Valipe

Siinkandis olles ei hakanud sellestki aardest kinniste silmadega mööda minema. Teostus meenutas natuke ühte Saksamaa aaret. Vahva leid, aitäh!

Leitud vana puu ja pealuu ka nagu lubatud. Muudest seiklustest loe Tohuvapohu logist.

No nii, päeva pärl. Kõige kauemaks meelde jääv leid tänasest päevast. Oleks natukenegi süvenenumalt kirjeldust ja logisid lugenud või oma pead kasutanud, oleks Richardi juurest jalutanud, aga kuna geps suunas raja teise otsa, siis asusime autoga sood vallutama. Tsiisas, mitmeid kordi käisin enne mingit mülgast autoga ründamist jala vaatamas, et mismoodi sealt mõistlikum oleks läbi saada ja kas üldse on võimalik saada. No oli, aga ühte kohta oli keegi paekivi latakaid tee tugevdamiseks pannud ja nendele sõites vist üks neist pääses ratta alt natuke kehva nurga all auto põhja uudistama. Natuke kõrvad kikkis kuulatamist, aga kuna auto töötas esialgu tõrgeteta, siis sai peaaegu unustatud, kohe terveks geopäevaks, aga kui mingi nelja viie tunni pärast kodu poole suundusime, lõi õlitaseme märk põlema ja edasi läks juba igavalt. Kindlustusse helistamisest kuni puksiiri saabumiseni läks kaks tundi, hea et olime Harju-Risti kiriku juures, sai seal kõik kenasti läbi vaadatud ja loetud ja pikemalt niisama jalgu kõigutatud. Ja millelgi uue päeva numbri sees sai kojugi. Õnneks puksiirijuht halastas ja tegi väikese jõnksu sisse, nii et saime kilomeetri kaugusele kodust, muidu oleksime pidanud Reval Auto juurest rohkem kui poole rohkem astuma. Igatahes nüüd käivitus mul uus programm - kodu puhtaks, kuna muud Jaanipäeva plaanid autota tunduvad teostamatud. Ah jah, aardest. See oli seal ja selline nagu lubatud. Tegelikult saigi selle aarde leidmisest või õigemini teest selleni, sündmus, mida me ju otsati otsime. Mulle meeldis, kuigi nüüd olen mõnda aega jalamees, vähemalt senini kuni tööpäeva saabudes asendusauto saan. Aga sellega juba mülkaid ründama ei lähe, selleks vaja ikka oma auto taas kätte saada. Tänud peitjale selle emotsiooni ja aarde peitmise eest.

Siis väike jalutamine ja peagi kohal, tänud :)

Leitud

Leitud. Aitäh!

Tulime otse Richardi juurest. Eksida oli raske, radu oli täpselt üks. Keegi oli siiski sinna lõplikult jäänud. Aitäh!

 1 

Richardi juurest siia umbes kilomeeter. No vaatame, kaugele me oma Porgandiga saame. Täitsa hästi roomas nendes mülgastes. Just siis kui Dauno ümber pööramise kohta läks otsima ja mina logima, saabus üks mees suure maasturiga. Vanduma ajas.. teadsin küll, mida see tähendab. Et tema hiiglaslikud rehvid on meie teekonnale nüüd hullud porilaukad tekitanud. Meie keerasime oma auto ümber, maasturimees tagurdas. Ühes augus me siis end kinni leidsimegi. Maastur sõitis meie juurde tagasi, pani nöörid külge, tõmbas välja. Ühel laiemal kohal tõmbas maastur kõrvale ja lasi meid ette. Rohkem takistusi ei esinenud. Tänud aarde eest.

Leitud, logitud, tänan!

Autoga sai päris lähedale. Leidsime hea koha parkimiseks ja viimased 200 meetrit jalutasime kohale. Ilmselt lähenesime nii õigest suunast, et märkasime aaret juba kaugelt. Edasi suundusime naaberaarde poole jalutades. Aitäh!

