Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See aare kutsub matkama. Aare ise on kaunis kohas, kus on avar vaade lõuna suunal. Aaret pannes kujutasime ette, kui mõnus võib siin suvel olla. Tulge ja vaadake ise!
Auto jäta N 58° 58.173 E 023° 12.561
Aarde läheduses võib olla neljajalgseid huvilisi.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: lahe_teostus (1), ilus_vaade (1), ronimine (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC73VBY
Logiteadete statistika: 87 (100,0%) 0 1 1 0 0 0 Kokku: 89
Päeva teine tore jalutuskäik tehtud. Rada viis nulli. Auto jätsime teede ristumiskohta, lähemale ei hakanud trügima
Pasilaiul tekkis küll korraks väike mõttepaus, aga plaan jäi siiski jõusse - võtsime suuna siia. Telo näitas linnulennult ~3,8 km. Pilvises ja hallis oli sihtkoht häguselt tuvastatav, nii panime suuna järgmise laiukesele ning hakkasime lihtsalt astuma. Reipal sammul ja lõbusalt jutustades vähenes vahemaa, Hundu vaatas lootusrikkalt lähenevat väikest maalappi ning otsustasime selle üle vaadata, no kindlasti mahub siia ju mõni totsik peitu :D.
Vaene kutsu sai ka vahepeal samasuguse kahtlase kogemuse nagu meil õnnestus enne Pasilaidu saada, õnneks tark koer lippas peale peatumist tagasi kuivale pinnale, maha jäi siiski pragunenud jääkiht ja märjad augud. Seda enam tegi nüüd taas meie sihtkohani jõudes maapinna nägemine Hundu rõõmsaks. Logimise hetkel viskas rahulolevalt kõhuli ning tema pilk oli konteineriga toimetavat vaadates väga selgelt ilmekas: küll te, inimesed, olete ikka imelikud ;).
Kuni teised kordamööda salaja kadaka taga kommi söömas käisid, lõbutsesime Hunduga kõvas lumehanges ja oligi aeg taas mööda merd astuma hakata. Nüüd oli vahepeal tekkinud pinnatuisk küljelt ning tahtis vägisi pähesikutatud kapuutsi vahelt näpistada. ~2,8 km reipal sammul läks ruttu ja jäämatk sai selleks korraks tehtud, kokku ~13,5 km.
Tore seltskond (eelkõige Hundu muidugi;)) ja soodsad tingimused - oli väga vahva talvematk Rumpo kandis :D
Aitäh peitjale ja kaaslastele.
Matkama see aare meid meelitas tõesti. Ainult et auto jätsime Rumposse ja tulime suure kaarega, viimase osa lõunast mööda jääd. Mulle meeldis vähe otsem tulek, teised uurisid, kas vahepeale ka uut aaret peita saab. Vastu võtsid meid vetruvad adruvallid. Õnneks seal all vett ei peitunud. Aare leidus kiiresti. Logimisega läks rohkem aega, aga kokkuvõttes võttis see ring kõvasti vähem aega, kui ma arvanud olin. Nüüd jäi veel 2, midagi kilomeetrit parklasse. Aitäh!
Tulime Suuremõisa valdustesse üle jää Pasilaiult kerges lumesajus. Poolel teel oli mõnda aega vaevu aimatav Suuremõisa metsamassiiv, Rumpo kriips kumas kenasti üle jäävälja. Leituga läks omajagu aega, et külmaga paisunut lahti saada. Tänud peitjale.
Aitäh! Vahva vigur oli. Muidu poleks siia sattunudki, aga tasus ilusa ümbruse pärast ikka tulla.
Vahetasin lõpus katkise minigripi välja. Kõik muu oli heas korras.
"Näsi" on mulle senitundmata väljend. Kas tegemist lühendiga "näsiniinest" või tähenduses "kariloomade poolt näsitud maa" või hoopis mingi vormiga rootsikeelsest sõnast "näsa" ("nina")? Pigem viimane neist siis? Peaasi, et mitte näsiniine näsimine :o| Igatahes murunäsijaid endid polnud täna näha, aga nende näsimise jälgi võis mere poole liikudes juba märgata küll. Jalutuskäik meeldis, vaade lõpus samuti. Konteiner pisut jonnis vastu, vähekese sättimise peale siiski avanes kahjustusteta. Sisuga oli kõik parimas korras. Aitäh!
