Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Pavel Vežinov (kodanikunimega Nikola Gugov; 9. november 1914 Sofia – 21. detsember 1983 Sofia) oli bulgaaria kirjanik. Ta õppis aastatel 1938–1944 Sofia Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Ta on töötanud ajakirjaniku ja filmistsenaristina. Sügisel 1944 sai tast ajakirja Frontovak rindekorrespondent ja peatoimetaja.
Ühe teosena on Vežinov kirjutanud teose "Juhtum vaiksel tänaval". Antud aarde leidmiseks peab nimetatud raamatut lugema ning leidma vastused mõningatele küsimustele. Kuigi raamat on kirjade järgi mõeldud keskmisele koolieale, siis usun, et see on piisavalt põnev ka täiskasvanutele.
Aare asub koordinaatidel:
59 2A.BCD
24 4E.FGH
AB = Mis nimega tänaval elasid Vasko ja tema pere? Kausta A1Z26 šifrit, liida kõik arvud kokku ning liida omakorda 1.
C = Mis värvi oli auto, millega sõitis arst? Kasuta A1Z26 šifrit, liida kõik arvud kokku ning võta saadud tulemuse viimane number.
D = Kui vana oli Vasko? Liida vanusele 1.
E = Kes nägi pealt teise lapse röövi? Võta eesnimi, kasuta A1Z26 šifrit, liida kõik arvud kokku ning lahuta saadud vastuse esimesest numbrist teine number.
F = Kes (ees- ja perekonnanimi) oli Vasko kadumise taga? Kasuta A1Z26 šifrit, liida kõik arvud kokku ning seejärel liida saadud vastuse numbrid kokku.
G = Kes leidis Vasko kaotatud raha? Kasuta A1Z26 šifrit, liida kõik arvud kokku ning võta saadud tulemuse viimane number.
H = Mis oli kollaste kingadega mehe nimi? Kasuta A1Z26 šifrit, liida kõik arvud kokku ning võta tulemuse teine number.
Head lugemist!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.ester.ee/record=b1364333*est
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Aare | Lõpp-punkt | Geokontroll 80/400 |
Aarde sildid: lumega_leitav (3)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC70A73
Logiteadete statistika: 77 (98,7%) 1 1 2 1 0 0 Kokku: 82
Soomest laste juurest tagasi tulles tegime siin ka väikese peatuse. Olime siin juba varem luurel käinud aga siis polnud abivahendit kaasas. Seekord olime hästi varustatud ja aare meie eest peitu ei jäänud. Tänud peitjale
Peale koolipäeva tulime siia luuret tegema, et mis seis on. Läks aga nii, et kohapealsetest vahenditest piisas kenasti, et aare kätte saada. Aare heas korras, aitäh vaikse tänava juhtumise eest!
Läksime lahendust kontrollima ja karpi otsima. Tee oli korralikult umbes ka peale tipptundi, lisaks ligipääsutee ka blokeeritud... Õnneks ikka lasti läbi, ei viitsi ju nii kõleda ilmaga pikka matka teha, pidi ju suht drive-in olema :) Lahendus oli õige, aga kahjuks polnud karpi kodus. Pidasime nõu viimase leidjaga ning peitjaga- kuna me seal juba erivarustusega olime, siis paluti uus tops paika panna. Õnneks varudes üht-teist leidus ja saigi PET paika. Ainuke palve oleks järgmistel otsijatel-leidjatel võtta kaasa magnet ja teip ning veidi konteinerit tuunida (siis saaks ilmselt veidi paremini peita). Tänud!
Herkil oli see Vaikne tänav juba päris pikalt pinnuks silmas. Kuna raamatukogus käija olen mina, siis tegin enda arvates hoolega eeltööd, et raamatu asukoht lokaliseerida, kuid üpris tulutult. Kuidagi tundus nii, et kõikjal oli olemas 1 eksemplar, kuid see vaid kohapeal lugemiseks. Aga see ei sobinud mitte. Lõpuks juhtus nii, et sain selle teose omanikuks ja sealt edasi läks juba kiirelt ja lihtsalt. Suhteliselt.
Peab mainima, et raamat üllatas ja toidupoti kõrval sisuliselt nälga kannatav isakuju oli muidugi omal moel eepiline:) Aga üllatusi oli muidugi teisigi, sest süžee keerdkäigud olid minu jaoks kuidagi ootamatud või ebaootuspärased. Tolle ajastu lasekirjanduse valguses või nii. Raske seletada:) Juba neljapäeva õhtul hakkas Herki mind siis moosima, et võiks minna logima - et temal juba jooksuringil eeltöö tehtud ja vaja on vaid redelit ja pimedust. Ja mind (optional) :)
Reedel tulin koju ja kuna päevad on meil nüüd pikad, siis hakkasime ootama pimeduse saabumist. Ootasime, ootasime, hakkasin juba haigutama, aga siis öeldi, et hakkame siis minema ja enne lähme veel paarist kohast läbi. Sellest paarist kohast mäletan ainult seda, et mind jooksutati läbi Järve metsa võsa ringi ja mina muudkui haigutasin ja mõtlesin, millise disk-golfi platvormi murukatte peal end kerra võiks tõmmata ja linnulaulu saatel veidi tukastada võiks.
Lõpuks jõudsime pilkases pimeduses päris vaiksesse kohta, mis siiski päris vaikne polnud. Minule usaldati taskulamp ja sellega ma ennastunustavalt vehkisingi, kuni redel püsti pandi ja logida sai. Aitäh aaret peitmast!
Vot see oli üks kole raamat. Selgus, et kommunistide ideaalmaailmas olid oma varjatud ja tumedad küljed. Mitte et see mulle uus teadmine oleks.
Tol ajal suhtumine laste kadumisse oli niivõrd jube, et poleks siis küll tahtnud lapsevanem olla. Suhtumine naiste rolli oli selline, et mees selles ühiskonnas oleks tahtnud küll olla, aga väga häbi oleks olnud. Milline teenindus! Lapsed saadetakse ihuüksi jumal teab kuhu, peaasi et mehel lemmiksöök laual oleks. Loodan, et selliseid aegu ei tule enam kunagi tagasi, kuigi igatsejaid tundub piiri taga olevat.
