VK11: King, Stephen

 1 

Kõik tundus justkui ilus - linnud laulsid, taevas oli sinine nagu lõunamaa ookean ja eksamini oli ka veel parajalt aega. Siis aga tegin esimese sammu aarde suunas ja kogu see ilu natuke tuhmus. Nimelt polnud ma selliseks kuumaastikuks valmis ja polnud muud, kui ootusi veits alandada ja väikeste sammudega aarde suunas rammida. Planeeritust pikema aja pärast jõudsin pärale ja siis oli juba kõik lihtne ja loogiline. Aitäh üldfüüsist parandamast!

 1 

Varem sai andmeid kogumas käidud, nüüd siis aare ise ka leitud. Tänud peitjale!

 1 

Tänu geopeiturite lugemissoovitustele olen lugenud nüüdseks juba hea mitu raamatut, mille temaatika üldiselt mu lemmikute hulka ei kuulu - õudukad ja ulmekirjandus. Raamatu võtsin ette millalgi talvel. No ma ei tea, kui aus olla, siis oli õõvastav ja otsati masendavgi. Peaks nüüd tasakaalustamiseks mingi ilusa ja hea lõpuga loo ette võtma. Kuna vahepunkti koordinaadid koorusid välja talvel, siis eriti mõtlemata läksin seda Karinat otsima. No tere tore, lumi ju. Jalutasin siis niisama seal ringi, mõnelt plaadilt pühkisin lume maha ka, aga otsitavat ei leidnud. Ei teadnudki, et niisugune koht siin on. Minu kutsad ja kiisud puhkavad kõik mu lapsepõlvekodus kuuseheki kõrval. Igatahes vajas see Karina korduvkülastust väheke lumevaesemal ajal. Millalgi kevadel põikasimegi Katriniga siit uuesti läbi kui olime Lahemaale geotuurile suundumas. Lõpp ootas natuke aega seda külastust, aga nüüd sai siis käidud. Tundus, et uus õudukas ootab suvel siia logima tulijaid, sest eelmise aasta lokkava roheluse jäägid ulatusid ikka ninani ja nõgesepuhmaste alged võtsid juba võimust. Aga see käis vaid otsetee kohta maanteelt, kohale jõudes avanes ilus vaade tõepoolest lõpp-lahendus oli igati tasemel. Tänud peitjale lugemissoovituse eest ja aaret peitmast.

Leitud

 1 

Lemmikloom on alati väga kallis, kuid “viimane hetk” läheb ikka täiega lappesse. Mina olen Miuseni-usku st kassnaine ja mina pooldan 21 sajandil tuhastamist, eriti kui ei tea antud hetkel isegi, kuhu enda elu maandub.

Lahendus ootas juba ammu, oli tore pusserdamine ja no lõpp-koht, lihtsalt äge. Tänud kutsumast ja meenutamast oma karvakera!

 1 

Aitäh aarde eest!

 1 

Ratteretk ilusal ilmal naaberküladesse. Aare oli väga heas korras. Lähenemine rattaga oli muidugi "huvitav" aga saime hakkama.

Pea 5 aastat peale peitmist... ja vahetamist vajasid vaid kilekotid aarde ümber.
Aitäh, kes seda aaret otsimas on käinud.

 1 

Kunagi ammu lahendatud, nüüd siis logimine. Praegu on hea aeg siia tulekuks. Aitäh!

 1 

Olen selle aarde lõppu muudkui edasi lükanud, sest ühtegi head lähenemisteed kuskilt ei leidnud. Täna võtsime ette, sest loodus on kenasti taandunud ning tundus parim aeg. Parkisin auto linnulennult täpile kõige lähemale ning läksime otse. Polnudki väga keeruline teekond, aga lapsi väsitas hästi. Aardel oli jube palju katkiseid kilekotte ümber. Ma kunagi ei tea, kas peaks need eemaldama, tunduvad tegelikult üsna mõttetud. Võtsime ühe kileräbala sealt endaga kaasa. Lapsed tegid ka veidi nännivahetust. Aitäh!

 1 

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Kuna mind see raamat ei tõmmanud, siis Mai tegeles raamatu uurimisega ja ka vahepunktis käimisega. Minu ülesandeks jäi õige rada valida, mis ilusti läks aardeni, vahepeal olid suuremad mahatallatud kohad, nagu loomad oleks maganud. Täitsa tore peidukas leitud. Aitäh!

 1 

Minu logis tõsine spoiler raamatu kohta - igaüks loeb edasi omal vastutusel.

Lõpus oli küll nii nagu nogravity logi lubas, aga õnneks kahtlane tee viis täpselt õigesse kohta (creepy veidi, sest logidest ei näe, et oleks keegi ammu sinna samme seadnud) ja seega polnud ülearust sumpamist, isegi kui mõni kõrreke nina tahtis kõditada. Minu ülesandeks selle aarde juures oli raamat läbi lugeda, vahepunktis vajalikud tegevused teha, aardeni jalutades krõpse mugida ning näpuga õigesse suunda näidata, et Kärt aarde välja võtaks ja logimistegevuse teeks. Kärdilt muidugi sain julgustust, et üldse hakata lõppu trügima, sest kui teel edasi-tagasi sõitsin, et parkimiskohta/rada leida, siis vaikselt tekkis kahtlus, et kas ikka õiges kohas. Kaart kinnitas, et täpike sama, mis rohelise geokontrolli tulemus ning seega olin nõus ikkagi õnneks aarde poole jalutama - kergelt märjas rohus ja üldse mitte veekindlate jalatsitega. Kirusin, sest kergelt haige veel, aga no midagi polnud teha - kui selle kohutava raamatu olin juba läbi lugenud ja kohale sõitnud, siis tuli nimi kirja panna, et sellest õudusest vabaneda. Otseselt aardele midagi ette ei heida, lihtsalt õudusžarn absoluutselt mulle ei sobi, eriti selle raamatu temaatika (spoiler ja trigger-warning: lapse surm). Aga aare muidu ise temaatiline ning seeriasse sobib väga hästi. Ja noh, kui kõik juba ära rääkida, siis paar pisarat valasin vahepunktis, sest tuli enda kutsik meelde, kes küll juba kümmekond aastat tagasi suri, aga armas habemik oli. Ning enne lõpp-punkti minekut sain ka autos mõned pisarad valatud, kuidagi hellaks läks hing, kui lugesin Alo logi. Aga noh, ma olengi selline pehmeke :) Igatahes, peitjale aitäh, tõi mugavustsoonist välja aare ning nüüd saan öelda, et ka King mu paljude loetud raamatute nimekirja kuulub - ilmselt üks ja ainus õuduskirjanik.

