Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.
Nende Ruja poolt kuulsaks lauldud sõnade autor oli eesti luuletaja ja lastekirjanik Ernst Enno, kes sündis Tartumaal Rannu kihelkonnas Köödsa kõrtsis, Valguta mõisa kutsari perekonnas. Enno oli kiindunud loodusesse ja kodukohta. Uskliku ema ja pimeda vanaema laulud ja pärimuslood taluhaldjatest, puukidest, krattidest, kodukäijatest, kaarnakivist jms olid tähtsaks elamusallikaks tema lapsepõlves. Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee ja kodu. Kes soovib, loeb lisatud Vikipeedia lingilt lisa.
Aardepeitmise sooviga Enno koduradadel ringi rännates püüdsin leida just seda rahu ja vaikuse kohta, mis ülaltoodud ridadeks ainest andis. Peas hakkas kõlama aga hoopis üks teine, kurvem luuletus:
Ei püsi neist ükski, nad kaowad
Kui tumestaks uni neil silma,
Kõik linnud, kõik lilled, kõik helinad —
Ja udud need üksi weel heljuwad
Kesk sügise kurba ilma.
Siin õitses weel hiljuti kewade,
Tuul suuteles liikuma lehti;
Siin punus arm pärgasid kõigele,
Mis lootust wajutas rinnale
Ja elule mattis end ehti.
Nad kadunud kõik, nad rändawad —
Ei meilegi kodu siin antud:
Kõik armud, kõik kalmud, kõik kaowad,
Ja mõtted need üksinda küsiwad:
Miks kõik nii rändama pandud.
Rahu, vaikuse ja ilu leidsin lõpuks Enno sünnikohast linnulennul nelja kilomeetri kauguselt, Mustjärve äärest. Kuid siingi paistab, et areng ei peatu ja kõik olnu jõuab kord olematusse. Praegu veel on siiski võimalik võtta istet, nautida vaadet ja mõtiskleda. Kui kauaks - eks näis.
Kes soovib täielikku elamust, sõidab ka mööda kurvilisi metsa- ja põlluvaheteid Valgutasse, Ernst Enno sünnikohale viitavat mälestuskivi vaatama. Kogetud emotsioonid on nii jutustuste, luuletuste kui piltide kujul logides väga oodatud.
Head teekonda!
*Aare kuulub eesti kirjanikke tutvustavasse seeriasse, mis on kingituseks kõigile kirjandushuvilistele, sest esimene leidja saab au (ja kohustuse) peita seeria järgmine aare tähestikuseeria põhimõttel. Palume austada seeria reegleid - kui puudub soov eesti kirjanike seeriasse aaret peita, siis ei tasu tormata.
Eesti kirjanike seeria reeglid:
Esmaleidja peidab kuu aja jooksul pärast leidu aarde tähestiku järgmise tähega, võttes aluseks kirjanike perekonnanimed/pseudonüümid.
Kasutatav tähestik: A, B, (C), D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, (Q), R, S, (Š), (Z), (Ž), T, U, V, W, Õ, (Ä), (Ö), Ü, (X), (Y). Sulgudes olevad tähed võib vahele jätta, kuna Vikipeedias puuduvad niisuguste perenime algustähtedega kirjanikud. See tähendab, et P esmaleidjal on valida Q või R vahel.
Aardetüübi osas nõudeid ei ole, kuid see peab olema seotud ühe eesti kirjanikuga - tutvustama mõnda autori teost või temaga seotud kohta.
Kõik võivad alati seeriasse lisaks boonusaardeid peita, sel juhul tuleks siiski vältida nimede algustähti, milleni seeria järg veel jõudnud pole.*
Vihje: pole
Lingid: https://et.wikipedia.org/wiki/Ernst_Enno
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Mälestuskivi sünnikohas | Muu | 58° 11.4548' 26° 12.4481' |
Parkla ja uhke laudtee | Parkla | 58° 12.8167' 26° 7.9167' |
Siitkaudu saab ka läheneda | Parkla | 58° 12.6338' 26° 8.9215' |
Aarde sildid: ilus_vaade (5), soovitan (4), lühem_matk (3), eesti_kirjanikud (2), ujumiskoht (1), marjad (1), maasturiga_huvitav (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC71A61
Logiteadete statistika: 95 (97,9%) 2 10 1 1 0 0 Kokku: 109
Iga aastane jõuludeaegne geokontroll leidis aarde tema uuest pesast. Tore lahendus. Vana käis jah siia-sinna nagu lisatud lingilt näha. :)
Aitäh. Aasta tagasi...seda polnud.seekord väga lihtsalt leitav.
Ka siin sai tehtud talvel leidmata jäänud ja vahepeal peitja poolt taastatud aardele korduv külastus. Seekord lähenesime Võrtsjärve poolsest parklast ja tegime mõnusa rahuliku jalutuskäigu ümber järve.
Tänan peitmast.
Proovisime autoga mitut lähenemis-suunda kuni lõpuks leidsime sellise, kust oli jala minna 650m mööda mõnusat rada. Eelmisel ööl oli suur torm ja aarde peidukas oli vett täis. Karp ise oli aga hästi vastu pidanud ja aare seest kuiv.
Ei mäletagi nii armast matkarada. Järve äär oli igati kaunis ja ring paraja pikkusega. Isegi sääsed peletas mõnus tuulele minema. Tore konteiner. Aitäh kutsumast ja tutvustamist. Kivi jäi järgmiseks korraks sest kiirustasime juubelile.
Minu tänase päeva tipp-retk. Tõeline nauding. Õnneks valisin minnes raja, mida kaardil polnud ja sain astuda kenal metsaalusel, tagasitulles küll sahmerdasin kasevõsas ja hankisin endale nii mõnegi puugi. Aga see oli vaid minek ja tulek, järveni jõudes puges ernstennolik rahu südamesse ja kuidagi kergem oli kohe hingata. Selle seisundi kohta vist öeldakse, et hing avardus, aga see väljend kirjeldabki saabunud seisundit kõige paremini. Astusin mööda järve kallast ja vesi ahvatles üha rohkem ning rohkem, kuigi andsin endale aru, et lisaks ujumisriiete puudumisele on need kaldad ka mitte just kõige inimsõbralikumad. Aga soov vette saada üha suurenes kuni käänaku tagant jooksis välja kutsa ning kohe tema kannul tulid ka tema peremehed. Suhtlesime väheke ja liikusime vastasuundades edasi. Rohkem ei paistnud kuskil kedagi ja aarde juures sulpsasin ikkagi vette. Kallas oli tõesti nagu ta oli, mingid juurikad kriipisid mööda kintse ja muda hõljus ümberringi, aga ikkagi oli fantastiline. Välja ronisin juba ettevaatlikumalt, nii et uusi kriimustusi enam ei hankinud. Lisaks kohale meeldis ka aare, nii et tore kõik, tänud kutsumast ja tutvustamast ja peitmast.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Olud on muutunud, algne peidukoht pole enam jätkusuutlik, aga uus teistsugune lahendus on nüüd paigas ja leitav. Loodetavasti püsib.
Lammutatud oli siin kõvasti. Tuul, rähnid, inimesed. Kas ei märganud aaret või see puutus, 30 min kaks silmapaari otsisid.
See oli väga kaunis kohake, järve peal kohtasime ka üksikut luike. Tänud siia toomast!
