Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Da Vinci kood aare tekitas minus huvi lugeda lahenduse teada saamiseks samanimeline raamat läbi. Mõne õhtuga neelasin mahuka teose, vaatasin filmi ning seejärel võtsin ette ühe Dan Browni varasema raamatu nimega “Digitaalne kindlus”.
Kui Riikliku Julgeolekuagentuuri (NSA) võitmatu koodimurdmismasin kohtab salapärast koodi, mida see ei suuda murda, kutsub agentuur kohale peakrüptograaf Susan Fletcheri, geniaalse ja kauni matemaatiku. See, mida naine avastab, vapustab võimukoridore. NSAd hoitakse pantvangis – mitte püsside ega pommide, vaid koodi abil, mis on nii keeruline, et halvaks avaldamise korral Ühendriikide luureorganite töö. Saladuste ja valede keerisesse sattunud Fletcher püüab päästa agentuuri, millesse ta usub. Kõigist reedetuna ei tule tal võidelda mitte üksnes oma riigi, vaid ka oma elu ja lõpuks oma armastatud mehe elu eest.
Aare on peidetud koordinaatidele:
59 2A.BCD
24 5E.FGH
Koordinaatide teada saamiseks tuleb vastused leida järgmistele küsimustele:
AB - Mis oli Strathmore'i lifti kood? Kasuta A1Z26 šifrit, seejärel liida kõik arvud kokku ning liida saadud vastusele omakorda 5.
CD - Esimesena surma saanud tegelase eesnimi. Kasuta A1Z26 šifrit, seejärel liida kõik arvud kokku ning lahuta saadud vastusest 20.
EF - Susani jälitusprogrammi töö katkes mingil põhjusel. Võta põhjuse arv ja liida 5.
GH - Tühistamiskoodi teada saamiseks oli vaja teha üks tehe. Võta tehte osaliste ristsummad, liida need omavahel kokku ning liida tulemusele omakorda 13.
Head lugemist!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Aare | Lõpp-punkt | Geokontroll 112/1105 |
Aarde sildid: soovitan (6), lumega_leitav (2), ilus_vaade (2), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC706ZT
Logiteadete statistika: 81 (97,6%) 2 2 2 2 0 0 Kokku: 89
Lahendus ootas juba excelis tükkaega. Kuna seal kandis juba asjatasime sai ettevõetud. Lähenedes nägime üht tuld objektil toimetamas, aga kui päris kohale jõudsime oli tuli kustutatud ja otsija kadunud kui tina tuhka. Lükkasime lambid tööle ja läks ka Roman-i tuli uuesti tööle. Kerge chit-chat ja otsima! Kiire leid, nimed kirja ja pärast veel veidi juttu. Kus mida otsida ja mis moodi :) Tänud!
Raamat oli üsna kaasahaarav ning sai hooga läbi loetud. Tänane jalutuskäik tõi põnevasse kohta, mida taas ilma aardeta poleks ilmselt iial avastanud. Aitäh.
Ühes tehtes tegin näpuvea ja ühe küsimuse puhul kohe piisavalt tähelepanelik, aga muidu sujus lahendus ilma suuremate probleemideta. Lõpus sujus ka kõik kenasti. Aitäh!
Õiged numbrid on nii ammu juba ootamas, et pole aimugi, kust need tulid. Samuti polnud mul mingit teadmist, et mis siin lõpus ees ootab. 30 meetrit enne nulli tekkis mul küll korraks tunne, et vist jääb leidmata, aga õnneks ikka otsustasime lähemale trügida ja siis nägin ka kindluse ära. Kiirelt jäi aare silma ning saime rõõmsatena lahkuda. Aitäh!
Oeh, ei teagi kust seda juttu alustada. See mõistatus on olnud juba pikkalt pinnuks silmas ning olen ka proovinud seda varem lahendada, kuid lõpuks viskasin ikka sahtlisse selle. Niisiis paar päeva tagasi tekkis ootamatult motivatsioon paar mõistatust lahendada ning see oli üks nendest. Google oli ikka väga-väga lahke tol päeval, kiiresti sain vastused küsimustele, aga ikka midagi oli puudu, lugesin veel korra küsimused üle ning seal see viga oligi - olin jätnud ühe sõna kahe silma vahele. Lõpuks siis sain selle rohelise kätte ning vaata sa vaid, sellest kohast olen umbes mustmiljon korda mööda sõitnud rattaga. Järgmisel päeval õhtu hämaruses veeresin kohale mööda kõige lühemat ja otsemat teed mida teadsin ja vaatasin objekti ennäe, kuidas küll selline koht siin on ja ma sellest ei teadud?!?! Otsustasin ikkagi kunagi hiljem tagasi tulla kui on valgem. Täna oligi see välja valitud päev, kui siia tagasi tulin ning objektile jõudes tuli leid hetkega. Imetlesime veel seda kohta ning tegin ka veel paar klõpsu endale, et kunagi hiljem neid vaadata ja teistele lugusid rääkida, mis küll seal oli. Aga igatahes mulle see meeldis väga. Suured tänud!
Raamatu lugesin läbi mõnda aega tagasi ning peale seda jäi täpp kaardil oma aega ootama, sest asukoht oli küll mõistlikul kaugusel, kuid maastik jättis küsimärgi. Täna aga kohale sai ennast veetud ning kuigi kottpimedas väga pilvisel õhtul ehk kõige parem idee ei tundunud, siis tegelikult läks kõik väga ladusalt. Aastate tagant oli meeles, kuhu enam-vähem auto võiks jätta ning peale väikest jalutuskaiku oligi aare käes. Tagasi raja poole minnes kohtasime võõrast, kes uuris, et kas me eksinud, mille peale rõõmsalt vastasin, et rajale tahaks tagasi saada ning selgus, et otsetee ei ole alati kõige otsem :D Võõras mees oli rajal, mis omakorda oli meist kümne meetri kaugusel. Veidi creepy, aga kõik läks hästi. Täpselt nagu raamatki - veidi trillerit ja närvikõdi, aga just parajas koguses, nii et mõnus paaripäevane lugemine oli, kus raske oli raamatut kõrvale panna, sest põnev oli ja lahendust tahtsin teada. Piisavalt osavalt kirjutatud, et kuigi kuskil raamatu keskpaigas tekkis aimdus, siis suutsin mitu korda veel ümber mõelda potentsiaalse pahalase osas ning rahu saabus viimasel leheküljel. Meeldivad üleüldiselt raamatu aarded, seegi alt ei vedanud, suur aitäh!
