Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Ühel ilusal kevadpäeval sattusin venna sünnipäeval külalistega geopeitusest rääkima ning venna kauaaegne sõber ja koolivend teatas, et temagi on ühe geopeituse aarde leidnud. Ohoo, põnev, kuskohas siis? Ah tead, kusagil seal metsas, jalutasin mööda mingit sihti ja siis kusagil kraavide juures seal puu küljes oli ja seletas mingi väga ähmase ja laialivalguva ala, kus see aare olnud. Veel põnevam, seakandis ju pole ühtegi aaret metsas, et kuidas siis nii kindel saad olla, et see aare on? No oli ju, logiraamat ja pastakad ja münte ja igasugust nodi sees. Ning sinna see jutt jäi.
Ükspäev, kui aega üle jäi, siis vedasin grolli metsa jalutama, mis ta seal diivanil ikka aeleb, kui väljas kevad ja ilus ilm. Ning ega geopeitur niisama jaluta - kui avaldatud aardeid nina all ei ole, siis tuleb vaadata, äkki leiab mõne avaldamata. Mõned tunnid hiljem oli karp näpus, vangutasin pead ja mõtlesin, et paras kaasa võtta, mis ta siin metsas ikka niisama puu küljes ripub. Samas jällegi, keegi on selle sinna teinud, vaeva näinud ja siis millegipärast ei ole avaldamiseni jõudnud. Sisaldas selleks hetkeks loetamatuks muutunud logiraamatut, komplekti kunagisi tutikaid patareisid pakendis, pastakaid, markerit, teibirulli, veel mingeid vidinaid ja peotäis kroonimünte. Müntidel kõige värskem daatum 2006, mille järgi paigutakski aarde peitmisperioodi 2006-2007 aasta kanti.
Aare tundmatu, peitja tundmatu, esmaleidjad ka tundmatud, aga kümme aastat on ta seal püsinud. Peale pisukest järelemõtlemist ei suutnud mina teda üle õla prügikasti saata, tegin pisikese korrastuskuuri, tõin maapinnale lähemale ja uue karbi ümber.
Koht ise minu arvates suht mõttetu rapik, mis on samas selle perioodi aaretele iseloomulik.
Kui keegi tunneb enda paigaldatud karbi ära, siis oled teretulnud adopteerima, seniks on omanikuta hulgus. Proovin jõudumööda ise oma leidlast niikaua korras hoida.
Miki.
28 mai 2017 tõi selguse Kallo ning tundmatu ei olegi enam tundmatu:
Aarde peitjad olid Indrek ja Indrek ning seda 01.11.2006.a. Aarde nimi oli/on KP 3 - Gaasitrass I. Raskusaste on 3 ning: asub kahe kraavi vahel väikeses eraldi puude grupis kilekott kinnitatud makaivari teibiga ümber puu. Ületada tuleb vett täis kraav.
Tegemist on 4x4 rahva ehk siis maasturiinimeste 4x4 GPS Challenge nimelise aareteseeria ühe aardega.
Idee sarnane geopeitusega, aga punktid on siis lihtsalt sellistes asukohtades, mida on huvitav külastada maasturiga. Tavaliselt pehmed, vee all, raskesti ligipääsetavad kohad, et ikka oleks challenget.
Vihje: pole
Lingid: http://forum.4x4.ee/viewtopic.php?f=47&t=4824
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Parkla | Parkla | 59° 20.6140' 24° 47.5681' |
Aarde sildid: maasturiga_huvitav (4), lahe_teostus (4), võsa (3), lastesõbralik (2), omanikuta (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC73DJT
Logiteadete statistika: 117 (100,0%) 0 2 0 0 0 0 Kokku: 119
Oma pika elukogemuse jooksul olen sarnast vaatepilti varemgi näinud ning tean kindlalt, et seal on kellelgi maha pudenenud Nestle'i hommikusöök nimega Cocoa Puffs. Kassidele see sugugi ei maitse, mis selgitab nende kohkunud pilku eelmise logi pildil.
Mis loom? Kass muidugi, kaks koguni!
tuli vaeva näha! ent väga naudin selliseid aardeid, mille nimel vaja võpsikus möllata ja üle kraavide ronida, nii et suur aitäh:)
Väga põneva looga aare! Ja tee aardenigi oli põnev. Logisid me lugenud polnud, nii et hakkasime aga tatsama. Saime paar sammu teha, kui meie ees laius kohalik tundmatu ookean. Otsustasime, et üks katsetab ühelt poolt kallast ja teine teiselt poolt. Minu valitud vasakpoolne kallas viis kraavini, kust enam-vähem üle sai ja siis järgmise kraavini, kust enam niisama kergesti üle ei saanud. Mõnikümmend meetrit eemal paistis siiski üks moodustis, mis universumis X kvalifitseeruks purdeks. Koperdasin sealt kuiva jalaga üle ja pääsesin logima. Abiks ikka. Aitäh, aare heas korras!
IKEA külastuse järel mõtlesin, et vaatan, mis läheduses on. Ah 200m teest? No vaatame. Parklast läks aarde poole päris kena lai metsatee, astusin seda mööda aga rahulikult ja lugesin ise aarde kirjeldust. Samal ajal muutus metsatee vaikselt kraaviks nagu ka aarde kirjelduses öeldud oli :) No aga ega enam tagasi ju ka ei lähe? Õnneks oli pori selline ... koostööaldis. Sai küll mööda seda astuda. Ja võpsikus väga kaua topsi leidmiseks ei kulunud. Otsingute käigus oleks peaaegu südamerabanduse saanud, kui ehmatasin 2 lindu puu otsast lendu. Ei tea muidugi kumb osapooltest rohkem ehmus. Aitäh aarde eest!
Täna oli siin täitsa ok rada. Jalgealune kohati ragises veidi, aga siiski kandis ilusti. Tänud peitjale!
