masina eemale ja tegin väikese jalutuskäigu. Ja siis poole tee peal meenus, et oleks võinud ju taskulambi ka autost võtta. Sukeldusin siis mobiililambi valgel baasi. Õnneks polnud vaja kaugele minna ja kedagi seal majas ei maganud. Aga üksi ikkagi pisut kõhe sellistes. Nimi käbe kirja ja õue tagasi :) Aitäh!
Tervitused teenekale geopeiturile marx303-le, kellega kohtusime. Aarde peidukoht oli väga creepy.
Jäin peaaegu järgmistele vahele. Tervitused neile! Ja aarde eest tänud!
Läksin autoga sõitma, et Emma saaks magada. Jõudsin siia. Aitäh siia juhatamast.
Seal kabinetis tiirutas küll üks nahkhiir lae all ringi, kuid tirisime siiski aarde vapralt taskulambivalgele. Äge koht, kast ja logiraamat. EVEJ
Siia sõit oli täielik dejavoo. Teadsin seda kohta, olen käinud siin aga kaardil oli kollane täpp... Mõtlesin tükk aega, et mis see mitte võtmise põhjus võis olla aga siis ikka meenus, et käisin eelmine suvi ja siis ma veel ei teadnud geopeitusest mitte midagi :D Tänud :)
Oi kuidas mulle sellised aarded meeldivad. Natuke põnevust ja närvikõdi, et mis seal siis ikkagi ees ootab :) ... ma olen muidu igavene jänespüks aga meeldivas seltskonnas ei tohi seda ju välja näidata :) Suurimad tänud toreda aarde eest :)
Alustasime tänast päeva kahe militaarobjektil asuva aardega ja mõtlesime, et sobilik oleks siis ka lõpetada ühe samas stiilis aardega. Raketibaas sobis ja niisiis astusime läbi. Kenasti tehtud aare, täname!
Pole näinud ennem vana militaarobjekti, kus on nii palju puidust elemente veel alles. Tänud peitjale, peidik on teemakohane!
Ühe teatava väljakutseaarde jaoks oli veel puudu mõned suured aarded. Koos käesolevaga sai see puudujääk likvideeritud. Militaarobjektid ise, on nagu on. Me ei saa neid eirata, see on osa me ajaloost, kuid emotsioon, mida need paigad tekitavad, on paraku negatiivset laadi. Lepime sellega. Tänud aarde eest!
Väga vahva asi jälle Lauril koostatud. Tõesti, nagu muuseumis. Kristel istus autos, tal varem leitud. Me Robiga otsisime, leidsime ja imetlesime. Eemal on suur angaar poolenisti kokku varisenud, aga see ei häirinud sissekäigu kõrvale puuvõrade vahele meetri kõrgusele laulurästast pesa tegemast. 3 väikest sinist muna ka sees. Hiilisime vaikselt eemale ja jätsime emarästale ruumi haudumisega edasi tegeleda. Lahe aare, tänud peitjale.
Siia aarde juurde sattusin ma juba teist korda. Esimene kord oli umbes aasta tagasi, kui ma veel Geopeitusest halligi ei teadnud ja niisama uudishimulikult targematega kaasas lonkisin, kes küll siin alguses natukene aega seda ikka päris valest kohast otsisid. Tänu sellele oli mul aga täpselt meeles, kus aare on ja hoidsin ennast viisakalt tagaplaanil, valmis sekkuma alles viimases hädas. Minu üllatuseks aga suundusid seekordsed kaaslased kõhklematult otsejoones õigesse kohta ja minutiga oli aare juba üles leitud! TFTC!
Mulle sellised kohad veidi isegi meeldivad. Alati kui satun mõnda selisesse paika, siis kujutan ette milline oli sealne elu, kui kõik toimis nii nagu ette nähtud.
Oh, mis tore hästisäilinud koht. Istusin nagu muuseumis ja nautisin temaatilist teostust. Ma ei kujuta ette, kui palju peab metoodiliselt vaeva nägema ja ringi hulkuma, et selline asi välja nuhkida. Pärast hakkasin rattaga omaarust ära sõitma, aga ringtee tõi jälle siia tagasi. Suur aitäh.