Leidsin. Autoga esimese kahtlase mülkani ja sealt edasi jalgsi. Tänud mõnusa matka eest, ilm detsembri kohta soe ja tuuleta. Aardega kõik korras.

Raske uskudagi, et siin kunagi on elatud. Äge aare! Tänud!

Ilus ilm ja kena sügisene loodus, aare korras, aitäh!

Mõnus jalutuskäik kollase metsa rüpes. Aitäh!

Kui naaber aarde juurde minnes, põrutasin sellest hooga mööda, siis tagasi tulle, hoidsin rohkem nina telefonis. Aare ilmutas ennest kiiresti. Peale logimist imetlesin veel natuke aarde katet ja siis võis jätkata jalutuskäiku ning teeveeres olevate mustikate nosimisega, mida oli siin kandis ikka tohutult. Tunne on, et enamikus need ka siia metsa jäävad. Suured tänud aarde eest.

Lahe maastik tõesti. Tekkis kohe mõte, et siin tuleks üks lahe pikem rattamatk korraldada, piirkond ja võimalik marsruut kõrva taha salvestatud. Aitäh peitjale!

Tee oli kohati kõveram kui see, mida kaardil üldse polnud, aga kohale ta viis. Panime nimed kirja ja suundusime Richardile külla. Aitäh peitjale.

Poleks uskunud, et sellisesse sohu on selline kõva ja hea tee rajatud ja võta ainult kätte ning jaluta. Lähenesime lühemalt poolt. Jalutasime vaikselt. Mets juba rohetab.

Tulin kogemata Vanaküla poolt, just nagu soovitatud, nagu nüüd kirjeldusest välja loen. Või mis kogemata - eks peitja ole naaberaardega selle eest hoolitsenud, et täpivärvija automaatne geoloogika ikka pigem õiget suunda eelistaks :o) Koht ja hääled, muidugi meeldivad, ega säärast geopeiturit meie maalt vist naljalt leia, kel loodus sügavalt hingelähedane poleks. Aitäh kutsumast!

Vat seda maaomaniku piilukaamerat ei taibanud tõesti märgata, alles praegu tagantjärele mõtlen, mis sinna kaadrisse võis jääda :D Einoh, kui ta kuskil nulli läheduses oli, siis ei midagi erilist. Aga kui "terane poiss" Richardi juures parkimiskoas, siis näiteks riiete vahetamine. Ok - tegelikult mu püksid pole kuigi häbelikud nagunii. Lihtsalt viisakas oleks pildipurgi kohta mingi hoiatussilt välja panna, muidu mõni tuleb veel lips viltu ees vms :P

Leitud,aitäh!

Tänud aarde eest!

Raja alguses oleva tara sees sarvilisi ei kohanud. Väga lahe matkarada. Kord natuke kõrgemat metsakest ja siis pehme soine-vesine maastik, mille keskel kitsas kuiv rada tammil kulgemas. Tänud peitjale.

Auto jätsime Richardi juurde ja sealt jalutasime siia.Tänud peitjale.

Jalutasime Richardi juurest siia. Tore tulek oli. Kõigil olid keebid kaasas, nii et vihmal polnud põhjust sadada. Seega mõnus matk oli. Aitäh!

Kuna ei ole vaja oma auto maastikuvõimekust kellelegi tõestada siis jätsime ta kilomeeter enne aaret maha. Nüüd logi kirjutades vaatan et ühe kättesaamatu kuid siiski vist saadaval aarde kõrvale. Sellega siin läks hästi. Aitäh!

 1 

Lähenesin ülevalt ja esimese hooga jätsin auto esimese võsasema koha juurde. Jalutades tundus see ainult pisike lõiguke olevat ja edasi jälle kena tee. Läksin autoni tagasi ja rammisin end läbi, kuni aardeni jäi nii paarsada meetrit. Aare ise tervitas juba kaugelt, kuid aardevalvuritest põdrakärbsed tegid elu keeruliseks. Tagasiteel leidsin keset teed mingi autojupi vedelemast.. lähemal vaatlusel selgus, et see mu enda auto lumelükkaja.. Korjasin ta kokku ja siirdusin edasi Suurekivi ära tegemisele. Tänan.