Aare leitud :)

 1 

Mõistatuse kodutöö tegin ära kohe aarde avaldudes, sest lugeda mulle meeldib. Tookord ehk aastal 2017 kirjutasin raamatu kohta nii: "Õudne polegi minu jaoks õige sõna seda teost kirjeldama, ütleksin pigem, et õõvastav. Just seda tüüpi raamat, mis vaikselt edasi lugedes järjest rohkem kananaha ihule toob. Kõik on justkui nii reaalne ja maailm on nagu meid ümbritsev maailm ikka. Kena perekond leiab endale uue kodu ja kolib sisse. On mõned kummalised detailid, aga see ei pea ju lõppude lõpuks midagi erilist tähendama ja kummalisi asju ju ikka on ja juhtub. Lugu aga kerib end muudkui edasi, kogu aeg on mingi seletamatu müstiline pinge taustal, kuni lõpuks õõvastavad sündmused juhtuma hakkavad. Ma ei ole eriline õudukate sõber, aga seda teost lugesin küll nii, et ei suutnud käest ära panna. Ilmselt vabatahtlikult poleks võib-olla kätte võtnud, aga nüüd julgen isegi soovitada, kes veidi teistlaadi õuduskirjandust tahab."

Mingil põhjusel jäi see koduküla lähedal asuv aare aga pikaks ajaks ootele, kuni nüüdsel lähikonna geotuuril lõpuks siia jõudsime. Kohta muidugi teadsin, aga eks see üks emotsionaalne värk ole. Vähemalt pakkus Karina külastamine lõõskavkuumal suvepäeval kosutavat jahutust. Lõppkoordinaati läksime autosse kokku seadma. Tulemus sai igati loogiline, kuid kohale jõudes avastasime, et vist ikka ei ole. Siis avastas kaaslane, et geokontroll on ju ka olemas ja see näitab punast. Käisin igaks juhuks küll üht lähikonnas asuvat "ilusa vaatega" kohta kontrollimas, aga ei. Uuesti autosse koordinaate pusserdama. Lõpuks avastas kaaslane vea ja tuleb välja, et minu kuude arvestamise loogika ei klapi peitja omaga. Vanasti oli kuu ikka vähemalt 29 päeva...

Igal juhul oli nüüd lõpp käes ja sinna me suundusime. Polnud kindlasti parim aastaaeg ja minu n-ö lüpsinaise kostüüm (pikk kleit ja kummikud) ei taganud ka piisavat nõgesekaitset. Sellele vaatamata oli mul aare leitud ja logitud, kui autole parema parkimiskohta otsinud kaaslane lõpuks ka selleni jõudis. Mingit ilusat vaadet ma siit küll ei avastanud. Noor geopeitur oli juba koera jalutades kuumusest oimetuks muutunud ja jäi üldse autosse ootama.

Vaatamata viperustele meeldis selle aarde temaatiline teostus mulle väga ja eks lemmikloomadki ole südamelähedased. Sel suvel lahkus 7,5-aastasena mu viimane elu esimene merisiga Tuustik ja eelmisel suvel pidime hüvasti jätma oma kalli musta kassi Nurrikuga. Eks neid tegelasi ole veel palju, kõik koduaias oma puhkepaiga leidnud.

Huvitaval kombel meeldib mulle ka selle raamatu põhjal tehtud film (see vanem versioon siis), kuigi üldiselt õudukaid eriti ei talu. Uuemat igaks juhuks vaatama ei hakka.

Aitäh põneva aarde eest!

 1 

Leitud. Tänan!

 1 

Kuna õudusfilmid ja -raamatud mulle üldse ei meeldi, siis sai selle aardega tegelemist pikalt edasi lükatud. Lõpuks siiski tõin raamatukogust vajaliku teose koju kapinurgale muidugi lootuses, et hakkan muidugi lugema ka. Siis aga tulid lugemisjärjekorras vahele muud raamatud ja selle ajaga oli Salme selle raamatu hoopis endale napsanud ja lugema hakanud. Nii saigi vajalik info kokku ja täna läksime vaatama, kas saame ka esimesest punktis edasi.
Minu jaoks oli see väga kummaline paik, kuhu pole kunagi varem sattunud. Jalutasime ringi, lugesime tahvleid ja väikse sik-sakiga olimegi õiges kohas. Info talletatud, läksime tagasi autosse numbreid koordinaatideks muundama. Natuke pusimist ja saimegi loa edasi liikuda.
Õnneks olid kõrrelised veel lamavas asendis ja sai kerge vaevaga õigesse kohta jalutada. Aare oli ilusti oma pesas, kilekotte on küll närilised hakkinud, kuid karbiga kõik parimas korras.

Lemmikloomi, kes tänaseks lahkunud, on meil olnud kaks. Jäljekoer Juss, kes kunagi ka geoepituse radadel meile seltsiks oli ning kolmevärvline kass Fanksu, kelle lemmiktegevus oli magamine.

Aitäh vahva aarde eest!

 1 

Vahepunkti asukoht oli ammusest ajast olemas ja kunagi olen mõned korrad seal käinud ka aga alati õigest kohast kümneid meetreid eemal. Teisipäeva õhtul käisin taskulambi valgel õiges vahepunktis ja sain vajaliku info kätte. Täna jõudsin napilt enne pimedat lõpp-punkti. Autole head kohta polnud, ajasin selle tee kõrvale lumehange, ohukad peale ja ise meetriste hüpetega läbi paksu lume ja kõrreliste aardeni. Seal nägin, et täitsa korralik sissetallatud rada möödub mõne meetri kauguselt. Hoolimata lumega_raske sildist tegid vihje ja täpne koordinaat asja lihtsaks. Tänan.
Lemmikloomadega on mul selline lugu, et väiksena tahtsin koera aga vanemad ei lubanud. Tagantjärgi arvan, et ega koer polekski end korteris hästi tundnud, nad tahavad ikka ringi joosta, mitte väikses puuris lõksus olla. Paar aastat tagasi pakuti ajutiselt hoiule merisiga kuna ta eelmisel omanikul tekkis väidetavalt allergia ja Oliver oli nõus MIDA IGANES tegema, et lemmiklooma saada. Nõustusin tingimusel, et kes looma tahab, see tema eest ka hoolitseb ehk söödab-joodab-koristab jne ning mina ei hakka neid asju kunagi tegema. See näitas hästi ära, et lapsest ikka looma eest hoolitsejat pole, lõpuks Elve hoolitses ta eest. Paari nädala asemel elas Tupsu meil üle aasta kuni ühel ööl suri. Mõni võib-olla arvab, et mulle loomad ei meeldi aga sõprade-sugulaste juures meeldib nendega mängida küll ja nii ongi kõige parem. :)

 1 

Tore koht, ilus vaade. Tänan

 1 

Ma olen kunagi ammu seda esimest filmiversiooni näinud - tollel ajal tundus ikka jube küll ja ma pole kindel, kas filmi lõpu ära nägin.

Raamatut ei olnud lugenud, aga kuigi mulle King meeldib, siis lemmik see surnuaia stoori polnud. Mulle meeldivad ikkagi näiteks Carrie ja Tulesüütaja rohkem. Leidsin vastused küsimustele, käisin selles teatud huvitavas kohas ning lõpuks läks geocheck roheliseks. Lõpp pidi ootama oma aega ja täna saabus see tema aeg. Logitud. Aitäh.

 1 

Stephen Kingi olen lugenud, kuid antud raamatut mitte. Lõpus kartsin hullemat, aga oli enam-vähem maastik. Muidugi tegin jälle kõik läbi, mis kästud. Sellega seoses logisin nii, et silmade ees sillerdas, lisaks ehmatusele. Aitäh!