Eelmisel õhtul läksin rind kummis üksinda suksude territooriumile ja ajasin nendega juttu. Seepeale hakkasid suksud kiiresti mu poole jooksma, nii et tegin grimassi, viskasin end külili ja rullisin end elektrikarjuse (jah, vool oli sees, kontrollisin järele) alt läbi nõgestesse. Suksud tegid höhöö, näitasid keelt ja irvitasid.
Vahtisin öö läbi youtube'ist videoid ,,How to negotiate with cows" ja sain mitu head soovitust. Järgmisel päeval võtsin esmalt Kaupo söödaks kaasa ja Kaupo võttis söödaks leivakoti kaasa, mida suksudele visata. Selgus, et suksukesed olid aga jupp-jupp maad eemal ja ei viitsinud enam isegi keelt näidata. Logisin aarde ja sai see näsi ka läbi näritud.
Meie õnneks saime siin rahulikult matkata ja veistega ei kohtunud. Aitäh kohta tutvustamast!
Auto jätsime viimasele ristmikule ja sealt juba matkasime edasi. Teel olid mõned suured lombid, kuid tee kõrvalt pääses kuiva jalaga läbi. Karjamaa oli õnneks kuiv, kuid näha oli, et märjemal aastaajal seal päris vesised olud. Umbes poolel teel poolsaare tipu poole kohtusime veisekarjaga. Uudishimulikult tulid nad meid vaatama, esialgu õnneks üsna aupaklikult. Mõnda aega liikusid paralleelselt meiega kaasa ja jäid siis puude vahale meile järgi vaatama. Meie jalutasime rahulikult edasi ja kui olime nulli jõudnud, siis muidugi märkasime ka aaret. Väga mõnus teostus ja aardega kõik parimas korras. Tagasiteel oli veisekari taas positsioonil ja nüüd olid nad vist jõudnud natuke strateegiat arutada, sest võtsid koha sisse keset teerada ja ei mõelnudkui eest ära liikuda. Vahtisime nende hiiglaslike loomadega natuke tõtt ja ühel hetkel siiski nad spurtisid eemale. Meie saime teekonda jätkata, kuid veised liikusid meiega koos kuni karjaaiani. Päris huvitav kogemus oli.
Aitäh vahva aarde ja meeldejääva matka eest!
Ratas jäi karjuse juurde, sest edasi oleks see üsna piinarikas olnud. Poolsaare tipus oli mitu paati kalureid. Aitäh!
Autoga päris recommended parkingusse ei jõudnud aga ega palju puudu ka ei jäänud. Jalutuskäik möödus sujuvalt, said hakkama nii need, kel jalas kummikud kui tossusõbrad. Laur riputas jope oksa külge ja käis ruttu ära. Aitäh! EVEJ
Täna on nii mõnus ilm. Vaikne, päike ja täielik rahu. Lausa teraapiline. Koht on imeilus. Aare väga heas korras. Aitäh!
Vihma hakkas tibutama, mille peale lõin oma punase vihmavarju lahti ja jalutasin nigu seeneke kohale. Logimist vaatas eemalt üks kivistunud olekuga lehmake ja ei pilgutanud silmagi oma uhkes üksinduses, kuigi üritasime tähelepanu püüda. Tänan peitmast.
Trügisime masinaga teede hargnemispaika ja ma panin sealt jalgsi ajama. Täitsa mõnus kulgemine, idülliline maastik ja kena teostusega lõpp. Tänud aarde eest!
Parme oli täna ka, aga õnneks vähe. Aardeni viiv matk oli väga mõnus. Tänan juhatamast!
Lahe hipide seltskond liikus peale mind siia telefon käes justkui navigeerides ja ma olin üsna kindel, et nad suundusid logima, kuid veebis pole sellest jälgegi. Ilmselt olin eksiteel. Tore leid. Ise sõitsin nii lähedale, kui võimalik. Rattaga ikka. Aitüma!
