1 

Aare on loodusest ära korjatud. Aitäh kõigile otsijatele!

Aarde lõpp seisukord

Aardekarp

 5 

Mahutasin veel ka kolmanda ja viimase Nätsi/Võlla raba aarde enda tihedasse päevakavva. Sõitsin autoga loogilisemasse kohta kui seda peites teinud olin. Tõhela külast otse Mustoja äärde välja. Enamvähem sõidetav tee läks ka edasi aga ei näinud autoga edasi pressimisel mõtet. Pakkisin asjad kokku ja purret otsima. Purre oli väga korralik ja sealt edasi läksid veel "avatud talude" lindid suunaga raba poole. Üllatuslikult ei olnud ma seal üksi. Üks valge ämbriga koriline oli ka. Seni kuni ma korra kaarti vaatasin, kadus ta aga kõrkjate vahele ära. Ise läksin ka kõrkjatesse aga teda uuesti mul näha ei õnnestunud.

Rappa jõudes nosisin kahe suupoolega magusaid krõmpsuvaid jõhvikaid. Üsna vaevaliselt kulgesin nulli poole. Oli tunda, et ei ole enam 25-aastane ja rabakilomeetreid üheks päevaks natukene ülearu kogunenud. Vihtusin teekonna nulli välja ja eest leidsin aarde, mis pigem ei kannatanud enam mingit kriitikat. Karp oli väga katki. Sõrmega seda puutudes pudenes tükke. Ettevaatlikult toppisin selle kotti ja võtsin suuna tagasi auto poole. Kokkuvõttes oli väga füüsiline, kuid mõnus rabamatk.

Inimtekkeline purre

 3 

Lähenemisteega astusin selgelt ämbrisse. Jättes auto Viruna silla lähedusse väikesesse teesoppi, sai kulgeda mööda mõõdukalt võssa kasvanud teerada suunaga itta. Jätkus rajakest kuni käänakuni, mil hindasin, et suund liialt eemale ning otsustasin lõigata läbi metsa. Halb, halb otsus. Sääsed, nõgesed ja võrdlemisi tihe võsa. Ragistasin lõpuks Mustojani paralleelselt millega kulgeb täiest aktsepteeritav ja üldse mitte võsastunud tee. Mida aga ei olnud, oli purre. Selle leidmiseks tuli kõndida veidi kagu suunas, kuni vool rauges ja ümberaetud puue osakaal tõusis. Rabas kulges teekond juba plaanipäraselt. Raputan siinkohal endale ainult tuhka pähe, sest olin unustanud võtta kaasa asenduskarbi, mida aare kahtlemata vajab. Hetkel päästab päeva kilekott, mis vähemalt minu saabudes logiraamatu kuivana on hoidnud. Tagasiteel kukkusin kahel korral laukasse, sest läksin ahneks ja kõndisin päris veekogu äärel. Kuid mis põhiline - autovõtmed jäid siiski kuivaks. Kuna mul puudus hea ettekujutus, kust läheb ettenähtud parklani, suundusin tagasi paralleelselt Mustojaga kagu suunas kuniks ristusin kruusateedega, mis viis Siimu-Arto taluni. Lõpetusek viisakas ring, kuid vähemalt mitte sääski täis võsa.

Tänan aarde eest.

Kevade uus taustapilt

Siin ma sisse kukkusin

 1 

Tõhela külast keerasin Mustoja suunas ja selle oja äärde ma end ära parkisingi. Kohe sealsamas (28.089 01.859) oli 2 r/b-posti väga tahedaks sillaks üle oja ja isegi kerge rajakene viis rappa. Raba servas tuli muidugi oma rada rajama asuda. Õnneks oli raba pind ja kogu vesi piisavalt tahke, nii et retk kujunes meeldivalt lihtsaks. Aarde juurde jõudes avastasin, et pole veel tundigi rabas olnud ning tekkis hullumeelne mõte, et võiks siit otse Nätsi raba aardeni minna. Nii kilomeetrikese sain rahulikult minna, kuid siis läks olukord käest ära. Punaoja oli ümbruse korralikult üleujutanud ja see jää oli liiga tume ning vetruv, et oleks julgenud muretult edasi liikuda. Kaardi järgi oli ojani veel mitukümmend meetrit maad. Eeh.. ju jääb ikka teiseks korraks. Seda enam, et siin kandis ju tõeliselt ilus ja meeldivalt laukarohke on.

Tänan peitmast.

Karp vajab vahetust. Vana karbi kaanest tükid väljas ja kõrvad küljest.

 1 

Vurasime madalapõhjalisega mööda külmunud traktori jälgi põllu äärde. Läksime üle jõe metsa kellegi tehtud rada mööda, raba poole. Arutasime, kes küll võis siin just käia, äkki isegi aarde juures. Aga ei, saime mõne aja pärast kinnitust, et aarde juurde need jäljed meid ei vii. Panime siis räätsad alla ja astusime rajakese pealt ära. Raba ei olnud külmunud , küll aga olid laukad jääs ja nii me siis üle nende oma teed sirgemaks väänasimegi. Täitsa põnev oli. Tagasi raba pealt metsa jõudes võtsime just räätsasid alt, kui tuli üks mees. Uuris, kas me käisime pidistamas või jahil. Mainisime siis geopeitust , ta kohe sai aru. Tema ise käis drooniga filmimas. Ka eelmine päev olla käinud. Saimegi sotti, kelle jäljeraja me üles võtsime. Liikusime siis koos autoni,ka selle üle ta imestas, et me nii kaugele julgesime sõita. Auto juures soovis meile head õhtut ja jalutas eemal oleva auto poole. Aarde eest tänud

 5 

Helen ja Salme tegid tänaseks plaani Pärnumaa rabakaid visiteerida ja meie saime lahke kutse nendega kaasa jalutada :). Ehkki jah, lõpuks läks nii, et Indy pidi hoopis koju jääma oma käpale puhkust andma ning tegime tiirud ära seekord siis natuke vähendatud koosseisus…

Heleni ja Salmega kohtusin esmalt maanteel ja seejärel veeresime juba koos nende välja vaadatud mugavasse “heinamaaparklasse”. Meile keset põldu vastu sõitev traktorist võis küll päris üllatunud olla nähes, kuidas kaks ainult naistega mehitatud tillukest linnatranduulat otsusekindlalt ennast sinna pressivad, kus justkui mitte midagi pole, peale ohtra pehme muda ja heinapallide :D aga noh, eks geopeitus on meid trenninud oma tegevust igasugustes olukordades süüdimatut nägu ette manades jätkama ka :D. Ja varsti siis saimegi geomobiilid kaugemasse põlluserva parkida ning hakata räätsad näpus metsa poole astuma.