 1 

Mõnus soe ilm selle aarde leidmiseks. Aarde juurde rattaga kimades pidin liikuma üle põllu, kus kohtusin ka metsiku loodusega. Nimelt kitsega. Jooksis teine päris lähedalt minust mööda

LOGITUD, ja ka paraleelselt geocaching äpis

 1 

Esimene pool on juba pikka aega lahendatud. Nii pikka aega, et detaile enam ei mäletagi. Vaid seda, et oli päris palju susimist, et need lõpu koordinaadid leida. Nüüd siis jõudsin lõpuks lõppu ka. Paar korda isegi on sealt mööda sõidetud kuid alati on olnud hein liiga kõrge või parkimimskoht kahtlane. Täna võtsin kätte ja käisin ära. Rohu sisse oli isegi kenasti tee tallatud. Nii ei saanud ka jalad väga märjaks. Kuigi pidevalt migit uduvihma taevast alla tuli. Kaks sisemist kaitsekotti on puhta ära näritud, kuid karp kenasti kuiv ja korras. Tänud!

 1 

Olime kuuske toomas ja ega päeva ei saa raisku lasta ning tegime kõrvalpõike. Ei olnud isegi teadlik sellisest kohast. Natuke hirmuäratav oli aga numbrid saime kätte. Väike rehnut ja võisimegi minna lõppu. Tore aare, aitäh.

 1 

Jõudsime ka lõpuks selle mõistatuseni. Väga temaatiline asukoht tõesti. Vahepunktist saadud info teisendasime lõpp-punktiks ning peagi leidsime end sealt. Aastaajale vastavalt oli taimestik üsna maadligi ja seetõttu probleeme ei tekitanud. Vaade logimise ajal oli tõesti kena. Täname aarde eest!

 1 

Lõpu asukoht oli kahtlane, rohi tissideni ja sai seal sumbatud kuni aardeni. Tänud

 1 

Algust sai juba kunagi ammu tehtud, nüüd oli sobiv hetk lõpetamiseks, tänud.

 1 

Raamat loetud, vahepunktis käidud ning täpselt sobiv hetk nimed kirja panna.

 1 

Vahepunktis sai juba möödunud aastal käidud ja sügisel korra isegi eemalt vaadatud aarde suunas, aga siis olid ilmaolud ebasoodsad ja jätsime teiseks korraks. Täna oli lähenemistee ideaalne ja nii logi kirja saigi. Täname.

 1 

Oiii kui äge aare! Soovitan ja tänan peitjat! :)

 3 

Raamat istus mul pikalt Goodreadsi nimekirjas ja hiljuti sai lõpuks ka ette võetud. Meeldis väga, ikka ehe king. Sellest innustatuna sai kohe jutti ka Carrie võetud. Nüüd lõpuks ka siis pealinna manu ja kindel tahtmine ka aare lõpule viia. Anne leidis Karina kähku üles ja ka lõpppunktgi lahenes ladusalt. Lõpus muidugi äge vaade. Meile meeldis aare väga algusest lõpuni ja tänud peitjatele!

Leitud ☺️

 1 

Raamat loetud ja vastused leitud ning geokontrolli antud roheline tuli olid innustavaks alguse tegemiseks piisavad. Karinale vaatasime mitu korda otsa, enne kui aru saime, et see ongi Karina. Tegin pildi ja olin selleks päevaks tulemusega rahul. Selle päeva aare oli juba varem leitud ning challensi jaoks tuleb neid hetkel säästa... Hilisem roheline lõpu kontroll oli juba puhas boonus. Täna siis tegime pisut pikema retke ja vormistasime lõpu ka ära. Jätsin ränduri, kes minuga Cabo Verdelt kaasa oli tulnud. Täname.

Raamatut päris läbi ei lugenudki kuna lõpuni lugemine tundus liiga igav kuna raamatu lõpp oli juba ette teada. Vahepunktis jagus Oliverile uudistamist, mina tegin niikaua viimased arvutused ja geokontroll näitas kohe logimiseks rohelist tuld.

 1 

Kuna poistel vanus täpselt selline, et maailmaasju vaja igasuguseid selgitada, siis küsisin kas nad lemmikloomade surnuaeda ka tahavad minna! Tuli välja et tahavad. Mul oli aga kodutöö tegemata ega saanud esmalt aru, miks rada ei lähe ja kus see kalmistu üldse on! Õnneks oli aare vähemalt olemas. Autos otsisin siiski ka selle õige koha üles ja viskasime sealgi pilgu peale. Tegelt olime päris tükk aega seal ja loetlesime hauaplaatidelt nimesid ette ning selgitasime olukorda. Tuli välja et ka naise kunagine lemmik peaks kuskil siin olema, aga leida teda seekord ei õnnestunud.

Tänud.

 1 

Raamat sai loetud ning vahepunkt külastatud juba mõnda aega tagasi. Vahepunkt oli tuttavas kohas, lõpp aga mitte. Lemmikloomi on mu peres alati olnud. Ilmselt kõige sügavama mulje on jätnud lapsepõlve kass Sipsu, kes oli alati väga leplik ning kellele meeldis kaisus magada. Ta oli selline klassikaline must valge ning nagu hiljaaegu avastasin, siis selline värvikombo pidi olema kõige levinum. Siiani arvasin, et kõige levinumad on triibikud. Praegu on mul 3 kassi (Kiisupreili, Triibu ja Mustu), 1 hoiukass (Nurri) ning nüüd lisanus ka väike koeratüdruk (Exe).

Pakkusin koerale natukene teistsugust õhku hingata peale tööd päeva. Parkisime väheke kaugemale kui vaja ning saime harjutada rihma otsas jalutamist nii põllul kui metsas. Minu õnneks koer isegi ei märganud hobese junnakaid, sest üldjuhul on igasugune kaka talle väga suumööda...

Aitäh! EVEJ

https://www.instagram.com/exethegcdog/

 4 

Jaanipeolt tulles jäi temaatiline koht tee peale ja otsustasin väravast sisse piiluda. Hauaplaatide vahel jalutades tekkis hinge väike klomp - nii palju lemmikuid, kes on oma peredele nii palju rõõmu toonud...

Olen väikesest peale tegelikult sakslast tahtnud, aga kõikvõimalikel põhjustel suutsin vanemad hoopis kassi osas ära rääkida. Nii sattuski varjupaigast meie perre üks hall triibik. Temas polnud peaaegu üldse kassilikku isepäisust, iseloomult oli ta tagasihoidlik ja hell. Isegi mänguhoos oli talt võimatu haiget saada. Lisaks oli tal imepärane võime tunnetest aru saada. Oma tagasihoidlikkuse tõttu otsis ta harva kontakti, aga nii mõnigi kord, kui olin õhtul muusikakoolist tulles väsinud ja kurb, lükkas ta mu toaukse ise lahti, istus mu lähedale ja lihtsalt oli seal, kuni mul parem hakkas. Nüüd puhkab ta tuhk ühe pihlaka all ja iga kord kui seda pihlakat näen, lähevad mõtted temale. Uskumatu, kuidas väikesed loomad suudavad hinge jätta nii suure jälje.

Aare oli algusest lõpuni ilusa tervikliku teostusega ja tutvustas nii raamatut, mida varem lugenud polnud, kui ka kohta, kuhu varem sattunud ei olnud. Aitäh!

Leitud.

http://Leitud.