See aare oli pikalt ootel olnud, sest ei tihanud väga siia metsa ronida. Nüüd otsustasime üle kaeda. Metsa all hakkasid peagi jäljed paistma ja tundus, et olid eelmiste logijate omad. Igatahes aardeni need viisidki. Täitsa tore lahendus ning saime kuiva jalaga käidud. Talvel täitsa hea minna.
Siin oli tükk tegemist, et kuhu auto jätta selle suure lumega, sest välja toodud parkimiskoht oli suure hange all :D Õnneks liiklust väga polnud ja saime enam-vähem-suht-koht tee äärde masina jätta. Õnneks aardeleid oli selle võrra lihtsam, kuigi maastik siin suvisel ajal vist väga vesine. Aitäh!
Pühapäev on matkapäev. Tegime lastega tiiru metsas ja logisime aarde. Aitäh!
Kuna Mail oli see aare ammu logitud ja ainult minult oli täna tavakat vaja, siis tulime kolmekesi siia ja tegime Freddiga väikse jalutuse. Muidugi leidis Freddi üles koha, kus vesi ja see vesi oli tal mõnusalt kõhuni ning ta hüppas sinna sisse. Tegelikkuses oli see mudamülgas, kus Freddi mõnuga ringi jooksis ja pärast mõnus porikäkk oli. Pärast seda otsisime üles lähima koerte ujumiskoha ning Freddi sai ennast veidi puhtamaks supelda. Aitäh!
Ma oma "maasturiga" sinna trügima ei hakanud. Jalastusin parklas ja kulgesin vaikselt karbini. Paar kraaviületust õnnestusid ja saingi logida. Tänud peitjatele ja Mikile vanakese ülesputitamise eest!
See aare oli mu jaoks küll täielik üllatus. Kõigepealt muidugi see, et autoga sai 200 m kaugusele ja siis see, et need 200 meetrit olid suht lihtsalt läbitavad. Ainuke jama oli siis kui olin juba peaaegu kohal, muutusin hooletuks ja prantsatasin kahe jalaga korraga läbi jää. Õnneks oli vesi madal. Tänud peitjale
Maastik oli täna kerge, lumi tõotas otsingu raskeks teha. Kauaks siiski ei jäänud aare varju. Aitäh
Olen seda külastust ikka päris kaua edasi lükanud. Lootus oli, et maapind on natuke tahkem kui kevadel ja suvel. Eks natuke ilmselt oligi, aga lihtsalt me siiski ei pääsenud. Kui auto juurest näitas aardeni linnulennult umbes 200m, siis meie teekond oli kindlasti kaks korda pikem. Nüüd siis see mülgas ka nähtud. Aitäh!
Oli see ikka mudamülgas. Põdrad olid lustinud selles poris, eks nad kulli mängisid. Otsisin vähe kuivemaid pindasid, kuid oma kitsa lühikese seelikuga ei saanud väga pikki hüppeid teha, nii et tuli ikka enamjaolt mööda mülkaid sammuda. Õnneks olin kummikud jalga pannud. Tänud peitjale ja hooldajale.
Geopeituse vanasõna ütleb, et lihtsad asjad tuleb ise keeruliseks teha. Mul oli kindel plaan, et käin ära ja pärast saan panna sildi "drive-in". Kahjuks või õnneks asi nii kaugele ei läinud. Samas saan proovijatele soovitada head ümberpööramiskohta ~100m enne aaret. Tõsi, ümberpööramiseks läks vaja high-lifti ning vintsi aga peale pikka rassimist õnnestus siiski eluga pääseda.
Edukast geopäevast oli puudu veel vaid tavaline aare ja siit sai see, peale pisukest keerutamist, leitud. Tänan.
Minu kaardil näitas see koordinaat valele poole rada ja mitmeid meetreid mööda. Kahjuks polnud geocachingus ka vihjepilti üleval. Õnneks oli vähemalt õigel pool kraavi ja laiemalt ringi vaadates tuli ka aare nähtavale.
üldiselt meeldib mulle looduskauneid kohti avastada, nii ka seekord - oli väga meeleolukas. võtsin sokid jalast ja jalutasin kõige otsemat teed, kummikutest poleks abi olnud, kohati oli vesi üle põlve ... ilmselt oleks saanud ka "kuivema jalaga" aga vesi rööbastes ja kraavides ju mõnus soe ja mudane, nõgeseid ka piisavalt :o) Tänud peitjale.
Sõitsin kuni soolakuni, edasi ei julgenud. Soolaku juures ümber pöörates läks vintsi abi ka vaja. Tänan aadrde eest!
Kartsin juba, et Indy saab siin liiga vähe jalutamist aga see natuke maad autost aardeni osutus päris koormavaks takistusribaks, isegi praeguse kuivaga :D. Viisakas teostus aardel, offroad’ijad ikka on osanud kunagi hästi selle totsiku siin peitu panna ;)
Hea et sinna oma autoga trügima ei hakanud, raudselt oleks 4x4help grupi abi vaja läinud. See rada on vähe maastikusuutlikumatele neliveolistele. Tossugagi pidi vaatama, kuhu astud, et mitte poriseks saada. Pärast vihma on seal ikka täitsa kummikumuda. Aare korras.
Ok. Found it: 26.Dec.2019 11:23 Tundmatu (3534). Õnneks geopeiturid seal ei "künna". Tegelikult olid ka ATV jäljed juba loodusesse jäänud. Marssisime kohale, leidsime sillakese, aarde, logisime. Kõik korras. Täname!
Kraavidel oli õhuke jää peal, aga inimest veel ei kandnud. Esimesest kraavist saime matkasaabastega kuidagi üle. Aga teise kraavi juures oli asi hullem. Läksin proovima ja sups olid jalad märjad. Siis tuli meelde, et autos on ka üks paar pika säärega kummikuid. SalmeS liikus pooljoostes üle esimese kraavi, pani kummikud jalga ja sammus palju kindlama sammuga tagasi. Mina jäin kraavi servale, tema aga sumas läbi vee ja jää kraavi teise serva. Siis tuli ka aare üles leida. Natukese aja pärast õnnestus ka minul teispool kraavi jõuda üle sillakese, mis veidi eemal oli. Leidsin aarde kohe üles, SalmeS otsis lihtsalt valest kohast. Lõpp hea kõik hea.