Mai luges raamatu läbi ja mina tegelesin Mai ohutult aardeni ja tagasi viimisega. Tagasiteel, kui üritasime tee peale tagasi saada, siis valgustasin oma pealambiga üht mööda kõndivat meesterahvast. Ta küsis, kas oleme eksinud ja ma vastasin, et näe seal on tee. Mai lisas, et miks minna ringiga, kui saab otse. Ja nii me kähku sealt tulema tulime. Aitäh!
Jälle siin jalutamas. Eelmisel suvel käisime alles siinkandis otsingutel. Õnneks ei olnud väga hirmus koht. Aitäh!
Dan Browniga on selline lugu, et enne kui tema raamatuid õnnestus lugeda, nägin kahjuks filmi Da Vinci kood. Saan aru, et film ei saa kunagi nii hea olla, nagu raamat, aga see oli selline jura, et pole pärast seda viitsimist olnud ühtegi Browni raamatut kätte võtta. Umbes aasta vahtisin seda mõistatust niisama, siis otsustasin guugli appi võtta. Ega ise ei uskunud ka, et see aitab, aga kõik vastused peale ühe õnnestus siiski kätte saada ja puuduvad numbrid pidin välja pommitama. Hea, et niigi läits. Kunagi kindlasti loen ühe tema raamatu läbi.
Olen küll mingil eluetapil olnud lasnamäe patsaan , aga see digitaalne kindlus oli mulle uus koht, või siis on teadmine sellest kadunud aegade hämarusse. Piirkonnas olen lapsepõlves ju ringi hulkunud. Otsingul jäin hätta, vihje aitas leiule kaasa. Aitäh!
Täna jäi juhuslikult näppu Pere ja Kodu, huvitaval kombel sattus ühte ajakirja kahe geomänguri tekst. Üks artikkel tutvustas geomängu võimalikele uutele huvilistele.
Oli põnev raamat küll. Neid Dan Browni omasid olen teisi ka lugenud, aga see on kuidagi kahe silma vahele jäänud. Lugemine läks väga kiiresti, pidin ennast veidi tagasi hoidma, et põnevust kauem jätkuks. Koordinaatide tagaajamine võttis aega ja miskipärast see jälitusprogramm oli mu kõige suurem segadusse ajaja.....sai isegi teistega arutatud seda. Lõppu otsustasin täna minna. Lund sadas jälle (miskipärast ikka siis, kui ma rattaga viimasel ajal minna tahan kuhugi) ja geps otsustas koostöö lõpetada. Kuidagi ma sinna kohale sain ja kui teised kirjutavad siin, et pimedas on suts jube, siis mul oli päevavalges ka. Laest kukkus mingi tutsakas krae vahele ja siis ma hüppasin kindlusest välja ka. Pidasin natuke vihje üle aru ja tegin veel vastavaid liigutusi. Kätte sain. Peitjale aitäh. No ei satuks muidu ikka üldse sellistesse kohtadesse vabatahtlikult :D
Oleme ausad, ega ma pole kõige suurem raamatukoi, aga selle raamatu juures juhtus ime. Võib öelda, et lugusesin selle läbi ühe hingetõmbega. Lihtsalt ei olnud võimalik muuks tähelepanu saada, kui ainult raamatule. Aaret läkkin otsima nagu tavaliselt öösel. Natuke kriipi oli, aga mõnus jalutuskäik ja mõnus ragistamine võsas. Vau. Sellises kohas selline kindlus. Väga huvitav koht. Tänud peremehele aarde eest.
Läksime jõe äärde jalutama. Tegime asja ka aarde juurde. Tänud
Salme võttis raamatu ette ja luges uskumatu kiirusega läbi. Lihtsalt niivõrd põnev olevat olnud, et käest ära panna ei saa.
Täna oli selline vaikne esmaspäev, kus võiks natuke ringi jalutada (loe: aardeid otsida), aga väga kaugele minna ka ei viitsi. See aare tundus igati külastamisväärne ja läksimegi otsima. Õigesse piirkonda jõudes vahtis Salme ekraani ja mina niisama ümberringi. Kui esimene arvamus oli, et peaks veel edasi liikuma, siis mina nägin midagi kahtlast, mis oli küll lumme mattunud, kuid siiski huvi pakkuv. Sumpasime kohale ja leidsime eest õige imeliku kindluse.
Aaret otsima ei pidanudki, see vaatas meile ise avalikust kohast vastu. Kuna tundus, et nii see olema ei peaks, võtsime ühendust peitjaga ja saime teada, kus konteiner algselt oli olnud. Kuna päris täpselt sellist kohta seal geoerrosiooni tõttu enam polnud, siis leidsime sarnase koha, mis aaret võõraste pilkude eest siiski varjaks. Midagi lõhkuma ei pea, õigest kohast vaadates aare ilusti leitav.
Kokkuvõtteks väga vinge aare, sest ilma selleta nii sürri kohta muidu kondama küll ei satuks. Täname!
Eesmärk oli tõesti selline, et Mirjam saaks oma sünnipäeva esimestel minutitel selle aarde logitud. Nii ka läks. Kohale jõudes oli omaette küsimus, millisest nurgast seda kindlust uurima peab. Suundusin siis alla, nähes ise, et uks on lahti. Õnneks muid elavaid hingi seal sees polnud ja konteiner vaatas ka maast vastu. Oli teine ära külmunud sinna. Kui õnnelik Mirjam oli ära loginud, siis asetasin aarde nii nagu vihjes toodud. Loodame, et on õige koht. Kui ei, siis peitjal tasub igaks juhuks üle vaadata. Muidu kena, täname!