Õnneks väga keskendunult ei pidanud lugema ja süüvima kommunismi heaolusse, roheline kontroll tuli esimese katsega.
Kohe oli selge, et otsida on kõige parem pimedas. Igaks juhuks käsisin ka luurel. Täna saabusime õigel ajal objektile ja ükski mugu ei seganud meie tegevust. Girlt arvas, et oli hirmus. Väike vääratus oli, aga muidu läks hästi. Aitäh!
Pimedas. Alguses tundus halb idee, aga samas sai peaaegu drivein tehtud ning siis oli juba abivahendi liigutamine käkitegu ning samal ajal kui Kärt kõike valmis seadis, lugesin ma paari logi. Kärt tegi füüsilise pingutuse, mis sinult aus tundus, arvestades, et mina olin selle raamatu läbi lugenud. Ütleme nii, et edasi ei julgeks soovitada, aga endale täitsa huvitav oli, kui mõelda nõukaaegsele tsensuurile ja kirjanduskultuurile, siis päris põnevaid radu hakkas mõte liikuma. Aare ise ka täpselt selline, et soovitada ei julge, selline paras spetsiifiline, aga samas tänu Kärdi agarusele ja minu laiskusele sai asi päris kiirelt ja viisakalt tehtud pimeduse varjus tööpäeva õhtul poole kümne paiku. Mina tänan, tore aare.
Mai luges raamatu ja siis see aare jäi ootama seda päeva, kui on super kiire. Täna oli closing päev raamatupidamises ja kui mu 13 tunnine tööpäev läbi oli tulime seda kodulähedast aaret logima. Jõudsime kohale ja aaret ei näe, siis avastame, et abivahendit on vaja. Mai ajas auto aarde kõrvale. Ma võtsin valgustuse ja abivahendi välja. Esimene kord ei jäänud midagi näppude vahele. Tekkis väike paanika, katsusin korralikult üle ja aare oligi käes. Oli kiire seiklus. Aitäh!
Raamatu soovituse eest suured tänud. Meeldis lugeda. Täna sai abivahendiga logimas käidud. Aitäh
Lugemine on üks asi, aga üksi ukerdamine sootuks teine. Oli vaja looduslikku abivahendit veendumaks, et aare on oma kohal ning omajagu akrobaatikat, et see sealt kätte saada. Nii mõnigi teetanus ja keskaegse piinariista/aia põhjustatud evistseratsioon jäid seekord saamata. Tehislik kaasaskantav abivahend tuleb kindlasti kasuks.
Kui see raamatukogu ainus säilituseksemplar oli hoidlariiulitelt meie kapinurgale tekkinud, siis ei jäänud muud midagi üle, kui asjaga tegelema hakata. Kuna eile oli lumetuisune ilm, siis tundus igati hea mõte soojas toas raamatut lugeda.
Raamat oli sisult natuke põnev ja samas tuletas meelde minu lapsepõlves loetud nõukogude autorite noortekirjandusteoseid. Igatahes mõne tunniga oli väikese Vasko kadumisjuhtum läbi töötatud ja vajalik info ammutatud. Koordinaadid saime ilusti kätte ja täna õhtul otsustasime kohe seda kohalikku sündmuskohta uurima minna. Natuke tiirutasime mingites seni avastamata paikades kuniks jõudsime piisavalt lähedale, et jala edasi liikuda. Autos oleva abivahendiga oli aardeleid kiire. Karbiga oli kõik parimas korras.
Aitäh peitjale!
Punkt kaardile tekitatud, käisime kohapeal ära. Natukene nuputasime kuidas logima saame, aga õnneks olid vajalikud abivahendid olemas. Aitäh!
Just täna oli õige aeg, see juba mõnda aega tagasi külastamist ootav mõistatus lõpuni roheliseks värvida. Teine lähenemis katse osutus edukaks ja peale mõningast vaatlemist oli otsitav tuvastatud. Kättesaamine oli aga juba hoopis isemoodi peenmotoorika. Tänan peitmast.
Numbrid ajasin millalgi eelmine aasta kokku ja peale rohelist kontrolli tõstsin ta teiste lahendatud mõistatuste kausta välitöid ootama. Nii mõnigi ootab juba mitu aastat ja osad on isegi arhiivi jõudnud. Siis aga tegin endale toreda karuteene kui ükspäev kogemata lahendatud koordinaadid ära kustutasin. Aga mis seal ikka, mälu järgi enam vähem mäletasin kus ta olema pidi ja asusin otsingutele. Koht aga tundus jube kahtlane ja seal olevad 2 kõige paremat peidukat tundusid veelgi kahtlasemad. Otsustasin et las ta olla ja tulen teinekord rahulikumal ajal tagasi. Kuumusel trehvasin peitjat ha jutu käigus käis see aare ka läbi mis tuletas ta mulle jälle meelde. Kodus aga võtsin kaardi uuesti lahti ja sisestasin otsitava koha koordinaadid geokontrolli. Punane ok. Nac ringiratast pommitamist, ikka punane. Roheline tuli oli ju varasemalt olemas olnud aga oma ettevaatamatuse tõttu... Uuesti raamatuga tutvuma ei hakanud vaid küsisin varemleidnult kinnitust oma mälupildile. Sain nüüd targemaks et oli lihtsalt paarsada meetrit valesti mäletanud ja ühel teisel vaiksel nurgaragusel asjatanud ;) Täna tulin siis vigadeparandusele ja muidugi kaks kätt taskus. Vähemasti üks abivahend pastakas oli kaasas. Seda kontrollisin juba tulema hakates :) Kohapeal oli kõik vajalik olemas millest endale logi kirja saamiseks vajalik kokku kombineerida. Ei midagi kontimurdvat. Täitsa mõnus sirutus. Tänud peitjale
Kõige rohkem võttis aega tee leidmine aarde juurde aga lõpuks oli pmst drive-in. Korra ajurakke muditud ja plaan oli paigas, köis ja rakmed ajasid asja ära, peale 10et minutit oli nimi kirjas, väga mõnus pisike nokitsemine, suur suur aitäh :) Minu poolt ka lemmikpunkt ;)
Eks nende kirjandusega seotud aaretega on nii, et eeltöö nõuab aega. (Toas veedetud) aega on aga talvel oluliselt rohkem kui suvel seetõttu nüüd olemegi riburadapidi need ette võtnud. Lahendus oli olemas ja tänane teekond viis siitkaudu mööda siis tegime hästi pisikese kõrvalepõike. Kuigi abivahend lihtsamaks logimiseks oli autos olemas, ei viitsinud hakata seda kaasa võtma. Tundus, et peaks ka niisama saama. Saigi. Aitäh aarde eest!