Rohke vihmasadu ei võimaldanud soovitatud parkimiskohta eesmärgipäraselt kasutada ja mutta kinnijäämise vältimiseks jätsin auto kaugemale ristmikule. Jautuskäigul polnud viga, aga loomad tulid kambakesi ja müdinal mind uudistama, pidin neid ikka tõsiselt veenma, et nad mind rahule jätaks ja lõpetaks mul tee blokeerimise.
Aare korras, tuul oli vali, kuid logimist ei seganud.
Tänase päeva teine matk. Madalapõhjalise autoga hetkel kahjuks parklani välja ei vedanud aga seda toredam oli mööda öisest külmetamisest sulavat metsaalust matkata. Mereäärde jõudes tundus korraks, et matkasaapaga kuivajalaga aardeni ei pääsegi aga õnneks leidus ikka paar kuivemat mätast mida pidi suurtest lompidest mööda andis laveerida. Aarde juures tervitas meid korralik tuul, mis muutis logimise tiba ekstreemseks aga õnneks ei miskit ületamatut. Nimed kirja ja autopoole tagasi, kus ootasid juba kodust kaasa haaratud wrapid ja kosutav soe kohv :) Suurimad tänud mõnusat matkaelamust pakkumast :)
3514 Found it: 03.Nov.2019 11:10 Suuremõisa näsi. /Sõitsime soovitatud parkimiskohani ja tänasime taevast, et on sügis ja peaaegu talv. Keegi vast ei taha sealt meist mööduda kui me matkame lodu peal plirts-plärts. Auto jäi kõvale pinnasele keset hiiglaslike lompide keskele. Soovitaks praegu auto siiski ristmik varem ära parkida, et ei peaks 2-300m tagurdama. Lähenemine niisiis oli väga märg. Loomad meid ei seganud enam. Jalad olid pooltel märjad. Tuju hea ja ülev. Aare kuiv ja korras. Täname!
Enne praamile minekut jäi parasjagu aega, et geotuuri lõpetuseks veel karjamaal üks jalutuskäik teha. Neljajalgsed magasid õnneks kaugemal, mitte aarde all. Logi kirjas, tänud!
Väga mõnus sügisilm jalutamiseks. Loomi ei olnud enam. Aitäh peitjale mõnusa jalutuskäigu eest! EVEJ
Minnes sain isegi suraka voolu. Veised olid omas nurgas meie teises logimas
See aare sai meie hommikuseks jalutuskäiguks. Päike paistis ja ilm oli ilus. Tagasi autoni jõudsime väga täpselt, nii kui autosse istusime, tuli korralik vihmasabin. Tänan.
Jalad olid eelmisest Rumpo matkast juba üsna väsinud, aga jaksasime ka veel selle pisema matka ära teha. Täname! :)
Oi oi. Kõht täis. Raske vändata. Tahaks istuda. Kuidagi jõudsime kohale. Kuidagi jõudsime minema ka veel. Vedas seekord. Aitäh!
Ka see aare on üks neist, mis tahab veidi pikemalt jalutamist. Sellisel kuumal päeval (umbes +30) ei ole see muidugi kõige lihtsam ülesanne, ent sooritatud see sai, parmud ja kärbsed kogu teekonnal saatjaks. Oh, küll see suvi on ikka jube aeg aastast, tuleks ometi juba talv! :) Täname aarde eest!
Mõtlesin proovida, kas karjuses on elekter sees. Oli :D Aitäh aarde eest!
Jätsime kaherattalised karjust valvama ja võtsime ette päeva pikima jalgsietapi. Kahjuks neljajalgseid ei kohanud. Väga ilusad vaated ja eriti mõnusas kohas lõpp! Aitäh!
Karvaseid huvitas rohi rohkem kui meie, aga tee ja karjamaa oli neil küll ebatasaseks tammutud. Aitäh!
Neljajalgsed ei olnud üldse huvilised. Maad katsid ainult nende tegevusjäljed. Omapärane õhtune matk. Aitäh!