Kord tekkis minul kinnisidee, et mina tahan oma sünnipäeval leida ja logida aarde, mis on sel päeval ka peidetud. Selle soovi rahuldamiseks on Tallinnas või selle lähiümbruses GC andmetel täpselt kaks aaret. Kuna üks neist tundus olevat kohe kindlasti kuskil punkris ja sinna ma jalga tõsta ei tahtnud, ei jäänud muud üle, kui see mõistatus siin lahendada (mõistatusraamatu sisu paistis ka minu õpitava erialaga nagu valatult) ning loota, et topsik ei asu kuskil ebameeldivas kohas.
Mõeldud-tehtud. Mõni nädal tagasi hakkasin otsima raamatut, mille abil mõistatus lahendada ning leidsin täitsa avalikult inglisekeelse versiooni interneedusest. Lugesin täpselt mõne lehekülje, kui sain aru, et enne tähtaega ma seda kõike läbi ei jõua. No mis seal ikka, tuli teha klassikalist tudengi lugemist - üle kolme rea, kohati üle kolme lehekülje ning mõõdukalt CTRL+F kasutades. Nii need vastused kokku jooksid. Küll aga, olenemata sellest, et olen matemaatikas üsna lahtise peaga, suutsin ma arvutusvea teha täpselt neljas tehtes. Seega sain natuke siiski kontrolli piinata ja vastuseid kaks-kolm korda kontrollida, enne kui oma rumalusest aru sain.
Võis üsna julgelt pakkuda, et aare asub Pirital, aga võib ette kujutada minu üllatust, kui peale rohelise tule saamist tuli välja, et asub teine vaat et minu koduaias! Koduuksest aardeni sadakond meetrit, linnulennult muidugi. Igal juhul paistis see aare olevat justkui minu jaoks loodud. Positiivne emotsioon kasvas.
Kuna laupäev iseenesest oli juba sisustatud, sai logima tulek planeeritud täpselt nii, et sissekanne saaks tehtud õige kuupäeva esimestel minutitel. Pool tunnikest enne olime stardivalmis. Viimasel hetkel otsustasin kaasa võtta ka oma pealambiga mütsi, siinkandis on neid vahvaid ehitisi üksjagu ning mõningane logide sirvimine kinnitas, et seekord peab siiski selle kõheda retke ette võtma. Jalutasime nii lähedale mööda rada kui saime ning mõnikümmend meetrit aardest eemal sukeldusime võsastikku. Edasi oli juba paras pimesiku mängimine, kuna koht oli langenud puid täis ning vastsadanud meeter lund ei teinud ka asja kuigivõrd lihtsamaks. Liikusime vaikselt lähemale ning nägime "kindlust" vaat et alles siis, kui me sinna sisse astumas olime. Uhhh, ei meeldi, ei meeldi. Märten läks kindlust allakorrusele vallutama ja mina kaitsesin ülevalt katuselt. Õnneks tuli Märteni hõise kiirelt, leidis tema selle topsiku maast lume seest. Logimise au sain mina, tegime ka paar kesköist klõpsu mälestuseks ning rändas teine taas kindlusesse, nüüd küll vana roostetanud elektrikapi peale. Kuidas see "kindlus" küll mööduvalt rajalt näha pole, on siiani müstika. Mina igal juhul nägin seda siin esimest korda. Igal juhul tegime mõned kiiremad sammud tagasisuunal ning üsna pea olime tsivilisatsioonis tagasi.
Mis ma ikka enam öelda oskan, oli täitsa vinks vonks aare ning kui peidukas oleks olnud ükskõik mis muu, oleks olnud priima. Igal juhul aitüma peitjale mõistatuse eest ja kesköist seiklust pakkumast!
PS! Raamatu loen ka kunagi täielikult läbi, jube põnev tundus!
PPS! Palju õnne mulle, juhhei! :)
Nüüd kus keegi oli leidnud tuli leid kiiresti. Edasi tagasi kokku jalutamist 3.2km, aitäh :)
Ei leidnud, sai isegi abi kõne tehtud aga ikka ei leidnud...
Mul oli kalendris sellel kuupäeval peidetud aarde kohapeal auk, niiet tuli plaani võtta. Õige raja leidsime kenasti. Tänan.
Selle aasta talv soosib igati raamatute lugemist. Huvitava lugemise kõrvalt sai vajalikud märkmed tehtud ning lisa vangerdus tulemuse saamiseks lisas veelgi põnevust. Kohaleminek võttis siiski pisut aega, kuid nüüd lõpuks sattusin lähedusse ja tegin teele jõnksu sisse. Ülikooli ajal olen selles kandis pisut kondamas käinud, kuid seda kindlust polnud ma varem märganud... huvitav. Hämarduva valgusega oli pisut kõhe värk, kuid sain hakkama. Igati temaatiline lahendus. Tänan.
Selle mõistatuse lahendamiseks võtsin ette inglisekeelse teose, mis oli suurest netiavarustest leitav. Natuke tööd sellega ning oligi teada, kuhu minna. Kohapeal ootas päris huvitav maastik, hea et päris kingaga ei tulnud. Suvel oleks selle kindluse leidmine kindlasti raskem olnud, praegu läks kergelt. Ka aare ise tuli üsna nobedalt välja, kuigi enne pidin kogu kindlusele tiiru peale tegema. Aitäh.
Põrutasime Tarmoga kodulähedasse piirkonda kus paar tunnikest geopeitusega ära sisustatud saaks. Ilm oli selle sügise teisele poolele omaselt üsna niru ja taevast sadas vihma aina juurde. Linnakingad polnud just parim jalatsi valik siin kooserdamiseks. Papud said küll poriseks, aga erinevalt Tarmost jäid need vähemalt kuivaks. Kohale jõudes oli minu nina gepsus mis ringi jooksutama sundis. Tarmol oli aga aega rohkem ringi vaadata ja leidis potensiaalse koha kiiremini üles. Püänt oli loomulikult hea.
Tänud.