Esimesena jäi meile ette arvestatava laiusega veetakistus aga selle ületasime lõpuks lausa uhke betoonsilla kaudu, mille Helen meile vee alt kätte leidis. Ning edasi oligi vaid Salme määratud sihi järgi aardeni astumise vaev :). Tunnike hiljem sebisime igatahes juba Karli maamärgi juures oma kinnitusest välja lipsanud karpi kuivatada / parandada ning kaaslaste seljakotist välja võlutud rull MacGyveri teipi, 2 nipukat ja naiste loomingulisus tekitasid aardele lõppkokkuvõttes tagasi nii karbilt eraldunud kõrvad kui lisaturvatud rippumiskinnituse…

Aitäh Karlile põhjuse andmise eest taaskord pikemaid geoplaane teha ja aarde eest ning Helenile /Salmele tänud oma otsingutele kaasa kutsumast, see oli üks väga mõnus pühapäevane käik :).

Parandamisel ;)

Kuivamisel :)

 5 

Puhkusenädala lõpp kiskus ikka täitsa rappa :) Ja seda kõige otsesemas mõttes. Päikeselisi sügispäevi tuleb maksimaalselt looduses liikumiseks kasutada ja nii me ennast Võlla raba poole sättisimegi. Kodus sai ka natuke eeltööd tehtud- kaarti uuritud ja logisid loetud. Selle põhjal otsustasime peitja soovitatud parkimiskohta ja lähenemissuunda eirata ning läksime hoopis Tõhela poolt. Viimasel põlluvahetee jupil sõitis meile vastu üks traktor ja selle kabiinis olijad vaatasid küll selliste nägudega, et kuhu te oma linnaautokestega trügite, kuid me ei lasknud enda plaane rikkuda ja parkisime põhupallide kõrvale end ära. Jube tuul oli tühjal väljal, seega kähku räätsad näppu ja raba poole punuma. Tundus, et kõige raskem osa ongi see kraavi ületus, sest esmapilgul ei märganud ühtegi võimalust. Jalutasime natuke edasi-tagasi, kui leidsime koha, kus kaks betoonpaneeli risti üle kraavi. Veetase oli küll nii kõrge, et paneelid umbes 20 cm vee all, kuid siiski oli sealt võimalik lihtsa vaevaga üle saada. Edasi natuke võsas ragistamist ja olimegi rabas. Väga mõnus astumine ja üldsegi mitte pikk matk. Endalegi ootamatult kiiresti olime aarde juures. Kahjuks polnud avanev vaatepilt rõõmustav, karp oli lahti ja kummuli puu alla maas, kogu sisu läbimärg. Ega muud üle jäänud, kui kotis olevad vähesed abivahendid välja kraamida ja tegutseda. Kuivatasime sisu, teipisime kaanele külge tagasi kõrvad, tuunisime riputussüssteemi. Umbes pool tunnikest kulus seal kolmekesi aktiivset toimetamist ja kui kõik sai korda ning meil seismisest juba jahe hakkas, siis seadsime sammud tagasi auto poole.
Väga ilus raba, üldse mitte hull maastik ja mõnus seltskond tegid meie ennelõunase rabaseikluse väga nauditavaks. Suur tänu ilusasse kohta juhatamast!

Kraaviületus

Raba teeb ikka tuju heaks

Enne

Pärast

Leitud.

 4 

Soontaki matk sai sihuke lihtne ja tsiviliseeritud, tahtsin enne päeva lõppu veel ühe natuke metsikuma retke teha. Võlla tundus just paras. Soovitatud parkimistasku oli teetolmus rohelisest valkjashalliks tõmbunud, aga mu auto pole selles osas eriti nõudlik ja keeras end sinna mõnusasti puhkama, kuniks rabas ära käin.

Põuast hoolimata leidus kraaviäärsel metsarajal üsna vesiseid kohti, madalapõhjalisega siin kuigi kaugele ei sõidaks. Algus oli pikalt igavapoolne, aga purdepunktile lähenedes vahetus suvaline võsa hõredama kaasiku vastu, mis koos pilvetupsudes sinitaevaga lõid teatava Navitrollaliku meeleolu. Lisapunktina antud purre ise on kaputt muide, keskelt pooleks. Sain sealt küll jeli-jeli üle, kuid pidin selleks peaaegu spagaati laskuma. Ega ta inimest enam eriti kanna. Koprad on aga mitmeid uusi purdeid rajanud, tagasiteel pääsesin näiteks üsna kergesti üle Mustoja sealt: 58.479694, 24.009539. Eks seegi sild ole ajutine muidugi.

Teisel pool kraavi veel veidike võsaragistamist ning edasi juba see, milleks tuldud - piiramatud kaunid vaated klassikalises "päris" rabas. Võlla soo olevat Eesti suurim soo isegi. Peaks tõesti tulema pikemale päevamatkale (või miks mitte mitmepäevasele) väljaspool liikumispiirangute aega. Usutavasti hoolitseb Karl või keegi teine selle eest, et ka geopeidulised ahvatlused taas rappa kutsuksid :o)

Aarde juures avanevad vaated olid eriti kaunid. Jätkuvalt imestan kui keerulisi kõverikke rabamännid oma okstega oskavad moodustada. Logiraamat võttis muigama, sihuke macho aktsendiga teostus :o) Maastik võiks ka 4.0 olla, ärge laske end raskusastmest hirmutada, midagi hirmsat siin pole. Aitäh, rabaskäigud kosutavad alati meelt!

