Aare on loodusest ära korjatud. Aitäh kõigile otsijatele!

Üllataval kombel oli aarde sisu kuiv. Ainult vol2 logiraamat niiske võitu.

Nätsi raba aarde lõppseis

 1 

Minu tänane põhiprojekt - korjata kokku Nätsi ja Võlla rabast amortiseerunud aarded. Kõik kes on tahtnud, on saanud aastate jooksul siin ilusas puutumata rabas ära käia. Seetõttu ei näe antud aarete hooldamisel enam mõtet. Kes tahab, siis saab siia hoopis midagi uut peita :)

Matka alustasin ennem päikesetõusu tavapärasest parklast. Kraavil ei paistnud mitte ühtegi mittemädanenud purret. Seega tuli kraav ületada mööda kopratammi. Selle jaoks lükkasin räätsad juba varakult jalga, et kaalu jaotada. Õnnestus hästi.

Rappa jõudes hakkas päike tõusma ja lõi kogu raba heledaks. Maapinnal jagus värve aga igale maitsele. Teekonnal silmad puhkasid rabailust. Eriti ilusad olid mingid roosaks värvunud puhmad. Teekonnal sai süüa ka sinikaid, pohli ja jõhvikaid. Igati meeldiv matk.

Väike tammikene

Päikesetõus rabas

Raba värvid

Kott on ribadeks ja karp puru. Märjad logiraamatud sai päikse ja tuule abil kuivemaks ning kuiva gripikotti pandud, kuid hooldus on siiski väga vajalik.

 2 

Ei olnud lihtne, kuid samas konti ka ei murdnud. Rahulikult räätsades õõtsudes ja linnulennu teekonda kahekordseks ümber laugaste ning hälveste keerutades me kohale jõudsime ja aarde leidsime. Tegime aarde juures pikema istumise logiraamatute kuivatamise, kehakinnituse ja lihtsalt kevadise päikeselise ilma nautimisega.

Tänan peitmast.

 1 

Anninni pani juba meie seiklused kirja:-) Tänud aarde eest!

 1 

Välgumihkli aarde juurest võtsime suuna selle aarde poole. Nii mõneski kohas õõtsus päris korralikult, aga räätsadega oli kõik ületatav. Aardekarp püsib praegu oma kahe kõrvaga kenasti koos ja logiraamatuga on kõik väga hästi. Kogu meie tänane rabaseiklus oli ligi 9 kilomeetrit ja aega läks 5 tundi - väga mõnus matk oli. Suur tänu peitjale!

 1 

Sellel rabal on pikalt pilku hoitud, aga millegi pärast polnud siiani plaani võtnud. Nüüd kui Ingrid arvas, et on viimane aeg siin ära käia, siis otsisin ka mina oma räätsad keldrist välja. Polnudki neid see talv veel jalutama viinud. Tuli aga välja, et alla ma neid ei saanudki. Rabas polnud lund ollagi ja laukad olid mõnusalt jääs, niiet räätsad said raba piiluda ainult kotis kõlkudes. Oli tore matk. Tänan.

 1 

Küll on mõnus otsida, kui tead, mida! Aarde juures tegime väikese söögipeatuse ja asusime tagasiteele. Tuul oli tagant ja laukad kandsid üsna hästi. Vaid ühes kohas oli lahtist vett ja Mikk astus ühe kummikuga jääst läbi. Õnneks jalg jäi kuivaks ja neli ning kolmveerand tundi hiljem jõudsime autoni tagasi. Aitäh!

 1 

Otse välkari aarde juurest tatsasime siia. Võiks lausa öelda, et sai nätsti käidud :D Nii nätske ja niiske oli olla küll, et igati õigel ajal siin rabas mis ei näinud kusagilt otsast enam nii ahvatlev välja, kui kaasmängijatel nädalake tagasi. Aga no mis sa ikka teed, kui ei taipa ise õigel ajal õiges kohas olla. Igatahes käidud sai ja korraliku väsimuse sain boonusena kaasa. Aitäh!

 1 

Mihkli pealt võtsime suuna siia.Sadu lakkas ja päike tuli pilve tagant välja. Tänud aarde eest.

 4 

Kui Välgumihkli aare oli edukalt leitud, siis hakkasime plaanima edasist teekonda. Valikuvõimalusi oli mitmeid. Marisel oli see aare leitud ja tema oleks rahulikult võinud kodutee ette võtta. Mina arvasin, et võiks midagi siin rabas ka talviseks külastuseks jääda. Ja Salme oli kindel, et täna on parim päev teha natuke pikem ring siin rabas. Kuna Mariselgi polnud midagi selle plaani vastu ja Indy oma arvamust ei avaldanud, siis tuli mul alla anda ja uus suund ette võtta. Meie taas laugaste labürindis seiklemas, Indy enamus aega laugastes ujumas või älvestes mudavanne võtmas. Mina olen täiesti kindel, et Indy oli eelmises elus saarmas.
Mõnusalt lobisedes ja Salme käest aeg-ajalt suunda kontrollides olime umbes tunni aja pärast Nätsi raba aarde juures. Polnud just elu kiireim 1,5 km läbimine, kuid väga tore. Enne aarde juurde jõudmist oli meil siiski vaja ületada üks veetakistus. Räätsadega kaugushüpe sooritamine oli küll esmakordne kogemus ja õnneks saime hästi hakkama.
Karbike oli natuke viletsas seisus. Neljast kõrvast oli küljes veel üks. Koukisime kotist välja teibi ja käärid, ning panime ühe kõrva veel külge tagasi ning toestasime teibiga ka teist. Kuna külastajaid siin palju ei käi, siis ilmselt püsib mõnda aega ilusti.
Ja nüüd siis tagasitee. Nüüd olime liikumises juba suht muretud, panime otse ka üsna õõtsuvatest ja vesistest kohtadest. Räätsad ja kummikud päästsid hullemast ja õnneks keegi kuhugi sisse ei vajunud. Rabast leidsime ka ühe allakukkunud drooni, oli omale mutta mõnusa maandumispesa teinud. Lootsime selle küljest leida ka mingit omaniku kontakti, kuid seda seal polnud. Oma seisukorra järgi tundus ta juba prügi olevat ja et aku looduses pahandust tegema ei hakkaks, korjasime selle lennumasina sealt rabast kaasa.
Tagasi metsa äärde jõudsime hoopis teisest kohast, kui algul rappa sisenenud olime. Hakkasime siis mööda kraaviäärt liikuma ja varsti avastasimegi kobraste tehtud paisu ja selle tagant peaaegu ilma veeta kraavipõhja, kust kummikutega muretult läbi jalutada sai.
Üsna väsinult, kuid siiski rahulolevatena jõudsime umbes 5 tunni pärast auto juurde tagasi. Oli väga mõnus rabapäev. Aitäh Karlile seda seiklust meile teele sättimast!