Siit siis algasid päeva vintsutused. Parmud, sääsed, kärbsed ja puugid ning 2km rännak. Tee oli kohati väga hea, aga siin-seal mõni soonik vahepeal. Kogu aeg arvasime, et mingi surnud looma pealuu, aga kohapeal oli üllatus suur. Aitäh.

Lähenesime aardele mööda männimetsa....vastava autoga sai päris kaugele...oleks saanud ka ilmselt nulli aga meeldivam oli teha üks kilomeetrine matk pärastlõunases metsas :) aare ise ehmatas hetkeks aga pärast pakkus kuhjaga nalja :) Aitäh siia juhatamast

Autoga ei proovinudki läheneda, kondimootor oli selle aarde puhul õigem valik.

Muidugi polnud ma lähenemiseks eeltööd teinud, nii läksingi guugli juhatuse järgi ja jätsin auto esimese suurema augu juurde. Edasi jalutasin 2 km metsateed pidi kuni aare jõllitas kaugelt vastu. Mõnus jalutus oli, tänud juhatamast!

Mõnda aega sai arutatud, et kummalt poolt läheneda ja nagu hiljem selgus, siis valisime ikkagi pikema jalutuskäigu. Tänud juhatamast!

Leidsime ka selle.

Siia jõudmine oli täitsa auguline, kuid tehtud see sai. Aare end kaua ei peitnud ning peatselt saime edasi rappuda sinnapoole, kus ma eelmisel õhtul olin otsa ümber pööranud. Aitäh!

Nii lambis kohas nii lampi stseeni pole ma varem korraldanud

3739.

Auto jäi eelmise aarde juurde, sest ka parima tahtmise juures siit edasi ei saanud. Väga mõnus jalutuskäik oli siin pärapõrgus. Aitäh!

Jätsime auto Richardi juurde ja jalutasime kohale. Väike mõnus jalutuskäik oli. Tänan.

 1 

Seda me kartsime, et autoga sellisel aastaajal kaugele ei sõua ja nii see oligi. Lund oli täpselt nii palju, et meil õnnestus kinnigi jääda. Lume labidas päästis hullemast jamast ja siis sai vastu võetud otsus, et jala edasi. Kokku tuli meie matk 8 kilomeetrit. Tänud siia juhatamast!

Aardekirjeldust lugedes tekkis ootus, et äkki võib seal näha jäänuseid kunagisest muinaslinnast, aga silma jäi ainult aarde peidukoht. Sellegipoolest oli mõnus jalutuskäik mööda teed, mis peaks maasturiga ikka väga huvitav olema. Pärast leidu tegime metsa all ühe sooja lõuna ja jätkasime geotuuri kaasaegsema tsivilisatsiooni poole liikudes.

Q2 juurest vaatasin, et läbitav tee viib edasi ja proovin, kaugele autoga saab. Paarkümmend meetrit saigi, siis tuli tagasi tagurdada. Jalutuskäik oli mõnus, vahepeal tekkis arusaamatus, kuidas mõni tavalise maasturiga kohale on jõudnud.

Naaberaarde juurest kulgesime tallataksoga kohale.Maasturiga saab ikka otse "treppi" sõita.Nimed kirja ja Richardi poole tagasi.Tänud!

Vaatasin, et on viimaseid seksikaid sügisilmu ja ei pruugigi enam ühtegi normaalset päikeselist aega tulla. Lükkasin mootorrattalt tolmu ja ajasin ta välja. Pole teisega sel suvel sõitnud pikemalt ku paar kilomeetrit. Ja kus auto jääb hätta, seal kaherattaline viis mu lausa letti. Parkisingi ratta selle aarde kõrvale ja viisakusest läksin ja võtsin veel kaugema aarde ikkagi jala, et sügislõhnu ja värve endasse ahmida. Tänud peitjale, muidu siia ei tuleks.

Ega Peetri logile enam miskit lisada ei oskagi :)
Väga mõnus seenelkäik oli!
Täname!