Siin peaks küll pikniku pidama, kaunis koht tõepoolest. Täname juhatamast!
Jäätee oli avatud, tulin Rumpole ja sealt üle jää. Täna oli veel käidud, tundub, et suvised parmud ei meelita palju inimesi aga talvine vaikus küll
Kohalikud lambakarjused vaatasid suurte silmadega, et kuhu need uted nüüd lähevad. Täitsa kena koht oli muidu, nägi kaugele.
Nädalavahetus Vormsil aarete otsimisel. Seegi aare leitud :) Tänud, väga lahe.
Kimasime ratastega kohale. Elektrikarjusest saime läbi, kasutades maas vedelevat puuoksa. 700 meetrit mööda künklikku karjamaad polnud just mu unelmate retk aga ei hullu ka midagi. Aarde järel käisin seekord mina. Tagasi elektrikarjuseni jalutasime rattad käekõrval, et ka teistele lihastele tööd anda. Aitäh siia toomast!
Auto jätsime soovitatud koordinaatidele ja jalgsimatk võis alata. Veiseid nägime, kuid nemad olid enda toitmisega ametis ja meile tähelepanu ei pööranud. Panime nimed kirja ja siirdusime tagasi. Tänud petjale.
Poleks arvanud, et nelja kuuga matka nõudval Vormsi aardel nii palju leide on. Karjaväravas oli traadilt käepide puudu. Arvasin, et siis ei saa voolu sees olla, mis moodi muidu seda lahti saab. Panin buffi ümber käe ja võtsin kinni, sain õrna sutsaka. Jätsime auto maha ja hakkasime astuma. Laheda teostusega aare lahedas kohas.
Auto jätsime kohta kus oli topelt karjus. Esimene karjus oli päris kummaline, sest seal ei olnud kinnivõtmise kohta. Kaupo proovis küll nii, et käes oli rätik aga ikka sai särtsu. Mina roomasin alt ja Kaupo astus üle. Kohe järgmisel karjusel oli plastik käepidi ilusti olemas. Teekonnal oli palju kärbseid kes tüütasid. Lehmasid kohtasime vaid kaugel silmapiiril veepiiril pikutamas. Aarde juurest paistsid nii laev Hiiumaa kui ka laev Örmso. Kaupo pani logi kirja. Aitäh!
Aarded, mis matkama kutsuvad, on minu lemmikud ja et seekord olid ka jalgrattad kaasas, ei tekitanud matkamise idee kaaslaseski vastumeelsust. Elektrikarjustest saime ilma suuremate kahjude ja kadudeta läbi, kuigi mina sain sarjata, et hoidsin käepidet valesti käes ja et nii saab surakat. Millegipärast ei saanud, nii et saime mööda maastikku aarde poole väntama hakata. Neljajalgsed olid kaugemal vee ääres nosimas. Üks küll korraks tõstis pea, aga et me samal hetkel põõsa varju kadusime, siis saime ilma suurema tähelepanuta aardeni. Mina tuvastasin kohe aarde ja muidugi oli kaaslane see, kes logima pidi minema. Koht on suvel tõesti ilus, kui see karjamaa poleks, siis kutsuks kohe telki üles panema. Aarde juures nägime, kuidas lehmad vähehaaval mere äärest kaugemale nihkuvad ja kaaslane tegi ettepaneku tagasi minema hakata. Jäime siiski veel natukeseks nautima ja avastasime, et tagasiteed enam pole, sest see oli nosivaid sõralisi täis. Läksime siis madalat profiili hoides aia äärest. Üks lehm tõstis pea, mille peale kaaslane teatas talle: "Muu!". Lehm jäi lolli näoga meile järele vahtima. Jõudsime ilma suuremate sekeldusteta üle karjuse tagasi. Mõnus matk ja aare, aitäh!