Soovisin poistele head und ja hiilisin sõpradega kinno. Liiga vara aga kobisin välja, seega jäi väike auk ka ühe aarde otsimiseks. Oligi teine liiga pikalt ootele jäänud. Õhtul oligi hea rahulik seal vaiksel tänaval toimetada. Jalutasin lõppu ja asusin standard kohtadest aaret otsima. Kui aga leidu ei tulnud avasin lõpuks ka kirjelduse. Maastik ja vihje panid muigama, kodutöö oli ilmselgelt tegemata jäänud. Polnud küll sobiv riietus seljas, aga proovima pidi. Mõned manöövrid hiljem oligi karbike pihus. Veel paar pingutust ja karp ka tagasi omal kohal. Kingad jäid küll terveks aga päikseprillid said küll taskus muljuda. Õnneks need mul ongi sellised painutatavad ja peagi oli oluktord taastatud ning võis rahus kino poole edasi kihutada.
Tänud.
Tänav oli jätkuvalt vaikne ja saime rahus nimed raamatusse jätta. Raamat iseenesest meeldis. TFTC!
Raamat sai millagi üsna ammu loetud, vastused olid nagu kõik olemas, ei teagi, kas oli viga selles, et endal polnud kollaseid kingi jalas, aga geokontroll minu šifferdamisjärgseid arvutusi heaks ei kiitnud. Ühel hetkel lõin käega ja sinnapaika see jäi. Tükiks ajaks jäi. Aga nüüd ühel päeval jäi taas "jalgu". Täna õhtul käisime ka lõpus ära. Veidi kahtlasena end tundsime seal, aga päeval oleks vist veel hullem ja ega see pole ju esimene ega viimane selline kahtlasevõitu sahkeramine. Täname.
Raamatut tuli mitu korda sirvida ja siis ka veel abi küsida kuna paar infokildu olid raskemini leitavad. Kuna täna kaugemale ei olnud viitsimist sõita, siis käisin kohapeal logimas hetkel kodule lähimat aaret.
Sellel vaiksel tänaval sai täna natuke kambaga hiilitud. Kohapeal hindasime natuke olukorda ja pidasime plaani, mis pidi torn püsti panna. Strateegia paigas, hakkasime ehitama. Täitsa hästi saime hakkama. Ükski lüli ei vedanud alt ja logi saigi kirja. Tänan.
Mitmekesi on ikka lihtsam sellised asju teha. Igatahes nalja sai, tänud.
Siin jällegi algul valel pool. Müügimees andis nõu, kustpoolt õigele poole saab. Kaasa tuli rändur. Aitäh.
Mina loen enda raamatud ise ning õnneks ei pea ka taga ajama, kelle käest ja kust saada. :) Eriline lugemiselamus see paraku polnud, kuid peitjal on selle raamatuga isiklik suhe, saan ma aru. Avatud meelega sobis seda vaadata ikka. :) Täna astusime läbi, abivahend oli autos ning logisime sipsti ära. Jätsin Islandilt tulnud ränduri.
Kahjuks ei saa/jõua ma seda aaret enam logida, sest üks siin kutsub karjuvalt hommikust sööma. Aitäh! :-D
Kui raamatut lugeda vaja, siis kes ikka muu kui Kristel. Lahendus oli Kristelil ammu käes, aga kuidagi ei jõudnud koos sinna, eks nüüd siis logisime Priiduga selle ära- Kristelil varem leitud juba. Õnneks oli abivahend meil endal kaasas. Pimedas hea logida, täielik vaikus oli.
Abivahend aarde kättesaamiseks oli kodus kaduma läinud ja seetõttu tuli poest uus osta. Nüüd avastasin, et ei ole kadunud ja lihtsalt teisel pool läpaka kaant. Igatahes kindel plaan logi kirjasaamiseks oli olemas. Kohapeal võttis operatsioon eelmise korra õnnetuse tagajärel planeeritust kauem aega. Kombineerisin ronimise, kohaliku abivahendi, enda abivahendi ja visaduse. Sellise koosluse abil oli logi kindel ja vaid aja küsimus. Tagasipanek käis juba üli lihtsalt. Kaks osa neljast jätsin ka teistele geopeituritele tulevikutarbeks. Visadus ja muud oskused tuleb ise kaasa võtta. Koht kuhu selle jätsin, seal oli juba ka kellegi eelmise abivahend. Seega valik on lai. Aitäh!
Aarde otsa sattusin esmakordselt üleeelmisel nädalavahetusel Pärnu vangla sündmuse raames. Lahenduskäik ulatati mugavalt kätte. Silmaga mõõtes paistis see minu jaoks ka igati sobiliku paksusega. Võtsin väljakutse vastu ja sellega kaasnes ka kohustus mõistliku aja jooksul see ka omanikule tagastada. Paar päeva tagasi istusin maha, võtsin kätte ja avasin raamatu. Edasine aeg läks märkamatult. Ei mäletagi, et oleksin kunagi niimoodi raamatut algusest lõpuni ühe jutiga läbi lugenud. Üllatavalt kaasahaarav. Võibolla olen välja kasvanud sellest east kus enamus raamatuid olid tüütud ja igavad. Igatahes see raamat andis lootust. Eks mõned kirjanike aarded kus ei ole pääsu ringiga õige vastuseni hiilimisest annavad edasipidi täpsemat aimdust.