 1 

Leitud.

 1 

Tänud aarde eest! Eriti mõnus! Minu lemmikraba.

 1 

Eilne rabas matkamine ajas ka täna rappa. Tänud mõnusa matka eest.

 4 

Matka kaugeimast punktist Nätsi aardeni kulgemine venitas poole maa pealt seltskonna juba päris pikaks inimketiks.Päike oli küll juba loojunud,kuid selge taeva all olev lumine raba peegeldas valguskuma päris hästi.

Saime aarde logitud ning jäigi veel viimane etapp.Vahetult ennem matka lõppu sai tehtud ka kohustuslik "poomiharjutus" ning oligi valgest valgeni aeg tänase päevaga maksimaalselt ära kasutatud. Kristjan tundis veel erilist meelehead,kui paljajalu lumes sai väsinud jalgu jahutada :)

Tervitused kõigile vapratele matkakaaslastele seltskonna eest.Aitüma Karl siia kutsumast.

 6 

Raba-"tsällens" number 2 ehk 2/4 tehtud. Sügisene Nätsi raba külastus oli superelamus. Kaunid vaated, mõnus ilm, nauditav matkapäev eesmärgiga veeta mõnus päev, miks siis mitte tulla uuesti.. Täna siis taaskülastus, teistmoodi, aga samuti väga elamusrohke talvine matk. Minu meelest polnud hullu midagi (nojah, ega ta kergete killast polnud, see tänane kokku peaaegu 20km rabapäev, arvestades vaid osaliselt külmunud raba). Lahe seltskond, lõbusate kommentaaride saatel möödus ju peaaegu märkamatult:). Viimane lõik Nätsi aarde juurest parklani möödus eriti tempokalt, kohe näha, et rabakülastus annab ikka palju energiat. Kõigile.

Aitäh Karlile veelkord mõnusasse rappa kutsumast. Kaaslastele ka tänud ja kiitused vahva päeva eest! Järgmise korrani. Ausalt, mina tuleks siia küll uuesti, ka ilma eesmärgita värvida täpikest. Kihvt raba. Ja soovitan eriti sügisel! Või, kes kergemat raskusastet soovitab, siis pakasega.

 14 

Võlla raba aarde juures pisukesel pikutamispausil välja käidud lootus, et kutsume Uberi järgi, ei realiseerunud. Arvasime, et Päästeametit ka vast ei tasu kutsuda, selle eest esitataks ilmselt ikka kopsakas arve. Seega tuli omale jalad alla ajada ning vantsima hakata. Varbad endiselt märjad, väsimus endiselt kontides. Aga kas see meid morjendas? Ei! Tõmbasime joonlauaga jälle sihi paika ja õkva Võllast Nätsi peale. Teadsime küll, et sinna teele jääb ka laiem oja, aga, who cares... :) Sellele mõtleme siis kui sinna jõuame. Ja muidugi jõudsime. Oja ise oli jääkaane all, aga oja kaldal olev jää ei kandnud üldse. Siin oli muidugi tark olla džentelmen ning naised-lapsed ette saata. Kui nemad kuskil juba läbi vajusid, siis oli selge, et sinna ei tasu minna :) Nii õnnestuski mul siin valida trajektoor, millel ma ei vajunud kordagi kuskilt läbi. Erinevalt mõnes mehest, kes vajus siin sisse põlvini ja veidi üle selle. Aga ega väga vahet enam ei olnud ka. Lõpp oli ju juba käega katsuda. Nii umbes 3km ja tunni kaugusel :)

Läks aega palju või vähe, seda enam ei mäletagi, aga sihtkohta me jõudsime. Mõni varem, mõni hiljem. See tähendas muidugi seda, et need, kes jõudsid varem, said teha oma hingetõmbepausi ning need, kes hiljem, ei pausitanud, vaid kütsid sama soojaga edasi, autoni välja. Nüüd hakkas juba tõsisemalt pimedaks kiskuma, kell oli vast umbes pool 5. Kaupo ja Merle tegid ees tempot, meie natuke tagapool, ajasime nende jälgi. Lampi siiski polnud vaja enne metsa välja võtta, kuna suutsime hoida nina nende jäljes. Oligi veel jäänud veidi metsa ja veel ühe oja ületus. Siin olid õnneks mõned puud üle kukkunud ja saime turnida mööda neid. Veel viimane pingutus ja olimegi autode juures tagasi.

Võiks öelda, et päeva parim hetk! Saad jalast ära võtta märjad püksid-saapad-sokid, vahetada särgi, juua teed, süüa paar viilu mandarini. Jah, vahel on tõesti õnneks vähe vaja!

Sellised päevad on head, sellised mis panevad sind proovile, nii füüsiliselt kui vaimselt. Kes tahtis, võis alles nüüd lõpuks vinguda. Tee peal ei teinud seda tegelikult keegi. Mis sest, et oli ehk raske. Aga tõsi, sellest poleks ka kasu olnud, rabast välja tulnuks tulla ikka, kas vingudes või siis ilma.