Endine purre

Uus purre

 1 

Tänase päeva viimane rabaaare. Autoga sain soovitud parklast kilomeetri jagu edasi sõita aga siis oli teel ees sügavam rööbas ja edasi jätkasin juba jalgsi. See oli tänase päeva lühim rabamatk aga kuna rabakilomeetreid oli päeva jooksul kogunenud juba tublisti rohkem kui 15, siis oli astumine juba üksjagu väsitav. Võrreldes Nätsi rabaga oli siin laugastik tagasihoidlikum. Aare ise oli rabale tüüpiline ja igati heas korras.

 3 

Vaevu jõudsime märgitud parklasse kui juba tuldi meile üle tee olevast majast vastu. Esiteks soovitati auto kõrval olevasse parklasse jätta ja teiseks hoopiski teist lähenemisteed rabale. Algne valik olevat liiga igav ja traktori poolt ilmselt ka liiga rööpasse sõidetud. Võtsime siis ise rabamatku korraldava mehe sõnu kuulda ja liikusime Tõhela poole, mõeldes, et saame ilmselt alati ka sealtpoolt kaardil märgitud purde poole läheneda. Seda polnud aga vaja teha, sest saime sisuliselt kohe üle teise purde ning rabani välja ja sealt pea otsejoones ka aardeni. Seega suured tänud teejuhatajale, saime tõenäoliselt oluliselt sirgemat ja mõnusamat teed aardeni minna. Ja tänud ka peitjale, oli mõnus räätsamatk!

 1 

Tänud aarde eest! Mõnus!

 1 

Otsustasime täna ennast natuke testida ning külastada seda raba aaret. Samas tahtsid ka kingitud räätsad katsetamist. Kokku parklast kuni aardeni ja tagasi, tuli sutsu üle 6 kilomeetri millest 4 oli kena jalutamine kuid purde ületamisel sai ka 4,5 palline raskusaste kinnitust. Kõik kulges hästi ja logi sai kirja. Aare korras. Tänud

 3 

Mnjaa-Nedrema grilliplatsil oli Kaupo see mees kes pigem hoidis ennast toitumisega tagasi,pidavat muidu olema liiga raske liikuda :) Ega ma ise ka söömisega üle ei pingutanud.Imelikul kombel jätkus energiat kogu matkatiiru lõpetamiseni.

Aga jah,eks selle "purde" tabamine oligi väga tähtis,et üldse aardeni jõuda.Punaoja ületamine läks probleemideta,ainult üks paarisaja meetrine lõik oli küll väga hull,sain ka lõpuks jala märjaks,ja kohe põlvist saadik.

Aarde logimine toimus juba loojuva päikese taustal.Ja jäigi ainult üks aare veel minna 5 km tagasiteel autodeni.

 10 

Võlla raba külastust ootasin täna väga, jäi see ju eelmise Nätsi-Välgumihkli rabamatka ajal käimata. Väike kahtlus käis paaril korral täna peast läbi, äkki me siia ei jõuagi.. arvestades tänase matkapäeva raskusastet oli võimalus olemas, et keegi julgeb välja hõisata mõtte, et jätame selle Võlla järgmiseks korraks..;) Õnneks või kahjuks keegi isegi ei maininud sellist võimalust. Tänaste vahvate matkakaaslaste värvikatest logidest võib lugeda toredaid kommentaare. Meeldis Maire mainitu, et Välgumihklist otse Võllasse ei olnud hea mõte;) Ei olnud ilmselt jah.. kaunis raba asendus mingil hetkel roostiku ja võsaga, põlvini lumelörtsis ja isegi vees sumpamisega, lootusega leida purre.. Õnneks saime ka purdeta hakkama ja varsti leidsime end taas rabast, millise pärast selliseid matku ette võetakse. Vahetult enne päikeseloojangut saime nautida kauneid värve pimenevast taevas. Mõned küll unistasid uberist või päästekopterist, aga varsti olid kõik reipalt taas oja ületamas. Või noh, jääd ja lume kandevõimet testimas, mis enamikul ebaõnnestus. Mina sain siin ka lõpuks saabaste sisse piisava hulga vett, mis kuni autoni varvaste vahele mulksuma jäi. Loojuv päike sundis sammu kiirendama, Nätsi aare ootas ju veel järge.

Aitäh Karlile selle mõnusa väljakutsuva matka eest. Kuna nüüd oli juba tagasitee ehk kilomeetrid lõpuni aina vähenesid, unistasid kõik juba lootusrikkalt, et kevadel või suvel või hiljemalt sügisel oleks põhjust siia jälle tulla;) Mina küll tuleks hea meelega.

Veekvaliteedi ekspertiisigrupp

Tuleb osata nautida

Naudime hetke

Veel valgustab

Test: võidab see, kelle jalanõudes on kõige rohkem vett

 15 

Välgumihkli juurest siia tulema hakates mõned seltskonna liikmed olid juba nõrkemas ja suremas, siis peab ütlema, et mu samm oli päris reibas. Joonlauaga mõõdetuna 3km - mis see siis ära ei ole! :) Aga et mitte otse minna, siis läksime (õige pisikese) ringiga. Väidetavalt pidi seal purre üle oja olema. Marssisime üle raba, siis läbi rabametsa, siis läbi pilliroo ja jõudsimegi lagedale. Purret ei kuskil. Algul ei olnud ka oja ei kuskil. Selle siiski leidsime, kitsukese, voolava veega. Purret ikka netu. A polnud ka lugu, kuna siit sai niisama üle kalpsata. Jaksu jagus kõigil ning saimegi jätkata. Ikka otse üle mätaste ja laugaste ning peagi juba navigaator teatas: saabusid sihtkohta! Nõrgemad kukkusid lumele ja sookailu puhmastele pikali, tugevamad logisid. Kell oli pool 4, päike loojus. Kuna nüüd ei olnud vaja enam kaugemale minna, vaid tee viis ainult lähemalt autole, siis see mõte tundus väga lohutavana. Hakkame mehed minema.. naised ka! Tänud rappa kutsumast!

..ja päike loojus

 11 

Päeva kuues aare. Välgumihklist panime otse siiapoole teele. SEE EI OLNUD HEA IDEE. Kõik olid juba veidi väsinud ja ma ei suutnud leida mitte ühtegi head mõtet, miks ma selle kõigega nõustusin. Oja juurest sain paar peotäit lisaks lumele juua ja natuke tuli eluvaim jälle sisse. Aarde juures viskasin ennast mättale siruli ja ütlesin teistele, et ma võin täitsa vabalt siis järgmisi ootama jääda kui uber pole nõus järgi tulema.