Paar korda olen lähemale ja veel lähemale jõudnud, aga seekord sai ennast kokku võetud ja lõpuni murtud. Lõpuks leitud ja logitud.
Haigus on see mäng, puhtatõuline hullumeelsus! Viimane lõpp läks GPS sassi niiet raiusime end 40m läbi võsa ja siis saime aru, et see küll kuidagi loogiline ei ole. Aga kätte saime!
Leitud. Mõnus lumine mets ja hästi paigutatud aare. Suvel offroad masinaga või tsikliga sõites võiks sellel trassil veel aardeid olla. Tänud.
Lumi oli katnud kogu põnevuse, aga jää ikka ragises korralikult. Aitäh!
Selle aardega meenub veel see aeg kui ise päris verivärske geopeitur olin ja yhe s6bra juures kuidagi jutt hobide ja siis geopeituseni j6udis. S6ber selle peale et ja ja tean kll see on nagu see 4x4 peitus, mille peale tegin jällegi mina suured silmad et mis see veel on. Siis selgitaski et ta isegi seda harrastanud et tuleb oma liikuriga k6ikv6imalikesse punktidesse j6uda ja siis seal endast/liikurist/gepsust/aardest... yhes6naga nullis pilt teha. Et siis nagu geopeitus aga selline pisut hardcorem tehnikahuvilistele ;D. Aare oli ilusti viisakas konditsioonis. Autojälgede järgi oli näha et see kraaviületamispaik on endiselt populaarne maasturimeeste seas. Tänud siia meelitamast ;)
Sai veidi valest kohast otsitud aga siiski olemas ;) ty :)
Aardejahi kuueteistkümnes aare.
Seda aaret oleme juba ammu tahtnud vaatama minna, et millega siis õigupoolest tegu. Kujutasin juba ette, et on miski suvaline karp suvalise puu alla visatud ja puukoor peale sätitud. Aga eksisin. Karp oli korralik, peitmisviis oli ka täiesti korralik (tõsi, veidi üllatav), aga puu, jah, see oli suvaline :)
Me täname!
Tundmatu karp leitud. Tänud tundmatule, nüüd siis Indrekutele, Liiale ja Mikile.
Kui see aare avaldus, siis olin kindel, et mul pole sinna asja - liiga raske. Aga heaks juhuks salvestasin punkti siiski kaardile ära.
Täna läksin uut aaret (Luiged läinud, kuldnokad kadunud) otsima ja mõtlesin, et olen kaval ning teen shortcut'i. Aga nagu mitmetel kordadel varem tähendas see seda, et kõige otsem tee ei pruugi parim valik olla. Olin ristmikul (ilmselt Tundmatu aarde parkla), kus minu otsetee pidi minema edasi puusani rohus aimatava rajaga. Uurisin vedi kaarti ja otsustasin Tundmatu'ga õnne proovida - nii lähedal ju. Keerasin vankriga vasakule metsa vahele, algus oli paljulubav.. Veidi veel ja meenus, et see rohkem maasturite ja ATV'de aare. Üsna täpsussõit: mootorsõidukite jälg pidi olema vankri keskel, muidu olin olukorras, kus kaks ratast on õhus. Kuna ma olin telefoniga ja see pole eriti täpne, siis võtsin Jasmiini sülle ning jätsin vankri 20m peale, kuigi tegelt oleks täitsa nulligi saanud (silti ei lisa, sest muidu jääb mõni geolaps tulevikus mutta veel kinni - oleneb käru mudelist). Veidi keerutamist ja saigi nimi logiraamatusse kirja. Tagasitulek oli keerulisem, sest siis oli tühi vanker liiga kerge ja lükkamiseks ainult üks käsi.
Sääski metsas polnudki.
Täitsa tore aare, põneva lähenemisteega. Aitäh ;)
*Jasmiin oli veidi rahulolematu seetõttu, et seal metsas polnud ühtki marja. Ei tea, mis me talvel teeme, peame marjad ise kaasa vist võtma :D
Põnev lugu aardel. Läksin tossudega, need on juba hakanud harjuma, et pärast geoõhtut tuleb neil pesupäev masinas. Üllatuslikult polnudki nii märg ja mudane midagi. Neljarattaliste songermaa kõrval kõndides õnnestus üsna ruttu logiraamatuni jõuda. Aitäh peitjale ja avastajale.
Kimasin samuti sealtpoolt ligi kus soolapuu kõrgub. Toitsin kõik lähedalasuvad sääsed ära ning mõned kaugemalt ka. Aitäh.
Kohapeal polnud selle aarde lugu meeles, oli vaid järjekordne võsa, nagu me seda tänasel päeval küllalt olime näinud. Sain enda valged jalanõud mõnusalt mudaseks (me läksime ju linna aardeid otsima eksole). Veidi leevendasid meeleolu põdrajäljed, lakukivi ja kannikesed. :) Aare kuiv ja korras, aitäh!
Kummikud olid asjakohaselt jalgade otsa installeeritud ning otsides mugavamaid kraaviületuskohtasid ka aardeni purjetatud. Uue vidina null näitas paremat kohta, kui Martti natuke vanem vidin. Leiu saime natuke ringi vaadates. Aitäh aarde eest!
Suvel olin korra rattaga mõõda sõitnud ja siis leidu ei tulnud. Täna kolmekesi asi palju selgem. Minul null ikka natuke kaugel aardest aga leitud sai. Tänud.
Maa oli õnneks veel parasjagu külmunud ning nullini jõudmine eriti vavevarikas ei olnud. Mõnus jalutuskäik kevadises metsas. Tänud.