Vaatasime , et saarel vaid 6 leidmata aaret ja hülgasime bussi. Saarele sai veeretud ratastega ja kui lõpuks gpsi sisse panime vaijus suu ikka korralikult lahti, pea 12 km siia aardeni. Egas midagi, hommik oli varajane ja hea oli viluga visata...kuni ees oli karjaaed...aga seda va käsipuud millest seda avada polnud . Alex leiutas abika ja avas värava. Mina avasin ja sulgesin järgmise, ise salamisi piiludes, et kus need pätside poetajad on. Leedus alles olin põgenenud ühe ammuu karjuva isendi eest, kes mind ilmselt lüpsinaiseks pidas ja mulle padinal järgi kihutama hakkas.No ei olnud meeldiv tunne. Nüüd ohkasin kergendatult kui neid tegelasi piisavalt kaugel nägin.Alex aitas mind karbini ja siis kiirustasime tagasi, tuhat parmu täristasid nuge ja kahvleid. No on ikka kasvatamatud tegelased, kas nemad tahaksid et keegi neist tükke välja haukaks... brr. Tänud!
Jätsime auto mõistlikkusse kohta. Kas see oli ka peitja ettenähtud paik, ei tea. Parkla võiks GP ka lehel lisapunktina märkida, siis hakkab rohkem silma ja GE-nimedega GPSi tõmmates lisatakse ka sinna automaatselt. Jalutuskäik lehmakookide vahel oli lihtsate killast.. kuni kohalikud meist haisu ninna said, et me seal viibime. Parme oli sadu ja sadu. Kellelgi targal tuli mõte endale "saba" tekitada ja nii me siis kõik okstega lehvitades aardeni ja tagasi vehkisimegi. Vahepeale jäi kenasid vaateid merele ja vastasmaale.
Aaret tuleb ka kiita, kena pakend ja kena pakk. Ja aarde juures oli minutiks palju vähem pudulasi kui teiste juures. Aitäh teile, Vanda ja Tarvo!
Oi see oleks olnud nii mõnus ja kaunis jalutuskäik :) Kahjuks aga olid vist suurem enamus saare sitikaid just seal ja eriti ei saanud silmi ka lahti hoida, sest parmud ja kärbsed ronisid lihtsalt igale poole. Seetõttu sai ülikiire sammuga tehtud kiire logimine ja tagasi autosse peitu. Tänud siiski laheda koha ja toreda aarde eest!
Vormsi roheliseks vol 2, 5/10.
Kärbsed ja parmud tahtsid meid riietega tükkis ära süüa, tegime poole tee peal endale siis nende eemalepeletamiseks vihad ja vajutasime sisse võimalikult kiire käigu :D. Paavo tegi põhitöö, ülejäänud vajalikul määral kes mida… Tehtud, aitäh korralikult vormistatud aarde eest.
Meie teistkordne saarekülastus, millest jäi väga halb mälestus ja tunne, et siia saarele ei taha enam iialgi tagasi tulla... :(
Aarde eest tänud!
See retk osutus tõeliseks meeleolu muutjaks. Seni olnud seenevihm asendus päikesepaistega. Konfliktist räsitud meel sai aga kulgemisega iga sammuga leevendust. Auto jätsime kaugemale kui soovitatud ja seega saime ka matka mõnusalt pikema. Elektrikarjuses läbipääsukohta polnud ja Piia enam selle soovitusega, et proovi kas traadis voolu sees on ennast petta ei lase. Tegime siis karjapoisi stiilis kõrgushüpet ja lati ületasime särtsuta (tagasiteel ka) Lehmad olid väga uudishmulikud ja paljud laisalt pikutajadki ajasid ennast püsti. Teades, et aastas hukkub lehmarünnakutes kümneid kordi rohkem inimesi kui hairünnakutes hoidsime end targu kaugemale. Misteha kui neil lehmadel on selline taktika oma vasikaid rünnakutega kaitsta. Lõpp oli mõnusalt tuulises ja ilusas kohas ja maastikuastme läbimine minule jõukohane. See jäi siis seekordse Vormsi reisi viimaseks leiuks. Kui hing unustab Saxby tuletorni juures juhtunu, siis kunagi kindlasti tagasi saar on ju ise imeilus.