Mysteeriumid ja kindlused on alati hinge p6imunud. Siinsega saan siiski 6elda et olin puhtalt Silverile töövarjuks. Preaguse aastaaja eelised on muidugi see et putukaid ega n6geseid enam pole. Selleeest saime aga hoopis vihma ja sopaga noomida. L6pp oli muidugi pärl omaette. Kll m6ni tegelane ikka oskab leida selliseid kohtasid :D. Tänud peitjale
Raamat sai juba ammu loetud - mõistatus siiski ei lahenenud sujuvalt kui ma õigesti mäletan. Miskit ma magasin maha või ei saanud pihta, ei mäletagi. Tegemist oli ka korduvlugemisega, kunagi ammu olin selle juba läbi lugenud. Peale hambaarsti juures käimist oli paras väike jalutuskäik teha, et tööle jõudes enam käsi ei väriseks. Valede riietega saab siin mõnusa kõrvenoomituse, õnneks ma külma kardan ja sellega mul probleemi polnud. Natuke ringi vaatamist ja aare käes. Aitäh!
Teekond aardeni oli paras mälestusterada..mnjaaa! Peidukas oli samuti väga üllatuslik! Tegemist on väga hea aardega! Siiralt soovitan ja tänan!
Raamat läks lugemise plaanidesse juba aarde avaldumisel ja üsna pea sai ka loetud. Raamat äge nagu teisedki Browni teosed. Aaret sai nillimas käidud juba eelmise Tallinna tripi käigus, aga sealsete teeremontide tõttu ja ajapuudusel jäi tookord lõpus käimata. Tänaseks oli kindel plaan sealkandis teha väike jalutuskäik. Nagu selgus, tegu ka minu kaasa nooruspõlve jalutusradadega ja seda enam sai võetud mõnuga ja heietatud :). Aarde asukoht oli pehmelt öeldes üllatav. Säärast kindlust poleks osanud oodatagi. Topsiku saime nobedalt kätte ja jätkasime jalutuskäiku :). Aitäh!
Raamat oli huvitav ja samuti oli huvitav südaööl seda aaret logida. Piirkond oli mulle tuttav aga seda konkreetset raamatuga hästi sobivat asukohta ei olnud varem veel näinud.
Otsustasime peale tööd minna aaret uurima. Selleks ajaks kui nullilähistele jõudsime oli juba pime. Tee aardeni ääretult libe ja võttis seetõttu kaua aega enne kui nulli jõudsime. Sellist kohta poleks osanud oodata. Aitäh!
Hetkel on lühikesed riided seal küll vastunäidustatud :D Aitäh aarde eest!
Head lähenemisteed otsides kohtasime kahel korral erinevatel tasanditel üht koera ja tema peremeest, kes polnud päris kindlasti mägironija. Teisel kohtumisel kõlas temapoolne küsimus „Ring täis?“, mispeale tahtsin ma hoopis küsida „Kuidas sa siia üles said?“ :D
Polnud see peidukas midagi nii hull, aitäh aarde eest!
Uus karp, uus logiraamat. Vanast karbist sai juhend ka üle tõstetud.
Karp on jälle seest märg ja logiraamat niiske. Viin millalgi parema karbi sinna.
Ukse avamisega asi ei piirdunud. Aardekarp oli seest ligumärg, logiraamat tänu minigripile siiski vaid veidi niiske. Konteiner tundus küll terve ja korralik, ei mõista kuidas vesi sinna sisse pääses. Kuivatasin kogu sisu ja vähemalt hetkeseisuga on kõik ok.
Kirvega leitud! Sõna otseses mõttes. Nagu kikael rahvusvahelisel saidil mainis, pani peremees ukse talveks kinni. Kuna praegu on juba kevad käes, siis aitasin peremehel ukse taas avada. Aga isegi kui abivahendeid ukse avamiseks poleks tarvis läinud, siis lühim lähenemistee oli täna umbes 3.5 ja ma sain ettevaatamatusest ikka korraks külje maha ka :o) Andromeda otsustas selle otsimise mõne kuiva suvepäevani edasi lükata ning jälgis selle asemel kolme metskitse, kes olid parasjagu sinna kevadisele jalutuskäigule tulnud. Tallinnas!
Aarde asukoht on mitmes mõttes lahe. Kena kant ja muljetavaldavad vaated. Ootamatu objekt, millest ei teadnud siiani midagi. Kaudselt veidi ka raamatuga seotud. Kokkuvõttes üsna emotsiooniderikas käik, aitäh!
Raamat oli põnevalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, õnneks taipasin õigel hetkel asju välja kirjutada, seega koordinaatide saamisega probleeme polnud. Millegipärast olen esimene ja ainus, kes karpi ei leidnud. Vaatasin küll päris hoolikalt, aga külmetav kaaslane palus otsinguid väga pikaks mitte venitada. Aitäh ikkagi.
Raamat sai uuesti läbi loetud aarde ilmumisel ... kui keegi praegu neid asju küsiks, siis küll enam ei mäletaks. Õnneks olid koordinaadid kirja pandud. Karp ise oli küll veits kinni jäätunud aga logiraamat täitsa okidoki. Imelik koht imeliku koha peal :) Täname jalutuskäigu eest!
Kuna ma olin kindel, et see aare asub kodust kiviviske kaugusel, siis ma tahtsin selle hirmsasti ära lahendada. Aga raamatut ma ka lugeda ei tahtnud. Lihtsalt ei tahtnud ja kõik! Tuli välja, et Herki tädi on seda raamatut lugenud. Väga tore! Aga oh üllatust - ta ei teadnud ühtegi vastust, lihtsalt ei mäletanudki.
Ega siis ei olnud muud, kui tuli sõber internet appi võtta. Sellest hetkest, kui mõistatuse avasin, kulus kokku 9,5 tundi kuni geokontrolli roheliseks sain. Selle 9,5 tunni sekka mahtus ka söömist, joomist ja muid tegevusi. Järjekindlus viis sihile.
Roheline geokontroll on meid oodanud juba ca nädal aega ja täna läksime siis logima. No tere urgas! Sellist kohta ei oleks ka kirvega ära arvanud, sest sinna ju niisama ei satu. Miks peitja sinna sattus, ei oska isegi mitte aimata... Tänud!
PS Karp oli seest niiske aga ei midagi hullu. Eks see karbi eripära, et laseb niiskust sisse.