Oi kui kena kohake. Suur kiusatus oli tiir peale teha. Aga kuna aeg oli hiline ja veidi vaja veel minna, siis sai lühema tee ning suts ja tagasi kasuks otsustatud. Väga mõnus mets ja järv, kuhu kindlasti tagasi tulen. Aitäh kutsumast!
Väga kena järveke . Kohe tekkis tahtmine sellele tiir peale teha aga jätsime selle ikkagi tulevikuks . Aare sai ka logitud.
Kogu aeg on see aare kuidagi teest eemale jäänud, seekord sai aga spets mindud. Väga ilus metsaalune ja järveke. Tagasi auto juurde jõudes küsisid atvga mees ja naine, kaugel see järv on. Vastuseks sai, et sellega sinna ei saa ja üleüldse ei tohi ka. Nad keerasid otsa ringi ja sõitsid minema. Tänud siia juhatamast
Õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel on mõistlik teha tiir ümber metsajärve. Oli tore, aitäh!
Täna tundus vahelduseks keskmisest kenam ilm tulema. Parkisin end Trepimäele ära, pakkisin fäti konksu otsast lahti ja hakkasin väntama. Huvitaval kombel on siin suured ja uhked euroteed ehitatud keset metsa. Iga 200m tagant mahasõidud ja asjad. Ju siis keegi plaanib metsa majandama hakata. Igatahes, sai järvele ring peale sõidetud rattaga ja nimi aardesse kirja pandud. Üks ilusa vaatega aare ;)
Tänud!
Väga mõnus jalutuskäik mööda järve kallast ilusas männimetsas. Hoolega pidi küll nina ette vaatama, et mõne puu juurika juures sügavasse auku ei astu - kas nüüd järvevesi on siin sellise uuristustöö teinud või on ka mõne looma käpad mängus, kes teab... Nägime ka mitmeid kalamehi, aga aardest jäid nad piisavalt kaugele. Aitäh peitjale siia kutsumast!
Kuna päev oli ülipalav ja tõotas tulla natuke pikem matk, siis pisut ikka kaalusime, kas võtame selle aarde täna ette. Kuna lubati mõnusat kulgemist, siis ikka keerasime autonina soovitatud parkimiskohta ja asusime jalutama. Väga-väga mõnus männimets, ilusad rajad ja isegi korralik laudtee. Otsustasime teha terve ringi ümber järve, mitte lihtsalt aardeni edasi-tagasi käia. Isegi putukaid oli siin vähem, kui sel suvel tavaliselt metsas neid on. Kokku kulus selle matkaraja läbimiseks natuke vähem kui tund ja olime väga rahul, et siia ikka tulime. Mitte ühtegi teist inimest siin polnud, ainult rahu ja vaikus. Aitäh väga ilusasse kohta kutsumast!
PS. Logileht oli täis, panime lisaks uue logirulli.
Talvelõpu täiskuuõhtul läksime läbi lumeriismete ja pori, mets oli kuu kiuste pime nagu kaevus, Mustjärve tume vesi kui tõrv loksus aste taktis jää servade alt, ümberringi püsis kõik ootel ja vagane.
Ja muidugi trampis sellesse vaikusse noorpeitur, uisutas kummikutel kuupaistes järvejääl, viskas ennast samblale kõhuli igat urgu ja auku ja juurikat uurima, pressis selg ees, hambad ristis, jäässe külmund mädand paati järvele lükata ja tegi nõndasama muudki vigurit.
Ja siis kui jälle üleöö
ehk otsas oli sulal töö
ja kõndis jälle kõle tuul
ja otsas talveilma luul
siis välja lootes vaatas silm -
sest siiski muutuda võis ilm.
Kuiv, korras, tänud peitjale.
Täitsa mõnus oli mööda väikseid teid parkimiskohta poole kulgeda kuni ühel hetkel tõusis tee ca 40-50cm võrreldes olemasolevaga. RMK oli oma teed siin parandanud, talvel. Oli näha, et vana/olemasoleva tee pealt oli lumi ära lükatud (vallid tee ääres) ning siis oli uus kruus peale veetud. Paraku ei olnud see nii sile, kui peaks, aga sõidetav. Eks siis kevadel lihvivad selle sirgeks. Lihtsalt, ei ole varem näinud, et talvel sedasi teed tehakse. Jalutus aarde poole läbi metsa ja metsalagendiku oli mõnus. Lisaks päästsime lagendikul kümneid ja kümneid lume poolt ahistatud männijõmpsikaid. See lumi oli nende pisikeste ja peene tüvega mändide jaoks liiga raske. Küll oli lumi neid kõveraks painutanud ja isegi üleni enda alla matnud. Tegime veidi puhastustööd, aga paraku on neid seal tuhandeid, seega jõudsime vaid murdosani abivajajaist. Loodetavasti sulab lumi peagi ja nad saavad taas end sirgu ajada.
Aardega kõik korras, aitäh.
Ma nii melanhoolsesse meeleollu ei sattunud kui peitja kirjelduse lõpuosas. Rahulikum ja vaiksem on siin tõesti kuna RMK seda rada ei tea. Ja hea on, et ta kõike ei tea. Kuid inimesed mäletavad ja teavad, nii oli siingi peale minu üks pere ja üks koer koos omanikuga. Me ei seganud teineteist ja lasime kõigil omasoodu omis mõtetes kulgeda. Aitäh!
Eelmine kord siinkandis (aastat vahetamas) ei leidnud me lähenemise teed. Seekord uurisime veidi aardekirjeldust ja kaarti. Õnneks olid ka parkimiseks soovitatud kohad kirjas. Aastaaeg ka hoopis teine. Lähenesime metsa poolt. Üritades oma hiigla suure susiga kuidagi keset kolme kohta parkivat autot mitte kinni panna ega riivata. Mahtusime. Lustlik jalutuskäik sai alata. Super ilm, putukad ei piinanud. Mitu korda oli tahtmine ka vette sumatada. Olime aga just järvest tulnud ja päev ees, seekord ei proovinud. Kunagi ehk siiski. Täname. Aare kuiv ja korras.
Küll on hea, et parklad välja on pakutud! Kunagi proovisime kaarti uskudes läheneda ja lõpetasime marjakasvatajate hoovis. Nemad matkarajale juhatada ei osanud ja nii see otsimine tookord katki jäi. Täna oli ilm ilus, rahvast veidike ja kägu kukkus nagu meeletu. Aarde lähedal olev paat on uppunud, aga üle järve toimetas luigepere. Kena matk, aitäh!
No on ikka koht, ikka ilu poolest. Küll on hea mäng. Muidu poleks kunagi teada saanud, et nii lahe ja ilus koht olemas on. Meile kõige lähem selline ilus koht on Parika raba. Täna siiani minu lemmik. Suured tänud kohta tutvustamast. ????????????????????????
On ikka ilusaid kohti, milledest mitte midagi ei tea. Tänu geopeitusele saab ikka palju teada... Tule või siia telkima... Puud ka koos tuulega kunsti teinud... Aitäh peitjale siia juhatamast!
Miks ei ole ma siia varem sattunud? Nii ilus järv ja ülimõnus matkarada. Tee pealt ka ühtegi silti sinna ei näidanud, nii et üllatus oli eriti suur. Karantiin oli natuke rohkem inimesi välja ajanud, kui oleks meeldinud, kuid õnneks saime ilusti tagasi teel neist suure ringiga mööda minna. Suur aitäh!