No, mis mõttes ma olen siin, ma ju pelgan selliseid kohti (ainult üksi olles, kellegagi koos mängin julget). Ettekavatsemata leidsin end aga objekti eest, seisan ja üritan meenutada, mis seal ees ootab.. mõni aasta tagasi oli seal xdreami vahepunkt, tookord olime aga kambaga ja vaja oli sisse joosta ja piiks teha, nüüd peab ju otsima ei tea, kui kaua.. Meenus ka eneseületus Türisalu Spas, õnneks oli seekord kotis isegi taskulamp ja rõõmuga lugesin, et vähemalt ei pea mikrot otsima. Natuke enda veenmist ja läksingi. Kiire pilk ja välja tagasi. Veidi julgust saanud, proovisin nüüd kaugemale minna. Konteiner oli äge, aga ikka vaatasin vahepeal üle õla ja logisin kiirustades. Aitäh peitjale!
Minulgi oli raskusi ustest läbi pugemisega, kuidas sõjamehed sellega oma varustuses küll hakkama said? Jälle üks üllatav koht. Aitäh juhatamast!
Niiske. Arvestades üleüldist olukorda õues juba pikemat aega tundus aare olevat veidi niiske. Navi tahtis meid juhatada siia läbi eramaa. Veidi kaarti uurides ja veel uurides saime autoga peidupaiga kõrvale. On ikka igasugu kola Eestimaal olnud. Kahju kohe. Täname kohta näitamas. Lapsed käisid seda ka eraldi vaatamas. Ümbrus ise aga oli uurimiseks veidi võsa ja sääsene.
Peab tõdema, et ajateenijatel oli siin ikka päris klaustrofoobiline magamistuba.
Siia jõudes olid poisid juba üsna väsinud ja tahtsid üldse autosse jääda, kuid meelitasin neid siiski kaasa, et põnev taskulambi aare on. Josten avaldas küll arvamust, et ei tea, mis selles taskulambis nii põnevat küll on..
Kui aardele lähemale hakkasime jõudma, oli märgata, et väsimus asendus põnevusega. Nii tormasidki poisid esimestena hoonesse. Ma algul ei plaaninud Jasmiiniga üldse minna, kuid kohapeal muutsin meelt (pole ju esimene kord, mil Jasmiin militaarobjektil on). Paraku teise käänaku juures loobusin, sest mul puudus taskulamp. Keerasin otsa ringi ja läksin õue tagasi. Jasmiin polnud sellise lahendusega üldse rahul ja hakkas väga protestivat häält tegema. Kui mu kaaslased tagasi silmapiirile jõudsid, siis alles leebus ka Jasmiin. Nägin aardest pilte ja kuulasin poiste emotsioonide rohket jutuvada. Käisime ka teise hoonesse piilumas ja ka seal polnud Jasmiin rahul, et teda põnevusest eemal hoitakse.
Aitäh ;) Janari valis selle aarde päeva parimaks ja me leppisime kokku, et võtame ta teinekordki militaarobjektidele kaasa. Väsaimusest polnud juttugi, autoni mindi juba joostes..
Kodus eeltöö tegemine mängis selleskohas palju rolli, väga kõva koht (Y) mõte, kuidas seal kunagi keegi elas oli küll kergelt kõhedust tekitav :)
Jalgsimatk Pakri kirderannikul. Neljas aare. Huvitav koht. Kujutasin endale ette mismoodi need kaitsjad siin omal ajal elasid. Aitäh!
Natuke pugemist ja käea ta oligi.Avastasime endi jaoks jälle paar uut hoonet sealt baasist.
Tore vahest sellises kohas ringi uidata. Lahe pirakas aare. Tänud peitjale!
See oli küll üks ütlemata huvitav objekt, vähemalt Tarvo arvas nii. Minule sellised kärakad eriti ei istu. Kunagi on siin eriti lühikesed vennasrahvaste pojad suurt kodumaad kaitsnud. Hale värk. Aga aare oli aus, täname!