 1 

Selle ja naaberaarde jätsime meelega sügisesse, et siis on mets täis punaseid pohli ja loodetavalt ka seeni. Pohladest oli Piial (siinkohal omamoodi sõnamäng) eelmise nädalaga täielik siiber saanud, seega plaanisime keskenduda seentele.
Auto jätsime kaugusesse, mis pakkus meile kokku lõpuks 13 km rännaku. Kohalejõudmisel oli küll tunne nagu filmis "Seenelkäik", andis alul isegi auto parkimiskohta otsida. Kohe saime venekeelse vestluskaaslase, kes alustuseks tutvustas meile seda, miks me metsas täna palju inimesi näeme. Ei, kõik ei otsinud loodusande, paljud otsisid vist 90-aastast taati, kes kuuldeaparaadi ja telefonita oli üleeelmisel päeval sõbraga metsa suundunud ja nüüd kadunud oli. Taati meie ei leidnud, küll aga tema otsijaid. (Taat olevat aga järgneval päeval, peale 3 ööd vihmases metsas, ikkagi seeneliste poolt leitud. Olevat pühkinud männiokkad õlgadelt maha ja plaanivat juba uut seiklust! Pagan, mina annaks vist psüühika tõttu esimesel öösel üksinda metsas olles alla, aga mine tea...)
Teine taas tore kogemus oli arusaamine, et inimesed korjavad ikka erinevaid seeni. See venekeelne metsakülastaja näitas oma autopagasit , mis oli täis puravikke. Meie kõndisime mööda metsaalust eelnevate järel ja saime ka kottide viisi kitsemampleid, samas olid mingid seened just ära lõigatud.
Kolmandaks oli taaskordne tutvumine põdrakärbestega. Minuarust on nad 30 aastaga muteerunud. Lapsepõlves olid nad tüütud tegelased juustes aga nüüd ronisid kõikjale ja senini, nädal aegagi peale retke, sügelevad kogu kehal nende hammustuste jäljed ja peegli ees end vaadeldes tekib mulje, et elan koos lutikatega.
Planeerides aega, pidin pidevalt Piiat ärgitama edasiliikumisele kuna õhtul oli tarvis veel ka tööle minna. Olgem ausad, aardeleid toimus kergelt möödaminnes, sest olimegi kogu otsimist planeerinud ennekõike inspiratsioonina päevaseks metsas kulgemiseks, mis oli meile olulisem kui nimi logiraamatus. Aga samas, poleks aaret metsas olnud, poleks ka meil seda toredat päeva just siinses metsas, seega tänud suured peitjale.

 2 

Tundub, et Karl on leidnud minu kadunud pastaka kukeseente leiukohast :). Kummardu veel siis suure hooga seente järgi , ilmselt tuleb seeni sisaldavatesse metsadesse aardeid otsima minnes pastakas kaela paela otsa riputada. Kust aga selliseid hankida, soovitatavalt logoga ;) ?

 1 

Pärast plaanivälist 9 aardega Dirhami ringi, mis lõppes Rooslepa aarde juures pidin mõtlema jälle, et mis edasi. Valikuteks olid: lühimat teed mööda ööbimiskoha poole ; plaanijärgselt järgmisena Salajõele ; plaaniväliselt "väikene" konks ei kusagil olevasse kunagisse Valipe külla. Kuna päev oli senimaani nii edukalt läinud, ilm oli super ja ka jõudu oli ülejagu, siis võtsin ette ühe järjekordse kõrvalepõike.