 10 

Juba Välgumihkli aarde juures olin mina läbi. Aga läbi oli ka Maire, no loomulikult - meil ju kõige lühemad jalad! Tagasi auto juurde ja loota, et tulen järgmine kord uuesti, seda mina ei näinud, sest iga korraga ju potentsiaalsete kaaslaste arv väheneb. Liiatigi siis istuda autos ja oodata teisi, no ka ei olnud hea mõte.

Kõige rohkem vihastas see, et kodus ja töö juures on komme, piparkooke ja maiustusi kausid kuhjas täis ja jookidest riiulid kaardus aga et kaasa midagi võtta, no niipalju oidu ju inimesel peas ei ole.

Jõudsime aardeni aga kes logis, mina ei mäleta. Vaevalt sain ma pikali lumele visata kui ähvardati hoopis maha jätta. Hakkasin venima...Nätsi poole.

Korra vaatasin üleõla tagasi ja nägin, et päike hakkas loojuma ja vot see oli ilus. Viisakas inimene tänab ja seda ma olen, aitäh Karl ilusa päikese eest!

 15 

Välgumihkli juurde jõudes olime väsinud ja nüüd tuli veel 3km edasi sumbata. Oleksime tahtnud võimalikult otse kõndida, aga targemad mehed teadsid, et raba keskel on jõgi ning targem on võimalikult kitsast kohast üle minna. Koordinaadid mõõdeti välja ja läksime kohale. Sealt oli oja meetri laiune aga tugeva vooluga. Õnneks kaldad olid tugevad ja saime probleemideta üle. Vahepeal saime ka tugevama maa peale kõndida aga ega see kaua kestnud. Vahepeal oli täiesti lootusetu sumpamine, pidevalt olime põlvini sees ja tahtmatult tegime üksteise sügavus rekordeid üle. Mul jälle vedas sest põlveni sisse lennates oli all pool vesi, aga üleval samblik ning jalad jäid kuivaks. Varsti avastasin, et püksisäär on kummikust välja tulnud ning see üleni märg. Andis raskust juurde, aga kummikusse seda pistma ei hakanud, muidu oleksid kummik seest märg. Kui lõppude lõpuks kohale jõudsime, siis kolm meist oli siruli maas nagu kanderaami ootaksid. Ainult Merlel oli kamba peale liiter vett kaasas ning see sai siin otsa. Kuna autoni oli veel 5km vantsimist, siis pikalt ei peatunud ja hakkasime tagasi tiksuma.

 3 

Välgumihklist sai otse siia tuldud. Ega see kerge ei olnud, aga lõpuks jõudsime kuidagi kohale, tänud.

 1 

Peetri ja Paavo kirjeldustele on suht keeruline aasta ja kolm kuud hiljem miskit originaalset lisada.
Mälestus ühest ägedast rabakülastusest saadab mind veel kaua. Sel hetkel ma ei kujutanud ette, et järgmine päev Nätsi rabas oli veel meelierutavam. Ei kujutagi ette, mitme päeva naerukogus sai nendel päevadel ära naerdud :D
Karl, meie täname ja kallistame!

 4 

Täna oli plaanis tubli rabapäev - Võlla, Nätsi ja Urita. Aga alustame ikka esimesest, ka pikim teekond saab ju alguse esimesest sammust. Ebatavaliselt saabusime parklasse Piia musta madala GeoLambroga, sest arvasime, et suurelt teelt niikuinii poleks edasi sõitnud. Tegime parklas georiietumisvooru ning hakkasimegi tatsuma. Ette rutates ütlen ära, et sammusime mõnusad 7.7 km nagu viiteltki näha.
Kuskil olla purre, aga me leidsime, et miks mitte esimesest kopratammist üle kapata, sest vett lihtsalt eriti polnud. Ja siis hakkaski raba. Seal ikka vett jagus, aga meie õnneks vaid laugastes. Ühes kohas avastasimegi end ligi 10-meetrise veeriba ees. Kas minna ringi või ujuda, selles on küsimus. Kuna ilm oli niikuinii kuum ja meeled head, viskasin pikemalt mõtlemata kummikud ja koti üle vee, et ei saaks ümber mõelda :D Ja nii me seal riburadamisi paljalt üle lauka mulistasimegi. Esimese eelis oli vähegi puhtam vesi ;) Pea pooltund hiljem olime kõik taas kuivad, riides ja edasi liikumas. No ja siis olimegi aarde manu, mille leidmine oli lust ja rõõm. Tähistasime seda barankade, õlle ja piiiika puhkepausiga. Kohe nii pika, et juba sai selgeks, et teistesse rabadesse täna vist ikka ei jõua. Või noh, et ei hakka punnitama, sest - aare päevas hoiab meele rõõmsa.
Tagasiteeks valisime pisut teise marsruudi, kus enam ujuma ei pidanud. Samuti saime nautida teistsugust kraaviületust, mina kohe eriti kõrge joonega mööda kuivanud ja langenud puud. Ja siis jäi vaid lugusid vestes kand ja varvas mööda rohust teed tagasi autoni astuda.
Karlile palju tänu mõnusa mitmetunnise matka, rabas ujumisvõimaluse ja kauni paiga eest! Aardega oli kõik kombes. Otsustasimegi, et lähme nüüd Pärnu Villasse lulli lööma ja toredat, ühe aardega geopäeva tähistama. Ja homme tuleme uuesti siiakanti, Nätsisse müttama. Mõeldud, mõeldud. Küll oli ikka hea meel, et siia jääga rassima ei tulnud, vaid saime soojal ajal ujuda ja muid värve peale valge näha. Lust ja lillepidu!