Olin just tyrisalu raketibaasis yhe vana p2hkli Tulemasina l6puks l2bi hammustanud ja peale rohelist tuld hakkasin gepsu numbreid sisestama. Messengeri tuli Silverilt yht2kki pilt mingisugusest tuttavast konteinerist. M6tlesin... m6tlesin ja ahaa v2lja m6tlesin kus see fotosyydistus tehtud oli. Siis helistasin kohe et mis h2rra muraste kandis teeb :D. Kuna olime m6lemad geolainel siis otsustasime j6ud yhendada. Kiirelt tegime siis plaanid kuhu poole suunduda et m6lemal huvitav oleks. Nii me siis suundusimegi Paldiski poole. Silveril oli kll see juba leitud aga kuna j2i geomarsuuudile siis p6ikkasime siit l2bi. Nullis esimest avaust lambiga uurima hakates vihjas Silver et ei siit sa kll sisse ei mahu :D. Edasi suundusin juba pisut suuremate avauste poole ja 6igepea olin ka 6iges ruumis. Yllatavalt h2sti s2ilinud magamistuba, mida ei olegi tyhjaks ryystatud. Pikema geotuuri raames kannataks isegi 6htu viimaseks j2tta, kuna hotellis on mitu vabat 88bimiskohta ;P. Ja wow milline laegas. V6tsin istet ja kaesin sisse. Silver veel piilus k6rvalt et oi n2e tuttav r2ndur :D. Olin seda isegi aastavahetusel tema juures nagis rippuvat n2inud. V2ga lahe ja temaatiline konteiner ja logiraamat. Ja ei m2letagi et nii hubaselt istudes logi oleks kirjutanud ;P T2nud peitjale
Seal teenimiseks otsiti vist üle maa kõik päkapikud kokku :) Andis ikka läbi pressida neist ustest. Aare ise lahe. Täname siia juhatamast!
Mõnus tummine pinnas lasi ilusti drive-in teha. Parkisin masina onni ette, haarasin kükloobi ja suundusin raketibaasi sügavustesse aaret otsima. Viimaks jõudsin ka ruumi kus sisetunne ütles et see peab siin olema. Esmalt otsisin valest kohast, küll aga jäi peagi üks asi huviorbiiti. Kogu see miljöö ja ülesehitus oli nii lahe ja puges sügavale hinge. Kindlasti päeva parim leid. Kuna karbis oli veel palju vaba ruumi siis pudenes ka üks karjääri ränduritest sinna.
Ole sa tänatud.
Hakkasin juba väljast aaret otsima, kui keegi luges aarde kirjeldusest ette lause taskulambi vajalikkusest. Siis läksime õigesse kohta ja panime logi kirja. Aitäh!
Lahe väike punker ja lahe teostus. Aitäh peitjale :)
Tarps võib enda eest rääkida, aga mina olin kindlasti rohkem paanikas kui see pääsuke.
Mu pulss oleks oluliselt madalam olnud, kui Karl ja Tarvo vaese pääsukese peale vähem röökinud oleksid. Päris retro logiraamat, aitäh! :)
Käisime pimedas otsimas, seega taskulampi oli nii-kui-nii vaja. Kohapeal tekitas hirmu aarde juurde viiva koridori esimeses ruumis asuv linnupesa (ja seal pesitsev lind, kes oli sama paanikas kui meie (mina ja Karl)). Väga lahe konteiner. Aitäh!
Tee selle aardeni leidsime kenasti. Parkisime auto kõvale pinnasele ära, panime kummikud jalga ja asusime läbi rohu aarde poole teele. Kõik selleks, et avastada täitsa kena tee, mida mööda oleks vabalt geomobiiliga nulli suhiseda saanud. Aaret hakkasin ka esialgu natuke teisest kohast otsima, aga kaaslane oli juba õige koha ja konteineri leidnud. No lihtsalt nii stiilipuhas asi, et lust kohe vaadata. Musta notsu võludele ei suutnud vastu panna ja nii ta meiega kaasa reisiski. Asemele jäid pika otsimise peale pintsetid. Aitäh, selliseid aardeid on mõnus leida!
Jälle Lauri aare, jälle lahe koht ja jälle stiilne teostus. Kui sedasi peidetakse peitmise_pärast, nagu silt lubab, siis minupoolest võib seeriat päris pikalt jätkata :o) Aitäh.