GoogleMaps tahtis mind järjepidevalt suunata suure ringiga aga ma ju nägin, et läheb ka tublisti kärbitud tee otse läbi. Olin kangekaelne ja läksin lühemat teedpidi. Alguses polnud üldse viga. Täiesti tavaline selline männimetsa tee - kaks rööbast ja keskel kerge taimestiku riba. Poolteist kilomeetrit ennnem tagasi asfaltteele jõudmist läks tee käest ära. Tee oli kuivanud harvesteri rööpaid täis. Jube kuidas väristas. Imestasin, et ratas ühes tükis püsis. Mõned mudasemad kohad olid paksult täis topitud erinevaid oksi kus tuli ratast tassida. Kui olin sellest jubedusest nüüd omakorda pool maad ära sõitnud, siis kohtasin ka peasüüdlast. Seisis teine vaikselt tee ääres. Mõtlesin, et nüüd sellega kõik ja hullemaks enam minna ei saa. Aga sai. Järgnev 750 meetrit oli metsaveotee kust veoautod palgikoormaid välja on tassinud. See oli nüüd ikka täielikuks mudamülkaks sõidetud terve tee ulatuses. Proovisin küll ettevaatlikult minna aga tossud said kaetud mudaga, püksid said vöökohani mudapritsmeid täis ja rattast endast parem ei räägi. Tagantjärgi võin igatahes kindlusega väita, et kui oleksin läinud pikemat teedpidi mööda asfalti oleksin jõudnud ka kiiremini ja vähema energiakuluga.

Kõvakattega teele jõudmisele järgnes kergendustunne. Koputasin rattalt suurema muda maha. Seejärel jätkasin sõitu. Peagi pidin aga jälle metsavahele pöörama. Siin selliseid üllatusi ei kohanud aga tee oli lihtsalt pikk. Järjekordselt peateelt maha keerates läks tee huvitavamaks. Maasturiga_huvitav silt oli küll väga asjakohane. Tänasin ennast, et ma ikka rattaga otsustasin siia tulla, sest ise oleksin oma madalapõhjalise auto pidanud jätma paari kilomeetri kaugusele. Natukene ennem pärale jõudmist lõi välja varasema hullumeelse rattaväristuse tulem. Ratas andis märku, et mõned kruvid ja poldid vajavad ülekeeramist. Nullis oli juba kõik lihtne. Aitäh siia juhatamast!

Kelle oma? Leitud kahe Valipe aarde keskpaigast

Oli kolp ja oli aare, aga tõega - aardeni jõudmine on paras ekstreemsus. Jätsime meiegi oma auto põhjast tükikese metsateele... ja see oli ikka n-ö metsasõiduk.

Bussi ei tahtnud rappa uputada, nii sai kaherattalisel edasi vuratud tuhat parmu nagu raskepommitajad mööda pead tagumas. Oeh, väike peatus ja mind polnud enam näha, aga kilekotti pugesid kukeseened. Aaret logides olin jälle nähtamatu :P! Tänud!

 1 

"Kiire leid mööda sõites" või mis see hea logimistava viimasel ajal ongi ;-P Tegelikult jätsime auto kilomeetrite kaugusele põhja ning hakkasime mõnuga astuma. Pärast eileöist meteoriidipõlengut oligi seda vaja. Ilm soosis meie matkakest igati - päike, kuiv, vähe putukaid, tore kamp.
Mida samm edasi, seda parem oli meel, et auto maha jäi. Teel olid mõned suuremad roopad ja augud ja siis poleks ju saanud üldse kõmpida. Mürke väljutava matka käigus jõudsime esimese aardeni. Aare kergesti leitav, aga geopeiturist maaomanik on ilmselt üpris osav - ühtegi valvekaamerat me puude sees ei silmanud. Ega teadnud ka, kumma aarde juures seda otsida.
Täname peitjapere mõnusa jalutuskäigu eest, mis on alles poole peal! Paneme edasi Q2: Richardini! Aare kombes.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/975588753

Tavaline aare ju...kes siis kirjeldust ette loeb, et kummalt poolt läheneda parem on :D Meie lähenesime muidugi valest otsast ja see aare jäi enne tee peale. Kiire logi ja edasi järgmise suunas.

 2 

Hea et Paavol/Marjel nii vähe aardeid leida on ja logi saamiseks tuleb minna ja kõndida kuskil padulepikus mitu kilti jala. Sest omapead ei oleks me Lauriga raudselt täna neid aardeid otsima läinud :D. Aga nüüd on need tehtud :). Peitjatele aitäh, natuke koormavam astumine kulus pealset eilset istumist meile hästi ära…

Leitud.