Kunagi kirjeldust lugedes kujutasin ette, et aardeni pääsemiseks tuleb 2km vööni mudas sumbata, puuoksad pidevalt vastu nägu pekslemas. Tegelikult sai vist õige ilmaga tuldud, sest parklast aardeni läks korralik maantee. Isegi vett täis kraav oli jääs ega teinud teist nägugi kui sealt üle trampisin. Tõsi küll, parklani viiv tee oli paras mudamülgas ja seda nähes oli hea meel, et ma ikkagi ei käinud linnas autopesulas.
Päris huvitav ajalugu sel karbil :)
Sattusin siit eile mööda sõitma ja märkasin leidmatta täppi Locuse kaardil aga nähes kaardil ümbruse maastikku siis ei tahtnud kohe proovima minna. Õhtul kodus sai seda juttu täpsemalt loetud ja siis sai ka otsustatud, et see on just praeguse ilma aare.
Täna sõitsin juba spetsiaalselt sealt uuesti mööda. Väike jalutus ja nimi kirjas. Isegi auto ei kadunud vaateväljast ära.
Kui mina mingi susserdisaarde teen ja Mikit kutsun, siis on mees kõps kohal. Siin aga on tal aare varsti juba aastaaega olemas ja ma ei saa ega saa tuldud, päris piinlik. Eks kohati hirmutas ka maastik, et maasturiga huvitav ja et uppuda vaja ja et räme võss päälekauba ja selle aja peale olid käinud ära ka kõik mu potentsiaalsed kaaslased. Juba olingi üksi. Aga üksi ma minna ei tahtnud. Pidasin siis läbirääkimisi tumeda, läikiva 4-likveoga, minu õnneks see vastu KITi moodi rääkida ei oska. Otsustus jäi mulle. Otsustasin vähemalt proovida.
Sõitsin soovitatud parklasse, geps näitas 200 meetrit. Polnud mul kummikuid ega midagi, sest need ju sama madalad kui saapakesed ja vahet pole kumbaid uputan. Kõndisin ja mind tabas hämming: kus see räme võss siis on, kus on jõgi, millest keegi lips üle ei saa, mis mülkast siin jahutakse ja mida siin maasturiga vabsee teha. Mina oleks siin täna kontorikinga ja kleidikesega ka logi kirja saanud, nii lihtsat leidu pole ammu olnud, et mine ja võta.
Aitäh taastamast, aardel väga tore lugu, pesa imehästi tehtud ja ma paneks kohe ilusa koha ja soovitan sildi, sest nii lihtne aa äkki peetakse mind peale seda poole-aruliseks?
Talvel kerge jalutuskäik, suvel ilmselt mitte nii kerge. Tänud peitjale.
Sellist korralikku maskeeringut ma sellele aardele oodata ei osanud. Ma mõtlesin, et tavaline karp metsas. Eeskujulik pesa talle hoopis valmis meisterdatud. :)
Leid tuli siiski kergelt. Tänud peitjale.
Sügisel käisin seda ligipääsetavust korra piilumas ja otsustasin, et selle aarde võtan peale pikemat külmaperioodi. Täna siis puhas "jalutuskäik pargis" ja nimi logis kirjas :)
Vat mihukese ootamatu ja huvitava ajalooga aare. Veelgi palju põnevam ning müstilisem oleks muidugi olnud kui selle maine päritolu olekski saladuseks jäänud :D Aga olgu pealegi, vähemalt teame nüüd foorumit, kust leiab viiteid võimalikele peidikutele, puhuks kui geokaart liiga roheliseks tõmbub :o) Kuigi see oht reaalselt vist puudub, kui arvestada aktiivsete kasutajate hulga jätkuvat kasvu ning uute geo-aarete tekkimise sagedust.
Talvistes oludes oli ligipääs umbes 1.5 maastikuga, ei mingit muda ega ka märkimisväärset võsa. Maasturiomanikel soovitaks niisiis pigem soojal ajal hullama tulla. Tänud Mikile geopeituse kaarti täiendamast ning jätkusuutlikult taastatud peiduviisi eest!
Tundmatu värk Peab ikka teinekord quattro muretsema Tänud :)
Oi kuidas mulle meeldis selle aarde tänane külastus :) Nagu jalutuskäik talvises pargis suurepärase teostusega aardeni. Ja kui ma meenutan oma eelmist pooleli jäänud teekonda aprillikuus, kui minu ja aarde vahel laiutas kraav, milles veesügavus oli kõrgem kummikuservast ning seljataga oli kraav, millest sai ületurnitud mööda mahalangenud puutüvesid. Nagu kaks täiesti erinevat aaret :) Tookord jõudis meist kohale Mihkel ning siis ma lubasin, et minu logi läheb kirja siis, kui olen ka ise aarde ära näinud :) Lubadus täidetud, ei läinud aastatki, et see külaskäik tehtud saaks.
220
Olin valmis ekstreemsusteks. Parkisime auto, jalutasime kakssada meetrit, kuni nägime et ees lahtine kraav. Selge, nüüd läheb põnevaks. Aga ei, selgus, et aare on meiega samal pool kraavi, ainult nopi ja logi. Aitäh lihtsa täpi eest!
Seda aaret me käisime ükskord varatalvel juba piilumas - siis kõik ujus ja ei olnud mingit tahtmist märjaks saada ja 4x4 katsetust ka teha ei soovinud. Siis sai ta lükatud nö ootejärjekorda, et kuivemal ajal tulla. Aga ilmataat oli helde ja ajas vee jäässe, seega tundus igati hea plaan see täna esimesena ära logida. Hea lihtne lühike jalutuskäik mööda jäätunud vett. Tänane maastikuraskusaste oli küll 1,5. Tänud!
Pidasime targemaks kasutada aardeni jõudmiseks kondimootorit kui 4x4 vedu. Aitäh juhatamast.