Veidi niiske ja räpane see koht oli: puhtusest lugu pidaval inimesel raske pikalt seal viibida. Tore logiraamat on :)
Mulle tundus koht väga-väga tuttavana. Midagi olime kunagi siit varem otsinud. Aga see ei olnud see aare kindlasti. Aitäh peitjale aarde eest!
Plaani geopeituda polnud aga aega nagu oli ja takistusi ka polnud. Seega miks mitte. Pealegi sain kah lõpuks proovida, kuidas mobiiliga aardeid otsida on. Täitsa norm on. Aare oli ka tore :) Aitäh!
Parkisime oma 20.sajandi luksussedaani esimese angaari esisele platsile ja hakkasime läbi heina kahlama. Paras jaanipäeva tunne tekkis, ise ümisedes:" ..jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi..." Igatahes olime õpuks selle SUURE ukse ees(vihjeks, et me oleme pikkuselt tugevalt üle eesti keskmise). Igatahes-lambid põlema ning pimedusse. Üsna ruttu oli ka aare käes. Aardele ja teostusele 5+. LAhe oli seal küürutada. Tekkis ainult küsimus, et kuda kurja nad sinna mahtusid elama/ööbima mitmekesi?? Ise ka laigulist kandnud, aga sellises kitsikuses küll kordagi olema ei pidanud. Samas ajad olid ka teised :)
Igati lahe aare, ja veel ka suur ning omal kohal. Suured tänud peitjale.
Nullile lähenedes teadsin, et tuleb midagi ägedat. Ainuüksi kääbuste uks oli paljulubav. Taskulambid olid loomulikult kodus aga õnneks nutika äpp aitas päästa olukorra. Käigud olid toredad ja sinna läheks teinekordki. Tänud! Mulle sellised kohad meeldivad.
Siia kruisisin otse Kadaka teelt. Olin peaaegu juba kohal ja mõis kah paistis aga tee oli muutunud suureks lombiks kust ma läbi ei tahtnud kuidagi sõita. Tuli kõik see pool kilomeetrit tagasi tagurdada sest ümberpööramise võimalust ei olnud. Tule siis veel maastikule ilma maastiku autota. Paar kilomeetrit ringi sõitnud olin jälle mõisa juures tagasi ja siis sai ka põhimõtte pärast nulli välja sõidetud. Leid tuli kiiresti. No on ikka punker seal. Ei kujuta ette kuidas selles toas neljakesi magada oleks, õhku sinna ju ei mahu.
Kuna Hellel oli anda sobiv abivahend, siis sai ka logi kirja.
Siia jõudes saime tõdeda vana head tõde - miks minna otse mööda teed, kui saab ringiga ja raskemini. Marial õnnestus leid mu nina alt ära napsata. Huvitav koht, puhkama seekord ei jäänud. Aitäh! EV J: võtmehoidja
Selle aarde puhul meeldis mulle logimistuba.Huvitav ette kujutada, kuidas omal ajal mehed siin kitsas ruumis päevi veetsid. Aitäh!
Oleksin selle aarde puhul pidanud kindlaks jääma seisukohale, et enne otsimist liigselt logisid ei loe. Siis oleks ägedam olnud see üllatus, et väike ja kompaktne. Aga äge oli ikka :) Tänud Laurile! Mul nii hea meel, et me seda kohta varem vaatama ei jõudnud. Kaardi peal oli juba silma jäänud, kui Maxi2-le kohta otsisime.
See oli uus koht ka meie jaoks. Kus pidid ikka väiksed inimesed kunagi olema... Igati vinge, aitäh kutsumast!
Huvitav koht ja nii suur aare. Jätsime siis ühe lõvi ja politseiniku. Tänud!
Päris siia kolama polnud varem sattunudki. Miskipärast ootasin mingit suuremat ja põnevamat "urgu"... Võtsin ränduri.