Sai tehtud üks ülimõnus jalutusretk. Teerada ümber järvekese oli kuiv, kenad sillakesed kraavidel, päikesepaiste ja sambla vahelt võis isegi mõne jõhvika leida, mida põske pista. Ilm oli nii ilus, et isegi üks konn oli järve põhjast üles roninud. Ju arvas, et kevad käes ja tuleb laulma hakata. Laulda veel ei saanud, aga uisutada küll.
Aitäh aardepeitjale!
Parkimiskohast, koordinaatidel 58 12 49 26 7 55, on just uhke laudtee järve äärde valmis saanud, võibolla on ka järveäärse matkaraja kraavidel tekkimas korralikud sillad
Oliver jäi auto juurde ootama seniks kuni tegin kiire jooksu aardeni ja tagasi. Väga looduskaunis koht loometegevuseks. Tee peal haarasin suhu mustikaid ja pohli.
Tuuriplaan nägi ette Võrtsu äärde minekut. Leidmata Matu aare EK seeriast jäi enam-vähem teele. Kahju ainult, et see mul lahendamata on, jõudsin juba end kiruda. Peaaegu kogemata märkasin aarde tüüpi, et nagu vale ikoon või? Loomulikult ei olnud ikoon vale, vaid minu eelarvamus. Harjumaalt tulles pole kohe harjunud kirjanikeseerias täitsa ilma kodutööta skoorima. Erinevalt siinkandist on meil seal ainult Faehlmann ja Tammsaare tavalised, ülejäänud kõik täitsa mõistatuslikud :o)
Kui autoga lõpuks õigele poole taipasin sõita, siis edasine läks juba ludinal. Parajalt pikk jalutuskäik, et jõuad millelegi mõtelda, sealjuures ise veel teadvustamata, et mõtled - tihti mulle meeldibki just nii kõige rohkem. Mõnus männine ja marjane maastik kauni järve kaldal, siin sagedamini liikudes võib lõpuks luule hakata peale tükkima küll - siis ole vaid mees ja suuda see sõnadeks vormida! Aitäh juhatamast.
Valdav osa Enno värssidest on kurva ja igatseva tooniga. Sobivas seisundis võib nukrus olla üdini positiivne emotsioon. Paradoks, mida ei anna vist väga selgitada, peab tundma. Olen tundnud küll. Ehkki mitte täna.
Eesti kirjanike aarded hakkavad meil varsti otsa saama, ainult kolm ongi veel leida: kaks Saaremaalt (Uustulnd ja Jõgioja) ja üks Tallinna linnast (Üksi) :).
Nojah, kuna suutsime Indy tutika vesti peale seda, kui ta vanas lõkkeasemes peale pikka supitrippi ennast kuivatada otsustas, Roka juurde kuivama unustada ja ilma selleta ei oleks tulnud temaga järgmisel päeval kuskile vette minek kõne alla (esiteks selle pärast, et ta ujus meid kahte pidevalt kontrollima, kokku mitmeid kilomeetreid ja mingit puhkamisvõimalust poleks tal ilma vestita vahepeal olnud ning teiseks oleks meil puudunud ka see mugav sang ta seljal, millest teda vajadusel veest SUP-ile aidata), pakkisime oma vaevaga leitud tühjast grillkohast (jaa, mets oli ääreni puhkajaid täis, iga puu taga oli keegi ennast juba sisse seadnud :D) poe uuesti kokku ja sõitsime 100 km tagasi vesti ära tooma :D. Noh, vähemalt oma söögid olime jõudnud ära süüa enne kui mälu järsku plahvatas… :D. Übervest oli õnneks alles seal kuhu ta meil ununes ja nüüd tuli lihtsalt uuesti leida koht, kus magama keerata. Kell oli midagi üle südaöö… Laur pakkus et magame selle aarde läheduses öö ära ja nii siis jäigi. Sobivat parkimiskohta otsides suutsime korraldada endale veel ühe närvikõdi autot mingisse mülkasse kottpimeduses kinni sõites (st saime boonusena kätte ka selle "maasturiga_huvitav" nii nagu silt lubas :D) aga Lauril õnnestus auto sealt lõpuks ikka kuidagi välja nõksutada ja sinnasamma augu taha ja keset teed me lõpuks magama jäimegi :D.
Hommikul tegime sealsamas omale hommikukohvid ja turistieineleivad ning jalutasime virgutuseks järjekordset aaret leidma :).
Ilus ja rahulik koht, aitäh Matule ööbimiskoha eest ja nii läbimõeldult meile siia aaret peitmast :).
Eelmine õhtu peale Roka aarde juures käimist olime siit aardest suht palju lõuna pool grilli ja chilli nautimas, kui Marisel järsku meenus, et Indy päästevest jäi Londonisse maha...kiire olukorra hindamine ja kuna Maris polnud lonksugi vägijooki võtnud, siis otsustasime, et hülgame oma esialgse ööbimiskoha ja peale grilli pakkisime asjad kokku ning asusime tagasiteele vesti järgi. Tunnike sõitu ja õnneks kohapeal oli vest seal samas kuhu see maha jäi. Kell oli vist umbes 23 õhtul...mõtlesime, et kas jääme ööbima sinna samase või liigume edasi...otsustasime edasi liikuda. Talvel võrtsjärvel käies jäi meelde puhkekoht, kus tegime peale jääl käimist sooja suppi. Mõtlesime, et piilume selle koha üle. Jõudsime sinna peagi kohale, kuid kõik kohad olid autosi täis ja loobusime. Paari km kaugusel oli aga see aare. Mõtlesime, et sõidame siis nii kaugele ära kui saame ja ööbime lihtsalt metsas. Mõeldud tehtud...nii kaugele kui saame, ei tulnud just hästi välja, sest see kurikuulus tee oli ees...ja kui mina mõtlesin, et sõidaks veel, siis auk otsustas, et ega ikka ei sõida küll. Tegelikuses oleks vabalt läbi saanud aga taaskord keegi kes seal eelmisena kinni jäi, oli augu täis jätnud palgitükke ja muud sodi, ning see sai saatuslikuks. Korjasime rataste alt jama ära, natuke nikerdamist ja saime tagurpidi uuesti välja. Parkisime auto paar meetrit tagasi ja jäime öömajale. Hommikul tegime kohvi ja hommikusöögi, ning peale seda tulime aaret otsima. Aardeni jalutades lendas lagendiku peal meist üle üks võimas kotkas :) Väga lahe vaatepilt oli. Aare peagi logitud, asusime tagasiteele. Oleks tahtnud kauem jalutuskäiku nautida aga neetud parmud ja muud olevused panid ikka jalad kiirelt all liikuma :) Aga väga mõnus koht aardele. Tänud kutsumast!
See oli üks ilus jalutuskäik, mis ma õhtu eel ette võtsin. Sadu oli läbi saanud ja õhu puhtaks pesnud, mättad sinetasid mustikatest. Suu ja käed ka. Mitte kedagi polnud ümbruses. Isegi sääski. Ma nautisin. Aitäh!
Minugi jaoks oli selle aarde varasem elamus imelist parföngi eritav geomobiil, millega oli üritatud otse Enno nulli sõida. Ja see sellepingutuse higilõhn, mis kogu tookordse sündmuse perimeetri lõhnastas. Soovitasin tookord pingutuse üleelanu suunata Võrtsjärve jahtuma, siis hakkas aga järvest kahju ja nagu ikka kasutati siis pesemise asemel tuulutamist (aitab küll olen ka ise sageli seda meetodit kasutanud, kui laiskus suureks muutub).