Olgugi, et Anne kujutas ette, et tänased matkad kokku saavad olema 2x lühemad ning 3x kergemad, jõudis ühes tükis ja tervena tagasi. On põhjust uhke olla. Vot selline geopeitus on challenge, kas pole! Anne on muidugi endiselt seda meelt, et tema Challenge'tega tegemist ei tee! :)

Kokku tuli minu andmetel siin rabas kolme aaret taga ajades matka pikkuseks 11.5 km ning 3h45min.

Karl, ole sa meheks nende aarete eest siin rabas, palun veel! :D

 12 

Päeva seitsmes aare. Võlla aarde juurest tagasi kõmpides selle aardeni muutusin ma maailma kõige suuremaks vingujaks. Ma olin juba nii väsinud ja mõtlesin, et kui ma nüüd peaksin läbi jää laukasse kukkuma või mülkasse kinni jääda, siis sinna ma ka jääksin.

Päevane sammusoovitus sai 500% ületatud

 9 

Siia tulek oli vaevaline, no lihtsalt ei jaksnud. Vaikselt podisesin vaid omaette, et keegi ei kuuleks, et selline vingats kaasas on. Laukad ju endiselt kandsid ja seal kõndisime täitsa vabalt. Ülejäänud teel püherdasid kõik, sest alatasa keegi koperdas või kallas kummarist vett välja. Mul kallata midagi ei olnud, sest koerakarvast ju vesi välja ei tule.

Aare oli ka kuskil ja keegi logis.

Väljakutseid ehk sälenseid võib olla mitmeid. Võid seista aarde juures ja kehtiada õlgu või matkata 20 km rabas, pole vist kahtlust kumb väljakutse rohkem meelde jääb. Aitäh Karl tõelise Challenge eest! Nuffi found.

 13 

Juba mitmed tunnid tagasi oleks soovinud katkestada, aga kui oled autost mitmete kilomeetrite kaugusel rabas, siis pole palju valikuid. Võllast siia kõndides pidime uuesti Punaoja ületama. Ei viitsinud mõnesaja meetri pikkust ringi teha, et kindlast kohast üle saada, vaid tulime otse gpsi joone järgi. Siin oli oja 3m lai ning kahtlase tugevusega jääga kaetud. Üle saime kõik, küll aga mõned meist teisel pool oja kallast põlveni sisse vajudes. Maastikul orientiiriks võetud kauged metsatukad jõudsid kiirelt kohale, küll aga numbrid gps-il ei vähenenud üldse. Mingit moodi me siia kohale jõudsime, nüüd oli 2km autoni. 5 minutiline logimise paus andis nii palju energiat juurde, et edasi kõndisin vist matka kiireima tempoga. Kui aga 600m kaugusel autost korraks tempo alla võtsin, siis olin ka kööga ning edasi vantsisin tavaliselt. Lõpuks jõudsime ojani ning oli 200m veel minna. See läks märkamatult kõval pinnasel. Gps mõõtis tänaste aarete matkade pikkuseks 19,6km. Sooja nahaga jahedas õhus särgi vahetamine oli matka mõnusaim tunne. Täna oli kodus sooja teki all palju mõnusam olla kui varasematel päevadel. Lahe, et geopeituses nii palju erinevaid aardeid on. Iga päev ei tahaks selliseid matku teha, aga vahest harva on mõnus (mõnus hakkab siis kui autos tagasi). Lõpetuseks nagu Nuffi ütles, ei jaksa ära oodata kuni siia rappa uuesti põhjust tulla on :)

 4 

Siia jõudsime juba päris hämaras. Tagasi autosse täitsa pimedas. Kokku tuli täitsa asjalik astumine, tänud.

 11 

Nätsi raba ootas oma aega juba eelmise aasta kevadest.. jõudis ära oodata. Kindel plaan oli siia tulla just suvel ja veel on suvi. Tänase rabamatka peamine eesmärk oli Välgumihkli aarde külastus, kuna Nätsi ja Võlla olid Marisel juba varem käidud, jätsime lahtiseks, kas ja kui pika ringi teeme. Hea mõte oli matkaplaan päeva võrra edasi lükata, sest täna oli tõeliselt kaunis hilissuvine ilm. Päike soojendas mõnusalt, samas raba peal on juba märgata märke saabuvast sügisest. Välgumihkli multi lõppu jõudsime matka täiel rinnal nautides ootamatult kiiresti ja nii ei olnud kahtlustki, et võtame suuna ka Nätsi aardele. Silmanurgast jälgisime ikka kaarti, et päris tupikusse ei jalutaks, kuid teadlikult kulgesime laugaste vahel, et siinset ilu imetleda. Tõepoolest kaunis raba. Talvisel rabal on muidugi samuti oma võlu ja ilu, aga täna olime küll väga rahul, et Nätsi rappa just suvel sai tuldud. Taas oli märkamatult käes hetk, kui sain logiraamatusse muljed lisada. Karl oli küll jätnud juba varuraamatu, kuid esimest siiski viimase leheni täis ei hakanud joonistama, kuigi võinuks, positiivseid emotsioone ju tänasest küllaga. Aarde juures tegime väikese teepausi ja asusime tagasiteele.

Pärast 5 tunnist vahvat matka maitses põlluservas auto taga tuulevarju otsides keedetud matkasupp väga hästi. Samal ajal meieni jõudnud meeskodanik meie pikniku vaatepilti nähes oma hämmingut eriti välja ei näidanud. Nimetas end ka rabafänniks ja küsis vaid, kaugel me käisime, mille peale Maris siiralt teatas, et paar kilomeetrit jalutasime rabas.. kella träkk siiski arvas meie matka pikkuseks hoopis 10 km.

Vinge koht! Aitäh, Karl!
Õnneks on minul põhjust siia jälle tulla, Võlla aare jäi järgmist korda ootama, ega me siia ju skoorima tulnud, pigem ikka nautima.