Nulli sõites selgus, et seal juba kaks autot pargivad ees. Astusin autost välja ja sammusin nulli poole. Seljataga siis kuulsin, kuidas mind vene keeli teretatakse. Pöörasin ümber ja teretasin ema keeli vastu. Seepeale valiti minule mõistetav suhtluskeel ning uuriti, et mis ma seal teen. Ütlesin, et orjenteerumispunkt on seal, see rahuldas küsijaid.. nemad läksid oma aparaadiga jälle mujale toimetama ning mina jätkasin oma. Opaa kus vinge kast siin. Aitähhid!
Logide järgi tundus hirmus urgudes ronimine, kus võib kinni jääda ja kevadeni kohalikest rottidest toituda, kuni nii sale oled, et uuesti välja mahud. Tegelikult oli väga okei aare. Konteiner-logiraamat olid ka lahedad, tänan!
Polnd neil ustel häda midagi, mida siin Alexi taolised kurdavad. Täitsa tavalised uksed ju. Kõndisin vabalt, sisse ja veel vabamalt välja.
No muidugi mida punkrit küll! Aga leitud-logitud, tänan näitamast!
Nulli jõudes oli tunne, et olen siin juba kunagi olnud. Tookord sai ühte Scoutspataljoni aarde punkti otsitud. See oli isegi alles, lihtsalt mitteaktiivne. Eks siis tuli sisse astuda. Olid siin alles pisikesed uksed. Õnneks ma olen rohkem pikk kui lai ja pääsesin lihtsalt keskmisest sügavamate kummardustega. Kohapeal väga pikalt ei läinud, üsna loogilises kohas oli. Taaskord vingelt teostatud asi. Panin nimed kirja ja lisasin kasti ka ühe ränduri. Aitäh peitjale.
Ülekaalulise klaustrofoobikuna jonnisin tükk aega juba esimese päkapikkude ukse juures. Siis lugesin Alexi logi ja kordasin katset oma gabariitidega (neid ei avalda). Läks korda ja logi kirjutan juba kodus. Eriti meeldivad mulle suured konteinerid, tänan peitjat.
Pärast (ilmselgelt liialt vara lõppenud) geovastlapäeva ja enne õhtust äftekat tuli ju kusagil aega parajaks teha. Paldiski vaid kahe aardega kõlas igati paslikuna. Siis on, millest õhtul rääkida :-)
Marje madalaga saime suuremate muredeta pea nulli sõidetud. Sukeldusime läbi tõsiselt kitsa ja madala ukseava raketibaasi ja uudistasime, kuidas viis meest seal omal ajal nappi tuba jagama pidid. Küllap nad vaid magasid seal, aga ikkagi.
Aarde leidsime koheselt. Lahedalt suur kast, vot see on üks õige aare, puust kirstuga :-) Aitäh kõikidele peitjatele toreda aarde eest! Kõik korras, kaupa ei teinud. Näeme! B)
Enne põhihoonesse minemist testisime oma taskulampe kõrvalasuvas kompleksis. Aardega varustatud punker oli ehtne klaustrofoobikute "paradiis". Me panime nimeks aga kääbikute raketibaas. Mulle isiklikult meeldis seal kolada. Lõpuks kui kõik kohal olime, läks päris kitsaks. Kedagi siiski voodisesse ei hakanud suruma. Lahkudes suutis meist kõige väiksem pea ära lüüa. Järeldus - see koht sobib ideaalselt neile, kes ei tea mida pikad inimesed tundma peavad :P Aare meeldis, aitäh!
Siiakanti olime ennegi sattunud, kui mingit teist aaret taga ajasime, siis küll omadega täielikult nö rabas olles. Nii et oli täitsa meeldiv taaskord nüüd juba asja eest siia sõita. Varustasime end lampidega ja mina püüdlikult ees minnes uskusin sinisilmselt, et ega Alex end ometi neist kitsastes pragudest sisse pressi kuid kui selja taga aina hingamist oli kuulda ja siis korra paar vängemat sõna lausuti, sain aru, et võib jamaks minna :P. Nimelt need vängemad sõnad tulid sellel hetkel kui Alexi tagumine perimeeter mingi naelaga kokku puutus. No õnneks taipas ta end veidi peenemaks keerata ja püksid jäid terveks. Ja minu imestuseks pressis Alex end lõpuni välja. Vaatasin seda ruumi ja imestasin, et kuidas küll siia niipalju neid kodanikke peaks mahtuma. Aarde leidsime õnneks üles ja siis hakkas nali pihta. Olete ju ennegi näinud, et mingi asi läheb lupsti sisse, aga välja enam tulla ei taha :D. Nii seisis Alex ukseläves ja mõõtis end igast küljest, et millist kumerust sisse tõmmata, et siit taas hapnikurikkamasse keskkonda pääseda. Nii ühest uksepiidast saime edasi... taas vaagimine... õnneks läks... oh see naelaga koht... mõttepaus, no tahaks ju püksid terveks jätta. Mnjaa ,nüüd keerati naba vastu naelapead ja niiviisi ühtselt manööverdades saime kadudeta märtsikuise lumepilve alla, vaikselt langevaid helbekesi nautima. No tänase mönusa annuse naeruteraapiat saime siin kätte, tänud peitjale!