Kartus meeletust pingutusest osutus aga päeva ilusaimaks kulgemiseks kaunis kohas, mille värve muutis õhtueineks valmistuv päike. Ega me kaaslasega suurt miskit filosofeerinudki, kumbki nautis kulgu ja mõtles omi mõtteid. Vaatamisväärsuseid oli mitu. Näiteks järvepinnale tõusnud vene allveelaev, et kuidas see siia sai ja siis nullis olev vana abimees, kes väärikalt aastatekaupa oma suremisega oli tegelenud ja arvatavalt veel sama silmailu, sama tegevusega aastaid pakub. Tõeliselt kena ja kirjanduslik kulg.
Suured tänud peitjale.
Meie jaanigeotiiru üks viimaseid peatusi.
Olin ekslikult arvanud, et selle aardeni kulgemine on üks rist ja viletsus. Aga eks seda tunnet aitasid kujundada geokolleegid, kes ühel aastalõpul siin käisid. Hiljem oli nende geomobiil väga ärapiinatud moel Trepimäel uut aastat vastu võtmas. Ja see hais, mis sealt kapoti alt tookord tuli..... uhhhhhhh!
Meil aga oli aardeni kulg puhas nauding. Hea, et ei hakanud juuresoleva sõiduriista ehitusse süvenema :D
Tänud, ilus matkake oli!
Mulle see koht meeldis . Polnud kiusupunne liiga tegemas , ilus rahulik maastik ja lummav vaade. Vain oli küll valmis taas ujuma minema aga see läbipaistmatu vesi siiski ei olnud täna piisavalt kutsuv. Jätan koha meelde, tundub hea koht kuhu rahu otsima põgeneda. Või õigemini oli, nüüd tiirutavad igasugused geopeiturid seal ju ringi.
Tänud.
Autoga siia sõites hakkas jälle palav ja sai ujumise peale mõeldud. Eelduste järgi peaks perfektne soe järv olema, aga veeni jõudes tuli tugev tuul ning ujumise isu kadus ära. Ka vees olev puru ei kutsunud ujuma ja tegime lihtsalt mõnusa jalutuskäigu järve ääres. Nüüd ainult üks eesti kirjanike seeria aare veel leida.
Autoga sai mööda jäätunud teed, puksitud võimalikult lähedale, edasi jalgsi. Ütleks et jalgsi liikumise kiirus oli isegi produktiivsem, kui autoga :) Mõnus jalutuskäik männimetsas. Väljas 3 kraadi sooja ning vaatamata sellele, et jope all polnud ei rohkem ega vähem, kui ainult t-särk, andis keha märku valest valikust. Konteineri otsimiseks palju aega ei kulunud ning nimed saime kerge vaevaga kirja. Täname!
Pimedas aardeid otsida meile meeldib ja see tundus ka kaardilt nagu mõnus jalutuskäik metsas. Kui auto 700m peale parkisime, nägime muidugi kohe ees kolme jahimehepukki üsna lähestikku asetsevat. Sellist pilti väga tihti ei kohta. Kohe meenus mulle, et millalgi jaanuris avaldasin vanaisale, kes on elukutseline jahimees, et minust on ka omamoodi metsavend saanud :D Vanaisa rääkis selle peale, et paksus loomi täis metsas peaks võimalikult kõva lärmi tegema, et end turvaliselt tunda. Muidugi soovitas ta üldse selliseid kohti pimedas vältida, aga see selleks :D Mugu võttis autost mingi metallist malaka kaasa ja arvas end omadega mäel olevat, mina panin vanaisa soovitusel telost üürgama Nickelbacki "If today was your last day", mida ka terve tee kaasa laulsime, kes kõvasti, kes valesti :D Kõige õõvastavam koht oli lagendikule jõudmine, aga ma olen täiesti kindel, et meie "etendus" oli viimse seisukohani väljamüüdud ja andsime kontserti ikka täismajale. Kuna keegi meie poole ei sööstnud, siis võib ka oletada, et publik jäi rahule :D Nii kulgesime järveni välja. Ma ei tea, kust ma olin võtnud, et loomad ei roni väga järvejääle, esimesed leitud jäljed väitsid igaljuhul vastupidist. Kui muidu kõndisime mööda jääd aarde suunas, siis salapärane ava keset jääd sundis meid siiski kaldal rada otsima. Ma ei jaga kalapüügist midagi, aga nii neid auke küll ei puurita :D Edasine jalutuskäik nulli kulges rahulikult ja leid tuli ka pärast mõningast paadi inspekteerimist kiirelt. Vahetult enne keskööd jõudsime autoni tagasi. Aitäh selle pisut teistmoodi aardeotsingu eest! :)
Sõitsime mööda lumist metsa ja vaatame, et näed, värsked autojäljed, järelikult tee on läbitav. Näed, samas kohas parkinud, kus meie ja jäljed lähevad ka sobivalt aarde suunas. Ei tea, kes siin käivad? Kalamehed ilmselt. Või geopeiturid. Saimegi logida värskelt vahetatud logiraamatusse. Aitäh! Ilus ilm ja kena matkake. Jälle üks selline koht, kuhu poleks teadnud sattuda. Aitäh!
Pärast Karijärve matka uurisin kus maal mu Tondisaare kaaslased asuvad ja arvutasin välja palju mul aega veel üle. Matk Mustjärve äärde paistis olevat täpselt sobivalt pikk ajasisustus. Eelmise aarde juurest siia sõites ei saanud aru kas ilm läheb aina paremaks või aina kehvemaks. Pilvi oli palju aga päike pidevalt paistis.
Tee viis mööda ka Ernst Enno sünnikohast. Mälestuskivi lähedamalt siiski vaatama ei läinud vaid eelistasin sel korral piirduda vastavasisulise geopeituse aardega. Läheneda otsustasin Marjasoo talu poolt. Auto jätsin mesilastarude valve alla ja sammusin marjapõldude vahele. Nüüd sai vastuse küsimus, et ilm muutus aina paremaks. Ideaalne talveilm. Mega soe päike, tuulevaikus, karge õhk maalilised lumevaated. Kõndisin piki sihti rabaservani ja siis mööda kraaviäärt rabametsa. Järve ääres oli samuti väga kena. Sini-must-valge, nii nagu aarde kirjelduse fotol.
Nüüd aga aardest. Leidsin selle koheselt üles aga kätte ei saanud. Natukene sikutasin ja siis plõnks tamiil katki. No tubli töö Karl! Seejärel jäi silma kohe mitu erinevat versiooni mismoodi seda kätte saada. Esiteks märkasin aarde kõrval täiesti värsket lõkkekohta. Nagu keegi oleks proovinud konteinerit välja sulatada. Ma püromaanitsema ei hakanud. Teine asi mida märkasin oli see, et post maa seest täiesti lahti. Ümberringi korralik tühjuse sõõr. Tõstsin siis märgi välja, virutasin vastu süütut mändi ja karp hüppas ehmatusest välja. Panin nime kirja, sidusin karbi uuesti omale kohale kinni ja võisin soorituse tehtuks lugeda. Pärast jalutasin natukene veel järve ümber kuniks suuna tagasi autole võtsin. Aitäh aarde eest!
Logiraamat märg. Kuivatamise asemel võibolla mõistlik hoopis välja vahetada. Logiraamatu tagumine külg hetkel poole peal.