 9 

IMDB top 1 - The Shawshank Redemption on ka minu lemmikfilmide edetabelis kõrgel, teisel kohal kohe Snatch-i järel. Perfektne süzhee koos samaväärse näitlejatööga absoluutselt igas rollis.

Surnuaia-raamatu läbi lugemise asemel kogusin andmed internetist, hea tahtmise korral ning paraja kirvetunnetusega saaks isegi päris niisama vist. Siiski tundsime ennast konkreetse koordinaadiga paremini, eriti kuna vahepunktis täna ootamatult palju mugusid liikus. Sealt edasi lõppu siirdumiseks tekkis korraks kiusatus otse mööda roosat joont forsseerida, tagasi hoidis vaid Andromeda ähvardus, et matab mind vahepunkti kõrvale juhul kui üritus fataalse pöörde peaks võtma :o)

Meie suvila aia mullas puhkab Morikas - punase sabaga hallpapagoi, kellele meeldis pea alaspidi tantsida, kelle lemmiktoiduks oli keedukartul ja kel tekkis päris sageli jututuju. Tema sõnavara koosnes kindlasti enam kui sajast fraasist, mida kasutas alati väga õigel hetkel - lõbustades, lohutades, küsides, vastates, vilistades, naerdes jne. Omaette olles võis Morikas vabalt ka üksinda kahekõnet pidada, suheldes kordamööda mitme eest ja arendades iseendaga mõtestatud vestlust. Ta oli kõike muud kui sõnakuulelik - tuppa vabalt lendama lastes said rohkem vatti raamatud, kardinad, toolid ning klaviatuur, millest kangutati ükskord välja viimne kui üks nupp. Jako nokk on nagu oksakäärid. Ometi oskas ta olla ka väga õrn, võimaluse tekkides ronis mööda tooli seljatuge ikka Andromeda õlale ja silmnähtavalt nautis kui siis sõrmega pealaele pai tehti :o)

 2 

Raamatut laenutades teadsin täpselt, et loen ainult nii palju, kui on vaja vastuste saamiseks ja mitte sõnagi rohkem. Olen nimelt filmi näinud ja tean, kui jubedaks see läheb. Mulle meeldib öösiti magada ja õudukad jäävad seetõttu lugemata.

Nüüd siis otsisime ka Karina üles ning siirdusime lõppu. Aitäh aarde eest, põnni katsusid ka jää kandevõimet. Töötas :)

 2 

Raamatu tutvustuse põhjal mõtlesin, kas ikka julgen õhtul enne magama minemist lugeda.. hirmus oli, aga loetud sain. Eile õhtul sai möödasõidul Karina leitud ja lõpu jaoks koordinaadid arvutatud. Täna hommikul raiusime maakodus kirvega jäätunud maasse augu laste lemmiku kääbushamster Viki jaoks:(, sinna metsa- ja heinamaa serva on aastate jooksul mitmeid neljajalgseid sõpru maetud, mingeid hauakive meil kombeks paigutada ei ole, kes puhkab lihtsalt pärna, kes pihlaka all. Tagasiteel koju rääkisime teemast ja logisime aarde. Lõpus tervitas meid metskits, veidi lume kühveldamist ja karp käes. Tänud peitjatele! Polegi Kingi enne lugenud.

Nein.

 2 

Üldiselt on ikka nende raamatu seeria mõistatustega nii, et Maris sellega tegeleb. Selle raamatu kohta oli aga tulnud suht kindel ei...no ja kui siis tuleb kutse mujalt, et lähme otsima, lahendus olemas, siis tuleb kiirelt sellest võimalusest kinni võtta ja minna. Et asi ikka mõnusam oleks, sai esimesse punkti mindud pimedas. Üpris üllatav koht seal. No ma küll teadsin, et see on olemas aga ega varem pole sisse astunud. Ja jube palju põlevaid küünlaid oli...poleks oodanud sellist vaatepilti. Õige punkti leidmisega õnneks kaua ei läinud ja peagi olid kõik andmed olemas, et edasi liikuda. Lõppu andis ennast ikka pressida, kui kohale me jõudsime. Nulli saime ka kiirelt kätte ja peagi oligi logiraamat käes. Tänud peitjatele mõnusa aarde eest!

 2 

129

Kodust väljudes teatasin vennale, et lähen kingi otsima, mispeale ta mu dresse ja metsajopet vaadates kulmu kortsutas. Lisasin täienduseks, et see aare ja ta ütles, et siis on mõttetu. Halloweenini on veel aega, aga sattus tänaseks hauateemaline geotuur. Pimedas põles seal ikka korralikult tulukesi ning kõhedust nagu ei tundnudki. Lõpu poole minek oli pimeduses palju sürreaalsem. Aitäh!

Lontu - teda oli kaugele kuulda

 4 

Kingi “mitteõudukatest” meeldivad mulle Shawshank Redemption ja Green Mile väga, filme neist mõlemast olen vaadanud kindlasti oma 5-6 korda. Aga selle surnuaiaraamatu lugemahakkamisega venitasin muidugi siis kummi nagu vähegi jaksasin, kolejubejutud pole niiiii minu teema… :D.

Nu ja siis ükspäev juhtuski selle pika venitamise peale hoopis nii, et Mariann ja Maris pakkusid meile välja teha ühine aareteotsimistuur VK11 juurde; Mariannil olid seejuures arvutuste tegemiseks vajalikud vastused (ühe väikese erandiga) kõik raamatust juba välja nopitud ning meid paluti lahkesti seltsiks siis Karinast alustama ja edasisi arvutusi tegema tulla…

No see Karina-koht on kindlasti koht, kuhu ma ilma geopeituseta poleks sattunud. Pimedas veel seda enam, teada jänesena hoian kõikidest taolistest võimalusel juba esimeste hämarusmärkide ilmnemisel suure kaarega eemale :D. Üheskoos aga polnudki nii hirmus ja ei möödunudki palju aega meie saabumisest kui juba saime tempoka sammuga lõpu poole hakata astuma :). Kohale jõudes leidsime peiduka sekundiga ja peale kiiret logimist (ja üldsegi mitte nii kiiret tagasipakkimist :D) asusime tagasiteele, Mariann tegi samal ajal meile kõigile veel raamatust minutilise turbolühikokkuvõtte… Oli tore otsimistripp, aitäh nii peitjatele kui kaaslastele :).

 2 

Mariannel lahendus juba ammu ootamas, vaja vaid plaan paika seada. Saigi otsustatud, et teeme väikse aardetuuri alustades lemmiklooma kalmistult ja et oleks ikka õiget tunnet, siis sättisime õhtu peale. Küünlatulukesi põles päris palju metsa all. Karina leitud, võtsime suuna järgmisse punkti. Oh seda metsikut taimepadrikut, mis siin ootamas oli. Selle punktini jõudmine jättis meile ilmselgelt palju sürrima ja metsikuma elamuse. Tehtud.