Aare oli väga ilusas kohas! Nüüd mul on jälle kõik aarded logitud Vormsi saarel; 32 aaret Vormsil ja 1 aare Seasaarel. Kaheksa aastane tüdruk aitas mind ronimisel. Tänud peitjale. Tervitusega Ahvenamaalt
Aare oli väga ilusas kohas! Nüüd mul on jälle kõik aarded logitud Vormsi saarel; 32 aarded Vormsil ja 1 aare Seasaarel.
Parkisime kenasti ühe Ahvenamaa numbritega aparaadi kõrvale ja hakkasime liikuma. Veel enne meid jõudis taramulguni sõbraliku olekuga naismaaomanik džiibi seljas, võttis autost näpitsad ja kontrollis, kas traadis ikka vool sees. Lasi meid kenasti läbi ja seletas, et võttis esimeselt traadilt plastkäepideme ära, sest turistid va lollid ei pane traati tagasi, vaid jätavad maha ja siis aja neid lehmi mööda ilma taga. No me kasutasime igatahes maaomaniku lahkust ära ja lasime end sisse lasta. Tulid lehmad ka autohääle peale uudistama, aga jooksid pettunult laiali, ei oldki omad
Natuke maad edasi tuli vastu vanem härrasmees, ütles sõbralikult tere ja tundis huvi, ega me äkki geopeitusega ei tegele, et tema näe jäi hätta. Et äkki me aitaks ta välja. Mis meil selle vastu saab olla, vana keeras ka otsa ringi ja liikusime tasakesi aardeni. No selge pilt, maastik 3 on tõsine asi. Mispeale Mamm otsustas, et tema lahendab selle asja ise ära. Ja nii saanudki. Koukis karbi välja, logis meid sisse, lasi Bossel ka logida ja panid asjad kokku tagasi. Lõime patsu ja kuna me liikumiskiirused olid oluliselt erinevad, läksime laiali. Tore kohtumine, ja peitjale ka aitüma!
Auto jätsin karjaväravate ette ja aardeni liikusin edasi juba jalgrattaga. Aare ise igati loogilises asukohas.
Hommikul meie esimene leid. Aedikul on kaks väravat, esimesel käepide puudub ja vool on sees, proovisin unise peaga ise järgi. Mõtlesime, et kas aretame midagi, mis elektrit ei juhi ja läheme autoga läbi, aga Kristjan polnud kuigi vaimustuses sellest, et ma venitan nedale õhupallid sõrmede otsa ja avan värava. Seega jätsime auto teepervele ja nautisime kena hommikut.
Täna hommikul ladistas vihma, kuid hoogude vahel tegime matka siia mere äärde ikkagi ära. Aitäh toreda aarde eest.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Siin sai Priit oma oskusi näidata, Annabel muidugi üritas ka ronida, aga kahjuks ei olnud tal jalas vastavaid jalanõusid- ometi olin eelnevalt autos öelnud, et ronida vaja.
Kaugelt paistis silma objekt, mille juures aare meie meelest olla võis. Sama hästi paistsid silma ka selle juures valvavad veiseprouad. Õnneks nad kartsid meid rohkem, kui meie neid ja jooksid peagi eemale. Aare oli ka sobivas kohas, kui peaks ikkagi tekkima meil vajadus lehmade eest põgeneda. Väga tore peidukas. Tänud!
Nuh natuke kurb ka ju, aga samas ikka rõõmus ka. Ikkagi viimane aare sellel saarel, kui välja arvata see kaduma läinud aare. Mõnus jalutuskäik, toredate sõpradega, toreda aarde juurde. Tänud kõigile asjaosalistele.