Raamat, mida ma olin ka varem lugenud. Aga küsimused sellised, et ega sellest abi ei olnud. Neid asju lihtsalt ei saa mäletada. Seega tuli riilulist see jälle kätte võtta ja lugesin ausalt kõik otsat lõpuni uuesti. Täna läksin vulisevate ojade vahelt nulli ja panin nime kirja. Tagasitee valisin kuivema.
Laur andis teada, et karp oli seest märg. Vaatan üle mingi hetk.
Otsima tulime pimedas.Digitaalsest kindlusest sai pimeduse kindlus.Aitäh!
Raamat sai kohe aarde avaldamise järgselt läbi loetud, aga logimaminek muudkui jäi ja jäi venima. Täna lõpuks võtsime teekonna ekspromt ette, pimedas, ilma korralike lampideta ja Lauril polnud jalas ka kõige sobivamad jalanõud. Aga ära käidud ikkagi saime ja aarde ka leitud, mis siis et alles peale seda, kui mina olin teatanud, et seal ei saa aare kindlasti olla ja Laur siis selle „ei saa olla“ veelkord üle kontrollis… :D. Aitäh Madisele raamatumõistatuse eest, taoliste „lahendamisega“ õhtuid sisustada on ikka kõige mõnusam :).
Mõistatuse osa oli taas Marise kanda. Kohale minek jäi kuidagi pikaks ajaks venima. Ühel õhtul sai ette võetud Indyga jalutuskäik ja sihtmärgiks see aare. Plaan tuli muidugi suht ootamatult ja jalas polnud just kõige sobilikumad jalanõud. Mul vähemalt. Tundub, et muidu läheb aardeni suht tore jalgrada aga hetkel oli üks harudest muutunud nirisevaks ojaks. Õnneks lahkudes kasutasime teist teed ja seal oli olukord parem. Nullis aga ka kõige kiiremini ei läinud. Taskulampe meil muidugi ju polnud kaasas ja telefoni oma pidi siis abiks olema. Marise telefon aga otsustas lihtsalt kinni minna, niiet kahepeale oli meil üks suht hale telefoni valgustus. Sobiva peiduka leidsime küll üpris ruttu, kuid välistasime selle teatud põhjustel. Muud väga ei räägi, sest läheb liiga reetvaks, peitja teab juba rohkem infot :) Aga lõpuks saime ikkagi nimed kirja ja tagasiteele asuda. Tore koht! Tänud peitjale!
Sihukest asja ei osanud siit küll leida. Tänud peitjale.
Raamat tundus alguses igav,pärast läks aga põnevaks. Numbrid käes ja geokontroll tõstis käed üles. Nüüd vaid tuli sobivat aega oodata, millal siiakanti jõuame. Jõudsime ja otsisime veidi, kuidas siis muidu, ikka otsima peab ka. Suured tänud peitjale.
See konkreetne Browni raamat mulle eriti ei istunud, liiga lihtsakoeline mu jaoks. Lugeda võis ikka.
Täna läksime siis jalutama. Oh kuidas piibelehed lõhnasid ja lõpuks valdas mind täielik hämmastus, kuidas taolised kohad üles leitakse!? Aitäh!
Võõrkeelse raamatu leidsin lõpuks võrguruumist ühtede ja nullide vahelt lausa tervikuna üles. Marje luges sama infot eesti keeles ja paberil. Nullist erinev positivne tulemus oli, et saime kahe peale digitaalses geokontrollis kenasti roheka varjundiga resultaadi.
Pärast Haubitsapatareid seadsimegi sammud siia. Teekonnavalik polnud sugugi kindel, sest gepsu kaardil polnud kõiki radu. Ekraanilt lahkudes ja reaalsuses läks hulka paremini. Lõpuks olime ka kuskil kohal, kus koer, laps ja meesterahvas silma hakkasid. Õnneks (kui olid mugud) või kahjuks (kui olid geopeiturid) nad kaugenesid ja me saime nullile läheneda. See polnudki teps mitte kergete ülesannete killast. Gepski viskas villast. Nagu ikka, seni kuni mina nulli taga ajasin ja erinevate puude otsa piilusin, silmas Marje peidikut. Sisenesin ja avastasin täiesti vähedigitaalse topsi, kõik oli ka päriselt olemas! Leiurõõm sai taastatud, logiraamat logiga premeeritud.
Aare heas korras, evej. Tänud ja aitähid Madisele digitaalset lugemisvara ja põnevat osingut pakkumast!
Tänan, tänan, tänan peitjat. Nii lahe raamat. Eks raamatu teebki põnevaks see, kui suudad peategelasega samastuda - ikkagi mõistatuste huviline matemaatik. Raamat sai läbi paari õhtuga ja geokontrollgi tehtud aga tahtsin ikka kedagi julgestuseks ja vajadusel redeliks kaasa. See nädal joppas ja sain venna kaasa, kes oli valmis minuga väikese matka tegema. Panin venna kaardilugejaks ja kordasin mitu korda, et jälgi, et oleksime õigel pool. Muidugi tuli võtta ette pikem matk. Ja mis siis,ilm ju ilus. Minu kaardilugemine on ka paras naljanumber. Ikka oli vaja mäest üles ronida ja siis avastada, et vaja alla ikka minna ning leida tuldud tee kõrvalt ilus rada. Kui kaardi lugemise selgeks sain, siis ei olnud enam küsimust aarde asukoha osas. Karp leitud kohast, kuhu Rauno just vaatas. Logitud. Väga loogiline koht. Tänan peitjat,hea matk oli ja veel parem raamat
Üle pika aja sain selle aarde tõttu jälle ulmekirjandus kätte võetud.... ja ei kahetse... ei ilma aardeta vabatahtlikult järgmist sellist kätte ei võta, kuid põnev oli lugeda küll. Ka peidukas oli igati vinks-vonks. Veidi küll pimesikutasin, enne kui karbile näpud taha sain. Aitähhid!
Kui olin raamatu muretsenud ja selle lahti löönud, siis polnud vaja esimest lauset lõpetada, kui raamatu sisu meelde tuli. Kohale jõudsin probleemideta ja karp jäi samuti kärmelt näpu vahele. Aitäh!