 2 

Olin just sobival ajal, pärast päikeseloojangut, piirkonnast mööda sõitmas. Muidugi tekkis kiusatus põigata taaskord siia aarde juurde. Parkla oli sel korral autodest tühi, ühtegi veidrat lõket ei põlenud, taskulamp oli nüüd varustatud uute patareidega ja väljas polnud tegelikult päris pimedakski läinud. Oma viimase geotuuri kummalise sündmuse ajel oli raske leida siitkohast enam midagi õudust tekitavat. Külma südamega kõndisin ringi ja tänu kõigile eelnevalt üles loetletud põhjustele leidsin Karina koheselt üles. Õnneks olin taibanud kodutöö käigus piiluda teise vooru küsimusi ja olin seega mõne vastuse juba kirja pannud. Edasistega ka kätt ei väristanud ja geokontroll andis lõppu suundumiseks rohelise tule. Lõppu mineku jaoks lükkasin jalga kummikud aga kasu oli neist nii palju, et sokid jäid kuivaks. Muidu sain aga kasteheinas kõndmisega munadeni märjaks. Lõpu koht oli küll äge. Hea, et täiesti kottpime ei olnud ja sai piirkonda imetleda. Oli aga siiski piisavalt pime, et pealamp pidi juba põlema. Aardekarbi leidsin üles kähku. Mõlemast välisest minigripist valasin vett välja. Karbi sisu aga üllataval kombel täiesti kuiv. Edasi tuulutasin auto juures pükse, et istmeid täitsa ära ei märgaks. Peitjale aarde eest aitäh! Oli igati mõnus aare.

 13 

Eilses pimeduses külastasin edukalt ära ühe õuduste kirjanikest Koji Suzuki. Mõtlesin, et tänases pimeduses proovin siis ära ka Stephen Kingi. Loomade surnuaia film on mul meeles kui kõige hirmuäratavam õudusfilm mida kunagi olen näinud. Eks väiksena olid kõik õudukad pigem õudsed, mitte nagu tänapäeva kuivikud, kus tead juba minut aega ette kus tuleb ülepingutatud ehmatuse koht. Kohale saabudes jäid kõigepealt silma kaks veidrat asjaolu. Esiteks parkis siin kottpimedas veel üks auto. Veel imelikum oli, et parkla kõrval põles järelvalveta üks suur lõke. Proovisin siis endale seletada, et see kõik ongi siin normaalne. Järgmine häiriv faktor oli see, et puudealune oli paksult väikeseid säravaid küünlakesi täis. Minu valgusallikas oli aga tühjaks saamas. Nulli lähedusse jõudsin siiski pärale. Hakkasin Karinat otsima. Samal ajal käis mingi pidev krabistamine kuskil läheduses. Minu taskulambi valgusvihk aga kedagi ega midagi ei tabanud. Kui olin otsinud umbes 5 minutit, siis lahvatas minu läheduses põlema järgmine suur lõke. Ei saanud aru mis rituaalid siin parasjagu käimas olid. Minu jaoks muutus olukord igatahes piisavalt õudseks, et kiirustasin tagasi autosse ja läksin minema. Pole ammu sellist mõnusat hirmu kihelust naha all olnud. Aitäh peitjale juba selle eest. Järgmine kord proovin igatahes uuesti pimedas minna.

 2 

Raamatust pool sai loetud ja vajalikud vastused leitud. Lõpus oli võimalus vaadet nautida, nii palju kui parajasti puulehtede rohkus lubas. Tänud Piiale ja Peetrile.

 2 

Nii ta nüüd juhtus jah, et see raamat sai raamatukokku tagasi viidud ainult osaliselt loetuna. Kuigi seetõttu mul väga täpset esimese punkti koordinaati ei olnud leidsin ma Karina siiski kohe. Teise punkti lootsin otsemat teed minna, paraku ei õnnestunud. Tänud peitjatele! Kodus tagaaia nurgas põleb mul jõulude ajal päris palju küünlaid, viiele bernhardiinile ja ka väiksematele sõpradele.

 2 

Kuna raamatukogu tähtaeg hakkas kukkuma ja uus raamat juba mind seal ootas, oli aeg selle aardega 1:0 teha. Ja oli ka plaanis teha üks rattaring, seega tuleb ju linna-kodutee pealt see kollane täpp kaotada. Kuna raamat oli põnev, siis esimeste koordinaatide leidmine kuigi raske ei olnud. Õnneks väikse jalutuskaiguga sai kätte ka teise punkti koordinaadid. Sõitsin siis rattaga ligidusse. Nüüd tekkis probleem, mul oli plaanis sõita kodust mingiks ajaks ära ja ratta peal kogu eluks vajalik. Mis siis nüüd rattaga teha jalutuskäigu ajaks? Peitsin siis ratta kraavi ja võtsin tähtsama seljakotiga kaasa. Aardeni pidin jalutama lausa kaks korda, sest esimesel rattani jõudmisel avastasin, et olen oma prillid kaotanud. Kahjuks ei olnud teisest jalutuskaigust ka kasu, jäid leidmata. Siit minu üleskutse - kui mõni järgnev otsija peaks leidma kollaste klaasidega rattasõiduprillid, siis oleksin väga tänulik nende kättesaamisel. Lemmiklooma ma kaotanud otseselt pole. Õel olid küll lapsena venekääbushambstrid, kuid minul nendega sidet ei tekkinud. Loodan, et minu väike nurruv Hopsi rõõmustab meid veel kaua. Liigutan ka üht rändurit natuke edasi ja saadan varsti kaugemale.

 2 

Paar nädalat enne aarde avaldumist olin ma Ethelilt laenanud 3 Stephen Kingi raamatut. Muidugi juhtus nii, et just seda raamatut tal ei olnud. :D Mis siis ikka, tuli jälle raamatukokku minna.

Raamat meeldis mulle väga, mulle üldse meeldivad selle kirjaniku teosed.

Raamat sai mõne päevaga loetud ja võisime otsima minna. Sellest kohast olen ma vägagi teadlik, kuid õnneks pole sinna kunagi asja olnud... Leidsime vajaliku ja suundusime lõppu.

Tänud peitjale, mulle meeldis nii raamatu kui aare ise. :)

SUURIMA rõõmuga pean teatama, et ühtegi nime mul siia kirja panna pole. Mul on küll neli koera, kuid õnneks ühtegi matma pole pidanud. :)

 1 

Nagu ikka kui raamatut lugeda vaja, siis Kristel aitab. Meie poolt transport ja Kristeli poolt lahendus. Koht ise oli ilus. Aitäh peitjale.

 1 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 1 

Väga vahva aare, temaatiline ja puha. Nii algus kui lõpp. Aitäh peitjale.

 1 

Ei teadnudki, et Tallinna külje all on selline lemmiklooma surnuaed. Kena koht lemmikloomaga hüvasti jätta ja teda aeg-ajalt meenutamas käia. Väga lahe vaade avanes aarde juures. Aitäh peitjatele.

 1 

Mõistatuse esimene osa läks enamvähem ladusalt, aga kuna telefon ei tahtnud saadud koordinaatidel kuidagi rahuneda, siis Karina otsimine võttis tükk aega. Leidsin ta siiski üles ja peale pisukest arvutamist sain suuna topsi poole võtta. Lõpus läks juba ladusalt. Tänud peitjale!