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1123359072

 11 

Kutse Pärnusse tulla oli juba pikalt olemas. Reedel ei jõudnud, kuna tööd olid meeled nüristunud ja otsustasime mitte riskida. Kuna MarjelPaavol ka justkui kiiret polnud, siis hakkasime hommikul Tallinnast rahulikult kulgema. Seekordseks muutuseks oli, et erinevalt tavalisest Paavo Hummerist, otsustasime seekord rappa sõita Piia Lambroga (minu jaoks jaotuvad veinid paremaks kui "Monastõrskoje Izba" ja sellest halvemateks ja autode vahe tuleneb sellest, kas sisse saab istuda või tuleb kükitada). Ja polnud hullu, Lambro sai isegi kruusateedel hakkama. Seekordne rabaretk tõi siiski välja ka ühe väikese eelise talvisete matkade kasuks - suvised sääsed. Kulgesime siis need kilomeetrid neid vapralt eirates või tõrjudes, lootuses et rabal olev tuul ajab need kodudesse tagasi. Veetase oli madal, leidsime ühe kopratammilaadse toote, mille kaudu ületamine oli lausa lust ja siis peagi oligi raba. Rabal särav päike laksas, aga meile alustuseks täiega. Üksteist ergutades suutsime ikka esimese joogipausi esimese laukani venitada. Aga seejärel saime rabailust ja vedelikust inspiratsiooni täiega. Paarsada meetrit peale pausi avastasime, et õõtsuv pinnas on läbi ja kõndida tuleks taasi. Kuigi minna oleks tulnud vast paarsada meetrit, kui sedagi, tekkis kohe idee, et äkki hoopis ujuks üle 5 meetrise veetakistuse. Et ei tekkiks kahtlusmõtteid lennutati kummikud kohe teisele poole ja peagi olid juba esimesed laukas põhjamuda ülesse kergitamas, et järnevad ei peaks põhjatut vett kartma. Mõni sai kiiremini teisele kaldale, teine kartis jällegi sookolli (polnudki selge, kas teda või temakest), lõpuks olid kõik teisel kaldal ja kulg sai jätkata. Juba selles rabas selgus, et pinnas imeb endasse ühte inimest enam, kui teist. Olin sellest väga pettunud, kuna kui Jeesus kõndis üle vee, siis ka rabas peaks kõndimine ja ebakindla pinnase ületamine olema seotud usuga, aga just mina pidin sageli olema see, kes ringiga läks (sealjuures jõudis nii sageli esimesena kohale.) Nulli jõudsime kõik koos. Logisime, ja siis toimus meie ühistele rabakulgemistele nii iseloomulik lebotamine nullis, Piia oli mulle seljakotti pistnud minibarankasid ja neid me siis maiustasime, sest matkavõileivad ootasid truult parasjagu omaaega Pärnus külmkapis. Otsus Nätsisse täna mitte kulgeda ja tegeleda selle nautimisega, mis juba saavutatud oli, see oli küll kõigil ühine. Eks lõpuks muutus ka lebotamine tööks ja siis oligi taas aeg hakata end hellitama tagasiteel kohatava ilu ja kuluga. Veidi erineva me selle tagasitee kujundasime, seetõttu jõudsime küll fotodelt tuntud kohale, aga selles kohas veetakistuse ületamine oli tegelikult keerulisem, kui see mida minnes kasutasime. Pärnus möödaminnes veel ühe aarde meie Piiaga logisime ja siis suundusime tädi Roosi juurde õhtusööki nautima. Tädi ennast küll kohal polnud aga siresäärseid prinkis ettekandjaid oli meiel Paavoga silmailuks küll, Toit oli teadagi hea, seltskonnast rääkimata. Päev sai super, päev oli selline kus sai elatud

Niipalju siis veetakistusest

kõndides ei saa

tagasiteed pole

julgeim

kõhkleja

saavutusrõõm

väljakutse

lebo nullis

 5 

Oo Suur Geojumal, oli see aga katsumus! Nätsilt tulles olime veel päris krapsakad, aga ei osanud ette kujutadagi, mis sellest matkast välja tuleb. Parkisime auto ilusasti raja algusesse ja autost välja tulles nentisime, et Viruna koerad (hundimurdjad) on täitsa lahti. Õnneks tuli ka peremees uudistama, mis toimub, ka koerad nuusutasid meid üle. Kuna meie esimene kutsa oli sellest majapidamisest pärit, siis jätkus juttu pikemaks. Seletasime, mis meil plaanis, siis peremees Mart ainult muigas ja soovis edu. Hakkasime astuma, jõudsime nn purdeni. Proovisime nii ja naa, aga millestki jäi puudu, vist julgusest teha ilma toeta pikemad ja kiiremad sammud langenud puu tüvel. Teadsin, et kui nüüd alla anname, siis siia enam nii naljalt tagasi tule. Läksime mööda rada edasi ja mingi aja pärast leidsimegi hea koha oja ületamiseks. Õnnelikult üle, hakkasime astuma. Mingi aeg märkasin, et kisume nagu paremale, korrigeerisin suunda ja jälle edasi. Varsti vaatasin kaarti ja jälle paremale kaldunud, ei saa aru: ei ole kunagi varem sellist jama olnud ja loodan, et ka kunagi enam ei tule. Terve matka aja oli geokotermann meid paremale meelitamas, kuni märkasime, et hoopis suure hooga aardest kaarega mööda pannud. Lõpuks saime logi kirja ja tagasi. Tagasitee läks paremini, kotermann oli vist väsinud ja meie ka. Ei ole tahtnud isegi nädal hiljem vaadata, palju me rabas maha müttasime, aga tagasiteel, peale oja ületamist, oli rajal käänakuid palju rohkem ja tee oli palju pikem kui sinna minnes. Tagasi jõudes sai veel pikalt Viruna peremehega juttu puhutud, lõpuks mina andsin alla ja lubasime teine kord tagasi tulla. Muide, kes tahab pikemat matka Võlla rabas ja ööbimist, siis võtke ühendust Mardiga: www.viruna.ee

 7 

Nätsis Hannes küsis, et mis nüüd. Keegi väga midagi ei arvanud ja marssisime rõõmsalt edasi. Minnes sattusime laugastikku peamiselt laugaste pealt läbima. See oli kergem, kui tagasitulek, kus sattusime kuidagi laugaste vahelistele külmunud mätastele. Ometi oleme kaardi järgi läbinud laugastiku risti.
Võtsime suuna mingile metsatukale ja varsti olime kõrkjate vahel. See jää tegi väga kahtlast häält. Alalhoidlikumad tüübid väga jõe lähedale ei roninud, piisas üsna kaugest pilgust, et mõista, et see koht ei kanna. Mingid allaandjad me pole, nii et kasutasime metsavööndit, et leida parem paik jõe ületuseks. Vahva oli vaadata, kuidas vesi rabast alla jõe poole voolates jäätunud oli. Sookailu lõhn uimastas ja peagi leidsime jões kordades kitsama koha, mida Hannes kohe julgelt ületama asus. Õnneks õnnestus. Nii temal kui teistel. Mööda rajakest tõusime Võllale ja saime siinsetel laugastel kulgeda. Päike oli jääle hävitavalt mõjunud, kuid me saime oma käigud õnnelikult tehtud. Aare leidus kenasti ja tänan Liisit taipliku mõtlemise eest lapsemeelsetele vanematele kommid kaasa anda, millest minagi osa sain! Aitäh!
Sai veedetud jah, nagu Hannes mainis, 11km ja 2h 38minutit kvaliteetaega.