PS! Kuna nüüd on suurekabariidiline kontroll parameetritega 150*190 kodaniku poolt tehtud, siis kiludel pole siin midagi hädaldada :P.
PPS! Nüüd tagantjärgi teiste logisid lugedes tunneb Alex end urust pääsenud eriti peenikese poisina, sest isegi kõhtu ei pidanud sisse tõmbama.
Jälle õnnestus meil valida lähenemiseks selline tee - sedapuhku küll vähesõidetav - mis tuli aarde juurde teiselt poolt, ehk et auto jäi metsa ning vedrutasime nulli poole üle ühe palkmajaomaniku eramaa (mahakukkunud sildil see sõna oli).
Lambid olid meil kenasti kaasas, aarde leidmisega raskusi ei olnud. Klaustrofoobilised seal ennast ilmselt kõige paremini ei tunneks. Aare mõnusalt suur. Pikka iga talle seal. Täname!
Õues oli imeilus päikeseloojang. Tegime sellele ilule korraks pausi, tuvastasime uhke aardelaeka, jäädvustasime külaskäigu ja kiirelt tagasi ilu nautima :)
Tänud!
Jätsime oma truu liikuri Leetse mõisa värava juurde ja jalutasime läbi lume alleepuude all nulli poole. Kohapeal tõdesime, et no ei meeldi nendes betoonkäikudes olla ja välja tagasitulles oli avanev pilt, kus loojuma sättiv päike tegi õhtuste paidega loodust imekenaks. See oli kindlasti kaunim kui sees. Aga need on vaid meie oma emotsioonid. Tegelikult oli valitud koht huvitav, sisaldas palju vaatamist ja mõtlemist varasematest aegadest ja kiitust väärib ka peidetud aardelaegas. Seega kindlasti tänud ja aplausid.
Parkisime oma massina ühe suure augu ette ja tormasime kohe sealt august sisse. Muidugi saime teada, et seal ei ole midagi. Nüüd gpsu vaadates tuvastasime, et meil ikka oma mõnisada meetrit veel aardeni jalutada. Kohapeal kukkus mul küll karp lahti. Kuidas te selliseid pärle küll kallid peiturid suudate leida. See on vaimustav. Kestvad ovatsioonid minu ja minu kaaslaste poolt. Vot millest ma kohapeal aru ei saanudkas. Kas need raketi kompleksid olid mõeldud lilliputidele juhtimiseks. Kuidas küll üks normaalne inimene sealt hoonete uksest sisse ja välja mahub. Või on raketidel ka äkki väike uks, kus siis väike mees peaks sisse astuma ja seda siis juhtima. Nii muidugi läheb soldateid kaotsi sõjaolukorras, aga kes siis vene sõjaväes kahuriliha luges. Igatahes suured tänud peitjatele.
Hei, vaata, ma seisan nullis! Kas seal on midagi? Eip . . . :) No mis sa seisad siis seal!
Aare vaatamist väärt, samas väsimusele vaatamata tukkuda seal küll ei tahaks. Kuidagi klaustro :) Tänud peitjale sellisesse põnevasse kohta juhatamast!