Märkasin veebis aardekaarti silmitsedes alles täna, et siia on mingi aare tekkinud, mis justkui oleks juba ammu olemas olnud. Pisut süvenedes sain aru, et rõhk oli sõnal "justkui" täitsa kohane. Kuna aare plaanitud rattasõiduteekonnast kaugele ei jäänud, siis sai tehtud väike kõrvalepõige. Seda aga, et siin maastik nii vesiseks läheb ja mitu kraavi ületada tuleb selgus alles kohapeal. Meile endalegi üllatuseks ja logilugejatele kurvastuseks saime kraavid edukalt ületatud ja karastavat suplust täna ei teinud. Päris huvitav peatus oli. Aitäh!
Miki tahtis enda hoolealust aaret vaatama minna ja uuris, kas mul on see juba leitud. Lugesin pisut teiste logisid ning ütlesin, et see tundub nii halb mõte, et lähme käime siis ära. Teejuht ees, polnud asi tegelikult üldse hull. Jalutuskäik pargis. Tänud aarde taastajale, kes mu sinna kohale vedas.
Tänaseks pidi aitama, aga ta oli ju täitsa seal, moosiriiulile nii lähedal. Ei saanud minemata jätta. Kuigi oli arvata, et saab vesine olema. Parkisin siis ära, kummikud jalga (ainuõige mõte!) ja hakkasin hoogsalt mööda teed minema. Tee või asi. Paras kraav juba. Taandusin ning läksin siis ringiga. Aga mingil hetkel oli ikka vaja see tee/kraav ületada. Õnneks leidsin madalama koha ning mööda rohututte sain üle. Varsti tuli ette päris kraav. Seal oli õnneks hea purre olemas. Veel natuke metsa/võsa/rohtu ja käes ta oligi. Aga tagasi tuleb ka minna. Purre pidas ning õnneks leidsin üles selle teeületamise koha ja oma jälgi mööda naastes olin taas vabaduses.
Lähenesin rattaga aga kui tee muutus vesiseks, siis jätsin ratta tee äärde ja liikusin edasi jalgsi. Õnneks sai metsa alt kuiva jalaga kohale. Teel aardeni uudistasin ka metsloomade liikumiseks paigaldatud loomakaamerat, mis on ilmselt jäädvustanud ka kõik aardeni liikuvad geopeiturid.
Pistsime laeva pudelisse tagasi ja sukeldusime Tundmatusse. Tegelikult soovis Marje "kasvõi" Loogilisse UV-sse minna, sest see on ilus ja tore jne. Kuna aga 9V koronat polnud, langes see ruttu ära. Siinse tundmatu kohta teatas Marje korduvalt, et tema siia tulla ei soovi - vesi ja muda ja jama. Talvel vist oleks nõus. Tsiteerides aga Eskot, siis "Speedy enamvähem teele jäävat leidmata aaret juba naljalt ootama ei jäta". Nii läinud siingi. Sest ma polnud ju logisid lugenud ega pilte näinud.
Sa juudas, kus oli niiskust! Vett oli kahes-kolmes kraavis nii palju, et ma võtsin plätud üldse ära ja sooritasin leiu paljajalu. Kummikuid ju ka autos polnud, ja üldse - suvi on. Marje oli tige nagu herilane. Õnneks ootasid teda tutikad jalatsid autos, mis seal kohe ka käiku läksid. Ma sain ka vist paar päeva hiljem patu andeks, igatahes juba räägitakse ;-P
Vahva sünnilooga aare. Ime, et see 10a hiljem ka geopeituse jaoks välja ilmus. Ja huvitav, palju neid 4x4 jeebiaardeid veel metsades ripakil on - mine või 10a tagusesse jeebifoorumisse vaatama. Aare oli korras, valvuriks oli ilge nälkjas. Teelt aardeni korjasin paar pudelit kokku. Puuke seal ka praegu jagub, nii pisikesi kui "ilusaid" suuri. Aitäh 4x4 peitnutele ja geolehele toojale!
Oli seal alles vett. Hea, et üle kraavi puud olid, siis mööda seda oli hea minna.
Märksõnadeks kontsakingade ja kleidiga õpetaja, 19 last vanuses 7-12 ja elu esimene geopeituse punkt kõigil. Kaardi järgi vaadates ütles kohalik abiõpetaja, et see ju suisa kuiva jalaga läbitav, aga lõpusk tegi õpetaja ikka efektse üle kraavi prantsatuse ning mõni tüdruk sai ka tossu otsad üle purrete ronides märjaks. Aaare on kenasti alles ja korras. Logisime end kenasti ära ja panime juurde ka. Kuna meid palju oli, siis ära võtma ei hakanud.
Soovides jääda autosõidukõlbuliseks ( noh et ikka autosse lastaks) pidin hoolega vaatama, kuhu astun. Metsloomad on siin vägevad rajad sisse tallanud, õnneks keegi meid uudistama ei tulnud, kuigi metsas keegi ragistas. Tänud!
Aardel on väga huvitav lugu. Ratta jätsin 50 m kaugusele, jalga märjaks ei saanud, leidsin koheselt.
Decent forest cache where nature tries to beat you but you must be resolved to head towards your goal. It was a bit wet but nothing horrible and coordinates seemed very accurate. Mirjam was jumping around and was fascinated by all the beautiful butterflies. Thanks for the cache! Mai, Mirjam & Diana
Parkisime auto nii, et oleks võimalikult vähe jalgsi käimist - ja saime tõelise robinsonide matka:) kui autode müra ei kostaks, arvaks, et siin planeedil küll inimesi pole. Aga kui end lõpuks metsast välja murdsime, vaataski aare vastu:)
Kuna GPS polnud siinse teedevõrgustiku viimaste arendutega kursis, siis sai paras auring tehtud. Sõitsin kuni mõistlik tundus ja jätkasin jala. õnneks eriti märg polnudki. Täitsa kena aare. Aitäh peitjale/avastajale ;)
Leitud, õnnestus kuiva jalaga tundmatus kohas ära käia. Tänud.
Risti, rästi, kavalalt ja hästi. Nii rajasime endale ja ka tulevastele otsijatele viisaka georaja. Kui null pärast pikka geosammumist käes, ei läinud leiuga kaua. Aitäh!