Täna läksin kohapeale olukorda vaatama. Maastik 4.0 andis küll mõista, et lihtsasti see tulla ei saa. Kohapeal sai ka selgeks, et rattast ei piisaks. Natukene turnisin, kuid õhku paiskusid küsimärgid ja kuidas edasi? Siis uurisin ümbruskonda ja leidsin kellegi abivahendi. Oli teine ilmastiku tõttu nõrgaks jäänud. Kuid nii nii napilt oleks siiski kätte saanud kuid siis tegin ühe liigutuse, mille tagajärjel ma seda taktikat enam kasutada ei saanud. Eemalt hakkas aeglasel sammul ka mugu lähenema ja otsustasin pigem loobuda ja panin kõrva taha vajaliku info mida järgmisel korral peab kaasa võtma.
Siin aarde juures sai olla alumisel korrusel turvameeskonnas, sellal kui Aive orbiidil ära käis. Tänud peitjale
Siin saadeti mind aardele järele.Raul ja Märt turvasid.Leiko jälgis eemalt seda tsirkust.Tänud.
Minul tekkis selle raamatu lugemiset igatahes peavalu. Kunagi varem seda juhtunud ei ole! Siis peale esimeste logide lugemist sai geopeidu varustust täiendada ühe pikemaga, mille Karl Usu või ära usu juures sisse õnnistas. Tänud. Kohapeal saatsime Aive aardele järgi, meie olime julgestusmeeskonnas ja võdistasime abivahendit. Suured tänud aarde eest.
Raamatukogus käimine hakkab juba iganädalaseks saama. Ma isegi ei mäleta, kuna ma viimati nii tihedalt seda asutust külastasin. Paistab, et geopeitus teeb imesid minuga. See neljane raskuaste tundus kahe inimese torni jaoks liiga kõrge. Seega otsustasin tuletada meelde meie esiisade ronimis ostkusi ja selle üksi ära tuua. Kingadega see nüüd kõige mõnusam ei olnud. Üles saamine oli lihtne, aga alla tulles oleksin vist oma sõrmed sinna asjade vahele peaaegu jätnud, kui viimasel hetkel enne hüpet ei oleks natuke kontrollinud, kuida sõrmed sealt välja peaks tulema. Nüüd oli küll vaja abi õnneks oli olemas keegi kelle ma vist pea aegu lapikuks astusin alla tulles. Tänud.
Selle mõistatusega läks ikka häbematult kaua, sest ma ei saanud kuskilt raamatut. Tuleb välja, et üheski Tallinna raamatukogus seda lihtsalt enam pole. Lõpuks kirjutasin peitjale ja uurisin, et kas tal on see endal kodus olemas. Selgus, et on ja lubas selle mulle sündmusele kaasa võtta. Juhtus aga nii, et Ethel sai Maxidelt raamatu varem kätte, nii et sain enne sündmust selle läbi lugeda. Reede öösel lugesin kella kaheni ja hommikul ka veel, nii et rohelise sain lõpuks viis minutit enne väljasõitu. :D
Kohal läks kordades lihtsamalt. Lihtsalt seisin ja vaatasin, kuidas "vanainimene" ronib. :P
Tänud peitjale raamatu tutvustamise eest ja aarde eest, ning Reigole ronimise eest. :)
Hommik. Tänav puudus. Oli hoopis tagahoov. Või siis tagahoovi tagune. Igatahes vaikne. Juhtuma hakkas. Pilk karbile ja pikka mõtlemist ei olnud. Õnneks on mõni 4.0 veel mulle ilma abivahenditeta jõukohane. Aitäh, harjutuste eest. Selgus, et veel ei pea väga muretsema. Võib edasi logeleda;) Kristelile aitäh teoreetilise osa eest. Mission completed!
Veel viimane hilisõhtune aare peale Pärnu vanglapõgenemist. Raamatu saamine minule küll raskusi ei valmistanud. Läksin siis raamatu nimega kohalikku raamatukokku ja sealt teatati, et raamat on ju aastast 1960-midagi ja Harjumaa raamatukogudes vaid kolmes kohas. Pole hullu, lubasid tellida teisest raamatukogust ja paari päeva pärast sain lugema hakata. Minule igatahes meeldis, oli põnevust, miski ei veninud, igati nauditav raamat. Kaks õhtut ja raamatukokku raamat tagasi. Geokontroll roheliseks ja jäi ootama inimredeli olemasolu. Laupäeval siis õnnestus. Inimtorni asemel oli alguses meil inimahv. Alla tulemiseks tuli aga järgmise päeva jooksuks jalgu hoida ja see inimahv vajas inimturja abi. Igatahes tänan peitjat, sain ka lugeda raamatut, mis on mu emal lapsepõlvest meeles.
Raamat õnnestus saada tänu Raamatuvahetusele ja hakkasin seda ka kohe lugema kui pakiautomaadist raamat välja võetud sai. Vahepeal jäi lugemine puhkuse tõttu pooleli, kuid naastes sai alustatu kiirelt lõpetatud. Kõigepealt jalutasime aardeni ja Annile jäi aare silma. Seejärel jalutasime tagasi abivahendi järele, sest kes see ikka autot parkides viitsib süveneda raskusastmetesse... Aitäh! PS! Kui keegi raamatut soovib, siis hõigake :) EVEJ
Raamatut luges ja numbrid leidis Carolys. Kõndisime siis rõõmsalt aardeni ja alles siis taipasime raskusastet vaadata. Selge, tagasi auto juurde ja koos abivahendiga uuele katsele.
Oi see raamat ikka korralik rariteet, korra seda käes hoida sain ja osad väärtused jäid pisikeseks kirvetööks ka. Aga kohapeal oli kella seitsme paiku hommikul täitsa muretu toimetada. Vedasin redeli kohale ning pistsin logi kirja. Täitsa tip-top aare, aitähhid!
Mida teevad täiesti normaalsed inimesed kell 00:00? Seda, mida päevavalguses teha ei saa. Leitud.
Kuna üks laps oli vaja toimeteda lähedusse sünnipäevale, siis ei saanud ju aaret ka noppimata jätta. Abivahendiga oli leidmine ja logimine igati lihtne. Tänud!
Kui sul on tund vaba aega, siis mida teeb inimene sellega Tallinnas? Normaalne inimene läeb shoppama ja kohvikusse, geopeitur läeb tuurile, ise ju kirjeldust rohkem ei loe. Marsib kohale ja siis seisab ja vaatab kui töllakas.