 2 

Teel aardeni oli palju maasikaid ja veel rohkem parme. Selle suve suurim kogus! Aitäh huvitavasse kohta juhatamast!

 1 

Leitud. Paistis juba kaugelt silma.

 2 

Punase noolega veeresin u 1,7 km kaugusele ning sealt pidasin paremaks jalutada. Krantsid olid selle ideega igati nõus. Jalutuskäik oli mõnus, tuul oli tüütud sitikad peitu ära ajanud. Vahepeal paistis ka päikest ning vihma hoiti ilusti tagasi. Tore paik, aitähh sinna juhatamast.

 1 

Vähe pikaks ja aeglaseks venis see autosõit aardeni, aga tee oli nõnda kitsas, et ümber ka ei kannatanud pöörata. Kristjanile küll meeldis oma auo võimeid testida. Aitäh!

 1 

Vot see oli alles seiklus. Tulime siia põhja poolt. Vaatasime et maastik ainult 2, ei saa ju siis midagi rasket olla. Kui aardeni oli jäänud umbes 700 meetrit, siis läks asi huvitavaks. Kohati oli tunne, et siit enam edasi ei saagi, aga kuna tee oli nii kitsas, siis enam tagurda ka ei tahtnud. Kuidagi aeglaselt tiksudes ja autot kergelt kriipides vedasime läbi ja jõudsime aardeni. Täitsa drive-in aare ju :) Mulle meeldis, tänud.

 1 

Jätsin auto kusagile asfaldile, pakkisin jalgratta välja ning tegin pisikese paarikümnekildise ringi, kus kogemata kaks aaret tee peale jääb. Jätsin pliiatsi(mis sest peitjast ikka jooksutada), tänan aarde eest!

 2 

Ka see aare sai pliiatsiga varustatud.

Väike jalutuskäik ja nimed kirjas.

 1 

Muidugi ei lugenud algul kirjeldust korralikult, oli meeles vaid, et pidi miski külatänav olema. Hakkasime siis ülalt mööda metsarada alla tulema, Ilus männimetsane rada läks üks hetk üle lehtpuumetsaks, rada rohuseks ja järjest kitsamaks, ka pehmemaks. Aga ei hullu, kõik on liigeldav ja läbipääsetav. Teekonnal sai siis natuke oma mälusopis olevat infot korrigeeritud ja tõdetud, et see vist on ikka kunagine külatänav. Täname aarde eest!

 1 

Keskmiselt võimeka geomobiiliga vabalt võetav. Meie kasutasime seekord tallataksot.

 5 

Meedlivad meedlivad sellised asjad, miks ei meedli ;) Loodushääled olid kohal, keegi sulpsatas kraavis ja linde oli laval ikka igasuguseid, vindist käoni. Ja tee on sõidetav, kui oksapesu ei karda. Tegelikult peakski seal aegajalt sõitma, siis püsib tee lahti ja inimestel on kah lihtsam. Kõndisin seda soosilda Richardi juurest, tuletasin meelde sealse infotahvli juttu kohalike väljapääsuvõimalustest, ja üks mõte läks liikuma, teemal Eestimaa puutumatu loodus. Ei ole seda. Umbes eelmise sajandivahetuse paiku oli maksimum, kus rahvaarv oli juba laes, linnastumine veel algamata ja iga viimane kui harimiseks kõlbav maalapp kasutuses. Siis likvideerus too puutumatus, sealt alates on suund olnud jälle taasmetsastumisele ja inimasustuse kokkutõmbumisele. Peaks vist ühe loo kirjutama sellest jälle - 20 aastat tagasi ju tegelesin selle teemaga ...

Ja umbes selle koha peal tegi geps piiks ja katkestas mõtte. Kellegi pealuu vedeles seal ja valvas aaret. Vaene Yorick! Ja aitäh juhatamast ka.

Auto jäi loomulikult eelmise aarde juurde ja järgnes väike jalutuskäik. Üksildane koht. Aitäh siinseid olusid tutvustamast!