 9 

Välgumihkli lõpp-punktis istudes mõtlesin pikalt, kas ikka tahan Nätsi raba aarde juurde täna tulla või pigem mõni teine kord. 30-kraadine õhtutemperatuur tappis üsna maha ja kuna mul joogivett kaasas polnud, siis ainus võimalus mingikski jahutuseks oli end aeg-ajalt laukasse kasta. Veesilmadest siin õnneks puudust ei tekkinud :o) Väike tuul muide puhus, aga see oli tuline nagu föönist - kuivatas hästi, kuid jahutust ei pakkunud. Otsustavaks faktoriks kujunes taevalaele ilmunud kerge pilvevine, mis vähemalt korrakski leevendas lagipähe paistva päikese kuuma hingust. Ajasin kargud alla ja hakkasin energiasäästurezhimil aeglaselt sihi poole tuiama. Raba oli pealtpoolt sellevõrra kuivanud, et ahvatles üle älveste otse lõikama. 99% kandis ka, aga kui pind järgi andis, siis poolde säärde läbi vajunud jala välja sikutamiseks tehtav pingutus võttis lausa hingeldama.

Nulli ma viimaks jõudsin ning valitud paiga erilisus kaalus kindlalt üles siia saamiseks nähtud vaeva. Logiraamatust leidsin viimase kande seal öö veetnud aarde autori poolt, kes oli üles tähendanud ka matkajate vana tarkusetera: "Diffusil ei tööta" :o) Julgen soovitada tehases permetriiniga töödeldud rõivaid - 20 pesukorra järel on kaitse veel tuntav. Vähemalt puuke korjan ainult tavaliste pükstega ringi hulkudes.

Tagasiteel andis päike jälle halastamatult tuld, viimane kilomeeter kulges eriti vaevaliselt, lugesin meetreid kuni metsa piirini (vari!) ja sealt edasi viimase pingutusega autoni (joogivesi! konditsioneer!). Hommikul plaanis olnud Võlla ja Urita raba viskasin kohe peast välja, neid külastan leebema kliimaga, ülejäänu tänasest kuumast päevaks pidasin paremaks veeta peaaegu drive-in Pärnu linna aardeid skoorides :P Muide, maa-ameti andmetel kuulub kogu Nätsi raba Pärnu linna alla - kas maakond / linn aarde infos ei peaks seda kajastama? Kuigi jah, mõistus küll tõrgub sellevõrra avarat vaba loodust linnaks nimetamast :o) Tänud peitjale kutse eest, laukalabürintide ilu kombinatsioonis sookailu meelitava aroomiga mõjuvad alati müstiliselt lummavalt!

 19 

Märkamatult on möödunud aasta ja pealegi. Ühe pika geopäeva lõpuks tegin enam kui 5 tunnise rabamatka, mille etapp lõppes mu Nätsi raba aarde juures. Kätte jõudnud südaöö. Peab maksimaalselt ärakasutama pimedat aega ja magama. Hommikul kõpitsen natukene aaret ja lisan ühe logiraamatu, et julgemalt täheldataks kõik emotsioonid ikka kohapeal ka üles. Ise käisin ujumas. Vabatahtlikult. Üli soe vesi. Mitte nii vabatahtlikult viskasin ühe tossu laukasse. Hommikune tagasitee saab tänu sellele huvitav olema. Tänane öö saab aga olema jälle midagi uut minu jaoks. Pole kunagi rabas niisama mätta peal maganud. Kahtlustan, et see pole maailma kõige kavalam idee. Eks hommik ole õhtust targem. Loodan vaid, et sääsed kaoksid magama. Diffusil ei funka.

Tuleb niiske öö

Telkimine ilma telgita vol 20

Hommikune vaade magamisasemelt

Päike tõusis ehk aeg pöörata selg päikese poole

 20 

Lumi on kadunud ja rabad on taas avatud oma ilus. On ärakorrutatud jutt, aga tõesti rabades, eriti sellistes on alati valida, kas kergema ligipääsu, või suurema ilu vahel. Meie oleme alati eelistanud seda viimast. Teiseks on küsimus, et mis on veel parem kui geopeituse aardeleid päevas? Loomulikult kaks aardeleidu päevas! Rabamatkadega see aga samamoodi pole, ühel päeval kahte teha oleks lihtsalt raiskamine ja lõpp muutuks tuimaks tööks. Seega oli juba eile Võllas rippudes selge, et täna tuleb Nätsi rappa minek. Hommikul Villas varustusime Locustega, kellel see olemas oli, see õppis ära kuidas lisada maaameti ortokaart. Sellest oli kindlasti kasu laugastikus orienteerumisel ja Marise poolt kardetud raskuseid me tegelikult ei kohanud.. Kardetud jõeületus osutus jalutuskäiguks ja tänane intiimkontakt sääskedegagi oli pea olematu. Räätsad jätsime jah meie Piiaga autosse, sest kõigil neid ju polnud. Rabas tekkis aga arusaam, et vähemalt mina oleks võinud need ikka kaasa võtta. Põhjuseks see, et sarnastes kohtades kippus ikka üks ja sama isik läbi vajuma. Hakkasime arvutama jalanumbreid ja kehakaalusid ja oligi selge miks maapind mõnda enam imeb, teist aga kannab. Aga räätsadeta sellisel tümal maal kõndimine oli jälle seiklus omaette. Räätsaga paned enamustest kohtadest sirgelt üle, nüüd tuli aga eesolevaga pidevalt suhelda, iga samm võis vajada kiiret edasist liigutamist, või siis laua käpuli viskumist, et oma kummik ikka mustavast sügavusest kätte saada ja mitte ise sajanditeks rappa deponeeruda. Seega oli emotsioon ägedam ja adrenaliin taas kõrgem. MarjePaavo panid sageli otse, kui meie Piiaga ringi kulgesime, nagu lisatud piltidelt näha võib, oli nende liikumisstiil aga kohati väga naljakas. Paavo suutis ennast veel eriti naljakastäbarasse olukorda sättida. Sealjuures oli võidetud teekond Tal umbes 30 m. Nullis me tuvastasime konteineri asukoha, aga logiraamatu avasime alles siis kui olime rabaujumisega lõpetanud (minujaoks oli see küll teine selleaasta vetteviskumine, aga esimene korralik ujumine) ja ka siis oli aega piisavalt, kutsusime ka teisi peitureid nulli, et nemadki meid ümbritsevast ilust osa oleks saanud. Oleksime jaganud ka oma super seltskonda ja imehead meeleolu aga kedagi ei saabunud ja õllepudelid ja purgi tühjenesid. Pakkisime laagri kokku ja ütlesime nulli ümbritsevale ilule head aega ja tagasiteel tegime silmadega lahkumispai kõigile laugastele , mida veel kohtasime. Tänud Karlile ilusa matka pakkumise eest, seltskonnale selle eest, et jagasite minuga oma imekena päeva ja soovitan kõigile kohta külastada lume ja jäävabal ajal PS jätsime ka ühe geocoini uut kaaslast ootama