Õnneks kohe kavalus aitas, kõne peitjale ja karp sai koos lipsti paigale tagasi. Suur aitäh Madis, vähemalt oli raamat mul ausalt loetud, ise arvutatud. Ja kusjuures, raamat oli väga põnev, polnud enne lugenudki. Mul oli tore kohtumine peitjaga ja lõppkoha kaunistused ka meeldivad alati, tänud näitamast!
Panen endale märke üles, et karp on täitsa puru põhjast ning vajaks vahetust.
Mõistatus lahenes lihtsalt ja kohapeal abivahendiga oli samuti lihtne. Täname!
Aitäh Carolinale, kes raamatut laenas. Kahe tunniga oli läbi loetud ja vastused olemas. Edasine käis ka kiirelt, sips kohale, kiire logimine ja tagasi. Abivahendiga käis kiirelt, tänan!
Mõistatus lahenes raamatu abil kiirelt. Raamatu hankimine oli paras jaht. Siinkohas tänud lahkele laenajale. Aarde kättesaamiseks moodustas Miki ühemehe inimtorni. Toetasin tulega ja hea sõnaga. Tänud
See juhtum oleks ettekande vormis vabalt paarile A4-le ära mahtunud. Vaja nüüd selle pärast siis terve raamatu jagu paberit ära raisata.
Alguses, kui aarde nime nägin, siis käis seest jõnks läbi, et mis seal siis nüüd juhtunud on? Avasin kiiruga kaardi ja võisin kohe natuke kergemini hingata: ilmselt ei ole seal siiski midagi hirmsat juhtunud.
Mõistatuse lahendamine oli üsna aeganõudev, seda suuresti seetõttu, et lootsin lihtsamini hakkama saada. No kõigepealt vaatasin esmaleidjate pilti ja mõtlesin, et mis see tellistest sein siis linnapealt üles leida pole. Pildusin veidi kirvest ja … tutkit Vasko!
Siis mõtlesin, et prooviks küsimustele loogiliselt läheneda… ei no kus sa sellega!
Seejärel hakkasin veebist infot otsima. Leidsin raamatu. Venekeelse loomulikult. Hakkasin lugema, aga kuna minu venekeele oskus piirdub ainult tavajutu kuulamisest arusaamisega, siis see lugemine kippus ikka tohutult aega võtma.
Mingil hetkel avastasin, et Priit on bulgaariakeelset filmi maininud. No vaatan siis seda, mis see bulgaaria keel siis ära ei ole! Esimeste minutitega oli aru saada, et parem on venekeelset raamatut lugeda. Raamat aga ei tahtnud kuidagi edeneda ja siis ma otsustasin selle goolge abiga inglise keelde panna. No ütleme, et sai veidi parem. Lugemine kiirenes, aga ikkagi oli tunne, et ei viitsi nagu.
Siis ühel heal hetkel seadsin ma sammud TLÜAR’isse, et sealt raamatut laenutada. No loomulikult enne seda oli mul vaja seal ennast kasutajaks registreerida. See protsess oli aga kogemus omaette. Mitte kuskil mujal raamatukogus pole ma kohanud sellist meeldivat suhtumist. Väga meeldiv ja lahke administraator on seal!
Raamat käes, lugesin ma selle kaanest kaaneni ühe õhtuga läbi. Ja uskumatu, kohe sain ka rohelise tule. Tasub ka mainida, et need vastused, mida ma olin jõudnud juba venekeelse raamatu põhjal välja otsida, osutusid valedeks.
Aga roheline käes, otsustasin ma minna luurele. Noh, maastik 4 ikkagi ja sellise maastikuga on mul alati raskusi. Ja peale selle, üldjuhul ma ilma Liisita enam logimas ei käi. Kohapeal tutvusin olukorraga ja peas hakkas kohe üks väike insener tööle. Omast arust mõtlesin päris hästi töötava seadeldise välja, mis oleks võib-olla mõne muu aarde kättesaamiselgi abiks. Kodus oma insenerimõtet Liisile tutvustades ütles ta ainult: “Lähme logime seal lihtsalt ära!” No jah, tõepoolest, selle asjanduse ehitamine oleks kindlasti omajagu aega võtnud. Jäigi siis nii, et lähme logime lihtsalt ära. Pealegi, esmaleidjate abivahendile panin ma luurel käies juba silma peale.
Juhtumisi sellel vaiksel laupäeva hommikul juhtusimegi me juhuslikult sealt läbi astuma. Tegime plaani, jaotasime rollid, valmistasime veel ühe lisaabivahendi ja tadaaa! Nimed kähku kirja ja kõik supsti tagasi. That was easy! Kusjuures olgu mainitud, et kollaste kingadega meest me ei kohanud.
Tänud! Kuhu kõikjale ka aaret otsides ka ei satu!
Esimesed leheküljed tulid vaevaliselt, sest ma pole ammu selles keeles midagi lugenud. Edasi tuli kiirelt ja kergelt. Aga kui viimased andmed käes, siis lõpuni ma küll lugeda ei viitsinud. Minu jaoks on kirjanduslikud väärtused muudes raamatutes.
Kohale tulla ma maastik nelja juurde üksi ei kavatsenud, seega Tiinale vastu tulles sobis see aare ette võtta küll. Tiina tassis abivahendit ja mina käisin logimas. Karbil polnud sel hetkel häda midagi. Aitäh!
Õhtul oli siin küll täitsa vaikne. Karbi kätte saamine oli tunduvalt lihtsam kui tagasipanek.
P.S. karbi põhi on katki, pragu on sees.
Peale tarkuste kogumist oli kaks tundi vaja lapikuks lüüa, et saaks pubisse laiama minna. Nii ajasin end raamatukokku ja tegin diagonaalis lugemist. Aega jäi ülegi, nii et peopaika jalutasin pea 5 km ja ikka olin esimene kes kohale jõudis ja teisi ootama pidi. Aga nüüd , kus pea puhanud käisime kohal ära ka. No oleks võinud vist kohe sooja sarvega tulla, poleks niimoodi pabistanud ;). No on ikka vaikseid tänavaid siin :P. Tänud!