Moosiriiuli juures viskasin sisse C:geo appi ja vaatasin, et äkki on veel midagi läheduses. Oligi. Kolmapäevasele rattasõidule ma seda teadlikult ei plaaninud, sest oli näha, et natuke võtab aega ja ratas asju täis ka mülkasse ei roniks. Täna oli vaid ratas ja suur seljakott. Seljakoti sain kohe kergemaks kui kummikud jalga panin. Ega seal miskit rasket olnud. Tärkasid mõningad mälestused kahe aasta tagusest Ümber Kuusalu valla rattasõidust. Mitu päeva oli sadanud ja osa rajast nägi just selline välja. Osa rajast näeb muidugi ka kuival ajal samasugune välja nagu eelmine aasta näitas. Kuna sellel aasta on plaanis sõidu pikem versioon, kus on mülgast rohkem, siis oli antud aare hea harjutusväljak. Aare ise tuli nullis kiiresti välja. Tänan avastajat ja hooldajat.
Veel kuu aega tagasi kui seda aaret vaatasin, ei julenud logide tõttu sinna ronima hakata. Kui aga tuli kuiva jala märgusõna ja putukaski ootas edasi rändamist siis julgesin teekonna lõpuks ette võtta. papud jäid küll kuivaks, aga varajane kastene hein niisutas tunkesid korralikult. Põtrade soolakivi leidsin ka üles koos värskete jälgedega. Suht mülgas ta ikka oli jah, aga hommikune jalutuskäik sai tehtud ja logitud ta sai.
Täiesti mõttetu mülgas, olgem ausad. Ainus põnev hetk oli see söödapuu vmt.
Leidsin, et pea ja keha vajab tuulutamist, seega oli parim mõte korraks välja saada ja sammud siia seada. Logisid olin lugenud, kus paljud räägivad vesisest metsaalusest ja märgadest varvastest?! Sellegi poolest panin jalga matkatossud. No tegeliklt mul kummikuid endiselt ei ole. ;) Juurdepääsuga oli nii, et kui ise lompi ei taha astuda, siis täiesti kuiva jalaga võetav. Isegi pärast tänast vihma. Leid oli kohene. Nägin ka need eelmiste "drive in jäljed" ära - ausalt, sellest ma väga hästi aru ei saa?! Aitäh tundmatule peitjale, samuti aarde avalikustajale!Kui järgmised kinnise limpsipudeliga tulevad, saab nüüd selle TB-avajaga lahti. :)
Päris kuiva jalaga aarde juurde ei pääsenud, aga muidu oli mõnus metsaalune jalutuskäik. Aitäh :)
Peaks oma lugu alustama ilmselt sellest, et tegelikult see aare ikka ei ole nii tundmatu midagi. Aarde peitjad olid Indrek ja Indrek ning seda 01.11.2006.a. Aarde nimi oli/on KP 3 - Gaasitrass I. Raskusaste on 3 ning: asub kahe kraavi vahel väikeses eraldi puude grupis kilekott kinnitatud makaivari teibiga ümber puu. Ületada tuleb vett täis kraav.
Tegemist on 4x4 rahva ehk siis maasturiinimeste 4x4 GPS Challenge nimelise aareteseeria ühe aardega.
Idee sarnane geopeitusega, aga punktid on siis lihtsalt sellistes asukohtades, mida on huvitav külastada maasturiga. Tavaliselt pehmed, vee all, raskesti ligipääsetavad kohad, et ikka oleks challenget.
Olen ise seda juba korra külastanud 2014.a. jaanuaris, nüüd siis teistkordselt.
Ajaloo ja järjepidevuse huvides võiks logiraamatusse või logikarbile märkida ka originaalse aarde nime.
Täname uue aarde eest.
Oi jeebus kus siin läks aega. Autost nulli oli kukepea. Siis hakkas tants pihta... miski, veidral moel suunas GPS mind ikka täiega teise kohta. Tuustisin seal ikka mitmed kümned minutid ringi... seejärel laiendasin ala ja leidsin vidina üles. Tore teostus, aitähhid!
Peale seda kui olime emadepäeva lilled kõrval olevast poest ära ostnud, otsustasime selle aarde ära korjata. Alati oleks targem ikka enne logisid ka lugeda. Muidugi ma ei teinud seda ja lubasin pliksidele, et see tuleb selline mõnus metsaalune jalutuskäik. Ei ole vaja mingeid kummikuid. Kui olime esimesed 50 meetrit ära jalutanud, küsiti kohe, kus see mõnus jalutuskäik siis on, siin on ju igal pool vesi. Eee no jah, nagu ei osanud midagi öelda. Nii me siis otsisime kuivemaid kohti, õnneks olid juba eelnevad peitjad üle kraavide ilusti sillad ehitanud ja saime igalt poolt kuiva jalaga üle. Aare tuli õnneks lihtsalt välja. Siia vist peaks panema sildi, et 4x4 mõnus elamus. Tänud tundmatule.
Kummikud olid juba jalas ja nii ta läks... Aitäh aarde eest!
Kui kummar juba jalas oli, tuli siit ka läbi tulla. Paras mülgas seal aga õnneks vahemaa aardeni oli lühike auto juurest ning üsna pea oli logi kirjas. Seejärel pidin oma saatusega leppima ning Ülemiste ostuööle minema. Aitäh Mikile aarde üles otsimise ja putitamise eest!
Vedasin ratta esimese kraavi äärde ja hakkasin siis vaikselt aardele lähenema. Kraave sai ületatus üksjagu, nagu tagasiteel selgus, siis mõndasid poleks vaja olnudki, aga kuiva jalaga ma siiski kohale jõudsin. Topsi enda leidmine läks juba lihtsalt. Tänud peitjale!