Meie lähenesime Marjasoo talu poolt, sest just siin veedame tavaliselt oma jõulud. Mustikatalu rahvas on tegelikult geopeitusemänguga kursis küll, lihtsalt öelgegi otse välja, et teie sihiks on geopeituse aare ja küsige luba ning juhatust kuidas läbi talu maade Mustjärveni saab.
Aardeotsimisest endast ka - kuigi oli lumine talv, siis purgi leidsime vaevata loogilisest kohast. Kuna aga jõulude ajal oli sagimist-tegemist palju, siis netis logi kirja panek võttis rekordilised poolteist aastat. :)
Siia oli plaanis tulla ühel kenal pühapäeval, et mitte tormata, vaid mõelda ja olla looduses. Just rahu, vaikuse ja ilu leidsime ka meie siit. Aitäh!
Selle aarde asukoht kaardil ja kirjeldus olid kripeldanud tükk aega juba. Täna sai kauni vananaistesuvise ilma puhul matkake ette võetud. Meie jaoks osutus probleemiks see, et ei osanud kuskiltpoolt aardele läheneda, aga lõpuks leidsime siiski sügavate kraavidega ääristatud tee ääres ühe laiema koha.
Koht tundus mulle kuidagi kõhedustekitavalt muinasjutuline. GPS näitas, et ma olen järve ääres, aga ma ei näe järve mitte kuskil. Äkki järv nagu müksas mind. Väga mõnus koht. Aitäh!
Ohhooo, mis emotsionaalne ja kaunis matkake siin aardeni viis.
Ernst Enno on mulle alati meeldinud, eelkõige tema vaimustav luuletus "Rändaja õhtulaul", mille on laulnud Anne Maasik kuulsaks teistmoodi imelises "Nipernaadi" filmis. Täna siia sõites võin justkui vanduda, et läbisin selliseid teid ja vaateid, inimtühje ja lahtiseid, mis filmis nii mõjuvad on.
Teiseks armastan ma Enno melanhoolsust ja koduigatsust. See jalutus aardeni meenutas täpselt sellist "kojujõudmist" samblase tee peal, mets ümberringi, nagu ainult eestlane oskab mõista. Minu meeleolu ja pühapäevase aardeleiu illustreerimiseks sobib Ernst Enno luuletus "Ja hää, et kõike ütelda ei saa...":
On jäänud mõtteid palju ütlemata,
Mis kergemad kui õhu õitsev lend,
Ei suutnud nad küll kehastada end,
Nad elavad veel endas puutumata.
Need pühapäevad seni tulemata,
Kus tundele nad oleks kõnelend,
Mis asjata sa oled meelisklend –
Nad tabanud sind ikka ootamata.
On raskeks valgund sisemine maa,
Ja tunne teine tikkund sõnadesse:
Sest räägid nii, kuid teist kui arvaks sa.
On nagu rõõm end peitnud muredesse
Ja hää et kõike ütelda ei saa –
Jääd saladuseks ikka enesesse.
Ja kolmandanda tahaksin soovitada uskumatult head, karmi, ilusat ja võimast raamatut, mille on kirjutanud Ernst Enno lapselaps Elin Toona. "Pagulusse" räägib sellest, kuidas nad ema ja vanaemaga 1944 pidid paadiga sõja eest põgenema, aga ülirängad aastad ootasid alles ees. Lõpetasin selle raamatu paari nädala eest ja siiani elan selle teose lummuses. Paati kaasa võetava kompsu suur osa olid toona Ernst Enno luuletused ja raamatud, mis justkui reliikviana aitasid perel pääseda. Soovitan soojalt!
See aare jääb mulle kindlasti eredalt meelde. Koht on vaimustav, mul on mingi nõrkus järvekeste vastu, mida ümbritseb paks ja väärikas mets oma kohisevate saladustega.
Aitäh, aitäh, aitäh!
Ilu, vaikus ja aare ootasid meid järve ääres ees. Väga kaunis koht. Tänud peitjale!
Kui olime talupäevadel kõiksugu toredaid asju näinud ja head-paremat maitsta saanud, otsustasime ka siinkandi aardeid väisata. Kõigepealt ikka järve äärde, sest ilm ju imeilus ja kuumutas kõvasti.
Tõepoolest, eriti võrreldes selle rahvamölluga, mis Võrtsu ääres taludes näha, oli siin suur ja sügav rahu. Mõnus jalutuskäik aardeni, rahulik logimine, võrratud loodusvaated paadi juurest ja siis sinna tagasi, kust tundus, et võiks vette sulpsata. Näe, pudelisse võetud vesi oligi järve nimele kohaselt päris must ja ahvatlev. Riidest lahti, ettevaatlikult jalaga põhja kobama. Jah, turvas ja puujuurikad...ei julge kaugemale astuda, äkki kaob põhi alt, nii must ja sügav tundus. Siis ettevaatlikult põlvili ja tõuge taldadega kaldast lahti.... Isver-susver, see põhi on ju kogu aeg vastu kõhtu!!!...mitte et see kõht ülemäära suur oleks:-) Välja tulles kattis kogu keha must turbakiht. Korralik spaa! Enne suplust pudelisse võetud veest oli nüüd palju abi. Aga värskendust ikka sai ja palju nalja kah! Meile see aare meeldis, suur aitäh peitjale!
Oleks aga varem altpoolt Pireti(sylli) logi lugenud, oleks vast Võrtsjärves supelnud:)
Paganama äge koht. Kui veel ainult neid söödikuid seal vähem oleks võiks sinna täitsa telkima minna. Suur tänu sinna juhatamise eest.
Tänase geopäeva esimene aare. Trobikond uusi geopeitureid said käe valgeks.
Vaikselt mööda matkarada nulli ja siis olin mina tükk aega nõutu, saan aru kus on ,aga kätte ei saa. Kasutasin siis naiselikku loogikat ,mis kaaslase itsitama pani ja logisin meid ära. Ettevaatust, Alexi sõbrad õõnestavad siin jalgealust ;). Tänud peitjale!
Mõnus matkake vaikuses. Tänud EK jätku eest ja Mustjärvele juhatamast.
No näed sa siis,üks kirjanikeseeria aare kotti pandud ilma lugemata :) Auto jätsin kuhugile maha ja kena järveäärset rajakest mööda aardeni kulgetud. Sellised järveäärsed kulgemised on minu suured lemmikud.Tänan siia juhatamast!
Regio teedeatlas lubas kohapeal ka laudteed ja puha.... mina seda ei tuvastanud.. võimalik, et ei tuvastanud ka õiget matkarada, kuid miski rada ainuvõimalikust auto parkimiskohast aarde poole vookles. Oli juba mõnusalt hämar ning lõpus toimetasin juba puhtalt pealambi valgel. Taevas peegeldus mõnusalt järvepinnalt. Paraku õnnestus mul paras parv linde sealt minema ehmatada. A nu vast tulid varsti tagasi või leidsid mujalt öömaja. Aitähhid ilusat paika tutvustamast!