 6 

Peale minu "Ä nagu..." aarde ühishooldust tutvustasime lahkudes varemleidnutele oma kavatsust suunduda seda otsima. Omal polnud mõistatuski lahendatud, kõigest osa sellest. Seda mõtet peeti üsna lootusetuks ja aeganõudvaks. Sestap suundusime eeldatavasse paika ning lõime seal süleri valla. Ei läinudki issanda päike looja kui meil juba rohekat karva geokontroll pihtas-põhjas ning võisime nagu ausad inimesed väravast sisse astuda. Kui jõudsime vajalikku kohta, tänasime õnne ja sõpru, et olime võtnud vaevaks mõistatuse ikka lõpuni ära lahendada. Isegi täpse koordinaadiga läks siin oma mitu-setu minutit aega. Jeerummaie, neid on siin tõesti tuhandeid!
Edasi viis teekond kohta, kus oli tõenäoline madu-usse kohata. Eilane kogemus Jägala joalt, kus ma maast lahti ja kaldast üles lendasin, oli veel värskelt meeles. Aga ikkagi sai vist siiagi plätuga tuldud.. Õnneks teekonnal usse ei silmanud. No ja siis, just nagu tellitud, istus üks rästikupojakene - ikka seesama, kes ei oska doseerida ja ehk isegi tapva koguse mürki välja laseb - aardest alla meetri kaugusel kiriku ukse ees. Sa vana nugis! Püüdsime teda kolistamisega eemalduma sundida, õnneks see õnnestuski. Kiriku ust üritasime ikka väga vargsi paotada. Aga lõpp hea, kõik hea. Isegi teeni jõudsime välja ilma "lemmiku" hammustusteta.
Aare oli vahvalt temaatiline. Sirvisime logisid ja nautisime päikest ja ajutist ussivabadust. Aitäh Piia-Peetrile meenutusi toova aarde eest! Nüüd ma tean, kuidas Piia autot kutsuda :-P Aare korras.
Minul on lahkunuid koduloomi lausa mitu. Esimene oli njuufa Gilly, kes elas Tapal vanavanemate juures ja kartis äikest ning üle lendavaid sõjalennukeid. Sel ajal pani Gilly oma suure musta pea maha, kattes selle kahe suure musta käpaga. Veel sain lapsepõlves sõbralt rott Villi, kellega paar korda kooliski käisime. Vanemate koer Bingo jäi lõpuks lihtsalt kadunuks, aga tal oligi komme üle aia hüpata ja oma radu käia. Pärast teda võetud vanemate koera Otto piinade lõpetamise, elu ühe raskeima otsuse pidin ise tegema. Küll sai siis nutta ja auku kaevatud. Sõbralik, limpsiv ja muidu tubli mops Seeba, keda korduvalt ka georetkedele kaasasin, sai peale nelja aastat ilusa ilmaga õues ilmselt südameataki - tõmbles, niutsus ja kogu lugu. Mõni kassike on samuti jõudnud manalateed minna või parema elu peale kadunuks jäänud. Loomabeebid on nunnud. Loomad on suurenagi toredad. Aga surres ei ole neist sugugi rõõmu, sestap püüan seda ääretut kurbust rohkem mitte tekitada ja isiklikest koduloomadest hoiduda.

Õnneks mitte meie Miki

 1 

Mõistatusega läks nagu läks. Kohapeal oli päris huvitav, peale minu oli seal veel inimesi, aga nad olid kaugemal. Üks number jäi puudu, pommitades sain kontrolli roheliseks. Lõpp oli minu arust väga mõnusas kohas, pikutasin seal natuke ja sõitsin tagasi koju. Aitäh!

 1 

Kuidagi sai see kirjanik lahenduse. Raamatut ei lugenud, ilmselt oli suures osas guugel see, mis aitas. Kohapealt kogusime lisa, sellega läks õnneks märgatavalt kergemini. Lõpu lähedale polnud enne sattunud, seega hea valik. Kaire nägi ka, millega ma oma vaba aega sisustan :)

 2 

Kuna seekord on Rakvere raamatukogu raamat minu käes ja Krista juba ootab, siis võtsin raamatu kiiresti ette. Kartsin palju hullemat. Õnneks läks lugemine alguses kiiresti, koordinaadid selgusid enne tänast Tallinnasse sõitu, nii et otsustasin aarde üle vaadata. Lund oli nii palju, et Karina naabrid olid puha lume all ja aina juurde sadas. Õnneks märkasin õigesse kohta vaadata ja peagi selgus, kuhu sammud seada. Hea, et ma ei vaadanud, et see lumega leitav pole. Läbi lume sumades märkasin vihjele sobivat kohta ja pidasin aru, kas see ikka on kahe maastikupunni vääriline, aga heade ilmastikuoludega ilmselt on. Sain kadudeta õigele kõrgusele ja logitud. Aitäh!
Isiklikku lemmiklooma pole mul olnud. Kõige tihedam side on olnud armsa koera Samboga, kellega koos oma lapsepõlve suvesid veetsin.
Kuna raamat järjest süngemaks läheb, siis nüüd ei teagi, kas loen lõpuni või mitte...

 2 

Raamatu sirvisin niipalju läbi, et vastused sain kätte ja kontrolli roheliseks, kuid huvi tekkis see õudukas ka korralikult läbi lugeda. Lemmikloomaks on olnud kolmevärviline kass nimega Jossu. Peale seda kui Josephine kord aknast alla kukkus (väga sportlik), hakkas ta ukse taga, kui tuppa tahtis saada, tagakäpaga koputama (väga tark), aga sisselaskmisel tuli alati valmis olla, kas ta äkki mõnd hiirt jagama ei kavatse hakata (väga lahke). Siis kolis linnakass maale ja oma lõpu leidis ta üle tee naaberkrundipiiril, arvatavasti sai saatuslikuks mõni kiire auto... Aarde lõpu koht oli ilusa vaatega, tänud.