Seda raamatut polnud lugenud, seega sebisin endale raamatu ja kadus aeg ja ruum, oli vaid tädi seal raamatus . Vahepeal torgati mingi taldrik nina ette, oeh on ikka head lapsed mul, nosisin kana ja muudkui lugesin. Lõpuks oli raamat läbi ja punkt kaardil paigas. Täna keerasime oma teed kõveraks ja tulime kindluse manu. Krm kui libe siin on. Hädavaevu jäin ühes kohas libastudes püsti. Sähvatus, mis keret läbis , hoidis aga kogu ülejäänud teekonna vältel kõik meeled erksad. No aru ma ei saa, miks need kindlused nii tillukesed tehakse, või olid varasemalt need inimsed nati tillemad. Tänud!
Eks meilgi ole olnud see küsimus teemaks, et Kes kontrollib kontrollijaid. Õnneks meie väikeses banaanivabariigis selliseid võimsaid struktuure ei ole. See rohkem suurte poiste mängumaa.
Raamatut lugesin vaid nii palju, kui aarde lahendamiseks vaja. Ise oleksin eelistanud autori mõnda teist teost, aga see on kõigest minu maitse. Mõnus oli märja ilmaga kuivas kohas logida. Tänud!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Esimesena ütles Priit ta loeb selle raamatu läbi, aga kahjuks see üldse ei edenenud. Lõpuks rääkisin Kristelile augu pähe, et ehk loed sina saab kiiremini lahenduse kätte. Nii see lahendus tuligi- tänu Kristelile. Peitjale ka tänud laheda mõistatuse eest.
See raamat oli mul varasemast lugemata. Üritati mulle seda mitu korda lugemiseks sokutada, kuid ma punnisin koguaeg vastu, kuna ma olin nii Ethelilt kui Reigolt juba hunniku raamatuid laenanud. Võõrad raamatud tuleb kiirelt läbi lugeda, muidu teine kord ei laenata. :) Lõpuks, kui mul oli veel kaks raamatut lugemata, andsin alla ja hakkasin Digitaalset kindlust lugema. Paari päevaga sain vastused kätte ja võis otsima minna.
Priit üritas alguses puujuurikatest otsida, kuid ma ei suutnud kuidagi uskuda, et peale selle raamatu mõistatust peidaks Madis aarde puu otsa. Õnneks oli peidukas täpselt selline nagu ma ootasin. :) Suured tänud selle eest.
Mulle meeldis nii mõistatus kui lõpp. Aitäh!!!
Oleks kõik mõistatused raamatute põhjal lahendatavad, oleks siis alles lust neid lahendada. :)
Kolm vastust sai kiiresti leitud aga neljas ei tahtnud kuidagi paljastuda. Sain siis väheke abi ja roheline süttis. "Kindluseni" jõudmine oli natuke raskem kui karbi leidmine. Aitäh!
Kuna mulle Netiplika väga ei meeldi, siis jäigi ainuke variant, Raamatukogu. Loetud sai mitmel õhtul, osa ka topelt, sest järgmine õhtu tuli eelmine päev üle lugeda kuna olin magama jäänud ja nii kohe mitu korda. Kohapealne urgas üllatas taas, no kust te neid leiate, appiiii!
Aga väga hästi läks teemaga kokku ja ma poleks seda raamatut vist iialgi leidnud ja lugenud, Tänud!
Selle mõistatusega oli tükk tegemist. Ei ole see matemaatika ikka kergete killast. Kõigepealt suutsin parandusteguri 20 liitmise asemel lahutada. Sellest geokontroll muidugi midagi head ei arvanud. Kui oma veast aru sain ja liitmise asemel lahutasin, siis suutsin selle tehte ka valesti teha ja oli tükk hämmingut. Kõik justkui klapiks, aga ometi ei klapi ka. Kohapeal läks juba üsna valutult. Aardest tuli kaasa rändur. Aitäh peitjale.
Siia jõudsime juba pimedas. Lambiga vehkisime ikka algul puude latvu, pidi ju üleval olema, aga nullis sai selgeks, et tuleb otsida mujalt. Jätsime aardesse ränduri. Aitäh.
Kahel õhtul sai end Susani tegemistega kurssi viia. Lõpus läks omajagu põnevaks. Midagi sarnast juhtus täna ka õues, et on ja oled, astud ja siis, oih mis siin siis on. Kribasime nimed raamatusse ja astusime edasi. Tänud peitjale.
Konterinerit otsides hakkasin küll mõttes kergelt vanduma, Madis kurat küll miks Sa Liisi sellistesse kohtadesse jalutama viid, millal hakkad teda ilusatesse kohtadesse romatikale viima. Samas nii jalutuskäik sinna, kui tagasi juhul kui ikka taas hulluses otse ei põruta, on ju igati kaunis ja aega ja kulgu väärt. Võtan siis mõeldud mõtte tagasi ja tänan suunamast
Kui olin kunagi "Da Vinci koodi" läbi lugenud, tormasin samuti hurraaga autori kõiki varasemaid raamatuid hankima. Suur oli aga mu pettumus kirjaniku kõige esimest teost ehk "Digitaalset kindlust" läbi lugedes. Kui "Da Vinci koodis" oli minu arvates lausa suurepäraselt näidatud, kui leidlikult suudab inimene igale tähtsale või vähemtähtsale asjale anda täiesti uue ja teistsuguse seletuse, kui natuke fantaasiat kasutada, siis "Digitaalses kindluses" ei olnud üldse sellist elegantset avastamist. Liiga palju tehnikat, matemaatikat ja muud staffi. "Da Vinci kood" oli andekas ning homo sapiensile omaselt - kõigega oli seotud müstika. Ma ei tea siiani veel ühtegi inimest, kes poleks "Da Vinci koodi" lugemise ajal või järel läinud “Püha õhtusöömaaja” pilti netist uurima, kas tõesti moodustub sealt mingi salajane sümbol. "Digitaalne kindlus" oli minu jaoks lihtsalt igav.