Imestamist jagub selle üle kuhu oma emasid jalutama tuuakse :) Aga ilmselgelt on tegu heas vormis oleva emaga. Minu ema seda matka läbi ei teeks - kadetavasti. Aga kes teab, oleneb motivatsioonipaketist vist :) Aare oli seal, kus pidigi olema ja kenasti puhas ja korras. Siin tuli oma sõnad tagasi võtta ketsiga saadavuse kohta ja ketsid kodus korralikult kuivama riputada. Aga mis see headele jalanõudele teeb.... Aitähh ajusid sirgendava jalutuskäigu eest .
Eile õhtul tekkis mõte, et võiks proovida, mitu järjestikku päeva järjest õnnestub aare leida. Tundmatu aarde jätsin endale tagavara variandiks juhuks kui üks Kurna Ojadest ebaõnnestub. Auto jätsin tuttavasse parklasse ja asusin jalutama. Kõigepealt märkasin, et siin on kulu põlenud, maa oli sünge. Kurb. Siis märkasin, et oot, see ju põleb hetkel. Fantastiline sirge tee oli mind siia toonud aga mitte ükski kaart ei näidanud mulle selle tee nime. Üks küllaltki silmatorkav objekt, mille järgi ma arvasin, et asukoht võiks täitsa leitav ülejäänud maailmale olla. Andsin oma leiust teada ning sain infoks, et teisedki kohad siin kandis vajavad hetkel päästjate abi, et kas ma olen kindel, et teiselt poolt ei kustutata juba. Ei, siin minu juures küll kedagi polnud. Jalutasin edasi ja mis ma näen. Veel rohkem suitsu - arvasin, et see siis on see koht, kus need päästjad juba tegutsevad aga ka siin polnud kedagi. Võtsin ette uue kõne Häirekeskusele ning andsin ka sellest põllupõlengust teada, mis oli kordades suurem kui eelmine. Otsustasin, et seekord las see aare jääb ja loodetavasti saabuvad pritsumehed varsti olukorda parandama. Tagasiteel kohtasin ühte põgenevat nastikut ning koerajalutajaid. Esimene põleng oli oma kahju teinud, maa oli must aga leeki enam kuskil polnud. Algul mõtlesin, et lähen koju ära aga siis meenus see aare. Algul proovisin tossuga, siis kummikuga. Aare leitud, märkasin teisel pool "teed" juba järgmisi jalutajaid. Ajasime juttu ja läksime mõlemad oma teed, kes edasi-kes tagasi. Aitäh! EVEJ Jätsin vist pastaka? Pole päris kindel, kas see tuli minu taskust või aardekarbist, nii et igaksjuhuks jätsin paigale.
Ma kohe naersin kõva häälega kujutades ette Mikit ja Grolli siin jalutamas. Ma pean teie juurde õppima tulema, sest ise ma eriti osav jalutaja polnud, ühe jala sain märjaks sutike.
Aitäh taastamast! ... Ja kus on silt maasturiga mõnus?
Peale prügi aarde juurest lahkumist sai suund võetud tundmatukest vaatama. parkimiskohta jõudes selgus et auto kesklukk ja aknad olid lakanud töötamast, krt, no eks siis uuel nädalal teenindusse. Kuid see ei vähendanud entusiasmi aardeni jõuda, pigem suurendas. Kravid said ületatud tütar kukil. Läks õnneks ja logitud ta saigi. Tänud Mikile taastamast :)
Kui tihtipeale saab aarete juures sillaehituse teooriat õppida, siis siin tuli tegeleda praktilise poolega ja konstrueerida ülepääsud lugematutele kraavidele. Tänud!
Kuigi otsustasime ühiselt, et Prügi mahapanek jääb järgmiseks korraks, kuna kõhud on tühjad ja kellaaeg palju, tahtsime ikka kangesti veel miskit otsida. Kiikasin kaardilt, et Tundmatu jääb päris lähedale, seega lähme kaeme üle.
Auto jäi parklasse ja vaatasime, et 200 m nullini, mööda teed pealegi, käkitegu!
Esimesed 20 sammu ja siis selgus, et see tee polegi mingi tee, vaid pigem nagu uppunud metsamasina haud. Ja ohhooo! milline kraav veel ees on. Vasakult ei saanud kuhugi. Otsustasin, et kui paremalt ka ei saa, siis lähme koju. Ragistasime läbi võssi teisele poole ja noh... sillamaterjali vedeles lähedal lademetes. Edasi toimus hargnemine ja 10 minutit sillaehitusprotsessi ning siis julgesime katsetama minna. Kuigi palgid käisid jalge all ringi, suutsime kuiva jalaga teisele poole ubida. Hmm, ainult 60 m aardeni. No nüüd ei saa küll tagasi pöörata.
Murdsime end läbi kuivanud puude ja järgmine kraav ees. No vägisi vanduma ajas. Tiirutasime veidi ringi kui avastasin, et tegelikult ei peagi üle kraavi ronima, aare täitsa kõrval ju. Kutsusin Vaiki kohale, kes jälle ahhetas ja huilgas, panime nimed kirja ning asusime tagasiteele.
Sillatugevdusmaterjali haarasime juba teelt kaenlasse, kraavi juures lisasime olemasolevale täiendust ning mina lendasin lipsti üle. Siis tuli Vaiki kord. Ettevaatlikult astus ta kaks sammu ja vajus siis raginal läbi mädanenud puutüve poole jalaga kraavi. Edasi käis üks kirumine ja siunamine ning mina olin veendunud, et õhtune sõbralik pannkoogisöömig jääb nüüd ära. Aga Vaiki tuli üle purde ning teatas rõõmsalt, et ta oli kogu aeg arvanud, et see juhtub ja üldsegi vahet pole, kevadine suplus ongi mõnus. Ossaraks, milline inimene. Sellisega võib ju vabalt Peeter I koobastesse minna - ei mingit protesti, sulistamine on ainult kasuks.
Autosse jõudes Vaiki küll lirtsus pisut, kuid pannkooke läksime ikkagi sööma. Me olime need ka ära teeninud.
Tänud taastajale ja tundmatule peitjale.