 10 

Tegelikult ma kartsin seda aaret, kuna minu suhtumine loomadesse on palju tugevam kui inimestesse. Aga huvitaval kombel täna see ei avaldanudki mulle erilist mõju. Kas ma olen südametuks muutunud või on asi hoopis surnuaedades. Ühes filmis (äkki see oli Midsomer Murders) öeldi kunagi, et selline sunnitud hoolitsemine pärast kellegi surma on tegelikult leinamise jätkamine, millest ei saa kunagi vabaks. Nendel, kes seal lesivad, on nagunii ükskõik, aga meie hoiame oma leina elus. Tegelikult kaldun sellega nõustuma. Mitte, et ma jätaks nüüd oma esivanemate hauad hooletusse (siis tabaks mind pealegi ühiskonna põlgus), aga lemmiklooma ma küll kunagi sellisesse kohta ei jäta.
Kodutöö oli korralikult tehtud, nii et vahepunktis läks kiirelt ja lõpus samuti. Tänud. Raamatut pole ma õnneks lugenud, kuna sellised õudukad mulle eriti ei sobi.
Ma olen olnud kahe koera üleskasvatamise juures, aga kumbki pole kunagi olnud päris minu oma. Esimene oli Pekingi paleekoer Effi, kes kingiti vanaemale. Kena, uhke ja paljude medalitega koertenäitustelt. Aga nende pisikeste koertega on ju see häda, et nende peakolusse mahub vaid üks mõte. Nii arvas ka Effi, et vanaema on tema oma ja selline elu ongi. Kui ma olin ka alles suht pisike, 6-7 aastane, siis ootasime vanaema Kuressaares poest tagasi (200 m kaugusel) värava ees nagu kaks leivanat madrusenaist. Ema tegi sellest pilti ja näitab ikka veel mõnele tuttavale, kes seda näinud pole. Pole just palju parem titepildist, kus lesid paljalt jääkarunahal ega saa protestida. Effi läks meie hulgas 11 a ja suri sõna otseses mõttes südamevalusse. Vanaema viidi haiglasse jalaluumuruga ning koer arvas, et ta ei näe teda enam kunagi. Ega ei näinudki, ehkki ma käisin emale tungivalt peale, et viigu vanaema juurde haiglasse.
Teine koer oli Saksa lambakoer Karai. See oli muidugi korralikult välja õpetatud ja samuti medalitega ülekullatud näitusekoer. Loom sai väga hästi aru, et mina olen perekonna nõrgim lüli ja seetõttu oli ta minu suhtes väga kaitsev. Ta isegi päästis mu ükskord ühe hullunud naise käest. Karail oli miski kummaline allergia, mida me ei suutnudki kunagi tuvastada. Igatahes 9 a tuli tal allergiahoog peale ja see sai lõplikuks. Olin sel ajal u 16 a ning üksi kodus ning see on vist ainuke kord elus, kus ma olen asju loopinud - kohutav raev, sest võimetu midagi tegema.
Pärast seda mõtlesin, et aitab koertest ja nüüd on mul Tondu - kass. Kuna mul on siiski koerad südamesse jäänud, siis on ka Tondu mõnede koeralike kommetega. Aga ta ise võttis need külge, mina pole midagi teinud.
Kõik loomad on maetud sinna, kus oli nende lemmik jalutuskoht. Ei mingit skulptuuri, ei mingeid küünlaid, ei mingeid lilli. Ainult hunnik pilte ja hea mälestus. Mitte lein.

01350

 2 

Oleks vist saanud ka lihtsamalt, kuid otsustasin raamatu siiski täies mahus läbi lugeda. Ilmselt ilma aardeta seda raamatut ette poleks võtnud, kuid pärast jäin täitsa rahule. Vahepunktis varem käinud polnud - oli hulga uhkem, kui olin oodanud. Lõppu suundudes tuli raamatus kirjeldatud väiksese jumala soo meelde. Öösel oleks ehk veelgi põnevam olnud - oleks ehk saanud kaure kuulata ja piiluda, kas kuskilt mõni püha Elmo tuli paistab. Väga vahvalt otsast lõpuni raamatuga sobiv aare. Tänud!

Eks neid lemmikloomi ole olnud mitmeid. Viimane meie perest lahkunud lemmikloom oli rott Remi, kelle sängitasime mulda päev enne selle aarde leidu. Remi oli uudishimulik ja vahva seltsiline.

 4 

Pärast ägedat giidiga rattamatka Maardu, Kallavere ja Ülgase vahel leidsime endas veel jõudu aardejahile minna.
King on minu suur lemmik ja olen end isegi "Tumeda torni" suurtest tellistest läbi närinud. Lemmikloomasurnuaid oli päris mitu õhtut mu öökapiraamat ja unenäod sellevõrra rahutumad. :)
Karuonu oli esimeses punktis esmakordselt ning tegelikult oli ka mul uuesti hämmastav ja liigutav vaadata, kuidas inimesed enda lemmikute eest hoolt kannavad. Teises punktis oli vägevad vaated ning väga stiilne aardekarp ja logiraamat. Jätsin ränduri-papagoi, sobis sinna hästi. Karuonu tõi endale ka lemmiklooma koju, mille me siiski eemaldasime. Selle hooaja esimene puuk...
Suur tänu peitjatele, väga meeldis kogu aare ja aardeseeria ise on ka üks minu suur lemmik!

 1 

Tänud juhatamast. Oli mõnus jalutuskäik ja äge aare. lastele ka väga meeldis.

 1 

Sellisest kohast olin varem kuulnud.Nüüd siis ka lähemalt nähtud ja põgusalt uudistatud.Aitäh

 1 

Vahepunkti infot andis alles otsida. Kohapeal polnud varem käinud, oli neid alles tihedalt. Tundub, et ruum on seal otsas. Info oli ühesel mõistetav ja suundusime lõppu, seal kiire leid. Filmi "shining" olen näinud ja hiljem ka raamat läbi loetud. Raamat oli vist huvitavam, film oli esimesed 90min igav ja viimases 30min läks huvitavaks.

 1 

Vahepunkti ikka paar korda pommitasime, aga lõpp tuli esimese korraga. Aitäh.

 2 

Ma pean ausalt tunnistama et ma eriline õuduslugude fänn ei ole. Kingiga olen muidugi tutvunud nii raamatute kui filmidega - ta on tänapäevasele mehel kohaselt palju jõudnud - töötab projekti baasil ja müüb edukalt. Kui vaja teeb lühikesi lugusid , kui vaja seitsmeosalise sarja jne jne. Kodus eriti tema raamatuid ei ole - see on nüüd nõrk koht - seni on raamatutega hästi läinud ni iet raamatukogu asemel jalutad kõrvaltuppa ja materjal olemas :) OK. Internet on kah tänuväärne abiline- sain kõik vajaliku kätte - lubadust raamatut lugeda hetkel ei anna - öökapi järjekord on liialt pikk. Aga kes teab mida elu toob. Kohapeal kulus aega mis kole - no ei ole seda vajalikku , tee mis tahad. Nagu ikka kiuste kohe. Lõpuks kui varbad peaaegu külmetama hakkasid lülitas keegi vajaliku piirkonna sisse. Niisiis kiire arvutus ja edasi. Koht oli ilus. Üllatav isegi. Ja aare sobib olustikuga suurepäraselt. Aitähh. Meie koer on olnud siin geokoerana tegev sel ajal kui ta veel noor ja agar oli - nüüd on ta meie tegemisi jälgimas kõrgemates sfäärides , aga kindlasti hoiab ta tegemistel silma peal ja rõõmustab kui midagi hästi läheb. Stoneangel Allover Sweetie - mälestus elab. Aitähh

 2 

Kuna ma õudukate fanaatik ja sõber ei ole, siis üritasin asja lahendada nii, et ei peaks seda raamatut läbi lugema. Õnneks see ka õnnestus. Kohapeal võtsin vajalikud andmed ning sain ka kohe lõpu GK roheliseks. Lõpus lasin ka krantsi autost välja jooksma... täitsa tore paik seal lõpus.. mu jaoks varasemalt külastamata paik. Aitähhid!

 1 

Kuna õhtul nagunii sealkandis kolamist, siis vaatasime ka selle aarde üle. Õnneks olin sealse maastikuga varem tuttav ning teadsin, mispidi läheneda. Tänan!