10 punkti stiili eest

õlekõrs ehitab silda

rahvuslikud piknikumängud nullis

seda ma otsima tulingi

 18 

Eks see Nätsi on oma aega juba tükk aega oodanud. Täna tundus siis see õige päev. Eile Võlla rabas saadud mõnusale emotsioonile enam lisa vaja polnud ja nii sai otsustatud, et tänast päeva kaunistame just selle matkaga.
Hommik Villas oli nii ilus,et kiirustada kuidagi ei tahtnud.
Kuna MarjelPaavol räätsasid pole siis olime solidaarsed ja jätsime ka oma räätsad autosse. Mingil lõigul ma ikka kahetsesin seda. Aga eks seda hoolsamalt pidi vaatama, kuhu järgmine samm teha. Kui laugasteni jõudsime, polnud enam mahti vaadata, kuhu astud. Seda ilu on ju nii palju ja seda kõike tahaks ju jäädvustada :)
Paavo tahtis ühes kohas lõigata ja tegi meile silda. Aga kuna see õlekõrs oli kui sääseõrs siis katsetada seda ei tihanud :D
Igatahes kohale me jõudsime, logisime ja siis vee mõnusid nautima!
Tänud Sulle, Karl, mõnusa matka eest! Loodame, et tagasi autoni ka jõuame, sest logi tuleb ju otse aarde kõrvalt piknikult.

Põis ja sääseõrs

Viisk ja põis

Imeline Nätsi

 17 

Marisele: ka täna saab siia kuiva jalaga ja suht otse (2.7 km ja 58 minutit). V.a. mina, kes ma tahtsin vahepeal sillaks-sääseõrreks hakata :-D Tulge ruttu, ootame teid nullis.
Tuhat tänu Karlile elamuste ja emotsioonide eest!

Piknik peale pikka supelungi

Pöidlad valmis panna - Piia logib

Paslik dressikood

 7 

Tänane põhieesmärk, eelnevad logid ajasid meid ka enne selleks aastaks kadumist soodsaid loodustingimusi ära kasutama. Ja me polnud ainsad, tagasiteel kohtasime juba järgmisi minejaid, tervitused minu poolt samuti siinkohal Tarvole ja Vandale :). A suvel ma küll ei kujuta ette, kuidas siin märjakssaamiseta liigelda; peagi Karl ilmselt põhjaliku ülekuulamise selles osas saab ja oma peene veesilmade ümber keerutava rajakaardi ette näitama peab :D. Sest siinne naaber jäi meil ju seekord samuti leidmata, täiesti teadlikult ning ikka selleks, et ägedat maastikku ka soojemal ajal ja ohtrate sillerdavate veesilmade aegu oleks põhjust vaatama tulla :).

Kuidas siin küll suvel liigeldakse... ujudes? :D

Kaaslased saarel

 7 

Päeva põhieesmärgiks oli see aare. Maris rääkis juba mitu päeva, et peaks külma veel ära kasutama ja seal ära käima. No ja nii me tol päeval selle teekonna ette võtsime. Kasutasime lähenemiseks varasematest logidest välja uuritud kilomeetriposti ja selle juurde oli mõnus auto jätta. Päris 25min meil siiski aardeni ei läinud. Esimesed laukad ületasime ikka väga ettevaatlikult. Hiljem juba natuke julgemalt. Aardeni natuke siksakitasime ja tumedamatest kohtadest hoidsime jääl eemale. Pole veel kordagi sisse kukkunud, niiet ei kujuta ette kas kas enne käib mingi hoiatusragin või on lihtsalt ühel hetkel jalgealune kadunud :D Eks see vist sõltub jääst kah...igatahes võtsime asja rahulikult ja lõpuks olime aarde juures. Väga mõnus koht on sellele välja valitud. Lahedalt laukarohke raba ja tänu sellele tuli ka otsus aaret logides, et naabrikülastuse jätame suvisele perioodile, et ka soojas see raba ära näha :) Tagasiteel kõige viimase lauka juures nägime eemalt meile lehvitamas kahte geopeiturit. Muidugi meie vahele pidi jääma just ka see kõike kõige laiem laugas ja ringiga nagu ka enam ei viitsinud minna. Riskida ka nüüd ei tahtnud enam, et teadagi kuidas võib julgeks minna ja viimases kohas sisse sadada :D Igatahes saime mõned tervitused üle lauka hõigatud ja hiljem logidest sain teada, et tegu oli Tarvo ja Vandaga. Tervitused neile veel takkajärgi :) Autoni oli nagu jalutuskäik metsas ja peagi olimegi geoparklas. Igati mõnus jalutuskäik oli ja ootan juba aega, et saaks tagasi minna :) Suured tänud Karlile meid tühja kohta saatmast :D