Huvitav lugu aarde avastamisest. Kujutan vaid ette kui meeldiv jalutuskäik seal märjas metsas kraavide vahel võis olla otsida tundmatut aaret mida võibolla isegi ei eksisteeri. Sellisest võsast karbi leidmise jaoks pidid olema kindlasti kaasas nii Pendli Endel, Nõid Nastja ja igast muud hiromandid. Auto parkimise järel paistis ilus teerada minevat kuid tänu logidele taipasin ikka kummikud jalga pista. Tee oli viisakalt öeldes niiske. Kahtlustasin, et olin väga vale tee võtnud, sest ligi pool teekonnast möödus vähemalt päkasügavuses vees. Kuid kraavide ja üleujutatud alade ületamise järel oli selge, et see ongi piirkonna eripäraks. Nullis oli 10 aastat seisnud vanakoolikas väga uhkesti üles putitatud. Tore oli aardes kohata ka Eesti krooni münte, loodetavasti püsivad seal kaua. Aitäh!
Natuke ragistamist, purdel turnimist ning saimegi nimed raamatusse.
Tõesti. Kuni eilseni, täiesti tundmatu koht. Lihtne vanakooli aare.
Alguses proovisime ilma kummikuteta, aga suht kiiresti saime aru, et see on üsna raske, kui mitte võimatu. Panin siis kummarid jalga ja läksin, peaks ju lihtne olema. Aga ei olnud. Üks kraav on seal üsna sügav, vesi oli isegi üle kummiku ääre, aga veekindlad püksid päästsid päeva ära. Aare sai logitud ja siis sama jama uuesti. Jalad jäid õnneks kuivaks. Aitäh!
Vaatasin kodus kiirelt kaarti ja otsustasin, et teeme teepeal kiire logimise. Loomulikult lähenesime saabastega ja proovisime kraavide labürindis mööda- ja üleronimistega läheneda. Kirudes esmast laiskust ja arutades omavahel, kelle süü see nüüd oli, et me kohe esimese takistuse juures tagasi ei pöördunud ja lonkisime auto juurde tagasi. Seejärel oli trajektoor küll otsem aga oma lohakuse tõttu sugugi mitte mõtestatud tegevusele viitav. Seejärel hakkas GPS seiklusideid välja pakkuma ja me loomulikult võtsime needki pakkumised vastu. Aare ise väga vahva. See esmapilgul paarisaja meetrine "sutsakas" võttis meil aega isegi enam kui tunni, aga kogu see aeg oli oma kulutamist väärt.
Tegin kiirvisiidi kodulähedasele aardele ja panin nime kirja. Kummik oli abiks. Tänud aarde eest tundmatutele jõududele ja taastajatele.
Tundmatu ilmselt paljude jaoks.Puhas kummikuteema,hetkel veel putukavaba keskkond.Tänud
Esimest korda aaret nähes jäi kuupäev silma. Mõtlesin, kas mõnda aaret pole 10 aastaga GC lehelt siia toodud. GC lehel aga oli siis avaldamata, arvasin, et kuupäevas viga tehtud. Kirjeldust lugedes sain aru, väga huvitav leid. Ernesaksade juurest siia sõites tuli väsimus peale ja tegin power napi ja aitas hästi. Vaevu sain kummikutega läbi, tahtis juba üle ääre tulla. Oleks see aare 10m kaugemal võsas, kas siis oleks teda keegi leidnud? Kui palju veel selliseid aardeid on? Šašlõkiämbriaardeid sambla alt ei leia keegi.
Käsikirja 8. lehekülje ridadel 43-48 läks autorite ingliš lappama ja ma ei saanud enam täpselt aru, mismoodi need maakasutuse muutused Emilia-Romagna mägikarjamaadel siis käisid, kas rohumaa metsastus või mets vähenes, ja kas olid siis mingid erinevused 1990-2001 ja 2001-2010 trendis. Et 90ndatel tahtis publik rohkem metsikut loodust ja karjamaad metsastati, aga järgmisel aastakümnel soosis avalik arvamus pigem traditsioonilist maamaastikku ja asi muutus. Aga kas muutus toimus poliitika tulemusena või tuli mängi mingi tundmatu ...? Mis tundmatu? Oo, täitsa tundmatu asi siinsamas, max 5 min, just värskelt lahti tehtud. Olgu, peame pausi, ehk siis selge peaga on itaalian ingliš kah arusaadavam. Kõhklesin, kas panna toss või saabas, aga kohapeal selgus selle diskussiooni mõttetus – puhas kummikumaastik veel mitu aega. Forsseerisin veetakistused – aga geps suunab järjekindlalt valele poole teed. Lõpuks vaatasin, et ta vaeneke vaid aurude peal töötabki, mis täpsust sihukeselt ikka tahta. Panin ta taskusse ära ja võtsin aarde. Kena teine, justkui peaaegu uus ;) Ja logiraamatki puhas maistest tegelastest, vaid see legendaarne tundmatu möödakäija oli jõudnud end FTF reale möllida – aga tema on meil ju notreg minu meelest. Vist oli 15.35, kui minu nimi kirja sai. Sõitsin tibakese ringi seal, vaatasin, mis 160 m ringist välja jääb, ja tulin tagasi. Maakasutusmuutused olidki end klaariks ajanud. Tundmatule notregile täh ja Mikile kah ja – pole see kant võsa midagi. Küll te varsti näete ;)
Tore varakevadine jalutuskäik. Pole putukaid ega ülearust vett. Aarde kasimise idee oli küll Miki oma, ma olin ainult jalutama toodud.
Kusagil mõned minutid enne kella 20 leidsime. Esmaleid see kindlasti ei ole, küll aga esimesed geopeiturid, kes leiavad. Võtsin koju kaasa, et tuunin natuke ja tagasi, muu jutt on juba kirjelduses. Teekond aardeni oli sel ajal veel mõnus, võsa oli raagus ning maapind ning vesi jäätunud.