Tundub olevat mingi viimase aja trend aardeid sellistesse kohtadesse peita. Pole vaja vist öelda, et need maa-alused ehitised ei tõmba mind üldse sellise jõuga, nagu teisi peitureid, kes käivad seal üksi, pimedas ja on minu arvates seega peast täiesti soojad. Teel aardeni juurdlesin, mida paganat mina sinna siis ometi ronin, kui selline koht mulle nii vastumeelt on. Jõudsin ainsa loogilise seletuseni, et see kange saare vaim, millest mu kunagine geokaaslane Helen rääkis, ei jäta mind rahule. Nagu iga asjaga, tekitab ka geopeitus tunde, et ma pean selle (üksi) ära tegema.
Huvitaval kombel see konkreetne koht nii hirmus ei olnudki, igatahes jõudsin aardeni enne kui paanikahoog tekkis. Muidugi neid narisid nähes mõtlesin endamisi, et kui peitja näol oleks tegemist hullude saarlastega, oleks ma sealt voodist ilmselt mõne inimkeha moodustise leidnud, aardekirst luitunud luude vahel. Aga kui olin veendunud, et voodid on tühjad, oli juba päris julge tunne seal ringi kolistada. Sest selle kirstu avamist oli ikka tõega kaugele kuulda. Kõige tipuks kukkus kaas maha, nii et see minu kujuteldav luukere oleks selle kolina saatel kindlasti jooksu pannud.
Tänud aarde eest.
Kui Madis mulle taskulambi andis, siis ohkasin endamisi, et jälle mingi tunnel, aga õnneks siiski mitte :) Aare sai ruttu leitud, aitäh!
Kus see Laur nüüd sinna ära mahtus :P Hoonesse sisenedes lõin pea ära, tagasi tulles ei tahtnud õlad ukse avast läbi mahtuda. Koht meeldis, aitäh tutvustamast! Oli mul endalgi bookmarkside all see lisaks Leetse mõisale :)
Seal samas kohas ka varem käidud seoses ühe teise geopeituse aarde asjus. Nüüd oli aga põhjust uuesti sinna sõita ning logida :). Avausele kaugelt silm peale pandud ning logima suundutud. Kus alles pidin küürutama aga aardeni pääsesin probleemideta. Uurisin huvipärast veidi ruumi ja peale seda oli paras aeg logi kirjutada. Lahe koht, mille seinad räägiks nii mitmeidki lugusid :).
Eriti peenikeste poiste urg. Õnneks polnud see elu raketivägedes teab mis meelakkumine. Muidu oleks juhtunud nii, nagu ühes kuulsas muinasjutus, kus üks süüdistas teist liiga väikestes ukseaukudes ning teine heitis ette liigset agarust, kogu meepott korraga tühjaks süüa.
On jah jube kitsad need käigud, poe nigu allveelaevas. Õnneks pole see labürint liiga keeruline. Lõpuks istusin maha, ohkasin ja võtsin aarde. Mõnus kastikolakas, selliseid on lahe leida, ja püsigu ta seal kaua. Tegin kolm korda TBIN TBIN TBIN ja võtsin Matu mündi kaasa, rapin seda natuke kodus ja vbl saadan mõned jupid edasi reisile. Tore, aitäh!
Huvitav objekt,ainult käigud on ikka kole kitsad :) Panime aga nimed kirja ning 13.reede tuur jätkus koos objektil puhanud ränduriga.Tänud!
Käisin seal suvel Scoutspataljoni vahepunkti otsimas, aga ei suutnud leida. Polnud veel ühtegi leidnud, ei teadnud mida otsima peab. Nüüd pimedas jäi hästi silma. Maja oli huvitavate tubadega. Pidid alles päkapikud seal elama, tõmbasin õlad kokku ja pressides läksin läbi. Pärast märkasin, et naelad on väljas ning läksin külg ees läbi. Maja ees oli georada, aga olime kolmas tiim. Huvitav koht, oli tore.