 7 

Meie oleme selle põhimõttega geopeiturid, et kodulähedasi aardeid tuleb hoida. Aga midagi mõistlikku ei osanud selle pühapäevaga peale hakata, siis pidi ka tagavarasid vaatama. Jõudsime parklasse poole üheks ja avastasime ühe auto juba eest. Selge, kohtame võitluskaaslasi, ega normaalsed sellel ajal rappa ei roni. Ületasime kraavi ja juba lagedal rabal, helises telefon: Kleone sõitis autodest mööda, tervitas ja soovis jõudu. Leidsime, et väga õigel ajal tulime, ilm sompus ja päike ei paista silma. Jõhvikaid oli lugematul kogusel. Kahju, et ämbrit kaasas polnud. Tükk aega vantsides ja marju süües tulid varajased mängijad meile vastu. Vahemaa oli päris suur, aga tervitused sai hõikudes vahetatud. Uurisime, kas nad Võllasse ka lähevad, aga vastuseks kostus "ei". Pärst logidest saime teada, et Laur ja Puutetundlik koos oma võrratu kutsaga. Tundus, et kutsale meeldis see raba-geopeitus vist väga: sprintis ja tegi kurve, kohati vesi lendas. Aardeni jõudsime päris kiiresti - laukad kandsid, igalt poolt sai otse. Sellist aega enam kauaks pole, kerge vesi hakkas peale tekkima ja jää pealmine kiht muutus juba pehmeks. Suur tänu toreda matka eest, aare korras. Auto juures otsustasime, et jõuame veel Võllas ka ära käia.

 6 

Mul oli soov siia rabadesse tulla juba mitu nädalat. Paraku olid nad hirmus kaugel. Ja merejää kandvust tahtsin ju ka ära kasutada. Aga soov jäi. Mida rohkem inimesi oma leide logis, seda suuremaks ta kasvas.
Mingil õhtul Hannesega arutades sai soovist plaan. Uurisin Kleonelt Pärnumaa ilmaolusid ja need tundusid olevat soodsad. Eesti on ikka suur riik - meil oli muudkui vihma ja lörtsi sadanud, mis lume vahepeal sulatas, Pärnu kant oli meie õnneks kuiv püsinud.
Leppisime laupäevaks aja kokku, igaks juhuks veel tund aega varem, kui oleks tahtnud, ja kokku me saime. Igaüks võttis kaasa, mida vajalikuks pidas ja seiklus võis alata.
Krista ja Hannes ületasid kraave, nagu tavalist siledat maad. Me Triinuga olime rõõmsad, et kuivalt üle saime. Alguses oli hea - päike polnud jõudnud metsa veel üles sulatada, nii et tunni võrra varasem start õigustas end ära.
Rabasse jõudmine oli imeline. Päikeseline raba on seda ilmselt alati. Laugastega läks lihtsalt: kui Hannes julgelt peale läks, siis hoidsin pikivahet ja läksin järele. Mõnel laukal jää kõmises ja mõnel oli lahtise veega kohti. Peagi oli selge, mis värvi jää paremini kannab, ja mida vältida. Ja siis tuligi aare vastu. Suur tänu kutsumast! Aitäh toredatele kaaslastele!

 9 

Teel Nätsile päikesepaistelisel hommikul tõotas kaunist laupäevast matkamist laukalabürintides. Kokkulepitud kohas kokkulepitud ajal kohtusime Triinu ja Hannesega 30 kilomeetril 60-ndal. Tuul sakutas ümber autode ja tuli sama ülemeelikult ka raba peale kaasa. Sutsti üle kraavide, läbinud väikse metsariba ja olimegi jõudunud teha esimesed sammud raba peale. Päike paitas põske, jää peal sai liugu lasta, pinnas kandis kenasti. Hannese eestvedamisel ikka risti üle laugaste, kuni ühe lauka ületusel väike ragin lainetena lauka servani kostus. Me Triinuga koheselt hargnesime, ei jooksnud, edaspidi olime ettevaatlikumad. Jõudsime aardeni ja jätkasime kulgemist Võlla raba laugaste poole. Neti avarustest leidsin: "Nätsi-Võlla looduskaitseala laukad on täis valgeid vesiroose. Räägitakse, et need on kõikide uppunud neitsite hinged, kes ei tahtnud mõisnikule esimese öö õigust loovutada. Seepärast kutsutakse põhjapoolset, Nätsi raba, ka Neitsi rabaks". Tänud peitjale.

 10 

Olin selle raba selle talve jaoks juba maha kandnud, aga kajaliisi pildid FBs sundisid natuke ilmateadet kaema. No ja kui see siis tibakese lootust andis ning muhujani ja Kleone toetavad logid ilmusid ja siis veel Mari ka hakkas huvi tundma, oli plaan klaar - laup ja mitte grammigi hiljem.

Alustasime ka kella 1045 paiku 30 km posti juurest ja olime kah mingi vähem kui poole tunniga aarde juures. Kella otse keegi ei vaadanud, võistkonna pedagoogid rääkisid laste kasvatamisest ja ülejäänud nautisid raba. Se viimane on siin tõeliselt kena. Teest eraldaval kraavil on purdeid kümneid, igale maitsele mõni, ja see mädamaa, mida peitja kohtas, kannab vähemasti hommikul. Ja kui sinna laugaste labürinti sisse minna, siis järgneb üks jaapani aed teisele, vahi või silmad peast välja - ikka klõps siia ja klõps sinna. Laukad veel kandsid kenasti, mõni suurem küll raksus päikese käes, ja üks varane koovitaja tegi lennuharjutusi. Vinge koht, aitüma!

 9 

Minu jaoks parim aeg aaret külastada. Mitte just selle pärast, et ma rabamaastiku kardaksin, sest kaarti vaadates neid mättaid aarde poole ikka suundus, mööda mida on suvel võimalik ilma räätsadeta kohale jõuda. Kõige jubedam tundus mulle hoopis labürint laugastikus. Praegue aastaaeg jällegi lubab valida kõige otsema tee aardeni ja lume paksus ei ole samuti takistuseks. See, mis maas, see kannab hästi.