Seega ei vaevunud ma raamatut just väga uuesti hankima, vaid otsisin pea sama taibukalt, kui raamatu peategelane, kõigile oma küsimustele teisel teel vastused. See oli lihtne, mis aga muidugi ei tähendanud, et kõik oleks veatult toiminud. Pärast 5ndat katset geokontrollis punase asemel midagi rohekamat näha, otsustasin lõpuks sõna-sõnalt aardekirjeldust lugeda. Ohjah, millal ma õpin ka vähetähtsaid sõnu tähtsateks lugema. Eirates absoluutselt sõna "eesnimi", tagusin ma lolli järjekindlusega täisnime sisse ja muutsin seetõttu kõiki teisi numbeid vastavalt tundele.
Kohapeal just ülearu kiirelt ei läinud, kuid jäime siiski normaalaja sisse. Tänud mõistatuse eest.
Üks naljakas lugu nende šifritega. Koolis õppisin hiljuti infoturvet ning muuhulgas räägiti meile ka krüptograafiast. Kõik õpilased küll teadsid, mis on krüptograafia, kuid suur oli õpetaja imestus, kui minu käsi ainukesena tõusis iga järgneva küsimuse peale: "Kes teist teab Caesar šifrit?", "Aga Vigenère šifrit?", "Kuidas oleks raudteeaiaga?" Lõpuks ei pidanud õpetaja närv enam vastu ja küsis, kust ma neid kõiki tean. "Geopeitus," piuksatasin mina alandlikult. Nüüd saan veel ühe šifri loetellu lisada.
Raamatukogudes käija ma pärast ebameeldivat kooliaja kohustuslikku kirjandust enam ei ole aga paistab, et lähitulevikus peab seda harjumust vist harrastama hakkama. Antud aarde puhul ma mõistatusse polnud jõudnud süvenedagi aga kuna Inga oli samal hommikul selle edukalt lahendanud ja soovis leida, siis muidugi ma ei hakanud selle peale ei ütlema. Koht ise oli aga üllatuslikult huvitav. Mõtlesin vaid, et kuidas selliseid urkaid leitakse. Otsimisega väga ladusalt ei läinud. Pärast mõningast ülemõtlemist oskas õnneks Inga õigest kohast karbi ilmale tuua. Aitäh!
Raamatust leidsin vajalikud andmed, aga selgus, et ristsummat ei osanud esimese korraga arvutada. Igaljuhul põnev raamat. Kohapeal oli ka põnev avastus, tänud.
Raamatu lugemisega läks kiirelt.Täpselt küll ei mäleta,aga miski kaheteist tunniga sain küll kaanest kaaneni läbi loetud.
Kohapeal uudistamist samuti jagus.Tänu geopeitusele satub ikka igasugu nurkadesse kolama.Ingrid tõmbas karbi elegantse liigutusega välja ja pani nimed kirja. Aitäh nii lugemissuunise ,kui ka põneva asukohaga aarde eest!
See aare pakkus mulle midagi, mida vaid väga vähesed aarded suudavad - sain korraks ajas tagasi rännata. (ja ma ei räägi siinkohal raamatust, see on mul ikka alles pooleli.) Tänan Sind Madis selle eest!
MIngi uus noorus on vist mõnel peale tulnud - kolab mööda kahtlasi punkreid ja pööninguid, loeb vennalike sotsmaade kirjandust - kas nüüd järgmisena tuleb Pal-tänava poisid? :)
Anyways, seda raamatut olin ma kunagi täitsa lugenud, paraku on sellest ikka aastaid juba möödas. Niisiis tuli jälle pisut avarama pilguga avarustes ringi vaadata - avarustes sisaldub tavaliselt terve hulk igasuguseid vastuseid, ole aga ise mees ja leia neile küsimus. Ligipääsu otsimisega läks tiba aega, ega ma neid radu sealkandis peast ei tea küll. Aga kohale me saime ja nimed saime kirja. HUll koht jälle - miks küll peitja sinna sattus ja mis seal tegelikult on? Aitüma ka!
Ilmselt esinen ma nüüd vanainimese nišiarvamusega :) aga mina soovitaks alustada "Seiklusjutte maalt ja merelt " sarjaga, enne kui Hr. Brown ette võtta. Ma saan aru muidugi, et kodeerimine ja šifreerimine ja müstifikatsioon , aga kui internetis esimene arvustus ütleb " I read the book so You do not have to" on see ka mingi näitaja. Natuke üles haibitud on see teema ja tegela(ne)sed. Ja kes ütleb et A1Z26 on megakrüpto , see peaks vist pisut geopeituse mõistatusi lahendama - isegi need on kohati krõbeda(ma) raskusastmega. ROT13 on siin lehel lausa iga aarde juures välja riputatud :) See selleks. Lahendasin laisal meetodil - tubli pool tundi läks , siis oli vaja veel aru saada mis on number ja mis arv. Õnneks on hetkel kõik joones. Ja voila - tehtud ta oligi. Kohapeal läks kiiresti - jälle kena jalutamiskoht ja aarde suhtes nii ja naa. Aga tervitame avanevaid võimalusi linnalähedases ilusas võsas jalutamiseks. Aitähh. Keset päist päeva veel teolt tabatud kah :) selja tagant :) by [metroo]
Kuna ma raamatut ei oma, siis tuli appi võtta internet. Peale nii umbes poolt tundi oli kolmele küsimusele omast arust vastus käes, aga kuna nende abil ei paistnud ühtegi mõistlikku kohta kokku tulema, siis hakkasin uuesti otsast pihta. Teise lainega sain juba sellised numbrid, mis geokontrollile ka meeldisid. Lõpus läks ladusalt, mõni minut ja aare oli käes. Tänud peitjale.