Kuna Ethelil oli trennipäev, siis ei saanud kohe otsima minna. Peale trenni otsustasime ikka ära käia. Muidugi ma lugesin kohe alguses aarde info läbi, kuid sama kiiresti suutsin kõik ära unustada. Nii et kui kohale jõudsime, siis nägin lae all ühte väikest auku ja muidugi oli vaja vaadata, et ega seal aaret pole. Priit tegi mulle pätti ja mina siis urgitsesin seal augus. Auk oli kive täis, enamuse neist tirisin Priidule pähe. Sellest oli kõigil nalja palju, nii et hästi läks, et Priit mind maha ei pillanud. :) Kui keerulisemad kohad said lõpuks läbi vaadatud, siis otsustasime ka lihtsamaid kohti uurida. :) Nii siis vajaliku leidsimegi. Kirst oli uhke. :) Sain sealt endale rinnamärgi.
Suured tänud peitjatele, mulle sellised kohad meeldivad. :)
Aarde avaldumise ajal hakkas mul varsti trenn, ei olnud plaan kohe minna. Pärast trenni jõudsin koju ja Priit ütles Kristel helistas sulle, miks ei vastanud. Loomulikult tahtsid nad aaret otsima minna, mis mul muud üle jäi olin nõus. Autole hääled sisse ja Paldiski poole teele, enne võtsime linnast Kristeli ka peale. Panin auto GPS-i koordinaadid sisse ja see õnneks viis täpselt aarde kõrvale. Siis palusin Priidul maa-ameti lehelt vaadata, kus aare täpselt asub, aga kahjuks ei saanud, nii Kristel kui Priit ütlesid levi täiesti null:( Aga noh mis seal ikka siirdusime aaret otsima, jõudsime õigesse kohta, enne kui aarde kirstuni jõudsime, oli vaja veel natuke akrobaatikat teha. Priit tegi Kristelile pätti ja Krissu ajas paar kivi Priidule kaela, kahjuks aaret seal ei olnud:) Pärast veel omaette podisesime, et oleme ikka lollid see oli ju suur aare, loomulikult tuli leid siis kiirelt. Vinge kast, võtsin ränduri ja panin uue ränduri. STF kl.23.10 Laur tänud aarde eest, pärast trenni oli hea vaheldus.
Kui aarde 40 minutit pärast avaldamist avastasin, mõtlesin, et poes on vaja ju niikuinii käia, miks mitte siis ka geoürituselt läbi astuda. Panin rahulikult riidesse ja asusin Paldiski poole teele. Ilmselt vihmasaju tõttu kippus liiklus niimoodi venima, et tekkis kahtlus, et ilmselt on minu kohalejõudmise ajaks juba seltskond laiali läinud.
Jõudsin kuhugi õigesse piirkonda, nägin ees autojälgi. Google lõpetas navimise ja ütles, et olen kohal. Ilmselgelt ei olnud, aga kaardil ei läinud ühtegi teed edasi. Päris-GPS-i suutsin viimase nädala jooksul kuhugi ära kaotada ja telefon ei saanud seal erilist levi kätte, mistõttu olin omadega parasjagu hädas. Otsustasin lihtsalt mööda jälgi edasi sõita. Jõudsin kuhugi ja tegin telefoniga uue katse. Tundus, et vist olen õiges kohas. Jätsin auto keset teed seisma, tõmbasin lambi käima ja nägin kenakest hulka jälgi igati sobivas suunas suundumas. Aga ei ühtegi autot. Selge - jäingi hiljaks.
Piilusin sisse. Tundus päris tontlik. Tegutsesin nagu Hollywoodi märulid on õpetanud: enne uksest sisseminemist valgustada kogu nähtav ala läbi, siis kiirelt sisse ja ka uksetagune läbi valgustada. Huhh, tühjus, jälle. Lõpus oli küll tunne, et siin peavad tondid elama. Kontrollisin üle - hoopis aare maigutas suud ja pilgutas ehmunult silmi. Ohhoo, milline uhke elukas! Tirisin teise päevavalgele, ei punninud väga vastu.
Tutvusin sisu ja õige uhke logiraamatuga. Vaatasin siit- ja sealtpoolt, aga ühtegi geologi ei suutnud tuvastada. Panin siis oma nime kell 20:37 esimesele reale kirja. Kahtlane värk :P
Suur aitäh peitjatele siia juhatamast! Väga lahe, et selline sisseseade on põhimõtteliselt rikkumatult säilinud. Aare oli muidugi ka mõnusalt suur ja sobiv :) Tänan ja soovitan.