Parkisin auto maantee 30-nda kilomeetri posti juurde. Sealt suundub põldude poole väike tee ots ja nii ei olnud otsest vajadust autot maantee pervele jätta. Aardeni on sealt 2 km. Põllu serva mööda läksin metsani, seejärel ühe kitsama ja kuivema kraavi ületus ning olingi laiema kraavi ääres. Kraavi ääred olid veel jääs kuid keskel voolas vesi. Üle kraavi oli loodus ehitanud sillad, üks kõrgemal kui teine, ei tea kohe millist neist valida. Lõpuks paisti eemal puu, mille taha oli jää end kuhjunud ja ehitanud veidi teistmoodi kuid täiesti kandva silla. Minu jaoks oli see hetkel kõige ideaalsem koht kraavi ületuseks. Edasi väike metsaviirg ja seejärel ootas ees lage raba. Mis nii viga astuda aardeni. 25 minutit peale autost väljumist olin juba aarde juures ja samapalju aega kulus tagasitee peale. Tuleb tunnistada, et jällegi üks ilusamaid rabasid kus ma käinud olen. Millalgi suvel tahan tagasi tulla. Aitäh.

 4 

Ideaalne pakutabamine kui tsiteerida klassikuid. Need paar punktikest seal rabas on mulle mitu korda silma jäänud ja muutunud pisut häirivaks. Lisaks pole ma selles rabas varem kordagi käinud. Nüüd sain positiivse impulsi kajaliisi logist ja otsustasin asja lähemalt vaadelda. Auto jäi suure tee äärde raiesmiku juurde ja sealtkaudu olingi peatselt rabas. Ja oh rõõmu: raba nii kõva et sõida või teerulliga. Lisaks täiesti lumetu. Seega maastik mitte rohkem kui 2. Esimene tähelepanek oli see, et kummik on liiast. Piisanuks täiesti matkasaapast. Tagasi minema enam ei hakanud ja läksin logisin lihtsalt ära. Tänan, oli tore.

 4 

Otsustasime ära kasutada talve viimaseid riismeid, rabasime räätsad kaasa ja tormasime rappa. Seal aga valitses jääaeg. Lumest polnud haisugi. Samas oli raba põhjani läbi külmunud, mis ei läinud isegi siis katki, kui sinna peale küliti visata. Igati mõnus jalutuskäik lauspäikeses. Täname ilusat kohta näitamast.

 5 

Võlla ja Nätsi raba aarded. Neid olen juba algusest peale nillinud, aga suvel üksi minemiseks vähe kogemusi ja julgust. Aga nüüd olnud külma piisavalt, et julgelt tunda. Igatahes väike puhkus pooleli ja mis võiks olla parem viis seda veeta kui väike rabamatk :). Võlla rappa läksin vastavalt "juhendile" - parkla(mis oli ligipääsmatu madalapõhjalisele) ja purre. Teeotsas oli ootamas üks ivane pirakas koer, kelle tõttu oleks asi isegi peaaegu katki jäänud, aga ta tüdines ära ja lasi mind matkama. Purde juures otsustasin ikka jää kasuks, üsna kõrge kukkumine siiski :D. Tänu kõvale pinnale sai suht otse minna ja suuremaks takistuseks oli siiski kohati isegi põlvini lumi - enamasti siiski "ainult" poolde säärde. Aga tuju hea ja rõõmsalt sai sumbatud aardeni. Tagasi autos oli veel tuju hea ja kohe ka mõte Nätsi oma ära võtta. Sellega juba keerulisem, kuna konkreetset sisenemiskohta pole ju viidatud. Sai uurida kaarti ja valisin sisenemiseks Haapsalu mnt serva. Mu valitud kohas jäid silma ka ühed jäljed, mis läksid raba suunas. Jälgedest leidsin ka ühe padruni ja eeldasin, et jahimehed. Aga rabas jäljed panid kahtlaselt aarde suunal ja vahepeal oli ka lumeinglit tehtud - vist siiski mitte jahimehed :D. Need jäljed siiski lõppesid kähku. Kas siis eelmine väsis või kasvatas tiivad. Ma panin aga edasi. Paksu lume, mitte khm minu pelmeenile sarnaneva kehaehituse tõttu XD, olid jalad juba parajalt makaronid ja viimane lõpp ja tagasitulek olid üsna rasked. Üldiselt muidugi oli väga mõnus matk. Kunagi võiks keegi kogenum võtta kaasa ka suvisel ajal rabamatkale :)

 8 

Superilus ilm oli ja sai kenasti aardele ligidale. Kui ei oleks need laukad jääs olnud, oleks täiesti horror ligipääs olnud. Ja ega mdiagi priisata polnud, ega igal pool võrdselt ei kandnud. Pead ikkagi puuderibadega maismaad ületama ja seal ma kukkusin lahinal sisse saabastega, puude all pole midagi külmunud. Hetkel siis maastik 2,5 aga tuleb kindlasti lagedamaid kohti valida.

 5 

Kuna raba peaks olema külmunud siis tänaseks valisime selle aarde. Väga kena ja parajalt mõnna jalutuskäik koos õnnestunud logimisega. Praaegu oleks maastik 2,5. Tänud

Talvine Nätsi raba

Mina ja geokutsa

 3 

Võlla raba aardeni kulgedes saime kinnitust, et teekond on kenasti läbitav. Seega valmis otsus, et võtame teise ka ära, kiirelt. :) Jalutuskäik oli sama tore kui eelmine. Leitud ja logitud. Aitäh peitjale!

 4 

Mis pühapäeval ikka targemat teha, kui pisike rabamatk ette võtta. Kuni eelmise hilisõhtuni olin veel kahevahel, kas see on ikka hea mõte, kuid sisetunne ütles, et korraks on külm teinud raba kõnnitavaks, et äkki tasub minna nuuskima. Ja üleüldse, kui kahte aaret ei saa, siis vast saab ühegi (tegelikult sai ikka kaks). Ikka parem, kui niisama diivanil kassi silitada. Kass muidugi oleks valinud selle diivanivariandi aga täna ei olnud tema päev. Kohale jõudes selgus, et selles suures kraavis vesi vulises ning puutüved, mida mööda üle saaks, olid mõnusalt jääs. Kuidagi me siiski üle saime. Raba ei olnud midagi nii külmunud, kui arvata võiks. Ilmselgelt on seal maa sees veel kuhjaga soojust varuks, mis seda jääd tekkida ei lase. Metsa all tuli väga hoolega samme valida, rabas üllatasid laukad kõva jääkattega, mille servad jäävabad olid. Mätas vahel kandis, vahel mitte, kuid kummikuta veel ei soovita ronida. Mõni laugas oli üleüldse lahtise veega. Igatahes oli mõnus geopäev, tänan peitjat!