Raamat riiulil lausa ootas ülesirvimist ja nii need numbrid tulid robinal. Mõistatus meeldis väga, kindlus ise minusugusele veidi liiga raske vallutada. Tänud
Minu jaoks algas selle aardega seonduv üsna samamoodi, kui Kaupole. Tunnis märkasin aaret, 30 minutit hiljem võtsin samanimelise teose ka raamatukogust välja. Õhtul hakkasin sirvima ning endale märkamatult lugesin 200 lehekülge 17-22ni ära. Oleksin veel edasi lugenud, kuna nii põnev oli, aga väsimus tuli peale. Eile lugesin siis järgi jäänud 206 lehekülge ka ilma vahet pidamata ära, kuna lihtsalt ei saanud raamatut käest panna. Iga peatükiga pinge ja põnevus aina kasvas ning tahtsin teada, kes siis ikkagi TRANSLTRI ja Digitaalse Kindluse vaheliste asjadega tegelikult seotud oli ning kas Davidil läks otsingutel ehk seekord juba õnneks. Pikemalt ei taha eriti rohkem raamatust rääkida, muidu rikun kellegi jaoks veel lugemisrõõmu ära. Lühidalt ütlen: soovitan lugeda. Saab nii nalja, draamat kui ka actionit. Kui kaalute, kas lugeda või googeldada, siis kindlasti soovitan lugeda, ei pea pettuma.
Nüüd ka aardest natuke. Geokontrolli sain esimese katsega roheliseks, objektile lähenedes nägin eemalt juba kedagi tegutsemas. Polnud kahtlustki, et kaasmängijad. Paluti mul samuti aare üles leida ja siis saidki logid kirja. Aitäh peitjale hea raamatusoovituse kui ka aarde eest. Ei tea, kas ma ilma selle aardeta üldse oleks kunagi selle põneva teose kätte osanud võtta?
12:49 - istun loengus ja märkan uut aaret.
13:35 - lõppeb päeva ainus loeng ja homne päev on vaba.
13:50 - sain raamatu kätte.
14:21 - hakkan lugema.
Vahepeale jäävad ~2 tundi muid toimetusi ja kaks raamatu kõrval magama jäämist.
03:00 - ärkan raamatu kõrval üles, üle 2 tunni ei maganud aga täpsemalt ei tea.
05:00 - raamat on läbi ja 10 minutit hiljem geokontroll pihtas.
Pole palju raamatuid lugenud ega ka nii kaua järjest lugenud. Alguses häiris kui kirjeldati Susani kontorisse jõudmist. "Pidi läbima kümneid relvastatud valvega väravaid, hääletooni abil isikukontroll, tonne kui mitte megatonne kaaluvad uksed." Kõik oli ebarealistlikult suur ja salajane. Siis see suurusehullustus vähenes ja sündmused pakkusid põnevust. Arvasin teadvat kuidas mõni olukord laheneb, aga tegelikkuses läks kõik risti vastupidi. Selliseid juhtumeid oli vist paarkümmend. Pole varem raamatut lugedes midagi sellist kogenud, et koguaeg ja kuni raamatu lõpuni kõik varasemad teadmised lüüakse peapeale. Tekkis arusaamatus, miks teadvusetut meest paari möödakõndija juuresolekul ei suudetud maha lasta või paljaks röövida, küll aga suudeti kiriku täie rahva seas märkamatult selja tagant mees maha lasta. Tänu huvitavale teemale ja põnevalt kirjutatud teosele suutsin nii palju lugeda. Kindlasti oli oma osa ka koordinaatide kättesaamisel.Poole peal mõtlesin pakkuda idee, et teha tähestikuseeria autorite perenimede järgi, mis nõuaks raamatute lugemist ja poleks googeldatavad. Enam aga ei taha, päris kurnav oli. Koordinaatidele jõudes tekkis küsimus, kuidas selliseid urkaid leitakse?
Kui Kaupo hommikul uuest aardest teatas, võtsin kohe huviga lahti, vaatasin mõne sekundi klaasistunud pilgul otsa ja panin uuesti kinni - kui keset tööpäeva peab hakkama raamatut lugema, siis pole lootustki. Suureks üllatuseks andis Arvo varsti teada, et ta on täiesti omal initsiatiivil asja ära lahendanud ja tõesti - kolmas roheline. Jäi ootele, et õhtul koos otsima minna. Õnneks tuli ka varsti Mihkli positiivne logi, mis pinge maha võttis.
Õhtuks oli ilm ootamatult külmaks läinud, aga ei see meid heidutanud, pani ehk ainult natuke kiiremini liikuma. Vaid GPS näitas veidi vähevaimustavas suunas, mille peale ma agaralt kohe kanni maha toetasin ja särgivahe lund täis korjasin. Noh, tundus nagu hea mõte. Küll aga tõi see meid Mihkli jälgedele, mis kenasti üsna oodatud kohta juhatasid. Edasine osutus aga päris huvitavaks - tükk aega uudistasime. Kui sellest küllalt sai, leidis Arvo olevat paraja aja, et aardekarp välja tõmmata. Kirjutasime kell 21:50 teise logi. Tõtt-öelda ma ei mäletagi, kas ma seda konkreetset raamatut olen lugenud, sama autori mõned raamatud on igatahes läbitud küll. Lõpp oli uudistamist väärt nii või teisiti, aitäh!
Vahetunnis leidsin gp lehelt uue aarde. Vaatasin, et mõistatuse lahendamiseks peab raamatut lugema ja viskasin asja kõrvale. Varsti sai seni edukalt allasurutud ftf-sõltlane minust võitu ja ma hakkasin mõistatust purema. Telefonis polnud seda kõige parem teha, aga varsti olid mul kõik numbrid peale ühe käes. Ei õnnestunud mitte ühegi nipiga seda numbrit raamatut lugemata kätte saada. Jäi üle ainult pommitada. Tegin näppudele mõned venitusharjutused ja valdav enamus saksa keele tunnist möödus koordinaate kontrolli toksides. Ühel hetkel sain ka rohelise kätte. Pärast igavikuna tunduvat kümmet minutit sain lõpuks aarde poole minema hakata. Õnneks ei pidanud bussi kaua ootama. Kohapeal ei läinud kaua ja FTF läks kirja 15:18. Diskreetsuse huvides ma rohkem ei kirjuta, minge ja vaadake ise :) Olgugi, et lahendasin mõistatuse ''laisa'' meetodil, tekkis mul lahendades huvi raamatut lugeda. Aitäh!