Selle aardega oli tore. Oleks me Juta kodutööd usaldanud, oleksime kodus vist kõik hiljem vanduma hakanud. Teame, et üks kollane täpp Vormsile aarde arvatava kadumise tõttu jääb aga siis oleks vaadanud meile vastu kaks kollast täppi. Õnneks nägi Janar, et üks aare on veel ja seda Juta nimekirjas polnud. Proovisime siis ligi sõita, aeg ju praamile minekule tiksus. Järsku vaatasime, et veski juures kohatud auto jälitab meid. Geopeiturid? Tänu koostööle saime ka topelt elektrikarjustest mööda. Natuke veel sõitu ja siis väike auto parkimine. Jupp aega jalutamist ja enam teist autot ei näinud. Isegi lehmi ei näinud. Aarde leides leidsime ka lehmad, olid teised end mere äärde vedanud. Aare oli Vormis mõttes teistsugune, tore oli reisi lõpetada aardega, mida sellel saarel veel näinud polnud. Tänan peitjat.
Loll on ikka loll. Ilmselt mõjus ka päev läbi pähe paistnud päike. Olin oma retkega jõudnud pea kilomeetri kaugusele aardest, kui kohtasin topelt elektrikarjust. Mida tark inimene teeb, kel ratas on käekõrval? Avab karjuse sellest plastmasskäepidemest ja siis tuleb ühe käega seda hoida ning teise käega ratast talutada ja siis jälle see karjusekonks tagasi panna. Aga ratas raip laperdas käes. Tark inime paneb muidugi karjusekonksu lenksu külge, et siis on hea ratas mätaste vahelt edasi tõsta. Kui litakas käis, siis lasin mõlemad käed lahti ja vandusin koledate sõnadega kahes kohalikus keeles. Aarde juures oli õnneks lihtsam, vingerdasin topsi järele ning siis tahtsin ainult jahedasse merre. Kui nägin, et lehmad on ka mere konkreetselt täis pasandanud, siis vandusin veel, natuke viisakamate sõnadega, kui ennist karjuse juures ning tulin tagasi. Koht ise oli kena, aarde teostus ka super, tänan peitjat!
Selle aardega on selline huvitav lugu, et kui ma enne Vormsile minekut omale aaretest ülevaate tegin jäi see kuidagi sügavalt kahe silma vahele. Täna siis muudkui loendasin count-downi, 7 aaret jäänud/6 aaret jäänud, kui Jansi ütles, et kuule üks on veel. MISASJA? Kontrollisin, oligi. Ütleme nii, et parem hilja kui alles logides, seega sõitsime viimasena just seda aaret võtma. Mõnus poolsaar, lehmad uudistasid kaugelt ja aare oli ka ilusti vormistatud. Tänud!
Aare on vàga ilusas kohas,ja hetkl on seal tôesti mônus. Aga aare on korralikult turvatud ;) leidub ka maamiine. Tànud
Maasturimatk kohale oli päris mõnus elamus, ühel hetkel läksin autost välja ja kõndisin mööda teed auto ees, et vaadata, kui sügav ja mudane seal on. Lõpuks tuli siiski auto hüljata ja jala edasi vantsida, no mis tuul! Metsik! Kohapeal saime ka teada, kes FTFi tegi, aga seda me siin avaldama küll ei hakka, eks FTF-ija hoiab oma isikut kiivalt saladuses. Tavaline asi meil. :D Aitäh mõnusas kohas aarde ja ilmaelamuse eest!
Siin aarde juures saime ilma tunda. Tuul oli jäine ja lõikas. Suvel võib siin kindlasti ilus olla, aga praegu tahtsime kiirelt nimed kirja saada ja tagasi autosse sooja. Tuvastasime logiraamatust, milline esmaleidja enda isikut varjata soovib. Ei üllatunud, aga soomlastest on kahju
Rattaga jõudsin kohale kiiremini, kui teised jalutades. Nende kohalejõudmise hetkeks oli mul juba logi peaaegu kirjas. Aitäh!
Jätsime auto kuhugi põlluteele ning nii jõudis Mihkel ka siia aarde juurde rattaga enne kui meie. Ilm oli täiesti vastav kõigile eelnevatele ennustustele, tuul puhus lõikavalt, vihma kallas korralikult ning meri oli tormine. Ei mingit pikka aardeleidmisnaudingut. Vaatasime vaid ftfija nime, et veenduda selles, mida kõik niigi teadsid. Ilm kiirustas meid tagant, et võimalikult kiirelt sooja autosse tagasi saada.