 1 

Raamat ei kutsunud lugema, aga vajaliku infoni siiski närisin ennast läbi. Objektile läksime pimedas ja mulle tundus küll kogu olustik väga hästi haakuvat raamatus kirjeldatuga. Tänud

 3 

Raamatut mul hankida ei õnnestunud, küll aga esimese sisestatud otsingusõnaga rullus mu silme ees lahti kunagi nähtud filmist mingi katkend ja mul tõusid kõik ihukarvad püsti, brr...
Sulgesin kiirelt selle lehekülje ja mõtlesin jupp aega, kas otsida veel kuskilt raamatut, et seda siis täisvalgustusega majas rida päevas lugeda või minna selle keele maailma, millest ma miskit suurt aru ei saa. Otsus tuli viimase kasuks, sest nii oli mõistuse säilimise tarvis parem. Lõpuks olid numbrid koos ja võis rahumeeli mõtetel settida lasta, küll kunagi jõuab ka vormistuseni.
Täna hommikul siras päike nii kutsuvalt...petlik puha, sest krmse külm oli ikka. Aga noh välja me end ajasime ja kohale jõudsime. Leidsime otsitava tegelase ja lõpunumbrid sobitusid paika. Hm, kontroll saatis puu taha...möhh, et ma ka ei õpi, et numbreid tuleb õiges järjekorras sisestada. Uus katse ja see andis lubava tule. Haa, küllap see tuli lõõmaks siin ereda leegiga jupp aega ja siis oleks neil sakilistel voolikutel parem oma asju ajada. Aga noh, A vaid ohkas raskelt ja hakkas astuma. Astus ja ohkas, ohkas ja astus, õnneks voolikud tudisid veel ja oma päid ei volksutanud. Kohapeal oli vaade tõepoolest sürr, aga minul jätkus silmi vaid kaaslase jaoks, sest no pole ta ammu omadega nii otsas olnud. Võttis aga jalad kõhu alt välja ja lonkis auto poole tagasi, endal hing paelaga kaelas. Ma nii kiirelt ei jõudnud sibada, astusin siis tiba aeglasemalt ja mõtted muudkui rändasid, tea kas selle koha omapära tõttu...mine sa tea.
Endal on olnud bolonkalaadne mustavalgekirju väike karvakera Trulli. Kehalt oli ta pisike , hing aga tohutu suur. Nii tervitas ta kõiki minu parameetrile lähenejaid hääleka haukumisega. Aga sellest ajast on palju vett merre voolanud, kui tema meid ülevalt valvab...

 1 

Numbritega oli sahmimist aga lõpuks said jonksu ning preemiaks saime vaadet nautida ja nimed kirja.

 1 

Alustasime oma tuuri selle aardega.Väga hea algus päevale.Aitäh!

 2 

Tükk aega jalutasime vahepunktis ja vaatasime, lõpuks külastasime Karinat, kirjutasin numbrid üles, Märt toksis aparaati sisse ja suundusime lõppu. Lõpp oli kah tore ja mõnus. Märt kirjutas oma logis unise peaga kellaaja valesti, tund aega hiljem oli leid kolmandatena. Tänud peitjale

 3 

Igasugused pikkad tuuride plaanid võivad kaua kavandades täiega uppi lennata. Seda võib soodustada ka geopeituse lehel pea iga päev avalduvad mõistatusaarded Tallinnas ja Harjumaal. Selle aarde vahepunkti lugesin roheliseks alles paar päeva tagasi. Ja üllatus oli täna viis minutit enne kuut suur, kui logiraamatut avades selgus et olime kolmandad! Suured tänud peitjatele.

Väike näpukas numbrite tõlgendamises, tõstis valede vastuste skoori märgatavalt. Kokkuvõttes, oleks võinud seda errorit ka vabalt eirata ja eelnevast logist omad järeldused teha.

 9 

Meelekindlust aardeotsingul, tuleks kirjutada, lugemisega saab kuidagi ikka hakkama. Kui raamat ajudele hakkab, viskad ta nurka ja paned tule põlema, aga aardeotsingul nii ei saa. Mõistatus lahenes lihtsalt, kodus, põlve otsas, aga kuna päevanorm oli kuhjaga täis, polnud mingit põhjust kiirustada. Täna välitöödel käisid igasugused kummalised mõtted peast läbi - ilmselt nagu Kingil ja peitjatel kavas oligi. Karina otsimise koht on sürride sürride sürr. Ma ju tean, et selline koht on olemas, aga et seda nii tõsiselt võetakse ... Karina ja Vassili muidugi muigasid kogu selle asja peale vurrunurgast, aga minul pole ammu nii kummalist tunnet olnud ... Lõpp kiskus ka üle võlli. Üks terviserajasilt tee ääres tekitas assotsiatsiooni, massiline kogus kulu tundub et ootab ainult tikku, ja see lõpp. Soovitan seal eri kaldaid hoolega vaadata, siis saab aru ka, et see ei ole mitte jõgi. Ei, sürr aare.

Aga mis lemmiklooma puutub, siis elas kunagi kesk-aasia lambakoer Tarhun, sihuke niruma geopeituri kasvu ja kaalu elukas. Omadele maailma parim sõber, võõrastele hullem kui lõvi. Kaotas ära kõik küla hulkuvad koerad, võttis vennale naise ja tegi veel terve hulga sarnaseid kangelastegusid. Jäi lõpuks väga vanaks ja puhkab nüüd sealsamas kandis, kus ta kunagi oma kangelastegusid tegi.

Teine leidja olin alles. Aitüma!

 7 

Mingil hetkel mööda Pärnut sõites hakkasin mõistatust lahendama ja peagi oligi esimene koordinaat käes. Siis hakkasin seda Karinat googledama ja pildid tegid meele nii kurvaks, et vahepunkti saatsin Madise ise pilti tegema ja nukrutsesin seni autos. Vot sellepärast ma enam loomafilme ei vaatagi. Lõpus näppis Madis seal seda aardevalvurit ja minul olid muidugi jälle kraanid valla. Ühesõnaga see oli vist küll esimene FTF, mis mind nutma ajas. Aga mis teha, elu on selline. Iseenesest tore mõte ju aardele. Ise sain kaheksandaks sünnipäevaks kolm liivahiirt, musta nimi oli Sihvats ehk Sihvu, halli nimi oli Haldiina ja pruunika nimi Fiola. Viimase elu jäi üsna üürikeseks, elas vist umbes pool aastat. Teised kaks elasid kauem, 3-4 aastat kindlasti. Toredad ja sõbralikud hiired olid, ainult et minu uneajal tuli neil alati kõige suurem jooksuratta kasutamise isu :)

Aitäh peitjatele aarde eest!

 5 

Märkasime hommikul Pärnus olles, et kirjanike seeria on saanud jälle täiendust. Tore, tore! Vahepeale jäid aga vangla, ajude ragistamine Kadunud sümboliga ning seejärel tagasiteel Tallinna poole hakkas Liis järsku antud aardest huvituma. Ma olin roolis, seega mis mul selle vastu saab olla, kui keegi minu eest mõistatust nuputab. Juba Pärnust väljasõidul oli geokontroll roheline, seega sai koju sõitmise teekond natukene ümber tehtud. Teel otsustas üks hirv üle tee joosta, aga õnneks sain napilt kõrvale põigata. Jube! Vahepunktis tegin pildi ning autos sai Liis mõistatuse lõpuni lahendada. Seejärel läksime lõppu ning avastasime sealt tühja logiraamatu. FTF kell 19:44, aitäh aarde eest! Õnneks ühegi lemmiku nime kirja siia ei saa panna, sest neid pole mul enne praegust kassi olnud. Tema aga elab veel :)