Jõgi

Võllas

 8 

Kulgemist alustasime Nätsi raba aarde juurest, Hannes julgelt selg sirge kõige ees. Järgnesime ja kuulatasime, kas ta laugaste ületusel tekitab väikse ragina-lainetuse lauka servani või mitte. Enne oja sattusime madalasse männikusse, siin tuul ei sakutanud ja tore oli avastada paaris kohas, kuidas raba üle ääre ajab, vesi paisunult jääs. Teejuht leidis parima koha Punaoja ületuseks ja nii me rabast rabasse astusime. Suuremate laugaste kaanel ma astuda hästi ei tihanud, sestap astusin serval- mättail ja külmunud õõtsikul. Peagi jõudsime kahe pika lauka vahele, panime nimed kirja ja tagasi Nätsi raba poole kulgema. Oja oli endiselt loodusliku sillana hästi säilinud, aga edaspidine pinnas oli muutunud. Päikese mõne tunnine mätaste, lumevaipade ja jäätunud pinnaste paitamine Nätsi rabas oli tekitanud palju vesist, vedrutavat ja pragunevat jalgealust. Möödusime Nätsi aardest 140 meetri kauguselt ja sattusime lahtise veega mätaste-mändide vahele, mitmes kohas lahtise rohetava veega laukaservale ja raba servas ei olnud enam jäävälju, kus liugu lasta. Nätsti ühes kohas Nätsi rabas õnnestus ühe jalaga korraks sisse vajuda. Vesi kummikusse ei jõudnud ja tuul kuivatas autode juurde jõudmise ajaks märjaks saanud püksisääre. Super ilus päikseline rabas matkamise päev vahvate seltsilistega. Tänud peitjale.

Punaoja

 11 

Plaan oli sama mis muhujanilgi - võtta Nätsi aare ära ja siis kohapeal vaadata. Kuigi, ega siin vaadata peale raba suurt midagi polnudki, olud olid suurepärased ja mööda külmuud raba jalutada on kordi meeldivam kui piki koertega? pikitud metsateed. Keerasime ninad õigesse suunda, kasutasime laugaste siledat jääd maksimaalselt - välja arvatud Krista, kes selgelt kindlamat pinda jalge all eelistab - ja kõndisime. Tõe huvides olgu öeldud, et kokkuvõttes oli ikkagi Krista see, kes ainsana suutis kuskil ühe jala põlvini rappa pista :). Jõge tabasime natuke vales kohas - seal, kus ta kõrkjane ja lai oli. Kõrkjatevahelise jääga on mul omad suhted, ja neid me siin edasi aretama ei hakanud, keerasime nina kõrvale ja otsisime kitsama koha, kus rabased kaldad kohe vastu jõge käisid. Sinna päike peale ei paistnud ja jõgi oli paksult ja korralikult jääs. Ja siis veel kilomeetrike või tiba peale laukaid, ja siis veel viiekas tagasi. Jõgi kandis endiselt ja labürinte suutsime veel huvitavamaks teha kui tulles. Ja kohad, mis rappa minnes kõlisesid jalge all, olid nüüd, napp paar tundi hiljem, juba lirtsuvad ja pehmed. Aga põhi on ikka kõva.

Kui autode juurde tagasi jõudsime, väitsid Mari kellad, et 11 kilti ja 2:38 liikumisaega, pausid maha.

Lahe - aitäh kutsumast!

 5 

Nii ma siis seisin Nätsi aarde juures ja mõtlesin mida edasi. Kuna olen oma iseloomult üldiselt laisk ja lisaks kardan nii kõrgust kui ka koeri siis ei jäänudki muud üle kui sammud Võlla poole seada. Vahemaa pisut alla kolme kilomeetri ja pinnas suurepärane. Ja ega selle kohta midagi eriti lisada polegi. Kõige suuremat raskust tekitas metsavööndi ja selles voolava jõe läbimine. Selleski polnud tegelikult midagi rasket. Vaja ainult vaadata kuhu astud. Peale selle läbimist jäi ainult puhas rõõm ja logimine. Tagasi Võlla-Nätsi-auto kulus pisut üle poolteise tunni. Tänan ja kiidan peitjat!

 5 

Peale edukat Sorgu saare külastust oli jaksu veel sees. OOO-aare aga sellise külma tuule talumisega terve hommik enam ei tõmmanud. Lisaks olin seda üritanud juba sarnaste ilmastikuoludega vallutada, oleks nö. lihtsalt logimise mõistes sinna läinud ja ei tundunud vähemalt praegu huvitav. Aga sestap teel kodu poole idanes peas, et ühe suvisel ajal keerulisemalt vallutatava aarde võiks ikka tasku ära pista. Kuna Nätsi raba juba võetud, tuli saba Sorgu mitte lastes ka Võlla ära võtta.

Ja oligi ütlemata lihtne. Küll ei hoolinud ma peitja parklast, alles kodu jõudes sain nüüd aru, et mingi parkla moodi asi oli. Kuna mõned kuud tagasi sai üks äärmiselt loogiline lüke tehtud, ehk esiveoline auto nelikveolise vastu vahetatud just selle eesmärgiga, et Geopeitus on haige haava südamesse löönud, siis seekord panin metsasihi lõpuni välja. Jääd oli piisavalt, et mudasse mitte ära uppuda, küll pidi haigeid põlluvaheteid rühkima kuna puiduhakkurid ummistasid suuremad teed ära.