Esimese hooga käskis GPS läbi aedade sõita. No nii ei lähe mitte. Otsisin siis parema lähenemistee. Kohapeal jäi aare kiiresti silma, samuti osutus geokotis olev varustus juhtumi lahendamiseks täiesti piisavaks. Aitäh peitjale.
Esimene reaktsioon seda Madise uut aaret nähes oli mul jeeee, jälle raamatulugemismõistatus! :). Ja kohe järgmiseks, et jeeee….sssas, kust see nüüd küll endale lugemiseks saada :D. Sest ilmselgelt ei olnud tegemist ju värskelt raamatupoodidesse müüki paisatud teosega mida soovi korral lähed ja ostad (ja mida ma nt lõunapausil väga vabalt oleksin muidu saanud teha) ning raamatukogust selle hankimine tundus veel rohkem ettevõtmise projekt (sest keskraamatukogus, kus seda raamatut on, pole mitte kuhugi kunagi parkida, linna haruraamatukogudes parkimiskohta on, aga väga tõenäoliselt pole seal vajalikku raamatut, Keila raamatukogus oleks nii parkimiskohta kui tõenäoliselt ka teost aga seal pole mul lugejakaarti ning see peen Caro kaudu teostega tutvmise võimalus avanes mulle alles hoopis hiljem /ning siis ka diagonaalis lugemiseks ja hoopis luulekogude juurde… :D/). Nojah, ja tutvusringkonnas ei teadnud ma ka kedagi, kellel see raamat kodus võiks olla enne kui logidest selgus, et Ingal on ja Liisil-Madisel on ja Mariann ka korraldas selle endale raamatuvahetus.ee kaudu. Lõpuks Mariann meile oma eksemplari lahkesti laenaski ning kui olin teose kiirelt läbi lugenud, lasi Laur geokontrolli muidugi ilma igasuguste probleemideta rohelisse. Ning 21.02. hilisõhtul hiilisime siis lõpuks Vaikse tänava juhtumit lõpetama. Mis läks päris kiiresti, sest kätte ja tagasi saime karbi kergemini kui algses loota julgesime; ilmselt seepärast, et lähedusest õnnestus üles leida see esmaleidjate kuulus potikaaneabikas… :D. Ja leiupreemiaks mangusin siis Laurilt välja, et teeme peatuse Café Mademoiselles – noh, et enne vastlapäeva parimate kuklite küpsetajaid testida :P. Tegelikkuses läks nii et tulin kohvikust välja hoopis 2 suure tordilõigu ja maasikatartalettidega ning (samuti kindlasti imehead) kuklid jäidki see õhtu proovimata… :D. Nämm, kui praegu saaks, sõidaks nende saamiseks kohe uuesti linna… :D. Lõppkokkuvõttes mõnus värk oli, mulle need lugemisaarded väga meeldivad. Sest nagu Metroo kuldselt juba ütles, täitsa huvitav oli lugeda X kirjaniku teost pealkirjaga Y, millest enne õrna aimugi polnud ning mida poleks ilmselt kunagi ilma aardeta lugenud. Madise selgitust tahaks ikkagi ükskord kuulda, kust selline huvitav Bulgaaria kirjaniku teose valik… :D. Aga aitäh veelkord aarde eest :). Ja palun järgmist :).
Mariann tõi meile nädalavahetusel raamatu ja Maris tegi siis kiirlugemise. Peagi oligi roheline tuli olemas. Linna poole oli niikuinii asja ja mõtlesimegi, et piilume siis selle aarde ka üle. Abivahendeid küll kaasas ei olnud, kuid viimased logid andsid lootust. Kohapeal natuke vaatasime karpi ja sügasime kukalt...lükkasime jalaga süstalt eemale ja tahtsin juba ronima hakata. Maris õnneks leidis aga ftfijate abivahendi ja nii tuli juba karbi kättesaamine ja tagasipanek lihtsalt :) Madisele suured tänud mõnusa aarde eest :)
Mõtlesin algul et lähen ja vaatan aga ootamatult sain ka nime raamatusse. Eks vaikne ja pime tänav aitasid kaasa. Aitäh!
Kui aare avaldus, tegin traditsioonilise guugliringi ja sõelale jäi kaks varianti, kas lugeda raamat läbi vene keeles või vaadata bulgaariakeelset filmi nimega Похищение в жълто, sealjuures ilma tõlketa. Kuna kumbki neist ei tundunud eriti ahvatlev, siis läksin kaubandusvõrku, omandasin eesti keelse versiooni raamatust, lugesin ta õhtul läbi ja ajasin kontrolli roheliseks. Sihtkoht paigas, läksime objektile. Aare jäi suhteliselt kohe silma ja kättesaamisega ka väga suurt muret ei olnud. Tagasipanemine seevastu nõudis natuke loomingulisust, ehitasime siis omale käepärastest asjadest abivahendi. Esimese katsega selgus, et tuleb natuke täiustada seda värki. Teisel katsel, juba parema abivahendiga, saime aarde kenasti omale kohale tagasi. Tänud peitjale, täitsa tore pusimine oli.
Õhtul, siis kui pimedus oli linna katnud, hiilisid kaks kompanjoni juhtumit lõpetama. Vaiksel "tänaval" oli vaikne, ei liikunud ühtki teist hingelist, ainult tihedalt mööduvad ühissõidukid viskasid valgussõõre. Kaks kompanjoni jõudsid sihtkohta, vaatasid ühelt- ja teiselt poolt. Vaatlustulemusena märkasid kompanjonid lõpplahendust, milleks sinna mindud sai. Tundus keeruline, aga kogu loos oligi lihtsust vähe. Hiilijad pidasid plaani, ehitasid erinevaid atribuute ja ühega neist õnnestuski juhtumist puuduv detail kätte saada. Kui fikseeritud sai kuupäev ja ka nimede kontroll tehtud, selgus, et samal viisil lahendit tagasi ei saa. Üks kompanjonidest otsustas veidi ringi vaadata, teine jäi kohapeale juurdlema. Silmaringi laiendamine viis sihile ja kätte saadi tõhusam abivahend. Detail saadi omale kohale tagasi ja nii sai ka juhtum vaiksel tänaval lahendatud.