Olime parasjagu Võrtsjärve idakaldal tegemas väikest aarderetke ning otsustasime ka ühe matkaraja koos matkaraja aardega sellesse paigutada. Matkaraja ja aardega jäime meie kahtlemata igati rahule. Väga ilus koht kuhu minna ja üks jalutuskäik teha. Aitäh :)
Autoga saime 650 meetri peale. Tee peal olid mingid märgid, kus peal, et jalakäijad ja 20 km. tunnis. Ei tea,kas nendele? Mõlemal pool olid turbaväljad ja edasi läksime üle metsakraavi. Loomarada viis peaaegu aardeni kohale. Logi kirja ja sama teed mööda tagasi. Juba eemalt nägime, et mingi auto on veel meie auto kõrval peatunud. Olime peaaegu kindlad, et nüüd saame noomida, aga väga sõbralik onu oli. Tema arvas, et meie oleme need mehed, kes sinna tööle pidid tulema. Tuli välja, et pool raba on kultuurmustikaid täis istutatud ja kraavivahed sildistatud. Kuuldes, et tegeleme geopeitusega, teatas ta,et ka tema noored sugulased tegelevad sama asjaga. Olevat juba päris palju leidnud, 30 või 40 aaret. Me olime parem vait. Kahjuks ei teadnud ta nende geonime. Meeldiv kohtumine oli. Aitäh.
Tänase geopäeva 7. aare, viimane. Plaan võtta kõik Võrtsu idakalda aarded.
Tegime natuke kerget off-roadi ja sõitsime mööda metsaveoteed langile kuni kraav meie tee katkestas. Sealt siis edasi jala järve ümbritsevale matkarajale ning aardeni. Eemalt juba märkasin võimalikku aardepeidukat ning see eelaimdus pidas paika.
Kui juba siin kandis olla, siis tuli Mustjärv ka üle vaadata. Raja aardeni leidsime kenasti ning ka järv on ilus. Siia tasuks suvel uuesti tulla. Tänan.
Käisime järve ääres jalutamas. Lume ja kerge külmaga väga äge, loomajälgi ja elevantsiauke jms põnevust kõigile jätkus. Selline kompassiga otsitav aare, GPS pigem segab.
Kuna me eriti eeltööd teinud ei olnud, siis polnud ka aimu, kuidas teelt aarde juurde minna. Õnneks oli seekord hea kõhutunne ja jätsime auto täpselt õige kurvi juurde, kust algas täpselt õige rada. Väga esteetiline jalutuskäik. Aare oli ka ilusas kohas. Konteiner oli küll veidi peidukasse jäätunud, kuid õigete võtetega sai selle kergesti lahti.
Omale teade. Natuke jäi puudu. Autoga ligi vist ei saagi. Eramaallased on ees. Tuleme paremini ettevalmistatuna uuele katsele.
Aardeni jõudmise teekond kujunes oodatust põnevamaks. Tundus, et selle masinaga on võimalik päris lähedale jõuda, aga vist siiski mitte.. Jäimegi natuke pehmemasse kohta kinni. Miki hakkas kohe asjalikult toimetama ja olemasolevatest vahenditest vintsi valmistama. Aega läks, aga asja sai. Ainult et sidurile paistis see olukord vastukarva käivat, tossutas kogu salongi "mõnusat" kärsakat täis. Kodus tundsin seda "aroomi" veel mitu päeva. Selgeks sai, et selle seltskonnaga võib metsa minna küll, saab kindel olla, et sinna ei jää. :)
Kui auto sai lõpuks tahkemale pinnasele, võtsime ette jalutuskäigu aardeni. Tore oli. Aitäh sinna juhatamast!
Aastavahetuse sündmuse alguseni oli jäänud veel kaks tundi ning me olime täiesti kohale jõudmas. Kuidas seda aega sisustada? Ah, sõidame igavusest maasturi mülkasse kinni. Sinna see aeg läkski :) Seekord ma sain kõrvalistmelt kinnisõitmist nautida ning väljameelitamine tuli ka mõistliku ajaga. Jah, drive in aare see tavasõidukile tõesti ei ole, kuid eramaalasi ei pea ka kartma. Nimelt teiselt poolt järve viib kruusatee mingi 700m kaugusele aardest ja edasi saab kohale mööda mõnusat metsarada. Ei olnudki väga kontimurdev retk, elasime üle :). Kohapeal oli aare kinni külmunud ja ei tahtnud kohe välja tulla. Väike kops ja käes on tops. Aitäh peitjale!
Imeilus koht! Suur tänu vaeva eest siia aare peita! Leitud ja logitud.
Lähenesime kirdesuunast ning järve äärde viis kena rada. Järve ümbrus oli tõesti imekena. Vetikad ja jääkirme lõid järve pinnale erakordse vaatemängu. Tänud peitjale!
Kui auto raja algusesse jätsime ei osanud oodata, et lõpp nii ilus saab olla. Aitäh toredasse kohta juhatamast!
Ühitasime seenelkäigu aardeotsimisega. Mõlemad õnnestusid - aare sai leitud ja ämbrid seeni täis. Koerad said mõnuga meie vahel edasi-tagasi lipata. Tänud peitjale. (Selge, tegime Kajaliiside ees metsa puhtaks, no et ei komistaks seente otsa :) )
Tõesti kena ja rahulik koht kus jalutada. Kuna keegi oli värskelt enne meid sama rada kõndinud, siis seente korjamine liialt aega ei võtnud. Vaid varred paistsid muru seest. Need mis korjamata olid jäänud, tundusid meilegi söögiks sobimatud. Tänase päeva teised leidjad. Tuntud Tartu peitur jõudis ette. Täname peitjat loodusesse kutsumast. Järv tundus ka, selline, "ahvatlev". Väita, et polekala, niisama ei riskiks.
Paat - poolik, randunud ja kutu
Ja üksik koni vaatab seda pealt
Kes tõi su ära ükskord järvelt sealt?
Kas seks, et kaldail hiljem kõnniks Matu?
Ei olnud minu arust nii kurva luuletuse koht, kuigi, see kaldasse tõmmatud poolik paat lükkas mingi mõtte käima küll. Ja veepeegeldus oli, tagantjärgi meenutades, natuke kummalisevõitu küll. Või oli sihuke uduvihmaga ähvardav ilm see, mis illusioone tekitas? Ei tea. Kui paat vaadatud, jäi üle vaid aare pesast välja võtta ja logida. Ja siis juba Konguta poole ja edasi Elvasse - kahju, et siia kanti nii harva asja on. Aitüma näitamast!
Ring ümber Võrtsjärve hakkabki lõppema. Siis selgus,et sellegi järve ümber on peaaegu ring peale teha. Koht täis vaikust ja rahu. Leid tuli kiiresti. Tagasiteel aarde juurest rääkisin Küllikile kalapüügi mõttest. Oli nõus. Haarasime siis auto juurest õngekoti ja tatsasime tagasi järveni (nii a 600 m.) Palju ei tulnudki mässata kui umbes kilone haug spinna otsas. Püügihimu rahuldatud jatkasime oma teekonda. Tänud peitjale.
Eelmisel päeval olime toreda matkaraja ümber järve ära käinud, aga siis ma ei vaadanud, et seal ka aare on. Nägin seda geopeituse lehelt alles õhtul ja siis tuli peale järgmise päeva kilomeetreid siia tagasi tulla. Aga et see niisama asjata käik ei oleks, siis võtsime ka nõuks järves ujuda. Hea, et selline plaan tekkis, muidu polekski selle koha kohta põnevaid üksikasju teada saanud.