Siis hiljem oli kui jalutuskäik pargis, kus kõik ühtlase kõrgusega maastikul. Suvisel ajal oleks tõesti 4,5 see maastik, praegu annaks soliidse 2 selle hindeks ja sedagi kraaviületuse eest, kus pidin ükshaaval koeri üle loopima ja ise hiljem järgi.

 3 

Peale Nätsi raba külastust, suundusime järgmisele väljakutsele. Peitja poolt märgitud parklas ootasid meid kohalikud neljajalgsed, kes oma kohalolekust häälekalt teada andsid. Veeresime veidi edasi ja leidsime järgmise sihi, kust aarde poole ründama hakata. Paari kilomeetri jagu metsas ragistanud, jõudsime paljulubatud purdeni. No kuskilt peab ju päevase adrenaliinilaksu kätte saama. Kirjelduses märgitud parkla võiks tähistada hoopis teeotsana, mis purdeni viib. Muidu võiks arvata, et see viib mõnele kohalikule põllule. Kui järgmistel otsijatel auto taksikoerast palju kõrgem ei ole, siis soodsate ilmastikuolude puhul, on mõttekam üldse Nätsi poolt läheneda. See mööda jõeäärt, kopraurgude vahel jalutamine ja hard-core purre, pole seda ringi väärt. Teisel pool ei ole purre ka nii extreem.

 3 

Võlla ja Nätsi raba aarded. Neid olen juba algusest peale nillinud, aga suvel üksi minemiseks vähe kogemusi ja julgust. Aga nüüd olnud külma piisavalt, et julgelt tunda. Igatahes väike puhkus pooleli ja mis võiks olla parem viis seda veeta kui väike rabamatk :). Võlla rappa läksin vastavalt "juhendile" - parkla(mis oli ligipääsmatu madalapõhjalisele) ja purre. Teeotsas oli ootamas üks ivane pirakas koer, kelle tõttu oleks asi isegi peaaegu katki jäänud, aga ta tüdines ära ja lasi mind matkama. Purde juures otsustasin ikka jää kasuks, üsna kõrge kukkumine siiski :D. Tänu kõvale pinnale sai suht otse minna ja suuremaks takistuseks oli siiski kohati isegi põlvini lumi - enamasti siiski "ainult" poolde säärde. Aga tuju hea ja rõõmsalt sai sumbatud aardeni. Tagasi autos oli veel tuju hea ja kohe ka mõte Nätsi oma ära võtta. Sellega juba keerulisem, kuna konkreetset sisenemiskohta pole ju viidatud. Sai uurida kaarti ja valisin sisenemiseks Haapsalu mnt serva. Mu valitud kohas jäid silma ka ühed jäljed, mis läksid raba suunas. Jälgedest leidsin ka ühe padruni ja eeldasin, et jahimehed. Aga rabas jäljed panid kahtlaselt aarde suunal ja vahepeal oli ka lumeinglit tehtud - vist siiski mitte jahimehed :D. Need jäljed siiski lõppesid kähku. Kas siis eelmine väsis või kasvatas tiivad. Ma panin aga edasi. Paksu lume, mitte khm minu pelmeenile sarnaneva kehaehituse tõttu XD, olid jalad juba parajalt makaronid ja viimane lõpp ja tagasitulek olid üsna rasked. Üldiselt muidugi oli väga mõnus matk. Kunagi võiks keegi kogenum võtta kaasa ka suvisel ajal rabamatkale :)

 3 

Lootsime, et külma on juba kuiva jalaga läbimiseks piisavalt olnud. Kahjuks päris nii siiski ei olnud. Kõigepealt vaatas vastu lai kraav, kuhu oli jääkirme vaid kohati peale tekkinud. Korraks pani juba mõtlema, kas rabas ikka saab saapaga hakkama.. Veidi läks aega, et ületamiseks paras koht leida ja olimegi üle. Natukesest metsatukast läbi ragistanud, kui saingi rabas jala märjaks. Õnneks jäi see esimeseks ja viimaseks nii valesti astutud sammuks. Edasi oli küll kohati märg ja jalg vajus, aga hoolikalt teed valides sai hakkama (kummikuga oleks saanud natuke muretumalt sammuda). Laukad olid kohati endale juba paraja jääkihi peale kasvatanud ja moodustasid mätaste vahele toreda silla. Tõsi küll, et ma ise oleksin võib-olla natuke kauem mõelnud, kas tasub sinna oma jalga tõsta. Miki aga testis, et kannab küll, ja nii saime vahepeal vahelduseks liugu lasta. Raba oli talviselt ilus, oli mõnus jalutuskäik heas seltskonnas. Aitäh siia juhatamast!

 10 

Mis pühapäeval ikka targemat teha, kui pisike rabamatk ette võtta. Kuni eelmise hilisõhtuni olin veel kahevahel, kas see on ikka hea mõte, kuid sisetunne ütles, et korraks on külm teinud raba kõnnitavaks, et äkki tasub minna nuuskima. Ja üleüldse, kui kahte aaret ei saa, siis vast saab ühegi (tegelikult sai ikka kaks). Ikka parem, kui niisama diivanil kassi silitada. Kass muidugi oleks valinud selle diivanivariandi aga täna ei olnud tema päev. Kohale jõudes selgus, et selles suures kraavis vesi vulises ning puutüved, mida mööda üle saaks, olid mõnusalt jääs. Kuidagi me siiski üle saime. Raba ei olnud midagi nii külmunud, kui arvata võiks. Ilmselgelt on seal maa sees veel kuhjaga soojust varuks, mis seda jääd tekkida ei lase. Metsa all tuli väga hoolega samme valida, rabas üllatasid laukad kõva jääkattega, mille servad jäävabad olid. Mätas vahel kandis, vahel mitte, kuid kummikuta ei soovita ronida. Mõni laugas oli üldse lahtise veega. Igatahes oli mõnus geopäev, tänan peitjat!

Raba ise on muidugi ilus. Korralik kõva jää kannab (ainult keskel siiski)

Suund tuleks võtta kusagile sinnapoole...

..üle selliste veekogude..

Osad puud olid veidi karedamad. Toikaga mõõtes me põhjani ei ulatunud - päris sügavad kraavid sealkandis.