Aitäh :)
Alustama peaks vist sellest, et mu isal oli maakodus oma lapsepõlvest järele jäänud igavesti huvitavaid raamatuid, mis ma loomulikult kõik läbi lugesin ning hiljem ka salakaubana enda koju toimetasin. Sh siis ka see põnev krimijutt, mis on ilmselgelt mõeldud lastele. Mis aga ei tähenda, et ma poleks seda hilisemas vanuses mitmeid kordi lugenud. Kamoon, kui allakirjutanu leidis alles selle aasta alguses, et oleks aeg Miki Hiirte kogumine lõpetada, mida on tehtud 25 a jutti, siis on selge, et lapsepõlv pole siiani kuhugi kadunud.
Seega raamatu hankimine polnud üldse keeruline - tuli astuda vaid riiuli juurde ja võtta. Vastuseid teadsin ma üldiselt peast, ainult ühte nime oligi vaja kontrollida. Siis oli juba puhas matemaatika ning seekord ei läinudki nii viltu kui Digitaalse kindlusega.
Kohapeal vaatasin õudusega karbi asukohta, kuid hämmastaval kombel läks sellega kiiremini kui Kaupoga. Üldse oli vist kõige keerulisem kohale jõuda, kuna tipptunni ummikud tegid kõik selleks, et mul tekiks soov vastupidises suunas sõita.
Tänud aarde eest. Asukoht on küll selline, et minu arvates juhtub seal nii mõndagi.
Küll on hea kui on olemas Krista! ;)
Täname aarde eest.
Väga üllatunud nägu tegi tädi raamatukogus. Ammu-ammu pole küsitavat välja laenutatud. Parjasti sattus tänaval vaikne olema, kui me mitmekesi ja abivahendiga lähenesime. Tänud peitjale.
Kindlasti on seegi raamat mul läbi loetud 10 - 17 eluaastal tabanud lugemishulluses. Kahjuks võtsid hiljem lisandunud sõltuvused (alkohol, tubakas, naised jne) lugemisaega vähemaks. Nüüd segab lugemist jälle geopeitus. Aga mis viga kui on Krista, kes luges raamatu uuesti läbi ja laskis meil siis parasiiti panna. Noh tegelikult me ikka päris parasiidid polnud, osad tassisid abivahendit, teised pürgisid taevapoole, keegi oli kirjatsura kah.
Pikast poisist ja üleharitud tüdrukust ei piisanud - oli vaja veel ka päris-ajusid ning metallist abivahendit, et vaiksel tänaval logimine juhtuda saaks. Aitäh peitjale!
Tänu Marttile, kes meist kõige noorem ja raamatu kiirelt läbi luges, sai see aare enne logitud, kui endal läbi loetud. Ja meie redelituur sai siin alguse. Aga et asi aus oleks, lugesin pärast ka ise raamatu läbi ja kontrollisin tulemust:) Tänud.
Sellel ajal,kui kaaslased olid georetkele minemas oli mul raamat veel pooleli.Õigem on küll öelda,et paarkümmend lehekülge oli veel minna :) Põhimõtteliselt oleks objektini sõites saanud autos raamatu lõpuni ja mõistatusegi ära lahendada.Hiljem geotuurilt koju naastes lugesin raamatu lõpuni,tegin kaks geokontrolli ja oligi Juhtum vaiksel tänaval lõpplahendi saanud.
Kohapeal tekkisid meil üsna ühesed mõtted sellest ,et miks just siia võis Madis peita:) Aitäh peitjale ja kogu tiimitööst osavõtjatele.
Kui mõistatuse ilmumise järel raamatut guugeldasin, jõudsin järeldusele, et väga suure tõenäosusega olen seda aastaid tagasi lugenud. Samas on minu mälu loetud raamatute, nähtud filmide ja kuuldud laulusõnade osas nii fenomenaalselt vilets, et mingit mõõdetavat kasu sellest udusest mälestusest ei olnud.
Mõnda aega oli plaanis olnud teha Tallinnas üks redelipäev ja nüüd langesidki asjaolud nii ilusti kokku, et Marttil oli teada täpne koordinaat, Kaupo poolt oli redel ja teised olid lihtsalt ilusad. Tõtt-öelda tekib nüüd huvi raamatut lugeda, et mis ikkagi oli seos mõistatuse ja selle lõpu vahel :) Aitäh peitjale ja kaaslastele!
Oleksin raamatut lugenud, aga polnud aega rahvusraamatukokku minna ja kui teada sain, et Martti loeb siis otsustasin schlangida. Varem oli plaan teha redeliga aardetuur ja see sobis siia hästi. Kiire leid ja huvitav urgas. Aardest meeter eemal oli väga ilus teravatipuline aed.
Siis kui aare avaldus, hakkasin kohe usinalt otsima, kust võiks seda saada. Selgus, et peitja on seekord leidnud uskumatult rariteetse teose. Kõik Tallinnas asuvad eksemplarid olid kahe käe sõrmedel loetavad. Kuna ühtegi rohelist geokontrolli paari tunni jooskul ei tulnud, käisin RR hoidlast seda laenutamas. Ja just siis, kui ma lugemissaalis raamatut ootasin, tuli esimene roheline. Ei hakanud siis enam tormama ning eilse hilisõhtu ja tänase hommikuga oli teos läbitud. Täitsa huvitav oli lugeda X kirjaniku teost pealkirjaga Y, millest enne õrna aimugi polnud ning mida poleks ilmselt kunagi ilma aardeta lugenud. Geokontroll läks roheliseks teise katsega, kuna ühe teguri osas tekkis kaks varianti. Nullis vaatas aare meile lausa kaugelt ja kõrgelt otsa. Pakkisime redeli lahti ja logisime ära. Aitäh, jään järgmist teost ootama, soovitavalt sama lühikest!
Tegelikult on see tore, et noored on jälle raamatuid hakanud lugema. Lugemine teatavasti rikastab inimese sõnavara ja nii ehk on lootust, et ka logid lähevad rammusamaks kui pelgalt toredasse kohta juhatamise eest tänamine. Aga miks see lugemisvara just selline peab olema? Nii et kui keegi edaspidi kirjutab logisse, et "Ведь папка — коммунист и не верит в бога… — заключил он уверенным тоном", siis me teame, kust see pärit on. Dan Brown on suisa väärtkirjanik selle asja kõrval ...