Niisiis peale logimist otsustasime ujuda. Üsna selle koha lähedal, kus aare asub. Vette vaadates nägime paksult väikseid konnasid, kellel veel saba taga, aga juba ka jalad olemas. See selleks. Vette läksime ettevaatlikult. Just nimelt läksime, sest selles rabajärves oli üsna karvane, kuid tugev põhi kalda ääres, mida mööda sai vette minna. Aga kahjuks ei läinud see põhi sügavamaks ja kõhuli mööda põhja ennast vedades saime peagi aru, et põhi ei kaogi ära. Veest välja tulles ajas naerma - kõik suplejad olid süsimustad. Tuli hakata ennast käterätikuga kuivatama ja puhastama. Mul punnitasid trikoo all väikesed mugerikud, mis osutusid väikesteks konnadeks. Tuli need tagasi vette aidata... :) Ja siis otsustasime internetist uurida, mis selle järvega siis tegelikult on ja saime teada, et see rabajärv on tekkinud sinna kaua aega tagasi pikalt kestnud rabapõlengu tagajärjel. Ja sügavus on 0,6 m ja kusagil on sügavaim koht ka 1 m, mida me kahjuks üles ei leidnud. :)
Aitäh toredas kohas aarde eest! EVEJ
See oli üks väga mõnus aare. Mitukümmend minutit istusin ja lebasin ning nautisin olemist... Pärast tegin väikese peatuse ka kivi juures. Aitäh!
Tegime järvele tiiru peale, sest hea oli seal jalutada. Aaret otsides küll õnnestus mul korraks valvsus kaotada ning hetk hiljem avastasin end ühe jalaga augus. Juhtub ikka, lobistasin siis muda täis jalavarju järves puhtaks, aarde leidsime hoopis lihtsamast kohast ja teekond jätkus lõbusalt lirtsuva heli saatel, seega rikkusin vaikuse ja ilu teiste jaoks pisut ära :) Aga tore oli ikkagi. Aitäh!
otsimise asemel viskasin end samblale pikali nagu allolevalt pildilt näha võib
Leitud :) Rahu ja vaikus on siin tõepoolest. Tänud siia juhatamast!
Leitud. Head kiired kruusakad siinkandis, jalutamiseks ka ilus koht. Aitähh!
Väga mõnus on selline männimets kevadel, ehkki ka siin ei saanud läbi "abistavate" harvesterijälgedeta. Tagasiteel tulid vastu karu ja lõvi, õnneks siiski geopeiturid. Ja kusagil silkas üks pärisjänes mööda põlluäärt. Käisime vaatasime Enno sünnikoha ka üle. Tänud juhatamast!
Hing ihkas metsa. Ernst Ennole pühendatud aare tundus olevat hea eesmärk. Pakkisime kodinad ja võtsime suuna Mustjärvele. Õiges teeotsas parkis juba üks auto (haaa, kas geokolleegid?!). Sõitsin veidi eemale, kuna tundus, et ei oska nii täpselt sinna kitsasse kohta kõrvale ära parkida. Teel aarde poole kohtusimegi jalutajatega ning teretasime sõbralikult. Nullis sain topsi kiirelt kätte ja seal olid täna enda juba kirja pannud Hanno ja Trine. Nautisime vaadet ja asusime tagasiteele ning kohtusime uue seltskonnaga. Ilus ilm ja vaba päev ajas rahva metsa :) Raielangil istusime päikese käes ning kuulasime linnulaulu. Teel autoni nägime kaht kärnkonna. Teel Enno sünnikohta oli vaja teha aga metsapeatus, et sisse ahmida sinise metsaaluse ilu. Just see, mida igatsesin. Täname, väga hea aare!
Lähenemisteed otsisime tükk aega. Paar tükki tundusid usutavad, kuid jäin oma sisetundele kindlaks. Sellele aitas kaasa ka see, et GPS-il oli järve ääres matkaraja märk. Kas ma selle ka leidsin või lihtsalt mõne raja - ei tea. Jalutuskäik aardeni oli päris kiire ja isegi peaaegu vihmavaba. Aaret otsisin piinlikult kaua ja eks ta sealt välja tuli, kust ma juba 4 korda otsinud olin. Aitäh!
Püüdes veidi erinevaid kaarte analüüsida ja leida aardeni lühimat teed, jäi sõelale mitu valikut. Lõpuks tõmbasime auto tee äärde. Noorgeopeiturid teatasid, et nemad selle lumesajuga autost välja ei tule ning osa meie tiimist kadus fotoaparaadiga ühele poole teed ja mina teisele poole.
Nähes metsa all nii palju erinevaid loomade jälgi, loomaradade tagajärjel maha vajunud kraavide pervi ja sigade sonkimiste tallermaad, võttis tegelikult nats kõhedaks :) Aga jalutuskäik aardeni oli väga vahva ja aarde juures avanenud vaade oli tõepoolest kaunis.
Tänud peitjale ja pikka iga aardele!
Kui kirjanike seeria lahti läks ja esimene ots vaid linnlaste käes oli, siis kadus selle sarjaga ka pinge. Tundus, et see seeria jääbki vaid suurima maakonna piiridesse. Mul oli siiralt hea meel, et Martin Dahlbergi FTF-i sai. Seeria muutus põnevaks, sest hakkas liikuma Isamaa teise otsa.
Koht oli leitud tõesti lummavalt ilus ja see ääretu vaikus ja tunne, et aeg seisab. Seisime meiegi. See koht oli kui nõiutud, sest tagasitee suutsime rämedalt maha magada, palju ei puudunud kui ringiga aarde juures tagasi oleks olnud. Tagantjärgi võin vaid enda õigustuseks öelda, et mul polnud gepsugi kaasas.
Aitäh Martin, et jooksid FTF-i, et näitasid väga kaunist kohta, et õpetasid kuulama vaikust. Hetk hiljem ilmnesid mul aga kohe närvid, sest mingid krossimehed hakkasid nendele käima oma paarutamistega.
GPSi soovitatud tee lõppes kellegi hoovis. Uurisin veidi kaarti ja valisin järgmise. See sai varsti üldse otsa, aga jätkus jalgrajana. No ei hullu. Tore metsaalune ju. Varsti olimegi järve ääres väljas ja enne kui arugi saime olime aarde juures. Kummaline oli vaid eemalt kostev mootoripõrin. Kohapeal tuli tõdeda, et kõige tähtsam on leida paat. Muuhulgas sai ka aardesse nimed üles tähendatud. Vaade oli nii lummav, et peaaegu oleks unustanud aardegi tagasi panna peale logimist. Tagasi jalutades suutsime õigest teeotsast mööda jalutada ja kui GPSi vaatasin, siis olime juba peaaegu teiselpool järve. Mingil hetkel paistsid ka põrina autorid - punt krossitsikleid teiselpool järve. Kuidagi üldse ei sobinud konteksti. Aga muidu oli ülimõnus jalutuskäik kergelt lumises metsas. Aitäh peitjale.
Vaikus on kuldne, aga sa ei näe.....
ei näinud jah , alguses ei suutnud mõistlikku teed järveni leida , sest mobiil juhatas läbi kellegi eramaa.... ja kui lõpuks järv leitud, siis aaret ikka silma ei jäänud, aga ju pole veel nii kogenud ( algaja asi ;) Aga vaikust oli siin rohkem kui küll:)
Mis te jahute? Kedagi ei saa keelata otsimast, kedagi ei saa käskida peitma ning logimine netis on soovituslik. Ainus tingimus logimisele on, et nimi peab logiraamatus olema.
Eks FTF-ija hoiab oma isikut kiivalt saladuses. Tavaline asi meil. :D
Minu teada tegid esmaleiu täitsa omad tuttavad näod juba vist 27. veebruaril.