Sellised kraavid olid kõik jäävabad ning puu loomulikult mitte. See oli nimelt mõnusa jääkihiga kaetud. Geopeiturit mingid pisiasjad ei seganud.

 4 

Henrikol tekkis kange tahtmine rabasse minna. Peatasin auto soovituslikus parklas ja küsisin Henrikolt veelkord, kas ta on ikka kindel. Poiss kinnitas oma sõnu ja nii me teele asusime, Henriko minu kukil. Esimesed 2,3 km kuni purdeni oli mõttetult igav astumine. Hiljem lugesin, et teiselt poolt oleks olnud lühem astumine olnud. Mingi hetk jõudsime purdeni. Õigemini oli sel kolm kõrvuti asuvat ülepääsu, millest meile tundus kõige kindlam ja mugavam kopratamm olevat.

Edasi algas ilusam osa teekonnast, raba. Raba servas sõime mõned peotäied mustikaid ja asusime teele. Esimesest laugaste labürindist pääsesime muretult läbi. Edasi jäi veidi lagedamat ala, mis kulges mätaste peal. Viimaks jõudsime järgmiste laugasteni ja peagi olime aarde juures.

Tagasitee kulges gepsu jälge mööda, ehk siis sama teekond. Väsimus natuke kimbutas ja kaasa võetud joogivaru hakkas samuti lõppema. Lohutas teadmine metsa servas ees ootavatest mustikatest, millega endid turgutasime. Lõpuks jälle igav teekond autoni. Kokku kulus aega 4 h. Aitäh.

 5 

Peale Nätsi rabas käimist otsustasin, et kuna juba siinkandis olen, siis lähen vaatan ka selle aarde nullis veidi ringi. Kuna kirjeldust polnud lugenud ja sõitsin nina GPS-is otse aarde poole, siis lähenesin aardele Tõhela küla poolt. Auto jätsin miski väikese puust putka juurde tee äärde ning sealt jäi veel aardeni u 2,1 km. Lükkasin taas kileriided selga ning võtsin räätsakoti näpuotsa. Algul kulgesin mööda metsateed edasi ning siis hakkasin otsima kohta, kus kraavist üle saada. Leidsin miski kopratammi laadse asjanduse ning sellest kannatas täitsa üle ronida. Peale kraaviületust võtsin suuna otse nulli peale. Raba alguses oli pinnas veidi väsitava võitu - räätsa ei vajanud, küll aga oli päris paks samblavaip, mis tahtis kohati põlvetõstekõndi saada. Miskite aegade pärast hakkas aga null õnneks vastu tulema ning peale mõningaid väiksemaid sõõre sain topsile näpud taha. Jällegi superluks kena paik aardele leitud. Räätsade kaasavedamine päris asjata polnud, käed said vähemasti trenni. Mõnus jalutuskäik, aitähhid peitjale! Kokkuvõttes kulus jällegi miski paar tundi.

 11 

Algselt vaatasin hoopis Endla raba uusi aardeid ja siis poetas Karl rappa sellise väljakutse - kaks 4,5 raskusega aaret. Täiesti tundmatus suunas. Kui kaarti vaadata, siis tundus veel hirmus õel laugaste labürint. Aga mõte tundus ahvatlev. Vaatasin labürinti ja pidasin plaani. Pakkusin Mihklile ka, et kas ta tahaks veidi värskes õhus jalutada. Seekord sai ikka korralikult eeltööd teha. Päris mitu päeva uurisime Mihkliga kaarti. Alustada plaanisime nii nagu Karl aardekirjelduses soovtab, tundus tehtav. Edasi valisin mõned sobivad labürindi punktid välja, mille kaudu minna. Eks eelmise aasta Kuresoo retkest jäi meelde, et korralik eeltöö on vajalik. Alustada otsustasime varakult ning juba 9 paiku olime parklas, kust oma matka alustasime. Aja orientiiriks võtsime kuskilt Karli logist, et tal läks nende aarete peale aega 6 tundi. Ilm oli kui telitud ja need õelad laukad - tegelikult nendes laugastes peitub kogu selle retke võlu. Vesi sillerdas ja sinisinine taevas peegeldus neist. Suur tänu Karlile, see oli vägev väljakutse! Aarde algne kinnitusaas oli järgi andnud ja järgmised rabarändurid võiks teibi või traadiga karbile uue aasa teha, siis saaks jälle riputada. Praegu sättisime oksa peale.

 14 

Pühapäeval potsatas mu postkasti kutse rabamatkale uute Pärnumaa aarete juurde. Võtsin pakkumise kohe vastu, sest räätsadega pole ma kunagi rabas käinud ja FTF-i võimalus keeras põnevust veelgi juurde. Laupäeva varahommikul sõitsin esimese rongiga Sauele, kust me sõitu alustasime. Plaanisime teha kõigepealt Võlla matka, siis sõita autoga teise parklasse ja teha Nätsi matka, aga välja kukkus hoopis teistmoodi. Pool üheksa olime soovitatud parklas ja üheksa ajal liikusime juba vapralt mööda kraavikallast, räätsad käes. Päris kiiresti jõudsime purde juurde. Olin ületanud juba 25% purdest, kui Maris märkas, et purde kõrval on vesi madal ja saab vabalt teisele poole jalutada. Ronisin siis tagasi ning tulin ka läbi vee, purde ületamine tundus liiga riskantne. Pärast väikest metsatukka algaski raba. Räätsadega oli mõnus käia, isegi kuival pinnasel ei vajunud jalad sügavale puhmaste vahele nagu kummikutega kipub juhtuma. Mul libises kummalistel põhjustel iga saja meetri tagant kand räätsa seest välja. Matk muutus põnevaks, kui jõudsime esimest korda vesisele pinnale. Olin kuulnud, et rabas maapind "õõtsub" jalge all, aga ei osanud seda eriti ette kujutada. Nüüd sain tõdeda, et maa tõesti vetrub nagu oleks batuudil :) Laugaste vahel seigeldes me hätta ei jäänud, sest Maris oli korralikud värvilised ortofotod välja printinud. Nullis leidsime aarde maast, teip oli järgi andnud. FTF läks kirja 10:30. Suskasime aarde oksade vahele, praegu peaks püsima. Aitäh!