Jää peal keerutas tuul selliseid kunstiteoseid

Aarde lõhn on juba tunda, palju pole jäänud.

Kui te mõtlete, et see kupatus on seal sügavalt jääs, siis eksite Iga natukese aja tagant oli selliseid üllatusi

 5 

Hommikul pugisin Pärnus kõhu korralikult täis ning vaatasin GPS-i, mis punktid minu ja geojaanipäeva vahele jäävad. See sai valitud esimeseks. Auto jätsin suure maantee äärde u 1,7 km aardest. Vedasin endale geokombeka selga ning selle peale veel kileriided. Kuigi vihma ei sadanud, oli rohi märg ning juba auto uksest välja astudes oli see märg rohi sisuliselt nabani. Algul veidi aega rohus rabistamist, seejärel väike kraaviületus ning paarsada meetrit võsas ragistamist ning olingi raba servas. Algul tatsasin miski hetk kummikutes, kuid mida lagedamaks raba läks, seda selgemaks sai, et räätsade kaasavõtmine oli mõistlik tegu. Ajasin räätsad jalaotsa ning siis sain juba üsna sirgelt nulli poole liikuda. Olenevalt sellest, kuidas rabapind kandis, võtsin vahepeal jälle räätsad jalast ära ning panin nad taas miski aja möödudes jalga tagasi. Nii ma seal siis aarde poole kulgesin. Lõpus olid peitja ja loodus koos asjalood nii toimetanud, et sai ikka päris mitu sõõri teha, enne kui totsikule ligi pääsesin. Väga vinge paik seal. Kokku võttis retk u 2 tundi ning autoni tagasi jõudes oli juba mõningast väsimust tunda küll. Väga mõnus rabakas, selle eest aitähhid ja kummardused peitjale. Räätsad on selle aarde puhul igati asjakohased.

 12 

Kui Võlla raba osas olid algsed plaanid meil üsna kindlad, siis Nätsi raba osas oli kõik lahtine. Kaarti olime uurinud küll, aga ühtki head lähenemisvarianti polnud silma jäänud. Nii saigi plaaniks Võlla raba aarde juures Mihkli pakutud variant, et teeme nüüd kohe teise aarde kah otsa, siis üks astumine :) Seega oli tühja läinud kogu eeltöö põhjast või kirdest lähenemiseks ning me läksime lihtsalt oma nina ja gpsus oleva kaardi järgi. Mihkel valis kaardilt välja Punaoja kõige kitsama koha, et vast saame sealt üle ja hea õnne peale me astuma hakkasime. Saime üsna vahelduvat maastikku. Ka kaks kõrvuti asuvat raba erinevad üsna oluliselt. Võlla raba tundus meile sõbralikum. Nätsi raba mättaline maastik oli räätsaga matkamiseks üsna ebamugav. Aardele lähemal oli räätsaga juba parem. See oli koht, kus Mihkel soovis, et rabas võikski mülkaid rohkem olla, siis pääseks nendest õelatest mätastest. Aare oli jällekord peidetud imeilusate laugaste vahele. Tegime puhkepausi ja siis suundusime tuldud teed tagasi. Nätsi raba mättad imesid minust välja kogu minu võhma. Punaoja roostikus viskasin räätsad jalast ja astusin vahelduseks kummikuga. Oli kange tahtmine ka nendest vabaneda. Uuesti Võlla raba laugaste vahele jõudes oli jälle silmale ilu ja samas ka äratundmisrõõmu, et siin oleme juba olnud. Siis veel purde juures oja ületus ning oli jäänud 2 km parklani. Need olid selle matka kõige pikemad 2 km :) Tänud peitjale! Ainult sinu pärast me end siia ületama asusime. Päris mõnusa väljakutse ja ilusa matka korraldasid.

 11 

Kui olime Võlla raba ära loginud, pakkusin välja, et võiksime otse Nätsi aarde juurde minna. Punaoja ja seda ümbritsev ala tekitas küll kahtlusi, aga arvasime, et Karl läks ka otse, mis lisas julgust. Toit ja Nätsi raba kaardid olid autosse jäänud, sest plaanisime Nätsi rabale läheneda põhja poolt. Mõlemal oli kaasas ainult väike pudel vett, aga otsustasime siiski minna. Selgus, et mädamaa Punaoja kallastel on hetkel ületatav. Raske oli sellele järgnev võsa. Pärast uuesti lagedale jõudes tegime väikese puhkepausi, aga ei teadnud, et raskem osa on veel ees. Järgnes kilomeeter künklikku raba. Räätsa jaoks polnud piisavalt siledat maad, aga kummik vajus liiga sügavale põõsasse. See oli üks paras kannatuste rada, aga vaev tasus täiega ära, kui laugaste vahele jõudsime. Pildimaterjali oli seal küllaga :) Lõpus tegime asja enda jaoks huvitavamaks ja hüppasime üle lauka kitsama koha poolsaarele. Logiraamat oli siingi tühi, esmalogi läks kirja umbes 12:25. Pärast sõime väheseid kaasavõetud näkse ja jõime väikeste lonksudega vett. Siis algas tagasiminek. Tee oli vaevaline, tegime tihti pause. Kui lõpuks 6,5 tundi ja 15km hiljem auto juurde tagasi jõudsime, oli pilt juba üsna taskus. Õnneks hea supp ning võileivad tõid pildi tagasi ette. Aitäh, Karl, et need aarded peitsid, tegemist on väga ilusa kohaga!

Pärast peitjaga suheldes saime teada, et Karl oli siiski ringiga läinud, mitte otse nagu meie, nii et otsetee on järele proovitud ja kasutuskõlblik :)

Punaoja juures

Puhkehetk

Meie teekond

Elupäästja