Eks paistab, mida põnevat selle ootamise järel pakutakse, praegu on kõik JOKK :P
Logi GC lehelt
12.03.2017 TFTC Greetings from Latvia. Neliela Igaunijas ekskursija ar ģimeni.
Kas meil on tõesti oodata sellesse toredasse seeriasse lätlasest peitjat? (kui ta üldse enesele aru andis, et FTF'ija peaks seeriat jätkama) :)
Viljandi ringi alustasime siis kirjandusega.
Tänud!
Järjekordne mõnus matk metsas. Tekis küsimus, kes ja miks on rajale nõnda palju käike uuristanud, kopraonul pole seal ju midagi teha? Leid ise palju aega ei võtnud. Tänud!
Kuna see on minu sulest esimene EK sarja aarde logi, ei saa ma alustuseks mitte mainimata jätta, kui väga see sari mulle meeldinud on (ja jätkuvalt meeldib).
Tol küünlakuu pühapäevaõhtul olime just tagasi jõudnud toredalt Valgamaa geotuurilt. Kodus nädalavahetuse geomaailma uudiseid sirvima hakates jäi üle vaid tõdeda, et uus EK sarja aare oli end paigutanud kohta, millest vaid paar tundi tagasi üsna lähedalt mööda sõitnud olime. No kas saab veel suuremat ebaõnne olla...
Järgnevad paar nädalat olid sisustatud mugumaailmaga, hinges kummitamas nimetu igatsus Enno radadele rändama minna ja ehk selle aarde esmaleidjakski saada. Seda enam, et mitme nädala jooksul ei ilmunud ühtegi vastupidisele viitavat märki. Ja veel seda enam, et Enno looming on läbi aegade olnud üks mu lemmikuid. Tema "Rändaja õhtulaulu" saatel sai kord lapsepõlvekodust Nipernaadina mööda halle ja tolmuseid teid maailma rändama mindud, et siis aegu hiljem tõdeda, et hoopis kodus õitsvad valged ristikheinad.
Ootused olid igatahes üsna üles kruvitud. Üritasin küll end tagasi hoida, sest kaasasoleva seltskonnaga on vaikuse ja üksinduse nautimine vaid pelk soovunelm. Ja teisalt tuleb paratamatusega nentida, et olgu see meie kodumaa nii metsik kui tahes, kuid tsivilisatsioonist täielikult väljalülitumise hetki ja kohti jääb üha vähemaks. Nii ei tulnudki väga üllatuda, kui alguses geomobiililegi parkimiskohta ei jagunud. Teel järve äärde õnneks küll ühtegi inimhinge ei kohanud, aga mugulaste röökimine oli vaatamata nende nähtamatusele kaugele kuulda. Ohjah...
Aardeni suundudes hakkasid metsavaikus ja jäise järve rahu endassse neelama. Õnneks ei pidanud ka topsi otsimisega mingit vaeva nägema, sest peidukoha aimasin juba eemalt ära. Küll aga tuli tõdeda, et järgmise aarde peitjat minust ei saa, sest taas on kaugelt nurga rahvas kiiremad olnud. Panime siis nimed teisena kirja. Kohtasime ka kirvega kohalikku, kelle sõnul on see paik üha populaarsemaks saamas ning aina rohkem rahvast ligi meelitamas. Säh sulle omaette olekut siis. Müstika, kuidas nad kõik selle järvekese üles leiavad. Mina tulen aga kunagi tagasi niikuinii, sest ümber järve ring jäi seekord tegemata.
Kiidusõnad peitjale, oli vägev elamus ja külastusväärne koht!
Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud,
Neid kasvatasin oma südames;
Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud,
Kus elan, laulan oma valguses.
Mu hingelilled valged keset igatsusi,
Kus surevad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduvuse rannal jäädavusi,
Ja pärliks saavad mure tundmused.
Teeme siis logide kirjutamise otsa lahti. Kirjutasime täna oma nimed kolmandana logiraamatusse, olime päeva teised külalised aarde juures. Järve poole kõndides märkasime lumistemates kohtades tulevaid ja minevaid jalajälgi. Arutasime Heikiga, kes võiks mitmepealise tiimiga aardejahile minna pühapäeval. Mina pakkusin ühte seltskonda, Heiki teist, tõde saabus logiraamatut avades :) Leidsime lõkkeplatsi äärest ka ühe õnnetus seisus kummipaadi ootamas. Mõnus väike jalutuskäik päiksepaistelises kevadpäevas väga armsa järve ääres. Tänud peitjale!
Tartus tõmbasime RR 4-5 ning Pimeduse ja Valgusega joone alla. Olgu-olgu, uus Aluse aare jäi otsimata, sest on siiani lahendamata-proovimatagi (veebis jõuan logida alles 23.03.17). Kuna märkasin koduteel uut (tavalist) aaret, otsustasingi teekonna siit läbi keerata. Mine tea, ehk saame isegi esmaleiu. Miks ka mitte.
Trandulett metsatee otsa maha jäetud, sammusime rõõmsalt 800 meetrit aarde poole. Siis hakkas Marje küsima, kas ma ikka tean, et see on Eesti kirjanike seeria aare ja kui me peaksime esimesed olema, tuleb endal uus aare peita. Assa pagan, kurinahk, ähh-puhh, pekki küll! Ei teadnud-mõelnud selle peale üldse. Pool allesjäänud teekonda mööduski kirudes ja lootuses, et keegi on ometi enne meid käinud. Lootust suurt polnud, sest jäljed lumel olid ühed. Sest ega tagasi ju ka enam keera. Jõudsime kauni järveni, tatsusime mööda muhedat matkarada, sillakesestki üle, oranžist paadist mööda.
Aarde avamisel ei julgenud mina logiraamatut vaadatagi ;-) Nautisin õndsas teadmatuses järvevaadet ja õhkasin. Ja siis tabas ränk uudis - essad. Kellaajal - mis logiraamatus kirjas on - pole siinkohal ilmselt vahet, kui järgmised alles kaks nädalat hiljem aaret jahtima läksid. Aga see oli 16:00. Edasise autosõidu ajal ründasime miski algse plaani paika, kes on F ja kuhu tema aare võiks tulla. Rahunesin, sest tundus, et midagi vääname välja küll.. :-)
Kommenteerin siis ka siinseid märksa hilisemaid logisid. Erko: "Eks FTF-ija hoiab oma isikut kiivalt saladuses. Tavaline asi meil. :D" Mul polnud mingit plaani ega soovi oma (esma)leidu varjata. EK4 seisis sama kaua logimata nagu kümned teisedki senised ja hilisemad aardeotsingud. Käesoleva aarde leidmise ajal ja veel kaks nädalat pärast seda ei loginud ma ühtegi aaret, ka seda mitte. Viimane logimine veebis oli sel ajal 30.12.2016. Katsun selle ajapuudusest tingitud tegematajätmise 2017 märtsi jooksul likvideerida. Vabandust :-P
Martin: "Eks paistab, mida põnevat selle ootamise järel pakutakse, praegu on kõik JOKK :P" Loodan, et seeria järgmine, EK5: F.R. Faehlmann on samuti JOKK :-P
Aitäh Martinile mõnusa matka ja nauditava vaatega aarde eest! Aare tipp-topp, evej. Paar peno tõstsin metsa alt puupaati. Kummipaati ei liigutanud. Ja nüüd, järgmisi esmaleide tegema - millest selleks ajaks õrna aimugi polnud.