Aga see selleks. Erinevalt esmaleidjatest puudus meil igasugune eelinf nii aarde ilmumise kui mõistatuse sisu osas ja nii tabas ta meid hetkel, kui me Tuula terviserajal genekaid käiasime. Aga õnneks on laupäevadisko generatsioon interneeduse omast oluliselt erinevate võimetega, nagu elu varemgi näidanud on. Niisiis istusin õhtu otsa diivani peal, lugesin arvutist seda mitteguugelduvat teksti ja kirusin - on ikka jutt välja mõeldud. Äraarvamist oli ka, nt kas tõlkija pani auto värvi ümber sinakasroheliseks või rohekassiniseks või hoopis millekski muuks, või siis kuhu kaotas tõlkija ühe p-tähe - erinevalt Vaskost see nt välja ei tulnudki. Ja kui kõik oli küps, läks kontroll kah kenasti põhja.
No ja objektil tegime täpselt nagu eilegi - parkisime vajaliku varustuse nulli ja tõime ta alla. Suts ja valmis. Täh ja paluks nüüd jälle tugevamaid tekste, las need Zarko ja Čučko (või kuidas iganes nad toda jalgpallurit transkribeerisid) madistavad edaspidigi omaette.
Siin sai nüüd küll seda kõige lihtsamat lahendust kasutatud, sest Liis luges raamatut (ilmselgelt kolm lehte korraga keerates, sest ta tegi seda väga kiirelt) ning meie läksime lihtsalt kohale ja osalesime tsirkuse tegemises. Tänud peitjale, oli hea etendus :) Ma isegi ei luba, et loen seda raamatut, sest väärt Eesti kirjandust on järgmistel kuudel palju ees ootamas ning praegu on käsil alles peitja eelmise aarde süzee.
Selle aardega läks lihtsamalt kui eelmisel õhtul avaldunud kirjandusaardega. Täna jõudsin umbes tund peale aarde avaldumist koju, tuli ainult raamat üles otsida ja lugema hakata. Hea õhuke tunni-paarine lugemine (sõltuvalt lugemise põhjalikkusest). Lugemisega paralleelseid sain omale ka inimtornikaaslased sebitud. Raamat oli lihtne ning kiiresti loetav, aga hakkasin juba omale paberile liialt ennustusi tegema ja kartsin kuni lõpuni, et olin midagi kahe silma vahele jätnud, eriti kuna üritasin raamatu umbes tunniga kiiresti läbi lugeda (aga peaks vist rahulikult korra veel lugema). Lõpuks siiski selgus, et läbisin lugemiskontrolli edukalt. Lõpp oli paras üllatus. No ja siis umbes seitsme paiku läksime oma eelnevalt kokku aetud inimtornipundiga aaret otsima. Kohale jõudes selgus, et meie siin inimtorni teha ei julge ja redelit meil ka polnud. Tegelikult olen lausa rõõmus, et redelit pole - nii palju nalja jääks saamata... Ma teadsin, et mul on mitmeid häid-häid abivahendeid, aga need olin kõik alles paar päeva tagasi autost tuppa viinud... Midagi me seal kokku susserdasime ja sel viisil saime ka aarde lõpuks kätte ja nimed kirja. Ja no siis see tagasipanemine... Leiutasime omast arust geniaalse abivahendi, aga see ei tahtnud miskipärast üldse toimida. Tükk üritamist ja veel üks lisaabivahend ning saaga sai läbi. Geniaalne abivahend jäi lähedusse järgmisi ootama, otsige üles :) Peitjale ka aitäh aarde eest!
Peitja andis tegelikult juba varem vihjeid, millise raamatu peale tal järgmine geomõistatus tuleb ning tellisin selle raamatuvahetus.ee kaudu ära. Aare tuli aga liiga ruttu ja nii saan alles homme selle kallale asuda. "Juhtum vaiksel tänaval" on siiski plaanis läbi lugeda, sest sobib hästi mu aastasse lugemise väljakutsesse, kus ühe teema alla sain bulgaaria autori teose. Aitäh peitjale soovituse eest, olingi sellega kimpus. Liis palus lugema asudes abiväge karbi vallutuseks ja olin kohe nõus, sest oli niigi veel linnas tegemist. Kui saksa keele tund lõppes, sain teada, kuhu suund ja nii see tsirkus koguneski. Otsimine oli tõesti päris lõbus, nagu Mihkel juba kirjutas. Peitja pakutud lahendused tundusid liiga igavatena ja nii me enda variante mõtlesime. Aitäh veelkord õhtuse seikluse eest ja erilised tänusõnad veel sellele, kes oma supipoti kaane sinna aarde lähistele jättis, kulus marjaks ära!
Pärast aarde avaldumist tormasin kohe lähimasse raamatukokku, et raamat saada. Raamat jäi minust sinna maha, sest id-kaart oli ununenud koju. Nüüdsest alates olen iga päev valmis uue raamatu-aarde avaldamiseks :) Ühel hetkel kirjutas Liis lahkelt, et ta hakkab nüüd lugema ja õhtuks on aarde juurde abiväge vaja. Loomulikult nõustusin. Isegi peitja lubas tsirkust vaatama tulla. Saabus õhtu ja õues oli paganama külm. Jõudsin kõigist asjaosalistest viimasena sündmuspaigale ja kohe ulatati abivahend kätte ning öeldi, et aare on seal too ta alla. Üsna pea selgus, et abivahend jääb liiga lahjaks. Pisut täiustamist ja proovisime uuesti. Ikka oli tulemus 0. Proovisime siis kolmandat moodi ja seekord näkkas. FTF kirja ja karp tagasi, vähemalt plaan oli selline. Aga sama meetodiga karp enam tagasi ei lähe, see oli selge. Pidime midagi uudset leiutama. Selgus, et maas vedelev praht tuleb vahel kasuks ka :) Uskumatu, kui kiiresti geopeiturite ajud karpidega seotud probleeme lahendavad. Peitja sai oma soovitud tsirkust ja kõigil oli lõbus. Aitäh kaasosalistele ja peitjale toreda õhtu eest!